Iraani keskpanga 3. juunil 2015 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 25. märtsi 2015. aasta otsuse peale kohtuasjas T-563/12: Iraani keskpank versus Euroopa Liidu Nõukogu

(Kohtuasi C-266/15 P)

(2015/C 294/31)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Iraani keskpank (esindajad: barrister M. Lester ja barrister Z. Al-Rikabi)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Iraani keskpank esitab apellatsioonkaebuse Üldkohtu 2015. aasta märtsi otsuse peale kohtuasjas T-563/12, milles jäeti rahuldamata apellandi nõue tühistada tema kandmine nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsusesse 2012/635/ÜVJP (1) ja nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärusesse (EL) nr 945/2012 (2). Apellant esitab oma nõuete põhjenduseks neli väidet.

Põhjendus A. Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et nõukogu oli nõuetekohaselt hinnanud seda, kas vaidlustatud meetmete nimekirja kandmise kriteeriumid olid täidetud

Üldkohus tegi vea, samastades Iraani rahandus- ja pangandusseaduse alusel apellandi osutatud teenused Iraani valitsusele antud „rahalise abiga” asjakohase määramise kriteeriumi tähenduses. Apellandi kui keskpanga osutatud teenused, nt arvete hoidmine ja ülekannete tegemine, ei ole kvantitatiivselt ega kvalitatiivselt nii oluline „rahaline abi”, et võimaldada Iraani valitsusel jätkata tuumaprogrammiga. Nõuetekohase ja proportsionaalse käsitluse kohaselt ei ole need teenused üldse rahaline abi.

Põhjendus B: Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et nõukogu oli täitnud oma põhjendamiskohustust vastavalt ELTL artiklile 296

Iraani rahandus- ja pangandusseaduse, mis määratleb apellandi rolli ja pädevuse Iraani keskpangana, olemasolu ei muuda (vastupidi Üldkohtu otsusele) ilmselgeks seda, mida nõukogu oma põhjendustes mõtles „rahalise abi” all. Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et nõukogu ei pidanud esitama konkreetseid ja täpseid põhjendusi, selgitamaks miks ja kuidas ta jõudis järeldusele, et apellant andis niisugust abi Iraani valitsusele.

Põhjendus C: Üldkohus tegi vea, kui ta järeldas, et apellandi kaitseõigused tagati

Üldkohus tegi samuti vea, kui ta järeldas, et nõukogu tagas apellandi kaitseõigused. Enne apellandi uut nimekirja kandmist ei esitanud nõukogu mingeid tõendeid. Üldkohus tegi vea, kui ta lubas nõukogul täiendada oma põhjendusi viidetega Iraani rahandus- ja pangandusseaduse sätetele, millele (vastupidi Üldkohtu otsusele) ei olnud põhjendustes ilmselgelt viidatud. Apellant jäeti ilma tema vastu suunatud kohtuasja puudutavast teabest ega olnud suuteline nõuetekohast kaitset ette valmistama.

Põhjendus D: Üldkohus tegi vea, kui ta ei nõustunud apellandi väitega, mille kohaselt nõukogu rikkus põhjendamatult või ebaproportsionaalselt apellandi põhiõigusi, seal hulgas õigust oma vara ja maine kaitsele

Üldkohus oleks pidanud järeldama, et apellandi nimekirja kandmine oli ebaproportsionaalne, kuna see põhjustas apellandile ja Iraani rahvale tõsist kahju, sel puudub igasugune mõju Iraani valitsuse tulubaasile; samuti ei anna see midagi juurde eesmärgile kohustada Iraani valitsust lõpetama tuumarelva levikuga seotud programmi arendamist.

(1)  Nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta otsus 2012/635/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP Iraani vastu suunatud piiravate meetmete kohta, ELT L 282, lk 58.

(2)  Nõukogu 15. oktoobri 2012. aasta rakendusmäärus (EL) nr 945/2012, millega rakendatakse määrust (EL) nr 267/2012 iraani vastu suunatud piiravate meetmete kohta, ELT L 282, lk 16.