–

MF ja PF, esindajad: solicitor D. F. Conway, E. Sweetman, BL, ja D. Conlan Smyth, SC,

–

Sea Fisheries Protection Authority (SFPA), esindajad: advocate M. Boohig, D. McCarthy, BL, ja T. F. Creed, SC,

–

Minister for Agriculture, Food and the Marine, esindajad: M. Browne, J. Quaney, A. Joyce, P. McGarry ja D. Lehane, SC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Moro, K. Walkerová ja A. Dawes,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT 2009, L 343, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/812 (ELT 2015, L 133, lk 1), (edaspidi „määrus nr 1224/2009“) artikli 33 lõike 2 punkti a ja artiklit 34.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt PFi ja MFi ning teiselt poolt Minister for Agriculture, Food and the Marine’i (põllumajandus-, toidu- ja merendusminister, Iirimaa; edaspidi „minister“) ja Sea Fisheries Protection Authority (SFPA) (merekalanduse kaitse amet, Iirimaa) vahelises kohtuvaidluses seoses ministri otsusega keelata norra salehomaari (Nephrops norvegicus) püük Porcupine’i madalal asuvas püügipiirkonnas (funktsionaalne üksus 16; edaspidi „FU16“) Iirimaa lääneranniku lähedal.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ (ELT 2013, L 354, lk 22), artikli 2, milles on sätestatud ühise kalanduspoliitika eesmärgid, lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühine kalanduspoliitika tagab selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid majandatakse sellisel viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.“

4

Määruse nr 1224/2009 artikli 5 „Üldpõhimõtted“ lõikes 5 on sätestatud:

„Igas liikmesriigis peab üks ametiasutus koordineerima kõigi riiklike kontrolliasutuste kontrollitegevust. Ta vastutab ka püügitegevusega seotud teabe kogumise, töötlemise ja kinnitamise koordineerimise eest ning aruannete ja teabe edastamise eest komisjonile, kooskõlas määrusega (EÜ) nr 768/2005 […] asutatud Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuurile, teistele liikmesriikidele ning vajaduse korral kolmandatele riikidele, samuti koostöö eest nimetatutega.“

5

Määruse nr 1224/2009 artikli 9 „Laevaseiresüsteem“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid kasutavad satelliitsidel põhinevat laevaseiresüsteemi, et jälgida tõhusalt oma lipu all sõitvate kalalaevade püügitegevust, hoolimata nimetatud kalalaevade asukohast, ning liikmesriikide vetes toimuvat püügitegevust.“

6

Selle määruse artikli 14 „Püügipäeviku täitmine ja esitamine“ lõigetes 1, 2 ja 9 on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks mitmeaastaste kavade konkreetsete sätete kohaldamist, peab liidu iga kalalaeva puhul, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, selle kapten püügipäevikut laeva toimingute kohta, märkides iga püügireisi puhul konkreetselt ära kõik püütud ja pardal hoitud kogused liikide kaupa, kui kogus on suurem kui 50 kg eluskaalu ekvivalenti. 50 kg piirmäära kohaldatakse kohe, kui liigi saak ületab 50 kg.

2.   Lõikes 1 osutatud püügipäevik sisaldab eelkõige järgmist teavet:

[…]

9.   Püügipäevikusse registreeritud andmete täpsuse eest vastutab kapten.“

7

Nimetatud määruse artikli 15 „Püügipäeviku elektrooniline täitmine ja edastamine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liidu selliste kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, registreerivad elektrooniliselt artiklis 14 osutatud andmed ning saadavad need elektroonilisel teel lipuliikmesriigi pädevale asutusele vähemalt korra päevas.

2.   Liidu selliste kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, saadavad artiklis 14 osutatud andmed ka lipuliikmesriigi pädeva asutuse taotlusel ning edastavad igal juhul asjaomased püügipäeviku andmed pärast viimast püügitoimingut ning enne sadamasse sisenemist.“

8

Määruse nr 1224/2009 artikli 33 „Püügi ja püügikoormuse registreerimine“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Iga lipuliikmesriik registreerib kõik asjakohased andmed, eelkõige artiklites 14, 21, 23, 28 ja 62 osutatud andmed, kalapüügivõimaluste kohta vastavalt käesolevas peatükis viidatule väljendatuna nii lossimise kui ka vajaduse korral püügikoormuse suhtes ning säilitab nende andmete originaale kolm aastat või kauem vastavalt riiklikele eeskirjadele.

2.   Ilma et see piiraks liidu õigusaktides sätestatud erieeskirjade kohaldamist, teatab iga lipuliikmesriik enne iga kuu 15. kuupäeva komisjonile või selle määratud asutusele elektrooniliselt koondandmed

[…]“.

9

Määruse artiklis 34 „Andmed kalapüügivõimaluste ammendumise kohta“ on ette nähtud:

„Liikmesriik teavitab viivitamatult komisjoni, kui ta tuvastab, et

[…]

Sellisel juhul esitab liikmesriik komisjonile viimase nõudmisel üksikasjalikuma ja sagedasema teabe, kui on sätestatud artiklis 33.“

10

Määruse artikli 35 „Liikmesriikide kehtestatud püügikeeld“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik määrab kindlaks kuupäeva, millest alates

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud kuupäevast alates keelab asjaomane liikmesriik kõikidel või osadel tema lipu all sõitvatel kalalaevadel kvoodi ammendanud kalavaru või kalavarude rühma püügi asjakohase kalapüügi käigus või kui laeva pardal on asjakohased püügivahendid kõnealuses geograafilises piirkonnas, kus on saavutatud maksimaalne lubatud püügikoormus, eelkõige pärast nimetatud kuupäeva püütud kala pardale jätmise, ümberlaadimise, ümberpaigutamise ja lossimise, ning otsustab, millise kuupäevani on püükide ümberlaadimised, üleviimised ja lossimised ning lõplik deklareerimine lubatud.

[…]“.

11

Sama määruse artiklis 109 „Andmete analüüsi üldpõhimõtted“ on märgitud:

„1.   Liikmesriigid loovad hiljemalt 31. detsembriks 2013 käesoleva määruse kohaselt registreeritud andmete kontrollimiseks arvutipõhise andmebaasi ning kontrollisüsteemi.

2.   Liikmesriigid tagavad, et kõik käesolevale määrusele vastavalt registreeritud andmed on täpsed ja täielikud ning esitatud ühises kalanduspoliitikas sätestatud tähtaegade jooksul.

Täpsemalt:

3.   Kontrollisüsteem võimaldab andmetes esinevate vasturääkivuste ja vigade ning puuduva teabe kohest tuvastamist.

4.   Liikmesriigid tagavad, et andmebaas näitab selgelt kõik andmete kontrolli süsteemi tuvastatud vasturääkivused. Andmebaas märgistab kõik parandatud andmed ning sellise parandamise põhjuse.

5.   Kui on tuvastatud andmete vasturääkivus, teeb asjaomane liikmesriik vajaliku uurimise ning astub vajalikud sammud, kui on põhjust arvata, et on sooritatud rikkumine.

[…]“.

12

Määruse nr 1224/2009 artikli 5 lõike 5 kohaselt määratud Iirimaa koordineerival kontrolliasutusel SFPA oli 2017. aasta juulis tõsiseid kahtlusi seoses sama aasta esimesel poolaastal FU16 alal norra salehomaari püüki puudutavate nende andmete õigsuse ja täpsusega, mis olid registreeritud elektroonilises püügipäevikus, mida Iiri kalalaevade kaptenid määruse nr 1224/2009 artiklite 14 ja 15 alusel peavad.

13

Iiri kalalaevade kaptenid olid teatanud 733 tonni norra salehomaari püügist FU16 alal. SFPA leidis, et see arv on märkimisväärselt madalam FU16 alal püütud norra salehomaari tegelikust kogusest ning et FU16 alal püütud norra salehomaarid olid valesti deklareeritud mujalt püütutena. See asutus arvutas, et 2017. aastal oli FU16 alal norra salehomaari püütud juba 1991 tonni, ületades seega Iirimaale lubatud kogupüügi, mis 2017. aastal ja selle ala puhul oli kuni 1124 tonni.

