–

Austria valitsus, esindajad: J. Schmoll, E. Samoilova ja A. Posch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B.‑R. Killmann ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada ELL artikli 4 lõikeid 2 ja 3, ELTL artikli 4 lõiget 4 ja artikleid 45, 208 ja 288, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72; parandus ELT 2009, L 202, lk 90) artiklit 7, artikli 11 lõike 3 punkte a ja e ning artikleid 67 ja 68, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1) artiklit 11 ja artikli 60 lõikeid 2 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EÜ) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõikeid 1 ja 2.

2

Taotlus on esitatud põhikohtuasja kaebaja QYi ja Finanzamt Österreichi (Austria maksuamet), varem Finanzamt für den 8., 16. und 17. Bezirk in Wien (Viini 8., 16. ja 17. ringkonna maksuamet, Austria) (edaspidi „maksuamet“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimase keeldumist QY‑le perehüvitiste määramisest.

3

Määruse nr 883/2004 põhjendused 12 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse artikli 1 punktis z on sätestatud:

„perehüvitised – kõik mitterahalised või rahalised hüvitised perekulude katteks, välja arvatud I lisas nimetatud ülalpidamistoetuste ning spetsiaalsete sünnitus- ja lapsendamistoetuste ettemaksed.“

5

Selle määruse artikli 2 „Isikud, kelle suhtes määrus on kohaldatav“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

6

Sama määruse artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

j) perehüvitised.“

7

Määruse nr 883/2004 artiklis 4 „Võrdne kohtlemine“ on ette nähtud:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriiki õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

8

Selle määruse artikkel 5 „Hüvitiste, tulu, faktide või sündmuste võrdne kohtlemine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesolevas artiklis ei ole sätestatud teisiti ning pidades silmas kehtestatud eri rakendussätteid, kohaldatakse järgmist:

9

Selle määruse artikkel 7 on sõnastatud nii:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, ei rakendata ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide või käesoleva määruse alusel makstavatele rahalistele hüvitistele vähendamist, muutmist, peatamist, tühistamist ega konfiskeerimist asjaolu tõttu, et hüvitisesaaja või tema pereliikmete elukohaks on mõni teine liikmesriik kui hüvitiste maksmise eest vastutava asutuse asukohariik.“

10

Sama määruse artiklis 11 „Üldeeskirjad“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

11

Määruse nr 883/2004 artiklites 12–16 on sätestatud erieeskirjad lähetatud isikute kohta (artikkel 12), kahes või mitmes liikmesriigis tööd tegevate isikute kohta (artikkel 13), isikute kohta, kes on valinud vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise (artikkel 14), Euroopa ühenduste lepinguliste töötajate kohta (artikkel 15) ning ette on nähtud ka erandid selle määruse artiklitest 11–15 (artikkel 16).

12

Selle määruse III jaotise 8. peatükis „Perehüvitised“ on artiklid 67 ja 68. Artiklis 67 pealkirjaga „Teises liikmesriigis elavad pereliikmed“ on sätestatud:

„Isikul on õigus perehüvitistele kooskõlas pädeva liikmesriigi õigusaktidega, sealhulgas oma teises liikmesriigis elavate pereliikmete jaoks, nagu elaksid nad esimesena nimetatud liikmesriigis. Pensionäril on õigus perehüvitistele vastavalt tema pensioni suhtes pädeva liikmesriigi õigusaktidele.“

13

Määruse nr 883/2004 artikkel 68 „Prioriteetsuse määramise eeskirjad kattumise puhul“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, rakendatakse järgmisi prioriteetsuse eeskirju:

2.   Kattuvate õiguste puhul antakse perehüvitisi kooskõlas õigusaktidega, mis on prioriteetsed vastavalt lõikele 1. Õigus perehüvitistele peatatakse ühe või mitme riigi vastuoluliste õigusaktide korral esimesena nimetatud õigusaktidega sätestatud summa ulatuses ja seda summat ületava summa puhul antakse vajadusel diferentseeritud lisahüvitist. Sellist diferentseeritud lisahüvitist pole vaja anda teises liikmesriigis elavatele lastele, kui õigus kõnealusele hüvitisele tugineb üksnes elukohale.

3.   Kui artikli 67 alusel esitatakse perehüvitiste taotlus selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille õigusakte kohaldatakse, kuid mitte eelisõiguse alusel kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 1 ja 2, siis:

14

Määruse nr 987/2009 artiklis 11 on sätestatud:

„1.   Kui kahe või enama liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsusi selle isiku elukoha kindlaksmääramise küsimuses, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse, määravad need asutused ühisel kokkuleppel kindlaks asjaomase isiku tegevuste huvikeskme, tuginedes üldhinnangule kogu asjakohaste faktidega seotud kättesaadava teabe kohta, mis võib vajaduse korral hõlmata järgmist:

2.   Kui lõikes 1 loetletud asjaomastel faktidel põhinevate eri kriteeriumide kohaldamine ei vii asjaomaste asutuste vahelise kokkuleppeni, peetakse isiku tegeliku elukoha kindlaksmääramisel otsustavaks tema sellistest faktidest ja asjaoludest, eelkõige elukohavahetuse põhjustest, ilmnevat kavatsust.“

15

Määruse nr 987/2009 artikli 60 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Asutus, kellele esitatakse taotlus vastavalt lõikele 1, vaatab taotluse läbi taotleja esitatud üksikasjaliku teabe alusel, võttes arvesse taotleja perekonna üldist tegelikku ja õiguslikku olukorda.

Kui nimetatud asutus järeldab, et tema kohaldatavad õigusaktid on [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatavad prioriteetsusõiguse alusel, maksab ta perehüvitisi vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele.

Kui nimetatud asutusele tundub, et teise liikmesriigi õigusaktide kohaselt võib olla olemas võimalus saada diferentseeritud lisahüvitist kooskõlas [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõikega 2, edastab kõnealune asutus taotluse viivitamata teise liikmesriigi pädevale asutusele ning teavitab asjaomast isikut; lisaks teavitab ta teise liikmesriigi asutust otsusest, mille ta taotluse suhtes tegi, ning teatab perehüvitisteks makstava summa.

3.   Kui asutus, kellele esitatakse taotlus, järeldab, et tema õigusaktid on kohaldatavad, kuid mitte [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohase prioriteetsusõiguse alusel, teeb ta viivitamatult esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ning edastab taotluse [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 3 kohaselt teise liikmesriigi asutusele, teavitades sellest ka taotlejat. Kõnealune asutus esitab esialgse otsuse kohta oma seisukoha kahe kuu jooksul.

Kui asutus, kellele taotlus edastati, ei esita kahe kuu jooksul alates taotluse saamisest oma seisukohta, on kehtiv eespool nimetatud esialgne otsus ja asutus maksab tema kohaldatavate õigusaktidega ette nähtud hüvitisi ning teatab asutusele, kellele taotlus esitati, makstud hüvitiste summa.“

16

Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

17

9. septembri 1955. aasta üldise sotsiaalkindlustusseaduse (Allgemeines Sozialversicherungsgesetz, BGBl. 189/1955) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva föderaalseaduse alusel on kaetud (täielikult kaetud) ravi-, õnnetusjuhtumi- ja pensionikindlustusega, juhul kui asjaomane töökoht ei ole §‑de 5 ja 6 kohaselt täielikust kindlustuskattest välistatud ega taga § 7 kohaselt üksnes osalist kindlustuskatet:

[…]

9) [10. novembri 1983. aasta arengukoostöö raames personali lähetamist käsitlev föderaalseadus (arenguabitöötajate seadus) (Bundesgesetz über den Personaleinsatz im Rahmen der Zusammenarbeit mit Entwicklungsländern (Entwicklungshelfergesetz), BGBl. 574/1983)] §‑s 2 nimetatud arenguabitöötajad.“

18

Arenguabitöötajate seaduse 31. detsembrini 2018 kehtinud redaktsiooni, mis hiljem kehtetuks tunnistati, § 13 lõike 1 kohaselt:

„Töötajaid ja nendega koos elavaid pereliikmeid, kui need isikud on Austria kodanikud või liidu õiguse kohaselt nendega võrdsustatud isikud, käsitatakse ettevalmistusaja kestel ja välislähetuses olemise ajal perehüvitiste saamise õiguse ja [1988. aasta tulumaksuseaduse (Einkommensteuergesetz 1988)] § 33 lõike 3 kohase ülalpeetava lapsega seotud maksusoodustuse aspektist nii, nagu nad ei elaks lähetuse riigis alaliselt.“

19

Föderaalse maksuseadustiku (Bundesabgabenordnung; edaspidi „BAO“) § 26 lõigete 1 ja 2 põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on ette nähtud:

„1.   Maksusätete tähenduses on isiku elukoht seal, kus on tema eluruum asjaoludel, mis lubavad järeldada, et ta säilitab eluruumi ja kasutab seda.

2.   Maksusätete tähenduses on isiku harilik viibimiskoht seal, kus ta viibib asjaoludel, mis näitavad, et ta ei viibi selles kohas või selles riigis üksnes ajutiselt.

3.   Austria kodanikud, kel on teenistussuhe avalik-õigusliku asutusega ja kelle teenistuskoht on välismaal (välisriiki lähetatud teenistujad), on võrdsustatud isikutega, kelle harilik viibimiskoht on seal, kus asub palka maksev asutus. Sama kehtib ka nende abikaasade kohta, kui abielupaar moodustab püsiva leibkonna, ja nende alaealiste laste kohta, kes leibkonda kuuluvad.“

20

24. oktoobri 1967. aasta perehüvitiste seaduse (Bundesgesetz betreffend den Familienlastenausgleich durch Beihilfen, BGBl. 376/1967; edaspidi „FLAG“) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni § 1 kohaselt määratakse seal ette nähtud hüvitised „selleks, et kompenseerida kulusid perekonna huvides“.

21

FLAG § 2 lõike 1 kohaselt on isikutel, kelle elukoht või harilik viibimiskoht on Austrias, õigus perehüvitistele alaealiste laste eest.

22

FLAG § 2 lõikes 8 on ette nähtud, et isikutel on õigus saada perehüvitist üksnes juhul, kui nende huvide kese on Austrias. Isiku huvide kese on riigis, millega tal on kõige tugevamad isiklikud ja majanduslikud sidemed.

23

FLAG § 5 lõike 3 kohaselt ei ole anna alaliselt välisriigis elavad lapsed õigust perehüvitistele.

24

FLAG § 8 reguleerib perehüvitiste summasid ja selle lõigetes 1–3 on kehtestatud skaala vastavalt laste arvule ja skaala vastavalt nende vanusele. Perehüvitisi suurendatakse korrapäraste ajavahemike järel vastavalt Verfassungsgerichtshofi (Austria konstitutsioonikohus) kohtuotsusele.

25

FLAG § 53 on sõnastatud nii:

„1)   Käesoleva föderaalseaduse raames on [2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3)] osaliste kodanikud, kui see tuleneb eespool viidatud lepingust, võrdsustatud Austria kodanikega. Selles kontekstis võrdsustatakse lapse alaline elukoht Euroopa Majanduspiirkonna riigis ühenduse õigusnormide kohaselt lapse alalise elukohaga Austrias.

[…]

4)   Lõike 1 teist lauset ei kohaldata § 8a lõigete 1–3 suhtes.

5)   Käesolevas föderaalseaduses nimetatud hüvitiste suhtes kohaldatakse kuni 31. detsembrini 2018 BAO […] § 26 lõiget 3. Alates 1. jaanuarist 2019 kohaldatakse BAO § 26 lõiget 3 käesoleva föderaalseaduses nimetatud hüvitiste suhtes üksnes nende välisriigis töötavate isikute suhtes, kes töötavad kohaliku omavalitsusüksuse heaks.“

26

Põhikohtuasja kaebaja ja tema kolme lapse, kes kõik neli on Saksa kodanikud, elukoht on Saksamaal. Põhikohtuasja kaebaja abikaasa ja kolme lapse isa on Brasiilia kodanik ja tal ei ole Saksamaal kunagi registreeritud elukohta olnud.

27

Põhikohtuasja kaebaja töötab alates 2002. aastast arenguabitöötajana. Aastatel 2013–2016 elas perekond vaheldumisi Saksamaal ja Brasiilias, kus põhikohtuasja kaebaja abikaasal on kinnisvara ja kus ta tegutses põllumajandustootjana.

28

Põhikohtuasja kaebaja sõlmis 6. septembril 2016 töölepingu ühe Austria valitsusvälise organisatsiooniga. Selle lepingu kohaselt asus põhikohtuasja kaebaja teenistuspaik Viinis (Austria) ja nii tema pereliikmed kui ka ta ise olid hõlmatud Wiener Gebietskrankenkasse (Viini kohalik haigekassa, Austria) sotsiaalkindlustusega. Pärast 6. septembrist kuni 21. oktoobrini 2016 Viinis ettevalmistuskursusel osalemist alustas põhikohtuasja kaebaja 31. oktoobril 2016 lähetust Ugandas. See lähetus, kus oli kaasas tema perekond, kestis 15. augustini 2019, katkedes vaid 17. oktoobrist 2017 kuni 7. veebruarini 2018, sest sündis põhikohtuasja kaebaja kolmas laps. Selle katkestuse ajal elas põhikohtuasja kaebaja tubades, mida ta sai kasutada oma vanematekodus Saksamaal, ja ta sai sünnitushüvitist Viini kohalikult haigekassalt. 15. augustist kuni 15. septembrini 2019 ehk viimasel tema töölepingu lõppemisele eelnenud kuul viibis põhikohtuasja kaebaja taaslõimumiseks Viinis. Sel ajavahemikul, nagu ka ettevalmistuskursuse ajal, oli põhikohtuasja kaebajal Viinis elukoht, mille tööandja oli andnud tema käsutusse teatud tingimustel, mistõttu põhikohtuasja kaebaja ja tema perekond said seda kasutada üksnes koolituse ja taaslõimumise ajal. Põhikohtuasja kaebaja välislähetuste ajal anti kõnealune eluase teiste arenguabitöötajate käsutusse. Nendel ajavahemikel oli põhikohtuasja kaebaja ning tema laste ja abikaasa peamine elukoht registreeritud Austrias.

29

Ajal, mil põhikohtuasja kaebaja täitis oma tööülesandeid arenguabitöötajana, tegeles tema abikaasa, kes oli välislähetustel kaasas, majapidamistöödega. Lähetusel oldud ajal veetis põhikohtuasja kaebaja puhkused Saksamaal, kus on tema pangakontod.

30

Kuni 2016. aasta septembrini sai põhikohtuasja kaebaja Saksa pädevalt asutuselt lapsetoetust oma kahe esimese lapse eest. Selle asutuse 26. septembri 2016. aasta otsusega tühistati see toetus põhjusel, et perehüvitiste osas oli pädev Austria Vabariik, sest põhikohtuasja kaebaja töötas nüüd Austrias ja tema abikaasa ei töötanud Saksamaal.

31

Põhikohtuasja kaebaja esitas 5. oktoobril 2016 maksuametile peretoetuste taotluse oma kahe esimese lapse eest ja 8. jaanuaril 2018 sama taotluse oma kolmanda lapse eest. Ta väitis, et tema perekonnal ei ole ühist elukohta ei Saksamaal ega Brasiilias, kuna kõik pereliikmed olid tal välislähetuste vältel teenistuspaikades kaasas. Kui põhikohtuasja kaebaja need taotlused esitas, oli tema teenistuspaik Uganda.

32

Maksuamet jättis põhikohtuasja kaebaja taotlused rahuldamata põhjendusel, et tal ei ole õigust saada Austria perehüvitisi, sest ta tegutses arenguabitöötajana kolmandas riigis. Järelikult ei töötanud ta Austrias määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses ega kuulu seega selle määruse kohaldamisalasse. Lisaks ei ole põhikohtuasja kaebaja korter Viinis „elukoht“ ega võimalda „viibimist“ selle määruse artikli 1 punktide j ja k tähenduses, mistõttu ei ole Austria Vabariik elukohajärgne liikmesriik sama määruse artikli 11 lõike 3 punkti e tähenduses. Lisaks ei ole põhikohtuasja kaebajal õigust perehüvitistele ka liikmesriigi õigusnormide alusel.

33

Põhikohtuasja kaebaja esitas nende otsuste peale kaebuse, väites, et Austria Vabariik on see liikmesriik, kus ta töötas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses, sest tema töölepingu kohaselt oli tema teenistuspaik Viin. Lisaks sai ta oma juhised Viinist, kus toimus ka ettevalmistuskursus ja taaslõimumiseks ette nähtud kuu. Lisaks oli ta Viinis registreeritud ja seal asus tema huvide kese.

34

Nendel asjaoludel otsustas Bundesfinanzgericht (Austria föderaalne maksukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et töötajat, kes on selle liikmesriigi kodanik, kus on ka tema ja tema laste elukoht, kes on sõlminud teises liikmesriigis asuva tööandjaga arenguabitöötajana tööle asumiseks töölepingu, mis kuulub selle teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt selle riigi kohustuslikku sotsiaalkindlustussüsteemi, ja keda ei lähetata kolmandasse riiki mitte vahetult pärast töölevõtmist, vaid pärast selles teises liikmesriigis koolituste läbimist ja kes sinna hiljem taaslõimumise ajaks naaseb, tuleb pidada nimetatud sätte tähenduses selles teises liikmesriigis töötavaks isikuks, või kui mitte, siis kas niisuguse töötaja olukord kuulub selle määruse artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse.

36

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et pelgalt asjaolust, et töötaja töötab väljaspool liidu territooriumi, ei piisa selleks, et välistada töötajate vaba liikumist reguleerivate liidu eeskirjade ja eeskätt määruse nr 883/2004 kohaldamine, kui töösuhtel säilib liidu territooriumiga piisavalt tihe seos (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Inspecteur van de Belastingdienst, C‑631/17, EU:C:2019:381, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Piisavalt tihe seos tuleneb eeskätt asjaolust, et liidu kodaniku, kes elab ühes liikmesriigis, on tööle võtnud teises liikmesriigis asuv ettevõtja, kelle heaks ta töötab (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Inspecteur van de Belastingdienst, C‑631/17, EU:C:2019:381, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Käesoleval juhul ja eelotsusetaotluses sisalduvate asjaolude põhjal tuleb tõdeda, et piisavalt tihe seos põhikohtuasjas kõne all oleva töösuhte ja liidu territooriumi, täpsemalt Austria territooriumi, vahel on olemas. Nimelt asub põhikohtuasja kaebaja tööandja Austrias ning just selles liikmesriigis viibis ta nii koolituse ajal enne lähetust Ugandas kui ka pärast seda taaslõimumise ajal. Lisaks sõlmiti tööleping Austria õiguse alusel, põhikohtuasja kaebaja on kindlustatud Austria sotsiaalkindlustusskeemis ning ta täidab oma tööülesandeid arenguabi raames, mida Austria Vabariik osutab. Need aspektid on asjakohased ka ainult ühe kohaldatava õiguse põhimõtte kohaldamisel, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artiklis 11.

39

Mis puudutab täpsemalt küsimust, kas sellist isikut nagu põhikohtuasja kaebaja tuleb pidada „liikmesriigis“, antud juhul Austria Vabariigis töötavaks isikuks määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses, või kuulub ta selle määruse artikli 11 lõike 3 punkti e kohaldamisalasse, tuleb märkida, et viimati nimetatud säte on varusäte, mis kohaldub kõigi isikute suhtes, kes on olukorras, mida kõnealuse määruse muud sätted konkreetsemalt ei reguleeri, et kehtestada kohaldatava õiguse kindlaksmääramise terviklik süsteem (vt selle kohta 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Inspecteur van de Belastingdienst, C‑631/17, EU:C:2019:381, punkt 31).

40

Seda subsidiaarsust arvesse võttes tuleb analüüsida, kas määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a nimetatud juhtum vastab muu hulgas niisugusele olukorrale, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kusjuures olgu kohe märgitud, et lõike 3 punktides b–d nimetatud juhtumid ei ole niisuguse olukorraga kuidagi seotud.

41

Käesoleval juhul näib selles osas esmapilgul, et põhikohtuasja kaebaja ei ole töötanud „liikmesriigis“, sest ta oli lähetatud Ugandasse, kuid Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et enne ja pärast lähetust töötas põhikohtuasja kaebaja Austrias, kus asub tema tööandja, ja et tal oli seal koguni ametikorter. Lisaks oli põhikohtuasja kaebaja, tema laste ja tema abikaasa peamine elukoht töölepingu kehtivuse ajal Austrias ning neil oli Viini kohaliku haigekassa sotsiaalkindlustuskaitse.

42

Isegi kui eeldada, et põhikohtuasja kaebaja elukoht oli, nagu maksuamet eelotsusetaotluse esitanud kohtus väitis, teises liikmesriigis, on niisugune olukord sarnane sellega, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 29. juuni 1994. aasta kohtuotsus Aldewereld (C‑60/93, EU:C:1994:271), kus käsitleti seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1971, L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35), mis määrusega nr 883/2004 kehtetuks tunnistati ja asendati. See kohtuasi puudutas töötajat, kes töötas ettevõttes, mis asus muus liikmesriigis kui selle väljaspool liidu territooriumi tegutseva töötaja elukohariik. Selle kohtuotsuse punktis 24 otsustas Euroopa Kohus aga, et niisuguses olukorras „ei saa kohaldada töötaja elukohajärgse liikmesriigi õigust, kuna nendel õigusnormidel ei ole töösuhtega mingit seost, erinevalt tööandja asukohariigi õigusaktidest, mida seega kohaldada tuleb“.

43

Sellest järeldub, et vaatamata asjaolule, et töö, mida põhikohtuasja kaebaja Austria tööandja heaks tegi, oli tegelikult väljaspool liidu territooriumi, ja et ta jäi seotuks oma päritoluriigi Saksamaa Liitvabariigiga, kus ta sai kasutada oma vanemate eluruumi, tuleb asuda seisukohale, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et tema suhtes kehtivad ainult tema tööandja liikmesriigi, nimelt Austria õigusnormid, ilma et oleks tarvis kasutada varusätet, mis selle lõike 3 punktis e ette on nähtud.

44

Neil asjaoludel tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et töötajat, kes on selle liikmesriigi kodanik, kus on ka tema ja tema laste elukoht, kes on sõlminud teises liikmesriigis asuva tööandjaga arenguabitöötajana tööle asumiseks töölepingu, mis kuulub selle teise liikmesriigi õigusnormide kohaselt selle riigi kohustuslikku sotsiaalkindlustussüsteemi, ja keda ei lähetata kolmandasse riiki mitte vahetult pärast töölevõtmist, vaid pärast selles teises liikmesriigis koolituste läbimist ja kes sinna hiljem taaslõimumise ajaks naaseb, tuleb pidada nimetatud sätte tähenduses selles teises liikmesriigis töötavaks isikuks.

45

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 288 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu riigisisesed õigusnormid, mille isikuline kohaldamisala on laiem kui määruse nr 883/2004 oma, mistõttu see näeb ette Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike võrdsustamise tema enda kodanikega.

46

Eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on ELTL artikli 288 teise lõiguga vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm nagu FLAG § 53 lõige 1, juhul kui – nagu on märgitud 10. oktoobri 1973. aasta kohtuotsuse Variola (34/73, EU:C:1973:101) punktis 11 – selline säte võib jätta vahetult kohaldatava liidu õiguse õigussubjektide jaoks ebaselgeks ja seeläbi tõepoolest kahjustada Euroopa Liidu Kohtule antud ainupädevust liidu õiguse tõlgendamisel.

47

Seoses sellega tuleb kõigepealt meelde tuletada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kuigi nii määruste olemusest kui ka ülesandest liidu õigusallikate süsteemis tuleneb, et nende õigusaktide sätetel on üldjuhul liikmesriikide õiguskordades vahetu õigusmõju, ilma et liikmesriigi ametiasutused peaksid võtma selleks vastu rakendusmeetmeid, võib teatud sätete rakendamiseks siiski olla vaja, et liikmesriigid võtaksid vastu rakendusmeetmed (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Danske Svineproducenter, C‑316/10, EU:C:2011:863, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Liikmesriigid võivad võtta määruse rakendusmeetmeid tingimusel, et nad ei takista määruse vahetut kohaldatavust, ei varja asjaolu, et tegemist on ühenduse meetmega, ning täpsustavad neile määrusega antud hindamisruumi kasutamise tingimusi, jäädes samas kõnealuste sätetega kehtestatud piiridesse (21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Danske Svineproducenter, C‑316/10, EU:C:2011:863, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesoleval juhul, ilma et Euroopa Kohtul oleks tarvis otsustada selle üle, kas niisugune säte nagu FLAG § 53 lõige 1 kujutab endast määruse nr 883/2004 rakendusmeedet või mitte, piisab, kui märkida, et igal juhul võimaldab selle määruse vahetu kohaldatavus liikmesriikide kohtutel kontrollida, kas liikmesriigi meede vastab nimetatud määruse sisule (vt selle kohta 27. septembri 1979. aasta kohtuotsus Eridania-Zuccherifici nazionali ja Società italiana per l’industria degli zuccheri, 230/78, EU:C:1979:216, punkt 34), ja jätta see säte vajaduse korral kohaldamata, et tagada liidu õiguse esimus, nagu on põhikohtuasjas määrus nr 883/2004.

50

Seega ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu niisuguse õigusnormi nagu FLAG § 53 lõige 1, tingimusel, et seda liikmesriigi õigusnormi tõlgendatakse kooskõlas määruse nr 883/2004 artikliga 4 ja et määruse esimust ei seata kahtluse alla.

51

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artikli 288 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu riigisisesed õigusnormid, mille isikuline kohaldamisala on laiem kui määruse nr 883/2004 oma, mistõttu see näeb ette Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike võrdsustamise tema enda kodanikega, tingimusel, et neid õigusnorme tõlgendatakse kooskõlas selle määrusega ja et määruse esimust ei seata kahtluse alla.

52

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole kolmandale ja neljandale küsimusele vaja vastata.

53

Viienda ja kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikes 3 sätestatud kohustus teha esialgne otsus selle kohta, millise liikmesriigi õigusaktid prioriteetsusõiguse alusel kohalduvad, lasub ainult liikmesriigi pädeval asutusel, kellele perehüvitiste taotlus esitati, või ka liikmesriigi kohtul, kellele selles asjas kaebus esitati, ja kui see on nii, siis millal peab see kohus niisuguse otsuse tegema.

54

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud faktilises ja seadusandlikus raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse olevat asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusele vastamast üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlusest nähtub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on põhikohtuasjas esialgse otsuse juba teinud, kohustades Austria pädevat asutust edastama kõnealuse perehüvitiste taotluse Saksa pädevale asutusele ja alustama temaga dialoogi.

56

See otsus põhineb ilmselgelt määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 3 analoogia alusel kohaldamisel, samas kui eelotsusetaotlusest ilmneb paradoksaalsel kombel, et see kohus leiab ühelt poolt, et ta ei ole pädev sellist esialgset otsust tegema, ja teiselt poolt, et niisuguse kaebuse jaoks nagu põhikohtuasjas puudub asjakohane säte.

57

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on selle otsuse aga juba teinud ja sel võib olla täielik mõju, isegi kui see on vaid ajutine, ei ole viies eelotsuse küsimus põhikohtuasja lahendamisel enam asjakohane ning on seega hüpoteetiline.

58

Seda järeldust kinnitab see, et nagu esimesele küsimusele antud vastusest nähtub, tuleb Austria Vabariiki käesoleval juhul pidada liikmesriigiks, kes on määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 1 punkti a alusel eelisjärjekorras pädev põhikohtuasjas kõne all olevaid perehüvitisi maksma, mistõttu ei tule Austria asutustel määruse nr 987/2009 artikli 60 lõike 3 alusel teha esialgset otsust selle kohta, millise liikmesriigi õigusaktid prioriteetsusõiguse alusel kohalduvad. Neil asjaoludel on küsimus selle kohta, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema sellise „esialgse“ otsuse Austria asutuste asemel, hüpoteetiline ja tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

59

Viienda küsimuse vastuvõetamatus toob kaasa kuuenda küsimuse vastuvõetamatuse, sest see põhineb eeldusel, et viiendale küsimusele vastatakse jaatavalt.

60

Eeltoodut arvestades tuleb viies ja kuues küsimus tunnistada vastuvõetamatuks.

61

Seitsmenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkti a ja määruse nr 987/2009 artiklit 60 tuleb tõlgendada nii, et nad seovad omavahel eelisjärjekorras pädeva liikmesriigi asutuse ja teises järjekorras pädeva liikmesriigi asutuse nii, et perehüvitiste taotleja peab esitama vaid ühe taotluse ühele neist asutustest, misjärel on nende kahe asutuse ülesanne vaadata koos see taotlus läbi, või peab taotleja esitama kummalegi asutusele eraldi taotluse.

62

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 3 on sätestatud, et kui perehüvitiste taotlus esitatakse selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille õigusakte kohaldatakse, kuid mitte eelisõiguse alusel kooskõlas sama artikli lõigetega 1 ja 2, siis „see asutus edastab taotluse viivitamata selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, teavitab asjaomast isikut ja, ilma et see piiraks rakendusmääruse sätete kohaldamist hüvitiste ajutise määramise suhtes, annab vajaduse korral lõikes 2 nimetatud diferentseeritud lisahüvitist“ ning „selle liikmesriigi pädev asutus, mille õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, käsitleb taotlust, nagu oleks see esitatud otse sellele asutusele, ja sellise taotluse esimesele asutusele esitamise kuupäeva käsitletakse eelistatud asutusele nõude esitamise kuupäevana“.

63

Määruse nr 883/2004 artikli 68 lõikes 3 on seega selgelt sätestatud, et kui perehüvitiste taotlus esitatakse selle liikmesriigi pädevale asutusele, mille õigusakte ei kohaldata eelisjärjekorras, peab see asutus taotluse viivitamata edastama selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte eelisjärjekorras kohaldatakse, ning taotlejat sellest teavitama. Niisugusel juhul peab see teine asutus käsitlema kõnealust taotlust nii, nagu see oleks siis, kui see esitati esimesele asutusele, esitatud otse temale.

64

Määruse nr 987/2009 artikli 60 lõigete 2 ja 3 sõnastuse põhjal on selge, et kui asutus, kellele esitatakse taotlus vastavalt sama artikli lõikele 1, järeldab, et „tema kohaldatavad õigusaktid on [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatavad prioriteetsusõiguse alusel, maksab ta perehüvitisi vastavalt oma kohaldatavatele õigusaktidele“, ja kui ta leiab, et tema õigusaktid on kohaldatavad, kuid mitte prioriteetsusõiguse alusel, siis „teeb ta viivitamatult esialgse otsuse kohaldatavate prioriteetsuse määramise eeskirjade kohta ning edastab taotluse [määruse nr 883/2004] artikli 68 lõike 3 kohaselt“ ning „teavita[b] sellest ka taotlejat“.

65

Seega tuleneb nii määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punktist a kui ka määruse nr 987/2009 artikli 60 lõigetest 2 ja 3, et taotleja peab esitama ainult ühe taotluse ühele pädevale asutusele. Viimati nimetatul on vastavalt sellele, kas ta leiab, et ta on pädev eelis- või teises järjekorras, kohustus esimesel juhul maksta ise taotletud perehüvitisi ja teisel juhul edastada kõnealune taotlus tema hinnangul eelisjärjekorras pädeva liikmesriigi pädevale asutusele, et tagada perehüvitiste taotluse kiire lahendamine.

66

Eeltoodut arvestades tuleb seitsmendale küsimusele vastata, et määruse nr 883/2004 artikli 68 lõike 3 punkti a ja määruse nr 987/2009 artikli 60 lõikeid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nad seovad omavahel eelisjärjekorras pädeva liikmesriigi asutuse ja teises järjekorras pädeva liikmesriigi asutuse nii, et perehüvitiste taotleja peab esitama vaid ühe taotluse ühele neist asutustest, misjärel on nende kahe asutuse ülesanne vaadata koos see taotlus läbi.

67

Kaheksanda ja üheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 4 lõiget 4, artikleid 45 ja 208, EL lepingu artikli 4 lõiget 3 ning määruse nr 883/2004 artikleid 2, 3 ja 7 ning II jaotist tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriik lõpetab üldiselt perehüvitiste maksmise, mida ta maksis seni arenguabitöötajatele, kes võtavad oma pereliikmed kaasa kolmandasse riiki, kuhu nad on lähetatud.

68

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meelde tuletada, et ühelt poolt kuuluvad ELTL artikli 45 kohaselt kõik liidu kodanikud, sõltumata nende elukohast ja kodakondsusest, kes on kasutanud töötajate vaba liikumise õigust ja kes tegelevad kutsetegevusega mõnes muus liikmesriigis kui elukohaliikmesriik, selle artikli kohaldamisalasse (vt selle kohta 12. detsembri 2002. aasta kohtuotsus de Groot, C‑385/00, EU:C:2002:750, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Kuigi ELTL artikliga 45 on vastuolus igasugune liikmesriigi meede, mis võib takistada liidu kodanikel selle artikliga tagatud liikumise põhivabaduse kasutamist või muuta selle vähem atraktiivseks, ei anna nimetatud artikkel töötajale, kes liigub teise liikmesriiki kui tema päritoluliikmesriik, õigust nõuda samasugust sotsiaalkindlustust, nagu tal päritoluliikmesriigis selle riigi õigusaktide alusel oli (19. septembri 2019. aasta kohtuotsus van den Berg jt, C‑95/18 ja C‑96/18, EU:C:2019:767, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Teiselt poolt ei mõjuta ELTL artikkel 48, mis näeb ette liikmesriikide õigusaktide koordineerimise, mitte nende ühtlustamise, liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide vahelisi sisulisi ja menetluslikke erinevusi ega seega ka nendes sotsiaalkindlustusskeemides kindlustatud isikute õigusi, mistõttu jääb igale liikmesriigile pädevus määrata liidu õigust järgides oma õigusaktidega kindlaks sotsiaalkindlustusskeemi kuuluvate hüvitiste maksmise tingimused (19. septembri 2019. aasta kohtuotsus van den Berg jt, C‑95/18 ja C‑96/18, EU:C:2019:767, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Tuleb lisada, et määrus nr 883/2004 ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid jätab kehtima eri liikmesriikide süsteemid, ning selle ainus eesmärk on tagada liikmesriikide süsteemide koordineerimine, et tagada isikute liikumisvabaduse tõhus kasutamine. Seega säilitavad liikmesriigid Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme (vt selle kohta 23. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Bundesagentur für Arbeit, C‑29/19, EU:C:2020:36, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Liikmesriigid peavad selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust, eelkõige EL toimimise lepingu neid sätteid, mis käsitlevad kõigile liidu kodanikele tagatud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (23. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Bundesagentur für Arbeit, C‑29/19, EU:C:2020:36, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Käesoleval juhul tuleb seega analüüsida, kas Austria Vabariik rikkus neid sätteid, kui ta otsustas kaotada õiguse saada perehüvitisi, mida maksti seni arenguabitöötajatele, kes võtavad oma pereliikmed kaasa kolmandasse riiki, kuhu nad on lähetatud.

74

Selles osas nähtub eelotsusetaotlusest, et Austria seadusandja kaotas selle õiguse üldiselt ja seda kohaldatakse ilma selle liikmesriigi ja teiste liikmesriikide kodanikel vahet tegemata, mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul siiski kontrollida.

75

Seega ei ole tõsi, et õiguse kaotamine alates 1. jaanuarist 2019 põhjustab otsest diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

76

Mis puudutab kõnealuste töötajate võimalikku kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel sõltuvalt nende või nende pereliikmete elukohaliikmesriigist, siis tuleb tõdeda, et ei määruse nr 883/2004 sätted, täpsemalt artiklid 7 ja 67, mille eesmärk on hoida ära seda, et liikmesriik võiks seada perehüvitiste maksmise või selle summa sõltuvusse töötajate pereliikmete elukohast hüvitisi andvas liikmesriigis (vt selle kohta 5. oktoobri 1995. aasta kohtuotsus Imbernon Martínez, C‑321/93, EU:C:1995:306, punkt 21), ega ELTL artikkel 45 ei näe ette, et töötajate vaba liikumise õigust kohaldatakse väljaspool liidu territooriumi. Vastupidi, ELTL artikli 45 selgest sõnastusest nähtub, et töötajate liikumisvabadus „tagatakse liidu piires“.

77

Perehüvitiste kaotamine nende arenguabitöötajate jaoks, kes elavad koos oma perega kolmandas riigis, ei saa seega olla kaudne diskrimineerimine liidu territooriumil, kui – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul – nende töötajate kohtlemine perehüvitiste küsimuses alates 1. jaanuarist 2019 ei ole erinev vastavalt sellele, kas nad on või ei ole kasutanud oma vaba liikumise õigust ja lahkunud oma päritoluliikmesriigist, et asuda elama Austriasse, vaid sõltub ainult sellest, kas kõnealuste arenguabitöötajate lapsed elavad kolmandas riigis või teises liikmesriigis, sealhulgas Austrias.

78

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et arenguabitöötajad, kel on juba tekkinud õigus perehüvitistele varasemate ajavahemike eest, kaotasid selle õiguse pärast uute õigusnormide jõustumist 1. jaanuaril 2019, kuna ei ilmne, et selle õiguse kaotamine oleks tingitud nende vaba liikumise õiguse kasutamisest, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

79

Sellega seoses tuleb ühelt poolt lisada, et 12. juuni 1980. aasta kohtuotsuses Laterza (733/79, EU:C:1980:156) ja 26. novembri 2009. aasta kohtuotsuses Slanina (C‑363/08, EU:C:2009:732) ei ole nendele küsimustele vastamiseks vajalikke juhtnööre, sest kohtuasjad, milles need kohtuotsused tehti, ei ole õiguslikult ega faktiliselt sarnased põhikohtuasjas küsimuse all oleva olukorraga, nagu seda eelotsusetaotluses kirjeldati. Nimelt käsitlesid need kohtuasjad muudatusi juba omandatud õigustes seoses sellega, et liidu kodanik kasutas liidu territooriumil vaba liikumise õigust. Käesoleval juhul puudutab seadusemuudatus aga arenguabitöötajaid, kes töötavad ja kelle lapsed elavad nendega koos väljaspool liidu territooriumi.

80

Teiselt poolt ei saa võimalus, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, et peretoetuste kaotamine arenguabitöötajate jaoks võib takistada töötajate vaba liikumist ja muuta seda mõnel juhul vähem huvipakkuvaks või viia isegi selleni, et nõudlus „arenguabitöötaja“ kutseala järele väheneb – isegi kui see peaks tõesti nii olema –, mingil juhul tekitada ELTL artiklitega 45 ja 48 vastuolus olevat olukorda. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 71 ja 72, ei näe need sätted ette liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide ühtlustamist, sest neile jääb pädevus määrata liidu õigust järgides kindlaks sotsiaalkindlustussüsteemid, ning EL toimimise leping ei taga töötajale, et tema tegevuse laiendamine mitmesse liikmesriiki või tegevuse üleviimine teise liikmesriiki ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust. Sõltuvalt erinevustest liikmesriikide sotsiaalkindlustuse õigusnormide vahel võib selline tegevuse laiendamine või üleviimine olla töötaja jaoks sotsiaalkindlustuse puhul erinevatel juhtudel enamal või vähemal määral soodsam või ebasoodsam. Sellest tulenevalt on ka ebasoodsamad liikmesriigi õigusnormid ELTL artiklite 45 ja 48 sätetega kooskõlas, kui need ei sea asjaomast töötajat halvemasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, või võrreldes nendega, kelle suhtes need normid kehtisid juba varem, ning kui need ei kohusta tasuma kasutuid sotsiaalkindlustuse makseid (14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Vester, C‑134/18, EU:C:2019:212, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

81

Neid kaalutlusi arvestades tuleb kaheksandale ja üheksandale küsimusele vastata, et ELTL artikleid 45 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik lõpetab üldiselt perehüvitiste maksmise, mida ta maksis seni arenguabitöötajatele, kes võtavad oma pereliikmed kaasa kolmandasse riiki, kuhu nad on lähetatud, tingimusel, et ühelt poolt kohaldatakse selle õiguse kaotamist ilma selle liikmesriigi ja teiste liikmesriikide kodanikest õigustatud isikute vahel vahet tegemata, ja et teiselt poolt ei kujuta see õiguse kaotamine kõnealuste arenguabitöötajate erinevat kohtlemist mitte vastavalt sellele, kas nad on või ei ole enne või pärast seda kasutanud oma vaba liikumise õigust, vaid tulenevalt sellest, kas nende lapsed elavad koos nendega liikmesriigis või kolmandas riigis.

82

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: