1.

Association internationale pour la protection de la propriété intellectuelle (Intellektuaalomandi Kaitse Rahvusvaheline Assotsiatsioon (AIPPI)) tuvastas 2006. aastal, et enamik Euroopa rühmi, kes osalesid sel ajal nimetatud assotsiatsiooni korraldatud sünteesitöös intellektuaalomandi õiguste rikkumiste sallimise küsimuses üldiselt ja eelkõige varasema õiguse omaniku poolt sallimise katkestamise küsimuses, „tunnistavad, et see küsimus ei ole kuidagi reguleeritud ja et see väärib täiendavat selgitust, nagu ka kogu nõustumise tõttu õiguse kaotamise küsimus“ ( 2 ). Ligi 16 aastat hiljem ja pärast seda, kui Euroopa Kohus oli oma kohtuotsuses Budějovický Budvar ( 3 ) pannud aluse nõustumise tõttu õiguse kaotamise ühenduse korrale, annab käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtule uue võimaluse seda õiguskorda täpsemalt piiritleda.

2.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 4 ) põhjendusest 12 nähtub, et „[õ]iguskindluse tõttu ja ilma, et ebaõiglaselt kahjustataks varasema kaubamärgi omaniku huve, on oluline sätestada, et varasema kaubamärgi omanik ei või nõuda tema kaubamärgist hilisema kaubamärgi tühiseks tunnistamist ega esitada vastuväiteid kaubamärgi kasutamisele pärast seda, kui ta on teadlikult lubanud hilisema kaubamärgi kasutamist märkimisväärse aja jooksul, välja arvatud juhul, kui hilisema kaubamärgi taotlus on esitatud pahauskselt“.

3.

Direktiivi 2008/95 artikkel 4, mis käsitleb „[k]aubamärgi registreerimisest keeldumise või selle tühiseks tunnistamise täiendava[i]d põhjuse[i]d, mis on seotud varasemate õigustega vastuollu sattumisega“, sätestab:

„1.   Kaubamärki ei registreerita ja kui see on registreeritud, võib selle tühiseks tunnistada, kui:

2.   Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk“ järgmist:

[…]

4.   Iga liikmesriik võib sätestada, et kaubamärki ei registreerita[,] või kui see on registreeritud, siis võib selle tühiseks tunnistada, kui ja kuivõrd:

[…]

[…]“.

4.

Direktiivi 2008/95 artikkel 9 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui artikli 4 lõike 2 tähenduses on varasema kaubamärgi omanik liikmesriigis viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud kõnealuses liikmesriigis registreeritud hilisema kaubamärgi kasutamisega ja olnud teadlik sellisest kasutamisest, ei ole tal õigust varasema kaubamärgi põhjal taotleda hilisema kaubamärgi tühiseks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud, kui hilisema kaubamärgi registreerimist ei taotletud pahauskselt.

2.   Iga liikmesriik võib kehtestada sätted, mille kohaselt lõiget 1 kohaldatakse mutatis mutandis artikli 4 lõike 4 punktis a osutatud varasema kaubamärgi omaniku või artikli 4 lõike 4 punktis b või c osutatud muu varasema õiguse omaniku suhtes.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel ei ole hilisema registreeritud kaubamärgi omanikul õigust vaidlustada varasema õiguse kasutamist ka siis, kui seda õigust ei saa enam kasutada hilisema kaubamärgi vastu.“

5.

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta ( 5 ) artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Varasema kaubamärgi omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui:

2.   Lõike 1 kohaldamisel tähendab „varasem kaubamärk“ järgmist:

[…]

4.   Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatavate liidu või liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses:

[…]“.

6.

Määruse nr 207/2009 artiklis 54, mis käsitleb nõustumise tõttu õiguse kaotamist, on sätestatud:

„1.   Kui ELi kaubamärgi omanik on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud hilisema ELi kaubamärgi kasutamisega liidus ja olnud teadlik sellisest kasutamisest, ei ole tal õigust varasema kaubamärgi põhjal taotleda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud, kui hilisema ELi kaubamärgi registreerimist ei taotletud pahauskselt.

2.   Kui artikli 8 lõikes 2 osutatud varasema siseriikliku kaubamärgi või artikli 8 lõikes 4 osutatud muu varasema tähise omanik on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud hilisema ELi kaubamärgi kasutamisega liikmesriigis, kus on kaitstud varasem kaubamärk või muu varasem tähis, olles sellisest kasutamisest teadlik, ei ole tal enam õigust varasema kaubamärgi või muu varasema tähise põhjal taotleda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud, kui hilisema kaubamärgi registreerimist ei taotletud pahauskselt.

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud juhtudel ei ole hilisema ELi kaubamärgi omanikul õigust vaidlustada varasema õiguse kasutamist ka siis, kui seda õigust ei saa enam kasutada hilisema ELi kaubamärgi vastu.“

7.

Määruse nr 207/2009 artikli 110 pealkiri on „ELi kaubamärkide kasutamise keelamine“. Selle lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui ei ole sätestatud teisiti, ei mõjuta käesolev määrus liikmesriikide õigusaktide alusel kehtivat õigust esitada nõudeid seoses varasemate õiguste rikkumisega artikli 8 või artikli 53 lõike 2 tähenduses seoses hilisema ELi kaubamärgi kasutamisega. Nõuetele varasemate õiguste rikkumise kohta artikli 8 lõigete 2 ja 4 tähenduses ei või siiski toetuda, kui varasema õiguse valdaja ei või enam taotleda ELi kaubamärgi kehtetuks tunnistamist artikli 54 lõike 2 kohaselt“.

8.

Määruse nr 207/2009 artikkel 111 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ainult teatavas kohas kehtiva varasema õiguse omanik võib avaldada vastuseisu ELi kaubamärgi kasutamisele territooriumil, kus tema õigus on kaitstud sel määral, kui seda võimaldab asjaomase liikmesriigi õigus.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata, kui varasema õiguse omanik on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud ELi kaubamärgi kasutamisega territooriumil, kus tema õigus on kaitstud, olles sellisest kasutamisest teadlik, kui ELi kaubamärki ei ole taotletud pahauskselt.

3.   ELi kaubamärgi omanikul ei ole õigust avaldada vastuseisu lõikes 1 osutatud õiguse kasutamisele ka siis, kui kõnealust õigust ei või enam ELi kaubamärgi vastu kasutada“.

9.

25. oktoobri 1994. aasta kaubamärkide ja muude eristavate tähiste kaitse seaduse (Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeichen (Markengesetz) ( 6 ), edaspidi „kaubamärgiseadus“) §-s 21 on sätestatud:

„1.   Kaubamärgi või ärinime omanikul ei ole õigust keelata hilisema registreeritud kaubamärgi kasutamist nende kaupade või teenuste jaoks, mille jaoks see on registreeritud, kui ta on viie järjestikuse aasta jooksul nõustunud selle kaubamärgi kasutamisega sellisest kasutamisest teadlik olles, välja arvatud juhul, kui hilisema kaubamärgi registreerimise taotlus on esitatud pahauskselt.

2.   Kaubamärgi või ärinime omanikul ei ole õigust keelata hilisema […] ärinime […] kasutamist, kui ta on nõustunud [selle ärinime] kasutamisega viie järjestikuse aasta jooksul sellisest kasutamisest teadlik olles, välja arvatud juhul, kui selle õiguse omanik tegutses selle registreerimisel pahauskselt.

[…]“.

10.

Kaubamärgiseaduse § 125b punktis 3 on ette nähtud, et „[k]ui käesoleva seaduse alusel registreeritud hilisema kaubamärgi kasutamise vastu tuginetakse registreeritud ELi kaubamärgile, siis kohaldatakse [kaubamärgiseaduse] § 21 lõiget 1 mutatis mutandis“.

11.

Põhikohtuasja kassaator kanti äriregistrisse ärinime Heitec Industrieplanung GmbH all 1984. aastal. Tema ärinimi muudeti 1988. aastal HEITEC GmbH-ks. Pärast seda, kui ta muutis 2000. aastal õiguslikku vormi, tegutseb ta nime HEITEC AG all. Ta on ELi sõnamärgi HEITEC (ELi kaubamärk nr 774331) omanik, mille registreerimise taotlus esitati 18. märtsil 1998 vanemuse nõudega alates 13. juulist 1991 ning mis on registreeritud 4. juulil 2005 ( 7 ).

12.

Üks kahest põhikohtuasja vastustajast ( 8 ) omakorda kanti 16. aprillil 2003 äriregistrisse ärinimega HEITECH Promotion GmbH, mille all ta tegutseb (edaspidi „Heitech“). Talle kuulub Saksa kujutismärk, mille registreerimise taotlus esitati 17. septembril 2002, mis registreeriti 4. veebruaril 2003 ja mida on kasutatud hiljemalt alates 29. septembrist 2004. Talle kuulub ka ELi kujutismärk nr 6647432, mis sisaldab sõnalist osa HEITECH, mille registreerimise taotlus esitati 6. veebruaril 2008 ja mis registreeriti 20. novembril 2008 ning mida on kasutatud hiljemalt alates 6. maist 2009.

13.

Heitech võttis 29. novembri 2004. aasta kirjaga ühendust Heiteci esindajatega, et teha neile ettepanek sõlmida kooseksisteerimise kokkulepe. EUIPO teavitas 7. juulil 2008 Heitecit ELi kaubamärgi HEITECH registreerimise taotluse esitamisest. Heitec saatis 22. aprillil 2009 Heitechile sõnalist osa HEITECH sisaldava ärinime ja kaubamärgi kasutamise tõttu hoiatuse. Heitech tegi oma 6. mai 2009. aasta vastuses uuesti ettepaneku sõlmida kooseksisteerimise kokkulepe.

14.

31. detsembril 2012 sai Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus, Saksamaa) faksi teel kätte põhikohtuasja kassaatori hagiavalduse, mis kandis 15. detsembri 2012. aasta kuupäeva. Nimetatud kohus palus 4. jaanuaril 2013 põhikohtuasja kassaatoril teha menetluskulude katteks ettemakse. Ettemakset ei olnud veel tehtud 12. märtsil 2013, mil Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) tuletas põhikohtuasja kassaatorile meelde, et ettemakset ei ole tehtud ja hagiavalduse originaali ei ole esitatud.

15.

Heitec teatas 23. septembril 2013 Heitechile saadetud kirjas, et ta keeldub viimasega kooseksisteerimise kokkulepet sõlmimast. Ta tegi talle ettepaneku sõlmida litsentsileping, teatades samal ajal, et ta on algatanud kohtumenetluse. Heitec teatas 29. detsembril 2013 Heitechile saadetud uues kirjas põhikohtuasja vastustajale, et ta tugineb oma ärinimele ja et ta on ELi kaubamärgi HEITEC omanik. Ta teatas ka, et kohtumenetlus on pooleli.

16.

Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) sai 30. detsembril 2013 kätte Heiteci 12. detsembri 2013. aasta menetlusdokumendid koos kohtukulude tšekiga ja uue hagiavaldusega, mis kandis 4. oktoobri 2013. aasta kuupäeva. See kohus juhtis 14. jaanuaril 2014 Heiteci tähelepanu sellele, et 15. detsembri 2012. aasta hagiavaldus on vaja kätte toimetada, samas kui Heitec ei olnud sellele kohtule ja põhikohtuasja kassaatorile mõeldud originaaldokumente ikka veel esitanud. Pärast seda, kui Heitecil oli palutud need dokumendid esitada, saatis ta need originaalid Landgericht Nürnberg-Fürthile (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) 22. veebruaril 2014.

17.

Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) juhtis 24. veebruaril 2014 Heiteci tähelepanu asjaolule, et 22. veebruaril 2014 kätte saadud hagiavalduse originaali nõuded ei lange 31. detsembril 2012 esitatud hagiavalduses märgitud nõuetega kokku. Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) algatas 16. mail 2014 lõpuks menetluse ja andis korralduse 15. detsembri 2012. aasta hagiavalduse ärakirjad põhikohtuasja vastustajatele kätte toimetada.

18.

Lõpuks toimetati 15. detsembri 2012. aasta hagiavaldus pärast originaaldokumentide edastamist Landgericht Nürnberg-Fürthile (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) 21. mail 2014 põhikohtuasja vastustajatele ( 9 ) kätte 23. mail 2014.

19.

Heitec esitas seega esimese võimalusena nõuded, mis põhinevad tema ärinimest HEITEC tulenevate õiguste rikkumisel, ja teise võimalusena nõuded, mis põhinevad tema ELi kaubamärgist HEITEC tulenevate õiguste rikkumisel. Ta nõudis, et Heitechile antaks korraldus hoiduda oma ettevõtte identifitseerimisest nimega HEITECH Promotion GmbH (I nõue); hoiduda tähiste HEITECH PROMOTION ja HEITECH kandmisest kaubale, nende tähiste all kauba või teenuste pakkumisest, nende tähiste kasutamisest äridokumentides, veebisaitidel või reklaamis (II nõue); hoiduda veebisaidi „heitech-promotion.de“ kasutamisest või üleandmisest ärilistel eesmärkidel (III nõue) ja nõustuda oma ärinime kustutamisega äriregistrist (VII nõue). Heitec esitas peale selle kahe vastustaja vastu teabenõuded ning nõude tuvastada kahju hüvitamise, hävitamise ja hoiatuse saatmise kulude maksmise kohustus (IV, V, VI ja VIII nõue).

20.

Landgericht Nürnberg-Fürth (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) mõistis Heitechilt välja Heiteci kasuks hoiatuse saatmise kulud summas 1353,80 eurot koos viivisega ja jättis ülejäänud nõuded rahuldamata.

21.

Heitec esitas apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Nürnbergile (liidumaa kõrgeim üldkohus Nürnbergis, Saksamaa). Nimetatud kohus leidis omakorda, et nõuded olid põhjendamatud, kuna Heitec oli õiguse kaotanud. Sellega seoses märkis ta, et Heitech oli kasutanud oma hilisemaid tähiseid vähemalt viie järjestikuse aasta jooksul ja et Heitec oli sellega nõustunud, kuna ta sellisest kasutamisest teadlik olles ei olnud võtnud viie aasta jooksul piisavaid meetmeid selle lõpetamiseks. Nimetatud kohtu sõnul ei katkestanud Landgericht Nürnberg-Fürthile (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) esitatud hagi õigust lõpetava tähtaja kulgemist, kuna see toimetati põhikohtuasja vastustajatele kätte alles pärast viie aasta möödumist sellele hagile eelnenud hoiatusest. Apellatsioonikohus leidis samuti, et ei ole võimalik asuda seisukohale, et nõustumine lõppes hoiatuse saatmise kuupäeval, kuna hagiavaldust ei toimetatud kätte vahetult pärast hoiatuse saatmist.

22.

Heitec esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul sõltub tehtav lahend sellest, kas Heitec on kaotanud õiguse nõuda kaubamärgiseaduse § 21 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 alusel õiguste rikkumise lõpetamist ja esitada kõrvalnõudeid.

23.

Nimetatud kohus märgib, et Heiteci õiguse esitada nõudeid seoses Heitechile kuuluva Saksa kaubamärgi kasutamisega Heitechi poolt (II nõue osas, mis puudutab tähist HEITECH PROMOTION) kaotamist reguleerib kaubamärgiseaduse § 21 lõige 1 koostoimes selle seaduse § 125b punktiga 3 osas, milles need nõuded põhinevad ELi kaubamärgil, mille omanik on Heitec.

24.

Ta täpsustab, et kaubamärgiseaduse § 21 lõige 1 võtab Saksa õigusesse üle õiguse kaotamise, mis on ette nähtud direktiivi 2008/95 artiklis 9 kaubamärkidest (direktiivi 2008/95 artikli 9 lõige 1) ja muudest kaubandustegevuses kasutatavatest tähistest – sealhulgas ärinimedest (direktiivi 2008/95 artikli 9 lõige 2) – tulenevale õigusele vaidlustada registreeritud kaubamärgi kasutamist.

25.

Osas, milles Heitec esitab nõude Heitechi ärinime vastu (I, II, III ja VII nõue), reguleerib õiguse kaotamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kaubamärgiseaduse § 21 lõige 2. See kohus täpsustab selle kohta, et vaatamata sellele, et selle sätte normatiivne sisu läheb direktiivi 2008/95 omast kaugemale ega kajastu ka määruse nr 207/2009 artiklis 54, tuleb seda sätet tõlgendada kooskõlas kaubamärgiseaduse § 21 lõike 1 selle direktiiviga kooskõlalise tõlgendusega. Osas, milles Heitec tugineb oma ELi kaubamärgile, on kaubamärgiseaduse § 21 lõige 2 pealegi kohaldatav määruse nr 207/2009 artikli 101 lõikes 2 ( 10 ) tehtud viite alusel riigisisesele õigusele.

26.

Mis puutub Heiteci nõuetesse seoses Heitechile kuuluva ELi kaubamärgi kasutamisega Heitechi poolt (II nõue osas, milles see puudutab tähist HEITECH), siis tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus alustuseks, et määruse nr 207/2009 artiklid 54 ja 110 ning artikli 111 lõige 2 on asjakohased.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus meenutab seejärel apellatsioonikohtu tuvastatud järgmisi asjaolusid. Ühelt poolt kasutas Heitech tõepoolest oma ärinime selleks, et identifitseerida oma äritegevust, ning oma kaubamärke kauba ja teenuste jaoks territooriumil, kus need olid vastavalt kaitstud, selliselt, nagu väidetakse nõuetes. Seega toimus tõesti kasutamine hiljemalt 6. mail 2009, mil Heitech saatis Heitecile kirja, et teha talle ettepanek sõlmida kooseksisteerimise kokkulepe. Teiselt poolt tuleb arvestada, et hiljemalt sel kuupäeval sai ka Heitec kõnealuste tähiste kasutamisest teada. Lõpuks ei ole Heitechi heausksust kahtluse alla seatud Landgericht Nürnberg-Fürthis (Nürnbergi-Fürthi esimese astme kohus) ega apellatsioonikohtus.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oleks siiski vaja täpsustada „nõustumise“ tingimusi direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 111 lõike 2 tähenduses, tehes eelkõige kindlaks, kas – nagu võiks mõista kohtuotsusest Budějovický Budvar ( 11 ) – viieaastase õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkestab ainult õiguskaitsevahendi kasutamine haldusasutuses või kohtus või kas selleks võib piisav olla ka niisugune toiming nagu hoiatuse saatmine, millele ei järgne tingimata või vahetult menetluse algatamine eespool nimetatud instantsides. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas niisugust toimingut, nagu tegi Heitec põhikohtuasja kontekstis, võib pidada toiminguks, mis lõpetas nõustumise eespool viidatud sätete tähenduses. Lõpuks, juhul kui on kohtusse pöördutud, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, millal tuleb õigust lõpetava tähtaja kulgemine lugeda katkenuks, kui kostja saab hagiavalduse varasema kaubamärgi omaniku süülise viivituse tõttu kätte alles pärast viieaastase tähtaja möödumist.

29.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtu kantseleisse 25. septembril 2020 saabunud otsusega Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Euroopa Kohtule esitasid oma seisukohad Heitec, Heitech ja Euroopa Komisjon. Lisaks esitas Euroopa Kohus kirjalikult vastamiseks küsimused kõikidele käesoleva eelotsusemenetluse kirjalikus osas osalejatele, kes kõik edastasid Euroopa Kohtule oma vastused nendele küsimustele.

31.

Mis kohaldatavasse õigusesse puutub, siis puudutavad Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimused direktiivi 2008/95 ja määruse nr 207/2009 sätete tõlgendamist. Kuigi need kaks akti on tänaseks kehtetuks tunnistatud ja asendatud ( 12 ), sisaldavad need – nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus – sätteid, mis on põhikohtuasjas ajaliselt kohaldatavad, sest selles kohtuasjas tuleb sisuliselt kindlaks määrata, mis laadi toimingud lõpetavad varasemate õiguste teadaoleva rikkumisega nõustumise olukorras, kus nende õiguste omanik – põhikohtuasja kassaator – pöördus lõpuks kohtusse ja hagi toimetati põhikohtuasja vastustajale kätte hiljemalt 23. mail 2014, seega nende kahe eespool viidatud õigusakti kehtivusajal.

32.

Nende õigusaktide kohta tuleb meeldetuletuseks märkida, et määruses nr 207/2009 on määratletud õiguslik kord, mida kohaldatakse ELi kaubamärkidele, mida mõistetakse kui kauba või teenuste kaubamärke, mis on registreeritud määruses sätestatud tingimustel ( 13 ). Selles osas tuleb märkida, et Heitec on 4. juulil 2005 registreeritud ELi sõnamärgi HEITEC omanik ja et põhikohtuasja kassaator on omakorda 20. novembril 2008 registreeritud sõnalist osa HEITECH sisaldava ELi kujutismärgi omanik. Direktiivi 2008/95 omakorda kohaldatakse kauba ja teenustega seotud kaubamärkidele, mis on liikmesriigis registreeritud üksikkaubamärgina, kollektiivkaubamärgina, garantii- või tõendusmärgina või mille registreerimiseks on esitatud avaldus ( 14 ). Põhikohtuasja kassaatorile kuulub 4. veebruaril 2003 registreeritud Saksa kujutismärk, mis sisaldab sõnalist osa HEITECH PROMOTION.

33.

Põhikohtuasja hagi raames esitatud erinevate nõuete eesmärk on vaidlustada nii Heitechile kuuluva Saksa kaubamärgi kasutamine kui ka Heitechi poolt Heitechile kuuluva ELi kaubamärgi kasutamine ( 15 ).

34.

Euroopa Kohtule esitatud esimese ja teise eelotsuse küsimusega – mida tuleb minu arvates käsitleda koos – soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada Euroopa Kohtult täpsustusi nii direktiivis 2008/95 kui ka määruses nr 207/2009 ette nähtud nõustumise tõttu õiguse kaotamise õigusliku korra kohta.

35.

Tuleb kohe ära märkida, et direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 ( 16 ) sõnastus on peaaegu identne määruse nr 207/2009 artikli 54 lõike 1 sõnastusega. Need kaks sätet näevad ette sarnase mehhanismi: varasema (riigisisese või ELi) kaubamärgi omanik, kes on teises liikmesriigis või üldisemalt liidus nõustunud hilisema kaubamärgi kasutamisega viie järjestikuse aasta jooksul ja sellisest kasutamisest teadlikuna ei saa enam nõuda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist kauba või teenuste puhul, mille jaoks on varasemat kaubamärki kasutatud. Õiguse kaotamist võib takistada vähemalt kaks asjaolu: see, et hilisema kaubamärgi taotlus esitati pahauskselt, või see, et varasema kaubamärgi omaniku nõustumist ei ole enam võimalik tuvastada. Määruse nr 207/2009 artikli 111 lõige 2 näeb ette sarnase mehhanismi.

36.

Kahe esimese eelotsuse küsimusega palutakse Euroopa Kohtul täpsustada, millist tüüpi sündmus või toiming lõpetab nõustumise direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 ja määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 tähenduses.

37.

Enne nendele küsimustele vastamist tuleb kõigepealt määratleda mõiste „nõustumine“. Teatud hulka vajalikke juhiseid selle kohta sisaldab kohtuotsus Budějovický Budvar ( 17 ). Tookord küsiti Euroopa Kohtult eeskätt direktiivi 89/104/EMÜ ( 18 ) artikli 9 lõike 1 – säte, mis on identselt üle võetud direktiivi 2008/95 artikli 9 lõikesse 1 – tõlgendamise kohta, nii et eespool mainitud kohtuotsuses direktiivi 89/104 kohta märgitu on mutatis mutandis kohaldatav direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 tõlgendamisel.

38.

Nii võib sellest kohtuotsusest järeldada, et direktiivi 2008/95 artikli 9 lõikes 1 viidatud nõustumine on liidu õiguse autonoomne mõiste, kuna seda ei ole määratletud selles sättes, mis ei viita sel otstarbel ka sõnaselgelt riigisisesele õigusele, ega selle direktiivi üheski teises sättes ( 19 ).

39.

Lisaks on Euroopa Kohus eelkõige seoses direktiivi 89/104 kolmanda, seitsmenda, üheksanda ja üheteistkümnenda põhjendusega otsustanud ( 20 ), et selle direktiivi artikkel 9 „ühtlustab täielikult tingimused, mille alusel hilisema kaubamärgi omanik võib nõustumisest tuleneva õiguse kaotamise säilitada oma õiguse sellele kaubamärgile, kui varasema kaubamärgi omanik nõuab selle kaubamärgi kehtetuks tunnistamist või vaidlustab hilisema kaubamärgi kasutamise“ ( 21 ). Kuna neid põhjendusi on korratud direktiivi 2008/95 põhjendustes 4, 8, 10 ja 12, kehtib sama järeldus.

40.

Lõpuks tuvastas Euroopa Kohus, et sama mõistet „nõustumine“ kasutatakse määruse nr 207/2009 artikli 54 lõikes 1 „samas tähenduses kui direktiivi 89/104 artikli 9 lõikes 1“ ( 22 ) ja seega direktiivi 2008/95 artikli 9 lõikes 1. Nõustumine on nii direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 kui ka määruse nr 207/2009 artikli 54 lõike 1 tähenduses seega liidu õiguse mõiste, mille tähendus ja ulatus peavad olema kõikides liikmesriikides samad ja mida tuleb liidu õiguskorras tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt ( 23 ).

41.

Kui Euroopa Kohtul paluti täpsustada sellise liidu õiguse autonoomse mõiste tõlgendust, mille määratlust liidu õiguses ei ole, siis viis Euroopa Kohus läbi klassikalise analüüsi, milles ta määras kindlaks selle mõiste tähenduse ja ulatuse lähtuvalt mõiste „nõustumine“ harilikust tähendusest tavakeeles, võttes seejuures arvesse selle mõiste kasutamise konteksti ja selle õigusakti eesmärke, mille osa on see mõiste ( 24 ). Sellest analüüsist selgus, et „nõustujat [võib] pidada passiivseks isikuks, kes loobub tema kasutuses olevate meetmete võtmisest olukorras, millest ta on teadlik ja mida ta tingimata ei ole soovinud. […] [M]õiste „nõustumine“ [viitab] isikule, kes jääb tegevusetuks olukorras, millele ta võiks vastupanu osutada“ ( 25 ).

42.

Nii peab ühelt poolt varasema kaubamärgi omanik olema „teadlikult lubanud“ oma kaubamärgist hilisema kaubamärgi kasutamist märkimisväärse aja jooksul, st „teadlikult“ ja „informeeritult“ ( 26 ).

43.

Teiselt poolt on direktiivi 89/104 nagu ka direktiivi 2008/95 eesmärk „tasakaalustada kaubamärgiomaniku huvi kaitsta kaubamärgi peamist ülesannet ja teiste ettevõtjate huvi nende kaupu ja teenuseid tähistada võivaid kaubamärke vabalt kasutada“ ( 27 ); see eesmärk „eeldab, et kaubamärgi peamise ülesande säilitamiseks peab varasema kaubamärgi omanikul olema võimalik […] vaidlustada tema kaubamärgiga identse hilisema kaubamärgi kasutamine“ ( 28 ). Nii otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuse Budějovický Budvar ( 29 ) punktis 49, et „igasugune varasema kaubamärgi omaniku haldusõiguslik või kohtulik tegevus direktiivi 89/104 artikli 9 lõikes 1 [ja seega direktiivi 2008/95 artikli 9 lõikes 1] sätestatud ajavahemikul katkestab nõustumisest tuleneva õigust lõpetava tähtaja kulgemise“.

44.

Sellise hagi esitamine kujutab endast ilmselgelt Euroopa Kohtu kasutatud väljenduses „takistamise [võimaluse]“ kõige äärmuslikumat ja formaalsemat astet. Siiski ei tulene ainult kohtuotsuse Budějovický Budvar ( 30 ) punkti 49 sõnastusest, et Euroopa Kohus oleks otsustanud, et ainult sellise hagi esitamine võib nõustumise tõttu õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkestada. See ei tundu mulle ka liidu seadusandja sõnaselge nõudena, arvestades direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 sõnastust.

45.

Heitech väidab, et neid sätteid tuleks tõlgendada nii, et nendega peetakse silmas üksnes selliseid õiguskaitsevahendeid, mida on tegelikult kasutatud nõustumise lõpetamiseks, ja tugineb oma argumentide põhjendamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta ( 31 ) erinevatele sätetele. Need sätted viitavad tema sõnul sageli intellektuaalomandi valdkonnas pädevatele liikmesriikide kohtutele. Märgin siiski, et direktiivi 2004/48 eesmärk on ühtlustada riigisisesed õigusaktid, mis senini pakkusid intellektuaalomandi õiguste jõustamise vahendite osas erinevat kaitset, nii et direktiivi esemeks on selle artikli 1 kohaselt just „intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks vajalik[ud] meetme[d], menetlus[ed] ja õiguskaitsevahend[id]“. Kõik need meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid on oma olemuselt kohtulikud. Lisaks tuleb märkida, et ükski direktiivi 2004/48 säte ei käsitle nõustumise tõttu õiguse kaotamise küsimust, mistõttu ei saa selle direktiivi tõlgendusest tegelikult teha käesoleva kohtuasja jaoks mingit tarvilikku järeldust.

46.

Seega, kui lähtuda tõigast, et nende kahe õigusnormi tekstis, mida ma täna analüüsin, ei ole toodud rohkem täpsustusi, oleks lihtne järeldada, et varasema kaubamärgi omaniku mis tahes toiming selleks, et väljendada kas või minimaalse aktiivsusega, et ta ei nõustu sellega, et hilisema kaubamärgi omanik kasutab asjaomast kaubamärki ja/või tähist, võib olla piisav selleks, et katkestada nõustumise tõttu õigust lõpetava tähtaja kulgemine.

47.

Kuivõrd nende kahe sätte sõnasõnaline tõlgendamine, mis on mulle täna analüüsimiseks antud, ei anna juhiseid, tuleb seega tähelepanu pöörata sellele, mis on taotletav telos. Siinkohal tuleb tõdeda, et liidu seadusandja on selgelt märkinud, et nõustumise tõttu õiguse kaotamine on ette nähtud „[õ]iguskindluse tõttu ja ilma, et ebaõiglaselt kahjustataks varasema kaubamärgi omaniku huve“ ( 32 ). Seadusandja vaikimise korvamiseks on seega oluline nõuetekohaselt arvesse võtta tema soovi „tasakaalustada [ühelt poolt] kaubamärgiomaniku huvi kaitsta kaubamärgi peamist ülesannet ja [teiselt poolt] teiste ettevõtjate huvi nende kaupu ja teenuseid tähistada võivaid kaubamärke vabalt kasutada“ ( 33 ).

48.

Eeltoodust tuleneb minu arvates, et kui varasema kaubamärgi omanik võtab oma õiguste rikkumise lõpetamiseks vajalikud meetmed, siis lõpetab ta nõustumise. Kuna tegemist on asjaomaste huvide kaalumisega, pidades silmas igaühele õiguskindluse tagamise nõuet, peab see vastuseis seisnema kättesaadavate õiguskaitsevahendite kasutamises siduva lahenduse leidmiseks.

49.

Nagu Heitech ja komisjon õigesti väitsid, on selline formaalne vastuseis vajalik selleks, et tagada direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 soovitav toime. Kui lihtsast mitteametlikust teabevahetusest, näiteks lihtsalt kirja saatmisest, piisaks õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkestamiseks, siis ei saaks hilisema kaubamärgi omaniku õiguslik olukord (eeldusel, et teised nõutud tingimused on täidetud) kunagi kindlaks muutuda. Nagu ma eespool meenutasin, ei ole see aga selgelt liidu seadusandja tahe. Näiteks kujutab kohtusse pöördumise ähvarduskiri, ilma et seda ähvardust kunagi täide viidaks, varasema kaubamärgi omaniku puhul kohtuotsuse Budějovický Budvar ( 34 ) tähenduses, et ta hoidub võtmast tema käsutuses olevaid meetmeid selleks, et parandada olukorda, millest ta on vaieldamatult teadlik, ja pikendab sellega nõustumist, selle asemel et seda katkestada. Hoiatuse saatmine ei anna selles osas rohkem tagatisi selle kohta, kui tõsine on tahe oma õigused siduvalt maksma panna.

50.

Formaalne vastuseis on vajalik, kuna õiguskindlus nõuab, et nii õigust lõpetava tähtaja kulgema hakkamise hetk ( 35 ) kui ka selle kulgemise katkemise või selle möödumise hetk oleksid täpselt kindlaks määratud. Selleks, et see nii oleks, võib nõustumise lõpetada aga ainult selline sündmus, mis näitab ühemõtteliselt selget ja tõsist tahet oma õigused maksma panna, nagu kohtu- või haldusmenetluse algatamine.

51.

Eespool öeldust tuleneb, et nõustumise direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 tähenduses võib lõpetada üksnes varasemate õiguste omaniku üheselt mõistetavalt väljendatud selge ja tõsise tahtega nõustumine lõpetada kohtu- või haldusmenetluse algatamisega, tingimusel et seda tahet väljendatakse viie aasta jooksul alates kuupäevast, millal varasema õiguse omanik sai hilisema kaubamärgi kasutamisest teada.

52.

Kui Euroopa Kohus peaks otsustama – nagu ma soovitan –, et viieaastase tähtaja kulgemise võib katkestada ja seega nõustumise direktiivi 2008/95 artikli 9 lõike 1 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 tähenduses lõpetada üksnes menetluse algatamine haldusasutuses või kohtus, siis palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul veel täpsustada, millal täpselt tähtaeg möödub.

53.

Selle kohta märgin, et esimese ja teise eelotsuse küsimuse analüüsist nähtub, et määrav on varasema kaubamärgi omaniku suhtumine. Minu arvates tuleb selleks, et teha kindlaks, kas nõustumise tõttu õigust lõpetav tähtaeg on möödunud, asuda seega selle omaniku seisukohale, et analüüsida, kas ta on võtnud subjektiivsest seisukohast vajalikud meetmed selleks, et lõpetada oma õiguste rikkumine, esitades kohtule hagi. Selle hagi esitamise hetkel on tõsine ja ühemõtteline tahe oma õigused maksma panna varasema kaubamärgi omaniku puhul väga selge.

54.

Lisaks, erinevalt aegumistähtajast, mis mõjutab sellise subjektiivse õiguse kasutamist, millele asjaomane isik ei saa enam tõhusalt kohtus tugineda, ( 36 ) mõjutab õigust lõpetav tähtaeg otseselt ja vahetult kohtumenetlusteovõimet. Hagi ei ole seega aegunud, kui see on esitatud viie aasta jooksul alates sellest, kui kasutamisest teada saadi, ning seega on minu arvates täiesti loogiline, et õigust lõpetava tähtaja kulgemine katkeb hagi või täpsemalt menetlust algatava dokumendi esitamise kuupäeval. Kuigi liidu õiguses ühtlustatakse nõustumise tõttu õigust lõpetav tähtaeg kui selline ning põhimõtteliselt ka selle nõustumise tagajärjed, on liikmesriikidele jäetud täielik vabadus näha ette sellist kohtusse pöördumist (ning hagi vastuvõetavust ja kättetoimetamist) reguleerivad menetlusnormid, mille eesmärk on just nimelt nõustumine lõpetada. Nendel asjaoludel näib mulle liidu õiguse hetkeseisu korral kõige paremaks lahenduseks, millega saab kõige paremini siluda liikmesriikide vahelisi erinevusi, mis võivad kohtumenetluse järgnevates etappides rohkem välja tulla, pidada õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkemise kuupäevaks hagi esitamise kuupäeva. Hagi esitamise ajal võib varasema kaubamärgi omaniku tahte kindlaks teha teatava kindlusega ( 37 ).

55.

Seevastu kostjale hagi kättetoimetamise kuupäev näib mulle ebakindlam, arvestades erinevusi liikmesriikide praktikas, mida ma eespool nimetasin. Selles küsimuses nõustun komisjoni väljendatud reservatsioonidega.

56.

Lõpuks olen ma komisjoniga ühtemoodi samuti arvamusel, et kuigi põhimõtteliselt katkeb õigust lõpetava tähtaja kulgemine pädevasse kohtusse hagi esitamise kuupäeval, otsustavad lõpuks kohtud, kelle poole on pöördutud, kas see tõesti nii on. Seega, kuna arvesse tuleb võtta ka hilisema kaubamärgi omaniku huve, saab õigust lõpetava tähtaja kulgemine katkeda vaid teatud tingimustel, millest esimene on, et esitatud hagi on vastuvõetav. Samuti seetõttu, et neid huve tuleb meeles pidada, tuleb kostjat teavitada hagi esitamisest suhteliselt lühikese aja jooksul pärast hagi esitamist. Hageja, kes viivitab näiteks hagiavalduse vormipuuduste kõrvaldamisega või kes mingil viisil takistab menetlust, jäädes oma tegeliku tahte osas kohtusse pöörduda ebamääraseks (jättes näiteks menetluskulud tasumata), või – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – kelle ainusüü tõttu viibib kostja teavitamine, nii et aja möödumine tekitab viimases õiguspärase ootuse, et ta saab tugineda nõustumisele, ei tohiks nendel väga konkreetsetel asjaoludel väita, et ta on nõustumise tõttu õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkestanud, enne kui ta on vastavalt oma hagiavalduse puudused kõrvaldanud, menetluskulud tasunud või lõpuks suvatsenud täita asja menetleva kohtu ettekirjutused selleks, et tema hagi saaks lõpuks pidada tõepoolest kohtule esitatuks.

57.

Tuletan meelde, et nõustumise tõttu õigust lõpetav tähtaeg on liidu õiguse kohaselt viis aastat ning see hakkab kulgema hetkest, mil varasema kaubamärgi omanik saab hilisema kaubamärgi omaniku poolt kasutamisest teada. See viieaastane tähtaeg võimaldab varasemate õiguste omanikel täielikult oma õigused maksma panna olukorras, millest nad on juba ammu teadlikud, ootamata hagi esitamiseks ära tähtaja möödumist. Kui seda siiski tehakse, on neil põhjust esitada võimalikult kiiresti õigesti koostatud ja nõuetekohaselt vormistatud hagi, kuna vastasel juhul võidakse neile ette heita teatavat hooletust ( 38 ).

58.

Neil asjaoludel tuleb juhul, kui nõustumise tõttu õigust lõpetav tähtaeg möödub hagi esitamise ja selle kostjale kättetoimetamise vahelisel ajal, asja menetleval kohtul hinnata, kas kostja teavitamine viibis või mitte, ning kui see viibis, siis kas see oli tingitud hageja käitumisest menetluse käigus. Viimasel juhul peab kohus, kelle poole on pöördutud, veel kontrollima, kas selline käitumine seab kahtluse alla talle esitatud hagi tõsiseltvõetavuse, ning tegema sellest kõik järeldused nõustumise tõttu õigust lõpetava tähtaja arvutamise kohta.

59.

Eeltoodust tuleneb, et kui varasema kaubamärgi omanik esitab hagi, tuleb hagi esitamise kuupäeva põhimõtteliselt pidada direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigetes 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 111 lõikes 2 ette nähtud viieaastase õigust lõpetava tähtaja kulgemise katkemise kuupäevaks. Kui see tähtaeg möödub hagi esitamise ja selle kostjale kättetoimetamise vahelisel ajal, peab asja menetlev kohus hindama, kas kostja teavitamine viibis või mitte, ning kui see viibis, siis kas oli tingitud hageja käitumisest menetluse käigus. Viimasel juhul peab kohus, kelle poole on pöördutud, veel kontrollima, kas selline käitumine seab kahtluse alla talle esitatud hagi tõsiseltvõetavuse, ning tegema sellest kõik järeldused nõustumise tõttu õigust lõpetava tähtaja arvutamise kohta.

60.

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas õiguse kaotamine mõjutab mitte ainult hilisema kaubamärgi kasutamise lõpetamise nõudes esitatud hagi, vaid ka kõrval- või seotud nõudeid, nagu hüvitamiskohustuse tuvastamise, teabe esitamise või võltsitud kaupade hävitamise nõuded.

61.

Kõigepealt tuleb vastata põhikohtuasja kassaatori vastuväitele, et kuna põhikohtuasjas ei ole õigust kaotatud, ei pea Euroopa Kohus neljandale eelotsuse küsimusele vastama. Tuletan meelde, et kuigi Euroopa Kohtu ülesanne on anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule nende õigusnormide tarvilik tõlgendus, mida see kohus kavatseb kohaldada, ei ole Euroopa Kohus siiski pädev tegema otsust põhikohtuasja faktiliste asjaolude kohta ega kohaldama liidu õigusnorme, mida ta on tõlgendanud, riigisiseste meetmete või olukordade suhtes, kuna need küsimused kuuluvad liikmesriigi kohtute ainupädevusse ( 39 ). Seega ei saa Euroopa Kohus lähtuda eeldusest, et põhikohtuasja kassaatori poolt liikmesriigi kohtule esitatud hagi on aegunud, et loobuda esitatud küsimusele vastamisest.

62.

Neljanda küsimuse juurde tagasi tulles märgin esiteks, et direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 sõnastuses ei ole õiguse kaotamise tagajärgi konkreetselt täpsustatud. Nende sätete lugemisel selgub siiski, et kui nendes sätetes ette nähtud muud tingimused õiguse kaotamise tuvastamiseks on täidetud, siis varasema kaubamärgi omanikul „ei ole […] õigust varasema kaubamärgi põhjal taotleda hilisema kaubamärgi tühiseks tunnistamist ega vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist kaupade või teenuste puhul, mille jaoks hilisemat kaubamärki on kasutatud“ ( 40 ). Vastupidi on kaubamärgiomanikul seega enne nõustumise tõttu õiguse kaotamist õigus taotleda nii hilisema kaubamärgi tühiseks tunnistamist kui ka vaidlustada selle kasutamine kaubamärgist tulenevate õiguste rikkumise hagi abil ( 41 ).

63.

ELi kaubamärgi puhul omakorda on kehtetuks tunnistamise tagajärjed täpsustatud määruse nr 207/2009 artikli 55 lõikes 2, mille kohaselt „[l]oetakse, et ELi kaubamärgil on algusest peale puudunud“ määruse nr 207/2009 „kohane toime“, mida reguleeritakse selle määruse II jaotise 2. jaos. Direktiivis 2008/95 ei ole samaväärseid sätteid ja selle direktiivi põhjendusest 6 nähtub, et „[l]iikmesriikidele peaks jääma vabadus määrata kindlaks kaubamärkide lõppenuks tunnistamise ja tühiseks tunnistamise mõju“.

64.

Nagu esimese ja teise eelotsuse küsimuse analüüsi raames, tuleb direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 sõnastust selgitada nende sätete teleoloogilise tõlgendusega. Kuigi nõustumise tõttu õiguse kaotamine on mehhanism, mis on ette nähtud selleks, et tagada asjaomaste huvide kaalumine õiguskindluse tagamisel, on minu arvates viimasega vastuolus see, kui varasema kaubamärgi omanik ei saaks pärast viis aastat kestnud nõustumist enam nõuda hilisema kaubamärgi kehtetuks tunnistamist ega vaidlustada selle kasutamist, kuid võib nõuda hüvitist kasutamise eest, mida ta ei vaidlustanud siis, kui ta sai seda teha, ja mida ta ei saa õiguse kaotamise tõttu enam vaidlustada. Kui varasema kaubamärgi omanik saaks piiranguteta nõuda hüvitist kogu mõlema kaubamärgi paralleelse kasutamise ajal, millega ta nõustub, kahjustaks see nimelt taotletavat õiguskindlust. Lisaks oleks sellesama nõustumise tõttu õiguslikult absurdne see, kui kohustatakse hävitama tooted, mida ei saa kvalifitseerida võltsitud toodeteks.

65.

Kaldun seega arvama, et seda, et ei ole võimalik „vaidlustada hilisema kaubamärgi kasutamist“ direktiivi 2008/95 artikli 9 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 207/2009 artikli 54 lõigete 1 ja 2 ning artikli 111 lõike 2 tähenduses, tuleb tõlgendada laialt nii, et alates hetkest, mil tuvastatakse nõustumise tõttu õiguse kaotamine, kaotab varasema kaubamärgi omanik kõik oma kaubamärgi varemusest tulenevad eelised niisuguse hilisema kaubamärgi omaniku suhtes, mille kasutamisega ta nõustus, ja nii, et järelikult tuleb nõustumise tõttu õiguse kaotamist mõista nii, et see ei mõjuta mitte ainult hagi esitamist õiguste rikkumise lõpetamise nõudes, vaid ka kõrvalnõudeid, mis põhinevad varasemast kaubamärgist tulenevatel õigustel, nagu kahju hüvitamise, teabe või hävitamise nõuded.

66.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus, Saksamaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt: