1.

Käesoleva eelotsusetaotlusega soovib Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia kõrgeim kohus, Hispaania) juhiseid selle kohta, kuidas tõlgendada eeskirju, millega on pandud tõendamiskohustus kostjale juhtudel, kus hageja väidab, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole tema suhtes järgitud tema soo tõttu. See tõendamiskohustuse ümberpööramine tuleneb direktiivist 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes. ( 2 ) Põhikohtuasjas on tegemist töötajaga, kes väidab, et rinnaga toitmise perioodil võisid tema töötingimused mõjutada kahjulikult tema ja tema lapse tervist. Ta esitas oma nõude siseriiklike õigusnormide alusel, millega on rakendatud direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta. ( 3 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste alusel tuleb Euroopa Kohtul anda juhiseid selle kohta, kuidas seda direktiivi tuleks tõlgendada koos direktiivi 2006/54 tõendamiskohustust käsitlevate sätetega.

2.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 4 ) artiklis 23 on sätestatud, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus tuleb tagada kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk.

3.

Nõukogu direktiivis 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta ( 5 ) on „ennetamine“ määratletud kui „meetmed, mida ettevõttes võetakse või kavandatakse ettevõtte töö kõikides etappides kutsealaste riskide ärahoidmiseks või vähendamiseks“. ( 6 ) Direktiivis märgitakse, et eriti tundlikke riskirühmi tuleb kaitsta konkreetselt neid ähvardavate ohtude eest, ( 7 ) ning volitatakse liidu seadusandjat kehtestama üksikdirektiive töötajate tervise ja ohutuse osas töökeskkonna parandamise soodustamiseks. ( 8 )

4.

Direktiivi 92/85 eesmärk on kehtestada miinimumnõuded eelkõige töökeskkonna parandamiseks, et kaitsta töötajate ohutust ja tervist. ( 9 ) Rasedaid, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvaid töötajaid käsitletakse omaette riskirühmadena. ( 10 ) Selline kaitse ei tohi asetada naisi tööturul ebasoodsasse olukorda ega töötada vastu meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevatele direktiividele. ( 11 ) Mõned tegevusliigid võivad seada rinnaga toitvad töötajad konkreetsesse ohtu sattuda kokkupuutesse ohutegurite, ohtlike protsesside või töötingimustega. Asjakohastel juhtudel tuleb selliseid riske hinnata ja riskianalüüsi tulemus tuleb edastada naistöötajatele. ( 12 ) Kui selle hindamise tulemus peaks näitama riski naistöötaja ohutusele või tervisele, tuleb tagada töötaja kaitse. ( 13 ) Rinnaga toitvad töötajad ei tohi olla seotud tegevustega, mille puhul on hindamisel ilmsiks tulnud oht sattuda ohtlikku või tervistkahjustavasse kokkupuutesse teatavate eriti ohtlike tegurite või töötingimustega. ( 14 )

5.

Artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et direktiivi 92/85, „mis on kümnes üksikdirektiiv direktiivi [89/391] artikli 16 lõike 1 tähenduses, eesmärk on rakendada meetmeid, soodustamaks rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist“.

6.

Rinnaga toitev töötaja on määratletud artikli 2 punktis c, kui „rinnaga toitev töötaja siseriiklike õigusaktide ja/või siseriiklike tavade tähenduses, kes kooskõlas kõnealuste õigusaktide ja/või tavadega teatab tööandjale oma olukorrast“. ( 15 )

7.

Vastavalt artikli 3 lõikes 1 nõutule on komisjon koostanud juhendid artiklis 2 määratletud töötajatele ohtlikuks või tervistkahjustavaks peetavate keemiliste, füüsikaliste ja bioloogiliste ohutegurite ning tööstusprotsesside hindamiseks. ( 16 )

8.

Artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et kõikide tegevuste puhul, mis võivad tõenäoliselt kaasa tuua konkreetse ohu sattuda kokkupuutesse ohutegurite, protsesside või töötingimustega, mille mittetäielik loetelu on esitatud I lisas, ( 17 ) hindab tööandja nende iseloomu, määra ja mõjuaega artiklis 2 määratletud töötajatele asjaomases ettevõttes ja/või asutuses. Hindamise eesmärk on hinnata mis tahes riski muu hulgas rinnaga toitva töötaja ohutusele või tervisele ning võimalikku mõju tema rinnaga toitmisele ning otsustada, milliseid meetmeid tuleks võtta. Artikli 4 lõike 2 kohaselt tuleb asjaomast töötajat teavitada nimetatud hindamise tulemustest ja kõikidest meetmetest, mida rakendatakse ohutuse ja tervise tagamiseks tööl. Juhendid on aluseks sellisele hindamisele.

9.

Artikkel 5 kannab pealkirja „Lähtuvalt hindamistulemustest võetavad meetmed“. Selles on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks direktiivi [89/391] artikli 6 kohaldamist, kui artikli 4 lõikes 1 nimetatud hindamise tulemused toovad ilmsiks ohu artiklis 2 määratletud ohutusele või tervisele või mõju tema rasedusele või rinnaga toitmisele, võtab tööandja vajalikud meetmed tagamaks, et asjaomase töötaja töötingimuste ja/või töötundide ajutise reguleerimisega oleks töötaja kokkupuude sellise ohuga välistatud.

2.   Kui töötingimuste ja/või töötundide reguleerimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik või kui on nõuetekohaselt põhjendatud, et selline nõudmine ei ole mõistlik, võtab tööandja vajalikud meetmed, et viia asjaomane töötaja üle teisele tööle.

3.   Kui teisele tööle üleviimine ei ole tehniliselt ja/või objektiivselt võimalik või kui on nõuetekohaselt põhjendatud, et selline nõudmine ei ole mõistlik, antakse asjaomasele töötajale puhkust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele kogu ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse või tervise kaitsmiseks.

[…]“

10.

Artikli 11 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Selleks et tagada artiklis 2 määratletud töötajatele nende käesolevas artiklis tunnustatud tervise‑ ja ohutusalaste õiguste kasutamine, sätestatakse, et:

1.   [artiklis 5] nimetatud juhtudel peavad töölepinguga seotud tööalased õigused, sealhulgas töötasu säilimine ja/või õigus piisavale toetusele, olema tagatud artiklis 2 määratletud töötajatele vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või siseriiklikele tavadele;

[…]“

11.

Direktiivi 2006/54 põhjendustes on kõigepealt märgitud, et nõukogu direktiiv 97/80/EÜ ( 18 ) sisaldab sätteid, mille eesmärk on muu hulgas meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine. ( 19 ) Teiseks on Euroopa Kohus selgelt välja toonud, et naise ebasoodne kohtlemine seoses raseduse või emadusega on otsene sooline diskrimineerimine. Selline kohtlemine peaks seetõttu olema direktiiviga 2006/54 selgesõnaliselt hõlmatud. ( 20 ) Kolmandaks on Euroopa Kohus seoses võrdse kohtlemise põhimõttega järjekindlalt tunnustanud naise bioloogilise seisundi kaitsmise õiguspärasust raseduse kestel ning sünnitusjärgsel ajal, samuti emaduse kaitsmise meetmete kehtestamist kui sisulise võrdõiguslikkuse saavutamise vahendit. Seetõttu ei tohiks direktiiv 2006/54 piirata direktiivi 92/85 kohaldamist. ( 21 ) Seega kuulub direktiivi 2006/54 eesmärkide hulka rasedus‑ ja sünnituspuhkusel viibivate naiste tööalaste õiguste kaitsmine tagamaks nende õigus mitte töötada halvemates tingimustes kõnealusel puhkusel viibimise tõttu ning kasutada paranenud töötingimusi, millele neil oleks tekkinud õigus oma äraoleku ajal. ( 22 )

12.

Neljandaks tunnustatakse põhjendustes, et „[m]ärkimisväärne osa võrdse kohtlemise põhimõtte tõhusa elluviimise tagamisel on tõendamiskohustuse eeskirjade vastuvõtmisel. Euroopa Kohus on olnud seisukohal, et seetõttu tuleks vastu võtta säte tagamaks, et tõendamiskohustus pannakse kostjale, kui diskrimineerimisjuhtum on esmapilgul ilmne, välja arvatud menetluste suhtes, kus juhtumi asjaolusid peab uurima kohus või muu pädev riigisisene organ. Siiski on vaja selgitada, et otsest või kaudset diskrimineerimist eeldada lubavate faktide hindamine jääb kooskõlas riigisisese õiguse ja tavaga riigisiseste asjaomaste organite ülesandeks. Lisaks võivad liikmesriigid kehtestada asja igas sobivas menetlusjärgus tõendamisreegleid, mis on hagejale soodsamad kui siin esitatud“. ( 23 )

13.

Artiklis 1 on sätestatud, et direktiivi 2006/54 eesmärk on „tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes“.

14.

Otsene diskrimineerimine leiab artikli 2 lõike 1 punkti a määratluse kohaselt aset siis, „kui ühte isikut koheldakse soo tõttu halvemini, kui koheldakse, on koheldud või koheldaks teist isikut samalaadses olukorras“. Kaudse diskrimineerimisega on tegemist „kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud“ (artikli 2 lõike 1 punkt b). Artikli 2 lõike 2 punkti c kohaselt on „diskrimineerimine“ ka „naise halvem kohtlemine seoses rasedus‑ või sünnituspuhkusega [direktiivi 92/85] tähenduses“.

15.

Direktiivi II jaotises sisalduvad erisätted, mis käsitlevad muu hulgas diskrimineerimiskeeldu palga maksmisel ning võrdset kohtlemist kutsealastes sotsiaalkindlustusskeemides. II jaotisse kuuluv 3. peatükk sisaldab artiklit 14, mis keelab diskrimineerimise seoses tööle saamise, kutseõppe ja töö saamise ning töötingimustega.

16.

Artiklis 19, mis kuulub III jaotisse („Horisontaalmeetmed“), on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad kooskõlas oma riigisisese õigussüsteemiga vajalikud meetmed tagamaks, et kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab kostja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.

2.   Lõige 1 ei takista liikmesriikidel võtta tarvitusele hagejale soodsamaid tõendamisreegleid.

[…]

4.   Lõikeid [1 ja 2] kohaldatakse samuti:

17.

Artikli 28 kohaselt ei piira direktiivi 2006/54 kohaldamine naiste kaitset käsitlevate (Euroopa Liidu ja siseriiklike) sätete kohaldamist, eelkõige seoses raseduse ja emadusega. Samuti on sõnaselgelt sätestatud, et direktiivi kohaldamine ei piira muu hulgas direktiivi 92/85 kohaldamist.

18.

Tööalaste riskide ennetamise seaduse (Ley de Prevención de Riesgos Laborales; edaspidi „LPRL“) artikli 26 lõike 1 kohaselt peab rasedate või hiljuti sünnitanud töötajate riskide hindamine hõlmama nende tegurite, protsesside ja töötingimustega kokkupuutumise iseloomu, taseme ja kestuse kindlakstegemist, mis võivad töötaja või loote tervist kahjustada mis tahes tegevusega seoses, mille puhul võib esineda konkreetne risk. Kui hinnangu tulemusel ilmneb risk ohutusele ja tervisele või võimalik mõju naistöötajate rasedusele või rinnaga toitmisele, võtab tööandja vajalikud meetmed, et seda riski vältida, kohandades asjaomase isiku töötingimusi või tööaega. Vajaduse korral hõlmavad need meetmed mittetöötamist öösel või vahetustega.

19.

Nimetatud seaduse artikli 26 lõikes 2 on ette nähtud, et kui töötingimusi või tööaega ei ole võimalik kohandada või kui vaatamata nende kohandamisele võivad töötingimused kahjustada raseda töötaja või loote tervist, peab ta täitma teistsuguseid tööülesandeid, mis on sobivad tema seisundit arvestades. Tööandja peab pärast töötajate esindajatega konsulteerimist koostama selles osas riskivabade töökohtade loetelu. Võimalusel tuleb korraldada üleviimine sellisele töökohale. Artikli 26 lõikes 3 on sätestatud, et kui töökohta ei ole tehnilistel või objektiivsetel põhjustel võimalik vahetada või seda ei saa mõistlikult nõuda mõjuvatel põhjustel, võidakse asjaomase töötaja leping peatada sellel alusel, et ta on raseduse ajal ohus, ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse tagamiseks või tervise kaitseks ning mil tal ei ole võimalik endisele või tema seisundile sobivale teisele töökohale asuda.

20.

Nimetatud seaduse artikli 26 lõikes 4 on sätestatud, et selle artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse ka töötajale, kes toidab rinnaga oma last, kui töötingimused võivad kahjustada tema või lapse tervist ning seda kinnitab muu hulgas sotsiaalkindlustusameti (Instituto Nacional de la Seguridad Social; edaspidi „INSS“) meditsiiniteenistuse tõend ja aruanne riikliku meditsiiniteenistuse (Servicio Nacional de Salud) arstilt, kes naistöötajat või tema last ravib. Samuti võidakse asjaomase töötaja leping peatada vastavalt artikli 26 lõikele 3 riski tõttu alla üheksakuuse lapse rinnaga toitmisel, kui tema puhul ei ole teisele tööle üleviimine võimalik.

21.

Sotsiaalkindlustuse üldosa seaduse (Ley General de la Seguridad Social) artiklis 135 bis on sätestatud, et rinnaga toitvale emale, keda peetakse tema tööl ohustatuks ja keda ei ole võimalik üle viia teisele tööle vastavalt LPRL artikli 26 lõikele 4, rahalise hüvitise (edaspidi „rahaline hüvitis“) maksmise kontekstis loetakse tema töölepingu peatamise aeg „kaitstud olukorraks“.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et 22. märtsi 2007. aasta konstitutsioonilise seadusega 3/2007 naiste ja meeste tegeliku võrdsuse kohta (Ley Orgánica 3/2007 para la igualdad efectiva de mujeres y hombres) kehtestati sätted, mis reguleerivad ohustatud emade olukorda rinnaga toitmise perioodil. Enne nimetatud seaduse vastuvõtmist ei olnud see olukord Hispaania õiguses reguleeritud ja nimetatud seadus võeti vastu, et järgida direktiivi 92/85 ning eeskätt selle direktiivi artikli 5 lõiget 3.

23.

Elda Otero Ramos töötab meditsiiniõena Servicio Galego de Saúde (Galicia terviseamet) haldusalas oleva A Coruña ülikooli haigla (Centro Hospitalario Universitario de A Coruña; edaspidi „haigla“) kiirabiosakonnas. 22. detsembril 2011 sündis tal tütar, keda ta toitis rinnaga.

24.

8. mail 2012 taotles Elda Otero Ramos INSS‑lt tervisetõendit selle kohta, et ta on oma last rinnaga toitev töötaja vastavalt siseriiklikele eeskirjadele ning et meditsiiniõe töökohustuste täitmine haigla kiirabiosakonnas seab ta ohtu. ( 24 )

25.

Elda Otero Ramose taotluse hindamisel kaaluti järgmist teavet: esiteks, haigla personalijuhi avaldus, milles märgiti, et: 1) ta on meditsiiniõde kiirabiosakonnas; 2) tema töötingimused näevad ette töötamise vahetustes hommikuti, pärastlõunati, õhtuti ja öösiti; 3) avaldusele lisatud ennetava meditsiini aruandes on tuvastatud konkreetne risk rinnaga toitvale emale; ning 4) tema töökoht „[…] kuulub riskivabade töökohtade loetellu, mille tööandja oli koostanud pärast töötajate esindajatega konsulteerimist“; teiseks, tööalaste riskide ennetamise teenistuse arsti väljastatud aruanne (nimetatud eespool punktis 3), milles kinnitati, et pärast Elda Otero Ramose hindamist ja tema esitatud arstiaruande uurimist on ta arsti hinnangul „töövõimeline“„[…] oma töökohustuste täitmiseks, kuna rinnaga toitmisele ohtu ei esine“. ( 25 )

26.

Kaks päeva hiljem jättis INSS oma 10. mai 2012 otsusega Elda Otero Ramose taotluse rahuldamata selle alusel, et ei olnud tõendatud, et tema töötingimused avaldavad tema (või tema lapse) tervisele kahjulikku mõju. Sellest tulenevalt teatati talle, et menetlust vastava hüvitise määramiseks ei ole põhjust algatada. ( 26 )

27.

Elda Otero Ramos esitas 11. juulil 2012 Juzgado de lo Social No 2, de A Coruña (A Coruña sotsiaalasjade kohus nr 2) ( 27 ) kaebuse INSSi otsuse peale. Kaebusele oli lisatud tema valdkonnajuhi, kes on arst ja haigla kiirabiosakonna juhataja, poolt allkirjastatud kiri (edaspidi „valdkonnajuhi aruanne“). Selles kirjas märgiti, et haigla kiirabiosakonnas esinevad meditsiiniõe töö puhul rinnaga toitmise püsimise suhtes füüsilised, keemilised, bioloogilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid. Valdkonnajuhi aruandes toodi ära järgmised bioloogiliste ohutegurite üksikasjad. Meditsiiniõed puutuvad kokku näiteks gripi A, bakteriaalsete infektsioonide, multiresistentsete bakterite, HIVi ja hepatiidiga. Füüsilised ohutegurid tulenevad haigla kiirabiosakonda laekuvatest igat liiki patsientidest. Suurel osal neist on suuri liikumisraskusi või nad on piiratud liikumisvõimega vanuse tõttu või ägeda või kroonilise haiguse tõttu. See tähendab meditsiiniõdedele füüsilist või kehaasendist põhjustatud koormust. See suur füüsiline koormus on veelgi suurem juhul, kui patsient on kriitilises seisundis (koomas patsiendid, kliinilises surmas patsiendid, haiguse lõppfaasis haiged). Keemilised ohutegurite osas puututakse kokku igat liiki ravimitega, kuna kiirabiosakonnas tegeletakse igat liiki haigustega. Psühhosotsiaalsete ohutegurite põhjuseks on personali keeruline ja muutlik töökorraldus (vahetustega töötamine ja öine töö). Samuti esineb stressi ja vaimset koormust, kuna tegeleda tuleb erisuguste olukordadega, ilma et oleks kindlaks määratud meditsiiniõdede-patsientide arvu suhet. Hetkedel, mil abivajajaid on palju, peavad töötajad oma töö tegemiseks ja korraldamiseks pidevalt ümber kohanduma. Vahetustega töö ja töötamine öises vahetuses mõjutab rinnaga toitvatel töötajatel piima tekitava prolaktiini teket. Ebakorrapärase töö ja öise töö tõttu võib tekkida rinnapõletik, kuna muutub piima väljutamise rütm.

28.

Elda Otero Ramose kaebus jäeti 24. oktoobril 2013 rahuldamata. Esimese astme kohus otsustas, et siseriikliku kohtupraktika kohaselt tuleb kohaldada ranget kriteeriumi selle hindamisel, kas asjaomase riski esinemine on hüvitise määramiseks tõendatud. Elda Otero Ramos kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, mis soovib kindlaks teha, kas Elda Otero Ramose olukord kuulub direktiivi 2006/54 kohaldamisalasse. Kui see on nii, siis palub nimetatud kohus juhiseid selle kohta, kuidas tuleks nimetatud direktiivi artiklit 19 tõlgendada direktiivi 92/85 sätete valguses. Sellest tulenevalt palub eelotsusetaotluse esitanud kohus eelotsust järgmiste küsimuste kohta:

„1.   Kas [direktiivi 2006/54] artiklis 19 ette nähtud tõendamiskoormist käsitlevad eeskirjad on kohaldatavad riskiolukorra suhtes rinnaga toitmise vältel, mida on silmas peetud [seaduse 31/1995] artikli 26 lõikes 4 koostoimes lõikega 3, kusjuures viimati nimetatud Hispaania õiguse norm on kehtestatud [direktiivi 92/85] artikli 5 lõike 3 ülevõtmiseks?

2.   Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas riski esinemist rinnaga toitmisele haigla kiirabiosakonnas meditsiiniõena töötamisel, mida tõendab põhjendatud aruanne, mille on väljastanud arst, kes on ka haigla kiirabiosakonna juhataja, kus naistöötaja töötab, võib käsitada asjaoluna, mille põhjal võib eeldada, et aset on leidnud otsene või kaudne diskrimineerimine direktiivi 2006/54 artikli 19 tähenduses?

3.   Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas asjaolu, et töökohta, kus naistöötaja töötab, on nimetatud riskivabade töökohtade loetelus, mille tööandja on koostanud pärast töötajate esindajatega konsulteerimist, ning asjaolu, et kõnealuse haigla ennetava meditsiini ja tööalaste riskide ennetamise teenistus on väljastanud töövõimelisuse tunnistuse – ilma et kumbki sisaldaks ulatuslikumaid selgitusi selle kohta, kuidas dokumentides esitatud järeldustele jõuti – tõendavad igal juhul ja ilma vaidlustamise võimaluseta, et eespool nimetatud artikli 19 tähenduses ei esine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist?

4.   Kui vastus teisele küsimusele on jaatav ja vastus kolmandale küsimusele eitav, siis kumb pool – apellandist naistöötaja või vastustajast tööandja – on vastavalt direktiivi 2006/54 artiklile 19 kohustatud pärast seda, kui on tõendatud, et esineb töö tegemisest tulenev risk ema või imetatava lapse jaoks, tõendama, et töötingimuste või tööaja kohandamine ei ole võimalik või vaatamata nende kohandamisele võivad töötingimused kahjustada raseda naistöötaja või imiku tervist ([LPRL] artikli 26 lõige 2, millega võetakse üle direktiivi 92/85 artikli 5 lõige 2, koostoimes lõikega 4) ning et töökohta ei ole tehniliselt või objektiivselt võimalik vahetada või seda ei saa mõistlikult nõuda mõjuvatel põhjustel ([LPRL] artikli 26 lõige 3, millega võetakse üle direktiivi 92/85 artikli 5 lõige 3, koostoimes lõikega 4)?

29.

Kirjalikud märkused on esitanud Elda Otero Ramos, INSS, Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon. Nimetatud menetlusosalised peale Elda Otero Ramose esitasid 19. oktoobril 2016 peetud kohtuistungil suulisi seisukohti.

30.

EMÜ asutamislepingu artikli 118a (ELTL artikli 153 eelkäija) alusel vastu võetud direktiivi 92/85 eesmärk on edendada rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamist. ( 28 ) See direktiiv on üks meetmetest, mis võeti vastu direktiivi 89/391 raamistikus. ( 29 ) Direktiivis 92/85 on muu hulgas määratletud, et eriti tundliku töötajate riskigrupi moodustavad rinnaga toitvad emad, keda tuleb kaitsta eelkõige neid mõjutavate ohtude eest ning kelle ohutuse ja tervise kaitseks tuleb võtta meetmeid. ( 30 ) See kaitse ei tohiks töötada vastu meeste ja naiste võrdset kohtlemist käsitlevatele direktiividele ( 31 ) Direktiiv 2006/54 on üks näide viimati nimetatud liiki meetmest.

31.

Puudub vaidlus selle üle, et põhikohtuasjas asjakohasel ajal oli Elda Otero Ramos rinnaga toitev töötaja direktiivi 92/85 artikli 2 lõike 2 punkti c tähenduses ning seetõttu oli tema tööandja selle direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt kohustatud läbi viima riskihindamise vastavalt artikli 3 lõikes 1 nimetatud juhenditele.

32.

Kõik neli eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust on omavahel seotud, põhinedes eeldusel, et direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 kohasest hinnangust, kui see viiakse läbi õigesti ja kõigi asjakohaste tõendite alusel, võib tõepoolest nähtuda oht Elda Otero Ramose tervisele või ohutusele või võimalik mõju tema seisundile rinnaga toitva emana. Sellest eeldusest järeldub, et täidetud on tingimused meetmete võtmiseks vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 5.

33.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas olukord, mille suhtes ta peab otsuse tegema, kuulub direktiivi 2006/54 kohaldamisalasse. Eeskätt tunneb ta huvi selle vastu, kas Elda Otero Ramosel on tõendamiskohustus või kas see kohustus on ümber pööratud ning pandud vastustajatele.

34.

Eelotsusemenetluses, milles on ette nähtud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu koostöö, on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Nimelt on Euroopa Kohtu ülesanne tõlgendada kõiki liidu õiguse sätteid, mida siseriiklikud kohtud vajavad oma kohtuasjade lahendamiseks, isegi kui need kohtud ei ole selliseid sätteid Euroopa Kohtule esitatud küsimustes otseselt maininud. ( 32 ) Järelikult, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus viitab sõnaselgelt ainult direktiivi 92/85 artikli 5 lõikele 3, ei takista see Euroopa Kohtul andmast eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõiki vajalikke elemente tõlgendamaks liidu õigust, sealhulgas nimetatud direktiivi teisi sätteid (siin eeskätt artiklit 4), millest võib olla abi tema menetluses oleva asja lahendamisel, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole sellistele sätetele oma küsimuste sõnastamisel viidanud. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesandeks tuletada siseriikliku kohtu esitatud aspektide kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada. ( 33 )

35.

Eelotsusetaotluses märgitakse, et INSS otsustas „mitte väljastada taotletud tõendit, kuna ei ole tõendatud, et selle töökoha tingimused, kus Elda Otero Ramos töötab, avaldavad tema (või tema lapse) tervisele kahjulikku mõju […]“. Siiski põhineb esimene küsimus eeldusel, et olid olemas tõendid, mis viitasid sellise riski olemasolule. ( 34 )

36.

Direktiiviga 92/85 seati sisse nõue hinnata riske ja neist teada anda. Kui selle direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt läbi viidud riskihindamise tulemused toovad ilmsiks riski seoses ohutuse või tervisega või mõju töötaja rasedusele või rinnaga toitmisele, siis näevad artikli 5 lõiked 1 ja 2 ette, et tööandja peab ajutiselt kohandama töötingimusi ja/või töötaja töötunde. ( 35 ) Kui see on konkreetsel juhul võimatu, tuleb asjaomane töötaja viia üle teisele tööle. Ainult siis, kui selline üleviimine ei ole võimalik, näeb direktiivi artikli 5 lõige 3 ette, et töötajale tuleb anda puhkust vastavalt siseriiklikele õigusaktidele ja/või tavadele kogu ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse või tervise kaitsmiseks. ( 36 )

37.

Ent kui direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 kohaselt läbi viidud hindamisel riski ei tuvastata, siis järeldub sellest sättest koosmõjus direktiivi 92/85 artikli 5 lõikega 1, et tööandjal ei ole sellisel juhul kohustust täiendavaid meetmeid võtta. Eelotsusetaotlusest on ilmne, et just seetõttu, et artikli 4 alusel läbi viidud haigla riskihindamisel järeldati, et Elda Otero Ramos ei olnud ohus, puudus artiklis 5 sätestatud alus selle kaalumiseks, kas Elda Otero Ramose töötingimusi tuleks kohandada, kas ta tuleks üle viia teisele tööle või kas talle tuleks anda puhkust.

38.

Samavõrd ilmne on see, et Elda Otero Ramos vaidleb vastu haigla hinnangule ning et ta on vaidlustanud INSSi otsuse, millega jäeti rahuldamata tema rahalise hüvitise taotlus. Ta leiab, et eelotsusetaotluses kirjeldatud faktilistest asjaoludest on selge, et tema kohustused haigla kiirabiosakonna meditsiiniõena seadsid ta ohtu ning et ilmselgelt oli tema töökoha nõuetega võimatu kokku sobitada lapse rinnaga toitmist.

39.

Direktiivis 92/85 ette nähtud menetluse esimene samm on kooskõlas artikliga 4 kindlaks teha, kas artiklis 2 määratletud töötaja ohutuse või tervise suhtes valitseb risk. Selle tuvastamine, kas Elda Otero Ramose ametikoha hindamine oli korrektne, nõuab faktiliste asjaolude kaalumist, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Ent direktiivi 92/85 artikli 4 lõikes 1 sätestatud nõuete õige tõlgendamine on Euroopa Kohtu ülesanne.

40.

Seega tuleb esimesest eelotsuse küsimusest aru saada nii, et sellega soovitakse juhiseid: 1) kuidas tõlgendada direktiivi 92/85 artiklit 4; 2) (kui töötaja on vaidlustanud sellel sättel rajaneval hindamisel põhineva otsuse) kas direktiivi 2006/54 artikli 19 kohaselt on tõendamiskohustus kaebajal või vastustajal; ning 3) (kui selline vaidlustus on edukas ja oht töötajale tuvastatud) kas tööandja kohustuseks on otsustada võtmist vajavad meetmed vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 5.

41.

Poolte vahel puudub vaidlus, et on vaja otsustada, kas INSSi otsus, mille kohaselt Elda Otero Ramosele ei olnud ohus, põhines tema olukorra õigel hindamisel.

42.

Vastavalt direktiivi 92/85 artikli 4 lõikele 1 peab tööandja „[k]õikide tegevuste puhul, mis võivad tõenäoliselt kaasa tuua konkreetse ohu sattuda kokkupuutesse ohutegurite, protsesside või töötingimustega“, mille mittetäielik loetelu on esitatud I lisas, hindama nende „iseloomu, määra ja mõjuaega artiklis 2 määratletud töötajatele“. Selle hindamise eesmärk on „hinnata mis tahes riski artiklis 2 määratletud töötaja ohutusele või tervisele ning võimalikku mõju tema rasedusele või rinnaga toitmisele […]“ ning „otsustada, milliseid meetmeid tuleks võtta“. ( 37 )

43.

Neid sätteid tuleks lugeda koos direktiivi 92/85 artikli 3 lõikes 1 nimetatud juhenditega, mille eesmärk on artikli 3 lõike 2 kohaselt „olla aluseks artikli 4 lõikes 1 viidatud hindamisele“. Neist juhenditest on täiesti selge, et tõenäoliselt ei rahuldaks artikli 4 lõike 1 nõudeid pealiskaudne ja üldine töökoha, konkreetsete töökohtade tingimuste ja keskmise raseda, hiljuti sünnitanud või last rinnaga toita sooviva naistöötaja üldise terviseseisundi hindamine.

44.

Nii rõhutataksegi juhendites, et „mõne töökoha ohutegurid võivad mõjutada äsja sünnitanute ja rasedate ning nende laste tervist ja ohutust“. Juhendites märgitakse, et kvalitatiivne ja kvantitatiivne riskihindamine „on nimetatud protsessi kõige delikaatsem osa, kuna hindamise läbiviija peab olema pädev ja võtma kohaselt arvesse asjakohast teavet, sealhulgas ka rasedalt või tema nõustajatelt saadavat teavet ja kohaldama kohaseid meetodeid, et järeldada, kas tuvastatud riskitegur ohustab töötajaid“. ( 38 ) Riskihindamisel „tuleb arvesse võtta [direktiivi 89/391] ennetavaid aspekte“. ( 39 ) Riskihindamine „on erilise iseloomuga, kuna see on mõeldud pidevalt muutuvateks olukordadeks, mis on iga isiku puhul erinevad. Lisaks ei mõjuta see mitte ainult naist ennast, vaid ka sündimata last ja rinnast toituvat imikut. […] Ühekordsest hindamisest ei pruugi piisata, kuna rasedus on dünaamiline protsess ja mitte staatiline seisund. Lisaks võivad erinevad riskid olla naisele ja tema sündimata või vastsündinud lapsele erinevas ulatuses ohtlikud mitte ainult raseduse eri etappide ajal, vaid ka pärast sünnitust […] Töötingimusi tuleb arvesse võtta arstlikul nõustamisel, aruannetes ja tõendite väljastamisel. See on eriti oluline seoses individuaalse olukorraga […] Riskihindamisel tuleb kohaselt arvesse võtta arsti nõuandeid ning konkreetse naisega seotud murekohti“. ( 40 ) Juhendid rõhutavad, et tööandjatelt nõutakse riskide jätkuvat läbivaatamist, rõhutades, et „seoses hiljuti sünnitanud või rinnaga toitvate töötajatega tuleb kaaluda erinevaid riske [alates juba riskidest raseduse ajal]. Tööandjad peavad veenduma, et rinnaga toitvaid töötajaid ei ohusta rinnaga toitmise ajal tervise või ohutusega seotud riskid.“ ( 41 )

45.

Juhendid sisaldavad ka kahte üksikasjalikku tabelit. Esimene kannab pealkirja „Üldiste ohutegurite ja nendega seotud olukordade riskihindamine“, millega „enamik rasedaid, äsja sünnitanud või rinnaga toitvaid emasid kokku puutuvad“. ( 42 ) Teine kannab pealkirja „Riskihindamine: konkreetsed ohutegurid (ja riski vältimise viisid)“. Selle sissejuhatuses märgitakse, et „[k]una rasedus on dünaamiline seisund, mis pidevalt muutub ja areneb, siis võivad samad töötingimused tekitada eri naistel raseduse eri staadiumites ning pärast sünnitamist tööle naasmisel või rinnaga toitmisel erinevaid tervise- ja ohutusprobleeme. Osad neist probleemidest on ennustatavad ja kehtivad üldiselt […] Teised sõltuvad individuaalsetest olukordadest ning konkreetse isiku terviseseisundist“. Seejärel käsitletakse tabelis kordamööda füüsilisi, bioloogilisi ( 43 ) ja keemilisi ohutegureid ja töötingimusi. ( 44 )

46.

Eelotsusetaotluses märgitakse, et Elda Otero Ramose töö liigitati „riskivabaks“ ning teda peeti „töövõimeliseks“. See näib minu meelest kõnelevat sellest, et tööandja ei pruukinud täielikult arvesse võtta tema personaalset olukorda. Esiteks ei ole selge, kas tema kiirabiosakonna meditsiiniõe töökoha liigitamine „riskivabaks“ tähendas, et see ametikoht oli riskivaba rasedatele töötajatele või äsja sünnitanud töötajatele või võeti seejuures konkreetselt arvesse rinnaga toitvaid emasid. ( 45 ) Teiseks puuduvad märgid selle kohta, kas hinnati riske, millega Elda Otero Ramos ise võib rinnaga toitva emana kõnealust tööd tehes kokku puutuda, nagu näiteks võimalik mõju laktatsioonile, või kas valitses rinnapõletiku või nakkuse oht. Kolmandaks puudub teave, kas hinnati seda, kas Elda Otero Ramost võivad ohustada direktiivi 92/85 I lisas loetletud füüsilised, bioloogilised ja keemilised ohutegurid.

47.

Neljandaks koosneb haigla hinnang sisuliselt avaldusest, et Elda Otero Ramos on „töövõimeline“ täitma tema tööülesannete hulka kuuluvaid kohustusi, kuna puuduvad ohud rinnaga toitmisele. Tuletaksin siiski meelde, et hindamine on ennetav meede, mille eesmärk on kaitsta rinnaga toitvat ema ( 46 ) ja et valdkonnajuhi aruanne maalib meditsiiniõe tööst kiirabiosakonnas üpriski teistsuguse pildi (märkides näiteks, et töötajad võivad kokku puutuda hepatiidinakkust kandvate patsientidega). ( 47 )

48.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, mis on ainsana pädev hindama faktilisi asjaolusid, peab tuvastama, kas haigla hinnang vastas direktiivi 92/85 artikli 4 lõikele 1. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et ei vastanud, siis tuleb järgmisena kaaluda, kas Elda Otero Ramose nõue kuulub direktiivi 2006/54 kohaldamisalasse ja kui see on nii, siis kas kohaldamisele kuulub selle direktiivi artikkel 19. Lisaks aimub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti kaaluda, kas Elda Otero Ramost oleks võinud kaitsta direktiivi 92/85 artikli 5 alusel võetavate meetmetega.

49.

INSS ja Hispaania valitsus väidavad, et käesolev asi ei kuulu direktiivi 2006/54 kohaldamisalasse. Elda Otero Ramos ja komisjon on vastupidisel seisukohal.

50.

Ka mina ei nõustu direktiivi 2006/54 kitsa tõlgendusega, millest lähtuvad INSS ja Hispaania valitsus.

51.

Direktiivi 2006/54 eesmärk on selle artikli 1 kohaselt tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine tööhõive ja elukutse küsimustes.

52.

On tõsi, et direktiivi 92/85 artikli 8 kohaselt rasedus- ja sünnituspuhkust võtvad naised „on spetsiifilises olukorras, mis nõuab, et neile oleks tagatud eriline kaitse, kuid mida ei saa samastada olukorraga, milles on need mehed või naised, kes reaalselt töötavad“. ( 48 ) Ent sellest ei järeldu, nagu INSS ja Hispaania püüavad väita, et kõik direktiivi 92/85 artikliga 2 hõlmatud töötajad jäävad direktiivi 2006/54 kohaldamisalast välja.

53.

Mõisted otsene ja kaudne diskrimineerimine on määratletud vastavalt direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b. Artikli 2 lõike 2 punktis c on sätestatud, et sooline diskrimineerimine on „naise halvem kohtlemine seoses rasedus‑ või sünnituspuhkusega direktiivi 92/85/EMÜ tähenduses“.

54.

Direktiivi 92/85 artikli 2 punktis c on rinnaga toitev töötaja määratletud viitega siseriiklikele õigusaktidele ja/või siseriiklikele tavadele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et LPRL artikli 26 lõikes 1 on sätestatud, et „riskide hindamine peab hõlmama rasedate või hiljuti sünnitanud töötajate nende tegurite, protsesside ja töötingimustega kokkupuutumise iseloomu, taseme ja kestuse kindlakstegemist, mis võivad naistöötajate […] tervist kahjustada mis tahes tegevusega seoses, mille puhul võib esineda konkreetne risk“. LPRL artikli 26 lõike 4 kohaselt kohaldatakse seda sätet töötajale „[…] ka rinnaga toitmise ajal, kui töötingimused võivad kahjustada naise või lapse tervist ning seda kinnita[b]“ pädev asutus. Euroopa Kohtu käsutuses olevas materjalis ei ole rohkem teavet selle kohta, kuidas „rinnaga toitmise aeg“ (kui selline) on siseriiklikus õiguses ja/või tavades määratletud.

55.

Euroopa Kohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et, „mis puudutab kaitset seoses raseduse ja sünnitusega, siis […] jättes liikmesriikidele õiguse säilitada või kehtestada õigusnorme, mille eesmärk on selle kaitse tagamine, tunnustab [kõnealune direktiiv] esiteks naise bioloogilise seisundi kaitse õigustatust raseduse ajal ja pärast rasedust ning teiseks ema ja lapse erilise suhte kaitse õigustatust sünnitusele järgneval perioodil, arvestades sugudevahelise võrdse kohtlemise põhimõtet.“ ( 49 )

56.

Mulle näib, et nii õiguslikult kui ka looduslikult ( 50 ) on rinnaga toitev ema oma olukorras „seoses“ raseduse ja emadusega. Direktiivi 92/85 artikli 5 lõikest 3 on selge, et igale artikliga 2 hõlmatud töötajale tuleb anda puhkust, kui ei ole võimalik või mõistlik viia teda üle teisele tööle. Sellest järeldub, et rinnaga toitva ema seisund on hõlmatud fraasiga „seoses rasedus- või sünnituspuhkusega“ direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 2 punktis c. ( 51 )

57.

Fraas „halvem kohtlemine“ hõlmab ka direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 nõuete ebaõiget kohaldamist rinnaga toitva naise suhtes. Kui see aset leiab, siis on asjaomane isik jäetud ilma kaitsest, millele tal on selle sätte kohaselt õigus, ja sattunud ohtu. See on eriti nii sellepärast, et tööandja ei võta sellisel juhul direktiivi artikli 5 kohaselt ennetavaid meetmeid töötaja ohutuse ja tervise kaitsmiseks. Selline ebasoodne kohtlemine kujutab endast otsest soolist diskrimineerimist.

58.

Lisaksin, et direktiivi 2006/54 artiklis 28 (ja põhjenduses 24) on märgitud, et selle sätted „ei piira“ naiste kaitset käsitlevate sätete kohaldamist, eelkõige seoses raseduse ja emadusega. Nende sõnade tavaline tähendus tähendab, et direktiiv 92/85 kehtib samal ajal koos meetmetega, mida direktiiv 2006/54 näeb ette võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks tööhõive ja elukutse küsimustes. Seega ei muuda direktiiv 2006/54 direktiivist 92/85 tulenevaid ohutuse ja tervisega seotud õigusi vähem oluliseks ja veelgi vähem kehtetuks.

59.

Kas tingimused direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 1 kohaldamiseks on käesolevas asjas täidetud?

60.

Minu arvates on vastus jaatav.

61.

Elda Otero Ramos peab ennast lihtsalt kannatanuks nimetatud sätte tähenduses. Ta väidab, et teda on sooliselt diskrimineeritud, kuivõrd tema tööandja ei ole tema väitel järginud direktiivi 92/85. Direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 4 punktis a on sõnaselgelt sätestatud, et ümberpööratud tõendamiskohustuse eeskirjad artikli 19 lõikes 1 on sellistel juhtudel kohaldatavad.

62.

Direktiivi 92/85 artikli 4 lõikes 1, I lisas ja artikli 3 lõikes 1 nimetatud juhendites sätestatud nõuete kohaselt hindamise läbi viimata jätmine tähendab rinnaga toitva töötaja halvemat kohtlemist. ( 52 ) Selline kohtlemine sisaldub diskrimineerimise määratluses direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 2 punktis c, seda hõlmab viide direktiivile 92/85 direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 4 punktis a ja see kujutab endast soolist diskrimineerimist selle sätte tähenduses. Sellest järeldub, et direktiivi 2006/54 artikli 19 lõige 1 on sellistele nõuetele kohaldatav.

63.

Kui ema taotleb tõendit ja tema tööandja viib läbi riskihindamise vastavalt direktiivi 92/85 artikli 4 lõikele 1 (selle direktiivi kohaselt kaitse võimaldamise protsessi esimene etapp), siis direktiivi 2006/54 artikli 19 lõige 1 veel ei kohaldu. See on nii, kuna see protsess kui selline kuulub tööandja pädevusse. Ent need eeskirjad muutuvad asjakohaseks, kui tehtud otsus vaidlustatakse kohtus või muus pädevas asutuses.

64.

Seejärel on asjaomase isiku – käesoleval juhul Elda Otero Ramose – kohustuseks prima facie põhjendada, et tegemist on diskrimineerimisega. ( 53 ) Põhikohtuasjas peab kaebaja esitama tõendid (nagu tema valdkonnajuhi kiri), ( 54 ) millest nähtub piisavalt usutavalt, et direktiivi 92/85 artikli 4 lõiget 1 on valesti tõlgendatud ja/või ebaõigesti kohaldatud. Seejärel läheb tõendamiskohustus siseriiklikus menetluses üle vastustajale.

65.

Tõendamiskohustuse eeskirjade ülesanne on tagada võrdse kohtlemise põhimõtte tõhus elluviimine. ( 55 ) Euroopa Kohus on juba sedastanud, et rasedate või hiljuti sünnitanud naiste ja rinnaga toitvate emade õiguste kaitse valdkonnas on meeste ja naiste võrdset kohtlemist puudutavate liidu õigusnormide eesmärk nende naiste kaitsmine enne ja pärast sünnitust. ( 56 ) Seda eesmärki, mis hõlmab nii direktiivi 92/85 kui ka direktiivi 2006/54, ei oleks võimalik saavutada, kui kaitsest keelduva otsuse vaidlustamiseks peaks asjaomane naine ise tõendama, et ta on ohus.

66.

Olukorras, kus naise tööandja viib läbi hindamise vastavalt direktiivi 92/85 artikli 4 lõikele 1 ning otsustab, et naine ei ole ohus, ei saa minu meelest asjaomaselt töötajalt nõuda, et too viiks omakorda läbi üksikasjaliku riskihindamise, et lükata oma tööandja hinnang tõsikindlalt ümber. Tõenäoliselt ei oleks tal võimalik kasutada vajalikke töötervishoiuspetsialiste oma töö, töötingimuste ning teda ja/või tema last ohustavate riskide hindamiseks või siis puuduksid tal rahalised vahendid sellise hindamise läbiviimiseks. Selline lähenemine muudaks sisutuks talle direktiiviga 92/85 määratud kaitse. Minu arvates on direktiivi 2006/54 artikkel 19 suunatud just sellise olukorra vastu.

67.

Lisaks toetab seda seisukohta harta artiklis 23 sätestatud meeste ja naiste võrdsuse põhimõte, mille kohaselt tuleb võrdsus tagada „kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk“. Fraas „kõikides valdkondades“ toetab direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 1 sellist tõlgendust, mis tagab, et direktiiviga 92/85 kaitstud isikute õigusi oleks võimalik tõhusalt jõustada.

68.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas asjaolu, et rinnaga toitvale emale puhkuse andmise korral kooskõlas direktiivi 92/85 artikli 11 lõikega 1 makstav rahaline hüvitis loetakse Hispaania õiguses sotsiaaltoetuseks, tähendab, et selline kord ei saa kuuluda direktiivi 2006/54 artiklis 14 sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaldamisalasse. Ta leiab, et see keeld kehtiks juhul, kui puhkusetasu sellise puhkuse eest oleks kohustatud maksma tööandja.

69.

Minu arvates ei mõjuta siseriiklike süsteemide kohaselt võimalikud hüvitised direktiivi 2006/54 artiklis 19 sätestatud tõendamiskohustuse eeskirjade kohaldatavust. Kui vahet tuleks teha selle alusel, kas puhkuse eest maksab puhkusetasu tööandja või riiklik sotsiaalkindlustusfond, siis erineks direktiivi 2006/54 kohaldamisala liikmesriigiti sõltuvalt eri liikmesriikides kehtivatest süsteemidest. ( 57 ) Selline olukord ei oleks kooskõlas liidu õiguse ühetaolise tõlgendamisega. Seetõttu tuleks see tagasi lükata. ( 58 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks on sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas hinnata faktilisi asjaolusid ja kohaldada direktiivi 2006/54 asjaomaseid sätteid. ( 59 )

70.

Olen seetõttu seisukohal, et esimesele küsimusele tuleks vastata, et kui direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 kohaselt viiakse läbi hindamine, siis tuleb hinnata rinnaga toitva töötaja olukorda individuaalselt, et tuvastada, kas nimetatud sätte ning direktiivi I lisa ja artikli 3 lõikes 1 nimetatud juhendite kohaselt on tema ja tema lapse ohutus ja tervis ohus. Sellise hindamise korrektselt läbi viimata jätmine tähendab asjaomase töötaja vähem soodsat kohtlemist ja kujutab endast diskrimineerimist direktiivi 2006/54 artikli 2 lõike 2 punkti c tähenduses. Selline kohtlemine on sooline diskrimineerimine direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 4 punkti a tähenduses ning kuulub seega selle direktiivi artikli 19 lõike 1 kohaldamisalasse, millest tulenevalt tõendamiskohustus on kostjal. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on tuvastada, kas tema menetluses oleva asja faktilised asjaolud tõendavad diskrimineerivat kohtlemist. Sedavõrd kui nimetatud kohtul on siseriiklikus menetluses vaja otsustada, kas direktiivi 92/85 artikli 5 kohaselt oleks tulnud võtta täiendavaid meetmeid (ning milliseid meetmeid), et kaitsta asjaomase töötaja ohutust ja tervist, on sellisele hinnangule kohaldatavad direktiivi 2006/54 artikli 19 sätted.

71.

Teine ja neljas küsimus põhinevad eeldusel, et esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt kindlaks teha, kuidas tuleks sellistel juhtudel kohaldada tõendamiskohustuse ümber pööravaid eeskirju.

72.

Hispaania väidab, et teine, kolmas ja neljas küsimus on vastuvõetamatud, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt juhiseid Elda Otero Ramose asja faktiliste asjaolude hindamiseks.

73.

Ma ei nõustu sellega.

74.

On muidugi siseriikliku kohtu ja mitte Euroopa Kohtu ülesanne tuvastada, kas Elda Otero Ramose olukord kujutab endast diskrimineerimist direktiivi 2006/54 tähenduses. Ent teise kuni neljanda küsimusega ei palu eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul seda tuvastada. Pigem soovib ta juhiseid selle direktiivi artikli 19 tõlgendamiseks, et tal oleks võimalik kohalda tema ees olevatele tõenditele korrektselt asjakohaseid õigusnorme.

75.

Seetõttu on teine, kolmas ja neljas küsimus vastuvõetavad.

76.

Teise küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Elda Otero Ramose poolt oma nõude toetuseks esitatud valdkonnajuhi (haigla kiirabiosakonna juhataja) aruanne on piisav, et lugeda diskrimineerimise eeldus põhjendatuks. ( 60 )

77.

INSS ja Hispaania väidavad, et valdkonnajuhi aruandel ei ole erilist väärtust. Esiteks on valdkonnajuht automaatselt erapoolik kõnealust hüvitist taotleva töötaja kasuks. Teiseks toovad nad välja, et seda aruannet ei koostanud töötervishoiu spetsialist.

78.

Ma ei pea kumbagi argumenti veenvaks.

79.

Valdkonnajuhi aruandele omistatav asjakohasus ja kaal on asja lahendava kohtu otsustada. Ent seda, kas valdkonnajuht on kallutatud konkreetse töötaja kasuks (või kahjuks), on võimalik otsustada ainult siis, kui selle kohta esitatakse konkreetsed tõendid. Valdkonnajuhi positsioonist ja hierarhilise töösuhte olemasolust asjaomase isikuga ei saa eeldada konkreetse kallutatuse olemasolu. Seoses teise väitega tuleb märkida, et ehkki valdkonnajuht ei ole töötervishoiu spetsialist, koostas selle aruande kahtlemata arst, kellel on vahetud ja konkreetsed teadmised hageja ja tema töö kohta. Valdkonnajuht saab anda asjakohaseid tunnistusi hageja töökohustuste ning üldiste ja konkreetsete riskitegurite kohta, millega too võib kokku puutuda.

80.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks kaaluma seda aruannet, võttes arvesse direktiivi 92/85 artikli 3 lõikes 1 nimetatud juhendeid. Valdkonnajuhi aruandes välja toodud bioloogilised ja füüsilised riskid vastavad juhendites nimetatuile. ( 61 ) Kuigi lõppkokkuvõttes peab valdkonnajuhi aruande konkreetse väärtuse üle vastavalt siseriiklikele menetluseeskirjadele otsustama nimetatud kohus, ei või sedalaadi dokumenti kergekäeliselt kõrvale heita pelgalt eeldusel, et selle sisu pole usaldusväärne kallutatuse ja erialateadmiste puudumise tõttu.

81.

Seega peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus selle kaalumisel, kas direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 nõuded olid käesolevas asjas täidetud, uurima valdkonnajuhi aruannet Elda Otero Ramose töö kohta. Nimetatud kohus peab kindlaks tegema, kas see aruanne pakub sellist teavet töötaja individuaalse olukorra kohta, mida tal tuleks oma hinnangus arvesse võtta.

82.

Kolmanda küsimusega soovitakse kindlaks teha, kas tööandja kinnitus, et teatav töö on liigitatud „riskivabaks“ koos avaldusega, et asjaomane töötaja on „töövõimeline“, tõendab vaidlustamatult, et puudub võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine direktiivi 2006/54 artikli 19 tähenduses.

83.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma eelotsusetaotluses, et Hispaania kohtupraktika üha tugevam suund on „range kriteeriumi kohaldamine selle hindamisel, kas hüvitise määramiseks asjaomase riski esinemine on tõendatud“.

84.

Kas selline lähenemine tähendab sisuliselt seda, et sellistes asjades kohaldatakse ümberlükkamatut eeldust, nii et ükski vaidlustus ei saagi (praktikas) edukas olla, on siseriikliku õiguse küsimus, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

85.

Kui see on nii, siis selline tulemus ei ole minu arvates kooskõlas direktiivi 2006/54 artikli 19 lõikega 1. ( 62 ) Esiteks on see vastuolus eesmärgiga tagada võrdse kohtlemise põhimõtte tõhus jõustamine. Teiseks on see vastuolus harta artikliga 23, kuna see ei kaitse direktiivi 92/85 kohaldamisalasse kuuluvat eriti haavatavat naiste rühma sool põhineva ebasoodsa kohtlemise eest. Kolmandaks on raske ette kujutada, et selline lähenemine oleks proportsionaalne viis hinnata tõendeid sellistes asjades. Neljandaks oleksid direktiivi 2006/54 eesmärgiga vastuolus sellised siseriiklikud reeglid, mis muudavad ülemäära keeruliseks asjaomase otsuse vaidlustamise isikul, kes peab ennast kahjustatuks võrdse kohtlemise põhimõtte mittekohaldamise tõttu. ( 63 ) Ümberlükkamatu eeldus kostja kasuks oleks just selline reegel.

86.

Olen seetõttu jõudnud järeldusele, et kui siseriiklikud eeskirjad muudavad isikul, kes peab ennast kannatanuks võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu, ülemäära keeruliseks sellise seisukoha vaidlustamise, siis on sellised eeskirjad vastuolus direktiivi 2006/54 artikliga 19. Seda peab kontrollima siseriiklik kohus.

87.

Neljas küsimus põhineb eeldusel, et direktiivi 92/85 artikli 4 lõike 1 kohaselt korrektselt läbi viidud hindamine oleks võimaldanud tuvastada riski rinnaga toitvale emale ning et seetõttu on vaja kaaluda, milliseid meetmeid oleks tulnud võtta, et kaitsta tema ohutust ja tervist vastavalt artiklile 5.

88.

See eeldus ei kajastu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt eelotsusetaotluses esitatud faktiliste asjaolude kirjelduses. Ent eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud, et selline küsimus ei kuuluks põhikohtuasja esemesse. ( 64 ) Andmaks eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik elemendid, mis on vajalikud tema ees oleva asja lahendamiseks, pakun seetõttu vastuse ka neljandale küsimusele.

89.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et eksisteeris oht Elda Otero Ramosele ning menetluse käigus tekib vajadus otsustada, milliseid direktiivi 92/85 artikli 5 tähenduses täiendavaid meetmeid oleks tulnud võtta, siis on tõendamiskohustus kostjal. Elda Otero Ramos oleks sellisel juhul „kannatanud“ isik direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 1 tähenduses, kuna talle ei võimaldatud puhkust ja rinnaga toitvale töötajale töölt äraoleku ajal makstavat toetust.

90.

Kui direktiivi 92/85 artikli 4 kohaselt läbi viidud riskihindamise tulemustest „nähtub oht raseda töötaja ohutusele või tervisele või mõju rasedusele või rinnaga toitmisele artikli 2 tähenduses, on selle direktiivi artikli 5 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud, et tööandja peab võtma meetmeid töötingimuste ja/või töötundide ajutiseks ümberkorraldamiseks, või kui see ei ole tehniliselt või objektiivselt võimalik või kui on nõuetekohaselt põhjendatud, et see ei ole mõistlik, siis viima töötaja üle teisele tööle, et vältida kõnealuse töötaja kokkupuudet selliste riskidega. Üksnes niisugusteks juhtudeks, kui ka teisele tööle üleviimine ei ole võimalik, on artikli 5 lõikes 3 ette nähtud, et asjassepuutuvale töötajale antakse puhkust vastavalt siseriiklikele õigusnormidele ja/või tavadele ajavahemikuks, mis on vajalik tema ohutuse või tervise kaitsmiseks“. ( 65 )

91.

Kui põhikohtuasjas kuuluvad kaalumisele täiendavad meetmed vastavalt direktiivi 92/85 artiklile 5, siis on tõendamiskohustus direktiivi 2006/54 artikli 19 lõike 1 kohaselt kostjal.

92.

Kõigest eeltoodust lähtudes olen seisukohal, et Euroopa Kohtul tuleks vastata Tribunal Superior de Justicia de Galicia (Galicia kõrgeim kohus, Hispaania) küsimustele järgmiselt: