1.

Kohtuotsuses United Video Properties ( 2 ) käsitles Euroopa Kohus probleeme, mis on tekkinud seoses direktiivi 2004/48/EÜ ( 3 ) artiklitega, mis käsitlevad kohtukulude ja muude menetluskulude maksmist intellektuaalomandi õiguste (sealhulgas tööstusomandi õiguste) kohtuvaidlustes.

2.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) palub Euroopa Kohtul taas tõlgendada direktiivi 2004/48 artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 14 ning selgitada kohtuotsuse United Video Properties tagajärgi.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on vaja seda Euroopa Kohtu uut otsust selleks, et teha kindlaks, kas liidu õigusega on kooskõlas õigusnormid, mis Saksamaa Liitvabariigis kohustavad kohtuasja kaotanud poolt tingimata hüvitama patendivoliniku (Patentanwalt) kaasamisega seotud kulud, kuigi see ei olnud kaubamärkide kohtuvaidluses soovitud kohtuliku kaitse saamiseks hädavajalik.

4.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud kokkuvõtlikust ülevaatest liikmesriigi õiguse kohta nähtub:

5.

Artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolev direktiiv käsitleb intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalikke meetmeid, menetlusi ja õiguskaitsevahendeid. Käesolevas direktiivis sisaldab mõiste „intellektuaalomandi õigused“ tööstusomandi õigusi.“

6.

Artiklis 2 („Reguleerimisala“) on ette nähtud:

„1.   Ilma et see piiraks meetmete kohaldamist, mida kohaldatakse või võidakse kohaldada ühenduses või siseriiklikes õigusaktides kuni selleni, et need meetmed soosivad enam õiguste valdajaid, kehtivad käesolevas direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid kooskõlas artikliga 3 mis tahes intellektuaalomandi õiguste rikkumise kohta, nagu on sätestatud ühenduse õigusaktides ja/või vastava liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides.

[…]“.

7.

Artiklis 3 („Üldised kohustused“) on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid sätestavad vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid käesolevas direktiivis kirjeldatud intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks. Menetlused, protseduurid ja õiguskaitsevahendid on õiglased ega ole asjatult keerulised või kulukad ega sisalda põhjendamatuid ajalisi piiranguid ega põhjendamatuid viivitusi.

2.   Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu“.

8.

Artiklis 14 („Mõisted“) on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et mõistlikud ja proportsionaalsed kohtukulud ja muud kulud kannab üldiselt kaotaja pool, välja arvatud siis, kui see on ebaõiglane.“

9.

Kohtuvaidlusele kohaldatava redaktsiooni § 140 lõike 3 kohaselt kuuluvad eristavate tähistega seotud kohtuvaidluses patendivoliniku osalemisega seotud kulude hulgas hüvitamisele advokaaditasude seaduse (Gesetz über die Vergütung der Rechtsanwältinnen und Rechtsanwältinnen und Rechtsanwältinte) ( 5 ) §-s 13 ette nähtud tasu ning selle voliniku vältimatud kulud.

10.

Vastavalt § 125e lõikele 5 kohaldatakse § 140 lõiget 3 mutatis mutandis liidu kaubamärkide asjades pädevate kohtute menetluste suhtes.

11.

Ruprecht-Karls-Universität Heidelberg (edaspidi „ülikool“) esitas Landgericht Mannheimile (Mannheimi esimese astme kohus, Saksamaa) ( 6 ) hagi NovaText GmbH vastu nõudega, et see äriühing lõpetaks tema ELi kaubamärkide rikkumise ja tunnustaks tema õigusi nendele kaubamärkidele.

12.

Ülikooli esindaja märkis hagiavalduses, et menetluses osaleb patendivolinik.

13.

Pooled lõpetasid vaidluse kirjaliku kompromissiga vastavalt tsiviilkohtumenetluse seaduse (Zivilprozessordnung, edaspidi ZPO) § 278 lõikele 6. Esimese astme kohus tegi 23. mail 2017 kohtuliku kokkuleppe määruse.

14.

Samal kuupäeval määras esimese astme kohus hagi hinnaks 50000 eurot ja mõistis kohtukulud välja NovaTextilt. NovaTexti apellatsioonkaebus selle otsuse peale jäeti rahuldamata.

15.

