EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62019CC0024

Kohtujurist Campos Sánchez-Bordona, 3.3.2020 ettepanek.
A jt versus Gewestelijke stedenbouwkundige ambtenaar van het departement Ruimte Vlaanderen, afdeling Oost-Vlaanderen.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad voor Vergunningsbetwistingen.
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/42/EÜ – Keskkonnamõju hindamine – Luba tuulegeneraatorite paigaldamiseks ja käitamiseks – Artikli 2 punkt a – Mõiste „kavad ja programmid“ – Määruse ja ringkirjaga kindlaks määratud tingimused loa andmiseks – Artikli 3 lõike 2 punkt a – Riigisisesed aktid, millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele – Keskkonnamõju hindamise puudumine – Riigisiseste aktide ja nende alusel antud lubade tagajärgede kehtima jätmine pärast seda, kui on tuvastatud, et need aktid ei vasta liidu õigusele – Tingimused.
Kohtuasi C-24/19.

Court reports – general – 'Information on unpublished decisions' section

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2020:143

 KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MANUEL CAMPOS SÁNCHEZ-BORDONA

esitatud 3. märtsil 2020 ( 1 )

Kohtuasi C‑24/19

A,

B,

C,

D,

E

versus

Gewestelijke stedenbouwkundige ambtenaar van het departement Ruimte Vlaanderen, afdeling Oost-Vlaanderen,

menetluses osales:

Organisatie voor Duurzame Energie Vlaanderen VZW

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2001/42/EÜ – Teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine – Keskkonnamõju strateegiline hindamine – Mõiste „kavad ja programmid“ – Määruse ja haldusringkirjaga kindlaks määratud tuuleparkide rajamise tingimused – Keskkonnamõju strateegilise hindamise puudumise õiguslikud tagajärjed – Liikmesriigi kohtu õigus jätta riiklike aktide tagajärjed ajutiselt kehtima

1.

Teatavate „projektide“ või teatavate „kavade ja programmide“ keskkonnamõju (või -tagajärgede) hindamine on üks liidu õiguse põhivahenditest keskkonnakaitse kõrge taseme saavutamiseks.

2.

Projektide keskkonnamõju hindamist reguleerib direktiiv 2011/92/EL ( 2 ); kavade ja programmide oma direktiiv 2001/42/EÜ ( 3 ). Viimati nimetatud direktiivi kohta on Euroopa Kohus seni teinud, kui ma ei eksi, 17 kohtuotsust, millest märkimisväärne protsent on tehtud Belgia kohtute esitatud eelotsuse küsimuste kohta.

3.

Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia) esitab Euroopa Kohtule rea küsimusi KSH-direktiivi kohaldamisala kohta, soovitades tal eelkõige 22. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Inter-Environnement Bruxelles jt ( 4 ) sedastatud kohtupraktikat parandada.

4.

Sellel samal kohtul on vaja teada, kas vastavalt 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsuse Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne ( 5 ) doktriinile võivad liikmesriikide kohtud kohtuvaidluses vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide tagajärjed, juhul kui need õigusnormid ei ole liidu õigusega kooskõlas, ajutiselt kehtima jätta.

I. Õiguslik raamistik

A.   Liidu õigus. Direktiiv 2001/42

5.

Vastavalt artiklile 1:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada keskkonnakaitse kõrge tase ja aidata kaasa keskkonnakaalutluste integreerimisele kavade ja programmide koostamisse ja vastuvõtmisse, eesmärgiga edendada säästvat arengut, tagades vastavalt käesolevale direktiivile teatavate tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise“.

6.

Artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

kavad ja programmid – kavad ja programmid, kaasa arvatud need, mida kaasrahastab Euroopa Ühendus, ja nende mis tahes muudatused:

mille koostab ja/või võtab vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või mille koostab asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu, ja

mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega;

b)

keskkonnamõju hindamine – keskkonnaaruande koostamine, konsultatsioonide pidamine, otsuste tegemisel keskkonnaaruande ja konsultatsioonide tulemustega arvestamine ning otsusest teavitamine vastavalt artiklitele 4–9;

[…]“.

7.

Artiklis 3 on ette nähtud:

„1.   Vastavalt artiklitele 4–9 korraldatakse lõigetes 2–4 osutatud tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide keskkonnamõju hindamine.

2.   Kui lõikest 3 ei tulene teisiti, hinnatakse kõigi nende kavade ja programmide keskkonnamõju,

a)

mis on koostatud põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, energeetika, tööstuse, veonduse, jäätmehoolduse, veemajanduse, telekommunikatsiooni, turismi, asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas ja millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, mis on loetletud direktiivi 85/337/EMÜ I ja II lisas; või

b)

mille suhtes on peetud vajalikuks korraldada hindamine direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 või 7 alusel seoses tõenäolise mõjuga asukohas.

3.   Lõikes 2 osutatud kavasid ja programme, milles määratakse väikese piirkonna kasutamine kohalikul tasandil, ning lõikes 2 osutatud kavade ja programmide väiksemaid muudatusi tuleb hinnata ainult siis, kui liikmesriigid otsustavad, et neil on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju.

[…]“.

B.   Belgia õigus

1. VLAREM II ( 6 ) jaotis 5.20.6

8.

Flandria valitsuse 1. juuni 1995. aasta määrust, millega määratakse kindlaks üldised ja valdkondlikud sätted keskkonnahügieeni valdkonnas (edaspidi „VLAREM II“), mis võeti vastu sama valitsuse varasemate õigusnormide ( 7 ) rakendamiseks, muudeti 2011. aastal oluliselt ( 8 ), lisades sellesse jaotise 5.20.6 „Elektrienergiat tootvad tuulegeneraatorid“.

9.

See jaotis 5.20.6 sisaldab tuuleparkide eeskirju, mis puudutavad nende tuuleenergia tootmise rajatiste varjutust, teatavaid ohutuse ja müra aspekte.

2. 2006. aasta haldusringkiri ( 9 )

10.

Ringkiri on adresseeritud linna- ja vallavolikogudele, nende liikmetele, linna- ja vallavanematele, (provintsi-) valitsuste liikmetele ja lubade valdkonnas pädevatele ametnikele.

11.

Selles on kehtestatud Flandria valitsuse suunised, et pakkuda piisavaid võimalusi maapealse tuuleenergia arendamiseks ja vähendada selle mõju eri valdkondades (näiteks loodus, maastik, elupaiga- ja elukeskkonnale, majandus, müra, ohutus, energiatõhusus jne).

12.

Kõikide nende valdkondade jaoks koostatakse eeskirjad – nagu VLAREM II –, mis käsitlevad üksikasjalikumalt niisuguseid küsimusi nagu tuuleparkide müra, varjutus, ohutus ja laad.

13.

Ringkiri põhineb säästva territoriaalse arengu ja energia tarbimise sammastel, samuti tuuleenergia eelistel ja selle lisaväärtusel võrreldes teiste energiaallikatega.

14.

Kesksel kohal on dekontsentreeritud koondamise ehk klastrite moodustamise territoriaalne põhimõte: tuulegeneraatorite koondamisega võimalikult ühte kohta tuleb tagada veel olemasoleva vaba ruumi säilimine niisuguses tugevalt linnastunud piirkonnas nagu Flandria.

15.

Lõpuks kirjeldab ringkiri nn Windwerkgroepi (tuuletöörühma) rolli, kelle ülesanne on valida välja suurte tuuleparkide asukohad ja esitada need Flaami valitsuse ruumilise planeerimise ministrile (Minister van Ruimtelijke ordening). Peale selle on töörühmal konkreetsete loataotluste puhul nõustav ülesanne.

II. Kohtuvaidlus ja eelotsuse küsimused

16.

NV Electrabel (edaspidi „Electrabel“) esitas 25. märtsil 2011 pädevale ametiasutusele ehitusloa taotluse kaheksa tuuleturbiini paigaldamiseks. Menetluse käigus võttis ta ühe tuulegeneraatori osas taotluse tagasi.

17.

Pädev ametnik ( 10 ) andis 30. novembri 2016. aasta otsusega tingimusliku loa viie tuuleturbiini paigaldamiseks piki kiirteed E40 asuvatele maatükkidele Aalteri ja Nevele kohalikus omavalitsusüksuses. ( 11 ) Selle otsuse põhjenduses viidatakse asjasse puutuvatele õigusnormidele, sealhulgas VLAREM II-le ja ringkirjale.

18.

See luba anti pärast esitatud vastuväidete ja seisukohtade läbivaatamist, mis puudutasid muu hulgas mõju maastikuväärtusele, mürasaastet, ruumilist planeerimist, varjutust ja ohutust. ( 12 )

19.

Viis kaebajat palusid eelotsusetaotluse esitanud kohtul 30. novembri 2016. aasta otsus tühistada. Nad väitsid, et see otsus põhineb õigusnormide korpusel (VLAREM II ja ringkiri), mis on vastuolus KSH-direktiivi artikli 2 punktiga a ja artikli 3 lõike 2 punktiga a, kuna see võeti vastu ilma asjakohase keskkonnamõju hindamiseta.

20.

Flaami ametiasutus on seisukohal, et see õigusnormide korpus ei kujuta endast kava või programmi KSH-direktiivi tähenduses, kuna see ei kehtesta ühtset ja piisavalt täielikku süsteemi tuuleenergiaprojektide rajamiseks.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekib vaatamata kohtuotsuses D’Oultremont jt ( 13 ) tehtud täpsustustest kahtlus Flandria normistiku (VLAREM II ja ringkiri) kehtivuse ja vaidlusaluste tuuleturbiinilubade õigusliku aluse suhtes, kui tuvastatakse, et selle normistiku jaoks oleks olnud nõutav keskkonnamõju hindamine.

22.

Lisaks palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul uuesti läbi vaadata oma väljakujunenud kohtupraktika, mis on sedastatud alates kohtuotsusest Inter-Environnement Bruxelles jt seoses KSH-direktiivi artikli 2 punkti a väljendiga „mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“. ( 14 )

23.

Liikmesriigi kohtu arvates peaks Euroopa Kohus eelistama liidu seadusandja tahtega rohkem ühendatud tõlgendust, millest lähtuvalt ta piiraks selle õigusnormi kohaldamist nii, et see on kohaldatav ainult aktidele, mille peab olema kohustuslikult vastu võtnud liikmesriigi seadusandja, mitte lihtsalt aktidele, mis kuuluvad liikmesriigi õigus- või haldusnormide raamistikku. Ta väidab, et sellise tõlgenduse pakkus algul välja kohtujurist Kokott oma ettepanekus kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt ( 15 ).

24.

Nendel asjaoludel esitas Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia) Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas direktiivi 2001/42/EMÜ artikli 2 punkt a ja artikli 3 lõike 2 punkt a tähendavad, et Flandria piirkonna valitsuse 23. detsembri 2011. aasta määruse, millega muudetakse Flandria piirkonna valitsuse 6. veebruari 1991. aasta määrust, millega kehtestatakse Flandrias keskkonnaloa andmise kord, ja Flandria piirkonna valitsuse 1. juuni 1995. aasta määrust, millega määratakse kindlaks üldised ja valdkondlikud sätted keskkonnahügieeni valdkonnas (besluit van 23 december 2011 tot wijziging van het besluit van de Vlaamse Regering van 6 februari 1991 houdende de vaststelling van het Vlaams reglement betreffende de milieuvergunning en van het besluit van de Vlaamse regering van 1 juni 1995 houdende algemene en sectorale bepalingen inzake milieuhygiëne), artiklit 99 osas, milles sellega kohandatakse kõnealused määrused tehnika arenguga, VLAREM II‑ga lisatud elektrienergiat tootvaid tuulegeneraatoreid käsitlevat jaotist 5.20.6 ja 2006. aasta ringkirja „Tuulegeneraatorite paigaldamise kaalutlusraamistiku ja lisatingimuste kohta“ (Omzendbrief „Afwegingskader en randvoorwaarden voor de inplanting van windturbines“) [ühiselt ka „kõnealused instrumendid“], mis sisaldavad mitmesuguseid tuulegeneraatorite paigaldamist reguleerivaid sätteid, eelkõige ohutusmeetmeid ja vastavalt ruumilise planeerimise piirkonnale kindlaks määratud varjutuse ja mürataseme norme, tuleb pidada „kavaks või programmiks“ nimetatud direktiivi sätete tähenduses? Kas juhul, kui peaks ilmnema, et enne kõnealuste instrumentide vastuvõtmist oleks tulnud läbi viia keskkonnamõju hindamine, võib Raad voor Vergunningsbetwistingen [(loavaidlusi menetlev nõukogu)] nende instrumentide õigusvastasuse õiguslikud tagajärjed ajutiselt kehtima jätta? Selle kohta tuleb esitada mõned alaküsimused:

1.

Kas sellist poliitilist meedet nagu kõnealune ringkiri, mille puhul tuleneb koostamisõigus asjaomase asutuse kaalutlusõigusest ja poliitilisest tegutsemisvabadusest, mistõttu ei ole tegemist „kavade või programmide“ koostamiseks pädeva asutuse meetmega selle tegelikus tähenduses, ja mille jaoks ei ole ette nähtud ka ametlikku koostamismenetlust, tuleb pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses?

2.

Kas selleks, et sellist poliitilist meedet või üldnormi – nagu kõnealused instrumendid – saaks pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses, on piisav, et see piirab loa andmiseks pädeva asutuse kaalutlusõigust osaliselt, isegi kui see ei kujuta endast loa andmise nõuet ega selleks vajalikku tingimust või ei pea looma raamistikku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, kuigi liidu seadusandja peab seda otstarvet mõistele „kavad ja programmid“ omaseks?

3.

Kas sellist poliitilist meedet nagu kõnealune ringkiri, mis on koostatud õiguskindluse kaalutlustel ja seega täiesti vabatahtlikult, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

4.

Kas VLAREM II jaotist 5.20.6, mis sisaldab eeskirju, mille vastuvõtmine ei olnud kohustuslik, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

5.

Kas sellist poliitilist meedet ja valitsuse regulatiivset määrust – nagu kõnealused instrumendid –, millel on piiratud indikatiivne olemus või mis vähemasti ei loo projekti teostamise õigust anda võivat raamistikku ja mis ei anna õigust projektidele loa andmise raamistikule ega meetmele, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a ning artikli 3 lõike 2 tähenduses,„millega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele“, ja kas selline tõlgendus võib olla vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt ei või direktiivi teleoloogiline tõlgendus oluliselt erineda liidu seadusandja poolt üheti mõistetavalt väljendatud tahtest?

6.

Kas sellist poliitilist meedet nagu ringkiri EME/2006/01–RO/2006/02, mis on puhtalt indikatiivne, ja/või valitsuse sellist regulatiivset määrust nagu VLAREM II jaotis 5.20.6, mis loa andmist vaid minimaalselt piiritleb ja toimib muus osas täiesti autonoomselt üldnormina – kusjuures mõlemad instrumendid sisaldavad üksnes piiratud arvul kriteeriume ja tingimusi ega kõnealune poliitiline meede ega kõnealune valitsuse määrus ei ole ühegi kriteeriumi ega ühegi tingimuse suhtes ainumäärav – ja mille puhul on järelikult objektiivsete asjaolude alusel võimalik välistada, et neil võib olla oluline keskkonnamõju, saab pidada „kavaks või programmiks“ KSH-direktiivi artikli 2 punkti a ning artikli 3 lõigete 1 ja 2 tähenduses ning seega instrumentideks, mis näevad asjaomase valdkonna suhtes kohaldatavate reeglite ja kontrollimenetluste kindlaksmääramisega ette tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste arvestatava suurusega kogumi?

7.

Kas kohus võib juhul, kui eelmisele küsimusele vastatakse eitavalt, selle pärast määruse või kvaasiõigusaktide (nagu kõnealused VLAREM II normid ja ringkiri) vastuvõtmist ise tuvastada?

8.

Kas kohus võib juhul, kui ta on erandi alusel vaid kaudselt pädev ja tema otsus on kohaldatav inter partes ning kui vastusest eelotsuse küsimustele tuleneb, et kõnealused instrumendid on õigusvastased, näha ette õigusvastase määruse ja/või ringkirja tagajärgede kehtima jätmise, kui õigusvastased instrumendid aitavad saavutada direktiiviga ELTL artikli 288 kohaselt taotletavat keskkonnakaitse-eesmärki ja liidu õiguses selliseks kehtima jätmiseks ette nähtud nõuded (nagu on märgitud [28. juuli 2016. aasta] otsuses Association France Nature Environnement, [(C‑379/15, EU:C:2016:603; edaspidi „kohtuotsus Association France Nature Environnement“)]) on täidetud?

9.

Kas kohus võib juhul, kui kaheksandale küsimusele vastatakse eitavalt, määrata vaidlustatud projekti tagajärgede kehtima jäämise, et nii kaudselt täita nõudeid, mis on liidu õigusega ette nähtud KSH-direktiiviga vastuolus oleva kava või programmi õiguslike tagajärgede kehtima jätmiseks (nagu on märgitud kohtuotsuses Association France Nature Environnement)?“

25.

Kirjalikud seisukohad on esitanud A jt, Belgia, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning komisjon.

26.

Kohtuistungil, mis toimus 9. detsembril 2019, osalesid A jt, menetlusse astuja liikmesriigi menetluses Organisatie voor Duurzame Energie Vlaanderen VZM (Flandria VZM taastuvenergia organisatsioon), Belgia ja Madalmaade valitsus ning komisjon.

III. Eelotsuse küsimuste analüüs

A.   Sissejuhatav märkus

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab üheksa küsimust, mille võib rühmitada kaheks:

Esimese seitsme küsimusega soovib ta teada, kas mõiste „olulise keskkonnamõjuga kavad ja programmid, mille puhul on nõutav keskkonnamõju hindamine“ (KSH-direktiivi artikli 2 punkt a ja artikli 3 lõike 2 punkt a) alla kuuluvad sellised riigisisesed õigusnormid nagu vaidlusalused.

Kahe viimase küsimusega soovib ta teada, kas nende riigisiseste õigusnormide ja nende alusel antud lubade võimaliku tühistamise õiguslikke tagajärgi on võimalik ajaliselt piirata.

28.

Kuna Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia) esitab Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esimest korda, tuleb enne nendele küsimustele vastamist kindlaks teha, kas ta on kohus ELTL artikli 267 tähenduses. ( 16 )

29.

Esitatud teabe kohaselt on see nõukogu 2009. aastal Flandria ruumilise planeerimise seadustiku (Vlaamse Codex Ruimtelijke Ordening) artikliga 4.8.1 asutatud kohus, kes menetleb kaebusi, mis on esitatud registreerimisotsuste ja ehituslubade või kinnistu jagamise lubade ning keskkonnalubade andmise või andmisest keeldumise ja sundvõõrandamise otsuste peale.

30.

Tegemist on sõltumatu kohtuga, mis koosneb kaheksast halduskohtunikust, kelle otsuste peale võib edasi kaevata Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Ta lahendab vaidlused võistleva menetluse teel, kohaldades Flandria piirkonna keskkonna- ja linnaplaneerimise alaseid õigusnorme.

31.

Kõik viitab seega sellele, et teda võib pidada kohtuks, kes võib kasutada ELTL artiklit 267.

B.   KSH-direktiiv

32.

KSH-direktiiv rakendab integreerimise ja keskkonnakaitse põhimõtet (ELTL artiklid 11 ja 191), nõudes keskkonnamõju hindamist tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide ettevalmistamisel ja heakskiitmisel.

33.

Kuigi sõna „strateegiline“ direktiivi pealkirjas ega tekstis ei esine, tuntakse seda üldiselt „keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivina“, kuna selles on asetatud see hindamine kõrgemale (strateegilisemale) tasemele kui keskkonnamõju hindamise direktiivis.

34.

KSH-direktiiv ei sisalda projektidele loa andmise sisulisi nõudeid, vaid selle eesmärk on eelkõige tagada, et teatavate kavade ja programmide heakskiitmisel võetakse arvesse nende tagajärgi keskkonnale. See on seega eelkõige menetlusdirektiiv, milles on märgitud liikmesriikide jaoks etapid, mida tuleb teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju kindlakstegemisel ja hindamisel järgida.

35.

Selliselt ette nähtud keskkonnamõju strateegiline hindamise (edaspidi „KSH“) eesmärk on aidata poliitilistel juhtidel teha hästi põhjendatud otsuseid, mis põhinevad objektiivsel teabel ning üldsuse, huvitatud poolte ja pädevate ametiasutustega konsulteerimise tulemustel.

36.

KSH-direktiiv ja keskkonnamõju hindamise direktiiv on teineteist täiendavad: esimese eesmärk on tuua keskkonnamõju analüüs ( 17 ) ettepoole liikmesriigi ametiasutuste tegevuse strateegilise planeerimise etappi. Selles nõutav keskkonnale kaasnevate tagajärgede hindamine on seega laiem või üldisem kui konkreetse projekti oma.

37.

Sellest eeldusest lähtudes on raske täpsustada, kui kaugele ette võib keskkonnamõju strateegilise hindamise nõue ulatuda. On selge, et see ulatub üle üksikprojektide hindamise, kuid samuti, et see ei tohiks laieneda kõikidele liikmesriigi õigusnormidele, mis mõjutavad keskkonda.

38.

Seega ei ole kerge eristada: i) keskkonnamõjuga projekte, mille suhtes kohaldatakse keskkonnamõju hindamise direktiivi; ii) olulise keskkonnamõjuga kavasid või programme, mille suhtes kohaldatakse KSH-direktiivi, ja iii) riigisiseseid õigusnorme, millel on teatavad tagajärjed keskkonnale ja mis on keskkonnamõju analüüsist välja jäetud. Piirid nende kolme kategooria vahel ongi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste aluseks.

39.

KSH-direktiivi kohaldamine on tekitanud liikmesriikide ametivõimudele küllaltki palju raskusi, mida komisjon on püüdnud ületada. ( 18 ) Võtmeküsimus on teha vahet, mida mõistetakse kavade ja programmide all, ning nende hulgas teha kindlaks need, millel on oluline keskkonnamõju.

C.   Seitse esimest eelotsuse küsimust: mõiste „kava ja programm“ KSH-direktiivis

40.

KSH-direktiivi kohaldamisala reguleerivad õigusnormid on sätestatud peamiselt kahes omavahel seotud artiklis:

Artikli 2 punktis a on määratletud kumulatiivsed nõuded, millele peavad kavad ja programmid vastama selleks, et direktiiv oleks neile kohaldatav: a) need on koostanud ja/või võtnud vastu riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi asutus või need on koostanud asutus vastuvõtmiseks parlamendi või valitsuse õigusloomemenetluse kaudu; ja b) neid nõutakse riigisiseste õigus- või haldusnormidega.

Artikli 3 lõike 2 punktis a on nimetatud tingimused nende kavade ja programmide hulgast tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavade ja programmide kindlakstegemiseks, mille suhtes tuleb sellest tulenevalt läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine: a) need on koostatud teatud valdkonnas ja majandustegevusalal ning b) on vajalik, et nendega luuakse raamistik tulevase nõusoleku saamiseks projektidele.

41.

Nendest sätetest koostoimes tuleneb tegelikult neli tingimust, mida ma järgnevalt analüüsin nii nende piiritlemiseks üldiselt kui ka selleks, et teha kindlaks, kas niisugused piirkondlikud õigusnormid nagu vaidlusalused nendele tingimustele vastavad.

1. Kava või programmi on koostanud või vastu võtnud liikmesriigi ametiasutus

42.

Esimene tingimus, mille hindamine tavaliselt tõlgendamisprobleeme ei tekita, on, et riigisisesed normid on vastu võtnud või koostanud liikmesriigi riigi, piirkondliku või kohaliku tasandi ametiasutus.

43.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et VLAREM II jaotise 5.20.6 on keskkonnalubade dekreedi rakendamiseks heaks kiitnud Flaami piirkondlikud ametivõimud. Ta märgib samuti ( 19 ), et nii jaotis 5.20.6 kui ka ringkiri kuulutati välja direktiivi 2009/28/EÜ ( 20 ) rakendamiseks.

44.

Belgia valitsus leiab siiski, et see esimene tingimus ei ole VLAREM II jaotise 5.20.6 puhul täidetud, mitte seetõttu, et tegemist ei ole piirkonna ametiasutuste võetud sätetega, vaid seetõttu, et neil puudub programmiline või kavandav mõõde. Selle argumendi kohta avaldan seisukohta hiljem, kuid ütlen juba ette ära, et selle jaotise normatiivne olemus näib mulle vaieldamatu.

45.

Ringkirja osas tuleb asja menetleval kohtul täpsustada selle tunnused liikmesriigi õiguses, mille suhtes on pooled eriarvamusel.

46.

Euroopa Kohtu käsutuses oleva teabe kohaselt näib, et ringkiri töötati välja ja kiideti heaks haldusaktina, ilma et see tähendaks otseselt, et Flandria piirkond teostas seadusandlikku või määrusandlikku pädevust. Sellega väljendatakse Flandria haldusvõimu tahet kohaldada (ringkirjas endas märgitud tingimustel) tuuleparkide rajamist käsitlevaid õigusnorme.

47.

Täpsemalt sisaldab ringkiri Belgia valitsuse sõnul suuniseid, mida piirkonna haldusvõim kavatseb järgida, kui ta kasutab kaalutlusõigust konkreetsetel juhtudel, nagu lubade andmine tuulegeneraatorite paigaldamiseks.

48.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangust ei tulene just teisiti, leian, et kui ringkirja sisu on siduv Flandria piirkonna haldusvõimule, kes võttis selle vastu oma tulevase tegevuse reguleerimiseks, ( 21 ) võiks see kuuluda KSH-direktiivi mõiste „kava või programm“ alla. See ei ole nii, kui see on tekst, mis ei ole kuidagi, isegi mitte ad intra õiguslikult siduv.

2. Õigus- või haldusnormidega nõutavad kavad või programmid

a) Üldised kaalutlused

49.

KSH-direktiivi artikli 2 punkti a teise taande kohaselt on selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad liikmesriigi ametiasutuste poolt vastu võetud kavad või programmid need, „mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ või haldusnormidega.

50.

Alates kohtuotsusest Inter-Environnement Bruxelles jt tuleb pidada „nõutavaks“ KSH-direktiivi tähenduses ja kohaldamisel kavasid ja programme, mille vastuvõtmine toimub riigisiseste õigus- või haldusnormide alusel, millega määratakse kindlaks nende vastuvõtmiseks pädevad asutused ja nende koostamise menetlus. ( 22 )

51.

Selle tõlgendusega tõlgendas Euroopa Kohus KSH-direktiivi laialt, mõistes, et see on kehtiv riigisiseste õigus- või haldusnormidega ette nähtud kavade ja programmide suhtes, olenemata sellest, kas nende vastuvõtmine on kohustuslik või vabatahtlik.

52.

Kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt pakkus kohtujurist Kokott välja kitsama tõlgenduse: keskkonnamõju strateegiline hindamine on nõutav ainult kavade ja programmide puhul, mille vastuvõtmine on kohustuslik, kuna see on ette nähtud riigisisese õigusnormiga. ( 23 )

53.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul oma praktikat muuta ja selle joondada selle kitsama tõlgendusega. Ühendkuningriigi valitsus toetab seda ettepanekut, mida omal ajal jagas ka Supreme Court (Ühendkuningriigi kõrgeim kohus) kohtuotsuses HS2 Action Alliance. ( 24 ) Seda tegi ka Belgia valitsus täiendava võimalusena oma kirjalikes seisukohtades, kuid murdis oma sõna kohtuistungil. A jt, komisjon ja Madalmaade valitsus vaidlevad sellele seisukohale vastu ja kinnitavad uuesti, et nad toetavad seda kohtupraktikat: ükski neist ega lõpuks ka Belgia valitsus ei soovita kohtupraktikat muuta, nii nagu pakub välja eelotsusetaotluse esitanud kohus.

54.

Kas Euroopa Kohus peaks väljendile „„mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ ja haldusnormidega“ antud oma tõlgendusest loobuma või seda, vastupidi, kinnitama?

55.

Mina omalt poolt tunnistan, et sellekohases poleemikas on kaalukaid põhjusi nii ühe kui ka teise seisukoha toetuseks. ( 25 ) Kui lõpuks kaldun soovitama Euroopa Kohtul oma kohtupraktikat kinnitada, siis teen seda sellepärast – nagu märgiti kohtuistungil –, et ei ole esitatud ühtegi uut argumenti, mis kallutaks vaekausi selle kohtupraktika muutmise kasuks.

56.

Uute argumentide puudumine tähendab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ja seda seisukohta toetavad isikud kordavad kohtujurist Kokott’i juba esitatud argumente, mida Euroopa Kohus mitmes kohtuotsuses alates 2012. aastast ei jaga. ( 26 )

57.

Nendel asjaoludel ei ole piisavalt alust teistsuguse lahenduse pakkumiseks. Ma olen analoogsetel juhtudel kinnitanud, ( 27 ) et niisugustes olukordades nagu käesolev pean mõistlikumaks pooldada kohtupraktika stabiilsust, see tähendab pidada ülekaalukamaks kriteeriumi stare decisis kui õiguskindluse nõuetele kõige rohkem vastavat kriteeriumi.

58.

Probleemi lahendus seisneb selles, mis tüüpi KSH-direktiivi tõlgenduse kasuks otsustatakse:

Kui ülekaalukaks peetaks artikli 2 punkti a teise taande grammatilist ja ajaloolist tõlgendamist, võib väita, et keskkonnamõju tuleb hinnata ainult nende kavade ja programmide puhul, mille vastuvõtmine on õigus- ja haldusnormide alusel kohustuslik.

Seevastu, kui ülekaalukaks loetakse selle õigusnormi süstemaatilist ja eesmärgipõhist tõlgendust, kuuluvad KSH-direktiivi kohaldamisalasse ja nõuavad keskkonnamõju strateegilist hindamist ka tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga kavad ja programmid, mille vastuvõtmine on vabatahtlik, kuid mis on ette nähtud õigus- või haldusnormidega.

59.

Võib juhtuda, et ma kordan selle poleemika raames esitatud väiteid, mis – nagu ma kordan – ei anna midagi uut, ent piirdun sellega, et rõhutan tõlgendusargumente Euroopa Kohtu senise tõlgenduse kasuks.

60.

Artikli 2 punkti a teise taande grammatiline tõlgendamine ei näi veenev. Sõna „nõutakse“ võib tähendada „nõutud“, „vajalikke“ ja „kohustuslikke“ programme ja kavasid, kuid see on ebaselge selles osas, kas see hõlmab või mitte ainult kavasid ja programme, mida on liikmesriikide ametiasutused kohustatud vastu võtma. ( 28 ) Maksiim in claris non fit interpretatio siin ei kehti.

61.

Kuna liidu akti kõik keeleversioonid on sama väärtusega, tuleb nende versioonide lahknevuse korral liidu õiguse tõlgenduse ühtsuse tagamiseks asjaomast sätet tõlgendada lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, millesse see säte kuulub. ( 29 ) Seega tuleb lähtuda süstemaatilisuse ja eesmärgipõhisuse kriteeriumidest, aga enne viitan ma KSH-direktiivi artikli 2 punkti a teise taande ajaloolisele tõlgendusele.

62.

Kui lähtuda selle sätte kujunemisloost, siis komisjoni algses ettepanekus ( 30 ) ega ühes hilisemas muudetud versioonis ( 31 ) väljendit „„mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ või haldusnormidega“ ei olnud. Nõukogu lisas selle 30. märtsil 2002 vastu võetud ühises seisukohas, ilma et Euroopa Parlament oleks seda muutnud. ( 32 )

63.

Nõukogu tehtud täiendusest võiks järeldada, et see institutsioon soovis kehtestada teatavatele kavadele ja programmidele keskkonnamõju strateegilise hindamise nõude, kuid mitte, et tema sõnaselge kavatsus oleks olnud seda nõuet piiritleda nii, et see kehtib ainult kavade ja programmide suhtes, mille vastuvõtmine on kohustuslik. Vabatahtlikud kavad ja programmid, kui need on ette nähtud õigus- ja haldusnormidega, võivad olla sama olulise või koguni suurema keskkonnamõjuga kui kohustuslikud kavad ja programmid. On riskantne eeldada, et nõukogu tahe oli need keskkonnamõju strateegilisest hindamisest välja jätta ainuüksi põhjusel, et mõned riigid väitsid, et see hindamine võib panna liikmesriikide ametiasutusi nende vastu võtmisest loobuma. ( 33 )

64.

Kuna grammatiline ega ka ajalooline tõlgendus ei ole veenev, on vaja kasutada süstemaatilist ja eesmärgipõhist tõlgendamist.

65.

Süstemaatilisest seisukohast on KSH-direktiiv kohaldatav ainult „teatavate“ kavade ja programmide suhtes, millel on oluline keskkonnamõju, kuid mitte kõigi kavade ja programmide suhtes. Direktiivi artikli 3 lõigetes 8 ja 9 sätestatud erandites ei ole nimetatud vabatahtlikke kavasid ja programme, mis on riigisisestes õigus- ja haldusnormides ette nähtud, vaid ainult:

kavasid ja programme, mille ainus eesmärk on seotud riigi julgeoleku või tsiviilkaitsega,

finants- või eelarvekavasid ja ‑programme, ning

liidu struktuurifondidest kaasrahastatavaid kavasid ja programme.

66.

Omadussõna „nõutavad“ laialt tõlgendamine võimaldab paremini arvata KSH-direktiivi kohaldamisalasse kavad ja programmid, mille vastuvõtmist ja koostamist saaks liikmesriikide õiguse kohaselt vaevalt taandada kohustusliku/vabatahtliku kahetisele võimalusele, kuna see hõlmab nende kahe vahele jäävaid paljusid võimalusi.

67.

Liikmesriikide praktika heterogeensus nende kavade ja programmide ( 34 ) koostamisel sunnib terminit „nõutavad“ tõlgendama laialt. See argument on veelgi asjakohasem, kui tõdeda, et kavade ja programmide muudatused, mida tuleb käsitleda samamoodi nagu nende vastuvõtmist ja koostamist, nõuavad keskkonnamõju hindamist tingimusel, et on täidetud direktiivis sätestatud kriteeriumid. ( 35 )

68.

Nende muudatuste tegemise otsustavad tavaliselt liikmesriikide ametiasutused, ilma et oleks õigus- või haldusnormidest tulenevat kohustust seda teha. Mõiste „nõutavad“ kitsalt tõlgendamine jätaks need de facto KSH-direktiivi kohaldamisalast välja, isegi kui nende keskkonnamõju on oluline.

69.

KSH-direktiivi artikli 2 punkti a teise taande eesmärgipõhine tõlgendamine räägib samuti mõiste „nõutavad“ laia tõlgendamise kasuks, mis võimaldab hõlmata liikmesriikide ametiasutuste poolt vabatahtlikult vastu võetud kavad ja programmid.

70.

Võttes arvesse KSH-direktiivi eesmärki (tagada keskkonnakaitse kõrge tase), ei tohiks sätteid, mis piiritlevad direktiivi kohaldamisala, ja täpsemalt sätteid, mis määratlevad direktiivis silmas peetud aktid, tõlgendada kitsalt. ( 36 )

71.

KSH-direktiivi keskkonnahoidlik tõlgendamine leiab pealegi toetust esmasest õigusest:

ELTL artikli 191 lõike 2 (mis on EÜ artikli 174 lõike 2 õigusjärglane) järgi on liidu keskkonnapoliitika eesmärk saavutada „kaitstuse kõrge tase“, võttes arvesse liidu eri piirkondade olukorra mitmekesisust.

ELL artikli 3 lõikes 3 on deklareeritud, et liit püüab konkreetselt tagada „kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamise“ ( 37 ).

72.

Sõna „nõutavad“ tõlgendamine nii, et liikmesriikide õigus- ja haldusnormides ette nähtud, aga vabatahtlikult vastu võetavad kavad ja programmid jäävad keskkonnamõju strateegilisest hindamisest välja, võiks KSH-direktiivi eesmärgi (kordan, et selleks on tagada keskkonnakaitse kõrge tase) nurjata. Selline tõlgendamine kahjustaks vähemalt osaliselt kõnealuse direktiivi ( 38 ) soovitavat toimet, vastuolus selle eesmärgiga kehtestada tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga normatiivsete aktide kontrollimise menetlus.

73.

Mulle ei näi, et Euroopa Kohtu senine lähenemisviis nurjab seadusandja selle kavatsuse või on sellega vastuolus. Võimalus kohaldada KSH-direktiivi ka kavade ja programmide suhtes, mis on riigisisestes õigus- või haldusnormides ette nähtud, kuid mille vastu võtmine on vabatahtlik, ei tähenda, et need kavad nõuavad alati seda hindamist: lisaks on vaja, et need vastaksid KSH-direktiivi artikli 3 nõuetele.

74.

Eelkõige tuleb rõhutada nõuet, et need kavad ja programmid peavad sisaldama õiguslikku raamistikku olulise keskkonnamõjuga projektidele hiljem loa andmiseks. Mulle näib, et see ongi võtmeelement, mis määrab ära KSH-direktiivi õige kohaldamisala, sekkumata seejuures liigselt liikmesriikide seadusandlikku tegevusse.

75.

Leian,, et selleks, et saavutada KSH-direktiivi mõistlik, tõhus ja ühetaoline kohaldamine, peaks Euroopa Kohus täpsustama oma kohtupraktikat pigem selle õigusliku raamistiku, kui väljendi „„mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ ja haldusnormidega“ piiritlemise kohta.

b) Nende kriteeriumide kohaldamine ad casum

76.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on vaja kindlaks teha, kas VLAREM II jaotist 5.20.6 ja ringkirja võib pidada kavadeks või programmideks, „mida nõutakse siseriiklike õigusnormidega“ ja haldusnormidega.

77.

VLAREM II jaotise 5.20.6 kohta kinnitab asja menetlev kohus, et selle vastuvõtmine oli ette nähtud keskkonnalubade dekreedi artiklis 20 ja 5. aprilli 1995. aasta dekreedi artiklis 5.1.1. Ta kinnitab ka, et kuigi see oli õigus- ja haldusnormidega ette nähtud, ei olnud see kohustuslik Flandria piirkondlikele ametiasutustele, kes oleksid võinud selle vastu võtmata jätta.

78.

Vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele, mille ma enne kokkuvõtlikult esitasin ja mille ma soovitan jätta muutmata, tuleb VLAREM II nimetatud jaotist 5.20.6 mõista nii, et see sisaldab kava või programmi, mida nõutakse õigus- või haldusnormidega KSH-direktiivi artikli 2 punkti a teise taande tähenduses.

79.

Ringkirja kohta kinnitab komisjon, et see sellesse kategooriasse ei kuulu, kuna Flandria piirkonnas tuuleparkide paigaldamiseks kohaldatavad keskkonnakaitse eeskirjad ei näinud konkreetselt selle vastuvõtmist ette. Ringkiri on tema sõnul Flandria piirkondliku haldusvõimu vaba poliitilise otsuse tulemus, mitte õigus- või haldusnormidega seatud kohustus. ( 39 )

80.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kindlaks teha, kas ringkiri oma sisult arendab ja täiendab VLAREM II jaotist 5.20.6 nii, et see muutub enam või vähem varjatud haldusnormiks. ( 40 ) Kui Belgia õiguse kohaselt piirab haldusvõim ringkirjaga omaenda kaalutlusruumi, kehtestades juhised, mida peavad järgima ka eraõiguslikud isikud, võiks asuda seisukohale, et selle vastuvõtmine oli 1985. aasta keskkonnlubade dekreedi ja 5. aprilli 1995. aasta dekreediga ette nähtud.

3. KSH-direktiiviga hõlmatud tegevuse või majandussektori kava või programm

81.

KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis a on märgitud, et kui selle artikli lõikest 3 ei tulene teisiti, tuleb keskkonnamõju hinnata kõikide kavade ja programmide puhul, mis koostatakse muu hulgas „energeetika […] asulaplaneerimise või maakasutuse valdkonnas […]“.

82.

VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri puudutavad energiasektorit, konkreetselt tuuleparkide rajamist. Tuulegeneraatoritele kohaldatavad müranormid mõjutavad nende asukohta asustatud piirkondades ning mõjutavad seega ka asulaplaneerimist nagu ka maakasutust.

83.

Seega ei ole mingit kahtlust, et selle normatiivse korpuse ese kuulub KSH-direktiivi alla.

4. Keskkonnamõju hindamise direktiivi alla kuuluvatele projektidele loa andmise raamistiku moodustav kava või programm

84.

Artikli 3 lõike 2 punkt a nõuab selleks, et kavadele ja programmidele kehtiks keskkonna strateegilise hindamise nõue, lisaks sellele, et need peavad puudutama mõnda samas sättes nimetatud sektorit:

et kavad ja programmid looksid raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele; ning

et tegemist oleks keskkonnamõju hindamise direktiivi I ja II lisas loetletud projektidega. ( 41 )

85.

Mis puutub teise tingimusse, siis puudutavad VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri rajatise liiki, mida on keskkonnamõju hindamise direktiivi II lisa punkti 3 alapunktis i sõnaselgelt nimetatud rubriigis „tuuleelektrijaamad“ (tuulepargid). ( 42 )

86.

Mis puutub esimesse tingimusse, siis nõuab KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punkt a kavale või programmile keskkonnamõju strateegilise hindamise nõude kohaldamise tingimata vajaliku eeltingimusena, et kava või programm näeks ette raamistiku tulevase heakskiidu saamiseks.

87.

Euroopa Kohus on tuvastanud, et mõiste „kavad ja programmid“ hõlmab mis tahes akti, mis eeskirju ja menetlusi määratledes kehtestab tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga projektile või projektidele loa andmise ja selle või nende teostamise kriteeriumide ja tingimuste olulise kogumi. ( 43 )

88.

Akti peetakse seega projektidele – ja seeläbi kavale või programmile, mille puhul on nõutav keskkonnamõju strateegiline hindamine – tulevase nõusoleku andmise raamistikuks, kui see sisaldab olulise keskkonnamõjuga projektide teostamise kriteeriumide ja tingimuste (eeskirjad ja menetlused) olulist kogumit. ( 44 )

89.

Selle tõlgenduse eesmärk on tagada tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga sätete normatiivse kogumi „keskkonnamõju hindamine“ ( 45 ); teisipidi väldib see seda, et üksikud kriteeriumid või tingimused panevad keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse.

90.

Mõistet „kriteeriumide ja tingimuste oluline kogum“ (raamistik) tuleb seega mõista kvalitatiivse, mitte kvantitatiivsena. Selleks et kava või programm, mis kogumi kehtestab, nõuaks keskkonnamõju strateegilist hindamist, piisab sellest, et see kogum oleks oluline, mitte ammendav. Nii takistatakse ka KSH-direktiivis märgitud kohustustest kõrvale hoidmise võimalike strateegiate kasutamist, näiteks meetmete osadeks jagamise teel, vähendades nii selle direktiivi soovitavat toimet. ( 46 )

91.

See kohtupraktika tuleb üle kanda vaidlusalustele Flandria õigusnormidele (VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri, kui sellel on õiguslikud tagajärjed), võttes arvesse asjaolusid, mille ma järgnevalt esitan.

92.

Kõigepealt ja ennekõike otsustas Euroopa Kohus, et (sel juhul Vallooni piirkonna) tuuleparkide rajamist käsitlevad õigusnormid, mis on osaliselt sarnased praegu analüüsitavate Flandria õigusnormidega, on olulise keskkonnamõjuga projektide vastuvõtmise raamistik. Seda kinnitas ta otseselt kohtuotsuses D’Oultremont. ( 47 )

93.

Nende õigusnormide vahel on küll teatud erinevusi, kuid selles kohtuasjas vaidlusalused Flandria õigusnormid näevad ette üksikasjalikud sätted, mis sarnanevad paljudes tundlikes küsimustes (tuuleturbiinide müra, varjutus, ohutus ja olemus) Vallooni määruse sätetega.

94.

Põhimõtteliselt ei või ühelegi tuulepargi rajamise projektile Flandrias luba anda ilma, et juba nimetatud õigusnormides sätestatud tingimused oleksid täidetud. Seetõttu viitab olemasolev teave sellele, et tegemist on vaieldamatu keskkonnamõjuga tuulepargiprojektidele loa andmise mitte ammendava, küll aga olulise raamistikuga.

95.

Belgia valitsus ise tunnistab kaudselt, et VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri on tuulepargiprojektidele loa andmise oluline raamistik, kui ta kinnitab seoses kohtuotsuse tagajärgede võimaliku ajalise piiramisega, et selle raamistiku õigusvastaseks tunnistamise tagajärjel ei oleks enam tuuleparkide suhtes õiguslikult kehtivaid keskkonnatingimusi. ( 48 )

96.

Komisjon väidab, et tuulepargiprojektidele loa andmiseks on asjakohased ainult VLAREM II jaotises 5.20.6 sätestatud normid tuulegeneraatorite müra kohta, kuna nendega määratakse otseselt kindlaks tuulegeneraatorite asetus elamute ja elamupiirkondade suhtes. Olukord on aga erinev nende tuulegeneraatorite varjutust ja ohutust käsitlevate normide puhul, mis mõjutavad tuuleparkide käitamise faasi: nende mõju tuleb analüüsida keskkonnamõju hindamise direktiivi, mitte KSH-direktiivi alusel.

97.

Ma ei nõustu selle lähenemisviisiga, sest see lähtub kava ja programmi sätete eraldi, mitte kogumina analüüsimisest. Lisaks tuleb ka tuulegeneraatorite varjutuse ja ohutuse nõudeid arvesse võtta tuulegeneraatorite paigaldamisel, sõltumata sellest, et need mõjutavad tuulepargi käitamist pärast (samamoodi nagu muide müranorme).

98.

Teiseks on Euroopa Kohus seisukohal, et mõiste „kavad ja programmid“ võib hõlmata seadus- või määrusandlikul teel vastu võetud akte.

99.

Euroopa Kohus on olnud seadusandlike meetmete topeltmõistest „kavad ja programmid“ välja jätmise vastu, sest neid meetmeid on KSH-direktiivi artikli 2 punkti a esimeses taandes sõnaselgelt nimetatud. ( 49 ) Ta on välistanud ka analoogia Århusi konventsiooni ( 50 ) ja Kiievi protokolli ( 51 ) kategooriatega, kinnitades, et see direktiiv erineb mõlemast rahvusvahelisest lepingust, „sest [see] ei sisalda just nimelt erisätteid üldise poliitika või regulatsiooni kohta, mis vajaksid eristamist „kavadest ja programmidest““ ( 52 ).

100.

Belgia valitsuse arvates on VLAREM II jaotis 5.20.6 üldine õigusakt, millel ei ole programmilist või kavandavat mõõdet ning mille eesmärk ei ole olemasolevat tuuleparkide rajamise raamistikku muuta. See jaotis ei kuulu tema arvates mõiste „kava või programm“ alla ega nõua seega keskkonnamõju strateegilist hindamist. ( 53 )

101.

Need argumendid viiksid tegelikult KSH-direktiivi uuesti tõlgendamiseni Århusi konventsiooni ja Kiievi protokolli seisukohast nii, et Belgia õigus- ja haldusnormid on keskkonnamõju hindamisest vabastatud.

102.

Nagu eespool märgitud, lükkas Euroopa Kohus selle tõlgenduse oma kohtuotsuses D’Oultremont tagasi. Seega nõuab riigisisene haldusnorm (nagu käesoleval juhul) keskkonnamõju strateegilist hindamist alati, kui selles on kehtestatud oluline raamistik tuulepargiprojektide teostamiseks. Nagu ma juba selgitasin, oli see nii kohtuotsuses D’Oultremont analüüsitud õigusnormide puhul, mille sätted on – ma kordan – käesoleval juhul vaidlusalustega osaliselt analoogsed.

103.

Kolmandaks ei nõua Euroopa Kohtu praktika, et kavade ja programmide „eesmärk peab olema konkreetse territooriumi planeerimine“, vaid „nendega peetakse laiemalt silmas territooriumide või piirkondade planeerimist üldiselt“ ( 54 ).

104.

VLAREM II jaotis 5.20.6 puudutab samamoodi nagu Valloonia õigusnormid kohtuasjas d’Oultremont ühe piirkonna (Flandria) territooriumi tervikuna. Sellega kehtestatud müra piirväärtused on tihedalt seotud selle territooriumiga, kuna need määratakse kindlaks geograafiliste piirkondade eri kasutusviiside põhjal. Nende kohaldamise tulemusel selguvad kohad, kuhu võib tuulegeneraatoreid paigaldada, näiteks Aalteri ja Nevele kohalikud omavalitsusüksused.

105.

Lõpuks on Euroopa Kohus otsustanud, et vältida tuleb ühe ja sama kava või programmi suhtes mitme keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimist. Seepärast, tingimusel, et kavade ja programmide keskkonnamõju on eelnevalt hinnatud, on need keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustuse alt välja jäetud, kui need kuuluvad selliste õigusaktide hierarhiasse, mille keskkonnamõju on hinnatud ning mille puhul võib põhjendatult leida, et huve, mida soovitakse KSH-direktiiviga kaitsta, on nõuetekohaselt arvesse võetud. ( 55 )

106.

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et kui VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri kuuluvad normatiivsesse kogumisse, mille vastuvõtmisel viidi juba läbi keskkonnamõju strateegiline hindamine, siis ei pea nende suhtes tingimata viima läbi veel teist spetsiifilist hindamist.

107.

Kohtutoimikus ei ole andmeid, mis võimaldaksid seda tuvastada, kas see nii on. VLAREM II jaotis 5.20.6 põhineb keskkonnalubade määrusel, kuid seal tuulegeneraatorite paigaldamiseks ette nähtud standardid ei lange määruses ette nähtud standarditega kokku. VLAREM II jaotis 5.20.6 on, nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, KSH-direktiivi tähenduses uus kava või programm.

108.

Märkisin enne, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas ringkiri oma sisult arendab ja täiendab VLAREM II jaotist 5.20.6 kui varjatud haldusnorm. ( 56 ) Kui see on nii, kuulub see samuti KSH-direktiivi alla, sest esmapilgul sisaldab see vähem rangeid keskkonnakvaliteedi standardeid müra osas kui VLAREM II jaotis 5.20.6, võimaldades paigaldada tuuleturbiine kohtadesse, kuhu neid viimati nimetatud jaotisega ei ole lubatud paigaldada.

109.

Näib, et ringkiri annab Flandria haldusasutustele võimaluse tuuleturbiinide paigaldamisega seoses kehtivatest VLAREM II normidest kergemini erandeid lubada. See kinnitaks, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale võib see kuuluda KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a alla. ( 57 )

110.

Kokkuvõttes kuulub niisugune õigusnormide korpus, nagu on siin vaidlusalune ja mille sätted reguleerivad tuulepargilubade saamist varjutuse, ohutuse ja müra osas, mõiste „kavad ja programmid“ alla KSH-direktiivi artikli 2 punkti a tähenduses ja võib oluliselt mõjutada keskkonda. Samamoodi nõuab see vastavalt nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 2 punktile a keskkonnamõju strateegilist hindamist.

D.   Kaheksas ja üheksas eelotsuse küsimus

111.

Asja menetlev kohus palub selgitada, milline mõju on Euroopa Kohtu otsusel kavadele ja programmidele (ja nende alusel vastu võetud üksikotsustele), kui VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja suhtes oleks tulnud läbi viia keskkonnamõju strateegiline hindamine. Ta soovib konkreetselt teada, kas võimaliku tühistamise mõju võiks piirata, et jätta ajutiselt kehtima nende normide tagajärjed eesmärgiga kaitsta keskkonda ja tagada elektrienergiaga varustamine.

112.

Lisaks küsib ta, kas selline ajaline piiramine tuleb kõne alla mitte ainult ilma keskkonnamõju strateegilise hindamiseta vastu võetud kavade ja programmide tühistamise nõudes esitatud (otseste) kaebuste raames, vaid ka (kaudsete) kaebuste raames, milles nende kavade ja programmide väidetav tühisus annavad aluse – või ühe alustest – esitada kaebus nende kavade või programmide aluselt tehtud projektidele loa andmise üksikotsuste peale.

113.

Juhin tähelepanu sellele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnastab selle viimase küsimuse, samas kui ta kinnitab, et tal puudub Belgia õiguse kohaselt pädevus VLAREM II jaotist 5.20.6 ja ringkirja tühistada. ( 58 ) Tal tuleb lahendada ainult tühistamisnõue tuulegeneraatorite paigaldamiseks loa andmise üksikotsuse vastu, ( 59 ) kuid selles on tõstatatud ebaseaduslikkuse vastuväitena VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja võimalik tühisus.

114.

Euroopa Kohus leidis, et kuna „[KSH-]direktiivis puuduvad sätted, mis käsitlevad selles ettenähtud menetlusnormide rikkumise tagajärgi, siis on liikmesriikide ülesanne võtta oma pädevuse raames kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et kõikide „kavade“ või „programmide“ suhtes, millel võib olla „oluline keskkonnamõju“ direktiivi tähenduses, viidaks enne nende vastuvõtmist läbi keskkonnamõju hindamine vastavalt selles direktiivis sätestatud menetluseeskirjadele ja kriteeriumidele“ ( 60 ).

115.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on liikmesriigid kohustatud liidu õiguse rikkumise õigusvastased tagajärjed kõrvaldama; see kohustus on igal liikmesriigi organil oma pädevuse piires.

116.

Konkreetselt KSH-direktiiviga nõutava hindamise läbiviimata jätmise heastamise kohustuse kohta tuleneb sellest kohtupraktikast, et:

Niisuguse puudusega akti kohaldamise peatamise või tühistamise kohustus on ka liikmesriikide kohtutel, kes menetlevad kaebust riigisisese õiguse akti peale, mis on vastu võetud KSH-direktiivi rikkudes.

Nende kohtuasjade menetlemise kord tuleb kindlaks määrata iga üksiku liikmesriigi õiguskorras, tingimusel et selline kord ei ole ebasoodsam kui sarnaste riigisiseste olukordade suhtes kohaldatav kord (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist tegelikult võimatuks ega ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte).

Kohtud peavad võtma oma riigisisese õiguse alusel meetmed, et peatada sellise kava või programmi täitmine, mis on vastu võetud nimetatud direktiivis nõutud keskkonnamõju strateegilise hindamise läbiviimise kohustust täitmata, või see tühistada. ( 61 )

117.

Selle üldise kohustuse kohaselt peaks liikmesriigi kohus ilma keskkonnamõju strateegilise hindamiseta KSH-direktiivi rikkudes vastu võetud kava või programmi täitmise peatama, selle tühistama või kohaldamata jätma, et rakendada liidu õiguse esimuslikkust. Veelgi enam, sama tuleks teha nendel põhinevate projektilubadega.

118.

Euroopa Kohus on siiski möönnud, et „erandlikel juhtudel ja õiguskindlusest tulenevatel kaalutlustel [võib] kohaldada ajutist mõju peatamist, mis tõrjub välja liidu õiguse sätte mõju selle sättega vastuolus oleva siseriikliku õiguse suhtes“ ( 62 ).

119.

See õigus on reserveeritud ainult Euroopa Kohtule endale, kes on kinnitanud, et kui liikmesriikide kohtutel oleks õigus kas või ajutiselt pidada riigisiseseid õigusnorme esimuslikuks liidu õiguse suhtes, millega need normid on vastuolus, kahjustaks see liidu õiguse ühetaolist kohaldamist.

120.

Euroopa Kohus nõustub seega, et kui riigisisene õigus seda lubab, võib liikmesriigi kohus erandkorras ja pärast juhtumipõhist uurimist KSH-direktiivi kohustusi rikkudes vastu võetud riigisisese õigusnormi õigusvastasuse tuvastamise ajalist kehtivust piirata.

121.

Selle võimaluse kasutamiseks sellistel juhtudel nagu käesolev peab piirang olema õigustatud keskkonnakaitsega seotud ülekaaluka põhjusega ja tuleb võtta arvesse selle kohtuasja konkreetseid asjaolusid, mille peab liikmesriigi kohus lahendama. Seda erandlikku õigust saab kasutada ainult juhul, kui kõik kohtuotsuses Inter-Environnement Wallonie ( 63 ) seatud tingimused, millele ma hiljem viitan, ( 64 ) on täidetud.

122.

Keskkonnamõju hindamise direktiivi kohta on Euroopa Kohus samuti tuvastanud ( 65 ), et kui selle direktiivi kohaselt nõutav projekti keskkonnamõju hindamine on jäetud läbi viimata, peavad liikmesriigid küll kõrvaldama selle tegematajätmise õigusvastased tagajärjed, kuid liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui keskkonnamõju hindamine viiakse olukorra seadustamiseks läbi projekti elluviimise ajal või isegi pärast projekti elluviimist, eeldusel et on täidetud teatavad tingimused. ( 66 )

123.

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et Euroopa Kohus lubab erandkorras, et liikmesriikide kohtud peatavad ajutiselt ja rangetel tingimustel KSH-direktiivi esimuslikkuse „tõrjuva mõju“ selleks, et kaitsta sellist ülekaalukat üldist huvi nagu keskkond või riigi elektrienergiaga varustamise tagamine.

124.

Seni on seda võimalust tunnustatud juhtudel, kus liikmesriigi kohtule on esitatud kaebus KSH-direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate selliste kavade ja programmide tühistamise nõudes, mille vastuvõtmisel ei viidud läbi keskkonnamõju strateegilist hindamist. ( 67 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas seda sama võimalust võiks laiendada kaebustele, mis on esitatud nende kavade ja programmide alusel tehtud tuuleturbiinide paigaldamiseks luba andvate üksikotsuste peale. ( 68 )

125.

Menetlusosalised, kes oma seisukohad esitasid, on selles küsimuses vastandlikel seisukohtadel:

Komisjon leiab, et võimalus jätta erandkorras kehtima KSH-direktiiviga vastuolus olevate kavade ja programmide tagajärjed on lubatav üksnes nende kavade ja programmide tühistamiseks esitatud kaebuse raames. Ta ei näe põhjust laiendada seda võimalust loa andmise üksikotsustele.

Belgia valitsus on vastupidisel seisukohal. Tema arvates on õigusvastasuse vastuväite (millega vaidlustatakse projektile loa andmise üksikotsuse kehtivuse vaidlustamiseks kaudselt KSH-direktiivi rikkumise tõttu kava või programm ise) menetlusliku vormi tõttu soovitatav kohaldada Euroopa Kohtu seda kohtupraktikat. ( 69 )

126.

Belgia valitsuse argumendid on minu arvates üldiselt veenvamad. Lõppkokkuvõttes on mõlemal vaidlustamise vormil (otsesel või kaudsel) sama eesmärk, s.o puhastada õiguskord otsustest ja õigusnormidest, mis on – meid huvitavas osas – liidu õigusega vastuolus.

127.

Üks kaalutlustest, mis on sundinud Euroopa Kohut välja töötama oma kohtupraktika liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese õigusakti tagajärgede ajutise kehtima jätmise kohta, on muret tundmine õiguskindluse pärast. Selle akti kehtetuks tunnistamisest tingitud ebakindlus (või õiguslünk) on suurem tühistamise nõudes (otse) esitatud kaebuste erga omnes rahuldamisel, kuid tekib ka kaudsete kaebuste korral, kui õigusvastasuse vastuväited vastu võetakse. ( 70 ) Viimati nimetatute paljususel võivad tegelikult olla samad tagajärjed mis vastava õigusnormi otsesel tühistamisel. ( 71 )

128.

Paralleelsuse kohaldamine, mida võttis Euroopa Kohus arvesse kohtuasjas Winner Wetten, õigustab seega seda, et liikmesriigi kohus võib esimuslikkuse „tõrjuva mõju“ ajutiselt peatada ka õigusvastasuse vastuväidete korral, mis on esitatud KSH-direktiivi vastaselt vastu võetud kavade või programmide rakendamise alusel tehtud üksikotsuste peale. ( 72 )

129.

Lisaks ei tohi unustada, et keskkonnamõju strateegilise hindamise kohustus on menetlusnõue, mis peab olema täidetud teatavate kavade ja programmide heakskiitmisel. On võimalik, et isegi kui viimaste puhul ei ole see nõue täidetud, on neil materiaalne sisu, mis kajastab kõrget keskkonnakaitse taset.

130.

See asjaolu (mis osaliselt seletab eespool esitatud Euroopa Kohtu „leebet“ kohtupraktikat) puudutab nii kaebusi, mis on esitatud otse sellise plaani või kava tühistamiseks, mis on vastu võetud ilma nõutava keskkonnamõju strateegilise hindamiseta, kui ka kaudseid kaebusi, milles liidu õiguse rikkumise küsimus tõstatatakse kava või programmi alusel tehtud üksikotsuste kohta esitatud õigusvastasuse vastuväitega.

131.

Lõpuks tuleb märkida, et keskkonnakaitse ja liikmesriigi elektrienergiaga varustamise tagamine on ülekaalukad üldised huvid, mida Euroopa Kohus aktsepteerib õigustusena selleks, et peatada esimuslikkuse „tõrjuv mõju“ riigisisese õigusakti suhtes, mis on vastu võetud KSH-direktiivi rikkudes.

132.

Selles kohtuasjas võiks vähemalt üks nendest ülekaalukatest põhjustest (keskkonnakaitse) ( 73 ) õigustada viie tuuleturbiini Aalteri ja Nevele kohalikes omavalitsusüksustes paigaldamise lubade tagajärgede ajutist kehtima jätmist ning kaudselt nende eeskirjade ajutist kehtima jätmist, mille alusel need load anti.

133.

Seda erilist õigust, mille Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtule anda, võib kasutada ainult juhul, kui on täidetud kõik kohtuotsuses Inter-Environnement Wallonie ( 74 ) seatud tingimused, nimelt:

Vaidlustatud riigisisese õigusnormi puhul peab olema tegemist meetmega, mis võtab nõuetekohaselt üle liidu keskkonnakaitseõiguse.

Uue riigisisese õigusnormi vastuvõtmine ja jõustumine ei võimalda vältida vaidlustatud riigisisese õigusnormi tühistamisest tingitud kahjulikku keskkonnamõju.

Vaidlustatud riigisisese õigusnormi tühistamise tagajärjel peab tekkima liidu keskkonnakaitseõiguse ülevõtmise osas õiguslünk, mis on keskkonnale kahjulikum, kuna tühistamisega kaasneks kaitse vähenemine ja see läheks vastuollu liidu õiguse põhieesmärgi endaga.

Vaidlustatud riigisisese õigusnormi tagajärgede erandkorras kehtima jätmine peab hõlmama üksnes ajavahemikku, mis on tingimata vajalik niisuguste meetmete vastuvõtmiseks, mis võimaldavad tuvastatud rikkumise heastada.

134.

Eelotsusetaotluses ja esitatud seisukohtades esitatud andmete kohaselt on need tingimused käesolevas kohtuasjas täidetud:

VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri on meetmed liidu keskkonnakaitse õigusnormi, milleks on direktiiv 2009/28, nõuetekohaseks ülevõtmiseks. Elektrienergia tuuleparkide abil tootmise arendamine on tingimata vajalik element Belgia riigi strateegias suurendada aastaks 2020 elektrienergia tootmist taastuvatest allikatest.

VLAREM II jaotis 5.20.6 ja ringkiri on olnud oluline element Belgia õigusnormides tuuleparkide rajamise kohta ning alates 31. märtsist 2012 on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tuuleturbiinide paigaldamise üksikload antud suurel määral nende alusel.

Uue riigisisese õigusnormi vastuvõtmise ja jõustumisega ei saaks VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja tühistamisest tingitud kahjulikku keskkonnamõju ära hoida. See tühistamine annaks võimaluse seada ahelreaktsioonis kahtluse alla tuulegeneraatorite paigaldamise lubade seaduslikkuse Flandria piirkonnas alates 31. märtsist 2012, mille tagajärjel võidakse koguni otsustada tuulegeneraatorid peatada.

VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja tühistamise tagajärjel tekiks liidu keskkonnakaitseõiguse ülevõtmise osas õiguslünk, mis oleks keskkonnale kahjulikum. Konkreetselt kaoksid Flandria piirkonnas tuulegeneraatorite müra, varjutuse ja ohutuse alased alusnormid, millega kaasneks oht, et tuulegeneraatoreid paigaldatakse madalamate keskkonnakaitse standarditega.

135.

Kokkuvõttes näib loogilisem, et Euroopa Kohus lubab, et kui see on riigisiseses õiguses ette nähtud, ( 75 ) võib liikmesriigi kohus jätta erandkorras kehtima VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja ning samuti nende normide alusel tuuleturbiinide paigaldamiseks antud lubade tagajärjed ajaks, mis on tingimata vajalik tuvastatud rikkumise heastamiseks vajalike meetmete võtmiseks, st aja jooksul, mis on vältimatult vajalik selleks, et pädevad piirkondlikud ametiasutused viiksid läbi selle õigusnormide korpuse keskkonnamõju strateegilise hindamise.

136.

Lisaks, kui selle hindamise tulemus oleks soodne, võiks jätkata Flandria õigusnormide kui KSH-direktiivile vastava kava või programmi kohaldamist pärast seda, kui keskkonnamõju strateegilise hindamise puudumine on heastatud.

IV. Ettepanek

137.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Raad voor Vergunningsbetwistingen (loavaidlusi menetlev nõukogu, Belgia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.

Riigisisesed õigusnormid, mis sisaldavad täpseid tuuleparkide varjutuse, ohutuse ja müra eeskirju, kui tulevaste tuuleelektrijaamade rajamise projektide asukoha ja omaduste lubamise raamistikku, kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 2 punkti a mõiste „kavad ja programmid“ alla ning neil on oluline keskkonnamõju, mistõttu on selle direktiivi artikli 3 lõike 2 punkti a kohaselt vaja eelnevalt läbi viia nende keskkonnamõju strateegiline hindamine.

2.

Juhul kui liikmesriigi kohtu poolt põhikohtuasjas tehtava otsusega kaebus rahuldatakse ja nõustutakse vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide ebaseaduslikkuse vastuväitega, võib liikmesriigi kohus selle tagajärgi ajaliselt piirata, et säilitada tuuleturbiinide paigaldamiseks antud lubade tagajärjed ajutiselt, eesmärgiga kaitsta keskkonda ja vajaduse korral tagada elektrienergiaga varustamine. See võimalus sõltub sellest, kas on täidetud 28. veebruari 2012. aasta kohtuotsuses Inter-Environnement Wallonie ja Terre wallonne (C‑41/11, EU:C:2012:103) sätestatud tingimused, mis on seotud – meid huvitavas osas – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta.


( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (ELT 2012, L 26, lk 1; edaspidi „keskkonnamõju hindamise direktiiv“).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2001, L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157). Tuntud ka keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivina (edaspidi „KSH-direktiiv“).

( 4 ) Kohtuasi C‑567/10 (EU:C:2012:159; edaspidi „kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt“). Selle kohtuotsuse kohaselt hõlmab KSH-direktiiv kokkuvõttes mitte ainult liikmesriigi õigusnormides nõutud kavasid ja programme, vaid ka neid, mille vastuvõtmine on ette nähtud, kuid ei ole kohustuslik.

( 5 ) Kohtuasi C‑41/11 (EU:C:2012:103; edaspidi „kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie“).

( 6 ) Besluit van de Vlaamse regering van 1 juni 1995 houdende algemene en sectorale bepalingen inzake milieuhygiëne.

( 7 ) Flandria piirkonna 5. aprilli 1995. aasta dekreet üldsätete kehtestamise kohta keskkonnapoliitika valdkonnas (Vlaams decreet van 5 april 1995 houdende algemene bepalingen inzake milieubeleid; edaspidi „5. aprilli 1995. aasta dekreet“), millega muudeti Flandria piirkonna 28. juuni 1985. aasta dekreeti keskkonnaloa kohta (Vlaams decreet betreffende de milieuvergunning van 28 juni 1985; edaspidi „keskkonnalubade dekreet“).

( 8 ) Flandria piirkonna valitsuse 23. detsembri 2011. aasta määruse, millega muudetakse Flandria piirkonna valitsuse 6. veebruari 1991. aasta määrust, millega kehtestatakse Flandrias keskkonnaloa andmise kord, ja Flandria piirkonna valitsuse 1. juuni 1995. aasta määrust, millega määratakse kindlaks üldised ja valdkondlikud sätted keskkonnahügieeni valdkonnas (besluit van 23 december 2011 tot wijziging van het besluit van de Vlaamse Regering van 6 februari 1991 houdende de vaststelling van het Vlaams reglement betreffende de milieuvergunning en van het besluit van de Vlaamse regering van 1 juni 1995 houdende algemene en sectorale bepalingen bepalingen inzake milieuhygiëne), artikkel 99.

( 9 ) 12. mai 2006. aasta ringkiri EME/2006/01 – RO/2006/02 tuulegeneraatorite rajamise kaalutlusraamistiku ja lisatingimuste kohta (Omzendbrief van 12 mei 2006 EME/2006/01 – RO/2006/02 afweginskader en randvoorwaarden voor de inplanting van windturbines; edaspidi „ringkiri“). See asendati 25. aprilli 2014. aasta ringkirjaga R0/2014/02 tuulegeneraatorite paigaldamise kaalutlusraamistiku ja lisatingimuste kohta (Omzendbrief R0/2014/02 van 25 april 2014 betreffende het afwegingskader en randvoorwaarden voor de oprichting van windturbines).

( 10 ) Konkreetselt gewestelijke stedenbouwkundige ambtenaar van het departement Ruimte Vlaanderen (afdeling Oost-Vlaanderen) (Flandria ruumilise planeerimise osakonna linnaplaneerimise piirkondlik ametnik – Ida-Flandria osakond; edaspidi „Flandria ametiasutus“).

( 11 ) Maatükid, kuhu oli kavas tuulegeneraatorid paigaldada, asuvad vastavalt kehtivatele piirkonna planeeringutele osaliselt maatulundusmaal ja osaliselt maastikuväärtusega maatulundusmaal.

( 12 ) Uuriti üksikasjalikult veeanalüüsi, keskkonnatagajärgede aruannet, ruumilise planeerimise hinnangut ja erinevaid kogutud arvamusi.

( 13 ) 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus (C‑290/15, EU:C:2016:816; edaspidi „kohtuotsus D’Oultremont“).

( 14 ) Kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt, punkt 31.

( 15 ) 17. novembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑567/10, EU:C:2011:755, punktid 1420).

( 16 ) Selleks et välja selgitada, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses, võtab Euroopa Kohus arvesse selliste tegurite kogumit nagu asjaolu, kas ta on asutatud seadusega, kas ta on alaline, kas tema kohtualluvus on kohustuslik, kas tema menetlus on võistlev, kas ta kohaldab õigusnorme ja kas ta on sõltumatu (vt eelkõige 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Torresi (C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:2088, punkt 17); 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Consorci Sanitari del Maresme, (C‑203/14, EU:C:2015:664, punkt 17) ja 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Margarit Panicello (C‑503/15, EU:C:2017:126, punkt 27).

( 17 ) Laiemas tähenduses (mis hõlmab nii kavade ja programmide kui ka projektide hindamist) on keskkonnamõju hindamine põhjendatud vajadusest, et pädev asutus kaaluks enne otsuse tegemist vastavate planeerimise ja otsustamise tehniliste protsesside tagajärgi keskkonnale. Selle eesmärk on pigem vältida võimalikku keskkonna saastamist või keskkonnakahju juba algusest peale, kui hiljem võidelda nende tagajärgedega. Vt 3. juuli 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (C‑215/06, EU:C:2008:380, punkt 58); 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus Comune di Corridonia jt (C‑196/16 ja C‑197/16, EU:C:2017:589, punkt 33; edaspidi „kohtuotsus Comune di Corridonia jt“); 31. mai 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑526/16, ei avaldata, EU:C:2018:356, punkt 75) ja 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuulepark) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 73).

( 18 ) Euroopa Komisjon, „Direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta rakendamise juhend“, 2006, https://ec.europa.eu/environment/archives/eia/pdf/030923_sea_guidance_es.pdf. Vt ka 15. mai 2017. aasta dokument COM(2017) 234 final, Komisjoni aruanne nõukogule ja Euroopa Parlamendile vastavalt direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) artikli 12 lõikele 3. Õigusteoorias vt McGuinn, J., Oulès, L., Banfi, P., McNeill, A., O’Brien, S., Lukakova, Z., Sheate, W., Kolaric, S. ja Sadauskis, R., Study to support the REFIT evaluation of Directive 2001/42/EC on the assessment of the effects of certain plans and programmes on the environment (SEA Directive), 2019, https://ec.europa.eu/environment/eia/pdf/REFIT%20Study.pdf.

( 19 ) Eelotsusetaotluse punkt 10.2.

( 20 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16).

( 21 ) Vt analoogia alusel 8. märtsi 2016. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon (C‑431/14 P, EU:C:2016:145, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika), milles on sedastatud: „käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, piirab komisjon ise seda kaalutlusõigust ega saa neist reeglitest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse“.

( 22 ) Kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt, punkt 31; 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Thybaut jt (C‑160/17, EU:C:2018:401, punkt 43; edaspidi „kohtuotsus Thybaut jt“) ja 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus CFE (C‑43/18, EU:C:2019:483, punkt 54; edaspidi „kohtuotsus CFE“).

( 23 ) Kohtujurist Kokott’i 17. novembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑567/10, EU:C:2011:755, punktid 18 ja 19). Kohtujurist Kokott kordas oma 25. jaanuari 2018. aasta ettepanekus kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles ASBL jt (C‑671/16, EU:C:2018:39, punktid 41 ja 42) uuesti oma seisukohta, kinnitades, et Euroopa Kohus laiendas KSH-direktiivi kohaldamisala kaugemale sellest, mida seadusandja soovis ja mida võisid liikmesriigid ette näha.

( 24 ) HS2 Action Alliance Ltd, R (on the application of) v The Secretary of State for Transport & Anor ([2014] UKSC 3, punktid 175–189).

( 25 ) Vt doktriini analüüs, mille on teinud de Ricketts, S. ja Munn, J. artiklis „The Meaning of „Required by Legislative, Regulatory or Administrative Provisions““, Jones, G., Scotford, E. (toim), The Strategic Environmental Assessment Directive. A plan for success? Hart Publishing, Oxford, 2017, lk 63–79.

( 26 ) Kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt leitud lähenemisviiside kohta on õiguskirjanduses leitud, et „for AG Kokott, the focus was upon the Directive as a legal instrument negotiated by the Member States. By contrast, the Court focused on the Directive as an effective legal device that operates according its own legal integrity“ (Fisher, E., „Blazing Upstream? Strategic Environmental Assessment as „Hot“ Law“, Jones, G. ja Scotford, E. (toim), The Strategic Environmental Assessment Directive. A plan for success?, Hart Publishing, Oxford, 2017, lk 174.

( 27 ) Hiljuti ettepanekus kohtuasjas La Quadrature du net jt (C‑511/18 ja C‑512/18, EU:C:2020:6, punkt 123).

( 28 ) Sõnad „exigé“ prantsuse keeles ja „exigido“ portugali keeles on sama mitmetähenduslikud kui hispaania keeles. Ingliskeelne („required“), rumeeniakeelne („impuse“) ja saksakeelne („erstellt werden müssen“) versioon näivad viitavat kohustuslikult vastuvõetavatele kavadele ja programmidele. Seevastu itaaliakeelne omadussõna „previsti“ räägib selle kasuks, et see hõlmab ka kavasid ja programme, mille vastuvõtmine ei ole kohustuslik.

( 29 ) Vt selle kohta 2. aprilli 1998. aasta kohtuotsus EMU Tabac jt (C‑296/95, EU:C:1998:152, punkt 36), 20. novembri 2003. aasta kohtuotsus Kyocera (C‑152/01, EU:C:2003:623, punktid 32 ja 33) ning 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon (C‑16/16 P, EU:C:2018:79, punktid 48 ja 49).

( 30 ) Ettepanek: nõukogu direktiiv teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta, KOM/96/0511 (lõplik) – SYN 96/0304 (EÜT 1997, C 129, lk 14).

( 31 ) KOM(1999) 73 (lõplik), 22.2.1999 (EÜT 1999, C 83, lk 13).

( 32 ) 30. märtsi 2000. aasta ühine seisukoht (EÜ) nr 25/2000, mille kiitis heaks nõukogu Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 251 ette nähtud menetluse kohaselt, eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 2000, C 137, lk 11). Seal on kinnitatud, et „mõiste „kavad ja programmid“ määratlust on muudetud, täpsustades seega, et see puudutab ainult kavasid ja programme, mida nõutakse siseriiklike õigus- ja haldusnormidega ja mille koostamine ja/või vastuvõtmine on mõne asutuse ülesanne, või mille koostab asutus vastu võtmiseks seadusandlikus menetluses liikmesriikide erinevate menetluste ja õigusnormide alusel“ [mitteametlik tõlge].

( 33 ) Vastupidist seisukohta pooldas kohtujurist Kokott oma 17. novembri 2011. aasta ettepanekus kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑567/10, EU:C:2011:755, punktid 1521).

( 34 ) KSH-direktiivis ei ole termineid „kavad“ ja „programmid“ määratletud; kavasid ja programme koheldakse ühtemoodi. Nende kahe mõiste iseloomustamiseks, mis ei ole liikmesriikide vaheliste erinevuste tõttu küll eriti täpne, võib olla tarvilik Euroopa Komisjoni koostatud „Direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta rakendamise juhend“, https://ec.europa.eu/environment/archives/eia/pdf/030923_sea_guidance_es.pdf., mille kohaselt „dokument, mida mõnes liikmesriigis mõistetakse kava all on see, milles selgitatakse, kuidas kavatsetakse mingit korda või poliitikat ellu viia või rakendada. See võib hõlmata näiteks maakasutuse kavasid, milles on määratletud, kuidas maad kasutatakse, või milles kehtestatakse eeskirjad või antakse suunised selle kohta, milline projekt võib olla asjakohane või lubatud konkreetsetes piirkondades, või milles märgitakse kriteeriumid, mida tuleb uute projektide koostamisel arvesse võtta. Jäätmehoolduskavad, vesikonna majandamise kavad jne. […] Mõnes liikmesriigis mõistetakse programmi all tavaliselt kava, mis hõlmab projektikogumit teatud piirkonnas; näiteks võiks programmiks liigitada linnapiirkonna regenereerimise kava, mis hõlmab mitut eri ehitusprojekti“ [mitteametlik tõlge].

( 35 ) Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et mõiste „kavad ja programmid“ ei hõlma mitte üksnes nende koostamist, vaid ka muutmist, eesmärgiga tagada tõenäoliselt olulise keskkonnamõjuga sätete keskkonnamõju hindamine (8. mai 2019. aasta kohtuotsus „Verdi Ambiente e Società (VAS) – Aps Onlus“ jt, C‑305/18, EU:C:2019:384, punkt 52, ja kohtuotsus CFE, punkt 71).

( 36 ) Kohtuotsused Inter-Environnement Bruxelles jt, punktid 37; Thybaut jt, punktid 38–40; CFE, punktid 36 ja 37, ning 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus Terre wallonne (C‑321/18, EU:C:2019:484, punktid 23 ja 24).

( 37 ) 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Associazione Italia Nostra Onlus (C‑444/15, EU:C:2016:978, punktid 41 ja 42).

( 38 ) 22. septembri 2011. aasta kohtuotsus Valčiukienė jt (C‑295/10, EU:C:2011:608, punkt 42).

( 39 ) Loogiliselt tunnustatakse haldusringkirjade vastuvõtmise võimalust Belgia haldusõiguses üldiselt. Vt 56. joonealune märkus allpool.

( 40 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerib selle „kvaasiõigusaktiks“.

( 41 ) Selle nõude olulisust näitab ka asjaolu, et KSH-direktiivi artikli 3 lõikes 4 on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid otsustavad, kas lõikes 2 osutamata kavadel ja programmidel, mis loovad raamistiku tulevase nõusoleku saamiseks projektidele, on tõenäoliselt oluline keskkonnamõju“.

Ammendavuse huvides tuleb lisada, et on vähemalt veel üks kavade ja programmide strateegilise keskkonnamõju hindamise kohustus, mis ei sõltu projektile loa andmise raamistikust. See kohustus on ette nähtud KSH-direktiivi artikli 3 lõike 2 punktis b, mille kohaselt tuleb läbi vaadata kavad ja programmid, mille suhtes nõutakse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) artikli 6 lõikes 3 spetsiifilist tagajärgede hindamist, mis hõlmab ainult osa keskkonnamõjust.

( 42 ) Samamoodi otsustas Euroopa Kohus otsuses D’Oultremont (punktid 42–44).

( 43 ) 11. septembri 2012. aasta kohtuotsus Nomarchiaki Aftodioikisi Aitoloakarnanias jt (C‑43/10, EU:C:2012:560, punkt 95); kohtuotsus D’Oultremont (punkt 49); 8. mai 2019. aasta kohtuotsus „Verdi Ambiente e Società (VAS) – Aps Onlus“ jt (C‑305/18, EU:C:2019:384, punkt 50) ja kohtuotsus CFE (punkt 61).

( 44 ) Selle tõlgenduse laiendava iseloomu toob välja Gonthier, E., „La Cour de justice de l’Union europénne définit la notion de „plan et programme““, Aménagement-Environnement, 2017, nr 3, lk 184 ja 185.

( 45 ) 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑671/16, EU:C:2018:403, punkt 54).

( 46 ) Kohtuotsused D’Oultremont, punkt 48; Thybaut jt, punkt 55; Inter-Environnement Bruxelles jt, punkt 55; samuti kohtujurist Kokkot’i 17. novembri 2011. aasta ettepanek viimati nimetatud kohtuasjas (EU:C:2011:755, punktid 25 ja 26).

( 47 ) Kohtuotsus D’Oultremont, punkt 50: „[…] 13. veebruari 2014. aasta otsus käsitleb eeskätt tehnilisi norme, käitamistingimusi (eeskätt stroboskoopiline efekt), õnnetuste ja tulekahju ärahoidmist (muu hulgas tuulegeneraatori peatamine), helitugevuse määrasid, taastamist ning tuulegeneraatorite garanteerimist. Sellised sätted on piisavalt olulised ja ulatuslikud selleks, et määratleda asjaomase sektori suhtes kohaldatavad tingimused ning nende abil tehtud eeskätt keskkonnakaitsealased valikud määratlevad tingimused, mis kehtivad tulevase nõusoleku saamiseks tuuleparkide rajamise ja käitamise konkreetsetele projektidele“.

( 48 ) Kirjalikud seisukohad, punkt 97.

( 49 ) 17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Terre wallonne e Inter‑Environnement Wallonie (C‑105/09 ja C‑110/09, EU:C:2010:355, punkt 41) ja kohtuotsus D’Oultremont (punkt 52).

( 50 ) Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise 1998. aasta konventsioon (ELT 2005, L 124, lk 4), mis on heaks kiidetud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1).

( 51 ) 2003. aasta piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsiooni keskkonnamõju strateegilise hindamise protokoll ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni 1991. aasta piiriülese keskkonnamõju hindamise Espoo konventsiooni juurde (ELT 2008, L 308, lk 35); heaks kiidetud nõukogu 20. oktoobri 2008. aasta otsusega 2008/871/EÜ (ELT 2008, L 308, lk 33).

( 52 ) Kohtuotsus D’Oultremont, punkt 53. Vt ka kohtujurist Kokott’i 25. jaanuari 2018. aasta ettepanek kohtuasjas Inter-Environnement Bruxelles jt (C‑671/16, EU:C:2018:39, punktid 3237).

( 53 ) Belgia valitsus viitab oma seisukoha toetuseks ühele Cour constitutionnelle’i (Belgia konstitutsioonikohus) otsusele (28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus nr 33/2019, kohturegistri nr 6662, lk 43 jj, kättesaadav aadressil https://www.const-court.be/public/f/2019/2019-033f.pdf) ja kahele Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu (halduskolleegium)) 3. aprilli 2019. aasta otsusele (nr 201709167/1/R3 ja 201807375/1/R3) (ECLI:NL:RVS:2019:1064).

( 54 ) Kohtuotsus D’Oultremont, punktid 45 ja 46.

( 55 ) 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Dimos Kropias Attikis (C‑473/14, EU:C:2015:582, punkt 55), kohtuotsus Inter-Environnement Bruxelles jt (punkt 42) ja kohtuotsus CFE (punkt 73).

( 56 ) Ma ei saa võtta seisukohta ringkirjade õigusliku olemuse ja tagajärgede suhtes Belgia õiguses; selles küsimuses tuleb lähtuda sellest, mida on Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) otsustanud.

( 57 ) Asularuumi ümberkujundamise piirkonna kohta Orp-Jauche’i (Belgia) kohalikku omavalitsusüksusesse kuuluva asula Orp-le-Petit’ keskuses, millega muudeti sektoriplaneeringut, omavalitsuse maakasutuse planeeringut ja omavalitsuse asulaplaneerimismäärust (mis on iseenesest kavad ja programmid KSH-direktiivi tähenduses), leidis Euroopa Kohus, et see tuleb määratleda samuti sellisena ja kohaldada selle suhtes ka sama õigusliku regulatsiooni, märkides, et „kuigi see akt ei sisalda ega saagi sisaldada positiivseid eeskirju, muudab sellega loodud võimalus teha lihtsamalt erandeid kehtivatest asulaplaneerimis- ja ehituseeskirjadest õiguslikku olukorda ja selle tõttu kuulub PRU, mida käsitletakse põhikohtuasjas, direktiivi artikli 2 punkti a ja artikli 3 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse“ (kohtuotsus Thybaut jt, punktid 57 ja 58).

( 58 ) Vt 68. joonealune märkus allpool.

( 59 ) Mis anti Electrabelile viie tuulegeneraatori paigaldamiseks Aalteri ja Nevele kohalikesse omavalitsusüksustesse.

( 60 ) Kohtuotsused Inter-Environnement Wallonie, punkt 42, ning Association France Nature Environnement, punkt 29; kohtuotsus Comune di Corridonia jt (punkt 34) ja 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuulepark) (C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 75).

( 61 ) Kohtuotsused Inter-Environnement Wallonie (punktid 43–46), kohtuotsus Association France Nature Environnement (punktid 30–32), kohtuotsus Comune di Corridonia jt (punkt 35) ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punktid 171 ja 172).

( 62 ) 8. septembri 2010. aasta kohtuotsus Winner Wetten (C‑409/06, EU:C:2010:503, punktid 66 ja 67; edaspidi „kohtuotsus Winner Wetten“) ja kohtuotsus Association France Nature Environnement, punkt 33.

( 63 ) Punktid 59–63. Sama mõtteliini järgis kohtuotsus Association France Nature Environnement, punkt 43.

( 64 ) Ühes hiljutises uuringus analüüsitakse sarnasusi ja erinevusi ühelt poolt Winner Wetteni kohtupraktika – mis kehtestab Euroopa Kohtu kontrolli all tsentraliseeritud menetluse selleks, et peatada esimuslikkuse põhimõtte tõrjuva mõju kohaldamine liidu õigusega vastuolus olevate riigisiseste õigusnormide suhtes – ja teiselt poolt Association France Nature Environnement’ kohtupraktika vahel, mis kehtestab detsentraliseeritud menetluse selleks peatamiseks, mille määramise õigus on antud väga rangetel tingimustel liikmesriikide kohtutele. Selles uuringus rõhutatakse selle kohtupraktika tähtsust selleks, et hoida ära õiguslünki, milleni võib esimuslikkuse põhimõtte tõrjuva mõju range kohaldamine viia (Dougan, M., „Primacy and the remedy of disaplication“, Common Market Law Review, 2019, nr 4, lk 1490–1505).

( 65 ) Kohtuotsus Comune di Corridonia jt (punkt 43), 28. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Comune di Castelbellino (C‑117/17, EU:C:2018:129, punkt 30) ja 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Inter-Environnement Wallonie ja Bond Beter Leefmilieu Vlaanderen (C‑411/17, EU:C:2019:622, punkt 175).

( 66 ) Esiteks, et riigisisesed õigusnormid, mis seda olukorra seadustamist võimaldavad, ei anna huvitatud isikutele võimalust liidu õiguse normidest kõrvale hiilida või nende täitmisest vabastatud olla, ning teiseks, et seadustamiseks läbi viidav hindamine ei hõlma mitte ainult selle projekti tulevast keskkonnamõju, vaid võtab arvesse ka alates projekti elluviimist tekkinud keskkonnamõju.

( 67 ) Kohtuotsused Inter-Environnement Wallonie ja Association France Nature Environnement.

( 68 ) Nagu juba märgitud, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tema menetluses olevas kohtuvaidluses esitatud ebaseaduslikkuse vastuväite raames Belgia õiguses tal lubatud tühistada ainult üksikotsuseid, mitte aga kavasid ja programme.

( 69 ) Ta väidab sellega seoses, et kavade ja programmide tühistamiseks otse esitatavad kaebused tuleb esitada lühikese tähtaja jooksul, samas kui õigusvastasuse vastuväidetele võib tugineda ilma ajalise piiranguta. Viimati nimetatud juhul on õiguskindluse tegevusväli laiem, kuna kavasid ja programme on rakendatud suuremas hulgas üksikotsustes.

( 70 ) Mõnes liikmesriigis on menetlusmehhanismidega võimalik laiendada kaudse kaebuse alusel tehtud tühistava kohtuotsuse tagajärgi teistele sarnastele juhtumitele. Kui Belgia õiguses on üks neist mehhanismidest olemas, võiks loa tühisust „laiendada“ teistele analoogsetele, tuginedes VLAREM II jaotise 5.20.6 ja ringkirja kehtetusele, mis oleks sama, mis takistada nende erga omnes kohaldamist pärast seda, kui on tuvastatud, et need ei ole KSH-direktiiviga kooskõlas.

( 71 ) Kohtuotsuse Winner Wetten punktis 65 on märgitud: „Euroopa Kohus võib seda pädevust teostades sellise kehtetuks või õigusvastaseks tunnistatud akti mõju peatada kuni uue akti vastuvõtmiseni, millega kõrvaldatakse tuvastatud õigusvastasus“.

( 72 ) Kohtuotsus Winner Wetten, punktid 67 ja 68.

( 73 ) Kuigi seda hinnata on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, näib, et Aalteri ja Nevele viie tuuleturbiini tegevuse lõpetamisel on oluline mõju elektrienergiaga varustamisele Belgias, nagu komisjon kohtuistungil märkis. Teine asi oleks, kui paljude kaebuste tõttu analoogsete lubade peale puudutaks tühistamine kõiki Flandria tuuleelektrijaamu.

( 74 ) Punktid 59–63. Samas tähenduses kohtuotsus Association France Nature Environnement, punkt 43.

( 75 ) Selleks on tal vastavalt eelotsusetaotluse punktile 10.1 nii seadusest kui ka kohtupraktikast tulenevad mehhanismid.

Top