1

ELTL artikli 127 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) eesmärgid ja põhiülesanded.

2

Protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta (ELT 2010, C 83, lk 230, edaspidi „põhikiri”) artiklis 2 ja artikli 3 lõikes 1 on need eesmärgid ja ülesanded määratletud samamoodi.

3

Põhikirja artikkel 18 näeb ette:

„1.   EKPS eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks võivad EKP ja riikide keskpangad:

2.   EKP kehtestab tema enese või riikide keskpankade poolt tehtavate vabaturu‑ ja krediiditehingute üldised põhimõtted, sealhulgas nende tingimuste teatavakstegemise põhimõtted, mille alusel nad on valmis niisugustesse tehingutesse astuma.”

4

Euroopa Keskpank (EKP) kehtestas vabaturu‑ ja krediiditehingute üldised põhimõtted kõigepealt 31. augusti 2000. aasta suunisega 2000/776/EKP eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta (EKP/2000/7) (EÜT L 310, lk 1; ELT eriväljaanne 10/01, lk 268). Hiljem muutis ta seda suunist korduvalt ning lõpuks on see konsolideeritud ja asendatud alates 1. jaanuarist 2012 jõustunud EKP 20. septembri 2011. aasta suunisega 2011/817/EL eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluste kohta (EKP/2011/14) (ELT L 331, lk 1). Nimetatud suuniste I lisas pealkirjaga „Eurosüsteemi rahapoliitika instrumentide ja menetluskorra ülddokumentatsioon” (edaspidi „ülddokumentatsioon”) on esitatud kriteeriumid, mis reguleerivad rahapoliitika ühetaolist rakendamist euroalal, muu hulgas mõiste „kõlblikud varad” määratlus (punkt 6). EKP täpsustas seda määratlust viimati suunises 2011/817, sätestades nimelt ülddokumentatsiooni punktides 6.3.1 ja 6.3.2 kriteeriumid, mis reguleerivad nii krediidistandarditele vastavuse miinimumnõuet ehk krediidikvaliteedi läve kui ka turukõlblike varade kõrget krediidistandardit.

5

Kreeka riigi finantskriisi ja arutelu tõttu Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimiskava üle, mida toetasid euroala liikmesriigid ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), oli 2010. aasta mais Kreeka valitsuse poolt emiteeritud võlakirjade tavaline hindamine finantsturgude poolt häiritud ja see kahjustas euroala finantssüsteemi stabiilsust.

6

Kujunenud olukorda arvestades otsustas EKP 6. mai 2010. aasta otsusega 2010/268/EL ajutiste meetmete kohta seoses Kreeka valitsuse poolt emiteeritud või tagatud turustatavate võlainstrumentide kõlblikkusega (EKP/2010/3) (ELT L 117, lk 102) peatada ajutiselt „eurosüsteemi miinimumnõuded krediidikvaliteedi künnisele, mis on sätestatud eurosüsteemi krediidihinnangu raamistiku reeglites turustatavatele varadele ülddokumentatsiooni punktis 6.3.2” (nimetatud otsuse artikli 1 lõige 1). Otsuse artikkel 2 sätestab, et „[e]urosüsteemi krediidikvaliteedi künnist ei kohaldata Kreeka valitsuse poolt emiteeritud turustatavatele võlainstrumentidele” ja et „[n]eed varad on kõlblik tagatis eurosüsteemi rahapoliitika tehinguteks, olenemata nende sõltumatust krediidireitingust”. Sama otsuse artikkel 3 näeb ette analoogilise normi „Kreekas asutatud emitentide poolt emiteeritud ja Kreeka valitsuse poolt täielikult tagatud turustatavatele võlainstrumentidele”.

7

Otsuse 2010/268 põhjenduse 5 sõnastusest lähtudes „kohaldatakse [seda erandlikku meedet] ajutiselt, kuni EKP nõukogu leiab, et finantssüsteemi stabiilsus võimaldab tavalise eurosüsteemi rahapoliitika tehingute raamistiku kohaldamist”.

8

EKP võttis ELTL artikli 127 lõike 2 esimese taande ja eelkõige põhikirja artikli 18 lõike 1 alusel 14. mail 2010 vastu otsuse 2010/281/EL väärtpaberituruprogrammi loomise kohta (EKP/2010/5) (ELT L 124, lk 8).

9

Otsuse 2010/281 põhjendustes 2–5 on märgitud:

[…]

10

Otsuse 2010/281 artikkel 1 „Väärtpaberituruprogrammi loomine” sätestab muu hulgas, et „eurosüsteemi keskpangad [võivad] osta […] järelturul – kõlblikke turustatavaid võlainstrumente, mille on välja lasknud euro kasutusele võtnud liikmesriikide keskvalitsused või avalik-õiguslikud üksused”. Artikkel 2 näeb ette võlainstrumentide kõlblikkuse kriteeriumid, nimelt selle, et need „on eurodes vääringustatud” ja need on välja lasknud nimetatud keskvalitsused või avalik-õiguslikud üksused.

11

Rahvusvahelise Finantsinstituudi (IFI) 1. juuli 2011. aasta pressiteatega teatas finantsasutuste ülemaailmne ühendus muu hulgas:

„Rahvusvahelise Finantsinstituudi haldusnõukogu sihiks on teha koostööd oma liikmete ja teiste finantsasutuste, avaliku sektori ja Kreeka ametiasutustega nii selleks, et pakkuda [Kreeka Vabariigile] olulist tuge rahavoogude osas, kui ka selleks, et luua alused jätkusuutlikumale võlapositsioonile.

Eraõiguslik finantskogukond on valmis tegema vabatahtlikku, läbipaistvat ja ulatuslikku koostööd [Kreeka Vabariigi] toetamiseks, arvestades ainulaadseid ja erakorralisi asjaolusid […]

Erainvestorite panus täiendab rahalist abi ja riigi rahalisi vahendeid ning põhineb piiratud arvul võimalustel […]”.

12

Euroala riigipead või valitsusjuhid ja Euroopa Liidu institutsioonide juhid kogunesid 21. juulil 2011 arutama meetmeid, mida võtta nende raskuste ületamiseks, millega euroala kokku puutus.

13

Nende 21. juuli 2011. aasta ühisavalduses on muu hulgas märgitud:

[…]

14

Erasektori osaluse kohta on ühisavalduse punktis 6 öeldud järgmist:

„Seoses meie üldise lähenemisega erasektori osalemisele euroalal soovime osutada selgelt sellele, et [Kreeka Vabariigi] puhul on vaja erakorralist ja ainulaadset lahendust.”

15

Euroala riigipead või valitsusjuhid avaldasid 26. oktoobri 2011. aasta tippkohtumisel muu hulgas järgmist:

[…]

16

Kreeka rahandusministeeriumi 17. novembri 2011. aasta pressiteate kohaselt alustas ministeerium läbirääkimisi Kreeka võlakirjade omanikega, et valmistada ette nende võlakirjade vabatahtlik vahetustehing tingliku diskontomääraga (haircut) 50% erasektori investorite halduses oleva Kreeka võla nominaalväärtusest, nagu oli ette nähtud 26. oktoobri 2011. aasta avalduse punktis 12.

17

EKP ja eurosüsteemi riikide keskpangad ühelt poolt ning Kreeka Vabariik teiselt poolt sõlmisid 15. veebruaril 2012 vahetuslepingu, mille ese on EKP ja riikide keskpankade hoitavate Kreeka võlakirjade vahetamine uute Kreeka võlakirjade vastu, mis on sama nominaalväärtuse, intressimäära, intressi maksekuupäevade ja tagasiostukuupäevadega nagu vahetusse minevatel väärtpaberitel, kuid kannavad teistsuguseid seerianumbreid ja kuupäevi.

18

Kreeka rahandusministeeriumi taotlusel, mis esitati ELTL artikli 127 lõike 4 alusel koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 5, andis EKP 17. veebruaril 2012 heakskiitva arvamuse Kreeka seaduseelnõu kohta, mis käsitleb erasektori võlausaldajate osalemist – tuginedes nimelt ühise tegutsemise tingimuste kohaldamisele – Kreeka Vabariigi valitsemissektori võla restruktureerimises.

19

Eurorühma 21. veebruari 2012. aasta avalduses on muu hulgas märgitud:

„[…] Eurorühm võtab teadmiseks, et Kreeka ametiasutused ja erasektor on jõudnud kokkuleppele vahetuspakkumise üldtingimustes [Private Sector Involvement (PSI), erasektori osaluse programm] alusel, mis puudutab kõiki erasektori väärtpaberiomanikke. Kokkulepe tagab 53,5% suuruse väärtuskärpe. Eurorühma hinnangul on see kokkulepe sobivaks aluseks, et esitada vahetuspakkumine Kreeka riigivõlakirjade omanikele (PSI). Erasektori osaluse programmi tehingu õnnestumine on praegusele programmile järgneva programmi vajalik eeltingimus. Eurorühm arvestab erasektori võlausaldajate suurt osalust võla konverteerimises, mis aitaks olulisel määral kaasa [Kreeka Vabariigi] võla jätkusuutlikkuse kindlustamisele.

[…]

Eurorühm võtab teadmiseks, et avalikes huvides on Kreeka valitsuse väärtpaberite hoidjaks eurosüsteem (EKP ja [riikide keskpangad]). Eurorühm võtab teadmiseks, et eurosüsteemi halduses olevatelt Kreeka valitsuse väärtpaberitelt saadav tulu läheb EKP ja [riikide keskpankade] kasumi hulka. EKP kasum kantakse üle [riikide keskpankadele] vastavalt EKP kasumi jaotamist käsitlevatele põhikirja sätetele. [Riikide keskpankade] kasum kantakse üle euroala liikmesriikidele vastavalt [nende pankade] kasumi jaotamist käsitlevatele põhikirja sätetele.”

20

Kreeka rahandusministeerium avalikustas 21. veebruari 2012. aasta pressiteates esiteks Kreeka võlainstrumentide kavandatava vabatahtliku vahetustehingu peamised tunnusjooned ja teiseks teatas, et töötatakse välja ja võetakse vastu vastav seadus. Tehing pidi hõlmama taotlust anda nõusolek ja teatavate Kreeka võlainstrumentide eraõiguslikust isikust omanikele tehtavat ettepanekut vahetada neil olemasolevad Kreeka võlainstrumendid uute väärtpaberite vastu, mille nominaalväärtus on 31,5% konverteeritava võla väärtusest, ning Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) emiteeritud väärtpaberite vastu, mis tähtaeguvad 24 kuu möödumisel ja mille nominaalväärtus on 15% konverteeritava võla väärtusest, kusjuures need erinevad väärtpaberid tuleb Kreeka Vabariigil välja anda lepingu täitmise lõppfaasis. Lisaks pidi iga tehingus osalev erainvestor saama Kreeka Vabariigi SKP‑ga seotud eraldatava väärtpaberitagatise, mille tinglik väärtus on võrdne uute võlainstrumentide tingliku väärtusega.

21

Kreeka rahandusministeerium täpsustas 24. veebruari 2012. aasta pressiteates erasektori investoreid kaasava (Private Sector Involvement, edaspidi „erasektori osaluse programm”) vabatahtliku võlainstrumentide vahetustehingu suhtes kehtivaid tingimusi, viidates Kreeka seadusele nr 4050/2012, mis käsitleb Kreeka võlakirjade omanikke ja mille Kreeka parlament oli vastu võtnud 23. veebruaril 2012. Selle seadusega kehtestati ühise tegutsemise tingimuste rakendamise kord, mille alusel parandusettepanekud muutuvad õiguslikult siduvaks kõigile selliste võlainstrumentide omanikele, mille suhtes kehtib Kreeka õigus ja mis on emiteeritud enne 31. detsembrit 2011, nagu on määratletud ministrite nõukogu otsuses, millega kiideti heaks erasektori osaluse programmis sisalduvad ettepanekud, kui parandused on vastu võetud ühiselt ja seeriate järgi vahet tegemata väärtpaberiomanike kvoorumi poolt, mis esindab vähemalt kahte kolmandikku nende väärtpaberite nominaalväärtusest. Nimetatud seaduse preambulis on muu hulgas märgitud, et „[…] EKP ja teised eurosüsteemi liikmed on sõlminud erikokkuleppeid [Kreeka Vabariigiga], et vältida oma ülesannete ja institutsioonilise rolli ning EKP rolli rahapoliitika väljatöötamise valdkonnas – nagu need tulenevad aluslepingust – kahjustamist”.

22

18. juuli 2012. aasta otsuse 2012/433/EL, millega tunnistatakse kehtetuks otsus EKP/2012/3 Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide kõlblikkuse kohta seoses Kreeka Vabariigi võlavahetuspakkumisega (EKP/2012/14) (ELT L 199, lk 26), põhjenduses 3 on märgitud, et samal ajal loodi 24. veebruaril 2012 riikide keskpankadele parandatud tagatis tagasiostu skeemi kujul, et toetada Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või tagatud turukõlblike võlainstrumentide kvaliteeti.

23

Hageja Alessandro Accorinti ja teised hagejad, kelle nimed on esitatud lisas, on Kreeka võlakirjade omanikud, nad on osalenud Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimises ja kandnud suurt kahju oma väärtpaberite nominaalväärtuses ajal, mil viidi läbi Kreeka võlavahetuspakkumine erasektori osaluse programmi alusel ja rakendades ühise tegutsemise tingimusi, mis Kreeka seaduse nr 4050/2012 alusel muutis väärtpaberite vahetamise kohustuslikuks kõigile asjassepuutuvatele erasektori investoritele.

24

EKP võttis 27. veebruaril 2012 vastu otsuse 2012/133/EL, millega tunnistatakse kehtetuks otsus EKP/2010/3 ajutiste meetmete kohta seoses Kreeka valitsuse poolt emiteeritud või tagatud võlainstrumentide kõlblikkusega (EKP/2012/2) (ELT L 59, lk 36) (vt eespool punkt 6), mille tagajärjel peatati Kreeka võlainstrumentide tagatiskõlblikkus eurosüsteemi rahapoliitika tehingute jaoks.

25

Otsuse 2012/133 põhjendustes 4 ja 5 on kehtetuks tunnistamist põhjendatud esiteks sellega, et „Kreeka Vabariik on erasektori osaluse raames otsustanud teha võlavahetuspakkumise Kreeka valitsuse poolt emiteeritud turukõlblike võlainstrumentide hoidjatele”, ja teiseks sellega, et „[s]ee Kreeka Vabariigi otsus avaldab täiendavat negatiivset mõju tagatise piisavusele eurosüsteemi operatsioonides Kreeka valitsuse või Kreekas asutatud emitentide poolt emiteeritud ning Kreeka valitsuse poolt täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentidega”.

26

Otsuse artikli 2 kohaselt jõustus see 28. veebruaril 2012.

27

Euroopa Komisjon euroala liikmesriikide nimel ja Kreeka Vabariik leppisid 1. märtsi 2012. aasta vastastikuse mõistmise memorandumiga muu hulgas kokku järgmises:

„Kreeka Vabariik teeb veel realiseerimata kõlblike võlainstrumentide vahetuspakkumise eesmärgiga vähendada nende nominaalväärtust 53,5%. Nende väärtpaberite omanikele tehakse ettepanek vahetada olemasolevad võlainstrumendid uute Kreeka Vabariigi väärtpaberite vastu uue nominaalväärtusega 31,5% algsest nominaalväärtusest. Lisaks kaetakse 15% algsest nominaalväärtusest omanikele antavate väärtpaberitega.”

28

Laenu kohta, mida pidi andma EFSF, on seal muu hulgas kinnitatud järgmist:

„Kreeka valitsuse poolt emiteeritud või tagatud turukõlblike võlainstrumentide kõlblikkuse säilitamise hõlbustamiseks kasutatakse 35 miljardi euro suurust summat tagatisena eurosüsteemi rahapoliitika operatsioonide jaoks. See saadakse tagasiostuprogrammi kinnitamisega, kuni Kreeka Vabariik või tema võlainstrumendid saavad võlavahetuspakkumise tulemusena makseviivituse või valikulise makseviivituse reitingu […]”.

29

EFSF, Kreeka Vabariik, Kreeka finantsstabiilsuse fond tagatise andjana ja Kreeka keskpank sõlmisid 1. märtsil 2012 35 miljardi euro suuruse finantsabi andmise lepingu eesmärgiga rahastada parandatud tagatist tagasiostu skeemi kaudu ja hõlbustada Kreeka võlainstrumentide kõlblikkuse säilitamist eurosüsteemi krediiditehingute tagatisena.

30

EKP võttis 5. märtsil 2012 vastu otsuse 2012/153/EL Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide kõlblikkuse kohta seoses Kreeka Vabariigi võlavahetuspakkumisega (EKP/2012/3) (ELT L 77, lk 19).

31

Otsuse 2012/153 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud, et „Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide kasutamine eurosüsteemi krediiditehingute tagatisena, kui need ei vasta eurosüsteemi miinimumnõuete krediidikvaliteedi künnisele […], kuid vastavad teistele [ülddokumentatsioonis] määratletud kõlblikkusnõuetele, toimub tingimusel, et Kreeka Vabariik annab riikide keskpankadele parandatud tagatise tagasiostu skeemi kujul”. Otsuse 2012/153 artikli 1 lõige 2 näeb ette, et „[e]simeses lõikes osutatud turukõlblikud võlainstrumendid vastavad tingimustele tagatise parandamise meetme kestuse ajal”. Nimetatud otsus jõustus selle artikli 2 kohaselt 8. märtsil 2012.

32

Otsuse 2012/153 põhjenduses 2 on märgitud:

„21. juulil 2011. aastal teatasid euroala riigipead ja valitsusjuhid ning liidu institutsioonid meetmetest Kreeka riigi rahanduse stabiliseerimiseks, mis hõlmas ka nende kohustust parandada tagatise kvaliteeti, et toetada Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud ja tagatud turukõlblike võlainstrumentide kvaliteeti. EKP nõukogu otsustas, et Kreeka Vabariik peab liikmesriikide keskpankadele esitama parandatud kvaliteedis tagatise.”

33

Otsuse põhjenduse 3 kohaselt:

„EKP nõukogu otsustas, et eurosüsteemi krediidikvaliteedi künnis tuleb peatada nende Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või täielikult tagatud turukõlblike võlainstrumentide osas, mis on hõlmatud tagatise parandamisega.”

34

Otsus 2012/153 jõustus selle artikli 2 kohaselt 8. märtsil 2012.

35

Otsusega 2012/433 tunnistas EKP otsuse 2012/153 kehtetuks alates 25. juulist 2012 (artiklid 1 ja 2).

36

Nimetatud otsuse põhjenduses 3 on märgitud:

„Võlavahetuspakkumise kontekstis, mille Kreeka Vabariik algatas 24. veebruaril 2012 Kreeka valitsuse poolt emiteeritud või tagatud turukõlblike võlainstrumentide hoidjatele, loodi riikide keskpankadele parandatud tagatis tagasiostu skeemi kujul, et toetada Kreeka Vabariigi poolt emiteeritud või tagatud turukõlblike võlainstrumentide kvaliteeti.”

37

EKP avaldas oma nõukogu otsuse põhjal 6. septembril 2012 järgmise pressiteate pealkirjaga „6. september 2012 – Rahapoliitiliste otsetehingute tehniliste üksikasjade kohta”:

„Vastavalt 2. augusti 2012. aasta teatele võttis EKP nõukogu seoses teatavate tehniliste üksikasjadega, mis puudutavad eurosüsteemi rahapoliitilisi otsetehinguid riigivõlakirjade järelturul, täna vastu otsused, mille eesmärk on tagada rahapoliitika nõuetekohane ülekandumine ja rahapoliitika ühtsus. Kõnealuseid tehinguid nimetatakse rahapoliitilisteks otsetehinguteks (Outright Monetary Transactions – OMT) ja neid tehakse järgnevalt kirjeldatud raamistiku kohaselt:

Tingimuslikkus

Rahapoliitiliste otsetehingute vajalik tingimus on Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi/Euroopa stabiilsusmehhanismi (EFSF/ESM) kohase programmiga seotud range ja tõhus tingimuslikkus. Need programmid võivad esineda täieliku EFSF/ESM makromajandusliku kohandamisprogrammina või ennetava programmina (täiendavate tingimustega seotud krediidiliin – Enhanced Conditions Credit Line), tingimusel et need sisaldavad EFSF‑i/ESM‑i võimalust teha oste esmasturul. Samuti tuleb riigispetsiifilise tingimuslikkuse kujundamisse ja sellise programmi üle järelevalve teostamisse kaasata IMF.

EKP nõukogu kavandab rahapoliitilisi otsetehinguid ulatuses, milles need on põhjendatud rahapoliitika seisukohast, eeldusel et programmi tingimuslikkus on terves ulatuses täidetud, ning lõpetab need siis, kui nende eesmärk on saavutatud või kui ei järgita makromajanduslikku kohandamisprogrammi või ennetavat programmi.

Pärast põhjalikku hindamist otsustab EKP nõukogu rahapoliitiliste otsetehingute alustamise, jätkamise ja peatamise täieliku kaalutlusõiguse alusel ja tegutsedes vastavalt oma rahapoliitikaalastele volitustele.

Ulatus

Rahapoliitilised otsetehingud nähakse vastavalt eeltoodule ette EFSF‑i/ESM‑i makromajanduslike kohandamisprogrammide ja ennetavate programmide jaoks tulevikus. Neid võib kaaluda ka liikmesriikide puhul, kelle suhtes rakendatakse käesoleval ajal makromajanduslikku kohandamisprogrammi, kui taastub nende juurdepääs võlakirjaturule.

Tehingud keskenduvad tulukõvera lühemale osale ning eelkõige riigivõlakirjadele, mille lunastamistähtaeg on üks kuni kolm aastat.

Rahapoliitilistel otsetehingutel ei ole ettemääratud mahupiire.

Võlausaldajate kohtlemine

Eurosüsteem kavatseb rahapoliitilisi otsetehinguid käsitlevas õigusaktis selgitada, et ta aktsepteerib euroala riikide väljastatud ja eurosüsteemi poolt rahapoliitiliste otsetehingutega ostetud võlakirjade puhul vastavalt nende tingimustele samasugust (pari passu) kohtlemist nagu eraõiguslike või muude võlausaldajate puhul.

[…]”.

38

Hagejad esitasid käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 11. veebruaril 2013.

39

Pariisis (Prantsusmaa) asuv äriühing Nausicaa Anadyomène SAS, kelle tegevusalaks on võlakirjanõuete soetamine, oma nimel haldamine ja nende väärtuse suurendamine, esitas Üldkohtu kantseleisse 27. mail 2013 saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse hagejate nõuete toetuseks ja palus talle saata kõik käesoleva vaidluse menetlusdokumendid, välja arvatud konfidentsiaalseks liigitatud dokumendid.

40

Hagejad esitasid Üldkohtu kantseleisse 21. juunil 2013 saabunud dokumendiga palve, et Üldkohus lubaks Nausicaa Anadyomènel astuda käesolevas asjas menetlusse nende nõuete toetuseks ja saadaks talle kõik käesoleva vaidluse menetlusdokumendid.

41

EKP esitas Üldkohtu kantseleisse 21. juunil 2013 saabunud dokumendiga taotluse jätta Nausicaa Anadyomène menetlusse astumise taotlus rahuldamata põhjusel, et ta ei ole tõendanud oma otsest ja tegelikku huvi kohtuvaidluse lahenduse vastu Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 teise lõigu tähenduses, ning et Üldkohus jätaks tema kohtukulud tema enda kanda ja mõistaks temalt välja EKP kohtukulud.

42

Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks neljandale kojale.

43

Üldkohtu neljanda koja president jättis Nausicaa Anadyomène menetlusse astumise taotluse rahuldamata, jättis tema kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja menetlusse astumise taotlusega seonduvad EKP kohtukulud 13. detsembri 2013. aasta määrusega, mida on EKP taotlusel parandatud 14. veebruari 2014. aasta määrusega.

44

Üldkohus otsustas 25. juuni 2014. aasta määrusega kohtuasjas Accorinti jt vs. EKP (T‑224/12, EU:T:2014:611) jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata mõne hageja tühistamishagid, mille nad olid esitanud otsuse 2012/153 peale.

45

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse.

46

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suuliselt esitatud küsimustele kuulati ära 25. veebruari 2015. aasta kohtuistungil.

47

Hagejad paluvad Üldkohtul:

48

EKP palub Üldkohtul:

49

EKP leiab, et hagi on vastuvõetamatu, kuna esiteks ei vasta see Üldkohtu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetele ja teiseks oli selle esitamise ajal Üldkohtus alles pooleli menetlus kohtuasjas T‑224/12, mis puudutas ainult teatavaid hagejaid, kes on pooled käesolevas menetluses. Lisaks on käesolevas asjas kahju hüvitamise hagi eesmärk hiilida kõrvale sellise nõude vastuvõetamatusest, mis puudutab samu rikkumisi ning taotleb samu rahalisi eesmärke.

50

2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuetest lähtuvalt on hagi vastuvõetamatu selles osas, mis puudutab väidetavaid rikkumisi ja väidetavalt kantud kahju, kaasa arvatud selle suurus. Hagiavalduses ei ole piisavalt täpsustatud põhjusi, miks Kreeka seadusest nr 4050/2012 tulenev erasektori osaluse programm võiks kaasa tuua EKP vastutuse, kes oli seoses sellega kõigest nõuandja rollis ega saanud isegi mitte kaudselt põhjustada väidetavat kahju. Lisaks ei ole kahju suurust hagiavalduses piisavalt tõendatud. Hagiavaldusele lisatud pangaväljavõtted neile nõuetele ei vasta, lisades puuduvad sõnaselged ja täpsed viited asjassepuutuvatele hagejatele.

51

EKP sõnul ei ole hagiavalduses piisavalt tõendatud väidetavat õigusvastast käitumist ja selle põhjuslikku seost väidetava kahjuga. Põhjendades väidet, et EKP esindajad tegid „rahustavaid avaldusi”, piirduvad hagejad hagiavalduses üldise viitega mitmesugustele ajaleheartiklitele ja muudele lisas esitatud dokumentidele. Sama kehtib õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtete väidetavate rikkumiste ja võimu väidetava kuritarvitamise kohta, kaasa arvatud see, kuidas EKP pelgalt nõuandja rollis oleks saanud selliseid rikkumisi toime panna. Ka ei ole hagejad hagiavalduses selgitanud, kuidas 15. veebruari 2012. aasta vahetusleping ja EKP muu tegevus oleks saanud kaasa aidata väidetava kahju tekkimisele, mis on täies ulatuses omistatav Kreeka seaduse nr 4050/2012 rakendamisele. Samuti ei ole hagejad hagiavalduses määratlenud ühtki EKP konkreetset tegu, mis oleks võinud võtta Kreeka parlamendi liikmetelt nende poliitilise sõltumatuse ja suveräänse otsustusõiguse. Ka ei ole hagejad tõendanud, et esineb põhjuslik seos otsuse 2012/153, mis tehti alles pärast Kreeka Vabariigi otsust rakendada erasektori osaluse programmi, ja tekitatud kahju vahel. Lõpuks ei ole hagejad esitanud hagiavalduses olulisi asjaolusid, mis põhjendaksid väidetavalt tekitatud kahju suurust, muu hulgas asjaomaste Kreeka võlainstrumentide ostukuupäeva ja ‑hinda, nende esialgset tähtaega, nimetatud väärtpaberite kupongide erisusi, väärtuskärbet, mida igal üksikjuhul uute kupongide eest makstava summa vähendamiseks kohaldati, ning lõpuks „investori hinnangut 15 protsendile EFSF‑i väärtpaberitest, mille tähtaeg oli ühest kuni kahe aastani, ja SKP põhjal indekseeritud tagatistele, mis vahetuse käigus anti”.

52

Hagejad vaidlevad EKP argumentidele vastu ja leiavad, et hagi on vastuvõetav.

53

Seoses EKP peamise argumendiga tuleb osundada, et vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesele lõigule – koostoimes sama põhikirja artikli 53 esimese lõiguga – ja 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punktile c tuleb hagiavalduses märkida hagi ese ning ülevaade fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Õiguskindluse ja hea õigusemõistmise tagamiseks peavad selleks, et hagi oleks vastuvõetav, selle aluseks olevad peamised õiguslikud ja faktilised asjaolud kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt tulenema hagiavalduse tekstist. Täpsemalt peavad neile nõuetele vastamiseks liidu institutsiooni poolt väidetavalt tekitatud kahju hüvitamise nõuet sisaldavas hagiavalduses olema esitatud andmed, mis võimaldavad kindlaks teha hageja poolt asjaomasele institutsioonile etteheidetava käitumise, põhjused, miks ta leiab, et sellise käitumise ja talle väidetavalt tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, ning selle kahju laad ja ulatus (vt kohtuotsus, 2.3.2010, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, T‑16/04, EKL, EU:T:2010:54, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Käesolevas asjas ei saa EKP väita, et hagiavaldus ei vasta neile vorminõuetele, kuna selle tekstis on piisavalt esitatud faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võimaldavad kindlaks teha, millist käitumist talle ette heidetakse, põhjused, miks hagejad leiavad, et sellise käitumise ja neile väidetavalt tekitatud kahju vahel on põhjuslik seos, samuti selle kahju laadi ja ulatuse. Tegelikult vaidlustab EKP oma argumentidega – 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel hagi vastuvõetavuse hindamise varjus – hüvitisnõuete põhjendatuse, eriti mis puudutab põhjusliku seose esinemist ja kahju, mille erinevaid koostisosi on hagiavalduses siiski piisavalt kirjeldatud eraldi pealkirja all „EKP vastutus [ELTL] artiklite 268 ja 340 alusel”.

55

Esiteks osutavad hagejad mitmesugustele ebaseaduslikele tegudele, mida nad omistavad EKP‑le ja mida on kõigepealt kokkuvõtlikult kirjeldatud hagiavalduse punktis 32 ja seejärel üksikasjalikumalt selgitatud esiteks punktides 33–35, mis käsitlevad õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist, teiseks punktides 36 ja 37, mis käsitlevad võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kolmandaks punktides 38 ja 39, mis käsitlevad võimu kuritarvitamist ning proportsionaalsuse, järjepidevuse ja mõistlikkuse põhimõtete riivet, ning neljandaks punktides 40 ja 41, mis käsitlevad ELTL artiklite 123 ja 127 ning põhikirja artikli 21 rikkumist.

56

Teiseks täpsustavad hagejad hagiavalduse punktis 45 ja sellele järgnevates punktides, millise laadi ja ulatusega on väidetav kahju, mis nende sõnul on tekitatud ebaseadusliku tegevusega, ja et nende vahel on põhjuslik seos. Nii on hagiavalduse punktis 48 märgitud, et „kahju, mis on tekitatud võrdse kohtlemise [põhimõtte] rikkumisega EKP poolt, […] riivab ebaproportsionaalselt […] hoiustajate/võlausaldajate sellise piiratud ja selgelt määratletud rühma huve, kellele kuulub kuni 6% Kreeka võlast, samas kui EKP‑le ja [riikide keskpankadele] kuulub sellest 22%”. Hagiavalduse punktides 49–52 leiavad hagejad, et neile kuuluvate Kreeka võlainstrumentide väärtuse langus 75% erasektori osaluse programmi raames on vähemalt osaliselt tingitud sellest, et EKP rikkus nende huve kahjustades võrdse kohtlemise põhimõtet eelkõige sellega, et ta sõlmis 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu – see välistas EKP ja riikide keskpankade osalemise Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimises – ja võttis vastu otsuse 2012/153. Ühtlasi käsitlevad hagejad hagiavalduse punktis 54 ja sellele järgnevates punktides sõnaselgelt tekitatud kahju ja EKP väidetavalt ebaseadusliku tegevuse vahelise põhjusliku seose küsimust, analüüsides faktilisi asjaolusid nii selles olukorras, mis oleks kujunenud, kui seda tegevust ei oleks toimunud, kui ka küsimust, kas Kreeka seadus nr 4050/2012 võis lõhkuda põhjusliku seose, ja sellele vaidlevad hagejad vastu. Seoses sellega on nimelt hagiavalduse punktis 56 täpsustatud, et „ [k]ui EKP ja [riikide keskpangad] ei oleks ühepoolselt, diskrimineerivalt ja ebaseaduslikult otsustanud Kreeka [avaliku sektori] võla restruktureerimisest kõrvale jääda, ei oleks investorite varalisele seisukorrale kahju tekitatud või oleks see igal juhul olnud väiksem ja vähem koormav, kuna kahju jagamine ja Kreeka võlakirjade väärtuse langus oleks koormust paratamatult vähendanud proportsionaalselt EKP ja [riikide keskpankade] portfellides hoitavate nõuetega, mis sellegipoolest eelnevalt [välja vahetati] […]”.

57

Kolmandaks kirjeldavad hagejad hagiavalduse punktis 68 ja sellele järgnevates punktides neile väidetavalt tekitatud kahju ulatust, hinnates konkreetselt kahju suurust. Seda järeldust ei saa kummutada EKP argument, mille kohaselt kahju nõuetekohaseks hindamiseks oleks tulnud esitada täiendavaid andmeid, kuna suuruse selline hindamine – veel vähem selle „nõuetekohasus” kui sisuline küsimus – ei kuulu möödapääsmatute vorminõuete ega kahju hüvitamise hagi vastuvõetavuse nõuete hulka (vt kohtuotsus, 16.9.2013, ATC jt vs. komisjon, T‑333/10, EKL, EU:T:2013:451, punktid 198–201 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Siit järeldub, et hagiavalduses endas esitatud andmed on piisavalt selged ja täpsed, et EKP saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks teha asjas otsuse, mida kinnitab juba kostja vastuse sisugi, eriti mis puudutab kahju hüvitamise hagi põhjendamatuse küsimust. Selle põhjal tuleb järeldada, et hagiavalduses on piisavalt, sidusalt ja arusaadavalt esitatud põhilised fakti‑ ja õigusväited, millele käesolev hagi tugineb, mistõttu 2. mai 1991. aasta kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c nõuded on täidetud.

59

Ka ei ole põhjendatud EKP teise võimalusena esitatud väide, et kahju hüvitamise hagi on poolelioleva menetluse tõttu vastuvõetamatu selles osas, mis tugineb otsuse 2012/153 õigusvastasusele, mille peale mõned hagejatest on esitanud hagi kohtuasjas T‑224/12, või kuna nad esitasid selle hagi ainsa eesmärgiga hiilida kõrvale tühistamishagi vastuvõetavuse tingimustest.

60

Kõigepealt ei ole asjassepuutuv kohtupraktika, mis käsitleb ühenduse rahalise abi andmisest keeldumise vaidlustamist (kohtumäärus, 26.10.1995, Pevasa ja Inpesca vs. komisjon, C‑199/94 P ja C‑200/94 P, EKL, EU:C:1995:360, punkt 27, ja kohtuotsus, 7.2.2001, Inpesca vs. komisjon, T‑186/98, EKL, EU:T:2001:42, punktid 76 ja 77) ja millele tuginedes EKP oma argumenti põhjendab. Erinevalt olukorrast, mille põhjal tekkis see kohtupraktika, ei taotle hagejad käesolevas kohtuasjas kahju hüvitamise hagiga tulemusi, mis sarnaneksid kohtuasjas T‑224/12 esitatud tühistamishagiga taotletavate tulemustega. Selles hagis nõutakse ainult otsuse 2012/153 tühistamist ega taotleta varalisi eesmärke. Peale selle, kuna tühistamishagi oli esitatud ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaja jooksul, siis on nimetatud tähtajast kahju hüvitamise hagiga kõrvalehiilimine selle kohtupraktika tähenduses juba eos välistatud. Nimelt, ainult erandina ja selle tagamiseks, et tähtajast kõrvale ei hiilitaks, on hüvitisnõue kohtupraktikas vastuvõetamatuks tunnistatud, st kui see oli esitatud koos tühistamistaotlusega nii, et hüvitisnõude tegelik eemärk oli sellise lõplikult jõustunud üksikakti tühistamine, mille adressaat oli hageja, ja kui nõude rahuldamise tagajärjeks oleks olnud selle akti õiguslike tagajärgede kõrvaldamine (vt selle kohta kohtuotsused, 17.10.2002, Astipesca vs. komisjon, T‑180/00, EKL, EU:T:2002:249, punkt 139, ja 3.4.2003, Vieira jt vs. komisjon, T‑44/01, T‑119/01 ja T‑126/01, EKL, EU:T:2003:98, punkt 213).

61

Seejärel on oluline rõhutada, et kahju hüvitamise hagi on iseseisev hagi, millel on muude õiguskaitsevahendite hulgas konkreetne ülesanne ja mille kasutamine sõltub hagi spetsiifilisest eesmärgist tulenevatest tingimustest. Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et järgneks sanktsioon õiguslikult siduva akti ebaseaduslikkusele või sellele, et akti pole vastu võetud, siis kahju hüvitamise hagi esemeks on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest õigusvastasest meetmest või käitumisest, mida saab omistada liidu institutsioonile või organile (vt kohtuotsus, 23.3.2004, ombudsman vs. Lamberts, C‑234/02 P, EKL, EU:C:2004:174, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika; kohtuotsused, 27.11.2007, Pitsiorlas vs. nõukogu ja EKP, T‑3/00 ja T‑337/04, EKL, EU:T:2007:357, punkt 283, ja 3.3.2010, Artegodan vs. komisjon, T‑429/05, EKL, EU:T:2010:60, punkt 50). Esiteks ei saa kahju hüvitamise hagi iseseisvust kahtluse alla seada ainuüksi asjaolu tõttu, et hageja otsustab esitada tühistamishagi ja seejärel kahju hüvitamise hagi. Teiseks, kui tühistamishagi on vastuvõetamatu, et too see kaasa hiljem esitatud kahju hüvitamise hagi vastuvõetamatust ainuüksi põhjusel, et hagid põhinevad sarnastel või isegi samadel õigusvastasust käsitlevatel väidetel. Selline tõlgendus läheks nimelt vastuollu iseseisvate õiguskaitsevahendite põhimõttega ja jätaks seega ELTL artikli 268 koostoimes ELTL artikli 340 kolmanda lõiguga ilma selle kasulikust mõjust.

62

Lõpetuseks, kuna EKP ikkagi osutab menetlusest kõrvalehiilimise või õiguskaitsevahendi kuritarvitamise ohule, siis piisab esiteks selle rõhutamisest, et eespool punktis 60 osundatud kohtupraktika on erandlik, mistõttu seda tuleb kohaldada kitsamalt (vt selle kohta kohtuotsus, 23.11.2004, Cantina sociale di Dolianova jt vs. komisjon, T‑166/98, EKL, EU:T:2004:337, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti selles küsimuses muutmata kohtuotsusega 17.7.2008, komisjonvs. Cantina sociale di Dolianova jt, C‑51/05 P, EKL, EU:C:2008:409, punkt 63; vt selle kohta samuti kohtuotsus, 19.4.2007, Holcim (Saksamaa) vs. komisjon, C‑282/05 P, EKL, EU:C:2007:226, punkt 32), ja teiseks selle tuvastamisest, et käesolevas kohtuasjas ei taotle hagejad kahju hüvitamise hagiga vaidlusaluste õigusaktide tühistamist, vaid hüvitist kahju eest, mis nende vastuvõtmise või rakendamisega väidetavalt on tekitatud.

63

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb EKP esitatud vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

64

Osundagem, et ELTL artikli 340 kolmanda lõigu kohaselt on EKP kohustatud heastama kõik EKP ja tema teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.

65

Väljakujunenud kohtupraktikast, mis on mutatis mutandis kohaldatav ka EKP lepinguvälisele vastutusele ELTL artikli 340 kolmanda lõigu tähenduses, ilmneb, et liidu lepinguväline vastutus ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu institutsioonide või organite õigusvastase tegevuse tõttu tekib eeldusel, et on täidetud kõik järgmised kumulatiivsed tingimused: liidu institutsioonile või organile etteheidetav tegevus on õigusvastane, kahju on tegelik ja esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (vt kohtuotsused, 9.11.2006, Agraz jt vs. komisjon, C‑243/05 P, EKL, EU:C:2006:708, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2010:54, punkt 139 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Kuna need tingimused on kumulatiivsed, tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud (vt kohtuotsus, Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2010:54, punkt 140 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Mis puudutab esimest tingimust, st asjaomasele institutsioonile või organile etteheidetavat õigusvastast tegevust, siis on kohtupraktika kohaselt nõutav, et oleks tõendatud isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine (kohtuotsus, 4.7.2000, Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, C‑352/98 P, EKL, EU:C:2000:361, punkt 42). Otsustav kriteerium, mis lubab pidada rikkumist piisavalt selgeks, on see, et asjaomane liidu institutsioon või organ on ilmselgelt ja oluliselt eiranud oma kaalutlusõiguse piire. Ainult siis, kui institutsiooni või organi kaalutlusruum on väga väike või lausa olematu, võib lihtsalt liidu õiguse rikkumist pidada piisavalt selgeks (kohtuotsused, 10.12.2002, komisjon vs. Camar ja Tico, C‑312/00 P, EKL, EU:C:2002:736, punkt 54; Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2010:54, punkt 141, ning ATC jt vs. komisjon, punkt 57 eespool, EU:T:2013:451, punkt 62).

68

Selles osas tuleb täpsustada, et EKP tegevus, mis on vaidlustatud, toimus nende ülesannete raames, mis on talle antud liidu rahapoliitika määratlemiseks ja rakendamiseks ELTL artiklite 127 ja 282 ning põhikirja artikli 18 alusel, eelkõige ülesandega sekkuda kapitaliturgude toimimisse ja hallata krediiditehinguid. Need õigusnormid annavad EKP‑le ulatusliku kaalutlusõiguse, mille kasutamine eeldab keerukate majanduslike ja sotsiaalsete hinnangute andmist kiirelt arenevates olukordades eurosüsteemi või isegi liidu kui terviku kontekstis. Niisiis peab kõnealuste õigusnormide võimalik piisavalt selge rikkumine tuginema niisuguse laiaulatusliku kaalutlusõiguse piiride ilmselgele ja olulisele ületamisele, mis on EKP‑l rahapoliitika alase pädevuse teostamisel. See on nii seda enam, et selle kaalutlusõiguse teostamine tähendab, et esiteks peab EKP ette nägema ja hindama selliseid keerukaid ja ebakindlaid majanduslikke arengusuundi nagu kapitaliturgude, rahapakkumise ja inflatsioonimäärade muutumine, mis mõjutab eurosüsteemi ning makse‑ ja krediidisüsteemide laitmatut toimimist, ning teiseks tegema poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikuid, mis nõuavad ELTL artikli 127 lõikes 1 nimetatud selliste erinevate eesmärkide kaalumist ja hindamist, mille hulka kuulub ka peamine eesmärk – säilitada hindade stabiilsus (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Cruz Villalón, kohtuasi Gauweiler jt, C‑62/14, EKL, EU:C:2015:7, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ja analoogia alusel ka kohtuotsused Arcelor vs. parlament ja nõukogu, punkt 53 eespool, EU:T:2010:54, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16.12.2011, Enviro Tech Europe ja Enviro Tech International vs. komisjon, T‑291/04, EKL, EU:T:2011:760, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Lõpuks on kohus, käsitledes institutsioonide õigusloometegevust, mille hulka kuulub ka EKP poolt selliste üldkohaldatavate aktide vastuvõtmine nagu otsus 2012/153, selgitanud, et õigusloometegevusega kaasneva liidu vastutuse kitsendav tõlgendamine on seletatav kaalutlusega, et esiteks ei tohi seadusandliku funktsiooni teostamist isegi seal, kus on õigusaktide seaduslikkuse kohtulik järelevalve, takistada kahju hüvitamise nõuete oht iga kord, kui liidu üldise huvi tõttu tuleb võtta normatiivseid meetmeid, mis võivad kahjustada eraõiguslike isikute huve, ning et teiseks saab seadusandlikus kontekstis, mida iseloomustab liidu poliitika elluviimiseks hädavajalik laiaulatuslik kaalutlusõigus, kohaldada liidu vastutust vaid juhul, kui asjassepuutuv institutsioon on ilmselgelt ja jämedalt eiranud oma volituste piire (vt selle kohta kohtuotsus, 9.9.2008, FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EKL, EU:C:2008:476, punkt 174).

70

Hagejate poolt õigusvastasuse kohta esitatud väidete põhjendatust tuleb hinnata nimetatud kriteeriumidest lähtuvalt.

71

Hagejate sõnul on EKP toime pannud mitu rikkumist, mis võivad kaasa tuua liidu vastutuse, nimelt esiteks sõlmis ta Kreeka Vabariigiga 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu, mille kohta hagejad on esitanud taotluse, et Üldkohus kohustaks EKP‑d seda kohtule esitama, teiseks keeldus EKP osalemast Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimises, milleks Kreeka Vabariik oli sunnitud uue finantsabi saamiseks, ja kolmandaks võttis EKP vastu otsuse 2012/153, mis seadis Kreeka võlainstrumentide tagatiskõlblikkuse tingimuseks tagasiostu skeemi, mis on ainult riikide keskpankade huvides, samas kui need väärtpaberid ei vastanud krediidikvaliteedi tingimustele.

72

EKP leiab, et ta ei ole rikkunud õigusnormi, mille eesmärk oleks anda õigusi isikutele. Õigusnormid, mida väidetavalt on rikutud, puudutavad Kreeka Vabariigi võlgnikuseisundit ning EKP piirdus oma seisukohtade avaldamisega küsimuses, kas erasektori osaluse programm on otstarbekas või mitte, ja tal oli üksnes nõuandja roll „troika” juures. EKP täpsustab, et ta ei ole olnud üheski õigus‑ või finantssuhtes hagejatega. Ta ei ole ei võlgnik ega hagejatele kuuluvate võlainstrumentide emitent, ta on ka ise Kreeka Vabariigi võlausaldaja. Pealegi ei ole ta tegutsenud „otseselt hagejate vastu”, vaid on täitnud kohustusi, mis on talle pandud EL toimimise lepinguga, eelkõige selle artikliga 127 Kreeka avaliku sektori võlakriisi haldamisel. Seega õigusnormid, millele hagejad tuginevad, ei ole kohaldatavad rolli suhtes, mis EKP‑l oli erasektori osaluse programmi raames, ega andnud neile õigusi, mis neid kaitsevad.

73

Esimese väite raames leiavad hagejad, et eespool punktis 71 nimetatud tegevusega on rikutud Kreeka võlakirjade omanike õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna tegevus on vastuolus sellega, mida kinnitasid EKP järjestikused presidendid J.‑C. Trichet ja M. Draghi ning juhatuse liikmed. Nende avalduste kohaselt ei olnud esiteks EKP‑le kuuluvad Kreeka võlainstrumendid „vabatahtliku” vahetuse esemeks ja teiseks ei olnud mingit ohtu, et Kreeka Vabariik jätab maksed tasumata, kolmandaks ei olnud Kreeka avaliku sektori võla sunniviisiline restruktureerimine võimalik, neljandaks oli erasektori võlausaldajate osalemine sellises restruktureerimises mõeldav üksnes vabatahtlikkuse alusel, viiendaks oli nende väärtpaberite nominaalväärtuse vähendamine võimatu ja kuuendaks, kui selline olukord pidanuks siiski tekkima, ei oleks Kreeka võlainstrumente iial tagatisena tunnustatud. Hagejate sõnul tekitasid need täpsed, tingimusteta ja järjepidevad kinnitused, mis on pärit volitatud ja usaldusväärsetest allikatest, põhjendatud ootuse õigussubjektidel, keda vapustas EKP edaspidine õigusvastane tegevus, sealhulgas 15. veebruari 2012. aasta vahetusleping. Repliigis täpsustavad hagejad, et see, et EKP sõlmis salajase ja diskrimineeriva vahetuslepingu olukorras, kus tal asjaolu tõttu, et ta oli ka ise Kreeka Vabariigi võlausaldaja, oli huvide konflikt, selleks et pääseda Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisest ja kindlustada endale eelisõigusega võlausaldaja staatus, on vastuolus ELL artikliga 5 ja õiguskindluse põhimõttega. Restruktureerimise käigus ei piirdunud EKP roll puhtalt nõuandva tegevusega, kuna ta osales selles „troika” liikmena ja täitis võtmerolli oma otsustuspädevuse ja allkirjaõigusega.

74

EKP väidab vastu peamiselt seda, et vastupidi, pressiteated ja tema teenistujate avalikud seisukohavõtud tegid selgeks ja hoiatasid esiteks, et erasektori osaluse programm ei kuulu EKP pädevusse ja et seda puudutavad otsused on tehtud suveräänsete valitsuste poolt, ning teiseks, et riigivõlakriis Euroopas kujutab endast märkimisväärset võimalikku ohtu seoses investeerimisega Kreeka võlainstrumentidesse. EKP 6. juuni 2011. aasta väljaandes käsitletakse sõnaselgelt küsimust, millised tagajärjed on erasektori osaluse programmil, ja hoiatatakse probleemide eest, mis võivad tuleneda selle instrumendi „ettevaatamatust ja automaatsest” rakendamisest. Asjassepuutuvad dokumendid näitavad seega, et EKP‑l ei olnud määravat või otsustavat rolli erasektori osaluse programmi vastuvõtmisel ja et ühtki neist seisukohtadest, mille ta on oma volituste piires avaldanud, ei saanud hagejad mõista kui tagatist, et erasektori osaluse programmi vastu ei võeta. Iga ettevaatlik ja mõistlik lugeja oleks pidanud nende dokumentide põhjal mõistma, et erasektori osaluse programm oli üks valikuvõimalustest ning et õiguslikku ja poliitilist vastutust selle vastuvõtmise eest kannab eranditult vaid Kreeka Vabariik. Kuna puudusid sellised avaldused, mis erasektori osaluse programmi rakendamise võimaluse ühemõtteliselt välistavad, ei esinenud ühtki EKP‑lt pärinevat täpset, tingimusteta ja järjepidevat kinnitust.

75

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele laieneb kõikidele isikutele, kellel liidu institutsioon on tekitanud põhjendatud ootusi. Õigus sellele põhimõttele tugineda eeldab aga seda, et täidetud on kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peavad liidu ametiasutused olema andnud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi. Teiseks peavad need kinnitused olema sellised, et isikul, kellele need on antud, tekib õiguspärane ootus. Kolmandaks peavad antud kinnitused olema kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega (vt selle kohta kohtuotsused, 17.3.2011, AJD Tuna, C‑221/09, EKL, EU:C:2011:153, punktid 71 ja 72; 14.3.2013, Agrargenossenschaft Neuzelle, C‑545/11, EKL, EU:C:2013:169, punktid 23–25 ja seal viidatud kohtupraktika; 18.6.2010, Luksemburg vs. komisjon, T‑549/08, EKL, EU:T:2010:244, punkt 71, ja 27.9.2012, Applied Microengineering vs. komisjon, T‑387/09, EKL, EU:T:2012:501, punktid 57 ja 58 ning seal viidatud kohtupraktika).

76

Lisaks olgu meenutatud, et kuigi iga ettevõtja, kellele institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse aluspõhimõte, ei saa ta siiski juhul, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks tema huve mõjutada võiva liidu õigusnormi vastuvõtmist võinud ette näha, sellele põhimõttele enam tugineda, kui kõnealune meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust, et kehtiv olukord jääb püsima, kuna liidu institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades olukorda muuta, eriti veel rahapoliitika valdkonnas, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsused, 10.9.2009, Plantanol, C‑201/08, EKL, EU:C:2009:539, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika; AJD Tuna, punkt 75 eespool, EU:C:2011:153, punkt 73; Agrargenossenschaft Neuzelle, punkt 75 eespool, EU:C:2013:169, punkt 26, ja 19.10.2005, Cofradía de pescadores „San Pedro de Bermeo” jt vs. nõukogu, T‑415/03, EKL, EU:T:2005:365, punkt 78).

77

Seega tuleb hinnata, kas pressiteated ja EKP esindajate avalikud seisukohavõtud kujutavad endast täpseid, tingimusteta ja järjepidevaid kinnitusi, mis on pärit volitatud ja usaldusväärsetest allikatest ning mis oleksid võinud tekitada hagejatel õiguspäraseid ootusi, et neile kuuluvate Kreeka võlainstrumentide väärtusele kohustuslikku väärtuskärbet ei kohaldata.

78

Selles osas olgu täpsustatud, et need pressiteated ja avalikud seisukohavõtud, mille hagejad on esitanud, on oma eesmärkidelt ja sisult mitmekesised. Esiteks on tegemist avaldustega, mis on tehtud 2011. aasta aprillist juunini EKP tolleaegse presidendi J.‑C. Trichet’ ja tema järel ametisse määratud M. Draghi poolt, kes väljendasid muu hulgas EKP korduvalt avaldatud vastuseisu Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisele ja Kreeka Vabariigi valikulisele kohustuste täitmata jätmisele. Teiseks tuginevad hagejad EKP juhatuse liikme L. Bini Smaghi avalikule seisukohavõtule 16. juunil 2011 ja kõnele, mille ta pidas 15. septembril 2010„liidu majanduse juhtimise ja stabiilsuse parandamise kohta eelkõige euroalal”.

79

Mis puutub M. Draghi ja J.‑C. Trichet’ avaldustesse, siis tuleb tõdeda, et kui arvestada esiteks nende üldist laadi ja teiseks EKP pädevuse puudumist – mida neis avaldustes on nõuetekohaselt rõhutatud – teha otsust makseid valikuliselt tasumata jätva liikmesriigi valitsemissektori võla võimaliku restruktureerimise kohta ning kolmandaks tol ajal finantsturgudel valitsenud ebakindlust, eriti Kreeka Vabariigi finantsseisundi edasist arengut, siis ei saanud neid avaldusi pidada täpseteks, tingimusteta ja järjepidevateks kinnitusteks, mis on pärit volitatud ja usaldusväärsetest allikatest, eriti veel küsimuses, ega see liikmesriik ei võta vastu restruktureerimisotsust. Nimelt, kuigi EKP oli kaasatud järelevalve teostamisse Kreeka Vabariigi finantsseisundi üle „troika” raames, kuhu kuulusid EKP, IMF ja komisjon, ei olnud ta pädev otsustama sellise meetme üle, mis on peamiselt, kui mitte eranditult hõlmatud asjaomase liikmesriigi suveräänse võimu ja eelarvepädeva asutuse, eelkõige seadusandliku võimu pädevusega ja teatud määral liikmesriikide poolt majanduspoliitika koordineerimisega ELTL artikli 120 ja sellele järgnevate artiklite tähenduses. Neil asjaoludel tuleb J.‑C. Trichet’ ja M. Draghi vastuseisu restruktureerimisele, mida nad finantsturu osaliste seas kasvava ebakindluse õhkkonnas korduvalt avaldasid, tõlgendada nii, et see oli puhtalt poliitilis-majandusliku tähendusega. Eelkõige oli avaldajatel nii toimides eesmärk hoiatada turuosalisi esiteks omaaegse majandusolukorra edasise halvenemise või isegi Kreeka Vabariigi võimaliku maksejõuetuse eest, kelle väärtpabereid EKP ja riikide keskpangad võimaliku kohustuste täitmata jätmise tõttu ei saanud enam eurosüsteemi krediiditehingute tagatistena tunnustada (vt otsus 2012/133, mis hiljem vastu võeti), ning teiseks ohtude eest, mida selline tendents võis kaasa tuua eurosüsteemi finantssüsteemi stabiilsuse ja toimimise jaoks tervikuna. Tuleb lisada, et EKP järjestikuste presidentide sellise vastuseisuga kaasnes täpsustus, mille kohaselt juhul, kui kohustuste täitmata jätmine peaks ikkagi esinema ja asjaomased liikmesriigid otsustavad valitsemissektori võla restruktureerida, siis nõuaks EKP, et restruktureerimine põhineks piisavatel tagatistel, et kaitsta selle terviklikkust ning säilitada finantsturgude stabiilsus ja usaldus. Sellest ilmneb, et nii toimides ei toitnud EKP ka õiguspärast ootust, et ta jääb oma vastuseisu juurde juhul, kui liikmesriigid, keda restruktureerimine puudutab, teevad vastupidise otsuse, või et tal võiks olla – tegelikult olematu – õigus- ja teovõime sellist sammu ära hoida.

80

Seoses L. Bini Smaghi avaldustega on oluline rõhutada, et tema piirdus avalikult selle märkimisega, et esiteks ei saa EKP osaleda „Kreeka võla tähtaegade pikendamises”, kuna see oleks vastuolus panga suhtes kehtivate õigusaktidega, ja teiseks saaks liikmesriigi valitsemissektori võla võimalik restruktureerimine, kui see peaks vajalikuks osutuma, toimuda ainult võlausaldajate ja võlgnike vastastikusel kokkuleppel. Selles kontekstis mainis ta sõnaselgelt euroala liikmesriikide võimalust kiita heaks ühise tegutsemise tingimused, mis hõlbustaks võlausaldajate ja võlgnike kokkuleppe saavutamist koormuse õiglase jaotamise kohta. Erinevalt sellest, mida väidavad hagejad, ei välista need kinnitused võimalikku Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimise otsust või kohustuste täitmata jätmist Kreeka Vabariigi poolt, need üksnes kirjeldavad EKP piiratud kaalutlusruumi selles olukorras ja tingimusi, mille alusel restruktureerimist saab või tuleb rakendada. Ka ei saa sellest tuletada mingit täpset ja tingimusteta kinnitust, et EKP avaldab lõpuni vastuseisu restruktureerimisele, kui liikmesriigid või pädevad organid peaksid vastava otsuse tegema, või et juhul, kui see meede võetakse, ei osale ta selle rakendamises mis tahes vormis.

81

Seega, antud juhul EKP esindajate avalikud seisukohavõtud, millele hagejad tuginevad, ei ole täpsed, tingimusteta ja järjepidevad kinnitused, mis välistavad Kreeka avaliku sektori võla võimaliku restruktureerimise, ja need ei ole pärit volitatud ja usaldusväärsetest allikatest kohtupraktika tähenduses, mistõttu väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, tuleb tagasi lükata.

82

Kõrvalmärkusena olgu siiski täpsustatud, nagu väidab EKP, et kui investor ostab riigivõlakirju, siis teeb ta juba määratluse kohaselt tehingu, millega kaasneb teatav finantsrisk, kuna see allub kapitaliturgude arenguga seotud riskidele, ning et mõned hagejad ostsid Kreeka võlainstrumente isegi ajal, mil Kreeka Vabariigi finantskriis oli haripunktis. Ent arvestades Kreeka Vabariigi majandusolukorda ja tema suhtes tol ajal valitsenud ebakindlust, ei saa asjaomased investorid väita, et nad tegutsesid eespool punktis 76 viidatud kohtupraktika tähenduses ettevaatlike ja mõistlike ettevõtjatena, kes saavad tugineda õiguspärasele ootusele. Vastupidi, arvestades avalikke seisukohavõtte, millele tuginedes hagejad oma väiteid põhjendavad (vt eespool punkt 78), need investorid pidid tundma äärmiselt ebastabiilset majandusolukorda, mis põhjustas nende ostetud Kreeka võlainstrumentide väärtuse kõikumise, ja märkimisväärset Kreeka Vabariigi kohustuste – kas või valikulise – täitmata jätmise ohtu. Lisaks, nagu EKP põhjendatult märgib, ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja, kes oli nende avalike seisukohavõttudega tutvunud, ei oleks saanud välistada Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimise ohtu, arvestades lahkarvamusi, mis euroala liikmesriikide ning selliste asjas osalevate organite nagu komisjoni, IMF‑i ja EKP vahel selles küsimuses valitsesid.

83

Lõpetuseks, kuna hagejad osutavad selles kontekstis ka õiguskindluse põhimõtte rikkumisele, on piisav märkida, et nad ei ole esitanud ühtki täiendavat ja konkreetset argumenti, millest nähtuks, et EKP tegevus, mis eelnes Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisele, oleks kaasa aidanud sellise regulatsiooni kehtestamisele, mis ei ole piisavalt selge ja täpne ning mille tagajärgi ei ole võimalik ette näha (vt selle kohta kohtuotsus, 7.6.2005, VEMW jt, C‑17/03, EKL, EU:C:2005:362, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika), ja mis ei võimalda õigussubjektidel piisavalt mõista oma sellest normist tulenevate kohustuste ulatust (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus, 29.4.2004, Sudholz, C‑17/01, EKL, EU:C:2004:242, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei saa nõustuda ka väitega, et on rikutud õiguskindluse põhimõtet.

84

Hagejad ei ole seega tõendanud, et EKP oleks rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, ega ka mitte selles kontekstis õiguskindluse põhimõtte rikkumist, millega võiks kaasneda tema lepinguväline vastutus.

85

Teise väite raames osutavad hagejad erasektori võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 20 ja 21 tähenduses, kuna EKP ja riikide keskpangad kindlustasid 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu rakendamise teel selle, et nende vastavates portfellides hoitavad Kreeka võlainstrumendid jäävad kõrvale ühise tegutsemise tingimusi kohaldades toimuvast Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisest ega allu väärtuse vähendamise survele. Eespool punktis 71 osutatud tegevusega, arvestamata erasektori võlausaldajate ja hoiustajate, kaasa arvatud hagejate varalist seisukorda, rikkus EKP seda põhimõtet. Kõigi võlausaldajate ja hoiustajate võrdse kohtlemise põhimõte on ette nähtud ka rahvusvahelisel tasandil tavaõiguse põhimõttena ja seda tuleb pidada liidu õiguse üldpõhimõtteks või üldise diskrimineerimiskeelu põhimõtte otseseks ja konkreetseks väljenduseks ELTL artikli 10 ning põhiõiguste harta artiklite 20 ja 21 tähenduses. Niinimetatud par conditio creditorum või pari passu klausel, mis nõuab maksete tasumisel võlausaldajate võrdset kohtlemist olenemata nende staatusest, on seega kohaldatav ka EKP suhtes. Rahapoliitiliste otsetehingute programmi käivitamist käsitlevas 6. septembri 2012. aasta pressiteates aktsepteeris EKP „euroala riikide väljastatud ja eurosüsteemi poolt rahapoliitiliste otsetehingutega ostetud võlakirjade puhul vastavalt nende tingimustele samasugust (pari passu) kohtlemist nagu eraõiguslike või muude võlausaldajate puhul”. Seega, kui EKP ostis Kreeka võlainstrumente otsusega 2010/281 kehtestatud tagasiostu skeemi raames, ei saanud talle osaks mingit erikohtlemist ja ta oleks pidanud kandma krediidiriski võrdselt kõigi teiste erasektori või institutsionaalsete investoritega. Hagejad on Kreeka võlainstrumentide hoidjate staatuses – sarnaselt EKP ja riikide keskpankadega – Kreeka Vabariigi eraõiguslikud võlausaldajad ja neile tekitatud kahju võib põhjustada samasuguseid süsteemseid tagajärgi Euroopa majandusele. Kuna EKP ja riikide keskpankade portfellides hoitavad võlainstrumendid vahetati uute väärtpaberite vastu välja varem, jäid need kõrvale Kreeka riigi„[makse]kohustuste juhitud ja varjatud täitmata jätmisest” ning selle tagajärjel liigitati madalamasse kategooriasse muud võlainstrumendid, mida sel korral vahetada ei saanud ja mis pidid leppima nimetatud riigi „järelejäänud maksevõimelisusega”. EKP ja riikide keskpangad reserveerisid endile seega erasektori huve kahjustades „eelisõigusega” võlausaldaja staatuse, tuues ettekäändeks oma rahapoliitikaga seotud ülesanded. Peale selle kehtestas EKP otsusega 2012/153 õigusvastaselt Kreeka võlainstrumentide kõlblikkuse tingimuse, mille kohaselt rakendatakse liikmesriikide keskpankade huvides selliste väärtpaberite tagasiostu skeemi, mille reitingukategooria on eurosüsteemi krediiditehingutes madal. Hagejad vaidlustavad väite, et see ebavõrdne kohtlemine on avalikes huvides või aluslepingute sätetega objektiivselt põhjendatud, kuna ELTL artikli 127 lõige 1, ELL artikli 3 lõiked 3 ja 4 ning ELL artikkel 13 sedalaadi erandit ette ei näe. Igal juhul ei ole EKP tõendanud, mille poolest 15. veebruari 2012. aasta vahetusleping ja ainult riikide keskpankadele mõeldud tagasiostu skeem kuuluvad tema kaalutlusõiguse alla rahapoliitika valdkonnas, aitavad kaasa euroala hindade stabiilsusele ning on proportsionaalsed ja vajalikud.

86

EKP eitab seda, et võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte on kohaldatav eraõiguslike lepingutingimuste raames, sest võlainstrumendi emitendil on õigus lisada see väärtpaberitega seotud dokumentatsiooni, kuid ta ei ole kohustatud seda tegema. Tegemist ei ole üldkehtiva reegli, rahvusvahelise avaliku õiguse normi ega liikmesriikide ühise põhiseadusliku tavaga, veel vähem liidu õiguse üldpõhimõttega, kuna selle kohaldamine sõltub emitendi valikust. Isegi kui eeldada, et väidetav kohustus nimetatud põhimõtet järgida on liidu õigusest kõrgemal seisev reegel, tekitaks see õiguslikke kohustusi ainult võlainstrumendi emitendile, st antud juhul Kreeka riigile, mitte tema võlausaldajatele. EKP vaidleb vastu ka sellele, et ta on Kreeka Vabariigi võlausaldaja, kes sarnaneb hagejatega, kuna need investorid otsivad kõrget tootlust ja on teinud investeeringu puhtalt erahuvides. EKP seevastu ostis Kreeka võlainstrumendid võlakirjade järelturult üksnes sellise avalik-õigusliku volituse teostamise raames, mis on talle antud ELTL artikli 127 lõikega 1 koostoimes ELL artikli 3 lõigete 3 ja 4 ning artikli 13 lõikega 1, seda taaskinnitavad Eurorühma 21. veebruari 2012. aasta avaldus ja Kreeka seaduse nr 4050/2012 seletuskiri. Seega, otsusega 2010/281 – peamise eesmärgiga säilitada hindade stabiilsust vastavalt ELTL artikli 127 lõikele 1 – käivitas EKP ajutise väärtpaberituruprogrammi, mille raames EKP ja riikide keskpangad ostsid muu hulgas Kreeka Vabariigi emiteeritud väärtpabereid. Ostu eesmärk oli säilitada „rahapoliitika kohast edastamismehhanismi, mis on eluliselt tähtis hinnastabiilsuse tagamiseks ja hõlbustamaks „keskmise pikkusega perspektiivis hinnastabiilsusele orienteeritud rahapoliitika tõhusat läbiviimist”, tagades […] euroala era- ja avalik-õiguslike võlainstrumentide turu likviidsuse […]”, st esinevad põhjused, mis kardinaalselt erinevad teiste erasektori võlausaldajate investeerimisotsuste põhjustest. Lisaks, kui erasektori osaluse programm ei oleks olnud eurosüsteemi keskpankade, sealhulgas Kreeka keskpanga hoitavate Kreeka võlainstrumentide puhul välistatud, oleks see kahjustanud eurosüsteemi finantsilist ja funktsionaalset sõltumatust ELTL artikli 130 tähenduses, riivates tema suutlikkust refinantseerida krediidiasutusi ja sekkuda kapitaliturgude toimimisse kooskõlas põhikirja artikli 18 lõikega 1. Kuna asjassepuutuvad olukorrad ei ole sarnased, siis ei ole põhjendatud hagejate väide, et tegemist on ebavõrdse kohtlemisega.

87

Üldkohus leiab esiteks, et tuleb kontrollida, kas EKP‑le süüks pandav tegevus kujutab endast põhiõiguste harta artiklites 20 ja 21 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist (kohtuotsus, 18.7.2013, Sky Italia, C‑234/12, EKL, EU:C:2013:496, punkt 15), kuna EKP kui liidu institutsioon on kohustatud järgima liidu õiguse kõrgemalseisvat normi, mis kaitseb isikute huve. Võrdse kohtlemise üldpõhimõtte kohaselt on nimelt nõutav, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. Seda, kas eri olukorrad on sarnased, hinnatakse kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Asjaolud tuleb kindlaks teha ja neile tuleb anda hinnang, arvestades eeskätt selle liidu õigusakti eset ja eesmärki, mis vaidlusaluse vahetegemise sätestab. Ühtlasi tuleb arvestada selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu vastav akt kuulub (vt kohtuotsused, 16.12.2008, Arcelor Atlantique ja Lorraine jt, C‑127/07, EKL, EU:C:2008:728, punktid 23, 25 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 12.5.2011, Luksemburg vs. parlament ja nõukogu, C‑176/09, EKL, EU:C:2011:290, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

88

Kuid käesolevas kohtuasjas lähtuvad hagejad ekslikust eeldusest, väites, et ühelt poolt kõik isikud, kes ostsid Kreeka võlainstrumente „erasektorisse” kuuluvate Kreeka Vabariigi hoiustajate ja võlausaldajatena, ning teiselt poolt EKP ja eurosüsteemi riikide keskpangad on asjassepuutuvate normide aluseks olevate nende põhimõtete ja eesmärkide seisukohalt, millele süüdistused on rajatud, sarnases või isegi samasuguses olukorras, et kohaldada võrdse kohtlemise üldpõhimõtet. Nende argumentidega on konkreetselt eiratud seda, et kui EKP ja riikide keskpangad ostsid Kreeka võlainstrumente eeskätt otsuse 2010/281 alusel, siis täitsid nad oma põhiülesandeid ELTL artikli 127 lõigete 1 ja 2 ning eriti põhikirja artikli 18 lõike 1 esimese taande alusel, eesmärgiga säilitada hindade stabiilsus ja rahapoliitika edukas juhtimine, pealegi tegid nad seda nimetatud otsuse sätetega määratud piirides (vt nimetatud otsuse põhjendus 5).

89

Esiteks oli otsuses 2010/281, millega kehtestati riigivõlakirjade ostukava, mis hõlmas ka Kreeka võlainstrumente, sõnaselgelt märgitud, et see põhineb ELTL artikli 127 lõike 2 esimesel taandel ja eriti põhikirja artikli 18 lõikel 1 ning on vastu võetud finantskriisi oludes, millega Kreeka riik kokku puutub, „arvestades finantsturgudel hetkel valitsevat erakorralist olukorda, mis väljendub tõsistes pingetes teatud turusegmentides, mis häirivad rahapoliitika edastamismehhanismi ja seeläbi ka keskmise pikkusega perspektiivis hinnastabiilsusele orienteeritud rahapoliitika tõhusat läbiviimist”. Otsuse kohaselt on programm „eurosüsteemi ühtse rahapoliitika osa” ja selle eesmärk on „käsitleda väärtpaberituru toimimishäireid ja taastada kohane rahapoliitika edastamismehhanism” (nimetatud otsuse põhjendused 2–4).Neid põhjendusi kui selliseid ei ole hagejad vaidlustanud, põhjendades, et asjassepuutuvad olukorrad on sarnased, piirduvad nad üheainsa asjaoluga, mille kohaselt nii erasektori investorid kui ka eurosüsteemi keskpangad, kes on ostnud Kreeka võlainstrumente, on Kreeka riigi võlausaldajad, kellel on võrdsed õigused.

90

Selles osas tuleb meenutada, et põhikirja artikli 18 lõike 1 alusel „[võivad EKP ja riikide keskpangad] EKPS eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks tegutseda rahaturgudel, müües ja ostes otse (spot‑ ja forward-tehingud) […] nõudeid ja likviidseid väärtpabereid kas eurodes või teistes vääringutes”. Sellest järeldub, et riigivõlakirjade tagasiostu skeem ja seega selliste väärtpaberite ostmine eurosüsteemi keskpankade poolt kuulub EKPS põhiülesannete hulka ELTL artikli 127 lõigete 1 ja 2 tähenduses koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 1 ning et need meetmed põhinevad konkreetselt põhikirja artikli 18 lõike 1 esimeses taandes sätestatud volitusel. Viimasena nimetatud sättest tuleneb veel, et ainus eesmärk, mille nimel nimetatud keskpangad järelturul riigivõlakirju ostavad, on EKPS eesmärkide saavutamine ja ülesannete täitmine, mis välistab kõik sellest eesmärgist kõrvalekalduvad põhjused, nimelt kavatsuse saavutada investeeringute või isegi spekulatiivsete tehingutega kõrge tootlus.

91

Seega tuleb tõdeda, et hagejad, kes investorite või hoiustajatena tegutsesid iseenda arvel ja üksnes erahuvides, et saavutada oma investeeringute maksimaalne tootlus, on teistsuguses olukorras võrreldes eurosüsteemi keskpankadega. Kuigi keskpangad omandasid riigivõlakirju ostes kehtiva eraõiguse alusel emitendist ja võlgnikust riigi võlausaldaja staatuse sarnaselt erasektori investoritega, ei ole nende pidamine nende investoritega sarnases või isegi samasuguses olukorras olevaiks selle ainsa ühise tunnuse tõttu veel põhjendatud. Nimelt ei võta selline ainult eraõiguse vaatevinklist lähtuv lähenemisviis arvesse õiguslikku raamistikku, milles keskpangad väärtpaberite ostutehingu sooritasid, ega avaliku huvi eesmärke, mida nad pidid selles kontekstis teenima kohaldatava esmase õiguse normide alusel, mille põhimõtteid ja eesmärke tuleb arvesse võtta hindamisel, kas asjaomased olukorrad on võrdse kohtlemise üldpõhimõtte seisukohalt sarnased (vt eespool punktis 87 osundatud kohtupraktika).

92

Seega tuleb järeldada, et hagejad erasektori investoritena, kes ostsid Kreeka võlainstrumente ainuüksi oma varalistes erahuvides, milline ka ei oleks nende investeerimisotsuse konkreetne põhjus, on teistsuguses olukorras võrreldes eurosüsteemi keskpankadega, kes juhindusid oma investeerimisotsuses eranditult vaid sellistest avaliku huvi eesmärkidest, nagu on sätestatud ELTL artikli 127 lõigetes 1 ja 2 koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 1 ning põhikirja artikli 18 lõike 1 esimeses taandes. Kuna asjaomased olukorrad ei ole seega sarnased, siis ei saa 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu rakendamine rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet.

93

Teiseks ei ole põhjendatud, kui hagejad sisuliselt väidavad, et erasektori investorid ja eurosüsteemi keskpangad on sarnases olukorras mõju suhtes, mida nende nõuete väärtuse vähendamise tagajärjed avaldavad Euroopa majandusele. Hagejate sõnul võib Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimise raames ainuüksi erasektori investoritele pandud koormus „põhjustada samasuguseid süsteemseid tagajärgi Euroopa majandusele” nagu eurosüsteemi keskpankade osalemine selles restruktureerimises võrdsetel alustel, millest nad 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu sõlmimise ja rakendamisega hoidusid. Isegi kui eeldada, et selle argumendiga soovivad hagejad väita, et erasektori osaluse programm ja ühise tegutsemise tingimuste alusel toimuv menetlus võisid rängalt kahjustada erasektori ja institutsionaalsete investorite usaldust Kreeka võlainstrumentide sisemise väärtuse ja seega Kreeka riigi kui võlgniku usaldusväärsuse vastu – kartus, mis tingis EKP esialgse vastuseisu Kreeka Vabariigi kohustuste valikulisele täitmata jätmisele ja tema avaliku sektori võla osalisele restruktureerimisele (vt eespool punktid 78–80) –, ei ole nad täpsustanud ega tõendanud, et need tagajärjed oleksid sarnased tagajärgedega, mida peaksid kandma eurosüsteemi keskpangad, ja et need võiksid nimetatud süsteemi toimimist samamoodi häirida. Vastupidi, arvestades keskpankade soetatud ja nende hoitavate Kreeka võlainstrumentide koguväärtust, mida rõhutasid hagejad ise, oleks nende pankade võimalik osalemine euroala liikmesriigi valitsemissektori võla restruktureerimises, vaatamata sellele, kas see on ELTL artiklist 123 lähtuvalt õiguspärane või mitte (vt punkt 114 allpool), võinud kahjustada kogu eurosüsteemi finantsterviklikkust ja eriti selle võimet tegutseda kapitaliturgudel ja refinantseerida krediidiasutusi põhikirja artikli 18 lõike 1 esimese ja teise taande alusel. Selles osas on oluline täpsustada, et riigivõlakirjad on samal ajal tagatiseks, mida need keskpangad eurosüsteemi krediiditehingutes ja riikide krediidiasutuste likviidsuse säilitamise tagamisel tavaliselt aktsepteerivad (vt eespool punktis 4 viidatud ülddokumentatsioon, punkt 6). Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata ka väide, mille kohaselt EKP ja eurosüsteemi riikide keskpangad reserveerisid endile erasektori huve kahjustades „eelisõigusega” võlausaldaja staatuse, „tuues ettekäändeks oma rahapoliitikaga seotud ülesanded”.

94

Kolmandaks ei saa selles kontekstis nõustuda hagejate argumendiga, et EKP kehtestas otsusega 2012/153 õigusvastaselt Kreeka võlainstrumentide kõlblikkuse tingimuse, mille kohaselt rakendatakse liikmesriikide keskpankade huvides selliste väärtpaberite tagasiostu skeemi, mille reitingukategooria on eurosüsteemi krediiditehingutes madal. Osas, milles see argument puudutab ebavõrdset kohtlemist, mis on omistatav EKP‑le ja kahjustab erasektori investorite, nende hulgas ka hagejate huve, on nad samuti jätnud täpsustamata ja tõendamata, et nad on riikide keskpankadega sarnases olukorras. Üldkohus on eespool punktis 44 viidatud kohtumääruses Accorinti jt vs. EKP (EU:T:2014:611, punktid 76–78) juba selgitanud, et kuigi õiguslik alus, millel põhineb Kreeka Vabariigi kohustus parandada krediidikvaliteeti ostukava kujul riikide keskpankade huvides, on otsus 2012/153, on selle kohustuse ainus eesmärk tagada, et keskpankadel säiliks võimalus aktsepteerida Kreeka võlainstrumente sobivate tagatistena eurosüsteemi krediiditehingutes põhikirja artikli 18 lõike 1 teise taande tähenduses, kuna krediidikvaliteedi sellise tõstmiseta ei oleks need väärtpaberid enam vastanud eurosüsteemi miinimumnõuetele krediidikvaliteedi künnise osas vastavalt ülddokumentatsiooni asjassepuutuvatele kriteeriumidele. Nimetatud kohustus tagab seega eurosüsteemi keskpankadele selle tegevusruumi säilitamise, mis on sätestatud ELTL artikli 127 lõigetes 1 ja 2 koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 1 ning põhikirja artikli 18 lõike 1 esimeses ja teises taandes, ning puudutab järelikult olukorda, mis erasektori investorite olukorraga ei sarnane. Nimelt, kuna viimati nimetatud investorid ostsid ja hoidsid Kreeka võlainstrumente üksnes erahuvides, siis erineb nende olukord eurosüsteemi keskpankade olukorrast, kes evivad eespool viidatud sätetest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Sellest järeldub, et hagejad ei saanud võrdse kohtlemise põhimõtte alusel nõuda, et Kreeka riik võimaldaks kasutada nende võlainstrumentide puhul sarnast tagasiostu skeemi.

95

Igal juhul, nagu Üldkohus on juba eespool punktis 44 viidatud kohtumääruses Accorinti jt vs. EKP (EU:T:2014:611, punkt 85) selgitanud, tagas otsuse 2012/153 artikli 1 lõike 1 alusel nõutav krediidikvaliteedi tõstmine kõigi tõstmisega hõlmatud Kreeka võlainstrumentide kõlblikkuse säilitamise, kaasa arvatud need, mis olid juba ühise tegutsemise tingimuste kohaselt konverteeritud. Nimetatud otsus kaitses seega neid väärtpabereid, sealhulgas hagejate hoitavaid väärtpabereid, täiendava kahjumi eest, mida oleks võinud põhjustada nende reitingu langus või isegi Kreeka Vabariigi maksejõuetus. Sellest järeldub, et ka selles aspektis ei ole põhjendatud hagejate väide, et nende huve on ebavõrdse kohtlemisega kahjustatud.

96

Seega ilmneb, et neis aspektides ja selle tegevuse osas, millele hagejad osutavad, kaasa arvatud 15. veebruari 2012. aasta vahetusleping ja otsus 2012/15, ei olnud hagejad eurosüsteemi keskpankadega sarnases ega samasuguses olukorras, mis oleks võimaldanud põhjendada järeldust, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

97

Hagejad ei ole seega tõendanud, et EKP oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, millega võiks kaasneda tema lepinguväline vastutus.

98

Teisel teemal, mis puudutab pari passu klauslil põhinevaid väiteid, tuleb esiteks rõhutada, et sellise nõude olemasolu liidu õiguskorras ei ole tõendatud.

99

Selles osas tuleb nentida, et asjaolu, millele hagejad tuginevad, nimelt et Principles Consultative Group (PCG) tegi 2010. aastal esitatud aruandes „Principles for Stable Capital Flows and Fair Debt Restructuring in Emerging Markets” ettepaneku tunnustada „tärkavate turgude” puhul pari passu klausli kohaldamist rahvusvahelises plaanis, ei oma tähtsust küsimuses, kas selline nõue on liidu õiguskorras olemas. Samuti ei saa hagejad tugineda ka nõukogu 29. mai 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191). Vastupidi, selles määruses tunnistatakse, et eri riikide materiaalõiguses on selles vallas väga suuri erinevusi, muu hulgas ka võlausaldajate eelisõiguste osas (määruse põhjendus 11), ja piirdutakse ühtsete kollisiooninormide sätestamisega eelkõige selleks, et kooskõlastada varade realiseerimisel saadud tulude jaotamine võlausaldajate võrdse kohtlemise võimalikult paremaks tagamiseks (määruse põhjendused 21 ja 23).

100

Pealegi, kuna pari passu kohustusliku jõu nõue tähendaks võlausaldajate võrdset kohtlemist, arvestamata seda, et võlausaldajad – nimelt ühelt poolt erasektori investorid ja teiselt poolt eurosüsteemi keskpangad, kes täidavad neile ELTL artikli 127 ja põhikirja artikliga 18 pandud ülesandeid – on erinevas olukorras, siis võiks sellise nõude tunnustamine liidu õiguskorras kahjustada võrdse kohtlemise põhimõtet, nagu seda on käsitletud eespool punktis 87.

101

Teiseks ja sellest tulenevalt võib ainuüksi klausli lülitamine lepingutingimuste hulka – sealhulgas riigivõlakirjade emiteerimist ja müüki puudutavad tingimused, mis reguleerivad emitendi ja võlausaldaja ning nõude omaniku ja võlausaldaja vahelisi suhteid – olenevalt olukorrast anda pari passu klauslile õiguslikult siduva jõu. Siduv jõud sõltuks seega võlakirjade emitendi iseseisvast otsustusest – eeskätt emissiooni üldtingimuste raames – kohaldada nimetatud klauslit, kohustudes oma võlausaldajaid võrdselt kohtlema. Nagu EKP õigesti väidab, tuleneb sellest muu hulgas see, et Kreeka võlainstrumentide emitent, kellele pari passu klausel võib olenevalt olukorrast olla siduv, on antud juhul Kreeka riik ise ja mitte eurosüsteemi keskpangad kui võlausaldajad ja nende väärtpaberite omanikud.

102

Lõpuks ei ole hagejatel alust tugineda EKP otsusele rahapoliitiliste otsetehingute programmi kohta, mis on vastu võetud pärast käeoleva juhtumi tähtsust omavate asjaolude asetleidmist ning mille spetsiifilised tingimused ja kohaldamisala – nimelt see, et on olemas täielik EFSF/ESM makromajanduslik kohandamisprogramm või ennetav programm – osutavad olukorrale, mis ei sarnane enneolematu riigivõla kriisi olukorraga, mis valitseb Kreeka Vabariigis alates 2012. aasta algusest ja mille raames pari passu klausli kohaldamine sõltub konkreetselt emissioonitingimustest, mille on kehtestanud võlgnik, asjaomaste väärtpaberite emitent (vt eespool punkt 37).

103

Seega tuleb käesolev väide kokkuvõttes tervikuna tagasi lükata.

104

Kolmanda väite raames kaebavad hagejad selle peale, et EKP pani esiteks toime võimu kuritarvitamise, kuna EKP‑l ei olnud kaalutlusõigust – või vähemalt on ta seda õigust kuritarvitanud –, et kaitsta oma finantseelarvet kahjumi eest, mida peavad kandma erasektori võlausaldajad, ning teiseks rikkus ta proportsionaalsuse ning „järjepidevuse ja mõistlikkuse” põhimõtteid, mis tulenevad „ELL artikli 5 lõike 4 ja ELTL artikli 296 koostoimest”. Kuna EKP kindlustas endale iseenda ja riikide keskpankade huvides sooduskohtlemise, mis kahjustab erasektori võlausaldajate huve, kasutades õigusi, mida hagejatel ei ole, siis pani ta toime võimu kuritarvitamise. Selline meede ei kuulu nimelt hindade stabiilsuse kindlustamiseks aetava rahapoliitika raamidesse. Lisaks kaitses EKP 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepinguga oma rahalisi vahendeid, vältides kahjumit, mida pidid kandma ainult erasektori võlausaldajad ja hoiustajad, kusjuures tal ei olnud vastavat kaalutlusõigust, või vähemalt kuritarvitas ta seda õigust, „nimelt kui ta määratles krediidikvaliteedi tõstmise, mille otsustasid euroala riigipead ja valitsusjuhid 21. juulil 2011”. Hagejate sõnul tuleneb võimu kuritarvitamine sellest, et konkreetne eesmärk, mida EKP võetud meetmetega taotleb, on põhistamata, mistõttu meetmed on ka selles aspektis meelevaldsed. EKP juhindus oma tegevuses määrava tähtsusega – kui mitte ainsast – eesmärgist luua eelisõigusega võlausaldaja staatus, millega saab erinevalt erasektori võlausaldajatest kõrvale jääda Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisest. Igal juhul ei järginud EKP oma sellises tegevuses ja otsustes proportsionaalsuse, järjepidevuse ja mõistlikkuse põhimõtteid. Lõpuks, kuna EKP ei võtnud Kreeka Vabariigiga vahetuslepingu üle läbirääkimisi pidades arvesse erasektori investorite olukorra erisusi, siis rikkus ta liidu õiguse kõrgema taseme norme ning ületas oluliselt ja ilmselgelt oma volituste piire. Nii pidid üksnes erasektori võlausaldajad põhjendamatult ja „karistusena” taluma Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimise kahjulikke tagajärgi, samas kui kõige suurem võlausaldaja EKP sellest pääses. Kreeka võlainstrumentide nominaalväärtuse vähendamine erasektori osaluse programmi tingimustes oleks siiski kindlasti väiksem olnud, kui EKP oleks restruktureerimises nõuetekohaselt osalenud samadel alustel erasektori võlausaldajatega.

105

EKP palub kõnealuse väite tagasi lükata. Tal oli kõigest nõuandja roll keerukatel poliitika ja makromajanduse tasandi läbirääkimistel, mille eesmärk oli tagada arvukate võlausaldajate ja muude finantsasutuste toetus eesmärgiga vältida seda, et Kreeka Vabariik jätab maksed tasumata, ja mis lõpuks viisid erasektori osaluse programmini. Pealegi ei ole EKP ülesanne Kreeka Vabariigi poolt vastu võetud seadusi proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast põhjendada. Arvestades seda, et Kreeka Vabariigi otsus välistada EKP osalemine erasektori osaluse programmis on liidu õigusega kooskõlas, ei saa EKP nõuandvat tegevust pidada tema volituste sobimatuks kasutamiseks. Läbirääkimised 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu sõlmimiseks olid tehnilisel tasandil vajalikud, et tagada Kreeka seadusandja tehtud otsuse rakendamine. EKP‑l ei olnud mingit huvide konflikti, tema tegevus oli kooskõlas kohustusega kaitsta oma finantsilist sõltumatust, et jätkata EL toimimise lepingus sätestatud ülesannete täitmist.

106

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud ainult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele on viidatud, või aluslepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt kohtuotsus, 23.10.2008, People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu, T‑256/07, EKL, EU:T:2008:461, punkt 151 ja seal viidatud kohtupraktika).

107

Tuleb toonitada, et kõnesoleva väitega seavad hagejad EKP tegevuse õiguspärasuse kahtluse alla peamiselt samade põhjendustega, mille nad esitasid esimest ja teist väidet põhjendades. Ent arvestades eespool punktides 87–96 toodud kaalutlusi, ei ole hagejad suutnud esitada objektiivseid, asjakohaseid ja omavahel kokkusobivaid tõendeid, mis näitaksid, et EKP on talle süüks pandava tegevusega toime pannud võimu kuritarvitamise, kuritarvitanud oma laiaulatuslikku kaalutlusõigust, mis põhineb ELTL artikli 127 lõigetel 1 ja 2 koostoimes ELTL artikli 282 lõikega 1 ning põhikirja artikli 18 lõike 1 esimesel ja teisel taandel, või eiranud ilmselgelt ja oluliselt selle kaalutlusõiguse või oma rahapoliitika alaste volituste piire eespool punktides 67–69 osutatud põhimõtete tähenduses.

108

Seega, 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu sõlmimise ja rakendamisega eurosüsteemi keskpankadele väidetavalt „eelisõigusega võlausaldaja” staatuse loomist, et Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimisest, mis toimub erasektori osaluse programmi alusel ja ühise tegutsemise tingimusi kohaldades, kõrvale jääda, ei saa pidada kuritarvituseks või EKP pädevuse piiride ületamiseks. Vastupidi, need meetmed kuuluvad tema pädevuse teostamise ja põhiülesannete täitmise raamidesse, kuna nende konkreetne eesmärk ongi säilitada nimetatud keskpankade tegevusruum ja tagada eurosüsteemi jätkuv laitmatu toimimine (vt eespool punkt 93). Sama kehtib otsuse 2012/153 kohta, millega Kreeka Vabariiki kohustati tõstma krediidikvaliteeti riikide keskpankade huvides, et nad saaksid ka edaspidi aktsepteerida Kreeka võlainstrumente sobivate tagatistena eurosüsteemi krediiditehingutes põhikirja artikli 18 lõike 1 teise taande tähenduses (vt eespool punkt 94).

109

Seega tuleb väited, et on tegemist võimu kuritarvitamisega, tagasi lükata.

110

Lõpuks põhjendused, mis selgitavad, milles seisneb proportsionaalsuse, „järjepidevuse ja mõistlikkuse” põhimõtete rikkumine ning kuidas on rikutud „ELL artikli 5 lõiget 4 ja ELTL artiklit 296 nende koostoimes”, on niivõrd lühidad, ebamäärased ja ebatäpsed, et ei ole arusaadav, mille poolest need erinevad väidetest, millele on juba hinnang antud ja mis on tagasi lükatud. Seetõttu tuleb ka need väited tagasi lükata.

111

Seega ei saa kolmanda väite raames esitatud kaebustega nõustuda ja need ei saa kaasa tuua EKP lepinguvälist vastutust.

112

Neljanda väite raames kinnitavad hagejad, et EKP on rikkunud ELTL artikleid 123 ja 127 ning põhikirja artiklit 21. Ta on ilmselgelt ja oluliselt ületanud talle nende normidega antud laiaulatusliku kaalutlusõiguse piire, kui ta pidas läbirääkimisi 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu sõlmimiseks ja saavutas seeläbi eelisõigusega võlausaldaja staatuse, mida kehtivates õigusnormides ei olnud ette nähtud. See on tõesti nii seda enam, et EKP oli huvide konflikti olukorras, arvestades tema positsiooni „troikas” ja Eurorühmas ning Kreeka Vabariigi võlausaldaja staatust, samuti rahapoliitika elluviimise järelevalvaja rolli ELTL artikli 127 tähenduses. Need meetmed ei ole põhjendatavad EKP sõltumatuse või autonoomiaga, mida on tunnustatud aluslepingutega, kuna rahapoliitika alane tegevus ja otsused, milleks EKP on volitatud, on suunatud liidu üldiste eesmärkide saavutamisele ja peavad järgima liidu õigust, sealhulgas võrdse kohtlemise põhimõtet. Hagejad lisavad, et „EKP on kas siis võimupiiride ületamise või võimu kuritarvitamisega rikkunud talle ELTL artikliga 127 antud volitusi või on [ta] rikkunud ELTL artiklit 123”. Hagejad leiavad, et kuigi hindade stabiilsus on rahapoliitika eesmärk, ei kuulu finantsstabiilsus, mis on saavutatud sellise abi andmisega, mis seisneb euroala makseraskustes oleva riigi väärtpaberite ostmises, eurosüsteemi ülesannete hulka.

113

EKP palub kõnealuse väite tagasi lükata.

114

Piisab nentimisest, et väite põhjendamiseks esitatud argumendid on eriti ebamäärased ja lühidad ning langevad suures osas kokku teise ja kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumentidega, mistõttu on mutatis mutandis kohaldatavad eespool punktides 87–96 ja 107–110 esitatud kaalutlused. Pealegi on need argumendid omavahel vastuolus selles osas, millega põhjendatakse väidet, et on rikutud ELTL artiklit 123 koostoimes põhikirja artikliga 21. Nimelt, nagu hagejad ise kinnitavad, oli EKP‑le süüks pandava tegevuse – eriti 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu sõlmimise – eesmärk vältida seda, et eurosüsteemi keskpangad osaleksid Kreeka avaliku sektori võla restruktureerimises, ohverdades osa oma vastavates portfellides hoitavate Kreeka võlainstrumentide väärtusest. On siiski oluline toonitada ohtu, et sellist tingimusteta osalemist oleks konkreetselt võidud pidada sekkumiseks, millel on samaväärne toime väärtpaberite ostmisega otse riigilt, mis on ELTL artikliga 123 keelatud.

115

Seega ei saa neljanda väite raames esitatud kaebustega nõustuda ja need ei saa kaasa tuua EKP lepinguvälist vastutust.

116

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et ükski hagejate poolt esitatud õigusvastasust käsitlevatest väidetest ei vasta ELTL artikli 340 kolmanda lõigu alusel EKP lepinguvälise vastutuse tekkimise esimesele tingimusele. Seega tuleb ainuüksi sel põhjusel tagasi lükata kõik nõuded selles osas, milles need tuginevad EKP lepinguvälisele vastutusele õigusvastase akti eest, ilma et oleks vaja hinnata, kas kahju on tegelik ja kas esineb põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel.

117

Alternatiivse võimalusena väidavad hagejad, et neile on tekitatud kohtupraktika tähenduses ebatavalist ja erilise iseloomuga kahju, mis annab neile õiguse hüvitisele isegi siis, kui EKP õigusvastane akt puudub. Antud juhul on nende kui Kreeka võlakirjade omanike omandiõiguse „olemust kahjustatud ebaproportsionaalse ja talumatu riivega”, kuna nimetatud väärtpaberite nominaalväärtust on ebaproportsionaalselt vähendatud.

118

EKP vaidleb vastu nii sellele, et liidu õiguses eksisteerivad õiguspärase normatiivakti korral vastutusele võtmise alused, kui ka sellele, et antud juhul esineb ebatavaline ja erilise iseloomuga kahju.

119

Mis puutub liidu lepinguvälisesse vastutusse liidu õigustloova pädevusega hõlmatud õiguspärase akti korral, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, mis on mutatis mutandis kohaldatav EKP lepinguvälisele vastutusele ELTL artikli 340 kolmanda lõigu alusel, et liidu õiguse käesolevas seisus ei luba liikmesriikide õiguskordade võrdlev analüüs kinnitada liidu lepinguvälise vastutuse aluste olemasolu liidu õigustloova tegevuse hulka kuuluva õiguspärase tegevuse korral (vt kohtuotsus, 14.10.2014, Buono jt vs. komisjon, C‑12/13 P ja C‑13/13 P, EKL, EU:C:2014:2284, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent käesolevas kohtuasjas kuuluvad teatavad aktid, millele hagejad viitavad, muu hulgas otsus 2012/153, EKP õigusloomepädevuse teostamise valdkonda. Seega tuleb hüvitisnõue ainuüksi sel põhjusel tagasi lükata osas, milles see puudutab EKP poolt vastu võetud üldkohaldatavaid akte või tema keeldumist sellise akti vastuvõtmisest, nagu on viidatud eespool punktis 71.

120

Lisaks tuleb täpsustada, et käesolevas kohtuasjas ei saa hagejad väita, et neile on tekitatud ebatavalist ja erilise iseloomuga kahju, millega saaks põhjendada niisugust vastutust juhul, kui seda peaks põhimõtteliselt ikkagi tunnustatama. Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub nimelt, et esiteks on kahju „ebatavaline”, kui see ületab asjaomase majandussektori tegevusalaga kaasnevate majandusriskide piire (vt kohtuotsus, 7.11.2012, Syndicat des thoniers méditerranéens jt vs. komisjon, T‑574/08, EU:T:2012:583, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks tuleb kahju lugeda „eriliseks”, kui asjassepuutuv akt mõjutab ühte konkreetset liiki ettevõtjaid ebaproportsionaalselt võrreldes teiste ettevõtjatega (kohtuotsused, 28.4.1998, Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon, T‑184/95, EKL, EU:T:1998:74, punkt 80, ning 10.2.2004, Afrikanische Frucht-Compagnie ja Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. nõukogu ja komisjon, T‑64/01 ja T‑65/01, EKL, EU:T:2004:37, punkt 151).

121

Kahju, millele hagejad käesolevas asjas osutavad, ei ületa finantssektori äritegevusega kaasnevate majandusriskide piire, eelkõige mis puudutab tehinguid riigi poolt emiteeritud turukõlblike võlainstrumentidega, eriti kui vastava riigi reiting on madal nagu Kreeka Vabariigil alates 2009. aasta lõpust. Vastupidi, vaatamata üldpõhimõttele, mille kohaselt kõik võlausaldajad peavad kandma oma võlgniku – kaasa arvatud riigi – maksejõuetuse riski, tehakse selliseid tehinguid eriti volatiilsetel turgudel, sageli esinevad kontrollimatud ohud ja riskid seoses väärtpaberite väärtuse langemise või tõusuga, mis võib ahvatleda spekuleerima, et saavutada kõrget tootlust väga lühikese aja jooksul. Seega, isegi kui eeldada, et hagejad ei ole kaasatud spekulatiivsetesse tehingutesse, pidid nad olema teadlikud neist ohtudest ja riskidest seoses omandatud väärtpaberite väärtuse võimaliku suure langusega. See kehtib seda enam, et isegi enne 2009. aasta finantskriisi sattumist oli emitendist Kreeka riigil juba võlgnevus ja eelarvepuudujääk. Seega ei saa erasektori osaluse programmi tõttu kantud kahju pidada „ebatavaliseks” eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.

122

Samuti ei ole võimalik pidada kahju „eriliseks”, kuna hagejate suhtes rakendatakse Kreeka seaduse nr 4050/2012 alusel erasektori osaluse programmi ja väärtuskärpemehhanismi samamoodi nagu kõigi teiste erasektori investorite suhtes, jättes mõistagi välja eurosüsteemi keskpangad. Neil asjaoludel ja arvestades asjassepuutuvate investorite suurt arvu, keda on nimetatud seaduses määratletud üldiselt ja objektiivselt, st olenevalt asjaomaste väärtpaberite seerianumbritest, ei saa hagejaid pidada kuuluvaks konkreetset liiki ettevõtjate hulka, keda on mõjutatud ebaproportsionaalselt võrreldes teiste ettevõtjatega.

123

Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja hinnata, kas tõendid, mis on esimest korda esitatud repliigis, on vastuvõetavad, või nõuda EKP‑lt 15. veebruari 2012. aasta vahetuslepingu esitamist või määrata ekspertiisi tekitatud kahju suuruse kindlakstegemiseks.

124

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, jäetakse kohtukulud vastavalt EKP nõuetele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

otsustab:

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1. EKP lepinguväline vastutus õigusvastase akti eest

Vastuvõetavus

Sisulised küsimused

EKP tegevuse tõttu ELTL artiklite 268 ja 340 alusel liidu vastutuse tekkimise tingimused

EKP väidetavalt ebaseaduslik tegevus

– Sissejuhatavad märkused

– Väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet

– Väide, et on rikutud „erasektori võlausaldajate” võrdse kohtlemise põhimõtet ja pari passu klauslit

– Väide, et on tegemist võimu kuritarvitamise ning proportsionaalsuse, „järjepidevuse ja mõistlikkuse” põhimõtete rikkumisega

– Väide, et on rikutud ELTL artikleid 123 ja 127 ning põhikirja artiklit 21

2. EKP lepinguväline vastutus õiguspärase normatiivakti korral

Kohtukulud