14

See SFPA arvutus põhineb nn ajakulu metoodikal, mis seisneb kalurite esitatud selliste andmete kasutamises, mis puudutavad esiteks konkreetsel alal viibitud aega ja teiseks kogupüüki. Nende andmete põhjal arvutas SFPA püügireisi saagikuse ümber, tuginedes eeldusele, et teatud sektoris viibitud aeg on püügikoha määramisel parem tõend kui elektroonilistes püügipäevikutes registreeritud andmed. See asutus jaotas seega püügiosad ümber konkreetsel alal viibitud püügiaja põhjal. Selle metoodika kohaselt, kui püügireisil on konkreetsel alal näiteks viibitud 75% kogupüügiajast, arvestatakse 75% asjakohasest saagist selle ala kohta.

15

SFPA teatas 14. juuli 2017. aasta kirjas seega ministrile, ja seejärel komisjonile, püütud koguseks 1991 tonni. Selle teabe põhjal sulges minister selle püügipiirkonna Iirimaa lipu all sõitvatele laevadele 2017. aasta oktoobrist detsembrini ning 2. novembril 2017 andis komisjon välja sulgemisteatise, mis hõlmas kalureid kõikidest liikmesriikidest.

16

High Courtile (kõrge kohus, Iirimaa) esitatud kaebuses väitsid põhikohtuasja kaebajad, kes kaluritena tegutsesid eelkõige FU16 alal, et nad kandsid selle sulgemise tõttu tõsist majanduslikku kahju, ning vaidlustasid eelkõige SFPA kasutatud metoodika õiguspärasuse ja sellest tulenevalt ministri tehtud sulgemisotsuse kehtivuse.

17

High Court (kõrge kohus) jättis 30. oktoobri 2018. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajate kaebuse rahuldamata ning nad esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Supreme Courtile (Iirimaa kõrgeim kohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

18

Apellatsioonkaebuses väidavad põhikohtuasja kaebajad, et nn ajakulu metoodika kasutamiseks ei anna asjakohased õigusnormid mingit õiguslikku alust. Esimese astme kohus eksis, kui järeldas, et niisuguse metoodika õiguslikuks aluseks on ühise kalanduspoliitika põhieesmärgid, selle asemel et kohaldada õigusnormide selgeid sätteid.

19

Täpsemalt väidavad põhikohtuasja kaebajad, et andmed ja teave, mida pädev asutus peab kalasaagi arvutamisel arvesse võtma, on need, mis sisalduvad määruse nr 1224/2009 artiklites 14 ja 15 ette nähtud püügipäevikutes. See asutus peab piirduma nende andmete edastamisega komisjonile vastavalt selle määruse artikli 33 lõike 2 punktile a ja artiklile 34. Nn ajakulu metoodikat rakendades ei edastanud SFPA mitte määruses nr 1224/2009 nimetatud andmeid, vaid pigem oma eksperdiarvamuse.

20

SFPA ja minister märgivad, et määruses nr 1224/2009 ja eelkõige selle artiklites 14, 15, 33 ja 34 ei takista miski SFPA-l kasutada muud teavet kui see, mis on registreeritud püügipäevikus, kui sellel asutusel on põhjendatud kahtlus selle teabe õigsuses. Nad väidavad, et kuigi selle määruse artiklitest 14 ja 15 nähtub, et püügipäevik sisaldab andmeid ja teavet, ei võimalda miski asuda seisukohale, et tegemist on ainsate andmete ja ainsa teabega, mida koordineeriv kontrolliasutus tohib komisjonile edastada.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et peamised liidu õiguse küsimused, mis käesolevas kohtuasjas kerkivad, puudutavad määruses nr 1224/2009 kasutatud mõistete „andmed“ ja „teave“ tõlgendamist ning eelkõige küsimust, kas merekalandusasutus peab juhul, kui ta esitab selle määruse artikli 33 lõike 2 punkti a ja artikli 34 alusel komisjonile teateid, piirduma püügipäevikutes registreeritud teabe edastamisega komisjonile, või juhul, kui tal on alust selles teabes põhjendatult kahelda, võib ta kasutada põhjendatud ja teaduspõhist metoodikat, et analüüsida nimetatud püügipäevikutes registreeritud andmeid, et saada komisjonile edastamiseks täpsemad andmed väljapüügi kohta.

22

Neil asjaoludel otsustas Supreme Court (Iirimaa kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Nende eelotsuse küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõike 2 punkti a ja artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi koordineeriv kontrolliasutus on kohustatud komisjonile esitama üksnes kalalaevade kaptenite poolt selle määruse artiklite 14 ja 15 kohaselt püügipäevikusse kogutud andmed, või võib ta nende andmete töötlemiseks kasutada põhjendatud ja teaduspõhist metoodikat, nagu nn ajakulu metoodika, et tagada komisjonile edastatavate väljapüügiandmete täpsus.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõige 1 kohustab liikmesriike registreerima ja säilitama „kõik asjakohased andmed, eelkõige selle määruse artiklites 14, 21, 23, 28 ja 62 osutatud andmed, kalapüügivõimaluste kohta“. Selle määruse artikli 33 lõike 2 punkti a kohaselt teatab iga lipuliikmesriik komisjonile elektrooniliselt koondandmed kõikidest eelmise kuu jooksul lossitud kogustest, mis kuuluvad TACi või kvoodiga reguleeritavasse varusse või varude rühma.

25

Määruse nr 1224/2009 artikli 34 punkt a paneb igale liikmesriigile kohustuse teavitada viivitamatult komisjoni, kui ta tuvastab, et tema lipu all sõitvate kalalaevade kvoodi alusel püütud kalavarud või kalavarude rühma püügid loetakse olevat ammendanud 80% sellest kvoodist.

26

Mis puudutab püügipäevikute täitmist kalalaevade kaptenite poolt, siis määruse nr 1224/2009 artikli 14 lõige 1 paneb liidu iga kalalaeva puhul, mille kogupikkus on 10 meetrit või rohkem, selle kaptenile kohustuse pidada püügipäevikut laeva toimingute kohta. Selle artikli lõike 2 kohaselt peab püügipäevik sisaldama muu hulgas teavet saagi saamise kuupäeva ja geograafilise piirkonna kohta, kust saak saadi, ning iga liigi hinnangulise koguse kohta. Sama artikli lõige 6 näeb ette, et see teave edastatakse lipuliikmesriigile mitte hiljem kui 48 tundi pärast lossimist. Selle määruse artikli 14 lõige 9 paneb kaptenile vastutuse püügipäevikus registreeritud andmete täpsuse eest. Nimetatud määruse artikli 15 lõigetes 1 ja 2 nähakse ette, et liidu selliste kalalaevade kaptenid, mille kogupikkus on 12 meetrit või rohkem, registreerivad elektrooniliselt sama määruse artiklis 14 osutatud andmed ning edastavad need vähemalt korra päevas, ning kehtestatakse selleks tähtajad.

27

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aga tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (10. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Staatliches Amt für Landwirtschaft und Umwelt Mittleres Mecklenburg, C‑365/19, EU:C:2021:189, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Mis esiteks puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud sätete grammatilist tõlgendamist, siis nähtub määruse nr 1224/2009 artikli 33 sõnastusest, et see säte ei puuduta üksnes selle määruse artiklites 14, 21, 23, 28 ja 62 silmas peetud andmeid, vaid hõlmab laiemat tervikut, mille alla kuuluvad kõik andmed, mida võib pidada asjakohasteks, nagu näitab ka väljend „eelkõige“.

29

Lisaks ilmneb määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõike 2 punktis a kasutatud täiendsõna „koond-“ kasutamisest selgelt, et andmed, mis tuleb komisjonile edastada, ei piirdu üksnes püügipäevikust saadud brutoandmetega, vaid neid tuleb koondatud kujul teatud määral töödelda.

30

Mis puudutab määruse nr 1224/2009 artikli 34 sõnastust, siis tuleb tõdeda, et see ei viita sama määruse teistes artiklites kasutatud sõnadele „andmed“ ja „teave“, et teha kindlaks, kas kvoodist 80% ammendamise künnis on saavutatud, ega näe liikmesriikidele selleks ette ühtegi metoodikat.

31

Nendest asjaoludest tuleneb esimesena, et selle määruse artiklite 33 ja 34 sõnastus ei toeta tõlgendust, mis võimaldaks tõlgendada väljendeid „andmed“ või „teave“ üksnes kalalaevade kaptenite poolt püügipäevikusse kantud brutoandmetena.

32

Teisena tuleneb nende sätete sõnastusest ja eelkõige määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõike 2 punkti a sõnastusest, et koordineeriv kontrolliasutus ei või piirduda sellega, et edastab automaatselt andmed, mis laevakaptenid on püügipäevikusse kandnud, vaid ta peab neid andmeid enne komisjonile edastamist töötlema.

33

Mis puudutab teiseks määruse nr 1224/2009 artiklite 33 ja 34 konteksti, siis tuleb kõigepealt rõhutada, et miski määruse nr 1224/2009 artiklite 14 ja 15 sõnastuses ei kinnita tõlgendust, et selle määruse artikli 14 lõikes 2 osutatud teave kujutab endast ainsaid asjakohaseid andmeid nimetatud määruse artiklite 33 ja 34 tähenduses.

34

Lisaks tuleb sellega seoses viidata ka määruse nr 1224/2009 artiklitele 5, 9 ja 109.

35

Kõigepealt, vastavalt selle määruse artikli 5 lõikele 5 vastutab liikmesriigi määratud koordineeriv kontrolliasutus sellise püügitegevusega seotud teabe kogumise, töötlemise ja kinnitamise koordineerimise eest, mille ta seejärel edastab komisjonile. Selle teabe hulka kuulub muu hulgas teave, millele viidatakse nimetatud määruse artikli 33 lõike 2 punktis a ja artiklis 34. Lisaks kasutavad liikmesriigid sama määruse artikli 9 lõike 1 kohaselt satelliitsidel põhinevat laevaseiresüsteemi, et jälgida tõhusalt oma lipu all sõitvate kalalaevade püügitegevust, hoolimata nimetatud kalalaevade asukohast, ning liikmesriikide vetes toimuvat püügitegevust.

36

Seejärel tagavad liikmesriigid vastavalt määruse nr 1224/2009 artikli 109 lõikele 2, et kõik sellele määrusele vastavalt registreeritud andmed on täpsed ja täielikud. Selleks näeb selle lõike punkt a ette, et liikmesriigid teevad automaatsete arvutipõhiste algoritmide ja mehhanismide abil mitmesuguse teabe ja andmete ristkontrolli, analüüsi ja vastavustõendamist – eelkõige puudutab see laevaseiresüsteemi andmeid ja püügitegevust puudutavaid andmeid, mis pärinevad eelkõige püügipäevikust, lossimisdeklaratsioonidest, eelteatistest, veodokumentidest, müügiteatistest, kalalaevatunnistustest ja kalapüügilubadest.

37

Lõpuks on määruse nr 1224/2009 artikli 109 lõikes 5 sätestatud, et kui liikmesriigid on tuvastanud kogutud teabe ja registreeritud andmete vasturääkivuse, viib asjaomane liikmesriik läbi vajaliku uurimise ning astub vajalikud sammud, kui on põhjust arvata, et on sooritatud rikkumine.

38

Seega on määruse nr 1224/2009 artikli 5 lõike 5 ning artikli 109 lõigete 2 ja 5 eesmärk, et liikmesriigid edastaksid komisjonile täpsed ja täielikud andmed, kasutades vajaduse korral kontrolli. Samuti tuleneb selle artikli 5 sõnastusest, et liikmesriigi määratud koordineeriv kontrolliasutus ei saa piirduda sellega, et edastab komisjonile automaatselt teavet, mida ta kogub, vaid ta peab seda teavet töötlema ja kontrollima ning võtma vajaduse korral vajalikud meetmed.

39

Seega kinnitab määruse nr 1224/2009 artiklite 33 ja 34 kontekst käesoleva kohtuotsuse punktis 32 esitatud tõlgendust. Koordineeriv kontrolliasutus ja järelikult liikmesriik, mille jurisdiktsiooni alla ta kuulub, ei saaks täita sellest määrusest tulenevaid kohustusi, kui see asutus ei saaks kontrollida kogutud andmete usaldusväärsust ja täpsust ning piirduks sellega, et edastab automaatselt andmeid, mida laevakaptenid on püügipäevikusse kandnud.

40

Kolmandaks tuleb määrusega nr 1224/2009 taotletava eesmärgi kohta märkida, et see kuulub ühise kalanduspoliitika valdkonda, mille kaitse-eesmärgid on määratletud määruse nr 1380/2013 artikli 2 lõikes 1. Selle sätte kohaselt tagab ühine kalanduspoliitika selle, et püügitegevus ja vesiviljelus on keskkonna seisukohast pikaajaliselt jätkusuutlikud ning neid viiakse läbi viisil, mis on kooskõlas majandusliku, sotsiaalse ja tööhõivealase kasu saavutamise ja toiduvarude kättesaadavuse toetamise eesmärkidega.

41

Liikmesriigid saavad aga kvootide kasutamist nõuetekohaselt kontrollida ja aidata kaasa ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamisele, nagu need on sätestatud määruse nr 1380/2013 artiklis 2, üksnes siis, kui nad on veendunud, et neil on täpsed ja täielikud andmed kalapüügivõimaluste kohta.

42

Seega oleks ühise kalanduspoliitika kaitse-eesmärkidega vastuolus see, kui eitataks koordineeriva kontrolliasutuse õigust kasutada põhjendatud ja teaduspõhist metoodikat, et kontrollida püügipäevikus esitatud andmeid, et teha kindlaks nende püügiandmete täpsus, mis edastatakse komisjonile vastavalt määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõike 2 punktile a ja artiklile 34.

43

Tõlgendus, mille kohaselt peab koordineeriv kontrolliasutus edastama automaatselt, oma sõltumatut ekspertiisi läbi viimata, kui ta – nagu käesolevas asjas – on mõistlikel põhjendustel veendunud, et püügipäevikus esitatud andmed on ebatäpsed, eeldaks komisjoni väitel kas määruses nr 1380/2013 või määruses nr 1224/2009 selge sõnastuse kasutamist, mis aga nii ei ole.

44

Lisaks on see tõlgendus kooskõlas kohtupraktikaga, mille Euroopa Kohus on juba välja töötanud määrusele nr 1224/2009 eelnenud normatiivse konteksti raames.

45

Mis nimelt puudutab nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2241/87 (millega kehtestatakse teatavad kontrollimeetmed kalandustegevuses (EÜT 1987, L 207, lk 1)) artikli 9 lõikeid 1 ja 2, mille kohaselt pidid liikmesriigid esiteks tagama, et kõik lubatud kogupüügi või kvoodiga hõlmatud kalavarude rühmade lossimised on registreeritud, ja teiseks edastama need andmed komisjonile, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et seda sätet ei saa tõlgendada nii, et see näeb üksnes ette kohustuse edastada tähtajaks andmed, mille liikmesriigid on kogunud. Vastupidi – viimased peavad jälgima, et edastatud andmed oleksid täpsed. Seetõttu lükkas Euroopa Kohus tagasi asjaomase liikmesriigi argumendi, mille kohaselt näeb nimetatud säte ette üksnes liikmesriikide kohustuse edastada püügipäevikutes sisalduv teave ilma selle täpsust kontrollimata (vt selle kohta 14. novembri 2002. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑454/99, EU:C:2002:652, punktid 47 ja 48).

46

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb järeldada, et määruse nr 1224/2009 artikli 33 lõike 2 punkti a ja artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi koordineeriv kontrolliasutus ei ole kohustatud komisjonile teatama üksnes kalalaevade kaptenite poolt selle määruse artiklite 14 ja 15 kohaselt püügipäevikusse kogutud andmed, vaid ta võib nende andmete töötlemiseks kasutada põhjendatud ja teaduspõhist metoodikat, nagu nn ajakulu metoodikat, et töödelda neid andmeid, tagamaks komisjonile edastatavate väljapüügiandmete täpsus.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse liidu kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/812, artikli 33 lõike 2 punkti a ja artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi koordineeriv kontrolliasutus ei ole kohustatud Euroopa Komisjonile teatama üksnes kalalaevade kaptenite poolt selle määruse artiklite 14 ja 15 kohaselt püügipäevikusse kogutud andmed, vaid ta võib nende andmete töötlemiseks kasutada põhjendatud ja teaduspõhist metoodikat, nagu nn ajakulu metoodikat, et töödelda neid andmeid, tagamaks komisjonile edastatavate väljapüügiandmete täpsus.