–

VG Media Gesellschaft zur Verwertung der Urheber- und Leistungsschutzrechte von Medienunternehmen mbH, esindajad: Rechtsanwalt U. Karpenstein, Rechtsanwalt M. Kottmann, Rechtsanwalt R. Heine ja Rechtsanwalt J. Hegemann,

–

Google LLC (Google Inc. õigusjärglane), esindajad: Rechtsanwalt A. Conrad, Rechtsanwalt W. Spoerr ja Rechtsanwalt T. Schubert,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, M. Hellmann ja M. Kall,

–

Kreeka valitsus, esindajad: E.‑M. Mamouna ja N. Dafniou,

–

Hispaania valitsus, esindajad: L. Aguilera Ruiz ja V. Ester Casas,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja M. Figueiredo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Petersen, Y. Marinova ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (EÜT 1998, L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT 1998, L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8)) (edaspidi „direktiiv 98/34“), artikli 1 punktide 2, 5 ja 11 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud VG Media Gesellschaft zur Verwertung der Urheber- und Leistungsschutzrechte von Medienunternehmen mbH (edaspidi „VG Media“) ja Google LLC vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab väidetavat autoriõigusega kaasnevate õiguste rikkumist Google’i poolt.

3

Direktiivi 98/34 artikli 1 punktides 2–5 ja 11 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Piiramata artikli 10 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest vastava standardi kohta. Nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.“

5

Direktiiv 98/34 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiviga (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1), mis jõustus 7. oktoobril 2015 ehk pärast põhikohtuasjas kõne all olevate asjaolude toimumist.

6

Autoriõiguse seaduse kaheksanda muutmisseadusega (achtes Gesetz zur Änderung des Urheberrechtsgesetzes), mis võeti vastu 7. mail 2013 (BGBl. 2013 I, lk 1161), lisati autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte; Urheberrechtsgesetz, edaspidi „UrhG“) teise ossa 7. peatükk „Ajakirjandusväljaande väljaandja kaitse“, mis jõustus 1. augustil 2013. Nimetatud 7. peatükis on kolm järgmist paragrahvi.

7

UrhG §‑s 87f „Ajakirjandusväljaande kirjastaja“ on sätestatud:

„1.   Ajakirjandusväljaande väljaandjal (ajakirjandusväljaande kirjastaja) on ainuõigus teha ajakirjandusväljaanne või selle osad tulu saamise eesmärgil üldsusele kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud. Kui ajakirjandusväljaannet annab välja äriühing, siis käsitatakse selle äriühingu omanikku väljaandjana.

2.   Ajakirjandusväljaanne on perioodiliselt mis tahes meediakanalis ühe pealkirja all avaldatav toimetuslikult ja tehniliselt ettevalmistatud ajakirjanduslike kaastööde kogum, mida võib asjaolusid tervikuna arvesse võttes pidada asjaomasele kirjastusele suuresti tüüpiliseks ning millest peamine osa ei teeni enesereklaami eesmärki. Ajakirjanduslikud kaastööd on artiklid ja illustratsioonid, mille eesmärk on levitada teavet, kujundada arvamusi või lahutada meelt.“

8

UrhG § 87g „Õiguse üleantavus, kestus ja piirangud“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ajakirjandusväljaande kirjastajale § 87f lõike 1 esimeses lauses ette nähtud õigus on üleantav. Kohaldatavad on vastavalt §‑d 31 ja 33.

2.   Õigus lõpeb aasta möödumisel ajakirjandusväljaande avaldamisest.

3.   Ajakirjandusväljaande kirjastaja õiguse teostamine ei tohi kahjustada ajakirjandusväljaandes sisalduva, käesoleva seadusega kaitstud teose autori või autoriõigusega kaasneva õiguse omaja õigusi.

4.   Ajakirjandusväljaande või selle osa üldsusele kättesaadavaks tegemine on lubatud, välja arvatud juhul, kui seda teevad otsingumootoreid haldavad ettevõtjad või analoogilisel viisil sisu töötlevad teenuseosutajad. Lisaks kohaldatakse analoogia alusel 6. peatüki 1. osa sätteid.“

9

UrhG §‑s 87h „Autori osalus“ on sätestatud:

„Autoril on õigus saada õiglane osa tasust.“

10

VG Media on Saksamaal tunnustatud kollektiivse esindamise organisatsioon, kes kaitseb eraõiguslike telekanalite ja raadiojaamade autoriõigusi ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi ning digitaalmeedia väljaannete kasutamisega seotud õigusi. Sel otstarbel sõlmib VG Media õiguste omajatega „Lepingu, mis käsitleb õiguste teostamist televisiooni, raadioringhäälingu ja kirjastamise valdkonnas“, millega õiguste omajad annavad talle ainuõiguse teostada nii neile lepingu sõlmimise ajal kuuluvaid õigusi kui ka lepingu kehtivuse ajal omandatavaid õigusi nende poolt välja antud ajakirjandusväljaannetele.

11

Google käitab internetis mitut tuntud otsingumootorit, sealhulgas omanimelist otsingumootorit ja automatiseeritud uudistesaiti (Google News). Pärast otsingusõna sisestamist ja otsingu käivitamist kuvatakse Google’i otsingumootoris lühike tekst või tekstilõik (snippet) koos eelvaatega, mille eesmärk on võimaldada kasutajal hinnata leitud veebisaidi asjakohasust, lähtudes tema teabevajadusest. Saidil Google News kuvatakse perioodikaväljaandele omasel viisil uudiseid piiratud hulga teabeallikate põhjal. Teave selle saidi jaoks kogutakse arvutitega algoritmi abil suurest hulgast teabeallikatest. Sellel saidil ilmub snippet asjaomaselt veebisaidilt pärineva artikli lühikokkuvõttena, milleks sageli kasutatakse selle artikli sissejuhatavaid lauseid.

12

Lisaks avaldab Google oma veebisaitidel ja teiste isikute veebisaitidel tasulise veebiteenusena kolmandate isikute reklaame.

13

VG Media esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule Google’i vastu kahju hüvitamise hagi, milles väidab sisuliselt, et Google on alates 1. augustist 2013 oma otsingutulemuste ja uudistekokkuvõtete kuvamiseks kasutanud tema liikmete väljaantud tekstilõike, kujutisi ja animeeritud kujutisi, ilma et ta oleks selle eest tasu maksnud.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas UrhG § 87f ja § 87g on põhikohtuasjas kohaldatavad. Tal on nimelt tekkinud küsimus, kas need sätted, mis kehtestati UrhG‑sse tehtud ja 1. augustil 2013 jõustunud muudatusega, oleks tulnud eelnõu etapis komisjonile edastada vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimesele lõigule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt ei ole selles sättes ette nähtud edastamiskohustust rikkudes vastu võetud sätted kohaldatavad, mistõttu ei saa eraõiguslikelt isikutelt nõuda nende täitmist.

15

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Berlin (Berliini esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist palus VG Media Euroopa Kohtu kantseleile 16. jaanuaril ja 18. veebruaril 2019 esitatud dokumentidega menetluse suulise osa uuendamist.

17

Oma taotluse põhjendamiseks selgitab VG Media sisuliselt, et esiteks andis kohtujurist eeskätt oma ettepaneku punktides 34 ja 38 ebaõige hinnangu põhikohtuasjas vaidluse all olevatele liikmesriigi õigusnormidele ja tugines faktilistele asjaoludele, mis oleksid vajanud põhjalikumat arutelu. Teiseks leiab VG Media, et eelotsuse küsimustele vastuste andmiseks tuleb arvesse võtta enne Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu 17. aprilli 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/790, mis käsitleb autoriõigust ja autoriõigusega kaasnevaid õigusi digitaalsel ühtsel turul ning millega muudetakse direktiive 96/9/EÜ ja 2001/29/EÜ (ELT 2019, L 130, lk 92), vastuvõtmist saavutatud poliitilist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel.

18

Vastavalt kodukorra artiklile 83 võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, avada või uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud.

19

Selle kohta tuleb märkida, et kohtujurist tugines oma ettepanekus nendele faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule esitas. ELTL artiklis 267 nimetatud menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ja liikmesriigi õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses (26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Farkas, C‑564/15, EU:C:2017:302, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Peale selle ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et põhikohtuasjas toimuva vaidluse aluseks olevad asjaolud leidsid aset enne direktiivi 2019/790 jõustumist, mistõttu põhikohtuasja vaidlus ei kuulu selle direktiivi ajalisse kohaldamisalasse.

21

Seetõttu leiab Euroopa Kohus, et talle on teada kõik eelotsusetaotluse lahendamiseks vajalikud asjaolud ning ükski VG Media poolt oma taotluse põhjendamiseks esitatud asjaoludest ei anna alust menetluse suulise osa uuendamiseks kodukorra artikli 83 alusel.

22

Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub alus menetluse suulise osa uuendamiseks.

23

Sissejuhatuseks väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses olevat kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimuses viidanud (1. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Município de Palmela, C‑144/16, EU:C:2017:76, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Käesoleval juhul palub eelotsusetaotluse esitanud kohus esitatud kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tuleb tõlgendada nii, et selline liikmesriigi säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis keelab ainult ettevõtjatel, kes käitavad interneti otsingumootoreid, ja ettevõtjatel, kes tegelevad analoogilisel viisil sisu töötlemisega, teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi üldsusele kättesaadavaks (välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud), kujutab endast „tehnilist eeskirja“ selle sätte tähenduses, mille eelnõu tuleb vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõike 1 esimesele lõigule eelnevalt komisjonile edastada.

25

Olgu märgitud, et mõiste „tehniline eeskiri“ hõlmab nelja liiki meetmeid: esiteks „tehniline spetsifikatsioon“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 3 tähenduses, teiseks „muud nõuded“, mis on määratletud sama direktiivi artikli 1 punktis 4, kolmandaks „teenuseid puudutav eeskiri“ nimetatud direktiivi artikli 1 punkti 5 tähenduses ja neljandaks „liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis keelavad toote valmistamise, impordi, turustamise, kasutamise või keelavad teenuste pakkumise või kasutamise või teenusepakkuja asutamise“ sama direktiivi artikli 1 punkti 11 tähenduses (26. septembri 2018. aasta kohtuotsus Van Gennip jt, C‑137/17, EU:C:2018:771, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Siinkohal on oluline täpsustada, et selleks, et liikmesriigi meedet saaks lugeda direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 3 nimetatud tehniliste eeskirjade esimesse liiki, st mõiste „tehniline spetsifikatsioon“ alla kuuluvaks, peab see meede tingimata viitama tootele või selle pakendile kui sellisele ning määratlema seega toote ühe nõutava omaduse (19. juuli 2012. aasta kohtuotsus Fortuna jt, C‑213/11, C‑214/11 ja C‑217/11, EU:C:2012:495, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Mõiste „muud nõuded“ sama direktiivi artikli 1 punkti 4 tähenduses puudutab toote elutsüklit pärast selle turuleviimist (4. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Ince, C‑336/14, EU:C:2016:72, punkt 72).

27

Praegusel juhul ei kuulu põhikohtuasjas kõne all olev meede käesoleva kohtuotsuse punktis 25 loetletud meetmete esimesse või teise liiki. See säte ei viita nimelt mitte toodetele kui sellistele, vaid, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 22, interneti otsingumootorite käitajate või analoogilisel viisil sisu töötlemise teenuseid osutavate ettevõtjate suhtes kehtivale keelule teha ajakirjandusväljaandeid üldsusele kättesaadavaks.

28

Seoses küsimusega, kas põhikohtuasjas kõne all olev liikmesriigi säte on „teenuseid puudutav eeskiri“ direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 tähenduses, tuleb kõigepealt meelde tuletada, et selle direktiivi artikli 1 punkti 2 kohaselt on „teenus“ määratletud kui „infoühiskonna iga teenus ehk kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“.

29

Selles osas ilmneb eelotsusetaotlusest ja esimese küsimuse sõnastusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et põhikohtuasjas kõne all olev liikmesriigi säte on „teenuseid puudutav eeskiri“, selgitamata samas, mis põhjusel see nii on. Ta piirdub märkimisega, et otsingumootori teenuse pakkujad osutavad vahemaa tagant elektroonilisel teel ja otsingusõna sisestamise järel otsingu käivitanud teenusesaaja isikliku taotluse alusel infoühiskonna teenust nimetatud direktiivi artikli 1 punkti 2 tähenduses.

30

Interneti otsingumootoreid käitavate ettevõtjate pakutavate teenuste puhul ei ole tõepoolest kahtlust, et tegemist on selliste teenustega. See ei ole aga tingimata nii teenuste puhul, mida pakuvad analoogilisel viisil sisu töötlemise teenuseid osutavad ettevõtjad. Ajakirjandusväljaannete sisu analoogiline töötlemine võib nimelt – nagu märgib ka komisjon – toimuda teisiti kui interneti või elektroonilise side teel, näiteks paberkandjal.

31

Järgmiseks, selleks et kindlaks teha, kas õigusnormi saab lugeda „teenuseid puudutavaks eeskirjaks“, peab see vastavalt direktiivi 98/34 artikli 1 punktis 5 esitatud määratlusele olema „konkreetselt suunatud“ infoühiskonna teenustele.

32

Selles osas tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 1 punkti 5 viienda lõigu esimese taande kohaselt peetakse eeskirja konkreetselt infoühiskonna teenustele suunatuks, kui see tuleneb eeskirja põhjendustest või regulatiivosast. Lisaks tuleneb samast sättest, et ei ole nõutav, et kogu kõnealuse eeskirja eesmärk oleks reguleerida infoühiskonna teenuseid, mistõttu piisab, kui selle eeskirja teatavad sätted on suunatud sellele eesmärgile (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 32).

33

Pealegi, isegi kui ainuüksi liikmesriigi õigusnormi sõnastusest ei nähtu, et see norm on vähemalt osaliselt kavandatud konkreetselt reguleerima infoühiskonna teenuseid, võib see eesmärk siiski tulenevalt liikmesriigi asjakohastest tõlgendamisreeglitest selgelt ilmneda normi põhjendustest, muu hulgas selle ettevalmistavatest dokumentidest (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punkt 33).

34

Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et UrhG § 87g lõikes 4 on sõnaselgelt silmas peetud muu hulgas interneti otsingumootoreid käitavaid ettevõtjaid, kelle puhul on selge, et nad pakuvad direktiivi 98/34 artikli 1 punktiga 2 reguleeritud teenuseid.

35

Teiseks ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all oleva õigusnormi konkreetne eesmärk on reguleerida infoühiskonna teenuseid otsesel ja sihikindlal viisil.

36

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita selget ülevaadet põhikohtuasjas kõne all oleva regulatsiooni konkreetsest eesmärgist, ilmneb nimelt Saksamaa valitsuse poolt Euroopa Kohtu istungil esitatud seisukohtadest, et algul oli UrhG muudatus suunatud konkreetselt interneti otsingumootori käitajatele. Peale selle märgivad põhikohtuasja pooled ja komisjon oma kirjalikes seisukohtades, et selle regulatsiooni eesmärk oli kaitsta ajakirjandusväljaannete kirjastajate õiguspäraseid huve digitaalses maailmas. Seega ilmneb, et põhikohtuasjas kõne all oleva õigusnormi peamine eesmärk oli kaitsta neid kirjastajaid veebipõhiste otsingumootorite poolt toimepandud autoriõiguste rikkumiste eest. Sellega seoses näib, et kaitset peeti vajalikuks ainult juhul, kui tegemist oli veebipõhiste kirjastajate teoste süstemaatilise õigusvastase kasutamisega infoühiskonna teenuste pakkujate poolt.

37

On tõsi, et UrhG § 87g lõikes 4 ette nähtud keeld teha ajakirjandusväljaanded üldsusele kättesaadavaks puudutab mitte ainult veebipõhiste, vaid ka veebiväliste teenuste osutajaid. Sellegipoolest tuleneb direktiivi 98/48, millega muudeti direktiivi 98/34, põhjendustest 7 ja 8, et direktiivi 98/48 eesmärk on kohandada teenustele kehtivad normid infoühiskonna uutele teenustele ja vältida „piirangu[i]d teenuste vabale liikumisele ja asutamisvabadusele, mis omakorda viiks siseturu uue killustamise[ni]“. Selle eesmärgiga oleks aga vastuolus normi, mille tõenäoline eesmärk on reguleerida ajakirjandusväljaannetega seotud teenuseid, välistamine sellistele teenustele direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 tähenduses konkreetselt suunatud eeskirja mõiste alt ainult põhjusel, et normi sõnastuses mainitakse lisaks nendele teenustele ka veebiväliselt pakutavaid teenuseid (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Falbert jt, C‑255/16, EU:C:2017:983, punktid 34 ja 35).

38

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et UrhG § 87g lõige 4 võeti vastu autoriõigust või sellega kaasnevaid õigusi reguleerivas liikmesriigi õiguslikus raamistikus. Intellektuaalomandit käsitlevad tehnilised eeskirjad ei ole nimelt direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 5 kohaldamisalast sõnaselgelt välistatud, erinevalt eeskirjadest, mis kuuluvad telekommunikatsiooniteenuseid või finantsteenuseid käsitlevate liidu õigusaktide reguleerimisalasse. Lisaks ilmneb 8. novembri 2007. aasta kohtuotsusest Schwibbert (C‑20/05, EU:C:2007:652), et liikmesriigi intellektuaalomandi alased õigusnormid võivad kujutada endast „tehnilist eeskirja“, mille suhtes kehtib nimetatud direktiivi artikli 8 lõikes 1 ette nähtud edastamiskohustus.

39

Juhul kui selline õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on konkreetselt suunatud infoühiskonna teenustele, tuleb tehniline eeskiri eelnevalt komisjonile edastada vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõikele 1. Vastasel juhul saab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eraõiguslike isikute vahelises vaidluses viidata sellise riigisisese tehnilise eeskirja kohaldamise võimatusele, mida ei ole selle sätte kohaselt edastatud (27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus James Elliott Construction, C‑613/14, EU:C:2016:821, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Eelnevat arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 98/34 artikli 1 punkti 11 tuleb tõlgendada nii, et selline liikmesriigi säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis keelab ainult ettevõtjatel, kes käitavad interneti otsingumootoreid, ja ettevõtjatel, kes tegelevad analoogilisel viisil sisu töötlemisega, teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi üldsusele kättesaadavaks (välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud), kujutab endast sellist „tehnilist eeskirja“ nimetatud sätte tähenduses, mille eelnõu tuleb vastavalt selle direktiivi artikli 8 lõike 1 esimesele lõigule eelnevalt komisjonile edastada.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ), artikli 1 punkti 11 tuleb tõlgendada nii, et selline liikmesriigi säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mis keelab ainult ettevõtjatel, kes käitavad interneti otsingumootoreid, ja ettevõtjatel, kes tegelevad analoogilisel viisil sisu töötlemisega, teha ajakirjandusväljaandeid või nende osi üldsusele kättesaadavaks (välja arvatud juhul, kui kättesaadavaks tehakse üksikud sõnad või väga lühikesed tekstilõigud), kujutab endast „tehnilist eeskirja“ selle sätte tähenduses, mille eelnõu tuleb vastavalt direktiivi 98/34 (muudetud direktiiviga 98/48) artikli 8 lõike 1 esimesele lõigule eelnevalt Euroopa Komisjonile edastada.