1. 

Kas tõhusaks tarbijakaitseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL (tarbijaõiguste kohta) ( 2 ) artikli 6 lõike 1 punkti c tähenduses piisab sellest, kui kaupleja kauglepingu sõlmimisele eelnevas etapis esitab tarbijale selgel ja arusaadaval viisil ka viidatud sättes loetletutest erinevad kaugsidevahendid, mis sobivad kiire ja tõhusa suhtluse tagamiseks?

2. 

See on sisuliselt küsimus, mida käsitletakse praeguse kohtuasja kontekstis, mis tuleneb Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus, Saksamaa) eelotsusetaotlusest, mis esitati põhimenetluses, mille Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände – Verbraucherzentrale Bundesverband e.V. (Saksamaa tarbijakaitsekeskuste ja tarbijakaitseliitude föderaalne liit; edaspidi „Bundesverband“) algatas Amazon EU Sàrli (edaspidi „Amazon“) vastu, sest kaupleja lepingu sõlmimisele eelnevas etapis tarbijale esitatud kaugsidevahendid on sobimatud, kuna need erinevad osaliselt eespool viidatud eeskirjas nõututest.

3. 

Käesolevas ettepanekus selgitan põhjuseid, miks ma arvan, et liidu õigusest tuleneb kauplejatele kauglepingute puhul kohustus märkida kaugsidevahendid, mis sobivad tarbijakaitse eesmärkide saavutamise täielikuks tagamiseks.

4. 

Need eesmärgid võib lugeda täidetuks üksnes vahenditega, mis võimaldavad tarbijale, kooskõlas lepingu eripäraga, kauplejaga kiiret ja tõhusat kontakti.

5.

Direktiivi 2011/83 artiklis 5 pealkirjaga „Teavitamisnõuded muude kui kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute korral“ on sätestatud:

„1.   Enne tarbija sidumist muu kui kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe, kui selline teave ei ole kontekstist niigi selge:

[…]

[…]“.

6.

Direktiivi 2011/83 artiklis 6 pealkirjaga „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ on sätestatud:

„1.   Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

[…]

[…]“.

7.

Direktiivi 2011/83 artiklis 21 pealkirjaga „Telefonikõned“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi […]“.

8.

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) § 312d lõikes 1 „Teavitamisnõuded“ on sätestatud:

„Kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute kohta peab kaupleja teavitama tarbijat vastavalt tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch, edaspidi „EGBGB“) artiklile 246a. Kaupleja selle nõude täitmisel esitatud andmed on lepingu lahutamatu osa, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti“.

9.

EGBGB artiklis 246a pealkirjaga „Teavitamisnõuded väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute ja kauglepingute, välja arvatud finantsteenuste osutamise lepingute korral“ artikli 246a § 1 esimese lõigu punktis 2 on sätestatud:

„Kaupleja on vastavalt BGB § 312d lõikele 1 kohustatud tegema tarbijale kättesaadavaks järgmine teabe: […]

10.

Bundesverband heidab Amazonile ette Interneti-põhisel müügiplatvormil tarbijatele selgel ja arusaadaval viisil teabe esitamata jätmist ning sellega direktiivi 2011/83 üle võtvaid Saksamaa õigusaktide rikkumist.

11.

Eelkõige on Amazon põhikohtuasjas hageja arvates jätnud tarbijale (Interneti kaudu) kaugmüügieelses etapis teatamata faksinumbri ja sundinud tarbijat arvukatele tegevustele kodulehel, sealhulgas vastama mõnele tarbija identiteediga seotud küsimusele, enne võimalust näha telefoninumbrit, et võtta ühendust klienditoega.

12.

Sel viisil rikutakse Saksamaal kehtivat tarbijakaitseseadust, mis direktiivi 2011/83 üle võttes kohustab kauplejat selgelt ja arusaadavalt ära näitama kaupleja asukoha aadressi, tema telefoni- ja faksinumbri ning e‑posti aadressi (olemasolu korral), et tarbija saaks kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda.

13.

Automaatse tagasihelistamise ja Interneti-põhine kiirsuhtlussüsteem, mida pakub ka Amazon, ei ole hageja arvates üldiselt piisav seadusega kehtestatud nõuete täitmiseks.

14.

Pärast menetlust Landgericht Kölnis (Kölni esimese astme kohus, Saksamaa), kes jättis kaebuse 13. oktoobril 2015 rahuldamata, esitas Bundesverband apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Kölnile (liidumaa kõrgeim kohus Kölnis, Saksamaa).

15.

Kohus ei rahuldanud 8. juuli 2016. aasta otsusega apellatsioonkaebust, jättes esimeses kohtuastmes tehtud otsuse jõusse.

16.

Lõpuks esitas Bundesverband kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus).

17.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, kaheldes, et liidu õigusega on kooskõlas sellised Saksa õigusaktid, milles on nõutud kaupleja telefoninumbri esitamist igal juhul ja mitte üksnes siis, kui see on olemas.

18.

Seetõttu otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) paluda Euroopa Kohtult artikli 6 lõike 1 punktis c sisalduva väljendi „olemasolu korral“, samuti ülalnimetatud sättes ette nähtud kaugsidevahendite loetelu lõplikkuse ning kauplejale kehtestatud läbipaistvusnõude sisu õiget tõlgendust.

19.

Neil asjaoludel peatas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Direktiivi artiklis 1 ( 3 ) ja põhjenduses 4 ( 4 ) esitatud direktiivi peamine eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, et saavutada õige tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel.

21.

Selleks ühtlustab direktiiv 2011/83 tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

22.

Eesmärk on saavutada, „loobudes varasemate direktiivide minimaalse ühtlustamise põhimõttest,“ ( 5 ) täielik ühtlustamine, ( 6 ) mille kohaselt liikmesriigid ei saa kehtestada ega säilitada erandeid, välja arvatud juhul, kui see on direktiivis sõnaselgelt ette nähtud ( 7 ).

23.

Direktiivi reguleerimisala on väga lai, sest seda kohaldatakse, nagu on sätestatud artiklis 3, „kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes“, ja eelkõige kõikide kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute suhtes.

24.

Arvestades direktiivi reguleerimisala ulatust, on mõistlik eeldada, et selles sisalduvate sätete tõlgendamisel on võimalik eristada konteksti, milles kaupleja ja tarbija tegutsevad lepingu sõlmimise eesmärgil.

25.

Lisaks sellele märgitakse põhjenduses 36, milles viidatakse kaupleja teavitamisnõuetele, et „tuleks kohandada teavitamisnõudeid nii, et arvesse võetaks teatavate kommunikatsioonivahendite tehnilisi piiranguid“ ja artiklis 8 on omakorda ette nähtud, et „[k]auglepingute puhul esitab kaupleja artikli 6 lõikes 1 ettenähtud teabe või teeb selle teabe tarbijale kättesaadavaks asjakohasel viisil, pidades silmas kasutatavat kaugsidevahendit“.

26.

Need sätted korreleerivad selgelt viisi, kuidas kaupleja suhtleb tarbijaga ja tehingu lõpuleviimiseks kasutatava kaugsidevahendi tehnilised omadused.

27.

Võttes arvesse eelmistes punktides osutatud tähelepanekuid, mõjutavad selle keskkonna omadused, milles läbirääkimised toimuvad (tarbija kodu, Internet jne), ning tehniline vahend, mille kaudu osapooled suhtlevad (telefon, paberdokumendid, Interneti-põhine platvorm), kaupleja teavitamisnõuete täitmist.

28.

Põhikohtuasja vastustajal on platvorm, mis toimib üksnes Internetis tarbekaupade ja teenuste müügiks.

29.

Kui tarbija otsustab kauba või teenuse ostmiseks valida kaupleja, kes tegutseb üksnes Internetis, „traditsiooniliste“ kauplejate asemel, kes tegutsevad äriruumides või kauplejate asemel, kes tegutsevad muude kaugsidekanalite (näiteks telefoni) kaudu, siis puutub ta kokku süsteemiga, mis eeldab mõningaid teadmisi ja kohustab tegevusteks, mis erinevad traditsiooniliste turustuskanalite kaudu tegutsemisest.

30.

Esiteks eeldab Internetis ostmine kaupleja veebilehel registreerumist, mõnede isiku tuvastamist võimaldavate isikuandmete ja e‑posti aadressi edastamist.

31.

Tavaliselt on kauba või teenuse eest tasumiseks nõutav krediit‑ või deebetkaardi või virtuaalse maksesüsteemi kasutamine.

32.

Sellest tulenevalt on tarbijatel, kes otsustavad pöörduda üksnes Internetis tegutseva kaupleja poole, piisavalt teadmisi mehhanismidest, mis võimaldavad neil Internetis suhelda.

33.

Peale selle, kui tarbija pöördub kaupleja poole, kes töötab üksnes Internetis, valib ta vabalt tarbimisviisi, sest Interneti‑põhiste müügiplatvormide kaudu ostetud kaupu ja teenuseid saab osta ka „traditsiooniliste“ turustamiskanalite kaudu.

34.

Ükski Interneti-põhine platvorm ei ole siiski isiku põhihuvidega või esmavajadustega seotud toodetega või teenustega ainuvarustaja.

35.

Seega, kui punktides 28 ja 29 täheldatud asjaolusid silmas pidades peavad kaupleja teavitamisnõuete täitmise meetodid olema kooskõlas kasutatava tehnilise vahendi omadustega, siis kui tehing toimub Internetis, peab eespool nimetatud meetodite puhul arvesse võtma e‑kaubandust kasutava keskmise tarbija omadusi.

36.

Seda esimest järeldust toetab jõudsalt tarbijaõigust käsitlev üldine kohtupraktika ja spetsiifilisem kohtupraktika, mis käsitleb e‑kaubanduse direktiivi kohaseid teavitamisnõudeid.

37.

Mis puudutab esimest kohtupraktikat, siis tuleb märkida, et ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi tõlgendamisel viitab Euroopa Kohus keskmisele tarbijale, kes on „piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas tarbija“ ( 8 ).

38.

Mis puudutab teist kohtupraktikat, siis meenutan, et Euroopa Kohus on juba teinud otsuse elektroonilise kaubanduse direktiivist tulenevate kaupleja teavitamisnõuete kohta ( 9 ). Eelkõige vastas kohus 16. oktoobri 2008. aasta otsusega ( 10 ) mõnele eelotsuse küsimusele, mis sarnanevad põhikohtuasja menetluse eelotsuse küsimustele ( 11 ).

39.

Sisuliselt küsiti Euroopa Kohtult, kas kaupleja peab tegema tarbijale kättesaadavaks telefoninumbri, et kauplejaga suhelda, või piisab ka muudest kaugsidevahenditest, et võimaldada kiiret ja tõhusat suhtlemist.

40.

Euroopa Kohus märkis selles osas, „et direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et teenuseosutaja on kohustatud esitama teenuse saajatele enne viimatinimetatutega lepingu sõlmimist lisaks elektronposti aadressile muud teavet, mis võimaldab kiirelt ühendust võtta ning otse ja asjalikult suhelda. See teave ei pea ilmtingimata hõlmama telefoninumbrit“ ( 12 ).

41.

Täpsustades, et „[s]elleks teabeks võib olla elektrooniline kontaktivorm, mille abil teenuse saajad saavad pöörduda Internetis teenuseosutaja poole ja millele viimatinimetatu vastab elektronposti teel, välja arvatud olukorras, kus teenuse saaja, kellel ei ole pärast teenuseosutajaga elektroonilisel teel ühenduse võtmist juurdepääsu elektroonilisele võrgule, küsib teenuseosutajalt võimalust kasutada mitte‑elektroonilist suhtlusvahendit“ ( 13 ).

42.

Euroopa Kohtu tõlgendatud õigusnormi tekst ei sisaldanud peale e‑posti aadressi selget viidet konkreetsetele kaugsidevahenditele, nagu see on käesoleva kohtuotsuse esemeks oleva õigusnormi puhul (telefon ja faks).

43.

Tuleb siiski märkida, et viitele konkreetsetele kaugsidevahenditele (telefon ja faks) järgneb väljend „olemasolu korral“, mida tõlgendan järgmistes punktides.

44.

Praegu tuleb rõhutada, et nii Euroopa Kohtu tõlgenduse esemeks olev õigusnorm kui ka põhikohtuasja menetluse esemeks olev direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkt c viitavad sellele, et on vaja anda tarbijale võimalus võtta kiiresti ja tõhusalt ühendust.

45.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb seega, et selleks, et tarbija saaks võtta kiiresti ja tõhusalt Internetis tegutseva kauplejaga ühendust, ei ole vaja telefoni.

46.

Direktiivi 2011/83 artikli 6 lõikes 1, pealkirjaga „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“, on sätestatud kaupleja kohustus anda tarbijale teatavat teavet, sealhulgas punktis c osutatud teavet, mis on: „kaupleja asukoha aadress, tema telefoni- ja faksinumber ning e‑posti aadress (olemasolu korral)“.

47.

Eespool nimetatud lõike 1 samas punktis c on ette nähtud eesmärk, mille pärast eespool nimetatud teave peab olema kättesaadav, st „et tarbija saaks kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda“. Üldisemalt öeldes on lõikes 1 sätestatud seoses kogu teabega, et teave tuleb esitada „selgelt ja arusaadavalt“.

48.

Seepärast on kaupleja kaugsidevahenditega seotud teavitamisnõuete täitmiseks olulised kaks tingimust.

49.

Esiteks tuleb esitada teave kontaktandemete kohta „selgel ja arusaadaval viisil“ ( 14 ).

50.

Teiseks peavad kaugsidevahendid võimaldama seda, et „tarbija saaks kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda“.

51.

Need on kaks erinevat tingimust, mis täidavad erinevaid ülesandeid.

52.

Esimene neist tuleneb üldisemast lepingutingimuste läbipaistvusnõudest, mis kehtib ilmselgelt ka kaugsidevahendite kohta ja mis eeldab, et kaupleja peab tagama, et tarbija saab üheselt aru, millised kaugsidevahendid on tema käsutuses, kui tal on vaja kauplejaga suhelda.

53.

Teine puudutab kaugsidevahendeid ja nõuab, et kaupleja tagaks, et tarbijal oleks võimalik olukorras, kus ta seda vajab, kiiresti ja tõhusalt suhelda.

54.

Küsimus ei ole mitte niivõrd abstraktselt käsitletavates kaugsidevahendites, kui konkreetses võimaluses, st tagamises, et tehingu toimumise konteksti spetsiifilistest omadustest lähtuvalt saaks tarbija kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning et teave esitatakse selgel ja arusaadaval viisil.

55.

Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb arvesse võtta ka tehingu läbirääkimisteks ja sõlmimiseks kasutatud tehniliste vahendite omadusi ning eespool nimetatud vahendeid kasutava tüüpilise tarbija omadusi, lähtudes ka punktides 24 kuni 45 esitatud kaalutlustest.

56.

Kaupleja teavitamisnõuete toimimise eesmärgi saavutamine ei näi nõudvat konkreetse kaugsidevahendi kasutamist, näiteks telefoninumbri olemasolu, millele võib helistada. Nagu oleme näinud, on pigem oluline see, et konkreetselt kasutatav tehnika võimaldaks tarbijal kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning et kaupleja annaks teavet selgelt ja arusaadavalt.

57.

Eespool toodud järeldus ei ole vastuolus artikli 6 lõike 1 punkti c sõnastusega.

58.

Üldisemas mõttes tuleb märkida, et artiklis 6 on viidatud kõikidele kauglepingutele ja lepingutele, mis on sõlmitud väljaspool äriruume, ja seega mitte üksnes lepingutele, mille sõlmivad elektroonilist müügiplatvormi haldav kaupleja ja tarbija.

59.

Sel põhjusel on seadusandja punktis c ette näinud mitmekesise ja heterogeense kaugsidevahendite loetelu, mille sobivus artikli eesmärkide saavutamiseks varieerub sõltuvalt tehingu toimumise konkreetsest kontekstist.

60.

Telefoni teel sõlmitud lepingute puhul on loomulik, et edasiseks suhtluseks valitud kaugsidevahend on telefon, kuid Internetis sõlmitud lepingute puhul võivad kauplejaga kiiresti ühenduse võtmiseks ja temaga tõhusalt suhtlemiseks osutuda sobivamaks muud vahendid.

61.

Täpsemalt toetab artikli 6 lõike 1 punktis c sisalduv väljend „olemasolu korral“ grammatilises mõttes eelmistes lõigetes tehtud süstemaatilist ja teleoloogilist tõlgendust, välistades kohustuse kaasata kaugsidevahendite hulka telefonikasutust.

62.

Praeguses etapis on asjakohane keskenduda väljendile „olemasolu korral“ omistatavale tähendusele, mis saksakeelses keeleversioonis on „gegebenenfalls“, prantsuskeelses keeleversioonis „lorsqu'ils sont disponibles“, ingliskeelses keeleversioonis „where available“.

63.

Siiski ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu õiguse sätte tõlgendamisel tuleb arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on. ( 15 )

64.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb liidu õiguse ühetaolise kohaldamise nõudest, et kui liidu õigusnorm ei viita konkreetse mõiste puhul liikmesriikide õigusele, tuleb seda mõistet tõlgendada kogu liidu piires autonoomselt ja ühetaoliselt ning sellise tõlgenduse andmisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes asjaomase sätte sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusakti eesmärki, kuhu asjaomane säte kuulub ( 16 ).

65.

Saksa sõna „gegebenenfalls“, mis saksa keele sõnastikus on seletatud väljendiga „wenn ein fall eintritt“ („kui see peaks juhtuma“), on ilmselgelt tingimuslik ja viitab pelgale võimalusele. Itaaliakeelses versioonis on see tõlgitud kui „ove disponibili“, mis itaalia keeles tähendab „võimalusel“ või „vajaduse korral“.

66.

Sama võib öelda ka direktiivi teistes keeleversioonides kasutatud väljendite kohta, prantsuskeelses versioonis „lorsqu'ils sont disponibles“, ingliskeelses versioonis „where available“.

67.

Grammatilise tõlgenduse põhjal ei ole direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktiga c kauplejale pandud absoluutset ja tingimusteta kohustust näidata kõiki selles loetletud kontaktandmeid.

68.

Artikli 6 lõike 1 punktis c kasutatud väljendit „olemasolu korral“ tuleks tõlgendada nii, et see on kohaldatav kõigi kolme selles sättes nimetatud kaugsidevahendi (telefon, faks, e‑post) suhtes ( 17 ), erinevalt geograafilisest aadressist, mis on paigutatud loetelu algusse eraldi positsioonile ja seega selliselt, et see paneb kauplejale kohustuse seda igal juhul näidata.

69.

Siinkohal on vaja selgitada, kas väljend „olemasolu korral“ tähendab, et kui ettevõttel on telefoniliin, siis peab see olema tarbijatega suhtlemiseks kättesaadav.

70.

Ma ei leia, et selline tõlgendus oleks õige.

71.

Esiteks, kui direktiiv sõnastati, oli telefoniliinita ettevõtja olemasolu, nagu see on täna, tegelikult praktiliselt võimatu. Kui liidu seadusandja oleks tahtnud muuta telefoniliini omavatele (praktiliselt kõigile) ettevõtjatele telefoni kasutamise tarbijaga suhtlemisel kohustuslikuks, ei oleks olnud mingit mõtet kasutada väljendit „olemasolu korral“.

72.

Selle väljendi mõistmiseks on vaja, vastupidi, viidata olukorrale, kus lisaks sellele, et telefoniliin on olemas, on kaupleja selle ka tarbijaga suhtlemiseks kättesaadavaks teinud.

73.

Mis puudutab väljendit „olemasolev“, siis on selle sünonüüm „kasutatav, kättesaadav, vaba, vabastatud“.

74.

Kõik teatud kontekstis olemas- või kohalolev ei ole tegelikult olemas või kättesaadav kõigile, kes seda kasutada soovivad.

75.

Samas direktiivis on ka teisi sätteid, mis kinnitavad, et telefoniliini kasutamine suhtluseks tarbija ja kaupleja vahel on võimalik.

76.

Artikkel 21 pealkirjaga „Telefonikõned“, mis kohustab liikmesriike mitte lubama kauplejal kohaldada tarbijale kauplejaga ühendust võttes põhitariifist kõrgemaid tasusid, sisaldab väljendit „kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta“, kinnitades, et telefoni kasutamine kaugsidevahendina kauglepingute puhul on üksnes võimalik.

77.

Lisaks sellele kehtestab artikli 5 lõike 1 punkt b väga selgesti teavitamisnõuete seas muude kui kauglepingute või väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute korral „kaupleja identifitseerimisandmed, näiteks tema ärinimi, asukoha aadress ja telefoninumber“, ilma vähimagi viiteta telefoni „olemasolu“ võimalusele või võimatusele. Sellega kinnitatakse, et kaupleja on kohustatud esitama oma telefoninumbri üksnes mõne tehingu puhul.

78.

Siiani tehtud tähelepanekud on andnud alust arvata, et ainus tähendus, mis tuleneb väljendist „olemasolu korral“, kui sellega viidatakse eelkõige telefonikasutajatele, on järgmine: juhul, kui kaupleja on oma ettevõtte siseses töökorralduses ette näinud tarbijate teavitamiseks mõeldud telefoniliini olemasolu.

79.

Seega on grammatiline tõlgendus kooskõlas eelmistes lõigetes 1–3 süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgenduse osas saavutatud tulemustega.

80.

Seoses direktiivi järgitavate eesmärkidega võib teha täiendava kaalutluse.

81.

Direktiivi 2011/83 eesmärk on saavutada üha kõrgem tarbijakaitse tase, kuid samal ajal, nagu on märgitud põhjenduses 4, tagada ettevõtjate konkurentsivõime.

82.

Internetis tehinguid tegeva tarbija kaitse kõrge tase, nagu me juba märkisime, ei ole tagatud abstraktse võimalusega kasutada Interneti‑põhise platvormi haldava kauplejaga ühenduse võtmiseks telefoni, vaid asjaoluga, et on olemas konkreetsed asjakohased vahendid selleks, et võtta ühendust kiiresti ja tõhusalt.

83.

Telefoninumbri lihtne kättesaadavus ühenduse võtmiseks võib osutuda tarbijakaitse seisukohast ebatõhusaks, kui näiteks kõneooteajad on liiga pikad.

84.

Teisest küljest võib tarbija, kellel just seetõttu, et ta ostab elektroonilise müügiplatvormi kaudu, on piisav võime Internetis navigeerimiseks, kasutada kauplejaga suhtlemiseks tõhusamaid vahendeid.

85.

Lisaks tuleb direktiivi eesmärke silmas pidades tõlgendada sellekohaseid liidu õigusnorme nii, et tagada tarbijakaitse kõrgeim tase, ilma et see mõjutaks ettevõtja korraldusvabadust, välja arvatud eespool nimetatud kaitse teostamiseks vajalikul määral.

86.

Sellest seisukohast vaadatuna ei saavutata tõhusat tarbijakaitset, konkreetsete kaugsidevahendite (näiteks telefon) kasutamise kohustust kehtestades, vaid tagades tarbijatele võimaluse kasutada kõige tõhusamaid suhtlusviise seoses vahendiga, mille kaudu tehing toimub ( 18 ).

87.

Teine lahendus, mis nõuaks konkreetse kaugsidevahendi, näiteks telefoni, kasutamise, mis ei ole tõhusa tarbijakaitse saavutamiseks vajalik, kohustuse kehtestamist, leides üldkohaldatava – piirdumata seetõttu üksnes „internetihiiglastega“ nagu Amazon – lahenduse, võib osutuda ebaproportsionaalseks tarbijakaitse eesmärkidega, võides asjaomaseid ettevõtjaid ebakohaselt koormata, seades eriti ebasoodsasse olukorda väikesed ettevõtjad, kes püüavad kasutada Internetti oma turuosa suurendamiseks.

88.

Sel moel tekiks reaalne eesmärkide heterogenees: kantuna ideest kaitsta tarbijat tänu telefoniteel ühenduse võtmise võimaldamisele, tekitataks talle lõpuks kahju, piirates tema vabadust valida mitme turul tegutseva ettevõtja vahel või kehtestades talle kõrgemad hinnad teatavate ettevõtjate kantud kulude suurenemise tõttu.

89.

Tundub, et tehtud järeldusi ei mõjuta asjaolu, et direktiivi ühes põhjenduses on märgitud, et tuleb arvesse võtta „nende tarbijate erivajadusi, kes on eriti kaitsetud oma vaimse või füüsilise puude, psühholoogilise seisundi, vanuse või kergeusklikkuse tõttu“ ( 19 ).

90.

Sellega seoses tuleb veel kord meelde tuletada direktiivi laia reguleerimisala, mis hõlmab kõiki kauglepinguid või väljaspool äriruume sõlmitavaid lepinguid. Nende hulka kuuluvad sellised lepingute liigid, milles kaupleja võtab tarbijaga ühendust ja teeb talle konkreetse pakkumuse. Kõnealustel juhtudel on eriline rõhk nõudel, et teabe esitamisel peaks kaupleja võtma arvesse nende tarbijate erivajadusi, kes on eespool nimetatud põhjustel eriti kaitsetud.

91.

Kuid lisaks asjaolule, et sama põhjenduse kohaselt ei tohiks „erivajaduste arvessevõtmine […] tekitada tarbijakaitse erinevat taset“, ei ole arusaadav, kuidas telefoni kasutamine suhtlusvahendina võiks vaimse või füüsilise puude, psühholoogilise seisundi, vanuse või kergeusklikkuse tõttu kaitsetumaid tarbijaid paremini kaitsta.

92.

Teisisõnu ei ole tarbijaga suhtlemisel telefoniliini kasutamise kohustuse kehtestamisel kui meetmel mõistlikku instrumentaalset seost eespool nimetatud eesmärgiga.

93.

Eespool esitatud tähelepanekute põhjal võib järeldada ka, et direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud loetelu ei ole oma olemuselt lõplik, vaid näitlik.

94.

Eelmistes lõigetes arendatud süstemaatilise, teleoloogilise ja grammatilise tõlgenduse kaudu on jõutud seisukohale, et artiklis 6 on sätestatud nõue, et kaupleja teeks tarbijale kättesaadavaks kiire ja tõhusa kaugsidevahendi ning tagaks teabe selguse ja arusaadavuse.

95.

Tingimusel, et eespool nimetatud tingimused on täidetud, antakse kauplejale valida, millised kaugsidevahendid ta tegelikult kättesaadavaks teeb, arvestades ka selle konteksti iseärasusi, milles tarbijaga läbirääkimisi peetakse.

96.

Sellest eeldusest lähtudes on artikli 6 lõike 1 punkti c tõlgendatud nii, et kaupleja ei ole kohustatud tarbijale kättesaadavaks tegema kõiki kolme näidatud kaugsidevahendit ega tegema ilmtingimata kättesaadavaks telefoninumbrit lihtsalt seetõttu, et ettevõttel on üks või mitu telefoniliini.

97.

Kui selline tõlgendus heaks kiidetaks, oleks artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud loetelu lõplikkus vastuolus täieliku tarbijakaitse eesmärgiga. Sel viisil jäetaks tarbija võimaluseta kasutada tehnoloogilise arengu võimaldatavaid eriti kiireid ja tõhusaid kaugsidevahendeid.

98.

Nagu on teada, muudab tehnoloogia areng, mis on digitaalkeskkonnas eriti kiire, teatavad kaugsidevahendid aegunuks (mõeldagu faksi märgatavale kadumisele) ja toob Internetti üha uusi suhtlusvahendeid.

99.

Igal juhul paistavad tarbijakaitse kõrge taseme tagamise eesmärk ja asjaolu, et direktiivi 2011/83 artikli 6 lõike 1 punkt c sisaldab mitme kaugsidevahendi näitlik loetelu, tingivat kaupleja vajaduse pakkuda tarbijale rohkem kaugsidevahendeid, et tagada talle valikuvabadus.

100.

Siinkohal märgin vaid, et näib olevat vaieldamatu, et Amazoni loodud automaatse tagasihelistamise süsteem on tõhusam kui telefoni teel klienditoega ühendusevõtmine, ning et igal juhul on tegemist viimati nimetatud teenuse tehnoloogilise arendiga.

101.

Kõnealuse süsteemi puhul, võib tarbija, kes on andnud oma telefoninumbri, valida, kas talle helistatakse tagasi kohe või mingil hetkel tulevikus. Automaatse tagasihelistamise puhul, niivõrd kui see kohtuasja materjalidest nähtub, on tegemist väga lühikese ajaga.

102.

Interneti-põhist kiirsuhtlussüsteemi võib pidada e‑kirjade vahetuseks reaalajas ja see kujutab endast faksi tehnoloogilist arendit. Seda süsteemi kasutatakse laialdaselt Interneti‑põhiste tehingute puhul ja kohtuasja materjalides ei ole sellele ebatõhusust ette heidetud.

103.

Üks nende kaugsidevahendite kohta tehtud etteheide, mis nähtub kohtuasja materjalidest, on seotud tarbijate isikuandmete kaitsega.

104.

Nagu on teada, peab tarbija, kes otsustab sõlmida lepingulisi suhteid kauplejaga, kes tegutseb üksnes Internetis, reeglina registreeruma, milleks tuleb edastada juba mõned isikuandmed, sealhulgas kindlasti ka e‑posti aadress.

105.

Peale selle on isikuandmete, mida tarbija kauplejale edastab (näiteks telefoninumber automaatse tagasihelistamise süsteemi kasutamise korral) töötlemine nõuetekohaselt kaitstud teiste liidu õigusaktide sätetega ja seetõttu jääb küsimus väljapoole põhikohtuasja eset.

106.

Kauplejal on kohustus esitada, enne tarbija sidumist kaugsidelepinguga, teavet tehingu kõigi oluliste osade kohta (sealhulgas kontaktid) „selgel ja arusaadaval viisil“.

107.

Läbipaistvusnõudel on kaks olulist mõõdet. Selgus, mis peab olema seotud väliste viisidega, kuidas teavet tarbijale esitatakse, ja seega selle loetavusega ja äratuntavusega keskkonnas, kus tehing toimub. Arusaadavus, mis on seevastu seotud teabe konkreetse sisuga, mis peab teavitama tarbijat tema valikute õiguslikest tagajärgedest. Selgus ja arusaadavus peavad olema kaugsidevahendile kohases ulatuses.

108.

Direktiivi 2011/83 artiklis 6 ei ole lisaks eespool nimetatutele ette nähtud muid tingimusi, mida kaupleja peab järgima.

109.

Eelkõige ei ole artiklis 6 sätestatud Internetist teabe saamiseks navigeerimiseks kuluvat aega. Kuid direktiivi eesmärkidega oleks vastuolus navigeerimine, mis selle keerukuse tõttu muudaks teabe raskesti kättesaadavaks. Tegelikult ei ole teave, mis on raskesti kättesaadav, iseenesest arusaadav, rikkudes artikli 6 lõike 1 sätteid.

110.

Kaupleja võib valida tarbijale kättesaadavaks tehtavad kaugsidevahendid tingimusel, et tarbija saab kauplejaga kiiresti ühendust võtta ja temaga tõhusalt suhelda ning et nende kaugsidevahendite kohta antakse teavet lihtsal, tõhusal ja mõistlikult kiirel viisil.

111.

Direktiivi 2011/83 ( 20 ) põhjendustega 2, 5 ja 7 ning artikliga 4 on määratud direktiiviga kehtestatud õigusaktide täielikult ühtlustav laad.

112.

Eelkõige on artiklis 4 pealkirjaga „Ühtlustamise tase“ sätestatud, et „[l]iikmesriigid ei säilita siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“

113.

Seepärast ei saa riigisisesed õigusaktid direktiivi erineva sätte puudumisel kehtestada täiendavaid, veelgi rangemaid sätteid, mis kohustavad kauplejat kasutama tarbijaga suhtlemisel teatavaid kaugsidevahendeid, mida sama direktiiv kohustuslikuna ette ei näe.

114.

Järelikult, arvestades esitatud artikli 6 lõike 1 punkti c tõlgendust, mis välistab ettevõtja kohustuse kasutada tarbijaga suhtlemise vahendina telefoni, ei saa sellist kohustust kehtestada riigisiseste õigusaktidega.

115.

See viimane järeldus ei ole vastuolus artikli 6 lõikega 8, milles sätestatakse, et „[k]äesolevas direktiivis kehtestatud teavitamisnõuded täiendavad direktiivis 2006/123/EÜ ja direktiivis 2000/31/EÜ sisalduvaid teavitamisnõudeid ega takista liikmesriikidel kehtestada täiendavaid teavitamisnõudeid vastavalt nendele direktiividele“.

116.

Viimati nimetatud säte ei viita kaupleja kasutatavatele kaugsidevahenditele.

117.

Eelkõige tuleb rõhutada, et artikli 8 lõike 10 kohaselt „ei kehtesta [liikmesriigid] käesolevas direktiivis sätestatud teavitamisnõuete täitmisele lisaks muid lepingueelse teavitamise vorminõudeid“.

118.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) eelotsusetaotlusele Euroopa Kohtule järgmiselt: