1

Hageja Whirlpool Europe BV (edaspidi „Whirlpool“) tegutseb suurte kodumasinate tootmise ja turustamise sektoris.

2

Prantsuse Vabariik teavitas 6. augusti 2007. aasta kirjaga Euroopa Komisjoni 31 miljoni euro suurusest ümberkorraldamisabi kavast äriühingu FagorBrandt SA (nüüd Fagor France SA; edaspidi „FagorBrandt“ või „abisaaja“) jaoks.

3

Komisjon teavitas 10. oktoobri 2007. aasta kirjaga Prantsuse Vabariiki oma otsusest algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (ELT 2007, C 275, lk 18).

4

Electrolux AB, kes tegutseb samuti suurte kodumasinate tootmise ja turustamise sektoris, esitas 14. detsembri 2007. aasta ning 26. veebruari ja 12. märtsi 2008. aasta kirjades oma seisukohad.

5

Whirlpool esitas oma seisukohad 17. detsembri 2007. aasta kirjas.

6

21. oktoobri 2008. aasta otsusega 2009/485/EÜ riigiabi C 44/07 (ex N 460/07) kohta, mida Prantsusmaa kavatseb anda äriühingule FagorBrandt (ELT 2009, L 160, lk 11), lubas komisjon abi anda muu hulgas tingimusel, et FagorBrandt peatab Vedette’i kaubamärgi külmikute, sügavkülmikute, toiduvalmistusseadmete ja nõudepesumasinate turustamise viieks aastaks.

7

Electroluxi ja Whirlpooli esitatud kaebuste peale tehtud 14. veebruari 2012. aasta otsusega kohtuasjas Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) tühistas Üldkohus otsuse 2009/485, olles tuvastanud, et komisjon on teinud ilmseid hindamisvigu, sest ta võttis arvesse kehtetu kompensatsioonimeetme (Brandt Components’i loovutamine) ning ei analüüsinud eespool punktis 2 mainitud teatatud abi ja Itaalia Vabariigi poolt FagorBrandtile tema tütarettevõtja FagorBrandt Italia kaudu antud riigiabi (edaspidi „Itaalia abi“) kumulatiivset mõju konkurentsile.

8

Komisjon võttis 14. veebruari 2012. aasta kohtuotsuse Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) järel 25. juulil 2012 vastu otsuse 2013/283/EL, mis käsitleb Prantsusmaa poolt antud riigiabi SA.23839 (C 44/2007) äriühingule FagorBrandt (ELT 2013, L 166, lk 1; edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles ta tunnistas teatatud abi otsuses esitatud tingimustel siseturuga kokkusobivaks (edaspidi „vaidlustatud otsuses käsitletud riigiabi“ või „vaidlustatud meede“).

9

Olles analüüsinud vaidlustatud meetme ja Itaalia abi kumulatiivset mõju (põhjendused 85–88), leidis komisjon vaidlustatud otsuses sisuliselt, et Brandt Componentsi loovutamine (mis kvalifitseeriti otsuses 2009/485 kompensatsioonimeetmeks) ja Vedette’i kaubamärgi teatavate toodete (toiduvalmistusseadmed, külmutusseadmed, nõudepesumasinad) turustamise peatamine viieks aastaks (mis kehtestati otsusega 2009/485) ei olnud liigsete konkurentsimoonutuste vältimiseks piisavad (põhjendused 100 ja 112). Neil asjaoludel otsustas komisjon seada vaidlusaluse meetme kokkusobivuse tingimuseks Vedette’i kaubamärgi eelnimetatud toodete turustamise peatamise pikendamise veel kolmeks aastaks (põhjendus 112). Komisjon leidis, et abi andmise tõttu konkurentsile avaldunud kahjuliku mõju proportsionaalseks vähendamiseks piisab üksnes sellest meetmest (põhjendus 117) ning et see meede kompenseerib nimetatud abi ja Itaalia abi kumulatiivse mõju (põhjendus 118).

10

Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on sätestatud:

„Artikkel 1

Abi, mida [Prantsuse Vabariik] kavatseb anda äriühingule FagorBrandt summas 31 miljonit eurot, on ühisturuga kokkusobiv eeldusel, et täidetakse artiklis 2 sätestatud tingimusi.

Artikkel 2

1.   Prantsusmaa ametiasutused peatavad äriühingule FagorBrandt käesoleva otsuse artiklis 1 sätestatud abi andmise seni, kuni FagorBrandt maksab tagasi komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsuses 2004/343/EÜ osutatud siseturuga kokkusobimatu abi.

2.   FagorBrandti ümberkorraldamiskava, nii nagu seda on kirjeldatud [Prantsuse Vabariigi] poolt komisjonile 6. augustil 2007 esitatud teatises, tuleb täielikult ellu viia.

3.   FagorBrandti poolt kavandatud ümberkorraldamiskulude omaosalust (31,5 miljonit eurot) tuleb suurendada 3190878,02 euro võrra, millele lisatakse jooksvad intressid alates Itaalia abi andmisest FagorBrandtile kuni 21. oktoobrini 2008. Summat tuleb suurendada enne äriühingu ümberkorraldamisperioodi lõppu 31. detsembril 2012. Prantsusmaa ametiasutused peavad sellise suurendamise kohta esitama tõendid kahe kuu jooksul pärast 31. detsembrit 2012.

4.   FagorBrandt peatab Vedette’i kaubamärgi külmutus- ja toiduvalmistusseadmete ning nõudepesumasinate turustamise kaheksaks aastaks.

5.   Käesoleva artikli lõigetes 1–4 ette nähtud tingimuste täitmise tagamiseks teavitab [Prantsuse Vabariik] komisjoni aastaaruannetega FagorBrandti ümberkorraldamiskava rakendamise seisust, lõikes 1 osutatud siseturuga kokkusobimatu abi tagasimaksmisest, siseturuga kokkusobiva abi väljamaksmisest ja kompensatsioonimeetmete rakendamisest.

Artikkel 3

[Prantsuse Vabariik] teatab komisjonile kahe kuu pikkuse tähtaja jooksul, arvates käesolevast otsusest teatamise kuupäevast, käesoleva otsuse täitmiseks võetud meetmetest.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.“

11

Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2013.

12

Electrolux esitas 6. juunil 2013 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks hageja nõuete toetuseks. 25. juunil ja 8. juulil 2013. aastal esitatud avaldustes palusid FagorBrandt ja Prantsuse Vabariik luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

13

Üldkohtu neljanda koja president rahuldas 11. septembri 2013. aasta määrustega Electroluxi, FagorBrandti ja Prantsuse Vabariigi esitatud menetlusse astumise avaldused.

14

Üldkohtu kantseleisse 3. oktoobril 2013 saabunud kirjas palus hageja Üldkohtult luba esitada menetlust korraldava meetmena kirjalikud seisukohad komisjoni järelduste peale hagi vastuvõetavuse osas, sest kõnealused järeldused esitati esimest korda alles vasturepliigis.

15

Komisjon, Prantsuse Vabariik ja FagorBrandt esitasid 14., 24. ja 29. oktoobri 2013. aasta kirjades oma seisukohad hageja taotletud menetlust korraldavate meetmete kohta.

16

FagorBrandt ja Prantsuse Vabariik esitasid 5. detsembril 2013 Üldkohtu kantseleisse menetlusse astuja seisukohad.

17

Electrolux esitas oma menetlusse astuja seisukohad Üldkohtu kantseleisse 6. detsembril 2013.

18

Komisjon esitas 19. veebruaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud kirjas oma seisukohad Prantsuse Vabariigi, FagorBrandti ja Electroluxi menetlusse astuja seisukohtade suhtes.

19

Hageja esitas oma seisukohad FagorBrandti ja Prantsuse Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade kohta kirjas, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. märtsil 2014.

20

Üldkohus saatis 23. septembri 2015. aasta dokumendiga pooltele menetlust korraldavad meetmed. Eelkõige palus Üldkohus hagejal vastata komisjoni argumentidele hagi vastuvõetamatuse kohta ning põhjendada hageja kirjades esitatud väiteid vastuvõetavuse kohta.

21

Komisjon ja seejärel hageja vastasid 9. ja 30. oktoobri 2015. aasta kirjades Üldkohtu küsimustele.

22

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd teise koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

23

Hageja palub Üldkohtul:

24

Electrolux palub Üldkohtul:

25

Komisjon palub Üldkohtul:

26

FagorBrandt palub Üldkohtul:

27

Prantsuse Vabariik palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

28

Komisjon, keda toetavad Prantsuse Vabariik ja FagorBrandt, kinnitab vasturepliigis, et kohtupraktikas on sedastatud, et kui ettevõtja on ära kuulatud ja tema seisukohad on oluliselt mõjutanud menetluse kulgu – juhul, kui see on hagi esitamise õiguse hindamise seisukohast asjakohane aspekt –, siis ei vabasta see asjaolu ettevõtjat kohustusest tõendada, et vaidlustatud abi võib endaga kaasa tuua tema turupositsiooni „olulise mõjutamise“. Seoses kõnealuse „olulise mõjutamisega“ täpsustab komisjon, et vastavalt kohtupraktikale ei piisa asjaomase ettevõtja isikliku puutumuse tõendamiseks väitest, et vaidlusalune abi võib avaldada konkurentsisuhetele „teatavat mõju“, ega sellest, et kõnealune ettevõtja on abisaajaga konkurentsisuhtes. Tuleb hoopis tõendada, et abi mõjutas hagejat võrreldes tema konkurentidega erilisel viisil. Komisjon märgib, et Euroopa Kohus tuletas seda põhimõttelist nõuet hiljuti meelde oma 13. juuni 2013. aasta otsuses Ryanair vs. komisjon (C‑287/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:395).

29

Hageja märgib oma seisukohtades FagorBrandti ja Prantsuse Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade suhtes ning oma vastustes Üldkohtu 15. oktoobri 2015. aasta küsimustele esiteks seda, et vaidlustatud otsus näitab selgelt, et vaidlusaluses meetmes kavandatud abi mõjutas oluliselt tema turupositsiooni.

30

Seoses sellega viitab hageja, keda toetab Electrolux, kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjendusele 18, milles on märgitud, et „ilma abita lahkuks FagorBrandt turult“ ja et „FagorBrandti lahkumine võimaldaks Euroopa konkurentidel suurendada müüki ja tootmist märkimisväärselt“; teiseks viitab hageja selle otsuse põhjendusele 93, milles on täpsustatud, et „ümberkorraldamisabi moonutab oma olemuselt konkurentsi, vältides abisaaja turult lahkumist ja pidurdades sellega konkureerivate äriühingute arengut“; kolmandaks osutab ta nimetatud otsuse põhjendusele 94, milles on sätestatud, et „Prantsusmaa valitsuse abita lahkuks FagorBrandt kiiresti turult […] [j]ärelikult võimaldaks FagorBrandti turult lahkumine Euroopa konkurentidel märgatavalt suurendada müüki ja seega tootmist“, ning neljandaks viitab hageja vaidlustatud otsuse põhjendustele 105 ja 109, milles on märgitud, et Whirlpool on „FagorBrandti [üks] peamis[test] konkuren[tidest]“ külmutuskappide, sügavkülmutuskappide ja nõudepesumasinate „turul“. Hageja järeldab sellest, et viidates oma kirjades vaidlustatud otsuse põhjendustele, on ta vajalikul nõutaval tasemel õiguslikult tõendanud, et tema turupositsiooni on oluliselt mõjutatud.

31

Samuti märgib hageja, et enne vasturepliigi esitamist ei vaidlustanud komisjon asjaolu, et otsus 2009/485 puudutab hagejat isiklikult, ega seda, et Üldkohus ei seadnud oma 14. veebruari 2012. aasta otsuses kohtuasjas Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) hagi vastuvõetavust kahtluse alla. Üldkohtu küsimustele antud vastuses selgitas ta selle kohta sisuliselt, et 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) on hagi vastuvõetavust puudutavas küsimuses juba omandanud seadusjõu eelkõige seetõttu, et vaidlustatud otsus põhineb samal haldustoimikul nagu otsus 2009/485, et hageja esitatud argumendid on samad ning kuna komisjon ei ole esitanud argumente ega tõendeid, mis võimaldaks Üldkohtul teha vahet hagi vastuvõetavusel käesolevas menetluses ja hagi vastuvõetavusel eelmises kohtuasjas, mis on nõuetekohaselt tõendatud 14. veebruari 2012. aasta otsusega kohtuasjas Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76).

32

Teiseks rõhutab hageja, et igal juhul erineb ta teistest turul tegutsevatest ettevõtjatest.

33

Ta väidab esiteks, et olles suuruselt teine ettevõtja Prantsuse turul, oleks ta saanud abisaaja turult lahkumistest kindlasti rohkem kasu kui tema konkurendid. Hageja kinnitab seoses sellega, et alates ajast, mil abisaaja lõpetas 2013. aasta keskel oma tegevuse, on ta „oma turuosa Prantsuse turul märkimisväärselt kasvatanud“ ning kuigi ta on omandanud ainult 1% FagorBrandti turuosast, vastab see summa vaidlustatud otsuses osutatud abi summale. Nii väidab hageja, et kuna ta on suuruselt teine ettevõtja turul, oleks FagorBrandti lahkumine võimaldanud tal haarata märkimisväärse turuosa, ning seetõttu on vaidlustatud otsuses viidatud abi olulise osa sissetuleku saamatajäämise allikas ja kõnealune sissetuleku saamatajäämine kui selline iseloomustab tema turupositsiooni olulist mõjutamist kohtupraktika tähenduses.

34

Teiseks väidab ta oma positsiooni olulise mõjutamise tõendamisel, et nagu ta hagiavalduses märkis, oli ta aastatel 2001/2002 abisaaja potentsiaalsete omandajate seas, juhul kui viimase suhtes algatatakse maksejõuetusmenetlus. Lõpuks aga anti luba Brandti ülevõtmiseks Fagorile, sest see ettevõtja lubas vastutasuks asjaomase abi andmisele Brandti kahe aasta jooksul mitte ümber korraldada.

35

Kolmandaks tuletab hageja meelde, et ta oli vaatlusaluse menetlusega nii tihedalt seotud, et see eristab teda selgelt ülejäänud turuosalistest.

36

Kõigepealt tuleb meenutada, et esimest korda seadis komisjon hagi vastuvõetavuse kahtluse alla vasturepliigi etapis, tuginedes sellele, et hagejal puudub õigus esitada hagi.

37

Siiski tuleb esiteks tõdeda, et liidu kohus võib hagi vastuvõetavuse tingimusi omal algatusel igal ajal kontrollida (vt selle kohta kohtuotsus, 22.10.1996, Skibsværftsforeningen jt vs. komisjon, T‑266/94, EU:T:1996:153, punkt 40). Seega ei tähenda asjaolu, et komisjon ei vaidlustanud hagi vastuvõetavust, või ammugi see, et ta vaidlustas selle hilinenult, seda, et Üldkohus loobub kõnealuse küsimuse uurimisest.

38

Teiseks ei takista miski Üldkohtul arvesse võtmast vasturepliigi järel esitatud hageja seisukohti vastuvõetamatuse vastuväite kohta (vt selle kohta kohtumäärus, 7.3.2013, UOP vs. komisjon, T‑198/09, ei avaldata, EU:T:2011:354, punkt 32), nagu komisjon kohtuistungil sõnaselgelt tunnistas.

39

Seega tuleb analüüsida hageja esitatud hagi vastuvõetavust.

40

Kuivõrd komisjon heidab hagejale ette hagi esitamise õiguse puudumist, siis tuleb meenutada, et ELTL artikli 263 neljas lõik näeb ette kaks olukorda, mille puhul tunnustatakse füüsilise või juriidilise isiku õigust esitada hagi liidu akti vastu, mis ei ole temale adresseeritud. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib niisugune isik esitada hagi üldkohaldatava akti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt.

41

Käesoleval juhul on vaidlustatud otsuse ainus adressaat Prantsuse Vabariik ja see otsus käsitleb individuaalset abi nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) nr 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti e tähenduses. Kuna vaidlustatud otsus on niisiis üksikakt, ei saa see olla üldkohaldatav akt vastavalt ELTL artikli 263 neljandale lõigule, kus on nimetatud kõiki üldkohaldatavaid akte peale seadusandlike aktide (vt kohtuotsus, 3.12.2014, Castelnou Energía vs. komisjon, T‑57/11, EU:T:2014:1021, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu, kuna hageja ei ole vaidlustatud otsuse adressaat, on ta hagi vastuvõetav üksnes tingimusel, et see otsus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

42

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et teised isikud, kes ei ole otsuse adressaadid, ei saa siiski väita, et nad on isiklikult puudutatud, välja arvatud juhul, kui otsus mõjutab neid nende eriliste omaduste tõttu või nende erilise olukorra tõttu, mis eristab neid kõigist teistest isikutest ning individualiseerib neid seeläbi analoogiliselt selle otsuse adressaadiga (kohtuotsused, 15.7.1963, Plaumann vs. komisjon, 25/62, EU:C:1963:17, punkt 223; 22.11.2007, Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 53; 9.7.2009, 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 29).

43

Kuna käesolev hagi puudutab riigiabi käsitlevat komisjoni otsust, siis tuleb meenutada, et ELTL artiklis 108 sätestatud riigiabi järelevalvemenetluses tuleb eristada ühelt poolt esialgse uurimise etappi selle artikli lõike 3 alusel, mille eesmärk on vaid võimaldada komisjonil esimese arvamuse kujundamist asjaomase abi ühisturuga osalise või täieliku kokkusobivuse küsimuses, ja teiselt poolt sama artikli lõikes 2 nimetatud uurimise etappi. Ainult selle uurimise raames, mis peab komisjonil võimaldama hankida juhtumi kõigi asjaolude kohta täielikku teavet, näeb asutamisleping ette komisjoni kohustuse küsida asjassepuutuvatelt isikutelt selgitusi (vt kohtuotsus, 9.7.2009, 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Kui ettevõtja vaidlustab ELTL artikli 108 lõike 3 alusel või ametliku uurimismenetluse tulemusena vastu võetud abi hindamise otsuse selle põhjendatuse seisukohalt, siis ainuüksi asjaolu, et teda võib pidada asjassepuutuvaks isikuks selle artikli lõike 2 tähenduses, ei ole hagi vastuvõetavaks tunnistamiseks piisav. Seega peab ta tõendama, et ta on erilises olukorras 15. juuli 1963. aasta kohtuotsuse Plaumann vs. komisjon (25/62, EU:C:1963:17) tähenduses (vt selle kohta kohtumäärus, 10.11.2015, Compagnia Trasporti Pubblici jt vs. komisjon, T‑187/15, ei avaldata, EU:T:2015:846, punkt 18). Nii on see eeskätt juhul, kui asjaomase otsuse esemeks oleva abiga kahjustatakse oluliselt hageja turupositsiooni (vt selle kohta kohtuotsus, 13.12.2005, komisjon vs. Aktionsgemeinschaft Recht und Eigentum, C‑78/03 P, EU:C:2005:761, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Seoses sellega on tunnustatud, et komisjoni otsusest, millega lõpetatakse ametlik uurimismenetlus, mis on abimeetme suhtes algatatud ELTL artikli 108 lõike 2 alusel, on lisaks abisaavale ettevõtjale isiklikult puudutatud ka selle ettevõtjaga konkureerivad ettevõtjad, kes on osundatud menetluses aktiivselt osalenud, kuid seda eeldusel, et vaidlustatud otsuse objektiks olev abi on nende turupositsiooni oluliselt kahjustanud. Seega ei saa ettevõtja tugineda ainuüksi asjaolule, et ta on abisaava ettevõtja konkurent, vaid peab lisaks tõendama, et temaga seonduvad faktilised asjaolud eristavad teda teisest analoogiliselt abi saanud ettevõtjast, arvestades ka seda, mil määral on ta menetluses osalenud ning kui oluliselt on tema turupositsiooni kahjustatud (vt kohtumäärus, 7.3.2013, UOP vs. komisjon, T‑198/09, ei avaldata, EU:T:2013:105, punktid 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka kohtuotsus 28.1.1986, Cofaz jt vs. komisjon, 169/84, EKL, EU:C:1986:42, punkt 25, ja kohtumäärus, 27.5.2004, Deutsche Post ja DHL vs. komisjon, T‑358/02, EU:T:2004:159, punktid 33 ja 34).

46

Sellise riive kindlakstegemise tõttu on Euroopa Kohtul olnud võimalus selgitada, et ainuüksi asjaolu, et vaidlustatud otsusega sarnane õigusakt võib omada teatavat mõju asjaomasel turul esinevatele konkurentsisuhetele ja et puudutatud ettevõtja on teatavas konkurentsialases suhtes nimetatud õigusaktist kasusaava isikuga, ei ole igal juhul piisav selleks, et seda ettevõtjat saaks pidada mainitud õigusaktist isiklikult puudutatuks (vt selle kohta kohtuotsused, 10.12.1969, Eridania jt vs. komisjon, 10/68 ja 18/68, EU:C:1969:66, punkt 7, ja 22.12.2008, British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 47).

47

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab hageja esitama tõendid, mis kinnitaks tema konkurentsiolukorra erilisust (kohtumäärus, 27.5.2004, Deutsche Post ja DHL vs. komisjon, T‑358/02, EU:T:2004:159, punkt 38, ja kohtuotsus, 10.2.2009, Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, T‑388/03, EU:T:2009:30, punktid 49 ja 51) ning näitama, et võrreldes teiste asjaomasel turul konkureerivate ettevõtjatega on tema konkurentsipositsiooni oluliselt mõjutatud (vt selle kohta kohtumäärus, 27.5.2004, Deutsche Post ja DHL vs. komisjon, T‑358/02, EU:T:2004:159, punkt 41; vt samuti kohtuotsused, 10.2.2009, Deutsche Post ja DHL International vs. komisjon, T‑388/03, EU:T:2009:30, punkt 51; 13.9.2010, TF1 vs. komisjon, T‑193/06, EU:T:2010:389, punkt 84; 15.1.2013,Aiscat vs. komisjon, T‑182/10, EU:T:2013:9, punkt 68; 5.11.2014, Vtesse Networks vs. komisjon, T‑362/10, EU:T:2014:928, punkt 55, ja 3.12.2014, Castelnou Energía vs. komisjon, T‑57/11, EU:T:2014:1021, punkti 35–37).

48

Käesolevas asjas väidab hageja sisuliselt seda, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult, sest abi võimaldas asjaomasele turule jääda ettevõtjal, kes niisuguse meetme puudumisel oleks sellelt turult lahkunud. Abisaaja turule jäämise tõttu jääb hagejal saamata tulu, sest suuruselt teise ettevõtjana Prantsuse turul oleks ta saanud endale haarata FagorBrandti lahkumisega vabanenud turuosad.

49

Olgu meenutatud, et hagi vastuvõetavuse tingimuste hindamisel on määrav hagi esitamise aeg, st aeg, mil esitati hagiavaldus (kohtumäärus, 15.12.2010, Albertini jt ja Donnelly vs. parlament, T‑219/09 ja T‑326/09, EU:T:2010:519, punkt 39, ja 3.12.2014, Castelnou Energía vs. komisjon, T‑57/11, EU:T:2014:1021, punkt 34).

50

Antud asjaoludel tuleb tõdeda – ilma et oleks vaja kindlaks teha, kas hageja viidatud teave on ülekantav hagi esitamise ajal eksisteerinud ja vaidlustatud otsusest tulenevale konkurentsiolukorrale –, et see teave ei võimalda iseloomustada hageja turupositsiooni olulist mõjutamist vaidlustatud meetme tõttu.

51

Esiteks loetletakse hagiavalduse lisas 14 esitatud turuosade tabelis üle 15 ettevõtja, kes tegutsevad Prantsuse ja Euroopa suurte kodumasinate turul. Nagu aga komisjon kohtuistungil väitis, ei saa ilma selle väite toetuseks esitatud tõenditeta lihtsalt eeldada, et asjaomastest meetmetest kasu saava hageja turult lahkumise korral oleks hageja oma müüki märkimisväärselt kasvatanud, kui turu struktuur on kontsentreerimata – nagu käesoleval juhul – ja seda iseloomustab tegutsevate ettevõtjate suur hulk (vt selle kohta kohtumäärus, 11.1.2012, Phoenix-Reisen ja DRV vs. komisjon, T‑58/10, ei avaldata, EU:T:2012:3, punkt 50).

52

Teiseks piirduvad hageja viidatud vaidlustatud otsuse põhjendused (esitatud eespool punktis 30) üldiste kaalutluste väljatoomisega, mis võivad kehtida kõigi asjaomasel turul tegutsevate ettevõtjate puhul. Kuigi nimetatud kaalutlused osutavad muu hulgas sellele, et FagorBrandti turult lahkumine võimaldaks tema Euroopa konkurentidel müüki ja seega tootmist oluliselt suurendada (põhjendused 18 ja 94), ei luba need mingil juhul eeldada, et vaidlustatud meede oleks mõjutanud hagejat rohkem, kui kõiki tema konkurente keskmiselt (vt selle kohta kohtuotsus, 3.12.2014, Castelnou Energía vs. komisjon, T‑57/11, EU:T:2014:1021, punkt 35), või et vaidlustatud meetmele loa andmata jätmise korral oleks tema areng olnud oluliselt parem (vt selle kohta kohtumäärus, 27.5.2004, Deutsche Post ja DHL vs. komisjon, T‑358/02, EU:T:2004:159, punkt 43). Miski ei võimalda nimelt kindlaks teha, et hageja oleks olnud suuteline omandama FagorBrandti lahkumise tagajärjel vabanenud nõudluse paremini kui tema konkurendid keskmiselt. Eelkõige ei tõenda hageja seda, et vaidlusalune abi võimaldas abisaajal säilitada turuosad, mis muidu oleksid olnud hageja enda käes (kohtuotsus, 13.6.2013, Ryanair vs. komisjon, C‑287/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:395, punkt 113), ning et seetõttu jäi tal võrreldes teiste konkurentidega saamata oluline osa sissetulekust, mis iseloomustab tema turupositsiooni olulist mõjutamist. Vastupidi hageja väidetele ei saa tema suuruselt teise ettevõtja seisund abisaaja järel iseenesest anda alust eelduseks, et tema turupositsiooni on oluliselt mõjutatud (vt selle kohta kohtumäärus, 27.8.2008, Adomex vs. komisjon, T‑315/05, ei avaldata, EU:T:2008:300, punkt 28).

53

Kuna puuduvad tõendid hageja konkurentsipositsiooni olulise mõjutamise kohta hagi esitamise ajal, siis ei võimalda ükski hageja esitatud väide kummutada eespool punktides 50–52 toodud järeldust, mis põhineb hageja hagi esitamise õiguse puudumisel.

54

Esiteks ei ole ühegi tõendiga põhjendatud asjaolu, mille kohaselt on hageja alates ajast, mil abisaaja lõpetas 2013. aasta keskel oma tegevuse, „oma turuosa Prantsuse turul märkimisväärselt kasvatanud“ (vt punkt 33 eespool). Igal juhul, isegi kui eeldada, et see on tõendatud, ei väida hageja, et see asjaolu iseloomustaks vastavalt kohtupraktikale (vt punkt 47 eespool) tema konkurentsiolukorra erilisust võrreldes konkurentide omaga. Sama kehtib asjaolu kohta, et kuigi hageja oli omandanud ainult 1% FagorBrandti turuosast, vastas see summa vaidlustatud otsuses osutatud abi summale. See järeldus kehtib kõigi turuosaliste suhtes.

55

Teiseks ei saa hageja osalemine uurimismenetluses anda alust oletusele, et tema turupositsiooni on oluliselt mõjutatud. Pelgast hageja osalemisest haldusmenetluses ei saa nimelt järeldada, et tal on õigus esitada hagi (kohtumäärus, 7.3.2013, UOP vs. komisjon, T‑198/09, ei avaldata, EU:T:2013:105, punkt 27; vt selle kohta ka kohtuotsus, 22.11.2007, Sniace vs. komisjon, C‑260/05 P, EU:C:2007:700, punkt 60), isegi kui tal on menetluses olnud oluline roll, esitades muu hulgas vaidlustatud otsuse aluseks olnud kaebuse (vt selle kohta kohtuotsus, 9.7.2009, 3F vs. komisjon, C‑319/07 P, EU:C:2009:435, punktid 94 ja 95).

56

Kolmandaks ei ole asjaolul, et hageja kuulus aastatel 2001/2002, kui abisaaja suhtes oli algatatud maksejõuetusmenetlus, tema potentsiaalsete omandajate hulka (vt punkt 34 eespool), mingit tähtsust selle kindlakstegemisel, kas hageja oli rohkem kui 10 aastat pärast seda menetlust võimeline haarama FagorBrandti lahkumisega vabanenud turuosi proportsionaalselt märkimisväärselt rohkem kui tema konkurendid.

57

Neljandaks ja lõpetuseks ei ole kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet arvesse võttes oluline asjaolu, et 14. veebruari 2012. aasta otsuses kohtuasjas Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) ei ole Üldkohus omal algatusel tõstatanud küsimust hageja õiguse kohta esitada hagi, kuigi varasemas hagis esitatud väited otsuse 2009/485 vastu olid hageja sõnul kõigis aspektides sarnased käesolevas hagis vaidlustatud otsuse vastu esitatud argumentidega.

58

Tuleb nimelt tõdeda, et füüsilise või juriidilise isiku isiklikku puutumust hinnatakse hagi esitamise päeval ning see sõltub üksnes vaidlustatud otsusest (kohtumäärus, 29.3.2012, Asociación Española de Banca vs. komisjon, T‑236/10, EU:T:2012:176, punkt 38). Seega ei saa 14. veebruari 2012. aastakohtuotsuse Electrolux vs. komisjon (T‑115/09 ja T‑116/09, EU:T:2012:76) – mis käsitles otsuse 2009/485 õiguspärasust – seadusjõud piirata hageja õigust esitada hagi praegusel juhul, mil hagi on suunatud vaidlustatud otsuse vastu.

59

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et hageja ei ole tõendanud, et vaidlustatud otsusega kavandatud abi mõjutas oluliselt tema olukorda. Seega tuleb hageja esitatud hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

60

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud vastavalt tema nõudele välja mõista hagejalt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

61

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Prantsuse Vabariik oma kohtukulud ise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 3 kannavad ka teised menetlusse astujad oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda)

otsustab: