EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62016CC0168

Kohtujurist Saugmandsgaard Øe, 27.4.2017 ettepanek.
Sandra Nogueira jt versus Crewlink Ireland Ltd ja Miguel José Moreno Osacar versus Ryanair Designated Activity Company.
Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Cour du travail de Mons.
Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus – Kohtualluvus töölepingute puhul – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Artikli 19 punkti 2 alapunkt a – Mõiste „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“ – Lennundussektor – Lennumeeskond – Määrus (EMÜ) nr 3922/91 – Mõiste „põhibaas“.
Liidetud kohtuasjad C-168/16 ja C-169/16.

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2017:312

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

HENRIK SAUGMANDSGAARD ØE

esitatud 27. aprillil 2017 ( 1 )

Liidetud kohtuasjad C‑168/16 ja C‑169/16

Sandra Nogueira,

Victor Perez-Ortega,

Virginie Mauguit,

Maria Sanchez-Odogherty,

José Sanchez-Navarro

versus

Crewlink Ltd (C‑168/16)

ja

Miguel José Moreno Osacar

versus

Ryanair, varem Ryanair Ltd (C‑169/16)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour du travail de Mons (Monsi teise astme töökohus, Belgia))

Eelotsusetaotlus – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus – Artikkel 19 – Kohtualluvus individuaalsete töölepingute puhul – Selle paiga kohtute pädevus, kus töölepingut tavaliselt täidetakse – Lennundussektor – Salongipersonal – Määrus (EMÜ) nr 3922/91 – Mõiste „põhibaas“

I. Sissejuhatus

1.

1Cour du travail de Mons (Monsi teise astme töökohus, Belgia) on esitanud Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, mis on sõnastatud peaaegu identselt ja puudutavad määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 2 ) artikli 19 punkti 2 tõlgendamist.

2.

Need küsimused on esitatud kahe vaidluse raames, mille pooled on ühelt poolt Sandra Nogueira, Victor Perez-Ortega, Virginie Mauguit, Maria Sanchez-Odogherty, José Sanchez-Navarro (kohtuasi C‑168/16) ja Miguel José Moreno Osacar (kohtuasi C‑169/16) (edaspidi koos „apellandid“) ning teiselt poolt vastavalt Crewlink Ltd (kohtuasi C‑168/16) ja Ryanair, varem Ryanair Ltd (kohtuasi C‑169/16), kes on apellantide endised tööandjad, ning need vaidlused puudutavad töö ja töölepingu lõpetamise tingimusi, mida viimased apellantide suhtes kohaldasid.

3.

Põhikohtuasjade selles etapis vaidlevad pooled selle üle, kuidas määrata kindlaks liikmesriik, mille kohtutele need vaidlused rahvusvaheliselt määruse nr 44/2001 alusel allub.

4.

Võttes arvesse reisijate rahvusvahelise õhuveo konkreetset konteksti, milles töötajatelt võidakse nõuda oma tööülesannete täitmist mitme liikmesriigi territooriumil, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kuidas tõlgendada mõistet „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktis a.

5.

Järgnevalt esitatud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada oma väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb mitme liikmesriigi territooriumil täidetavaid töölepinguid ning mis on välja arendatud Brüsseli konventsiooni ( 3 ) ja Rooma konventsiooni ( 4 ) raames, ning sellest lähtudes otsustada, et selleks on paik, kus või kust töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab.

II. Õiguslik raamistik

A. Määrus nr 44/2001

6.

Kõigepealt märgin, et määruse nr 44/2001 asjakohaseid sätteid, millele on järgnevalt viidatud, ei ole selle määruse andmise kuupäeva ja põhikohtuasjade asjassepuutuvate faktiliste asjaolude kuupäeva vahel muudetud.

7.

Määruse nr 44/2001 põhjenduses 13 on märgitud:

„Kindlustus‑, tarbija‑ ja töölepingute puhul tuleks nõrgemat poolt kaitsta soodsamate kohtualluvuse eeskirjadega kui üldised eeskirjad.“

8.

Määruse II peatükis paiknev 5. jagu „Kohtualluvus töölepingute puhul“ hõlmab selle määruse artikleid 18–21.

9.

Määruse nr 44/2001 artikli 18 lõikes 1 on sätestatud, et töölepingutega seotud küsimuste puhul tehakse kohtualluvus kindlaks selle jao kohaselt, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist.

10.

Määruse artiklis 19 nähakse ette:

„Tööandja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata kas:

1.

selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema alaline elukoht, või

2.

teises liikmesriigis:

a)

selle paiga kohtusse, kus töötaja tavaliselt töötab, või selle paiga kohtusse, kus ta viimati töötas, või

b)

kui töötaja ei tööta või ei töötanud tavaliselt ainult ühes riigis, siis selle maa kohtutesse, kus asub või asus töötaja tööle võtnud ettevõte.“

11.

Määruse nr 44/2001 artiklis 21 on sätestatud:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kohtualluvust käsitleva kokkuleppe alusel:

1.

mis on sõlmitud pärast vaidluse teket või

2.

mis võimaldab töötajal algatada menetluse käesolevas jaos nimetamata kohtutes.“

B. Määrus (EMÜ) nr 3922/91

12.

Määruse nr (EMÜ) nr 3922/91 ( 5 ) artikli 1 lõike 1 kohaselt „kohaldatakse [seda määrust] tsiviillennunduse ohutuse valdkonnas õhusõidukite käitamise ja hoolduse ning nende ülesannetega tegelevate isikute ja organisatsioonidega seotud tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride ühtlustamise suhtes“.

13.

Määruse nr 3922/91 III lisa „Õhusõidukiga teostatava ärilise lennutranspordi suhtes kohaldatavad ühised tehnilised nõuded ja haldusprotseduurid“ lisati määrusega (EÜ) nr 1899/2006 ( 6 ).

14.

III lisa sisaldab Q‑alajagu „Lennu- ja tööaja piirangud ning puhkeaja nõuded“. Q‑alajaos on mõistet „põhibaas“ normi OPS 1.1095 punktis 1.7 määratletud järgmiselt:

„Käitaja poolt kindlaks määratud asukoht, kust meeskonnaliige tavaliselt alustab ja kus ta lõpetab oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmise ning kus käitaja tavaliselt ei pea vastutama konkreetse meeskonnaliikme majutamise eest.“

15.

Normi OPS 1.1090 punktis 3.1 on lisaks täpsustatud, et käitaja määrab iga meeskonnaliikme põhibaasi.

16.

III lisa on kahel korral asendatud ning seda vastavalt määrustega (EÜ) nr 8/2008 ( 7 ) ja (EÜ) nr 859/2008 ( 8 ), kuid eespool viidatud normide sõnastust ei muudetud siiski.

C. Määrus (EÜ) nr 883/2004

17.

Määruse (EÜ) nr 883/2004 ( 9 ) II jaotises „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ paikneva artikli 11 lõikes 1 nähakse ette:

„Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.“

18.

Määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 5, mis lisati määrusega (EL) nr 465/2012 ( 10 ), on täpsustatud:

„Reisijate- või kaubaveoteenuseid osutava lennumeeskonna või salongipersonali tegevus loetakse toimuvaks liikmesriigis, kus asub [määruse nr 3922/91] III lisas määratletud põhibaas.“

19.

Täpsustan, et see muudatus ei ole põhikohtuasja asjaoludel ratione temporis kohaldatav.

III. Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

20.

Ryanair on Iiri õiguse alusel asutatud äriühing asukohaga Iirimaal, kes tegutseb reisijate rahvusvahelise õhuveo sektoris.

21.

Crewlink (kohtuasi C‑168/16) on Iiri õiguse alusel asutatud äriühing asukohaga Iirimaal, kes on spetsialiseerunud lennuettevõtjatele salongipersonali värbamisele ja koolitamisele.

22.

Kõikides Crewlinki ja apellantide vahel kohtuasjas C‑168/16 sõlmitud töölepingutes oli nähtud ette, et töötaja lähetatakse salongitöötajana Ryanairi.

23.

S. Nogueira (kohtuasi C‑168/16) on portugallanna. Crewlink võttis ta 8. oktoobril 2009 stjuardessina tööle kolmeaastase tähtajalise töölepinguga. Ta lahkus töölt 4. aprillil 2011.

24.

V. Perez-Ortega (kohtuasi C‑168/16) on hispaanlane. Tema võeti Crewlinki tööle stjuuardina kolmeaastase tähtajalise töölepinguga, mis allkirjastati Portos (Portugal). Ta lahkus töölt 15. juunil 2011.

25.

V. Mauguit (kohtuasi C‑168/16) on belglanna. Crewlink võttis ta stjuardessina tööle kolmeaastase tähtajalise töölepinguga, mis allkirjastati Dublinis (Iirimaa). Tema tööleping lõpetati 24. juunil 2011.

26.

M. Sanchez-Odogherty (kohtuasi C‑168/16) on hispaanlanna. Crewlink võttis ta 1. aprillil 2010 stjuardessina tööle kolmeaastase tähtajalise töölepinguga. Ta lahkus töölt 20. juunil 2011.

27.

J. Sanchez-Navarro (kohtuasi C‑168/16) on hispaanlane. Crewlink võttis ta 8. oktoobril 2009 stjuuardina tööle kolmeaastase tähtajalise töölepinguga, mis allkirjastati Dublinis. Tema tööleping lõpetati 10. novembril 2011.

28.

M. José Moreno Osacar (kohtuasi C‑169/16) on hispaanlane. 21. aprillil 2008 sõlmis ta Ryanairiga töölepingu cabin services agent’i ametikohale. Ta hakkas tööle 1. mail 2008. Ta lahkus töölt 16. juunil 2011.

29.

Kõik töölepingud, mille olid sõlminud ühelt poolt apellandid ning teiselt poolt Crewlink ja Ryanair (edaspidi koos „vaidlusalused töölepingud“) olid koostatud inglise keeles.

30.

Nende lepingute kohaselt kuulusid apellantide ametikohustuste hulka eelkõige reisijate turvalisuse tagamine, nende eest hoolitsemine, nende aitamine ja kontrollimine, abistamine pardaletulekul, müük lennuki pardal ja lennuki sisemuse koristamine.

31.

Vaidlusalustes töölepingutes oli märgitud, et nende suhtes kohaldatakse Iiri õigust.

32.

Ka sisaldasid need lepingud kohtualluvuse klauslit, millega kohtualluvus anti Iiri kohtutele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole see klausel apellantidele siiski määruse nr 44/2001 artikli 21 kohaselt siduv.

33.

Nendes lepingutes on veel sätestatud, et apellantide tööd loetakse Iirimaal tehtud tööks, võttes arvesse asjaolu, et nad täitsid oma ametikohustusi Iirimaal registreeritud lennukite pardal.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab selles küsimuses siiski, et lennukid, mille pardal apellandid töötasid, seisid Charleroi’s (Belgia), ning asjaolul, et need lennukid olid registreeritud Iirimaal, on seejuures vähe tähtsust.

35.

Vaidlusalustes töölepingutes oli apellantide põhibaasiks (home base) määratud Charleroi lennujaam, kuid tööandjatele oli jäetud õigus neid üle viia teise lennujaama. Ei ole siiski vastu vaieldud sellele, et Charleroi lennujaam oli nende lepingute raames apellantide ainus põhibaas.

36.

Apellandid olid lepingu järgi kohustatud elama vähem kui ühe tunni tee kaugusel oma põhibaasist ning nad elasid nende lepingute täitmise ajal seega Belgias.

37.

Kõik apellandid alustasid ja lõpetasid oma tööpäeva Charleroi lennujaamas. Konkreetsemalt tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus järgmist:

apellandid said oma juhised Charleroi lennujaamas tööandjate siseveebist;

apellandid läksid lennule alati Charleroi lennujaamast, et sõita konkreetsesse sihtkohta;

nad naasid sellest sihtlennujaamast alati Charleroi’sse, ning

kui samal päeval oli ette nähtud mitu edasi-tagasi lendu, toimus vahetus Euroopa õhuruumis iga kord Charleroi lennujaamast väljudes ja tööpäeva lõpus sinna suundudes.

38.

Ryanair (kohtuasi C‑169/16) lükkas ümber igasuguse väite, et tal on Belgias tütarettevõtja, kuid nõustus, et tal on seal kontor (crewroom).

39.

Crewlink (kohtuasi C‑168/16) väitis eelotsusetaotluse esitanud kohtus, et tal ei ole Belgias tütarettevõtjat või kontorit, millest tööd korraldatakse, ning et juhiseid apellantide tööks antakse Iirimaal asuvatest kontoritest. See kohus täpsustab siiski, et Crewlink nõustus kohtuistungil, et tal on Belgias Ryanairiga ühine kontor, mida nimetatakse crewroom’iks.

40.

Töövõimetuse korral pidid apellandid tulema Charleroi lennujaama, et täita vorm, mis edastati seejärel nende tööandja head office’ile Dublinis.

41.

Distsiplinaarprobleemi korral kutsuti töötaja esimesele kohtumisele juhtivtöötajaga meeskonnaruumi Charleroi lennujaamas. Distsiplinaarmenetluse järgmisi etappe juhiti Dublinist.

42.

Apellandid arvavad, et Iiri õigusnormid, mida Crewlink ja Ryanair oma töösuhte suhtes kohaldavad, on ebasoodsamad kui Belgia õigusnormid. Apellantide ja Iirimaa vahel ei eksisteeri mingit seost, sest nad ei ole seal kunagi elanud ega töötanud ning mõned käisid seal ainult ühe korra, et allkirjastada oma leping ja avada pangakonto.

43.

Leides, et Crewlink ja Ryanair peavad järgima ja kohaldama Belgia õigusnorme, ning olles seisukohal, et Belgia kohtud on pädevad nende nõude kohta otsust tegema, esitasid apellandid 8. detsembril 2011 Tribunal du travail de Charleroi’le (Charleroi esimese astme töökohus, Belgia) hagid, et Belgia tööõigust käsitlevate õigusnormide alusel mõistetaks tööandjatelt nende kasuks välja summa, mis hinnati iga apellandi puhul esialgu 20000 eurole ning mis koosneb saamata jäänud töötasust, öötundide lisatasust, ületundide tasust, sõidukulude hüvitistest, vormiriietuse ostmise, kasutamise ja puhastamise kulude ja koolituskulude hüvitisest, kahjuhüvitisest, mis vastas einetalongide väärtusele, tagatud töötasu ja tegelikult makstud töötasu vahele vastavatest summadest ning lahkumishüvitisest.

44.

V. Mauguit ja J. Sanchez-Navarro, kelle töölepingu Crewlink lõpetas (kohtuasi C‑168/16), nõuavad ka hüvitise maksmist etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest, mis vastab kolme kuu töötasule.

45.

Crewlink ja Ryanair arvavad seevastu, et Iiri kohtud on pädevad nende vaidluste kohta otsust tegema.

46.

Nendes kahes kohtuotsuses, mis kuulutati 4. novembril 2013, leidis Tribunal du travail de Charleroi (Charleroi esimese astme töökohus), et Belgia kohtud ei ole pädevad nende nõuete kohta otsust tegema.

47.

Apellandid esitasid nende kohtuotsuste peale 28. novembril 2013 apellatsioonkaebuse, väites eelkõige, et Belgia kohtud on määruse nr 44/2001 artiklite 18–21 alusel pädevad põhikohtuasjades otsust tegema ning et põhikohtuasjades käsitletavaid töösuhteid reguleerib Rooma konventsiooni artikli 6 alusel Belgia õigus.

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et on kahtlus, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 ja konkreetsemalt mõistet „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“, võttes arvesse lennundussektori iseärasusi.

49.

Selles olukorras otsustaski Cour du travail de Mons (Monsi teise astme töökohus, Belgia) menetluse põhikohtuasjades peatada, et esitada Euroopa Kohtule üks eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑168/16 ja üks eelotsuse küsimus kohtuasjas C‑169/16, mis on peaaegu identselt sõnastatud alljärgnevalt: ( 11 )

„Võttes arvesse:

lahenduste etteaimatavuse ja õiguskindluse nõudeid, mis viisid selliste kohtualluvust ja kohtuotsuste täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades puudutavate eeskirjade vastuvõtmiseni, nagu on sätestatud [Brüsseli] konventsioonis […], samuti [määruses nr 44/2001] […],

Euroopa lennundussektori eripärasid, mille raames [mõne Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil] asuva lennuettevõtja lennumeeskonna liikmed – kes on antud selle lennuettevõtja käsutusse [või kes on tööle võetud] teise äriühingu poolt, kelle asukoht on samas liikmesriigis – sooritavad iga päev lende Euroopa Liidu territooriumi kohal algusega põhibaasist, mis võib asuda, nagu käesoleval juhul, [teise liikmesriigi territooriumil],

[põhikohtuasjade] eripärasid […],

kriteeriumi, mis tuleneb mõistest „põhibaas“ (nii nagu see on määratletud määruse […] nr 3922/91 [muudetud määrusega nr 1899/2006] III lisas), mida on kasutatud määruses nr 883/2004 selleks, et määrata kindlaks sotsiaalkindlustusalased õigusaktid, mida kohaldatakse lennumeeskonna ja salongipersonali liikmetele alates 28. juunist 2012,

[Euroopa Kohtu] kohtupraktikast tulenevaid järeldusi […],

kas mõistet „paik, kus tööd tavaliselt tehakse“, millele on viidatud […] määruse nr 44/2001 artikli 19 punktis 2, võib samastada mõistega „põhibaas“, mis on määratletud […] määruse nr 3922/91 [muudetud määrusega nr 1899/2006] III lisas […]“,

selleks et määrata kindlaks [liikmesriik] […], mille territooriumil töötajad tavaliselt töötavad, juhul kui need töötajad on lennumeeskonna liikmena antud liidu ühe liikmesriigi õigusele alluva ja kogu liidu territooriumil reisijate rahvusvahelise õhuveoga tegeleva lennuettevõtja käsutusse [või viimase poolt värvatud],

arvestades seda, et kõnealune seotuse kriteerium, mis tuleneb „põhibaasist“, mida mõistetakse kui „töösuhte tegelikku keskust“, kuna töötajad alustavad ja lõpetavad seal süstemaatiliselt oma tööpäevi, korraldavad seal oma igapäevast tööd ning on selle lähedusse rajanud ka lepinguperioodi ajaks[…] tegeliku elukoha, on see, mis on ühtlasi kõige tugevamini seotud ühe lepinguosalise riigiga ning tagab lepingulise suhte nõrgemale poolele parima võimaliku kaitse?“

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

50.

Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 25. märtsil 2016.

51.

Kirjalikud seisukohad esitasid apellandid, Ryanair, Belgia, Prantsusmaa, Madalmaade ja Rootsi valitsus ning Euroopa Komisjon.

52.

Kohtuistungile, mis toimus 2. veebruaril 2017, ilmusid suuliste seisukohtade esitamiseks apellandid, Crewlink, Ryanair, Belgia, Iirimaa, Prantsusmaa ja Rootsi valitsus ning komisjon.

V. Õiguslik analüüs

53.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega Euroopa Kohtult teada, kas määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et rahvusvahelise lennutranspordi sektoris salongipersonali liikmena töötava isiku puhul võib „paiga, kus töötaja tavaliselt töötab“, samastada „põhibaasiga“, nagu see on määratletud määruse nr 3922/91 (muudetud määrusega nr 1899/2006) III lisas.

54.

Minu teada ei ole Euroopa Kohtul veel olnud võimalust tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 niisuguses kontekstis nagu põhikohtuasjas, see tähendab kontekstis, kus rahvusvahelise lennutranspordi sektoris töötavad isikud täidavad oma töölepingut mitme liikmesriigi territooriumil.

55.

Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb töölepingu täitmist mitme liikmesriigi territooriumil, võib siiski leida mitmesuguseid juhiseid vastamiseks nii Brüsseli konventsiooni (A‑jaotis) kui ka analoogia alusel Rooma konventsiooni raames (B‑jaotis) ning need juhised võib tõhusalt üle kanda määruse nr 44/2001 raamistikku (C‑jaotis).

56.

Enne nende vastamisjuhiste analüüsimist meenutan, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb töölepinguid käsitlevate õigusnormide tõlgendamisel nii määruse nr 44/2001 kui ka eespool viidatud kahe konventsiooni raames arvesse võtta soovi tagada sobiv kaitse lepinguosalisele, kes on sotsiaalselt nõrgemas positsioonis ja kelleks käsitletaval juhul on töötaja. ( 12 )

57.

Rõhutan ka, et vaidlusalustesse töölepingutesse lisatud klauslid, mille kohaselt on kohtualluvus antud Iirimaa kohtutele, ei ole määruse nr 44/2001 artikli 21 kohaselt apellantide suhtes siduvad, nagu on rõhutanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, apellandid, Prantsusmaa ja Rootsi valitsus ning komisjon.

58.

Need klauslid ei kuulu nimelt kummagi selles õigusnormis nimetatud juhtumi alla, see tähendab, et tegemist ei ole klausliga, milles on sätestatud kokkulepe, mis on sõlmitud pärast vaidluse teket, ega klausliga, mis võimaldab töötajal algatada menetluses selle määruse II peatüki 5. jaos nimetamata kohtutes.

A. Töölepingu täitmine mitme riigi territooriumil Brüsseli konventsiooni raames

59.

Enne Euroopa Kohtu Brüsseli konventsiooni käsitleva kohtupraktika analüüsimist meenutan, et kuna määrusega nr 44/2001 see konventsioon asendati, võib Euroopa Kohtu tõlgendusi konventsiooni sätetele laiendada ka sellele määrusele, kui nende ühenduse aktide sätted on sisult võrdväärsed. ( 13 )

60.

Selles küsimuses märgin, et määruse nr 44/2001 artikli 19 punkt 2 on sõnastatud peaaegu identselt Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 teise ja kolmanda lausega San Sebastiáni konventsiooniga ( 14 ) muudetud redaktsioonis.

61.

Seda võrdväärsust arvestades tuleb vastavalt määruse nr 44/2001 põhjendusele 19 tagada järjepidevus nende kahe õigusakti tõlgendamisel, nagu märkisid apellandid ja Prantsusmaa valitsus. ( 15 )

62.

Meenutan, et oma esialgses redaktsioonis ei olnud Brüsseli konventsioonis töölepinguid käsitlevat erisätet. ( 16 ) Euroopa Kohus on siiski otsustanud, et töölepingust tekkinud vaidlused kuuluvad selle konventsiooni kohaldamisalasse ( 17 ) ja konkreetsemalt selle konventsiooni artikli 5 punkti 1 kohaldamisalasse – punkt, mille kohaselt võib kostja kaevata lepingutega seotud asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. ( 18 )

63.

Seejärel on Euroopa Kohus täpsustanud, et Brüsseli konventsiooni artikli 5 punktis 1 nimetatud kriteeriumi tuleb töölepingust tekkinud vaidluse kontekstis tõlgendada nii, et tegemist on selle paiga kohtuga, kus töötamise kohustus täita tuleb. ( 19 )

64.

Euroopa Kohus pidi seda kriteeriumi osas, mis puudutab töölepingu täitmist mitme liikmesriigi territooriumil, põhjalikumalt käsitlema kohtuotsuses Mulox IBC. ( 20 )

65.

Euroopa Kohus otsustas, et kui töötajale usaldatud töö tegemine laieneb mitme lepinguosalise riigi territooriumile, tuleb seda õigusnormi tõlgendada nii, et see tähistab „paika, kust töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab“ (kohtuotsuse punkt 24).

66.

Selle kohtuotsuse punktis 25 sedastas Euroopa Kohus mitu tegurit, mida siseriiklik kohus võib selle paiga kindlaksmääramisel arvesse võtta, eelkõige asjaolu, et töötajale usaldatud tööülesande täitmine tagati kontorist, mis asus lepinguosalises riigis, kus oli tema elukoht, kust ta oma tööd tegi või kuhu ta pärast iga töölähetust tagasi tuli.

67.

See kohtupraktika kodifitseeriti osaliselt käesoleva ettepaneku punktis 60 viidatud San Sebastiáni konventsiooni sõlmimisel. Sel puhul täiendati Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 konkreetse õigusnormiga, mis käsitleb töölepinguid ja peegeldab Euroopa Kohtu eespool viidatud praktikat. ( 21 ) Selle uue sätte kohaselt võib tööandja peale hagi esitada selle paiga kohtule, kus töötaja tavaliselt töötab, või kui töötaja ei tööta tavaliselt samas riigis, siis selle paiga kohtule, kus on või oli tegevuskoht, mis töötaja tööle võttis.

68.

Euroopa Kohtul palutakse tõlgendada seda uut õigusnormi mitme lepinguosalise riigi territooriumil täidetavate töölepingute kontekstis.

69.

Näiteks kohtuotsuses Rutten ( 22 ) otsustas Euroopa Kohus, et „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“, Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 tähenduses tähendab paika, kus on töötaja kutsetegevuse tegelik keskus ja kus või kust ta täidab tegelikult põhilise osa oma kohustustest tööandja ees (selle kohtuotsuse punkt 23).

70.

Selle kohtuotsuse punktis 25 näitas Euroopa Kohus ära tegurid, mida siseriiklik kohus võib selle paiga kindlaksmääramisel arvesse võtta, eelkõige asjaolu, et töötajal on selles riigis kontor, kust ta oma tööd tööandjale korraldab või kuhu ta pärast iga töölähetust välisriiki naasis.

71.

Kohtuotsus Weber ( 23 ) puudutas teistsugust juhtumit kui juhtum, mille kohta tehti kohtuotsused Mulox IBC ja Rutten, sest töötajal ei olnud ühes lepinguosalises riigis kontorit, mis oleks olnud tema kutstegevuse tegelik keskus ja kust ta oleks täitnud põhiosa oma kohustustest tööandja ees (selle kohtuotsuse punkt 48).

72.

Euroopa Kohus otsustas siiski, et isegi niisugusel juhul jäävad kohtuotsused Mulox IBC ja Rutten asjakohaseks, sest need eeldavad, et mitme lepinguosalise riigi territooriumil täidetava töölepingu korral tuleb Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 1 – võttes arvesse vajadust nii määrata kindlaks paik, millega vaidlus on kõige tihedamalt seotud, et teha kindlaks kohus, kellel on kõige kergem selle kohta otsust teha, kui ka vajadust tagada töötajale kui nõrgemas positsioonis lepinguosalisele sobiv kaitse ja vältida olukorda, kus on mitu pädevat kohut, – tõlgendada nii, et see on paik, kus või kust töötaja täidab faktiliselt põhiosa oma kohustustest tööandja ees (kohtuotsuse punkt 49). ( 24 )

B. Töölepingu täitmine mitme riigi territooriumil Rooma konventsiooni raames

73.

Enne kui analüüsida kohtupraktikat, mille Euroopa Kohus on välja töötanud Rooma konventsiooni raames, on vaja selgitada, miks võib see kohtupraktika kujutada endast asjakohast viitmaterjali Brüsseli konventsiooni või määruse nr 44/2001 tõlgendamisel, nagu on väitnud apellandid, Ryanair, Prantsusmaa valitsus ja komisjon.

74.

Nendel õigusaktidel on küll erinevad esemed. Rooma konventsiooni ja määruse (EÜ) nr 593/2008 ( 25 ) eesmärk on teha kindlaks riik, mille õigust kohaldatakse lepinguliste võlasuhete suhtes, samas kui Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 eesmärk on teha kindlaks riik, mille kohtud on pädevad tegema otsust vaidluse kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades.

75.

Hoolimata erinevatest esemetest on mitu põhjust, mille tõttu võib seda, kuidas Euroopa Kohus on Rooma konventsiooni ja määrust Rooma I tõlgendanud, pidada Brüsseli konventsiooni ja määruse nr 44/2001 tõlgendamisel asjakohaseks.

76.

Esiteks on määruse Rooma I põhjenduses 7 täpsustatud, et määruse esemeline kohaldamisala ja sätted peaksid olema kooskõlas määrusega nr 44/2001. Juba Rooma konventsiooni preambulis oli selles küsimuses täpsustatud, et selle konventsiooni eesmärk on jätkata rahvusvahelise eraõiguse valdkonnas liidus juba ette võetud õigusliku ühtlustamise protsessi, eelkõige kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise valdkonnas.

77.

Teiseks on Euroopa Kohus juba mitmel korral neid õigusakte paralleelselt tõlgendanud ning seda eelkõige osas, mis puudutab Rooma konventsioonis ja Brüsseli konventsioonis sätestatud töölepinguid käsitlevaid õigusnorme. ( 26 )

78.

Kolmandaks on nendes õigusaktides sätestatud töölepinguid käsitlevatel õigusnormidel sama eesmärk, see tähendab eesmärk tagada töötajale kui nõrgemale lepinguosalisele sobiv kaitse. ( 27 )

79.

Neljandaks märgin, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktid a ja b on sõnastatud peaaegu identselt määruse nr 44/2001 artikli 19 punktiga 2. ( 28 )

80.

Eelneva põhjal arvan, et Euroopa Kohtu praktikat, milles tõlgendatakse Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkte a ja b, tuleb määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 tõlgendamisel arvesse võtta.

81.

Euroopa Kohus on Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkte a ja b tõlgendanud eelkõige kohtuotsustes Koelzsch ja Voogsgeerd ( 29 ). Need kohtuotsused, mis puudutasid töötajaid, kes töötasid vastavalt maantee‑ ja meretranspordi sektoris, on eriti asjakohased käesolevates kohtuasjades, mis puudutavad töötajaid, kes töötavad lennutranspordi sektoris.

82.

Euroopa Kohus on juhtudel, mil töölepingut täidetakse mitme riigi territooriumil, otsustanud, et Rooma konventsiooni artikli 6 lõikega 2 kehtestati hierarhia erinevate kriteeriumide vahel, mida tuleb töölepingu suhtes kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel arvesse võtta. ( 30 ) Võttes arvesse tööaja kaitse eesmärki, tuleb selle konventsiooni artikli 6 lõike 2 punktis a kasutatud niisuguse riigi kriteeriumi, kus töötaja „tavaliselt töötab“, tõlgendada laialt, samas kui sama artikli lõike 2 punktis b ette nähtud niisuguse tegevuskoha kriteeriumi, „mille kaudu töötaja on tööle võetud“, saab kohaldada ainult siis, kui asja lahendaval kohtul ei ole võimalik kindlaks määrata riiki, kus ta tavaliselt töötab. ( 31 )

83.

Seepärast kohaldatakse Rooma konventsiooni artikli 6 lõike 2 punkti a ka juhul, kui töötaja töötab rohkem kui ühes lepinguosalises riigis, kui asja lahendaval kohtul on võimalik teha kindlaks riik, millega sel tööl on tihe seos. ( 32 )

84.

Niisugusel juhul tuleb selle riigi kriteeriumi, kus töötaja tavaliselt töötab, mõista nii, et selle all mõeldakse paika, kus või kust töötaja tegelikult oma kutsetegevusega tegeleb, ja kutsetegevuse keskuse puudumise korral paika, kus ta tegeleb suurema osaga oma tegevusest. ( 33 )

85.

Võttes arvesse töö eripära maantee‑ ja meretranspordi sektoris, sedastas Euroopa Kohus seejärel mitu tegurit, mida siseriiklik kohus võib eespool nimetatud kriteeriumide põhjal arvesse võtta. Siseriiklik kohus peab eelkõige kindlaks tegema, millises riigis asub koht, kust töötaja täidab oma veoülesandeid, saab oma ülesanneteks juhtnööre ja korraldab oma tööd, samuti koht, kus asuvad töötaja töövahendid. ( 34 ) Samuti tuleb tal teha kindlaks, millistes kohtades vedu peamiselt toimub ja millistes kohtades laaditakse maha kaubad ning millisesse kohta pöördub töötaja pärast oma ülesannete täitmist tagasi. ( 35 )

C. Selle „paiga“ kindlakstegemine, „kus töötaja tavaliselt töötab“, põhikohtuasja asjaoludel

86.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a, mille kohaldatavusele põhikohtuasja asjaoludel ei ole menetlusosalised, kes Euroopa Kohtule seisukohti esitasid, vastu vaielnud.

87.

Ma esitasin juba põhjused, miks on Brüsseli konventsiooni ja Rooma konventsiooni vastavaid sätteid käsitlev kohtupraktika selle õigusnormi tõlgendamisel asjakohane. ( 36 )

88.

Nüüd jääb mul veel ainult selle kohtupraktika põhjal kindlaks teha kriteeriumid, mis võimaldavad välja selgitada „paiga, kus töötaja tavaliselt töötab“, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses põhikohtuasja asjaoludel.

1.   Paik, „kus või kust“ töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab

89.

Eespool viidatud kohtuotsustest ilmneb, et kui töö tegemine laieneb mitme liikmesriigi territooriumile, tuleb määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktis a nimetatud kriteeriumi tõlgendada nii, et see tähistab „paika, kus või kust“ töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab. ( 37 )

90.

Euroopa Kohus on selle sätte kohaldamisel seoses töötajatega, kes täidavad oma ametikohustusi mitmes liikmesriigis, seega sedastanud kaks kriteeriumi („paik, kus“ või „paik, kust“). Võttes arvesse kohustust tõlgendada seda sätet laialt ( 38 ) ja asjaolu, et Euroopa Kohus on kasutanud rinnastavat sidesõna „või“, arvan, et siseriiklik kohus peab neid kahte kriteeriumi kohaldama alternatiivselt. Teiste sõnadega – ja nagu Ryanair ja komisjon õigesti märkisid – peab see kohus püüdma teha kõikide asjassepuutuvate asjaolude põhjal kindlaks:

kas „paiga, kus“ töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab,

või „paiga, kust“ ta neid kohustusi peamiselt täidab.

91.

Meenutan, et põhikohtuasjad puudutavad töötajaid, kes olid võetud tööle salongitöötajateks (stjuardessid või stjuuardid) lennukitele, mida käitas Ryanair. Need töötajad tegid oma tööd mitmes liikmesriigis, see tähendab Belgias, kus asub lähtelennujaam (Charleroi), sihtlennujaama liikmesriigis ja liikmesriikides, mida lennu jooksul võidi läbida.

92.

Ma arvan, et niisugustel asjaoludel ei ole võimalik teha kindlaks „paika, kus“ need töötajad oma kohustusi tööandjate ees peamiselt täitsid. Mulle näib nimelt, et ei ülesandeid, mida need töötajad täitsid lähtelennujaamas, ülesandeid, mida nad täitsid lennuki pardal, ega ülesandeid, mida nad täitsid sihtlennujaamas, ei saa pidada ülekaalukaks.

93.

Faktiliste asjaolude põhjal, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on eelotsusetaotluses tuvastanud, arvan aga, et on võimalik teha kindlaks „paik, kust“ need töötajad oma kohustusi tööandjate ees peamiselt täitsid.

94.

Selle tõlgenduse kinnituse leian määruse Rooma I ettevalmistavatest materjalidest. Nagu Prantsusmaa valitsus ja komisjon rõhutasid, ilmneb nendest materjalidest, et sõnade „riik, kust“ lisamine selle määruse artikli 8 lõikesse 2 puudutas konkreetselt (kuid mitte eranditult) lennukite pardal töötavat personali. ( 39 )

95.

Ehkki kõiki selle paiga kindlakstegemisel asjakohaseid faktilisi asjaolusid peab mõistagi hindama siseriiklik kohus, võib Euroopa Kohus siiski selleks hindamiseks juhiseid anda, määrates kindlaks tegurid, mida võib seejuures arvesse võtta. ( 40 )

2.   Tegurid, mis on asjakohased selle kindlakstegemisel, milline on „paik, kust“ töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab

96.

Ilma et ma püüaksin esitada ammendavat loetelu, arvan, et mitu asjaolu, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on nimetanud ja mida olen loetlenud käesoleva ettepaneku punktides 34–42, kujutavad endast tegureid, mis võimaldavad teha põhikohtuasjade kontekstis kindlaks „paiga, kust“ apellandid oma kohustusi tööandjate ees peamiselt täitsid.

97.

Esiteks alustasid ja lõpetaid apellandid oma tööpäeva Charleroi lennujaamas. Minu arvates on see asjaolu ülekaalukas, mida kinnitab ka Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika. ( 41 )

98.

Teiseks said apellandid oma tööülesanneteks juhiseid ja korraldasid oma tööd Charleroi lennujaamas tööandjate siseveebi kaudu. Ka selle kriteeriumi asjakohasust on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud. ( 42 )

99.

Ryanair väitis, et seda tegurit tuleb tõlgendada nii, et selle all mõeldakse paika, kus asub tööandja, kui ta oma juhiseid saadab ja oma töötajate tööd korraldab. Niisugune teistsugune vaatenurk tuleb järgmistel põhjustel tagasi lükata.

100.

Esiteks on see vastuolus sõnastusega, mida Euroopa Kohus on kasutanud eespool viidatud kohtuotsustes, mis puudutavad sõnaselgelt paika, kus töötaja juhiseid saab ja oma tööd korraldab, mitte paika, kust tööandja oma juhiseid saadab ja oma töötajate tööd korraldab.

101.

Esiteks on see teistsugune vaatenurk – nagu Prantsusmaa valitsus õigesti rõhutas – vastuolus töötajate kaitse eesmärgiga. See seaks töötajad ohtu, et neil tuleb tegemist tööandja forum shopping’uga, mis seisneb selles, et viimane valib koha, kust ta oma juhised saadab ja töötajate tööd korraldab, ning seda selleks, et määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktis a sätestatud kriteerium annaks kohtualluvuse selle paiga kohtutele.

102.

Kolmandaks seisid lennukid, mida Ryanair käitas ja mille pardal apellandid salongipersonalina töötasid, Charleroi’s. Selles küsimuses on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus täpsustada, et rahvusvahelise transpordi sektoris kujutab paik, kus seisavad töövahendid, endast asjakohast tegurit selle paiga kindlaksmääramisel, kust töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab. ( 43 )

103.

Neljandaks olid apellandid lepingu järgi kohustatud elama vähem kui ühe tunni tee kaugusel Charleroi lennujaamast. Kohtuotsuses Mulox IBC ( 44 ) märkis Euroopa Kohus, et töötaja elas riigis, kus asus kontor, kust ta oma tööd tegi või kuhu ta pärast iga töölähetust tagasi tuli. Täpsustan eelotsuse küsimuste sõnastust arvesse võttes, et see tegur ei puuduta mitte töötaja tegelikku töökohta, vaid töökohta, mille lähedal ta elab, see tähendab põhikohtuasjades Charleroi lennujaama. ( 45 ) Minu arvates muudab selle teguri tunduvamalt asjakohasemaks niisuguse lepingutingimuse olemasolu, mis kohustab töötajaid elama selle töökoha lähedal.

104.

Viiendaks tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Crewlinkil ja Ryanairil on Charleroi lennujaamas ühine kontor (crewroom). Kontor, mille tööandja on loonud, on veel üks tegur, mille asjakohasust on Euroopa Kohtu praktikas rõhutatud. ( 46 )

105.

Kuuendaks on see kohus täpsustanud, et apellandid pidid töövõimetuse ja distsiplinaarprobleemi korral minema Charleroi lennujaama. Kuigi Euroopa Kohus ei ole veel pidanud tegema otsust, kas see asjaolu on asjakohane, arvan, et see võib tõesti aidata teha kindlaks paika, kust apellandid oma kohustusi peamiselt täitsid.

106.

Leian, et need kuus tegurit on asjakohased, kui määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a alusel määratakse kindlaks paik, kust apellandid põhikohtuasjade asjaoludel oma kohustusi peamiselt täitsid.

107.

Kuigi nende tegurite kindlaksmääramine on Euroopa Kohtu ülesanne, peab neid põhikohtuasjades konkreetselt kohaldama eelotsusetaotluse esitanud kohus. Näiteks olen arvamusel, et faktiliste asjaolude põhjal, mille see kohus on oma eelotsusetaotluses esitanud, tähistavad need kuus tegurit üheselt mõistatavalt selle paiga kohtuid, kus asub Charleroi lennujaam, nagu on muide rõhutanud komisjon.

108.

Täpsustan ka, et sellel, kas töötaja võtab otse tööle Ryanair (kohtuasi C‑169/16) või annab Crewlink ta Ryanairi käsutusse (kohtuasi C‑168/16), ei ole tähtsust selle kindlakstegemisel, kus asub paik, kus töötaja tavaliselt töötab, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses, nagu märkisid apellandid, Ryanair ja Prantsusmaa valitsus. See paik peab olema nende kahe töötajate kategooria puhul sama, kui nende kohustused on nende töölepingute kohaselt samad, millele ei ole põhikohtuasja asjaoludel vastu vaieldud. Teisisõnu ei sõltu see paik õiguslikust seosest töötaja ja isiku vahel, kelle heaks tööd tehakse.

3.   Põhibaas kui kaudselt asjakohane tegur

109.

Et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustes on sõnaselgelt nimetatud põhibaasi kui kriteeriumi, mis võimaldab teha kindlaks paiga, kus töölepingut tavaliselt täidetakse, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses, tuleb nüüd analüüsida selle kriteeriumi asjakohasust.

110.

Põhibaas on määratletud normi OPS 1.1095 punktis 1.7, mis asub määruse nr 3922/91, muudetud määrusega nr 1899/2006, III lisas, kui käitaja poolt kindlaks määratud asukohta, kust meeskonnaliige tavaliselt alustab ja kus ta lõpetab oma tööülesande või tööülesannete seeria täitmise ning kus käitaja tavaliselt ei pea vastutama konkreetse meeskonnaliikme majutamise eest.

111.

Ryanairi ja komisjoni selgituste kohaselt kasutatakse põhibaasi eelkõige lähtepunktina lennukite pardal töötava personali puhkeaegade arvutamisel. Lisaks tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Charleroi lennujaam oli apellantide ainus põhibaas nende töölepingu kogu kestuse vältel.

112.

Täpsustan kohe, et kuna vastavat sõnaselget viidet ei ole, näib mulle, et määruse nr 44/2001 artikli 19 punktis 2 kasutatud mõiste „paik, kus töötaja tavaliselt töötab“ ulatust ei saa seada sõltuvusse niisuguse liidu õigusaktis kasutatud mõiste ulatusest, mis kuulub täiesti teise valdkonda, see tähendab tsiviillennundust reguleerivate õigusnormide ühtlustamise valdkonda, nagu Iirimaa valitsus õigesti väitis.

113.

Selles küsimuses tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 ulatus on veidi erinev eelotsuse küsimustes nimetatud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 5 ulatusest, sest see viimane õigusnorm sisaldab sõnaselget viidet „määruse nr 3922/91 III lisas määratletud põhibaasile“.

114.

Seega – ja et vastata sõnaselgelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele – näib mulle, et mõistet „paik, kus töölepingut tavaliselt täidetakse“, nagu seda on silmas peetud määruse nr 44/2001 artikli 19 punktis 2, ja määruse nr 3922/91, muudetud määrusega nr 1899/2006, III lisas määratletud mõistet „põhibaas“ ei ole võimalik samastada.

115.

See täpsustatud, märgin, et põhibaas ei ole määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 tõlgendamisel asjakohatu. Võttes arvesse selle mõiste määratlust, hõlmab see – vähemalt osaliselt – esimest tegurit, mille ma eelmises jaos kindlaks määrasin, see tähendab paika, kus töötajad oma tööpäeva alustavad ja lõpetavad, nagu väitsid Madalmaade valitsus ja komisjon. Mulle tundub ka, et põhibaas võib vastata – nagu väitis komisjon – paigale, kus paikneb töötaja asukoht, sest seal ei ole tööandja põhimõtteliselt kohustatud töötajat majutama.

116.

Rõhutan, et põhibaasi asjakohasus selle paiga kindlaksmääramisel, kus töölepingut tavaliselt täidetakse, on ainult kaudne. Seda tuleb arvesse võtta üksnes siis, kui see kinnitab tegureid, mida on eespool selle paiga kindlaksmääramisel asjakohaste teguritena mainitud.

117.

Lisan, et praktikas ei saa välistada, et põhibaas asub määruse nr 3922/91, muudetud määrusega nr 1899/2006, III lisa tähenduses asub enamikul juhtudel nende tegurite põhjal kindlaks tehtud paigas, kus töötaja tavaliselt töötab, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 tähenduses.

4.   Lennukite riikkondsuse asjakohatus

118.

Crewlink ja Ryanair väitsid, et selle paiga kindlaksmääramisel, kus töötajad tavaliselt töötasid, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses, tuleb arvesse võtta nende lennukite riikkondsust, mille pardal apellandid töötasid.

119.

Põhikohtuasja asjaoludel on teada, et lennukid, mida Ryanair käitas ja mille pardal apellandid töötasid, olid registreeritud Iirimaal ja neil oli Chicago konventsiooni artikli 17 alusel seega Iiri riikkondsus. ( 47 )

120.

Crewlinki ja Ryanairi argumendi kohaselt tuleks tööaega, mille apellandid nende lennukite pardal veedavad, käsitada nende lennukite Iiri riikkondsust arvesse võttes Iirimaa territooriumil töötatud ajana, lähtudes määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunktist a.

121.

Enne kui selgitan, miks on see argument täiesti põhjendamatu, pean vajalikuks näidata selle strateegilist ulatust. On võimalik, et tööaeg lennuki pardal on alati pikem kui tööaeg päritolulennujaamas ja tööaeg sihtlennujaamas. Seega kui asuda seisukohale, et tööaeg Iiri lennuki pardal on määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a põhjal tööaeg Iirimaa territooriumil, võib see viia paljudel juhtudel seisukohani, et salongipersonal töötab tavaliselt Iirimaa territooriumil, nagu Crewlink ja Ryanair põhikohtuasjades soovivadki.

122.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Prantsusmaa ja Iirimaa valitsus ning komisjon arvavad, et see argument on põhjendamatu – arvamus, millega ma järgmistel põhjustel nõustun.

123.

Esiteks ei sisalda määruse nr 44/2001 ükski säte mingit viidet Chicago konventsioonile või nende lennukite riikkondsusele, mille pardal töötajad töötavad.

124.

Teiseks ei ole Chicago konventsiooni üheski sättes ette nähtud, et lennuki pardal tehtud tööd tuleb pidada tööks, mis tehti selle riigi territooriumil, mille riikkondsus lennukil on.

125.

Kolmandaks ei ole Chicago konventsiooni artiklis 17 ette nähtud mõiste „õhusõiduki riikkondsus“ ei ese ega toime samastada ruum õhusõiduki sees selle riigi territooriumiga, mille riikkondsus õhusõidukil on. Seda mõistet „õhusõidukite riikkondsus“ kasutatakse nimelt esiteks selle konventsiooni paljude sätete kohaldamisala piiramiseks – sätted, mida kohaldatakse ainult õhusõidukite suhtes, millel on ühe lepinguosalise riigi riikkondsus, ( 48 ) – ja teiseks selle riikkondsuse alusel teatava erineva kohtlemise keelamiseks. ( 49 )

126.

Et Chicago konventsiooni üheski sättes ei ole õhusõiduki sees olevat ruumi samastatud selle riigi territooriumiga, mille riikkondsus sellel õhusõidukil on, ei näe ma mingit põhjust, miks peaks tööd Iiri õhusõiduki pardal pidama määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a kohaldamisel tööks Iirimaal territooriumil.

127.

Järeldan eelnevast, et lennuki riikkondsus Chicago konventsiooni artikli 17 tähenduses ei ole asjakohane ning siseriiklik kohus ei saa seda võtta arvesse selle paiga kindlaksmääramisel, kus salongipersonal tavaliselt töötab, määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a tähenduses.

5.   Töötajate kaitse eesmärk

128.

Ma pean veel lühidalt analüüsima Crewlinki ja Ryanairi argumenti, milleks on töötajate kaitse eesmärk.

129.

Nende menetlusosaliste sõnul kohustab see eesmärk tõlgendama määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 2 alapunkti a nii, et see puudutab tööandja elukohariiki, milleks on põhikohtuasjades Iirimaa, sest need töötajad ei oska alati selle paiga kohtutes, kus töölepingut tavaliselt täidetakse, kasutatavat menetluskeelt, milleks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu puhul käsitletaval juhul prantsuse keel.

130.

Peale selle, et nimetatud argument on vastuolus selle õigusnormi sõnastusega, on see ka põhjendamatu, sest töötajatel on alati võimalus – kui nad seda soovivad – pöörduda määruse nr 44/2001 artikli 19 punkti 1 alusel selle liikmesriigi kohtute poole, kus on tööandja alaline elukoht. Seepärast on mul raske mõista, kuidas aitab töötajate kaitsele kaasa see, kui kaotatakse õigus pöörduda selle paiga kohtutesse, kus töölepingut tavaliselt täidetakse.

131.

Lisan – kuigi poleks vajagi –, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tagatakse töötajate kaitse eesmärk paremini siis, kui töölepingut puudutavad vaidlused kuuluvad selle paiga kohtute alluvusse, kus töötaja oma kohustusi tööandja ees täidab, sest selles kohas saab töötaja kohtusse pöörduda või kostjaks olla kõige väiksemate kuludega. ( 50 )

VI. Ettepanek

132.

Eelneva põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour du travail de Monsi (Monsi teise astme töökohus, Belgia) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 19 punkti 2 alapunkti a tuleb tõlgendada nii, et töötaja puhul, kes töötab rahvusvahelise lennutranspordi sektoris salongipersonali liikmena, ei saa „paika, kus töötaja tavaliselt töötab“, samastada „põhibaasiga“ nii, nagu seda on määratletud nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 3922/91 tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses, muudetud määrusega nr 1899/2006, III lisas, vaid selleks on paik, kus või kust see töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab.

Selle paiga peab kindlaks tegema liikmesriigi kohus, lähtudes kõikidest asjakohastest asjaoludest, milleks on eelkõige:


( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

( 3 ) 27. septembri 1968. aasta konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32; edaspidi „Brüsseli konventsioon“).

( 4 ) 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (EÜT 1980, L 266, lk 1; edaspidi „Rooma konventsioon“). Teen Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada analoogia alusel seda konventsiooni käsitlevat kohtupraktikat: vt käesolev ettepanek, punktid 73–80.

( 5 ) Nõukogu 16. detsembri 1991. aasta määrus tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride kooskõlastamise kohta tsiviillennunduses (EÜT 1991, L 373, lk 4; ELT eriväljaanne 07/01, lk 348).

( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 3922/91 (ELT 2006, L 377, lk 1).

( 7 ) Komisjoni 11. detsembri 2007. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 3922/91 (ELT 2008, L 10, lk 1).

( 8 ) Komisjoni 20. augusti 2008. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 3922/91 (ELT 2008, L 254, lk 1).

( 9 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72).

( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrus, millega muudetakse määrust nr 883/2004 ja määrust nr 987/2009, milles sätestatakse määruse nr 883/2004 rakendamise kord (ELT 2012, L 149, lk 4).

( 11 ) Täpsustan, et selles sõnastuses on kokku sulatatud kohtuasjas C‑168/16 esitatud küsimus ja kohtuasjas C‑169/16 esitatud küsimus. Ainus erinevus nende kahe küsimuse vahel – mida ümbersõnastatud küsimus peegeldab – puudutab asjaolu, et apellandid kohtuasjas C‑168/16 anti Ryanairi käsutusse ja apellandi kohtuasjas C‑169/16 võttis Ryanair otse tööle. Sellel asjaolul ei ole esitatud küsimusele vastamisel siiski tähtsust: vt käesolev ettepanek, punkt 108.

( 12 ) Määruse nr 44/2001 kohta vt selle määruse põhjendus 13 ning konkreetselt sel teemal kohtuotsused, 22.5.2008, Glaxosmithkline ja Laboratoires Glaxosmithkline (C‑462/06, EU:C:2008:299, punkt 17); 19.7.2012, Mahamdia (C‑154/11, EU:C:2012:491, punktid 4446 ja 60) ning 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt (C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 43). Brüsseli konventsiooni kohta vt eelkõige kohtuotsused, 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punktid 1820); 27.2.2002, Weber (C‑37/00, EU:C:2002:122, punkt 40) ja 10.4.2003, Pugliese (C‑437/00, EU:C:2003:219, punkt 18). Rooma konventsiooni kohta vt konkreetselt sellel teemal kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 4042) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 35).

( 13 ) Kohtuotsused, 16.7.2009, Zuid-Chemie (C‑189/08, EU:C:2009:475, punkt 18); 10.9.2015, Holterman Ferho Exploitatie jt (C‑47/14, EU:C:2015:574, punkt 38) ning 16.6.2016, Universal Music International Holding (C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 22).

( 14 ) 26. mail 1989 San Sebastiánis allkirjastatud konventsioon Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta konventsiooniga kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning protokolliga selle Euroopa Kohtu poolse tõlgendamise kohta kohandustega, mis on nendes tehtud konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, ja kohandustega, mis on nendes tehtud konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT 1989, L 285, lk 1).

( 15 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 16.7.2009, Zuid-Chemie (C‑189/08, EU:C:2009:475, punkt 19) ja 16.6.2016, Universal Music International Holding (C‑12/15, EU:C:2016:449, punkt 23).

( 16 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 26.5.1982, Ivenel (133/81, EU:C:1982:199, punktid 1214) ja kohtujuristi ettepanek, Trstenjak, kohtuasi Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2010:789, punktid 7173).

( 17 ) Kohtuotsus, 13.11.1979, Sanicentral (25/79, EU:C:1979:255, punkt 3).

( 18 ) Vt kohtuotsus, 26.5.1982, Ivenel (133/81, EU:C:1982:199, punkt 7 jj).

( 19 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 15.1.1987, Shenavai (266/85, EU:C:1987:11, punkt 16); 15.2.1989, Six Constructions (32/88, EU:C:1989:68, punktid 14 ja 15) ning 13.7.1993 (Mulox IBC, C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 17).

( 20 ) Kohtuotsus, 13.7.1993 (C‑125/92, EU:C:1993:306).

( 21 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 29.6.1994, Custom Made Commercial (C‑288/92, EU:C:1994:268, punkt 25) ja 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punktid 1921).

( 22 ) Kohtuotsus, 9.1.1997 (C‑383/95, EU:C:1997:7).

( 23 ) Kohtuotsus, 27.2.2002 (C‑37/00, EU:C:2002:122).

( 24 ) Vt ka kohtuotsused, 19.2.2002, Besix (C‑256/00, EU:C:2002:99, punkt 38) ja 10.4.2003, Pugliese (C‑437/00, EU:C:2003:219, punkt 19).

( 25 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrus lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I“) (EÜT 2008, L 177, lk 6; edaspidi „määrus Rooma I“).

( 26 ) Rooma konventsioonis ja Brüsseli konventsioonis sätestatud töölepinguid käsitlevate õigusnormide kohta vt kohtuotsus, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 33, 41, 42 ja 45). Muude õigusnormide kohta vt kohtuotsused, 7.12.2010, Pammer ja Hotel Alpenhof (C‑585/08 ja C‑144/09, EU:C:2010:740, punktid 4143); 21.1.2016, ERGO Insurance ja Gjensidige Baltic (C‑359/14 ja C‑475/14, EU:C:2016:40, punktid 4043) ning 28.7.2016, Verein für Konsumenteninformation (C‑191/15, EU:C:2016:612, punktid 3639).

( 27 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 4045).

( 28 ) Rooma konventsiooni artikli 6 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt: „Olenemata artikli 4 sätetest kohaldatakse töölepingu suhtes artikli 3 alusel tehtud valiku puudumisel: a) selle riigi õigust, kus töötaja lepingu järgi tavaliselt töötab, isegi kui ajutiselt töötab ta mõnes teises riigis, või b) kui töötaja ei tööta tavaliselt ühes ja samas riigis, siis selle riigi õigust, kus asub tegevuskoht, mille kaudu töötaja on tööle võetud, välja arvatud juhul, kui asjaoludest tervikuna ilmneb, et leping on tihedamalt seotud mõne teise riigiga; sel juhul kohaldatakse lepingu suhtes selle teise riigi õigust.“

( 29 ) Kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842).

( 30 ) Vt selle kohta kohtuotsus, 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 34).

( 31 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 42 ja 43) ning 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 35).

( 32 ) Kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 44) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 36).

( 33 ) Kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 45) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 37).

( 34 ) Vt kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 48 ja 49) ning 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punktid 3841).

( 35 ) Vt kohtuotsus, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 49).

( 36 ) Vt käesolev ettepanek, punktid 59–61 ja 73–80.

( 37 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 24); 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 23); 27.2.2002, Weber (C‑37/00, EU:C:2002:122, punkt 58); 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 50) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 37). Vt käesolev ettepanek, punktid 65, 69, 72 ja 84.

( 38 ) Vt käesolev ettepanek, punkt 82.

( 39 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus) ettepanek, KOM(2005) 650 (lõplik), 15.12.2005, lk 7, kus on märgitud, et „[…] nimetatud põhimõtet on täiendatud fraasiga „riik, kust …“, et võtta arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõigust Brüsseli I määruse [nr 44/2001] artikliga 18 seotud küsimustes ning laia tõlgendust, mis ta on andnud hariliku töökoha mõistele. Tänu sellele muudatusele on eeskirja võimalik kohaldada näiteks lennuki pardal töötava personali suhtes, kui on olemas kindlaksmääratud asukoht, kust tööd korraldatakse või kus personalil on muid kohustusi tööandja suhtes (registreerimine, turvakontroll).“ (Kohtujuristi kursiiv).

( 40 ) Euroopa Kohus on selle lähenemise valinud eelkõige järgmistes kohtuotsustes: 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 25); 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 25); 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punktid 48 ja 49) ning 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punktid 3841). Vt käesolev ettepanek, punktid 66, 70 ja 85.

( 41 ) Vt selle kohta kohtuotsused, 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 25); 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 25); 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 49) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punktid 3840). Vt käesolev ettepanek, punktid 66, 70 ja 85.

( 42 ) Vt kohtuotsused, 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 25); 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 49) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 38). Vt käesolev ettepanek, punktid 70 ja 85.

( 43 ) Vt kohtuotsused, 15.3.2011, Koelzsch (C‑29/10, EU:C:2011:151, punkt 49) ja 15.12.2011, Voogsgeerd (C‑384/10, EU:C:2011:842, punkt 38). Vt käesolev ettepanek, punkt 85.

( 44 ) Vt kohtuotsus, 13.7.1993 (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 25) ja käesolev ettepanek, punkt 66.

( 45 ) Kui tuua üks hüpoteetiline näide, siis kui ühe apellandi elukoht oleks Prantsusmaa asulas, mis paikneb vähem kui ühe tunni tee kaugusel Charleroi lennujaamast, kujutaks see asjaolu endast tema töölepingu kohaselt tegurit, mille põhjal on Charleroi lennujaam paik, kust töötaja oma kohustusi tööandja ees peamiselt täidab, mitte tema elukoht Prantsusmaa territooriumil.

( 46 ) Vt kohtuotsused, 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 25) ja 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 25). Vt käesolev ettepanek, punktid 66 ja 70.

( 47 ) Rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon, mis allkirjastati Chicagos (Ameerika Ühendriigid) 7. detsembril 1944 (edaspidi „Chicago konventsioon“).

( 48 ) Vt selle konventsiooni artikkel 5, milles on sätestatud: „Osalisriik lubab kõigil teiste osalisriikide õhusõidukitel, mis ei soorita rahvusvahelisi regulaarlende, lennata […] tema territooriumile“ (kohtujuristi kursiiv). Vt ka selle konventsiooni artikkel 12, milles on nähtud ette: „Osalisriik kohustub rakendama abinõusid, et kõik õhusõidukid, mis lendavad üle tema territooriumi või manööverdavad selle piires, järgiksid selle osalisriigi reegleid ja eeskirju ning et osalisriigi riikliku registreerimismärgiga õhusõiduk, sõltumata asukohast, järgiks üle asukohamaa territooriumi lendamist või selle piires manööverdamist reguleerivaid reegleid ja eeskirju“ (kohtujuristi kursiiv).

( 49 ) Vt selle konventsiooni artikli 9 lõige b, milles on sätestatud: „Osalisriigile jääb õigus erakorralistes tingimustes või erakorralise seisukorra ajal või ühiskondliku julgeoleku huvides viivitamatult ajutiselt piirata või keelata lennud kogu või osa oma territooriumi kohal, tingimusel et asjaomane piirang või keeld kehtib kõigi teiste riikide õhusõidukite suhtes, olenemata riikkondsusest“ (kohtujuristi kursiiv). Vt selle konventsiooni artikkel 11, milles on nähtud ette: „Vastavalt konventsioonile kohaldatakse kõikide osalisriikide õhusõidukite suhtes, olenemata õhusõiduki riikkondsusest, nende viibimise ajal osalisriigi territooriumil selle osalisriigi seadusi ja eeskirju, mis käsitlevad rahvusvahelise lennuliiklusega seotud õhusõidukite saabumist riigi territooriumile või sealt lahkumist […]“ (Kohtujuristi kursiiv).

( 50 ) Kohtuotsused, 13.7.1993, Mulox IBC (C‑125/92, EU:C:1993:306, punkt 19); 9.1.1997, Rutten (C‑383/95, EU:C:1997:7, punkt 17); 27.2.2002, Weber (C‑37/00, EU:C:2002:122, punkt 40) ja 10.4.2003, Pugliese (C‑437/00, EU:C:2003:219, punkt 18).

Top