–

Vivendi SA, esindajad: avvocati G. Scassellati Sforzolini, G. Faella, C. F. Emanuele ja M. D’Ostuni,

–

Mediaset SpA, esindajad: avvocati A. Catricalà, D. Lipani, C. E. Cazzato, G. M. Roberti, G. Bellitti ja M. Serpone,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, L. Nicolae ja L. Malferrari,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 49, 56 ja 63 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37) (edaspidi „raamdirektiiv“), artikleid 15 ja 16.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Vivendi SA ja teiselt poolt Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (Itaalia sideteenuste tagamise amet) (edaspidi „AGCOM“) ja Mediaset SpA vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb Itaalia õigusnormi, mis keelab ettevõtjal saada terviklikus meediasüsteemis rohkem tulu kui 10% selle süsteemi kogutulust, kui see ettevõtja saab elektroonilise side sektoris rohkem tulu kui 40% selle sektori kogutulust.

3

Raamdirektiivi põhjendustes 5, 25 ja 27 on märgitud:

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisala ja eesmärk“ on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste ning lõppseadmetega seotud teatavate aspektide, mis lihtsustavad puuetega lõppkasutajate juurdepääsu, reguleerimise ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste kohustused ja kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu [liidus].

2.   Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira kohustusi, mis on elektrooniliste sidevõrkude või -teenuste abil osutatavate teenuste kohta kehtestatud [liidu] õiguse kohaselt siseriiklike õigusnormidega või [liidu] õigusnormidega.

3.   Käesoleva direktiivi ja eridirektiivide sätted ei piira meetmeid, mis on võetud [liidu] või liikmesriikide tasandil [liidu] õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga.

[…]“.

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„[…]

[…]“.

6

Sama direktiivi artikkel 15 „Turgude kindlaksmääramise ja määratlemise kord“ näeb ette:

„1.   Pärast avalikku konsultatsiooni, sealhulgas riikide reguleerivate asutustega, ning võttes täiel määral arvesse [elektroonilise side sektori Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ameti (BEREC)] arvamust, võtab komisjon vastavalt artikli 22 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusele vastu soovituse asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta (edaspidi „soovitus“). Soovituses määratakse kindlaks need toote- ja teenuseturud elektroonilise side sektoris, mille omadused võivad õigustada eridirektiivides sätestatud regulatiivsete kohustuste kehtestamist, ilma et see konkreetsetel juhtudel piiraks turgude määratlemist konkurentsiõiguse alusel. Komisjon määratleb turge konkurentsiõiguse põhimõtete kohaselt.

Komisjon vaatab soovituse regulaarselt läbi.

2.   Komisjon avaldab hiljemalt käesoleva direktiivi jõustumiskuupäeval turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise suunised (edaspidi „suunised“), mis on kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega.

3.   Soovitust ja suuniseid täies ulatuses arvesse võttes määratleb riigi reguleeriv asutus kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega riigi olukorrale vastavad asjaomased turud, eelkõige riigi territooriumil paiknevad asjaomased geograafilised turud. Riigi reguleeriv asutus järgib artiklites 6 ja 7 esitatud korda, enne kui asub määratlema turge, mis erinevad soovituses kindlaksmääratud turgudest.

4.   Pärast konsulteerimist, sealhulgas riikide reguleerivate asutustega, võib komisjon, võttes täiel määral arvesse BERECi arvamust, võtta […] vastu otsuse, milles määratakse kindlaks riikidevahelised turud.“

7

Raamdirektiivi artikkel 16 „Turuanalüüsi kord“ täpsustab:

„1.   Riigi reguleeriv asutus analüüsib soovituses kindlaksmääratud turge arvesse võttes asjaomaseid turge, võttes täiel määral arvesse suuniseid. Liikmesriigid tagavad, et selline analüüs toimub vajaduse korral koostöös riigi konkurentsiasutusega.

2.   Kui riigi reguleeriv asutus peab käesoleva artikli lõigete 3 või 4 või [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivi 2002/22/EÜ [universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul] (universaalteenuse direktiiv) [(EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367)] artikli 17 või [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta] direktiivi 2002/19/EÜ [elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta] (juurdepääsu käsitlev direktiiv) [(EÜT 2002, L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323)] artikli 8 alusel kindlaks tegema, kas kehtestada, säilitada, muuta või tühistada ettevõtjate suhtes kohaldatavaid kohustusi, otsustab ta käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud turuanalüüsi põhjal, kas asjaomasel turul on toimiv konkurents.

3.   Kui riigi reguleeriv asutus jõuab järeldusele, et turg tegutseb konkurentsinõuete kohaselt, ei kehtesta ega säilita ta käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud regulatiivseid erikohustusi. Kui sektorispetsiifilised regulatiivsed kohustused on juba kehtestatud, tühistab riigi reguleeriv asutus sellised asjaomasel turul ettevõtjatele kehtestatud kohustused. Isikutele, keda selline kohustuste tühistamine mõjutab, teatatakse sellest piisavalt vara.

4.   Kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, et asjaomane turg ei toimi konkurentsinõuete kohaselt, määrab ta kindlaks ettevõtjad, kellel on kas üksi või teistega ühiselt kõnealusel turul märkimisväärne turujõud artikli 14 kohaselt, ning riigi reguleeriv asutus kehtestab sellistele ettevõtjatele käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud vajalikud regulatiivsed erikohustused või säilitab või muudab juba kehtivaid kohustusi.

[…]“.

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT 2010, L 95, lk 1) (edaspidi „audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv“) põhjendustes 5 ja 8 on märgitud:

[…]

9

31. juuli 2005. aasta seadusandliku dekreedi nr 177 (audiovisuaalmeedia- ja raadioteenuseid käsitlevate sätete konsolideeritud redaktsioon) (decreto legislativo n. 177 – Testo Unico dei Servizi di Media Audiovisivi e Radiofonici; GURI nr 208 regulaarne lisa, 7.9.2005) põhikohtuasjas kohaldatava versiooni (edaspidi „TUSMAR“) artikli 2 lõike 1 punktis s on sätestatud:

„Terviklik meediasüsteem hõlmab järgmisi valdkondi: trükitud ajalehed ja ajakirjad; kataloogide ja aastaraamatute väljaandmine ja e-väljaannete kirjastamine, sealhulgas internetis; raadio ja audiovisuaalmeedia teenused; kino; välireklaam; toodete ja teenuste teavituskampaaniad; sponsorlus.“

10

TUSMARi artikkel 43 „Turgu valitsev seisund terviklikus meediasüsteemis“ näeb ette:

„1.   Terviklikus meediasüsteemis tegutsevad üksused on kohustatud [AGCOMile] teatama koondumisi käsitlevatest kokkulepetest ja tehingutest, et viimane saaks kontrollida lõigetes 7, 8, 9, 10, 11 ja […] sätestatud põhimõtete järgimist tema enda vastu võetud ad hoc määruses sätestatud korras.

[…]

5.   Lähtudes turgudele omaste tunnuste muutumisest […] võtab [AGCOM] vajalikud meetmed, et kõrvaldada lõigetes 7, 8, 9, 10, 11 […] viidatud seisundid või mis tahes muu mitmekesisust kahjustav seisund või et takistada nende tekkimist. […]

7.   Digitaalsete raadio- ja televisioonisageduste eraldamise riikliku kava täieliku rakendamise ajal ei tohi sama sisuteenuse pakkuja – isegi selliste äriühingute kaudu, keda võib pidada tema poolt kontrollitavaks või temaga seotud isikuks lõigete 13, 14 ja 15 tähenduses – omada luba, mille alusel võib ta edastada rohkem kui 20% kõikidest televisiooniprogrammidest või enam kui 20% elektromagnetlainete abil levivatest maapealsetest raadioprogrammidest selleks riigi tasandil ette nähtud võrkudes.

8.   Kuni digitaalsete televisioonisageduste eraldamise riikliku kava täieliku rakendamiseni on programmide koguarvu piiriks üksuse kohta 20% ja see arvutatakse nende televisiooniprogrammide koguarvu suhtes, mida – kaasa arvatud 3. mai 2004. aasta seaduse nr 112, mis käsitleb raadio- ja televisioonisüsteemi ning RAI-Radiotelevisione italiana SpA struktuuri põhireegleid ja millega antakse valitsusele volitus avaldada raadio- ja televisioonisüsteemi konsolideeritud tekst (legge n. 112 – Norme di principio in materia di assetto del sistema radiotelevisivo e della RAI-Radiotelevisione italiana SpA, nonché delega al Governo per l’emanazione del testo unico della radiotelevisione) [(GURI nr 104 regulaarne lisa, 5.5.2004)], artikli 23 lõike 1 tähenduses – antakse või edastatakse riiklikul tasandil elektromagnetlaine raadiosagedustel, sõltumata sellest, kas tegemist on analoog- või digitaalsüsteemiga. Digitaalselt edastatavad televisiooniprogrammid võib lisada arvutuse alusesse, kui need katavad 50% elanikkonnast. 20% piiri järgimise arvutamisel ei võeta arvesse programme, mida taasedastatakse samal ajal analoogvõrgus edastatavate programmidega. Käesolevat arvutuskriteeriumi kohaldatakse üksnes üksustele, kes edastavad digitaalselt programme, mis katavad 50% riigi elanikkonnast.

9.   Ilma et see piiraks turgu valitseva seisundi tekkimise keeldu konkreetsetel turgudel, millest terviklik meediasüsteem koosneb, ei või üksused, kes on kohustatud end registreerima meediaettevõtjate registris, mis on asutatud 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249, millega asutatakse side tagamise amet ja kehtestatakse sätted telekommunikatsiooni ning raadio ja televisiooni süsteemide kohta (legge n. 249 – Istituzione dell’Autorità per le garanzie nelle comunicazioni e norme sui sistemi delle telecomunicazioni e radiotelevisivo [(GURI nr 177 regulaarne lisa, 31.7.1997)], artikli 1 lõike 6 punkti a alapunkti 5 alusel, ei vahetult ega lõigete 14 ja 15 tähenduses kontrollitavate või sidusettevõtjate kaudu saada suuremat tulu kui 20% tervikliku meediasüsteemi kogutulust.

10.   Lõikes 9 nimetatud tulu on tulu, mis on saadud avalik-õigusliku raadio- ja televisiooniteenuse rahastamisest pärast riigikassasse makstavate tasude mahaarvamist, üleriigilisest ja kohalikust reklaamist, sealhulgas telepoest, sponsorlusest, toote edastamisest müügikohtades, välja arvatud allahindlused, püsilepingutest avalik-õiguslike organisatsioonidega ja artikli 2 lõike 1 punktis s nimetatud tegevusi teostavatele üksustele antud riiklikest otsetoetusest, tasuliste televisiooniteenuste pakkumisest, ajalehtede ja ajakirjade, sealhulgas täiendavalt turustatavate trükitoodete ja helisalvestiste tellimustest ja müügist, samuti üleriigilistest uudisteagentuuridest, e-väljaannete ja aastaraamatute väljaandmisest, sealhulgas internetis, reklaamist, kaasa arvatud otsereklaamist veebis ja muudel platvormidel, nende hulgas otsingumootoriga kogutud allikates ning sotsiaalmeedia ja jagamisplatvormidel, ning kinoteoste kasutamisest erinevates üldsusele kättesaadavates vormides.

11.   Ettevõtjad, kes saavad – sh kontrollitavate või sidusettevõtjate kaudu – vastavalt 1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 259, millega kehtestatakse elektroonilise side seadustik (decreto legislativo n. 259 – Codice delle comunicazioni elettroniche) [(GURI nr 214 regulaarne lisa, 15.9.2003)], artiklile 18 määratletud elektroonilise side sektoris rohkem tulu kui 40% selle sektori kogutulust, ei või saada terviklikus meediasüsteemis rohkem tulu kui 10% selle süsteemi tulust.

[…]

13.   Käesoleva konsolideeritud redaktsiooni alusel terviklikus meediasüsteemis keelatud turgu valitseva seisundi kindlaksmääramisel võetakse arvesse ka osalusi aktsiakapitalis, mis omandatakse või igal juhul mida omatakse kas või kaudselt kontrollitavate äriühingute ja usaldusühingute või vahendaja kaudu. Omandatuks loetakse osalused, mille omandiõigus läheb ühelt üksuselt teisele üle eelkõige äriühingute ühinemise, jagunemise, võõrandamise, üleandmise või muu sarnase neid üksusi puudutava tehingu tulemusena või seoses selliste tehingutega. Kui erinevate aktsionäride vahel on – olenemata sellest, millises vormis nad on sõlmitud – kokkuleppeid, mis puudutavad kooskõlastatud hääletamist või igal juhul asjaomase äriühingu juhtimist ning mis erinevad nende lihtsast vastastikusest konsulteerimisest, loetakse, et igale aktsionärile kuuluvad kõik aktsiad või osad, mida seotud osapooled omavad või kontrollivad.

14.   Käesoleva konsolideeritud redaktsiooni tähenduses esineb kontroll eelkõige muude üksuste kui äriühingute puhul tsiviilseadustiku (Codice civile) artikli 2359 esimeses ja teises lõigus ette nähtud juhtudel.

15.   Kui ei ole tõendatud vastupidist, eeldatakse kontrolli olemasolu valitseva mõju avaldamise vormis mis tahes järgmises olukorras:

[…]“.

11

Tsiviilseadustiku artiklis 2359 „Kontrollitavad äriühingud ja sidusettevõtjad“ on sätestatud:

„Kontrollitavateks loetakse järgmisi äriühinguid:

Esimese lõigu punktide 1 ja 2 kohaldamisel võetakse samuti arvesse kontrollitavate äriühingute, varahaldusühingute ja vahendajate hääli; kolmandate isikute nimel teostatavat hääleõigust ei arvestata.

Äriühinguid peetakse seotuks, kui ühel äriühingul on teiste üle oluline mõju. Äriühingul eeldatakse olevat selline mõju, kui ta saab korralistel üldkoosolekutel kasutada vähemalt ühte viiendikku või – kui äriühingu aktsiad on reguleeritud turgudel noteeritud – ühte kümnendikku häältest.“

12

Seadusandliku dekreedi nr 259, millega kehtestatakse elektroonilise side seadustik, põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „elektroonilise side seadustik“) artikkel 18 kannab pealkirja „Turgude kindlaksmääramise ja määratlemise kord“. See artikkel sätestab:

„1.   Võttes täiel määral arvesse soovitusi asjaomaste kauba- ja teenuseturgude kohta elektroonilise side sektoris (edaspidi „soovitused“) ja suuniseid, määratleb [AGCOM] asjaomased turud kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega ning lähtuvalt Itaalia elektroonilise side turu omadustest ja ülesehitusest. [AGCOM] järgib artiklites 11 ja 12 sätestatud menetlust ning määratleb seejärel turud, mis erinevad soovitustes kindlaksmääratud turgudest.“

13

31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 artikli 1 lõike 6 punkti a alapunktis 5 on AGCOMi pädevuste hulgas märgitud järgmist:

„[AGCOM] tagab sellise meediaettevõtjate registri pidamise, kuhu on vastavalt käesolevale seadusele kohustatud registreeruma ettevõtjad, kellele [AGCOM] või teised pädevad ametiasutused annavad kehtivate õigusnormide alusel kontsessioone või väljastavad lube, ettevõtjad, kes tegelevad reklaami levitamisega raadio- või televisiooniseadmete või ajalehtede või ajakirjade kaudu, veebis ja muudel digitaalsetel või mobiilside platvormidel, raadio- ja televisiooniprogrammide tootmise ja levitamisega tegelevad ettevõtjad, ettevõtjad, kes tegelevad ajalehtede, ajakirjade või ülevaadete kirjastamisega, ja riiklikud uudisteagentuurid, ning samuti ettevõtjad, kes osutavad telemaatika- ja telekommunikatsiooniteenuseid, kaasa arvatud elektrooniline ja digitaalne kirjastamine; registrisse kantakse samuti riigi territooriumil tegutsevad levitamistaristud. [AGCOM] võtab vastu ad hoc määruse, mis reguleerib registri korraldamist ja pidamist ning registreerimiskohustusega üksuste kindlaksmääramise kriteeriumide kehtestamist, olenemata neist, kes on käesoleva seaduse jõustumise kuupäeval juba registrisse kantud.“

14

Prantsuse õiguse alusel asutatud ja Pariisi (Prantsusmaa) äriregistrisse kantud äriühing Vivendi on meediasektoris ning audiovisuaalsisu loomise ja levitamise sektoris tegutseva kontserni emaettevõtja.

15

Vivendile kuulub 23,9% kapitaliosalus äriühingus Telecom Italia SpA, mis on tema kontrolli all alates sellest, kui ta sisuliselt sai selle äriühingu 4. mai 2017. aasta aktsionäride üldkoosolekul toimunud hääletamisel häälteenamuse.

16

Vivendi, Mediaset ja Reti Televisive Italiane SpA sõlmisid 8. aprillil 2016 strateegilise koostöö lepingu, millega Vivendi omandas 3,5% osaluse Mediaseti aktsiakapitalis ja 100% osaluse Mediaset Premium SpA aktsiakapitalis, võõrandades Mediasetile vastutasuks 3,5% osaluse iseenda aktsiakapitalis.

17

Tulenevalt lahkhelidest seoses selle kokkuleppega alustas Vivendi 2016. aasta detsembris agressiivset Mediaseti aktsiate omandamise kampaaniat. 22. detsembriks 2016 kuulus Vivendile juba 28,8% Mediaseti aktsiakapitalist ja 29,94% hääleõigustest tema aktsionäride üldkoosolekul. See kvalifitseeritud vähemusosalus ei võimaldanud tal siiski kontrollida Mediaseti, kes oli endiselt kontserni Fininvest kontrolli all.

18

Selles kontekstis esitas Mediaset 20. detsembril 2016 AGCOMile kaebuse, väites, et Vivendi on rikkunud TUSMARi artikli 43 lõiget 11 (edaspidi „põhikohtuasjas käsitletav säte“), kuna Vivendi osalustest Telecom Italias ja Mediasetis tuleneb, et Vivendi tulu esiteks elektroonilise side sektoris ja teiseks terviklikus meediasüsteemis ületab tema hinnangul selles sättes ette nähtud künniseid, kuivõrd selle sätte kohaselt ei või ettevõtjad, kelle tulu elektroonilise side sektoris – kaasa arvatud tulu, mida nad teenivad kontrollitavate äriühingute või sidusettevõtjate kaudu – on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, saada terviklikus meediasüsteemis tulu rohkem kui 10% selles süsteemis teenitud tulust.

19

AGCOM leidis 18. aprilli 2017. aasta otsuses (edaspidi „AGCOMi otsus“), et Vivendi on rikkunud põhikohtuasjas käsitletavat sätet. Kõnealune ametiasutus leidis sellega seoses, et Vivendi on Telecom Italia ja Mediaseti sidusettevõtja, sest tal on rohkem kui viiendik kummagi äriühingu aktsionäride üldkoosoleku hääleõigustest, et Vivendi sai 59% teenitud tulust elektroonilise side sektoris, mis koosneb jaeteenustest püsivõrgu kaudu, hulgiteenustest püsi- või mobiilsidevõrgu kaudu ja televisiooni ringhäälinguteenustest sisu edastamiseks lõppkasutajatele, ning et Mediaset sai 13,3% teenitud tulust terviklikus meediasüsteemis. Selle otsusega kohustas AGCOM samuti Vivendit loobuma kaheteistkümne kuu jooksul sellest osalusest Mediaseti või Telecom Italia aktsiakapitalis.

20

Nimetatud otsuses leidis AGCOM eelkõige, et põhikohtuasjas käsitletava sätte kohaldamisel on asjakohased üksnes need turud, mis on reguleeritud vastavalt raamdirektiivi artiklitele 15 ja 16. Ta täpsustas ka, et selle sättega soovitakse kaitsta massiteabevahendite mitmekesisust ning et eelkõige on selle eesmärk – arvestades tendentsi, et telekommunikatsiooni- ja massiteabevahendid langevad üha enam kokku – vältida massiteabevahendite mitmekesisusele avalduvat moonutavat mõju, mis võib tekkida, kui elektroonilise side sektoris märkimisväärse turujõuga ettevõtja saab terviklikus meediasüsteemis „olulise majandusliku ulatuse“. Selles kontekstis lisas AGCOM, et põhikohtuasjas kõne all oleva sättega kehtestatud piirid on automaatsed, kuna neid kohaldatakse sõltumata konkurentsi moonutava mõju mis tahes analüüsist ja sõltumata konkurentsiõigusega seotud mis tahes kaalutlustest.

21

Vivendi täitis 6. aprillil 2018 AGCOMi esitatud ettekirjutuse, kandes kolmandale isikule üle 19,19% Mediaseti aktsiatest, mis esindas 19,95% hääleõigustest tema aktsionäride üldkoosolekul. Vivendi otsene osalus Mediaseti aktsiakapitalis jäi seega alla 10% tema aktsionäride üldkoosolekul kasutatavatest hääleõigustest.

22

Sellest hoolimata esitas Vivendi AGCOMi otsuse peale kaebuse eelotsusetaotlust taotlevale kohtule, Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia).

23

Vivendi väidab kaebuses esiteks, et AGCOM määratles elektroonilise side sektori valesti, kuna selle sektori kogutulu arvutamisel oleks AGCOM pidanud arvesse võtma kõiki turge, mis tegelikult moodustavad elektroonilise side sektori, mitte ainult osa turgudest, st neid, mille kohta on tehtud turuanalüüsi otsus, mille eesmärk on tuvastada turgu valitseva seisundiga ettevõtja olemasolu ja välistada olulised turud, näiteks mobiilsideteenuste jaeturg.

24

Teiseks väidab Vivendi, et AGCOM tõlgendas valesti mõistet „sidusettevõtja“ tsiviilseadustiku artikli 2359 kolmanda lõigu tähenduses, võttes arvesse kontserni Mediaset kuuluvate äriühingute tulusid, kuigi Vivendi ei kontrolli neid ega ole nendega seotud ning Vivendi ei avalda neile mingit „olulist mõju“ selle sätte tähenduses.

25

Kolmandaks tugineb Vivendi ELTL artiklite 49, 56 ja 63 rikkumisele, kuna AGCOMi otsus kahjustas tema sõnul Prantsusmaal registreeritud äriühingu võimalust omandada vähemusosalus Itaalias registreeritud äriühingus.

26

Neljandaks väidab Vivendi, et põhikohtuasjas käsitletav säte on diskrimineeriv, kuna teatavate teiste elektroonilise side sektori ettevõtjate jaoks kehtestab see säte terviklikus meediasüsteemis saadud tulu piirmääraks 10% asemel 20%.

27

AGCOM väidab, et põhikohtuasjas käsitletavas sättes ette nähtud keeld saavutada terviklikus meediasüsteemis „olulist majanduslikku ulatust“ tugineb õiguslikult massiteabevahendite mitmekesisuse põhimõttele, mida tunnustavad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 11 ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi põhjendus 8. Lisaks rõhutab AGCOM, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib põhivabadusi piirata, et tagada massiteabevahendite mitmekesisus liikmesriikides.

28

Selles kontekstis märgib eelotsust taotlev kohus, et põhikohtuasjas käsitletava sättega kehtestatud piirangute asjakohasust ja proportsionaalsust ei tule hinnata mitte üksnes seoses asutamisvabaduse, teenuste osutamise vabaduse ja kapitali vaba liikumisega, vaid ka seoses selliste põhimõtetega nagu massiteabevahendite vabadus ja mitmekesisus.

29

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Itaalia valitsus leiab, et esimene küsimus on hüpoteetiline, kuna isegi kui elektroonilise side sektor oleks piiritletud laiemalt, oleks Vivendi osakaal tulenevalt asjaolust, et ta omab kontrolli Telecom Italia üle, võrdlusaastal olnud 45,9% selle sektori tuludest. Järelikult on põhikohtuasjas käsitletavas sättes ette nähtud 40% künnis igal juhul ületatud.

31

Mediaset väidab, et eelotsusetaotlus on tervikuna vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei määratle riigisisest õiguslikku raamistikku selgelt ja ühtselt ega selgita, kuidas on teatavad selles taotluses viidatud liidu õiguse sätted põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.

32

Sellega seoses väärib meelde tuletamist, et üksnes põhikohtuasja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne on kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Mis puudutab käesoleval juhul Itaalia valitsuse argumente, siis tuleb märkida, et esimene küsimus puudutab just seda, kas liidu õigusega on kooskõlas künnis 40% elektroonilise side sektori kogutulust, mis on kehtestatud selleks, et piirata selles sektoris tegutsevate ettevõtjate juurdepääsu terviklikule meediasüsteemile. Asjaolu, et Vivendi ületab igal juhul seda künnist, nagu väidab see valitsus, ei mõjuta küsimust, kas sellise künnise olemasolu võib pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus soovibki sisuliselt kindlaks teha. Seega ei ole esimene küsimus käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud kohtupraktika tähenduses hüpoteetiline.

35

Mis puudutab Mediaseti argumente, siis tuleb märkida, et isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib eelotsusetaotluses teatavaid liidu õigusnorme, selgitamata nende asjakohasust põhikohtuasja lahendamisel, sisaldab eelotsusetaotlus piisavalt asjaolusid, mis võimaldavad mõista tõstatatud õiguslikke küsimusi seoses põhikohtuasjas käsitletava sätte võimaliku vastuoluga liidu õigusnormidega.

36

Järelikult on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

37

Esmalt tuleb märkida, et esimene eelotsuse küsimus viitab kapitali vaba liikumist käsitlevale ELTL artiklile 63, samas kui teine ja kolmas küsimus viitavad ELTL artiklitele 49 ja 56, millest esimene käsitleb asutamisvabadust ja teine teenuste osutamise vabadust. Seega tuleb alustuseks kindlaks määrata vabadus, mis on käesoleval juhul asjakohane.

38

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et eelotsusetaotlus ei sisalda konkreetseid asjaolusid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et põhikohtuasi puudutab piiriülest teenuste osutamist. Seda arvestades ei analüüsi Euroopa Kohus selle eelotsusetaotluse raames ELTL artiklit 56.

39

Järgmiseks, mis puudutab asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist, siis tuleb esile tuua, et küsimuses, kas riigisisesed õigusnormid kuuluvad ühe või teise nimetatud vabaduse kohaldamisalasse, tuleneb hästi välja kujunenud kohtupraktikast, et arvesse tuleb võtta asjaomaste õigusnormide eesmärki (vt selle kohta 13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation, C‑35/11, EU:C:2012:707, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Riigisisesed õigusnormid, mida kohaldatakse ainult niisuguse osaluse suhtes, mis võimaldab kindlalt mõjutada äriühingu otsuseid ja otsustada äriühingu tegevuse üle, kuuluvad seega asutamisvabadust käsitleva ELTL artikli 49 kohaldamisalasse (13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation, C‑35/11, EU:C:2012:707, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Seevastu riigisiseseid õigusnorme, mida kohaldatakse osaluste suhtes, mis on omandatud ainsa kavatsusega teha finantspaigutus, soovimata mõjutada asjaomase ettevõtja juhtimist ja kontrolli, tuleb hinnata üksnes kapitali vaba liikumise seisukohast (13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Test Claimants in the FII Group Litigation, C‑35/11, EU:C:2012:707, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesoleval juhul on TUSMARi artikli 43 eesmärk kontrollida koondumisi terviklikus meediasüsteemis, et vältida Itaalia õiguse tähenduses „turgu valitseva seisundi“ tekkimist igal turul, millest terviklik meediasüsteem koosneb. Teisisõnu on selle artikli, mille osa on põhikohtuasjas käsitletav säte, üldine eesmärk kehtestada piirangud kontrollile, mida võidakse omada terviklikus meediasüsteemis tegutsevate äriühingute üle.

43

Põhikohtuasjas käsitletav säte – mis takistab seda, et äriühing, kelle tulu elektroonilise side sektoris on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, teenib terviklikus meediasüsteemis suuremat tulu kui 10% selle süsteemi tulust – võimaldab kehtestada sellisele kontrollile piiranguid.

44

Esiteks võimaldas Telecom Italia aktsiakapitalist 23,94% omandamine Vivendil saada selle äriühingu aktsionäride üldkoosolekul häälteenamuse ja seejärel omandada selle ettevõtja üle kontrolli, mis on asutamisvabaduse kohaldamisalasse kuuluv küsimus. Teiseks nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et Vivendi eesmärk Mediaseti aktsiate omandamisel ei olnud mitte pelgalt finantspaigutuse tegemine, vaid Mediaseti juhtimises osalemine ning Itaalia meediasektori olulise osa omandamine.

45

Seega, arvestades TUSMARi artikli 43 üldist eesmärki ja põhikohtuasjas kõne all oleva osaluse omandamise eesmärki, milleks on Mediaseti otsuste kindel mõjutamine ja tema tegevuse kindlaksmääramine käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud kohtupraktika tähenduses, tuleb käesolevat kohtuasja analüüsida EL toimimise lepingu asutamisvabadust käsitlevate sätete alusel.

46

Teisena tuleb märkida, et teine ja kolmas eelotsuse küsimus viitavad raamdirektiivi artiklitele 15 ja 16, proportsionaalsuse põhimõttele ja konkurentsi põhimõttele teleringhäälingu sektoris, mida on silmas peetud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis ja raamdirektiivis.

47

Esiteks tuleb sellega seoses märkida, et nii raamdirektiivi kui ka audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga ühtlustatakse riigisiseseid õigusnorme nende vastavates valdkondades mitteammendavalt, jättes liikmesriikidele kaalutlusruumi otsuste vastuvõtmiseks riigi tasandil. Eelkõige on raamdirektiivi artikli 1 lõike 3 kohaselt liikmesriikidel liidu õigust järgides jätkuvalt pädevus juhinduda üldist huvi pakkuvatest eesmärkidest, iseäranis sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitika osas.

48

Teiseks ei nähtu eelotsusetaotlusest, mil määral võiks põhikohtuasjas käsitletav säte olla vastuolus raamdirektiivi artiklitega 15 ja 16, proportsionaalsuse põhimõttega ja konkurentsi põhimõttega teleringhäälingu valdkonnas, mida on silmas peetud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivis ja raamdirektiivis. Eelotsusetaotlus mainib neid artikleid ja põhimõtteid, selgitamata nende seost esitatud küsimustega.

49

Seega, isegi kui nende kahe direktiivi teatud sätteid võib eelotsuse küsimuste analüüsis vajaduse korral arvesse võtta, ei puuduta need küsimused tegelikult kohustusi, mis võivad neist samadest artiklitest ja põhimõtetest tuleneda. Seevastu tõstatavad nad küsimuse, mil määral ületab põhikohtuasjas käsitletav säte liikmesriikidele raamdirektiivi ja audiovisuaalmeedia teenuste direktiiviga antud kaalutlusruumi, mis nõuab analüüsimist esmase õiguse, käesoleval juhul ELTL artikli 49 alusel.

50

Kolme küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille tagajärjel ei ole lubatud teises liikmesriigis registreeritud äriühingul, kelle tulu – kaasa arvatud tulu, mis on saadud kontrollitavate või sidusettevõtjate kaudu – elektroonilise side sektoris, nii nagu see on määratletud kõnealuste riigisiseste sätetega, on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, teenida terviklikus meediasüsteemis rohkem kui 10% selle süsteemi tulust.

51

Siinkohal väärib meelde tuletamist, et ELTL artikliga 49 on vastuolus kõik riigisisesed meetmed, mis isegi siis, kui neid kohaldatakse ilma riigist või kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, võivad takistada või muuta EL toimimise lepinguga tagatud asutamisvabaduse teostamise liidu kodanikele vähem atraktiivseks, ning et niisugune piirav toime võib ilmneda eelkõige siis, kui riigisisesed õigusnormid võivad pärssida äriühingu allüksuste – näiteks püsiva tegevuskoha – loomist teistes liikmesriikides ja tegutsemist selliste üksuste vahendusel (10. mai 2012. aasta kohtuotsus Duomo Gpa jtC‑357/10–C‑359/10, EU:C:2012:283, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Selline on olukord põhikohtuasjas käsitletava sätte puhul, kuna see keelab igal ettevõtjal – sõltumata sellest, kas ta asub riigi territooriumil või mitte –, kelle tulu elektroonilise side sektoris, nii nagu see on määratletud kõnealuste riigisiseste sätetega, moodustab 40% selle sektori kogutulust, ületada 10‑protsendilist künnist tervikliku meediasüsteemi tulust ja seega omandada sobival juhul kontrolli selle riigi territooriumil asuva ja seal tegutseva teise ettevõtja üle.

53

Seega käsitletavas asjas, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 17–20, keelas AGCOM, kelle poole pöörduti, kui Vivendi omandas 28,8% Mediaseti aktsiakapitalist ja 29,94% hääleõigustest selle äriühingu aktsionäride üldkoosolekul, Vivendil kõnealuse sätte alusel säilitada osalusi, mille ta oli omandanud Mediasetis või omas Telecom Italias, ning kohustas Vivendit loobuma nendest osalustest ühes või teises neist äriühinguist ulatuses, milles need ületasid sama sättega ette nähtud künnist.

54

Põhikohtuasjas käsitletav säte piiras seega Vivendi asutamisvabadust Itaalias, takistades tal mõjutada Mediaseti juhtimist suurema osaluse omandamisega kui selles sättes on ette nähtud. Seega kujutab see säte endast asutamisvabaduse piirangut ELTL artikli 49 tähenduses.

55

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et asutamisvabaduse niisugune piirang on lubatud üksnes siis, kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi. Lisaks peab see olema kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik (25. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Polbud – Wykonawstwo, C‑106/16, EU:C:2017:804, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Mis puudutab esiteks ülekaaluka üldise huvi olemasolu, siis selle kohta tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest nähtub, et põhikohtuasjas käsitletav säte võeti vastu selleks, et tagada teabe ja meedia mitmekesisus. TUSMARi artikli 43 lõikes 5 on samuti sätestatud, et AGCOM peab võtma vajalikud meetmed, et takistada eeskätt põhikohtuasjas käsitlevas sättes viidatud seisundi või muude mitmekesisust kahjustavate seisundite tekkimist või need seisundid kõrvaldada.

57

Euroopa Kohus on leidnud, et põhivabaduste harta artikliga 11, mille lõige 2 tunnustab massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust, kaitstud vabaduste tagamine on vaieldamatult üldisest huvist lähtuv eesmärk, mille olulisust demokraatlikus ja pluralistlikus ühiskonnas tuleb eriti rõhutada (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

EL lepingule ja EL toimimise lepingule lisatud protokoll nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta viitab samuti meedia mitmekesisusele, kuivõrd selles on märgitud, et „liikmesriikide avalik-õiguslik ringhääling on otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega ning vajadusega säilitada meedia pluralism“.

59

Käesoleval juhul võib põhikohtuasjas käsitletavast sättest tulenevat asutamisvabaduse piirangut järelikult põhimõtteliselt õigustada ülekaaluka üldise huviga, milleks on teabe ja meedia mitmekesisuse kaitse.

60

Teiseks, mis puudutab selle piirangu proportsionaalsust taotletava eesmärgiga, siis tuleb märkida, et TUSMARi artikli 43 lõige 9 näeb ette, et isikutel, kes on kohustatud end registreerima meediaettevõtjate registris, on keelatud teenida üle 20% tervikliku meediasüsteemi kogutulust, kehtestades seega üldreegli, mida kohaldatakse üksnes elektroonilise side sektoris tegutsevate üksuste suhtes.

61

Lisaks on põhikohtuasjas käsitletava sättega kehtestatud veel spetsiifilisem reegel kui see, mis on ette nähtud TUSMARi artikli 43 lõikes 9, mis puudutab üksnes selle sätte tähenduses elektroonilise side sektori üksusi, kes saavad üle 40% selle sektori kogutulust, keelates nendel üksustel saada üle 10% tervikliku meediasüsteemi kogutulust.

62

Kõnealune säte takistab seega sisuliselt ühel ettevõtjal ise või tütarettevõtjate kaudu omandada olulist osa Itaalia meediasektorist, kui tal juba on märkimisväärne turujõud selle liikmesriigi elektroonilise side sektoris.

63

Kuna aga selline piirang, mis tuleneb põhikohtuasjas käsitletavast sättest, kujutab endast erandit asutamisvabaduse põhimõttest, peavad riigi ametiasutused tõendama, et see säte vastab proportsionaalsuse põhimõttele, see tähendab, et see on sobiv ja vajalik seatud eesmärgi saavutamiseks ja et seda eesmärki ei ole võimalik saavutada vähem ulatuslike või seda vabadust vähem mõjutavate keeldude või piirangutega (vt analoogia alusel 23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association jt, C‑333/14, EU:C:2015:845, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Käesoleval juhul tuleb märkida, et raamdirektiivi põhjendusest 5 nähtub, et võttes arvesse telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemist, on põhikohtuasjas käsitletavas sättes silmas peetud kaks sektorit tõepoolest omavahel seotud.

65

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 74 sisuliselt märkis, võib elektroonilise side teenuste sektori ja meediasektori lähedust arvesse võttes põhimõtteliselt möönda, et on lubatav kehtestada teatud piire nendest sektoritest esimeses juba „turgu valitsevat seisundit“ omavate ettevõtjate võimalusele sellest seisundist kasu saada, et tugevdada oma seisundit teises sektoris.

66

Samas on Euroopa Kohus otsustanud, et elektroonilise side teenuste uue õigusraamistiku moodustavates eri direktiivides, mille seas ka raamdirektiivis eristatakse selgelt sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust, ja sisu edastamist, mis välistab toimetusvastutuse, sest sisu ja selle edastamist reguleeritakse eraldi lähtuvalt neile regulatsioonidele eriomastest eesmärkidest (vt selle kohta 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Google, C‑193/18, EU:C:2019:498, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Selle selge eristamise tõttu sisu tootmise ja sisu edastamise vahel ei kontrolli elektroonilise side sektoris tegutsevad ettevõtjad, kes kontrollivad sisu edastamist ja ülekandmist, tingimata sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust.

68

Käesolevas asjas ei viita põhikohtuasjas käsitletav säte nendele seostele sisu tootmise ja sisu edastamise vahel ega ole ka sõnastatud nii, et see on kohaldatav konkreetselt seoses nimetatud seostega.

69

See säte keelab täielikult üksustel, kelle selles sättes määratletud elektroonilise side sektoris saadud tulu on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, teenida terviklikus meediasüsteemis tulu, mis ületab 10% selle süsteemi tulust.

70

Seega selleks, et teha kindlaks, kas põhikohtuasjas käsitletav säte on sobiv saavutamaks seda konkreetset eesmärki, mis peaks takistama elektroonilise side sektori ja tervikliku meediasüsteemi vahelisest lähenemisest tekkivaid negatiivseid aspekte, tuleb hinnata, milline on seos ühelt poolt selles sättes viidatud künniste ja teiselt poolt ohu vahel massiteabevahendite mitmekesisusele.

71

Kõigepealt, mis puudutab elektroonilise side sektori määratlust, siis nähtub eelotsusetaotlusest, et AGCOM määratleb selle sektori kitsalt nii, et see hõlmab turge, mida võidakse eelnevalt reguleerida.

72

Nagu nähtub raamdirektiivi artiklitest 15 ja 16 koostoimes direktiivi põhjendustega 25 ja 27, on nendeks turgudeks üldiselt elektroonilise side sektori turud, sealhulgas uued turud, kus ei ole tõhusat konkurentsi ja mille komisjon on määratlenud asjakohase kauba- või teenuseturuna, et pädevad riigisisesed asutused saaksid vajaduse korral kehtestada regulatiivseid eelkohustusi, mille eesmärk on täiendada konkurentsiõiguse norme, et lahendada neil turgudel esinevaid raskusi (3. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑424/07, EU:C:2009:749, punktid 56 ja 64).

73

Seega ilmneb, et regulatiivsete eelkohustuste mehhanismi eesmärk on lahendada spetsiifilisi probleeme, mis tekivad elektroonilise side sektori spetsiifilistel turgudel, mitte aga tagada mitmekesisust meediasektoris, võimaldades elektroonilise side sektoris juba märkimisväärset turujõudu omavate ettevõtjate hulgast kindlaks teha need, kes võiksid terviklikus meediasüsteemis saavutada „olulise majandusliku ulatuse“.

74

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 51, 52, 79 ja 80 sisuliselt märkis, siis põhikohtuasjas käsitletav säte, nii nagu AGCOM seda tõlgendab, mis piirab elektroonilise side sektori määratluse turgudega, mida võidakse eelnevalt reguleerida, välistab elektroonilise side sektorist turud, millel on teabe edastamisel üha kasvav tähtsus, st mobiiltelefoniside jaeteenused või muud internetiga seotud sideteenused ja satelliitringhäälingu teenused. Need on aga muutunud peamiseks meediale juurdepääsu vahendiks, mistõttu ei ole õigustatud jätta need sellest määratlusest välja.

75

Järgmiseks, mis puudutab künnist 10% tervikliku meediasüsteemi kogutulust, mida on mainitud põhikohtuasjas käsitletavas sättes, siis tuleb märkida, et tervikliku meediasüsteemi kogutulust 10% saamine või mittesaamine ei ole iseenesest märk massiteabevahendite mitmekesisuse mõjutamise ohu kohta. Nimelt nähtub TUSMARi artikli 2 lõike 1 punktist s, et terviklik meediasüsteem hõlmab erinevaid ja muutuvaid turge. Seega, kui ettevõtja kogutulust terviklikus meediasüsteemis tuleks koondada ühte selle süsteemi moodustavatest turgudest, mistõttu selle turu jaoks saavutatud määr oleks selgelt suurem kui 10%, kuid jääks alla 10%, kui võetakse arvesse kõiki tervikliku meediasüsteemi moodustavaid turge, siis ei välista täielikult ohtu massiteabevahendite mitmekesisusele asjaolu, et künnis 10% tervikliku meediasüsteemi kogutulust ei ole saavutatud. Samamoodi, juhul kui künnis 10% tervikliku meediasüsteemi kogutulust on saavutatud, kuid kui see 10% tulust jaguneb kõigi tervikliku meediasüsteemi moodustavate turgude vahel, ei näita asjaolu, et see 10‑protsendiline künnis on saavutatud või ületatud, tingimata seda, et esineb oht massiteabevahendite mitmekesisusele.

76

Lõpuks, mis puudutab asjaolu, et AGCOM ei võta elektroonilise side sektoris või terviklikus meediasüsteemis ettevõtja saadud tulu kindlaksmääramisel arvesse mitte üksnes tulu, mis on saadud „kontrollitavate“ äriühingute kaudu, vaid samuti tulu, mis on saadud „sidusettevõtjate“ kaudu, kellele asjaomane ettevõtja avaldab „olulist mõju“ tsiviilseadustiku artikli 2359 kolmanda lõigu tähenduses, siis tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et niisugune praktika võib tingida tulu kahekordse arvesse võtmise ja moonutada seega tervikliku meediasüsteemi tulu arvutamist. Nimelt võib terviklikus meediasüsteemis tegutseva äriühingu sama tulu arvesse võtta nii tema vähemusaktsionärist ettevõtja tulu arvutamisel kui ka sellise ettevõtja tulu arvutamisel, kes on tema enamusaktsionär ja kes teda tegelikult kontrollib.

77

Lisaks tuleb märkida, et „sidusettevõtja“ üle teostatav „kontroll“ põhineb laiaulatuslikul eeldusel, et äriühing avaldab teisele äriühingule „olulist mõju“, kui esimene neist võib kasutada teise aktsionäride üldkoosolekul viiendikku hääleõigustest või kümnendikku nendest juhul, kui esimese äriühingu aktsiad on reguleeritud turgudel noteeritud. Sellised asjaolud ei näi aga lubavat tuvastada, et esimene äriühing võiks tegelikult teist mõjutada viisil, mis võib kahjustada massiteabevahendite ja teabe mitmekesisust.

78

Seega näib, et sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei tundu põhikohtuasjas käsitletava sätte eesmärgiga olevat ühitatav „kontrollitava äriühingu“ olukorra ja „sidusettevõtja“ olukorra samastamine elektroonilise side sektoris või terviklikus meediasüsteemis ettevõtja saadud tulu arvutamisel.

79

Järelikult ei saa seda sätet pidada sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivaks, kuna see kehtestab künnised, mis ei ole seotud ohuga massiteabevahendite mitmekesisusele, kuna need künnised ei võimalda kindlaks teha, kas ja mil määral ettevõtja tegelikult saab massiteabevahendite sisu mõjutada.

80

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud eelotsuse küsimustele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille tagajärjel ei ole lubatud teises liikmesriigis registreeritud äriühingul, kelle tulu – kaasa arvatud tulu, mis on saadud kontrollitavate või sidusettevõtjate kaudu – elektroonilise side sektoris, nii nagu see on määratletud kõnealuste riigisiseste sätetega, on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, teenida rohkem kui 10% tervikliku meediasüsteemi tulust.

81

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille tagajärjel ei ole lubatud teises liikmesriigis registreeritud äriühingul, kelle tulu – kaasa arvatud tulu, mis on saadud kontrollitavate või sidusettevõtjate kaudu – elektroonilise side sektoris, nii nagu see on määratletud kõnealuste riigisiseste sätetega, on suurem kui 40% selle sektori kogutulust, teenida rohkem kui 10% tervikliku meediasüsteemi tulust.