–

L, esindaja: abogado M. Pérez Peña,

–

Unicaja Banco SA, varem Banco de Caja España de Inversiones, Salamanca y Soria SAU, esindajad: abogados J. M. Rodríguez Cárcamo ja A. M. Rodríguez Conde,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta ja M. J. Ruiz Sánchez,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja S. Šindelková,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Rocchitta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, J. Baquero Cruz ja C. Valero,

–

Norra Kuningriik, esindajad: L.‑M. Moen Jünge, M. Nilsen ja J. T. Kaasin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1.

2

See taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mille pooled on L ja Banco de Caja España de Inversiones, Salamanca y Soria SAU, kelle õigusjärglane on Unicaja Banco SA (edaspidi koos „pank“), ning mis käsitleb asjaolu, et liikmesriigi apellatsioonikohus ei tõstatanud omal algatusel liidu õiguse rikkumisel põhinevat väidet.

3

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

4

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 näeb ette:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5

Tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1303 on sätestatud:

„Kohustuse tühisuse tuvastamise korral peavad lepingupooled vastastikku tagastama lepingu esemeks olevad asjad koos viljadega ja hinna koos intressiga, välja arvatud alljärgnevates artiklites ette nähtud juhtudel.“

6

7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000 de Enjuiciamiento Civil, BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575; edaspidi „LEC“) artiklis 216 on ette nähtud:

„Tsiviilkohus lahendab kohtuasja poolte esitatud faktiliste asjaolude, tõendite ja nõuete alusel, kui seaduses ei ole erijuhtudel sätestatud teisiti.“

7

LEC artikli 218 lõikes 1 on sätestatud:

„Kohtuotsused peavad olema selged ja täpsed ning vastavuses poolte nõuete ja muude väidetega, mis on menetluses õigeks ajaks esitatud. Neis tuvastatakse kõik vajalik ja nendega rahuldatakse hagi või jäetakse see rahuldamata ning lahendatakse kõik vaidluse esemeks olnud vaidlusküsimused.

Kohus teeb otsuse vastavalt kohtuasjas kohaldamisele kuuluvatele normidele, isegi kui menetluse pooled ei ole neile nõuetekohaselt viidanud või tuginenud, ilma et ta seejuures kalduks kõrvale hagi esemest, võttes arvesse ka muid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida pooled ei ole esitanud.“

8

LEC artikli 465 lõikes 5 on nähtud ette:

„Kohtumäärus või kohtuotsus, mis apellatsioonimenetluses tehakse, peab otsustama ainult apellatsioonkaebuses ja vajaduse korral artiklis 461 nimetatud vastuses või vastuapellatsioonkaebuses esitatud väidete ja küsimuste üle. Kohtulahend ei või kahjustada apellanti, välja arvatud juhul, kui kahju on tingitud asjaomase kohtulahendi peale algse vastustaja esitatud vastuapellatsioonkaebuse rahuldamisest.“

9

22. märtsil 2006 andis pank L-le 120000 eurot hüpoteeklaenu ühepereelamu ostu rahastamiseks. See laen tuli tagasi maksta 360 kuumaksena. Laenutingimuste kohaselt kohaldati esimesel aastal fikseeritud intressimäära 3,35% ning hiljem, ülejäänud aastate jooksul, muutuvat intressimäära, mille arvutamiseks liideti ühe aasta Euribori määrale 0,52%. Leping sisaldas intressi alammäära tingimust, mille kohaselt ei saa muutuv määr olla väiksem kui 3%.

10

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pank kohaldas L-i suhtes intressi alammäära tingimust 2009. aastal, mil Euribori määr oluliselt langes. L esitas 2016. aasta jaanuaris Juzgado de Primera Instancia de Valladolidile (Valladolidi esimese astme kohus, Hispaania) panga vastu hagi, milles ta palus tuvastada intressi alammäära tingimuse tühisuse ning kohustada panka tagasi maksma selle alusel alusetult saadud summad. L väitis, et kuna teda ei olnud nõuetekohaselt teavitatud selle tingimuse olemasolust ja selle asjasse puutuvusest kõnealuse laenulepingu ülesehituses, siis tuleb see tunnistada ebaõiglaseks läbipaistvuse puudumise tõttu. Pank kaitses end väitega, et L‑i oli teavitatud selle tingimuse lisamisest laenulepingusse.

11

Juzgado de Primera Instancia de Valladolid (Valladolidi esimese astme kohus) rahuldas 6. juuni 2016. aasta otsusega hagi, leides, et intressi alammäära tingimus on ebaõiglane, kuna see ei ole läbipaistev. Seetõttu kohustas ta panka maksma L‑le temalt selle tingimuse alusel alusetult saadud summad tagasi koos intressiga. See kohus otsustas siiski, et tagasitäitmiskohustus kehtib üksnes alates 9. maist 2013 vastavalt Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. mai 2013. aasta otsusele nr 241/2013 (edaspidi „9. mai 2013. aasta kohtuotsus“), mis piirab ajaliselt sellise alammäära tingimuse tühisuse tuvastamise tagajärgi. Samuti mõistis kohus pangalt välja kohtukulud.

12

Pank esitas 14. juulil 2016 Audiencia Provincial de Valladolidile (Valladolidi provintsikohus, Hispaania) apellatsioonkaebuse selle kohtuotsuse peale osas, milles sellega mõisteti kõik kohtukulud välja temalt. Ta väitis, et kuna L‑i hagi rahuldati vaid osaliselt, sest asjaomase tingimuse tühisuse tuvastamise tagajärgi ajaliselt piirati, siis ei oleks tohtinud temalt selle hagiga seonduvaid kulusid täies ulatuses välja mõista.

13

Apellatsioonikohus rahuldas 13. jaanuari 2017. aasta otsusega apellatsioonkaebuse, tühistades esimese astme kohtuotsuse osas, milles sellega mõisteti kohtukulud välja pangalt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et apellatsioonikohus ei muutnud selle kohtuotsuse resolutsiooni osas, mis puudutab nimetatud tingimuse tühisuse tuvastamisest tulenevat tagasitäitmiskohustust, kuna see ei olnud apellatsioonkaebuse ese. Ta lisab, et apellatsioonikohus ei tuginenud esimese astme kohtu otsuse osaliselt tühistamiseks 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusele Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980), milles Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus selline liikmesriigi kohtupraktika nagu see, mis tuleneb 9. mai 2013. aasta kohtuotsusest ja mis piirab ajaliselt ettevõtja ning tarbija vahelises lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglase laadi kohtulikust tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse tagajärgi üksnes summadega, mille tarbija on alusetult tasunud pärast niisuguse otsuse tegemist, millega kohus tingimuse ebaõiglase laadi tuvastas.

14

L esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus). L väidab oma kassatsioonkaebuse põhistamiseks, et kuna Audiencia Provincial de Valladolid (Valladolidi provintsikohus) ei kohaldanud 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsust Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980) ega määranud omal algatusel, et intressi alammäära tingimuse alusel makstud summad tuleb täies ulatuses tagasi maksta, siis rikkus ta eeskätt tsiviilseadustiku artiklit 1303, mis reguleerib kohustuste ja lepingute tühisusest tulenevat tagasitäitmiskohustust, koostoimes direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1, mis näeb ette, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad. Pank palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata põhjendusel, et kuna L ei olnud vaidlustanud esimese astme kohtu otsust osas, milles sellega piirati ajaliselt asjaomase ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse tagajärgi, siis puudub tal õigus esitada kassatsioonkaebus selle kohustuse tagajärgede ajalise piiramise kohta.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kohtuasjades, mis olid Hispaania kohtutes pooleli siis, kui Euroopa Kohus leidis 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuses Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980), et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) praktika, mis tuleneb 9. mai 2013. aasta kohtuotsusest, millega piirati ajaliselt tarbijate ja ettevõtjate vahelistes lepingutes sisalduvate intressi alammäära tingimuste tühisusest tuleneva tagasitäitmiskohustuse tagajärgi, nõudsid tarbijad vastavalt sellele riigisisesele kohtupraktikale vaid pärast 9. maid 2013 alusetult makstud summade hüvitamist. Kohaldades erinevaid Hispaania tsiviilmenetluse põhimõtteid, nagu dispositiivsuse põhimõte, vastavuse põhimõte ning reformatio-in-peius-keelu põhimõte, ei kohustanud Audiencia Provincial de Valladolid (Valladolidi provintsikohus) käesolevas kohtuasjas panka täies ulatuses tagasi maksma intressi alammäära tingimuse alusel saadud summasid, kuna L ei olnud esimese astme kohtuotsust edasi kaevanud.

16

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõte, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad, ei ole absoluutne ja seega võivad sellele kehtida piirangud, mis on seotud korrakohase õigusemõistmisega, nagu kohtulahendite seadusjõud või mõistlike õigustlõpetavate edasikaebetähtaegade kehtestamine. Hispaania õiguses kehtival reeglil, et kui ükski pool ei vaidlusta kohtuotsuse resolutsiooni teatavat osa, siis ei saa apellatsioonikohus võtta sellelt tagajärgi ega selle sisu muuta, on teatavaid sarnasusi kohtulahendi seadusjõuga.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi seoses sellega, kas riigisiseses õiguses ette nähtud dispositiivsuse põhimõte, vastavuse põhimõte ning reformatio-in-peius-keelu põhimõte on kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1. Konkreetsemalt soovib ta teada, kas arvestades 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsust Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980), peab liikmesriigi kohus, kellele on esitanud apellatsioonkaebuse ainult pank, aga mitte tarbija, neist põhimõtetest hoolimata määrama, et ebaõiglase tingimuse alusel saadud summad tuleb täies ulatuses tagasi maksta.

18

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus dispositiivsuse, vastavuse ja reformatio-in-peius-keelu menetluspõhimõtete kohaldamine, mis takistavad kohtul – kes menetleb apellatsioonkaebust, mille pank esitas kohtuotsuse peale, millega ajaliselt piiratakse selliste alusetult tasutud summade tagasimaksmist, mida tarbija tasus intressi alammäära tingimuse alusel, mille tühisus hiljem tuvastati – kohustada maksma summad tagasi täies ulatuses ja halvendada sellega apellandi positsiooni, kuna tarbija ei ole seda piirangut vaidlustanud?“

19

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste riigisisese kohtumenetluse põhimõtete kohaldamine, mille alusel liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioonkaebus kohtuotsuse peale, millega piiratakse ajaliselt selliste alusetult tasutud summade tagasimaksmist, mida tarbija tasus tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, ei saa omal algatusel tõstatada väidet, et on rikutud viidatud sätet, ega kohustada neid summasid täies ulatuses tagasi maksma.

20

Tuleb meenutada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et ettevõtja poolt tarbijaga sõlmitud lepingu ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad.

21

Lisaks sellele kohustab direktiiv 93/13, nagu nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 1 koostoimes selle kahekümne neljanda põhjendusega, liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille ettevõtjad tarbijatega sõlmivad (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Kuivõrd liidu õiguses vastav regulatsioon puudub, kuuluvad menetlusnormid, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse. Need menetlusnormid ei tohi siiski olla vähem soodsad kui menetlus, mida kohaldatakse riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvate samalaadsete olukordade suhtes (võrdväärsuse põhimõte), ja need ei tohi muuta tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte) (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Võrdväärsuse põhimõtte kohta tuleb märkida, et nagu kohtujurist täheldas oma ettepaneku punktis 44, on liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida riigisiseses õiguses kohaldatavate menetlusnormide alusel, kas seda põhimõtet on järgitud, võttes arvesse asjaomase õiguskaitsevahendi eset, alust ja põhielemente (vt eeskätt 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus EOS KSI Slovensko, C‑448/17, EU:C:2018:745, punkt 40).

24

Euroopa Kohus on selles küsimuses leidnud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra eeskirjade tasemel (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16, EU:C:2018:320, punkt 35).

25

Sellest tuleneb, et võrdväärsuse põhimõtte kohaselt peab apellatsioonkaebuse üle otsustaval liikmesriigi kohtul, kellel on riigisisese õiguse alusel võimalus või kohustus hinnata omal algatusel teatava juriidilise akti seaduslikkust riigisiseste avaliku korra normide alusel, olema ka võimalus või kohustus hinnata omal algatusel sellise akti seaduslikkust direktiivi 93/13 eespool viidatud sätte alusel isegi juhul, kui selle akti seaduslikkust ei ole esimese astme kohtus nende avaliku korra eeskirjade seisukohast vaidlustatud. Kui liikmesriigi apellatsioonikohtu käsutuses oleva toimiku andmed tekitavad kahtlusi lepingutingimuse õiglases laadis, peab see kohus sellises olukorras hindama omal algatusel kõnealuse tingimuse seaduslikkust viidatud direktiivis kehtestatud kriteeriumide alusel (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Jőrös, C‑397/11, EU:C:2013:340, punkt 30).

26

Käesolevas menetluses Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad esitanud pooled on eriarvamusel küsimuses, kas on olemas Tribunal Constitucionali (Hispaania konstitutsioonikohus) või Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktika, mille kohaselt avaliku korra eeskirjade kohaldamine omal algatusel kujutab endast erandit kõnealustest kohtumenetluse põhimõtetest. Kuivõrd direktiivi 93/13 artikkel 6 on riigisisese avaliku korra eeskirjadega võrdväärne säte, siis tuleneb sellest, et kui riigisisese kohtupraktika kohaselt loetakse selliseid avaliku korra eeskirju erandiks asjaomaste kohtumenetluse põhimõtete kohaldamisest, peab liikmesriigi apellatsioonikohus saama omal algatusel tõstatada direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 rikkumise väite.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas selline riigisisene kohtupraktika on olemas. Kui sellise kohtupraktika olemasolu leiab kinnitust, on eelotsusetaotluse esitanud kohus vastavalt võrdväärsuse põhimõttele kohustatud jätma nimetatud kohtumenetluse põhimõtted kohaldamata ja kas lubama tarbijal kasutada talle direktiivist 93/13 tulenevaid õigusi ja õigust tugineda Euroopa Kohtu praktikale või teha seda omal algatusel.

28

Seoses tõhususe põhimõttega on Euroopa Kohus leidnud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi ühe tervikuna; vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid selliseid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane läbiviimine (22. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Profi Credit Slovakia, C‑485/19, EU:C:2021:313, punkt 53). Euroopa Kohus on selles perspektiivis sedastanud, et tõhususe põhimõtte järgimine ei saa minna nii kaugele, et see asendab täielikult asjaomase tarbija täieliku passiivsuse (1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punkt 62).

29

Lisaks on Euroopa Kohus täpsustanud, et liikmesriikide kohustus tagada õigussubjektidele liidu õigusest tulenevate õiguste tõhusus tähendab eelkõige direktiivist 93/13 tulenevate õiguste puhul tõhusa kohtuliku kaitse nõuet – mida on kinnitatud selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ja mis on sätestatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 –, mis kehtib muu hulgas sellistele õigustele tuginevate hagide menetluskorra kehtestamisel (vt selle kohta 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud, et kui puudub võimalus tõhusalt kontrollida, kas asjaomase lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, ei saa olla tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Sellest tuleneb, et riigisiseste õigustega ette nähtud tingimused, millele viitab direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1, ei tohi kahjustada selle sättega tarbijatele antava õiguse sisu, mille kohaselt ebaõiglaseks loetav lepingutingimus ei ole nende suhtes siduv (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 71, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 51).

32

Siinkohal tuleb meelde tuletada, et kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Euroopa Kohtul on nimelt juba olnud võimalus täpsustada, et nii õiguse ja õigussuhete stabiilsuse kui ka korrakohase õigusemõistmise tagamiseks on oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada (vt eeskätt 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punktid 35 ja 36, ning 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 46).

33

Euroopa Kohus on ka möönnud, et tarbijakaitse ei ole absoluutne. Eeskätt on ta leidnud, et liidu õigus ei kohusta liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, mis annavad kohtulahendile seadusjõu, isegi kui see võimaldaks heastada direktiivi 93/13 mis tahes sätte rikkumise (vt selle kohta 6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 37, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 68); seda siiski tingimusel, et, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 22 viidatud kohtupraktikale, peetakse kinni võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest.

34

Nii asus Euroopa Kohus oma 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980) punktis 72 seisukohale, et intressi alammäära tingimuste tühisuse tuvastamise õiguslike tagajärgede ajaline piiramine, mille Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) oma 9. mai 2013. aasta kohtuotsuses ette nägi, jätaks iga tarbija, kes on enne seda kuupäeva sõlminud niisugust tingimust sisaldava hüpoteeklaenu lepingu, üldiselt ilma õigusest saada täies ulatuses tagasi summad, mille ta on krediidiasutustele sellise tingimuse alusel enne 9. maid 2013 alusetult maksnud.

35

Euroopa Kohus tuvastas seega, et selline riigisisene kohtupraktika nagu see, mis tuleneb Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 9. mai 2013. aasta kohtuotsusest, mis käsitleb lepingutingimuse direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel ebaõiglaseks tunnistamisest tulenevate õiguslike tagajärgede ajalist piiramist, võimaldab tagada üksnes piiratud ulatusega kaitse tarbijatele, kes on sõlminud intressi alammäära tingimust sisaldava hüpoteeklaenu lepingu enne selle kohtuotsuse kuulutamist, millega see ebaõiglane laad kohtulikult tuvastati, mistõttu on niisugune kaitse seega ebatäielik ja ebapiisav ega kujuta vastupidi selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 ettenähtule endast ei piisavat ega tõhusat vahendit, et lõpetada selliste tingimuste seadmine (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 73).

36

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mis piirab ettevõtja ja tarbija vahelises lepingus sisalduva tingimuse ebaõiglase laadi tuvastamisest tuleneva tagasitäitmiskohustuse tagajärgi ajaliselt üksnes summadega, mis on selle tingimuse alusel alusetult makstud pärast niisuguse otsuse tegemist, millega kohus tingimuse ebaõiglase laadi tuvastas (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 75).

37

Põhikohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et tarbija ei esitanud apellatsioonkaebust ega vastuapellatsioonkaebust esimese astme kohtu otsuse peale, millega ajaliselt piirati ebaõiglase tingimuse alusel saadud summade tagastamiskohustuse tagajärgi.

38

Tuleb siiski rõhutada, et käesoleva kohtuasja asjaoludel on see, et tarbija jättis õigel ajal edasi kaebamata, ilmselt tingitud sellest, et kui Euroopa Kohus tegi 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980), oli apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg riigisisese õiguse kohaselt juba möödunud. Sellistel asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et tarbija oli täiesti passiivne käesoleva kohtuotsuse punktis 28 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna ta ei vaidlustanud apellatsioonikohtus Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) seni järjepidevat kohtupraktikat.

39

Sellest järeldub, et kõnealuste riigisisese kohtumenetluse põhimõtete kohaldamine, mis jätab tarbija ilma menetluslikest vahenditest, mis võimaldavad tal oma direktiivi 93/13 kohased õigused maksma panna, muudab nende õiguste kaitse võimatuks või ülemäära raskeks, kahjustades seega tõhususe põhimõtet.

40

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste riigisisese kohtumenetluse põhimõtete kohaldamine, mille alusel liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioonkaebus kohtuotsuse peale, millega piiratakse ajaliselt selliste alusetult tasutud summade tagasimaksmist, mida tarbija tasus tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, ei saa omal algatusel tõstatada väidet, et on rikutud viidatud sätet, ega kohustada neid summasid täies ulatuses tagasi maksma olukorras, kus seda, et kõnealune tarbija ei ole seda ajalist piirangut vaidlustanud, ei saa pidada tema täielikust passiivsusest tingituks.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selliste riigisisese kohtumenetluse põhimõtete kohaldamine, mille alusel liikmesriigi kohus, kellele on esitatud apellatsioonkaebus kohtuotsuse peale, millega piiratakse ajaliselt selliste alusetult tasutud summade tagasimaksmist, mida tarbija tasus tingimuse alusel, mille ebaõiglane laad on tuvastatud, ei saa omal algatusel tõstatada väidet, et on rikutud viidatud sätet, ega kohustada neid summasid täies ulatuses tagasi maksma olukorras, kus seda, et kõnealune tarbija ei ole seda ajalist piirangut vaidlustanud, ei saa pidada tema täielikust passiivsusest tingituks.