1.

Need kolm eelotsusetaotlust, mille on esitanud Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus, Saksamaa), puudutavad seda, kuidas tõlgendada liidu õigust seoses isikute õigusega saada intressi, mis on välja kujunenud Euroopa Kohtu praktikas liidu õigusest tuleneva õiguskaitsevahendina. Need kohtuasjad on seotud kolme eri olukorraga, mis puudutavad nõudeid saada intressi maksusummadelt, mis on nõutud sisse alusetult, liidu õigust rikkudes, seoses esiteks põllumajandustoodete eksporditoetuste makse hilinemise ja selliste toetuste suhtes õigusvastaselt määratud rahatrahvide tagasimaksega, teiseks dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisega ja kolmandaks imporditollimaksude tagasimaksmisega.

2.

Käesolevates kohtuasjades tõstatatud küsimused annavad Euroopa Kohtule võimaluse selgitada ja arendada oma kohtupraktikat seoses õigusega intressile ning iseäranis käsitleda küsimust, millistes liidu õigusnormide rikkumise olukordades see õigus liidu õigusnormidest tulenevalt tekib. Samuti palutakse Euroopa Kohtul selgitada tingimusi, mille kohaselt võib nii liidu õigusnormidega kui ka riigisiseste õigusnormidega piirata õigust intressile.

3.

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, ( 2 ) tunnistati kehtetuks ning asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 450/2008, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (ajakohastatud tolliseadustik), ( 3 ) mis omakorda tunnistati kehtetuks ning asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik ( 4 ).

4.

Ühenduse tolliseadustiku artiklis 241 oli sätestatud:

„Impordi- või eksporditollimaksu ning tollimaksu tasumisega kaasnenud krediidiintresside või viiviste tagasimakstavalt summalt ei pea pädevad asutused intressi maksma. Intressi tuleb maksta, kui:

[…]“.

5.

Liidu tolliseadustiku artikli 116 lõikes 6 on sätestatud:

„Tagasimakstavalt summalt ei pea asjaomane toll intressi maksma.

Intressi tuleb siiski maksta, kui tagasimaksmise otsust ei täideta kolme kuu jooksul pärast nimetatud otsuse tegemist, välja arvatud siis, kui tähtajast kinnipidamine ei sõltunud tollist.

Sellistel juhtudel makstakse intressi alates kolmekuulise tähtaja möödumisest kuni tagasimaksmise kuupäevani. Intressimäär kehtestatakse kooskõlas artikliga 112.“

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on asjakohased Saksamaa õigusnormid maksuseadustiku (Abgabenordnung, BGBl. 2002 I, lk 3866) sätted põhikohtuasjas arutatavatele vaidlustele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „AO“).

7.

AO §‑s 3 on sätestatud:

„[…]

(3) [Liidu] tolliseadustiku artikli 5 punktides 20 ja 21 sätestatud impordi- ning eksporditollimaks on maks käesoleva seadustiku tähenduses. […]

(4) Kõrvalkohustused on […] intressid vastavalt §‑dele 233–237, […] intressid impordi- ja eksporditollimaksult liidu tolliseadustiku artikli 5 punktide 20 ja 21 tähenduses […]

[…]“.

8.

AO §‑s 233 on sätestatud:

„Maksunõuetelt (§ 37) makstakse intressi ainult siis, kui see on seadusega ette nähtud. […]“.

9.

AO §‑s 236 on sätestatud:

„(1) Kui kindlaksmääratud maksu vähendatakse või maksutagastust võimaldatakse jõustunud kohtuotsusega või sellise otsuse alusel, tuleb tagasimakstavalt või hüvitatavalt summalt maksta ajavahemiku eest alates asjakohase kaebuse esitamise kuupäevast kuni tagasimakse kuupäevani intressi, kui lõikes 3 ei ole sätestatud teisiti. […]

[…]“.

10.

Peale selle on kohtuasjas C‑415/20 asjakohane õigusakt ühise turukorralduse ja otsetoetuste rakendamise seadus (Gesetz zur Durchführung der gemeinsamen Marktorganisationen und der Direktzahlungen; BGBl. 2017 I, lk 3746) põhikohtuasjas arutatavatele vaidlustele kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „MOG“).

11.

MOG §-s 14 on sätestatud:

„1. Hüvitise tagasimaksmise või muu kohustuse täitmata jätmise eest maksmisele kuuluvatelt summadelt arvestatakse intressi vastavalt baasmäärale, millele lisandub viis protsendipunkti alates maksu maksetähtpäevast. Õigel ajal tasumata maksult arvestatakse intressi vastavalt baasmäärale, millele lisandub viis protsendipunkti alates maksu maksetähtpäevast. Esimest ja teist lauset kohaldatakse juhul, kui § 1 lõikes 2 viidatud sätetest ning õigusaktidest ei tulene teisiti.

2. Hüvitise või sekkumisega seoses maksmisele kuuluvatelt summadelt arvestatakse intressi vastavalt AO §‑dele 236, 238 ja 239 alates kohtuasja menetlusse võtmisest. Muidu nendelt intressi ei maksta.“

12.

Eelotsusetaotluses on märgitud, et Gräfendorfer Geflügel- und Tiefkühlfeinkost Produktions GmbH (edaspidi „Gräfendorfer“) on Saksa äriühing, kes ekspordib kodulinnurümpasid kolmandatesse riikidesse.

13.

Ajavahemikus jaanuarist juunini 2012 keeldus Hauptzollamt Hamburg (Hamburgi peatollibüroo, Saksamaa) maksmast Gräfendorferile eksporditoetust põhjendusel, et kodulinnurümbad ei olnud standardse turustuskvaliteediga, sest need ei olnud täielikult kitkutud ja neil oli liiga palju rupsi. Asjakohaste liidu õigusnormide ( 5 ) alusel määras Hamburgi peatollibüroo Gräfendorferile ka trahvi, sest ta oli taotlenud suuremat eksporditoetust kui see, millele tal oli õigus.

14.

Seejärel otsustas Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus) kohtuasjades, milles kaebajad olid muud isikud, mitte Gräfendorfer, ( 6 ) Euroopa Kohtu 24. novembri 2011. aasta otsuse Gebr. Stolle ( 7 ) alusel, et väheste sulgede esinemine ei mõjuta eksporditoetust ja et lubatud on kuni neli rupsi. Selle tulemusel rahuldas Hamburgi peatollibüroo Gräfendorferi esitatud vaide, makstes talle välja nõutud eksporditoetused ja hüvitades määratud trahvid.

15.

Gräfendorfer taotles 16. aprilli 2015. aasta kirjas, et Hamburgi peatollibüroo maksaks talle eksporditoetuse maksmisega viivitamise eest ja tagastatud trahvidelt intressi. Hamburgi peatollibüroo jättis 22. juuli 2015. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata. Samuti jättis ta 18. aprilli 2018. aasta otsusega rahuldamata Gräfendorferi vaide enda 22. juuli 2015. aasta otsuse peale.

16.

Gräfendorfer pöördus 23. mail 2018 eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole kaebusega, milles ta vaidlustas oma taotluse rahuldamata jätmise. Oma kaebust põhjendades tugineb ta liidu õigusnormidele ja intressi saamise õigusele, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast. Hamburgi peatollibüroo märgib muu hulgas, et tolleaegne eksporditoetuste andmisest keeldumine ei olnud liidu õigusega vastuolus, vaid vastas kohaldatavatele liidu õigusaktidele ja riigisisesele kohtupraktikale; alles Euroopa Kohtu otsuse ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu edaspidiste otsuste tulemusel tekkis Gräfendorferil õigus saada eksporditoetusi ning sellises olukorras ei saa ta nõuda korrigeeritud summalt intressi. Hamburgi peatollibüroo tugineb selles küsimuses Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2017. aasta otsusele Wortmann ( 8 ).

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjas arutusel oleva vaidluse suhtes ei ole kohaldatav ükski liidu õigusakti ega riigisisese õiguse säte, mis võimaldab rahuldada Gräfendorferi intressinõuded eksporditoetuste maksmisega viivitamise või tagastatud trahvide osas. Seetõttu oleneb vaidluse lahendus sellest, kas need nõuded saavad põhineda liidu õigusnormidest tuleneval õigusel intressile, nagu see on ette nähtud Euroopa Kohtu praktikas.

18.

Kuna ei olnud kindel, kas niisuguses liidu õiguse rikkumise olukorras nagu kõnealusel juhul tekib liidu õigusnormidel põhinev õigus intressile, otsustas Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus, Saksamaa) põhikohtuasjas menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

19.

Nagu eelotsusetaotlusest nähtub, on F. Reyher Nchfg. GmbH & Co. KG (edaspidi „Reyher“) Saksa äriühing, kes importis aastatel 2010 ja 2011 Euroopa Liitu kinnitusdetaile Indoneesia äriühingult, kes on Hiinas registreeritud äriühingu tütarühing.

20.

Hamburgi peatollibüroo asus seisukohale, et need kinnitusvahendid on pärit Hiinast ja nende suhtes peaks liitu importimisel kehtima määruses nr 91/2009 ( 9 ) ette nähtud dumpinguvastased tollimaksud. Sellest lähtudes esitas Hamburgi peatollibüroo 2013. aastal Reyherile mitu maksuteadet dumpinguvastase tollimaksu nõudega, mille Reyher ära maksis. Seejärel esitas Reyher nende maksudega maksustamise peale kaebuse Finanzgericht Hamburgile (Hamburgi maksukohus).

21.

Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus) rahuldas 3. aprilli 2019. aasta otsusega, mis on jõustunud, Reyheri kaebuse ja tühistas talle määratud dumpinguvastased tollimaksud põhjendusel, et Hamburgi peatollibüroo ei ole tõendanud, et Reyheri poolt ELi imporditud kinnitusdetailid on pärit Hiinast.

22.

Mais 2019 tagastas Hamburgi peatollibüroo Reyherile tema makstud dumpinguvastased tollimaksud. Ta jättis siiski rahuldamata Reyheri nõude, et talle makstaks nendelt tollimaksudelt intressi, ja jättis seejärel rahuldamata vaide, mille Reyher oli selle rahuldamata jätmise peale esitanud.

23.

Reyher esitas 10. veebruaril 2020 selle rahuldamata jätmise peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Olgugi et pooled vaidlevad selle üle, kas intressi maksmine on välistatud liidu tolliseadustiku artikli 116 lõike 6 alusel, on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et kõnealuse juhtumi faktiliste asjaolude suhtes on kohaldatav mitte see seadustik, vaid varasem ühenduse tolliseadustik. Ühenduse tolliseadustiku artikli 241 kohaselt tuleb intressi maksta, kui see on riigisiseses õiguses ette nähtud. Seepärast on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et Reyher saab nõuda AO § 236 lõike 1 alusel intresse alates kohtumenetluse algusest. Nimetatud kohus küsib aga, kas Reyheril on õigus saada intressi ajavahemiku eest alates alusetult nõutud dumpinguvastaste tollimaksude maksmisest kuni kohtumenetluse algatamiseni.

24.

Kaheldes, kas Reyher saab tugineda liidu õigusnormidest koostoimes Euroopa Kohtu praktikaga tulenevale õigusele saada intressi, mida ta ei saa nõuda riigisiseste õigusnormide alusel, otsustas Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus) põhikohtuasjas menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas liidu õiguse rikkumisega, mis on Euroopa Kohtu poolt välja töötatud tingimus intressinõude esitamiseks liidu õiguse alusel, on tegemist ka olukorras, kus liikmesriigi asutus nõuab liidu õigusele tuginedes sisse maksu, kuid liikmesriigi kohus hiljem tuvastab, et maksu sissenõudmise faktilised tingimused ei ole täidetud?“

25.

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt on Flexi Montagetechnik GmbH & Co. KG (edaspidi „Flexi Montagetechnik“) Saksa äriühing, kes importis Euroopa Liitu karabiine, mida kasutatakse koerte kaelarihmade valmistamisel.

26.

Hauptzollamt Kiel (Kieli peatollibüroo, Saksamaa) asus maksukontrolli põhjal seisukohale, et neid karabiine ei tule liigitada kombineeritud nomenklatuuri (KN) rubriiki 8308, millega kaasneb 2,7% tollimaksu määr, nagu Flexi Montagetechnik deklareeris, vaid need tuleb liigitada KNi rubriiki 7907, millega kaasneb 5% tollimaksu määr, mistõttu tuli imporditollimakse maksta kõrgema määraga kui see, mida maksis Flexi Montagetechnik. Kieli peatollibüroo tegi kaks maksuotsust imporditollimaksude tagantjärele sissenõudmiseks ja Flexi Montagetechnik maksis need märtsis 2014. Seejärel pöördus Flexi Montagetechnik septembris 2014 nende maksuotsuste peale kaebusega kohtutesse.

27.

Bundesfinanzhof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim maksukohus) tühistas need maksuteated 20. juuni 2017. aasta otsusega põhjendusel, et imporditollimaksude tagantjärele sissenõudmine oli õigusvastane, sest kõnealused karabiinid tuli liigitada KNi rubriiki 8308, nagu Flexi Montagetechnik oligi teinud.

28.

Oktoobris 2017 tagastas Kieli peatollibüroo Flexi Montagetechnikile tema makstud imporditollimaksud. Ent ta keeldus maksmast nendelt tollimaksudelt intressi ajavahemiku eest alates maksmise kuupäevast kuni tagastamise kuupäevani ning jättis seejärel rahuldamata vaide, mille Flexi Montagetechnik oli selle keeldumise peale esitanud.

29.

Flexi Montagetechnik esitas selle rahuldamata jätmise peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Menetluse käigus maksis Kieli peatollibüroo talle intressi ajavahemiku eest alates maksuotsuste peale kaebuse esitamisest (september 2014) kuni imporditollimaksude tagastamiseni (oktoober 2017). Pooled vaidlevad siiski selle üle, kas Flexi Montagetechnik saab nõuda intressi ka ajavahemiku eest alates õigusvastaselt sisse nõutud imporditollimaksude maksmisest (märts 2014) kuni maksuotsuste peale kaebuse esitamiseni (september 2014).

30.

Kaheldes, kas Flexi Montagetechnik saab tugineda liidu õigusnormidest koostoimes Euroopa Kohtu praktikaga tulenevale õigusele saada intressi, mida ta ei saa nõuda riigisiseste õigusnormide alusel, otsustas Finanzgericht Hamburg (Hamburgi maksukohus) põhikohtuasjas menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas liidu õiguse rikkumisega, mis on Euroopa Kohtu poolt välja töötatud tingimus intressinõude esitamiseks liidu õiguse alusel, on tegemist ka olukorras, kus liikmesriigi asutus nõuab maksu sisse kehtivaid liidu õigusnorme rikkudes ja liikmesriigi kohus tuvastab kõnealuste liidu õigusnormide rikkumise?“

31.

Euroopa Kohtu president otsustas 9. oktoobri 2020. aasta otsusega liita kohtuasjad C‑415/20, C‑419/20 ja C‑427/20 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

32.

Gräfendorfer, Reyher, Flexi Montagetechnik, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon on esitanud Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Nimetatud menetlusosalised vastasid ka Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 62 lõike 1 alusel esitatud kirjalikele küsimustele.

33.

Oma küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus suuniseid seoses mitme probleemiga, mis puudutavad liidu õigusnormidel põhinevat, Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud õigust saada intressi.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seadnud kahtluse alla seda, et õigus intressile liidu õigusnormide alusel tekib, vaid kahtleb selles, kas niisugune õigus tekib liidu õigusnormide rikkumisega seotud eri olukordades, millega ta silmitsi seisab.

35.

Esimene küsimus, mis on kõigi kolme kohtuasja aluseks, on sisuliselt see, kas liidu õigusnormidest tuleneva intressi saamise õiguse tekkimiseks on oluline, kuidas liidu õigusnormide rikkumine toime pandi. Peale selle tekib kaudne küsimus, kas on oluline, et liidu õigusnormide rikkumise tuvastasid liikmesriigi kohtud, mitte Euroopa Kohus.

36.

Teine küsimus, mis on kõigi kolme kohtuasja aluseks, on sisuliselt see, kas ja millistel tingimustel saab liidu õigusest tekkivat õigust intressile piirata. Kohtuasjades C‑419/20 ja C‑427/20 on tekkinud küsimus seoses liidu tollialastes õigusnormides ette nähtud intressi saamise õiguse piiramisega liidu õiguse alusel, samas kui kõigis kolmes kohtuasjas on tekkinud küsimus, kas seda õigust on võimalik piirata riigisisese õigusega.

37.

Nendele küsimustele vastamiseks käsitlen kõigepealt õigust intressile nii, nagu see on kujunenud välja Euroopa Kohtu praktikas seoses liidu õiguse vastaselt makstud summade tagastamisega (A jagu). Seejärel analüüsin, kas selleks, et liidu õigusnormide alusel tekiks õigus intressile, on oluline, kuidas liidu õiguse rikkumine toime pandi (B.1 jagu), misjärel arutlen selle üle, kas on oluline, et liidu õiguse rikkumise on tuvastanud liikmesriigi kohtud või Euroopa Kohus (B.2 jagu). Lõpuks käsitlen võimalikke põhjendusi seoses piirangutega, mis on seatud intressi saamise õigusele nii liidu õiguse (C.1 jagu) kui ka riigisisese õiguse (C.2 jagu) alusel.

38.

Minu analüüsist nähtub, et õigus intressile on liidu õiguse üldreegel, mis on kohaldatav kõikides olukordades, kus liidu õigusega ette nähtud maksega viivitatakse, olenemata sellest, kas olukord puudutab alusetult makstud rahasummade tagastamist või liidu õigusest isikule tulenevate hüvitiste väljamaksmisega viivitamist. Seda üldreeglit saab liidu õigusega või riigisisese õigusega piirata, kui see piiramine on põhjendatud aktsepteeritava üldise huviga ja on selle huviga proportsionaalne. Analüüsin liidu tollialaste õigusaktidega kehtestatud piirangut, samuti kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt kehtivat piirangut seda arvesse võttes.

39.

Kõigepealt tuleb tähele panna, et liidu õigusel põhinev õigus intressile on kujunenud välja koos Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb õigust liidu õigusnorme rikkudes alusetult makstud summade tagastamisele.

40.

Olukorrad, kus liidu õiguse vastaselt on ette nähtud eri makseid, ei ole uudsed. Euroopa Kohus on oma varases praktikas kokku puutunud näiteks maksetega fütosanitaarkontrolli eest, ( 10 ) eksporditasudega, ( 11 ) impordi sanitaarkontrolli tasudega, ( 12 ) maksudega peekoni tootmiseks ette nähtud searümpadelt, ( 13 ) tarbimismaksudega banaanidelt ( 14 ) ning tasudega, mida on nõutud osaühingute ja aktsiaseltside registreerimise eest ( 15 ). Hiljutisemad kohtuasjad on puudutanud tütarühingult emaühingule jaotatavalt kasumilt makstava tulumaksu ettemakset, ( 16 ) enam makstud käibemaksu, ( 17 ) mootorsõidukite saastemaksu ( 18 ) ja enam makstud makse elektritarbimiselt ( 19 ), kui nimetada vaid mõnda.

41.

Kui leiti, et sellised tasud on vastuolus liidu õigusega, taotlesid neid maksnud isikud nende tagastamist. Nende nõuetega kaasnesid sageli intressinõuded.

42.

Liidu õiguses ei ole siiski ühtegi kirjalikku üldnormi, mis käsitleks liidu õiguse vastaselt summasid maksnud isikute õigusi või õiguskaitsevahendeid. Seepärast on seda õigusvaldkonda kujundatud ja kujundatakse ka praegu Euroopa Kohtu praktika kaudu. Järgnev on lühiülevaade selle kohta, kuidas mina seda kohtupraktikat mõistan.

43.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigus selliste maksusummade tagasisaamisele, mille liikmesriik on sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, Euroopa Kohtu antud tõlgenduses liidu õigusnormidega õigussubjektidele antud õiguste tagajärg ja täiendus. Liikmesriigid on seega põhimõtteliselt kohustatud tagasi maksma maksusummad, mis on sisse nõutud liidu õigust rikkudes. ( 20 )

44.

Minu arvates tuleneb sellest kohtupraktikast selgelt, et õigus tagastamisele on ise õigus, mis tuleneb liidu õigusnormidest olukorras, kus isik on maksnud summasid liidu õiguse vastaselt. ( 21 )

45.

Peale selle on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kui liikmesriik on makse sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, on õigussubjektidel õigus tagasi nõuda nii alusetult sissenõutud maks kui ka summad, mis on sellele riigile makstud või tema poolt kinni peetud otseses seoses nimetatud maksuga. See hõlmab kahju sellest, et kõnealust raha ei olnud võimalik kasutada. ( 22 )

46.

Euroopa Kohus on samuti selgitanud, et kohtupraktikast nähtub, et põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagasi maksma liidu õiguse vastaselt sissenõutud maksusumma koos viivisega, tuleneb viimati nimetatud õigusest. ( 23 )

47.

Käsitan viidatud kohtupraktikat nii, et alati, kui õigus tagastamisele tekib liidu õiguse alusel, kaasneb sellega õigus intressile. Niisugust kohtupraktika tõlgendust on toetanud Euroopa Kohtu kohtujuristid ( 24 ) ja õigusteadlased ( 25 ).

48.

Küsimus, mida aga ei ole kohtupraktikas siiani selgelt käsitletud, on see, kas intressi tuleb maksta kõikides olukordades, kui õigus tagastamisele tuleneb liidu õigusest, või on olukordi, kus liidu õigus annab õiguse tagastamisele, kuid ei kohusta maksma intressi. Samuti ei ole veel selgitatud, kas õigus intressile tekib liidu õiguse kohaselt ainult koos õigusega tagastamisele või tekib see ka muudes olukordades, kus maksekohustus, mille täitmisega viivitati, põhineb otseselt liidu õigusel (nagu eksporditoetused kohtuasjas C‑415/20).

49.

Vastus sellele küsimusele peab minu arvates samuti seisnema liidu õiguses ja see ei olene riigisisestest õigussüsteemidest. Teisisõnu: intressi saamise õiguse ulatus ei ole riigisisese menetlusautonoomia küsimus. See termin viitab liikmesriikide pädevusele reguleerida omaenda õigussüsteemis materiaal- ja menetlusõiguslikke küsimusi, mis puudutavad liidu õiguskaitsevahenditest tulenevate õiguste (nagu liidu õigusest tulenev õigus tagastamisele või õigus kahju hüvitamisele) teostamist, kui nende rakendamiseks vajalikud liidu õigusnormid puuduvad. Ent küsimus, kas õigus intressile tekib kõikides või ainult mõnedes olukordades, kus on tekkinud õigus tagastamisele, või ka muudes olukordades, kui rahaline kohustus tuleneb liidu õigusest, on küsimus selle õiguse eksisteerimise, mitte rakendamise kohta, ja on seega täielikult liidu õiguse küsimus. Vastupidi, küsimus, kas niisugust õigust, kui see liidu õiguse alusel eksisteerib, võivad piirata riigisisesed õigussüsteemid, on teistlaadi küsimus, mida käsitlen eraldi edaspidi (vt C.2 jagu).

50.

Üks käesolevates kohtuasjades tekkinud küsimusi on seotud sellega, kas alusetult tehtud maksete intressiga tagastamist käsitleva Euroopa Kohtu praktika seisukohast on oluline, kuidas liidu õiguse rikkumine toime pandi. Täpsemalt tekib küsimus, kas intressi tuleb maksta ainult nendel juhtudel, kui alusetult sissenõutud summade sissenõudmise õiguslikuks aluseks olnud liidu või riigisisene meede tühistatakse või tunnistatakse kehtetuks, nagu väidab Madalmaade valitsus, või tuleb intressi maksta mis tahes liiki liidu õiguse rikkumise korral, nagu on märkinud eelotsusetaotluse esitanud kohus, Gräfendorfer, Reyher, Flexi Montagetechnik ja komisjon.

51.

Sellega seoses selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nendel kohtuasjadel, milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et kaebajatel on liidu õigusnormidest tulenev õigus intressile, oli see ühine tunnus, et õigus tagastamisele tekkis pärast seda, kui Euroopa Kohus oli tunnistanud kehtetuks makse õigusliku aluse. ( 26 )

52.

Käesolevates kohtuasjades aga tulenes liidu õiguse rikkumine sellest, et riigi pädevad ametiasutused olid eksinud liidu õiguse tõlgendamisel või faktiliste asjaolude hindamisel, kui nad kohaldasid seaduslikult kehtivaid liidu õigusnorme. Kohtuasjas C‑415/20 seisnes rikkumine kehtiva liidu õigusakti ekslikus tõlgendamises, mille tõttu ei makstud kaebajale eksporditoetusi ja peale selle määrasid riigi pädevad ametiasutused talle trahvi. Kohtuasjas C‑419/20 seisnes rikkumine riigi pädevate asutuste eksimuses faktiliste asjaolude hindamisel, mille tõttu määrati dumpinguvastased tollimaksud, mis ei kuulunud liidu õiguse kohaselt maksmisele, ning kohtuasjas C‑427/20 nõuti imporditollimaksud sisse selle tõttu, et riigi pädevad asutused tõlgendasid kehtivat liidu õigust vääralt.

53.

On tõsi, et kohtuasjad, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, käsitlesid olukordi, kus maksmise õiguslik alus kehtetuks tunnistati. Kohtuotsus Zuckerfabrik Jülich ( 27 ) puudutas intressi maksmist summadelt, mis olid alusetult makstud suhkrusektori toodangumaksudeks vastavalt liidu määrustele, mille Euroopa Kohus oli kehtetuks tunnistanud. Kohtuotsus Irimie ( 28 ) oli seotud intressi maksmisega tagastatud saastetasult, mis oli kehtestatud riigisiseses õiguses, kuid mis leiti Euroopa Kohtu tõlgenduse põhjal olevat vastuolus liidu õigusega. Kohtuotsus Wortmann ( 29 ) aga puudutas intressi maksmist seoses niisuguste dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmisega, mida kaebaja oli tasunud vastavalt liidu määrusele, mille Euroopa Kohus oli osaliselt tühistanud.

54.

Tähelepanu tuleb juhtida siiski sellele, et esiteks on Euroopa Kohus lahendanud ka selliseid kohtuasju, kus intressi maksmise põhjus ei olnud makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamine, vaid mõni muu liidu õiguse rikkumine. Ühte niisugust kohtuasja on maininud eelotsusetaotluse esitanud kohus ise. ( 30 ) Teiseks leidub minu arvates olulisi kontseptuaalseid põhjusi, mis räägivad niisuguse vastuse kasuks, et liidu õiguse kohaselt on olemas õigus intressile olenemata sellest, kuidas liidu õiguse rikkumine on toime pandud. Teisisõnu ei pea ma põhjendatuks piirata õigust intressile üksnes niisugustele olukordadele, kus on tegu makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamisega. Selle seisukoha selgitamiseks on mul vaja kõigepealt käsitleda põhjusi, mis on ajendanud Euroopa Kohtu praktikat, milles on ette nähtud õigus intressile.

55.

Kui isik on tasunud rahasumma liidu õiguse vastaselt, tekib selle tagasisaamise õigus selsamal ajal, isegi kui Euroopa Kohus või liikmesriigi kohus kinnitab seda hiljem. See tuleneb käesoleva ettepaneku punktis 43 viidatud kohtupraktikast, milles Euroopa Kohus on selgitanud, et õigus selliste maksusummade tagastamisele, mille liikmesriik on sisse nõudnud liidu õigust rikkudes, on Euroopa Kohtu antud tõlgenduses liidu õigusnormidega isikutele antud õiguste, mille kohaselt ei tule neid summasid maksta, tagajärg ja täiendus. Tagasisaamise õiguse tekkimise kuupäeva ja tegeliku tagastamise kuupäeva vahel on ajavahemik, vahel koguni pikk. ( 31 ) Intressi eesmärk on see ajavahemik kompenseerida.

56.

Kohustus maksta intressi ei kujuta endast riigi pädevatele ametiasutustele määratavat karistust või sanktsiooni selle eest, et nad on pannud toime liidu õiguse rikkumise, vaid selle eesmärk on hoopis tagada, et eraõiguslikud isikud saavad piisavalt hüvitist kahju eest, mis tekkis seetõttu, et liidu õigust rikkudes alusetult sisse nõutud summad ei olnud kasutatavad. Teisisõnu põhineb õigus intressile arusaamal, et eraõiguslikele isikutele antakse restitutio in integrum selle eest, et neid summasid ei olnud võimalik teatava aja jooksul kasutada. ( 32 )

57.

Kuna õigus intressile on lihtsalt vahend selleks, et kompenseerida raha väärtuse vähenemist ajas, ei olene see sellest, kas riigi pädevad ametiasutused uskusid, et nad tegutsevad kooskõlas liidu õigusega, mida tõlgendati alles hiljem erinevalt sellest, mida need asutused tollal pidasid õigeks kohaldamiseks. Mure, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on seoses sellega väljendanud ja mis viitab sellele, et need ametiasutused ei pruugi olla kohustatud maksma intressi, sest nad on nõudnud need summad sisse heas usus, ei puutu seega intressi saamise õiguse tekke seisukohast asjasse.

58.

Õigus intressile ei ole seesama mis õigus kahju hüvitamisele. Tagasimaksmisega seotud juhtudel tekib see liidu õiguse vastaselt rahasummade maksmise tagajärjel ega olene liidu õiguse rikkumise toime pannud pädevate riigisiseste ametiasutuste vastutuse tuvastamisest. Seetõttu ei ole oluline, miks riigi pädevad ametiasutused vastuolus liidu õigusega raha kogusid. Nii, nagu õigus tagasisaamisele kui liidu õiguskaitsevahend tekib üksnes objektiivsest faktist, et need summad ei kuulunud maksmisele, tekib õigus intressile aja kulgemise faktist.

59.

Juhtudel, mil tuleb kõne alla raha tagasisaamine kui õiguskaitsevahend, katab intress ajavahemiku, mil isikul pidanuks olema kõnealused rahasummad, kuid ei olnud, ilma et oleks vaja uurida, miks riigi pädevad asutused liidu õiguse rikkumise toime panid. Rikkumisest endast piisab. Intressi eesmärk on lihtsalt kompenseerida aja kulgemist ja seetõttu on intress lahutatud küsimusest, mis puudutab võimalikku vabastamist liidu õiguse rikkumise süüst.

60.

Kohtupraktika toetab niisugust intressi saamise õiguse majanduslikku põhjendust. Esiteks on Euroopa Kohus osutanud intressi saamise õiguse majanduslikule loogikale. Ta on väljendanud seisukohta, et „õigus nõuda alusetult makstud summa tagastamist taotleb eesmärki heastada tagajärjed, mis tulenevad maksu vastuolust liidu õigusega, tasandades majandusliku koormuse, mille see alusetult tekitas ettevõtjale, kes seda lõpuks tegelikult kandis“. ( 33 ) Mitmes hiljutises kohtuasjas, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 45, on Euroopa Kohus veel selgitanud, et liidu õigus kohustab tagastama alusetult sisse nõutud rahasummad koos intressiga, sest intress katab „kahju, mis on tekkinud seoses võimatusega kasutada raha“, mis on ära makstud. ( 34 )

61.

Seepärast on intressi maksmine vajalik, et taastada liidu õiguse järgimine, luues olukorra, mis on võimalikult lähedal sellele, mis oleks eksisteerinud juhul, kui liidu õiguse rikkumist ei oleks toime pandud. Seega on selle eesmärk taastada liidu õiguse soovitav toime.

62.

Alternatiivne selgitus või lisaselgitus intressi väljamõistmiseks, millele on tuginenud eelotsusetaotluse esitanud kohus, Gräfendorfer ja Flexi Montagetechnik, on alusetu rikastumise kontseptsioon. ( 35 )

63.

Sellele kontseptsioonile tugines kohtujurist Sharpston oma ettepanekus kohtuasjas Zuckerfabrik Jülich jt, ( 36 ) mis samuti puudutas liikmesriigi ametiasutustelt nõutavate summade tagastamist, mis olid aga nõutud sisse liidu eelarve jaoks niisugusel õiguslikul alusel, mis oli liidu õiguses kehtetu.

64.

Samuti on Euroopa Kohus tuginenud alusetule rikastumisele oma 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsuses Masdar (UK) vs. komisjon ( 37 ) ja 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Tšehhi Vabariik vs. komisjon ( 38 ), et põhjendada võimalust esitada hagi, milles nõutakse tagastamist liidult vastavalt ELTL artiklile 268 ja ELTL artikli 340 teisele lõigule. Euroopa Kohus toonitas, et isikul, kellele on tekitatud kahju, mis on suurendanud teise isiku (kõnealusel juhul liidu) vara, ilma et sellisel rikastumisel oleks mingitki õiguslikku alust, on üldjuhul õigus nõuda rikastujalt välja alusetult saadu selle kahju ulatuses. Euroopa Kohus on seisukohal, et hagi, milles nõutakse tagasimakset liidu eelarvest, eeldaks selle tõendamist, et kostja rikastus ilma õiguspärase aluseta ja et hageja seoses selle rikastumisega vaesus.

65.

Kui alusetu rikastumise kontseptsioon võib olla asjakohane põhjendus liikmesriigi esitatud hagile, milles nõutakse tema poolt alusetult liidu eelarvesse makstud summade tagastamist, ei ole minu arvates vaja sellele kontseptsioonile tugineda selleks, et põhjendada intressi maksmist niisugustes olukordades nagu käesolevad kohtuasjad. See võib koguni takistada intressi väljamaksmist. Selle tõttu, kuidas liidus on haldus korraldatud, koguvad riigisisesed ametiasutused liidu eelarve jaoks sageli erinevaid summasid. Kooskõlas käesoleva ettepaneku eelmises punktis viidatud kohtupraktikaga peab alusetult sisse nõutud summad maksnud isik tõendama, et need summad sisse nõudnud riigisisesed ametiasutused rikastusid. Kui need summad kanti üle liidu eelarvesse, ei pruugi olla võimalik tõendada riigisiseste ametiasutuste rikastumist.

66.

Selle asemel, et tugineda alusetu rikastumise loogikale, keskendub õigus intressile niisuguse suhte teisele poolele: alusetule vaesumisele. Selle eesmärk on tagada liidu õiguse soovitav toime, ennistades liidu õigusega vastuolus vaesunud isiku olukorda, mis oleks eksisteerinud siis, kui rikkumist ei oleks toime pandud. Loeb seega kaebaja vaesumine, mitte riigisiseste ametiasutuste rikastumine. Selleks et liidu õiguse alusel tekiks õigus intressi saada, ei ole vaja rikastumist tõendada. ( 39 )

67.

Minu arvates toetab see, kuidas Euroopa Kohus on majanduslikult põhjendanud intressi saamise õiguse olemasolu, järeldust, et liidu õiguses tekib see õigus alati, kui isik on vastuolus liidu õigusega vaesunud, ilma et oleks vaja küsida, kas rikkumise toime pannud isik tegutses heas usus või mitte ja kas ta rikastus.

68.

Kui nõustuda, et liidu õigus annab õiguse intressile, et taastada liidu õiguse soovitav toime, kattes raha väärtuskao ajavahemiku eest, mil isik oli sellest rahast liidu õiguse vastaselt ilma, ei ole liidu õiguse rikkumise eri olukordade eristamine põhjendatud.

69.

Intress kuulub maksmisele olenemata sellest, kas rikkumine seisnes kehtetus liidu või riigisisese õiguse aluses, liidu õiguse või seda rakendava riigisisese õiguse vääras tõlgendamises, faktiliste asjaolude kohta antud vääras hinnangus, mille tõttu nõuti summad sisse liidu õiguse vastaselt, või muus rikkumises.

70.

Minu arvates saab kohtupraktikast järeldada, et õigus intressile tekib kõikides olukordades, kus võlgnetakse liidu õiguse alusel rahasumma eesmärgiga katta ajavahemik alates sellest, kui tekkis õigus maksele, kuni maksekorralduse tegemiseni. ( 40 ) Õigus intressile tekib selle tagajärjel, et on rikutud liidu normi, millega on antud õigus saada makse või jätta maksmata, alates ajast, mil seda õigust rikuti, ja selle eesmärk on taastada liidu õiguse soovitav toime.

71.

Seepärast on olukorras, kus tekkis liidu õigust rikkunud makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamise tõttu tagasisaamise õigus, vaja intressimakset, et ennistada olukord, mis oleks eksisteerinud, kui kehtetuks tunnistatud akti ei oleks kunagi vastu võetud. ( 41 )

72.

Samamoodi on intressimakse samalaadsetel põhjustel vajalik olukordades, kus tagastamist nõutakse faktiliste asjaolude väära hindamise või õigusnormi väära tõlgendamise tõttu. Kohtuasjas C‑415/20 ei oleks kaebaja olnud kohustatud maksma rahatrahvi, kui riigi pädevad ametiasutused oleksid liidu õigust õigesti tõlgendanud. Selleks et taastada olukord, mis oleks eksisteerinud juhul, kui liidu õiguse rikkumist ei oleks toime pandud, ei piisa pelgalt nende trahvide tagasimaksmisest, vaid vaja on ka maksta intressi, et kompenseerida aja kulgemine. Ainult sel viisil on võimalik taastada liidu õiguse soovitav toime.

73.

See arutluskäik on kasutatav ka kohtuasjades C‑419/20 ja C‑427/20. Liidu õiguse soovitava toime saab taastada vaid juhul, kui kaebajad „saadetakse tagasi“ olukorda, kus kõnealust liidu õiguse rikkumist, mis seisnes faktiliste asjaolude vääras hindamises või õigusnormi vääras tõlgendamises, ei ole tekkinud. Seetõttu on vaja hüvitada liidu õiguse rikkumise tõttu väljaspool kaebaja käsutust olnud raha väärtuskadu.

74.

Seda käsitusviisi kinnitab hiljutine kohtupraktika, milles Euroopa Kohus märkis, et intressi tuleb maksta ka olukordades, kus kaebajate õigus tagasisaamisele ei tulene makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamisest, vaid õigusnormi või alusetu makse tegemiseni viinud faktiliste asjaolude väärast tõlgendamisest. Kohtuotsus Littlewoods Retail Ltd jt ( 42 ) käsitleb olukorda, kus kaebaja oli asjakohaste liidu ja riigisiseste õigusnormide ebaõige tõlgendamise tõttu maksnud käibemaksu vajalikust enam. Kohtuotsus Hauptzollamt B ( 43 ) käsitles olukorda, kus tagastamine oli elektrimaksude valesti arvutamise tagajärg. Mõlemas kohtuasjas asus Euroopa Kohus seisukohale, et kaebajatel on liidu õigusest tulenevalt õigus intressile.

75.

Olukord kohtuasjas C‑415/20, kus kaebaja jäeti teatavaks ajaks ilma eksporditoetustest, millele tal oli õigus liidu õigusnormidest tulenevalt, erineb tagastamisega seotud juhtumitest. Nendel juhtudel tulenes õigus intressile sellest, et oli rikutud õigust mitte maksta, kohtuasjas C‑415/20 aga nõuti õigust intressile seoses õigusega saada makse. Niisiis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma teises küsimuses teada sisuliselt seda, kas õigus intressile tekib ainult koos õigusega tagastamisele või tekib see ka olukorras, kus on rikutud isikule vahetult liidu õigusnormidest tulenevat õigust saada makse.

76.

Kui – nagu ma välja pakkusin – liidu õigusnormidest tulenev õigus intressile on põhjendatud vajadusega taastada liidu õiguse soovitav toime, kompenseerides aja, mil rahasumma oli liidu õiguse vastaselt väljaspool isiku käsutust, tekib õigus intressile ka siis, kui rikkumine seisneb selles, et isikule jäeti tegemata makse, millele tal oli õigus liidu õigusnormidest tulenevalt. Kohtuasjas C‑415/20 käsitletavas olukorras kuulub intress maksmisele alates sellest, kui tekkis õigus saada eksporditoetust, kuni selleni, kui see eksporditoetus välja maksti.

77.

Kokkuvõttes tuleb Euroopa Kohtu praktikat minu arvates käsitada nii, et üldjuhul on sellega ette nähtud õigus intressile kõikides olukordades, kus liidu õigusest tulenevalt võlgnetavate rahasummade väljamaksmisega viivitatakse.

78.

Seepärast olen seisukohal, et intressi saamise õigust käsitlev Euroopa Kohtu praktika on kohaldatav eksporditoetuste suhtes, millest on põhjendamatult keeldutud, ja rahaliste karistuste suhtes, mille liikmesriigi pädevad asutused on liidu õigust rikkudes valesti määranud, nagu kohtuasjas C‑415/20. Samuti on see kohaldatav vääralt tuvastatud faktiliste asjaolude alusel sisse nõutud dumpinguvastaste tollimaksude tagasimaksmise suhtes, nagu kohtuasjas C‑419/20, ja liidu õiguse väära tõlgendamise tõttu alusetult sisse nõutud imporditollimaksu tagasimaksmise suhtes, nagu kohtuasjas C‑427/20. Kõikides nendes olukordades on intressi maksmise eesmärk üks ja sama: hüvitada raha väärtuskadu, mis tulenes aja kulgemisest alates sellest, kui tekkis õigus vaidlusalustele rahasummadele, kuni nende väljamaksmise hetkeni.

79.

Kui tõlgendada Euroopa Kohtu praktikat nii, et see piirdub olukordadega, kus Euroopa Kohus tühistab või tunnistab kehtetuks liidu või riigisisese õigusakti, riivaks see kõnealuse kohtupraktika eesmärki, milleks on tagada, et olenemata liidu õiguse rikkumisest on eraõiguslikel isikutel õigus saada intressi, et taastada liidu õiguse soovitav toime.

80.

Ühtlasi tekib seoses mõiste „liidu õiguse rikkumine“ tõlgendamisega Euroopa Kohtu praktikas, mis käsitleb alusetult sisse nõutud maksusummade tagasisaamist, käesolevate kohtuasjade kontekstis kaudselt ka küsimus, kas on oluline, et liidu õiguse rikkumise on tuvastanud liikmesriigi kohus või Euroopa Kohus.

81.

Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

82.

Nagu Euroopa Kohus on tunnistanud, on ELL artikliga 19 usaldatud liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesanne tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele tuleneb liidu õigusest. ( 44 ) Liikmesriikide kohtud täidavad seega koostöös Euroopa Kohtuga ülesannet, mis neile kõigile on antud, et tagada õiguse järgimine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel. ( 45 )

83.

Samuti on Euroopa Kohus toonitanud, et ELTL artikliga 267 reguleeritud menetlus paneb aluse Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelisele otsesele koostööle, mille käigus osalevad liikmesriikide kohtud otseselt liidu õiguse nõuetekohases kohaldamises ja ühetaolises tõlgendamises ning samuti selle õiguskorraga üksikisikutele antud õiguste kaitsmises. Sellele vastavalt on ülesanded, mis on antud vastavalt liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule, esmavajalikud aluslepingutega kehtestatud õiguse olemuse säilitamiseks. ( 46 )

84.

Sellest järeldub, et liikmesriikide kohtutel on liidu õigussüsteemis Euroopa Kohtu kõrval „tavaliste“ kohtutena põhjapanev funktsioon. ( 47 ) Seepärast, kui liikmesriigi kohus tuvastab liidu õiguse rikkumise, on see samasuguse väärtusega nagu see, mille on tuvastanud Euroopa Kohus seoses õigusega alusetult sissenõutud summade tagasisaamisele ja sellele vastavale intressile, mis on eraõiguslikele isikutele liidu õigusega ette nähtud.

85.

Samuti tuleks osutada, et see käsitusviis näib selles kontekstis kajastuvat Euroopa Kohtu praktikas. Kohtuotsuses Wortmann ( 48 ) märkis Euroopa Kohus, et kui tollimaksud tagastatakse põhjusel, et need nõuti sisse liidu õigust rikkudes – ja „seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus“ –, on liikmesriigid liidu õiguse kohaselt kohustatud sellele vastavat intressi maksma.

86.

Sellepärast asun seisukohale, et intressi saamise õiguse andva liidu õiguse rikkumisega on tegemist olenemata sellest, kas selle rikkumise tuvastab liikmesriigi kohus või Euroopa Kohus.

87.

Kõigis kolmes kohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et kaebajatel on õigus intressile kogu selle ajavahemiku eest, mil kõnealused rahasummad olid liidu õiguse vastaselt väljaspool nende käsutust, vaid juhul, kui õigus intressile on olemas liidu õiguse alusel. Eelmistes käesoleva ettepaneku jagudes väljendasin seisukohta, et tõepoolest annab liidu õigus kaebajatele õiguse saada intressi.

88.

Eelotsusetaotlustest nähtub siiski selgelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoht, et vähemalt kohtuasjades C‑419/20 ja C‑427/20 oli kaebajatel riigisisese õiguse kohaselt õigus intressile alates kohtumenetluse algatamisest kuni tagastamise kuupäevani, kohtuasjas C‑415/20 aga ei ole kaebajal riigisisese õiguse kohaselt õigust intressile, sest ta ei pöördunud eksporditoetuste väljamaksmise nõudega kohtusse.

89.

Sellest aspektist ei ole minu arvates oluline, kas riigisisene õigus annab käesolevates kohtuasjades kaebajatele õiguse intressile, sest see õigus tekkis vahetult liidu õiguse alusel. Seepärast ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks otsustamisel asjakohane küsida mitte seda, kas liidu õiguse alusel võib määrata intressi ajavahemiku eest, mis kestis kohtumenetluse algatamiseni, vaid seda, kas kõnealust liidu õigusnormidel põhinevat õigust intressile nimetatud ajavahemiku eest võib riigisisese õiguse normidega õiguspäraselt piirata või seada selle tingimuseks kohtusse pöördumise vajalikkus.

90.

Samuti tekib küsimus, kas kaebajad võivad jääda liidu tollialaste õigusaktide kohaldamise põhjal intressita, millele neil on muidu õigus liidu õigusnormide alusel.

91.

Liidu õigusnormidest tulenevaid õigusi, sealhulgas õigust intressile, võib teatavatel tingimustel piirata kas liidu õiguse enda või riigisisese õigusega.

92.

Üldjoontes peavad liidu õigusnormidest tulenevate õiguste piiramiseks olema täidetud kaks tingimust: esiteks peab liidu õigusnormidel põhinevat õigust piirav meede olema põhjendatud liidu õiguses aktsepteeritava eesmärgiga, mis teenib üldisi huve, ja teiseks peab see meede olema selle eesmärgiga proportsionaalne.

93.

Nendes raamides asun nüüd analüüsima kahte piiravat meedet, mis on käesolevates kohtuasjades olulised: esiteks liidu ja teiseks riigisisesest õigusest tulenevat.

94.

Üks küsimustest, mis käesolevates kohtuasjades vastust vajab, on see, kas ühenduse tolliseadustiku artikkel 241 ja liidu tolliseadustiku artikli 116 lõige 6 (millele viitan koos kui liidu tolliseadustikule) on kohaldatavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevate juhtumite suhtes.

95.

Need liidu õiguse sätted vastavalt piiravad ja välistavad teatavatel tingimustel intressi maksmist juhul, kui riigi pädevad ametiasutused tollimaksu tagastavad. Seepärast võivad need olla asjakohased seoses kohtuasjas C‑427/20 vaidluse all olevate imporditollimaksude, aga ka kohtuasjas C‑419/20 vaidluse all olevate dumpinguvastaste tollimaksude tagastamisega.

96.

Madalmaade valitsuse esitatud argumentide kohaselt on kohtuasjade C‑419/20 ja C‑427/20 asjaoludele kohaldatav tolliseadustikus sätestatud reegel, mis intressi välistab, mistõttu ei tule nendel juhtudel intressi maksta. Gräfendorfer, Reyher, Flexi Montagetechnik ja komisjon ei ole sellega nõus. Nad väidavad kohtuotsusele Wortmann tuginedes, et intressi maksmist välistav tolliseadustiku reegel ei ole nende kohtuasjade asjaoludele kohaldatav.

97.

Madalmaade valitsus on lähtunud oma argumendi ülesehitamisel seisukohast, et intressi maksmist välistav tolliseadustiku reegel on üldreegel. Ta viitab Euroopa Kohtu järeldustele kohtuotsuses Wortmann kui erandile sellest reeglist.

98.

Vastupidi sellele seisukohale olen arvamusel, et vaidlusalune tolliseadustiku reegel ei ole üldreegel, vaid on hoopis erand liidu õiguse üldreeglist, mille kohaselt tuleb liidu õiguse vastaselt makstud summade tagastamisega seotud olukordades intressi maksta. Just seetõttu, et üldreegli kohaselt tuleb intressi maksta, oli vaja see sõnaselge normiga välistada.

99.

Üldreegli piiranguna peab kõnealune tolliseadustiku reegel olema põhjendatud ja proportsionaalne esitatava põhjendusega. Kui sellist põhjendust ei ole, oleks tolliseadustiku reegel, mis välistab tagastamise korral intressi maksmise, kehtetu. ( 49 )

100.

Kohtuotsuses Wortmann ( 50 ) põhjendati vaidlusaluse tolliseadustiku reeglit ( 51 ), kitsendades samal ajal selle kohaldatavust nii, et see piirdub vaid teatavat liiki olukordadega. Selgitan, et seda oli vaja eesmärgiga kaitsta tolliseadustiku reegli õiguspärasust ja et selsamal põhjusel ei ole see reegel kohaldatav käesolevatele asjadele.

101.

Kohtuasjas Wortmann otsustas Euroopa Kohus, järgides kohtujuristi kaalutlusi selles kohtuasjas, et ühenduse tolliseadustiku artikli 241 seadusandlikust kujunemisloost nähtub, et see on kohaldatav „[olukorrale], kus pärast seda, kui tolliasutus on asjaomase kauba vabastanud, ilmneb, et imporditollimaksuna esialgu nõutud summat tuleb vähendada ning seega tuleb ettevõtja makstud imporditollimaks kas täies ulatuses või osaliselt talle tagasi maksta“. ( 52 )

102.

Nagu selgitas kohtujurist Campos Sánchez-Bordona: „tolliasutus ei kontrolli kaupa enne selle vabastamist ja kontrollib impordi eeskirjadele vastavust alles hiljem. Kui sellel hilisemal hetkel osutub vajalikuks teha uus maksuotsus, võib sellest tuleneda nii see, et importijal tuleb seni maksmata osa juurde maksta (algse maksuotsuse puudujäägi tõttu), kui ka see, et tolliasutusel tuleb ülemäära saadud summa tagasi maksta“. ( 53 ) Mõlemas olukorras välistab tolliseadustik intressi maksmise. ( 54 )

103.

Seepärast on intressi maksma kohustava üldreegli piiramine tolliseadustikus põhjendatud kiire tollivormistussüsteemi võimaldamisega ja kaupade kiire turulelaskmisega. ( 55 )

104.

Selleks et see reegel oleks oma eesmärgiga proportsionaalne, peab selle kohaldamine piirduma tollivormistusega, nagu on selgitatud eelnevates käesoleva ettepaneku punktides. Need on olukorrad, milles kas toll või ettevõtja nõuab tollimaksude korrigeerimist varsti pärast algset tollivormistust ning mõlemad pooled on korrigeerimisega nõus. Kui aga tekib vaidlus, jääks olukord väljapoole tolliseadustikus intressi maksmist välistava erandi kohaldamisala.

105.

Sellist seisukohta kinnitab kohtuotsus Wortmann, mille kohaselt ei kohaldata intressi välistavat tolliseadustikus sätestatud reeglit olukordadele, kus tollimaksude tagastamine tuleneb niisugustest vigadest tollimaksu arvutamisel, mis ei olnud tingitud tollivormistussüsteemi kiirusest. Seepärast ei olnud see selles kohtuasjas kohaldatav intressi maksmisele seoses Euroopa Kohtu poolt osaliselt tühistatud liidu määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude tagastamisega.

106.

Madalmaade valitsus väidab, et kohtuotsusega Wortmann arvati tolliseadustikus sätestatud reegli kohaldamisalast välja ainult need juhtumid, kui tagastamine toimub pärast makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamist, mis olid selles kohtuotsuses käsitletud asjaolud.

107.

Minu arvates ei oleks niisugune tõlgendus aga kooskõlas selle reegli põhjendusega kohtuotsuses Wortmann, nimelt kiire tollivormistussüsteemi võimaldamisega, mida kohtujurist Campos Sánchez-Bordona nimetas „tavalisteks asjaoludeks“ ( 56 ). Kui selle tolliseadustiku reegli kohaldamisalast ei ole arvatud välja olukorrad, mis ei kuulu „tavaliste“ tollivormistustoimingute hulka, on oht, et see reegel leitakse olevat kehtetu, kuna see ei ole seda reeglit põhjendava eesmärgiga proportsionaalne. Niisugused olukorrad ei ole ainult need, mil tagastamine toimub pärast makse õigusliku aluse kehtetuks tunnistamist.

108.

Käesolevates asjades ei parandatud riigi pädevate ametiasutuste ekslikku hinnangut „tavalistes“ kiiretes tollivormistustoimingutes. Tollimaksude korrigeerimine tulenes hoopis sellest, et rakendati liikmesriigi kohtute otsuseid, milles oli tuvastatud, et need tollimaksud olid sisse nõutud liidu õigust rikkudes. Niisugused olukorrad tolliseadustikus ette nähtud erandi kohaldamisalasse ei kuulu.

109.

Seetõttu olen seisukohal, et ühenduse tolliseadustiku artikkel 241 ega liidu tolliseadustiku artikli 116 lõige 6 ei välista käesolevate juhtumite asjaoludel intressi maksmist, ning need juhtumid kuuluvad Euroopa Kohtu praktika kohaselt intressi saamise õigust käsitleva üldreegli kohaldamisalasse.

110.

Tavapärane raamistik, mille kohaselt hinnatakse liidu õiguskaitsevahendite eeskirju piiravaid riigisiseseid sätteid, on seotud mõistega, millele viidatakse kui riigisisesele menetlusautonoomiale. Ma ei kavatse käsitleda käesolevas ettepanekus mõiste „riigisisene menetlusautonoomia“ asjakohasust. ( 57 ) Piisab märkimisest, et selle kontseptsiooni kohaselt tunnistatakse, et liikmesriikide ülesanne on reguleerida liidu õiguskaitsevahendite kasutamise seisukohast asjakohaseid materiaal‑ ja menetlusõiguslikke küsimusi. See riigisisene menetlusautonoomia on olemas siis, kui puuduvad asjasse puutuvad liidu õigusnormid. Seda kontrollitakse siiski võrdväärsuse põhimõtte ja tõhususe põhimõtte kaudu. ( 58 )

111.

Liidu õigusnormidel põhinevate õiguste soovitavat toimet piiravad riigisisesed õigusnormid võivad siiski olla põhjendatud, kui nendega taotletakse õiguspärast eesmärki proportsionaalsel viisil.

112.

Selle „menetlusliku põhjendatuse reegli“ (procedural rule of reason), nagu õigusteadlased seda nimetasid, ( 59 ) sõnastas Euroopa Kohus 14. detsembri 1995. aasta kohtuotsustes van Schijndel ja van Veen ( 60 ) ning Peterbroeck ( 61 ) ning seda on kinnitatud hilisemas kohtupraktikas ( 62 ). Euroopa Kohus on seoses tõhususe põhimõttega märkinud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisese õiguse säte muudab liidu õiguse kohaldamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks, tuleb analüüsida nii, et võetakse tervikuna arvesse selle sätte kohta menetluses, menetluse kulgu ja eripära eri riigisisestes ametiasutustes. Seega on riigisisesed sätted, millega taotletakse õiguspärast eesmärki, nagu menetluse nõuetekohane läbiviimine või kaitseõiguste põhimõtte austamine või õiguskindluse põhimõte, tõhususe põhimõttega kooskõlas, kui need tagavad selle õiguspärase eesmärgi proportsionaalsel viisil. Seda tuleb konkreetsel juhul kontrollida asjaomasel liikmesriigi kohtul.

113.

Riigisiseseid õigusnorme, mis piiravad käesoleval juhul õigust intressile, tuleb hinnata sellest analüütilisest raamistikust lähtudes.

114.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on kuupäev, millest alates tuleb intressi maksta, kõigis kolmes asjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt alles see, mil pädev liikmesriigi kohus võtab asja menetlusse.

115.

Kõigepealt tuleb tähele panna, et näivad puuduvat märgid, mis võiksid tekitada kahtlust nende eeskirjade vastavuses võrdväärsuse põhimõttele. ( 63 )

116.

Tõhususe põhimõttega seoses aga on minu arvates olemas tugevad märgid sellest, et vaidlusalused riigisisesed õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas.

117.

Euroopa Kohtu praktika ( 64 ) kohaselt kohustab liidu õigus põhimõtteliselt maksma intressi kogu ajavahemiku eest alates liidu õigust rikkudes määratud või kinnipeetud summade maksmise või maksmata jätmise kuupäevast kuni nende summade tagastamise või maksmiseni. See tagab piisava hüvitise kahju eest, mis on põhjustatud sellest, et neid summasid ei olnud võimalik kasutada.

118.

Nii märkis Euroopa Kohus oma otsuses Irimie, ( 65 ) et kord, mille kohaselt piirdub intress sellega, mis kuulus tasumisele alates päevast, mis järgneb alusetult sissenõutud maksu tagastusnõude esitamise päevale, ei ole tõhususe põhimõttega kooskõlas. Samuti tuleb tähele panna, et kohtujurist Campos Sánchez-Bordona asus kohtuasjas Wortmann esitatud ettepanekus ( 66 ) seisukohale, et sama kehtib Saksamaa õigusaktide kohta, mis on käesolevates kohtuasjades vaidluse all.

119.

Olen nõus. Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt tuleb intressi maksta vaid alates kohtusse pöördumise kuupäevast, jätavad isikud ilma piisava hüvitiseta kogu perioodi suhtes, mil tekkis kahju sellest, et alusetult sisse nõutud summad ei olnud nende valduses, nagu eeldab intressi saamise õiguse tõhus kohaldamine.

120.

Nagu on märkinud Gräfendorfer, Reyher ja Flexi Montagetechnik, võib sellistes asjades nagu käesolevad ajavahemik alates alusetult sissenõutud summade maksmisest kuni kohtusse pöördumiseni võtta mitu aastat aega, võttes arvesse kohtusse pöördumisele eelnevat vaidemenetlust. Seepärast näib mulle, et kõikidel kolmel juhul kohaldatavad riigisisesed normid ei vasta tõhususe põhimõtte nõuetele.

121.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas veel ühele asjaolule, mis esineb ainult kohtuasjas C‑415/20 seoses intressi maksmisega eksporditoetuste väljamaksmisega hilinemise eest. Nimetatud kohtu sõnul näib, et asjakohaste riigisiseste õigusnormide ( 67 ) kohaselt tuleb hüvitiste maksmisega viivitamise korral intressi maksta alates ajast, mil kohtud, kus ettevõtja nõuab niisuguste hüvitiste väljamaksmist, võtavad asja oma menetlusse. Kui aga hilinenud makse saadakse kätte ilma kohtumenetluseta, näiteks kui pädev riigisisene asutus otsustab eksporditoetuse välja maksta, ei ole ettevõtjal õigust intressile. Seetõttu, kui ettevõtja esitas – nagu käesoleval juhul – kõigest vaide riigi pädevatele ametiasutustele ja ootas ära otsuse sarnases asjas, misjärel maksid need ametiasutused eksporditoetused välja, kuid ilma intressita, ei ole sellel ettevõtjal üldse õigust intressile.

122.

Arvan, et niisugused riigisisesed õigusnormid ei ole tõhususe põhimõttega kooskõlas. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et õigus intressile eksisteerib liidu õiguse küsimusena ja seega olenemata riigisisesest õigusest. Sellepärast on ettevõtjal, kellele maksti eksporditoetused välja hilinenult, õigus intressile. Kui seada see õigus sõltuvaks kohtu poole pöördumisest, jäävad sellised isikud nagu kaebaja kohtuasjas C‑415/20, kes ei asunud neid toetusi nõudma kohtu kaudu, ilma õigusest, mis tuleneb neile liidu õigusnormidest.

123.

Isegi kui vaidlusalused riigisisesed õigusnormid, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus neid on kirjeldanud, vähendavad liidu õigusnormidel põhineva intressi saamise õiguse tõhusust, ei ole välistatud, et olenevalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest võivad niisugused eeskirjad olla liidu õiguse kohaselt lubatud. See on võimalik vaid tingimusel, et need eeskirjad on proportsionaalsed riigisisese õiguskorra oluliste huvidega.

124.

Käesolevates kohtuasjades aga ei ole esitatud Euroopa Kohtule teavet, mis võimaldaks hinnata, kas intressi saamise õigust piiravad riigisisesed õigusnormid on põhjendatud. Seoses riigisiseste õigusnormidega, mis seavad intressi saamise õiguse tingimuseks kohtusse pöördumise, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sellised õigusnormid võivad olla seletatavad ettevõtjate otsustusautonoomiaga: nimelt võidakse otsust mitte pöörduda kohtusse, vaid oodata ära sarnase kohtuasja lahend, näha kui niisuguse autonoomia kasutamist, millega ettevõtja on loobunud oma õigusest intressile. Ma ei näe sellistel normidel avalikku eesmärki. Pigem – ja vastupidi – mulle näib, et nende tagajärg on kohtumenetluste hulga tarbetu suurenemine. Sellegipoolest on Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute, kes mõlemad toimivad Euroopa kohtutena (vt käesoleva ettepaneku punktid 82–84), vahelise pädevuse jaotuse raames eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide põhjendatust ja proportsionaalsust.

125.

Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tuvasta teisiti, ei vasta vaidlusalused riigisisesed õigusnormid, millega piiratakse intressi maksmist alusetult sisse nõutud summade tagastamisel või viivitusega makstud summadelt, tõhususe põhimõtte nõuetele.

126.

Sellisest liidu õiguses tehtud järeldusest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib kas tõlgendada neid riigisiseseid eeskirju viisil, mis vastab intressi saamise õiguse tõhusale kohaldamisele, või kui see osutub võimatuks, jätta need käesolevates kohtuasjades kohaldamata.

127.

Nendel kaalutlustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Finanzgericht Hamburgi (Hamburgi maksukohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Kohtuasi C‑415/20

Kohtuasi C‑419/20

Kui riigi pädevad ametiasutused on määranud tollimakse kooskõlas liidu õigusega, kuid liikmesriigi kohus leiab hiljem, et faktilisi tingimusi nende tollimaksude määramiseks ei ole täidetud, siis on tegu liidu õiguse rikkumisega, mis on liidu õiguse kohaselt intressi saamise õiguse tingimus, nagu Euroopa Kohus on selle välja kujundanud.

Kohtuasi C‑427/20

Kui riigi pädevad ametiasutused määravad tollimakse õiguspäraselt kehtivaid liidu õiguse sätteid rikkudes ja liikmesriigi kohus tuvastab selle liidu õiguse rikkumise, siis on tegu liidu õiguse rikkumisega, mis on liidu õiguse kohaselt intressi saamise õiguse tingimus, nagu Euroopa Kohus on selle välja kujundanud.