–

Eesti valitsus, esindaja: N. Grünberg,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Aquilina ja E. Randvere,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (ELT 2005, L 277, lk 1; parandused ELT 2012, L 206, lk 23), artiklit 72, nõukogu 21. juuni 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT 2005, L 209, lk 1; parandus ELT 2005, L 329, lk 40) artikli 33 lõiget 1, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320), artikli 71 lõiget 1, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549; parandused ELT 2016, L 130, lk 5, parandus ELT 2017, L 327, lk 83,) artiklit 56.

2

Eelotsusetaotlus esitati kohtuvaidluses, mille pooled on mittetulundusühing Järvelaev (edaspidi „Järvelaev“) ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (Eesti) (edaspidi „PRIA“) ning mis puudutab määruses nr 1698/2005 ette nähtud Leader-telje raames Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) kaasfinantseeritud tegevusega seoses Järvelaevale makstud summa tagasinõudmist.

3

Määruse nr 1698/2005 põhjendused 61 ja 62 on sõnastatud järgmiselt:

4

Selle määruse artikkel 2 „Mõisted“ sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

5

Nimetatud määruse artikli 71 „Kulutuste abikõlblikkus“ lõike 3 esimene lõik sätestab:

„Kulutuste abikõlblikkuse eeskirjad sätestatakse riiklikul tasandil vastavalt käesoleva määrusega teatavate maaelu arengu meetmete jaoks sätestatud eritingimustele.“

6

Sama määruse artikkel 72 „Investeeringutega seotud tegevuste kestvus“ näeb ette:

„1.   Ilma et see piiraks asutamisvabadusega ja teenuste osutamisvabadusega seotud eeskirjade kohaldamist asutamislepingu artiklite 43 ja 49 tähenduses, peab liikmesriik tagama, et [investeeringuga seotud tegevuse] puhul säilib EAFRD panus, kui see [tegevus] viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta ei tee läbi olulist muutust, mis: [täpsustatud sõnastus]

2.   Alusetult väljamakstud summad nõutakse tagasi määruse […] nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt.“

7

Määruse nr 1698/2005 artikkel 74 „Liikmesriikide vastutus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võtavad määruse […] nr 1290/2005 artikli 9 lõike 1 kohaselt vastu kõik õigus- ja haldusnormid, et tagada ühenduse finantshuvide tõhus kaitse.

2.   Liikmesriigid määravad iga maaelu arengu programmi jaoks järgmised asutused:

[…]“.

8

Määruse nr 1290/2005 artikkel 33 sätestab:

„1.   Liikmesriigid teostavad maaelu arengu projektides või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise ja hooletuse rahalist korrigeerimist vastava ühenduse rahastamise täieliku või osalise lõpetamise kaudu. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramise laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.

2.   Kui ühenduse vahendid on toetuse saajatele juba välja makstud, nõutakse need tagasi akrediteeritud makseasutuse poolt vastavalt tema tagasinõudmismenetlusele ja kasutatakse uuesti kooskõlas lõike 3 punktiga c.

[…]

10.   Kui komisjon teeb finantskorrigeerimisi, ei mõjuta see liikmesriigi kohustust tagasi nõuda tema enda finantsosaluse raames makstud summasid kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) [(EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339)] artikliga 14.“

9

Komisjoni 15. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad (ELT 2006, L 368, lk 15) artikli 48 lõige 1 sätestab:

„1. Määruse […] nr 1698/2005 artikli 74 lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et kõik maaelu arengu meetmed, mida nad kavatsevad rakendada, on kontrollitavad. Selleks määravad liikmesriigid kindlaks kontrolli korra, mis annab piisava kinnituse selle kohta, et abikõlblikkuse kriteeriumid ja muud kohustused on täidetud.“

10

Määruse nr 1303/2013 artikli 71 „Tegevuste kestvus“ lõige 1 näeb ette:

„Tegevuse puhul, mis hõlmab investeerimist taristusse või tootlikku investeeringut, peab maksma Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidelt saadud toetuse tagasi, kui viie aasta jooksul alates toetusesaajale lõppmakse tegemisest või vajaduse korral riigiabi eeskirjades kehtestatud aja jooksul leiab sellega aset mõni alljärgnev sündmus:

Sellise tegevuse eest alusetult makstud summad peab liikmesriik proportsionaalselt selle ajavahemiku eest, mil nõuded ei ole täidetud, tagasi nõudma.

Liikmesriigid võivad lühendada esimeses lõigus sätestatud tähtaega kolme aastani, kui tegu on VKEde investeeringute säilitamisega või nende loodud töökohtadega.“

11

Selle määruse artikli 152 „Üleminekusätted“ lõige 1 sätestab:

„Käesolev määrus ei mõjuta sellise abi jätkamist või muutmist, sealhulgas täielikku või osalist tühistamist, mille komisjon on kiitnud heaks [nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT 2006, L 210, lk 25)] alusel või mis tahes muude õigusaktide alusel, mida kohaldatakse sellise abi suhtes 31. detsembri 2013. aasta seisuga. Kõnealust määrust või muid õigusakte kohaldatakse pärast 31. detsembrit 2013 sellise abi või asjaomaste tegevuste suhtes kuni nende lõpetamiseni. Käesoleva lõike kohaldamisel hõlmab abi rakenduskavasid ja suurprojekte.“

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487) artikli 88 sõnastus on järgmine:

„Määrus […] nr 1698/2005 tunnistatakse kehtetuks.

Määrust […] nr 1698/2005 kohaldatakse jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heakskiidetud programmide alusel rakendatud tegevuste suhtes.“

13

Määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõige 1 näeb ette:

„Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul [nõuavad] liikmesriigid [toetusesaajalt selle tagasimaksmist] 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise […] ajal makseasutuse võlgnike registrisse.“ [täpsustatud sõnastus]

14

Selle määruse artikli 56 esimene lõik sätestab:

„Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.“

15

Nimetatud määruse artikkel 119 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   [Nõukogu 20. veebruari 1978. aasta määrus (EMÜ) nr 352/78 ühise põllumajanduspoliitika alusel rahastatavate garantiide, deposiitide ja tagatiste ning nende minetamise kohta (EÜT 1978, L 50, lk 1; ELT eriväljaanne 03/03, lk 197), nõukogu 24. jaanuari 1994. aasta määrus (EÜ) nr 165/94, mis käsitleb kaugseire abil toimuva kontrolli ühendusepoolset kaasfinantseerimist ja millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 3508/92, millega kehtestatakse ühenduse teatavate toetuskavade ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (EÜT 1994, L 24, lk 6), nõukogu 15. detsembri 1998. aasta määrus (EÜ) nr 2799/98, millega kehtestatakse põllumajanduse eurol põhinev valuutakord (EÜT 1998, L 349, lk 1; ELT eriväljaanne 03/24, lk 226), nõukogu 17. aprilli 2000. aasta määrus (EÜ) nr 814/2000 ühise põllumajanduspoliitikaga seotud teavitamismeetmete kohta (EÜT 2000, L 100, lk 7; ELT eriväljaanne 03/29, lk 22), määrus nr 1290/2005 ja nõukogu 26. mai 2008. aasta määrus (EÜ) nr 485/2008 Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi rahastamissüsteemi kuuluvate toimingute kontrollimise kohta liikmesriikide poolt (ELT 2008, L 143, lk 1)] tunnistatakse kehtetuks.

Määruse […] nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse siiski jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014.

2.   Viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt III lisas esitatud vastavustabelile.“

16

Määruse nr 1306/2013 artikkel 121 sätestab:

„1.   Käesolev määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

2.   Siiski kohaldatakse:

17

Määruse nr 1306/2013 artikli 119 lõikest 2 ja selle määruse III lisas esitatud vastavustabelist nähtub nende koosmõjus, et viiteid määruse nr 1290/2005 artiklile 33 käsitatakse viidetena määruse nr 1306/2013 artiklitele 54 ja 56.

18

19. novembri 2014. aasta Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (RT I 2014, 3) § 111 lõige 1 sätestab:

„Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi […] määrustes […] nr 1303/2013 ja […] nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.“

19

Nimetatud seaduse § 131 sätestab:

„Enne 2015. aasta 1. jaanuari kehtinud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse alusel antud toetusraha nõutakse tagasi käesolevas seaduses sätestatud alustel ja korras.“

20

Põllumajandusministri 27. septembri 2010. aasta määruse nr 92 „Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (RT I 2010, 71, 538, edaspidi „määrus nr 92“) § 35 lõige 2 sätestab:

„Alates projektitoetuse taotluse esitamisest kuni viie aasta möödumiseni PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest teavitab projektitoetuse taotleja või projektitoetuse saaja viivitamata PRIAt ja kohalikku tegevusgruppi kirjalikult oma postiaadressi ja kontaktandmete muutumisest ning PRIAlt ja kohalikult tegevusgrupilt nõusoleku saamiseks:

[…]“.

21

Selle määruse § 36 lõike 3 punkt 1 näeb ette:

„Projektitoetuse saaja on kohustatud säilitama ja kasutama sihipäraselt projektitoetuse eest soetatud investeeringuobjekti vähemalt viie aasta jooksul arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.“

22

Järvelaev on mittetulundusühing, mille eesmärk on säilitada purjetamistraditsioone Võrtsjärvel (Eesti). See ühing taotles määruses nr 1698/2005 ette nähtud Leader-telje meetme raames antavat toetust kalepurjeka ja selle varustuse soetamiseks.

23

Toetustaotluses märkis Järvelaev, et ta kavatseb pärast purjeka soetamist luua piirkonnas töökohti ja palgata purjeka meeskonna, samuti teavitada PRIAt ja kohalikku tegevusgruppi kõigist muudatustest purjeka kasutamisel. Euroopa Kohtu toimikust nähtub, et kuigi uute töökohtade loomine ei olnud õigusaktidest tulenev nõue, oli see kriteeriumide hulgas, millest lähtudes paigutati taotlused toetuste andmiseks paremusjärjestusse.

24

Taotletud toetus anti Järvelaevale PRIA peadirektori 6. septembri 2011. aasta käskkirjaga.

25

4. detsembril 2014 Järvelaeva juures läbi viidud kontrolli käigus tuvastas PRIA, et Järvelaev on 1. juulil 2014 sõlmitud lepingu alusel andnud toetuse abil soetatud kalepurjeka viieks aastaks üürile ühele teisele mittetulundusühingule, kelleks on mittetulundusühing Kaleselts (edaspidi „Kalaselts“).

26

Neid asjaolusid arvestades nõudis PRIA 27. jaanuari 2015. aasta otsusega Järvelaevalt tegelikult välja makstud toetuse tagasimaksmist, kuna toetust ei olnud kasutatud sihi‑ ja eesmärgipäraselt. PRIA toonitas eriti, et määruse nr 92 § 36 lõike 3 punkti 1 kohaselt oli Järvelaev kohustatud kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti säilitama ja kasutama vähemalt viis aastat arvates viimase toetusosa väljamaksmisest.

27

Järvelaev esitas selle otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 14. aprilli 2015. aasta vaideotsusega rahuldamata.

28

Järvelaev esitas Tartu Halduskohtule (Eesti) kaebuse PRIA 27. jaanuari 2015. aasta otsuse tühistamise nõudes. Järvelaev väitis esiteks, et riigisisene õigus ei näe ette toetuse saaja kohustust kasutada finantseeritud objekti täies ulatuses ise, ning teiseks, et töökohtade loomise eesmärk, mis toetustaotluses ära märgiti, oli kõrvaline võrreldes peamise eesmärgiga, milleks oli purjeka kasutamine maaturismi teenuste arendamiseks ja turustamiseks, mistõttu ei pruukinud see kõrvaleesmärk tingimata realiseeruda. Järvelaev rõhutas ka, et kuna töötajate palkamine tema enda poolt osutus keerukaks, tagas kalepurjeka üürileandmine teisele mittetulundusühingule selle, et purjekat kasutatakse toetuslepingus ettenähtud otstarbel ja täidetakse määruse nr 92 nõudeid.

29

Tartu Halduskohus jättis 11. jaanuaril 2016 kaebuse rahuldamata, selgitades, et kuna toetustaotluses Järvelaeva võetud kohustustest on kalepurjeka tegelikul kasutamisel kõrvale kaldutud, oli PRIA poolt toetusena väljamakstud summade tagasinõudmine põhjendatud.

30

Järvelaev esitas Tartu Ringkonnakohtule (Eesti) apellatsioonkaebuse. Järvelaev esitas sellele kohtule täiendavate tõenditena kolm töölepingut, mis olid sõlmitud apellatsioonimenetluse ajal, ning märkis, et projekti kõrvaleesmärk, st töökohtade loomine on saavutatav selle projekti viieaastase kestuse jooksul.

31

20. oktoobril 2016 tagastas Tartu Ringkonnakohus need täiendavad tõendid, jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata.

32

Järvelaev esitas Riigikohtule (Eesti) kassatsioonkaebuse, milles ta palus Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused tühistada.

33

Olles seisukohal, et määruse nr 92 § 36 1õike 3 punkti 1 sõnastusest ei saa teha ühest järeldust, et toetuse saaja peab toetuse eest soetatud objekti ise kasutama, väidab Järvelaev, et käesolevas asjas ei ole üürnikule üle antud kalepurjeka ainuvaldust ning Järvelaev ise on purjeka kasutamisega seoses arveid väljastanud. Lisaks väidab Järvelaev, et tal ei olnud kohustust töökohti luua ning et selliste töökohtade loomine, millele ta toetustaotluses viitas, oli prognoos taotluse rahuldamise võimalikest mõjudest, mitte kindel lubadus.

34

Järvelaev rõhutab viimaks, et kohtumenetluse ajal on ta purjeka üürilepingu lõpetanud.

35

Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

36

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas investeeringuga seotud niisuguse tegevuse kestvust, mis nagu põhikohtuasjaski on programmitöö perioodi 2007–2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata määruse nr 1698/2005 artikli 72 või määruse nr 1303/2013 artikli 71 lõike 1 sätete alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib samuti, kas selleks tegevuseks alusetult makstud summade tagasinõudmine, kui see leiab aset pärast nimetatud programmitöö perioodi, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab toimuma määruse nr 1290/2005 artikli 33 lõike 1 või määruse nr 1306/2013 artikli 56 alusel.

37

Esimesena, mis puudutab sätteid, mille alusel tuleb hinnata investeeringuga seotud niisuguse tegevuse kestvust, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, siis tuleb märkida, et seda laadi tegevuseks makstud toetust anti selleks, et saavutada eesmärke, mis on seatud sel perioodil EAFRD toimimist reguleerivaid üldnorme sisaldavas määruses nr 1698/2005. Sellest tuleneb, et niisuguse tegevuse kestvust tuleb kindlasti hinnata selle määruse sätete alusel.

38

Seda järeldust ei saa muuta asjaolu, et määrus nr 1698/2005 tunnistati määrusega nr 1305/2013 alates 1. jaanuarist 2014 kehtetuks. Nimelt on viimati nimetatud määruse artikli 88 teises lõigus sätestatud, et määrust nr 1698/2005 kohaldatakse jätkuvalt kõnealuse määruse kohaselt enne 1. jaanuari 2014 komisjoni poolt heaks kiidetud programmide alusel rakendatavate tegevuste suhtes.

39

Teisena, mis puudutab küsimust, millist määrust kohaldada alusetult makstud summade tagasinõudmisele, kui need summad on välja makstud investeeringuga seotud tegevuseks, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, ja kui tagasinõudmine leiab aset pärast 1. jaanuari 2014, nagu põhikohtuasjas, siis tuleb märkida, et määrus nr 1306/2013, millega tunnistati kehtetuks määrus nr 1290/2005, jõustus vastavalt selle artikli 121 lõike 1 esimesele lõigule selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval, ehk 20. detsembril 2013, ning vastavalt artikli 121 lõike 1 teisele lõigule kohaldatakse seda alates 1. jaanuarist 2014.

40

Tõsi, nendest sätetest tehakse erand määruse nr 1306/2013 artikli 119 lõike 1 teises lõigus, mis täpsustab, et määruse nr 1290/2005 artiklit 31 ja vastavaid rakenduseeskirju kohaldatakse jätkuvalt kuni 31. detsembrini 2014. Samuti näeb määruse nr 1306/2013 artikli 121 lõige 2 selle määruse teatud artiklite puhul ette nende erineva kohaldamise alguskuupäeva.

41

Kuid ükski eespool nimetatud erinorm ei laiene alusetult makstud summade tagasinõudmisele, kui need on välja makstud tegevuseks, mis on programmitöö perioodi 2007–2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud.

42

Seetõttu tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et investeeringuga seotud niisuguse tegevuse kestvust, mis nagu põhikohtuasjaski on programmitöö perioodi 2007–2013 raames EAFRD poolt heaks kiidetud ja mida ta selle raames on kaasfinantseerinud, tuleb hinnata määruse nr 1698/2005 artikli 72 sätete alusel. Kui selleks tegevuseks alusetult makstud summad nõutakse tagasi pärast nimetatud programmitöö perioodi lõppu, ehk pärast 1. jaanuari 2014, peab tagasinõude aluseks olema määruse nr 1306/2013 artikkel 56.

43

Teise küsimuse punktiga a ja kolmanda küsimuse punktiga a, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas see, et toetuse saaja, kellele nagu põhikohtuasjaski maksti toetust investeeringuga seotud tegevuseks, mida EAFRD määruses nr 1698/2005 ette nähtud Leader-telje raames kaasfinantseeris, üüris selle toetuse eest soetatud eseme kolmandale isikule, kes kasutab seda samaks tegevuseks, millega pidi tegelema ka toetuse saaja, on käsitatav selle kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse olulise muutusena määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punktide a või b mõttes. Ta soovib ka teada, kas selleks, et järeldada, et esineb alusetu eelis selle määruse artikli 72 lõike 1 punkti a mõttes, peab liikmesriigi pädev asutus tuvastama, milles konkreetselt eelis seisneb. Viimaks küsib ta, kas alusetu eelis võib seisneda selles, et investeeringuobjekti tegelik kasutaja poleks ise toetustaotlust esitades toetust saanud.

44

Alustuseks tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu ülesandeks ei ole põhikohtuasjas vaidluse all olevate muutuste konkreetne kvalifitseerimine. Niisugune hindamine on nimelt liikmesriigi kohtu ainupädevuses. Euroopa Kohtu ülesandeks on vaid anda liikmesriigi kohtule selline liidu õiguse tõlgendus, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses otsuse tegemisel tarvilik. Samas võib Euroopa Kohus määratleda need asjakohased tegurid, millest juhindudes võib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma hinnangu anda (vt analoogia alusel nõukogu 21. juuni 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1260/1999, millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta (ELT 1999, L 161, lk 1; ELT eriväljaanne 14/01, lk 31), artikli 30 lõike 4 kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Lisaks tuleb arvestada sellega, et kui määruse nr 1260/1999 artikli 30 lõike 4 punktides a ja b kehtestatud kaks tingimust olid seotud sidesõnaga „ja“, siis ei ole see nii määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punktides a ja b nimetatud kahe tingimuse puhul, mistõttu ei ole viimati nimetatud artikli tähenduses investeeringuga seotud tegevuse olulise muutuse esinemiseks nõutud, et selles artiklis kehtestatud kaks tingimust oleksid kumulatiivselt täidetud.

46

Nii näeb nimetatud artikli 72 lõige 1 tegelikult ette rea alternatiivseid tingimusi, nendest kaks selle lõike punktis a ja kaks punktis b, kusjuures neist iga tingimuse täitmine võib vajaduse korral põhjendada järeldust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus on selles normis ette nähtud viie aasta jooksul teinud läbi olulise muutuse selle sätte tähenduses.

47

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et kuna liidu seadusandja otsustas määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikesse 1 lisada asjasse puutuva muutuse kirjeldamiseks täiendi „oluline“, tuleneb sellest, et muutus peab selle sätte kohaldamisalasse kuulumiseks olema küllaltki märkimisväärne (vt analoogia alusel 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 35).

48

Seega tuleb esimesena kontrollida, kas asjasse puutuv muutus täidab tingimused, mis on nimetatud määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punktis b, mis nõuab, et muutus tuleneks kas infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusest või tootliku tegevuse lakkamisest või ümberpaigutamisest. Nimelt tuleb nende tingimuste kontrollimisel hinnata asjaolusid, mille tõttu on vaidlusalune muutus toimunud ja mis kujutavad seega endast muutuse põhjuseid (vt analoogia alusel 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 21).

49

Käesolevas asjas ei nähtu eelotsusetaotlusest, et aset oleks leidnud tootliku tegevuse lakkamine või ümberpaigutamine. Nimelt ka pärast üürile andmist jätkati põhikohtuasjas käsitletava investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti kasutamist samaks tegevuseks, mis oli ette nähtud toetustaotluses.

50

Samuti tuleb infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutuse võimaliku esinemise kohta märkida, et see tingimus – erinevalt tingimusest, mida analüüsiti eelmises punktis – ei puuduta mitte asjakohase infrastruktuuriüksuse kasutust, vaid õiguslikku staatust, mille alusel omanik infrastruktuuriüksust omab. Nii ei ole infrastruktuuriüksuse omandi laadi muutusena iseenesest käsitatav see, et omanik annab lepinguõigusliku suhte alusel kolmandale isikule teatud õigused sellele infrastruktuuriüksusele, muu hulgas näiteks ainuõiguse seda kindla ajavahemiku jooksul kasutada.

51

Käesolevas asjas nähtub eelotsusetaotlusest, et Järvelaeva poolt Kaleseltsile nendevahelise üürisuhte alusel antud õigused olid puhtalt lepinguõiguslikku laadi, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb seda siiski kontrollida.

52

Teisena tuleb analüüsida, kas vaadeldava muutuse puhul esineb mõni olukord, mis on loetletud nimetatud määruse artikli 72 lõike 1 punktis a, ehk kas see muutus mõjutab investeeringuga seotud tegevuse olemust või rakendamistingimusi või annab mõnele ettevõtjale või riigiorganile alusetu eelise, arvestades, et need olukorrad on seotud kõnealuse muutuse mõjuga (vt analoogia alusel 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 22).

53

Sellest tuleneb, et enne, kui järeldada, kas oluline muutus esineb või mitte, on vaja kontrollida, kas asjasse puutuv muutus on andnud alusetu eelise ja/või kas see on mõjutanud rakendamise olemust või tingimusi (vt analoogia alusel 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 32).

54

Mis puudutab investeeringuga seotud tegevuse olemust või rakendamistingimusi käsitlevat tingimust, siis tuleb arvesse võtta selle meetme eesmärki, mille raames asjakohast tegevust finantseeriti, nimelt maaturismiga seotud teenuste arendamise ja turustamise eesmärki.

55

See eesmärk on osa Leader‑telje üldisemast eesmärgist, milleks on maapiirkondades regionaalarengu edendamine. Selle kohta tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1698/2005 artiklile 61 oli selle programmi eesmärgiks muu hulgas rahastada piirkonnapõhiseid kohaliku arengu strateegiad, mis on ette nähtud selgelt määratletud maapiirkondade jaoks. Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletavas tegevuses toimunud muutusi tuleb hinnata just seda väljavaadet silmas pidades – nimelt tagada eelkõige eelnevalt kindlaks määratud piirkonna areng maaturismi teenuste edendamise kaudu.

56

Kuna põhikohtuasjas vaidluse all olevat toetust anti peamiselt eesmärgiga arendada eelnevalt kindlaks määratud piirkonda, ei tähenda pelgalt asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletava investeeringuga seotud tegevuse esemeks oleva projekti elluviimise käigus asendati isik, kes projekti teostas, ehk Järvelaev teise isikuga, kelleks oli Kaleselts, iseenesest seda, et asjasse puutuvat eesmärki ei saavutatud, ega seda, et järelikult leidis aset küllaltki märkimisväärne muutus selle tegevuse olemuses või rakendustingimustes.

57

Nii ei saa ainult asjaolust, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekt üüriti välja, järeldada, et esineb muutus investeeringuga seotud tegevuse olemuses või rakendustingimustes määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses.

58

Kuid tegevuse läbiviimiseks omaniku asendamine üürnikuga ja ka see, et loomata jäeti töökohad, mida esialgu kavandati toetuse andmiseks korraldatud niisuguses valikumenetluses, nagu see, mida kirjeldas eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kuuendas küsimuses, on asjaolud, mille põhjal võib järeldada, et tegevuse olemus või rakendustingimused on niisuguse muutuse läbi teinud, kui need vähendavad märkimisväärselt selle tegevuse suutlikkust saavutada talle seatud eesmärki, mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida (vt selle kohta analoogia alusel 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus Comune di Ancona, C‑388/12, EU:C:2013:734, punkt 37).

59

Viimaks, mis puudutab määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punktis a ette nähtud tingimust, mille kohaselt eeldab kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse kestvus muu hulgas seda, et mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile ei ole antud alusetut eelist, siis tuleb märkida, et selles sättes viidatakse mõnele ettevõtjale antud eelisele, mistõttu asjas, nagu see, mis on arutlusel põhikohtuasjas, oleks sellise eelise andmine kas infrastruktuuriüksuse omanikule või ühingule, kes seda kasutab selle omanikuga kokku lepitud üürisuhte alusel, käsitatav olulise muutusena asjasse puutuvas tegevuses selle sätte tähenduses.

60

Kuid isegi juhul, kui esineb asjaolusid, millest esmapilgul nähtub alusetu eelise esinemine, peab toetuse saajal olema võimalus tõendada, et toetuse abil soetatud objekti väljaüürimine ei andnud talle või selle objekti tegelikule kasutajale mingit eelist.

61

Mis puudutab toetuse saajat, siis tuleb niisuguse eelise esinemist ja selle suurust hinnata nende rahalises või muus vormis antud eeliste võimaliku erinevuse seisukohast, mida see toetuse saaja pidi saama esialgselt kavandatud tegevusest ja mida ta sai tegevusest pärast selles toimunud muutust. Nii tuleb käesolevas asjas eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida eelkõige seda, kas rahaline tulu, mida Järvelaev oleks võinud saada kaasfinantseeringu abil soetatud purjeka käitamisest, oleks olnud võrreldav summaga, mida Järvelaevale tasus üürina Kaleselts purjeka kasutamise eest, arvestades, et ainult niisugune erinevus, mis on küllaltki märkimisväärne käesoleva kohtuotsuse punktis 47 viidatud kohtupraktika tähenduses, on käsitatav olulise muutusena määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 tähenduses.

62

Samuti ei ole välistatud, et asjasse puutuva objekti väljaüürimine annab alusetu eelise selle tegelikule kasutajale, kuivõrd viimane võib teise ühingu poolt toetuse abil soetatud vara kasutamisest saada tulu, mida ta ei oleks saanud, kui ta seda vara kasutada ei oleks saanud. Lisaks on alusetu eelise andmine tuvastatav ka juhul, kui üürisummat ei määratud kindlaks turutingimustel. Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida, kas Kaleseltsi maksutud üür oli kokku lepitud oluliselt erineval tasemel võrreldes sellega, mida ta oleks pidanud tasuma sarnase purjeka üürimise korral muult omanikult kui Järvelaev.

63

Mis puudutab küsimust, kas selleks, et kindlaks teha, kas esineb alusetu eelis määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses, peab liikmesriigi pädev asutus tuvastama, milles konkreetselt see eelis seisnes, siis tuleb kõigepealt märkida, et määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõigete 1 ja 2 kohaselt võtavad liikmesriigid vastu kõik õigus- ja haldusnormid, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse ning määravad iga maaelu arengu programmi jaoks pädevad asutused, määratledes seejuures korraldusasutuse ja muude organite vastavad ülesanded.

64

Lisaks näeb määruse nr 1974/2006 artikli 48 lõige 1 ette, et määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid oma kohustuste täitmiseks, et kõik maaelu arengu meetmed, mida nad kavatsevad rakendada, on kontrollitavad, ning et selleks määravad nad kindlaks kontrolli korra, mis annab neile piisava kinnituse selle kohta, et abikõlblikkuse kriteeriumid ja muud kohustused on täidetud.

65

Tuleb märkida, et liikmesriigi pädeval asutusel on võimatu üksikjuhul alusetu eelise esinemist nõuetekohaselt kontrollida, kui ta ei saa konkreetselt kindlaks teha, milles see eelis seisneb. Täpsemalt oleks tal selle kindlakstegemata jätmise korral võimatu hinnata, kas eelis on põhjendatud või mitte.

66

Sellest tuleneb, et kui liikmesriigi pädeval asutusel tuleb uurida, kas mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile anti alusetu eelis määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses, tuleb tal tingimata kindlaks teha, milles täpselt see alusetu eelis seisnes.

67

Mis puudutab seda, kui oluliseks tuleb pidada asjaolu, et kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks soetatud objekti tegelik kasutaja ei oleks toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, siis tuleb märkida, et see asjaolu ei saa olla määrava tähtsusega käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis viidatud hinnangu andmisel sellele, kas eelis, mille sai isik, kes asus toetuse saaja asemele niisuguseks tegevuseks, mida viidi läbi toetuse abil kaasfinantseeritud infrastruktuuriüksust kasutades, on põhjendatud või mitte. Juhul kui on tõendatud – mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab käesolevas asjas kontrollima –, et see isik oleks võinud saada toetustaotluse esitamise korral sama toetuse, võib see asjaolu näidata, et alusetut eelist ei esine, kuid siiski tuleb selle eelise esinemine kindlaks teha eelmises punktis viidatud hindamise seisukohast.

68

Teise küsimuse punktile a ja kolmanda küsimuse punktile a tuleb vastata, et see, et toetuse saaja, kellele nagu põhikohtuasjaski maksti toetust investeeringuga seotud tegevuseks, mida EAFRD määruses nr 1698/2005 ette nähtud Leader-telje raames kaasfinantseeris, üüris selle toetuse eest soetatud eseme kolmandale isikule, kes kasutab seda samaks tegevuseks, millega pidi tegelema ka toetuse saaja, võib olla käsitatav olulise muutusena kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuses selle määruse artikli 72 lõike 1 tähenduses, ja eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb seda kontrollida kõigi asjasse puutuvate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel, arvestades selle sätte punktides a ja b ette nähtud alternatiivseid tingimusi. Selleks et järeldada, et esineb mõnele ettevõtjale või avalik-õiguslikule organile antud alusetu eelis selle määruse artikli 72 lõike 1 punkti a tähenduses, tuleb liikmesriigi pädeval asutusel kindlaks teha, milles täpselt alusetu eelis seisneb, ning liikmesriigi pädev kohus peab saama seda kontrollida. Küsimus, kas faktilisi ja õiguslikke asjaolusid arvestades oleks või ei oleks toetuse tegelik kasutaja toetust saanud, kui ta oleks ise toetustaotluse esitanud, on küll asjakohane, kuid viidatud artikli 72 lõike 1 punkti a kohaldamise seisukohast ei ole sel määravat tähtsust.

69

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust puudub vajadus vastata teise küsimuse punktile b ja kolmanda küsimuse punktile b.

70

Neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks, säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest.

71

Alustuseks tuleb märkida esiteks, et Eesti valitsus on seisukohal, et toetuse saajale määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikes 1 kehtestatud keelust, mitte viia läbi olulisi muutusi investeeringuga seotud tegevuses viie aasta jooksul alates vahendite eraldamise otsusest, ei piisa alati selleks, et tagada tõhus kontroll tegevuse läbiviimise ja toetuse sihipärase kasutamise üle. Selle valitsuse hinnangul algab nimelt see viieaastane tähtaeg sageli veel enne seda, kui toetuse saaja omandab kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks soetatava objekti. Kõnealune valitsus leiab ka, et liidu seadusandja jätab liikmesriikidele teatud kaalutlusruumi, kuivõrd sellest sättest ei saa järeldada, et järelevalve periood ei või ületada vahendite eraldamise otsusest kulgema hakkavat viieaastast tähtaega.

72

Teiseks tundub, et kuigi määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõige 1 ei näe expressis verbis ette nõuet, et toetuse saaja on kohustatud toetuse abil soetatud objekti viieaastase ajavahemiku jooksul isiklikult kasutama, kohustab Eesti Vabariik just selle objekti üle tõhusa ja järjepideva järelevalve tagamiseks toetuse saajat nimetatud viieaastase ajavahemiku jooksul seda objekti säilitama ja isiklikult kasutama.

73

Mis puudutab esimesena määruse nr 1698/2005 alusel antava toetuse saaja kohustust konkreetse ajavahemiku jooksul säilitada ja isiklikult kasutada teatud objekti, nagu kalepurjekas põhikohtuasjas, mis soetati selle toetuse eest, siis tuleb meenutada, et nimetatud määruse artikli 72 lõike 1 kohaselt EAFRD panus ei säili, kui kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevus teeb selles sättes kehtestatud tähtaja jooksul läbi olulise muutuse tingimuste osas, mis on sätestatud selle lõike punktides a ja b.

74

Ent vastus küsimusele, kas määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 kohaselt tähendab toetuse saaja poolt niisuguse objekti üürile andmine, et EAFRD panus ei säili, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumit eraldi analüüsides. Nimelt, nagu tuleneb Euroopa Kohtu vastusest teise küsimuse punktile a ja kolmanda küsimuse punktile a, tuleb hinnata, kas see üürile andmine toob kaasa kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse niisuguse muutuse, mis vastab mõnele artikli 72 lõike 1 punktis a või b loetletud tingimusele, ja kui see on nii, siis kas see muutus on oluline.

75

Sellest tuleneb, et määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikega 1 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et kõigil juhtudel peab selleks, et toetus lõplikult säiliks, toetuse saaja toetuse abil rahastatud objekti isiklikult valdama ja kasutama, ilma et need normid võimaldaksid hinnata, kas konkreetsel juhul on selle objekti üürile andmine käsitatav kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse olulise muutusena nimetatud sätte tähenduses.

76

Tõsi, määruse nr 1698/2005 artikli 74 lõige 1 annab liikmesriikidele õiguse võtta vastu kõik õigus- ja haldusnormid, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse seoses EAFRD poolt maaelu arenguks antava toetusega. Lisaks tuleneb selle määruse artikli 71 lõike 3 esimesest lõigust, et liikmesriigid on pädevad selles valdkonnas kehtestama kulutuste abikõlblikkuse eeskirju.

77

Kuid ükski nendest sätetest ei ole asjasse puutuv selle hindamisel, kas neljanda ja viienda küsimuse esemeks olev kohustus on kooskõlas määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikega 1.

78

Nimelt puudutab määruse nr 1698/2005 VI jaotisesse „Juhtimine, kontroll ja teavitamine“ kuuluv artikkel 74 kontrolle, mida liikmesriigid on kohustatud tegema, et tagada, et järgitaks EAFRD kaasfinantseeritavate tegevuste nõuetekohasust reguleerivaid norme, mille hulka kuulub ka selle määruse artikkel 72.

79

Määruse nr 1698/2005 artikkel 71 reguleerib aga abikõlblikkuse tingimusi, millest lähtudes tuleb kulutusi EAFRD toetuse saamiseks hinnata, kusjuures need tingimused erinevad nendest, mis on ette nähtud viidatud määruse artiklis 72 ja mis puudutavad investeeringutega seotud tegevuste kestvust. Neid asjaolusid arvestades ja kuna viidatud artikkel 72 ei sisalda ühtegi normi, mis oleks analoogne määruse nr 1698/2005 artikli 71 lõikes 3 sätestatuga, tuleb asuda seisukohale, et just see määrus ise, täpsemalt selle artikkel 72, mitte riigisisene õigus, määrab ainsana kindlaks nimetatud tegevuste kestvuse tingimused.

80

Viidatud artikli 72 niisugust tõlgendust ei sea kahtluse alla ka see, et mõiste „abisaaja“ on määruse nr 1698/2005 artikli 2 punktis h määratletud kui „avalik-õiguslik või eraõiguslik majandustegevuses osalev isik, organ või ettevõtja, kes vastutab tegevuse rakendamise või toetuse saamise eest“. Nimelt tuleb selles sättes kasutatavate sõnade „vastutab tegevuse rakendamise eest“ tähenduse mõistmiseks arvestada asjasse puutuva õigusliku raamistikuga ning selle meetme eesmärgiga, mille raames investeeringuga seotud tegevust läbi viikse ja milleks on eelnevalt kindlaks määratud piirkondade areng. Seega tuleb niisuguses asjas, nagu on põhikohtuasi, hinnata asjasse puutuva tegevuse kestvust seatud eesmärgi saavutamiseks kehtestatud tingimuste alusel, mis on sätestatud nimetatud määruse artikli 72 lõikes 1, ja eriti tingimuse alusel, mis puudutab asjaomase tegevuse laadi ja eesmärgipärase rakendamise tingimusi.

81

Mis puudutab teisena kestust – vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest –, mille jooksul tuleb toetuse saajal riigisiseste õigusnormide kohaselt asjasse puutuvat objekti säilitada ja isiklikult kasutada, kohustudes vastasel juhul toetuse tagasi maksma, siis tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikele 1 säilib EAFRD panus, kui toetuse esemeks olev tegevus ei tee läbi olulist muutust selle sätte tähenduses viie aasta jooksul alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta, ehk ajavahemiku jooksul, mis on tavaliselt lühem kui see, mis on ette nähtud asjakohaste riigisiseste õigusnormidega.

82

Neid asjaolusid arvestades tuleb neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu need, mida käsitletakse põhikohtuasjas ja mis kohustavad toetuse saajat, kellele on makstud toetust EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks, säilitama ja isiklikult kasutama investeeringuga seotud tegevuse raames soetatud objekti vähemalt viis aastat alates viimase toetusosa väljamaksmisest.

83

Kuuenda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui toetuse saaja, kellele makstakse määrusega nr 1698/2005 reguleeritava Leader-telje raames EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks toetust, ei vii ellu tegevuse üht osa, mida toetuse saaja oli oma toetustaotluses nimetanud ning mis oli üks kriteeriumidest, mille alusel taotlusi paremusjärjestusse paigutamise eesmärgil hinnati, isegi kui see kriteerium ei olnud asjasse puutuvate riigisiseste normide kohaselt nõutav, on see käsitatav eeskirjade eiramisena selle sätte tähenduses.

84

Käesolevas asjas, nagu täheldatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 23, oli uute töökohtade loomine kriteeriumide hulgas, mille alusel toetustaotlused paremusjärjestusse paigutati, ja puudub ka vaidlus selles, et Järvelaev oli oma taotluses välja toonud kavatsuse luua piirkonnas töökohti ja palgata oma kalepurjekale meeskond.

85

Selle kohta tuleb märkida, et töökohtade loomine ei olnud määruse nr 1698/2005 kohaselt toetuse andmise tingimus, nagu see ei ole seda ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjeldatu põhjal Eesti õigusnormide kohaselt. Lisaks ei nähtu eelotsusetaotlusest, et töökohtade loomine oleks olnud lepinguline kohustus, mida lubati põhikohtuasjas käsitletava toetusega seoses täita, kuid seda tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul vajaduse korral siiski kontrollida.

86

Seetõttu ei saa EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuse läbiviimisel töökohtade loomata jätmist pidada iseenesest eeskirjade eiramiseks määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimese lõigu mõttes.

87

Kuid Eesti valitsus väidab oma seisukohtades, et kirjutades alla rahastamislepingule, võttis Järvelaev endale kohustuse viia projekt ellu toetustaotluses kirjeldatud viisil. Nagu aga märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 84, mainiti selles toetustaotluses piirkonnas töökohtade loomist ja kalepurjekale meeskonna palkamist.

88

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb vajaduse korral kontrollida, kas riigisisese õiguse asjakohaste sätete alusel võttis Järvelaev tegelikult kohustuse tagada, et need kaks aspekti – piirkonnas töökohtade loomine ja tema kalepurjekale meeskonna palkamine – täide viiakse.

89

Igal juhul ei saa vastavalt sellele, mida otsustati käesoleva kohtuotsuse punktis 58, välistada, et toetustaotluse ühe lubaduse täitmata jätmine – eeldades, et see on seatud eesmärgi seisukohast tähtis – on määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 tähenduses oluline muutus investeeringuga seotud tegevuses, nagu see oli kaasfinantseeringu raames heaks kiidetud. Vajaduse korral tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul analüüsida selle täitmata jätmise ulatust selles sättes kehtestatud tingimuste seisukohast.

90

Kui selle analüüsi lõpuks jõutakse järeldusele, et põhikohtuasjas tuleb selle kriteeriumi täitmata jätmist pidada oluliseks muutuseks, on see käsitatav eeskirjade eiramisena määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimese lõigu tähenduses.

91

Nimelt, kuigi määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 2 alusel nõutakse investeeringuga seotud tegevuseks, mis oli läbi teinud olulise muutuse, alusetult väljamakstud summad tagasi määruse nr 1290/2005 artikli 33 kohaselt, tuleneb määruse nr 1306/2013 artiklist 119, koosmõjus selle määruse III lisaga, et viiteid sellele artiklile 33 käsitatakse viidetena muu hulgas selle määruse artiklile 56.

92

Arvestades eeltoodut, tuleb kuuendale küsimusele vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et kui toetuse saaja, kellele makstakse määrusega nr 1698/2005 reguleeritava Leader-telje raames EAFRD kaasfinantseeritud investeeringuga seotud tegevuseks toetust, ei vii ellu tegevuse üht osa, mida toetuse saaja oli oma toetustaotluses nimetanud ning mis oli üks kriteeriumidest, mille alusel taotlusi paremusjärjestusse paigutamise eesmärgil hinnati, isegi kui see kriteerium ei olnud asjasse puutuvate riigisiseste normide kohaselt nõutav, on see käsitatav eeskirjade eiramisena selle sätte tähenduses, kui tegevuse selle osa elluviimata jätmine põhjustab investeeringuga seotud tegevuses olulise muutuse määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõike 1 tähenduses, mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kontrollida.

93

Alustuseks tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 81 ja 82 tuvastatut arvestades märkida, et, viidates seitsmendas küsimuses viieaastasele perioodile alates viimase väljamakse tegemisest, viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus ajavahemikule, mis on sätestatud määruse nr 1698/2005 artikli 72 lõikes 1.

94

Seetõttu küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus seitsmendas küsimuses lõpuks, kas määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus alusetult makstud toetuse tagasinõudemenetluse algatamine enne viie aasta möödumist alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. See kohus küsib ka, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguse tagasinõudemenetluse jätkamine juhul, kui toetuse saaja selle menetluse kestel kõrvaldab rikkumise, mille tõttu menetlus algatati.

95

Esimesena, mis puudutab liikmesriigi võimalust algatada alusetult makstud toetuse tagasinõude menetlus enne viie aasta möödumist viimase toetusosa väljamaksmisest, siis tuleb viidata määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõikele 1 ja artikli 56 esimesele lõigule, mille kohaselt on liikmesriik, kes tuvastab eeskirjade eiramise, kohustatud alusetult makstud toetuse tagasi nõudma. Täpsemalt, liikmesriigil tuleb nõuda toetuse tagasimaksmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul alates hetkest, mil eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja – kui see on asjakohane – makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud.

96

Sellest tuleneb, et liikmesriigid võivad ja ELi vahendite usaldusväärse finantsjuhtimise huvides peavad need summad võimalikult kiiresti tagasi nõudma. Neid asjaolusid arvestades ei ole sellel, et tagasimaksmist nõutakse enne viie aasta möödumist alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta, mingit mõju sellele tagasinõudmisele.

97

Teisena, mis puudutab küsimust, kas liidu õigusega on vastuolus tagasinõudemenetluse jätkamine juhul, kui toetuse saaja selle menetluse kestel kõrvaldab rikkumise, mille tõttu see menetlus algatati, siis tuleb märkida, nagu toonitab ka komisjon, et kui toetuse saajale antaks võimalus toetuse tagasinõudmise kohtumenetluse kestel heastada tegevuse läbiviimisel toime pandud eeskirjade eiramine, võiks see võimalus ärgitada teisi toetuse saajaid rikkumisi toime panema, sest nad võivad olla kindlad, et nad saavad rikkumise tagantjärgi kõrvaldada pärast seda, kui riigisisesed pädevad asutused on rikkumise avastanud. Seetõttu ei saa tagasinõudmist mõjutada see, et toetuse saaja teeb toetuse tagasinõudmise üle käiva kohtuvaidluse kestel jõupingutusi rikkumise kõrvaldamiseks või lausa kõrvaldab selle.

98

Seitsmendale küsimusele tuleb vastata, et määruse nr 1306/2013 artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus alusetult makstud toetuse tagasinõudemenetluse algatamine enne viie aasta möödumist alates korraldusasutuse otsusest vahendite eraldamise kohta. Selle sättega ei ole ka vastuolus niisuguse tagasinõudemenetluse jätkamine juhul, kui toetuse saaja selle menetluse kestel kõrvaldab rikkumise, mille tõttu menetlus algatati.

99

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: