EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62018CC0028

Kohtujurist Szpunari ettepanek, 2.5.2019.
Verein für Konsumenteninformation versus Deutsche Bahn AG.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof.
Eelotsusetaotlus – Tehnilised ja ärilised nõuded eurodes tehtavatele kreedit‑ ja otsekorraldustele – Määrus (EL) nr 260/2012 – Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) – Otsekorraldus – Artikli 9 lõige 2 – Maksete kättesaadavus – Elukoha tingimus.
Kohtuasi C-28/18.

Court reports – general

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2019:358

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 2. mail 2019 ( 1 )

Kohtuasi C‑28/18

Verein für Konsumenteninformation

versus

Deutsche Bahn AG

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EL) nr 260/2012 – Artikli 9 lõige 2 – Tehnilised ja ärilised nõuded eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele – Maksete kättesaadavus – Maksmine SEPA (ühtne euromaksete piirkond) otsekorraldusega – Üldtingimused, mille kohaselt peab maksja elu- või asukoht olema samas liikmesriigis, kus on makse saaja elu- või asukoht

Sissejuhatus

1.

On üldtuntud tõde, et elukohanõudeid on siseturu aluseks olevate põhivabadustega raske ühitada. Põhivabaduste raames on elukohanõuetel põhinevate tõkete kaotamine olnud teatavas mõttes nii liidu seadusandja ( 2 ) kui ka Euroopa Kohtu tegevuse keskmes. Euroopa Kohus on olnud sellega seoses järjekindlalt seisukohal, et riigisisesed normid, mille alusel toimub elukohal põhinev eristamine, võivad seada halvemasse olukorda peamiselt teiste liikmesriikide kodanikud, kuna mitteresidendid on enamasti mittekodanikud. ( 3 ) Arvestades, et põhivabadustega tegeletakse eeskätt liikmesriikides, puudutavad Euroopa Kohtu menetletavad kohtuasjad peamiselt riiklikke meetmeid, millega kehtestatakse (riigisisesed) elukohanõuded.

2.

Palju vähem on teada juhtumitest, kus eraõiguslik isik nõuab, et teine eraõiguslik isik elaks kindlaksmääratud kohas. ELi õigus on selles suhtes ebaselge. Kas on seaduslik, et paljudel juhtudel on kliendil, kes ei ela samas liikmesriigis, kus asub pank, peaaegu võimatu saada pangast hüpoteeklaenu? Kas kindlustusandja võib keelduda kindlustuskatte andmisest potentsiaalsele kliendile, kes asub teises liikmesriigis? Vähemalt võhikule on sellised olukorrad siseturu eesmärgiga raskesti ühitatavad. Kui mõnede jaoks on sellised tavad vastuolus siseturuga, „mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele“, ( 4 ) juhivad teised tähelepanu avaliku ja erasektori üksuste tegevuse väidetavale põhimõttelisele erinevusele ning asjaolule, et nende aluseks oleva loogika kohaselt pidid vähemalt algselt avaliku sektori tegevust reguleerima põhivabadused ja erasektori tegevust konkurentsiõiguse sätted. Ülejäänud osas pidi „turg“ ise asjad paika panema.

3.

Käesoleva ettepaneku eesmärk ei ole selle põhimõttelise vaidluse lahenduse väljapakkumine. ( 5 ) Piisab, kui öelda, et paljudel juhtudel on „turg“ kahe eraõigusliku isiku vahelistes „horisontaalsetes“ olukordades selgelt hätta jäänud, mistõttu liidu seadusandja on tegutsema asunud ja eraautonoomiat piiranud. ( 6 ) Hea näide selle kohta on rändlustasude reguleerimine ELis. ( 7 ) Selles küsimuses sekkus liidu seadusandja ebavõrdses suhtes olevate isikute – ühelt poolt telefoniettevõtted, teiselt poolt tarbijad – vahelisse suhtesse ja rakendas horisontaalsete olukordade suhtes otse klassikalisi siseturuvahendeid, näiteks mittediskrimineerimise põhimõtet. ( 8 )

4.

Veel üks näide ELi seadusandlikust sekkumisest on käesolev juhtum: piiriülesed maksed Euroopa Liidus. Selleks võttis nõukogu 29. detsembril 2001 – vahetult enne euro pangatähtede ja müntide seaduslikuks maksevahendiks saamist ( 9 ) – vastu välismakseid käsitleva määruse (EÜ) nr 2560/2001, ( 10 ) mis tunnistati kehtetuks määrusega (EÜ) nr 924/2009. ( 11 ) Hiljem võttis liidu seadusandja vastu määruse (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded. ( 12 ) Käesolevas menetluses on kõne all selle viimase määruse tõlgendamine.

5.

Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) soovib teada, kas Saksa raudteeveo-ettevõtja Deutsche Bahn Aktiengesellschaft (edaspidi „Deutsche Bahn“) võib otsekorraldusega maksta soovivatelt klientidelt nõuda, et nende elukoht oleks Saksamaal.

6.

Mina väidan käesolevas ettepanekus, et sellele tuleks vastata eitavalt. Minu peamise väite võib kokku võtta järgmiselt: äriühing ei pea pakkuma klientidele otsekorraldusega maksmise võimalust. Kui see võimalus on siiski loodud, tuleb seda pakkuda mittediskrimineerival viisil.

Õiguslik raamistik

7.

Määruse nr 260/2012 artikkel 1 „Reguleerimisese ja -ala“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesoleva määrusega sätestatakse liidusiseste eurodes tehtavate kreedit- ja otsekorralduste eeskirjad, mida kohaldatakse juhul, kui maksja makseteenuse pakkuja ning makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus või kui ainus maksetehingus osalev makseteenuse pakkuja asub liidus.

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste tehingute suhtes:

a)

makseteenuse pakkujate, sealhulgas nende agentide või filiaalide vahel ja siseselt oma arvel tehtavad maksetehingud;

b)

suurmaksete arveldussüsteemide kaudu töödeldud ja arveldatud maksetehingud, välja arvatud otsekorraldused, mille puhul maksja ei ole selgelt taotlenud seda, et makse liiguks suurmaksete arveldussüsteemi kaudu;

c)

maksetehingud, mis tehakse maksekaardi või samalaadse abivahendiga, sealhulgas sularaha väljavõtmine, välja arvatud juhul, kui maksekaarti või samalaadset abivahendit kasutatakse üksnes vajaliku teabe saamiseks, et teha vahetult kreedit- või otsekorraldus BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt;

d)

mis tahes telekommunikatsiooni-, digitaal- või IT-seadme abil tehtavad maksetehingud, kui nende maksetehingute tulemuseks ei ole kreedit- või otsekorraldus, mis tehakse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt;

e)

rahasiirdetehingud direktiivi 2007/64/EÜ[ ( 13 )] artikli 4 punkti 13 tähenduses;

f)

maksetehingud, millega kantakse üle e-raha Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/110/EÜ (mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet)[ ( 14 )] artikli 2 punkti 2 tähenduses, välja arvatud juhul, kui sellised tehingud toovad kaasa kreedit- või otsekorralduse BBANi või IBANi tunnusega maksekontole ja maksekontolt.

3.   Kui makseskeemid põhinevad kreedit- või otsekorralduste abil tehtavatel maksetehingutel, kuid nad sisaldavad lisaks vabatahtlikke lisaelemente või teenuseid, kohaldatakse käesolevat määrust ainult aluseks olevate kreedit- ja otsekorralduste suhtes.“

8.

Määruse nr 260/2012 artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„kreeditkorraldus“ – riigisisene või piiriülene makseteenus, millega makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehingu või järjestikuste maksetehingutega maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel;

2)

„otsekorraldus“ – riigisisene või piiriülene makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja volituse alusel;

3)

„maksja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes on maksekonto haldaja ja kes on lubanud teha maksekäsundi sellelt maksekontolt või, kui maksja maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik, kes teeb maksekäsundi makse saaja maksekontole;

4)

„makse saaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on maksetehinguga ette nähtud ülekantava raha saaja;

5)

„maksekonto“ – ühe või mitme makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute tegemiseks;

[…]

21)

„volitus“ – maksja nõusoleku ja antud volituse väljendus makse saajale ja (otse või kaudselt makse saaja kaudu) maksja makseteenuse pakkujale, millega makse saajal lubatakse esitada nõue teatava summa ulatuses nõude täitmiseks, debiteerides maksja kindlaks määratud maksekontot, ning millega maksja makseteenuse pakkujal lubatakse vastavad juhised täita;

[…]

26)

„piiriülene maksetehing“ – maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad eri liikmesriikides;

27)

„riigisisene maksetehing“ – maksetehing, mis on algatatud maksja või makse saaja poolt ning mille korral maksja makseteenuse pakkuja ja makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad samas liikmesriigis;

[…]“.

9.

Määruse nr 260/2012 artiklis 3 „Juurdepääs“ on ette nähtud:

„1.   Makse saaja makseteenuse pakkuja, kes on juurdepääsetav riigisiseste kreeditkorralduste tegemiseks makseskeemi raames, on kooskõlas kogu liitu hõlmava makseskeemi eeskirjadega juurdepääsetav ka selliste kreeditkorralduste tegemiseks, mille maksja on algatanud mis tahes liikmesriigis asuva makseteenuse pakkuja vahendusel.

2.   Maksja makseteenuse pakkuja, kes on juurdepääsetav riigisiseste otsekorralduste täitmiseks makseskeemi raames, on kooskõlas kogu liitu hõlmava makseskeemi eeskirjadega juurdepääsetav ka selliste otsekorralduste täitmiseks, mille makse saaja on algatanud mis tahes liikmesriigis asuva makseteenuse pakkuja vahendusel.

3.   Lõiget 2 kohaldatakse ainult nende otsekorralduste suhtes, mis on tarbijatele makseskeemi raames maksjatena kättesaadavad.“

10.

Määruse nr 260/2012 artiklis 9 „Maksete kättesaadavus“ on sätestatud:

„1.   Maksja, kes teeb kreeditkorralduse makse saajale, kellel on liidus asuv maksekonto, ei täpsusta, millises liikmesriigis see maksekonto peab asuma, kui sellele maksekontole on juurdepääs vastavalt artiklile 3.

2.   Makse saaja, kes nõustub kreeditkorraldusega või kasutab otsekorraldust raha saamiseks maksjalt, kelle maksekonto asub liidus, ei täpsusta, millises liikmesriigis see maksekonto peab asuma, kui sellele maksekontole on juurdepääs vastavalt artiklile 3.“

11.

Direktiivi (EL) 2015/2366 ( 15 ) artikli 77 „Makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute tagasimaksete taotlused“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et maksja saab taotleda artiklis 76 osutatud autoriseeritud ja makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingu tagasimaksmist ning teha seda kaheksa nädala jooksul alates rahaliste vahendite debiteerimise kuupäevast.“

12.

Määruse (EL) 2018/302 ( 16 ), kehtib alates 3. detsembrist 2018, artiklis 5 „Diskrimineerimiskeeld seoses maksetega“ on sätestatud:

„1.   Kaupleja ei või tema poolt aktsepteeritud maksevahendite ulatuses kohaldada erinevaid maksetehingu tingimusi, lähtudes kliendi kodakondsusest, elukohast, asukohast, maksekonto asukohast, maksteenuse pakkuja asukohast või maksevahendi väljastamise asukohast liidu piires, kui

a)

maksetehing tehakse elektroonilise tehinguna kreeditkorraldusega, otsekorraldusega või kaardipõhise makseinstrumendiga ühe ja sama makselahenduse kaubamärgi ja makseliigi raames;

b)

autentimisnõuded on täidetud direktiivi (EL) 2015/2366 kohaselt ning

c)

maksetehingud tehakse vääringus, mida kaupleja aktsepteerib.

2.   Objektiivselt põhjendatud juhtudel ei piira lõikes 1 sätestatud keeld kaupleja õigust kauba tarnimise või teenuse osutamisega viivitada, kuni kaupleja on saanud kinnituse, et maksetehing on nõuetekohaselt algatatud.

3.   Lõikes 1 sätestatud keeld ei piira kaupleja õigust nõuda tasu sellise kaardipõhise makseinstrumendi kasutamise eest, mille puhul ei ole vahendustasud määruse (EL) 2015/751 ( 17 ) II peatükiga reguleeritud, ja niisuguste makseteenuste eest, millele määrust (EL) nr 260/2012 ei kohaldata, välja arvatud juhul, kui selle liikmesriigi õiguses, mida kaupleja tegevusele kohaldatakse, on kehtestatud keeld või piirang õigusele nõuda tasu makseinstrumentide kasutamise eest vastavalt direktiivi (EL) 2015/2366 artikli 62 lõikele 5. Kõnealused tasud ei tohi ületada otseseid kulusid, mida kaupleja makseinstrumendi kasutamisega seoses kandis.“

Faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus

13.

Põhikohtuasja hagejal Verein für Konsumenteninformationil on Austria õiguse kohaselt õigus esitada hagi tarbijate kaitseks.

14.

Põhikohtuasja kostja Deutsche Bahn on raudteeveo-ettevõtja, kelle asukoht on Saksamaal ja kes muu hulgas pakub Austria klientidele võimalust broneerida rongireise internetis. Ta sõlmib selleks tarbijatega lepingud, mis põhinevad tema veotingimustel. Need tingimused sisaldavad klauslit, mille kohaselt saab internetis broneeritud piletite eest tasuda eelkõige krediitkaardiga, kohese pangaülekandega või ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) otsekorraldusskeemi kaudu, kusjuures viimane võimalus on ette nähtud ainult neile klientidele, kelle elukoht on Saksamaal. Lisaks sellele tuleb SEPA otsekorraldusskeemi aktiveerimiseks anda registreerimise käigus nõusolek maksejõulisuse kontrollimiseks.

15.

Verein für Konsumenteninformation esitas Handelsgericht Wienile (Viini kaubanduskohus, Austria) tegevusest hoidumise hagi, milles ta palus kohtul kohustada Deutsche Bahni hoiduma seda klauslit tarbijalepingutes kasutamast, sest see on vastuolus määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikega 2, kuna tarbijatel on üldjuhul maksekonto oma elukohaliikmesriigis asuvas pangas.

16.

13. juuli 2016. aasta kohtuotsusega rahuldas Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus, Austria) Verein für Konsumenteninformationi nõude Austrias elavate tarbijate osas põhjendusega, et vaidlusalune klausel on vastuolus määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikega 2.

17.

Apellatsioonimenetluses muutis Oberlandesgericht Wien (Viinis asuv liidumaa kõrgeim kohus, Austria) seda kohtuotsust 14. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega ja jättis Verein für Konsumenteninformationi hagi rahuldamata põhjendusega, et kuigi määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 kohaselt peab maksjatel ja makse saajatel olema SEPA otsekorraldusega riigisiseste ja piiriüleste maksete tegemisel ainult üks maksekonto, ei kohusta kõnealune määrus makse saajaid tarbijatega tehtavates äritehingutes konkreetseid SEPA maksevahendeid kõikidel juhtudel aktsepteerima.

18.

Verein für Konsumenteninformationilt selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse saanud Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) on seisukohal, et määruse nr 260/2012 artikli 9 lõiget 2, mis keelab maksjatel ja makse saajatel täpsustada, millises liikmesriigis teise poole konto peab asuma, ei kohaldata makseteenuse pakkujatele, vaid makse saajate ja maksjate vahelisele suhtele ning seega see kaitseb neid. Kuigi on tõsi, et grammatilise tõlgenduse kohaselt keelab see säte kriteeriumina kasutada ainult maksja maksekonto asukohta, siis nõue, et otsekorraldusega maksja peab elama samas liikmesriigis, kus asub makse saaja, võib seda sätet siiski mõjutada, sest maksja konto asub üldjuhul riigis, kus on maksja elukoht.

19.

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) 20. detsembri 2017. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. jaanuaril 2018, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 260/2012 artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et makse saajal keelatakse seada makse tegemist SEPA otsekorraldusskeemis sõltuvusse maksja elukohast liikmesriigis, kus on ka makse saaja elu- või asukoht, kui makse tegemine on lubatud ka muul viisil, näiteks krediitkaardiga?“

20.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja pooled ja Euroopa Komisjon, kes kõik esitasid suulised seisukohad kohtuistungil, mis peeti 30. jaanuaril 2019.

Hinnang

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas määruse nr 260/2012 artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et makse saajal on keelatud seada makse tegemist SEPA otsekorraldusskeemis sõltuvusse maksja elukohast liikmesriigis, kus on ka makse saaja elu- või asukoht.

22.

Verein für Konsumenteninformation leiab, et määruse nr 260/2012 artikli 9 lõige 2 keelab makse saajal seada SEPA otsekorraldusega tehtavate maksetega nõustumise tingimuseks, et maksja elukoht peab olema liikmesriigis, kus on ka makse saaja elu- või asukoht, isegi kui aktsepteeritakse ka muid makseviise, näiteks krediitkaardiga maksmist. Komisjon jagab seda seisukohta.

23.

Deutsche Bahn ei nõustu selle seisukohaga. Ta väidab, et kuigi kõnealuse määruse artikli 9 lõige 2 reguleerib maksja ja makse saaja vahelist suhet, ei näe see ette, et makse saaja peab pakkuma otsekorraldusi või et tal on keelatud nõuda maksjalt otsekorralduste kasutamiseks muude tingimuste täitmist. Eelkõige ei ole selles sättes ette nähtud, et otsekorraldusega maksmist pakkuda sooviv makse saaja oleks kohustatud pakkuma seda kõikidele klientidele või seda üldse mitte pakkuma. Sellest sättest ilmneb, et otsekorraldusskeemi kasutamine eeldab lepingupoolte vastavasisulist kokkulepet. Ainult sel juhul oleks makse saajal keelatud nõuda, et otsekorralduseks kasutatav maksekonto asuks teatavas liikmesriigis.

Määruse nr 260/2012 artikli 9 lõige 2 – makse saaja kohustused

24.

Määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 kohaselt ei täpsusta „[m]akse saaja, kes nõustub kreeditkorraldusega või kasutab otsekorraldust raha saamiseks maksjalt, kelle maksekonto asub liidus, […] millises liikmesriigis see maksekonto peab asuma, kui sellele maksekontole on juurdepääs vastavalt [kõnealuse määruse] artiklile 3“.

25.

Selle sätte põhimõisted on õiguslikult määratletud sama määruse artiklis 2. Seega on kreeditkorraldus makseteenus, millega makseteenuse pakkuja, kelle juures maksja maksekonto asub, krediteerib makse saaja maksekontot maksetehinguga maksja maksekontolt maksja antud juhise alusel. ( 18 ) Otsekorraldus on aga makseteenus, mille eesmärk on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on algatanud makse saaja maksja volituse alusel.

26.

Võib väita, et üksnes määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 sõnastuse põhjal ei saa väita, et Deutsche Bahn oleks tegutsenud õigusvastaselt. Deutsche Bahn ei nõua tegelikult, et tema kliendid, kes soovivad kasutada otsekorraldusskeemi, omaksid maksekontot konkreetses liikmesriigis.

27.

Kuid asi ei ole nii lihtne. Nagu ma väidan, on kõnealuse määruse konteksti ja eesmärke arvestades mõjuvaid põhjuseid, ( 19 ) mis viitavad määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 teistsugusele tõlgendusele.

28.

Määrus nr 260/2012 võeti vastu ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) loomise projekti osana, et luua kogu Euroopa Liidus ühised makseteenused, millega asendatakse eurodes nomineeritud maksete puhul senised riigisisesed makseteenused. Selleks et tagada täielik üleminek kogu ELi hõlmavatele eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele, kehtestati kõnealuse määrusega tehnilised ja ärilised nõuded, mille eesmärk on luua elektrooniliste maksete integreeritud turg, „kus ei tehta vahet riigisisestel ja piiriülestel maksetel“. ( 20 ) Neid nõudeid tuleks kohaldada nii piiriülestele kui ka riigisisestele SEPA-maksetele samadel põhitingimustel ning samade õiguste ja kohustuste alusel, „olenemata nende asukohast liidus“. ( 21 )

29.

Kuigi määruse nr 260/2012 peamine eesmärk on kehtestada kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded, et luua Euroopa Liidus ühised makseteenused, mis tähendab, et see puudutab eelkõige makse saajaid, pööratakse kõnealuses määruses tähelepanu ka maksjatele, täpsemalt teatud määral makse saajate ja maksjate vahelisele suhtele. Seejuures kohaldatakse konkreetselt sellele makse saajate ja maksjate vahelisele suhtele määruse nr 260/2012 artikli 9 lõiget 2, mis kujutab endast kõnealuse määruse ülesehituses midagi muud. ( 22 ) Sellega seoses on kõnealuse määruse preambulis rõhutatud maksjate tõhusa kaitse olulisust, eelkõige otsekorralduste puhul. ( 23 )

30.

On fakt, et Euroopa Liidus vastab isiku elukoht enamikul juhtudel tema maksekonto asukohale. See paistab olevat nii iseenesestmõistetav, et selle kohta ei ole täiendavaid tõendeid vaja. Nõudmine, et maksja elaks teatavas liikmesriigis, on seega samaväärne täpsustamisega, millises liikmesriigis peab asuma maksekonto. Lisaks sellele, nagu Verein für Konsumenteninformation õigesti rõhutab, on tingimus, et tarbija peab otsekorraldusega maksmiseks asuma elama Saksamaale, veelgi tõsisem piirang kui (pelgalt) Saksamaal maksekonto avamise nõue.

31.

Seega näib, et Deutsche Bahni tava on määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikega 2 vastuolus.

32.

Deutsche Bahn tugineb oma tava õigustamiseks siiski kahele argumendile. Esiteks väidab see äriühing, et arvesse tuleks võtta määruse 2018/302 sätteid ja mõtet. Teiseks peab Deutsche Bahn oma tava õigustatuks väidetava vajaduse tõttu kontrollida maksejõulisust. Käsitlen neid kaht argumenti üksteise järel.

Määrus 2018/302

33.

Deutsche Bahn on täiesti teadlik, et määrus 2018/302 ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

34.

Kõnealust määrust kohaldatakse alates 3. detsembrist 2018 ( 24 ) ja seetõttu ei ole see käesoleva menetluse suhtes kohaldatav ratione temporis. Samuti ei kohaldata seda ratione materiae, sest see ei hõlma veoteenuseid, lähtudes selle määruse artikli 1 lõikest 3 koostoimes direktiivi 2006/123 artikli 2 lõike 2 punktiga d. Lisaks sellele tunnistatakse määruse 2018/302 põhjenduses 9, et diskrimineerimine võib aset leida ka seoses transpordivaldkonna teenustega, eriti seoses reisipiletite müügiga. Kõnealuses põhjenduses on sellega seoses osutatud neljale transpordisektori määrusele, millest kolm sisaldavad sätteid, mis välistavad konkreetselt diskrimineerimise kodakondsuse või elukoha alusel, kui on tegemist õigusega kasutada transporti: määrus (EÜ) nr 1008/2008, ( 25 ) määrus (EL) nr 1177/2010 ( 26 ) ja määrus (EL) nr 181/2011. ( 27 ) Mis puudutab neljandat, st määrust (EÜ) nr 1371/2007, ( 28 ) milles käsitletakse rongireisijate õigusi ja kohustusi raudteesektoris, siis selle kohta on määruse 2018/302 põhjenduses 9 märgitud, et „lähiajal on kavas muuta […] määrust (EÜ) nr 1371/2007“.

35.

Deutsche Bahn leiab siiski, et määrust 2018/302 tuleb määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 tõlgendamisel ikkagi arvesse võtta, et vältida vastuolusid ja järjekindlusetust ELi teisese õiguse kohaldamisel.

36.

Deutsche Bahn väidab sellega seoses, et määruse 2018/302 artikkel 5 sisaldab üksikasjalikke eeskirju selle kohta, kas ja millal on diskrimineerimine elukoha alusel lubatud. Vastavalt kõnealuse määruse artikli 5 lõikele 1 ei kohalda kaupleja tema poolt aktsepteeritud maksevahendite ulatuses erinevaid maksetehingu tingimusi, lähtudes muu hulgas ( 29 ) kliendi elukohast, kui maksetehing tehakse elektroonilise tehinguna kreeditkorraldusega, otsekorraldusega või kaardipõhise makseinstrumendiga ühe ja sama makselahenduse kaubamärgi ja makseliigi raames ( 30 ) ning autentimisnõuded on täidetud direktiivi 2015/2366 kohaselt. ( 31 ) Deutsche Bahn väidab, et käesoleval juhul ei ole täidetud just need autentimisnõuded, ( 32 ) mis tähendab, et diskrimineerimine elukoha alusel on võimalik.

37.

Deutsche Bahn on seisukohal, et kuna käesoleval juhul – kui see näiliselt kuuluks määruse 2018/302 kohaldamisalasse – on selle määruse artikli 5 kohaselt võimalik diskrimineerimine elukoha alusel, peaks selline diskrimineerimine olema võimalik ka määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 alusel. Seetõttu peaks Euroopa Kohus tõlgendama määruse nr 260/2012 artikli 9 lõiget 2 nii, et see lubab diskrimineerimist elukoha alusel.

38.

Viide määrusele 2018/302 ja võimalikud negatiivsed analoogiad selle alusel ei ole minu arvates käesoleval juhul veenvad. ( 33 )

39.

Määrus 2018/302 on näide õigusaktist, milles liidu seadusandja on konkreetsemalt sätestanud kriteeriumid nende tingimuste kindlaksmääramiseks, mille korral ebavõrdne kohtlemine maksja elukoha alusel on keelatud (või teisisõnu: millal ebavõrdne kohtlemine lubatud). Selline standard kehtib ainult määruse 2018/302 kohaldamisala piires. See on seotud geoblokeeringu iseärasustega, mis on täiesti erinevad otsekorralduse omadest. Kui liidu seadusandja soovib kehtestada samad standardid määruse nr 260/2012 kohaldamisalasse kuuluvate SEPA otsekorralduste suhtes, võib ta seda teha. Ent kuna kõnealuses määruses puudub selge ristviide muudele õigusaktidele, nagu määrusele 2018/302, on mõisteid minu arvates raske „ristata“, eriti kuna tegemist on kahe eraõigusliku isiku vahelise horisontaalse suhtega. Sellises olukorras on eeldus, et liidu seadusandja on kõiki huve juba arvesse võtnud ja kalibreerinud, veelgi tugevam ega ole põhjust seda kahtluse alla seada.

40.

Järelikult ei tohiks seega määrust 2018/302 erinevalt Deutsche Bahni väitest määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 tõlgendamisel arvesse võtta. Viited määrusele 2018/302 ja väidetavad analoogiad sellega tekitavad rohkem segadust, kui need veenavad.

Erandid makse saaja kohustustest

41.

Lõpetuseks käsitleksin küsimust, kas määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikega 2 tagatud maksevabaduse piiramine võib olla põhjendatud, ehk teisisõnu, kas ettevõtjal on võimalik määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 nõuetest kõrvale kalduda.

42.

Deutsche Bahn viitab otsekorraldusega seotud kuritarvituste ja maksmata jätmise riskile. See risk on väidetavalt suur, kui klient annab – nagu põhikohtuasjas – SEPA volituse kliendi või makse saaja makseteenuse pakkuja sekkumiseta otse makse saajale. Muude makseviiside korral aktsepteeriks makseteenuse pakkuja kliendi makset makseskeemi kontekstis ainult positiivse makseprognoosi korral. Seevastu otsekorralduse korral peab makse saaja ise hindama riski, et klient ei maksa. Makse saaja täidab pileti väljastamisega esimesena oma kohustused. Sellest tulenevalt kannab makse saaja riski, et maksja jätab maksmata.

43.

Seepärast peab Deutsche Bahn vajalikuks maksejõulisuse kontrollimise võimalust. Selliseid teenuseid pakkuvad äriühingud teevad seda tavaliselt riigipõhiselt. Deutsche Bahn rõhutab, et asjakohast maksejõulisuse kontrolli ei ole lihtsalt võimalik kõikides SEPA riikides samadel tingimustel teha. Nende klientide puhul, kelle elukoht on Austrias, on maksejõulisuse kontroll ligikaudu 15 korda kallim kui klientide puhul, kelle elukoht on Saksamaal. Makse saaja jaoks oleks see oluline majanduslik kulu, kui ta peaks oma arveldussüsteeme ja liideseid sel määral kohandama, et ta saaks maksejõulisust kontrollida kogu SEPA piirkonnas. Neid kulusid silmas pidades oleks otsekorraldusskeem sageli lihtsalt ebamajanduslik ja seda ei saaks enam pakkuda. See ei saanud olla liidu seadusandja tahe.

44.

Deutsche Bahn väidab lisaks, et krediidivõimelisuse kontrolli integreerimine ettevõtja enda korraldatavasse maksemeetodisse ei oleks mõne makse saaja puhul kogu SEPA ulatuses teostatav ega oleks paljudes liikmesriikides äriliselt vastuvõetavatel tingimustel võimalik. Ükski ettevõtja ei annaks krediidivõimelisuse teavet SEPA tasandil. Mõne SEPA liikmesriigi puhul ei oleks kliendi krediidivõimelisuse teavet üldse võimalik saada või oleks võimalik saada ainult osalist teavet. Makse saaja ei saaks seega kohustuste täitmata jätmise riski nende klientide SEPA otsekorralduste puhul piisavalt vähendada ja kui ta peaks pakkuma otsekorraldusega maksmist nendes riikides asuvatele klientidele, kannaks makse saaja teadlikult ettearvamatu suurusega riski. Lisaks sellele erineksid kliendi krediiditeabe hankimise kulud erinevates SEPA riikides makseharjumuste ja/või klientide ootuste erinevuste tõttu märkimisväärselt, mistõttu ei pruugiks otsekorralduste eelistamine odavamatele makseviisidele olla mõnes liikmesriigis kulutõhus.

45.

Kuigi ma mõistan Deutsche Bahni ärilisi argumente, ei saa ma tema arutluskäiguga õiguslikust seisukohast nõustuda.

46.

Õigustust ei leidu ei määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikes 2 ega üheski muus kõnealuse määruse sättes. Selle määruse tekstist võimalike õigustuste väljalugemine (eeldatavasti vastuolus liidu seadusandja oletatava tahtega, kuna vastasel juhul oleks ta selle küsimusega tegelenud) ei ole see, mida ma Euroopa Kohtule soovitaksin.

47.

Ma leian jällegi, et maksjate ja makse saajate eri huvisid otsekorraldusega maksmisel on määruse nr 260/2012 artikli 9 lõikes 2 arvesse võetud. See säte ei näe mingil viisil ette erandeid. Liidu seadusandja on oma töö teinud ja ta võib soovi korral sätteid muuta, näiteks kui need ei toimi.

48.

Kõnealust elukohanõuet ei saa iseenesest õigustada sellega, et äritegevuses puudub võlgnike andmete ja krediidivõimelisuse hindamise siseturg. Pealegi on selline arutluskäik nelja vabaduse kontekstis ohtlikult lähedal puhtmajanduslikule argumendile. See argument ei saa olla tulemuslik. Nagu on hästi teada, ei või liikmesriigid tugineda puhtmajanduslikele argumentidele kui ülekaalukatele avaliku huviga seotud põhjustele. Võib väita, et horisontaalsete olukordade puhul ei ole tegemist avalike huvidega, samas kui erahuvid kalduvad olema majandusliku iseloomuga. Pelk väide, et võlgnike andmete puhul siseturg puudub, ei ole siiski piisav.

49.

On tõsi, et võib leiduda äriühinguid, kes makse saajatena eelistavad ärilistel või muudel põhjustel mitte pakkuda maksjatele otsekorraldusega maksmise võimalust. See on määruse nr 260/2012 artikli 9 lõike 2 kohaselt täiesti õiguspärane. Seda sätet kohaldatakse ainult siis, kui on otsustatud otsekorraldusi aktsepteerida. Sel juhul ei tohi esineda diskrimineerimist. Kui tulemuseks on see, et diskrimineerivate maksevormide pakkumise asemel otsustab makse saaja konkreetset maksevormi üldse mitte pakkuda, on see majanduslik tegelikkus, millega tuleb leppida.

Ettepanek

50.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberster Gerichtshofi (Austria kõrgeim üldkohus) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määruse (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 248/2014), artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et makse saajal on keelatud seada makse tegemist ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) otsekorraldusskeemis sõltuvusse maksja elukohast liikmesriigis, kus on ka makse saaja elu- või asukoht.


( 1 ) Algkeel: inglise.

( 2 ) Vt nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) artiklid 20 ja 21.

( 3 ) Vt nt 7. mai 1998. aasta kohtuotsus Clean Car Autoservice (C‑350/96, EU:C:1998:205, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 4 ) Vt ELTL artikli 26 lõige 2.

( 5 ) Tõde on kindlasti kuskil vahepeal.

( 6 ) Eraautonoomia ja ELi õiguse kohta vt Leczykiewicz, D., Weatherill, St., „Private Law Relationships in EU Law“, Leczykiewicz, D., Weatherill, St. (toim), The Involvement of EU Law in Private Law Relationships, Hart Publishing, Oxford ja Portland, Oregon, 2013, lk 1–8, vt lk 3–5.

( 7 ) Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT 2012, L 172, lk 10).

( 8 ) On selge, et EL on mitmesuguseid eraõiguse aspekte, st määratluse järgi horisontaalseid olukordi (nt kaubandusagendid, tootevastutus, kindlustus ja tarbijakaitse üldisemalt) õigusaktidega ka ühtlustanud. Kuigi ka siin võib lõpptulemus olla siseturu rajamine (vt üksikasjalikult Müller-Graff, P.-Chr., „Allgemeines Gemeinschaftsprirecht“, Gebauer, M. ja Teichmann, Chr. (toim), Europäisches Privat- und Unternehmensrecht (Enzyklopädie Europaarecht, Band 6), Notos, Baden-Baden, 2014, lk 69–151, punkt 43 jj), ei ole kasutatud vahendid samad. Sellistel juhtudel teeb seadusandja rohkem, kui kannab lihtsalt üle samad mõisted, mida tavaliselt kasutatakse põhivabaduste raames.

( 9 ) 1. jaanuar 2002.

( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 2001. aasta määrus eurodes tehtavate välismaksete kohta (EÜT 2001, L 344, lk 13).

( 11 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT 2009, L 266, lk 11).

( 12 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT 2012, L 94, lk 22), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 248/2014 (ELT 2014, L 84, lk 1) (edaspidi „määrus nr 260/2012“).

( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiv makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1).

( 14 ) ELT 2009, L 267, lk 7.

( 15 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2015, L 337, lk 35).

( 16 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT 2018, L 601, lk 1).

( 17 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT 2015, L 123, lk 1).

( 18 ) Vt määruse nr 260/2016 artikli 2 lõige 1.

( 19 ) Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on, sealhulgas õigusakti arengut, vt nt 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Egenberger (C‑414/16, EU:C:2018:257, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 20 ) Vt määruse nr 260/2012 põhjendus 1.

( 21 ) Vt määruse nr 260/2012 põhjendus 1.

( 22 ) Üks Saksamaa liidumaa kõrgeim üldkohus on isegi nimetanud seda sätet tarbijaid kaitsvaks. Vt Oberlandesgericht Karlsruhe, 20. aprill 2018, 4 U 120/17, punkt 10 jj, MultiMedia und Recht (MMR), 2018, lk 611.

( 23 ) Vt määruse nr 260/2012 põhjendus 32, mis viitab samuti „kõrgetasemelisele tarbijakaitsele“.

( 24 ) Vt määruse 2018/302 artikli 11 lõige 1.

( 25 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT 2008, L 293, lk 3). Vt artikli 23 lõige 2: „Ilma et see piiraks artikli 16 lõike 1 kohaldamist, on asutamislepingut kohaldava liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast algavate lennuteenuste piletihinnad ja tariifid üldsusele kättesaadavad ilma tarbijat diskrimineerimata tema päritolu või elukoha alusel või lennuettevõtja esindaja või muu piletimüüja asukoha alusel ühenduses“. Kohtujuristi kursiiv.

( 26 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2010, L 334, lk 1). Vt artikli 4 lõige 2: „Ilma et see piiraks sotsiaaltariife, pakutakse vedajate või piletimüüjate poolt kohaldatavaid lepingutingimusi ja tariife avalikkusele, diskrimineerimata lõpptarbijat otseselt või kaudselt tema kodakondsuse alusel või vedaja või piletimüüja asutamiskoha alusel liidus“.

( 27 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus, mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2011, L 55, lk 1). Vt artikli 4 lõige 2: „Ilma et see piiraks sotsiaaltariife, pakutakse vedaja kohaldatavaid lepingutingimusi ja tariife avalikkusele, diskrimineerimata lõpptarbijat otseselt või kaudselt tema kodakondsuse alusel või vedaja või piletimüüja asutamiskoha alusel liidus“.

( 28 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT 2007, L 315, lk 14).

( 29 ) Samuti kliendi kodakondsusest, asukohast, maksekonto asukohast, makseteenuse pakkuja asukohast või maksevahendi väljastamise asukohast liidu piires.

( 30 ) Punkt a.

( 31 ) Punkt b. Ning kui maksetehingud tehakse vääringus, mida kaupleja aktsepteerib (punkt c).

( 32 ) Vt direktiivi 2015/2366 artikkel 97.

( 33 ) Tuleb rõhutada, et Deutsche Bahni kirjalikke seisukohti arvesse võttes palus Euroopa Kohus oma kodukorra artikli 61 lõike 1 kohaselt, et kohtuistungil osalejad keskenduksid määruse 2018/302 võimalikule asjakohasusele. Vähemalt mina lahkusin kohtuistungilt selge veendumusega, et kõnealusele määrusele ei tule käesoleval juhul tugineda.

Top