–

G.S., esindajad: advocaat M. Strooij ja advocaat J. Hoftijzer,

–

V.G., esindajad: advocaat V. Sarkisian ja advocaat N. Melehi,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman, M. L. Noort, M. A. M. de Ree ja J. M. Hoogveld,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja R. Kanitz, hiljem R. Kanitz,

–

Poola valitsus, esindaja: M. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cattabriga ja G. Wils,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 22. septembri 2003. aasta direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (ELT 2003, L 251, lk 12; ELT eriväljaanne 19/06, lk 224) artikli 6 lõigete 1 ja 2 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud G.S-i (kohtuasi C‑381/18) ja V.G. (kohtuasi C‑382/18) ning Staatssecretaris van Justitie en Veiligheidi (justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, Madalmaad; edaspidi „riigisekretär“) vahelises vaidluses selle üle, kas esiteks otsus, millega keelduti pikendamast G.S-ile perekonna taasühinemiseks antud elamisluba ja tühistati see elamisluba tagasiulatuvalt, ning teiseks otsus, millega lükati tagasi V.G. taotlus saada elamisluba perekonna taasühinemiseks, on õiguspärased.

3

Direktiivi 2003/86 põhjendused 2 ja 14 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Direktiivi artikli 2 punktis c on „perekonna taasühinemist taotlev isik“ määratletud kui „kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult liikmesriigis ja kes taotleb oma pereliikmete taasühinemist temaga või kelle pereliikmed taotlevad taasühinemist temaga“.

5

Direktiivi artikli 3 lõikes 3 on sätestatud:

„Käesolevat direktiivi ei kohaldata liidu kodanike pereliikmete suhtes.“

6

Direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid lubavad vastavalt direktiivile ning direktiivi IV peatükis ja artiklis 16 sätestatud tingimustele oma territooriumile siseneda ja seal elada selles lõikes loetletud pereliikmetel.

7

Direktiivi 2003/86 artikli 6 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võivad pereliikmete taotluse nende territooriumile sisenemise ja seal elamise kohta tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega.

2.   Liikmesriigid võivad pereliikme elamisloa tühistada või keelduda selle pikendamisest seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega.

Vastavat otsust tehes kaalub liikmesriik lisaks artiklis 17 sätestatule pereliikme poolt avaliku korra või avaliku julgeoleku vastu sooritatud õiguserikkumise raskust või laadi või selle isikuga seotud ohte.“

8

Direktiivi artikkel 17 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad perekonna taasühinemise taotluste rahuldamata jätmisel või elamislubade tühistamisel või nende pikendamisest keeldumisel või taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist välja saatmisel asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 27 lõige 2 sätestab:

„Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.

Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.“

10

Kolmanda riigi kodanikule G.S-ile anti 8. aprillil 2009 Madalmaades perekonna taasühinemist käsitlevate riigisiseste sätete alusel elamisluba kui perekonna taasühinemist taotleva isiku „elukaaslasele“. Elamisluba pikendati ajavahemikuks 9. märtsist 2010 kuni 28. augustini 2014.

11

G.S-ile mõisteti 17. augustil 2012 Šveitsis nelja aasta ja kolme kuu pikkune vangistus uimastiäris osalemise eest seoses faktiliste asjaoludega, mis leidsid aset kuni 4. septembrini 2010.

12

Seejärel esitas ta Madalmaades elamisloa pikendamise taotluse.

13

Riigisekretär lükkas selle taotluse 24. septembril 2015 tagasi avaliku korra kaalutlustel. Samuti tühistas ta G.S-i elamisloa tagasiulatuvalt alates 4. septembrist 2010 ja kehtestas talle sisenemiskeelu.

14

Nende otsuste tegemisel lähtus riigisekretär riigisisese õiguse hindamisraamistikust, mis lubab elamisloa tühistada või selle pikendamisest keelduda, kui isikule määratud karistus on Madalmaades seadusliku elamise kestust arvestades piisavalt range. Lisaks kaalus riigisekretär selle isiku ja tema elukaaslase huve ning avaliku korra kaitsmisega seotud üldist huvi.

15

G.S-i esitatud vaide järel pidas riigisekretär 21. oktoobri 2016. aasta otsuses tema kaebust sisenemiskeelu osas põhjendatuks ning tõdes, et G.S. ei saanud Madalmaade territooriumil seaduslikult elada. Ülejäänud osas jättis riigisekretär oma algsed otsused jõusse.

16

G.S. esitas riigisekretäri otsuste peale kaebuse rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja, Madalmaad). Nimetatud kohus tühistas 3. veebruari 2017. aasta otsusega riigisekretäri 24. septembri 2015. aasta otsuse osas, milles määrati sisenemiskeeld, ja 21. oktoobri 2016. aasta otsuse osas, milles oli märgitud, et G.S. ei saanud Madalmaade territooriumil seaduslikult elada. Ülejäänud osas tunnistas ta kaebuse põhjendamatuks.

17

G.S. esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas selleks, et pädev asutus saaks õigustatult tugineda avaliku korra kaalutlustele direktiivi 2003/86 artikli 6 lõike 2 tähenduses, peab ta tuvastama, et kolmanda riigi kodaniku isiklik käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

19

Ta märgib, et selline nõue võib tuleneda lahendustest, mida Euroopa Kohus on esitanud 11. juuni 2015. aasta kohtuotsuses Zh. ja O. (C‑554/13, EU:C:2015:377), 24. juuni 2015. aasta kohtuotsuses T. (C‑373/13, EU:C:2015:413) ja 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84), ning liikmesriikide kaalutlusõiguse piiritlemisest direktiivi 2003/86 kohaldamisel, nagu see nähtub eelkõige 4. märtsi 2010. aasta kohtuotsusest Chakroun (C‑578/08, EU:C:2010:117).

20

Võttes aga muu hulgas arvesse direktiivi 2003/86 põhjendust 2 ja 27. juuni 2006. aasta kohtuotsust parlament vs. nõukogu (C‑540/03, EU:C:2006:429), tundub eelotsusetaotluse esitanud kohtule mõeldav, et seda direktiivi tuleb kohaldada raamistikus, mis on paika pandud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, millega on kooskõlas riigisisene praktika.

21

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Kolmanda riigi kodanik V.G. elas Madalmaades aastatel 1999–2011, osaliselt seaduslikult.

23

Selle ajavahemiku jooksul mõisteti V.G-le neljal korral karistuseks üldkasulik töö või rahaline karistus poevarguse ja joobes juhtimise eest. Juunis 2011 anti ta üle Armeenia ametiasutustele seoses uimasteid käsitlevate õigusaktide väidetava rikkumisega.

24

V.G. abikaasa, kes on Madalmaade kodanik, esitas 28. juulil 2016 taotluse anda V.G-le elamisluba perekonna taasühinemist käsitlevate õigusaktide alusel.

25

Riigisekretär lükkas selle taotluse 19. septembril 2016 tagasi avaliku korra kaalutlustel.

26

Selle otsuse tegemisel lähtus riigisekretär riigisisese õiguse hindamisraamistikust, mis lubab keelata kolmanda riigi kodanikul perekonna taasühinemiseks riiki sisenemise, kui talle on mõistetud süüteo eest üldkasulik töö või rahaline karistus, ning kui isik on toime pannud korduva süüteo, siis ka juhul, kui süütegu on toime pandud rohkem kui viis aastat tagasi. Lisaks kaalus riigisekretär selle isiku huve ja avaliku korra kaitsmisega seotud üldist huvi.

27

V.G. esitatud vaide järel jättis riigisekretär 6. veebruari 2017. aasta otsusega oma esimese otsuse jõusse.

28

V.G. esitas selle otsuse peale kaebuse rechtbank Den Haag, zittingsplaats Amsterdamile (Haagi esimese astme kohus, Amsterdami kohtumaja). Nimetatud kohus jättis 23. juuni 2017. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.

29

V.G. esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

30

Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) märgib, et vastavalt direktiivi 2003/86 artikli 3 lõikele 3 ei kuulu põhikohtuasjas käsitletav olukord selle direktiivi kohaldamisalasse, sest V.G. abikaasa on Madalmaade kodanik.

31

Nimetatud kohus rõhutab aga, et V.G. suhtes on analoogia alusel kohaldatav selle direktiivi artikkel 6, sest Madalmaade õigus näeb ette, et kui – nii nagu käesoleval juhul – Madalmaade õigusnormides ei tehta vahet liidu õigusega hõlmatud olukorral ja liidu õiguse kohaldamisalast välja jääval olukorral, siis on liidu õigusnormid vahetult ja tingimusteta kohaldatavad riigisisesele olukorrale.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seetõttu, et direktiivi 2003/86 artikli 6 tõlgendamine on põhikohtuasja lahendamise seisukohast otsustav. Arvestades 18. oktoobri 2012. aasta kohtuotsust Nolan (C‑583/10, EU:C:2012:638), on tal siiski tekkinud küsimus, kas Euroopa Kohus on pädev vastama nimetatud artiklit puudutavatele küsimustele niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

33

Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selleks, et pädev asutus saaks tugineda avaliku korra kaalutlustele selle direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses, peab ta tuvastama, et kolmanda riigi kodaniku isiklik käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

34

Ta märgib, et selline nõue võib tuleneda käesoleva kohtuotsuse punktis 19 mainitud Euroopa Kohtu praktikast.

35

19. detsembri 2013. aasta kohtuotsusest Koushkaki (C‑84/12, EU:C:2013:862) ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsusest Fahimian (C‑544/15, EU:C:2017:255) saab aga järeldada, et keerukate hinnangute andmise korral võib kohaldada paindlikumat standardit nagu juhul, kui on vaja teha otsus kolmanda riigi kodaniku sisenemise kohta liikmesriikide territooriumile.

36

Neil asjaoludel otsustas Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

37

Euroopa Kohtu presidendi 3. juuli 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑381/18 ja C‑382/18 kirjaliku ja suulise menetluse ning kohtuotsuse huvides.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub esimese küsimusega kohtuasjas C‑382/18 sisuliselt selgitada, kas Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama direktiivi 2003/86 artiklit 6 olukorras, kus kohus peab otsustama kolmanda riigi kodaniku, kes on sellise liidu kodaniku pereliige, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, riiki sisenemise ja seal elamise taotluse üle, kui riigisisene õigus on muutnud nimetatud sätte sellisele olukorrale vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks.

39

Olgu esiteks märgitud, et direktiivi 2003/86 artikli 2 punktis c on täpsustatud, et mõistega „perekonna taasühinemist taotlev isik“ peetakse silmas tingimata kolmanda riigi kodanikku, ning teiseks, et direktiivi artikli 3 lõige 3 sätestab, et direktiivi ei kohaldata liidu kodanike pereliikmete suhtes (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 29).

40

Järelikult ei näinud liidu seadusandja ette direktiivi kohaldamist kolmanda riigi kodanikule, kes – nagu põhikohtuasja kaebaja – on sellise liidu kodaniku pereliige, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, mida kinnitavad ka direktiivi ettevalmistavad materjalid (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et Euroopa Kohus on pädev lahendama liidu õiguse sätteid puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja faktilised asjaolud ei ole küll vahetult liidu õiguse kohaldamisalas, kuid liidu õigusnormid on riigisisese õigusega muudetud kohaldatavaks seeläbi, et riigisiseses õiguses on viidatud nende sisule (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellises olukorras on liidul nimelt kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid ühetaoliselt (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Kui riigisisene õigus on muutnud liidu õigusnormid viimaste kohaldamisalasse mittekuuluvate olukordade suhtes vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks, on liidu õigusnormide tõlgendamine sellistes olukordades Euroopa Kohtu poolt seega põhjendatud, et tagada nende olukordade ja liidu õigusnormide kohaldamisalasse kuuluvate olukordade ühesugune kohtlemine (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 33 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Käesoleval juhul täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ELTL artiklis 267 ette nähtud kohtutevahelise koostöö süsteemi raames ainsana pädev tõlgendama riigisisest õigust (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 34 ning seal viidatud kohtupraktika), et Madalmaade õigusest tulenevalt peab juhul, kui riigi seadusandja on – nagu põhikohtuasjas – allutanud liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluva olukorra ja liidu õiguse kohaldamisalasse mittekuuluva olukorra samale õigusnormile, kohtlema neid olukordi samamoodi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldas sellest, et ta on Madalmaade õiguse alusel kohustatud selles kohtuasjas kohaldama direktiivi 2003/86 artiklit 6.

45

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, nagu leiab ka Madalmaade valitsus, et Madalmaade õigusega on see säte muudetud vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks sellise olukorra suhtes nagu põhikohtuasjas ning liidul on selge huvi selle vastu, et Euroopa Kohus lahendaks eelotsusetaotluse kohtuasjas C‑382/18.

46

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et direktiivi 2003/86 artikli 3 lõige 3 arvab sellised olukorrad nagu kohtuasja C‑382/18 põhiasjas käsitletav olukord direktiivi kohaldamisalast sõnaselgelt välja, sest Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt ei sea see ajaolu kahtluse alla Euroopa Kohtu pädevust lahendada eelotsusetaotlus raamistikus, mis on paika pandud käesoleva kohtuotsuse punktides 41–43 osutatud Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikaga (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punktid 36–43; 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus K ja B, C‑380/17, EU:C:2018:877, punkt 40, ning 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punktid 40–42).

47

Käesoleva kohtuotsuse punktides 41–43 viidatud kohtupraktika on just suunatud sellele, et võimaldada Euroopa Kohtul tõlgendada liidu õiguse sätteid – sõltumata nende kohaldamise tingimustest – olukordades, mida aluslepingute koostajad ja liidu seadusandja ei pidanud vajalikuks nende sätete kohaldamisalasse arvata. Ei oleks mõistlik eeldada Euroopa Kohtu pädevuse varieerumist vastavalt sellele, kas asjakohase sätte kohaldamisala on piiritletud positiivse määratlusega või erandite kindlaksmääramisega, sest kasutada võib ükskõik kumba normitehnilist võtet (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punktid 38 ja 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

48

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C‑382/18 vastata, et Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel pädev tõlgendama direktiivi 2003/86 artiklit 6 olukorras, kus kohus peab otsustama kolmanda riigi kodaniku, kes on sellise liidu kodaniku pereliige, kes ei ole kasutanud oma õigust vabalt liikuda, riiki sisenemise ja seal elamise taotluse üle, kui riigisisene õigus on muutnud nimetatud sätte sellisele olukorrale vahetult ja tingimusteta kohaldatavaks.

49

Esimese ja teise küsimusega kohtuasjas C‑381/18 ning teise ja kolmanda küsimusega kohtuasjas C‑382/18, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused avaliku korra kaalutlustel esiteks jätta direktiivil põhineva riiki sisenemise ja riigis elamise taotluse rahuldamata, kui isiku suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus tema varasema viibimise ajal asjaomase liikmesriigi territooriumil, ning teiseks tühistada direktiivil põhineva elamisloa või keelduda selle pikendamisest, kui taotlejale mõistetud karistus on riigis elamise kestust arvestades piisavalt range.

50

Direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriigid võivad direktiivil põhineva taotluse nende territooriumile sisenemise ja seal elamise kohta tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega.

51

Direktiivi artikli 6 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud, et samadel kaalutlustel võivad liikmesriigid tühistada direktiivil põhineva elamisloa või keelduda selle pikendamisest.

52

Sellest järeldub, et liikmesriigid võivad teha direktiivi 2003/86 artikli 6 lõigetes 1 ja 2 nimetatud otsused muu hulgas juhul, kui kolmanda riigi kodanikku tuleb pidada avalikku korda ohustavaks.

53

Nimetatud sätetes esineva mõiste „avaliku korra kaalutlused“ ulatuse kindlakstegemiseks tuleb selles kontekstis meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab liidu kodanikku, kes on kasutanud oma õigust vabalt liikuda, ja tema pereliikmeid pidada avalikku korda ohustavaks üksnes siis, kui nende konkreetne käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis (vt selle kohta 29. aprilli 2004. aasta kohtuotsus Orfanopoulos ja Oliveri, C‑482/01 ja C‑493/01, EU:C:2004:262, punktid 66 ja 67, ning 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Coman jt, C‑673/16, EU:C:2018:385, punkt 44).

54

Tänase kohtuotsuse E.P. (avaliku korra ohustamine) (C‑380/18) punktidest 28–30 nähtub siiski, et liidu seadusandja viidet mõistele „avaliku korra ohustamine“ ei pea alati tõlgendama viitavana üksnes konkreetsele käitumisele, mis kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis.

55

Selleks et täpsustada direktiivi 2003/86 artikli 6 lõigete 1 ja 2 tähenduses mõiste „avaliku korra kaalutlused“ ulatust, on seega vaja arvesse võtta sätete sõnastust ja konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks sätted on (vt selle kohta 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus T., C‑373/13, EU:C:2015:413, punkt 58, ja 4. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Fahimian, C‑544/15, EU:C:2017:255, punkt 30). Ka liidu õigusnormi kujunemislugu võib anda asjakohast teavet selle normi tõlgendamiseks (vt selle kohta 1. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Planet49, C‑673/17, EU:C:2019:801, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Esiteks, mis puudutab direktiivi 2003/86 artikli 6 lõigete 1 ja 2 sõnastust, siis olgu märgitud, et erinevalt näiteks direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikest 2 ei nõua see säte sõnaselgelt, et asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, selleks et isikut saaks pidada avalikku korda ohustavaks.

57

Siinkohal on oluline rõhutada, et kuigi direktiivi 2003/86 artikli 6 lõike 2 teises lõigus on ette nähtud, et liikmesriigid võtavad eelkõige arvesse selle isiku poolt toime pandud avaliku korra rikkumise raskust või laadi või selle isikuga seotud ohte, viitab see kohustus standardile, mis ilmselgelt ei ole nii range kui käesoleva kohtuotsuse punktis 53 mainitud kohtupraktikast tulenev standard. Lisaks sellele, et nimetatud kohustus ei eelda pädevatelt asutustelt süstemaatilist tuginemist isiku käitumisest lähtuvale tegelikule ja jätkuvale ohule, ei kinnita see ka seost mõiste „avaliku korra ohustamine“ ja ühiskonna põhihuvi kahjustamise ohu vahel.

58

Teiseks, mis puudutab direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 2 konteksti, siis tuleb märkida, et direktiivi põhjenduses 14 on täpsustatud, et mõiste „avalik kord“ võib hõlmata süüdimõistmist raske kuriteo eest, mis näitab, et ainuüksi sellise süüdimõistva kohtuotsuse olemasolust võib piisata, et teha kindlaks avaliku korra ohustamine direktiivi tähenduses, ilma et oleks vaja tuvastada tegelikku, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis.

59

Kolmandaks, mis puudutab artikli 6 tekkelugu, siis nähtub muudetud ettepanekutest võtta vastu nõukogu direktiiv perekonna taasühinemise õiguse kohta (KOM(2000) 624 lõplik ja KOM(2002) 225 lõplik), mis olid direktiivi 2003/86 aluseks, et esialgu oli kavas nõuda, et avaliku korra kaalutlused põhineksid eranditult asjaomase pereliikme isiklikul käitumisel. Liidu seadusandja siiski loobus lõpuks sellisest liikmesriikidele direktiivi artikli 6 kohaldamisel antud tegutsemisruumi piiramisest.

60

Neljandaks, mis puudutab direktiiviga 2003/86 taotletavat eesmärki, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et direktiivi eesmärk on soodustada perekonna taasühinemist ja tagada kaitse kolmandate riikide kodanikele, eelkõige alaealistele (vt selle kohta 12. aprilli 2018. aasta kohtuotsus A ja S, C‑550/16, EU:C:2018:248, punkt 44, ning 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punkt 45).

61

Selle eesmärgi saavutamiseks paneb direktiivi artikli 4 lõige 1 liikmesriikidele täpsed positiivsed kohustused, millele vastavad selgelt määratletud subjektiivsed õigused. Nii paneb see liikmesriikidele kohustuse, jätmata neile kaalutlusõigust, lubada perekonna taasühinemist taotleva isiku teatavatel pereliikmetel perekonnaga taasühineda, eeldusel et on täidetud tingimused, mis on ette nähtud direktiivi IV peatükis, kuhu kuulub direktiivi artikkel 6 (vt selle kohta 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punktid 45 ja 46, ning 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punkt 46).

62

Seega, kuna perekonna taasühinemise lubamine on üldreegel, tuleb direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tõlgendada kitsalt ning direktiiviga liikmesriikidele antud tegutsemisruumi ei või liikmesriigid kasutada nii, et see kahjustaks direktiivi eesmärki ja direktiivi soovitavat toimet (vt analoogia alusel 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 50, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus C ja A, C‑257/17, EU:C:2018:876, punkt 51).

63

Käesoleva kohtuotsuse punktides 56–59 nimetatud asjaolusid arvestades ilmneb siiski liidu seadusandja tehtud valikutest, et liikmesriikide tegutsemisruumi piiramine ei tähenda seda, et pädevad asutused ei saaks kohaldada direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 ning tugineda seejuures üksnes asjaolule, et isik on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises, ilma et tuleks tuvastada, et isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis.

64

Kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluva proportsionaalsuse põhimõttega ei tohi aga nende sätete kohaldamise riigisisene praktika minna kaugemale sellest, mis on avaliku korra tagamiseks vajalik (vt analoogia alusel 9. juuli 2015. aasta kohtuotsus K ja A, C‑153/14, EU:C:2015:453, punkt 51).

65

Sellest tuleneb, et pädevad asutused ei või ainuüksi seetõttu, et kolmanda riigi kodaniku suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, asuda automaatselt seisukohale, et ta ohustab avalikku korda direktiivi 2003/86 artikli 6 lõigete 1 ja 2 tähenduses.

66

Seega võivad need asutused tuvastada, et kolmanda riigi kodanik ohustab avalikku korda, tuginedes üksnes asjaolule, et see kodanik on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemises, ainult sellisel juhul, kui kuriteo raskus või laad on selline, et on vaja välistada kolmanda riigi kodaniku viibimine asjaomase liikmesriigi territooriumil.

67

Seda järeldust kinnitab muu hulgas nii viide direktiivi 2003/86 põhjenduses 14 esinevale mõistele „süüdimõistmine raske kuriteo eest“ kui ka konkreetselt elamisloa tühistamise või elamisloa pikendamisest keeldumise puhuks direktiivi artikli 6 lõike 2 teises lõigus sätestatud nõue võtta arvesse toimepandud õiguserikkumise raskust või laadi.

68

Enne direktiivi artikli 6 alusel negatiivse otsuse tegemist peavad pädevad asutused veel hindama asjaomase isiku isiklikku olukorda vastavalt direktiivi artiklile 17, võttes nõuetekohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja tugevust, tema liikmesriigis elamise kestust ja perekondlike, kultuuri- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu oma päritolumaaga (vt selle kohta 13. märtsi 2019. aasta kohtuotsus E., C‑635/17, EU:C:2019:192, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene praktika vastab nendele nõuetele.

70

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele kohtuasjas C‑381/18 ning teisele ja kolmandale küsimusele kohtuasjas C‑382/18 vastata, et direktiivi 2003/86 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisene praktika, mille kohaselt võivad pädevad asutused avaliku korra kaalutlustel esiteks jätta direktiivil põhineva riiki sisenemise ja riigis elamise taotluse rahuldamata, kui isiku suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus tema varasema viibimise ajal asjaomase liikmesriigi territooriumil, ning teiseks tühistada direktiivil põhineva elamisloa või keelduda selle pikendamisest, kui taotlejale mõistetud karistus on riigis elamise kestust arvestades piisavalt range, tingimusel et seda praktikat kohaldatakse ainult juhul, kui süüdimõistva kohtuotsuseni viinud kuritegu on piisavalt raske, et anda alust tuvastamiseks, et on vaja välistada selle taotleja viibimine riigis, ning tingimusel et pädevad asutused viivad läbi sama direktiivi artiklis 17 ette nähtud individuaalse hindamise, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: