EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62015CC0589

Kohtujurist Mengozzi, 7.3.2017 ettepanek.
Alexios Anagnostakis versus Euroopa Komisjon.
Apellatsioonkaebus – Institutsiooniline õigus – Kodanikualgatus, milles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles esitama õigusakti ettepanek, mis käsitleb hädaolukorras olevate liikmesriikide riigivõla kustutamist – Registreerimistaotlus – Komisjoni keeldumine – Komisjoni ilmselge pädevuse puudumine – Määrus (EL) nr 211/2011 – Artikli 4 lõike 2 punkt b – Põhjendamiskohustus – ELTL artikkel 122 – ELTL artikkel 136 – Rikkumine.
Kohtuasi C-589/15 P.

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2017:175

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PAOLO MENGOZZI

esitatud 7. märtsil 2017 ( 1 )

Kohtuasi C‑589/15 P

Alexios Anagnostakis

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Euroopa kodanikualgatus „One million signatures for „a Europe of solidarity““, milles kutsutakse Euroopa Komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut hädaolukorra põhimõtte kehtestamiseks – Registreerimistaotlus – Rahuldamata jätmine komisjoni poolt – Põhjendamiskohustus – ELTL artikkel 122 – ELTL artikkel 136

I. Sissejuhatus

1.

Alexios Anagnostakis palub käesoleva apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 30. septembri 2015. aasta otsus Alexios Anagostakis vs. komisjon ( 2 ) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Euroopa Liidu Üldkohus jättis rahuldamata tema tühistamishagi komisjoni 6. septembri 2012. aasta otsuse C(2012) 6289 final peale, millega jäeti rahuldamata Euroopa kodanikualgatuse „Miljon allkirja solidaarse Euroopa toetuseks“ registreerimise taotlus (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse käsitleda kodanikualgatusega seotud õiguskorda. Kodanikualgatuse õigus, mis on kehtestatud Lissaboni lepinguga ja sätestatud ELL artikli 11 lõikes 4, võimaldab „[v]ähemalt miljon[il] kodanik[ul] märkimisväärsest arvust liikmesriikidest […] kutsuda Euroopa Komisjoni üles esitama talle antud volituste piires asjakohase ettepaneku küsimustes, mille suhtes kodanike arvates on vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta liidu õigusakt“. Tegemist on Euroopa osalusdemokraatia aluseks oleva instrumendiga, mille rakendamine võib osutuda delikaatseks. Kuigi ühelt poolt on asja mõte anda kodanikele aktiivne roll liidu õiguse ülesehitamises, tuleb tagada, et nimetatud algatusõigust ei surutaks tingimustesse, mis on kas vormilt või sisult liiga ranged või liiga keerulised, et neist liidu õiguse mittespetsialistile kasu oleks; teisalt ei saa aga jätta tähelepanuta, et liidu õiguskorda reguleerib pädevuse andmise põhimõte, ning osalusdemokraatiat, mille ellukutsumine on ELL artikli 11 lõike 4 eesmärk, saab seega kasutada ainult nendes piirides.

3.

Vastavalt ELTL artikli 24 lõike 1 nõuetele täpsustab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 211/2011 kodanikualgatuse kohta ( 3 ) tingimusi, mida järgides Euroopa kodanikualgatust (edaspidi „Euroopa kodanikualgatus“) võib esitada. Määruse põhjendus 2 sätestab, et „[k]odanikualgatuse kord ja tingimused peaksid olema selged, lihtsad ja kasutajasõbralikud ning vastama kodanikualgatuse olemusele, et julgustada kodanike osalust ja muuta liit ligipääsetavamaks. Need peaksid õigusi ja kohustusi täpselt tasakaalus hoidma“. Järgnevates kaalutlustes tuleb otsida just seda tasakaalu.

4.

Euroopa kodanikualgatus on määratletud kui „komisjonile […] esitatud algatus, milles kutsutakse […] üles esitama talle antud volituste piires asjakohast ettepanekut küsimustes, mille suhtes on kodanike arvates vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta liidu õigusakt, ning mida toetab vähemalt üks miljon allakirjutanut, kes pärinevad vähemalt ühest neljandikust kõikidest liikmesriikidest“. ( 4 ) Menetlus on järgmine: enne allkirjade kogumist on korraldajad – st isikud, kes kavandatud Euroopa kodanikualgatuse algatasid – kohustatud taotlema kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimist komisjoni veebipõhises registris, ( 5 ) esitades selleks mitmesugust teavet ( 6 ). Komisjonil on kaks kuud kavandatud Euroopa kodanikualgatuse läbivaatamiseks, talle registreerimisnumbri andmiseks ja korraldajate teavitamiseks. Registreerimine algatab allkirjade kogumise protsessi; ( 7 ) kui kõik allkirjade kogumisega seotud tingimused on täidetud ja kontrollitud, ( 8 ) võivad korraldajad esitada Euroopa kodanikualgatuse ( 9 ). Komisjon avaldab selle ja võtab korraldajad vastu. ( 10 ) Eelkõige esitab ta kolme kuu jooksul „teatises oma õiguslikud ja poliitilised järeldused kodanikualgatuse kohta ja vajaduse korral koos põhjendustega meetme, mida ta kavatseb selle suhtes võtta või võtmata jätta“. ( 11 )

5.

Registreerimine, mis on oluline nõue enne allkirjade kogumist, on seega vajalik, kuid ebapiisav tingimus selleks, et komisjon otsustaks kavandatud Euroopa kodanikualgatust konkreetsel viisil edasi menetleda. Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõige 2 sätestab tingimused, millele kavandatud Euroopa kodanikualgatus peab vastama, et komisjon selle registreeriks. Nende tingimuste hulgas on nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 punkti b kohaselt nõutav, et algatus „ei jää[ks] ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest, mille kohaselt komisjon on pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks“.

6.

Just see säte on kõnesoleva apellatsiooniasja keskmes. Määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkt b, mille alusel võib komisjon kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimisest keelduda, on komisjoni käsutuses olev tõeline filter. Seda tingimust ei tohiks minu arvates tõlgendada liiga laialt, sest siis võib Euroopa kodanikualgatuse õigus – mille olulisust ma eespool rõhutasin – sisutühjaks muutuda. ( 12 ) Kuigi sellest kaalutlusest juhindub kogu järgnev analüüs, pean veel meenutama, et Euroopa Kohtu roll apellatsioonimenetluses on piiratud ja et tema seisukohavõtud ühes või teises küsimuses sõltuvad ülimal määral talle esitatud argumentidest.

7.

Sellega seoses tuleb nentida, et käesoleval apellatsioonkaebusel ei pruugi olla kõiki vajalikke omadusi, et Euroopa Kohus saaks esitada soovitud täpsustuse Euroopa kodanikualgatuse regulatsiooni paremaks määratlemiseks, sest pärast kõikide toimikus sisalduvate dokumentide lugemist on ikka veel raske täpselt aru saada, mida apellant Euroopa meetmest, mida ta algatada soovis, täpsemalt ootas. ( 13 )

II. Vaidluse taust, menetlus Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

8.

Apellant esitas 13. juulil 2012 komisjonile kavandatud Euroopa kodanikualgatuse „Miljon allkirja solidaarse Euroopa toetuseks“. Kavandatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärk oli kehtestada Euroopa Liidu õiguses „hädaolukorra põhimõte, mille kohaselt juhul, kui talumatu võla tagasimaksmine ähvardab riigi rahanduslikku ja poliitilist olemasolu, on sellest tagasimaksmisest keeldumine vajalik ja põhjendatud“. ( 14 ) Kavandatud Euroopa kodanikualgatus viitas samas õigusliku alusena selle vastuvõtmiseks „majandus‑ ja rahapoliitikale (ELTL artiklid 119–144)“.

9.

Komisjon keeldus 6. septembril 2012 – olles tuletanud meelde määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 sätteid ning kontrollinud Euroopa kodanikualgatuses viidatud ELL lepingu sätete ja eelkõige ELTL artikli 136 lõike 1 ning „kõi[gi] mu[ude] võimalik[e] õiguslik[e] alus[te]“ ( 15 ) kontrollimist – apellandi kavandatud Euroopa kodanikualgatust registreerimast põhjendusel, et see jääb ilmselgelt välja nende volituste ulatusest, mille kohaselt komisjon on pädev esitama liidu õigusakti ettepaneku aluslepingute rakendamiseks.

10.

Apellant esitas 11. oktoobril 2012 Üldkohtule hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Ainsas hagi väites paluti tuvastada, et komisjon rikkus määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b. Apellant väitis sellega seoses, et tema kavandatud Euroopa kodanikualgatuse põhjal oleks komisjon saanud esitada ettepaneku õigusakti vastuvõtmiseks ELTL artikli 122 lõike 1, ELTL artikli 122 lõike 2 ja ELTL artikli 136 lõike 1 punkti b ning rahvusvahelise õiguse normide alusel.

11.

Pärast seda, kui Üldkohus oli tõstatanud omal algatusel väite üksikotsuste põhjendamise kohustuse kohta, analüüsis Üldkohus erinevaid argumente, mille apellant esitas oma ainsa väite raames; jättis hagi rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.

III. Menetlus Euroopa Kohtus ja poolte nõuded

12.

Apellant esitas vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse 30. novembril 2015. Oma nõuetes palub A. Anagnostakis Euroopa Kohtul käesolev apellatsioonkaebus rahuldada, vaidlustatud kohtuotsus täielikult tühistada, vaidlusalune otsus tühistada, kohustada komisjoni apellandi kavandatud Euroopa kodanikualgatust registreerima ja võtta mis tahes muu õiguslikult nõutud meede ning mõista kohtukulud välja komisjonilt. Repliigis jäi A. Anagnostakis oma nõuete juurde.

13.

Komisjon palub oma vastuses jätta Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning teise võimalusena jätta apellatsioonkaebus põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt. Vasturepliigis jäi komisjon oma nõuete juurde.

14.

Poolte suulised seisukohad kuulati ära 13. detsembril 2016 Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil.

IV. Õiguslik analüüs

15.

Kuigi apellatsioonkaebus põhineb neljal väitel, soovin selle ümber struktureerida kahele väitele. Esimese väite kohaselt on rikutud õigusnormi vaidlusaluse otsuse põhjenduste piisavuse hindamisel ja teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi põhjenduste paikapidavuse kontrollimisel ja määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b kohaldamisel. Nimetatud teise väite esimese argumendi kohaselt on rikutud ELTL artiklit 122, teise argumendi kohaselt on rikutud ELTL artiklit 136 ja viimaseks kolmanda argumendi kohaselt on rikutud rahvusvahelise õiguse norme.

A. Esimene väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi vaidlusaluse otsuse põhjenduste piisavuse hindamisel

1. Vaidlustatud kohtuotsus

16.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 29 jj, et komisjon täitis oma põhjendamiskohustuse, mis sõltub ka asjaomase akti laadist ja selle vastuvõtmise kontekstist. Üldkohus tugines tuvastusele, et kavandatud Euroopa kodanikualgatus ei olnud piisavalt selge ega täpne osas, mis puudutab selle õigusliku aluse kindlakstegemist, millel rajaneb komisjoni pädevus teha ettepanek liidu õigusakti vastuvõtmiseks, eelkõige seetõttu, et nimetatud kavandatud Euroopa kodanikualgatus piirdus viitega 26 artiklist koosnevale aluslepingu artiklite plokile. Alles oma tühistamishagis viitas hageja täpsemalt ELTL artiklitele 122 ja 136 kui komisjoni pädevuse õiguslikule alusele. Üldkohus otsustas seetõttu, et „[…] komisjonile [ei saa] ette heita, et ta ei ole [vaidlusaluses] otsuses üksikasjalikult analüüsinud erinevaid EL toimimise lepingu sätteid, millele kavandatud Euroopa kodanikualgatuses kui artiklite plokile viidati, ja piirdus selle kindlakstegemisega, et nimetatud sätted ei ole asjasse puutuvad, peatudes pikemalt neist sellel, mis talle tundus kõige vähem asjasse puutumatu, tuues lisaks välja põhjused, miks seda sätet ei saa õigusliku alusena kasutada“. ( 16 ) Üldkohus leidis seetõttu, et vaidlusaluse otsuse põhjendused olid piisavad, mis puudutab selle otsuse vastuvõtmist piiritlevat konteksti, sest hagejal oli võimalik kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimisest keeldumise põhjustest teada saada ja liidu kohtul nende põhjuste üle oma kontrolli läbi viia.

2. Poolte argumentide kokkuvõte

17.

Apellant väidab, et vaidlusaluses otsuses sisalduv pelk viide määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktile b ja ELTL artiklite 119–144 analüüs, millele vaidlusaluses otsuses on viidatud, ei ole piisavad, et tegemist oleks selge ja üksikasjaliku põhjendamisega, mis on nõutav juhul, kui tuginetakse komisjoni pädevuse ilmselgele puudumisele. Seda, et komisjonil ei olnud ilmselgelt pädevust, ei saa põhjendada kontekstiga. Vastupidi, selle konteksti suur keerukus, millesse kavandatud Euroopa kodanikualgatus tikub kuuluma, tingib vajaduse, et liidu kohus nõuaks kavandatud Euroopa kodanikualgatuste registreerimisest keeldumise otsuste üksikasjalikku ja konkreetset põhjendamist. Vaidlusalune otsus sisaldab ainult ELTL artikli 136 lõike 1 ümbersõnastust ja seejärel ühte üldist viidet ELTL artiklitele 119–144. Üldkohus eiras aga täielikult ebapiisavat põhjendamist käsitlevat vaidluse aspekti. Üldkohus rikkus ka õigusnormi, kui ta otsustas, et põhjendamiskohustus sõltub akti laadist ja kontekstist, sest ELTL artikkel 296 ei viita sugugi sellisele kontekstile. Apellant vaidleb vastu ka sellele, et kavandatud Euroopa kodanikualgatuse selguse ja täpsuse väidetaval puudumisel on mingisugune mõju. Igal juhul on majandus‑ ja rahaliidu kontekst keerukas ning puudub kättesaadav kohtupraktika, millest kodanikud saaksid selles valdkonnas oma ettepanekutes juhinduda, kui nad esitavad kavandatud Euroopa kodanikualgatuse. Nimetatud liitu käsitlevate sätete tähendus ja tõlgendus lahknevad. Apellant toob näiteid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi kohta, mille mõlema aluseks on ELTL artikkel 122. Piisavaks põhjendamiseks ei piisa sätete pelgast kordamisest nii ELTL artikli 296 ega ka määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkti b puhul.

18.

Komisjon omalt poolt leiab, et Üldkohtu arutluskäigus on õigusnormi rikkumine välistatud. On just õiguspärane, et vaidlusalust otsust peeti piisavalt põhjendatuks seetõttu, et selles oli nimetatud nii määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punkt b, kui ka seetõttu, et selles oli selgitatud põhjuseid, mille tõttu hädaolukorra põhimõtte kehtestamine ei saa põhineda ELTL artiklitel 119–144 ning eriti ELTL artikli 136 lõikel 1. Üldkohus on õigesti kohaldanud väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt põhjendamist tuleb hinnata akti laadi ja konteksti põhjal. Komisjon rõhutab iseäranis asjaolu, et kavandatud Euroopa kodanikualgatus piirdus asjasse puutuvateks peetavate sätete loetlemisega, ning seda, et apellant ei vaevunud täpsemalt ja argumenteeritumalt kindlaks määrama võimalikku alust, mis võimaldaks komisjonil meetmeid võtta. Komisjon meenutab veel, et ta analüüsis vaidlusaluses otsuses ELTL artikli 136 lõiget 1 üksikasjalikumalt just omal algatusel, kuna ta pidas seda sätet kõige vähem asjakohatuks. Komisjon väidab, et temalt ei saa oodata vastamist kujuteldavale hüpoteetilisele argumendile, samal ajal kui apellandil oli täpsustamise ja selgitamise tehniline võimalus olemas. Liidu õigusnormide ebaselguse ja keerukusega ei saa seada kahtluse alla seisukohta, et komisjon ei olnud objektiivselt ja ilmselgelt pädev kavandatud Euroopa kodanikualgatuse menetlemiseks. Viimaseks ei viidanud apellant võimalikule rikkumisele Üldkohtu hinnangus seoses vaidlusaluses otsuses sisalduva põhjenduse piisavusega, vaid kritiseeris selle otsuse põhjenduste paikapidavust. Järelikult ei saa tema esitatud argumente analüüsida apellatsioonkaebuse väite raames, mis puudutab Üldkohtu hinnangut komisjoni otsuses sisalduva põhjenduse piisavuse kohta. Komisjon järeldab, et nimetatud väide tuleb tagasi lükata, sest see on alusetu.

3. Analüüs

19.

Põhjendamiskohustus on ette nähtud esmases õiguses ELTL artiklis 296 ja seda rakendatakse Euroopa kodanikualgatuse kontekstis määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 teise lõiguga. ( 17 )

20.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isikut kahjustava meetme põhjendamise kohustuse – mis kujutab endast kaitseõiguste tagamise põhimõtte osa – eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet selle kohta, kas õigusakt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab selle kehtivuse liidu kohtus vaidlustada, ja teiseks võimaldada viimati nimetatud kohtul teostada kontrolli selle akti õiguspärasuse üle. ELTL artikliga 296 nõutavad põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. ( 18 ) Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, ( 19 ) eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi, mis võib akti adressaatidel olla selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleksid toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, ( 20 ) kuna kontrollides akti põhjenduse piisavust, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjasse puutuvat valdkonda reguleerivaid õigusnorme. Seega on akt piisavalt põhjendatud siis, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista nimetatud akti vastuvõtmise põhjuseid.

21.

Tegemist on väljakujunenud kohtupraktikaga, milles on täpsustatud põhjendamiskohustuse piirid. Nendin, et neid aluspõhimõtteid on Üldkohus aga uuesti kinnitanud selles vaidlustatud kohtuotsuse osas, milles on käsitletud nimetatud kohustuse võimalikku rikkumist käsitlevat väidet, mille kohus tõstatas omal algatusel. ( 21 )

22.

Pärast üldisi kaalutlusi rõhutas Üldkohus, kuivõrd oluline on kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimisest keeldumise otsuste põhjendamiskohustuse järgimine, sest sellised otsused „mõjuta[vad] […] kodanike […] kodanikualgatuse esitamise õiguse enda tõhusust“. ( 22 ) Järelikult peavad põhjused nähtuma Üldkohtu sõnul „selgelt“ ( 23 ). Tõsiasjaga, et Euroopa kodanikualgatuse mehhanism on mõeldud liidu demokraatia toimimist tugevdama, ei sobi kuidagi kokku see, kui komisjon kasutab vastavas valdkonnas oma pädevust meelevaldselt.

23.

Üldkohus meenutas seejärel vaidlusaluse otsuse sisu ning nentis siis, et vaidlusalune otsus põhineb määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktil b, ja mainis veel sõnaselgelt, et komisjoni sõnul ei saa ükski majandus‑ ja rahapoliitikat käsitlev säte, millele kavandatud Euroopa kodanikualgatuses ( 24 ) on viidatud, ega muu õiguslik alus, sh ELTL artikli 136 lõige 1, olla selle algatuse nõuetekohane õiguslik alus. ( 25 ) Üldkohus võrdles ka komisjoni keelduvas otsuses esitatud põhjendust kavandatud Euroopa kodanikualgatuse sisuga. Seda tehes kontekstualiseeris ta hinnangu, mille ta põhjendamiskohustusele andis. Ta märkis seega, et teatud ebaselgus esines kavandatud Euroopa kodanikualgatuses eelkõige seetõttu, et selles piirduti viitega ELTL artiklitele 119–144, ilma et oleks püütud anda selgitusi. ( 26 )

24.

Olen veendunud, et komisjonile määrusega nr 211/2011 kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimise protsessis antud roll on pearoll ja et Euroopa kodanikualgatuse mehhanismi eesmärgist lähtuvalt on oluline, et see institutsioon läheneks registreerimisest keeldumise otsustes küsimustele pedagoogiliselt, sest kõik taoliste kavandatud Euroopa kodanikualgatuste koostajad ei ole tingimata spetsialistid, kes on saanud väljaõppe liidu õiguses. Ma ei pea siiski mõistlikuks panna komisjonile apellandi soovitud põhjendamiskohustust, mille kohaselt tuleks komisjonil selgitada põhjuseid, miks ükski aluslepingute säte ei saa olla liidu meetme aluseks, vähemalt juhul, kui algne ebatäpsus – mida ma juba rõhutasin ( 27 ) ja mis apellatsioonimenetluses ( 28 ) püsib – tuleneb kavandatud Euroopa kodanikualgatuse koostajatelt. See tähendaks nimelt nõuda sellelt institutsioonilt – vastupidi sellele, mis on ette nähtud kohtupraktikas –, et ta täpsustaks kõiki „asjakohaseid“ õiguslikke asjaolusid, isegi neid, mida kavandatud Euroopa kodanikualgatuse koostajad ei ole võib‑olla silmas pidanud, vaatamata tõsiasjale, et tegelik küsimus selles analüüsistaadiumis on ainult selles, kas otsuse adressaadile tehti võimalikuks mõista tema taotluse rahuldamata jätmise põhjuseid. Minu arvates nähtub aga vaidlusalusest otsusest selgelt, et komisjon keeldus kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimisest, sest ta leidis, et see jääb ilmselgelt välja tema volituste ulatusest.

25.

Neil asjaoludel ei rikkunud Üldkohus ühtki õigusnormi, kui ta järeldas käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades, et põhjendamiskohustust ei ole rikutud. Seega ei ole õige väita, nagu apellant väidab, et ebapiisavat põhjendamist käsitlevat vaidluse aspekti eirati – Üldkohus püüdis kontrollida just seda, kas vaidlusaluses otsuses komisjoni poolt esitatud põhjendused olid piisavad selleks, et apellant mõistaks rahuldamata jätmise põhjuseid ja vajaduse korral pöörduks liidu kohtu poole vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimiseks.

26.

Apellant kummutab ka igasuguse põhjusliku seose kavandatud Euroopa kodanikualgatuse väidetava ebaselguse ja komisjonil lasuva põhjendamiskohustuse ulatuse vahel. Nimetatud ebamäärasus on siiski osa asjaoludest, mida kohtul tuleb põhjendamiskohustuse järgimise hindamisel arvesse võtta, kui arvestada selle mõju komisjoni võimele mõista ja analüüsida kavandatud Euroopa kodanikualgatuse üksikasju selleks, et ta saaks kindlaks määrata oma võimaliku meetme õigusliku aluse.

27.

Põhjendamiskohustuse järgimise kontrollimist – mille eesmärk on käesolevas asjas kindlaks teha, kas komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud teave oli piisav, et võimaldada apellandil tutvuda põhjustega, mille tõttu see institutsioon keeldus kavandatud Euroopa kodanikualgatust registreerimast – tuleb eristada põhjenduste paikapidavuse analüüsist, mis seisneb vaidlusaluse otsuse sisulise õiguspärasuse kontrollimises, ( 29 ) st, kas need olid kohased põhjused. ( 30 ) Sellest järeldub, et etteheited ja argumendid – mille eesmärk on vaidlustada põhjenduste paikapidavus seetõttu, et liidu majandus‑ ja rahapoliitikat reguleerivate sätete tõlgendamise raskusi arvestades ei jää kavandatud Euroopa kodanikualgatus komisjoni volituste ulatusest ilmselgelt välja – ei ole asjakohased niisuguse väite raames, mis käsitleb põhjenduse puudumist või ebapiisavat põhjendamist. Isegi kui eeldada, et vaidlusaluse otsuse põhjendus põhineb kavandatud Euroopa kodanikualgatuses viidatud aluslepingu sätete ebaõigel tõlgendamisel, ei kujuta selline eksimus endast ELTL artiklist 296 ja määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 3 teisest lõigust tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumist. Neid argumente niisuguste aluslepingu sätete väära tõlgendamise kohta, mis võivad olla hädaolukorra põhimõtte kehtestamise eesmärgil liidu meetme aluseks, analüüsitakse seega järgmise väite raames. ( 31 )

28.

Kõigil eelnevatel põhjustel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

B. Teine väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi põhjenduste paikapidavuse kontrollimisel

29.

Apellandi sõnul järeldas Üldkohus ekslikult, et määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b nimetatud tingimus – st tingimus, mis nõuab, et kavandatud kodanikualgatus ei jääks ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest – ei olnud täidetud, sest Üldkohus tõlgendas vääralt ELTL artiklit 122 ja artikli 136 lõike 1 punkti b ning rahvusvahelise õiguse norme.

30.

Selleks et kontrollida, kas Üldkohus hindas vaidlusaluse otsuse põhjenduste paikapidavust õigesti, tuleb meeles pidada kavandatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärki: nagu nimetatud kavandatud Euroopa kodanikualgatusest nähtub, on eesmärk kehtestada „hädaolukorra põhimõte, mille kohaselt juhul, kui talumatu võla tagasimaksmine ähvardab riigi rahanduslikku ja poliitilist olemasolu, on sellest tagasimaksmisest keeldumine vajalik ja põhjendatud“. Nimetatud kirjeldus ja viide ELTL artiklitele 119–144 olid ainsad komisjoni käsutuses olevad andmed sel hetkel, kui ta tegi otsuse kavandatud Euroopa kodanikualgatuse registreerimistaotluse kohta.

31.

Apellatsioonkaebusest nähtub veel, et kavandatud Euroopa kodanikualgatus pidas silmas ainult osa valitsemissektori „talumatust“ võlast ning seega ei puudutanud see võla täielikku ja ühepoolset tühistamist. ( 32 ) Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine peaks võimaldama tühistamist ( 33 ), st riigi talumatu võla teistele liikmesriikidele ja liidule maksmata jätmist. ( 34 ) Mehhanismi käivitamine toimub liikmesriikide lepingu kohaselt, kui nimetatud võla teenindamine ähvardab neist mõne majanduslikku ja poliitilist olukorda. ( 35 ) Liidu rahanduslikku suveräänsust ega liikmesriikide eelarve‑ ja majandussuveräänsust algatusega ei asendata. See ei ole ka finantseerimismehhanism. ( 36 ) Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine peab ainult võimaldama liikmesriikidevahelise solidaarsuse vaimus niisuguse riigi ühepoolset meedet, kellel on tekkinud tõsised raskused. ( 37 ) Veelgi enam, apellant kinnitab, et sellise põhimõtte kehtestamine puudutaks kõiki liikmesriike ja seega mitte ainult euroala liikmesriike; et see ei hõlma finantsstabiilsust ja et see võimaldaks reageerida õigel ajal. Lõpuks võib hädaolukorrale tuginemise võimaluse suhtes kohaldada komisjoni esitatavaid tingimusi. ( 38 ) Hädaolukorra väljakuulutamise algatus kuulub volitatud liikmesriigile selle tegemiseks ette nähtud rangetes tingimustes. ( 39 ) Seejärel kiidab liit hädaolukorra väljakuulutamise heaks ja asjaomasel liikmesriigil võimaldatakse nimetatud võlgade tasumine ajutiselt peatada. ( 40 ) Liikmesriik saab alles siis sellist mehhanismi kasutada, kui liit on teksti eelnevalt heaks kiitnud. ( 41 ) Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine hõlmab ainult liikmesriigi võlga, mille ta võlgneb liidule. ( 42 ) Veelgi kaugemale minnes väidab apellant, et hädaolukorra kehtestamine võimaldab tõsiste raskustega silmitsi seisval riigil peatada ajutiselt kõigi oma võlgade maksmine, selleks et suunata oma majanduspoliitika kasvule. ( 43 ) Ta kõneleb veel „võla vähendamisest“. ( 44 )

1. Argument, mille kohaselt on rikutud õigusnormi ELTL artikli 122 tõlgendamisel

a) Vaidlustatud kohtuotsus

32.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 41–43 meenutas Üldkohus, et Euroopa Kohus on oma kohtuotsuses Pringle ( 45 ) asunud seisukohale, et ELTL artikli 122 lõige 1 ei ole sobiv õiguslik alus, mille alusel liit võiks anda finantsabi rahastamismehhanismi loomisega nende liikmesriikide kasuks, kes on tõsistes raskustes. Üldkohus märgib veel, et sellel artiklil põhinevad meetmed peavad väljendama liikmesriikidevahelist solidaarsust ja abi ning seetõttu ei saa see olla sobiv õiguslik alus, et kehtestada liidu õiguses hädaolukorra põhimõte, mille kohaselt liikmesriigil on õigus ühepoolselt otsustada, et ta ei tagasta kogu oma võlga või osa sellest, kuna tal esinevad tõsised raskused.

33.

Lisaks meenutas Üldkohus punktides 47–50, et Euroopa Kohus otsustas – samuti kohtuotsuses Pringle ( 46 ) –, et ELTL artikli 122 lõige 2 lubab liidul anda liikmesriigile teatavatel tingimustel sihtotstarbelist finantsabi, mis ei õigusta aga võla kustutamise mehhanismi seadusandlikku kehtestamist – nagu soovib apellant – seetõttu, et see mehhanism on üldine ja alalist laadi. Üldkohus meenutas veel, et ELTL artikkel 122 käsitleb ainult liidu, mitte liikmesriikide antavat finantsabi. Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine puudutaks aga Üldkohtu sõnul mitte ainult liikmesriigi võlga liidule, vaid ka nimetatud riigi poolt teiste juriidiliste või füüsiliste era‑ või avaliku sektori isikute ees võetud võlakohustusi ning see olukord ei ole ilmselgelt ELTL artikliga 122 hõlmatud. Üldkohus järeldas sellest, et hädaolukorra põhimõtte kehtestamine ei kuulu ilmselgelt selliste rahalise abi meetmete hulka, mida Euroopa Liidu Nõukogu on ELTL artikli 122 lõike 2 alusel volitatud võtma.

b) Poolte argumentide kokkuvõte

34.

Apellant esitab ridamisi sisuliselt neli argumenti.

35.

Esimeses argumendis heidab ta Üldkohtule ette ELTL artikli 122 tõlgendamist eraldiseisvana, kuigi seda sätet peab tõlgendama koos ELTL artiklitega 119–126, millega see moodustab „terviku“.

36.

Teises argumendis heidab ta Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist ELTL artikli 122 lõike 1 tõlgendamisel seetõttu, et nimetatud säte annab komisjonile ulatusliku kaalutlusõiguse teha nõukogule ettepanek kehtestada majanduslikule olukorrale vastavad meetmed tõsiste raskuste lahendamiseks, ilma et meetmetele, mille kohta on tehtud ettepanek, oleks kehtestatud konkreetne vorm. Need meetmed tuleb ka kehtestada liikmesriikide vahelises solidaarsuse vaimus. Tuginedes EÜ asutamislepingu artiklil 103 põhinevale Euroopa Kohtu praktikale, kinnitab apellant, et kavandatavad majanduspoliitilised meetmed peavad olema vajalikud, et vältida liidu eesmärkide saavutamise ohtuseadmist. Asjaolu, et ELTL artikli 122 lõige 2 näeb sõnaselgelt ette finantsabi andmise raskustes liikmesriigile, ei takista tunnustamast komisjoni võimalust – laialdase algatusõiguse nimel, mille annab talle ELTL artikli 122 lõige 1 – esitada finantsabi vormis meetmete kohta ettepanek. Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine on seega vastav meede ELTL artikli 122 lõike 1 tähenduses. Igal juhul olevat väär arvata, et selline kehtestamine jääb ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest.

37.

Kolmandas argumendis vaidlustab apellant Üldkohtu seisukoha, mille kohaselt ei saa ELTL artikli 122 lõige 1 olla sobiv õiguslik alus hädaolukorra põhimõtte kehtestamiseks. Esiteks on Üldkohus kohtuotsust Pringle ( 47 ) vääralt tõlgendanud. Erinevalt Euroopa stabiilsusmehhanismist (edaspidi „Euroopa stabiilsusmehhanism“), mida selles kohtuotsuses käsitleti, ei näe kavandatud Euroopa kodanikualgatus ette liikmesriikide rahalise, eelarvelise või majandusliku suveräänsuse asendamist ega finantsmehhanismi loomist. Kavandatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärgid ei ole võrreldavad Euroopa stabiilsusmehhanismi eesmärkidega. Kohtuotsuse Pringle ( 48 ) kaalutlusi ei saa seega käesoleva apellatsioonkaebuse puhul automaatselt üle võtta ja need ei ole ka asjakohased. Teisalt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 42 otsustas, viitab „liikmesriikidevaheline solidaarsus, mille vaimus nõukogu peab kehtestama majanduslikule olukorrale vastavad meetmed ELTL artikli 122 lõike 1 tähenduses, sellele, et need meetmed põhinevad liikmesriikide vastastikusel abistamisel“, ent seda mõistet ei ole nimetatud artiklis määratletud. Seega on väär Üldkohtu seisukoht, et nimetatud abi võib olla üksnes organiseeritud ja struktureeritud päästemehhanismi vormis ning et hädaolukorra põhimõtte kehtestamine ei või olla mõnes nimetatud sättega ette nähtud finantsabi vormis.

38.

Neljandas ja viimases argumendis kordab apellant oma põhjenduskäiku, mille kohaselt tuleks teha ühelt poolt vahet Euroopa stabiilsusmehhanismil ja teiselt poolt hädaolukorra põhimõtte kehtestamisel. Apellant täpsustab sellega seoses, et hädaolukorra põhimõte puudutab kõiki liikmesriike ja mitte ainult euroala liikmesriike, ning et see ei hõlma finantsstabiilsust. See võimaldab vaid õigel ajal reageerida tõsistele raskustele, millesse liikmesriigid võivad sattuda. Sellel riigil oleks võimalus tugineda hädaolukorrale vastavalt võimalikele tingimustele, mida komisjonil tuleb täpsustada. Algatus tuleb esitada raskustes liikmesriigil, kuid just liit otsustab, kas anda hädaolukorraeelist või mitte. Just liit kiidab solidaarsuse vaimus heaks hädaolukorra väljakuulutamise, nii et raskustes liikmesriigil lubataks ajutiselt peatada võla tagasimaksed. Seega leidis Üldkohus vääralt, et liikmesriigid algatavad menetluse, aga mitte liit. Samuti just liit kiidab solidaarsuse vaimus heaks hädaolukorra väljakuulutamise, mistõttu raskustes liikmesriigil on lubatud ajutiselt peatada oma võla tagasimaksed. Samuti on Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 vääralt otsustanud, et kavandatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärk ei ole ilmselgelt kooskõlas finantsabiga ELTL artikli 122 lõike 2 tähenduses, kuigi apellandi sõnul hõlmab nimetatud põhimõtte kehtestamine ainult liikmesriigi võlga liidule. Nimetatud aspekt kuulub ilmselgelt ELTL artikli 122 lõike 2 kohaldamisalasse. Kuna nimetatud säte on nõukogu 11. mai 2010. aasta määruse nr 407/2010, millega luuakse Euroopa finantsstabiilsusmehhanism, ( 49 ) vastuvõtmise õiguslik alus, võib hädaolukorra põhimõtte kehtestamine põhineda samal mudelil. Halvimal juhul tuleb komisjonil kavandatud Euroopa kodanikualgatust menetleda vaid osaliselt, piirdudes vaid niisuguse võla maksmise peatamisega, mille liikmesriik võlgneb liidule. Apellant meenutab, et komisjon ei ole vaidlusaluses otsuses igal juhul oma keeldumist põhjendanud hädaolukorra põhimõtte kohaldamisalaga.

39.

Komisjon heidab ette, et apellatsioonkaebuses ei ole tegelikult selgitatud, milles seisneb ELTL artikli 122 väär tõlgendamine. Argument, mis käsitleb ELTL artikli 122 kontekstualiseeritud tõlgendamist koosmõjus ELTL artiklitega 119–126, on uus. EÜ asutamislepingu artiklit 103 käsitlev kohtupraktika ei ole asjakohane, sest selles on käsitletud ainult juhtumipõhist finantsabi, aga mitte üldise mehhanismi loomist. Komisjoni sõnul ei ole Üldkohus teinud vaidlustatud kohtuotsuses ka ühtegi viga kohtuotsuse Pringle ( 50 ) tõlgendamisel. Solidaarsuse vaimul, millest ELTL artikli 122 lõige 1 juhindub ja millele apellant tugineb, puudub seos finantsabi mõistega ning komisjoni sõnul ei saa liikmesriikidevaheline solidaarsus avalduda maksmata jätmise ühepoolse otsusena. Komisjon heidab apellandile veel ette tema katset piirata kavandatud Euroopa kodanikualgatuse ulatust ainult ühe osaga liikmesriigi võlast liidule, kuigi sellisele piirangule ei ole kunagi varem tuginetud, ja et kavandatud Euroopa kodanikualgatus pidas siiani silmas „eelkõige liikmesriikidele“ võla tagasimaksmist. Isegi kui tuleb asuda seisukohale, et kavandatud Euroopa kodanikualgatus piirdus igal juhul liidule võlgnetava võla osaga, ei hõlma finantsabi mõiste ELTL artikli 122 lõike 2 tähenduses ikkagi hädaolukorra põhimõtte kehtestamist. Viimaseks ei ole võimalik võrdlus mehhanismiga, mis loodi määrusega nr 407/2010. Nimetatud määrus näeb ette finantsabi andmise liikmesriigile nõukogu otsusega, kuid kavandatud Euroopa kodanikualgatus näeb ette niisuguse mehhanismi loomise, mis võimaldab liikmesriigil ühepoolselt teha otsus tal liidu ees oleva võla kustutamise kohta. Komisjon kordab, et niisugune mehhanism ei kuulu finantsabi mõiste alla. Ta palub lükata väite osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi.

c) Analüüs

40.

Pean veel kord märkima, et nimetatud teise väite raames esitatud apellandi argumendid laiendavad märkimisväärselt tema seisukohta võrreldes sellega, mida ta väitis oma hagis Üldkohtule. Argumendid, mis puudutavad EÜ asutamislepingu artiklil 103 põhinevat Euroopa Kohtu praktikat, määrust nr 407/2010 ja komisjoni võimalust menetleda kavandatud Euroopa kodanikualgatust ainult osaliselt, on minu arvates uued argumendid. Nimetatud argumentide kohta ei ole Üldkohus võtnud ka mingit seisukohta. Just Üldkohtu otsus on aga Euroopa Kohtu kontrolli ese käesoleva apellatsioonkaebuse raames.

41.

Igal juhul nähtub ELTL artikli 122 lõikest 1 sisuliselt, et nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja liikmesriikide vahelises solidaarsuse vaimus kehtestada „majanduslikule olukorrale vastavad meetmed, eriti kui tekib tõsiseid raskusi teatud toodetega varustamisel, eelkõige energeetika valdkonnas“. ELTL artikli 122 lõige 2 omakorda sätestab, et nõukogu võib alati komisjoni ettepaneku põhjal anda teatud tingimustel liidu finantsabi liikmesriigile, kes on raskustes, „mida põhjustavad loodusõnnetused või temast olenematud erandlikud juhtumid“.

42.

Leian, et pelgast kohtuotsuse Pringle ( 51 ) punktide 116 ja 118 sisu meenutamisest piisab järelduseks, et artikkel 122 ei saa ilmselgelt olla hädaolukorra põhimõtte kehtestamise õiguslik alus. Mis puudutab ELTL artikli 122 lõiget 1, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et see säte „ei ole sobiv õiguslik alus, millest lähtudes võiks liit anda finantsabi liikmesriikidele, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda“. ( 52 ) Mehhanismi kehtestamine, millega liikmesriik otsustab ühepoolselt jätta oma võla tagasi maksmata, ei saa seega kuuluda ELTL artikli 122 lõiget 1 rakendavate vastavate meetmete alla seda enam, kui need meetmed on mõeldud juhinduma solidaarsusest. Nimetatud meetmed on ka tingimata juhtumipõhised, kuid kavandatud Euroopa kodanikualgatus, nagu Üldkohus õigesti märgib, ( 53 ) kavandab niisuguse üldise ja püsiva mehhanismi kehtestamist, mis jääb liikmesriikide käsutusse, kui neil tekivad suured raskused. Isegi eelduse korral, et hädaolukorra põhimõtte kehtestamine kujutab endast ka finantsabi vormi, mis kuulub mõiste „vastavad meetmed“ alla ELTL artikli 122 lõike 1 tähenduses, välistab Euroopa Kohtu täiskogu tehtud kohtuotsus Pringle ( 54 ) minu arvates selgelt selle artikli kasutamise liikmesriigi puhul, kes on rahalistes raskustes.

43.

Euroopa Kohus on ka otsustanud üldisemalt, et ELTL artikkel 122 käsitleb ainult liidu, mitte liikmesriikide antavat finantsabi. Kuivõrd saan selles osas esitada vaid oletusi, siis kui kavandatud Euroopa kodanikualgatust tuleb tõlgendada nii, et see näeb ette niisuguse mehhanismi loomise, millega liikmesriik otsustab ühepoolselt jätta oma võla liidule ( 55 ) tagasi maksmata, ei saa seda pidada liidu poolt asjaomasele liikmesriigile antavaks „finantsabiks“ ELTL artikli 122 lõike 2 tähenduses. Juhul, kui nimetatud algatust tuleb tõlgendada siiski nii, et talumatu võlg hõlmab üksnes või muu hulgas ka võlga liikmesriikidele, ei ole täidetud ka tingimus, mis käsitleb nimetatud abi andmist „liidu poolt“. Lisaks takistab mehhanismi alaline laad selle kehtestamist ELTL artikli 122 lõike 2 alusel.

44.

Viimaseks on argument võimaluse kohta, et komisjon võib kavandatud Euroopa kodanikualgatust menetleda vaid osaliselt, põhimõtteliselt huvipakkuv. Vaidlustatud kohtuotsus ei sisalda selle kohta aga ühtegi seisukohta, mida saaks Euroopa Kohtus apellatsioonkaebuse raames arutada. Igal juhul ei saa seada kahtluse alla järeldust, mille osas Üldkohtuga nõustun ja mille kohaselt apellandi kavandatud Euroopa kodanikualgatus – võib‑olla eelkõige selle juhuslikkuse tõttu – ei saa ilmselgelt viia õigusakti vastuvõtmiseni ELTL artikli 122 alusel.

2. Argument, mille kohaselt rikuti õigusnormi ELTL artikli 136 lõike 1 tõlgendamisel

a) Vaidlustatud kohtuotsus

45.

Pärast ELTL artikli 136 lõike 1 sõnastuse meenutamist otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–60, et hädaolukorra põhimõtte – mille kohaselt liikmesriik võiks otsustada ühepoolselt valitsemissektori võlga tühistada – kehtestamise eesmärk ei ole tugevdada eelarvedistsipliini koordineerimist ja selle kehtestamine ei kuulu ka nimetatud artiklis sätestatud majanduspoliitiliste suuniste hulka, mida nõukogu on volitatud majandus‑ ja rahaliidu nõuetekohase toimimise tagamiseks välja töötama. Tuginedes kohtuotsusele Pringle ( 56 ), meenutas Üldkohus, et liidu roll majanduspoliitika valdkonnas on piiratud koordineerimismeetmete võtmisega ja et sellise õigustloova akti vastuvõtmine, millega lubatakse liikmesriigil jätta võlg tagasi maksmata, läheb kaugemale majanduspoliitika suunise mõiste ELTL artikli 136 lõike 1 tähendusest, sest selline akt viiks selleni, et lepinguosaliste vaba tahe asendataks valitsemissektori võla ühepoolse kustutamise seadusandliku mehhanismiga. Üldkohus leidis, et komisjon asus seega õigustatult seisukohale, et apellandi kavandatud Euroopa kodanikualgatus kehtestada hädaolukorra põhimõte ei kuulu ilmselgelt ELTL artikli 136 lõike 1 kohaldamisalasse. Üldkohus leidis veel, et nimetatud keeldumine ei ole vastuolus ELTL artiklis 222 sisalduva solidaarsusklausliga, sest nimetatud klausel ei ole ilmselgelt seotud majandus‑ ja rahapoliitikaga ega liikmesriikide majandusliku olukorraga, isegi kui nad on raskustes.

b) Poolte argumentide kokkuvõte

46.

Apellandi sõnul on ELTL artikkel 136 keerukas õigusnorm, mida peab õigusteooria kohaselt pidama ELTL artikleid 121 ja 126 täiendavaks. Nimetatud hädaolukorra põhimõtte tunnustamine liidu õiguses taotleks ELTL artikli 136 lõikes 1 nimetatud eesmärki, mis on majandus‑ ja rahaliidu nõuetekohane toimimine. Üldkohus otsustas vääralt, et selline tunnustamine kehtestaks võla ühepoolse kustutamise seadusandliku mehhanismi, sest hädaolukorra põhimõte võimaldab liikmesriigil vaid tõsiste finantsraskuste korral peatada ajutiselt kõikide oma võlgade maksmine, et suunata oma majanduspoliitika kasvule, julgustades majandusinvesteeringuid. Apellant leiab veel, et esimene Kreeka võla konsolideerimise menetlus otsustati 21. juulil 2011 euroala tippkohtumisel, mille käigus võeti vastu sellekohane otsus. Seega eksisteeris liidu õiguses õiguslik alus valitsussektori võla tühistamiseks. Selline tühistamine soodustab vaieldamatult ka majandus‑ ja rahaliidu nõuetekohast toimimist, mis on ELTL artikli 136 lõikega 1 taotletav eesmärk. Nimetatud säte volitab ka nõukogu võtma meetmeid majanduspoliitiliste suuniste kehtestamiseks. Meede, mis on suunatud majanduse elavdamiseks ja kasvuks, on aga täielikult kooskõlas ELTL artikli 121 nõuetega. Komisjonil on seega täielikult õigus esitada nende meetmete kohta ettepanek nõukogule, seda enam, et ELTL artikkel 352 annab õiguse esitada ettepanek meetme kohta, mis on vajalik mõne aluslepingute eesmärgi saavutamiseks, nagu euroala stabiilsus. Neil asjaoludel otsustas Üldkohus vääralt, et kavandatud Euroopa kodanikualgatus jääb ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest, sest apellandi arvates kuulub see ELTL artikli 136 lõike 1 kohaldamisalasse. Apellandi argumentidest järeldub veel, et stabiilsusmehhanism ja finantsabi, mis on ELTL artikli 136 lõikega 3 lubatav, võiks tema sõnul sisaldada kokkuleppel liikmesriikidega – kui mõni neist on hädaolukorras – tema võla maksmise peatamist.

47.

Komisjon väidab omalt poolt, et apellant esitab nimetatud kolmanda väite raames uue argumendi, mille kohaselt ettepaneku finantsabi mehhanismi kehtestamiseks talumatu võla maksmata jätmise vormis võib esitada ELTL artikli 352 alusel, lähtudes ELTL artikli 136 lõike 1 sisust. Väite osa, mis käsitleb ELTL artiklit 352, tuleb seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Apellant ei ole igal juhul selgitanud, miks kavandatud Euroopa kodanikualgatuse nõudeid järgiva õigusakti vastuvõtmine on vajalik euroala stabiilsust käsitlevate aluslepingute eesmärgi saavutamiseks. Lisaks viitab komisjon kohtuotsusele Pringle ( 57 ), mille tingimuste kohaselt otsustas Euroopa Kohus, et ELTL artikli 136 lõige 1 ei loo uut õiguslikku alust, mis võimaldab liidul tegutseda. Komisjon väidab veel, et argument, mis käsitleb euroala riikide koosolekul 21. juulil 2011 võetud otsust riigivõla restruktureerimise kohta, on uus. Igal juhul ei võetud sellist otsust vastu aluslepingute alusel. Üldkohtu järelduses – mille kohaselt seda, et liikmesriigil lubatakse ühepoolselt otsustada, et ta jätab oma võla tagasi maksmata, ei saa ka kvalifitseerida majanduspoliitilist suunist kehtestavaks meetmeks, mida nõukogu võib aluslepingute põhjal võtta – ei ole tehtud viga. ELTL artikli 136 lõige 1 – mille alusel saab võtta üksnes majanduspoliitilise suunise kehtestava meetme, mis on tingimata mittesiduv – ei saa seega olla kavandatud Euroopa kodanikualgatuse alus. Komisjoni sõnul tuleb käesolev väide tunnistada vastuvõetamatuks ELTL artikli 136 lõike 3 ja ELTL artikli 352 osas ning põhjendamatuks ELTL artikli 136 lõike 1 osas.

48.

Apellant vaidleb oma repliigis vastu sellele, et argumendid, mis käsitlevad ELTL artikli 136 lõiget 3 ja ELTL artiklit 352, on uued, kuna need tulenevad pooltevahelisest arutelust seoses kohtuotsusega Pringle ( 58 ). Mis puudutab 21. juuli 2011. aasta otsust, oleks Euroopa Kohus pidanud seda omal algatusel arvesse võtma ühise kogemuse ja Euroopa poliitilise elu sündmusena. Ta palub Euroopa Kohtul kindlasti muuta oma kohtupraktikat, milles käsitletakse apellatsioonimenetluses esitatud uute väidete ja argumentide vastuvõetamatust. Komisjon jääb vasturepliigis oma seisukoha juurde.

c) Analüüs

49.

ELTL artikli 136 lõige 1 näeb ette, et „[m]ajandus‑ ja rahaliidu nõuetekohase toimimise tagamiseks ning kooskõlas aluslepingute asjakohaste sätetega võtab nõukogu liikmesriikide suhtes, mille rahaühik on euro, vastavalt artiklites 121 ja 126 osutatud menetluste seast sobivale menetlusele […] vastu meetmed, millega: a) tugevdatakse asjaomaste liikmesriikide eelarvedistsipliini koordineerimist ja järelevalvet; b) kehtestatakse asjaomaste liikmesriikide tarvis majanduspoliitilised suunised, tagades nende ühilduvuse kogu liidu suhtes vastuvõetud suunistega ja järelevalve nende täitmise üle“. ELTL artikli 136 lõige 3 ( 59 ) sätestab omakorda, et, „[l]iikmesriigid, mille rahaühik on euro, võivad luua stabiilsusmehhanismi, mis võetakse kasutusele, kui see on kogu euroala stabiilsuse tagamiseks hädavajalik. Mehhanismi alusel mis tahes vajaliku finantsabi andmine toimub rangetel tingimustel“.

50.

Esmalt täheldan teatavat vastuolu eelkõige selles, et apellant väidab, et ELTL artikkel 136 võib kujutada endast kavandatud Euroopa kodanikualgatuse võimalikku seost komisjoni pädevusega, kuigi apellatsioonkaebuse mõnedest lõikudest nähtub, et hädaolukorra põhimõtte kehtestamine võib puudutada kõiki liikmesriike, mitte ainult euroala liikmesriike, ning see „ei hõlma finantsstabiilsust“. ( 60 )

51.

Problemaatiline on veel asjaolu, et ma ei leia hagiavalduses ega vaidlustatud kohtuotsuses ühtegi jälge kaalutustest ELTL artikli 352 ega 21. juuli 2011. aasta otsuse kohta. Seega on need apellatsioonimenetluses esimest korda esitatud argumendid vastuvõetamatud, sest ükski asjaolu ei vii mind järeldusele, et Euroopa Kohus peaks muutma – nagu apellant temalt palub – seda probleemistikku käsitlevat kohtupraktikat. Seega tuleb veel meenutada, et kui lubada poolel esitada esimest korda Euroopa Kohtus argument, mida ta ei ole esitanud Üldkohtus, võimaldaks see tal Üldkohtus arutatud asjaga võrreldes laiendada kohtuasja ulatust Euroopa Kohtus, kellel on apellatsioonimenetluses piiratud pädevus. ( 61 )

52.

Kuna aluslepingu muudatus, millega lisati ELTL artikli 136 lõige 3, jõustus 1. mail 2013, siis ei ole võimalik, et apellant pidas seda sätet õiguslikuks aluseks oma kavandatud Euroopa kodanikualgatusel, mille ta esitas 13. juulil 2012. Sellel sättel põhinev argument on seega samuti vastuvõetamatu.

53.

Seoses Üldkohtu väidetavalt väära kvalifikatsiooniga, mille kohaselt oli kavandatud Euroopa kodanikualgatuse eesmärk võla ühepoolse kustutamise seadusandliku mehhanismi kehtestamine, märgin veel kord, et apellatsioonkaebuses kasutatud sõnastus kavandatud Euroopa kodanikualgatuse kirjeldamiseks ei välista sellist ühepoolsust. ( 62 ) Kuigi ma tahan möönda, et kavandatud Euroopa kodanikualgatuse ebaselgus andis Üldkohtule võib‑olla tõuke selle võimaluse sõnastamiseks, tuleb nentida, et apellant seda apellatsioonimenetluses ei kummutanud. Isegi kui kavandatud Euroopa kodanikualgatus võiks olla üksnes mittesiduva õigusakti vastuvõtmise aluseks, ei saaks komisjon põhjendatult keelduda selle registreerimisest ja hilisemast läbivaatamisest üksnes sel põhjusel. ( 63 )

54.

Isegi kui lähtuda kõikide kavandatud Euroopa kodanikualgatuse selliste variantide väikseimast ühisnimetajast ( 64 ), mida apellant plaanis – nimelt hädaolukorra põhimõtte kehtestamine, mille kohaselt juhul, kui talumatu võla tagasimaksmine ähvardab riigi olemasolu, on sellest tagasimaksmisest keeldumine vajalik ja põhjendatud –, on vaieldamatu, et tegemist ei ole ainult sümboolselt väga tugeva, vaid ka – ja võib‑olla eelkõige – eelarvedistsipliiniga seotud kaalutlustest väga kaugele jääva meetmega. Vastupidi, tegemist on pigem eelarvedistsipliini puudumise tagajärgede juhtimisega. Sarnaselt Üldkohtuga ( 65 ) on niisiis ka minul endiselt raske näha seost, mida apellandi sõnul saab luua hädaolukorra põhimõtte, mida äsja käsitlesin, ning liikmesriikide eelarvedistsipliinide „koordineerimise ja järelevalve“ vahel. Niisuguse põhimõtte kehtestamine ei kuulu ka mõiste „majanduspoliitika suunis“ alla. Suunis on üleskutse järgida suuremal või vähemal määral ühte suunda. Hädaolukorra põhimõtte kehtestamine läheb kaugemale mitte ainult seetõttu, et apellant pidas silmas üksnes selle põhimõtte ( 66 )„siduvat“ versiooni, vaid ka põhjusel, et see on palju täpsem pelgast suunisest ja näeb ette kindlaks määratud mehhanismi ( 67 ) loomise, ning veel põhjusel, et liidu õigus ei näe ette liikmesriikide võlgade jätkumise või lõppemise õigust.

55.

Lõpetuseks apellandi argument, mille kohaselt võla maksmata jätmine kohustatud liikmesriigi poolt tagab majandus‑ ja rahaliidu nõuetekohase toimimise ning on kooskõlas ELTL artikliga 136 taotletava eesmärgiga, on minu arvates veidi järsk. Puudub kindlus, et teiste liikmesriikide ning seega majandus‑ ja rahaliidu majanduslikku olukorda ei mõjutata, kui viimati nimetatud oleksid selle tagasi maksmata võla võlausaldajad.

56.

Seega on õiguspärane Üldkohtu otsus, mille kohaselt komisjon järeldas õigesti, et algatus kehtestada hädaolukorra põhimõte, nagu hageja selle välja pakkus, ei jää ilmselgelt ELTL artikli 136 lõikes 1 ettenähtu piiresse. Nimetatud kolmandat väidet tuleb järelikult pidada osaliselt vastuvõetamatuks ja osaliselt põhjendamatuks.

3. Argument, mille kohaselt on rikutud õigusnormi rahvusvaheliste õigusnormide tõlgendamisel

a) Vaidlustatud kohtuotsus

57.

Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et isegi kui eeldada, et hädaolukorra põhimõte, mille kohaselt liikmesriigil on õigus jätta erandlikes olukordades oma valitsemissektori võlg tagasi maksmata, on rahvusvahelises õiguses olemas, ei ole see igal juhul piisav, et olla apellandi esitatud Euroopa kodanikualgatuse aluseks, kuna aluslepingutes ei ole selleks antud ühtegi volitust.

b) Poolte argumentide kokkuvõte

58.

Esiteks vaidlustab apellant Üldkohtu seisukoha, mille kohaselt hädaolukorra põhimõtte kehtestamine liidu õigusaktis jääb ilmselgelt välja komisjoni volituste ulatusest. Teiseks heidab ta Üldkohtule ette apellandi niisugustele argumentidele vastamata jätmist, mille kohaselt see põhimõte on rahvusvahelises õiguses tegelikult olemas. Rahvusvahelise õiguse põhimõtted kujutavad endast aga vahetult üle võetavaid ja kohaldatavaid liidu õiguse allikaid. Neil asjaoludel oleks komisjonil voli ka siis, kui aluslepingutes ei ole seda küsimust käsitletud, teha ettepanek neid ülimuslikke põhimõtteid liidu õigusaktis kohaldada. ( 68 )

59.

Komisjon väidab, et Üldkohtul ei ole vaja teha otsust selle kohta, kas hädaolukorra põhimõte on rahvusvahelises õiguses olemas või mitte, sest ükski rahvusvahelise õiguse põhimõte ei saa üksi olla komisjoni ettepaneku õiguslik alus. Ainult aluslepingud võivad olla liidu seadusandliku tegevuse aluseks vastavalt pädevuse andmise põhimõttele.

c) Analüüs

60.

Kõigepealt teen märkuse teatud vastuolu kohta argumentides, mille on esitanud apellant, kes esmalt tõlgendab vaidlustatud kohtuotsust nii, et sellest „järeldub kaudselt, aga selgelt, et eksisteerib niisugune rahvusvahelise õiguse põhimõte“ ( 69 ) nagu hädaolukorra põhimõte, enne kui ta teiseks heidab Üldkohtule ette seda, et Üldkohus ei analüüsinud apellandi niisuguste argumentide põhjendatust, mis käsitlevad nimetatud põhimõtte olemasolu. ( 70 )

61.

Tuletan meelde, et vastavalt ELL artiklis 5 ettenähtule reguleerib liidu pädevuse piire igal juhul pädevuse andmise põhimõte ( 71 ) ja järelikult tegutseb liit üksnes aluslepingutes seatud eesmärkide saavutamiseks talle liikmesriikide poolt aluslepingutega antud pädevuse piires, mistõttu pädevus, mida aluslepingutega ei ole liidule antud, kuulub liikmesriikidele. ( 72 ) Liidu institutsioonide jaoks tähendab see põhimõte, et neist igaüks tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele. ( 73 )

62.

Seega tugineb liit just aluslepingutele – ja ainult neile –, mis on komisjoni pädevuse alus õigusakti kohta ettepaneku esitamiseks. Eespool määratletud pädevuse andmise põhimõtte kohaldamisest tuleneb, et nimetatud institutsioon ei saa tuletada mingit pädevust võimaliku hädaolukorra põhimõtte olemasolust rahvusvahelises õiguses. On tõsi, et kui Üldkohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 väljendit „kui eeldada“, ei võtnud ta seisukohta selle kohta, kas hädaolukorra põhimõte on rahvusvahelises õiguses olemas või mitte. Põhjustel, mida äsja käsitlesin, oli selle tegemine aga ebavajalik. Isegi kui selline põhimõte on rahvusvahelises õiguses olemas, oleks apellandi argument nimelt igal juhul ilmselgelt edutu seetõttu, et nagu just meelde tuletasin, reguleerib liidu õiguskorda pädevuse andmise põhimõte ja ainult liidu aluseks olevad lepingud võivad olla niisuguse pädevuse allikas. Teisisõnu peab kavandatud Euroopa kodanikualgatus jääma esmase õigusega komisjonile antud volituste piiresse, et ta saaks seda menetleda.

63.

Seega tuleb nimetatud argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb tagasi lükata teine väide ja järelikult tuleb apellatsioonkaebus tervikuna jätta rahuldamata. Soovi korral tuleb apellandil esitada uus kavandatud Euroopa kodanikualgatus, mis oleks paremini argumenteeritud, üksikasjalikum ja täpsem ja mida sellest tulenevalt ei pruugitaks registreerimise staadiumis tagasi lükata.

V. Kohtukulud

64.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Vastavalt sama kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellandilt ja viimane on minu arvates kohtuvaidluse kaotanud, tuleb mõista apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulud välja apellandilt.

VI. Ettepanek

65.

Kõigist eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, ja

Jätta Alexios Anagnostakis’e kohtukulud tema enda kanda ning mõista Euroopa Komisjoni kohtukulud välja Alexios Anagnostakis’elt.


( 1 ) Algkeel: prantsuse.

( 2 ) T‑450/12, EU:T:2015:739.

( 3 ) ELT 2011, L 65, lk 1.

( 4 ) Määruse nr 211/2011 artikli 2 punkt 1.

( 5 ) Registreerimisvorm on kättesaadav aadressil http://ec.europa.eu/citizens-initiative/public/registration/.

( 6 ) Nimetatud teave on loetletud määruse nr 211/2011 II lisas.

( 7 ) Vt määruse nr 211/2011 artikkel 5 jj.

( 8 ) Vt määruse nr 211/2011 artiklid 8 ja 9.

( 9 ) Määruse nr 211/2011 artikkel 9.

( 10 ) Vt määruse nr 211/2011 artikkel 10.

( 11 ) Määruse nr 211/2011 artikli 10 lõike 1 punkt c.

( 12 ) Selle kohta tuleb märkida, et määruse nr 211/2011 artikli 4 lõike 2 punktis b ette nähtud tingimuse täitmata jätmine kujutab endast komisjoni poolt kõige enam kasutatud keeldumise alust: vt komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule – määruse nr 211/2011 kohaldamise aruanne (COM(2015) 145 final).

( 13 ) Toimikust nähtub, et apellant „täpsustas“ liidu kohtutes algatatud menetlustes oma ideed järk‑järgult. Lisaks on apellandi poolt Üldkohtule esitatud hagi väga kesine konkreetse teabe osas, mis võimaldaks mõista, mida ta soovis nimetatud hädaolukorra põhimõtte abil kehtestada.

( 14 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 3.

( 15 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 27, milles on vaidlusalust otsust tsiteeritud.

( 16 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 31.

( 17 ) Selles sättes on ette nähtud, et „[k]ui komisjon keeldub kavandatud kodanikualgatust registreerimast, peab ta korraldajaid teavitama keeldumise põhjustest ja kõigist neile kättesaadavatest võimalikest kohtulikest ja kohtuvälistest õiguskaitsevahenditest“.

( 18 ) Vt rohke kohtupraktika hulgas kohtuotsus, 8.9.2016, Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu (C‑459/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:646, punkt 24).

( 19 ) Vt muu hulgas kohtuotsus, 21.12.2016, Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punkt 47).

( 20 ) Vt rohke kohtupraktika hulgas kohtuotsused, 18.6.2015, Eesti vs. parlament ja nõukogu (C‑508/13, EU:C:2015:403, punkt 58), 9.6.2016, Pesce jt (C‑78/16 ja C‑79/16, EU:C:2016:428, punkt 88), 8.9.2016, Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu (C‑459/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:646, punkt 24), ning 21.12.2016, Club Hotel Loutraki jt vs. komisjon (C‑131/15 P, EU:C:2016:989, punkt 47).

( 21 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punktid 21–34, eelkõige nimetatud kohtuotsuse punktid 21–24.

( 22 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 25.

( 23 ) Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 25.

( 24 ) Nimelt ELTL artiklid 119–144.

( 25 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 28.

( 26 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 31.

( 27 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 7.

( 28 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 30 jj.

( 29 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 33.

( 30 ) Seoses põhjendamiskohustuse kontrolli eristamisega põhjenduste paikapidavuse kontrollist vt hiljutine kohtupraktika, kohtuotsused, 29.9.2011, Elf Aquitaine vs. komisjon (C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 146 ja seal viidatud kohtupraktika), 14.9.2016, Trafilerie Meridionali vs. komisjon (C‑519/15 P, EU:C:2016:682, punkt 40), ning 30.11.2016, komisjon vs. Prantsusmaa ja Orange (C‑486/15 P, EU:C:2016:912, punkt 79).

( 31 ) Vt analoogia alusel kohtuotsus, 8.9.2016, Iranian Offshore Engineering & Construction vs. nõukogu (C‑459/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:646, punktid 3032).

( 32 ) Apellatsioonkaebuse punkt 4. Talumatu võlg on määratletud apellatsioonkaebuse punktis 7.

( 33 ) Kursiivis tekst väljendab vastuolusid apellandi selgitustes, mille ta on oma kavandatud Euroopa kodanikualgatuse kohta esitanud.

( 34 ) Vt apellatsioonkaebuse punktid 10, 12 ja 13.

( 35 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 9.

( 36 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 40.

( 37 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 40.

( 38 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 46.

( 39 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 46.

( 40 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 47.

( 41 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 47.

( 42 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 48.

( 43 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 51.

( 44 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 51.

( 45 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 46 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 47 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 48 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 49 ) ELT 2010, L 118, lk 1.

( 50 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 51 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 52 ) Kohtuotsus, 27.11.2012, Pringle (C‑370/12, EU:C:2012:756, punkt 116).

( 53 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 48.

( 54 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 55 ) Vt apellatsioonkaebuse punktid 10, 12 ja 13.

( 56 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 57 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 58 ) Kohtuotsus, 27.11.2012 (C‑370/12, EU:C:2012:756).

( 59 ) Kehtestatud Euroopa Ülemkogu 25. märtsi 2011. aasta otsusega 2011/199/EL, millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro (ELT 2011, L 91, lk 1), ja jõustus 1. mail 2013.

( 60 ) Apellatsioonkaebuse punkt 46.

( 61 ) Vt muu hulgas kohtuotsus, 21.9.2010, Rootsi jt vs. API ja komisjon (C‑514/07 P, C‑528/07 P ja C‑532/07 P, EU:C:2010:541, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 62 ) Vt käesoleva ettepaneku punkt 31 ja apellatsioonkaebuse punkt 40.

( 63 ) Selguse huvides soovin täpsustada, et erinevalt sellest, mida minu arvates väidab komisjon, ei pea kavandatud Euroopa kodanikualgatus olema tingimata siduva liidu õigusakti vastuvõtmise aluseks, et seda saaks registreerida. ELL artikli 11 lõige 4 viitab nimelt „liidu õigusakt[ile, mida on] vaja aluslepingute rakendamiseks vastu võtta […]“ (vt ka määruse nr 211/2011 artikli 2 punkt 1). ELTL artikkel 288 nimetab liidu õigusakte, mille hulgas on aga soovitused ja arvamused.

( 64 ) St niisugune, mis nähtub kavandatud Euroopa kodanikualgatusest.

( 65 ) Vt vaidlustatud kohtuotsuse punkt 57.

( 66 ) See, mida apellant veel vaidlustab. Siiski ei saa seda täielikult kõrvale jätta, kui arvestada erinevaid kavandatud Euroopa kodanikualgatuse variante, mida on välja pakutud.

( 67 ) Endiselt ebamäärane.

( 68 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 20.

( 69 ) Apellatsioonkaebuse punkt 20.

( 70 ) Vt apellatsioonkaebuse punkt 54.

( 71 ) ELL artikli 5 lõige 1. Vt veel Euroopa Kohtu presidendi määrus, 28.10.2010, Bejan (C‑102/10, ei avaldata, EU:C:2010:654, punkt 29), ja kohtumäärus, 14.8.2012, komisjon vs. nõukogu (C‑114/12, ei avaldata, EU:C:2012:365, punkt 74).

( 72 ) ELL artikli 5 lõige 2.

( 73 ) ELL artikli 13 lõige 2.

Top