–

SIA „Rodl & Partner“, esindajad: Rechtsanwalt J.‑C. Pastille ja advokāts L. Rasnačs,

–

Läti valitsus, esindajad: I. Hūna, K. Pommere ja V. Soņeca,

–

Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne, O. Hrstková Šolcová, M. Menegatti ja L. Ruppeka-Rupeika,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: D. Ancāne, M. Chavrier, I. Gurov ja K. Pleśniak,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Havas, A. Sauka ja T. Scharf,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73), artikli 13 lõike 1 punkte c ja d, artikli 14 lõiget 5, artiklit 18, artikli 60 lõikeid 1 ja 2 ning III lisa punkti 3 alapunkti b, samuti küsimust, kas selle direktiivi artikli 14 lõige 5 ning artikli 18 lõiked 1 ja 3 kehtivad.

2

Taotlus on esitatud SIA „Rodl & Partner“ ja Valsts ieņēmumu dienestsi (Läti maksuamet, edaspidi „VID“) vahelises kohtuvaidluses Rodl & Partnerile määratud rahalise karistuse üle, mis puudutab rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamist käsitlevate riigi õigusnormide rikkumist.

3

Direktiivi 2015/849 põhjendustes 1, 22, 30, 43 ja 66 on märgitud järgmist:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud järgmist:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on tõkestada liidu finantssüsteemi kasutamist rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil.

2.   Liikmesriigid tagavad, et rahapesu ja terrorismi rahastamine on keelatud.“

5

Nimetatud direktiivi artiklis 5 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga reguleeritud valdkonnas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks võtta vastu või jätta kehtima käesoleva direktiivi sätetest rangemad sätted, kui seda tehakse liidu õiguse piires.“

6

Direktiivi 2015/849 artikli 7 lõikes 1 on sätestatud järgmist:

„Iga liikmesriik võtab asjakohaseid meetmeid, et tuvastada, hinnata, mõista ja maandada teda mõjutavaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske ning seonduvaid andmekaitseprobleeme. Liikmesriik ajakohastab pidevalt oma riskihinnangut.“

7

Selle direktiivi artikli 8 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud võtavad asjakohaseid meetmeid, et tuvastada ning hinnata rahapesu ja terrorismi rahastamise riske, võttes arvesse riskitegureid, sealhulgas klientide, riikide või geograafiliste piirkondade, toodete, teenuste, tehingute ja edastamiskanalitega seonduvaid riskitegureid. Need meetmed peavad olema proportsionaalsed kohustatud isikute olemuse ja suurusega.

2.   Lõikes 1 osutatud riskihinnang dokumenteeritakse, seda ajakohastatakse ja see tehakse kättesaadavaks vastavatele pädevatele asutustele ja asjaomastele iseregulatsiooni organitele. Pädevad asutused võivad otsustada, et individuaalseid dokumenteeritud riskihinnanguid ei nõuta, juhul kui sektorile omased konkreetsed riskid on selged ja arusaadavad.“

8

Nimetatud direktiivi artiklis 11 on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud rakendavad klientide suhtes hoolsusmeetmeid järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

9

Direktiivi 2015/849 artikli 13 lõigetes 1 ja 4 on märgitud järgmist:

„1.   Kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed hõlmavad järgmist:

[…]

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad, et kohustatud isikud suudavad pädevatele asutustele või iseregulatsiooni organitele tõendada, et meetmed on rahapesu ja terrorismi rahastamise riske silmas pidades asjakohased.“

10

Selle direktiivi artikli 14 lõikes 5 on ette nähtud järgmist:

„Liikmesriigid näevad ette, et kohustatud isikud rakendavad hoolsusmeetmeid mitte ainult kõigi uute klientide suhtes, vaid asjakohasel juhul ja riskitundlikkusest lähtuvalt ka olemasolevate klientide suhtes, sealhulgas juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad.“

11

Nimetatud direktiivi artikli 18 lõigetes 1–3 on sätestatud järgmist:

„1.   Artiklites 19–24 osutatud juhtudel ning kui tegeletakse komisjoni poolt kindlaks määratud suure riskiga kolmandates riikides tegutsevate füüsiliste isikute või nendes riikides asutatud juriidiliste isikutega, samuti muudel liikmesriikide või kohustatud isikute poolt kindlaks tehtud suurema riskiga juhtudel nõuavad liikmesriigid, et kohustatud isikud rakendavad klientide suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid, et asjakohaselt juhtida ja maandada kõnealuseid riske.

[…]

2.   Liikmesriigid näevad ette, et kohustatud isikud uurivad nii palju kui asjakohane kõigi selliste keeruliste ja ebatavaliselt suuremahuliste tehingute ning kõigi selliste ebatavaliste tehingumustrite tausta ja eesmärki, millel ei ole selget majanduslikku ega õiguspärast eesmärki. Eelkõige laiendavad kohustatud isikud ärisuhte seire mahtu ja laadi, et teha kindlaks, kas kõnealused tehingud või toimingud on kahtlased.

3.   Rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamisel võtavad liikmesriigid ja kohustatud isikud arvesse vähemalt III lisas sätestatud võimalikku suuremat riski iseloomustavaid tegureid.“

12

Direktiivi 2015/849 artikli 40 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud järgmist:

„Liikmesriigid näevad ette, et kohustatud isikud säilitavad siseriikliku õigusega kooskõlas järgmised dokumendid ja teabe, mida rahapesu andmebürood või muud pädevad asutused saavad kasutada võimaliku rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks, avastamiseks ja uurimiseks:

13

Selle direktiivi artikli 60 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud järgmist:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused avaldavad oma ametlikul veebisaidil otsuse, millega määratakse halduskaristus või võetakse haldusmeede käesolevat direktiivi üle võtvate siseriiklike sätete rikkumise korral ja mida ei ole edasi kaevatud, kohe pärast seda, kui kõnealusest otsusest on teavitatud isikut, kellele karistus määrati. Avaldatakse vähemalt teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning õigusrikkumise eest vastutava isiku andmed. Liikmesriigid ei ole kohustatud kohaldama käesoleva lõigu sätteid otsustele, millega kehtestatakse uurivat laadi meetmeid.

[…]

2.   Kui liikmesriigid lubavad avaldada otsuse, mis on edasi kaevatud, avaldavad pädevad asutused viivitamata oma ametlikul veebisaidil ka sellekohase teabe ja kogu edasise teabe edasikaebuse tulemuste kohta. Lisaks avaldatakse otsus varasema halduskaristuse määramise või -meetme võtmise otsuse tühistamise kohta.“

14

Nimetatud direktiivi III lisa sisaldab „artikli 18 lõikes 3 osutatud võimalikku suuremat riski iseloomustavate tegurite ja tõendite mittetäielik[ku] loetelu“, mis sisaldab kolme kategooriat: „[k]liendiga seotud riskitegurid“ (punkt 1), „[t]oote, teenuse, tehingu või edastamiskanaliga seotud riskitegurid“ (punkt 2) ja „[g]eograafilised riskitegurid“ (punkt 3). Viimati nimetatud riskitegurite hulgas on sama lisa punkti 3 alapunktis b nimetatud „riigid, kus usaldusväärsete allikate kohaselt on korruptsiooni või muu kuritegeliku tegevuse tase märkimisväärne“.

15

17. juuli 2008. aasta seadust rahapesu ja terrorismi rahastamise ning tuumarelvade leviku tõkestamise kohta (Noziedzīgi iegūtu līdzekļu legalizācijas un terorisma un proliferācijas finansēšanas novēršanas likums) (Latvijas Vēstnesis, 2008, nr 116) muudeti eelkõige eesmärgiga võtta direktiiv 2015/849 Läti õiguskorda üle.

16

Selle seaduse põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ennetusseadus“) artikli 6 lõigetes 1 ja 12 on sätestatud järgmist:

„(1)   Kohustatud isik viib oma tegevuse liigist lähtuvalt läbi rahapesu ja terrorismi rahastamise ohu hindamise, et tuvastada, hinnata, mõista ja hallata neid riske, mis on omased tema tegevusele ja klientidele, ning kehtestab selle hinnangu põhjal sisekontrollisüsteemi, mille eesmärk on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, sealhulgas arendades ja dokumenteerides tema nõukogu – juhul, kui see on nimetatud, või vastasel juhul muu selle kohustatud isiku juhtorgani – heakskiidetud asjakohaseid poliitikaid ja menetlusi.

[…]

(12)   Kui kohustatud isik hindab rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtu ning töötab välja sisekontrollisüsteemi, võtab ta arvesse vähemalt järgmisi riske mõjutavaid asjaolusid:

17

Nimetatud seaduse artikli 8 lõikes 2 on sätestatud järgmist:

„Kohustatud isik hindab korrapäraselt, kuid vähemalt iga 18 kuu tagant sisekontrollisüsteemi toimimise tõhusust, eelkõige hinnates rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtu, mis on seotud kliendiga, tema elukohariigiga (asukoht), kliendi majandus- või isikliku tegevusega, kasutatud teenuste ja toodetega ning nende tarnekanalitega ning tehtud tehingutega ning rakendab vajaduse korral meetmeid sisekontrollisüsteemi tõhususe parandamiseks, sealhulgas meetmeid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise poliitikate ja menetluste läbivaatamiseks ja täpsustamiseks.“

18

Rodl & Partner on Lätis asutatud äriühing, kelle tegevusala on raamatupidamis-, auditeerimis- ja maksualase nõustamise teenused. Ta on ennetusseaduse tähenduses „kohustatud isik“.

19

VID viis ajavahemikul 3. aprillist kuni 6. juunini 2019 Rodl & Partneri juures läbi rahapesu tõkestamisega seotud kontrolli, mille tulemusel koostati 3. aprillil 2019 esialgne aruanne ja seejärel 6. juunil 2019 lõplik aruanne. 3. aprilli 2019. aasta aruandest selgus esiteks, et Rodl & Partneri loodud sisekontrollisüsteemis, mille eesmärk oli täita ennetusseadusega kehtestatud nõudeid, oli teatavaid puudusi, ja teiseks, et Rodl & Partner kui kohustatud isik ei olnud selle seaduse artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõudeid eirates läbi viinud ega dokumenteerinud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskihindamist kahe oma kliendi, IT izglītības fondsi ja RBA Consulting SIA kohta. VID leidis nimelt, et need kaks klienti kujutavad endast suurt rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtu ning seetõttu oleks Rodl & Partner pidanud nende suhtes võtma tugevdatud hoolsusmeetmeid.

20

Mis puudutab sihtasutust IT izglītības fonds, siis märkis VID esiteks, et see on valitsusväline organisatsioon, mis on sellisena eriti haavatav ja mida võidakse õigusvastaselt kasutada terrorismi rahastamiseks, nagu nähtub Noziedzīgi iegūtu līdļu legalizācijas novēršanas dienestsi (Läti rahapesu tõkestamise amet) avaldatud aruandest; teiseks oli selle sihtasutuse töötajast juhataja, kes allkirjastas 7. märtsil 2017 selle sihtasutuse juriidilise isiku vormi kinnituse, Venemaa Föderatsiooni, suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik; ning kolmandaks, et nimetatud sihtasutus määratles tegeliku tulusaajana Läti äriühingu tervikuna, mis oli vastuolus kehtivate riigisiseste õigusnormidega.

21

RBA Consultingu osas tuvastas VID, et ta oli teinud finantstehinguid äriühinguga, milles enamusosalus kuulub ühele Venemaa Föderatsioonis asutatud äriühingule. Lisaks, kuigi VID palus Rodl & Partneril esitada talle nende tehingute aluseks oleva lepingu koopia, ei täitnud kohustatud isik seda nõuet, selgitades üksnes, et ta tutvus nimetatud lepingu originaaliga RBA Consultingu ruumides.

22

VID direktor kohustas 11. juuli 2019. aasta otsusega Rodl & Partnerit tasuma 3000 euro suuruse trahvi ennetusseaduse rikkumiste eest tema suhete raames sihtasutusega IT izglītības Fonds ja RBA Consultinguga. Kuna 6. juuni 2019. aasta kontrolli lõpparuandes tuvastati aga, et sisekontrollisüsteemis esinenud puudused olid kõrvaldatud, ei tuvastatud selles osas ühtegi rikkumist. VID avaldas 11. augustil 2019 oma veebisaidil teavet Rodl & Partneri toimepandud rikkumiste kohta, nagu need olid kindlaks tehtud selle otsusega.

23

Pärast nimetatud otsuse peale vaide esitamist jättis VID peadirektor selle otsuse oma 13. novembri 2019. aasta otsusega muutmata.

24

Rodl & Partner esitas 13. detsembril 2019 eelotsusetaotluse esitanud kohtule, administratīvā rajona tiesale (rajooni halduskohus, Läti) kaebuse nõudega tühistada 13. novembri 2019. aasta otsus ja kohustada VID-d eemaldama oma veebisaidilt seal avaldatud teave määratud karistuse kohta.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et ei ennetusseaduses ega direktiivis 2015/849 ei ole ette nähtud, et valitsusvälise organisatsiooni puhul esineb selle õigusliku vormi tõttu suurem rahapesu ja terrorismi rahastamise oht, mille tõttu peaksid kohustatud isikud ainuüksi sel põhjusel üles näitama suuremat hoolsust. Samuti ei puuduta ükski neist kriteeriumidest, mis võivad iseloomustada suuremat geograafilist riski, millele on tähelepanu juhitud FATF-i avaldatud riskipõhise lähenemisviisi suunistes raamatupidamisspetsialistidele (Guidance for a Risk-based Approach for the Accounting Profession), kliendi töötaja kodakondsust. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et juhul, kui VID leiab liikmesriigi järelevalveasutusena, et kohustatud isikul peab olema kõrgendatud valvsus kõigil juhtudel, mil klient on valitsusväline organisatsioon või kui üks selle töötajatest, kes ei ole nimetatud kliendi tegelik tulusaaja selle direktiivi tähenduses, on kolmanda riigi kodanik, kus on suur korruptsioonirisk, siis tekib küsimus, kas selline nõue, mida ei ole seaduses ette nähtud, ei ole ülemäärane ja ebaproportsionaalne ning seega vastuolus ELL artiklis 5 ette nähtud proportsionaalsuse põhimõttega.

26

Selles kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Venemaa Föderatsioon ei ole kõrge riskiga riik, kuna teda ei ole kantud ei FATFi avaldatud suure riskiga riikide loetellu ega Euroopa Komisjoni vastuvõetud nende kolmandate riikide loetellu, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse vahendid on ebapiisavad. Samas märgib see kohus, et Venemaa Föderatsiooni võib direktiivi 2015/849 III lisa punkti 3 alapunkti b alusel pidada riigiks või territooriumiks, mille puhul esineb suur korruptsioonrisk, nagu väidab ka valitsusväline organisatsioon Transparency International.

27

Teiseks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 5, nagu Euroopa Kohus seda oma 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsuses Safe Interenvíos (C‑235/14, EU:C:2016:154) tõlgendas, võib liikmesriik rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks võtta vastu rangemad sätted, juhul kui selle liikmesriigi arvates on selline oht olemas. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas käesoleval juhul ei kohaldanud VID ennetusseadust ebaproportsionaalselt, kui ta pidas suureks riskiteguriks asjaolu, et RBA Consulting on Venemaa Föderatsioonis asutatud äriühingu enamusosalusega tütarettevõtja äripartner, võttes arvesse, et ei selles seaduses ega direktiivis 2015/849 ei ole sellist riskitegurit ette nähtud.

28

See kohus küsib samuti, kas VID ei ületanud oma pädevust, kui ta nõudis, et Rodl & Partner esitaks RBA Consultingu ja selle tütarettevõtja vahel sõlmitud lepingu koopia, kuna ei ennetusseaduses ega direktiivis 2015/849 ei ole nõutud, et kohustatud isikult nõutaks selliste tehingudokumentide koopiaid.

29

Kolmandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et VID leidis, et Rodl & Partner oli rikkunud ennetamisseaduse artikli 8 lõiget 2, mille kohaselt hindab kohustatud isik vähemalt iga 18 kuu tagant korrapäraselt eelkõige kliendiga seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riski. Kui VID hindas aga Rodl & Partneri olukorda, siis ei olnud RBA Consulting veel olnud 18 kuu jooksul tema klient. Seega tekib küsimus, kas direktiivi 2015/849 sätted ja eelkõige selle artikli 14 lõige 5 kehtestavad kohustatud isikule kohustuse kohaldada olemasolevate klientide suhtes hoolsusmeetmeid isegi siis, kui ei ole võimalik tuvastada olulisi muutusi nende olukorras, ja kui see on nii, siis kas need meetmed on mõistlikud ja proportsionaalsed, või kohaldatakse neid meetmeid ainult selliste klientide suhtes, kelle puhul esineb suur rahapesu või terrorismi rahastamise oht.

30

Neljandaks ja viimaseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Rodl & Partneri toimepandud rikkumisi puudutav teave, mille VID avaldas oma veebisaidil, sisaldas ebatäpsusi. Seega on sellel kohtul tekkinud küsimus direktiivi 2015/849 artikli 60 lõigete 1 ja 2 tõlgendamise kohta.

31

Neil asjaoludel otsustas administratīvā rajona tiesa (rajooni halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikeid 1 ja 3 koostoimes direktiivi III lisa punkti 3 alapunktiga b tuleb tõlgendada nii, et need nõuavad, et kohustatud isik loeks klienti automaatselt suure riskiga kliendiks ja võtaks sellest tulenevalt kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid, kui see klient on valitsusväline organisatsioon, kui selle kliendi juures töötav isik on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik või kui sellesama kliendi äripartner, kuid mitte klient ise, on mingil viisil seotud sellise kolmanda riigiga.

33

Esmalt tuleb märkida, et direktiivi 2015/849 peamine eesmärk on, nagu nähtub selle pealkirjast ning artikli 1 lõigetest 1 ja 2, tõkestada finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamist (vt analoogia alusel Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/60/EÜ rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta (ELT 2005, L 309, lk 15) osas 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus ECOTEX BULGARIA, C‑544/19, EU:C:2021:803, punkt 44).

34

Direktiivi 2015/849 sätete, mis on ennetavat laadi, eesmärk on riskipõhise lähenemise kohaselt näha ette ennetavate ja heidutavate meetmete kogum, et võidelda tõhusalt rahapesu ja terrorismi rahastamisega (vt analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika), selleks et vältida, nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 1, et ebaseadusliku raha vood võiksid kahjustada finantssektori terviklikkust, stabiilsust ja mainet ning ohustada liidu siseturgu ja samuti rahvusvahelist arengut.

35

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 33 ja nagu nähtub direktiivi 2015/849 artiklitest 6–8, on riskipõhise lähenemisviisi eeldus riskihinnang, mis koostatakse direktiiviga loodud süsteemis kolmel tasandil: kõigepealt komisjoni poolt liidu tasandil, seejärel iga liikmesriigi tasandil ja lõpuks kohustatud isikute tasandil. Nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 30, on selle riskihinnangu tingimuseks eelkõige, et kohustatud isikud võtavad asjaomase kliendi suhtes asjakohaseid hoolsusmeetmeid. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole liikmesriigil või – asjakohasel juhul – kohustatud isikutel ilma sellise hinnanguta võimalik igal konkreetsel juhul otsustada, milliseid meetmeid rakendada (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 107).

36

Sellega seoses on direktiivi 2015/849 II peatüki „Kliendi suhtes rakendatavad hoolsusmeetmed“ 1.–3. jaos ette nähtud kolme liiki hoolsusmeetmed, täpsemalt tavapärased meetmed, lihtsustatud meetmed ja tugevdatud meetmed. Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on nende meetmete eesmärk ära hoida või vähemalt piirata rahapesu ja terrorismi rahastamist niipalju kui võimalik, tõkestades sellise tegevusega tegelejaid kõikides etappides, mida nimetatud tegevus võib hõlmata (vt analoogia alusel 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Mis puudutab tugevdatud hoolsusmeetmeid, mida esimeses ja kolmandas küsimuses ainsana käsitleti, siis tuleb märkida, et direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikes 1 on mainitud teatavaid olukordi, mille puhul rahapesu ja terrorismi rahastamise oht on suurem ja kus liikmesriigid nõuavad kohustatud isikutelt, et nad kohaldaksid klientide suhtes selliseid hoolsusmeetmeid, et kõnealuseid riske asjakohaselt juhtida ja maandada. Seega peavad need isikud kohaldama selliseid tugevdatud hoolsusmeetmeid esiteks selle direktiivi artiklites 19–24 osutatud juhtudel, teiseks suhetes komisjoni poolt kindlaks määratud suure riskiga kolmandates riikides tegutsevate füüsiliste isikute või nendes riikides asutatud juriidiliste isikutega, ja kolmandaks muudel suurema riski juhtudel, mida liikmesriigid või kohustatud isikud on kindaks teinud.

38

Sellest järeldub, et väljaspool direktiivi 2015/849 artiklites 19–24 osutatud konkreetseid olukordi ja olukordi, mis hõlmavad suhteid komisjoni poolt kindlaks määratud suure riskiga kolmandates riikides tegutsevate füüsiliste isikute või nendes riikides asutatud juriidiliste isikutega ja millele on osutatud selle direktiivi artiklis 18, eeldab tugevdatud hoolsusmeetmete rakendamine vastavalt riskipõhisele lähenemisele seda, et liikmesriik või kohustatud isik teeb eelnevalt kindlaks suurema rahapesu ja terrorismi rahastamise riski. Järelikult ei ole väljaspool neid konkreetseid olukordi kliendile suurema riskitaseme määramine ja sellest tulenevalt kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmete võtmine automaatne.

39

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et direktiivi 2015/849 artiklid 19–24 ei laiene Rodl & Partneri ärisuhetele sihtasutusega IT izglītības fonds ja RBA Consultinguga. Samuti ei kuulu Venemaa Föderatsioon suure riskiga kolmandate riikide hulka, mis on loetletud komisjoni 14. juuli 2016. aasta delegeeritud määruses (EL) 2016/1675, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi (ELT 2016, L 254, lk 1).

40

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi III lisa punkti 3 alapunktiga b tuleb tõlgendada nii, et need ei nõua, et kohustatud isik loeks klienti automaatselt suure riskiga kliendiks ja võtaks sellest tulenevalt kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid ainult sel põhjusel, et see klient on valitsusväline organisatsioon, et selle kliendi juures töötav isik on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik või et sellesama kliendi äripartner, kuid mitte klient ise, on mingil viisil seotud sellise kolmanda riigiga.

41

Pärast seda täpsustust märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et liikmesriik võib vastavalt direktiivi 2015/849 artiklile 5 võtta rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks vastu rangemad sätted, kui selle liikmesriigi arvates esinevad käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud riskitegurid. Nimetatud kohus kahtleb siiski, kas see võimalus võib õigustada otsust, mille VID käesoleval juhul Rodl & Partneri suhtes tegi.

42

Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas see, et liikmesriigi õigus kohustab kohustatud isikut võtma kliendi suhtes võetavate tugevdatud hoolsusmeetmete võtmise vajalikkuse hindamisel arvesse selliseid riskitegureid, on vastuolus direktiivi 2015/849 sätetega.

43

Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et sellised ärisuhted nagu need, mis Rodl & Partneril on sihtasutusega IT izglītības Fonds ja RBA Consultinguga, võivad kuuluda direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikes 1 nimetatud „[muude] liikmesriikide või kohustatud isikute poolt kindlaks tehtud suurema riskiga [juhtude]“ hulka.

44

Nende „muude suurema riskiga juhtude“ kindlaks tegemiseks tuleneb artikli 18 lõikest 1 koostoimes lõikega 3, et liikmesriigid ja kohustatud isikud peavad võtma nende tehtava riskihindamise käigus arvesse vähemalt direktiivi III lisas loetletud võimalikku suuremat riski iseloomustavaid tegureid ja tõendeid. Selliste suuremat riski iseloomustavate tegurite ja tõendite mitteammendavas loetelus, mis on esitatud lisas, on muu hulgas toodud kliendiga seotud riskitegurid, tehinguga seotud riskitegurid ning ka geograafilised riskitegurid.

45

Nii direktiivi 2015/849 artikli 18 lõigete 1 ja 3 sõnastusest kui ka selle III lisas oleva loetelu mitteammendavusest nähtub, et liikmesriikidel on selle direktiivi ülevõtmisel märkimisväärne kaalutlusruum otsustamaks, kuidas on kõige sobivam rakendada kohustust näha ette tugevdatud hoolsusmeetmeid ja kuidas määratleda niihästi olukorrad, kus selline suurem oht esineb, kui ka hoolsusmeetmed (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 73).

46

Selles kontekstis tuleb esiteks korrata, et direktiiviga 2015/849 viiakse läbi vaid minimaalne ühtlustamine, kuna selle artikkel 5 lubab liikmesriikidel kehtestada või säilitada rangemad sätted, kui nende sätete eesmärk on tugevdada võitlust rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu liidu õiguse piires.

47

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et artiklis 5 kasutatud väljend „rangemad sätted“ võib puudutada olukordi, mille esinemise korral see direktiiv näeb ette teatud liiki kliendikontrolli meetmed, ja ka muid olukordi, millega liikmesriikide hinnangul kaasneb suurem oht (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 77). Nimelt, kuna artikkel 5 paikneb direktiivi 2015/849 I peatüki „Üldsätted“ 1. jaos „Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted“, kohaldatakse seda kõikidele sätetele, mis kuuluvad selle direktiiviga reguleeritavasse valdkonda, sealhulgas neile sätetele, mis on toodud nimetatud direktiivi II peatüki 3. jaos „Kliendi suhtes rakendatavad tugevdatud hoolsusmeetmed“.

48

Direktiivi 2015/849 artiklist 5 koostoimes artikli 18 lõigetega 1 ja 3 nähtub aga, et liikmesriigid võivad neile artikliga 18 antud kaalutlusruumi raames muu hulgas määrata kindlaks muid olukordi, millega kaasneb suurem risk (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 106).

49

Teiseks, kuna direktiivi 2015/849 artiklis 5 on täpsustatud, et liikmesriigid peavad tegutsema „liidu õiguse piires“, peavad nad neile selle direktiivi artikliga 18 antud kaalutlusruumi piires järgima eelkõige liidu õiguse üldpõhimõtteid, nagu seaduslikkuse, õiguskindluse, proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõte (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 96).

50

Lisaks tuleb selles kontekstis märkida, et direktiivi 2015/849 põhjendusest 66 nähtub, et kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 21, millega keelatakse igasugune diskrimineerimine, peavad liikmesriigid tagama, et seoses riski hindamisega kliendi suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames rakendatakse kõnesolevat direktiivi kedagi diskrimineerimata.

51

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 55 ja 56, et nii majandussuhete kui ka kuritegeliku tegevuse dünaamilist olemust arvestades ei ole liidu õigusega, eelkõige seaduslikkuse ja õiguskindluse põhimõtetega vastuolus, kui riigi seadustes ei määrata ammendavalt kindlaks kõiki võimalikke rahapesu ja terrorismi rahastamise suurema ohu tegureid, tingimusel et neid tegureid täpsustatakse hiljem muudes aktides, mis ei oma tingimata õigusakti staatust, kuid mis tuleb nõuetekohaselt avaldada.

52

Teiseks ei tohi rahapesu ja terrorismi rahastamise suurema ohu tegurid ühelt poolt minna kaugemale sellest, mis on vajalik rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse eesmärgi saavutamiseks, ning teiselt poolt ei tohi nende puhul olla tegemist diskrimineerimisega.

53

Kolmandaks nähtub direktiivi 2015/849 artikli 7 lõikest 1, et liikmesriike mõjutavad neile omaste erinevate olukordade tõttu erinevad rahapesu ja terrorismi rahastamise riskid. Seega on iga liikmesriigi ülesanne määrata kindlaks kaitse tase, mida liikmesriik seoses tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riski tasemega soovib saavutada (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 105).

54

Mis puudutab käesoleval juhul kliendi õigusliku vormiga seotud võimalikku riskitegurit, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et ennetusseaduse artikli 6 lõige 1.2 sätestab, et asjaolude hulgas, mida kohustatud isik peab arvesse võtma, kui ta hindab rahapesu ja terrorismi rahastamise ohtu seoses kliendiga, esineb kliendi „õiguslikust vormist tulenev risk“. Lisaks märkis Läti valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et rahapesu tõkestamise talituse poolt 2019. aastal avaldatud aruandest nähtus, et valitsusvälised organisatsioonid on eriti tundlikud rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes, kuna 94% Läti äriregistrisse kantud valitsusvälisest organisatsioonidest ei ole näidanud oma tegevusvaldkonda või on märkinud, et kuuluvad kategooriasse „muu liigitamata ühendus või sihtasutus“, millest võib järeldada, et valitsusvälise organisatsiooni näol on riskihindamisel tegemist potentsiaalse suurema ohu teguriga.

55

Mis puudutab võimalikku riskitegurit, mis on seotud kohustatud isiku kliendi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise seose olemasoluga, siis nagu rõhutas Läti valitsus oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, ilmneb VID veebisaidil avaldatud riigisisesest aruandest ja avaldatud suunistest, et Lätil on, tulenevalt geograafilisest lähedusest ja olulistest majandussuhetest selle kolmanda riigiga, tegelik oht, et tema majandust kasutatakse nimetatud kolmandast riigist pärit kapitali rahapesu eesmärgil ning Transparency International loeb seda riiki kõrgendatud korruptsiooniohuga riigiks.

56

Selles kontekstis tuleb korrata, et vastavalt direktiivi 2015/849 III lisa punkti 3 alapunktile b on võimalikku suuremat riski iseloomustavate geograafiliste tegurite hulgas see, et usaldusväärsete allikate kohaselt on asjaomases riigis korruptsiooni või muu kuritegevuse tase märkimisväärne.

57

Seega näib – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu, kes on ainsana pädev liikmesriigi õigust tõlgendama ja kohaldama, kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et Läti õiguses loetakse valitsusvälise organisatsiooni õiguslikku vormi ning seose olemasolu kohustatud isiku kliendi ja Venemaa Föderatsiooni vahel võimaliku suurema ohu teguriks, mida see isik peab klientide suhtes läbiviidava riskianalüüsi käigus arvesse võtma. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab vajaduse korral kontrollima, kas Rodl & Partner võttis neid tegureid asjaomaste klientide riskide hindamisel arvesse.

58

Lisaks tuleb kõigepealt märkida, et direktiivi 2015/849 III lisa punkti 3 alapunktis b ei tehta vahet selle alusel, kas selles nimetatud geograafiline riskitegur puudutab klienti või tema äripartnereid. Järgmiseks tuleneb selle direktiivi artikli 8 lõikest 1 ja artikli 18 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi III lisaga, et kohustatud isikud peavad nende teostatava riskihindamise käigus arvesse võtma eelkõige riskitegureid, mis on seotud nende klientide tehingutega. Lõpuks täpsustavad need sätted, et iga keerukat ja ebaharilikult suure maksumusega tehingut ning igasuguseid ebaharilikku liiki tehinguid, millel ei ole selget majanduslikku või õiguspärast eesmärki, võib pidada selliseks, millega kaasneb võimalik suurem risk.

59

Seega võib asjaolu, et kohustatud isiku klient teeb tehinguid, mis eeldavad sidemeid kolmanda riigiga, mille puhul esineb suur korruptsioonirisk, pidada direktiivi 2015/849 kohaselt võimalikku suuremat geograafilist riski iseloomustavaks teguriks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas Läti õiguskorras on selline riskitegur ette nähtud, ning jaatava vastuse korral, kas Rodl & Partner oleks pidanud RBA Consultinguga seotud riskide hindamisel seda asjaolu arvesse võtma.

60

Järelikult, arvestades direktiiviga 2015/849 liikmesriikidele antud kaalutlusruumi, võivad valitsusvälise organisatsiooni õiguslik vorm, seose olemasolu kohustatud isiku kliendi ja Venemaa Föderatsiooni vahel või äritehingud, mida see klient teeb selle kolmanda riigiga seotud äripartneriga, olenevalt olukorrast kujutada endast, arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 49 korratud liidu õiguse piire ja eelkõige proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, võimalikku suuremat riski iseloomustavaid tegureid.

61

Siiski, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 märkis, ei näi ainuüksi asjaolu, et kliendi töötajal, kes ei ole tema tegelik tulusaaja ja kellel puudub nimetatud kliendi juures ametikoht, mis võimaldaks tal tegeleda tegevusega, mis võib potentsiaalselt olla seotud rahapesuga, on sellise kolmanda riigi kodakondsus, mille puhul on olemas suur korruptsioonirisk, siiski iseloomustavat sellist olukorda, milles võib olla suurem rahapesu või terrorismi rahastamise oht.

62

Samuti nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et üksnes teatava tähtsuse või keerukusega või ebaharilikke äritehinguid, mida kohustatud isiku klient on teinud suure korruptsiooniohuga kolmandas riigis asuva äripartneriga, võib pidada võimalikku suuremat geograafilist riski iseloomustavaks teguriks, mida kohustatud isikud peavad klientidega seotud riskide hindamisel arvesse võtma.

63

Neil asjaoludel ei ole direktiivi 2015/849 artikli 18 lõigetega 1 ja 3 koostoimes direktiivi artikliga 5 ja III lisaga vastuolus see, kui liikmesriik määrab kindlaks muud suurema riski tegurid, mida kohustatud isikud peavad oma klientidega seotud riskide hindamisel arvesse võtma, ning need riskitegurid võivad olla seotud kliendi õigusliku vormiga, nagu valitsusväline organisatsioon, võttes arvesse põhiõiguste täieliku austamise põhimõtet, millele on osutatud direktiivi 2015/849 põhjenduses 43, või seosega, mis on kliendil või tema äripartneril suure korruptsiooniohuga kolmanda riigiga, tingimusel et need tegurid on ette nähtud selle liikmesriigi õiguskorras ja on nõuetekohaselt avaldatud ning on kooskõlas liidu õigusega ning eelkõige proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega.

64

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/849 artikli 18 lõikeid 1 ja 3 koostoimes selle direktiivi artikliga 5 ja III lisa punkti 3 alapunktiga b tuleb tõlgendada nii, et need ei nõua, et kohustatud isik loeks klienti automaatselt suure riskiga kliendiks ja võtaks sellest tulenevalt kliendi suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid ainuüksi põhjusel, et see klient on valitsusväline organisatsioon, et selle kliendi juures töötav isik on suure korruptsiooniriskiga kolmanda riigi kodanik või et sellesama kliendi äripartner – kuid mitte klient ise – on mingil viisil seotud sellise kolmanda riigiga. Liikmesriik võib siiski riigisiseses õiguses määratleda selliseid asjaolusid kui tegureid, mis viitavad rahapesu ja terrorismi rahastamise võimalikule suuremale ohule, mida kohustatud isikud peavad oma klientidega seotud riskide hindamisel arvesse võtma, tingimusel et need tegurid on kooskõlas liidu õigusega ning eelkõige proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega.

65

Teine küsimus esitati juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav. Arvestades esimesele küsimusele antud eitavat vastust, ei ole teisele küsimusele seega vaja vastata.

66

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkte c ja d tuleb tõlgendada nii, et need näevad ette, et kohustatud isik peab kliendi suhtes hoolsusmeetmete võtmisel saama asjaomaselt kliendilt selle kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu koopia.

67

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus oma küsimustes ei ole viidanud (24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Glavna direktsia Pozharna bezopasnost i zashtita na naselenieto, C‑262/20, EU:C:2022:117, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Direktiivi 2015/849 artiklis 11, mis asub selle direktiivi II peatüki 1. jaos „Üldsätted“, on nimetatud olukorrad, kus kohustatud isikud on kohustatud klientide suhtes kohaldama tavapäraseid hoolsusmeetmeid, kuna neid olukordi peetakse rahapesu või terrorismi rahastamise riskiks (vt analoogia alusel 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Safe Interenvíos, C‑235/14, EU:C:2016:154, punkt 60). Kohustatud isikud on seega kohustatud neid meetmeid kohaldama kohe, kui nad on kliendiga seotud riskide hindamisel kindlaks teinud tavapärase riskitaseme.

69

Mis puudutab hoolsusmeetmeid, mida kohustatud isikud peavad rakendama, siis nimetatud direktiivi artikli 13 lõikes 1 on neid nimetatud teatud arv, sealhulgas teabe hindamine ja asjakohasel juhul kogumine ärisuhte eesmärgi ja olemuse kohta (punkt c) või pidev ärisuhte seire, sealhulgas ärisuhte raames tehtud tehingute kontroll tagamaks, et tehingud on kooskõlas kohustatud isiku teadmistega kliendist, tema tegevusest ja riskiprofiilist ning vajaduse korral ka vahendite allikast, samuti asjaomaste dokumentide, andmete või teabe pidev ajakohastamine (punkt d).

70

Lisaks on need isikud vastavalt direktiivile 2015/849 kohustatud järgima liikmesriigi pädevate asutuste puhul teatud tõendamis- ja dokumenteerimisnõudeid nii seoses riskide hindamisega, mida nad klientide suhtes teevad, kui ka seoses nende klientide suhtes kohaldatud hoolsusmeetmete sobivusega tuvastatud riskitasemele.

71

Nimelt on direktiivi 2015/849 artikli 8 lõikes 2 kõigepealt täpsustatud, et kohustatud isikute tehtav riskihinnang dokumenteeritakse, seda ajakohastatakse ja see tehakse kättesaadavaks vastavatele pädevatele asutustele ja asjaomastele iseregulatsiooni organitele. Selle kohta on selle direktiivi põhjenduses 22 märgitud, et riskipõhine lähenemisviis ei ole liikmesriikide ja kohustatud isikute jaoks põhjendamatult kõikelubav valikuvõimalus, vaid see hõlmab tõendite alusel otsuste tegemist, et tõhusamalt suunata tegevust rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidele, millega seisavad silmitsi liit ja selles tegutsevad isikud.

72

Seejärel on direktiivi 2015/849 artikli 13 lõikes 4 ette nähtud, et kohustatud isikud peavad suutma pädevatele asutustele või iseregulatsiooni organitele tõendada, et meetmed on rahapesu ja terrorismi rahastamise riske silmas pidades asjakohased.

73

Lõpuks kohustab selle direktiivi V peatükis „Andmete kaitse, säilitamine ja statistilised andmed“ asuva artikli 40 lõike 1 esimese lõigu punkt a kohustatud isikuid säilitama dokumentide koopiaid ning teavet, mida on vaja, et täita kliendi suhtes rakendatavaid hoolsuskohustusi, mis on sätestatud II peatükis, viie aasta jooksul pärast kliendisuhte lõppu.

74

Käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 72 viidatud sätetest tuleneb, et kui kohustatud isik tuvastab riskihindamise raames võimaliku suurema riski keerulise ja ebatavaliselt suuremahulise tehingu või ilma selge majandusliku või õiguspärase eesmärgita tehingu tõttu, mille tema klient on sõlminud suure korruptsiooniohuga kolmanda riigiga seotud äripartneriga, siis peab see kohustatud isik liikmesriigi pädeva asutuse läbiviidud kontrolli käigus esitama sellele asutusele asjakohaseid dokumente, mis tõendavad, et ta on seda tehingut analüüsinud ja et ta on seda nõuetekohaselt arvesse võtnud, et teha kliendi riskitaseme kohta järeldused.

75

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 107 märkis, ei ole käesoleva kohtuotsuse punktides 71–73 viidatud sätetes siiski täpsustatud meetodeid, mille alusel saavad kohustatud isikud täita liikmesriigi pädevate asutuste suhtes tõendamis- ja dokumenteerimisnõudeid. Need meetodid kuuluvad seega riigisisese õiguse kohaldamisalasse, tingimusel et järgitakse liidu õigust ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõtet, ärisaladuse põhimõtet ja isikuandmete kaitset.

76

Seega, nagu komisjon oma kirjalikes seisukohtades märkis, ei eelda kohustatud isikutele kehtestatud tõendamis- ja dokumenteerimiskohustus tingimata lepingu koopia füüsilist esitamist, kuna on olemas muid sobivaid tõendamisvõimalusi, nagu lepingu hindamisaruannete esitamine, mis sisaldavad teavet, mida on vaja tehingu ja asjaomase ärisuhtega seotud riski hindamiseks.

77

Käesoleval juhul, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 21, ei esitanud Rodl & Partner VID-le RBA Consultingu ja Venemaa Föderatsioonis asutatud äriühingu enamusosalusega kolmanda äriühingu vahel sõlmitud lepingu koopiat ning kohustatud isik üksnes selgitas, et ta sai selle lepingu originaaliga tutvuda RBA Consultingu ruumides. Lisaks ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Rodl & Partner oleks tõendanud või kas või väitnud, et ta esitas VID‑le asjakohased tõendid selle ärisuhte ja selle suhte raames tehtud tehingutega seotud riskide hindamise kohta või selleks võetud hoolsusmeetmete kohta.

78

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkte c ja d koostoimes selle direktiivi artikli 8 lõikega 2, artikli 13 lõikega 4 ja artikli 40 lõike 1 esimese lõigu punktiga a tuleb tõlgendada nii, et need ei näe ette, et kohustatud isik peab kliendi suhtes hoolsusmeetmete võtmisel saama asjaomaselt kliendilt selle kliendi ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu koopia, juhul kui see kohustatud isik on võimeline pädevale riigisisesele asutusele esitama asjakohased dokumendid, mis tõendavad esiteks, et ta analüüsis tehingut ning selle kliendi ja selle kolmanda isiku vahel loodud ärisuhet, ning teiseks, et ta on seda nõuetekohaselt arvesse võtnud hoolsusmeetmete võtmisel, mida on vaja seoses tuvastatud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskidega.

79

Viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2015/849 artikli 14 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kohustatud isik peab kohaldama olemasolevate klientide suhtes hoolsusmeetmeid isegi siis, kui kliendi olukorras ei ole täheldatud muutusi ja riigisiseses õiguses kehtestatud tähtaeg uue riskihindamise tegemiseks ei ole veel möödunud. See kohus küsib lisaks, kas see kohustus kehtib ainult selliste klientide suhtes, kelle puhul esineb suur rahapesu ja terrorismi rahastamise oht.

80

Juhul kui nendele küsimustele vastatakse jaatavalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline tõlgendus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

81

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus LG ja MH (omaenda kuritegeliku raha pesu), C‑790/19, EU:C:2021:661, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Mis puudutab direktiivi 2015/849 artikli 14 lõike 5 sõnastust, siis see säte nõuab, et kohustatud isikud kohaldavad hoolsusmeetmeid mitte ainult kõigi uute klientide suhtes, vaid asjakohasel juhul ja riskitundlikkusest lähtuvalt ka olemasolevate klientide suhtes, sealhulgas juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad.

83

Nii nähtub selle sätte sõnastusest endast, et kohustatud isikud peavad riskipõhise lähenemise alusel kohaldama hoolsusmeetmeid mitte ainult oma uute klientide suhtes, vaid juhul, kui hetk osutub sobivaks, ka olemasolevate klientide suhtes. Nimetatud säte täpsustab, et üks neist võimalikest sobivatest juhtudest on hetk, mil asjaomase kliendiga seotud asjaolud muutuvad. Lisaks ei piira see säte seda kohustatud isikul olevat kohustust üksnes nende klientidega, keda käsitatakse suure riskitasemega klientidena.

84

Sellega seoses tuleb korrata, et direktiivi 2015/849 artikli 8 lõike 2 kohaselt peavad kohustatud isikud eelkõige ajakohastama hinnangut rahapesu ja terrorismi rahastamise ohu kohta, millega nad kokku puutuvad.

85

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2015/849 artikli 14 lõige 5 koostoimes selle direktiivi artikli 8 lõikega 2 kehtestab kohustatud isikule kohustuse võtta ajakohastatud riskihinnangu põhjal olemasoleva kliendi suhtes asjakohasel juhul tugevdatud hoolsusmeetmeid, sealhulgas juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad.

86

Niisugust tõlgendust kinnitab õigusakti üldine ülesehitus, millesse direktiivi 2015/849 artikli 14 lõige 5 kuulub.

87

See säte asub direktiivi II peatüki 1. jaos „Üldsätted“, mis käsitleb klientide suhtes hoolsusmeetmete võtmise kohustust. Sellest järeldub, et kohustatud isikutele nimetatud sätte alusel kehtestatud kohustus kehtib kõikide klientide suhtes, sõltumata neile omistatud riskitasemest.

88

Lisaks nähtub direktiivi 2015/849 artikli 13 lõike 1 punkti d sõnastusest, et kohustatud isikud on kohustatud oma klientide ja klientide tehtud tehingute üle pidevalt kontrolli teostama. Sellest järeldub, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 119, et juhul kui kohustatud isik saab teada tema olemasolevat klienti puudutavatest elementidest, näiteks äritehingutest, mis võivad potentsiaalselt mõjutada kliendiga seotud riski hinnangut, peab ta neid elemente arvesse võtma, ning kui see on asjakohane, vaatama läbi riskianalüüsi ja vajaduse korral selle kliendi suhtes rakendatud hoolsusmeetmete taseme.

89

Viimaks tagab direktiivi 2015/849 artikli 14 lõike 5 tõlgendus, nagu see on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 85, selle direktiivi peamise eesmärgi saavutamise, mis on – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 33 – finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine.

90

Käesoleval juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas RBA Consultingu ja Venemaa Föderatsioonis asutatud äriühingu enamusosalusega äriühingu vahelised tehingud, mille puhul ei ole vaidlustatud, et Rodl & Partner neist teadis, kujutasid endast direktiivi 2015/849 artikli 14 lõike 5 kohaselt asjaolusid, mis muudavad riskipõhise lähenemise alusel kohaseks RBA Consultingu suhtes – vajaduse korral tugevdatud – hoolsusmeetmete võtmise, olenemata sellest, et selle kliendi suhtes liikmesriigi õiguses uue riskihindamise läbiviimiseks kehtestatud tähtaeg ei olnud veel möödunud.

91

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/849 artikli 14 lõiget 5 koostoimes selle direktiivi artikli 8 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kohustatud isikutel on kohustus võtta ajakohastatud riskihinnangu põhjal olemasoleva kliendi suhtes asjakohasel juhul – vajaduse korral tugevdatud – hoolsusmeetmeid, eelkõige juhul, kui kliendiga seotud asjaolud muutuvad, ja seda olenemata sellest, et selle kliendi suhtes liikmesriigi õiguses uue riskihindamise läbiviimiseks kehtestatud tähtaeg ei ole veel möödunud. See kohustus ei kehti mitte ainult selliste klientide suhtes, kelle puhul esineb suur rahapesu ja terrorismi rahastamise oht.

92

Eeltoodut arvestades ei ole vaja analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu selle viienda küsimuse raames teise võimalusena esitatud küsimust, mis on toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 80.

93

Oma kuuenda küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas direktiivi 2015/849 artikli 60 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui pädev asutus avaldab teabe otsuse kohta, millega määratakse sanktsioon seda direktiivi üle võtvate riigisiseste sätete rikkumise eest, on ta kohustatud tagama avaldatud teabe täpse vastavuse selles otsuses tuvastatud teabele.

94

Läti valitsus on seisukohal, et see küsimus ei ole vastuvõetav.

95

Nimelt on see küsimus esiteks hüpoteetiline, kuna direktiivi 2015/849 artikli 60 lõige 1, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus taotleb, puudutab olukorda, kus avaldatakse otsus, mille peale ei ole esitatud ühtegi kaebust, mitte olukorda, kus – nagu käesoleval juhul – avaldatakse vaidlustatud otsus, kuivõrd viimati nimetatud olukord kuulub selle direktiivi artikli 60 lõike 2 kohaldamisalasse.

96

Teiseks ei tuvastanud eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtegi ebatäpsust VID veebisaidil avaldatud teabes, mistõttu ei ole kuues eelotsuse küsimus mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega ning seega ei ole see põhikohtuasja lahendamiseks objektiivselt vajalik.

97

Sellega seoses nähtub eelotsusetaotlusest ühelt poolt, et Läti Vabariik on direktiivi 2015/849 artikli 60 lõike 2 riigisisesesse õigusesse üle võtnud ja et ta lubab seega avaldada otsuseid, mille peale on esitatud kaebus. Nähes aga ette, et pädevad asutused avaldavad oma ametlikul veebisaidil „ka“ viivitamata teabe, et asjaomane otsus on edasi kaevatud, täpsustab see säte, et need asutused peavad avaldama selle teabe lisaks artikli 60 lõikes 1 loetletud andmetele, kusjuures viimati nimetatud lõikes on ette nähtud, et „avaldatakse vähemalt teave õigusrikkumise liigi ja laadi kohta ning õigusrikkumise eest vastutava isiku andmed“. Sellest järeldub, et pelk asjaolu, et Euroopa Kohtul palutakse tõlgendada artikli 60 lõiget 1 ja lõiget 2, mis viimase lõike sõnastust arvestades on omavahel seotud, ei muuda kuuendat küsimust hüpoteetiliseks.

98

Teiselt poolt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eelotsusetaotluse esitamise määruse tegemise ajal oli VID veebisaidil avaldatud Rodl & Partneri suhtes tehtud sanktsiooni määramise otsuses endiselt ebatäpsusi.

99

Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et kuues küsimus on vastuvõetav.

100

Mis puudutab vaidlustatud otsuste avaldamist nende sisu arvestades, siis tuleb märkida, et vastavalt direktiivi 2015/849 artikli 60 lõike 1 tõlgendamisele koostoimes selle lõikega 2, mida on sisuliselt korratud käesoleva kohtuotsuse punktis 97, avaldatakse liikmesriigi pädeva asutuse veebisaidil ainult nendes otsustes toodud teave. Järelikult ei avaldata teavet, mis ei ole kooskõlas nimetatud otsustes esitatud teabega.

101

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/849 artikli 60 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi pädev asutus avaldab teabe otsuse kohta, millega määratakse sanktsioon seda direktiivi üle võtvate riigisiseste sätete rikkumise eest, on ta kohustatud tagama avaldatud teabe täpse vastavuse selles otsuses esitatud teabele.

102

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: