1.

Käesoleva eelotsusetaotlusega esitas Vrhovno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia Vabariigi kõrgeim kohus) Euroopa Kohtule kaks küsimust, mis puudutavad direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta tõlgendamist ( 2 ).

2.

Need küsimused esitati kohtuvaidluse raames, mille üks pool on B. K., endine Sloveenia kaitsejõudude allohvitser, ja teine pool Sloveenia Vabariik (kaitseministeerium), tema endine tööandja, ning mis puudutab tasu, mida tuli B. K-le maksta sõjaväerajatistes valves olemise eest, mida ta oma teenistuse jooksul regulaarselt tegi.

3.

Sellega seoses palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt täpsustada, kas liikmesriikide relvajõududes sõjalisi ülesandeid täitvad isikud (edaspidi „kaitseväelased“ või „relvajõudude liikmed“) kuuluvad direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse ning kas sellest tulenevalt tuleks nende tööaega, sh niisuguse valvetegevuse ajal, arvestada, korraldada ja piirata kooskõlas selle direktiivi nõuetega.

4.

Euroopa Kohus on juba käsitlenud direktiivi 2003/88 arvukas kohtupraktikas. Praeguses kohtuasjas esitatud küsimused on siiski endiselt uudsed ja väga tundlikud. Nimelt mõjutab kaitseväelaste tööaja korralduse küsimus seda, kuidas toimivad liikmesriikide relvajõud, institutsioonid, mida liikmesriigid peavad sageli oma suveräänsuse põhialuseks ja mille korraldus kuulub põhimõtteliselt iga liikmesriigi ainupädevusse. Lisaks on oht, et praktikas kahjustab selle direktiivi kohaldamine kaitseväelastele kõnealuste jõudude operatiivset võimet.

5.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus seega käsitlema sõjalist konteksti, millega tal on olnud võimalus tutvuda vaid üksikutel kordadel. Euroopa Kohtu jaoks on kõige keerulisem seada õiglasesse tasakaalu ühelt poolt kaitseväelaste kui töötajate töötervishoiu ja -ohutusega seotud õigused, sh tööaja piiramine, ning teiselt poolt liikmesriikide huvi, et nende relvajõudude tegevus oleks tõhus, mis on riikliku julgeoleku tagamiseks hädavajalik.

6.

Käesoleva ettepanekuga kutsun Euroopa Kohut üles asuma seisukohale, et selle tasakaalu tagamiseks kuuluvad kaitseväelased direktiivi 2003/88 kohaldamisalasse. Siiski on relvajõududel teatavad eripärased tegevused, mille puhul seda neile ei kohaldata tingimustel, mida ma peagi täpsustan. Samuti selgitan, miks niisugune tegevus nagu sõjaväerajatiste valve nende tegevuste hulka põhimõtteliselt ei kuulu.

7.

Direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta ( 3 ) artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes (tööstus, põllumajandus, kaubandus, haldus, teenindus, haridus, kultuur, vaba aeg jne).

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub.

Sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas käesoleva direktiivi eesmärke.“

8.

Direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse nii avaliku kui erasektori kõigi tegevusalade suhtes [direktiivi 89/391] artikli 2 tähenduses, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artiklite 14, 17, 18 ja 19 kohaldamist.

Käesolevat direktiivi ei kohaldata direktiivis 1999/63/EÜ ( 4 ) määratletud meremeeste suhtes, ilma et see piiraks käesoleva direktiivi artikli 2 lõike 8 kohaldamist.“

9.

Selle direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

10.

Töösuhete seaduse (Zakon o delovnih razmerjih, Uradni list RS nr 21/2013) artikli 142 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„(1)   Tööaeg on tegelik tööaeg ja vaheaeg töötamises käesoleva seaduse artikli 154 tähenduses ning aeg, mis vastab töölt põhjusega puudumisele seaduse ja kollektiivlepingu või üldkohaldatava õigusakti alusel.

(2)   Tegelik tööaeg on kogu aeg, mille jooksul töötaja töötab, kusjuures selleks tuleb pidada perioodi, mil töötaja on tööandja käsutuses ja täidab töölepingu kohaselt oma töökohustusi.“

11.

Avaliku teenistuse palgaseaduse (Zakon o sistemu plač v javnem sektorju) (Uradni list RS, nr 56/02 jj) artikli 23 kohaselt on avalikel teenistujatel, sh Sloveenia kaitsejõududes töötavad isikud, õigus eelkõige saada lisatasu töötamise eest ebasoodsal ajal, nagu on ette nähtud selle seaduse artikli 32 lõikes 3. Nimetatud sättes on täpsustatud, et avalikel teenistujatel on õigus saada lisatasu ka püsivalve eest. Selle artikli lõikes 5 on sätestatud, et püsivalve eest makstava lisatasu suurus on kindlaks määratud avaliku teenistuse kollektiivlepingus.

12.

Avaliku teenistuse kollektiivlepingu (Kolektivna pogodba za javni sektor) põhikohtuasjas käsitletava perioodi ajal kehtinud redaktsiooni (Uradni list RS, nr 57/2008 jj) artiklis 46 on sätestatud: „Avalikel teenistujatel on õigus saada püsivalve aja eest lisatasu 20% ulatuses põhipalga tunnitasust. Aega, mil avalik teenistuja on püsivalves, ei arvestata tööaja hulka.“

13.

Selle kollektiivlepingu (Uradni list RS, nr 112-4869/2008) tõlgendusaktis on täpsustatud: „Valve tähendab avaliku teenistuja kättesaadavust, nii et vajaduse korral saab ta hakata tööle väljaspool tööaega. Püsivalvesse tuleb määrata kirjalikult. Püsivalve lisatasu suurus on sama, olenemata sellest, kas ametnik peab olema valves päeval, öösel, tööpäeval, pühapäeval, puhkepäeval või päeval, mis on seadusega tunnistatud puhkepäevaks.“

14.

Riigikaitseseadus (Zakon o obrambi) (Uradni list RS, nr 92/94 jj) reguleerib eelkõige riigikaitsevaldkonna ametikohtadel ametikohustusi täitvate töötajate õigusi ja kohustusi ( 5 ). Selle seaduse artikli 96 lõikes 1 on sätestatud, et töötaja, kes täidab ametikohustusi riigikaitsevaldkonnas, on oma ülema otsuseid ja teenistusnõudeid järgides kohustatud täitma oma ametiülesandeid erilistes töötingimustes. Selle artikli lõikes 2 on täpsustatud, et eriliste töötingimuste all mõistetakse nii tööd, mis on tehtud töötajale ebasoodsal tööajal, kui ka ametialast tegevust töötingimustes, mis on ebasoodsad või sisaldavad lisakohustusi, mille hulka kuuluvad valve või kättesaadavus ja alaline valve. Nimetatud artikli lõikes 3 on sätestatud, et kui töötaja on kohustatud oma ametikohustusi täitma valveaja jooksul, loetakse see tegeliku töötamise aeg tööaja pikendamiseks, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.

15.

Riigikaitseseaduse artikli 97e lõikes 1 on sätestatud, et valveaeg on aeg, mille jooksul riigikaitsevaldkonnas töötav töötaja peab olema valves töökohal, kindlaks määratud kohas või elukohas. Selle artikli lõikes 2 on täpsustatud, et valveaega ei arvestata nädala või kuu töötundide hulka. Juhul, kui töötaja peab valveajal tegelikult töötama, arvestatakse tegeliku töö aeg nädala või kuu töötundide arvu hulka. Nimetatud artikli lõikes 3 on märgitud, et minister kehtestab tööruumides, kindlaks määratud kohas või elukohas valves olemise juhud ja korra. Kaitseväes kehtestab valve juhud ja korra kaitseväe juhataja. Sama artikli lõikes 4 on ette nähtud, et valve kindlaks määratud kohas võrdsustatakse valvega töökohal.

16.

Riigikaitseseaduse artikli 97č lõikes 1 on sätestatud, et alaline valve kestab reeglina katkematult 24 tundi. Selle artikli lõikes 2 on märgitud, et kaitseväelasi, kes on alalises valves, peetakse osadeks jaotatud tööajaga töötajateks. Tunde, mille jooksul nad tegelikult ei tööta, ei loeta mitte tööaja hulka, vaid valveks töökohal. Päevane tööalane tegevus alalise valve ajal ei tohi ületada 12 tundi. Nimetatud artikli lõikes 3 on täpsustatud, et hädaolukorras või juba alustatud ametiülesande lõpetamiseks võib kaitseväelaste tööaega erandkorras pikendada, kuid sel juhul loetakse töötunnid, mis järgnevad juba töötatud 12 tunnile, ületunnitööks. Sama artikli lõikes 4 on sätestatud, et alaline valve võib kesta katkematult kuni seitse päeva. Kaitseväelastel on õigus vaheaegadele alalises valves olemise kohas selliselt, et 12 tundi loetakse tavapärase tööaja hulka ja ülejäänud 12 tundi valveajaks.

17.

Sloveenia kaitsejõudude allohvitserina töötades oli B. K. ühel nädalal kuus Slovenska Bistrica (Sloveenia) kasarmus alalises valves 24 tundi ööpäevas kõigil nädalapäevadel, sh laupäeviti ja pühapäeviti. Selle ajavahemiku jooksul pidi B. K. olema kättesaadav ja viibima kogu aeg kasarmus. Kaitseväe politsei, kontrolli või kiirreageerimisrühma ette teatamata saabumise korral pidi ta selle registreerimisvormi kirja panema ja täitma ülemate poolt talle antud korraldusi.

18.

Selle tegevuse eest luges Sloveenia Vabariik (kaitseministeerium) B. K. tööaja hulka 8 tundi valvepäeva kohta ja maksis talle selle 8 tunni eest tema tavapärast palka. Ülejäänud tunde ei loetud tööaja hulka, vaid valveajaks töökohal. B. K. sai nende tundide eest valveaja lisatasu 20% ulatuses palgast.

19.

B. K. esitas Delovno in socialno sodišče v Ljubljanile (Ljubljana töö- ja sotsiaalkohus, Sloveenia) Sloveenia Vabariigi (kaitseministeerium) vastu hagi, milles ta palus tasustada ajavahemikul 2014. aasta veebruarist 2015. aasta juulini alalise valve ajal valves oldud tunnid ületunnitööna ( 6 ). B. K. väidab, et direktiivi 2003/88 alusel oleks tulnud need tunnid lugeda tervikuna tööaja hulka ja asjakohaselt tasustada, kuna ta pidi viibima kogu aeg töökohal või kasarmus, olema oma tööandjale kättesaadav ning elukohast eemal ja perekonnast lahus.

20.

Delovno in socialno sodišče v Ljubljani (Ljubljana töö- ja sotsiaalkohus, Sloveenia) jättis 26. septembri 2016. aasta otsusega B. K. hagi rahuldamata. Selle kohtu hinnangul järgis Sloveenia Vabariik (kaitseministeerium) B. K. tasu arvutamisel riigikaitseseadust, mille alusel ei loeta töökohal või kindlaks määratud kohas valves oldud ajavahemikke tervikuna tööaja hulka. Seega oli B. K-l õigus saada vaidlusaluste tundide eest üksnes valveaja lisatasu, mida talle ka maksti.

21.

B. K. esitas Višje delovno in socialno sodišče v Ljubljanile (Ljubljana kõrgem töö- ja sotsiaalkohus, Sloveenia) apellatsioonkaebuse. Kohus ei rahuldanud 4. mai 2017. aasta otsusega B. K. apellatsioonkaebust, jättes esimeses kohtuastmes tehtud otsuse jõusse. Apellatsioonikohus leidis eelkõige, et riigikaitseseadus ei ole direktiiviga 2003/88 vastuolus, kuna direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaselt neid kahte direktiivi ei kohaldata, kui teatava avaliku teenistuse, eelkõige relvajõudude tegevuse eripära on sellega vältimatult vastuolus – just nii on ka Sloveenia kaitsejõudude tegevuse puhul.

22.

Seejärel esitas B. K. apellatsioonikohtu otsuse peale Vrhovno sodišče Republike Slovenijele (Sloveenia kõrgeim kohus) kassatsioonkaebuse. Kõige selle taustal otsustas see kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Käesolev 10. septembri 2019. aasta eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 10. oktoobril 2019. Sloveenia ( 7 ), Saksamaa ja Prantsuse valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Samad pooled ja Hispaania valitsus olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 21. septembril 2020.

24.

Kõigepealt tasub meenutada, et direktiivis 2003/88 ( 8 ) on sätestatud tööaja korralduse minimaalsed nõuded ( 9 ). Selle direktiivi alusel peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et igal töötajal oleks õigus vähemalt 11‑tunnisele järjestikusele igapäevasele puhkusele iga 24‑tunnise ajavahemiku kohta (artikkel 3); puhkepausile, kui tööpäeva pikkus ületab 6 tundi (artikkel 4); vähemalt 24‑tunnisele katkestamatule iganädalasele puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks 11‑tunnisele igapäevasele puhkusele (artikkel 5); maksimaalsele iganädalasele tööaja pikkusele – kaasa arvatud ületunnitöö –, mis ei ületaks 48 tundi (artikkel 6), ning vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele aastas (artikkel 7). Nimetatud direktiiv sisaldab ka eeskirju nii öötöö ja vahetustega töö kestuse ning tingimuste kohta kui ka töökorralduse kohta ( 10 ).

25.

Nende nõuete peamine eesmärk on kaitsta töötajate ohutust ja tervist ( 11 ). Eelkõige on nende eesmärk tagada töötajatele piisav puhkus, et tööväsimusest taastuda. Nii aitavad need ennetada ohtu, et töötajad väsimuse tõttu tahtmatult iseennast, oma kaastöötajaid või muid isikuid vigastaksid, ega lase sellel tööl üldiselt lühemas või pikemas perspektiivis töötajate tervist kahjustada ( 12 ). Direktiiv 2003/88 täpsustab direktiiviga 89/391, mis kujutab endast tööohutuse ja ‑tervishoiu valdkonna raamdirektiivi, kehtestatud üldpõhimõtteid. Lisaks püütakse direktiivi 2003/88 eeskirjadega tagada töötajatele puhkus ja vaba aeg ning sellega luuakse teatav tasakaal nende töö ja eraelu vahel ( 13 ).

26.

Samal ajal seavad nimetatud nõuded tööandjatele, sh ka selles pädevuses tegutsevatele liikmesriikidele, majanduslikud ja praktilised piirangud. Eelkõige muudavad need keerukaks selliste oluliste avalike teenuste toimimise, mille eesmärk on vastata üldisele huvile ja mille puhul on seetõttu oluline järjepidevus. See järjepidevus oleneb nende teenuste jaoks saadaval olevate töötajate arvust, mistõttu näib esmapilgul, et direktiiviga 2003/88 ette nähtud tööaja piiramise ja puhkusega seotud õiguste range tagamine töötajatele ning nimetatud teenuste toimimine on omavahel vastuolus.

27.

See vastuolu on eriti ilmne käesolevas kohtuasjas, mille taustaks on liikmesriikide relvajõudude, s.t erilise tähtsusega riiklike institutsioonide toimimine.

28.

Olgugi et relvajõudude pädevuses olevate ülesannete ulatus võib liikmesriigiti erineda, moodustavad nad üldiselt olulise osa riikide kaitsepoliitikast, nagu tuletasid meelde Sloveenia, Hispaania ja Prantsuse valitsused. Nende peamine ülesanne on tagada riigi territooriumi terviklikkus ning kaitsta oma rahvast ja nende institutsioone relvastatud kallaletungide eest. Samuti aitavad relvajõud võidelda üldiselt muude riiklikku julgeolekut ähvardavate ohtude vastu. Sageli on nende ülesanneteks tagada elanikkonna turvalisus ja pakkuda tuge tsiviilvõimudele olukordades, kus nende enda vahenditest ei piisa, eelkõige looduskatastroofide ja rünnakute ajal ( 14 ). Veel tagavad relvajõud liikmesriikidele võimaluse oma suveräänsust rahvusvahelisel tasandil vabalt teostada. Eelkõige võimaldavad nad liikmesriikidel ühise julgeoleku nimel kohustusi täita rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu nad kuuluvad ( 15 ), ning liidu tasandil ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ( 16 ) raames. Seega panustavad liikmesriikide relvajõud erineval määral rahvusvahelise rahu ja julgeoleku edendamisse ning säilitamisse. Ühiselt kujutavad relvajõud endast viimast abinõud liikmesriikide julgeoleku ja esmatähtsate huvide kaitsmiseks.

29.

Lisaks sellele, nagu Sloveenia, Hispaania ja Prantsuse valitsus Euroopa Kohtus rõhutasid, sekkusid ajalooliselt need jõud peamiselt siis, kui asjaomases riigis oli sõjaaeg, mis vastandus rahuajale, kuid üldiselt ollakse seisukohal, et praeguses geopoliitilises kontekstis ei ole niisugune eristus enam asjakohane. Olgugi et liikmesriikide piiride vahetus läheduses sõdasid sõna klassikalises tähenduses ei toimu, siis rahvusvahelise terrorismi levik, erineva ulatusega kohalike või piirkondlike konfliktide sagenemine mõnikord Euroopa lähedal asuvates kolmandates riikides, tehnoloogia arengu tõttu võimalikuks saanud kübersõja tekkimine ja muud pingeallikad näitavad, et rahvusvahelised suhted on pidevalt ebastabiilsed, mis väljendub paljudes erisugustes, hübriidsetes ning püsivates ohtudes liikmesriikide julgeolekule. Seega lasub liikmesriikide kaitsepoliitikal ja eelkõige nende relvajõududel püsiv roll, mis hõlmab ülesannete täitmist ka traditsioonilisel rahuajal ( 17 ).

30.

Selleks et nad saaksid seda rolli järjepidevalt ja tõhusalt täita, peab liikmesriikide relvajõududel olema piisavalt inimressursse. Kõige selle taustal on kaitseväelaste tööaja korralduse küsimus eriti delikaatne ja sellekohased käsitlusviisid on liikmesriigiti erinevad ( 18 ).

31.

Osa liikmesriikidest, sh Saksamaa ( 19 ), Luksemburg ( 20 ) ja Sloveenia ( 21 ), reguleerivad kaitseväelaste iganädalast ning igapäevast tööaega õigusaktidega, nagu seda tehakse teiste avalike teenistujate ja ametnike puhul, aga võttes arvesse relvajõudude eripära, on nad mõnede nende tegevuste puhul kehtestanud siiski erandid, et tagada relvajõudude tõhus toimimine. Teised liikmesriigid, sh Hispaania ( 22 ) ja Itaalia ( 23 ), on küll sätestanud niisugused eeskirjad tööaja kohta, kuid on kehtestanud kaitseväelastele nõude olla pidevalt kättesaadav, põhjendades seda sellega, et teatavatel juhtudel kaaluvad teenistusnõuded nende eeskirjade järgmise üle. Kolmas liikmesriikide kategooria, sh Prantsusmaa ja Küpros, ei sea kaitseväelaste tööajale õigusaktides piire ja on säilitanud kaitseväelaste kättesaadavuse laia käsitluse, mis on oma laadilt igasuguse tööaja piiramisega vastuolus.

32.

Täpsemalt on Prantsuse valitsus seisukohal, et relvajõudude järjepidevus ja tõhusus nõuavad niisugust korraldusviisi, mis on vastuolus direktiivis 2003/88 ette nähtud süsteemiga, mille aluseks on individuaalne tööaja arvestamine ning igapäevane ja iganädalane kohustuslik puhkus. Selleks et relvajõud saaksid neile antud ülesandeid nõuetekohaselt täita, on vaja luua kaitseväelaste teenistusaja korraldusele eriraamistik, mis oleks piisavalt paindlik, et ühitada ühelt poolt kaitseväelaste tervis ja ohutus ning teiselt poolt esmatähtsad operatiivvajadused. Seega peab juhtkond otsustama kaitseväelaste tööajad, puhkeajad ja põhipuhkused (või täpsemini töölt eemaloleku load) lähtuvalt nendest operatiivvajadustest, tagades samal ajal nii suurel määral kui võimalik kaitseväelaste heaolu ja turvalisuse.

33.

Nagu rõhutab Prantsuse valitsus, siis eelkõige Prantsusmaal nähakse kaitseväelastele kehtivas nõudes olla pidevalt kättesaadav (edaspidi „kättesaadavuse põhimõte“), mis seisneb kohustuses teenida igal ajal ja igas kohas, mitte üksnes relvajõudude ülesannete õnnestumiseks vajalikku elementi, vaid ka identiteedimarkerit, mis eristab kaitseväelasi tsiviilisikutest. Selle püsiva kohustusega seotud piirangutega kaasnevad niisugused hüved nagu suurem puhkuste arv või soodsamate tingimustega ennetähtaegsele pensionile jäämise skeem. Sageli ollakse seisukohal, et direktiivi 2003/88 eeskirjade kohaldamine kaitseväelastele on vastuolus kättesaadavuse põhimõttega ning et sellega alatähtsustakse teataval määral kaitseväelase elukutset, võrdsustades seda ametnike tööga ja eitades selle ainulaadsust ( 24 ).

34.

Enne eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste vaatlemist selles keerukas kontekstis (jaotised B ja C) pean lühidalt analüüsima nende vastuvõetavust (jaotis A).

35.

Tuletan meelde, et sellise hagi eesmärk, mille B. K. Sloveenia Vabariigi (kaitseministeerium) vastu esitas, on nõuda teenistuse jooksul alalise valve ajal valves oldud tundide tasustamist ületunnitööna. Ent nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 25 märkisin, on direktiivis 2003/88 sätestatud nõuete eesmärk kaitsta töötajate ohutust ja tervist. Seega sisuliselt ( 25 ) see direktiiv niisugust varalist küsimust ( 26 ) ei reguleeri.

36.

Siiski ei tulene sellest, et käesolevad eelotsuse küsimused oleksid vastuvõetamatud. Nimelt leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et B. K-le valves oldud aja eest maksta tuleva tasu määramiseks ja menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks on vaja teada, kas need tunnid tervikuna kuuluvad direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses tööaja hulka. Ilmselgelt leiab see kohus, et küsimus, mis puudutab selle direktiivi kohaldamist kaitseväelastele, ja küsimus, mis puudutab kaitseväelaste valves oldud aja määratlemist nimetatud direktiivi tähenduses, on vajalikud, et vastata küsimusele, kas B. K-l on õigus saada nõutud lisatasu. Nendel asjaoludel on eelotsuse küsimuste ja põhikohtuasja vahel ilmselge seos. ( 27 )

37.

Esimese eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiv 2003/88 on kohaldatav „riigikaitse valdkonna töötajatele“ ja „kaitseväelastele“. Minu arusaama kohaselt hõlmab esimene kategooria teist, sisaldades ka Sloveenia kaitseministeeriumi palgatud tsiviilteenistujaid. ( 28 ) Siiski on see küsimus põhikohtuasja puhul asjakohane üksnes selles osas, mis puudutab kaitseväelasi. Seega tuleb analüüsimisel keskenduda sellele isikukategooriale. Seejuures, kui nimetatud küsimus puudutab peamiselt sõjaväerajatiste valvet „rahuajal“, tuleb kõigepealt teada saada, kas see direktiiv kohaldub kaitseväelastele üldiselt, ja alles seejärel saab vajaduse korral edasi uurida, kas nimetatud tegevus jääb direktiivi kohaldamisalast nimelt välja.

38.

Nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, olen arvamusel, et sisuliselt on direktiiv 2003/88 kaitseväelastele kohaldatav. Nimelt ei jää liikmesriikide relvajõudude korraldamist puudutavad riigisisesed meetmed liidu õiguse kohaldamisalast täielikult välja (jaotis 1). Lisaks sellele on kaitseväelased selle direktiivi tähenduses töötajad (jaotis 2) ja relvajõud kuuluvad direktiivis käsitletud tegevusvaldkondade hulka (jaotis 3). Sellegipoolest ei puuduta nimetatud direktiivi eeskirjad kaitseväelasi, kui nad osalevad teatavates eripärastes relvajõudude tegevustes (jaotis 4), mille hulka niisugune tegevus nagu sõjaväerajatiste valve (jaotis 5) sisuliselt ei kuulu.

39.

Kohtuistungil väitsid Hispaania ja Prantsuse valitsus, et kaitseväelaste tööaja korraldust käsitlevad eeskirjad väljenduvad liikmesriikide relvajõudude korraldusse puutuvates valikutes, mille eesmärk on liikmesriikide territooriumi või oluliste huvide kaitse. Seega on need meetmed ELL artikli 4 lõike 2 ( 29 ) alusel liidu õiguse kohaldamisalast täielikult väljas.

40.

Minu arvates ei ole see nii järgmistel põhjustel.

41.

Esiteks ei saa eitada, et ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses puudutab liikmesriikide relvajõudude korraldus nende riiklikku julgeolekut. Relvajõud kujutavad endast ühte vahenditest, millega seda julgeolekut ( 30 ) rakendatava kaitsepoliitika raames tagatakse. Ent nagu selles sättes täpsustatakse, jääb eelkõige riigi julgeolek iga liikmesriigi ainuvastutusse. See täpsustus rõhutab, et eelkõige kaitseküsimustes ei ole liidule praegu antud mitte mingit pädevust ( 31 ). Seega on iga liikmesriigi ülesanne, lähtuvalt ainupädevusest, mis talle selles valdkonnas kuulub, kehtestada asjakohased meetmed riigi julgeoleku tagamiseks ja sellega seoses otsustada relvajõudude korralduse üle.

42.

Siiski ei jää niisugused meetmed liidu õiguse kohaldamisalast täielikult välja. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa „üksnes asjaolu, et liikmesriigi meede on võetud riigi julgeoleku kaitsmise eesmärgil, tingida seda, et liidu õigus ei ole kohaldatav, ning vabastada liikmesriike vajadusest seda õigust järgida“ ( 32 ).

43.

Liidu õigus ja eriti teisesed õigusaktid, mis rakendavad liidu pädevuses olevat poliitikat – sotsiaalvaldkonnas, võrdõiguslikkuse valdkonnas jne – kohalduvad nende poolt määratavatel tingimustel a priori ka relvajõudude korraldusega seotud riigisisestele meetmetele ning võivad seada teatavaid piiranguid, mida liikmesriigid oma sellekohast pädevust kasutades järgima peavad. ( 33 )

44.

Vastupidi Prantsuse valitsuse väitele ei sea kohtuotsus Dory ( 34 ) seda tõlgendust kahtluse alla. Sellest kohtuotsusest ei saa nimelt tuletada seda, et relvajõudude korraldusega seotud riigisisesed meetmed jääksid liidu õiguse kohaldamisalast täielikult välja.

45.

Tuletan meelde, et kohtuasjas, milles kõnealune otsus tehti, käsitleti Saksa õigusnorme, mis puudutavad kohustusliku sõjaväeteenistuse kehtestamist üksnes meestele. A. Dory oli seisukohal, et need õigusnormid tõid kaasa soolise diskrimineerimise töö saamisel ja kutseõppes ning on direktiiviga 76/207 vastuolus. Nimelt ta väitis, et sõjaväekohustuse täitmine toob meeste puhul kaasa viivituse töö saamisel ja kutseõppel, samas kui naised selle viivitusega silmitsi ei seisa, kuna nad on sõjaväekohustusest vabastatud. Sisuliselt leidis Euroopa Kohus, et liidu õigusega ei ole vastuolus see, et liikmesriik kehtestab kohustusliku sõjaväeteenistuse üksnes meestele. Ent tõlgendatuna koos kohtujurist Stix-Hackli ( 35 ) ettepanekuga kajastavad nimetatud kohtuotsuse põhjendused käesoleva ettepaneku punktides 41–43 esitatud selgitusi. Ühest küljest ei olnud Saksamaa Liitvabariigi otsus võtta oma relvajõudude isikkoosseisu aluseks kohustuslik sõjaväeteenistus reguleeritud liidu õigusega, vaid tegu oli puhtalt relvajõudude korraldusse puutuva valikuga, mis kuulub iga liikmesriigi ainupädevusse ( 36 ). Teisest küljest ei sea käesolevas asjas ükski liidu õigusest tulenev kohustus selle pädevuse kasutamisele piiranguid. Nimelt oli seos sõjaväeteenistusega seotud riigisiseste õigusnormide ja direktiivis 76/207 sätestatud soopõhise diskrimineerimise keelu vahel liiga nõrk, et seda direktiivi saaks kohaldada, ning riigisisesed õigusnormid avaldavad töö saamisele ja kutseõppele Saksamaal äärmisel juhul vaid kaudset mõju ( 37 ).

46.

Teiseks on samuti vaieldamatu, et – nagu väitis Prantsuse valitsus – relvajõud täidavad ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses „riigi põhifunktsioone […], mille eesmärk on tagada riigi territoriaalne terviklikkus […] ja kaitsta riigi julgeolekut“. Selle sätte alusel peab liit neid riigi põhifunktsioone austama. ( 38 )

47.

Siiski ei tähenda see jällegi seda, et liikmesriikide võetud meetmed relvajõudude korraldamiseks jääksid täielikult liidu õiguse kohaldamisalast välja. Nimelt asjaolu, et liit peab riigi põhifunktsioone austama, ei piira selle õiguse kohaldamist, vaid seda peab asjakohaselt arvesse võtma eelkõige niisuguste teiseste õigusaktide vastuvõtmisel ( 39 ) ja tõlgendamisel nagu direktiiv 2003/88, sest nimetatud artikli 4 lõike 2 alusel ei tohi nende õigusaktide kohaldamine takistada nende põhifunktsioonide toimimist. ( 40 )

48.

Kokkuvõttes, nagu väitsid Saksamaa valitsus ja komisjon, saab liidu õigust kaitseväelaste tööaja korraldusele kohaldada, isegi kui see küsimus puudutab relvajõudude korraldust ning seega ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses ka riigi julgeolekut ja riigi põhifunktsioone. Liidu õigust ei saa aga tõlgendada ja kohaldada viisil, mis ohustab relvajõudude toimimist – seda ideed arendan edasi järgnevates jaotistes.

49.

Tuletan meelde, et nagu direktiivis 2003/88 korduvalt viidatakse ( 41 ), on selle eeskirjade eesmärk kaitsta töötajate huve. Minu arvates kuuluvad elukutselised kaitseväelased, nagu B. K., vaieldamatult sellesse kategooriasse ( 42 ).

50.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on mõiste „töötaja“ direktiivi 2003/88 kohaselt liigu õiguse autonoomne mõiste, mida määratletakse töösuhet iseloomustavate objektiivsete kriteeriumide põhjal, võttes arvesse asjaomaste isikute õigusi ja kohustusi. Töösuhtele on iseloomulik olukord, kus töötaja osutab teatava aja jooksul teisele isikule tema juhtimise all teenuseid, mille eest ta saab tasu ( 43 ).

51.

Ent kutselised kaitseväelased osutavad teatava aja jooksul erinevaid teenuseid, mille eest nad saavad tasu, eelkõige palka. Seejuures peavad kaitseväelased pidama kinni tungivast distsipliininõudest, mis hõlmab eelkõige käitumisnorme, kaitseväe eeskirju ja ülemuste korraldusi ( 44 ) – see on igasugusele töösuhtele iseloomuliku alluvussuhte äärmuslik vorm.

52.

Täpsustan, et kutselised kaitseväelased on direktiivi 2003/88 tähenduses „töötajad“, olenemata sellest, kas konkreetses liikmesriigis on nad relvajõududega lepinguliselt seotud või neil on ametniku staatus ( 45 ). Isegi kui kaitseväelastel on riigisiseses õiguses ( 46 )sui generis seisund, tuleb neid selle direktiivi kohaldamiseks töötajateks lugeda ( 47 ).

53.

Nagu tuleneb direktiivi 2003/88 artikli 1 lõikest 3, on selle direktiivi kohaldamisala sisuliselt määratletud viitega direktiivi 89/391 artiklile 2, mis nimetatud direktiivi kohaldamisala kirjeldab. Seega on nendel kahel õigusaktil sisuliselt sama kohaldamisala ( 48 ), välja arvatud see, et erinevalt direktiivist 89/391 ei hõlma direktiiv 2003/88 meremehi, keda käsitletakse konkreetselt direktiivis 1999/63. Ent see erand ei ole käesolevas asjas asjakohane ( 49 ). Eeltoodust tuleneb, et määramaks kindlaks, kas direktiiv 2003/88 on kaitseväelastele kohaldatav, tuleb uurida, kas kaitseväelased kuuluvad direktiivi 89/391 kohaldamisalasse.

54.

Direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatakse direktiivi „nii avaliku kui ka erasektori kõikide tegevusvaldkondade suhtes“, mille hulka kuulub ka „teenindus“.

55.

Käesoleval juhul kuulub liikmesriikide relvajõudude tegevus teeninduse alla, sest nad pakuvad avalikku teenust, nimelt riigikaitse teenust ( 50 ). Relvajõud kuuluvad seega artikli 2 lõikes 1 toodud avaliku sektori tegevusvaldkondade hulka.

56.

Sellegipoolest on direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erand, mille puhul seda direktiivi ei kohaldata. Selle sätte kohaselt ei kohaldata nimetatud direktiivi „juhul, kui teatava avaliku teenistuse, nagu näiteks relvajõudude või politsei, või teatava kodanikukaitseteenistuse tegevus oma eripära tõttu sellega vältimatult vastuollu satub“. Selle lõike teises lõigus on siiski täpsustatud, et sellisel juhul tuleb töötajate ohutus ja tervis tagada nii hästi kui võimalik, pidades silmas direktiivi eesmärke.

57.

Sloveenia ( 51 ), Hispaania ja Prantsuse valitsus leiavad, et see erand, mis on direktiivile 2003/88 viitega lisatud, võimaldab liikmesriikidel püsivalt jätta kõik oma relvajõudude kaitseväelased nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja. ( 52 )

58.

Mina leian sarnaselt Saksamaa valitsuse ja komisjoniga, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik ei võimalda liikmesriikidel jätta püsivalt kõik kaitseväelased selle direktiivi või direktiivi 2003/88 (jaotis a) eeskirjadega tagatud õigustest ilma. Minu arvates nähtub see selle sätte sõnastusest ja eesmärgist, võttes arvesse nimetatud sätte konteksti, ning Euroopa Kohtu praktikast, mis annab tarvilikke juhiseid.

59.

Esiteks tuletan meelde, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus toodud mõistetega ei peeta silmas mitte kaitseväelasi või relvajõude kui niisuguseid, vaid nende relvajõudude „teatavaid eripäraseid tegevusi“ ( 53 ). Kriteerium, mida liidu seadusandja selle sätte puhul kasutab, ei põhine seega asjaolul, et kaitseväelased kuuluvad relvajõudude tegevusvaldkonda tervikuna. Nimetatud direktiivis ei peeta silmas ka relvajõudude tegevust tervikuna avaliku riigikaitse teenuse tähenduses ( 54 ). See mõiste tähistab täpsemalt ülesandeid või teisisõnu missioone, mida kaitseväelased oma kohustuste raames täidavad. Samuti pole silmas peetud kõiki kaitseväelaste täidetavaid missioone, vaid üksnes „teatavaid eripäraseid missioone“ ( 55 ).

60.

Teiseks tuletan meelde, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaselt võib selle direktiivi ja direktiivi 2003/88 eeskirjadest üldiselt kõrvale kalduda, kui kõnealused tegevused, sh kaitseväelaste teatavad tegevused, satuvad oma eripära tõttu nende eeskirjade kohaldamisega vältimatult vastuollu või teisisõnu, kui nimetatud eeskirjade kohaldamise korral ei saa neid tegevusi nõuetekohaselt teha.

61.

Nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, on selle sätte eesmärk seega arvestada vajadustega, mis kaasnevad ELL artikli 4 lõikes 2 toodud „riigi põhifunktsioonide“ ( 56 ) alla kuuluvate teatavate avaliku huvi ülesannetega, millest osa täidavad kaitseväelased. Mõistagi oli liidu seadusandja eesmärk tagada, et direktiiviga 89/391 ei kehtestataks niisugust raamistikku, mis takistaks nende ülesannete nõuetekohast täitmist ( 57 ). Nagu väidab Prantsuse valitsus, selle direktiivi artikli 2 lõike 2 esimene lõik tagab niisiis selle, et liit austaks kõnealuseid põhifunktsioone, mille alla kuuluvad ka relvajõud ( 58 ), ja seega tuleb selle tõlgendamisel võtta arvesse nimetatud artikli 4 lõiget 2.

62.

Kolmandaks ei tohi siiski mööda vaadata nende üksikisiku õiguste olulisusest, millest direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik lubab kõrvale kalduda. Direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud üldpõhimõtete ning tööohutuse ja -tervishoiu nõuete eesmärk on luua miinimumtagatised, millest saavad kasu kõik töötajad ainuüksi töötaja staatuse tõttu, olenemata sellest, millises tegevusvaldkonnas nad oma töökohustusi täidavad. ( 59 ) Seega on nende direktiivide kohaldamisala sihilikult määratletud iseäranis laialt. See lai kohaldamisala on kooskõlas ka liidule antud pädevustega ( 60 ). Elu- ja töötingimuste parandamine ning samal ajal ka nende ühtlustamine on koguni üks liidu eesmärke ( 61 ). Seetõttu on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et direktiivi 2003/88 nõuded maksimaalse tööaja ja minimaalse puhkeaja või tasustatud põhipuhkuse kohta kujutavad endast olulise tähtsusega liidu sotsiaalõigusnorme. ( 62 ) Tööohutus ja -tervishoid, õigus õiglastele töötingimustele, õigus tööaja mõistlikule piiramisele või õigus puhkeajale on toodud välja põhiõigustena nii erinevates rahvusvahelistes õigusaktides ( 63 ) kui ka liidu tasandil ühenduse 1989. aasta hartas töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta ( 64 ) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 31 – need kohalduvad samuti „töötajatele“ üldiselt, sh kaitseväelased. ( 65 )

63.

Sellest tulenevalt tuleks direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud erandit Euroopa Kohtu hinnangul tõlgendada nii, et selle ulatus oleks piiratud sellega, „mis on liikmesriikide jaoks asjaomase erandiga kaitstavate huvide kaitseks rangelt vajalik“. ( 66 )

64.

Nagu väidab Prantsuse valitsus, annab minu arvates direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik, tõlgendatuna lähtuvalt ELL artikli 4 lõikest 2, igale liikmesriigile kaalutlusõiguse, et määratleda, mis on liikmesriigi arvates tema riigisiseses kontekstis rangelt vajalik nii relvajõududele antud ülesannete täitmiseks kui ka riigi julgeoleku kaitsmiseks ja põhifunktsioonide toimimiseks ( 67 ).

65.

Nagu tuletasid meelde Sloveenia, Saksamaa ja Prantsuse valitsus, on liikmesriikidel erinevad relvajõudude kontseptsioonid, mis tulenevad ajaloost ( 68 ), geograafilisest asendist ning neid ähvardavatest konkreetsetest ohtudest üldisemalt. Lisaks on osa liikmesriike võtnud endale siduvamaid rahvusvahelisi kohustusi, mis nõuavad neilt eriliste ülesannete täitmist rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks, ja seetõttu vastab nende sõjaline võimsus rangematele kriteeriumidele ( 69 ). Need erinevused kajastuvad teataval määral tingimata liikmesriikide relvajõudude korralduses ja sõjaväe tingimustes.

66.

Siiski ei anna direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik isegi tõlgendatuna lähtuvalt ELL artikli 4 lõikest 2 liikmesriikidele õigust nimetatud direktiivi või direktiivi 2003/88 eeskirjadest kõrvale kalduda, tuginedes pelgalt oma riigi julgeoleku huvidele. Minu arvates peab liikmesriik, kes nõuab kõnealuse erandi kohaldamist, tõendama, et see on talle rangelt vajalik. Seega peab ta tõendama, et kõnealuste huvide kaitsmine ei oleks võimalik, kui kaitseväelastele kohaldataks ühes või mõlemas nimetatud direktiivis sätestatud eeskirju. ( 70 )

67.

Käesolevas asjas on Sloveenia, Hispaania ja Prantsuse valitsus sisuliselt seisukohal, et võttes arvesse asjaolu, et relvajõud kujutavad endast viimast abinõud riigi julgeoleku tagamiseks ( 71 ), nõuavad kõik neile antud ülesanded järjepidevat täitmist. Eelkõige peaksid relvajõud olema igal ajal võimelised reageerima riigi julgeolekuohtudele. Seega peaksid kaitseväelased olema kogu aeg relvajõudude käsutuses, et tagada nende suutlikkus viivitamatult sekkuda. Lisaks on niisuguste sekkumiste õnnestumiseks ja kaitseväelaste endi kaitsmiseks vajalik, et nad oleksid läbinud nõuetekohased koolitused ja treeningud. Ent see eeldaks kõrvalekaldumist direktiivi 2003/88 eeskirjadest ( 72 ). Prantsuse valitsus lisab, et järjepidevuse nõue avaldub ka ennetustegevuse ja ohtudeks valmistumise raames – vähemalt mõnedes liikmesriikides on kaitseväelased püsivalt mobiliseeritud, et tagada õhukaitse ja riigi äärealade kaitse – või järelevalvetegevuse raames. Praeguses geopoliitilises kontekstis on see järjepidevuse nõue veelgi tungivam ( 73 ).

68.

Minu arvates on vaieldamatu, et relvajõudude tegevusele kehtib eriti tungiv järjepidevuse nõue. Sellegipoolest ei ole järjepidevus ja töötajate ulatuslik kättesaadavus omased üksnes relvajõududele. Tegelikult peaksid kõik avalikud teenused toimima järjepidevalt ja regulaarselt. ( 74 )

69.

Ent kui eelkõige tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna avalike teenuste järjepidevuse nõue võib õigustada seda, et nende valdkondade töötajad jäävad ilma teatavatest muudele töötajatele antud õigustest, nt streigiõigus ( 75 ), siis Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud eeskirjade kohaldamist kõnealustele töötajatele see nõue sisuliselt ei takista ( 76 ).

70.

Neljandaks tuleb meenutada, et isegi kui nende teenuste puhul tuleb kokku puutuda sündmustega, mis ei ole määratluse kohaselt ettenähtavad, on Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt siiski võimalik ette planeerida tegevusi, mida on vaja tavalistes tingimustes läbi viia ning mis lisaks langevad kokku sellise teenuse osutajate tavapäraste kohustustega, sealhulgas selles osas, mis puudutab töötajate ohutus- ja/või terviseriskide ärahoidmist ning tööaega ( 77 ). Teisisõnu leiab Euroopa Kohus, et sisuliselt on võimalik täita nimetatud teenuste järjepidevuse nõuet ning järgida seejuures direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud eeskirju, eelkõige planeerides tegevust ja kasutades tööjõu rotatsiooni, ning et piirangud, mis niisuguse planeerimisega töötajate jaoks kaasnevad, on kõnealuste töötajate töötervishoiu ja -ohutusega seotud õiguste kõrval teisejärgulised. ( 78 )

71.

Selle kohtupraktika kohaselt on olukord erinev, kui see tegevus toimub erakorralistes tingimustes, nagu loodus- ja tehnoloogilised katastroofid, atentaadid või suurõnnetused. Sellisel juhul on direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaldamine tervishoiu, julgeoleku ja avaliku korra valdkonna teenustele Euroopa Kohtu hinnangul õigustatud. Euroopa Kohus tunnistab, et kõikide direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud eeskirjade järgimise korral oleks nimetatud valdkondades ülesannete nõuetekohane – ja eelkõige järjepidev – täitmine raskendatud. Samuti tunnistab Euroopa Kohus, et need tingimused võivad kujutada töötajate turvalisusele ja/või tervisele märkimisväärset ohtu ning et tööandjalt ei saa mõistlikult nõuda kutsealaste riskide tõhusat vältimist ega tööaja planeerimist, mis oleks kooskõlas eelnimetatud eeskirjadega. ( 79 )

72.

Kuigi nimetatud kohtupraktikat tuleks minu arvates selles osas, mis puudutab kaitseväelasi, kohandada, nagu selgitan käesoleva ettepaneku punktis 78 ja järgmistes punktides, järeldub sellest siiski, et üksnes relvajõudude tegevuse järjepidevuse nõue ei tõenda vajadust jätta kõik kaitseväelased püsivalt direktiivi 2003/88 või 89/391 eeskirjade kohaldamisalast välja.

73.

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla otsus Sindicatul Familia Constanţa jt ( 80 ), milles Euroopa Kohus otsustas, et „teatav avaliku teenistuse tegevus on ka tavatingimustes sedavõrd eripärane, et satub seetõttu vältimatult vastuollu tööaja planeerimisega direktiivis 2003/88 sätestatud nõuete kohaselt“. ( 81 )

74.

Nimelt ei saa minu arvates sellest otsusest järeldada, et kõik kaitseväelased võib püsivalt selle direktiivi eeskirjade kohaldamisalast välistada. Nimetatud kohtuotsuse arutluskäiku tuleb vaadelda selle aluseks olnud kohtuasja kontekstis. Tuletan meelde, et selles käsitleti hooldusvanema funktsiooni, mis seisneb eriti haavatava lapse püsivalt ja pikaajaliselt enda koju ning perekonda võtmises. Ent Euroopa Kohus märkis, et see, kui hooldusvanematele võimaldataks regulaarselt lahusolemist nende hoole alla antud lapsest pärast teatud arvu töötunde või sellistel ajavahemikel nagu iganädalased puhkepäevad või põhipuhkus, oleks vastuolus neile antud ülesandega. Samuti ei olnud mõistlik seada sisse hooldusvanemate roteerimise süsteemi, sest niisugune süsteem oleks kahjustanud eelkõige hooldusvanemate ja nende vastutusel oleva lapse vahelist sidet. ( 82 )

75.

Kokkuvõttes on selles otsuses käsitletud niisugust omalaadset juhtu, kus ühte ülesannet võib sisuliselt täita ainult üks ja sama töötaja. Seega ei kehti sama liikmesriikide kõikide kaitseväelaste kohta. Kuigi relvajõud kollektiivina peavad täitma oma ülesandeid pidevalt, ei käi see igal tingimusel kõikide nende hulka kuuluvate kaitseväelaste kohta. ( 83 )

76.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 86 ja järgmistes selgitan, ei võimalda teatavad kaitseväelaste ülesanded tõepoolest oma laadilt direktiivis 2003/88 sätestatud eeskirjade kohaldamist. Kohtuotsus Sindicatul Familia Constanţa jt ( 84 ) võib samuti õigustada kaitseväelaste püsivat välistamist selle direktiivi kohaldamisalast. Nagu komisjon kohtuistungil sisuliselt väitis, võivad mõned kaitseväelased täita väga head kvalifikatsiooni või ranget konfidentsiaalsuskontrolli nõudvaid ülesandeid, mistõttu on neid raske asendada. ( 85 ) Samuti ei saa välistada, et eriüksustel, kes kuuluvad näiteks liikmesriikide erijõududesse, on ainsana teatavad pädevused ja nad on tugevalt spetsialiseerunud teatavat liiki ülesannete jaoks, mistõttu nende liikmeid on raske asendada. ( 86 )

77.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimene lõik ei luba liikmesriikidel püsivalt jätta kõiki kaitseväelasi nimetatud direktiivi või direktiivi 2003/88 eeskirjade kohaldamisalast välja. ( 87 ) Need kaks direktiivi on sisuliselt kohaldatavad ka kaitseväelastele ( 88 ). Nende kohaldamisalast jäävad välja üksnes teatavad relvajõudude tegevused, mille eripära satub nende kahe direktiivi eeskirjade kohaldamisega vältimatult vastuollu.

78.

Nagu väidab Saksamaa valitsus, tuleb nimetatud direktiivide kohaldamiseks seega eristada kaitseväelaste erinevaid tegevusi ( 89 ). Nagu ma eespool märkisin, kuigi Euroopa Kohtu senist kohtupraktikat, milles eristatakse tavatingimusi ja erakorralisi tingimusi, tuleb kaitseväelaste puhul kohandada, annab see siiski tarvilikke juhiseid.

79.

Täpsustan kõigepealt, et siinkohal ei ole tegu vastandusega kaitseväelaste rahuaja ja sõjaaja tegevuste vahel.

80.

Mõistagi juhul, kui mõni liikmesriik kuulutab sõja või kui esineb tõsiseid rahvusvahelisi pingeid, mis kujutavad endast sõjaohtu, võib see liikmesriik niisugustel erakorralistel tingimustel direktiividest 89/391 ja 2003/88 kõrvale kalduda. Siiski ei piirdu esimese direktiivi artikli 2 lõikes 2 sätestatud erand üksnes niisuguse juhuga. ( 90 ) Selles osas ühinen Euroopa Kohtus esindatud valitsustega, kes väitsid, et praeguses geopoliitilises kontekstis ei ole vastandus rahuaja ja sõjaaja vahel enam relvajõudude toimimise seisukohalt määrav. ( 91 )

81.

Nagu soovitab Saksamaa valitsus, tuleb minu arvates tegelikult eristada tavapärast teenistust, mille puhul on direktiivid 89/391 ja 2003/88 kohaldatavad (jaotis b), relvajõudude tõelistest eripärastest tegevustest – eeskätt nendest, mis toimuvad sõjaliste operatsioonide ja operatiivse ettevalmistuse raames –, mille puhul nimetatud direktiive ei kohaldata (jaotis c). Sisuliselt võimaldab niisugune tõlgendus minu arvates tasakaalustatult ühitada ühelt poolt nende kahe direktiivi nõuded ning teiselt poolt liikmesriikide julgeoleku kaitsmise ja põhifunktsioonide toimimise ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses (jaotis d). Siiski ei saa välistada, et mõni liikmesriik tõendab, et tema relvajõududele kehtivad eripärased piirangud õigustavad rohkem kõrvalekaldumist direktiivist 2003/88 (jaotis e).

82.

Nagu väitis Saksamaa valitsus, peavad kaitseväelased tavatingimustel osalema iga päev arvukates tegevustes, mis on sageli samad või sarnased ametnike omadega ega hõlma ka nendest rohkem eripärasid, mis oleksid direktiivide 89/391 ja 2003/88 eeskirjade kohaldamisega vastuolus. Seega peaksid need direktiivid olema nimetatud tegevustele ühtviisi kohaldatavad. Miski ei õigusta seda, et niisuguses olukorras puutuvad kaitseväelased ametnikest rohkem kokku tervise ja ohutusega seotud riskidega.

83.

Kui kaitseväelased täidavad oma harilikul teenistuskohal tavapäraseid ülesandeid – hõlmaku need hooldust, haldust, koolitamist või, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 102 ja järgmistes punktides täpsustan, turvamist, järelevalvet ning pidevat kohalolekut –, siis on neid ülesandeid võimalik ette planeerida, sealhulgas selles osas, mis puudutab töötajate ohutus- ja/või terviseriskide ärahoidmist ning tööaega. Lisaks sellele, nagu väidab Saksamaa valitsus, ei ole töötajate kättesaadavusega seotud piirangud, mille eesmärk on tagada teenuste järjepidevus, sisuliselt ületamatud.

84.

Sellisel juhul peab tööandja ühelt poolt järgima direktiivis 89/391 sätestatud üldpõhimõtteid – ennetama kutsealaseid riske, analüüsima vältimatuid riske, tõrjuma riske nende tekkefaasis, kohandama tööd kaitseväelase järgi jne. ( 92 )

85.

Teiselt poolt kohaldatakse ka direktiivis 2003/88 sätestatud tööaega käsitlevaid eeskirju. Eelkõige tuleb määratleda kaitseväelaste igapäevane ja iganädalane tööaeg, järgides selles direktiivis seatud piiranguid. Siiski on selles sätestatud võimalused teha konkreetseid erandeid, mis vastupidi sellele, mida väidab Prantsuse valitsus, on kaitseväelaste tavapärase teenistuse korral asjakohased. Pean silmas eelkõige direktiivi 2003/88 artikli 17 lõike 3 punkte b ja c, mis võimaldavad nimetatud direktiivis sätestatud erinevatest õigustest kõrvale kalduda ( 93 ) vastavalt turvamis- ja järelevalvetoimingute puhul, mis nõuavad vara ja isikute kaitsmiseks pidevat kohalolekut, ning tegevuste puhul, mis nõuavad teenuse järjepidevust. Asjaolu, et kaitseväelasi ei ole selles sättes sõnaselgelt nimetatud, ei ole asjakohane, kuna loetletud töötajad ja tegevused on üksnes näitlikud. ( 94 ) Nagu komisjon kohtuistungil märkis, annavad need erandid suurema paindlikkuse, et tagada teenuse järjepidevus ( 95 ).

86.

Loomulikult on relvajõududel eripäraseid tegevusi, mis satuvad oma eripära tõttu direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud eeskirjade kohaldamisega vältimatult vastuollu. Nagu rõhutasid Euroopa Kohtus esindatud valitsused, on relvajõududel selles osas eelkõige võrreldes politsei või tuletõrjega vaieldamatu eripära, mida Euroopa Kohus oma kohtupraktikas siiani analüüsima on pidanud, kuna see puudutab suurt osa relvajõududele antud ülesannetest.

87.

Minu arvates kuuluvad nende eripäraste tegevuste hulka esiteks ülesanded, mida relvajõud täidavad sõjaliste operatsioonide raames. Nimelt on relvajõudude kasutamine niisuguste operatsioonide raames eeldatavasti erakorraline. ( 96 ) Lisaks sellele, kui niisugused operatsioonid on relvajõudude osutatavate avalike teenuste keskmes, on selge, et kui kaitseväelased saadetakse näiteks kriisiohjamise operatsiooni raames mõnda kolmandasse riiki, ei võimalda nende tegevused kutsealaste riskide tõhusat ennetamist ( 97 ) või tööaja planeerimist direktiivides 89/391 ja 2003/88 sätestatud eeskirjade kohaselt. ( 98 )Esiteks, nagu väitis Saksamaa valitsus, kaasnevad ülesannete pideva täitmisega niisuguste operatsioonide ajal konkreetsed sõjaväelised piirangud ning juhtkond peab tagama selle pidevuse, kasutades inim- ja materiaalseid ressursse, mis on paratamatult piiratud. See eeldab kõikide lähetatud üksuste vahelist koostööd ja, nagu rõhutab Prantsuse valitsus, üksnes kollektiivset ajaplaneerimist. Teiseks on ülesannete planeerimine eriti keeruline, kuna need sõltuvad potentsiaalse vaenlase käitumisest või muudest, eeskätt keskkondlikest või geograafilistest tingimustest, mille üle tööandjal on vähe kontrolli või pole seda üldse. Kolmandaks, mis kõige tähtsam, kaitseväelaste tööohutust ja -tervishoidu, sh tööaja piiramist, puudutavad õigused ei saa kaaluda üles operatiivvajadusi, ilma et need ohustaksid nende samade operatsioonide õnnestumist. Sellistel juhtudel peavad kaitseväelaste kättesaadavus ja pühendumus olema täielikud. ( 99 )

88.

Minu arvates kehtib see sisuliselt nii välisoperatsioonide kohta, mille korral lähetatakse relvajõud välismaale, nagu eelmises punktis kirjeldati, kui ka riigisiseste operatsioonide kohta, mille korral kasutab liikmesriik relvajõude omaenda territooriumil. Nimelt tuleb siinkohal meeles pidada relvajõudude kui viimase abinõu rolli. Üldjuhul kasutatakse relvajõude sellisel viisil jällegi üksnes erakorralistel tingimustel. Relvajõud kutsutakse appi, kui erakorraliste sündmuste, nagu juba toimunud või kohe toimuvate looduskatastroofide või terrorirünnakute tõttu tsiviilvõimude vahenditest enam ei piisa ning avaliku korra tagamiseks ja üldsuse kaitsmiseks on vaja võtta samavõrd erakorralised meetmed. ( 100 ) Niisugustes tingimustes ei saa nõuda kaitseväelaste kutsealaste riskide ennetamist ega tööaja planeerimist direktiivide 89/391 ja 2003/88 kohaselt. ( 101 )

89.

Teiseks hõlmavad relvajõudude eripärased tegevused minu arvates kaitseväelaste esmast väljaõpet, treeninguid ja õppusi, mis on vajalikud operatiivse ettevalmistuse tagamiseks. Olgugi et need tegevused toimuvad tavapärastes tingimustes ja on kooskõlas relvajõudude tavapäraste kohustustega, ( 102 ) olen seisukohal, et neil on siiski eripärased omadused, mis on oma laadilt direktiivide 89/391 ja 2003/88 kohaldamisega vastuolus. ( 103 ) Nimelt, lisaks sellele, et relvajõud peavad eelkõige sõjaliste operatsioonide raames kaitsma riigi julgeolekut ja liikmesriikide olulisi huve, tuleb neil selleks ka valmistuda. Ent nagu rõhutasid Sloveenia ja Prantsuse valitsused, on niisuguste operatsioonide õnnestumiseks ja kaitseväelaste ohutuse tagamiseks oluline, et see ettevalmistus toimuks tingimustes, mis oleksid võimalikult ligilähedased nendele, millega nad peaksid silmitsi seisma reaalse lähetuse korral. Seega peavad nad olema valmis väsimuseks, kollektiivseks distsipliiniks, vaenlase vägivallaks ja karmideks töötingimusteks. Esialgne väljaõpe, treeningud ja õppused peavad seega toimuma nii päeval kui ka öösel ning mõnikord pika ajavahemiku jooksul, ilma et direktiivis 2003/88 sätestatud eelkõige vaheaega ja öötööd puudutavad eeskirjad seda takistaksid. ( 104 )

90.

Kolmandaks leian, et liikmesriikidel peaks olema võimalik neile anda tuleva kaalutlusõiguse ( 105 ) kohaselt määrata oma õiguses teised relvajõudude tegevused, millele direktiivid 89/391 ja 2003/88 ei kohaldu, eeldusel et need tegevused on eripärased ja liikmesriigid tõendavad, et see on kõnealuste tegevuste nõuetekohaseks toimumiseks rangelt vajalik ( 106 ).

91.

Täpsemalt öeldes ei ole direktiivide 89/391 ja 2003/88 eeskirjad ajal, mil kaitseväelased osalevad kõikides nendes eripärastes tegevustes, ajutiselt kohaldatavad. ( 107 ) Siiski peavad liikmesriigid esimese direktiivi artikli 2 lõike 2 teise lõigu kohaselt hoolitsema selle eest, et asjaomaste kaitseväelaste ohutus ja tervis oleksid tagatud nii hästi kui võimalik, pidades silmas ühelt poolt selle direktiivi eesmärke ja teiselt poolt operatiivvajadusi.

92.

Samuti juhin tähelepanu sellele, et praktikas jääb loomulikult iga liikmesriigi ülesandeks hinnata, kas tegu on erakorraliste tingimustega, mis õigustavad kaitseväelaste kasutamist sõjalistes operatsioonides ja seda tehes kõrvale kaldumist direktiividest 89/391 ja 2003/88. Üksnes liikmesriigid peavad hindama, millal on nende olulised huvid või rahvusvaheline rahu ohustatud, ja määrama, kuidas on asjakohane reageerida. Otsus kasutada operatsiooni jaoks relvajõude on sõjaline valik, mis iseenesest ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse. Direktiivides 89/391 ja 2003/88 kaitseväelastele antud tervishoiu ja ohutusega seotud õigused ei saa seega niisugust otsust mõjutada. ( 108 ) Siinkohal ei välista ma võimalust, et mõni liikmesriik võib hiljutiste tema vastu suunatud rünnakute ja oma luureteenistuste analüüsi põhjal üldisemalt arvata, et ta seisab silmitsi erakorraliselt suure terrorismiohuga, mis õigustab kaitseväelaste kasutamist tema territooriumil riigisiseses operatsioonis.

93.

Minu pakutud tõlgendus direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimesele lõigule võimaldab minu arvates tasakaalustatult ühitada ühelt poolt kaitseväelastele kui töötajatele selles direktiivis ja direktiivis 2003/88 antud tööohutuse ja ‑tervishoiuga seotud õigused, sh tööaja piiramine, ning teiselt poolt relvajõudude vajadused. ( 109 )

94.

Minu hinnangul tagab see tõlgendus kooskõlas direktiivi 2003/88 eesmärgiga kaitseväelastele eelkõige piisava puhkuse, ( 110 ) kui kõnealuste eeskirjade eiramine ei ole vältimatu, ning tänu sellele suudavad nad osaleda veelgi tõhusamalt eripärastes tegevustes, mis nõuavad neilt täielikku kättesaadavust ja pühendumust. ( 111 )

95.

Ma ei usu, et nimetatud tõlgendus seab tõepoolest kahtluse alla kaitseväelaste kättesaadavuse põhimõtte ( 112 ) sellisena, nagu seda nähakse eelkõige Prantsuse õiguses: Prantsuse valitsuse kohaselt on nimetatud põhimõte ELL artikli 4 lõik 2 tähenduses seotud Prantsuse Vabariigi rahvusliku identiteediga, kuna see tagab relvajõudude vaba käsutamise, mis on Prantsuse õiguskorras põhiseaduslik norm ( 113 ).

96.

Isegi kui eeldada, et kättesaadavuse põhimõte on tõepoolest seotud mõistega „rahvuslik identiteet“ ( 114 ), siis on tõlgendus, mida ma käesolevas ettepanekus pakun, piisavalt paindlik, et see ei raskendaks relvajõudude eripäraseid tegevusi, eelkõige sõjalisi operatsioone. Seega ei takista see Prantsuse Vabariigil ega teistel liikmesriikidel oma relvajõude vabalt käsutada. Samuti ei sea see kahtluse alla seda, et kaitseväelased peavad täitma oma ülesandeid igal ajal ja igas kohas, kui pädevad ametiasutused seda vajalikuks peavad, ega ka seda, et niisuguste operatsioonide ajal peavad kaitseväelaste kättesaadavus ja pühendumus olema täielikud. ( 115 )

97.

Kokkuvõttes tuleneb minu pakutud tõlgendusest, et direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu kohaselt on direktiiv 2003/88 kaitseväelastele kohaldatav. Siiski on kaitseväelased selle direktiivi kohaldamisalast ajutiselt välistatud, kui nad osalevad relvajõudude teatavates eripärastes tegevustes, eelkõige sõjaliste operatsioonide ning nendeks ettevalmistavate väljaõppe, treeningute ja õppuste raames. Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 76 mainisin, siis lisaks sellele võimaldab see säte teatavad kaitseväelased direktiivi 2003/88 eeskirjade kohaldamisalast püsivalt välistada. ( 116 )

98.

Prantsuse valitsus oli aga seisukohal, et liikmesriikidel peaks olema õigus jätta kõik oma relvajõudude kaitseväelased direktiivi 2003/88 eeskirjade kohaldamisalast püsivalt välja, kui ta on võtnud endale, nagu seda on teinud Prantsuse Vabariik, rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamisega seotud olulised rahvusvahelised ülesanded ning kui seetõttu on tema sõjalised kohustused struktuurselt suuremad kui teistel riikidel.

99.

Sellega seoses märgin, et Euroopa Kohus suhtub üldiselt ettevaatlikult väidetesse, mille kohaselt õigustavad liikmesriigi julgeoleku- ja eelkõige kaitsevajadused seda, et riik kaldub täielikult ning püsivalt liidu õigusnormidest kõrvale. Huvide tasakaalustamiseks ja proportsionaalsuse tagamiseks nõuab Euroopa kohus üldiselt üksikasjalikumat käsitust. ( 117 ) Tuletan meelde, et ka direktiivi 89/391 artikli 2 lõike 2 esimese lõigu sõnastuses viidatakse üksnes relvajõudude „teatavatele eripärastele tegevustele“ ja mitte relvajõududele kui tervikule.

100.

Sellegipoolest mõistan, et liikmesriigis, kus lisaks kaitseväelaste tavapärastele tegevustele peab märkimisväärne hulk kaitseväelasi riigi rahvusvaheliste erikohustuste tõttu pidevalt osalema välisoperatsioonidel või võitlema omaenda territooriumil riiki ähvardava terrorismiohuga ning kus geopoliitilise olukorra tõttu tuleb vahet pidamata tagada teatavate heidutusmissioonide toimumine – pärast Ühendkuningriigi lahkumist Euroopa Liidust on Prantsusmaa ainus liikmesriik, kellel on tuumarelvad –, on direktiivi 2003/88 eeskirju isegi teatavale osale kaitseväelastest ja nende tegevustest väga keeruline kohaldada. Eelkõige ei saa välistada, et nendest arvukatest kohustustest tulenevad eriomased piirangud ja tegevused eeldavad kaitseväelastelt suuremat kättesaadavust. Lisaks tuletan meelde, et isegi EL lepingus tunnustatakse teatavate liikmesriikide – kelle hulka kuulub mõistagi ka Prantsuse Vabariik – eripärast sõjalist seisundit. ( 118 ) Seega ei saa täielikult välistada, et nende eriasjaolude tõttu ja võttes arvesse liikmesriikidele antavat kaalutlusõigust ( 119 ), võib mõni nendest riikidest tõendada vajadust sellest direktiivist kõrvale kalduda suuremal määral kui käesolevas ettepanekus käsitletud, näiteks välistades püsivalt suurema osa oma relvajõududest selle direktiivi kohaldamisalast ja hinnates niisuguse välistamise vajadust regulaarselt uuesti.

101.

Siiski ei ole käesolevas asjas tarvis võtta selles küsimuses lõplikku seisukohta. Selle üle peavad otsustama liikmesriikide riigisisesed kohtud ja vajaduse korral ka Euroopa Kohus eelotsusetaotluse või kohustuste rikkumise hagi raames.

102.

Mis puutub sõjaväerajatiste valvesse, mis on konkreetselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimese küsimuse ese, siis on nimetatud kohtu ülesanne kontrollida, kas see kuulub relvajõudude tavapärase teenistuse alla, mille puhul on direktiivi 2003/88 eeskirjad kohaldatavad, või eripäraste tegevuste alla, mis satuvad sellega vältimatult vastuollu. Pean siiski tarvilikuks anda kõnealusele kohtule mõned täpsustused, et võimaldada tal otsust teha.

103.

Sloveenia valitsuse antud selgituste kohaselt hõlmab valvetegevus sõjaväerajatiste ja teiste Sloveenia territooriumil asuvate strateegiliste hoonete kaitset, mis on antud relvajõududele ülesandeks. See tegevus peab jällegi toimuma järjepidevalt. Nagu ma juba märkisin, ei pea see järjepidevuse nõue siiski tingimata takistama direktiivi 2003/88 nõuetele vastavat planeerimist, eeldusel et see valve kujutab endast Sloveenia kaitseväelaste tavapärast ülesannet. Olukord oleks teisiti, kui valve toimuks erakorralistes tingimustes, eelkõige sõjalise operatsiooni raames, mille eesmärk on reageerida praegusele või tulevasele riigi julgeolekuohule.

104.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et selles konkreetses kohtuasjas oli B. K. iga kuu valves oma tavapärase töö raames. Ei väidetud, et seda valvetegevust oleks põhjendanud eriline julgeolekuvajadus erakorralistes tingimustes. Seega näib, et see valvetegevus kuulub tavapärase teenistuse alla ja sellest tulenevalt on direktiiv 2003/88 kohaldatav ( 120 ), kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus ( 121 ).

105.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et direktiivi 2003/88 artikli 1 lõiget 3 koostoimes direktiivi 89/391 artikli 2 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et kaitseväelased kuuluvad sisuliselt nende kahe direktiivi kohaldamisalasse. Siiski jäävad kaitseväelased nende kohaldamisalast välja, kui nad osalevad teatavates relvajõudude eripärastes tegevustes, mille eripära satub nende kahe direktiivi eeskirjade kohaldamisega vältimatult vastuollu. Sõjaväerajatiste valve nende tegevuste hulka põhimõtteliselt ei kuulu.

106.

Teise eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 2 punktiga 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ei arvestata tööaja hulka ega tasustata sellena aega, mil kaitseväelane peab valvetegevuse ajal viibima talle määratud kasarmus oma ülemuste käsutuses, kuid tegelikku tööd ei tee.

107.

Minu arusaama kohaselt koosneb Sloveenia õiguses üks osa kaitseväelaste valvetegevusest eeskätt töökohal valves oldud ajast. Selle raames peab kaitseväelane viibima oma teenistuskohas või mõnes muus tööandja määratud kohas ja olema oma ülemuste käsutuses, et täita vajaduse korral viivitamatult ülesandeid, mida nad talle annavad. Seda aega ei arvestata tööaja hulka ja kaitseväelasel on üksnes õigus saada valveaja lisatasu määraga 20% põhipalga tunnitasust.

108.

Esiteks on selge, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb niisugust töökohal valves oldud aega lugeda direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tähenduses tööaja hulka. Nimelt tuleb selle kohtupraktika kohaselt tööajaks lugeda igasugust ajavahemikku, mille jooksul töötaja peab füüsiliselt viibima tööandja määratud kohas ja olema tema käsutuses, et vajaduse korral viivitamatult oma teenuseid osutada. ( 122 )

109.

Teiseks tuleb sellegipoolest rõhutada, et artikli 2 punkt 1 ei anna iseenesest töötajatele õigusi. Seda tuleb tõlgendada koostoimes ühega direktiivi 2003/88 normatiivsetest sätetest, näiteks nimetatud direktiivi artikkel 3, milles on sätestatud õigus igapäevasele puhkeajale, või artikkel 6, milles on sätestatud 48‑tunnine iganädalane maksimaalne tööaeg.

110.

Ent nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 35 ja 36 märkisin, ei käsitleta direktiivis 2003/88 töötajate tasu. Ükski selle direktiivi säte ei kohusta liikmesriike kehtestama kindlat töötasu töökohal valvel oldud aja eest, mida tuleks lugeda nimetatud direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses tööaja hulka. Seega jääb igale liikmesriigile vabadus tasustada selliseid ajavahemikke oma äranägemise järgi.

111.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele, et direktiivi 2003/88 artikli 2 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sätestatud tööohutust ja -tervishoidu puudutavate eeskirjade kohaldamisel tuleb aega, mil kaitseväelane peab valvetegevuse ajal viibima talle määratud kasarmus oma ülemuste käsutuses, kuid tegelikku tööd ei tee, lugeda selle sätte tähenduses tervikuna tööaja hulka. Samas ei ole nimetatud sättega vastuolus riigisisesed õigusaktid, mille kohaselt arvestatakse seda aega teisiti ainult kaitseväelastele võlgnetava tasu arvutamisel.

112.

Tuginedes eeltoodud kaalutlustele, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Vrhovno sodišče Republike Slovenije (Sloveenia kõrgeim kohus) esitatud küsimustele järgmiselt: