1.

Saksamaa ja Austria prokuratuur on vastavalt direktiivi 2014/41/EL ( 2 ) alusel menetletavaid Euroopa uurimismäärusi taotlev asutus ja täitev asutus.

2.

Selles kohtuasjas väljastas Staatsanwaltschaft Hamburg (Hamburgi prokuratuur, Saksamaa) Euroopa uurimismääruse, et Staatsanwaltschaft Wien (Viini prokuratuur, Austria) annaks talle teavet Austrias asuva pangakonto kohta. Kuna viimati nimetatud riigi õiguse kohaselt on selle teabe andmiseks nõutav kohtu eelnev luba, taotles Viini prokuratuur seda Landesgericht für Strafsachen Wienilt (Viini liidumaa kriminaalkohus).

3.

See kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas raamotsuses 2002/584/JSK ( 3 ) ette nähtud Euroopa vahistamismääruste kontekstis prokuratuuri sõltumatust käsitlev kohtupraktika on ülekantav Euroopa uurimismäärustele.

4.

Artikkel 1 („Euroopa uurimismäärus ja selle täitmise kohustus“) näeb ette:

„1.   Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid käesoleva direktiivi kohaselt.

Euroopa uurimismääruse võib koostada ka selliste tõendite hankimiseks, mis on juba täitjariigi pädevate asutuste valduses.

2.   Liikmesriigid täidavad Euroopa uurimismäärust vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesolevale direktiivile.

3.   Riigisisese õiguse alusel kohaldatava kaitseõiguse raames ja kooskõlas riigi kriminaalmenetlusega võib Euroopa uurimismääruse koostamist taotleda kahtlustatav või süüdistatav või kahtlustatava või süüdistatava nimel tegutsev advokaat.

4.   Käesoleva direktiiviga ei muudeta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kinnistatud ELi lepingu artiklis 6, sealhulgas selliste isikute õigust kaitsele, kelle suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, ega muudeta õigusasutustele sellega seoses pandud kohustusi.“

5.

Artiklis 2 („Mõisted“) on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

6.

Artikkel 6 („Euroopa uurimismääruse koostamise ja edastamise tingimused“) sätestab:

„1.   Taotlev asutus või ametiisik võib Euroopa uurimismääruse koostada üksnes juhul, kui ta on veendunud, et täidetud on järgmised tingimused:

2.   Lõikes 1 osutatud tingimusi hindab taotlev asutus või ametiisik iga asja puhul eraldi.

3.   Kui määrust täitval asutusel või ametiisikul on alust arvata, et lõikes 1 osutatud tingimused ei ole täidetud, võib ta konsulteerida taotleva asutuse või ametiisikuga Euroopa uurimismääruse täitmise olulisuse üle. Pärast konsulteerimist võib taotlev asutus või ametiisik otsustada, et ta võtab uurimismääruse tagasi.“

7.

§-s 146 on märgitud:

„Prokuratuuri ametnikud peavad täitma kõrgemate ametnike ametlikke korraldusi.“

8.

§-s 147 on sätestatud:

„Järelevalve ja juhtimise eest vastutab:

9.

§ 4 lõikes 1 on kriminaaluurimine määratud prokuratuuri ülesandeks.

10.

Selle ülesande täitmisel peab prokuratuuril olema teatavate eriti invasiivsete uurimistoimingute tegemiseks kohtu eelnev luba (§-d 101 ja 105).

11.

Nende toimingute hulka kuulub teabe kogumine pangakontode ja -tehingute kohta (§ 109 lõige 4 koostoimes § 116 lõikega 4).

12.

§ 55c kohaselt on Euroopa uurimismäärust täitma pädev prokuratuur, kelle tööpiirkonnas tuleb taotletud toiming teha.

13.

§ 55e näeb ette, et prokuratuuri otsus, millega Euroopa uurimismäärus täidetakse, peab sisaldama: i) teavet prokuröri määramise, kahtlustatava isiku tuvastamise, võimaluse korral faktiliste asjaolude kirjelduse ja nende kvalifitseerimise kohta ning teavet selle isiku õiguste kohta, kelle suhtes toiming tehakse; ii) tehtava toimingu kirjeldust; iii) põhjendusi, mis tõendavad toimingu õiguspärasust, ja iv) Euroopa uurimismääruse koopiat.

14.

Hamburgi prokuratuur viib A ja teiste tuvastamata isikute ( 7 ) suhtes läbi kriminaalmenetlust, milles ta edastas asjaolude väljaselgitamiseks ja eelkõige tegude toimepanijate tuvastamiseks Viini prokuratuurile Euroopa uurimismääruse. Ta palus ühte Austria pangakontot puudutavate teatavate dokumentide koopiaid ajavahemiku 1. juunist kuni 30. septembrini 2018 kohta.

15.

Viini prokuratuur taotles Landesgericht für Strafsachen Wienilt (Viini liidumaa kriminaalkohus, Austria) StPO § 109 lõike 4 ja § 116 alusel luba tutvuda pangakontode ja -tehingute andmetega, mistõttu panka kohustataks edastama Euroopa uurimismääruses nimetatud dokumendid.

16.

Nimetatud kohus märgib enne loa andmist, et kuna on oht, et Saksa prokuratuur saab täitevvõimult otseselt või kaudselt individuaalseid korraldusi või juhiseid, ei saa teda Euroopa Kohtu ( 8 ) sõnul pidada Euroopa vahistamismääruse teinud õigusasutuseks. Ta lisab, et sama järelduse võib üle kanda ka Hamburgi prokuratuuri tehtud Euroopa uurimismääruse täitmisest keeldumiseks.

17.

Kuigi direktiivis 2014/41 on taotleva asutusena nimetatud prokuratuuri, ei vasta kõik liikmesriikide prokuratuurid kohtute puhul nõutavale sõltumatuse nõudele. Kui Euroopa Kohtu Euroopa vahistamismäärust käsitlev kohtupraktika oleks Euroopa uurimismääruse suhtes kohaldatav, tuleks direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i kasutatud mõistet „prokurör“ tõlgendada nii, et see ei hõlma selliseid prokuratuure, kelle puhul esineb oht, et nad saavad individuaalseid juhiseid täitevvõimult, nagu Hamburgi prokuratuur. ( 9 )

18.

Nendel asjaoludel esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas mõisteid „õigusasutus“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, artikli 1 lõike 1 tähenduses ning „prokurör“ sama direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses tuleb tõlgendada nii, et need hõlmavad ka liikmesriigi prokuratuure, mille puhul esineb oht, et Euroopa uurimismääruse tegemist puudutava otsuse raames saavad nad otseselt või kaudselt selliselt täitevvõimu organilt nagu Hamburgi justiitsminister individuaalseid korraldusi või juhiseid?“

19.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 2. augustil 2019 koos taotlusega kohaldada kiirmenetlust.

20.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Austria, Hispaania, Madalmaade, Poola ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsustama, kas ta lubab teha uurimistoimingut, mida Viini prokuratuur temalt taotleb. Paistab, et kui Saksamaa prokuratuur ei oleks selle taotluse ettevalmistamisse sekkunud, siis ei oleks riigisiseses õiguses raskusi taotlust vastu võtta ja vajaduse korral rahuldada.

22.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei leia vastupidist, eeldan ma, et kui sama Viini prokuratuuri taotlus oleks esitatud Austria politsei (st täitevvõimust sõltuv organ) taotlusel, ei takistaks see tegur iseenesest sellel kohtu taotlust menetleda.

23.

Kui see on nii, siis ma ei mõista, milles oleks probleem, isegi kui Saksamaa prokuratuuri ei saaks (täitevvõimust sõltumatuse puudumise tõttu) kvalifitseerida „õigusasutuseks“, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks otsustada taotluse üle, mis on talle esitatud Hamburgi prokuratuuri taotlusel ja mis pärineb vahetult Viini prokuratuurist (mis tegutseb riigisisese õiguse kohaselt „täitva asutuse või ametiisikuna“).

24.

Lisaks ei ole ka Austria prokuratuur täitevvõimust sõltumatu, nagu on Euroopa Kohus juba otsustanud. ( 10 ) Mulle näib, et see ei takista tal esitada StPO § 109 punkti 4 ja § 116 asjaoludel eelotsusetaotluse esitanud kohtule taotlusi selliste uurimistoimingute tegemiseks, mida ta peab kohaseks.

25.

Sama kehtib politsei või teiste haldusasutuste ( 11 ) kohta. Seega on küsimus selles, kas kohus peaks seetõttu, et Austria prokuratuur ei ole sõltumatu, jätma rahuldamata talle politsei või nende teiste haldusasutuste algatusel Viini prokuratuuri esitatud taotluse pangakonto dokumentidega tutvumiseks.

26.

Tegelikult ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsuse tegemiseks (kas uurimistoimingut lubada või mitte) oluline mitte niivõrd taotluse päritolu kui just tema enda õigusemõistmise funktsioon. Kui isegi Austria prokuröri (kes ei ole täitevvõimust sõltumatu) tehtud Euroopa vahistamismäärus võib olla tõhus pärast selle proportsionaalsust kontrolliva pädeva riigisisese kohtu ( 12 ) poolt heakskiidu saamist, võib sama põhimõtet a fortiori kohaldada uurimistoimingute suhtes, mille mõju asjaomase isiku elule on tunduvalt väiksem kui see, mis tuleneb Euroopa vahistamismäärusest.

27.

Lisaksin veel, et liidu õigus sisaldab norme, mis kohustavad liikmesriikide haldusasutusi tegema omavahel koostööd, et saada finantsasutustelt teatavaid andmeid seal avatud pangakontode kohta. ( 13 ) See koostöökohustus ei nõua, et taotluse esitanud asutus oleks täitevvõimust sõltumatu.

28.

Liidu õiguses on seega lubatud liikmesriigi haldusasutustel (mis oma olemuselt ei ole sõltumatud) taotleda teise liikmesriigi ametiasutustelt pangakontode kohta konkreetset teavet, mida viimased on üldjuhul kohustatud neile välja andma. Sellest vaatenurgast ei oleks põhimõttelist probleemi kohaldada sama kriteeriumi prokuratuuride suhetele selles valdkonnas, kui nad tegutsevad Euroopa uurimismääruse teinud või seda täitva asutustena.

29.

Direktiiv 2014/41 võeti vastu ELTL artikli 82 lõike 1 alusel, mille kohaselt põhineb õigusalane koostöö kriminaalasjades vastastikuse tunnustamise põhimõttel.

30.

Euroopa uurimismäärus on määratletud kui liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid. ( 14 )

31.

Direktiiv 2014/41, mis asendab erinevaid vastastikuse õigusabi konventsioone ( 15 ), peaks muutuma ainsaks normatiivseks vahendiks uurimistoimingute läbiviimisel ja tõendite hankimisel Euroopa ruumis. Selle eesmärk on hõlbustada ja kiirendada tõendite kogumist ja edastamist liidus ning parandada uurimismenetluste tõhusust.

32.

Euroopa uurimismääruse kõige olulisem eripära, kuivõrd see on käesoleva eelotsusetaotluse jaoks oluline, on see, et direktiivis 2014/41 on sätestatud kaks „taotleva asutuse“ kategooriat:

33.

Direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i on (õigus)asutuste hulgas, kes teevad Euroopa uurimismäärusi, nimetatud konkreetselt prokuröri. Seni ei ole olnud mingit kahtlust, et see ühemõtteline nimetamine võimaldas pädevatel prokuröridel (vastavalt oma riigisisestele õigusaktidele) selliseid määrusi otse väljastada.

34.

Nagu ma selgitasin, tekkisid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused pärast kohtuotsust OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuur) seoses mõistega „õigusasutus“ raamotsuse 2002/584 kontekstis. Kuna selles kohtuotsuses sedastati, et Saksamaa prokuratuur ei vasta Euroopa vahistamismääruse tegemiseks vajalikele sõltumatuse nõuetele, tekib asja menetleval kohtul küsimus, kas see prokuratuur ei vasta ka Euroopa uurimismääruse tegemise nõuetele, kuna ta ei ole sõltumatu õigusasutus ( 19 ).

35.

Selle seisukohaga nõustumine tähendaks, et Saksamaal ei saa prokuröre pidada taotlevaks asutuseks direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses ja et nende väljastatud Euroopa uurimismäärused vajavad kinnitamist. Teisisõnu tähendaks see nende liigitamist alapunkti ii alla. Sellest tulenevalt ja vastupidi selle sama alapunkti ii sõnastusele ei saaks nad tegutseda ka teiste (haldus)asutuste tehtud Euroopa uurimismääruseid kinnitava asutusena.

36.

Järgnevates punktides kaitsen ma seisukohta, et väljendit „õigusasutus“ ei pea tingimata tõlgendama kõikides õigusalast koostööd kriminaalasjades käsitlevates õigusaktides ühtemoodi.

37.

Leian, et liidu esmasest õigusest ei tulene ühtegi nõuet, et see tõlgendus peaks olema ühtne. Võiks arvata, et selle mõiste ühtne määratlus, mis kehtib kõikides õigusalase koostöö valdkondades kriminaalasjades, lihtsustaks tõlgendamisraskusi. Arvan pigem vastupidi: niisugusele tõlgendamise kiusatusele järeleandmine tekitaks rohkem probleeme, kui see näiliselt lahendab.

38.

Liidu seadusandja võib vabalt lugeda selle mõiste sisse – tingimusel, et ta järgib selle põhisisu, st ei laienda seda mõistet asutustele, mis ei ole õigusemõistmisega seotud – ühtesid või teisi õigusemõistmises osalevaid asutusi. Kõik sõltub iga õigusalase koostöö viisi normatiivsest kontekstist.

39.

Selles kohtuotsuses piiritles Euroopa Kohus mõistet „õigusasutus“ ainult raamotsuse 2002/584 suhtes ning:

40.

Oma ettepanekus selles samas kohtuasjas ma juba märkisin, et „[p]rokuratuuri õigusemõistmises osalemise viisid on mitmesugused ning ühe valdkonna jaoks mõeldud lahendusi ei peaks mehaaniliselt või automaatselt üle kandma teistlaadi valdkondadele“ ( 25 ).

41.

Tõin just nimelt direktiivi 2014/41 artikli 2 näite, mille kohaselt oli prokurör nende asutuste hulgas, kellel on õigus teha Euroopa uurimismäärus. Tuletasin ühtlasi meelde ettepanekut kohtuasjas Özçelik, et rõhutada, et „ei saa võrdsustada prokuratuuri toimimist ühes valdkonnas (mis puudutab vabadust, mida mõjutab isikute vahistamine) ja teises valdkonnas (tõendite hankimine) […] [T]ema tunnistamine õigusasutusena direktiivis 2014/41/EL uurimismääruste puhul ei tähenda tingimata, et seda tuleks laiendada ka raamotsusele Euroopa vahistamismääruste puhul“ ( 26 ).

42.

Kohtuotsus OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuur) kinnitab, et Saksamaa prokuratuur on „õigusasutus“ ( 27 ). Põhjendused, miks ei tunnustata tema kui Euroopa vahistamismääruse teinud asutuse rolli, on seotud tema sõltumatuse puudumisega, arvestades, et ta võib saada konkreetsetes asjades täitevvõimult korraldusi. Kuid sisuliselt põhinevad need asjaolul, et Euroopa vahistamismääruste loomulik valdkond on avaliku võimuorgani raskekujuline sekkumine isiku ellu: harta artikliga 6 kaitstud vabaduse võtmine (ajutine või lõpliku kohtuotsusega), milleks peab ühel või teisel viisil õigus olema ainult sõltumatutel kohtutel kitsas mõttes. ( 28 )

43.

Nõustudes selle eeldusega (mida ma jagan ja mille ma pakkusin välja juba oma ettepanekus selles kohtuasjas), rõhutan, et ei ole põhjust, miks peaks raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõike 1 kontekstis kasutatud sõnastus olema automaatselt kohaldatav direktiivi 2014/41 suhtes.

44.

Veelgi enam, direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 ja artikli 2 punkti c tõlgendamine koostoimes, võttes arvesse muid elemente, mis võimaldavad paremini mõista nende sisu, räägib selle kasuks, et tuleb tunnistada, et prokuratuuri (liikmesriigi kõikide prokuratuuride) kui „kriminaalasjades õigusemõistmises osaleva organi“ puhul on tegemist „õigusasutusega“.

45.

Püüan järgnevalt esitada mõned põhjused, miks ei saa Euroopa uurimismääruse õiguslikku korda võrdsustada Euroopa vahistamismääruse omaga.

46.

Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse õigusliku regulatsiooni vahel on palju erinevusi, mis vastavad nende erinevale olemusele ja eri funktsioonidele õigusalases koostöös kriminaalasjades. Toon siiski välja vaid erinevused asutuste osas, kes on pädevad neid kumbagi liiki määrusi tegema ja täitma.

47.

Raamotsuse 2002/584 artikli 6 lõikes 1 on Euroopa vahistamismääruse puhul nimetatud ainult „vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutust“. Euroopa uurimismäärust tegeva asutuse käsitlus direktiivis 2014/41 on seevastu väga erinev, kuna selles direktiivis on loetletud õigusasutused (eespool selgitatud tähenduses), kellel on õigus teha Euroopa uurimismäärus, ja nende hulgas on nimeliselt prokurör. ( 29 )

48.

Kui raamotsuse 2002/584 väljatöötamise menetluses jäi prokuratuuri sisse- või väljaarvamise küsimus lahendamata, ( 30 ) siis ei saa liidu seadusandja 2014. aasta sõnaselget (ja jaatavat) otsust tunnustada prokuratuuri Euroopa uurimismäärust tegeva asutusena pidada juhuslikuks või tahtmatuks.

49.

See otsus oli kavatsuslik ja sellega taheti kahtluste vältimiseks üheselt hõlmata kõiki õigusasutusi (spetsiaalselt prokuröri), kes on liikmesriikide menetlusplaanis kriminaaluurimises peategelased, seda juhivad või täidavad selles silmapaistvat osa.

50.

Seletuskirjas, mis on lisatud Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi kohta, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades ( 31 ), on selle konkreetsete eesmärkide hulgas välja toodud liikmesriikide süsteemide ja õiguskultuuri eripära säilitamise eesmärk.

51.

Seletuskirjas rõhutati, et tõendite kogumise valdkond on üks neid valdkondi, milles on liikmesriikide süsteemide vahel kõige suuremad erinevused, mis tulenevad sageli nii nende õiguskultuurist kui ka liikmesriikide ajaloost. Seletuskirjas järeldati, et on oluline parandada koostööd selles valdkonnas, ilma et see mõjutaks riigisiseste süsteemide põhiaspekte või erinevusi.

52.

Seega ei ole kokkusattumus, et direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i on enne Euroopa uurimismääruse täitmist taotlevate õigusasutuste loetlemist kasutatud väljendit „konkreetses asjas pädev“. Kokkusattumus ei ole ka see, et selle direktiivi järgnevates artiklites korratakse teatavatele korralduslikele ja menetluslikele aspektidele viitamiseks sõnastust „riigisisese õiguse kohaselt“ või muid samalaadseid sõnastusi.

53.

Nende väljenditega soovis liidu seadusandja välistada igasuguse katse liikmesriikide kriminaalmenetlust reguleerivaid õigusakte ühtlustada, järgides seejuures nende vabadust korraldada vastavaid institutsioonilisi süsteeme oma riigisiseste õigusnormide järgi.

54.

Direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i toodud ametiasutuste loetelu vastab sellele kriteeriumile, kuivõrd sellesse kuulub võrdsetel alustel „kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör“. Kõik on just nimelt eri liikmesriikides kriminaaluurimise juhtimise ülesandeid täitvad isikud.

55.

Järelikult, kuna liidu seadusandja on teadlik prokuratuuride paljususest eri liikmesriikides, saab prokuröri lisamist täitmist taotlevate kvalifitseeritud asutuste hulka mõista ainult teadliku tahte tulemusena, et loetelu hõlmaks kõiki nendes riikides kriminaaluurimise eest vastutavate prokuröride liike, olenemata sellest, mil määral nad on seotud täitevvõimuga.

56.

See (varieeruv) seotuse määr ei saanud ilmselgelt jääda liidu seadusandjale märkamata, kuna ta on teadlik, et enamik liikmesriike, kes on usaldanud kriminaalmenetluses eeluurimisülesanded prokuratuurile, on säilitanud sideme prokuratuuri ja täitevvõimu vahel.

57.

Direktiiv 2014/41 kiideti heaks selleks, et kiirendada piiriülese mõõtmega tõendite kogumist ja edastamist, lihtsustades seni kehtinud, killustatud ja keerulist õiguslikku raamistikku. ( 32 ) Sellele eelnenud õigusalase koostöö vahendid ei nõudnud prokuratuuri sõltumatust täitevvõimust, arvestades tema ülesandeid uurimise valdkonnas, ning miski ei anna – vastupidi – alust arvata, et Euroopa seadusandja otsustas kehtestada selle (uue) tingimuse. Nagu selles valdkonnas varem eksisteerinud kriminaalkoostöö vahendite puhul, eelistas ta austada eri liikmesriikide kriminaaluurimise struktuure.

58.

Direktiivis 2014/41 ja raamotsuses 2002/584 on ühine täitva asutuse võimalus keelduda taotletud meetmete võtmisest, kuid seda erinevatel põhjustel. Direktiivi 2014/41 eripära on see, et see annab täitvale asutusele ka laias valikus konsultatsioonimehhanisme ja uurimistoimingu ulatuse muutmise mehhanisme ( 33 ).

59.

Erinevalt raamotsusest 2002/584 annab direktiivi 2014/41 artikkel 10 täitvale asutusele õiguse kasutada muid uurimistoiminguid kui need, mis on märgitud Euroopa uurimismääruses. Ta võib seda teha juhul, kui neid toiminguid „ei ole täitjariigi õiguses ette nähtud või […] ei saa kasutada sarnases riigisiseses asjas“ ( 34 ) (lõige 1) või kui täitev asutus võib valida muu toimingu, millega „saavutatakse vähem sekkuvaid vahendeid kasutades sama tulemus“ (lõige 3).

60.

Raamotsus 2002/584 niisugust kaalutlusruumi ei paku, selle asemel pigem seab Euroopa vahistamismäärust täitva asutuse tegevusele ranged piirid. Euroopa vahistamismääruse raskuskese, kui seda väljendit tohib kasutada, asub vahistamismääruse teinud asutuses, mille institutsioonilise sõltumatuse positsioon ( 35 ) annab iseenesest vahistamismäärust täitvale asutusele tagatise, ( 36 ) et isikuvabaduse piirang on sellest aspektist vaieldamatu.

61.

Seevastu Euroopa uurimismääruse valdkonnas ei ole tingimata vajalik, et taotlev asutus oleks samal määral sõltumatu, selleks et ta saaks suhelda täitva asutusega. Lisaks vastastikuse tunnustamise põhimõttest tulenevale eeldusele on täitval asutusel, nagu nägime, mitmeid võimalusi tuvastada tõrgete puudumine.

62.

Euroopa vahistamismääruse ja Euroopa uurimismääruse õiguslike kordade erinevust kinnitab ka asjaolu, et viimati nimetatute suhtes kohaldatakse täitvate asutuste tegevuse juhtkriteeriumina mitte ainult direktiivi 2014/41, vaid ka „menetlus[i], mida kohaldatakse sarnases riigisiseses asjas“ (artikli 2 punkt d).

63.

Sellest eeldusest tuleneb minu arvates käesoleva asja jaoks oluline tagajärg, millele viitab direktiivi 2014/41 sama artikli 2 punkt d in fine ja mille juurde ma tulen pärast tagasi: „Selliste menetluste läbiviimiseks võib olla vajalik saada kohtu luba täitvas riigis, kui see on ette nähtud kõnealuse riigi õiguses“. ( 37 )

64.

Kui uurimistoimingu jaoks on täitjariigi riigisisesest õigusest olenevalt nõutav kohtu luba (see on nii Austrias), muutub see otseses mõttes kohtuliku tagatise täiendavaks teguriks. Sellise loa andmine on täitjariigi õigusnormide kohaselt määratud kohtuniku või kohtu ülesanne.

65.

Neil asjaoludel sõltub Euroopa uurimismääruse tegelik täitmine seega täitjariigi kohtust, olenemata sellest, milline on taotlev ja täitev asutus. Direktiivis 2014/41 ei ole loogiliselt täpsustatud, millises liikmesriigis nõuavad riigisisesed menetlusnormid uurimistoimingu tegemiseks niisugust kohtulikku luba.

66.

Asja menetlev kohus viitab asjaomaste isikute põhiõiguste ja muude menetlusõiguste kaitsele, viidates oma eelotsusetaotluse täiendava argumendina kohtuotsuse OG ja PI (Lübecki ja Zwickau prokuratuur) punktile 67 jj.

67.

Nende isikute põhiõiguste ja muude menetlusõiguste kaitse, kelle suhtes on algatatud uurimine seoses kuritegeliku tegevusega, on mureküsimus, mis on esile kerkinud alates direktiivi 2014/41 ettevalmistavatest töödest ja mida on selles direktiivis kajastatud. ( 38 )

68.

Seletuskirjas oli konkreetse eesmärgina välja toodud kahtlustatavate isikute põhiõiguste ja muude menetlusõiguste kõrgetasemelise kaitse säilitamine. See eesmärk (ja selle järgnev kajastamine positiivse õiguse normis) tuleneb sellest, et tõendite kogumine teises liikmesriigis ei tohiks mõjutada kahtlustatava tagatisi, eelkõige osas, mis puudutab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Seepärast on direktiiv 2014/41 seotud teiste direktiividega, mis käsitlevad menetluslikke õigusi kriminaalmenetlustes. ( 39 )

69.

Ka siin lähtuvad raamotsus 2002/584 ja direktiiv 2014/41 erinevast loogikast:

70.

Uurimistoimingud, mida on direktiiviga 2014/41 lubatud praktikas teha, hõlmavad tegelikult väga mitmekesist valikut: alates nendest, mis ei ole „sekkuvad“ ( 42 ) (põhjendus 16 ja artikli 10 lõige 2), kuni nendeni, mis on sekkuvad ja võivad seega tähendada teatud suuremat või väiksemat „sekkumist“ põhiõigustesse (põhjendus 10).

71.

Uurimistoimingud võivad olla ka määratud kahtlustatava või süüdistatava taotlusel (artikli 1 lõige 3) ja seega tema kasuks, mis välistab igasuguse negatiivse mõju tema õiguste ja huvide valdkonnale.

72.

Nende eelduste põhjal on minu arvates tarvilik käsitleda eraldi seda, kuidas kaitstakse kahtlustatavate õigusi Euroopa uurimismääruste väljastamise ja täitmise etappides, pöörates erilist tähelepanu prokuratuuri sekkumisele mõlemas etapis.

73.

Taotlev asutus peab tagama kahtlustatava või süüdistatava õiguste austamise: nii on see sedastatud direktiivi 2014/41 põhjenduses 12 ( 43 ) ja sätestatud selle direktiivi artikli 6 lõigetes 1 ja 2.

74.

Direktiiv 2014/41 lähtub eeldusest, et ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige põhiõigusi. ( 44 ) Vastavalt sellele on Euroopa uurimismääruse vormil, mis on esitatud selle direktiivi A lisas (edaspidi „vorm“), alguses päis, milles peab taotlev asutus ise kinnitama muu hulgas, et Euroopa uurimismäärus on vajalik ja proportsionaalne ning et kahtlustatava või süüdistatava õigusi on arvesse võetud.

75.

Prokurör peab seaduslikkuse ja sellest tulenevalt isikuõiguste tagajana, kui ta tegutseb uurimismääruse teinud asutusena, neid nõudeid järgima. Seega peab ta vormi täitma kõige sobivamal viisil selleks, et täitval asutusel, kes selle vormi saab, ei oleks kahtlusi, et direktiivi 2014/41 artikli 6 lõikes 1 sätestatud nõuded on täidetud.

76.

Riigisiseses seaduses võib samal ajal, kui määratakse prokuratuur vahistamismääruse teinud asutusena, anda kohtule pädevuse lubada teatud meetmete võtmist (eriti juhul, kui need meetmed on sekkuvad). Direktiiv 2014/41 ei näe ette sellise loa vajalikkust enne uurimismääruse väljastamist, kuid miski ei takista selle nõudmist kõnealuse riigi õigusaktides. Sellistel juhtudel on kahtlustatava või süüdistatava õiguste kaitse tagatud kahekordselt, juba alates uurimismääruse tegemisest taotlevas riigis. ( 45 )

77.

Põhiõiguste tagamine täitjariigis on sätestatud direktiivi 2014/41 põhjenduses 19 ( 46 ) ja seda on täpsustatud selle artikli 11 lõike 1 punktis f, mille kohaselt „[i]lma et see piiraks artikli 1 lõike 4 kohaldamist, võib Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või täitmisest täitjariigis keelduda, kui […] on põhjendatult alust arvata, et […] uurimistoimingu tegemine oleks vastuolus ELi lepingu artiklist 6 ja hartast tulenevate täitjariigi kohustustega“.

78.

Väljend „ilma et see piiraks artikli 1 lõike 4 kohaldamist“ ( 47 ) näitab direktiivi 2014/41 selle sätte olulisust, millest saab üks üldtingimustest, mis reguleerivad Euroopa uurimismäärust väljastavate või täitvate ametiasutuste tegevust.

79.

Seega peab prokuratuur liikmesriikides, kes on määranud ta täitvaks asutuseks, täitma neid nõudeid, mis võivad isegi viia teda Euroopa uurimismääruste tunnustamisest või täitmisest keeldumiseni.

80.

Nii drastilise lahenduseni jõudmata annab direktiiv 2014/41, kui ta määrab prokuratuuri täitvaks asutuseks, prokuratuurile volitused Euroopa uurimismääruste täitmist kohandada: kas artikli 10 (teist tüüpi uurimistoimingute kasutamine) alusel või siis taotleva asutusega konsulteerimise mehhanismi alusel (artikli 6 lõige 3 ja artikli 9 lõige 6).

81.

Kokkuvõttes on kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste ja muude menetlusõiguste kaitse Euroopa uurimismääruse täitmise ajal juba läbinud rea filtreid ja „tagatisi“, ( 48 ) mis aitavad kõrvaldada kõik kahtlused selles suhtes.

82.

Nende õiguste kaitse ring sulgub direktiivi 2014/41 skeemi kohaselt, kohustusega kehtestada „õiguskaitsevahendid“, millele viidatakse põhjenduses 22 ( 49 ) ja mida on täpsustatud artiklis 14.

83.

Need õiguskaitsevahendid täidavad nii taotlevas riigis kui ka täitjariigis ( 50 ) nii-öelda lünka, mis oli tajutav raamotsuses 2002/584 ja mis põhjustas eelotsuse küsimused, mille on esitanud teised kohtud ja millele on Euroopa Kohtul tulnud vastata. Seega ei vasta eelotsusetaotluses selles suhtes väljendatud mureküsimused direktiivi 2014/41 sõnastusele.

84.

Direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti d kohaselt täidetakse Euroopa uurimismäärust „kooskõlas käesoleva direktiiviga ja menetlustega, mida kohaldatakse sarnases riigisiseses asjas. Selliste menetluste läbiviimiseks võib olla vajalik saada kohtu luba täitvas riigis, kui see on ette nähtud kõnealuse riigi õiguses“.

85.

Selles kohtuasjas palutakse eelotsusetaotluse esitanud kohtult luba Viini prokuratuuri taotletud uurimistoimingu jaoks, kuna nii näeb ette StPO. Tema sekkumine ei ole seega direktiivi 2014/41 kohaselt nõutav, kuigi see direktiiv riigisiseseid menetlusi järgides seda sekkumist ei takista. See sekkumine ei muuda siiski seda kohut täitvaks asutuseks. ( 51 )

86.

Direktiivi 2014/41 loogikast tuleneb, et loataotluse hindamisel ei asenda pädev kohus selle liikmesriigi täitvat asutust. Taotletud uurimistoimingu täitmine puudutab ainult seda viimast (käesoleval juhul Viini prokuratuur).

87.

Asja menetlev kohus, kes peab andma kohtu loa pangakonto teabega tutvumiseks, ei pea seega uurima, millised olid Hamburgi prokuratuuri (kes tegutses taotleva asutusena) seosed taotleva riigi täitevvõimuga. Kui see oleks teisiti, kehtestaks see kohus lisatingimuse, mida ei ole direktiivis 2014/41 ette nähtud ja mida ei nõuta isegi riigisisestelt uurimisorganitelt.

88.

Teisisõnu – ja selle analüüsi algusesse tagasi tulles – avaldub direktiivi 2014/41 loogika selles, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab käsitlema Hamburgi prokuratuuri kaudu ja otse Viini prokuratuurilt tulnud Euroopa uurimismäärust selle vastuvõtmiseks nii, nagu ta teeks Austria prokuratuuri taotletud uurimistoimingute lubamise taotlusega Austria kriminaaluurimises.

89.

Direktiiv 2014/41 sisaldab Euroopa uurimismäärust väljastavate ja täitvate asutuste suhete täielikku regulatsiooni. Selles regulatsioonis on igal hetkel arvesse võetud kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste ja muude menetlusõiguste austamist. Lisaks vastastikuse tunnustamise põhimõttele omasele eeldusele pakub kriminaalasjades õigusalase koostöö süsteem selles valdkonnas piisavaid tagatisi selle kohta, et nende isikute õigused on kaitstud.

90.

See õiguslik raamistik on piisavalt lai selleks, et hõlmata taotlevate asutustena kõikide liikmesriikide prokuratuure, olenemata sellest, milline on nende institutsiooniline positsioon täitevvõimu suhtes. Täitev asutus peab igal üksikjuhul kaaluma, kas taotletud Euroopa uurimismääruse puhul on täidetud nõuded selle täitmiseks. Direktiiv 2014/41 näeb tema otsuse vaidlustamiseks ette sobivad õiguskaitsevahendid.

91.

Asjaolu, et liikmesriigi prokuratuur võib saada täitevvõimult konkreetseid juhiseid, ei ole seega piisav selleks, et prokuratuuri väljastatud Euroopa uurimismääruste täitmisest süstemaatiliselt keelduda. Vastasel juhul:

92.

Esitatud arutluskäigust lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landesgericht für Strafsachen Wienile (Viini liidumaa kriminaalkohus, Austria) nii:

Liikmesriikide prokuratuure, kes on määratud taotlevaks õigusasutuseks, võib kvalifitseerida taotlevaks õigusasutuseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL Euroopa uurimismääruse kohta kriminaalasjades artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses.