1.

Põhikohtuasja kaebaja on Slovaki kodanik, kes mõisteti Tšehhi Vabariigis süüdi raskendavatel asjaoludel toime pandud röövi eest. Talle mõisteti karistuseks kaheksa aastat vabadusekaotust, mida ta praegu kannab selles liikmesriigis.

2.

Pädev Tšehhi kohus palus kaebaja suhtes tehtud kohtuotsust tunnustada ja panna kaebaja karistust kandma Slovakkias vastavalt raamotsusele 2008/909/JSK. ( 2 ) Kaebaja suhtes tehtud kohtuotsust tunnustati Slovakkias esimeses kohtuastmes.

3.

Najvyšší súd Slovenskej Republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohus), kelle poole kaebaja pöördus, aga kahtleb mitmes raamotsuse 2008/909 tõlgendamisega seotud aspektis. Muu hulgas palub ta selgitada, mis tegelikult kaasneb kontseptsiooniga, et süüdimõistetu „elab“ täidesaatva liikmesriigi territooriumil, mis on üks üleandmise tingimusi, ja millised funktsioonid täpselt on väljaandjariigi ja täidesaatva riigi ametiasutustel süüdimõistetu sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuse hindamisel.

4.

Raamotsuse 2008/909 põhjenduses 9 on märgitud, et „[k]aristuse täideviimine täidesaatvas riigis peaks suurendama süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Veendumaks, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, peaks väljaandjariigi pädev asutus võtma arvesse selliseid üksikasju nagu näiteks isiku sidemed täidesaatva riigiga, kas ta peab seda perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks või on tal muid seoseid täidesaatva riigiga“.

5.

Raamotsuse 2008/909 põhjenduses 10 on märgitud: „Artikli 6 lõikes 3 nimetatud süüdimõistetud isiku arvamus võib olla kasulik peamiselt artikli 4 lõike 4 kohaldamisel. Mõiste „eelkõige“ on mõeldud hõlmama juhtusid, kus süüdimõistetud isiku arvamus sisaldab teavet, mis võib olla asjakohane seoses mittetunnustamise ja täideviimisest keeldumise põhjustega. Artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 3 sätted ei anna sotsiaalse rehabilitatsiooni alusel keeldumiseks põhjust.“

6.

Raamotsuse 2008/909 põhjenduses 17 on märgitud, et kui selles raamotsuses „on viidatud riigile, kus süüdimõistetud isik „elab“, tähendab see kohta, millega kõnealune isik on seotud hariliku viibimiskoha kaudu ning perekondlike, sotsiaalsete ja kutsealaste sidemetega“.

7.

Raamotsuse 2008/909 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[selle õigusakti] eesmärgiks on kehtestada eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigil, selleks et hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni, tuleb tunnustada kohtuotsust ja viia mõistetud karistus täide“.

8.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 pealkiri on „Kohtuotsuse ja tunnistuse teise liikmesriiki edastamise kriteeriumid“. Selle artikli lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Tingimusel, et süüdimõistetud isik on väljaandjariigis või täidesaatvas riigis, ning tingimusel, et see isik on andnud oma nõusoleku, kui see on artikli 6 kohaselt nõutav, võib kohtuotsuse koos tunnistusega, mille tüüpvorm on esitatud I lisas, edastada ühte järgmistest liikmesriikidest:

9.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 2 on sätestatud: „Kohtuotsuse ja tunnistuse edastamine võib toimuda, kui väljaandjariigi pädev asutus, vajaduse korral pärast väljaandja‑ ja täidesaatva riigi pädevate asutuste vahelisi konsultatsioone, on veendunud, et karistuse täideviimine täidesaatva riigi poolt hõlbustab süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.“

10.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 3 on sätestatud: „Enne kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist võib väljaandjariigi pädev asutus konsulteerida asjakohasel viisil täidesaatva riigi pädeva asutusega. Lõike 1 punktis c nimetatud juhtudel on konsulteerimine kohustuslik. Sellistel juhtudel teatab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamata väljaandjariigile oma otsuse selle kohta, kas ta on nõus kohtuotsuse edastamisega.“

11.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikes 4 on ette nähtud: „Nende konsultatsioonide käigus võib täidesaatev riik esitada väljaandjariigi pädevale asutusele põhjendatud arvamuse, et karistuse täideviimine täidesaatvas riigis ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda.

Kui konsultatsioone ei peeta, võib sellise arvamuse esitada viivitamata pärast kohtuotsuse ja tunnistuse edastamist. Väljaandjariigi pädev asutus võtab seda arvamust arvesse ning teeb otsuse, kas võtta tunnistus tagasi või mitte.“

12.

Raamotsuse 2008/909 artikli 6 pealkiri on „Süüdimõistetud isiku arvamus ning teavitamine“. Selle esimestes kahes lõigus on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, võib kohtuotsuse koos tunnistusega täidesaatvale riigile edastada kohtuotsuse tunnustamiseks ja määratud karistuse täideviimiseks üksnes süüdimõistetud isiku nõusolekul kooskõlas väljaandjariigi õigusega.

2.   Süüdimõistetud isiku nõusolekut ei nõuta, kui kohtuotsus koos tunnistusega edastatakse:

[…]“.

13.

Raamotsuse 2008/909 artikli 6 lõikes 3 on ette nähtud, et „[k]ui süüdimõistetud isik on aga endiselt väljaandjariigis, lubatakse tal igal juhul esitada oma arvamus suuliselt või kirjalikult. […] Kohtuotsuse koos tunnistusega edastamise küsimuses otsuse tegemisel võetakse arvesse süüdimõistetud isiku arvamust. Kui isik on kasutanud selles lõikes sätestatud võimalust, edastatakse süüdimõistetud isiku arvamus täidesaatvale riigile, pidades eelkõige silmas artikli 4 lõike 4 kohaldamist. Kui süüdimõistetud isik on esitanud oma arvamuse suuliselt, tagab väljaandjariik, et kirjalik jälg selle arvamuse esitamise kohta on täidesaatvale riigile kättesaadav“.

14.

Raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud: „Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab artikli 4 kohaselt ning artiklis 5 sätestatud korras edastatud kohtuotsust ja võtab viivitamata vajalikud meetmed karistuse täideviimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 9 sätestatud mittetunnustamise või täideviimisest keeldumise põhjusele.“

15.

Raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt võib täidesaatva riigi pädev asutus keelduda kohtuotsust tunnustamast ja karistust täide viimast, kui „artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud“.

16.

Raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõikes 3 on sätestatud: „Lõike 1 punktides a, b, c, i, k ja l osutatud juhtudel konsulteerib täidesaatva riigi pädev asutus enne kohtuotsuse mittetunnustamise ja karistuse täideviimisest keeldumise otsuse vastuvõtmist kohasel viisil väljaandjariigi pädeva asutusega ja palub endale vajaduse korral viivitamata esitada mis tahes vajalikku lisateavet.“

17.

Raamotsuse 2008/909 I lisas ette nähtud tunnistuse tüüpvormi (edaspidi „I lisa kohane tunnistus“) kohaselt on vaja esitada vastavalt punkti d alapunktile 4 „[m]uu asjakohane teave süüdimõistetud isiku perekonna, sotsiaalsete või erialaste sidemete kohta, mis seovad teda täidesaatva riigiga“.

18.

Vastavalt seaduse nr 549/2011 selliste otsuste tunnustamise ja täideviimise kohta Euroopa Liidus, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused ja millega muudetakse ja konsolideeritakse seadus nr 221/2006 vabadusekaotuslike karistuste kohta (Zákon č. 549/2011 Z.z. o uznávaní a výkone rozhodnutí, ktorými sa ukladá trestná sankcia spojená s odňatím slobody v Európskej únii a o zmene a doplnení zákona č. 221/2006 Z.z. o výkone väzby; edaspidi „seadus nr 549/2011“), § 4 lõike 1 punktile a on võimalik otsust Slovakkias tunnustada ja täide viia, kui faktiline asjaolu või tegu, mille alusel otsus tehti, kujutab endast ka Slovakkia õiguse alusel süütegu, mille suhtes kohaldatakse § 4 lõikeid 2 ja 3, ja kui süüdimõistetud isik on Slovakkia kodanik, kelle harilik viibimiskoht on Slovaki Vabariigis või kes tõendab, et tal on selle riigi territooriumil perekondlikud, sotsiaalsed või kutsealased sidemed, mis võivad aidata karistuseks mõistetud vabadusekaotuse täideviimise ajal Slovakkias kaasa tema rehabilitatsioonile.

19.

Seaduse nr 549/2011 § 3 punktis g on ette nähtud, et „harilik viibimiskoht“ tähendab alalist elamist või ajutist elamist.

20.

Vastavalt seaduse nr 253/1998 Slovaki Vabariigi kodanike elukohast teatamise ja Slovaki Vabariigi rahvastikuregistri kohta (Zákon č. 253/1998 Z. z. o hlásení pobytu občanov Slovenskej republiky a registri obyvateľov Slovenskej republiky; edaspidi „elukohast teatamise seadus“) § 2 lõikele 2 tõlgendatakse mõistet „elukoht“ kodanike elukoha registreerimisel kui alalist elukohta ja ajutist elukohta.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuvastatakse Slovakkia kodaniku alaline või ajutine elukoht, mis kujutab endast seaduse nr 549/2011 tähenduses harilikku viibimiskohta, Slovakkias üksnes andmete kogumise huvides. Alaline ega ajutine elamine ei olene sellest, kas kodanik tegelikult nendes kohtades elab ja kas tal seega on selles riigis perekondlikke, sotsiaalseid, kutsealaseid või muid sidemeid.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kuigi seadusega on pandud igale kodanikule, kes ei ela alaliselt välisriigis, kohustus teatada oma alalisest elukohast ja kohustus teatada alalise elamise lõppemisest, kui ta valmistub reisima välisriiki kavatsusega sinna alaliselt elama asuda, ei ole nähtud ette karistust nende nõuete täitmata jätmise eest.

23.

Samuti selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seaduse nr 549/2011 § 4 lõike 1 punkti a kohaselt võib väljaandja riigi otsuseid vabadusekaotuslike karistuste määramise kohta tunnustada ja täide viia ka siis, kui süüdimõistetud Slovakkia kodanik ei ela tegelikult Slovaki Vabariigis (vaid elab väljaandjariigis), kuid tal on siiski Slovakkias registreeritud ajutine või alaline elukoht.

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni lihtsustada võivate perekondlike, sotsiaalsete või kutsealaste sidemete tõendamise tingimus on seega sätestatud teise võimalusena ning Slovakkia õiguse kohaselt peab see olema täidetud vaid juhul, kui Slovakkia kodaniku harilik viibimiskoht, see tähendab ajutine või alaline elukoht ei asu Slovakkias.

25.

Lõpuks lisas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et alates 1. jaanuarist 2020 muutuvad Slovakkia riigisisesed õigusnormid, mistõttu on seaduse nr 549/2011 § 4 lõike 1 punkti a uue sõnastuse kohaselt võimalik tunnustada Slovakkias kohtuotsust, millega on mõistetud isikule vabadusekaotus, kui süüdimõistetud isik on Slovakkia kodanik ning tal on Slovakkia territooriumil harilik viibimiskoht, mida ei määratleta enam kui tema alalist või ajutist elukohta. Sama seaduse § 32 kohaselt aga lõpetatakse enne 1. jaanuari 2020 algatatud menetlused selle seaduse kuni 31. detsembrini 2019 kehtinud redaktsiooni kohaselt.

26.

Põhikohtuasja kaebaja on Slovakkia kodanik, kes on mõistetud Tšehhi Vabariigis süüdi raskendavatel asjaoludel toime pandud röövi eest. Krajský soud v Plzni (maakonnakohus Plzeňis, Tšehhi Vabariik) mõistis talle 18. juuli 2017. aasta kohtuotsusega karistuseks kümme aastat vabadusekaotust. See karistus muudeti Vrchní soud v Praze (Praha kõrgem kohus, Tšehhi Vabariik) 20. septembri 2017. aasta otsusega vabadusekaotuseks kestusega kaheksa aastat. Praegu kannab kaebaja seda karistust Tšehhi Vabariigis.

27.

Krajský sud v Košiciach (maakonnakohus Košices, Slovakkia) sai 12. veebruaril 2018 I lisa kohase tunnistuse, mille oli välja andnud Krajský soud v Plzni (maakonnakohus Plzeňis, Tšehhi Vabariik). See tunnistus saadeti koos eespool nimetatud kohtuotsustega Slovakkiale kui täidesaatvale riigile, sest väljaandjariigi pädev asutus oli veendunud, et karistuseks mõistetud vabadusekaotuse täideviimine selles liikmesriigis hõlbustaks kaebaja sotsiaalset rehabilitatsiooni. Samuti oli väljaandjariigi pädev asutus seisukohal, et Slovakkia on riik, mille kodanik kaebaja on ja kus ta elab.

28.

I lisa kohase tunnistuse punkti d alapunktis 4 on märgitud, et kaebaja saabus Tšehhi Vabariiki koos abikaasaga viis kuud enne kõnealuse kuriteo toimepanemist. Pärast seda, kui ta oli lühikest aega Plzeňis töötanud, lõpetati tema töösuhe. Nii oli ta kuriteo toimepaneku ajal töötu. Algul elas ta hostelis, hiljem aga võttis koos perekonnaga üürile korteri. Samuti on Krajský soud v Plzni (maakonnakohus Plzeňis, Tšehhi Vabariik) märkinud, et kaebaja sotsiaalset rehabilitatsiooni oleks parem saavutada Slovakkias, sest ta on selle liikmesriigi kodanik ja veetnud Slovakkias kogu oma elu ning tema alaline elukoht on seal registreeritud.

29.

Samuti on I lisa kohase tunnistuse 1. jaos märgitud, et kaebajal ei ole Tšehhi Vabariigis harilikku viibimiskohta. Enne kõnealuse kuriteo toimepanekut elas ta seal vaid väga lühikest aega, mille kestel ta ei loonud kutsealaseid, kultuurilisi ega sotsiaalseid sidemeid. See, et kaebaja lapsed elavad Tšehhi Vabariigi territooriumil, ei muuda järeldust, et kaebaja harilik viibimiskoht ei ole Tšehhi Vabariigis. Ka lapsed on Slovakkia kodanikud ja võivad igal ajal Slovakkiasse tagasi pöörduda.

30.

Krajský súd v Košiciach (maakonnakohus Košices, Slovakkia) otsustas 17. mai 2018. aasta otsusega I lisa kohase tunnistuse põhjal tunnustada seda kohtuotsust ja tagada selle täitmine.

31.

Kaebaja pöördus selle otsuse peale edasikaebusega Najvyšší súd Slovenskej Republiky’sse (Slovakkia kõrgeim kohus), mis on esitanud käesolevas asjas eelotsusetaotluse. Ta märkis, et kogu tema perekond (abikaasa, kaks tütart, väimees ja lapselaps) elab Plzeňis ja sel ajal, kui ta karistust kannab, külastavad pereliikmed teda igal kuul. Tal ei ole kontakti poja ega kasuvennaga, kes elavad Slovakkias. Ta väidab, et tal ei ole Slovakkias peresidemeid ega lähedasi sõpru ja kui ta peaks üle viidama Slovakkiasse, kaotaks ta kontakti oma perekonnaga. Seepärast soovib kaebaja kanda karistust Tšehhi Vabariigis.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Slovaki Vabariigi rahvastikuregistri andmetel on kaebaja Slovakkia kodanik. Alates 1998. aastast on ta olnud registreeritud alalise elanikuna ühes Slovakkia kohalikus omavalitsuses. Ent 5. märtsi 2018. aasta ettekande kohaselt, mille on koostanud täidesaatva liikmesriigi pädev politseiasutus, ei ole kaebajat selles omavalitsuses näha olnud, samuti ei ole ta seal kellegagi kontaktis olnud ja arvatakse, et ta on olnud ligikaudu viis aastat perega Prantsusmaal. Selle omavalitsuse vanema ettekandes on märgitud, et kaebaja registreeritud aadressil elab vaid tema poeg koos oma vanaemaga. Vanaema ütles, et tema arvates elab kaebaja perekond Tšehhi Vabariigis, kuid ta ei tea, kus, sest nad ei ole kontaktis.

33.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et raamotsusega 2008/909 taotletava sotsiaalse rehabilitatsiooni eesmärk ja seega selle otsuse artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud kriteeriumid on täidetud üksnes siis, kui süüdimõistetud isikul on selles liikmesriigis, mille kodanik ta on, sellised perekondlikud, keelelised, kultuurilised või majanduslikud ja/või kutsealased sidemed, mille tõttu on võimalik mõistlikult eeldada, et otsuse täideviimine selles riigis parandab tema sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Nimetatud kohus on seisukohal, et seaduse nr 549/2011 § 4 lõike 1 punkt a, mille kohaselt võib otsust, millega karistatakse Slovakkia kodanikku vabadusekaotusega, tunnustada ja täide viia ka kõigest formaalselt registreeritud alalise või ajutise elukoha põhjal, ilma perekondlike, sotsiaalsete, kutsealaste või muude sidemeteta, ei taga täielikult raamotsuse 2008/909 tõhusust.

34.

Nendel asjaoludel otsustas Najvyšší súd Slovenskej Republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

35.

Tšehhi, Hispaania, Ungari ja Poola valitsused ning Euroopa Komisjon on esitanud kirjalikud seisukohad. Samuti vastasid Tšehhi ja Hispaania valitsused ning komisjon kirjalikele küsimustele, mida Euroopa Kohus oli esitanud menetlusosalistele enda kodukorra artikli 61 lõike 1 alusel.

36.

Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Kõigepealt vastan eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele. Pakun välja, et hinnang selle kohta, kas süüdimõistetud isik elab raamotsuse 2008/909 kohaldamise seisukohast asjaomases liikmesriigis, ei saa piirduda pelgalt sellega, et tal on selles riigis formaalselt deklareeritud elukoht. Seejärel pakun välja, millised lisakriteeriumid võiksid olla selle hinnangu raames asjakohased (A). Vastuseks teisele eelotsuse küsimusele märgin, et väljaandjariigi pädev ametiasutus on kohustatud veenduma, et süüdimõistetud isiku üleandmine tema kodakondsusriigile parandab tema sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalust. Seesama asutus on samuti kohustatud andma täidesaatvale asutusele kogu asjakohase teabe, mis on kogutud süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosuse kohta (B). Lõpuks selgitan, millised asjakohased süüdimõistetud isiku üleandmise tingimuseks olevad kriteeriumid võivad oleneda täidesaatva riigi pädeva ametiasutuse hinnangust, mille tagajärjel võidakse keelduda kohtuotsust tunnustamast ja täide viimast (C).

37.

Süüdimõistetud isiku üleandmine raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a alusel, kui see isik ei ole niisuguse üleandmisega nõus, on võimalik vaid juhul, kui see isik on täidesaatva liikmesriigi kodanik ja elab seal.

38.

Käesolevas menetluses on kodakondsuse tingimus selgelt täidetud ega ole vaidluse all. Esimene käesolevas asjas esitatud küsimus puudutab üksnes seda, millise ulatusega on süüdimõistetud isiku elamise mõiste raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses.

39.

Raamotsus 2008/909 sisustab seda mõistet mõningal määral põhjenduses 17, kus on märgitud, et viide „riigile, kus süüdimõistetud isik „elab“, tähendab […] kohta, millega kõnealune isik on seotud hariliku viibimiskoha kaudu ning perekondlike, sotsiaalsete ja kutsealaste sidemetega“. ( 3 )

40.

Vaidlusaluses riigisisese õiguse sättes, nimelt seaduse nr 549/2011 § 4 lõike 1 punkti a kohaselt on võimalik tunnustada otsust ja viia see täide Slovaki Vabariigis, kui süüdimõistetud isik on Slovakkia kodanik, kelle harilik viibimiskoht on Slovaki Vabariigis või kellel on selle riigi territooriumil tõendatud perekondlikud, sotsiaalsed või kutsealased sidemed, mis võivad aidata karistuseks mõistetud vabadusekaotuse täideviimise ajal Slovaki Vabariigis kaasa tema rehabilitatsioonile.

41.

Niisiis kajastab see säte põhimõtteliselt põhjenduse 17 sõnastust. Sõna „ning“ on siiski asendatud sõnaga „või“. Seega näib, et ühest küljest „harilik viibimiskoht“ ja teisest küljest „tõendatud perekondlikud, sotsiaalsed või kutsealased sidemed“ on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse kuuluvas olukorras kaks alternatiivset tunnustamise alust. Samuti käsitatakse kehtivas riigisisese õiguse redaktsioonis mõistet „harilik viibimiskoht“ esimesena kirjeldatud olukorras kui viidet alalisele või ajutisele elukohale. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on selgitanud, et nii alaline kui ka ajutine elukoht on halduslikul eesmärgil formaalselt registreeritud elukoha aadressid.

42.

Panen tähele, et raamotsuse 2008/909 põhjenduses 17 kasutatud sidesõnast „ning“, mis seob „hariliku viibimiskoha“„perekondlike, sotsiaalsete ja kutsealaste sidemetega“, nähtub selgelt, et asumaks seisukohale, et süüdimõistetud isik „elab“ täidesaatvas riigis raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, on vaja enamat kui ainult formaalselt registreeritud aadressi.

43.

Mulle on üsna selge, et võimaldades kohtuotsuse tunnustamist ja süüdimõistetud isiku üleandmist pelgalt registreeritud alalise või ajutise aadressi alusel, ei ole seaduse nr 549/2011 § 4 lõike 1 punkt a kooskõlas raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud nõudega.

44.

Teatavast minimalistlikust vaatenurgast võiks vastus eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele sisuliselt lõppedagi siin. Ent arusaam, mille kohaselt nõue, et süüdimõistetud isik elaks täidesaatvas riigis, ei saa olla täidetud pelgalt formaalselt registreeritud aadressiga (nagu nõustuvad sisuliselt kõik menetlusosalised, kes on esitanud käesolevas asjas oma seisukohad), on ühtaegu minimalistlik vastus kui ka tegelik käesolevas asjas tõstatatud küsimus: kui registreeritud elukoha aadressist ei piisa, siis millest piisab?

45.

Seda näitlikustavad väga hästi käesoleva juhtumi asjaolud. Peale kodakondsuse ja formaalselt registreeritud aadressi on kaebajal selgelt veel mõned sidemed Slovakkiaga. Sellegipoolest näib esinevat lahkarvamus küsimuses, kas seda liiki, sellise kvaliteedi või sügavusega sidemetest piisab raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud üleandmismehhanismi kohaldumiseks.

46.

Loomulikult ei ole Euroopa Kohtu ülesanne ja seda enam käesoleva ettepaneku eesmärk konkreetselt tuvastada, kas raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a kohased kriteeriumid on põhikohtuasjas täidetud. Need on faktiküsimused, mis tuleb lahendada täidesaatva ja väljaandjariigi pädevatel ametiasutustel.

47.

Käesoleva kohtuasja ja selles viidatud faktiliste asjaolude puhul on siiski vaja käsitleda kaht nendest tulenevat üldist küsimust, mis puudutavad raamotsuse 2008/909 tõlgendamist ja toimimist. Esiteks, millise sisuga on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a nõuded mõistele „elamine“ seoses mõistetega „harilik viibimiskoht“ ning „perekondlikud, sotsiaalsed ja kutsealased sidemed“? (1) Teiseks, kuidas ja kellel tuleb neid asjaolusid hinnata? (2)

48.

Seda, kus süüdimõistetud isik raamotsuse 2008/909, eriti selle artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses „elab“, on täpsemalt selgitatud põhjenduses 17. See tähendab „kohta, millega kõnealune isik on seotud hariliku viibimiskoha kaudu ning perekondlike, sotsiaalsete ja kutsealaste sidemetega“. Ükski nendest mõistetest, sealhulgas „harilik viibimiskoht“, ei ole raamotsuses 2008/909 määratletud.

49.

Kui riigisisesele õigusele ei ole viidatud, tuleb liidu õiguse mõiste sisu ja ulatust tõlgendada kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt, arvestades sätte konteksti ja raamotsusega 2008/909 taotletavat eesmärki. ( 4 )

50.

Pakkudes Euroopa Kohtule välja muid liidu õigusakte, millest võiks olla abi nende mõistete tõlgendamisel, on mõned menetlusosalised soovitanud ammutada inspiratsiooni teistest liidu õiguse valdkondadest, kus samuti esineb mõiste „habitual residence“ [eri õigusaktides tõlgitud eesti keelde kui „harilik viibimiskoht“ või „alaline elukoht“] või „elukoht“, nagu määrused (EÜ) nr 2201/2003 ( 5 ) või (EMÜ) nr 1408/71 ( 6 ) või määrus nr 31 (EMÜ), 11 (EURATOM), milles sätestatakse personalieeskirjad. ( 7 ) Nende õigusaktidega seotud kohtupraktikas on asetatud rõhk faktilisele tegelikkusele, mitte pelgalt deklareeritud elukohale, ( 8 ) ja see võiks põhjendatavalt olla juhtpõhimõte ka käesolevas kohtuasjas.

51.

Minu arvates on nende näidete asjakohasus analoogia tuletamisel käesoleva juhtumiga piiratud. Nende õigusaktide regulatiivne ja süsteemne kontekst on raamotsuse 2008/909 süsteemist ja eesmärgist lihtsalt liiga kauged ja erinevad.

52.

Pean kasulikumaks kohtupraktikas leiduvaid suuniseid seoses Euroopa vahistamismääruse (edaspidi „vahistamismäärus“) täitmata jätmise vabatahtliku alusega, mis on ette nähtud raamotsuse 2002/584/JSK ( 9 ) artikli 4 punktis 6, millele on viidanud Tšehhi ja Hispaania valitsused, samuti komisjon. See alus võimaldab keelduda vahistamismääruse täitmisest, „kui […] tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas liikmesriigis või on selle kodanik või omab seal elukohta ning see riik kohustub karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele“. ( 10 )

53.

Euroopa Kohus on selgitanud, et see sõnastus hõlmab olukordi, kus „isik, kelle suhtes on antud [vahistamismääru]s, on asunud tegelikult elama vastuvõtvasse liikmesriiki või siis on tal mõnda aega püsivalt selles liikmesriigis viibimise tulemusena tekkinud selle riigiga side, mis vastab selles riigis elamisest tulenevale seotuse astmele“. ( 11 ) Euroopa Kohus lisas, et „viibimise“ tuvastamisel tuleb anda „üldhinnang mitmele selle isiku olukorda iseloomustavale objektiivsele näitajale, mille hulka kuuluvad eelkõige tagaotsitava isiku viibimise kestus, laad ja tingimused ning selle isiku perekondlikud ja majanduslikud sidemed vahistamismäärust täitva liikmesriigiga“, ( 12 ) kusjuures „seda isikut iseloomustavad üksikud asjaolud [ei saa] omada põhimõtteliselt eraldiseisvana määravat tähtsust“. ( 13 )

54.

Pidades silmas, et vahistamismääruse raamotsuse artikli 4 punktil 6 ( 14 ) ja raamotsusel 2008/909 ( 15 ) on ühine eesmärk, mis puudutab sotsiaalset rehabilitatsiooni, arvan, et käesolevas kontekstis peab kehtima samalaadne loogika. ( 16 )

55.

Peale kodakondsuse tingimuse, mis ei ole põhikohtuasjas vaidluse all, on raamotsuse 2008/909 põhjenduses 17 nimetatud midagi, mis näib esmapilgul olevat kaks eri tingimust: ühest küljest „harilikku viibimiskohta“ ja teisest küljest „perekondlik[k]e, sotsiaalse[id] ja kutsealas[eid] sideme[id]“. Ent kuna mõlemad nimetatud tingimused on seotud eesmärgiga, mis seisneb sotsiaalses rehabilitatsioonis, kujutavad need lõppude lõpuks endast ühe ja sama mündi kahte eri külge. Selles mõttes ei arva ma, et need on tegelikult kaks eri tingimust.

56.

Pean tõepoolest tunnistama, et ma ei saa neid kahte mõistet eraldada ja neid eraldi hinnata. Kui erakud välja arvata, tähendab see, et kellelgi on kusagil harilik viibimiskoht, tavaliselt seda, et sellel isikul kujunevad välja kõiksugused sidemed kohaliku kogukonna, selle liikmete ja koha endaga. Harilik viibimiskoht on seevastu tõenäoliselt tõendatud, kui selles suhtes saab tegelikult teha valiku, mis on tingitud teatavat laadi – perekondlikest, kutsealastest, sotsiaalsetest, kultuurilistest või muudest – sidemetest selle kohaga.

57.

Kindlasti ei ole need kaks täpselt üks ja seesama. Erak võib kusagil harilikult viibida ja seega tehnilises mõttes seal elada, kuid tal ei pruugi olla palju mainimisväärseid sotsiaalseid või muid sidemeid, kuna ta elab täiesti üksi ja eraldatult. Seevastu, kuid samamoodi võib väga liikuv välismaalane elada mitmes eri kohas, kusjuures tema perekond elab ühes liikmesriigis, tal on kultuurilised ja keelelised sidemed teises liikmesriigis ja kutsealased sidemed kolmanda või koguni neljanda liikmesriigiga, samas kui tal ei ole kusagil mainimisväärset harilikku viibimiskohta.

58.

Minu arvates aga tähendab nii „harilik viibimiskoht“ kui ka „teatavate sidemete olemasolu“seotust, mis omakorda on tugipunkt teel eelduseni sotsiaalse rehabilitatsiooni võimaluste kohta. Peale nende üldiste suuniste peab selle liikmesriigi kindlakstegemine, kus süüdimõistetud isik raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses „elab“, olema pigem faktiline ja seega asjaomasest juhtumist olenev toiming. Mainimist väärivad siiski veel kaks üldist aspekti.

59.

Esiteks tuleb faktilisi asjaolusid, mida tuleb eristada ja hinnata, näha läbi sotsiaalse rehabilitatsiooni kui raamotsusega 2008/909 taotletava eesmärgi prisma, nagu on märgitud muu hulgas selle raamotsuse artikli 3 lõikes 1. ( 17 ) Nimelt ei ole selle kindlakstegemine, kas süüdimõistetud isik elab teatavas liikmesriigis, st kas tal on seal harilik viibimiskoht ja sidemed, pelgalt abstraktne hinnangu andmine, vaid seda tehakse tegelikult eesmärgiga hinnata süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalusi.

60.

Just see eesmärk määrab, mis on konkreetsel juhul oluline ja mida arvesse võtta. Soovimata algatada keerukat arutelu arvukate tegurite üle, mida sotsiaalne rehabilitatsioon peaks hõlmama, ( 18 ) võib vahest rusikareeglina julgesti eeldada, et süüdimõistetud isikule on tema vabastamisel ja tema ühiskonda taasintegreerumisel iseäranis abiks perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed.

61.

Samuti on aga selge, et asjakohaste sidemete loetelu põhjenduses 17 ei ole ammendav, mis nähtub ka ingliskeelse versiooni sõnastusest „elements such as“. Seda kinnitab põhjendus 9, milles on soovitatud väljaandval ametiasutusel veenduda sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuses, kaaludes, kas süüdimõistetud isik on seotud täidesaatva riigiga ja kas ta peab täidesaatvat riiki „perekondlike, keeleliste, kultuuriliste, sotsiaalsete ja majanduslike sidemetega paigaks“. Minu arvates ei takista miski võtmast arvesse näiteks kultuurilisi või keelelisi sidemeid raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a kontekstis, kui tõepoolest leitakse, et nendest on kasu isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni jaoks.

62.

Teiseks on samuti üsna selge, et harilikku viibimiskohta ega sidemeid, mis isikul võivad olla, ei saa kaaluda üksnes süüdimõistmisele vahetult eelnenud aja suhtes. Selle asemel ja üpris loomulikult tuleb käsitleda süüdimõistetud isiku elu laiemas perspektiivis, võttes samamoodi arvesse sidemeid ja seotust, mis on kujunenud vahest juba varem, eelnenud eluperioodidel, kuid mis võivad jätkuvalt aidata süüdimõistetud isikul pärast karistuse kandmist kogukonda taasintegreeruda.

63.

Lisaks nendele üldistele suunistele tuleb analüüsida iga juhtumit eraldi, võttes arvesse konkreetseid asjaolusid, iga süüdimõistetud isiku varasemat sotsiaalset ja kutsealast elukäiku ning pidades alati silmas eesmärki, mis seisneb sotsiaalses rehabiliteerimises. Igal juhul, nagu Euroopa Kohus on märkinud, ei saa üksainus asjaolu olla iseenesest määrav. ( 19 ) Elukohta kui kaalutlust ei tuleks kunagi käsitleda eraldi. Selle asemel tuleb selle kõrval analüüsida perekondlikke, sotsiaalseid või muid sidemeid. Kõige olulisem on, et niisuguste sidemete olemasolu ei saa lihtsalt eeldada üksnes süüdimõistetud isiku kodakondsuse või formaalselt registreeritud elukoha põhjal.

64.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud nõuete materiaalõigusliku sisu selgitamine ei anna siiski täielikku vastust küsimusele, kuidas täpselt tuleb hinnata nende nõuete täidetust. Selles aspektis väärib märkimist kolm punkti.

65.

Esiteks peab raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tingimuste, aga ka sotsiaalse rehabilitatsiooni tõenäosuse hindamine, millega peab sama raamotsuse artikli 4 lõike 2 kohaselt tegelema väljaandev asutus, olema individuaalne, et oleks võimalik arvesse võtta süüdimõistetud isiku konkreetset olukorda.

66.

Juhin tähelepanu, et raamotsuses 2008/909 on ette nähtud niisuguse individuaalse olukorra hindamine, sätestades artikli 6 lõikes 3 süüdimõistetud isikule õiguse esitada oma arvamus (ajal, mil see isik on jätkuvalt väljaandjariigis). ( 20 ) Samuti on selles sättes ette nähtud, et süüdimõistetud isiku arvamus tuleb edastada täidesaatvale riigile, pidades eelkõige silmas artikli 4 lõiget 4, mille alusel saab täidesaatev asutus esitada väljaandvale asutusele oma põhjendatud arvamuse selle kohta, miks ei oleks sotsiaalses rehabilitatsioonis seisnev eesmärk konkreetsel juhul täidetud. See võimalus on olemas olenemata sellest, kas väljaandev asutus on astunud konsultatsioonidesse või mitte. Tervikuna võib väljaandev asutus aktiveerida raamotsusega 2008/909 ette nähtud koostöösüsteemi alles pärast seda, kui ta on kindlaks teinud, et süüdimõistetud isiku üleandmine hõlbustaks tema sotsiaalset rehabilitatsiooni.

67.

Teiseks peaks väljaandev asutus hindama sotsiaalse rehabilitatsiooni (positiivset) tõenäosust täidesaatvas liikmesriigis. Üleandmisotsus ei saa põhineda pelgalt (negatiivsel) järeldusel, et väljaandvas riigis sellist perspektiivi ei paista.

68.

See punkt tuleneb ühtaegu raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 tekstist kui ka loogikast. See väärib sõnaselgelt rõhutamist, sest väljaandva liikmesriigi jaoks võib näida mõnevõrra ebatavaline, et ta on sisuliselt kohustatud hindama faktilist olukorda teises liikmesriigis. Ent kui lihtsalt väljenduda, ei tule väljaandjaliikmesriigi vaatenurgast veenvalt tõendada mitte igasuguste sidemete puudumist „siin“ (väljaandjaliikmesriigis), vaid mõnede sidemete olemasolu „seal“ (täidesaatvas liikmesriigis).

69.

Selline loogika tähendab kindlasti, et süüdimõistetud isikuid, kellel ei ole harilikku viibimiskohta ega perekondlikke, sotsiaalseid või muid sidemeid, ei saa raamotsuse 2008/909 alusel nende (kodakondsus‑ ja/või päritolu)liikmesriigile üle anda. Äärmistel asjaoludel ei pruugigi olla liikmesriiki, mille kohta saaks põhjendatult järeldada, et karistuse täideviimine seal hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

70.

Kolmandaks, nii õnnetu, kui selline olukord ka ei oleks, ei kujuta see endast raamotsuse 2008/909 süsteemis probleemi. Sellega seoses on vaja meenutada reeglit ja erandit – ehk täpsemalt: erandit erandist.

71.

Mis puudutab vabadusekaotuse täideviimist, on vaikimisi reegel niisugune, et selle viib täide ja selle täideviimise koht on tavaliselt (liikmes)riik, mis karistuse mõistis. Süüdimõistetud isikute üleandmine teisele (liikmes)riigile vabadusekaotuse täideviimiseks on erand, mis on põhimõtteliselt võimalik vaid juhul, kui seda lubab erikord, nagu – praegu – raamotsuses 2008/909 või – varem – süüdimõistetud isikute üleandmise konventsioonis ( 21 ) ettenähtu.

72.

Raamotsus 2008/909 on sõnastatud nii, et selgelt on silmas peetud süüdimõistetud isiku huve. Süüdimõistetud isikute üleandmine on võimalik vaid siis, kui saab eeldada, et üleandmine parandab nende sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalusi. Seevastu aga ei ole see raamotsus koostatud teenima liikmesriikide (võimalikke) huve süüdimõistetud isikute kodakondsuse põhjal ümberpaigutamisel või koguni repatrieerimisel liidu piires karistuse täideviimiseks. ( 22 )

73.

Raamotsusega 2008/909 kehtestatud erikorra raames on süüdimõistetud isiku üleandmine ilma tema nõusolekuta – olukord, mis on ette nähtud raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a ja puutub käesoleval juhul asjasse – erand. Sama õigusakti artikli 6 lõikest 1 tuleneb, et peamise ja tõepoolest ka tavapärase reeglina peab üleandmine põhinema süüdimõistetud isiku nõusolekul.

74.

See, mil määral on sunniviisiline üleandmine kooskõlas sotsiaalse rehabilitatsiooni teostatavusega, on vaieldav, ( 23 ) sest niisugustel juhtudel toimub see rehabilitatsioon kohas, kuhu süüdimõistetud isik ei soovinud enda üleandmist. Seda silmas pidades näib tõepoolest olevat võimalik spekuleerida, et süsteemi, mille esmane eesmärk on süüdimõistetud isikute kasu, lubati kõrvaluksest uuesti sisse mõningad liikmesriikide huvid. Samas on aga ka selge, et raamotsuses 2008/909 väljendub liidu seadusandja tahe võimaldada süüdimõistetud isikute üleandmine teatavates olukordades nende vastuseisust hoolimata, kui nendel asjaoludel saab püüelda ja seega peakski püüdlema sotsiaalse rehabilitatsiooni poole.

75.

Kolmandast punktist aga tuleneb, et raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a käsitus või tõlgendamine ei saa olla liiga lai. Lõpuks jääb süüdimõistetud isikute üleandmine vastu nende tahtmist eespool kirjeldatud struktuuris siiski vabadusekaotuse täideviimise vaikereegli erandi erandiks.

76.

Eelnevat arvesse võttes pakun seega välja, et raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et süüdimõistetud isik elab asjaomases liikmesriigis, kui see isik on viibinud või viibib harilikult selles riigis ja kui tal on kujunenud selles riigis perekondlikud, sotsiaalsed või kutsealased sidemed, millest tulenevalt on mõistlik eeldada, et sellel isikul on kujunenud selle riigiga seotus, mis toetab tema suutlikkust pärast karistuse kandmist ühiskonda taasintegreeruda. Seega on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktiga a vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab kohtuotsust tunnustada ja täide viia kõigest süüdimõistetud isiku alalise või ajutise aadressi alusel, mis on registreeritud pelgalt halduslikel eesmärkidel, samal ajal individuaalselt analüüsimata asjakohaste sidemete olemasolu, mis võivad viia järeldusele, et need sidemed toetavad süüdimõistetud isiku suutlikkust pärast karistuse kandmist ühiskonda taasintegreeruda.

77.

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas väljaandval asutusel on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaldamisalas olevas olukorras kohustus enne kohtuotsuse ja I lisa kohase tunnistuse edastamist veenduda, et karistuse täideviimine täideviivas riigis hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni. Samuti küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas väljaandval asutusel on ka kohustus esitada I lisa kohase tunnistuse punkti d alapunktis 4 märgitud teave, mis on selleks otstarbeks kogutud, kui süüdimõistetud isik väidab, et tema perekondlikud, sotsiaalsed või kutsealased sidemed on väljaandvas riigis.

78.

Tšehhi valitsus on väljendanud kahtlust teise küsimuse vastuvõetavuse osas. Ta väidab, et hinnang raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 alusel on põhikohtuasjas käsitletaval juhul juba antud ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgitanud, miks on sedalaadi teavet vaja.

79.

Ma ei ole sellega nõus.

80.

Tunnistan, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt on raamotsusega 2008/909 kehtestatud mehhanismi toimimine juba liikunud staadiumisse, kus see on täidesaatva riigi kontrolli all. Protsess on liikunud edasi vabatahtlikest konsultatsioonidest, millele on viidatud artikli 4 lõikes 2 ja mida on üksikasjalikult kirjeldatud artikli 4 lõikes 3. ( 24 ) Ent täidesaatev asutus saab artikli 4 lõike 4 kohaselt ikka veel esitada väljaandvale asutusele põhjendatud arvamuse, märkides, et „karistuse täideviimine […] ei hõlbustaks süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni ega süüdimõistetud isiku edukat taasintegreerumist ühiskonda“. Kui konsultatsioone ei ole olnud, võidakse see arvamus esitada ka pärast kohtuotsuse ja I lisa kohase tunnistuse edastamist.

81.

Eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud, kas täidesaatev asutus ja väljaandev asutus on omavahel konsulteerinud. Kui nad seda teinud ei ole, on täidesaatval asutusel niisiis jätkuvalt võimalik esitada väljaandvale asutusele põhjendatud arvamus kaebaja sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuse kohta.

82.

Seega on jätkuvalt vaja selgitada väljaandva riigi ametiasutuse kohustuste ulatust, et täidesaatev asutus saaks oma pädevust kasulikult teostada ja esitada väljaandvale asutusele oma põhjendatud arvamuse.

83.

Samuti olen seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus on loomulikult seotud kolmanda küsimusega, mis puudutab täidesaatva asutuse võimalust raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b alusel keelduda tunnustamisest, kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud.

84.

Samas on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkt a seotud „elamise“ tingimusega ja niisiis sellega, et süüdimõistetud isikul on asjakohased sidemed täidesaatva riigiga. Seepärast on selle raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktist a tulenevad kaalutlused põimunud nendega, mis puudutavad sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkust. Raamotsus 2008/909 näib jaotavat pädevuse teostamise väljaandva ja täidesaatva asutuse vahel ühest küljest artikli 4 lõike 2 ja teisest küljest artikli 9 lõike 1 punkti b (ning viite kaudu artikli 4 lõike 1 punkti a) alusel. See jaotus eeldab selgitust ning väljaandva asutuse kohustuse analüüs on selle selgituses vajalik samm. See on veel üks põhjus, miks ma pean teist küsimust vastuvõetavaks.

85.

Sisuliselt pean jaatavat vastust teisele küsimusele suhteliselt sirgjooneliseks ja niisuguseks, milles kajastuvad kõikide selles küsimuses oma seisukohad esitanud menetlusosaliste positsioonid.

86.

Raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 sõnastusest tuleneb selgelt, et väljaandva riigi asutusel on tõepoolest kohustus jõuda positiivsele järeldusele sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuse kohta täidesaatvas liikmesriigis. Kui sellele järeldusele ei jõuta, ei saa raamotsusega 2008/909 kehtestatud tunnustamismehhanism kohalduda.

87.

Tšehhi Vabariik ja komisjon on väljendanud seisukohta, et selles suhtes tuleb jõuda positiivsele järeldusele, mis oleks kindel. Oleksin selles aspektis palju kõhklevam. Ei pea olema Niels Bohr, et nõustuda, et iga „ennustus on väga keeruline, eriti kui see käib tuleviku kohta“. Kuna tõenäoliselt ei ole enamikul riigisisestel kohtunikel kapis kristallkuuli, arvan, et nende ülesanne on jõuda mõistliku eelduseni, mitte kindluseni. See ennustus tuleb siiski teha isiku konkreetse olukorra ning kogu saadaval oleva teabe ja teadmiste põhjal, kuid see jääb paratamatult mõistliku eelduse tasandile.

88.

Samuti on väljaandev asutus kohustatud esitama ka I lisa kohase tunnistuse punkti d alapunktis 4 märgitud teabe, mis on sel eesmärgil kogutud. Selle teabe esitamine on kohustuslik, välja arvatud juhul kui on märgitud, et see ei ole kohustuslik, näiteks nagu punktis l „Muud juhtumiga seotud asjaolud (täitmine vabatahtlik)“. ( 25 )

89.

Ent erinevalt sellest, mis näib olevat teise eelotsuse küsimuse eeldus, ei arva ma, et väljaandva asutuse kohustus piirdub olukordadega, kus süüdimõistetud isik on kasutanud raamotsuse 2008/909 artikli 6 lõikes 3 ette nähtud võimalust esitada oma arvamus.

90.

Viimati nimetatud sättes on ette nähtud, et kui arvamus on esitatud, tuleb see edastada täidesaatvale asutusele. Samas ei tulene sellest lisanõudest, et kui süüdimõistetud isik oma arvamust ei esitanud, ei ole väljaandval asutusel kohustust esitada teavet, mis on kogutud toetamaks väljaandva asutuse seisukohta, et sotsiaalne rehabilitatsioon oleks hõlpsam, kui mõistetud karistus viiakse täide täidesaatvas riigis. See kohustus kehtib minu arvates olenemata sellest, kas süüdimõistetud isik on raamotsuse 2008/909 artikli 6 lõike 3 tähenduses oma arvamuse esitanud.

91.

On väga oluline, et esitatakse teave, mis toetab väljaandva asutuse seisukohta süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni küsimuses, et täidesaatval asutusel oleks võimalik tõhusalt kasutada talle antud võimalust vastustada seda järeldust põhjendatud arvamusega, milles ta väljendab seisukohta, et sotsiaalne rehabilitatsioon ei oleks sellel konkreetsel juhul hõlpsam. Tuletan meelde, et täidesaatev asutus saab esitada niisuguse arvamuse olenemata sellest, kas väljaandev asutus on pidanud konsultatsioone või mitte.

92.

Samamoodi, nagu märkisin kohtuasjas A. P. esitatud ettepanekus, ( 26 ) märgin siin, et õigusalane koostöö liikmesriikide vahel põhineb arusaamal lihtsustatud teabevahetusest, milleks sageli kasutatakse standardiseeritud vorme. Selleks et niisugune teabevahetus oleks tõhus, on vaja, et väljaandev asutus esitaks kogu vajaliku teabe, millele ta tugines, kui ta jõudis järeldusele, et sotsiaalne rehabilitatsioon täidesaatvas riigis on tõenäoliselt võimalik. Nende andmete esitamine võimaldab ka täidesaatval asutusel täita oma kohustusi õigel ajal.

93.

Nagu paljud muud selle valdkonna õigusaktid, võimaldab ka raamotsus 2008/909 selgelt konsulteerimist. Sellised konsultatsioonid peavad aga täiendama, mitte asendama teabevahetuse standardseid ja peamisi elemente, mida väljaandev asutus peab kõigepealt esitama. Vajadus küsida lisateavet või konsulteerida peaks, olles küll selgelt võimalik, seega jääma erandiks, mitte muutuma reegliks. ( 27 ) Samuti on raamotsuses 2008/909 ette nähtud tähtajad, mille jooksul tuleb põhimõtteliselt teha lõplik otsus kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta, ( 28 ) mis seab piirid võimalikule faktiliste asjaolude kontrollile, mida võidakse teha ja täiendada pärast seda, kui kohtuotsus on tunnustamiseks edastatud.

94.

Eelnevat arvesse võttes on minu teine järeldus niisugune, et raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt peab väljaandva riigi pädev ametiasutus olukorras, mis on ette nähtud selle raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktis a, jõudma süüdimõistetud isiku olukorra kohta antud individuaalse hinnangu põhjal enne kohtuotsuse ja I lisa kohase tunnistuse edastamist positiivsele järeldusele, et tõenäoliselt hõlbustab karistuse täideviimine täidesaatvas liikmesriigis selle isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni. See asutus on kohustatud andma I lisa kohase tunnistuse punkti d alapunktis 4 märgitud teavet, mis on sel eesmärgil kogutud, olenemata sellest, kas süüdimõistetud isik on kasutanud raamotsuse 2008/909 artikli 6 lõikes 3 sätestatud võimalust esitada küsimuses oma arvamus.

95.

Kolmandas küsimuses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et täidesaatev asutus saab keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja kõnealuse karistuse täideviimisest, kui selle raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud olukorras ja hoolimata artikli 4 lõike 3 kohasest konsulteerimisest ei ole tõendatud niisuguste perekondlike, sotsiaalsete või kutsealaste sidemete olemasolu, millest tulenevalt saaks põhjendatult eeldada, et karistuse täideviimine täidesaatvas liikmesriigis võib hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

96.

Meenutan, et raamotsuse 2008/909 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud kohustus tunnustada kohtuotsust, välja arvatud juhul kui täidesaatev asutus tugineb ühele mittetunnistamise ja mittetäitmise alusele, mis on sätestatud artiklis 9.

97.

Raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt võib täidesaatev asutus keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja karistuse täideviimisest juhul, kui artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumid ei ole täidetud. See hõlmab olukorda, mida on konkreetselt käsitletud artikli 4 lõike 1 punktis a, mis viitab tingimusele, et süüdimõistetud isik elab täidesaatvas riigis, ja selles aspektis seega tema harilikule viibimiskohale ja asjakohastele sidemetele täidesaatva riigiga.

98.

Kuigi täidesaatva asutuse ülesanne on hinnata, kas need tingimused on täidetud, on raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikega 2 pandud väljaandvale asutusele kohustus veenduda, et süüdimõistetud isiku üleandmine hõlbustab tema sotsiaalset rehabilitatsiooni.

99.

Saan aru nii, et see selgelt väljaandvale riigile adresseeritud kohustus veenduda sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuses viis eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmanda küsimuseni, sest täidesaatev asutus näib käesoleval juhul asjakohases osas piirduvat raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud tingimuste täidetuse kontrollimisega.

100.

Seega eeldab kolmandale eelotsuse küsimusele vastamine raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a, artikli 4 lõike 2 ja artikli 9 lõike 1 punkti b vahelise suhte selgitamist.

101.

Tšehhi ja Ungari valitsus ning komisjon soovitavad eristada ühest küljest artikli 4 lõike 1 punktis a ja teisest küljest artikli 4 lõikes 2 ette nähtud kriteeriume, millest ainult esimest saab täidesaatev asutus analüüsida.

102.

Peale vaadates olen nõus, et nii väljaandval kui ka täidesaatval asutusel näib olevat raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud kriteeriumide osas ainult võrdne pädevus hinnang anda, samas kui artikli 4 lõike 2 kohaldamise suhtes annab ainsana hinnangu väljaandev asutus. Nõustun seega, et raamotsuse artikli 9 lõike 1 punktis b sätestatud keeldumisalusele tuginedes on täidesaatval asutusel õigus analüüsida vaid väljaandva asutuse poolt artikli 4 lõike 1 punkti a alusel antud hinnangut. See tuleneb artikli 9 lõike 1 punkti b sõnastusest, milles on viidatud artikli 4 lõike 1 punktile a, kuid mitte artikli 4 lõikele 2.

103.

Ent pärast seda formaalset eristamist on mulle põhjustel, mida olen kirjeldanud eespool punktides 55–63 eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele vastates, jäänud mulje, et tõenäoliselt on need kahte liiki hinnangud praktikas võrdlemisi paljus kattuvad. Nimelt on hinnangu andmiseks selle kohta, millises ulatuses võib üleandmine hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni vastavalt raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõikele 2, vaja enne kaaluda asjakohaseid sidemeid vastavalt artikli 4 lõike 1 punktile a, nagu on sisuliselt väitnud Hispaania ja Poola valitsused.

104.

Seega, isegi kui kategooriliselt kinnitada, et süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni väljavaadete kohta hinnangu andmine raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 2 alusel puutub vaid väljaandvasse asutusse, ei võtaks see täidesaatvalt asutuselt artikli 4 lõike 1 punkti a alusel ikkagi omaenda hinnangu andmise pädevust, mida talle selgelt võimaldab raamotsus 2008/909. Sel viisil on täidesaatva liikmesriigi ametiasutustel lubatud vastustada ja tegelikult kõrvaldada alus (järeldus hariliku viibimiskoha ja asjakohaste sidemete kohta), millel järeldus sotsiaalse rehabilitatsiooni kohta peab igal juhul põhinema.

105.

Kindlasti tunnistan ma vastastikuse tunnustamise tähtsust kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö „nurgakivina“, ( 29 ) nagu Ungari valitsus on õigesti meenutanud. Ent artikli 4 lõike 1 punkti a, artikli 4 lõike 2 ja artikli 9 lõike 1 punkti b koostoime viib mu seisukohale, et need sätted asetavad väljaandva asutuse ja täidesaatva asutuse süüdimõistetud isiku üleandmise tingimuste täidetuse kontrollimisel raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse kuuluvatel juhtudel lõpuks üsna võrdsesse olukorda.

106.

Võib vaid spekuleerida, kuhu soovis liidu seadusandja „tasakaalu“ seada. Olgu sellega, kuidas on, kuid see, kuidas raamotsus 2008/909 on praegu koostatud, tähendab, et liidu seadusandja on pannud väljaandvale asutusele kohustuse hankida arvamus süüdimõistetud isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni võimalikkuse kohta vastavalt artikli 4 lõikele 2. Samas saab täidesaatev asutus praegugi sellele järeldusele vastu seista, sõnastades omaenda seisukoha, mis puudutab süüdimõistetud isiku elamist täidesaatvas liikmesriigis, seoses sellega, kas tal on seal olemas harilik viibimiskoht ja asjakohased sidemed vastavalt artikli 4 lõike 1 punktile a.

107.

Täidesaatev asutus saab esitada oma seisukoha kõigepealt põhjendatud arvamusena artikli 4 lõike 4 alusel algatatud konsultatsioonide raames või isegi nende puududes. Kuigi see säte ise ei kujuta endast keeldumise alust, nagu on meenutatud raamotsuse 2008/909 põhjenduses 10, on tõenäoline, et kui võimalikku erimeelsust selles küsimuses konsultatsioonide ja arutelu kaudu ei lahendata, võib lahkarvamusest hiljem saada täidesaatva asutuse poolne tunnustamisest keeldumine vastavalt artikli 9 lõike 1 punkti b tingimustele.

108.

Lõpuks jääb ikkagi teabe ja tõendite küsimus, millele täidesaatev asutus võib tugineda, kui ta kasutab keeldumise alust, mis on ette nähtud artikli 9 lõike 1 punktis b. Kas täidesaatev asutus piirdub oma analüüsis ja hinnangus faktilise olukorra kontrolliga, nagu on selle kindlaks teinud väljaandev asutus? Või eeldatakse, et täidesaatev asutus algatab omaenda uurimise, analüüsides algusest peale kõiki asjaolusid, mis on seotud süüdimõistetud isiku elamisega täidesaatvas riigis?

109.

Minu arvates võib täidesaatev asutus niivõrd, kui ta saab artikli 9 lõike 1 punkti b alusel iseseisvalt keelduda tunnustamisest ja täideviimisest, sõltumatult kontrollida ka raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a tingimusi. Teisisõnu ei ole raamotsuse 2008/909 tekstis midagi, mis sellise sõltumatu kontrolli välistaks, isegi kui selle ulatuse suhtes on mõningaid piiranguid.

110.

Esiteks peaks tunnustamine ja karistuse täideviimine toimuma raamotsuse 2008/909 artiklis 12 selleks ette nähtud tähtaegade piires. Muu hulgas tuleb selle raamotsuse artikli 12 lõike 2 kohaselt teha põhimõtteliselt 90 päeva jooksul lõplik otsus kohtuotsuse tunnustamise ja karistuse täideviimise kohta.

111.

Teiseks, nagu Tšehhi valitsus on õigesti meenutanud, seatakse juhul, kui täidesaatev asutus otsustab kasutada võimalust raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b alusel tunnustamisest ja täitmisest keelduda, selle keeldumise tingimuseks kohustuslikud konsultatsioonid, mis tuleb läbi viia artikli 9 lõike 3 kohaselt.

112.

Kolmandaks, raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud tingimuste täidetuse kontrollimisel jääb täidesaatva asutuse tehtava kontrolli ulatus ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte piiresse. See tähendab praktikas, et täidesaatev asutus peaks tuginema eeskätt teabele, mille väljaandev asutus on juba kogunud ja edastanud, ning tema hinnangule. Lõpuks on väljaandvad asutused just sellepärast ka kohustatud esitama oma järeldused I lisa kohasel tunnistusel täielikult, olenemata sellest, kas süüdimõistetud isik on esitanud oma arvamuse kohta lisateavet või mitte. ( 30 )

113.

Kindlasti ei või täidesaatev asutus mitte ainult kontrollida esitatud teabe täpsust, kui ta seda soovib, vaid ka otsida muid tõendeid, kui ta neid vajalikuks peab. Selline andmete ja tõendite kogumine peaks olema mõistlik seoses oma konkreetse laadiga ning selle eesmärk võiks olla kontrollida teatavaid täpseid asjaolusid, millega seoses on täidesaatval asutusel jätkuvalt kahtlusi. Selline kontroll ei pea eeldatavasti muutuma täieulatuslikuks süviti hindamiseks, mille käigus analüüsitakse kõiki raamotsuse 2008/909 artikli 4 lõike 1 punkti a aspekte otsast peale.

114.

Niisugune analüüs ei läheks vastuollu mitte ainult raamotsuse 2008/909 mõtte ja eesmärgiga ning kohaldatava lojaalse koostöö põhimõttega, vaid asetaks väljaandvad asutused praktikas võimatusse olukorda, seades tõendamisnõude seoses sellega, mida tuleb raamotsuse mehhanismi kohaldumiseks kontrollida, kaudselt liiga kõrgele. Endastmõistetavalt ei peaks saama ega saagi väljaandva liikmesriigi ametiasutused tõendeid kogudes, tunnistajaid ära kuulates või ettekandeid paludes üksikasjalikult kontrollida faktilist olukorda täidesaatvas liikmesriigis. Lihtsalt väljendudes: vaevalt saab eeldada, et väljaandva liikmesriigi ametiasutused uurivad selleks, et raamotsuse 2008/909 mehhanism saaks kohalduda, kõigepealt näiteks üksikasjalikult seda, kui sageli külastab süüdimõistetud isik täidesaatvas liikmesriigis oma perekonda, kas teda on viimase viie aasta jooksul kohalikus kõrtsis nähtud või kas tema vanaonu või vanatädi lapselaps on pakkunud talle äsja tööd tema sünnikülas, juhuks kui ta peaks otsustama tagasi tulla.

115.

Seda arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele nii: raamotsuse 2008/909 artikli 9 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see annab täidesaatva riigi ametiasutusele õiguse keelduda kohtuotsuse tunnustamisest ja täideviimisest, kui ta järeldab, et selle raamotsuse artikli 4 lõike 1 punktist a tulenevad kriteeriumid ei ole täidetud. See hõlmab täidesaatva asutuse võimalust keelduda kohtuotsust tunnustamast ja täitmast, kui see asutus on seisukohal, et selles riigis ei ole perekondlikke, sotsiaalseid, kutsealaseid ega muid asjakohaseid sidemeid, millest tulenevalt oleks mõistlik eeldada, et karistuse täideviimine selles riigis võib hõlbustada süüdimõistetud isiku sotsiaalset rehabilitatsiooni.

116.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) esitatud küsimustele järgmiselt: