–

„Elektrorazpredelenie Yug“ EAD, esindajad: advokat H. Nihrizov, advokat P. Stanchev, advokat A. Todorov, advokat B. Petrov, advokat M. Baykushev ja advokat G. Dimitrov, keda abistas õigusnõunik S. Radev,

–

Komisia za energiyno i vodno regulirane (KEVR), esindaja: I. Ivanov,

–

„BMF Port Burgas“ EAD, esindajad: advokat T. Dimitrova, advokat M. Derelieva, advokat M. Peneva ja advokat I. Todorov,

–

Prantsuse valitsus, esindaja: C. Mosser,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet ja Y. G. Marinova,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT 2009, L 211, lk 55), artikli 2 punktide 3 ja 5 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud „Elektrorazpredelenie Yug“ EAD (edaspidi „ER Yug“), kes on Bulgaaria territooriumi ühes osas elektrienergia jaotusvõrguettevõtja, ning Komisia za energiyno i vodno regulirane (Bulgaaria elektrienergia- ja veesektori reguleerimise komitee) (edaspidi „KEVR“) vahelises vaidluses tasu üle, mida võeti „BMF Port Burgas“ EAD‑lt (edaspidi „BMF“) jaotusvõrgule juurdepääsu ja selle kaudu elektrienergia edastamise eest.

3

Direktiivi 2009/72 põhjendused 1–3, 9, 11, 16, 17, 19 ja 44 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi 2009/72 artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on ette nähtud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektrienergia tootmise, edastamise, jaotamise ja tarnimise ühiseeskirjad koos tarbijakaitse sätetega konkurentsivõimeliste energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks [liidus]. Selles sätestatakse elektrisektori korraldamise ja toimimise, avatud turulepääsu, pakkumismenetluste kriteeriumide ja protseduuride ning lubade andmise ja võrkude haldamise eeskirjad. Direktiivis sätestatakse ka universaalteenuse osutamise kohustused ja elektritarbijate õigused ning selgitatakse konkurentsinõudeid.“

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

3.   „edastamine“ – elektrienergia transport vastastikku seotud ülikõrgepinge- ja kõrgepingevõrkudes, mille eesmärk on edastada see lõpptarbijatele või jaotajatele, kuid mitte tarnimine;

4.   „põhivõrguettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab põhivõrgu kasutamise, hoolduse ja vajadusel arendamise eest teatud piirkonnas, ja vajaduse korral põhivõrgu sidumise eest teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust elektrienergia edastamise järele;

5.   „jaotamine“ – elektrienergia transport kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrkudes, mille eesmärk on edastada see tarbijatele, kuid mitte tarnimine;

6.   „jaotusvõrguettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes vastutab jaotusvõrgu kasutamise, hoolduse ja vajadusel arendamise eest teatud piirkonnas, ja vajaduse korral jaotusvõrgu sidumise eest teiste võrkudega, ning kes tagab võrgu pikaajalise võime rahuldada mõistlikku nõudlust elektrienergia jaotamise järele“.

7.   „tarbija“ – elektrienergia hulgimüüja või lõpptarbija;

8.   „hulgimüüja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab elektrienergiat edasimüümiseks võrgus, kuhu ta kuulub, või väljaspool seda;

9.   „lõpptarbija“ – tarbija, kes ostab elektrienergiat oma tarbeks;

[…]

19.   „tarnimine“ – elektrienergia müük, kaasa arvatud edasimüük tarbijatele;

[…]“.

6

Direktiivi 2009/72 IV ja V peatükis, kuhu kuuluvad direktiivi artiklid 9–23, on ette nähtud sätted, mis on kohaldatavad vastavalt põhivõrgu kasutamisele ja sõltumatutele põhivõrguettevõtjatele, ning direktiivi VI peatükk, kuhu kuuluvad direktiivi artiklid 24–29, puudutab jaotusvõrkude kasutamist.

7

Direktiivi 2009/72 põhivõrgu kasutamist käsitleva IV peatüki artiklis 9 „Põhivõrkude ja põhivõrguettevõtjate eristamine“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et alates 3. märtsist 2012:

[…]

8.   Kui 3. septembril 2009 kuulub ülekandesüsteem vertikaalselt integreeritud ettevõtjale, võivad liikmesriigid otsustada lõiget 1 mitte kohaldada.

Sellisel juhul asjaomane liikmesriik kas

[…]“.

8

Direktiivi 2009/72 sõltumatut põhivõrguettevõtjat puudutava V peatüki artiklis 17 „Varad, seadmed, töötajad ja identiteet“ on sätestatud:

„1.   Põhivõrguettevõtjatel on käesolevas direktiivis sätestatud kohustuste täitmiseks ja elektrienergia edastamisega seotud äritegevuseks vajalikud inim-, tehnilised, füüsilised ja rahalised ressursid, ja eelkõige:

[…]“.

9

Direktiivi 2009/72 jaotusvõrgu kasutamist käsitleva VI peatüki artiklis 24 „Jaotusvõrguettevõtjate määramine“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid määravad või nõuavad, et ettevõtjad, kellele kuuluvad jaotusvõrgud, määraksid kas ühe või mitu jaotusvõrguettevõtjat ajavahemikuks, mille liikmesriigid kehtestavad olenevalt tõhususest ja majandusliku tasakaalu näitajatest. Liikmesriigid tagavad jaotusvõrguettevõtjate tegevuse vastavuse artiklitele 25, 26 ja 27.“

10

Direktiivi sama peatüki artiklis 26 „Jaotusvõrguettevõtjate eristamine“ on ette nähtud:

„1.   Kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peab ta olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust jaotusega mitteseotud tegevusest. See ettekirjutus ei too kaasa kohustust eristada jaotusvõrguettevõtja vara vertikaalselt integreeritud ettevõtja omandist.

2.   Lisaks lõikes 1 nimetatud nõuetele, peab vertikaalselt integreeritud ettevõtja osaks olev jaotusvõrguettevõtja olema sõltumatu nii organisatsiooniliselt kui ka otsuste tegemises muust jaotusega mitteseotud tegevusest. Selleks peab ta vastama järgmistele miinimumnõuetele:

[…]

11

Direktiivi 2009/72 VIII peatüki „Võrgule juurdepääsu korraldamine“ artikli 32 „Kolmandate isikute juurdepääs“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et rakendatakse kolmandate isikute põhi- ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi, mis põhineb avaldatud, kõikide vabatarbijate suhtes kohaldatavatel tariifidel ning mida kohaldatakse objektiivselt ja võrgukasutajate vahel vahet tegemata. […]“.

12

Energiaseaduse (Zakon za energetikata) (DV nr 107, 2003, edaspidi „energiaseadus“) artikli 86 lõikes 1 on sätestatud:

„Elektrienergiat edastab elektrienergia põhivõrguettevõtja, kes on saanud elektriedastuslitsentsi […]“.

13

Energiaseaduse artikli 88 lõikes 1 on ette nähtud:

„Elektrienergiat jaotavad ja jaotusvõrke kasutavad jaotusvõrguettevõtjad, kes on selliste võrkude omanikud konkreetses piirkonnas ja kes on saanud selles piirkonnas elektrijaotuslitsentsi. […]“.

14

Energiaseaduse täiendavate sätete (DV nr 54, 2012) § 1 sisaldab järgmisi mõisteid:

„20.   „elektrienergia põhivõrk“: elektrienergia edastamiseks, elektrienergia kõrgepingelt keskpingele muundamiseks ja elektrivoo ümberjaotamiseks kasutatavate elektriliinide ja elektrirajatiste kogum;

[…]

22.   „jaotusvõrk“: kõrgepingel, keskpingel ja madalpingel talitlevate elektriliinide ja rajatiste kogum, mida kasutatakse elektrienergia jaotamiseks;

[…]

44.   „elektrienergia edastamine […]“: elektrienergia transport […] põhivõrgus […];

[…]

49.   „jaotamine“: elektrienergia transport […] jaotusvõrgus.“

15

Elektrienergia tootjate ja tarbijate ühendamist elektrienergia põhivõrkude või jaotusvõrkudega reguleeriva 24. veebruari 2014. aasta määruse nr 6 (Naredba no 6 za prisaedynyavane na proizvoditeli i klienti na elektricheska energyia kam prenosnata ili kam razpredelitelnite elektricheski mrezhi) artiklid 124 ja 125 kehtestavad põhivõrguettevõtja rajatiste ja jaotusvõrguettevõtja rajatiste omandi piiri.

16

ER Yug omab 13. augustil 2014 KEVRi väljastatud elektrijaotuse ainulitsentsi, mille alusel ta jaotab tema hallatava jaotusvõrgu kaudu elektrienergiat litsentsis kindlaks määratud territooriumil, st Bulgaaria kaguosas.

17

See territoorium hõlmab ala, kus asuvad „Burgas Ovesti“ ja „Burgas Est 2“ sadamaterminalid, sh BMF, kes võrguettevõtjana tagab seotud teenuste haldamise ja osutamise.

18

„Burgas Est 2“ sadamaterminaliga seotud BMFi rajatised on ühendatud elektrivõrguga keskpingeliinil (20 kV) „Novo pristanishte“ („Uus sadam“), mis on keskpingetasemel (20 kV) ühendatud „Ribari“ („Kalurid“) elektrienergia muundamise alajaama keskpingeseadmega. „Novo pristanishte“ elektriliin kuulub riigile ja see on usaldatud BMFile kontsessiooni alusel üle antud sadamaterminalide toimimiseks vajaliku varana. Elektrialajaama „Ribari“ omanik on Bulgaaria põhivõrguettevõtja, äriühing „Elektroenergien sistemen operator“ EAD (edaspidi „ESO“).

19

Elekter, mis edastatakse ESO kõrgpinge põhivõrgu kaudu, muundatakse põhivõrgu ja jaotusvõrgu ühenduspunktides trafodes nr 1 ja nr 2110 kV kõrgepingelt keskpingevooluks (20 kV), et seda saaks kasutada alajaama „Ribari“ keskpingeseadmes (20 kV). ESO põhivõrgust tuleva elektrienergia ER Yug jaotusvõrku toimetatava elektrienergia kaubandusliku mõõtmise vahendid, mis on viimati nimetatu omandis, on paigaldatud vahetult pärast trafo nr 1 ja nr 2 ühendusi, mis on seotud „Ribari“ alajaama keskpingeseadme lahtritega nr 26 ja nr 39. „Novo pristanishte“ elektriliin on ühendatud selle seadmega lahtri nr 44 tasandil. Seda liini kasutatakse elektrienergia edastamiseks ja tarnimiseks ainult BMFile.

20

30. septembril 2013 sõlmisid ER Yug ja BMF võrguteenuste lepingu, mille alusel andis ER Yug BMFile juurdepääsu elektrienergia jaotusvõrgule ja tagas talle selle võrgu kaudu elektrienergia edastamise eesmärgiga tarnida elektrit Burgase sadama territooriumil asuvatele BMFi rajatistele.

21

Kuna BMF leidis, et ta oli ühendatud põhivõrguga otse, lõpetas ta 6. oktoobril 2016 ühepoolselt lepingu ER Yugiga ning sõlmis ESOga lepingud, mille esemeks oli põhivõrgule juurdepääs, võrguteenuste osutamine ja elektrienergia edastamine selle tarnimiseks eespool nimetatud BMFi rajatistele. Nende lepingute alusel paigaldas ESO „Novo pristanishte“ elektriliini kaudu edastatava elektri mõõtmiseks enda kaubandusliku mõõtmise vahendid.

22

Leides aga, et BMFi rajatised olid jätkuvalt jaotusvõrguga ühendatud, jätkas ER Yug BMFile tariifide alusel arvete esitamist jaotusvõrgule juurdepääsu ja selle jaotusvõrgu kaudu elektrienergia edastamise eest.

23

BMF esitas kaebuse KEVRile, kes leidis 28. veebruari 2017. aasta otsuses nr Zh‑37, et pärast BMFiga sõlmitud lepingu ülesütlemise tähtaja möödumist ei olnud ER Yugil enam õigust esitada BMFile arveid elektrienergia jaotusvõrgule juurdepääsu ega selle jaotusvõrgu kaudu elektrienergia edastamise eest. KEVR leidis, et BMFi rajatised on ühendatud otse ESO elektrienergia põhivõrguga ja seetõttu võib BMF sellele võrgule otse juurde pääseda. KEVR kohustas seetõttu ER Yugi esiteks lõpetama BMFile arvete esitamise elektrienergia jaotusvõrgule juurdepääsu ja selle jaotusvõrgu kaudu elektrienergia edastamise eest ning teiseks vaatama ümber tariifid arvetes, mis on esitatud pärast BMFiga sõlmitud lepingu ülesütlemise tähtaja lõppu.

24

ER Yug esitas selle otsuse peale kaebuse Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia linna halduskohus, Bulgaaria).

25

Selle kohtu menetletavas kohtuasjas väidab ER Yug, et seni, kuni BMF on elektrienergia jaotusvõrguga ühendatud, ei saa ta lõpetada lepingut juurdepääsuks elektrienergia jaotusvõrgule ja elektrienergia edastamiseks selle jaotusvõrgu kaudu. Direktiivi 2009/72 süsteemis on põhivõrgu ja jaotusvõrgu eristamisel otsustava tähtsusega selle kaudu edasitoimetatava elektrienergia pingetase: põhivõrgu puhul ülikõrgepinge ja kõrgepinge; jaotusvõrkude puhul kõrgepinge, keskpinge ja madalpinge. Energiaseaduse täiendavate sätete § 1 punktidest 20 ja 44 tulenev elektrienergia edastamise määratlus on vastuolus direktiivi 2009/72 artikli 2 punktis 3 sisalduva määratlusega, mida tuleb selle vahetu õigusmõju ja liidu õiguse esimuse põhimõtte alusel vahetult kohaldada. See tähendab, et võrguteenuste pakkumist keskpingetasemel tuleb käsitada elektrienergia jaotamisena. Põhivõrguettevõtjal ESO ei ole õigust ühendada oma tarbijaid keskpingeseadmesse ega pakkuda keskpinge võrguteenuseid, kuna need tegevused jäävad jaotusvõrguteenuste alla, mille osutamise ainulitsents kuulub territooriumil, kus asub BMFi rajatised, ER Yugile.

26

Seevastu BMF väidab, et tema rajatised on ESO omandis oleva „Ribari“ alajaama kaudu ühendatud elektrienergia põhivõrguga otse. Seega, kuna kõnealune alajaam ega sellega ühendatud liin „Novo Pristanishte“ ei kuulu ER Yugile, ei ole nende puhul tegemist elektrienergia jaotusvõrgu osadega. Seetõttu leiab BMF, et ER Yugi litsents ei vasta tingimustele, mis tuleb täita juurdepääsu- ja edastamisteenuste osutamiseks elektrienergia jaotusvõrgu kaudu ja seega nende teenuste osutamise eest arvete esitamiseks. Lisaks ei ole energiaseaduses ühtegi sätet, mis keelaks tarbija otse põhivõrguga ühendada.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et antud juhul on vaja kindlaks teha, millisesse elektrivõrku, kas jaotusvõrku või põhivõrku, on BMFi rajatised ühendatud ja millisele ettevõtjale peaks BMF seega maksma võrguteenustele kehtestatud tariife. Seega tuleb määrata kindlaks asjakohane eristamiskriteerium elektrienergia „edastamise“ eristamiseks selle „jaotamisest“ ning „põhivõrgu“ mõiste eristamiseks „jaotusvõrgu“ mõistest. Nimelt, kui asuda seisukohale, et ainus eristamiskriteerium nende tegevuste vahel on pingetase, siis kuna „Novo pristanishte“ liin on ühendatud „Ribari“ alajaamas keskpingeseadmesse, peaks BMF maksma võrguteenuste tariifid ER Yugile, kellel on ainuõigus pakkuda võrguteenuseid kõikidele tarbijatele, kes on litsentsiga hõlmatud piirkonnas keskpingega ühendatud, olenemata sellest, kelle omandis vastavad seadmed on.

28

Kõnealune kohus leiab nagu enamus Bulgaaria kohtuid, et energiaseaduse artikli 88 lõikest 1, elektrienergia tootjate ja tarbijate ühendamist elektrienergia põhivõrkude või jaotusvõrkudega reguleeriva määruse nr 6 artiklitest 124 ja 125 ning ER Yugile antud litsentsist endast nähtub, et liikmesriigi seadusandja kehtestas põhivõrgu ja jaotusvõrgu eristamise kriteeriumiks selle, kas elektrirajatiste omanik on põhivõrguettevõtja või jaotusvõrguettevõtja. Pingetaseme osas ei ole riigi seadusandja seisukoht siiski sama selge. Direktiivi 2009/72 artikli 2 punktides 3 ja 5 esitatud mõistetest nähtub siiski, et liidu seadusandja jaoks on ainus asjakohane kriteerium edastatava elektrienergia pingetase, mida kinnitas Euroopa Kohus 22. mai 2008. aasta otsuse citiworks (C‑439/06, EU:C:2008:298) punktis 48.

29

Neil asjaoludel otsustas Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

BMF väidab, et esitatud küsimused ei ole põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks asjakohased ning need on seega vastuvõetamatud. Vaidlus puudutab üksnes kasutaja õigust lõpetada elektrivõrguga ühendamise leping, mis on põhjendamatult sõlmitud äriühinguga ER Yug, kes ei ole elektri tarnevõrgu omanik ega vastuta selle võrgu rajatiste haldamise ega toimimise eest. Selles kontekstis on põhiküsimus selles, kas kasutajal on õigus ühendusele rajatisega, mille omanik on sõltumatu elektrienergia põhivõrguettevõtja. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab seoses mõistetega elektrienergia edastamine ja jaotamine siiski küsimusi, mis ei puutu asjasse. Lisaks ei tekita käesolevas asjas kohaldamisele kuuluvate liidu õigusnormide tõlgendamine mingit kahtlust ning liiati on need õigusnormid Bulgaaria õigusesse üle võetud.

31

Siinkohal tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (vt eelkõige 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 30).

32

Eelduse, et liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimused on asjas otsuse langetamiseks asjakohased, saab kõrvale jätta vaid erandjuhul, kui on ilmselge, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, või kui kõnealune probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Nimelt ei ole eelotsusetaotluse eesmärk anda nõuandvaid arvamusi üldistes või oletuslikes küsimustes, vaid küsimus esitatakse, kui see on vajalik liidu õigust puudutava vaidluse tegelikuks lahendamiseks (vt eelkõige 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 31).

33

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused, mis on esitatud vaidluses, mille pooled on jaotusvõrguettevõtja ja kasutaja, kes väidab, et ta on keskpingeelektrile juurdepääsuks otse ühendatud põhivõrguga, puudutavad eelkõige direktiivi 2009/72 artikli 2 punktides 3 ja 5 esitatud mõistete elektrienergia „jaotamine“ ja „edastamine“ tõlgendamist, et teha kindlaks esiteks, kas sellised riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas, milles määratletakse mõisted „põhivõrk“ ja „jaotusvõrk“, on nende sätetega kooskõlas, ning teiseks, millisega neist võrkudest tuleb kasutajat põhikohtuasja asjaoludel pidada ühendatuks ning seega kummale võrguettevõtjale on ta kohustatud võrgule juurdepääsu ja tarnitava elektrienergia eest tasuma.

34

Neid asjaolusid arvestades ei ilmne, et eelotsuse küsimused, mis puudutavad liidu õigusnormide tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse kontekstis, on ilmselgelt asjakohatud.

35

Selles suhtes ei oma tähtsust kahtluse puudumine nende sätete tõlgendamisel või nende rakendamine riigisisese õigusega, kuna need kaalutlused on seotud esitatud küsimustele antavate vastustega sisulisest aspektist, mitte nende vastuvõetavusega.

36

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et küsimused on vastuvõetavad.

37

Esimese ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/72 artikli 2 punkte 3 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis esiteks ei määratle mõisteid „põhivõrk“ ja „jaotusvõrk“ mitte ainult elektrienergia pingetaseme kriteeriumi alusel, vaid ka vastavalt edastamis- ja jaotustegevuseks kasutatava vara omandi kriteeriumi alusel, ning teiseks näevad ette, et elektrienergia kõrgepingelt keskpingele muundamine kuulub elektrienergia põhivõrgu tegevuse hulka.

38

Olgu märgitud, et nagu nähtub direktiivi 2009/72 artiklist 1, on selle direktiivi eesmärk kehtestada muu hulgas elektrienergia jaotamise ühiseeskirjad energiaturgude täiustamiseks ja integreerimiseks liidus.

39

Nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendusest 3, on direktiivi eesmärk eelkõige saavutada täiesti avatud turg, mis võimaldab kõikidel tarbijatel vabalt valida tarnijaid ja kõigil tarnijatel vabalt teenindada oma tarbijaid, et luua elektrienergia siseturg (28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punktid 36 ja 55).

40

Sellega seoses on konkurentsi nõuetekohaseks toimimiseks vajalik ja esmatähtis tagada, et juurdepääs põhi- ja jaotusvõrkudele oleks mittediskrimineeriv, läbipaistev ja õiglase hinnaga (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 40, ning 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 31).

41

Täpsemalt, nagu Euroopa Kohus on korduvalt juba märkinud, on kolmandate isikute vaba juurdepääs põhi- ja jaotusvõrkudele, mis on kehtestatud direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 esimese ja teise lausega, üks olulisi meetmeid, mille liikmesriigid on kohustatud rakendama elektrienergia siseturu loomiseks (28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Nende eesmärkide saavutamiseks on direktiivis 2009/72 – nagu nähtub põhjendusest 9 – kehtestatud võrkude tegelik õiguslik ja funktsionaalne eraldamine tootmisest ja tarnimisest, et vältida diskrimineerimist mitte ainult võrgu kasutamisel, vaid ka tingimuste osas, mis motiveerivad vertikaalselt integreeritud äriühinguid oma võrkudesse piisavalt investeerima.

43

Mõiste „jaotusvõrk“ ja „põhivõrk“ kui sellised ei ole direktiivis 2009/72 määratletud. Direktiivi artikli 2 punktis 3 on aga määratletud mõiste „edastamine“ kui elektrienergia transport vastastikku seotud ülikõrgepinge- ja kõrgepingevõrkudes, mille eesmärk on edastada see lõpptarbijatele või jaotajatele, kuid mitte „tarnimine“. Direktiivi artikli 2 punktis 5 on mõiste „jaotamine“ määratletud kui elektrienergia transport kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrkudes, mille eesmärk on edastada see tarbijatele, kuid mitte „tarnimine“. Mõistet „tarnimine“ tuleb vastavalt direktiivi artikli 2 punktile 19 mõista kui elektrienergia müüki tarbijatele (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 45, ning selle kohta ka 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 28).

44

Kuna nendes mõistetes ei viidata liikmesriikide õigusele, tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise kui ka võrdsuse põhimõttega seotud nõuetest, et neid mõisteid tuleb kogu liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt (vt eelkõige 11. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Tarola, C‑483/17, EU:C:2019:309, punkt 36).

45

Ent esiteks tuleneb nendest mõistetest selgelt, et põhivõrk on vastastikku seotud ülikõrgepinge- ja kõrgepingevõrk, mille kaudu toimetatakse elektrienergiat müügiks lõpptarbijatele või jaotajatele, ning teiseks, et jaotusvõrk on kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge jaotusvõrk, mille kaudu toimetatakse elektrienergiat müügiks elektrienergia hulgimüüjatele või lõpptarbijatele (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 46, ning 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 29).

46

Sellest tuleneb esiteks, et mis puudutab direktiivi 2009/72 tähenduses põhivõrkude ja jaotusvõrkude olemust ning nende kaudu edastatava elektrienergia mahtu, siis on ainult edasitoimetatava elektri pinge kriteerium, mis võimaldab kindlaks teha, kas võrk on selle direktiivi tähenduses põhivõrk või jaotusvõrk (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 48, ja 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 30).

47

Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et selles suhtes ei ole asjakohased ei kuupäev, millal võrk on rajatud, ega asjaolu, et see on mõeldud omatarbimiseks ja seda haldab eraõiguslik üksus, millega on ühendatud piiratud arv tootmis- ja tarbimisüksusi, ega selle suurus või elektritarbimise tase, kuna liidu seadusandja ei ole soovinud teatavaid jaotus- või põhivõrke direktiivi kohaldamisalast välistada selliste kriteeriumide alusel (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 49, ning vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punktid 31 ja 35).

48

Teiseks nähtub direktiivi 2009/72 artikli 2 punktides 3 ja 5 esitatud määratlustest, et mis puudutab direktiivi tähenduses põhivõrkude ja jaotusvõrkude eesmärki, siis on asjakohane eristuskriteerium – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 51 ja 53 – nende tarbijate liik, kellele toimetatav energia on mõeldud, kuivõrd põhivõrgu kaudu müüakse elektrit lõpptarbijatele või jaotajatele ning jaotusvõrgu kaudu müüakse elektrit hulgimüüjatele või lõpptarbijatele.

49

Järelikult tuleb võrke, mis täidavad ühelt poolt ülikõrgepinge ja kõrgepinge elektri edasitoimetamise funktsiooni elektri müügiks lõpptarbijatele või jaotajatele, ja teiselt poolt kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge elektri edasitoimetamise funktsiooni elektri müügiks hulgimüüjatele või lõpptarbijatele pidada vastavalt direktiivi 2009/72 kohaldamisalasse kuuluvateks „põhivõrkudeks“ või „jaotusvõrkudeks“ (vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 37).

50

On tõsi, et kuigi direktiivi 2009/72 eesmärk on kujundada järk-järgult välja hästitoimiv elektrienergia siseturg, ei ühtlustata sellega täielikult muu hulgas elektrienergia edastamise ja jaotamise eeskirju (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 86, ja 6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus FENS, C‑305/17, EU:C:2018:986, punktid 23–25).

51

Lisaks, kuigi direktiivi 2009/72 artikli 2 punktides 3 ja 5 on kehtestatud kriteeriumid, mis võimaldavad eristada mõisteid elektrienergia „põhivõrk“ ja „jaotusvõrk“, on – nagu nähtub muu hulgas nendes punktides esitatud kõrgepinget ja asjaomaseid tarbijaid puudutavate määratluste kattuvusest – kõnealustes punktides liikmesriikidele nende kriteeriumide rakendamiseks jäetud siiski teatav tegutsemisruum.

52

Seega, kuna direktiivis selle kohta sätteid ei ole, on liikmesriigid tingimusel, et nad peavad kinni artikli 2 punktides 3 ja 5 tehtud eristamisest ülikõrge, kõrge, keskmise ja madala pinge vahel, jätkuvalt pädevad määrama kindlaks täpsed piirid, mis võimaldavad eristada erinevaid pingetasemeid, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 64.

53

Lisaks, kuna nagu nähtub direktiivi 2009/72 artikli 2 punktidest 4 ja 6, võib nii põhivõrguettevõtja kui ka jaotusvõrguettevõtja vastutada vastavate ühenduste loomise eest võrkude vahel, siis võivad liikmesriigid selle artikli punktides 3 ja 5 esitatud määratlustest kinni pidades vabalt kindlaks määrata, kas ühenduspunktid kuuluvad põhi- või jaotusvõrku.

54

Seega ei ületa sellised riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mis näevad ette, et alajaamas elektrienergia kõrgepingelt keskpingele muundamine on osa põhivõrgu tegevusest, tegutsemisruumi, mis on liikmesriikidel direktiivi 2009/72 artikli 2 lõigete 3 ja 5 rakendamiseks, kuna selline liidu seadusandja võimaldatud valik tehakse sõltuvalt pingetasemest.

55

Seevastu ei tohi liikmesriigid mõistete „jaotusvõrk“ ja „põhivõrk“ määratlemiseks lisada muid täiendavaid eristamiskriteeriume peale pingetaseme ja tarbijate rühma, kellele elektrienergia toimetatakse, sest vastasel juhul võidakse kahjustada direktiivi 2009/72 artikli 2 punktide 3 ja 5 autonoomset ja ühetaolist tõlgendamist.

56

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 60 ja 61 rõhutas, on selle direktiivi tähenduses mõisted „põhivõrk“ ja „jaotusvõrk“, vaatamata sellele, et direktiiviga 2009/72 ei ühtlustata täielikult sellega reguleeritavaid valdkondi, direktiivi üldises ülesehituses üliolulised, kuna elektrienergia siseturu loomiseks on selles direktiivis – nagu nähtub IV–VI peatükis esitatud sätetest ja nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 42 – esiteks kehtestatud võrkude tegelik õiguslik ja funktsionaalne eraldamine ning teiseks nende vastavate võrguettevõtjate suhtes ette nähtud eraldi eeskirjad.

57

Neid asjaolusid arvestades peavad liikmesriigid direktiivi 2009/72 ühetaolise kohaldamise tagamiseks, mis võimaldab saavutada selles silmas peetud konkurentsivõimelise turu loomise, määratlema selle direktiivi tähenduses mõisted „jaotusvõrk“ ja „põhivõrk“ üksnes direktiivi artikli 2 punktides 3 ja 5 ette nähtud nende kahe kriteeriumi alusel, mis puudutavad vastavalt pingetaset ja tarbijate rühma, kellele elektrienergiat toimetatakse.

58

Sellest tuleneb, et liikmesriigid ei saa direktiivi 2009/72 tähenduses mõisteid elektrienergia „jaotusvõrk“ ja „põhivõrk“ eristamiseks kasutada täiendavat kriteeriumi lisaks nendele, mis on ette nähtud direktiivi artikli 2 punktides 3 ja 5.

59

Järelikult tuleb märkida, et nende sätetega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu põhikohtuasjas, mille kohaselt on põhivõrgu ja jaotusvõrgu eristamise kriteerium peale elektripinge taseme ka asjaomaste elektrirajatiste omand.

60

Lisaks, mis puudutab hüpoteesi, millele juhtis tähelepanu eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mille kohaselt tuleneb selline eristamiskriteerium eelkõige tõlgendusest, mille on nendele õigusnormidele andnud enamus liikmesriigi kohtutest, siis tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning ELL artikli 4 lõikest 3 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada selle kohustuse täitmine, siduv kõigile liikmesriigi ametiasutustele, kaasa arvatud kohtutele nende pädevuse piirides (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Siit järeldub, et riigisisese õiguse kohaldamisel peavad liikmesriigi kohtud võtma selle tõlgendamisel arvesse riigisisest õigust tervikuna ja kasutama selles tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kooskõlalise tõlgendamise nõue hõlmab liikmesriigi kohtute kohustust vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega (14. mai 2019. aasta kohtuotsus CCOO, C‑55/18, EU:C:2019:402, punkt 70 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Veel tuleb märkida, et kui liikmesriik otsustab nagu Bulgaaria Vabariik elektrienergia põhivõrgu haldamise ja elektrienergia tootmise ja tarnimise eristamiseks kasutada direktiivi 2009/72 artikli 9 lõike 8 punktis b ette nähtud võimalust mitte kohaldada selle artikli lõike 1 sätteid, mis puudutavad omandisuhte eraldamist, määrates sõltumatu põhivõrguettevõtja, tähendab see valik, et liikmesriik on kohustatud täitma nõudeid, mis on kehtestatud direktiivi V peatükis, mille alla kuulub artikli 17 lõike 1 punkt a (vt selle kohta 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punktid 32, 33 ja 41).

64

Ent viimati nimetatud sätte kohaselt on sõnaselgelt nõutud, et elektri edastamiseks vajalikud varad ja eelkõige põhivõrk kuuluks sõltumatutele põhivõrguettevõtjatele, ning seda eelkõige selleks, et tagada – nagu nähtub direktiivi 2009/72 põhjendustest 16, 17 ja 19 – nende võrguettevõtjate täielik ja tegelik sõltumatus tarne- ja tootmistegevusest (vt selle kohta 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Balgarska energiyna borsa, C‑347/16, EU:C:2017:816, punkt 34).

65

Seevastu ei ole direktiivi 2009/72 sätetega, mis on kohaldatavad jaotusvõrguettevõtjatele ja mis on direktiivi VI peatükis, kuhu kuuluvad artiklid 24–29, sellist nõuet kehtestatud jaotusvõrguettevõtjatele.

66

Nimelt näeb direktiivi 2009/72 artikkel 26, mis puudutab jaotusvõrguettevõtjate eristamist, lõikes 1 üksnes ette, et kui jaotusvõrguettevõtja moodustab osa vertikaalselt integreeritud ettevõtjast, peab ta olema vähemalt juriidiliselt staatuselt, organisatsiooniliselt ja otsuste tegemises sõltumatu muust jaotusega mitteseotud tegevusest, olemata siiski kohustatud eristama jaotusvõrguettevõtja vara vertikaalselt integreeritud ettevõtja omandist.

67

Teiseks peavad jaotusvõrguettevõtjal selle artikli lõike 2 punkti c kohaselt olema vähemalt „tõhusad otsuste tegemise õigused“, mis on sõltumatud integreeritud elektriettevõtjast nii võrgu haldamiseks, hooldamiseks kui ka arendamiseks vajaliku vara osas.

68

Kuid nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 74, võib riigisiseses õiguses kehtestatud tingimus, et jaotusvõrguettevõtja peab olema võrgu omanik, vaatamata sellele, et seda tingimust ei ole kehtestatud direktiivis 2009/72, tugevdada energiaturu erinevate tegevuste tegelikku eraldamist, nagu põhivõrguettevõtjatele direktiivi artikli 9 lõike 1 punktis a ja artikli 17 lõike 1 punktis a kehtestatud tingimus.

69

Selline nõue ajendab jaotusvõrguettevõtjat ka sellesse võrku investeerima ja seega panustama ühe direktiiviga 2009/72 taotletava eesmärgi saavutamisse, milleks on – nagu nähtub eelkõige direktiivi põhjendustest 9, 11, 19 ja 44 – edendada investeeringuid infrastruktuuridesse, et tagada stabiilne elektrivarustus.

70

See nõue ei tohi aga kahjustada direktiiviga taotletava eesmärgi saavutamist, milleks – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 38–40 – on luua elektrienergia avatud siseturg, kus on tagatud konkurentsi nõuetekohane toimimine.

71

Täpsemalt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 78–81, kui pingetaset ja nende tarbijate rühma arvestades, kellele elektrienergia toimetatakse, tuleb võrk direktiivi 2009/72 artikli 2 punktide 3 ja 5 alusel kvalifitseerida jaotusvõrguks, ei saa nõude tõttu, et jaotusvõrk peab olema jaotusvõrguettevõtja omandis, see võrk vabaneda kohustusest täita talle kohaldatavaid direktiivi sätteid.

72

Sellega seoses tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et liikmesriigid ei saa selliseid võrke, mis kuuluvad selle direktiivi kohaldamisalasse, lugeda eraldiseisvaks nende jaotusvõrkude kategooriast, mis on nimetatud direktiiviga sõnaselgelt ette nähtud, et muu hulgas kohaldada nende suhtes direktiivis sätestamata vabastusi (vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 48).

73

Järelikult ei saa liikmesriik ainuüksi põhjusel, et jaotusvõrguettevõtja ei ole võrgu omanik, jätta mõiste „jaotusvõrk“ alt välja võrku, mille kaudu toimetatakse kõrgepinge-, keskpinge- ja madalpinge elektrit müügiks hulgimüüjatele või lõpptarbijatele.

74

Lisaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 82 ja 83, ei tohi nõude kehtestamine, et jaotusvõrk on jaotusvõrguettevõtja omandis, jaotusvõrguettevõtjale anda teatud territooriumil igavest elektrienergia jaotusmonopoli tulenevalt turuletuleku tõkkest, milleks see nõue võib olla kolmandate isikute jaoks. Seda, kas kõnealune nõue võib kaasa tuua sellised tagajärjed, tuleb hinnata siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

75

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 artikli 2 punkte 3 ja 5 tuleb tõlgendada nii, et:

76

See tõlgendus ei mõjuta siiski esiteks direktiivi artikli 17 lõike 1 punkti a kohaldamist, mille kohaselt peab sõltumatu põhivõrguettevõtja olema põhivõrgu omanik, ning teiseks liikmesriikide õigust kehtestada jaotusvõrguettevõtjale kohustus, et ta peab olema jaotusvõrgu omanik, tingimusel – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – et selle nõudega ei kahjustata direktiiviga taotletavate eesmärkide saavutamist, eelkõige vabastades sellise võrgu kohustusest täita talle direktiivi alusel kohaldatavaid eeskirju.

77

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/72 tuleb tõlgendada nii, et kasutajat, kes on elektrivõrguga ühendatud keskpingeseadme tasandil, tuleb tingimata käsitada selle jaotusvõrguettevõtja tarbijana, kellel on asjaomases piirkonnas tegutsemiseks litsents, isegi kui see rajatis ei ole jaotusvõrguettevõtja omandis ning olenemata sellest, millised on kasutaja ja põhivõrguettevõtja lepingulised suhted.

78

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 esimeses ja teises lauses ette nähtud kolmandate isikute vaba juurdepääs elektrienergia jaotus- ja põhivõrku on – nagu juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 41 – üks peamisi meetmeid, mille liikmesriigid peavad elektrienergia siseturu loomiseks rakendama.

79

Õigus võrkudele juurde pääseda on tihedalt seotud tarbijate õigusega valida vabalt oma tarnijad ning tarnijate õigusega vabalt teenindada oma tarbijaid selles mõttes, et selleks, et tarbijad saaksid vabalt valida tarnijad, peab viimastel olema võimalik juurde pääseda erinevatele põhi- ja jaotusvõrkudele, mis elektri tarbijateni toimetavad (vt analoogia alusel 22. mai 2008. aasta kohtuotsus citiworks, C‑439/06, EU:C:2008:298, punkt 43, ja 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punktid 33 ja 43).

80

Direktiivi 2009/72 artikli 32 lõike 1 kohaselt peab juurdepääs võrkudele põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja läbipaistvatel tingimustel ning tariifidel, mis avaldatakse enne nende kehtima hakkamist, ning juurdepääsu ei ole tohi anda suva alusel (vt analoogia alusel 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 46).

81

Sellest ilmneb, et kõnealune säte jätab liikmesriikide otsustada selleks vajalike meetmete võtmise, kusjuures liikmesriigid on vastavalt ELTL artiklile 288 pädevad valima sobiva vormi ja meetodi kolmandate isikute põhivõrkudele ja jaotusvõrkudele juurdepääsu süsteemi sisseseadmiseks, tingimusel et nad järgivad nendele võrkudele vaba juurdepääsu põhimõtet, v.a juhtudel, mille kohta see direktiiv kehtestab erisätte või erandi (vt selle kohta 28. novembri 2018. aasta kohtuotsus Solvay Chimica Italia jt, C‑262/17, C‑263/17 ja C‑273/17, EU:C:2018:961, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Lisaks tuleb meeles pidada, et direktiivi 2009/72 artikli 32 lõikes 1 ette nähtud liikmesriikide kohustused puudutavad ainult juurdepääsu võrgule, mitte võrkudega ühendamist, mille all mõistetakse füüsilist ühendamist võrkudega (vt selle kohta 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 42).

83

Ent selles sättes ette nähtud tarbijate õigus valida vabalt oma tarnijad on tagatud nii juhul, kui tarnija ühendab tarbijad põhivõrguga, kui ka juhul, kui ta ühendab nad jaotusvõrguga (9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punkt 43).

84

Järelikult on liikmesriikidel kaalutlusruum võrgukasutajate sidumisel ühte või teist liiki võrguga ja seega selle võrgu liigi kindlaksmääramisel, millega tarbija ühendatakse, kuid seda siiski tingimusel, et ühendamine toimub mittediskrimineerivatel ja objektiivsetest tingimustel. Tarbijal ei ole seega õigust oma äranägemisel valida, millisesse võrku ta soovib lasta end ühendada (vt selle kohta 9. oktoobri 2008. aasta kohtuotsus Sabatauskas jt, C‑239/07, EU:C:2008:551, punktid 46–49).

85

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja kasutaja soovib, et ta ühendataks põhivõrguga, kuna ta on ühendatud keskpingeseadmega, mis on integreeritud rajatisse, mis muundab elektrienergia kõrgepingelt keskpingele, kuivõrd liikmesriigi õiguse kohaselt on selline muundamine osa põhivõrgu tegevusest.

86

Sellega seoses on käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 54 juba leitud, et direktiivi 2009/72 artikli 2 punktidest 4 ja 6 nähtub, et liikmesriigid võivad selle direktiiviga neile antud tegevusruumi kasutades vabalt kindlaks määrata, kas põhivõrgu ja jaotusvõrgu vahelised ühenduspunktid kuuluvad esimesse või teise võrku, mistõttu võivad liikmesriigid ette näha, et elektrienergia kõrgepingelt keskpingele muundamine on osa elektrienergia põhivõrgu tegevusest.

87

Naid asjaolusid arvestades ilmneb, et sellise kasutaja, nagu on vaadeldud põhikohtuasjas, sidumist põhivõrguga võib pidada objektiivsetele ja mittediskrimineerivatele põhjustele tuginevaks, kuna kasutaja on ühendatud keskpingeseadmega, mis on vastavalt direktiivile 2009/72 ja liikmesriigi õigusele osa selle põhivõrgu tegevusest.

88

Järelikult ei ole direktiiviga vastuolus pidada sellises asjas nagu põhikohtuasi niisugust kasutajat ühendatuks põhivõrguga.

89

Siiski tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas kõnealune seade kuulub tegelikult põhivõrgu osaks olevasse elektrienergia alajaama, nagu näib nähtuvat Euroopa Kohtule esitatud asjaoludest ja kohtuistungil toimunud aruteludest, ega ole seega väljaspool seda asuv osa, mis kuulub jaotusvõrku.

90

Nagu nähtub esimesele ja kolmandale küsimusele antud vastusest, eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktist 71, ei oma selles suhtes mingil juhul tähtsust see, et jaotusvõrk või põhivõrk on vastavalt jaotusvõrguettevõtja või põhivõrguettevõtja omandis või mitte, kuna see asjaolu ei muuda selle võrgu liigitust jaotus- või põhivõrguks direktiivi 2009/72 tähenduses.

91

Järelikult tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2009/72 ja eriti selle artikli 2 punkte 3–6 ja artikli 32 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kasutajat, kes on elektrivõrguga ühendatud keskpingeseadme tasandil, ei tule tingimata käsitada selle jaotusvõrguettevõtja tarbijana, kellel on asjaomases piirkonnas tegutsemiseks ainulitsents, olenemata sellest, millised on kasutaja ja põhivõrguettevõtja lepingulised suhted, sellist kasutajat võib aga pidada põhivõrguettevõtja tarbijaks, kui ta on ühendatud keskpingeseadmega, mis kuulub – seda tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul – alajaama, mille kõrgepingelt keskpingele muundamine on osa selle võrgu tegevusest.

92

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: