–

Asociación Española de la Industria Eléctrica (UNESA), esindaja: abogado J. C. García Muñoz, keda abistas procuradora M. C. Villaescusa Sanz,

–

Energía de Galicia (Engasa) SA, esindajad: abogado F. Plasencia Sánchez ja abogado B. Ruiz Herrero, keda abistas procuradora P. Ortiz-Cañavate Levenfeld,

–

Corporación Acciona Hidráulica (Acciona) SLU, esindaja: F. Plasencia Sánchez, keda abistas procuradora A. Lázaro Gorgoza,

–

Associació de Productors i Usuaris d’Energia Elèctrica, esindajad: abogado J. C. Hernanz Junquero ja procuradora D. Martín Cantón,

–

Endesa Generación SA, esindajad: abogado J. L. Buendía Sierra, abogado F. J. López Villalta y Peinado, abogado E. Gardeta González, abogado J. M. Cobos Gómez ja abogado A. Lamadrid de Pablo,

–

Parc del Segre SA jt, esindaja: abogado P. M. Holtrop, keda abistas procurador F. S. Juanas Blanco,

–

Iberdrola Generación SAU, esindajad: abogado J. Ruiz Calzado ja abogado J. Domínguez Pérez, keda abistas procurador J. L. Martín Jaureguibeitia,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Rubio González ja V. Ester Casas,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller, hiljem J. Möller,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, P. Němečková, G. Luengo ja E. Manhaeve,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada ELTL artikli 191 lõiget 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (ELT 2000, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 015/05, lk 275), artikli 9 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 3 lõiget 1 ja ELTL artikli 107 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidluses, mille üks pool on Asociación Española de la Industria Eléctrica (UNESA) ja mitu teist Hispaania hüdroelektrienergia tootjat ning teine pool on Administración General del Estado (riigi keskvalitsus, Hispaania), ja see puudutab elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu õiguspärasust.

3

Direktiivi 2000/60 põhjenduses 13 on märgitud:

„Ühenduses on erinevaid tingimusi ja vajadusi, mis nõuavad erinevaid lahendusi. Seda mitmekesisust tuleks arvesse võtta, kui kavandatakse ja viiakse ellu meetmeid vee kaitse ja säästva kasutuse tagamiseks vesikonna piires; otsused tuleks teha võimalikult lähedal kohale, kus vett kahjustatakse või kasutatakse. Eelistada tuleks liikmesriikide esitatud meetmeprogramme, mis on kohandatud piirkondlikele ja kohalikele tingimustele.“

4

Direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Vesikonna majandamiskavas nimetatud meetmeprogrammide elluviimisel:

5

Selle direktiivi artiklis 9 on ette nähtud:

„1.   „Liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõtet, arvestades III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning järgides eelkõige põhimõtet, et saastaja maksab.

Aastaks 2010 tagavad liikmesriigid, et:

2.   Liikmesriigid esitavad vesikonna majandamiskavades aruande lõike 1 rakendamiseks kavandatavate meetmete kohta, mis aitavad kaasa käesoleva direktiivi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele, ning veekasutuse eri valdkondade osa kohta veevarustusteenuste kulude katmises.

3.   Käesolev artikkel ei takista konkreetsete ennetus- ja korrigeerimismeetmete rahastamist, et saavutada käesoleva direktiivi eesmärke.

[…]“.

6

Sama direktiivi artikkel 11 sätestab:

„1.   Iga liikmesriik tagab iga valglapiirkonna või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa jaoks meetmeprogrammi kehtestamise, võttes arvesse artikli 5 alusel nõutavate analüüside tulemusi, et saavutada artiklis 4 kehtestatud eesmärke. Sellised meetmeprogrammid võivad viidata siseriiklikul tasandil vastu võetud õigusaktidest tulenevatele meetmetele, mis hõlmavad kogu liikmesriigi territooriumi. Vajaduse korral võib liikmesriik vastu võtta meetmeid, mida kohaldatakse kõigi valglapiirkondade ja/või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osade suhtes.

2.   Iga meetmeprogramm hõlmab lõikes 3 osutatud põhimeetmeid ning vajaduse korral täiendavaid meetmeid.

3.   „Põhimeetmed“ on miinimumnõuded, mida tuleb järgida, ning need koosnevad järgmisest:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi 2000/60 III lisa „Majandusanalüüs“ on sõnastatud järgmiselt:

„Majandusanalüüs sisaldab piisavalt üksikasjalikku teavet (võttes arvesse vastavate andmete kogumisega seotud kulusid), et:

8

Direktiivi 2009/72 artikkel 1 „Sisu ja reguleerimisala“ näeb ette:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks ühenduses. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, avatud turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning lubade andmise ja võrkude haldamise eeskirjad. Direktiivis sätestatakse ka universaalteenuse osutamise kohustused ja elektritarbijate õigused ning selgitatakse konkurentsinõudeid.“

9

Direktiivi 2009/72 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, et elektriettevõtjad tegutseksid käesoleva direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid õiguste ja kohustuste osas ei diskrimineeritaks.

2.   Liikmesriigid võivad asutamislepingu asjakohaseid sätteid, eelkõige artiklit 86 täielikult arvesse võttes ja üldist majandushuvi silmas pidades kehtestada elektrisektori ettevõtjatele avalike teenuste osutamise kohustused, mis on seotud turvalisusega, sealhulgas varustuskindlusega, tarnete korrapärasuse, kvaliteedi ja hinnaga ning keskkonnakaitsega, sealhulgas energiatõhususe, taastuvate energiaallikate ja kliimakaitsega. Need kohustused peavad olema selgelt määratletud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja kontrollitavad ning tagama ühenduse elektriettevõtjatele võrdse juurdepääsu liikmesriikide tarbijaskonnale. Seoses käesolevas lõikes nimetatud varustuskindluse, energiatõhusust edendava nõudluse juhtimise ja keskkonnakaitse ning taastuvate energiaallikate eesmärkide täitmisega võivad liikmesriigid rakendada pikaajalist planeerimist, võttes arvesse kolmandate isikute võimalusi võrgule juurde pääseda.“

10

Säästva energia maksumeetmete 27. detsembri 2012. aasta seaduse 15/2012 (Ley 15/2012 de medidas para la sostenibilidad energetica, BOE nr 312, 28.12.2012, lk 88081) (edaspidi „energiamaksude seadus“) preambulis on märgitud:

„[Selle] seaduse eesmärk on kohandada meie maksusüsteem tõhusama ja keskkonnasäästlikuma kasutamise ning säästva arenguga, mis on seda maksureformi ajendavad väärtused ning sellistena kooskõlas Euroopa Liidu maksu-, energia- ja mõistagi keskkonnapoliitika aluspõhimõtetega. […]

[…]

[…] Nii on üks selle maksureformi telgi võtta arvesse elektrienergia tootmisest tekkivaid keskkonnakulusid […]. Sel viisil peab käesolev seadus ajendama meid energiatõhususe taset parendama, samal ajal tagades parema loodusvarade majandamise ja jätkates uue säästva arengu mudeli laiendamist nii majanduslikust kui ka ühiskondlikust, aga ka keskkondlikust perspektiivist.

Käesolev reform aitab lisaks kaasa keskkonnapoliitika integreerimisele meie maksusüsteemi […].

Selleks reguleerib käesolev seadus kolme uut maksu: kehtestatakse […], elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu. […]

Lõpuks muudab käesoleva seaduse IV jaotis kuninga 20. juuli seadusandliku dekreediga 1/2001 [Real Decreto Legislativo 1/2001 de 20 de Julio] heaks kiidetud veeseaduse konsolideeritud redaktsiooni (edaspidi „veeseadus“).

Eeskätt reguleerib see jaotis üldkasutatavate veeressursside kasutamise majanduslikku ja finantskorda. Nii on selles ette nähtud, et pädevatel ametiasutustel tuleb kulude tagasiteenimise põhimõtte kohaselt ja pikaajalisi majandusprognoose arvesse võttes kehtestada asjakohased mehhanismid veemajandusega seotud teenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude ülekandmiseks eri lõpptarbijatele.

[Veeseaduse] artiklid 112 ja 114 näevad ette neli erinevat veega seotud maksukohustust: tasu üldkasutatava vara kasutamise eest, heitmetasu, mida arvestatakse üldkasutatavatesse veeressurssidesse lastavatelt heidetelt, reguleeriv tasu, mida võetakse (riigi poolt tehtud reguleerimise) tööde tulemusel erahuvides saadud kasumilt, ja vee kasutamise maksud, mida võetakse riigi poolt teostatud muude kui reguleerimistööde tulemusel erahuvides saadud kasumilt.

[…]

Käesoleval ajal on Hispaania siseveekogusid vaja nende üldise kvaliteedi tõttu kaitsta, et hoida ühte ühiskonnale vajalikku loodusvara. Sel eesmärgil tuleb laiendada üldkasutatava vee kaitsmise poliitikat. Selleks on vaja ressursse, mida peavad andma need, kes saavad kasu nende kasutamisest oma erahuvides või konkreetselt elektrienergia tootmiseks.

Seetõttu on käesoleva muudatuse eesmärk kehtestada uus tasu [veeseaduse] artikli 2 punktis a kirjeldatud üldkasutatava vara suhtes, s.o siseveekogude kasutamise või arendamise eest eesmärgiga neid hüdroelektriliselt käitada.“

11

Energiamaksude seaduse artikkel 29 muudab veeseadust, lisades sellele artikli 112bis, ning on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 112bis Elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu.

1.   Käesoleva seaduse artikli 2 punktis a osutatud üldkasutatava vara kasutamisel ja käitamisel elektrienergia netovõimsuse tootmiseks tuleb maksta elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu, mida kasutatakse üldkasutatavate veeressursside kaitsmiseks ja parandamiseks.

2.   See kasutustasu muutub sissenõutavaks hüdroelektri kontsessiooni algse andmisega ja iga-aastase säilitamisega ning see on sissenõutav nimetatud kontsessiooni või loa tingimustes ettenähtud summas ja märgitud tähtaegadel.

3.   Kasutustasu maksjad on kontsessionäärid või asjakohastel juhtudel nende asemele astunud isikud.

4.   Maksustatava väärtuse, mille pealt kasutustasu arvutatakse, määrab kindlaks vesikonda haldav ametiasutus ja selleks on üldkasutavate veeressursside kasutamise ja käitamise teel igal aastasel maksustamisperioodil kontsessionääri toodetud ja elektrijaama netovõimsuses mõõdetava hüdroelektrienergia majanduslik väärtus.

5.   Aastane maksumäär on 22% maksustatavast väärtusest ja kogu maksusumma on summa, mis saadakse maksustatava väärtuse suhtes maksumäära rakendamisel.

6.   Kasutustasu maksmisest on vabastatud turbiiniga töötavad hüdroelektrijaamad, mida käitab pädev haldusasutus otse üldkasutatavate veeressursside majandamiseks.

7.   Tasu vähendatakse 90% võrra hüdroelektrienergia tootmisjaamade puhul, mille võimsus on 50 MW või alla selle, samuti nende elektrienergia tootmisjaamade puhul, mis kasutavad hüdraulilise pumba tehnoloogiat ja mille võimsus on üle 50 MW vastavalt määrustega kindlaks määratud eeskirjadele, nende tootmiste või seadmete/tootmisjaamade puhul, mida tuleks üldise energiapoliitikaga seotud põhjustel soodustada.

8.   Kasutustasu haldab ja kogub vesikonda haldav pädev asutus või riigi maksuamet selle pädeva asutusega sõlmitud lepingu alusel.

Kokkuleppe korral Agencia Estatal de Administración Tributariaga (Hispaania maksuamet) saab viimane haldusasutuselt asjakohased arvandmed ja kokkuvõtted, mis võimaldavad lihtsustada selle haldamist ja annavad korrapäraselt asutusele teavet vastavalt määrustega kindlaks määratud eeskirjadele. Sel eesmärgil on Comisión Nacional de Energía (riiklik energiakomisjon, Hispaania) ja Operador del Sistema eléctrico (elektrijaotusvõrgu haldur, Hispaania) kohustatud esitama haldusasutusele või maksuhaldurile nii palju andmeid ja aruandeid kui vaja vastavalt 17. detsembri seaduse nr 58/2003 (Ley 58/2003, de 17 diciembre) artiklile 94.

Osa, mis moodustab 2% sissenõutavast tasust, loetakse haldusasutuse tuluks ning sissenõudev asutus kannab ülejäänud 98% riigikassasse.“

12

Energiamaksude seaduse teine lisasäte, mis puudutab elektrisüsteemi kulusid, sätestab:

„Igal aastal mõjutavad riigi üldised maksuseadused 27. novembri [1997. aasta] seaduse 54/1997 elektrienergia sektori kohta (Ley 54/1997, de 27 de noviembre, del Sector Eléctrico) artiklis 16 ette nähtud elektrisüsteemi kulude rahastamist summas, mis vastab:

13

Kuninga 23. märtsi 2015. aasta dekreedi nr 198/2015, millega rakendatakse veeseaduse konsolideeritud redaktsiooni artikkel 112bis ja reguleeritakse tasu piirkondadevaheliste vesikondade sisevete kasutamise eest elektrienergia tootmiseks (Real Decreto 198/2015 por el que se desarrolla el artículo 112bis del texto refundido de la Ley de Aguas y se regula el canon por utilización de las aguas continentales para la producción de energía eléctrica en las demarcaciones intercomunitarias (BOE nr 72, 25.3.2015, lk 25674) (edaspidi „kuninga dekreet 198/2015“), artikkel 12 sätestab:

„Kogutud tasudest saadav maksutulu

1.   Kogutud maksutulu makstakse vesikonda haldavale ametiasutusele vastavalt veeseaduse artikli 112bis lõikele 8 […].

[…]

3.   Kogutud tasu netosummast 2% loetakse haldusasutuse tuluks.

4.   Kogutud tasu netosummast 98% makstakse riigikassasse. Riigi üldeelarvest eraldatakse vähemalt ettenähtud summaga võrdne summa üldkasutatavate veeressursside kaitseks ja parendamiseks vastavalt artiklile 14. Selleks määratakse igal aastal riigi üldeelarve seadustes kindlaks investeerimisprojektid, millega tagatakse üldkasutatavate veeressursside kaitse ja parendamine.

5.   Tasu sissenõudmise kuule järgneva kuu jooksul arvutab haldusasutus lõppkonto saldo ja maksab selle summa riigikassasse, arvestades samal ajal tulu ja kulud, mis põhjendavad seda saldot Agencia Estatal de Administración Tributarias [Hispaania maksuamet].“

14

Selle kuningliku määruse artiklis 13 on sätestatud:

„Üldkasutatavate ressursside kaitse garantii

Selleks et tagada veepoliitika raamdirektiivis [2000/60] ja veeseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklis 98 jj artiklites ette nähtud keskkonnaeesmärkide järgimine – ning kooskõlas veeseaduse konsolideeritud redaktsiooni artiklis 111bis ette nähtud kulude tagasiteenimise põhimõttega –, eraldatakse riigi üldeelarvest vähemalt artikli 12 lõikes 4 ette nähtud summa vastavalt määratlusele artiklis 14 niisuguste meetmete jaoks, mille eesmärk on kaitsta ja parendada üldkasutatavaid veeressursse ning hüdroelektrienergia arendamisest mõjutatud veekogusid.“

15

Kuninga dekreedi artiklis 14 on sätestatud:

„Üldkasutavate veeressursside kaitse ja parendamine

1.   Käesoleva kuninga dekreedi raames loetakse üldkasutavate veeressursside kaitse ja parendamisena tegevust, mida selliste vesikondade haldamise eest vastutav pädev riigi keskasutus, mis ulatuvad rohkem kui ühte autonoomsesse piirkonda, peab teostama kolmeosalise eesmärgi täitmiseks: määratlema inimtegevusest veekogudele põhjustatud piirangud, parandama veekogude seisukorda ja üldkasutavate veeressursside halvenenud olukorda ning rakendama asjakohaselt üldkasutavate veeressursside kontrolli- ja järelevalveülesandeid, samuti veepolitsei tegevust.

2.   Tegevused, mis võimaldavad veeressursside tõhusamat ja püsivamat haldamist, muutes üldkasutatavate veeressursside kasutamise efektiivsemaks, kuuluvad lõikes 1 loetletud tegevuste hulka.

3.   Lõigetes 1 ja 2 nimetatud eesmärkide saavutamiseks mõeldud tegevuste hulka kuuluvad eelkõige:

16

Põhikohtuasja kaebajad esitasid Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus) kaebused, milles nad palusid tühistada kuninga dekreedi nr 198/2015, millega rakendatakse ümbersõnastatud veeseaduse artiklit 112bis, mis näeb ette elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu piirkondadevahelises vesikonnas, s.o vesikonnas, mis ulatub rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumile.

17

Artikkel 112bis, mis kehtestab selle tasu, lisati pärast veeseaduse muutmist energiamaksude seaduse artikliga 29.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses sellega, kas nimetatud artikkel 29 on kooskõlas „saastaja maksab“ põhimõttega, mis on ette nähtud ELTL artikli 191 lõikes 2 koostoimes direktiiviga 2000/60, direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega ja konkurentsiõigusega, ning palub sellega seoses selgitada, kas nimetatud tasu võib pidada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui energiamaksude seadust ei tule pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, siis kuninga dekreet nr 198/2015, millega rakendatakse elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu ja mis on põhikohtuasja vaidluse ese, kaotaks õigusliku aluse ning tuleks seetõttu tühistada.

20

Esiteks, mis puudutab selle tasu kooskõla „saastaja maksab“ põhimõttega ELTL artikli 191 lõike 2 tähenduses ja direktiiviga 2000/60, siis rõhutab see kohus, et kuigi energiamaksude seaduse seletuskirjast nähtub, et hüdroelektrienergia tootmise tasu kehtestamine vastab keskkonnakaitsega, milleks on üldkasutatavate veekogude kaitse ja parendamine, seotud põhjendustele, viitavad selle tasu põhitunnused ja selle enda struktuur sellele, et tegelikult on viimase eesmärk puhtalt majanduslik, kuna selle mõte on teenida riigile tulu kompenseerimaks elektrienergiasüsteemi hindade puudujääki, mis vastab Hispaania elektrienergia ettevõtjate poolt tarbijatelt saadud tulu ja liikmesriigi õigusnormidega tunnustatud elektrienergia tarnimise kulude vahele.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on nimelt seisukohal, et ühelt poolt sõltub selle tasu maksustatav väärtus toodetud energia väärtusest, mis arvutatakse vastavalt elektrivõrku suunatud elektrienergia eest saadud tasu koguhinnale. Selle tasu määr asjaolude aset leidmise ajal oli 22%, samas kui ümber sõnastatud veeseaduse artikkel 112bis nägi ette tasu vaid 5% määras looduslike pideva või katkendliku vooluga vooluveekogude ning üldkasutatavate vooluveekogude teel olevate järvede, laguunide ja veehoidlate sängide hõivamise, kasutamise ja käitamise suhtes, mis eeldavad ametiasutuse luba või kontsessiooni. Teiselt poolt, ainult 2% saadud tasust eraldatakse Organismo de cuenca (autonoomse piirkonna vesikonna haldamise eest vastutav ametiasutus, Hispaania) tegevusele, samas kui ülejäänud 98% kantakse riigikassasse ja selle puhul on tegemist elektrisüsteemi täiendava tuluga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et selle tasu summa oleks pidanud täielikult suunama üldkasutatavate veeressursside kaitsmiseks ja parendamiseks ning et kuninga dekreedi nr 198/2015 mõte oli seda vastuolu korrigeerida, nähes ette, et üldine riigieelarve eraldab üldkasutatavate veeressursside kaitse- ja parandusmeetmetele vähemalt summa, mis vastab 98% nimetatud tasust saadud tuludele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et 2016. aasta riigieelarve, millega eraldati sellest tasust saadud tulu elektrisüsteemi puudujäägi rahastamisse, sellist eelarve eraldist ette ei näinud.

22

Seega, vastupidi direktiivi 2000/60 nõuetele rikub elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu veeteenuse osutamise kulude tagasiteenimise põhimõtet, sealhulgas keskkonnakulude katmise põhimõtet, ei määra kindlaks, millised on keskkonnakahjud, ning puudutab vaid ühte siseveekogude kasutusvõimalust, nimelt selle kasutamist elektrienergia tootmiseks, vaatamata asjaolule, et veekogu on taastuv ning et kasutatud vett ei tarbita. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et see tasu kujutab tegelikkuses endast maksu, millel ei ole mingit seost üldkasutatava vara hõivamisega ega viimasega seotud tegevuse keskkonnaalaste tagajärgedega.

23

Teiseks, mis puudutab seda, kas elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu on kooskõlas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 1 sätestatud diskrimineerimiskeelu põhimõttega, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et seda tasu tuleb maksta üksnes hüdroelektrienergia tootjatel, mitte aga teistel energiatootjatel, kes kasutavad erinevat tehnoloogiat ning kes on saanud haldusloa piirkondadevahelistele, mitte piirkondadesisestele vesikondadele, nagu vesikonnad, mis asuvad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil, mitte ainult ühe autonoomse piirkonna territooriumil.

24

Kolmandaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nimetatud tasu asümmeetrilise olemuse tõttu mõjutab sellega tekitatav erinev kohtlemine elektriturul konkurentsi ja sellist kohtlemist tuleb pidada nendele elektritootjatele antavaks riigiabiks, kelle suhtes seda tasu ei kohaldata.

25

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused kohtuasjades C‑105/18–C‑108/18 ja C‑110/18–C‑113/18:

26

Kohtuasjas C‑109/18 on esimesed kaks eelotsuse küsimust sisult samad nagu esimesed kaks eelotsuse küsimust eelnevas punktis viidatud kohtuasjades. Kolmas küsimus aga on sõnastatud järgmiselt:

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese küsimusega selgitada sisuliselt, kas ELTL artikli 191 lõiget 2 ja direktiivi 2000/60 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu nagu põhikohtuasjades, mis ei innusta tõhusamale veekasutusele ega kehtesta üldkasutatavate veeressursside säilitamise ja kaitse mehhanisme ja mille suuruse määramisel ei võeta arvesse üldkasutatavatele veeressurssidele kahju tekitamise võimet, keskendudes ainult ja eranditult tootjate tulu teenimise võimele.

28

Tuleb märkida, et ELTL artikli 191 lõikes 2 on sätestatud, et liidu keskkonnapoliitika seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ja et see rajaneb eelkõige „saastaja maksab“ põhimõttel. Kõnealune säte määratleb vaid liidu üldised keskkonnaeesmärgid, kuivõrd ELTL artikkel 192 usaldab nende eesmärkide saavutamiseks võetavate meetmete üle otsustamise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule, kes toimivad seadusandliku tavamenetluse kohaselt (4. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fipa Group jt, C‑534/13, EU:C:2015:140, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega, kuna ELTL artikli 191 lõige 2, mis sisaldab „saastaja maksab” põhimõtet, on suunatud liidu meetmetele, ei saa eraõiguslikud isikud sellele sättele kui sellisele tugineda niisuguste riigisiseste õigusnormide vältimiseks, mis puudutavad keskkonnapoliitika valdkonda, juhul kui ükski ELTL artikli 192 alusel vastuvõetud liidu õigusnorm, mis hõlmaks konkreetselt asjasse puutuvat olukorda, ei ole kohaldatav (vt selle kohta 4. märtsi 2015. aasta kohtuotsus Fipa Group jt, C‑534/13, EU:C:2015:140, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellest järeldub, et kuivõrd „saastaja maksab“ põhimõte on sõnaselgelt ette nähtud direktiivi 2000/60 artikli 9 lõikes 1 ja kuna see direktiiv on vastu võetud EÜ artikli 175 lõike 1 (nüüd ELTL artikkel 192) alusel, tuleb just viidatud artikli 9 lõike 1 põhjal analüüsida, kas nimetatud põhimõte on põhikohtuasjades kohaldatav.

31

Selle kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel võtta arvesse mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (16. mai 2019. aasta kohtuotsus Conti 11. Container Schiffahrt, C‑689/17, EU:C:2019:420, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Esiteks nähtub direktiivi 2000/60 artikli 9 lõike 1 esimese lõigu sõnastusest, et liikmesriigid võtavad arvesse veevarustusteenuste kulude, sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude katmise põhimõtet, arvestades selle direktiivi III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning järgides eelkõige „saastaja maksab“ põhimõtet.

33

Kuna esimene lõik ei täpsusta raamistikku, milles liikmesriikidel tuleb arvesse võtta veevarustusteenuste kulude katmise põhimõtet, siis nähtub, et selle sätte eesmärk on, et liikmesriigid kehtestaksid selliste kulude katmise üldise poliitika, mis lähtub eelkõige „saastaja maksab“ põhimõttest.

34

Lisaks tuleneb artikli 9 lõike 1 teisest lõigust, et liikmesriikidel tuli alates direktiivi 2000/60 vastuvõtmise kuupäevast kuni 2010. aastani tagada ühelt poolt, et veehinna kujundamise poliitika innustaks küllaldaselt veekasutajaid kasutama veeressursse tõhusalt, aidates seeläbi kaasa käesoleva direktiivi keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele, ja teiselt poolt, et veekasutuse eri valdkonnad, mis on liigitatud vähemalt tööstuseks, kodumajapidamiseks ja põllumajanduseks, annavad piisava panuse veevarustusteenuste kulude katmisse, võttes aluseks III lisa kohaselt tehtud majandusanalüüsi ning arvestades „saastaja maksab“ põhimõtet.

35

Selles osas kinnitab asjaolu, et artikli 9 lõike 1 teise lõigu teine taane viitab erinevatele majandusvaldkondadele, mis peavad kohaselt toetama veevarustusteenuste kulude katmise põhimõtet, et selle põhimõtte arvessevõtmise kohustus rakendub nende teenustega seotud liikmesriikide üldpoliitika raames. Sellist tõlgendust kinnitab ka nimetatud artikli 9 lõike 1 kolmanda lõigu sõnastus, mille kohaselt võivad liikmesriigid võtta arvesse nende kulude katmise sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke tagajärgi ning asjaomase piirkonna või asjaomaste piirkondade geograafilisi ja klimaatilisi tingimusi, jättes seega liikmesriikidele kaalutlusruumi nende kulude katmise põhimõtte rakendamisel.

36

Nii tuleneb direktiivi 2000/60 artikli 9 lõike 1 sõnastusest, et seda, kas liikmesriik on arvesse võtnud nende teenuste kulude katmise põhimõtet, saab kontrollida üksnes meetmeprogramme rakendavate kõikide asjaomaste liikmesriigi nende õigusnormide põhjal, mis reguleerivad veekasutusega seotud teenuseid. Sellest järeldub, et artikli 9 lõike 1 järgimist ei saa hinnata eraldi ühe riikliku meetme alusel, mis on suunatud veeressursside kasutajatele.

37

Teiseks tuleb märkida, et selle sätte kontekst kinnitab antud sätte sõnastust. Tuleb märkida, et direktiiv 2000/60 on raamdirektiiv, mis on vastu võetud EÜ artikli 175 lõike 1 (nüüd ELTL artikkel 192) alusel. Mainitud direktiiv sätestab vee kaitsmiseks ühised põhimõtted ja üldise tegevusraamistiku ning tagab Euroopa Liidus üldiste vee kaitse ja säästva kasutuse põhimõtete ja struktuuride kooskõlastamise ja integreerimise ning kaugemas perspektiivis ka edasiarendamise. Neid põhimõtteid ja seda raamistikku peavad liikmesriigid edasi arendama, võttes vastu konkreetseid meetmeid (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Nimelt näeb selle direktiivi artikli 11 lõige 1 igale liikmesriigile ette kohustuse tagada, et iga valglapiirkonna või tema territooriumile jääva rahvusvahelise valglapiirkonna osa jaoks kehtestataks meetmeprogramm, et viia ellu nimetatud direktiivi artiklis 4 sätestatud keskkonnakaitse eesmärgid. Nimetatud direktiivi artikli 11 lõige 3 täpsustab, et selle programmi põhimeetmed hõlmavad meetmeid, mida peetakse asjakohaseks artikli 9 kohaldamisel, mis kinnitab, et viimati nimetatud sättega ette nähtud kohustus on rea meetmete rakendamine, mis tervikuna võttes peavad olema „asjakohased“, et tagada veekasutusega seotud teenuste kulude katmine.

39

Kolmandaks tuleb märkida, et selline tõlgendus on kooskõlas direktiiviga 2000/60 taotletava eesmärgiga. Siiski ei ole direktiivi eesmärk liikmesriikide veevaldkonda reguleeriva seadusandluse täielik ühtlustamine (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 50, ja 1. juuli 2015. aasta kohtuotsus Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, C‑461/13, EU:C:2015:433, punkt 34).

40

Direktiivi 2000/60 artikli 1 punkti a kohaselt on selle direktiivi eesmärk kehtestada maismaa pinnavee, üleminekuvee, rannikuvee ja põhjavee kaitse raamistik, mis hoiab ära veeökosüsteemide ning otseselt veeökosüsteemidest sõltuvate maismaaökosüsteemide seisundi halvenemise ning kaitseb ja parandab nende seisundit.

41

Direktiiv 2000/60 tugineb peaasjalikult järgmistele põhimõtetele: vesikondade kaupa haldamine, veekogude kaupa eesmärkide püstitamine, planeerimine ja kavandamine, veehinna kujundamise meetodite majanduslik analüüs, sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike mõjude arvesse võtmine kulude katmisel ning asjaomase piirkonna või asjaomaste piirkondade geograafiliste ja klimaatiliste tingimuste arvesse võtmine (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 53).

42

Seega näib, et veevarustusteenuste kulude katmist käsitlevad meetmed on üheks liikmesriikide käsutuses olevatest vahenditest vee kvalitatiivseks majandamiseks, et tagada veeressursi mõistlik kasutamine (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 55).

43

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 32 sisuliselt märkis, siis sellisel juhul nagu põhikohtuasjas, kus liikmesriik näeb veeressursside kasutajatele ette tasu maksmise kohustuse, ei pea direktiivi 2000/60 artikli 9 lõikes 1 sätestatud veevarustusteenuste kulude katmise põhimõtte kohaselt iga sellise tasu summa eraldi võetuna olema nende kuludega proportsionaalne.

44

Neil asjaoludel, nagu märkis ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama nende kohtuasjades kohaldatavat riigisisest õigust, ei oma põhikohtuasjades tähtsust see, et elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu – arvestades nii selle põhitunnuseid kui ka ülesehitust – eesmärk ei ole seotud keskkonnakaitsega, vaid see on üksnes majanduslik ning et tasu puhul on tegemist Hispaania elektrisüsteemi tuluga, millega vähendada selle süsteemi tariifset puudujääki, mis ei ole seotud üldkasutatavate veeressursside hõivamisega ega sellise hõivamisega seotud tegevuse keskkonna-alaste tagajärgedega.

45

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artikli 191 lõiget 2 ja direktiivi 2000/60 artikli 9 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu nagu põhikohtuasjas, mis ei innusta tõhusamale veekasutusele ega kehtesta üldkasutatavate veeressursside säilitamise ja kaitse mehhanisme ja mille suuruse määramisel ei võeta arvesse üldkasutatavatele veeressurssidele kahju tekitamise võimet, keskendudes ainult ja eranditult tootjate tulu teenimise võimele.

46

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma teise küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune tasu nagu põhikohtuasjas käsitletav elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu, mida tuleb maksta üksnes nendes vesikondades tegutsevates hüdroelektrienergia tootjatel, mis asuvad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil.

47

Esitatud küsimusele vastamiseks tuleb seega analüüsida direktiivi 2009/72 artikli 3 lõike 1 kohaldamisala.

48

Selle sätte kohaselt tagavad liikmesriigid oma institutsioonilise korra alusel ja võttes asjakohaselt arvesse subsidiaarsuse põhimõtet, kuid ilma et see piiraks nimetatud artikli lõike 2 kohaldamist, et elektriettevõtjad tegutseksid selle direktiivi põhimõtteid järgides konkurentsivõimelise, turvalise ja looduskeskkonda säästva elektrituru loomise nimel ning et ettevõtjaid õiguste ja kohustuste osas ei diskrimineeritaks.

49

Tuleb märkida, et artikli 3 lõige 1 sätestab elektri siseturu valdkonnas diskrimineerimiskeelu üldpõhimõtte, mis on liidu õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see põhimõte on liikmesriikidele siduv, kui põhikohtuasjas kõnealune olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse (vt selle kohta 11. juuli 2006. aasta kohtuotsus Chacón Navas, C‑13/05, EU:C:2006:456, punkt 56, ja 19. jaanuar 2010. aasta kohtuotsus Kücükdeveci, C‑555/07, EU:C:2010:21, punktid 21 ja 23).

50

Käesoleval juhul on oluline rõhutada, et kuna Euroopa Kohtu käsutuses olevatest materjalidest nähtub esiteks, et põhikohtuasjades kõne all olevad olukorrad on puhtalt riigisisesed, kuivõrd neis puudub igasugune piiriülene aspekt, ja teiseks, et kõnealune elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu kujutab endast olemuselt fiskaalmeedet, siis on direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõte selle tasu suhtes kohaldatav vaid siis, kui see direktiiv käsitleb liikmesriikide maksualaste õigusnormide ühtlustamist.

51

Kuna direktiivi 2009/72 eesmärk on elektrienergia siseturu rajamine, siis kasutas liidu seadusandja EÜ artikli 95 lõikes 1 (nüüd ELTL artikli 114 lõige 1) ette nähtud seadusandlikku tavamenetlust meetmete võtmisel, et ühtlustada siseturu rajamise ja toimimisega seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnorme.

52

Ent EÜ artikli 95 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 114 lõige 2) kohaselt ei kohaldata artikli 95 lõiget 1 (nüüd ELTL artikli 114 lõige 1) maksusätete suhtes.

53

Kuna direktiiv 2009/72 ei kujuta endast liikmesriikide maksuõigusnormide ühtlustamist puudutavat meedet, siis tuleb asuda seisukohale, et selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõte ei ole kohaldatav niisuguse tasu suhtes, nagu seda on põhikohtuasjas käsitletav elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu.

54

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud diskrimineerimiskeelu põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune tasu nagu põhikohtuasjas käsitletav elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu, mida tuleb maksta üksnes nendes vesikondades tegutsevates hüdroelektrienergia tootjatel, mis asuvad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil.

55

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma kolmanda küsimusega sisuliselt selgitada, kas ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletavat elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu ei tule tasuda esiteks hüdroelektrienergia tootjatel, kes tegutsevad ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvates vesikondades, teiseks elektrienergia tootjatel, kes kasutavad muid energiaallikaid peale vee, ja kolmandaks muudel kasutusotstarvetel, mis hõlmavad vee tarbimist, kujutab endast riigiabi selle sätte tähenduses.

56

Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuasjas C‑109/18 esitatud eelotsusetaotlus ei sisalda mingit teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus selles osas, mis puudutab elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu kvalifitseerimist võimaliku riigiabina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis tuleneb väidetavalt asjaolust, et seda ei tule tasuda tootmisjaamadel, mis kasutavad vett muudel eesmärkidel kui hüdroelektrienergia tootmine.

57

Kohtuasjas C‑109/18 esitatud kolmanda küsimuse see osa, mis puudutab niisuguseid tootmisjaamasid, tuleb seega tunnistada vastuvõetamatuks.

58

Mis puudutab liidetud kohtuasjades esitatud kolmanda eelotsuse küsimuse sisulist vastust, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peavad riigi meetme kvalifitseerimisel ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ olema täidetud kõik järgnevad tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt eelkõige 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Azienda Napoletana Mobilità, C‑659/17, EU:C:2019:633, punkt 20).

59

Kuna meetme kvalifitseerimine „riigiabiks“ selle sätte tähenduses nõuab, et kõik need neli tingimust peavad olema täidetud, kuna need on kumulatiivsed ja kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtult vastust üksnes elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu valikulisuse tingimuse kohta, siis tuleb analüüsida kõigepealt esimest tingimust.

60

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et riigisisese meetmega abisaajatele antud eelise valikulise laadi hindamisel tuleb kindlaks teha, kas antud õigusliku korra raames võetud riigisisene meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“, võrreldes teiste ettevõtjate või tootmisega, mis on selle korraga taotletavat eesmärki silmas pidades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras, mida sisuliselt võib pidada „diskrimineerivaks“ (26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Maksumeetme „valikuliseks“ kvalifitseerimisel tuleb esmalt kindlaks teha, milline on asjaomases liikmesriigis kohaldatav üldine või „tavapärane“ maksustamissüsteem, ja seejärel tuvastada, et analüüsitav maksumeede kaldub üldisest süsteemist kõrvale, kuna see eristab ettevõtjaid, kes üldise süsteemi eesmärgi seisukohast on sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras (26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Võrdlusaluse määratlus on maksumeetmete korral erilise tähtsusega, sest eelise olemasolu saab tuvastada üksnes võrdluses nn „tavapärase“ maksustamisega (vt selle kohta 6. septembri 2006. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon, C‑88/03, EU:C:2006:511, punkt 56, ja 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 55).

63

Esiteks, kui analüüsimisel on põhikohtuasjas kõne all oleva meetme valikulisus, mis võib tuleneda asjaolust, et elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu ei pea maksma elektrienergia tootjad, kelle elektrienergia tootmisallikas on vesi, siis tuleb märkida, et kuigi selle tasuga maksustamise kriteerium, mis on seotud elektrienergia tootmise allikaga, ei ole vormiliselt erand konkreetsest õiguslikust võrdlusalusest, ei too see siiski kaasa seda, et need elektrienergia tootjad jäävad nimetatud maksu kohaldamisalast välja.

64

Kuna ELTL artikli 107 lõige 1 määratleb riigipoolseid sekkumisi aga nende mõju põhjal ja seega sõltumata kasutatud tehnikast, siis ei saa a priori välistada, et hüdroelektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasuga maksustamise kriteerium võimaldab tegelikult soodustada „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, vähendades nende maksukoormust võrreldes seda tasu maksma kohustatud isikutega (vt selle kohta 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punktid 47 ja 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Seega tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olevad hüdroelektrienergia tootjad ja need elektrienergia tootjad, kelle elektrienergia tootmisallikas ei ole vesi, on põhikohtuasjas käsitletava tasu eesmärki silmas pidades sarnases olukorras.

66

Selle kohta nähtub eelotsusetaotlustes esitatud liikmesriigi õiguse sätetest, eelkõige veeseaduse artiklist 112bis lõikest 1 ja kuninga dekreedi nr 198/2015 artiklitest 12–14, et elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu on mõeldud üldkasutatavate veeressursside kaitsmiseks ja parendamiseks. Ent vaidlust ei ole selles, et ainult hüdroenergia tootjad kasutavad elektrienergia tootmisallikana üldkasutatavaid veeressursse, mis võib nendele ressurssidele avaldada keskkonnamõju.

67

Seega tuleb sedastada, et muud elektritootjad peale nende, kes kasutavad energiaallikana vett, kellel ei tule maksta elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu, ei ole selle tasu eesmärki silmas pidades samasuguses faktilises ja õiguslikus olukorras kui need elektrienergiatootjad, kes kasutavad energiaallikana vett.

68

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama liikmesriigi õigust, viitab sellele, et see tasu, vaatamata veeseaduse artikli 112bis ja kuninga dekreedi nr 198/2015 sätete sõnastusele, millega seda tasu on rakendatud, järgib selle põhiomadusi ja struktuuri arvestades puhtmajanduslikku eesmärki, tuleb märkida, et vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel on liikmesriikide ja riigisiseste territoriaalüksuste, kes on keskvalitsusest maksustamisel piisavalt sõltumatud, pädevuses määrata kindlaks maksustamise alused ja jaotada maksukoormus erinevate tootmistegurite ja majandussektorite vahel (vt selle kohta 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Seega maksukohustuse kriteerium, mis põhineb elektrienergia tootmiseks kasutataval energiaallikal, võimaldab põhimõtteliselt liikmesriigil kehtestada niisuguse tasu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, üksnes neile elektrienergiatootjatele, kes kasutavad elektrienergia tootmiseks energiaallikana vett.

70

Teiseks, mis puudutab põhikohtuasjas kõne all oleva meetme valikulisust, mis võib tuleneda asjaolust, et elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu ei tule maksta neil hüdroelektrienergiatootjatel, kes tegutsevad ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvates vesikondades, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea meetme valikulisuse hindamisel võrdlusaluse õiguskorra määratlemiseks lähtuma tingimata asjaomase liikmesriigi territooriumist, vaid selleks võib olla ka piirkondliku või kohaliku omavalitsusüksuse territoorium, kus ta teostab põhiseadusest või seadusest tulenevat pädevust. Sellega on tegu juhul, kui piirkondlikul omavalitsusüksusel on selline õiguslik ja faktiline seisund, mis annab talle liikmesriigi keskvalitsuse suhtes piisava autonoomsuse, et just nimelt see üksus, aga mitte keskvalitsus, saab enda võetud meetmete kaudu mängida põhimõttelise tähtsusega rolli ettevõtjate poliitilise ja majandusliku keskkonna määratlemisel (vt selle kohta 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑233/16, EU:C:2018:280, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Sellest kohtupraktikast tuleneb, et võrdlusalus sõltub selle ametiasutuse pädevuse ulatusest, kes kõnealuse meetme võttis.

72

Samamoodi tuleneb 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Hansestadt Lübeck (C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punktid 61 ja 62), et meetme valikulise laadi analüüsimiseks asjakohane võrdlusalus võib olla õiguskord, mille üksus on vastu võtnud omaenda pädevuse piires.

73

Meetme valikulisust ei saa nimelt analüüsida ilma, et võetaks arvesse õiguslikke piiranguid, mis piiritlevad selle meetme võtnud ametiasutuse pädevust.

74

Käesoleval juhul on Hispaania valitsus nii kirjalikes seisukohtades kui ka Euroopa Kohtu istungil välja toonud, et asjaolu, et elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu tuleb maksta üksnes hüdroelektrienergia tootjatel, kes tegutsevad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvates vesikondades, on põhjendatud Hispaania riigi territoriaalse struktuuriga ja iga omavalitsuse, samuti keskvalitsuse ja autonoomsete piirkondade, kes üldkasutatavate veeressursside puhul töötavad välja oma õiguskorra, vastavate pädevustega.

75

Seetõttu võttis liikmesriigi seadusandja vastu õigusnormid, millega kehtestatakse selline tasu, mida tuleb maksta üksnes rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvates vesikondades tegutsevatel kontsessionääridel, teostades üksnes nende veekogudega piirduvat pädevust.

76

Neil asjaoludel ja tingimusel, et pädevuse jaotust on kontrollitud, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, ilmneb, et võimaliku abimeetme valikulisuse analüüsimiseks on asjakohane võrdlusalus hüdroelektrienergia tootmise maksustamine nendes vesikondades, mis asuvad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil.

77

Seega, arvestades selliselt piiritletud võrdlusalust, tuleb sedastada, et hüdroelektrienergia tootjad, kes tegutsevad ühes autonoomses piirkonnas asuvas vesikonnas, ei ole sarnases olukorras nende elektrienergia tootjatega, kes tegutsevad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumi hõlmavates vesikondades.

78

Sellest tuleneb, et kõnealuse meetme valikulisusega seotud tingimus ei ole täidetud ning seetõttu ei ole vaja analüüsida teisi käesoleva kohtuotsuse punktis 58 nimetatud tingimusi.

79

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et ELTL artikli 107 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletavat elektrienergia tootmiseks siseveekogude kasutamise tasu ei tule tasuda esiteks hüdroelektrienergia tootjatel, kes kasutavad ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvat vesikonda, ja teiseks elektrienergia tootjatel, kes kasutavad muid energiaallikaid peale vee, ei kujuta endast nendele tootjatele antavat riigiabi selle sätte tähenduses, kui viimased ei ole asjaomast võrdlusalust ja selle tasuga taotletavat eesmärki silmas pidades sarnases olukorras nende hüdroelektrienergia tootjatega, kes tegutsevad rohkem kui ühe autonoomse piirkonna territooriumil asuvates vesikondades ja kellel tuleb seda tasu maksta; viimati nimetatud asjaolu tuleb aga kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

80

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: