Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62015CO0511

Euroopa Kohtu (kuues koda) 12. oktoobri 2016. aasta määrus.
Renata Horžić ja Siniša Pušić versus Privredna banka Zagreb ja Božo Prka.
Eelotsusetaotlused, mille on esitanud Prekršajni Sud u Bjelovaru.
Eelotsusetaotlus – Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 – Tarbijakrediidi lepingud – Direktiiv 2008/48/EÜ – Kinnisvaralaenu leping – Muutuv intressimäär – Krediidiandjal lasuvad kohustused – Siseriiklik õigusnorm, mida kohaldatakse selle jõustumise kuupäeval kehtinud lepingute suhtes – Direktiivi 2008/48 mittekohaldatavus.
Liidetud kohtuasjad C-511/15 ja C-512/15.

Digital reports (Court Reports - general)

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2016:787

EUROOPA KOHTU MÄÄRUS (kuues koda)

12. oktoober 2016 ( *1 ) ( 1 )

[Teksti parandatud 15. detsembri 2016. aasta kohtumäärusega]

„Eelotsusetaotlus — Euroopa Kohtu kodukorra artikkel 99 — Tarbijakrediidi lepingud — Direktiiv 2008/48/EÜ — Kinnisvaralaenu leping — Muutuv intressimäär — Krediidiandjal lasuvad kohustused — Siseriiklik õigusnorm, mida kohaldatakse selle jõustumise kuupäeval kehtinud lepingute suhtes — Direktiivi 2008/48 mittekohaldatavus”

Liidetud kohtuasjades C‑511/15 ja C‑512/15,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Prekršajni sud u Bjelovaru (Bjelovari kriminaalkohus, Horvaatia) 15. septembri 2015. aasta otsustega esitatud eelotsusetaotlused, mis saabusid Euroopa Kohtusse 25. septembri 2015, menetlustes

Renata Horžić (C‑511/15),

Siniša Pušić (C‑512/15)

versus

Privredna banka Zagreb d.d.,

Božo Prka

EUROOPA KOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud J.‑C. Bonichot ja A. Arabadjiev,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

Horvaadi Vabariik, esindaja: A. Metelko‑Zgombić,

Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja M. Mataija,

arvestades vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 99 pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi põhistatud määrusega,

on teinud järgmise

määruse

1

[Parandatud 15. detsembri 2016. aasta kohtumäärusega] Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008 L 133, lk 66, parandused ELT 2009 L 207, lk 14, ELT 2010 L 199, lk 40 ja ELT 2011 L 234, lk 46), artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud kriminaalmenetlustes, mis algatati pärast tsiviilhagejate Renata Horžići ja Siniša Pušići poolt Privredna banka Zagreb d.d. ja selle äriühingu juhataja Božo Prka (edaspidi koos „süüdistatavad“) vastu esitatud kaebusi, mille kohaselt viimased väidetavalt rikkusid neil lasuvaid teatavaid tarbijakrediidialaseid kohustusi.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

3

Direktiivi 2008/48 põhjendustes 9 ja 10 on sätestatud:

„(9)

Täielikku ühtlustamist on vaja selleks, et tagada kõikidele ühenduse tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ning luua tõeline siseturg. Seetõttu ei tohiks liikmesriikidel lubada säilitada või kehtestada muid siseriiklikke norme peale käesolevas direktiivis sätestatute. Ent sellist piirangut tuleks kohaldada ainult siis, kui norme on käesoleva direktiiviga ühtlustatud. Ühtlustatud normide puudumisel peaks liikmesriikidel olema jätkuvalt õigus säilitada või kehtestada siseriiklikke õigusakte. [...]

(10)

Käesolevas direktiivis sisalduvate mõistetega määratletakse ühtlustamise ulatus. Liikmesriikide kohustus rakendada käesoleva direktiivi sätteid peaks seega piirduma direktiivi reguleerimisalaga, nagu see on määratletud nende mõistetega. Käesolev direktiiv ei tohiks aga piirata liikmesriikidel käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast kooskõlas ühenduse õigusaktidega valdkondades, mis ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse. Seega võiks liikmesriik säilitada või kehtestada siseriiklikud õigusaktid, mis on vastavuses käesoleva direktiivi sätetega või selle teatavate sätetega, mis käsitlevad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jäävaid krediidilepinguid [...] “.

4

Selle direktiivi põhjendus 14 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva direktiivi reguleerimisalast tuleks välja jätta krediidilepingud, mille alusel antakse krediiti kinnisvara tagatisel. Seda liiki krediit on väga spetsiifilise iseloomuga. Samuti tuleks käesoleva direktiivi reguleerimisalast jätta välja krediidilepingud, mille eesmärk on rahastada maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamist või säilitamist. [...]“

5

Direktiivi artiklis 2 „Reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse krediidilepingute suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise suhtes:

[...]

b)

krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine;

[...]“

6

Direktiivi artikli 11 „Teave laenuintressi kohta“ kohaselt:

„1.   Vajaduse korral teavitatakse tarbijat paberil või mõnel muul püsival andmekandjal laenuintressimäära muutusest enne muutuse jõustumist. Teave sisaldab tehtavate maksete suurust pärast uue laenuintressimäära jõustumist ning üksikasju maksete arvu ja sageduse kohta, kui viimased muutuvad.

2.   Lepingupooled võivad sellegipoolest krediidilepingus kokku leppida, et juhtudel, kui laenuintressimäära muutuse on põhjustanud baasintressimäära muutumine ja uuest baasintressimäärast on üldsusele asjakohaste vahenditega teatatud ning teave uue baasintressimäära kohta on samuti kättesaadav krediidiandja ruumides, esitatakse lõikes 1 osutatud teave tarbijale perioodiliselt. “

7

Direktiivi 2008/48 artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõige 1 näeb ette:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

8

Direktiivi artikkel 23 näeb ette:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

9

Nimetatud direktiivi artikkel 30 „Üleminekumeetmed“ sätestab:

„1.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes.

2.   Liikmesriigid tagavad siiski, et [artiklit] 11 [...] [kohaldatakse] siseriiklike rakendusmeetmete jõustumise kuupäeval kehtivate krediidilepingute suhtes.“

Horvaadi õigus

10

Zakon o potrošačkom kreditiranju (tarbijakrediidiseadus) (Narodne novine, br. 75/09) jõustus 1. jaanuaril 2010 ja selle eesmärk on võtta siseriiklikusse õigusesse üle direktiiv 2008/48.

11

Selle seaduse artikkel 3 loetleb krediidilepingute tüübid, mille suhtes seda seadust ei kohaldata, ning nende hulka ei kuulu ei krediidilepingud, mis on tagatud hüpoteegiga või muu võrreldava tagatisega, ega krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine.

12

Nimetatud seaduse artikkel 11 „Teave intressimäära kohta“ sätestab:

„(1)   Kui on kokku lepitud muutuvad intressimäärad, teavitab võlausaldaja tarbijat paberil või muul püsival andmekandjal mis tahes nende määrade muutmisest vähemalt 15 päeva enne muudatuse jõustumist. Selles teabes märgitakse pärast uue intressimäära jõustumist tehtavate perioodiliste maksete summa, ja kui maksete arv ja perioodilisus muutub, siis esitatakse selle muudatuse üksikasjad.

(2)   Pooled võivad krediidilepingus kokku leppida, et kui intressimuudatus tuleneb baasintressimäära muutmisest, edastatakse lõikes 1 osutatud teave tarbijale perioodiliselt, tingimusel et uus baasintressimäär on avalikult kättesaadav, nimelt krediidiandja äriruumides.“

13

Tarbijakrediidiseadust muudeti alates 1. jaanuarist 2014 seadusega Zakon o izmjenama i dopunama Zakona o potrošačkom kreditiranju (tarbijakrediidiseaduse muutmise ja täiendamise seadus, Narodne novine, br. 143/13).

14

Viimati nimetatud seaduse artikliga 3 lisati tarbijakrediidiseadusesse (muudetud) artikkel 11a „Muutuvad intressimäärad“, mis sätestab:

„(1)   Kui kokku on lepitud muutuvad intressimäärad, peab võlausaldaja:

a)

määrama nende intressimäärade korrigeerimise otsuste tegemiseks kindlaks selge ja tarbijatele tuntud parameetri;

b)

määrama kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt kindlaks põhjusliku seose punktis a osutatud parameetri kõikumiste ja nende mõju vahel muutuvatele intressimääradele ning

c)

määrama kindlaks, milliste perioodide suhtes on muutuvate intressimäärade korrigeerimise otsus tehtud (milline on aluseks võetud periood ja milline on võrdlusperiood).

(2)   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud parameeter on üks järgmistest muutujatest: EURIBOR, LIBOR, TNR (siseriiklik baasintressimäär), riigivõlakirjade tootlus või keskmine intressimäär eraklientide konkreetses vääringus hoiuste pealt. Muutuv intressimäär määratakse kindlaks, lisades kokkulepitud parameetrile fikseeritud marginaali, mida on pankadel keelatud tagasimakseperioodi jooksul ületada ja mis tuleb kokku leppida samal ajal kui parameeter.

(3)   Intressimäärade kõikumised võrdlusperioodil ei tohi olla suuremad – languse korral vastavalt väiksemad – lõikes 1 osutatud parameetri kõikumisest väljendatuna protsendipunktides.

(4)   Kui krediidiandja pakub muutuvaid intressimäärasid, teatab ta enne krediidilepingu sõlmimist tarbijale selgelt ja üheselt lõikes 1 osutatud tegurid; samuti hoiatab ta tarbijat kõikidest muutuvusega seonduvatest riskidest ning märgib lepingus selgelt ja üheselt muutuvad tegurid, mille põhjal muutuvat intressimäära arvutatakse.

(5)   Kõikide kehtivate krediidilepingute puhul, mis on sõlmitud enne käesoleva seaduse jõustumist ilma parameetrit ega põhjuslikku seost kindlaks määramata, määratleb võlausaldaja käesoleva artikli kohaselt parameetri ühega järgmistest muutujatest:

baasintressimäär (EURIBOR, LIBOR) või

siseriiklik baasintressimäär või

rahandusministeeriumi riigivõlakirjade tootluse määr või

keskmine intressimäär eraklientide konkreetses vääringus hoiuste pealt;

võlausaldaja märgib samuti intressimäära fikseeritud osa ja intressimäära muutmise ajavahemikud. [...]

[...]“

15

Tarbijakrediidiseaduse (muudetud) artikli 26 lõike l punkt 28 näeb ette trahvi määramise krediidiandjale või -vahendajale, kes ei täida selle seaduse artikli 11a lõikest 5 tulenevaid kohustusi.

16

Tarbijakrediidiseaduse muutmise ja täiendamise seaduse artikli 13 kohaselt:

„(1)   Käesoleva seaduse artikkel 3 on osas, milles see puudutab tarbijakrediidiseaduse [...] artikli 11a lõiget 5, kohaldatav kõikidele tarbijakrediidilepingutele olenemata nende sõlmimise kuupäevast.

(2)   Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud kehtivate krediidilepingute puhul, milles ei ole kindlaks määratud parameetreid ega määratud nende põhjuslikku seost, määravad krediidiandjad hiljemalt 1. jaanuariks 2014 võlgnikuga parameetrite ja fikseeritud marginaalide abil kindlaks intressimäära ja muutuvate intressimäärade kohaldamise kestuse.“

Põhikohtuasjad ja eelotsuse küsimused

17

R. Horžić ja S. Pušić sõlmisid kumbki vastavalt 12. oktoobril 2005 ja 21. septembril 2006 süüdistatavatega kinnisvaraga seotud laenulepingu, milles lepiti kokku muutuvad intressimäärad, mis vastavalt juhtumile kinnitati 4,03%‑le ja 4,25%‑le. Seejärel on intressimäära mitu korda tõstetud kuni vastavalt 5,95%‑ni ja 6,00%‑ni.

18

Nimetatud määra viimase muutmise korral said põhikohtuasja hagejad Privredna banka Zagrebilt teate, milles täheldati, et muutmine oli tingitud muutustest turustatavates ja kasutatavates pangatooterühmades ning ettevõtja stabiilsusest. Teade ei sisaldanud aga mingit teavet selle kohta, milliste parameetrite alusel oli intressimäära muudetud.

19

Nimetatud hagejad esitasid seepeale Prekršajni sud u Bjelovarusse (Bjelovari kriminaalkohus, Horvaatia) süüdistatavate vastu kaebuse, mille kohaselt viimased rikkusid tarbijakrediidiseadust (muudetud), kuna kuni 1. jaanuarini 2014 ei koostanud nad nende krediidilepingu lisa, mis määraks vastavalt selle seaduse artikli 11a lõikele 5 kindlaks intressimäära parameetri ja fikseeritud osa ning nende määrade kohaldamise perioodi.

20

Süüdistatavad väitsid aga, et nimetatud seadus ei ole kooskõlas direktiiviga 2008/48, täpsemalt selle artikli 30 lõikega 1, kuivõrd see paneb krediidiandjale muutuva intressimäära määratlemise osas kohustused seoses krediidilepingutega, mis kehtisid sama seaduse jõustumise kuupäeval, see tähendab 1. jaanuaril 2014, olles seega tagasiulatuva mõjuga, mis on selle sättega vastuolus, ning seda ka juhul, kui nimetatud direktiiviga on see valdkond täielikult ühtlustatud.

21

Neil asjaoludel otsustas Prekršajni sud u Bjelovaru (Bjelovari kriminaalkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas [tarbijakrediidiseaduse (muudetud)] tagasiulatuvat kohaldamist võib tõlgendada ja hinnata ainult selle seaduse sätete alusel või kas [nimetatud] seaduse niisugune kohaldamine on kooskõlas liidu õigusega, eriti [...] direktiivi 2008/48[...] artikliga 30, mille lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et seda direktiivi ei kohaldata enne [nimetatud] direktiivi liikmesriigi õigusesse üle võtva siseriikliku õigusakti jõustumist sõlmitud krediidilepingute suhtes?

2.

Kas eespool kirjeldatud asjaoludel võib Horvaatia tarbijakrediidiseaduse [(muudetud)] artikli 26 lõike 1 punkti 28 karistusõiguse normi tõlgendada – kooskõlas direktiivi artikliga 23 ja arvestades direktiivi [2008/48] artikli 30 üleminekusätteid – nii, et kõnealuse direktiivi alusel vastu võetud siseriikliku õigusnormi rikkumise eest ette nähtud karistusi ei või kohaldada võimalikele rikkumistele seoses siseriiklike rakendusmeetmete rakendamise kuupäeval kehtivate krediidilepingutega?“

22

Euroopa Kohtu presidendi 28. oktoobri 2015. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑511/15 ja C‑512/15 menetluse kirjaliku osa ning käesoleva kohtumääruse huvides.

Eelotsuse küsimuste analüüs

23

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval.

24

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 alusel võib Euroopa Kohus juhul, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

25

Käesolevates kohtuasjades tuleb kohaldada seda sätet. Nimelt võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimustele antava vastuse, nagu sisuliselt väidavad ka Horvaadi ja Tšehhi valitsus ning Euroopa Komisjon, selgelt tuletada Euroopa Kohtu praktikast, täpsemalt 22. juuli 2012. aasta kohtuotsusest SC Volksbank România (C‑602/10, EU:C:2012:443) ja 3. juuli 2014. aasta kohtumäärusest Tudoran (C‑92/14, EU:C:2014:2051).

26

Selles osas tuleb meeles pidada, et nagu ka süüdistatavad väidavad, tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 22 lõikest 1, tõlgendatuna lähtuvalt selle direktiivi põhjendustest 9 ja 10, et see direktiiv näeb seoses selle reguleerimisalasse kuuluvate krediidilepingutega ette täieliku ühtlustamise ning nagu nähtub nimetatud artikli 22 pealkirjast, on sel imperatiivne iseloom, mida tuleb omakorda mõista selliselt, et liikmesriigid ei või selle ühtlustamisega konkreetselt seotud valdkonnas oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta kõnealuses direktiivis sätestatust erinevaid sätteid (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 38).

27

Direktiivi 2008/48 artikli 2 lõike 2 punkti b ühemõttelisest sõnastusest tulenevalt ja põhjendust 14 silmas pidades on krediidilepingud, mille eesmärk on maa või olemasoleva või projekteeritava ehitise omandiõiguse omandamine või säilitamine, siiski selle direktiivi esemelisest reguleerimisalast välja jäetud (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 42, ja kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 30).

28

Siit järeldub, et kuivõrd eelotsusetaotlustest ilmneb, et põhikohtuasjas käsitlusel olevad krediidilepingud on „kinnisvaraga“ seotud laenulepingud, siis ei ole direktiiv 2008/48 põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punktid 41 ja 42, ning kohtumäärus, 3.7.2014, Tudoran, C‑92/14, EU:C:2014:2051, punkt 31).

29

Nagu nähtub direktiivi 2008/48 põhjendusest 10, võivad liikmesriigid vastavalt liidu õigusele siiski kohaldada selle direktiivi sätteid valdkondades, mis ei kuulu selle reguleerimisalasse. Euroopa Kohus on seega juba otsustanud, et liikmesriigid võivad säilitada ja kehtestada siseriiklikke meetmeid, mis vastavad selle direktiivi sätetele või osale neist sätetest ning mis hõlmavad krediidilepinguid, mis ei kuulu nimetatud direktiivi reguleerimisalasse (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 40).

30

Seetõttu, mis puudutab niisuguseid krediidilepinguid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, ei ole direktiiviga 2008/48 ette nähtud ühtlustamisega vastuolus, kui liikmesriik laiendab sellistele lepingutele seda direktiivi ülevõtva siseriikliku meetme reguleerimisala selleks, et kohaldada nende lepingute suhtes kõiki selle direktiivi sätteid või mõnda neist (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punktid 40 ja 43).

31

Nagu nähtub direktiivi 2008/48 põhjendustest 9 ja 10, võivad liikmesriigid põhimõtteliselt määrata kindlaks tingimused, millest lähtuvalt nad laiendavad direktiivi ülevõtvat siseriiklikku korda sellistele krediidilepingutele nagu põhikohtuasjas käsitlusel ning mis ei kuulu ühte valdkondadest, mille suhtes liidu seadusandja soovis ühtlustatud sätted kehtestada (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 52).

32

Siit järeldub, et kui liikmesriigid võivad selliste lepingute puhul kehtestada direktiivi 2008/48 ülevõtvates siseriiklikes õigusnormides eeskirja, mis vastab spetsiaalselt nimetatud direktiivi artikli 30 lõikes 1 sätestatud üleminekumeetmele, siis võivad nad põhimõtteliselt, võttes arvesse EL toimimise lepingu eeskirju ning ilma, et see piiraks teiste võimalike asjakohaste teiseste õigusaktide kohaldamist, kehtestada sellise teistsuguse üleminekumeetme, mis sätestab, et nimetatud õigusnorme kohaldatakse ka lepingute suhtes, mis on sõlmitud enne selle määruse jõustumist (kohtuotsus, 12.7.2012, SC Volksbank România, C‑602/10, EU:C:2012:443, punkt 53).

33

Sama kehtib ka direktiivi 2008/48 artiklis 23 nimetatud karistuste korra kohta. Seega ei ole selle artikliga vastuolus, kui liikmesriik oma siseriiklikes õigusnormides kohaldab kehtivate krediidilepingute puhul, mis ei kuulu direktiivi 2008/48 esemelisse kohaldamisalasse, sätteid, mis puudutavad nende õigusnormide rikkumise korral kohaldatavaid karistusi.

34

See tõlgendus on käesoleval juhul veelgi enam kohaldatav, kuna erinevalt tarbijakrediidiseaduse artiklist 11, mis on direktiivi 2008/48 artikli 11 rakendusmeede, mis puudutab teavet laenuintressimäära kohta, ei vasta põhikohtuasjas käsitlusel olevad siseriiklikud õigusnormid, mis on seotud muutuva intressimäära määratlusega nagu on sätestatud eeskätt tarbijakrediidiseaduse (muudetud) artiklis 11a, ühelegi direktiivi 2008/48 sättele ning seetõttu ei saa neid pidada seda direktiivi ülevõtvateks õigusnormideks.

35

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2008/48 artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval, kui need krediidilepingud ei kuulu selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, ning et nende kohustuste puhul ei ole tegemist selle direktiivi rakendamisega.

Kohtukulud

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ) artiklit 23 ja artikli 30 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis kriminaalkaristuse ähvardusel kohustavad krediidiandjat täitma muutuva intressimäära määratlemise osas kohustusi seoses krediidilepingutega, mis kehtisid nende õigusnormide jõustumise kuupäeval, kui need krediidilepingud ei kuulu selle direktiivi esemelisse kohaldamisalasse, ning et nende kohustuste puhul ei ole tegemist selle direktiivi rakendamisega.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: horvaadi.

( 1 ) Käesoleva dokumendi resolutiivosa on pärast esialgset veebis avaldamist keeleliselt muudetud.

Top