Esimese astme kohus määras 8. detsembri 2017. aasta otsusega NovaTexti poolt ülikoolile hüvitamisele kuuluvate kohtukulude summaks 10528,95 eurot. Sellest summast 4867,70 eurot olid patendivoliniku toimingute kulud esimeses kohtuastmes ja 325,46 eurot tema töö eest kohtukulude väljamõistmise menetluses. ( 7 )

16.

NovaText esitas apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Karlsruhele (liidumaa kõrgeim üldkohus Karlsruhes, Saksamaa) nõudega tühistada otsus kohtukulude kohta osas, milles teda kohustati kandma patendivoliniku kaasamisega seotud kulud.

17.

Apellatsioonikohus jättis NovaTexti hagi rahuldamata järgmistel põhjustel:

18.

Apellatsiooniastmes tehtud otsuse peale esitati kassatsioonkaebus (Revision) Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus). Olles välja toonud MarkenG § 140 lõike 3 valdava tõlgenduse, ( 8 ) järeldas see kohus kohtuotsusest United Video Properties, et see säte võib olla vastuolus direktiivi 2004/48 artikli 3 lõikega 1 ja artikliga 14 koostoimes direktiivi põhjendusega 17.

19.

Tema hinnangul tekitab patendivoliniku menetlusse kaasamise kulude automaatselt väljamõistmine kohtuvaidluse kaotanud poolelt, sõltumata patendivoliniku kaasamise vajalikkusest, probleeme kolmel tasandil:

20.

Nendel asjaoludel esitab Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) Euroopa Kohtule selle eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2004/48/EÜ artikli 3 lõiget 1 ja artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab kohtuvaidluse kaotanud poolt hüvitama kohtuasja võitnud poolele kulud, mis on tekkinud patendivoliniku kaasamisega kaubamärgiõiguslikus kohtumenetluses, sõltumata sellest, kas patendivoliniku kaasamine oli nõutava kohtuliku kaitse saamiseks vajalik?“

21.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 19. oktoobril 2020.

22.

Kirjalikud seisukohad on esitanud NovaText ja Euroopa Komisjon.

23.

Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

24.

Kohtuvaidluses ei ole erimeelsusi selles, et patendivoliniku tasud ja muud kulud võivad põhimõtteliselt kuuluda direktiivi 2004/48 artiklis 14 nimetatud kuluartiklite alla kas „kohtukulude“ või „muude kuludena“, mis on kohtuasja võitnud poolel tekkinud. See kvalifitseerimine kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse. ( 9 )

25.

Selle eeldusega nõustumine aitab arutellu selgust tuua. Piiritledes oma küsimuse rangelt direktiivi 2004/48 artikliga 14, jätab eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanuta asjaolu, et patendivoliniku toimingud kuuluvad uurimiskulude (või analoogsete kulude) mõiste alla, mille hüvitamine ei kuulu selle artikli alla, vaid artikli alla, mis reguleerib õiguse omajale tekitatud kahju hüvitamist.

26.

Nagu ma märkisin oma ettepanekus kohtuasjas United Video Properties, „võib [mõiste „ekspertide või tehniliste nõustajate abi kasutamise kulud“] hõlmata erinevaid reaalsusi, millest mõnda ei saa tingimata liigitada „menetluskulude“ kategooriasse. See ei hõlma igasuguseid hagi algatamisega enam või vähem seotud või selle „korral“ tehtud kulusid, vaid neid, mis tekivad vahetult ja otseselt menetluses endas. Füüsiline või juriidiline isik võib teha eelnevaid toiminguid või ka eelnevalt konsulteerida teatavate nõustajate või ekspertidega, ilma et oleks alust arvata nende maksumust „menetluskulude“ hulka. Vastavalt direktiivi põhjendusele 26 kuuluvad intellektuaalomandi õiguse kaitsmisel tehtud „kulutused identifitseerimisele ning uurimisele“ kahju hüvitamise (artikkel 13), mitte menetluskulude peatükki (artikkel 14)“. ( 10 )

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused ei puuduta seega mitte niivõrd patendivoliniku toimingutest tingitud kulude kvalifitseerimist, ( 11 ) kuivõrd just seda, et need mõistetakse automaatselt välja kohtuvaidluse kaotanud poolelt.

28.

Ka ei ole vaidlustatud iseenesest seda, et riigisisese õigusnormi tõlgendus räägib sellise automaatselt väljamõistmise kasuks:

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud hindamisasjaolusid, millest saaks järeldada, et tema riigisisest õigust on võimalik tõlgendada kooskõlas direktiivi 2004/48 artikliga 14 (võimalus, mille apellatsioonikohus näib välistavat).

30.

Kuna Bundesgerichtshofil (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) on oma riigi õiguse tõlgendamise võimaluste kohta viimase sõna õigus, määrab tema vaikimine selles küsimuses, millele ma äsja viitasin, et käesolevas ettepanekus seda aspekti ei käsitleta.

31.

Ma ei analüüsi ka tagajärgi, mis võiksid tuleneda võimalikust vastuolust MarkenG § 140 lõike 3 ja liidu õiguse vahel, kuna see väljuks eelotsuse küsimuse sõnastuse piiridest. Küsimus piirdub ainult kahtlusega kooskõla suhtes, ilma et see puudutaks midagi enamat.

32.

Direktiiviga 2004/48 püütakse „ühtlustada [liikmesriikide õigusakte], et tagada siseturul intellektuaalomandi kõrge, võrdväärne ning ühetaoline kaitsetase“.

33.

Lisaks sellele eesmärgile on Euroopa Kohus märkinud, et direktiivi 2004/48 artikli 14 eesmärk on „ära hoida see, et kahju saanud isik loobub oma intellektuaalomandi õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamisest. […] Intellektuaalomandi õiguste rikkumise toimepanija tegevuse tagajärjed [peavad] jääma üldjuhul täielikult tema kanda“. ( 15 )

34.

Siiski ei puudu selle artikli sõnastuses tingimuslikkus, sest lisaks sellele, et tegemist on „üldreegliga“, paneb see liikmesriikidele kohustuse tagada üksnes nende kohtukulude hüvitamine, mis on mõistlikud ( 16 ) ja proportsionaalsed. ( 17 )

35.

Nagu ma oma ettepanekus kohtuasjas United Video Properties märkisin, on „[o]madussõnad „mõistlikud ja proportsionaalsed“ […] seega määravad, et otsustada, kas ühe poole advokaaditasud peab kandma see pool, kellelt mõistetakse välja kohtukulud. Need mõlemad tunnused peavad esinema korraga, selleks et oleks kohaldatav artiklis 14 sätestatud reegel, mille puhul kehtib eeldus, et see on kooskõlas direktiivi artikliga 3, mille kohaselt peavad intellektuaalomandi õiguste jõustamise tagamiseks vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid olema „õiglased ja proportsionaalsed“. ( 18 )

36.

Mõistlikkuse ja proportsionaalsuse punkte tuleb hinnata iga juhtumi puhul, kusjuures sellise kaalumise peab läbi viima kohus. Direktiivi 2004/48 põhjendusest 17 nähtub, et selles „[…] direktiivis sätestatud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad iga kohtuasja korral olema piiritletud viisil, mis võtab arvesse vastava kohtuasja eripära“.

37.

Kui vaidlusalune kuluartikkel liigitatakse – nagu on tegelikult tehtud – artikli 14 kulude hulka, tuletan meelde, et Euroopa Kohtu hinnangul peavad selliste kuludega seotud toimingud olema kohtumenetlusega otseselt ja tihedalt seotud.

38.

Neid eeldusi silmas pidades leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohad kohtuotsuse United Video Properties kriteeriumide kohaldamise suhtes tema menetluses olevas kohtuasjas on õiged.

39.

Esiteks võib kõnealuse riigisisese normi automaatne kohaldamine tähendada, et teatud juhtudel rikutakse direktiivi 2004/48 artikli 3 lõikes 1 sätestatud keeldu, nimelt et liikmesriikide kehtestatud menetlused „ei [tohi olla] asjatult […] kulukad“.

40.

Selles osas märgib Euroopa Kohus sõnaselgelt, et välistatud on „kulude hüvitami[ne] […] selliste teenuste osutamise puhul […], mida ei loeta kõnealuse intellektuaalomandi õiguse tagamiseks vajalikuks“, niisuguste piirangute õigustusena, mida võib riigisiseste õigusnormidega seada selleks, et tagada „hüvitatavate tasude mõistlikkus[…]“. ( 19 )

41.

Kulude vajalikkuse sidumine mõistlikkusega ilmneb ka siis, kui Euroopa Kohus määratleb, millised kulud tuleks arvata direktiivi 2004/48 artikli 14 kohaldamisalasse: „[s]eevastu ulatuses, milles tehnilise nõustaja teenused vaatamata nende laadile on konkreetse juhtumi puhul määrava tähtsusega sellise õiguse kaitseks õigusliku menetluse tõhusaks algatamiseks, langevad nõustaja kulud selliste „muude kulude“ sekka, mida peab […] kandma kohtuvaidluse kaotanud pool […]“. ( 20 )

42.

„Mõistlikkuse“ üle otsustamisel tuleb kõigepealt lähtuda „mõistliku nõutavuse“ mõttest, mis nähtub direktiivi 2004/48 artikli 14 saksakeelsest versioonist. ( 21 ) Kulud, mille hüvitamist kaotaja poolelt nõutakse, võivad tõesti piirduda nende „vältimatute kuludega“, mis on tulnud kohtuvaidluse võitjal teha.

43.

Seda, kas kulutused on „tingimata vajalikud“, võib eelkõige kindlaks määrata riigisiseses õiguses endas (näiteks advokaadi kaasamise kohustuse kehtestamisega). Kuid sama tunnust võib omistada ka toimingutele, mida poleks üldiselt küll vaja olnud, kuid mis on konkreetsel juhul hagi rahuldamisele sobivalt kaasa aidanud sel määral, et ilma nendeta ei oleks hagi rahuldatud.

44.

Teiseks nõustun samuti eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, kui ta väidab, et selliste kulude automaatne hüvitamine ei pruugi olla proportsionaalne direktiivi 2004/48 artikli 14 tähenduses, kui patendivoliniku toimingutel puudub otsene ja tihe seos nõudega tagada kaubamärgiõiguse järgimine.

45.

Kordan, et kulud, mida kaotaja pool peab võitjale hüvitama, peavad olema „otse ja tihedalt seotud asjasse puutuva kohtumenetlusega“. ( 22 ) See hindamine nõuab tavaliselt, et eelnevalt kaalutaks nende kulude vajalikkust ning määratakse selle hinnangu põhjal kindlaks, mil määral see seos esineb.

46.

Kulude ja menetluse vahel ei ole otsest ja tihedat seost, kui kulud on ülearused selles mõttes, et tegevus, mille tõttu need tekkisid, ei anna menetlusele juurde midagi märkimisväärset, mida ei ole juba tõendatud muude tegurite või muude tõenditega. ( 23 )

47.

Kolmandaks nõuavad kõik need toimingud loomulikult kohtuotsust, millel peab olema kaalutlusruum, et igal üksikul juhul hinnata, millal on kuluartikkel lisaks sellele, et see on juba selgitatud tähenduses vajalik, ka mõistlik ja proportsionaalne.

48.

Lisan selleks, et hajutada igasugune kahtlus kohtu volituste üle kohandada kaalutlusi vastavalt asjaoludele, et tema õigusi kinnitab lõpuks direktiivi 2004/48 artikkel 14 in fine, millega on lubatud kohtu otsustada, et igal juhul ei pea kaotanud pool kulusid kandma, kui see on „ebaõiglane“. ( 24 )

49.

Selliste kulude, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tingimusteta ja automaatne kohtukulude sisse arvamine ilma nende vajalikkuse, mõistlikkuse ja proportsionaalsuse kohtuliku hindamise teel filtreerimiseta võib tekitada hagejate õiguse kuritarvitamise. Neil oleks võimalik lihtsalt oma esindaja avaldusega jätta kaotanud poole kanda võimalikud kergekäelised, ülearused või ülemäärased kulud.

50.

Direktiivi 2004/48 artiklit 14 tuleb seega tõlgendada kooskõlas selle direktiivi süsteemiga, mille eesmärk on küll tagada intellektuaalomandi õiguse omaja kõrgetasemeline kaitse, kuid millega püütakse seda saavutada eiramata seejuures muid tõhusa õiguskaitsevahendiga seotud tagatisi Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 tähenduses.

51.

Teen kokkuvõttes ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et direktiivi 2004/48/EÜ artiklit 3 ja artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab kohtuvaidluse kaotanud poolt hüvitama kohtuasja võitnud poolele kulud, mis on tekkinud patendivoliniku kaasamisega kaubamärgiõiguse kohtumenetluses, sõltumata sellest, kas selle voliniku kaasamine oli nõutava kohtuliku kaitse saamiseks vajalik.

52.

Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikleid 3 ja 14 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis kohustab kohtuvaidluse kaotanud poolt hüvitama kohtuasja võitnud poolele kulud, mis on tekkinud patendivoliniku kaasamisega kaubamärgiõiguse kohtumenetluses, sõltumata sellest, kas selle voliniku kaasamine oli nõutava kohtuliku kaitse saamiseks vajalik.