1.

Kas töötajal on õigus tasustatud põhipuhkusele ajavahemiku eest alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni, kui on kindlaks tehtud, et töötaja tööleping öeldi õigusvastaselt üles? Sisuliselt käsitlevad need kaks eelotsusetaotlust sama küsimust ning puudutavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta artikli 7 tõlgendamist. ( 2 )

2.

Need taotlused esitati kahes eraldi kohtuvaidluses, millest esimese pooled on QH ja Varhoven kasatsionen sad na Republika Bulgaria (Bulgaaria kõrgeim kassatsioonikohus) (edaspidi „VKS“) ning teise kohtuasja pooled CV ja tema endine tööandja Iccrea Banca SpA Istituto Centrale del Credito Cooperativo (edaspidi „Iccrea Banca“). Isegi kui käesolevaid eelotsusetaotlusi ei ole menetluse kirjalikus ja suulises osas liidetud, on nende menetluste raames tõstatatud küsimused sarnased. Seega on otstarbekas kahes kohtuasjas teha üks ettepanek.

3.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 31 „Head ja õiglased töötingimused“ on sätestatud:

„1.   Igal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased.

2.   Igal töötajal on õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele tasulisele puhkusele.“

4.

Direktiivi 2003/88 artikkel 7 „Põhipuhkus“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt neljanädalasele tasulisele põhipuhkusele vastavalt niisuguse puhkuse õiguse ja andmise tingimustele, mis on ette nähtud siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega.

2.   Minimaalset tasulist põhipuhkust ei või asendada hüvitisega, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.“

5.

Tööseadustiku (Kodeks na truda) artikli 224 lõige 1 sätestab, et „[t]öölepingu lõppemisel on töötajal õigus nõuda kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse hüvitamist rahas […], kui puhkuse nõue ei ole aegunud.“

6.

Tööseadustiku artikli 354 lõikes 1 on sätestatud, et „töötamise aja hulka arvestatakse lisaks aeg, mille kestel ei olnud töösuhet […], kuna […] töötaja või teenistuja oli töötu töölepingu ülesütlemise tõttu, mis on pädevate asutuste poolt tühiseks tunnistatud, alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni“.

7.

8. aprilli 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 66, millega rakendatakse direktiive 93/104/EÜ ( 3 ) ja 2000/34/EÜ ( 4 ) tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (Decreto legislativo 8 aprile 2003, n. 66, Attuazione delle direttive 93/104/CE e 2000/34/CE concernenti taluni aspetti dell’organizzazione dell’orario di lavoro; GURI nr 87, 14.04.2003), artikli 10 kohaselt ei või tasustatud põhipuhkust asendada vastava hüvitisega kasutamata jäänud puhkuse eest, välja arvatud töösuhte lõpetamise korral.

8.

7. detsembri 2000. aasta riikliku hoiu- ja laenuühistute kollektiivlepingu (Contratto collettivo nazionale di lavoro (CCNL) per le Banche di Credito Cooperativo, Casse Rurali ed Artigiane), mis on ratione temporis kohaldatav, artiklis 52 on sätestatud, et „[õ]igusest puhkusele ei saa loobuda. […] Töösuhte lõppemise korral on töötajale, kellel on osaliselt või tervenisti kasutamata sama kalendriaasta põhipuhkus, mis on […] välja töötatud, ette nähtud kasutamata jäänud puhkusepäevade tasule vastav hüvitis. Töölt puudumise korral vähendatakse ette nähtud põhipuhkuse kestust nii mitme kaheteistkümnendiku võrra, kui mitu tervet kuud on töötaja töölt puudunud […]“.

9.

Sama kollektiivlepingu artikli 53 kohaselt hüvitatakse kalendriaasta jooksul kasutamata jäänud puhkusepäevad ja/või „kaotatud riigipühade“ eest ette nähtud vabad päevad asjaomasel aastal saadud viimase töötasu põhjal.

10.

QH töötas alates 1. septembrist 1985 muusikaõpetajana algkoolis. Koolidirektor otsustas 29. aprillil 2004 selle töösuhte lõpetada. QH esitas selle otsuse peale kaebuse Rayonen sad Plovdivile (Plovdivi rajoonikohus, Bulgaaria) ning töölepingu ülesütlemine tunnistati jõustunud otsusega tühiseks ja hageja ennistati tööle.

11.

Koolidirektor lõpetas 13. novembri 2008. aasta otsusega QH teenistussuhte uuesti, kuid seda töölepingu ülesütlemist QH ei vaidlustanud.

12.

QH esitas 1. juulil 2009 kooli vastu Rayonen sad Plovdivile (Plovdivi rajoonikohus) hagi, milles ta esitas nõude saada 7125 Bulgaaria leevi (ligikaudu 3641 eurot) suurust hüvitist 285 päeva pikkuse kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest, nimelt 57 päeva eest igal aastal ajavahemikus 30. aprillist 2004 kuni 30. novembrini 2008. Lisaks nõudis ta 1100 leevi (ligikaudu 562 eurot) suurust hüvitist esimese summa hilinenud maksmise eest ajavahemikus 30. novembrist 2008 kuni 1. juulini 2009. Rayonen sad Plovdiv (Plovdivi rajoonikohus) jättis need nõuded 15. aprilli 2010. aasta otsusega rahuldamata.

13.

QH esitas apellatsioonkaebuse Okrazhen sad Plovdivile (Plovdivi regionaalne kohus, Bulgaaria), kes kinnitas 10. veebruari 2011. aasta otsusega esimese astme kohtu otsust osas, milles sellega jäeti rahuldamata hageja nõuded, mis käsitlesid hüvitise maksmist. QH esitas Okrazhen sad Plovdivi (Plovdivi regionaalne kohus) otsuse peale VKSile kassatsioonkaebuse. VKS keeldus 25. oktoobri 2011. aasta määrusega andmast kassatsioonkaebusele menetlusluba.

14.

Mis puudutab põhikohtuasja hageja tõstatatud materiaalõiguslikku küsimust, nimelt, kas töötajal, kellega sõlmitud töölepingu ülesütlemine on tühiseks tunnistatud, on õigus nõuda rahalist hüvitist kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest vastavalt tööseadustiku artikli 224 lõikele 1 ajavahemiku eest alates töölepingu ülesütlemise kuupäevast kuni jõustunud kohtuotsuse alusel tööle ennistamise kuupäevani, leidis VKS, et Okruzhen Sad Plovdivi (Plovdivi regionaalne kohus) antud vastus on kooskõlas VKSi siduva kohtupraktikaga. Vastavalt sellele kohtupraktikale ei tööta töötaja tegelikult töösuhte lõpetamise ja jõustunud kohtuotsusega ülesütlemise tühisuse tuvastamise ning õigusvastaselt töölt vabastatud töötaja tööle ennistamise kuupäeva vahele jääval ajavahemikul. Järelikult ei ole asjaomasel töötajal selle ajavahemiku eest tööseadustiku artikli 224 lõike 1 alusel õigust tasustatud põhipuhkusele.

15.

Seejärel esitas QH eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Rayonen Sad Haskovole (Haskovo rajoonikohus, Bulgaaria) VKSi vastu hagi, mille esemeks oli hüvitis varalise kahju eest, mis tekkis hagejale seetõttu, et VKS pani oma 25. oktoobri 2011. aasta määrusega toime liidu õiguse rikkumise. QH leiab, et lisaks ELTL artikli 267 rikkumisele oleks VKS pidanud kohaldama direktiivi 2003/88 artikli 7 sätteid ja andma talle õiguse saada tasustatud põhipuhkust selle ajavahemiku eest, mil ta ei saanud põhipuhkust kasutada töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu.

16.

Neil asjaoludel, kaheldes, kas VKSi kohtupraktika on kooskõlas direktiivi 2003/88 artikli 7 sätetega, peatas Rayonen Sad Haskovo (Haskovo rajoonikohus) 26. novembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 4. detsembril 2018, menetluse, ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Iccrea Banca töötaja CV tööleping öeldi 11. juulil 2002 kollektiivse koondamise korras üles. CV kaebuse peale tegi Tribunale di Roma (Rooma kohus, Itaalia) korralduse ennistada ta tööle ning CV asus uuesti tööle 6. oktoobril 2003.

18.

13. oktoobri ja 15. novembri 2003. aasta kirjaga ütles Iccrea Banca uuesti CV töölepingu üles; ülesütlemine pidi jõustuma kohe ning sellega vabastati CV kohustusest etteteatamistähtajal tööd teha. Seejärel tunnistati need koondamised lõplike kohtuotsustega õigusvastaseks ning CV ennistati uuesti tööle. CV tööleping öeldi lõplikult üles 17. septembril 2010.

19.

Vahepeal esitas CV Itaalia kohtutele hagi, et saada Iccrea Bancalt rahalist hüvitist 2003. ja 2004. aastal välja teenitud, kuid kasutamata jäänud tasustatud põhipuhkuse ja „kaotatud riigipühade“ eest.

20.

Mis puudutab CV tõstatatud küsimust, siis Corte di appello di Roma (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia) leidis, et väljatöötatud ja kasutamata jäänud puhkuse rahalist hüvitamist ei ole töölepingu ülesütlemise ja tööle ennistamise vahelise ajavahemiku eest ette nähtud, sest hüvitis peab tingimata olema seotud „kasutamata jäänud puhkusega“, millega antud juhul tegemist ei olnud, kuna CV kõnealusel ajavahemikul ei töötanud.

21.

CV esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus). Olles meelde tuletanud direktiivi 2003/88 artikli 7 kohta käivat Euroopa Kohtu praktikat, rõhutas kassatsioonikohus mõningaid asjakohaseid aspekte enda riigisisesest kohtupraktikast, mis puudutab töölepingu ülesütlemist, tööle ennistamist ja õigust rahalisele hüvitisele.

22.

Kuna Corte suprema di cassazionel (kassatsioonikohus) tekkis kahtlus, kas kõnealune kohtupraktika on harta artikliga 31 ja direktiivi 2003/88 artikliga 7 kooskõlas, otsustas ta 27. novembri 2018. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. jaanuaril 2019, menetluse peatada ja esitada järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 ja [harta] artikli 31 lõiget 2 tuleb – ka neid eraldi vaadeldes – tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormid või tavad, mis näevad ette, et kui töötaja ei ole saanud põhipuhkust enne töösuhte lõppemist kasutada tööandja õigusvastase teo tõttu (töölepingu ülesütlemise tõttu, mille liikmesriigi kohus on kohtuotsusega lõplikult tuvastanud, millega kaasneb tagasiulatuv töösuhte taastamine), ei teki tööandja teo ja sellele järgneva ennistamise vahelise ajavahemiku eest õigust väljatöötatud, kuid kasutamata jäänud põhipuhkuse (ja nn „kaotatud riigipühade“, oma laadilt ja funktsioonilt põhipuhkusega samaväärse õigusliku institutsiooni) rahalisele hüvitamisele, on nende liidu sätetega vastuolus?“

23.

Kohtuasjas C‑762/18 esitasid oma kirjalikud seisukohad QH, VKS, Bulgaaria, Itaalia ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuasjas C‑37/19 esitasid kirjalikud seisukohad CV, Iccrea Banca, Itaalia ja Poola valitsus ning komisjon.

24.

Kõik menetlusosalised peale VKSi ja Iccrea Banca esitasid Euroopa Kohtule suulised seisukohad 11. detsembril 2019 peetud kohtuistungil.

25.

Esiteks leiab Bulgaaria valitsus, et Euroopa Kohus ei ole pädev vaatama läbi Rayonen Sad Haskovo (Haskovo rajoonikohus) esitatud küsimusi, kuna hageja tööleping öeldi esimest korda üles 29. aprillil 2004, st enne Bulgaaria Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist 1. jaanuaril 2007. Euroopa Kohus ei ole pädev vastama liikmesriigi kohtu liidu õiguse tõlgendamist puudutavale eelotsuse küsimusele, kui faktilised asjaolud, mille suhtes seda õigust tuleb kohaldada, on toimunud enne selle liikmesriigi ühinemist Euroopa Liiduga.

26.

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu tuleneb akti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse ( 5 ) tehtavate muudatuste kohta artiklist 2, on aluslepingute sätted ning institutsioonide poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid – nagu direktiiv 2003/88 – Bulgaaria suhtes siduvad alates liiduga ühinemise kuupäevast, mistõttu neid kohaldatakse enne ühinemist tekkinud olukordade tulevaste tagajärgede suhtes. ( 6 )

27.

Käesolevas asjas vastab tõele, et esimene vaidlusalune töölepingu ülesütlemine leidis aset enne Bulgaaria liiduga ühinemist. Siiski ei ole vaidlustatud seda, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamine ja tööle ennistamine toimusid pärast kõnealust ühinemist. Erinevalt Bulgaaria valitsuse seisukohast olen ma arvamusel, et esitatud küsimused puudutavad pigem töölepingu ülesütlemise ja sellele järgnenud tööle ennistamise õigusvastasuse õiguslikke tagajärgi, mitte konkreetset töölepingu ülesütlemist. Sellisena on need aspektid ja nende õiguslik toime piisavalt autonoomsed ning puudutavad selgelt ka pärast 2007. aasta jaanuari toimunud sündmusi nii, et need õigustavad Euroopa Kohtu pädevust käesolevas kohtuasjas. ( 7 )

28.

Eeltoodust tuleneb, et Bulgaaria valitsuse argumendid, mis on esitatud Euroopa Kohtu pädevuse kohta eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastata, tuleb tagasi lükata. Minu arvates on direktiiv 2003/88 ratione temporis kohaldatav osas, mis puudutab pärast 1. jaanuari 2007 tekkinud õiguslikke tagajärgi.

29.

Teiseks väidavad nii VKS kui ka Bulgaaria valitsus, et hageja ei olnud esimese töölepingu ülesütlemise kuupäeva ja tema tööle ennistamise kuupäeva vahelisel ajavahemikul „töötaja“ direktiivi 2003/88 tähenduses ega kuulunud seega selle direktiivi ega üldiselt liidu õiguse kohaldamisalasse, mistõttu ei ole Euroopa Kohus pädev eelotsuse küsimustele vastama.

30.

See argument tuleb samuti tagasi lükata. Nimelt puudutavad eelotsuse küsimused just õigust tasustatud põhipuhkusele, mis on seotud töötaja ebaseadusliku töölepingu ülesütlemise ja pärast kohtuotsuse tegemist tööle ennistamisega. Teisisõnu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ajavahemikku, mis jääb töötaja õigusvastase töölt vabastamise ja samale töökohale ennistamise vahele, tuleb samastada tegelikult töötatud ajaga tööle ennistatud töötaja tasustatud põhipuhkuse õiguse kindlaksmääramisel või mitte. Kuna õigus tasustatud põhipuhkusele on ette nähtud direktiivis 2003/88, kuulub see Euroopa Kohtu tõlgendamispädevusse.

31.

Oma menetlusdokumentides väitis Itaalia valitsus, et Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) esitatud küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks faktilise konteksti puudulikkuse tõttu ja selle tõttu, et puuduvad viited asjakohastele riigisisestele õigusaktidele või tavadele.

32.

Kõigepealt tuleb meenutada, et kuigi Euroopa Kohtu ülesanne ei ole ELTL artikli 267 raames otsustada, kas riigisisene õigusnorm on liidu õigusega kooskõlas, ega tõlgendada riigisiseseid õigus- või haldusnorme, võib ta siiski anda liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad viimasel seda kooskõla hinnata, et lahendada tema menetluses olev kohtuasi. ( 8 )

33.

Sellega seoses piisab, kui märkida, et kuigi on tõsi, et kõikide eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetletava kassatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väidete selgitused võivad tekitada segadust, määratleb Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) siiski selgelt eelotsuse küsimusega seotud väite ja asjaolud, mille pinnalt küsimus tekib. Lisaks määrab eelotsusetaotluse esitanud kohus täpselt kindlaks liidu õigusaktid, mille tõlgendamine on vajalik, ja liikmesriigi kohtupraktika, mis võib nende aktidega vastuolus olla.

34.

Seega nähtub nendest eelotsusetaotluse aspektidest selgelt, et vastus esitatud küsimusele on tarvilik eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuvaidluse lahendamiseks ning on järelikult vastuvõetav.

35.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid ja/või kohtupraktika, mille kohaselt töötajal, kelle tööleping on õigusvastaselt üles öeldud ja kes on hiljem kohtuotsusega töökohale ennistatud, ei ole õigust tasustatud põhipuhkusele ajavahemikul töölepingu ülesütlemise kuupäevast tööle ennistamise kuupäevani.

36.

Raamistik, milles direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 1 tõlgendada tuleb, on nüüd selgelt välja kujunenud.

37.

Esiteks on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõike 1 sõnastusest selge, et igal töötajal on õigus vähemalt neljanädalasele tasustatud põhipuhkusele – õigus, mida tuleb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt pidada liidu sotsiaalõiguse olulise tähtsusega põhimõtteks. ( 9 ) Tuleb ka märkida, et iga töötaja õigus tasustatud põhipuhkusele kui liidu sotsiaalõiguse oluline põhimõte, mis peegeldub direktiivi 93/104 artiklis 7 ja direktiivi 2003/88 artiklis 7, on sõnaselgelt ette nähtud harta artikli 31 lõikes 2. ( 10 ) Sellest järeldub seega, et õigust tasustatud põhipuhkusele ei tohiks tõlgendada kitsalt. ( 11 )

38.

Teiseks on kohane meeles pidada direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 igale töötajale antud õiguse tasustatud põhipuhkusele eesmärki, milleks on võimaldada töötajale puhkust tema töölepingust tulenevate ülesannete täitmisest ning anda talle aega lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks. ( 12 ) See eesmärk, mis eristab õigust tasustatud põhipuhkusele muid eesmärke teenivatest teist liiki puhkustest, lähtub siiski eeldusest, et töötaja on arvestusperioodil tegelikult töötanud. ( 13 )

39.

Nimelt, nagu Euroopa Kohus on 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Dicu (C‑12/17, EU:C:2018:799) täpsustanud, „[e]eldab [e]esmärk võimaldada töötajale puhkust nimelt, et see töötaja on täitnud tööülesandeid, mistõttu tuleb talle direktiivis 2003/88 ette nähtud ohutuse ja tervise kaitse tagamiseks anda aega puhkamiseks, lõõgastumiseks ja huvialadega tegelemiseks. Seetõttu tuleb tasustatud põhipuhkuse kestus üldjuhul kindlaks määrata lähtuvalt ajast, mille jooksul on töölepingu alusel tegelikult töötatud.“ ( 14 )

40.

Kolmandaks on sellegipoolest selge – kasutades kohtujurist Mengozzi sõnastust –, et teatud konkreetsetes olukordades „näi[b] Euroopa Kohus murdvat lahutamatuna tundunud seose ühelt poolt tegeliku töö tegemise ja teiselt poolt õiguse tasustatud põhipuhkusele vahel.“ ( 15 )

41.

See seos on katkenud seetõttu, et Euroopa Kohus tunnustas töötaja tahtest sisuliselt sõltumatuid asjaolusid, mille puhul ei saa liikmesriik õigust tasustatud põhipuhkusele seada sõltuvusse tingimusest, et töötaja on tegelikult töötanud. Näidete hulka kuuluvad seni haiguspuhkus ( 16 ) ja lapsehoolduspuhkus. ( 17 ) See kohtupraktika ei ole seevastu kohaldatav sellise töötaja olukorras, kes kasutas arvestusperioodil vanemapuhkust, ( 18 ) ega töötajale, kelle töökohustuste täitmine (samuti tööandja kohustus neile palka maksta) on peatatud 100% lühendatud tööaja põhimõtte rakendamise tõttu (Kurzarbeit Null). ( 19 )

42.

Vastamaks Rayonen Sad Haskovo (Haskovo rajoonikohus) esitatud esimesele küsimusele, tuleb sellega seoses niisiis kindlaks teha, kas sellise töötaja olukord, kes ei saanud töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu töötada ja kes hiljem kohtuotsusega töökohale ennistati, „erineb põhimõtteliselt“ ( 20 ) olukorrast, kus töötaja on töövõimetu haiguse või lapsehoolduspuhkuse tõttu.

43.

Võttes arvesse kriteeriume, mis on nõutavad arvestusperioodil tegelikult töötamise erandi tegemise tingimuste täitmiseks, et oleks võimalik tasustatud põhipuhkust kasutada, ei arva ma, et põhikohtuasjas vaidluse all olev olukord erineb põhimõtteliselt haiguspuhkusest või lapsehoolduspuhkusest.

44.

Käesolevas ettepanekus esitatud kohtupraktika põhjal võib tõepoolest järeldada, et selle erandi kohaldamise peamised kriteeriumid on esiteks, et töölt puudumine on ettearvamatu, ( 21 ) ja teiseks, et see on töötaja tahtest sõltumatu. ( 22 ) Teisisõnu iseloomustab neid olukordi see, et need vastavad füüsilisele või psüühilisele seisundile, mida talutakse. ( 23 )

45.

Viimast kriteeriumi on kasutatud sõnaselgelt ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 24. juuni 1970. aasta konventsiooni nr 132 tasulise põhipuhkuse kohta muudetud redaktsiooni artikli 5 lõikes 4 töölt puudumiste kohta, mis „tuleb arvata tööaja hulka“. Nagu on aga märgitud direktiivi 2003/88 põhjenduses 6 ja nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, tuleb selle direktiivi tõlgendamisel arvesse võtta ka kõnealuse konventsiooni põhimõtteid. ( 24 )

46.

Lisaks iseloomustavad olukordi, kus erandit tunnustatakse, ka töötajal tekkinud teatud füüsilised või psüühilised takistused ( 25 ) või vajadus kaitsta erilist bioloogilist suhet. ( 26 )

47.

Mulle näib, et kõik need kriteeriumid on täidetud olukorras, kus töötaja tööleping öeldi üles õigusvastaselt, kuid ennistati pärast kohtuotsusega töökohale. Sellises olukorras olev töötaja ei ole tõepoolest saanud täita oma töökohustusi põhjusel, mis ei olnud ettearvatav ja tema tahtest sõltumatu.

48.

Põhimõttelisest aspektist ei näi õiglasena, et töötaja, kellele ei antud võimalust töölepingu ülesütlemise perioodil töötada tegude tõttu, mis on oma määratluse poolest tööandja rikkumised, peaks selle tulemusel kannatama. Teisisõnu, juhul kui tööandja poleks toime pannud rikkumist, mis tõi kaasa töötajaga töölepingu ülesütlemise, oleks töötaja asjaomasel ajavahemikul töötanud, ning seetõttu ei tohiks selle tagajärjel seada ohtu tema õigust tasustatud põhipuhkusele. Selles kontekstis on tarvilik meenutada, et tööandja peab tagama, et töötajatele antakse võimalus kasutada oma õigust tasustatud põhipuhkusele. ( 27 )

49.

Lisaksin ka, et nendel asjaoludel ei ole erand kohaldatav tööandjatele, kelle jaoks võib esineda risk, et töötajal kogunevad liiga pikad eemalolekuperioodid, ning kes peavad toime tulema nende ajavahemike põhjustatud raskustega töö korraldamisel. ( 28 )

50.

Esiteks, seda erandit võib kohaldada vaid „konkreetseid asjaolusid arvesse võttes“. ( 29 ) Teiseks peab tööandja, kes ei anna töötajale võimalust oma õigust tasustatud põhipuhkusele kasutada, tagajärgede eest vastutama, kusjuures eeldatakse, et tööandja mis tahes eksimus selles osas ei oma tähtsust. ( 30 ) Peab siiski märkima, et see kehtib ka töötaja suhtes, kelle tööleping on õigusvastaselt üles öeldud. Teatud mõttes ei lubatud sel töötajal tööandja eksimuse tõttu õigel ajal kasutada õigust tasustatud põhipuhkusele.

51.

Neil asjaoludel ei saa seega tõdeda, et tegemist oli „konkreetsete asjaoludega“, mida Euroopa Kohus on oma varasemas kohtupraktikas sõnaselgelt maininud. Vastasel korral ei saa välistada ohtu, et tööandja, kes on töötaja töölepingu õigusvastaselt üles öelnud, võib oma kohustustest vabaneda. Sellist olukorda tuleb siiski vältida. ( 31 )

52.

Erandi selline tõlgendus on kooskõlas ka juba nimetatud põhimõttega, mille kohaselt ei saa põhiõigust tasustatud põhipuhkusele tõlgendada kitsalt. Sellest järeldub, et mis tahes erandit direktiiviga 2003/88 kehtestatud tööaja korralduse alasest Euroopa Liidu süsteemist tuleb tõlgendada nii, et selle kohaldamisala piirdub vaid sellega, mis on rangelt vajalik selleks, et kaitsta erandiga kaitstavaid huve.

53.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes järeldan ma seega, et kui riigisisesed õigusnormid näevad ette, et töötaja, kelle tööleping on õigusvastaselt üles öeldud, tuleb töökohale ennistada, siis on direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikega 1 ja harta artikli 31 lõikega 2 vastuolus liikmesriigi õigusnormid, kohtupraktika või tavad, mille kohaselt sellel töötajal ei ole õigust tasustatud põhipuhkusele alates töölepingu ülesütlemise päevast kuni tööle ennistamise kuupäevani.

54.

Kohtuasjas C‑762/18 esitatud teise küsimusega ja kohtuasjas C‑37/19 esitatud küsimusega soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi sellised õigusnormid, kohtupraktika või tavad, mille kohaselt ei ole töösuhte lõppedes õigust saada hüvitist väljateenitud, kuid kasutamata põhipuhkuse eest olukorras, kus töötaja ei saanud puhkust enne töösuhte lõppemist kasutada töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu, mille liikmesriigi kohus on tuvastatud ning mille osas ta on määranud tagasiulatuvalt töösuhte taastamise, tööandja õigusvastase teo ja hilisema tööle ennistamise vahelise ajavahemiku eest.

55.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigus saada põhipuhkust ainult üks kahest komponendist, mida õigus tasustatud põhipuhkusele kui liidu sotsiaalõiguse oluline põhimõte hõlmab; teine komponent on õigus saada tasu. ( 32 )

56.

Esiteks järeldub sellest, et kui töötaja ei saa enne töösuhte lõpetamist oma põhipuhkuse kasutamise õigust teostada temast sõltumatutel asjaoludel, tuleb talle maksmisele kuuluvat rahalist hüvitist arvestada nii, et see asetaks töötaja olukorda, mis on sarnane olukorraga, milles ta oleks olnud, kui ta oleks töösuhte ajal kõnealust õigust kasutanud. ( 33 ) Euroopa Kohus on juba otsustanud, et õigus rahalisele hüvitisele põhipuhkuse eest, mida ei ole töösuhte lõppedes kasutatud, on „tasustatud“ põhipuhkuse lahutamatu osa. ( 34 )

57.

Teiseks on samuti selge, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõige 2 ei esita rahalise hüvitise nõude tekkimisele muid tingimusi kui see, et ühest küljest on töösuhe lõppenud ning teisest küljest ei ole töötaja kasutanud kogu põhipuhkust, mida tal oli õigus saada töösuhte lõppemise kuupäeval. ( 35 ) Lisaks ei oma direktiivi 2003/88 artikli 7 lõikes 2 sätestatud rahalise hüvitise nõude tekkimisel tähtsust töösuhte lõpetamise põhjus. ( 36 )

58.

Nagu ma juba selgitasin, tuleb esimesele küsimusele vastata, et töötajal, kelle tööleping on õigusvastaselt üles öeldud ja kes hiljem töökohale ennistati, peab olema õigus tasustatud põhipuhkusele ajavahemiku eest alates töölepingu ülesütlemisest kuni tööle ennistamiseni. Sellest järeldub seega, et teisele küsimusele tuleb vastata, et direktiivi 2003/88 artikli 7 lõiget 2 ja harta artikli 31 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, kohtupraktika või tavad, mille kohaselt töösuhte lõppedes keeldutakse maksmast rahalist hüvitist väljateenitud, kuid kasutamata tasustatud põhipuhkuse eest olukorras, kus töötaja ei saanud puhkust enne töösuhte lõppemist kasutada töölepingu õigusvastase ülesütlemise tõttu, mille liikmesriigi kohus on tuvastanud ning mille osas on ta määranud tagasiulatuvalt töösuhte taastamise, tööandja õigusvastase teo ja hilisema tööle ennistamise vahelise ajavahemiku eest.

59.

Kui aga töötaja asus töölepingu õigusvastase ülesütlemise ja esimesele töökohale ennistamise vahelise ajavahemiku jooksul tööle uuele töökohale, siis ei saa ta esimesele tööandjalt nõuda rahalist hüvitist uuel töökohal töötatud ajavahemikule vastava kasutamata põhipuhkuse eest. Neil konkreetsetel asjaoludel tooks esimeselt tööandjalt rahalise hüvitise täies ulatuses saamine kaasa tasustatud põhipuhkusega seotud õiguste kumuleerumise viisil, mis ei kajasta enam tasustatud põhipuhkuse õiguse tegelikku eesmärki.

60.

Lisaks läheks see kaugemale põhimõttest, mille Euroopa Kohus sõnastas näiteks kohtuasjas Dicu, ( 37 ) mille kohaselt ei tohi töötaja õigust tasustatud põhipuhkusele kahjustada sündmuste tõttu, mis ei kuulu sisuliselt tema kontrolli alla. Nii nagu töötaja ei peaks kannatama tööandja õigusvastase teo tõttu, mis seisnes töölepingu ülesütlemises, ei tohiks töötaja sellest ka kasu teenida, saades tasustatud põhipuhkuse eest rahalist hüvitist suuremas ulatuses kui see, millele tal oleks olnud õigus, kui töölepingut ei oleks üles öeldud.

61.

Võib lisada, et neil konkreetsetel asjaoludel oli töötajal võimalus puhata tööst, mida ta oma uue töölepingu alusel pidi tegema, või tal on kokkuvõttes õigus saada uuelt tööandjalt rahalist hüvitist kõnealuse lepingu alusel töötatud ajavahemiku eest.

62.

Sellest tulenevalt teen esitatud põhjendusi arvestades Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rayonen Sad Haskovo (Haskovo rajoonikohus, Bulgaaria) ja Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: