–

Google LLC, esindajad: Rechtsanwalt H. Neumann, Rechtsanwalt B. Tavakoli ja Rechtsanwalt M. Wortmann,

–

Bundesrepublik Deutschland, esindajad: C. Mögelin ja V. Janßen,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja D. Klebs,

–

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja G. Koós,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun ja L. Nicolae,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37)) (edaspidi „raamdirektiiv“) tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Google LLC ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) vahelises kohtuvaidluses Bundesnetzagentur für Elektrizität, Gas, Telekommunikation, Post und Eisenbahnen (föderaalne elektri-, gaasi-, telekommunikatsiooni-, posti- ja raudteeamet, Saksamaa) (edaspidi „BNetzA“) otsuse üle, milles leitakse, et Google’i elektronpostiteenus Gmail kujutab endast telekommunikatsiooniteenust ja sellest tulenevalt kohustatakse Google’it sunniraha hoiatusel täitma teatamiskohustust.

3

Raamdirektiivi põhjenduses 10 on märgitud:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord [(EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT 1998, L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8)]) artiklis 1 sätestatud mõiste „infoühiskonna teenus“ hõlmab suurt hulka võrgus toimuvaid majandustoiminguid. Suurem osa neist toimingutest ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse, sest need toimingud ei seisne ainult või peamiselt signaalide edastamises elektroonilistes sidevõrkudes. Käesolev direktiiv hõlmab kõnesidet ja elektronposti edastamist. Üks ja sama ettevõtja, näiteks Interneti-teenuse osutaja, võib pakkuda nii elektroonilisi sideteenuseid, näiteks juurdepääsu Internetile, kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid, näiteks veebipõhise sisu pakkumist.“

4

Raamdirektiivi artikli 2 punktis c on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

Raamdirektiivi artiklis 8 „Üldised eesmärgid ja reguleerimispõhimõtted“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused kõik mõistlikud meetmed, mille eesmärk on saavutada lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud eesmärgid. Sellised meetmed on kõnealuste eesmärkide suhtes proportsionaalsed.

Kui raadiosagedusi käsitlevas artiklis 9 ei ole sätestatud teisiti, võtavad liikmesriigid täiel määral arvesse seda, et reguleerimine peab olema tehnoloogiliselt neutraalne, ning tagavad, et käesolevas direktiivis ja eridirektiivides määratletud reguleerimisülesandeid, eelkõige tõhusa konkurentsi tagamiseks kavandatud ülesandeid täites võtavad seda arvesse ka riigi reguleerivad asutused.

[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi [elektroonilise side võrkude, elektroonilise side teenuste] ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]

4.   Riigi reguleerivad asutused toetavad Euroopa Liidu kodanike huve muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]“.

6

22. juuni 2004. aasta telekommunikatsiooniseaduse (Telekommunikationsgesetz) (BGBl. 2004 I, lk 1190) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „TKG“) § 3 sätestab:

„Käesolevas seaduses on kasutatud järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

7

TKG § 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Isik, kes ärilisel eesmärgil opereerib üldkasutatavat telekommunikatsioonivõrku või osutab üldkasutatavat telekommunikatsiooniteenust, peab oma tegevuse alustamisest, muutmisest või lõpetamisest ning oma äriühinguga seotud muudatustest viivitamata teatama reguleerivale asutusele. Teatis tuleb esitada kirjalikult.“

8

Google on Ameerika Ühendriikides asuv äriühing, kes lisaks omanimelisele interneti otsingumootorile käitab muu hulgas veebipõhist elektronpostiteenust, mille nimi on Gmail, kuid mida Saksamaal käitatakse ajutiselt nime GoogleMail all.

9

Peale selle käitab Google Saksamaal internetiga ühendatud omaenda võrgutaristut, ja eelkõige mõnesid suurlinnapiirkondade vahelisi lairibaühendusi.

10

Gmail on internetiühenduse pakkuja teenuste ülene teenus (nn over-the-top service ehk „OTT teenus“), see tähendab teenus, mis on veebis kättesaadav ilma tavapärase sideoperaatori osavõtuta.

11

Gmail pakub kasutajatele teenust, mis eelkõige võimaldab interneti kaudu saata ja vastu võtta e‑kirju ja andmeid. Selle teenuse saamiseks peab kasutaja kõigepealt looma elektronposti konto, mis võimaldab tal kasutada aadressi, mis määratleb ta e‑kirjade saatja ja saajana. Teenusele juurdepääsuks peab kasutaja oma kontole sisse logima kas otse Google’i hallatava veebisaidi (https://mail.google.com) kaudu, kasutades brauserit, mis annab talle juurdepääsu veebiliidesele, mis võimaldab tal kasutada e‑kirjade saatmise ja vastuvõtmise funktsioone ning samuti e‑kirjade kirjutamise, salvestamise ja liigitamise funktsioone, või oma lõppseadmesse paigaldatud elektronposti tarkvara abil (e‑posti klient).

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Gmaili teenuse puhul ei muudeta e‑kirjade ja andmete sisu, vaid need jaotatakse paljudesse eri andmepakettidesse, mis edastatakse saajale selliste elektronposti tarbeks standardiseeritud sideprotokollide abil nagu Transmission Control Protocol – Internet Protocol (edastusohje protokoll – internetiprotokoll, TCP‑IP) ja Simple Mail Transfer Protocol (lihtne elektronposti edastusprotokoll, SMTP). Olenemata sellest, kas kasutaja kasutab brauserit või e‑posti klienditarkvara, toimub teenuse kasutamine tehniliselt nii, et kasutaja koostab e‑kirja sisu ja määrab kindlaks saaja või saajad, seejärel annab selle kirja üle Google’ile, käivitades saatmisprotsessi.

13

Selleks et kiri saajale toimetada, käitab Google servereid, kus toimub andmetöötlus, mis on vajalik sihtserveri identifitseerimiseks Domain Name System’i (domeeninimede süsteem, DNS) abil ja andmepakettide edastamiseks. Nende andmepakettide teekond läbi kolmandate isikute käitatavate erinevate interneti osavõrkude on dünaamiline ja võib pidevalt muutuda, ilma et kasutaja, kelle andmeid edastatakse, sellest teaks või seda kontrollida saaks. Kui e‑kiri jõuab sihtserverisse, siis üldjuhul see salvestatakse seal ja hoitakse elektroonilises postkastis, millele saaja võib eri meetodite abil ligi pääseda. Kui e‑kirju saadavad vastastikku sama teenusepakkuja teenuse kasutajad, siis võib kirjade tee internetis olla lühem.

14

BNetzA hinnangul on Gmail „telekommunikatsiooniteenus“ TKG § 6 lõike 1 tähenduses koostoimes sama seaduse § 3 punktiga 24, ja seega kehtib selle puhul tema teavitamise kohustus.

15

BNetzA tegi seetõttu TKG § 126 alusel 2. juulil 2012 ametliku otsuse, et Google osutab Gmaili kaudu telekommunikatsiooniteenust, ja kohustas teda sunniraha hoitusel täitma TKGs ette nähtud teatamiskohustuse. Google esitas selle otsuse peale vaide, mille BNetzA jättis 22. detsembri 2014. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

16

Google esitas viimati nimetatud otsuse tühistamiseks 23. jaanuaril 2015 kaebuse Verwaltungsgericht Kölnile (Kölni halduskohus, Saksamaa), kes jättis selle 11. novembri 2015. aasta otsusega rahuldamata.

17

Nimetatud kohus asus selles asjas seisukohale, et Gmail on „telekommunikatsiooniteenus“ TKG § 6 lõike 1 tähenduses koostoimes sama seaduse § 3 punktiga 24, ehk tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkude kaudu. Selle kohtu hinnangul on selle määratluse keskne kriteerium ehk „signaalide edastamine“ tihedalt seotud mõistega „telekommunikatsioon“, mis on TKG § 3 punktis 22 määratletud kui tehniline toiming, mis seisneb signaalide saatmises, edastamises või vastuvõtmises telekommunikatsiooniseadmete abil, samas kui nimetatud seadmed on TKG § 3 punktis 23 määratletud kui tehnilised rajatised ja süsteemid, mis võimaldavad saata, üle kanda, edastada, vastu võtta, juhtida või ohjata sõnumitena identifitseeritavaid elektromagnetilisi või optilisi signaale.

18

Verwaltungsgericht Kölni (Kölni halduskohus) hinnangul võimaldab Google Gmaili teenuse kasutajatel nimelt pidada sidet veebipõhise elektroniposti teel tänu veebiliidesele või nende internetti ühendatud lõppseadmesse paigaldatud e‑posti kliendi tarkvara abil. Asjaolu, et signaalide edastamine toimub peamiselt avatud interneti kaudu ja edastajaks on seega internetiühenduse pakkujad, mitte Google ise, ei välista Gmaili liigitamist telekommunikatsiooni teenuseks. See internetiühenduse pakkuja poolt osutatav signaalide edastamise teenus on omistatav Google’ile, sest tegelikkuses võtab ta selle teenuse osutamise oma eesmärkide saavutamiseks üle, ja – eelkõige – sest ta annab telekommunikatsiooni protsessi toimimisele oma andmetöötlusteenusega olulise panuse. Nimetatud kohus leiab, et selleks, et vastata küsimusele, kas teenus seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises, ei ole vaja teha puhtalt tehnilist analüüsi. Tema hinnangul on signaalide edastamine Gmaili põhielement. Kvalitatiivse analüüsi seisukohast on teiste kasutajatega üle vahemaa side pidamine ja seega telekommunikatsioon ise esiplaanil, samas kui muudel, teenuse sisuga seotud koostisosadel, ei ole iseseisvat tähtsust.

19

Nimetatud kohus leiab ka, et Google’i tsiviilvastutus oma kasutajate ees internetiühenduse pakkuja osutatava signaalide edastamise teenuse eest ei ole määrav, ja rõhutab, et Gmaili teenust pakutakse tasu eest. Täpsemalt, kuigi elektronposti teenuseid pakutakse kasutajale tasuta, vähemalt põhiversioonis, rahastatakse neid siiski kas reklaami või muude kaudsete tulude abil.

20

Google esitas Verwaltungsgericht Kölni (Kölni halduskohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Oberverwaltungsgericht für das Land Nordrhein-Westfalenile (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa).

21

Google väidab eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et Gmail ei ole telekommunikatsiooniteenus, sest see teenus ei edasta signaale. On tõsi, et Gmaili kui elektronpostiteenuse jaoks on sama moodi teiste OTT-teenustega nagu näiteks internetipank vaja signaalide edastamist. Aga signaale ei edasta mitte Google ise, vaid seda teevad nii Gmaili kasutajate ja Google’i elektronposti serverite vahelise andmeside kui ka Google’i elektronposti serverite ja muude elektronpostiteenuse pakkujate serverite vahelise andmeside jaoks internetiühenduse pakkujad. Talle ei saa omistada ka signaalide edastamise teenuse osutamist, sest signaalide edastamine toimub avatud interneti kaudu, mis toimib nn best effort („parim pingutus“) põhimõttel. Seega puudub tal võimalus signaalide edastamise protsessi nii tegelikult kui ka õiguslikult kontrollida.

22

Google rõhutab ka, et asjaolul, ta ise haldab interneti osaks olevat omaenda võrgutaristut, ei ole sellest seisukohast ei faktilist ega õiguslikku tähtsust. See taristu loodi eelkõige selliste andmemahukate teenuste nagu Google’i otsing ja YouTube pakkumiseks, kuid Gmaili käitamiseks pole seda taristut vaja, isegi kui seda ka selleks kasutatakse. Viimaks rõhutab ta, et üldreeglina ei osutata Gmaili teenust tasu eest, vaid see on kasutajatele tasuta kättesaadav ja seda rahastatakse ainult väikeses osas Gmaili veebisaidil kuvatava reklaami kaudu.

23

BNetzA väidab, et teenuse telekommunikatsiooniteenuseks liigitamise tingimus on see, et asjaomase teenuse tehniline funktsioon seisneks peamiselt signaalide edastamises. Gmaili puhul on see nii, sest e‑kirjade edastamine saatjalt saajale on võimalik ainult signaalide edastamise kaudu. Ei ole nõutav, et teenuseosutaja edastaks signaale ise või saaks vähemalt kontrollida kolmanda isiku poolset signaalide edastamist. Määrava tähtsusega on ainult see, et signaalide edastamine tehnilise elemendina igal juhul toimub.

24

Ta lisab, et isegi kui kontroll kolmanda isiku poolse signaalide edastamise üle oleks nõutav, oleks see nõue käesoleval juhul täidetud, sest Google käitab omaenda elektronposti servereid. Elektronposti serverid loovad nimelt ühenduse elektronposti aadresside ja füüsiliste Internet Protocol (IP ehk internetiprotokoll) aadresside vahel, Google autendib salasõna, elektronposti aadressi või identifitseerimisnumbri abil e‑kirja saatja ja olenevalt asjaoludest ka saaja, ning ohjab internetiprotokollide kaudu signaalide edastamist sellises ulatuses, millest piisab selleks, et seda saab pidada kontrolliks. Viimaks käitab Google ise internetiga ühendatud omaenda taristut, mida kasutatakse ka Gmaili signaalide edastamiseks.

25

Neil asjaoludel otsustas Oberverwaltungsgericht für das Land Nordrhein-Westfalen (Nordrhein-Westfaleni liidumaa kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selline veebipõhine elektronpostiteenus nagu Google’i pakutav Gmaili teenus, mille raames ei pakuta internetiühendust, kujutab endast teenust, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkude kaudu, võttes arvesse andmetöötlustoiminguid, mida selle teenuse pakkuja teostab oma elektronposti serverite kaudu, ühest küljest luues ühenduse elektronposti aadresside ja vastavate lõppseadmete IP‑aadresside vahel ning teisest küljest saates või võttes vastu andmepakettidesse jaotatud e‑kirju avatud interneti kaudu. Eitava vastuse korral palub ta samuti selgitada, kas ja millistel tingimustel saab sellist veebipõhise elektronpostiteenuse pakkujat siiski pidada signaalide edastajaks, või kas talle saab signaalide edastamise omistada, sest ta käitab lisaks internetiga ühendatud omaenda elektroonilise side võrke, mida saab mainitud teenuse jaoks kasutada.

27

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et mõiste „elektroonilise side teenus“ on positiivsete ja negatiivsete tunnuste kaudu määratletud raamdirektiivi artikli 2 punktis c ja see määratlus on samas sõnastuses üle võetud komisjoni 16. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/77/EÜ konkurentsi kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste turgudel (EÜT 2002, L 249, lk 21; ELT eriväljaanne 08/02, lk 178) artikli 1 punktis 3 (7. novembri 2013. aasta kohtuotsus UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punktid 36 ja 37).

28

Raamdirektiivi artikli 2 punktis c on elektroonilise side teenus nimelt määratletud esiteks kui „tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis seisneb tervikuna või peamiselt signaalide edastamises [elektroonilise side võrkude] kaudu, kaasa arvatud telekommunikatsiooniteenused ja ülekandeteenused ringhäälinguks kasutatavates võrkudes“.

29

Samas sättes on teiseks täpsustatud, et mõiste „elektroonilise side teenused“ alla ei kuulu ühelt poolt „teenused, mis pakuvad või mille abil teostatakse [elektroonilise side võrkude ja teenuste] abil edastatava sisu redigeerimist“, ja teiselt poolt „[direktiivi 98/34] artiklis 1 määratletud infoühiskonna teenused, mis ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises [elektroonilise side võrkude] kaudu“.

30

Raamdirektiivi põhjenduses 5 on sellega seoses muu hulgas märgitud, et telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik ülekandevõrgud ja -teenused peaksid olema hõlmatud ühe ja sama reguleeriva raamistikuga, ning et selle raamistiku loomisel tuleb edastamise reguleerimine lahutada sisu reguleerimisest.

31

Nagu Euroopa Kohus on juba täheldanud, eristatakse elektroonilise side teenuste uue õigusraamistiku moodustavates eri direktiivides ning eelkõige raamdirektiivis ja direktiivis 2002/77 selgelt sisu tootmist, mis eeldab toimetusvastutust, ja sisu edastamist, mis välistab toimetusvastutuse, sest sisu ja selle edastamist reguleeritakse eraldi lähtuvalt neile regulatsioonidele eriomastest eesmärkidest (vt selle kohta 7. novembri 2013. aasta kohtuotsus UPC Nederland, C‑518/11, EU:C:2013:709, punkt 41, ja 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus UPC DTH, C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 36).

32

Euroopa Kohus on ka otsustanud, et mõiste „elektroonilise side teenus“ alla kuulumiseks peab teenus hõlmama signaalide edastamist, kusjuures asjaolu, et signaali edastamine toimub taristu vahendusel, mis ei kuulu teenuste pakkujale, ei ole teenuse olemuse kvalifitseerimisel asjakohane, sest selles osas omab tähtsust üksnes see, et see teenuste pakkuja on lõppkasutajate ees vastutav signaali edastamise eest, mis tagab viimastele teenuse, mille abonendid nad on (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus UPC DTH, C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 43).

33

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest ning Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest, et Google pakub muude teenuste hulgas elektronpostiteenust (Gmail), mis võimaldab Gmaili konto omanikul saata ja vastu võtta e‑kirju kas veebibrauseri abil internetis, kasutades selleks Google’i poolt talle kättesaadavaks tehtud veebiliidest, või e‑posti kliendi tarkvara abil. Põhikohtuasjas on vaidluse all siiski ainult veebipõhine elektronpostiteenus.

34

Vaidlust ei ole selles, et sellise veebipõhise elektronpostiteenuse nagu Gmail pakkuja edastab signaale. Nii kinnitas Google Euroopa Kohtu istungil, et elektronpostiteenuse osutamisel teostab ta oma elektronposti serverite kaudu Google’i elektronposti kontode omanike saadetavate ja vastuvõetavate e‑kirjadega seotud andmepakettide avatud interneti kaudu saatmist ja vastuvõtmist.

35

Sellest ei saa siiski teha järeldust, et toimingud, mida Google teostab oma veebipõhise elektronpostiteenuse toimimise tagamiseks, kujutavad endast „elektroonilise side teenust“ raamdirektiivi artikli 2 punkti c tähenduses, sest tema pakutav teenus ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkudes.

36

Tuleb nimelt nõustuda Euroopa Komisjoniga, kes muu hulgas rõhutas oma kirjalikes seisukohtades, et põhiosas tagavad mis tahes veebipõhise elektronposti toimimiseks vajalike signaalide edastamise ja võtavad selle eest vastutuse 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsuse UPC DTH (C‑475/12, EU:C:2014:285, punkt 43) tähenduses ühest küljest e‑kirjade saatjate ja saajate internetiühenduse pakkujad, ja olenevalt asjaoludest veebipõhiste elektronpostiteenuste pakkujad, ja teisest küljest interneti moodustavate erinevate võrkude käitajad.

37

Asjaolu, et veebipõhise elektronpostiteenuse pakkuja osaleb aktiivselt kirjade saatmise ja vastuvõtmise toimingutes kas luues ühenduse elektronposti aadresside ja vastavate lõppseadmete IP‑aadresside vahel, või jaotades need kirjad andmepakettidesse ja neid avatud interneti kaudu saates või vastu võttes, et need saajateni toimetada, ei ole piisav, et sellist teenust saaks tehnilisest seisukohast pidada teenuseks, mis seisneb „tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkudes“ raamdirektiivi artikli 2 punkti c tähenduses.

38

Seetõttu ei saa veebipõhist elektronpostiteenust Gmail juhul, kui puuduvad muud asjaolud, mis annaks alust järeldada, et Google on Gmaili kontoomanike ees vastutav selle teenuse toimimiseks vajalike signaalide edastamise eest – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, pidada „elektroonilise side teenuseks“ raamdirektiivi artikli 2 punkti c tähenduses.

39

Viimaks, seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et Google käitab Saksamaal veel ka omaenda elektroonilise side võrke.

40

Tuleb nimelt märkida, et asjaolu, et Google’it tuleb omaenda elektroonilise side võrkude käitajana lugeda elektroonilise side teenuste osutajaks ja tal võib sellega seoses olla Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337) artikli 3 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud teatamiskohustus, ei tähenda, et kõik tema poolt internetis pakutavad teenused tuleks samuti lugeda elektroonilise side teenusteks ka juhul, kui need ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises.

41

Eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et raamdirektiivi artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selline veebipõhine elektronpostiteenus nagu Google’i pakutav Gmaili teenus, mille raames ei pakuta internetiühendust, ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkude kaudu ega kujuta endast seega elektroonilise side teenust selle sätte tähenduses.

42

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

43

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ) artikli 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et selline veebipõhine elektronpostiteenus nagu Google LLC pakutav Gmaili teenus, mille raames ei pakuta internetiühendust, ei seisne tervikuna või peamiselt signaalide edastamises elektroonilise side võrkude kaudu ega kujuta endast seega elektroonilise side teenust selle sätte tähenduses.