EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62018CC0823
Opinion of Advocate General Pitruzzella delivered on 4 June 2020.#European Commission v GEA Group AG.#Appeal – Agreements, decisions and concerted practices – European markets for tin-based heat stabilisers and for heat stabilisers with epoxised soybean oil and esters as their base – Price fixing, market allocation and exchange of commercially sensitive information – Application of the ceiling of 10% of turnover to one of the entities forming the undertaking – Annulment of the decision amending the fine imposed in the initial infringement decision – Fines – Concept of an ‘undertaking’ – Joint and several liability for payment of the fine – Principle of equal treatment – Date on which the fine is payable in the event of amendment.#Case C-823/18 P.
Kohtujurist Pitruzzella ettepanek, 4.6.2020.
Euroopa Komisjon versus GEA Group AG.
Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – Tinastabilisaatorite ning poksiiditud sojaõli ja estrite põhiste termostabilisaatorite Euroopa turud – Hindade kindlaksmääramine, turgude jagamine ja tundliku äriteabe vahetamine – Käibe 10% ülempiiri kohaldamine ühe ettevõtjat moodustava üksuse suhtes – Algses rikkumise tuvastamise otsuses määratud trahvi muutva otsuse tühistamine – Trahvid – Mõiste „ettevõtja“ – Solidaarvastutus trahvi tasumise eest – Võrdse kohtlemise põhimõte – Trahvi tasumise tähtpäev muutmise korral.
Kohtuasi C-823/18 P.
Kohtujurist Pitruzzella ettepanek, 4.6.2020.
Euroopa Komisjon versus GEA Group AG.
Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – Tinastabilisaatorite ning poksiiditud sojaõli ja estrite põhiste termostabilisaatorite Euroopa turud – Hindade kindlaksmääramine, turgude jagamine ja tundliku äriteabe vahetamine – Käibe 10% ülempiiri kohaldamine ühe ettevõtjat moodustava üksuse suhtes – Algses rikkumise tuvastamise otsuses määratud trahvi muutva otsuse tühistamine – Trahvid – Mõiste „ettevõtja“ – Solidaarvastutus trahvi tasumise eest – Võrdse kohtlemise põhimõte – Trahvi tasumise tähtpäev muutmise korral.
Kohtuasi C-823/18 P.
Court reports – general – 'Information on unpublished decisions' section
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2020:426
GIOVANNI PITRUZZELLA
esitatud 4. juunil 2020 ( 1 )
Kohtuasi C‑823/18 P
Euroopa Komisjon
versus
GEA Group AG
Apellatsioonkaebus – Keelatud kokkulepped – Termostabilisaatorid – Algses rikkumise tuvastamise otsuses määratud trahvi muutva otsuse tühistamine – Käibe 10% ülempiiri kohaldamine ühe ettevõtjat moodustava üksuse suhtes – Mõju solidaarvastutusele trahvi tasumise eest – Mõiste „ettevõtja“ – Trahvi tasumise tähtpäev muutmise korral
1. |
Käesolevas ettepanekus käsitletava apellatsioonkaebusega palub komisjon tühistada 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuse GEA Group vs. komisjon. ( 2 ) |
I. Vaidluse taust
2. |
GEA Group AG (edaspidi „GEA“) tekkis Metallgesellschaft AG (edaspidi „MG“) ja ühe teise äriühingu ühinemise tulemusel 2005. aastal. MG oli valdusühing, kellele kuulusid enne 2000. aastat otse või tütarettevõtjate kaudu Chemson Gesellschaft für Polymer-Additive mbH (edaspidi „OCG“) ja Polymer-Additive Produktions- und Vertriebs GmbH (edaspidi „OCA“). MG võõrandas 2000. aasta 17. mail OCG, kelle uueks ärinimeks sai Aachener Chemische Werke Gesellschaft für glastechnische Produkte und Verfahren mbH (edaspidi „ACW“). Pärast seda, kui OCA 2000. aasta mais lõpetati, võttis selle tegevuse üle äriühing, kelle ärinimi oli alates 30. augustist 2000 Chemson Polymer-Additive AG (edaspidi „CPA“), kes ei kuulu praegu enam kontserni, mille valdusühing GEA oli. |
3. |
11. novembri 2009. aasta otsuses (edaspidi „2009. aasta otsus“) tuvastas komisjon, et teatud arv ettevõtjaid on rikkunud EÜ artiklit 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes kahes konkurentsivastaste kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse kogumis, mis hõlmasid kogu EMP territooriumi, esiteks tinastabilisaatorite sektoris ning teiseks epoksüdeeritud sojaõli ja estrite sektoris (edaspidi „ESBO/estrite sektor“). ( 3 ) |
4. |
2009. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punktis k tunnistati GEA vastutavaks ESBO/estrite sektori turul 11. septembrist 1991 kuni 17. maini 2000 toime pandud rikkumiste eest. Teda kui MG õigusjärglast loeti kogu rikkumise kestuse ulatuses vastutavaks esiteks rikkumise eest, mille oli toime pannud OCG 11. septembrist 1991 kuni 17. maini 2000, ning teiseks rikkumise eest, mille oli toime pannud OCA 13. märtsist 1997 kuni 17. maini 2000. ACW-le kui OCG õigusjärglasele määrati karistus rikkumise eest, mille OCG oli toime pannud kogu rikkumise vältel, see tähendab 11. septembrist 1991 kuni17. maini 2000, ning rikkumise eest, mille oli toime pannud OCA 30. septembrist 1999 kuni 17. maini 2000 – ajavahemikul, mil osalus selles äriühingus kuulus 100% ulatuses OCG-le (2009. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punkt m). CPA-le kui OCA õigusjärglasele määrati karistus esiteks rikkumise eest, mille OCA oli toime pannud 13. märtsist 1997 kuni 17. maini 2000, ning teiseks rikkumise eest, mille oli toime pannud OCG 30. septembrist 1995 kuni 30. septembrini 1999 – ajavahemikul, mil osalus selles äriühingus kuulus 100% ulatuses OCA-le (2009. aasta otsuse artikli 1 lõike 2 punkt l). |
5. |
2009. aasta otsuse artikli 2 teise lõigu punktides 31 ja 32 on sätestatud: „ESBO/estrite sektoris toime pandud […] rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:
|
6. |
GEA vaidlustas 2009. aasta otsuse Üldkohtus. Viimane jättis hagi 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega GEA Group vs. komisjon ( 4 ) rahuldamata. |
7. |
ACW, kes ei olnud 2009. aasta otsuse tegemise ajal enam GEA tütarettevõtja, juhtis 15. detsembril 2009 Euroopa Komisjoni tähelepanu asjaolule, et talle 2009. aasta otsuses määratud trahv ületab 10% tema käibest – ülempiiri, mis on ette nähtud määruse nr 1/2003 ( 5 ) artikli 23 lõikes 2. |
8. |
8. veebruaril 2010 võttis komisjon vastu 2009. aasta otsust muutva otsuse ( 6 ) (edaspidi „2010. aasta otsus“). Ta leidis, et trahv, mille ACW pidi tasuma solidaarselt esiteks GEA ja CPAga ning teiseks GEAga, ületab 10% ülempiiri, mistõttu tuleb 2009. aasta otsust muuta (vt 2010. aasta otsuse põhjendus 2). Komisjon täpsustas selles otsuses veel, et GEA-le ja CPA-le määratud trahvi ei muudeta, kuid et ACW-le määratud trahvi tuleb vähendada ning et 2010. aasta otsus ei mõjuta kuidagi teisi 2009. aasta otsuse adressaate. 2010. aasta otsuse artikliga 1 muudeti 2009. aasta otsuse artikli 2 teist lõiku järgmiselt: „Artikli 2 punkt 31 asendatakse järgmisega:
Artikli 2 punkt 32 asendatakse järgmisega:
|
9. |
GEA esitatud hagi tulemusel tühistas Üldkohus 15. juuli 2015. aasta otsusega GEA Group vs. komisjon ( 7 ) hagejat puudutavas osas 2010. aasta otsuse. Üldkohus leidis, et komisjon on rikkunud GEA kaitseõigusi, kuna ta ei andnud talle enne 2010. aasta otsuse vastuvõtmist võimalust oma seisukohti teatavaks teha. |
10. |
Komisjon teavitas 5. veebruari 2016. aasta kirjaga GEAd oma kavatsusest võtta vastu uus otsus ning palus tal koos ACW ja CPAga esitada oma kirjalikud seisukohad. GEA esitas oma kirjalikud seisukohad komisjonile 24. märtsil 2016. Komisjon vastas hageja seisukohtadele 2. mai 2016. aasta kirjas. |
11. |
29. juunil 2016 võttis komisjon vastu 2009. aasta otsust muutva otsuse ( 8 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus“). Selle otsuse artikkel 1 kordas muudatusteta 2010. aasta otsuse artiklit 1. Vaidlusaluse otsuse artiklis 2 määrati trahvide tasumise tähtpäevaks 10. mai 2010. |
II. Menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus
12. |
GEA esitas 8. septembril 2016 vaidlusaluse otsuse peale hagi. Oma hagiavalduses palus ta Üldkohtul esimese võimalusena see otsus tühistada, teise võimalusena vähendada trahvisummat ning määrata trahvi tasumise tähtpäevaks ja viivise arvestamise alguskuupäevaks uus, vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisest hilisem kuupäev. |
13. |
Oma hagi põhjenduseks esitas GEA viis väidet. Esimene väide puudutas aegumisnormide rikkumist, teine ELTL artikli 266 ja kaitseõiguste rikkumist, kolmas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõigete 2 ja 3 rikkumist, neljas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ning viies võimu kuritarvitamist ja puuduvaid põhjendusi. Komisjon väitis, et hagi on vastuvõetamatu, kuna GEA-l puudub põhjendatud huvi. |
14. |
Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus kõigepealt tagasi komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite. Selle kohta leidis ta esiteks, et 2010. aasta otsus, mis hiljem tühistati, ning vaidlusalune otsus tehti GEA, ACW ja CPA väliste solidaarsussuhete kindlaksmääramise kohta, muutes niiviisi nende õiguslikku olukorda, ja teiseks, et hagi tulemusel võidakse GEA-le määratud trahvide summa jaotada talle soodsamalt. ( 9 ) |
15. |
Sisulisest küljest analüüsis Üldkohus esmalt hagi neljandat väidet, mis oli suunatud vaidlusaluse otsuse artikli 1 vastu ja puudutas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, ning nõustus sellega. ( 10 ) Seejärel analüüsis Üldkohus hagi viienda väite esimest osa, mis puudutas võimu kuritarvitamist vaidlusaluse otsuse artiklis 2, millega komisjon määras GEA-le, ACW-le ja CPA-le määratud trahvide tasumise tähtpäevaks 10. mai 2010. Ka seda väite osa pidas Üldkohus põhjendatuks, seega tühistas ta otsuse tervikuna ja mõistis kohtukulud välja komisjonilt. |
III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded
16. |
Avaldusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 27. detsembril 2018, esitas komisjon käesolevas ettepanekus käsitletava apellatsioonkaebuse. Kirjalikus menetluses vahetati menetlusdokumente kaks korda. Euroopa Kohus esitas pooltele mõne kirjalikult vastatava küsimuse. Pooled vastasid ettenähtud tähtaja jooksul. Poolte suulised seisukohad kuulati ära kohtuistungil, mis toimus Euroopa Kohtus 5. veebruaril 2020. |
17. |
Oma apellatsioonkaebuses palub komisjon Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ning mõista GEA-lt välja kõik kohtukulud, nii Euroopa Kohtu kui ka esimese kohtuastme omad. GEA palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
IV. Õiguslik analüüs
A. Vastuvõetavus
1. Poolte argumendid
18. |
GEA väitel on apellatsioonkaebus vastuvõetamatu, kuna komisjonil puudub põhjendatud huvi. Ta on seisukohal, et isegi kui Euroopa Kohus peaks apellatsioonkaebuse rahuldama, ei ole komisjonil enam õigust trahvi tasumist nõuda. Esiteks ei ole 2009. aasta otsus selleks kohane õiguslik alus, kuna selles otsuses on nii ACW, CPA ja GEA trahv kui ka solidaarvastutus valesti määratud. Teiseks möödus määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 trahvi määramiseks ette nähtud kümneaastane tähtaeg enne vaidlusaluse otsuse tegemist. ( 11 ) |
19. |
Komisjon vastab, et GEA väide tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, sest see toob vaidlustatud kohtuotsuse õigusvastaseid aspekte esile vastuses apellatsioonkaebusele, mitte eraldi apellatsioonkaebuses või vastuapellatsioonkaebuses, erinevalt sellest, kuidas on ette nähtud Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 174. Sisulisest aspektist väidab komisjon, et tal on vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustamiseks põhjendatud huvi, kuna selle kohtuotsusega tühistati otsus, millel oli adressaadist ettevõtjatele õiguslikke tagajärgi, ning tehti ekslikke järeldusi solidaarvastutuse kohta ja komisjoni pädevuse kohta määrata kindlaks trahvi tasumise tähtpäev. |
2. Hinnang
20. |
Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on apellandi põhjendatud huvi eeldus, et apellatsioonkaebuse tulemus võib tuua selle esitanud isikule mingit kasu. ( 12 ) |
21. |
GEA väljendab esiteks seisukohta, et kuna komisjoni õigus trahvi määrata oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks aegunud, ei tooks apellatsioonkaebuse rahuldamine komisjonile mingit kasu. ( 13 ) Selle kohta märgin, et isegi kui nõustuda, et nagu väidab GEA, tehti vaidlusalune otsus pärast määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud kümneaastase tähtaja möödumist, ei saa sellest asjaolust iseenesest järeldada aegumist. Selle sätte kohaselt lõpeb trahvide määramisel aegumistähtaeg nimelt hiljemalt siis, kui rikkumise lõppemise päevast on möödunud kümme aastat, „ilma et komisjon oleks määranud trahvi […]“. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et GEA-le määrati ESBO/estrite turul toime pandud rikkumise eest karistus 2009. aasta otsusega, mis tehti määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud kümneaastase tähtaja jooksul. Tõsiasi, et ühele rikkumise eest vastutava ettevõtja koosseisus olnud üksusele oli karistuse maksimumsumma valesti määratud, kuna see ületas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus ette nähtud ülempiiri ehk 10% tema käibest, ning et seetõttu otsustas komisjon vea parandamiseks selle otsuse resolutsiooni muuta, ei mõjuta aegumistähtaja kohaldamise mõttes kuidagi seda hetke, mil komisjon oma karistamispädevust teostas. ( 14 ) Ei 2010. aasta otsuse ega ka vaidlusaluse otsusega ei muudetud nimelt komisjoni 2009. aasta otsuses tehtud valikut määrata määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel ACWst, CPAst ja GEAst koosnevale ettevõtjale trahv, ( 15 ) ega muudetud ka GEA-le määratud trahvi summat, vaid üksnes vähendati summat, mille ulatuses võis ACWd vastutavaks pidada, hinnates solidaar- ja ainuvastutuse suhted kolme kõnealuse üksuse vahel ümber. Kuna seega ei saa vaidlusalust otsust lugeda uueks trahvi määramise otsuseks, tuleb GEA argumendid, mille kohaselt ei tooks vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine ja selle otsuse kinnitamine komisjonile aegumise tõttu mingit kasu, tagasi lükata, kuna need põhinevad valel eeldusel. |
22. |
Teiseks väidab GEA, et kuna vaidlustatud kohtuotsus „taastab“ tema suhtes 2009. aasta otsuse resolutsiooni, mida 2010. aasta otsusega CPA ja ACW suhtes muudeti, ning kuna komisjon on seisukohal, et 2009. aasta otsus üksi on GEA-le määratud trahvi õiguslik alus, puudub sellel institutsioonil igasugune huvi nõuda vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Ka see argument tuleb tagasi lükata. Sellega seoses piisab, kui märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse tühistamine taastaks vaidlusaluse otsuse, milles komisjon määras 2009. aasta otsust muutes esiteks teisiti kindlaks GEA solidaar- ja ainuvastutuse GEA-le, CPA-le ja ACW-le määratud trahvi eest, lähtudes ACW trahvi vähendamisest ja 2010. aasta otsusest, mis tühistati ainult GEA suhtes, ning milles ta teiseks määras GEA-le trahvi tasumiseks uue tähtpäeva, ühtlustades seda CPA ja ACW omaga, mis kehtis neile juba 2010. aasta otsusest tulenevalt. Kõiki muid kaalutlusi kõrvale jättes on vaidlusaluse otsuse eesmärgid peamiselt aga õiguskindlus ja hea haldus. Seega ei saa eitada, et komisjonil on selle otsuse tühistanud kohtuotsuse edasikaebamiseks põhjendatud huvi. |
23. |
Viimaks ilmneb kohtutoimikust, et 22. juulil 2016, mil selle otsuse peale esitatud hagi oli Üldkohtu menetluses, tasus GEA talle määratud trahvile vastavad summad vaidlusaluse otsuse täitmiseks ajutiselt. Kui vaidlusalune otsus vaidlustatud kohtuotsusega tühistati, taotles GEA komisjonilt nende summade tagasimaksmist, millest komisjon aga keeldus. Seepeale vaidlustas GEA otsuse, millega komisjon oli tema taotluse rahuldamata jätnud, ( 16 ) väites esiteks, et ELTL artikli 266 alusel on see institutsioon kohustatud vaidlustatud kohtuotsust täitma, makstes vaidlusaluse otsuse täitmiseks tasutud summad tagasi, ning teiseks, et tagasimaksmisest keeldudes jätkab komisjon de facto selle otsuse kohaldamist, kuigi Üldkohus on selle tühistanud. Kui Euroopa Kohus peaks vaidlustatud kohtuotsuse tühistama, hakkaks vaidlusalune otsus uuesti tekitama õiguslikke tagajärgi ning GEA hagi faktiline ja õiguslik alus langeks seega ära. Seega on komisjonil vaidlustatud kohtuotsuse edasikaebamiseks põhjendatud huvi ka sellest aspektist. |
24. |
Eeltoodud põhjustel on GEA vastuväide, et apellatsioonkaebus on komisjoni põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu, minu hinnangul põhjendamatu ja tuleb seetõttu tagasi lükata. |
B. Sisulised küsimused
25. |
Komisjon põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega. Neist esimeses väidab ta, et Üldkohus ei kohaldanud võrdse kohtlemise põhimõtet õigesti ja eiras kohtupraktikat, mis puudutab ettevõtja mõistet, solidaarvastutust ja tütarettevõtja trahvi vähendamise tagajärgi. Teises väites väidab ta, et Üldkohus eksis, leides, et trahvi tasumise tähtaeg hakkab kõigile solidaarselt vastutavat ettevõtjat moodustavatele õiguslikele üksustele uuesti kulgema alates päevast, mil tehakse teatavaks muutmisotsus, mis vähendab trahvi vaid ühel neist üksustest. |
1. Apellatsioonkaebuse esimene väide
a) Vaidlustatud kohtuotsus
26. |
Apellatsioonkaebuse esimene väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 106–111 vastu. |
27. |
Olles selle kohtuotsuse punktis 105 meenutanud, et GEA väitel oleks komisjon võinud algul ACW-le määratud trahviosa vähendamise solidaarvõlgnike – ehk GEA enda, ACW ja CPA – vahel teisiti jagada, kinnitas Üldkohus seejärel punktis 106, et „kuna võrdset kohtlemist tuleb kontrollida, võttes arvesse mitte ainult trahvi, mis määrati solidaarselt ACW-le, CPA-le ja [GEA-le], vaid ka trahvi, mis määrati solidaarselt ACW-le ja [GEA-le], siis tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei täitnud komisjon oma kohustusi võrdse kohtlemise põhimõtte alusel“. Üldkohus leidis, et esiteks on GEA ja CPA sarnases olukorras, kuna mõlemad on äriühingud, mis on ACWga solidaarselt kohustatud trahvi tasuma. ( 17 ) Teiseks oleks komisjon „kindlasti saanud teistmoodi kindlaks määrata trahvi selle osa, mille ACW ja [GEA] pidid tasuma solidaarselt, et piirata trahvi seda osa, mille maksmise eest viimane üksi vastutas“, ( 18 ) jagades ACW trahvisumma vähendamise „kõnealustes solidaarsussuhetes proportsionaalselt“ ( 19 ). Esiteks, sel juhul „ei oleks trahvide kogusumma, mille ACW oleks pidanud komisjonile tasuma, ületanud 10% tema käibest ning teiseks oleks see vähendus õiglaselt jaotatud ACW-le ja [GEA-le] solidaarselt määratud trahvi ning [GEA-le], ACW-le, CPA-le solidaarselt määratud trahvi vahel“. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 jõudis Üldkohus seega järeldusele, et kuna komisjon kohaldas ACW trahvisumma vähendamist üksnes trahvi suhtes, mis oli määratud hagejale, CPA-le ja ACW-le solidaarselt, rikkus komisjon võrdse kohtlemise põhimõtet ilma igasuguse objektiivse põhjenduseta. |
b) Poolte argumendid
28. |
Komisjon kritiseerib Üldkohut, väites, et viimase arutluskäik vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111 oli ebapiisav ja vasturääkiv. Täpsemalt ei ilmne komisjoni arvates selgelt, mis summat tuleks Üldkohtu arvates kahe solidaarsussuhte vahel jaotada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 109 soovitatud viisil – kas summat, mille võrra ACW trahvi vähendati, või vähendatud trahvisummat ennast –, ega see, kuidas seda tuleks jaotada. |
29. |
Mis puutub osasse, kus see kohtuotsus heidab komisjonile ette, et viimane ei vähendanud GEA ainuvastutusse jäävat trahviosa, piirates GEA, CPA ja ACW solidaarvastutust nende üksuste ühise trahviosa eest, märgib komisjon, et selline jaotus oleks vastuolus nii ettevõtja kui ka solidaarvastutuse mõistega. Kasutades samasugust mõttekäiku nagu solidaarvastutuse omavahelise jaotamise teooria, mida Üldkohus arendas 3. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Siemens ja VA Tech Transmission & Distribution vs. komisjon ( 20 ) (edaspidi „Üldkohtu otsus Siemens“) ning mille Euroopa Kohus oma 10. aprilli 2014. aasta otsuses komisjon vs. Siemens Österreich jt ( 21 ) (edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Siemens“) ja 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsuses Areva vs. komisjon ( 22 ) (edaspidi „kohtuotsus Areva“) ümber lükkas, soovitab Üldkohus komisjoni arvates sisuliselt, et teatavate trahvi osade suhtes kaotataks samasse ettevõtjasse kuuluvate üksuste välimine solidaarsussuhe. Komisjon rõhutab, et 2009. aasta otsuses kasutas ta reeglit, mis kehtib kõigil juhtudel, kui samasse ettevõtjasse kuuluvaid õiguslikke üksusi karistatakse eri suuruses trahviga, ning mis seisneb kõigi nende üksuste käsitamises solidaarselt vastutavana kõige väiksema trahvisumma ulatuses. |
30. |
Komisjon väidab ka, et eristades kunstlikult kaht solidaarselt vastutavate üksuste gruppi ning kohaldades nende üksuste suhtes võrdse kohtlemise põhimõtet, käsitas Üldkohus samasse majandusüksusse kuuluvaid üksusi eri ettevõtjatena. Konkurentsiasjades kohaldatakse seda põhimõtet aga esiteks tavaliselt ainult eri ettevõtjate suhtes, kes on sama otsusega samas rikkumises süüdi mõistetud. Teiseks rikkus Üldkohus seda põhimõtet ise, käsitledes sarnaseid olukordi erinevalt, kui ta tühistas GEA, CPA ja ACW solidaarvastutuse neile määratud trahvi ühe osa eest. |
31. |
Heites komisjonile ette, et viimane ei piiranud trahviosa, mille eest GEA võis individuaalselt vastutada, rikkus Üldkohus komisjoni arvates ka põhimõtet, mida Euroopa Kohus kinnitas 26. novembri 2013. aasta otsuses Kendrion vs. komisjon ( 23 ) (edaspidi „kohtuotsus Kendrion“) ning mille kohaselt ei mõjuta ettevõtjasse kuuluva üksuse trahvi vähendamine asjaolude tõttu, mis kehtivad selle üksuse suhtes eraldi, kuidagi teiste seda ettevõtjat moodustavate õiguslike üksuste trahvi või vastutust. |
32. |
Komisjon selgitab lisaks, et maksimaalne trahvisumma, mille tasumise eest iga äriühing solidaarselt vastutas, ei vasta mingile konkreetsele rikkumises osalemise ajavahemikule ning et vaidlusalune otsus ei muutnud 2009. aasta otsusega GEA-le, CPA-le ja ACW-le omistatud vastutust. repliigis, Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele ja kohtuistungil esitatud küsimustele vastates rõhutas komisjon eriti asjaolu, et 2009. aasta otsuse artikli 2 punktid 31 ja 32 „ei vasta konkreetsetele rikkumise ajavahemikele, vaid seal määratakse kindlaks maksimaalsed trahvisummad, mille eest iga seda ettevõtjat moodustavat õiguslikku üksust võis solidaarselt vastutavaks lugeda“. Trahv on osadeks jaotatud sellepärast, et CPA osales rikkumises kahe eri ettevõtja – GEA ja Chemsoni – üksusena. Tema kui GEA tütarettevõtja vastutuse ülempiir vastab 2009. aasta otsuse artikli 2 punktis 31 määratud trahvile, samas kui sellele järgnev punkt 32 vastab GEA kontsernile määratud trahvi ülejäänud osale, mille eest võis vastutavaks pidada ainult GEAd ja ACWd. Eelviidatud punktides 31 ja 32 määratud trahv on seega üks tervik ning selle adressaat on GEAst ja tema tütarettevõtjatest koosnev ettevõtja neis eri koosseisudes, milles ta rikkumisest osa võttis. |
33. |
Lisaks väidab komisjon, et kuna 2010. aasta otsus on ACW ja CPA suhtes lõplik, ei saa ta muuta GEA solidaar- ja ainuvastutust, vähendamata sellele äriühingule määratud trahvi summat. Selline vähendamine oleks aga vastuolus kohtuotsusega Kendrion ja seaks kahtluse alla, kas 2009. aasta otsus, mille Üldkohus jättis jõusse, on lõplik. |
34. |
Viimaks väidab komisjon, et asjaolust, et solidaarvastutuse jagamiseks on alternatiivseid meetodeid kui see, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas, ei saa iseenesest järeldada selle otsuse õigusvastasust, nagu tegi Üldkohus. Vaidlustatud kohtuotsus on selles suhtes ebapiisavalt põhjendatud. |
35. |
GEA väidab, et komisjoni väidetu põhineb vaidlustatud kohtuotsuse vääral mõistmisel. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei tuginenud Üldkohus esiteks „solidaarvastutuse omavahelise jaotuse teooriale“, vaid kohaldas üksnes võrdse kohtlemise põhimõtet, leides, et CPA ja GEA olid sarnases olukorras, et neid koheldi erinevalt ning et selline erinev kohtlemine ei olnud kuidagi põhjendatud. Üldkohus pidas seega silmas ainult välimist vastutust, nimelt summat, mille ulatuses komisjon võib pidada iga trahvitavat üksust solidaar- või ainuvastutavaks. |
36. |
GEA väidab lisaks, et vastavalt Üldkohtu tuvastatule, mis ei kuulu apellatsioonimenetluses vaidlustamisele, ei määranud komisjon 2009. aasta otsuses mitte üht trahvi, vaid kaks eraldi trahvi kahele eraldiseisvale solidaarselt vastutavate üksuste rühmale ja rikkumise kahe eri ajavahemiku eest. Nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 61 ja 62, puudutab 2009. aasta otsuse artikli 2 punkt nimelt ajavahemikku 30. septembrist 1995 kuni 17. maini 2000 ning punkt 32 puudutab ajavahemikku 11. septembrist 1991 kuni 29. septembrini 1995. Selline jaotus tuleneb asjaolust, et CPA osales rikkumises üksnes 11. septembrist 1991 kuni 29. septembrini 1995. Komisjon vähendas siiski ACW trahvi nii, nagu oleks selle äriühingu, CPA ja GEA vahel üksainus solidaarsussuhe. Seega eksib komisjon, arvates, et neil asjaoludel välistab ettevõtja mõiste käesoleval juhul võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise. GEA märgib, et seda põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet, mida on tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21, on komisjon kohustatud järgima ka siis, kui ta teostab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel trahvimispädevust. Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei kohaldata seda põhimõtet mitte ainult eri ettevõtjate suhtes, vaid ka samasse ettevõtjasse kuuluvate äriühingute vahelistes suhetes. ( 24 ) |
37. |
Mis puutub komisjoni väitesse, et Üldkohus on väidetavalt rikkunud kohtuotsust Kendrion, märgib GEA, et sellest kohtuotsusest ei nähtu, et 10% ülempiiri kohaldamine endise tütarettevõtja suhtes ei saa emaettevõtja olukorda mingil juhul mõjutada, vaid üksnes seda, et emaettevõtja suhtes ei saa kohaldada sama ülempiiri, mida kohaldatakse endise tütarettevõtja suhtes. Kohtuotsusega Kendrion ei oleks vastuolus ka see, kui peaks vähendatama GEA trahvisummat, kuna see ei tähendaks mitte ACW 10% ülempiiri kohaldamist GEA suhtes, vaid sellise ülempiiri kohaldamist kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. |
c) Õiguslik analüüs
38. |
Esiteks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et vaidlustatud kohtuotsuse põhistus on ebapiisav ja vastuoluline. Põhistus on kahtlemata kokkuvõtlik, kuid võimaldab mõista Üldkohtu arutluskäiku, mis näib sirgjooneline ja vastuoludeta. Minu arvates on nimelt küllalt selge, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–111 räägib Üldkohus ACW trahvisumma vähendamise jaotamisest ( 25 )proportsionaalselt ( 26 ) kahes solidaarsussuhtes, mille komisjon määras kindlaks 2009. aasta otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32. See tähendab sisuliselt, et Üldkohtu hinnangul oleks komisjon pidanud kõigepealt kindlaks tegema, millises proportsioonis on omavahel trahvi see osa, mille tasumise eest ACW vastutas solidaarselt CPA ja GEA-ga, ning see osa, mille eest ta vastutas solidaarselt ainult GEA-ga, ning seejärel jaotama ACW trahvi vähendamise samas proportsioonis kahe solidaarsussuhte vahel. Võrreldes 2010. aasta otsuses ja vaidlusaluses otsuses kasutatud jaotusega, oleks selle meetodi rakendamise tagajärg olnud: i) et ACW, CPA ja GEA oleks solidaarselt vastutanud väiksema summa eest kui see, mis on märgitud nende otsustega muudetud 2009. aasta otsuse redaktsiooni artikli 2 punkti 31 alapunktis a; ii) et CPA ja GEA oleks solidaarselt vastutanud suurema summa eest kui see, mis on märgitud selle punkti alapunktis b; ning iii) et GEA oleks olnud ainuvastutav väiksema summa eest kui see, mis on märgitud 2009. aasta otsuse muudetud redaktsiooni artikli 2 punktis 32, kuna osa selles punktis kindlaksmääratud trahvist oleks jäänud solidaarselt ACW ja GEA vastutusele. Üldkohtu arvates oleks sellist ACW trahvi vähendamise meetodit kasutades saadud tulemuseks, et solidaarvastutus ACW vähendatud trahvi eest oleks õiglasemalt jaotatud (punkt 110), piirates „trahvi seda osa, mille maksmise eest [GEA] üksi vastutas“ (punkt 108). Kuigi Üldkohtu arutluskäik on kokkuvõtlik, ei paista see minu arvates niisiis olevat puudulikult põhjendatud. |
39. |
Teiseks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et vaidlustatud kohtuotsus rikub põhimõtteid, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Kendrion. ( 27 ) Selles kohtuotsuses nentis Euroopa Kohus, et kui „kaks eraldiseisvat juriidilist isikut, näiteks emaettevõtja ja tema tütarettevõtja, ei moodusta konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määramise otsuse vastuvõtmise ajal enam ettevõtjat [ELTL] artikli [101] tähenduses, on mõlemal neist õigus sellele, et neile kohaldataks individuaalselt käibe 10% ülempiiri“ ning et neid asjaolusid arvestades ei saa emaettevõtja nõuda, et tema suhtes kohaldataks endise tütarettevõtja suhtes kohaldatavat ülempiiri. ( 28 ) Nagu GEA õigesti märgib, piirdub see kohtuotsus aga välistamisega, et seda ülempiiri saaks kohaldada emaettevõtja suhtes. ELTL artiklit 101 rikkunud majandusüksusse kuulumise tõttu tuleb emaettevõtjat ennast nimelt lugeda selle rikkumise toimepanijaks, ( 29 ) ning sellest tulenevalt ei mõjuta seda trahvi, mille tasumise eest ta oma tütarettevõtjaga solidaarselt vastutab, tütarettevõtja trahvi vähendamine ( 30 ) üksnes seda tütarettevõtjat puudutavatel põhjustel. ( 31 ) Seevastu ei nähtu sellest kohtuotsusest see, mida näib arvavat komisjon, nimelt, et kui pärast 10% ülempiiri kohaldamist tütarettevõtja suhtes on vaja tütarettevõtja, emaettevõtja ja teiste ettevõtjat moodustavate üksuste vaheline väline solidaarsussuhe uuesti kindlaks määrata, siis ei saaks seda teha kõikide asjaomaste üksuste, sealhulgas emaettevõtja huve arvesse võttes. Märgin ka, et olenemata komisjoni kasutatavast meetodist, oleks GEA, CPA ja ACW solidaarvastutussuhete uus kindlaksmääramine ACW-le määratud trahvi vähendamise tulemusel toonud igal juhul nii GEA kui ka CPA jaoks kaasa ebasoodsama olukorra kui see, mis tulenes 2009. aasta otsusest. Käesolevas asjas ei ole seega küsimus mitte selles, kas selline vähendamine võib GEA olukorda soodsamaks muuta, vaid selles, kas kõnealusest vähendamisest tulenev solidaarvastutuse jaotus asjaomaste üksuste vahel võib võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata GEA olukorda rohkem halvendada kui CPA oma. Seega on meil tegemist selgelt teistsuguse juhtumiga kui kohtuotsuses Kendrion. Mis puutub komisjoni argumenti, et kui vaidlustatud kohtuotsus jäetakse muutmata, on ta kohustatud GEA trahvi vähendama, kuna ta ei saa CPA ja ACW suhtes lõplikult jõustunud 2010. aasta otsuses ette nähtud jaotust muuta, piirdun vaid märkimisega, et olenemata kõigist muudest kaalutlustest, oleks selline vähendamine tingitud komisjoni poolsest võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, mille see institutsioon peaks heastama, mitte ACA suhtes kohaldatava 10% ülempiiri laiendamisest ka GEA-le. Seega ei sea ka see kahtluse alla põhimõtteid, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Kendrion. |
40. |
Viimaks tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et vaidlustatud kohtuotsus põhineb arutluskäigul, mis on analoogne Üldkohtu arutluskäiguga kohtuotsuses Siemens. Selles kohtuotsuses märkis Üldkohus, et kuna „karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõttest, […], [tuleneb], et iga äriühing peab saama tuletada otsusest, milles talle on määratud ühe või mitme äriühinguga solidaarselt tasumisele kuuluv trahv, selle osa, mille tema peab tasuma suhtes teiste solidaarvõlgnikega, kui komisjoni nõue on rahuldatud“, ei saa komisjon „solidaarselt tasumisele kuuluvaid summasid ise vabalt kindlaks määrata“, vaid „on […] kohustatud täpsustama, milliste ajavahemike osas on asjasse puutuvad äriühingud kartellis osalenud ettevõtjate rikkumise eest (kaas)vastutavad, ja vajaduse korral seda, milline on nende äriühingute vastutuse määr rikkumises“. ( 32 ) Nende eelduste põhjal järeldas Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 157 ja 158, et „kuulub ainult komisjoni pädevusse – seoses tema trahvi määramise õiguse teostamisega määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel – määrata kindlaks eri äriühingute osad kogusummas, mille tasumise eest nad solidaarselt vastutavad, kuna nad moodustasid ühe ettevõtja, […]“ ning et „kui otsuses, millega komisjon määrab ühe ettevõtja rikkumise eest mitmele äriühingule solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi, ei ole märgitud teisiti, vastutavad need äriühingud rikkumise eest võrdsetes osades […]“. ( 33 ) Komisjoni apellatsioonkaebuse peale tühistas Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse Siemens, leides, et „kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikest 2 tuleneb, et komisjon võib panna ühe trahvi eest solidaarvastutuse mitmele äriühingule, kui nad kuuluvad samasse ettevõtjasse, ei võimalda selle sätte sõnastus ega solidaarvastutuse mehhanismi eesmärk järeldada, et see karistamispädevus ulatuks kaugemale solidaarvastutuse välimise suhte kindlaksmääramisest, st pädevuseni määrata kindlaks solidaarvõlgnike osad nende omavahelises sisemises suhtes“. Nende osade kindlaksmääramise näol on Euroopa Kohtu arvates „tegemist vaidlusküsimusega, mis tuleb lahendada hiljem ja mis ei oma komisjoni jaoks üldjuhul enam tähtsust, kuna üks või mitu kõnealust kaasvõlgnikku on kogu trahvi talle juba tasunud“. ( 34 ) Need osad määrab seega „liidu õigust järgides kindlaks siseriiklik kohus“. ( 35 ) |
41. |
Nagu GEA õigesti märgib, puudutab vaidlustatud kohtuotsus aga GEA, CPA ja ACW solidaarsussuhte kindlaksmääramist üksnes välisest aspektist, mis kuulub vaieldamatult komisjoni karistamispädevusse, ( 36 ) ning kritiseerib selle pädevuse teostamist viisil, mis ei ole võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas. Üldkohus ei ole aga kuidagi käsitlenud neile äriühingutele määratud trahvi jagamist nende omavahelistes suhetes. |
42. |
Sellegipoolest leian, et nagu märgib õigesti komisjon, on samad kaalutlused, mille põhjal Euroopa Kohus lükkas ümber seisukoha, mida Üldkohus avaldas kohtuotsuses Siemens, ning mis puudutavad liidu konkurentsiõiguses ettevõtja mõiste mõju komisjoni karistamispädevuse kasutamist reguleerivatele normidele, asjakohased ka käesolevas apellatsioonimenetluses. |
43. |
Ettevõtja mõistet on aluslepingutes kasutatud, et tähistada konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijat, keda võidakse karistada ELTL artiklite 101 ja 102 alusel. ( 37 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste iga isikut, kes tegeleb majandustegevusega, olenemata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Seda mõistet tuleb mõista nii, et see tähistab majandusüksust, isegi kui see majandusüksus koosneb õiguslikult mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. ( 38 ). Nii leitakse väljakujunenud kohtupraktikas, et „kui tütarettevõtja rikkuva tegevuse saab süüks panna tema emaettevõtjale, võib järeldada, et need äriühingud kuuluvad rikkumise ajal ühte majandusüksusesse ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja liidu konkurentsiõiguse tähenduses“. ( 39 ) Kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, peab ta isikliku vastutuse põhimõtte alusel selle rikkumise eest ka vastutama. ( 40 ) Komisjoni trahvi määramise otsust ei saa siiski teha majandusüksuse kohta üldiselt, vaid see tuleb puhtpraktilistel põhjustel tingimata adresseerida juriidilistele isikutele, kes selle ettevõtja moodustavad. ( 41 ) |
44. |
Kui konkurentsiõiguse tähenduses ühe ja sama ettevõtja rikkumises osalemise eest saab isiklikult vastutavaks pidada mitut isikut – olenemata sellest, kas nende vastutus on otsene või tuleneb tütarettevõtja vastutusest –, on komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel õigus määrata neile trahv, mille nad peavad tasuma solidaarselt. ( 42 ) Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, on solidaarvastutuse mehhanism komisjoni käsutusse antud täiendav õiguslik vahend, mis on mõeldud tema tegevuse tõhustamiseks konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratud trahvide sissenõudmisel, kuna see mehhanism vähendab komisjoni kui nendes trahvides seisneva võla võlausaldaja jaoks maksejõuetusriski. See aitab saavutada hoiatamiseesmärki, mida konkurentsiõigus üldjuhul taotleb. ( 43 ) |
45. |
Käesoleval juhul kasutas komisjon seda võimalust 2009. aasta otsuses, kohustades GEA-d, CPA-d ja ACW-d kui ühe ettevõtja üksusi tasuma solidaarselt trahvi EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) rikkumise eest, mis tulenes selle ettevõtja osalemisest kartellis ESBO/estrite turul. GEA on siiski seisukohal, et selle otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32 ei määranud komisjon tegelikult mitte ühe, vaid kaks eri trahvi, mis vastasid rikkumise eri ajavahemikele, tehes faktiliselt vahet kahel eri ettevõtjal. Komisjon vaidleb sellele väitele vastu. |
46. |
Märgin kõigepealt, et nendes punktides esitatud kahe summa vahelise seose leidmine on apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsimisel keskne küsimus, mille suhtes on pooled teraval lahkarvamusel ning mitte juhuslikult. |
47. |
Selles suhtes on kaheldamatu, et 2009. aasta otsuse artikli 2 punktid 31 ja 32 kajastavad vähemalt kaudselt eri koosseise, mille kujul rikkumise eest vastutavaks loetav ettevõtja keelatud kokkuleppes eri aegadel osales. Nimelt nähtub 2009. aasta otsusest, et CPA kuulus OCA õigusjärglasena GEA ja ACWga samasse majandusüksusesse sellele üksusele süüks pandava rikkumise vältel ainult teatud ajavahemikul ehk 30. septembrist 1995 kuni 17. maini 2000. ( 44 ) Seega on 2009. aasta otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32 kindlaks määratud summad seotud ajavahemikega, millest ühe jooksul kuulus CPA koos GEA ja ACWga sama ettevõtja koosseisu ning teise jooksul koosnes ettevõtja seevastu ainult kahest viimati nimetud äriühingust. |
48. |
Sellest tõdemusest ei saa siiski järeldada, nagu need summad ei oleks osa ühest trahvist, mis on määratud ühele ettevõtjale selle järjestikustes eri koosseisudes. |
49. |
Määrates kindlaks ELTL artikli 101 rikkumise toime pannud ettevõtja koosseisu kuuluvate eri üksuste solidaarsussuhteid, peab komisjon lisaks nende üksuste vaheliste ema- ja tütarettevõtja suhete muutumisele arvesse võtma ka muudatusi ettevõtja koosseisus. ( 45 ) Viimane võib rikkumises osalemise ajal olla eri koosseisudes, olenevalt eri üksustest, kes temaga ühinevad või temast lahkuvad. Need muudatused, mis võivad aset leida eriti siis, kui – nagu käesolevas asjas – rikkumine kestab pikka aega, ei sea kahtluse alla ei ettevõtja kui sellise isiku ühtsust, kellele rikkumine süüks pannakse, ja tema toime pandud rikkumist ega seda, et talle määratud trahv on üks trahv. Seega tuleb eristust, mida komisjon kasutas 2009. aasta otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32, määrates kindlaks GEA, CPA ja ACW solidaarvastutust üheainsa trahvi eest, mis määrati majandusüksusele, milles nad olid aja jooksul osalenud, mõista niiviisi. |
50. |
Muus osas kajastavad neis punktides määratud summad karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte kohaselt ja kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 3 asjaomasele ettevõtjale individuaalselt süüks pandud rikkumise raskust ja kestust. Sellega seoses on Euroopa Kohus selgitanud, et nii selle põhimõtte kui ka õiguskindluse põhimõtte järgimine on üks komisjoni kohustusi, kui ta määrab kindlaks välimist solidaarsussuhet, mille alusel võib ettevõtjat moodustavatelt eri isikutelt nõuda kogu talle määratud trahvi tasumist. ( 46 ) Eristades käesolevas asjas GEA-le, CPA-le ja ACW-le ning GEA-le ja ACW-le solidaarselt määratavaid trahvisummasid, võttis komisjon arvesse asjaolu, et teatud ajavahemikul osales CPA rikkumises ühe teise emaettevõtja tütarettevõtjana, kellega talle määrati solidaarselt eraldi trahv; ( 47 ) nii hoidus komisjon karistuste ja sanktsioonide individuaalsuse põhimõtte rikkumisest, mida Euroopa Kohus talle kohtuotsuses Areva ette heitis. ( 48 ) |
51. |
Hageja seisukoht, et 2009. aasta otsuse artikli 2 punktid 32 ja 31 vastavad GEA, CPA ja ACW keelatud kokkuleppes osalemise ajavahemikele ning neis on osutatud kahele eri trahvile, tuleb seega tagasi lükata. Märgin muide, et selle väite lükkas vähemalt osaliselt tagasi Üldkohus ise, kes nentis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 samamoodi, nagu väidab komisjon oma apellatsioonkaebuses, et „igale [ELTL artikli 101 tähenduses sama ettevõtjat moodustavale] äriühingule määratud trahv ei kajasta mitte nende äriühingute osalemist rikkumises, vaid üksnes maksimumsummat, mida komisjon võib neilt vajaduse korral nõuda ELTL artikli 101 tähenduses ettevõtja osalemise eest rikkumises“. Erinevalt GEA väidetust ei ole seevastu sama selge, kas Üldkohtu arvates on 2009. aasta otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32 osutatud kahele eri trahvile ja kahele eri ettevõtjale. Tundub, et niiviisi tuleks tõlgendada vaidlustatud kohtuotsuse punkte 54 ja 55. Neis põhistuse punktides, mille komisjon on apellatsioonkaebuse esimeses väites vaidlustanud, piirdub Üldkohus aga kahe eri solidaarsussuhte eristamisega. |
52. |
Minu arvates võimaldab eelöeldu ümber lükata ka Üldkohtu arutluskäigu eelduse, nimelt, et 2009. aasta otsuse artikli 2 punktides 31 ja 32 kirjeldatud solidaarsussuhted vastavad sellele, kui pikalt GEA, ACW ja CPA igaüks rikkumises osalesid, ja on seotud selle osalemisega proportsionaalselt kindlaks määratud summadega. Nagu juba öeldud ja nagu väidab komisjon, ei kajasta need punktid nimelt konkreetsete üksuste osalemist rikkumises, vaid nende kuulumist samasse ettevõtjasse ja järelikult seda ulatust, mille piires võib neid lugeda nimetatud summade tasumise eest solidaarselt vastutavaks. |
53. |
ACW trahvi vähendamine avaldab otsest mõju selle üksuse solidaarvastutusele välisest aspektist selles mõttes, et komisjon ei saa temalt nõuda suurema summa tasumist kui tema suhtes kohaldatav 10% ülempiir, kuid ei muuda välisest aspektist teiste äriühingute solidaarvastutust, kes vastutavad jätkuvalt komisjoni ees nende suhtes individuaalselt kohaldatavate määrade piires – pidades silmas nii nende suhtes kohaldatavat 10% ülempiiri kui ka ajavahemikku, mil nad kuulusid samasse rikkumise toime pannud ettevõtjasse. Asjaolu, et GEA peab trahvi ühe osa eest üksi vastutama, tuleneb puhtautomaatselt ACW trahvi vähendamisest ja asjaolust, et need üksused moodustasid kogu rikkumise vältel ühe ettevõtja. |
54. |
Nagu komisjon minu arvates õigesti märgib, ei olnud ta just seetõttu kuidagi kohustatud seda summat, mille võrra ACW trahvi oli vähendatud, või tema vähendatud trahvi mingil erilisel viisil jaotama. Nagu Euroopa Kohus otsuses Siemens täpsustas: kuna trahvi tasumise solidaarvastutuse mõiste liidu õiguses tuleneb otse ettevõtja mõistest, puudutab see üksnes ettevõtjat, mitte aga seda moodustavaid äriühinguid. ( 49 ) Selles kontekstis ei puutu CPA ja GEA olukorra võrdlus asjasse, kuna need äriühingud kuuluvad lahutamatult ühte majandusüksusse ja sellisena määrati neile 2009. aasta otsuses ka karistus. ( 50 ) |
55. |
Eeltoodust lähtuvalt leian, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105–111 õigusnormi, kuna ta pidas komisjoni võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise eest vastutavaks. Järelikult tuleb komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väitega minu arvates nõustuda. |
2. Apellatsioonkaebuse teine väide
a) Vaidlustatud kohtuotsus
56. |
Apellatsioonkaebuse teine väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 119–126 vastu. |
57. |
Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 122 ja 123 tõdes Üldkohus, et 2010. aasta otsuse jõustumise ja teatavakstegemise kuupäeval ei olnud 2009. aasta otsuse artikli 2 punktid 31 ja 32 oma esialgses sõnastuses enam kohaldatavad, kuna need olid 2010. aasta otsusega asendatud, seega ei saanud nende alusel kõnealuste trahvide maksekuupäevi kindlaks määrata. Üldkohus leidis, et „[a]inult 2010. aasta otsuse, mis oli nüüd nende trahvide maksmise kohustuse õiguslik alus, teate kättesaamise kuupäev sai olla sellise tähtaja alguspunktiks“. ( 51 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 märkis Üldkohus, et 2010. aasta otsus on siiski 15. juuli 2015. aasta kohtuotsusega GEA Group vs. komisjon ( 52 ) tühistatud ning järelikult ei saanud see olla õiguslik alus „hageja kohustusele maksta kõnealused trahvid ega nende maksekuupäevade kindlaksmääramiseks“. Järgmiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125, et kuigi tühistamise tagajärjel taastati 2009. aasta otsuse artikli 2 punktide 31 ja 32 esialgne sõnastus, asendati see uuesti vaidlusaluse otsuse artiklist 1 tuleneva sõnastusega. Seega järeldas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et „trahvide maksmise kohustus tuleneb üksnes [vaidlusaluse] otsuse artiklist 1 ja et nende trahvide maksekuupäeva sai kindlaks määrata alles alates selle otsuse teate kättesaamisest“. |
b) Poolte argumendid
58. |
Komisjon on seisukohal, et Üldkohus eksis, pidades trahvi tasumise tähtpäeva kindlaksmääramise aluseks 2009. aasta otsuse artikli 2 punkte 31 ja 32. See kuupäev määrati tegelikult kindlaks 2009. aasta otsuse artikli 2 teises lõigus ja seega ühes teises selle otsuse resolutsiooni punktis. Kui muutmisotsus mõnd otsuse resolutsiooni artiklit või selle osa ei puuduta, on sellel aga jätkuvalt õiguslikud tagajärjed. Komisjoni arvates järeldub sellest, et hageja trahvi tasumise tähtpäeva muutmine 2010. aasta otsuses ( 53 ) ja vaidlusaluses otsuses tuleneb tema kaalutlusõiguslikust valikust, mitte ei johtu automaatselt trahvisummat puudutavate sätete muutmisest. Erinevalt sellest, mis ilmneb vaidlustatud kohtuotsusest, ei võrdu trahvi muutmine selle asendamisega, see tähendab, uue trahvi määramisega. Komisjon otsustas vaidlusaluses otsuses ühtlustada GEA trahvi tasumise tähtpäeva 2010. aasta otsuses ACW-le ja CPA-le määratud tähtpäevaga, et mitte seada GEAd neist äriühingutest halvemasse olukorda. Viimaks märgib komisjon, et Üldkohtu tehtud viga tooks kaasa selle, et kõikide ettevõtja üksuste poolt tasumisele kuuluv viivis langeks ära iga kord, kui üheainsa sellise üksuse trahvi muudetakse, ning see võib lisaks komisjoni kaalutlusruumi põhjendamatult piirata kõigil juhtudel, kui osutub vajalikuks trahvi muuta. |
59. |
GEA arvates ei saa komisjon hetke, millest alates hakatakse viivist arvestama, omal äranägemisel määrata kuupäevale, mis on trahvi määramise otsuse teatavakstegemisest varasem. Kuna käesoleval juhul sai endast trahvi määramise otsust kujutada üksnes vaidlusalune otsus – nagu on vaidlustatud kohtuotsuses ka õigesti märgitud –, tegi Üldkohus õige järelduse, et trahvi tasumise tähtpäev ei või olla selle otsuse teatavakstegemise kuupäevast varasem. Lisaks märgib GEA vastupidi komisjoni väidetule, et vaidlusalune otsus mitte lihtsalt ei muutnud 2009. aasta otsuse artikli 2 punkte 31 ja 32, vaid asendas selle ning see asendamine hõlmab kogu trahvi määramist puudutavat resolutsiooni. Lõpuks märgib GEA, et kui muudetakse otsust, millega määratakse trahv sama ettevõtja eri üksustele, langeb viivis ära üksnes neil üksustel, keda see muudatus puudutab, mitte teistel. |
c) Hinnang
60. |
Kuigi põhimõte, millest Üldkohus lähtub ja mille kohaselt ei saa trahvi tasumise tähtpäeva, mille möödumisest hakatakse viivist arvestama, määrata trahvi määramise otsuse teatavakstegemisest varasemale kuupäevale, on iseenesest õige, ei saa minu arvates sama öelda selle kohta, kuidas seda põhimõtet on vaidlustatud kohtuotsuses kohaldatud. |
61. |
Käesoleva ettepaneku punktis 21 esitatud põhjustel olen erinevalt sellest, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–126, seisukohal, et GEA-le, CPA-le ja ACW-le määratud trahvi õiguslik alus on 2009. aasta otsus, mitte hilisemad muutmisotsused. ( 54 ) |
62. |
Pealegi, nagu komisjon õigesti väidab: see, et 2009. aasta otsuse artikli 2 punkte 31 ja 32 muudeti kõigepealt 2010. aasta otsusega ja seejärel vaidlusaluse otsusega, ei muutnud automaatselt artikli 2 viimast lõiku, mille kohaselt „[t]rahvid tasutakse eurodes kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest“. See muutus hõlmas üksnes ACW-le määratud trahvi summat ning GEA, CPA ja ACW väliste solidaarsussuhete uuesti kindlaksmääramist, kuid muudetud trahvi tasumise tähtpäeva see ei mõjutanud. |
63. |
Seejärel otsustas komisjon esmalt 2010. aasta otsuse kohta saadetud teates ning seejärel ka vaidlusaluse otsuse resolutsioonis kõnealust 2009. aasta otsuse artikli 2 viimases lõigus ette nähtud tähtpäeva edasi lükata, määrates selle 10. maile 2010, kuigi ta ei olnud selleks kohustatud. |
64. |
Nüüd võib ehk tekkida küsimus, ega selline otsus ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet teiste sama rikkumise eest karistatud ettevõtjate suhtes, kelle trahvi tasumise tähtpäev jäi erinevalt GEAst, CPAst ja ACWst ikka 2009. aasta otsuse artikli 2 viimases lõigus kindlaks määratud kuupäevale, ning seega küsimus, kas komisjon võib tegelikult – nagu ta väidab – otsuses, millega ta muudab trahvi summat, et järgida ühe karistatava juriidilise isiku suhtes 10% ülempiiri, oma äranägemise järgi trahvi tasumise tähtpäeva muuta. Juba esitatud põhjendustest lähtudes ei arva ma aga, et seda otsust saaks õigusvastaseks pidada Üldkohtu esitatud põhjustel. |
65. |
Eelneva põhjal olen seega arvamusel, et apellatsioonkaebuse teise väitega tuleb nõustuda. |
3. Vahejäreldused
66. |
Mõlemad komisjoni väited on minu arvates põhjendatud ja nendega tuleb nõustuda. Järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada. |
67. |
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Ta võib ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks. Kuna Üldkohus tegi otsuse üksnes neljanda väite ja viienda väite esimese osa kohta, ei luba menetlusstaadium Euroopa Kohtul vaidluse suhtes otsust teha. Seega tuleb kohtuasi Üldkohtusse tagasi suunata. |
V. Kohtukulud
68. |
Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise. Kuna kohtuasi tuleb tagasi Üldkohtusse suunata, tehakse kohtukulude kohta otsus edaspidi. |
VI. Ettepanek
69. |
Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
|
( 1 ) Algkeel: itaalia.
( 2 ) T‑640/16, EU:T:2018:700.
( 3 ) Otsus K(2009) 8682 (lõplik) [EÜ] artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/38589 – Termostabilisaatorid).
( 4 ) T‑45/10, ei avaldata, EU:T:2015:507.
( 5 ) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).
( 6 ) Otsus K(2010) 72 (lõplik), millega muudeti [2009. aasta] otsust.
( 7 ) T‑189/10, EU:T:2015:504.
( 8 ) Otsus C(2016) 3920 final, millega muudetakse 2009. aasta otsust.
( 9 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 51–77.
( 10 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punktid 97–113.
( 11 ) GEA arvutuste kohaselt hakkas määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud aegumistähtaeg kulgema 18. mail 2000, mil rikkumine lõppes, ning arvestades GEA poolt 2009. ja 2010. aasta otsuste peale esitatud hagidest tingitud peatamisi, lõppes see 10. augustil või 3. novembril 2015.
( 12 ) 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce (C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416, punkt 46).
( 13 ) Kuna GEA argumendid kattuvad argumentidega, mille ta esitas Üldkohtule esitatud hagi esimese väite raames, tasub selgitada, et nende argumentide aluseks olevat eeldust – et 2009. aasta otsus ei ole määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt kehtiv otsus – kontrollitakse käesolevas ettepanekus selleks, et vastata GEA esitatud vastuvõetamatuse vastuväitele, ning see ei kujuta endast vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse analüüsi.
( 14 ) See ei tähenda muidugi, et nende tähtaegade kohaldamine ei võiks anda teistsugust tulemust siis, kui trahvi suuruse muutmine tuleneks aegumisnormide kohaldamist mõjutavate parameetrite muutumisest, näiteks kui komisjon tuvastaks hilisemas otsuses, et ühele osalevale üksusele süükspandav rikkumise ajavahemik lõppes varem, mistõttu muutuks varasemaks ka kuupäev, millest alates hakkab selle üksuse jaoks aegumistähtaeg kulgema; vt selle kohta 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Corporación Empresarial de Materiales de Construcción vs. komisjon (T‑250/12, EU:T:2015:749, punktid 46–48).
( 15 ) Selle kohta, kui Üldkohus tühistab komisjoni määratud trahvi summa, vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Corporación Empresarial de Materiales de Construcción vs. komisjon (T‑250/12, EU:T:2015:749, punkt 74). Selle kasuks räägib ka määruse nr 1/2003 artikli 26 lõige 3, mille kohaselt katkestab trahvi esialgset suurust muutev otsus karistuste täitmise aegumistähtaja ega mõjuta seega trahvi määramise õiguse aegumist, vähemalt seni, kuni aegumistähtaegade arvestamise parameetrid jäävad muutmata.
( 16 ) Seda hagi käsitletakse kohtuasjas T‑195/19, mis on praegu Üldkohtu menetluses. Komisjoni taotlusel peatas Üldkohtu viienda koja president kohtuasja kuni käesolevas ettepanekus kõne all oleva apellatsioonkaebuse lahendamiseni.
( 17 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 107.
( 18 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 108.
( 19 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, punkt 109.
( 20 ) T‑122/07–T‑124/07, EU:T:2011:70.
( 21 ) C‑231/11 P–C‑233/11 P, EU:C:2014:256.
( 22 ) C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257.
( 23 ) C‑50/12 P, EU:C:2013:771.
( 24 ) Seoses sellega viitab GEA 19. juuli 2012. aasta kohtuotsusele Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon (C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 59) ja 18. septembri 2014. aasta kohtumäärusele Sasol jt vs. komisjon (T‑541/08 REC, ei avaldata, EU:T:2014:823, punkt 181 jj).
( 25 ) ACW trahvi „vähendamise“ jaotamisest kõneleb Üldkohus lisaks punktile 105 ka punktides 109, 110 ja 111, samas kui üheski põhistuse lõigus ei ole juttu ACW „vähendatud trahvi“ jaotamisest.
( 26 ) Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 109, mille menetluskeelses, tähendab, ingliskeelses versioonis Üldkohus kasutab määrsõna „proportionately“, on vastuolus sellele järgneva punktiga 110, milles kasutatakse hoopis määrsõna „equally“. Kõrvutamine vaidlustatud kohtuotsuse prantsuse versiooniga – kusjuures prantsuse keel on koostamise algkeel, kuigi see ei ole autentne versioon –, mille punktis 110 on sõna „équitablement“ (itaaliakeelses versioonis „equamente“), viib järeldusele, et see sõna on inglise versioonis valesti tõlgitud. Võttes arvesse punkti 110 kui terviku mõtet ja konteksti, saab kõnealust määrsõna minu arvates tõlgendada igal juhul üksnes nii, et silmas on peetud „õiglast jaotamist“, mitte „võrdseteks osadeks jaotamist“. Komisjoni väidetud vastuolu pole seega olemas.
( 27 ) Menetlus, milles see kohtuotsus tehti, puudutas apellatsioonkaebust, mille äriühing Kendrion, kellele oli tema tütarettevõtjaga solidaarselt määratud trahv ELTL artikli 101 rikkumise eest, oli esitanud kohtuotsuse peale, millega Üldkohus lükkas muu hulgas tagasi Kendrioni argumendi, et komisjon rikkus solidaarvastutuse mõistet, määrates talle suurema trahvi kui tema tütarettevõtjale, kelle trahvi vähendati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri kohaldamise tõttu.
( 28 ) Vt kohtuotsus Kendrion, punktid 55–58.
( 29 ) Vt kohtuotsus Kendrion, punkt 55; vt muu hulgas ka 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 56).
( 30 ) Lisaks kohaldas Üldkohus neid põhimõtteid õigesti vaidlustatud kohtuotsuses, punktid 99–101.
( 31 ) Teisiti on seevastu tütarettevõtja vastutust mõjutava vähendamise puhul. Nimelt on Euroopa Kohus selle kohta selgitanud, et olukorras, kus emaettevõtja vastutus tuleneb puhtalt tütarettevõtja vastutusest ja kus emaettevõtjale süüks pandud tegevust ei iseloomusta konkreetselt mingi muu tegur, ei saa emaettevõtja vastutus olla ulatuslikum kui tütarettevõtja oma (vt selle kohta 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus komisjon vs. Tomkins, C‑286/11 P, EU:C:2013:29, punktid 37, 39, 43 ja 49, ning 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total vs. komisjon (C‑597/13 P, EU:C:2015:613, punkt 38).
( 32 ) Vt Üldkohtu otsus Siemens, punkt 153.
( 33 ) Vt Üldkohtu otsus Siemens, punkt 158.
( 34 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 60; vt ka 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon (C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punktid 151–153).
( 35 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 62; 26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Villeroy & Boch vs. komisjon (C‑625/13 P, EU:C:2017:52, punktid 151–153).
( 36 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 68.
( 37 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 38 ) Vt eelkõige 19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Alliance One International ja Standard Commercial Tobacco vs. komisjon (C‑628/10 P ja C‑14/11 P, EU:C:2012:479, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika); 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total vs. komisjon (C‑597/13 P, EU:C:2015:613, punkt 33); 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 48) ning Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 43.
( 39 ) Vt muu hulgas kohtuotsus Areva, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika.
( 40 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 44, ja muu hulgas 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑97/08 P, EU:C:2009:536, punkt 56) ja 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 49).
( 41 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 55.
( 42 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punktid 47–51.
( 43 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 59.
( 44 ) CPA jätkas rikkumises osalemist pärast 17. maid 2000 kuni 26. septembrini 2000, kuid teises majandusüksuses koos Chemson GmbH-ga, kellega solidaarselt mõisteti temalt välja 137606 eurot (vt 2009. aasta otsuse artikli 2 punkt 33).
( 45 ) Märgin, et kohtuotsuse Siemens punktis 51 täpsustas Euroopa Kohus, et komisjon peab trahvisumma kindlaksmääramisel, „kohaldades konkreetsel juhul ettevõtja mõistet, mis on liidu õiguse mõiste, arvestama teatud piirangutega, mis nõuavad, et oleks kohaselt arvesse võetud asjaomase ettevõtja tunnuseid, sellisena nagu ta rikkumise toimepanemise ajal oli“. Vt ka kohtuotsus Areva, punktid 129–133.
( 46 ) Vt kohtuotsus Areva, punktid 126–128.
( 47 ) See ettevõtja on Chemson GmbH, kellega solidaarselt mõisteti CPA-lt välja 137606 eurot; vt 2009. aasta otsuse artikli 2 punkt 33.
( 48 ) Vt kohtuotsus Areva, punkt 129 jj. Käesoleval juhul toimis komisjon tegelikult just nii, nagu on soovitatud selle kohtuotsuse punktis 133.
( 49 ) Vt Euroopa Kohtu otsus Siemens, punkt 57. Vt selle kohta ka 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Total vs. komisjon (C‑597/13 P, EU:C:2015:613, punkt 71), mis puudutab kergendavate asjaolude kohaldamist.
( 50 ) Sellisel võrdlusel oleks mõtet vaid siis, kui võiks asuda seisukohale, et 2009. aasta otsuses määras komisjon kaks eri trahvi kahele eri ettevõtjale. Nagu nägime, tuleb see võimalus minu arvates siiski kõrvale jätta.
( 51 ) Vt vaidlustatud kohtuotsus, põhjendus 123.
( 52 ) T‑189/10, EU:T:2015:504.
( 53 ) Komisjon täpsustab, et sellest, et trahv tuleb tasuda kolme kuu jooksul alates sellest otsusest, teatas ta alles kirjas, millega ta 2010. aasta otsuse ACW-le, CPA-le ja GEA-le teatavaks tegi. Seega ei sisalda 2010. aasta otsus erinevalt vaidlusalusest otsusest eraldi sätet tasumistähtpäeva kohta.
( 54 ) Selle kohta, et trahvisumma muutmine ei tähenda tingimata õiguslikult eraldi trahvi, vt mutatis mutandis14. juuli 1995. aasta kohtuotsus CB vs. komisjon (T‑275/94, EU:T:1995:141, punkt 65), millele komisjon oma apellatsioonkaebuses viitab.