—

Yesmoke Tobacco SpA, esindaja: avvocato G. Contaldi,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Hispaania valitsus, esindaja: M. J. García-Valdecasas Dorrego,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: D. Colas ja F. Gloaguen,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, M. Rebelo ja J. Colaço,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Cordewener ja D. Recchia,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta (ELT L 176, lk 24) artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 lõike 6 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus‑ ja rahandusministeerium) ja Amministrazione Autonoma dei Monopoli di Stato (AAMS) (riigimonopolide haldamisega tegelev autonoomne asutus) ning äriühingu Yesmoke Tobacco SpA vahelises kohtuvaidluses AAMS peadirektori 11. jaanuari 2012. aasta otsuse „Ripartizione dei Prezzi delle sigarette – Tabella A” (Sigarettide hinnajaotus – Tabel A; GURI nr 16, 20.1.2012, edaspidi „vaidlusalune otsus”) üle, millega kehtestatakse minimaalne aktsiis ainult neile sigarettidele, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide hinnast.

3

Nõukogu 27. novembri 1995. aasta direktiivi 95/59/EÜ muude tubakatoodete tarbimist mõjutavate maksude kohta peale käibemaksu (EÜT L 291, lk 40; ELT eriväljaanne 09/01, lk 283), muudetud nõukogu 16. veebruari 2010. aasta direktiiviga 2010/12/EL (ELT L 50, lk 1), (edaspidi „direktiiv 95/59”) artikli 8 lõikes 2 on sätestatud:

„Proportsionaalse aktsiisi määr ja eriaktsiisi summa peab olema sama kõigile sigarettidele.”

4

Direktiivi 95/59 artikli 16 lõige 7 sätestab:

„Lõikeid 3, 4, 5 ja 6 arvesse võttes võivad liikmesriigid kehtestada sigarettide minimaalse aktsiisi.”

5

Direktiivi 2011/64 põhjendused 2, 3, 9, 14 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

[...]

[...]

[...]

6

Direktiivi 2011/64 artikkel 1 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kehtestatakse liikmesriikide tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoneerimise põhialused.”

7

Direktiivi 2011/64 artikli 7 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Euroopa Liidus toodetud ja kolmandatest riikidest imporditud sigaretid maksustatakse tollimaksu sisaldava jaemüügi maksimumhinna põhjal arvestatava väärtuselise aktsiisiga, ning tooteühikult arvestatava eriaktsiisiga.

Olenemata eelmises lõigus sätestatust, võivad liikmesriigid sigarettide väärtuselise aktsiisi arvestamisel maksustatavast summast välja jätta tollimaksu.

2.   Väärtuselise aktsiisi määr ja eriaktsiisi summa peab olema sama kõigile sigarettidele.”

8

Direktiivi 2011/64 artikli 8 lõiked 3–6 sätestavad:

„3.   Kuni 31. detsembrini 2013 peab aktsiisi erikomponent moodustama vähemalt 5% ja mitte rohkem kui 76,5% kogu maksukoormusest, mille moodustavad järgmised elemendid:

4.   Alates 1. jaanuarist 2014 peab aktsiisi erikomponent moodustama vähemalt 7,5% ja mitte rohkem kui 76,5% kogu maksukoormusest, mille moodustavad järgmised elemendid:

5.   Erandina lõigetest 3 ja 4 võib liikmesriik juhul, kui selles liikmesriigis muutub sigarettide kaalutud keskmine jaemüügihind, mille tulemusena aktsiisi erikomponent, mis on väljendatud protsendina kogu maksukoormusest, väheneb vastavalt alla 5% või 7,5% või suureneb üle 76,5% taseme kogu maksukoormusest, hoiduda eriaktsiisi summa kohandamisest kuni sellisele muutumisele järgneva teise aasta 1. jaanuarini.

6.   Käesoleva artikli lõikeid 3, 4 ja 5 ning artikli 7 lõiget 1 arvesse võttes võivad liikmesriigid kehtestada sigarettide minimaalse aktsiisi.”

9

Direktiivi 2011/64 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud:

„Protsendina või summana kilogrammi või kindla ühikute arvu kohta väljendatud üldine aktsiis (koguseline ja/või väärtuseline aktsiis, välja arvatud käibemaks) peab olema vähemalt samaväärne määrade või minimaalsete summadega, mis on sätestatud:

10

Direktiivi 2011/64 artikkel 21 näeb ette:

„Direktiivid 92/79/EMÜ, 92/80/EMÜ ja 95/59[…], mida on muudetud I lisa A osas loetletud direktiividega, tunnistatakse kehtetuks ilma et see ei mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud I lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.”

11

Direktiivi artikkel 22 sätestab, et direktiiv jõustub 1. jaanuaril 2011.

12

26. oktoobri 1995. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 (GURI nr 279, regulaarne lisa, 29.11.1995) artiklis 39d pealkirjaga „Jaemüügihinna jaotuse tabelid”, muudetud 30. juuli 2010. aasta seaduse nr 122, artikli 55 lõike 2a punktiga c (GURI nr 176, regulaarne lisa, 30.7.2010), (edaspidi „seadusandlik dekreet”) on sätestatud:

„1.   Tubakatoodete jaemüügihinna jaotuse tabelid kehtestatakse riigimonopolide haldamisega tegeleva autonoomse asutuse direktori käskkirjaga ja avaldatakse Itaalia Vabariigi ametlikus teatajas. Artikli 39a lõike 1 punktides a ja b nimetatud toodete müügihind kehtestatakse tavapärase kilogrammi kohta, millele vastavad:

2.   Sigarettide kohta lõikes 1 nimetatud tabelite koostamisel võetakse aluseks kõige nõutavama hinnaklassi sigaretid, mis tehakse kindlaks iga kolme kuu järel vastavalt andmetele iga kvartali esimese päeva seisuga, ning kui on tegemist aktsiisi erikomponendi kindlaksmääramisega, võetakse aluseks lõikes 2a nimetatud sigarettide kaalutud keskmine jaemüügihind.

2a.   Riigimonopolide haldamisega tegelev autonoomne asutus [AAMS] määrab iga kalendriaasta 1. märtsiks kindlaks artikli 39a lõike 1 punktis b nimetatud sigarettide – edaspidi PMP‑sigaretid – kaalutud keskmise jaemüügihinna tavapärase kilogrammi kohta, mis „võrdub eelmisel kalendriaastal tarbimisse lubatud sigarettide kõiki makse sisaldava jaemüügihinna põhjal arvutatud koguväärtuse ja nende sigarettide koguarvu suhtega väljendatuna eurodes kümnendkohtadeni ümardatult.”

13

Seadusandliku dekreedi artikli 39g pealkirjaga „Tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi põhimäärad ja arvutamine” lõiked 3 ja 4 sätestavad:

„3.   Artikli 39d lõike 2 tähenduses kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide aktsiis arvutatakse, rakendades vastavat põhimäära jaemüügihinnale. Saadud summa moodustab põhisumma.

4.   115% lõikes 3 nimetatud põhisummast moodustab aktsiisi, mis kuulub tasumisele sigarettidelt, mille jaemüügihind on madalam artikli 39d lõikes 2 nimetatud kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide hinnast.”

14

Seadusandliku dekreedi artikli 39g lõike 4 alusel kehtestas AAMS peadirektor vaidlusaluse otsusega sigarettidele, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide jaemüügihinnast, minimaalse aktsiisi 115% põhisummast.

15

Äriühing Yesmoke Tobacco SpA, kes toodab ja turustab sigarette, mille hind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide jaemüügihinnast, esitas vaidlusaluse otsuse peale kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus), tuginedes asjaolule, et sel meetmel on sigarettide müügi miinimumhinna kehtestamisega samaväärne toime.

16

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio tühistas vaidlusaluse otsuse 5. aprilli 2012. aasta kohtuotsusega, olles jätnud kohaldamata seadusandliku dekreedi artikli 39g. See kohus leidis, et nimetatud otsus taaskehtestas tegelikult tubakatoodete edasimüügi miinimumhinna, mis tema hinnangul läheb vastuollu kohtuotsusega komisjon vs. Itaalia (C‑571/08, EU:C:2010:367).

17

Ministero dell’Economia e delle Finanze ja AAMS esitasid selle kohtuotsuse peale 5. juunil 2012 apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole. Nende sõnul ei ole sigarettide müügi miinimumhinda käsitleval siseriiklikul õigusnormil, millele Tribunale amministrativo regionale per il Lazio oma otsuses viitas, mingit seost artikli 39g sätetega. Vastupidi, see õigusnorm on liidu õigusega igati kooskõlas, kuna direktiiv 2011/64 annab liikmesriikidele õiguse võtta sigarettidelt minimaalset aktsiisi.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul sõltub põhikohtuasja lahendus direktiivide 95/59 ja 2011/64 tõlgendamisest.

19

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [...] direktiivi 95/59[...] artikli 8 lõikega 2 ja [...] direktiivi 2011/64[...] artikli 7 lõikega 2, mis sätestavad vastavalt, et proportsionaalse aktsiisi määr ja väärtuselise aktsiisi määr, samuti eriaktsiisi summa peab olema sama kõigile sigarettidele, on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu [...] seadusandliku dekreedi [...] artikli 39g lõige 4 [...], mis näeb ette, et aktsiis, mis kuulub tasumisele sigarettidelt, mille hind müügil elanikkonnale on madalam kõige suurema nõudlusega hinnaklassi sigarettide hinnast, on 115% põhisummast, kehtestades seega spetsiaalselt madalama müügihinnaga sigarettidele kindla minimaalse aktsiisimäära, mitte aga aktsiisi miinimumsummat kõikide hinnaklasside sigarettidele, nagu on ette nähtud direktiivi 95/59[...] artikli 16 lõikes 7 ja direktiivi 2011/64[...] artikli 14 lõikes 2?”

20

Sisejuhatuseks tuleb esiteks toonitada, et põhikohtuasi puudutab AAMS peadirektori otsust, millega on kinnitatud sigarettide aktsiisimäärad ja mis on vastu võetud 11. jaanuaril 2012. Direktiiv 95/59 on aga vastavalt direktiivi 2011/64 artiklitele 21 ja 22 selle direktiiviga kehtetuks tunnistatud ja asendatud alates 1. jaanuarist 2011. Esitatud küsimust tuleb seega analüüsida ainult direktiivi 2011/64 sätetest lähtudes.

21

Teiseks olgu märgitud, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab direktiivi 2011/64 artikli 14 lõikele 2, mis paikneb 4. peatükis, mille pealkiri on „Muudele tubakatoodetele peale sigarettide kohaldatavad sätted” ja mis ei puuduta sigarette. Ent eelotsuse küsimuses viidatud minimaalse aktsiisi kehtestamine on ette nähtud direktiivi 2011/64 artikli 8 lõikes 6. Eelotsuse küsimust tuleb seega mõista nii, et see viitab direktiivi artikli 8 lõikele 6, mitte artikli 14 lõikele 2.

22

Eeltoodust ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2011/64 artikli 7 lõiget 2 ja artikli 8 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis ei kehtesta kõigile sigarettidele sama suurt minimaalset aktsiisi, vaid sätestab minimaalse aktsiisi, mida kohaldatakse ainult sellistele sigarettidele, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide jaemüügihinnast.

23

Direktiivi 2011/64 eesmärk on kehtestada liikmesriikide tubakatoodete aktsiisi struktuuri ja määrade harmoneerimise põhialused. Direktiivi 2011/64 põhjendustest 2, 3, 9 ja 14 nähtub veel, et selle eesmärk on tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja neutraalsed konkurentsitingimused. Eelkõige ei tohi aktsiisi struktuuri ühtlustamise tagajärjel tekkida konkurentsimoonutusi tubakasektoris.

24

Mis puutub sigarettidesse, siis direktiivi 2011/64 artikli 7 lõike 1 kohaselt maksustatakse liidus toodetud ja kolmandatest riikidest imporditud sigaretid üldise aktsiisiga, mis koosneb jaemüügi maksimumhinna põhjal arvestatavast väärtuselisest aktsiisist ja tooteühikult arvestatavast eriaktsiisist. Üldise aktsiisina sissenõutava summa suurus kõigub vastavalt sigarettide müügihinnale, kuna väärtuseline aktsiis kehtestatakse olenevalt müügihinnast, ning on seda madalam, mida madalam on müügihind ja vastupidi.

25

Direktiivi 2011/64 artikli 7 lõige 2 täpsustab, et väärtuselise aktsiisi määr ja eriaktsiisi summa peab olema sama kõigile sigarettidele. Juba artikli 7 lõigete 1 ja 2 sõnastusest endast nähtub, et üldise aktsiisi sissenõudmine on kohustuslik kõigi sigarettide puhul, olenemata nende omadustest ja hinnast.

26

Sellegipoolest on liikmesriikidel direktiivi 2011/64 artikli 8 lõike 6 alusel võimalus kehtestada sigarettide minimaalne aktsiis, tingimusel et nad võtavad arvesse artikli 8 lõikeid 3–5, mis näevad ette vahemikud, millest tuleb juhinduda eriaktsiisi määramisel.

27

Selles osas olgu märgitud, et omadussõna „minimaalne” tähendab seda, et direktiivi 2011/64 artikli 8 lõikes 6 ette nähtud aktsiis on kõige madalamal maksustamistasemel, millest allpool ei ole võimalik tasumisele kuuluvat maksu proportsionaalselt vähendada. Nagu Euroopa Komisjon Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades rõhutas, võimaldab minimaalne aktsiis vältida väärtuselise aktsiisi proportsionaalset toimet kõige madalamast maksustamistasemest allpool.

28

Arvestades asjaolu, et üldise aktsiisi kogumine kõigilt sigarettidelt, olenemata nende omadustest ja hinnast, on kohustuslik, peab minimaalset aktsiisi, mille kehtestavad liikmesriigid direktiivi 2011/64 artikli 8 lõike 6 alusel, kohaldama kõigile sigarettidele, olenemata nende omadustest ja hinnast (vt selle kohta seoses direktiiviga 95/59 kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑302/00, EU:C:2002:123, punkt 20).

29

Ühtlasi tuleb täheldada, et direktiiv 2011/64 eristab tubakatoodete kategooriaid, mida direktiiviga taotletav ühtlustamine puudutab: sigaretid, sigarid ja sigarillod, peeneks lõigatud valmistubakas ning muu suitsetamistubakas, eristamata siiski sigarettide erinevaid kategooriaid. Seega tuleb sigarette pidada direktiivi 2011/64 tähenduses vaid ühte tubakatoodete kategooriasse kuuluvaiks.

30

Minimaalse aktsiisi rakendamine ainult teatud kategooria sigarettide suhtes, nagu näevad ette põhikohtuasjas arutusel olevad siseriiklikud õigusnormid, võimaldab koguda teatavatelt sigaretikategooriatelt üldise aktsiisina summa, mis on väiksem minimaalsest aktsiisist, kuigi minimaalse aktsiisi kehtestamise eesmärk pidi direktiivi 2011/64 kohaselt olema vältida madalate hindade kontekstis teatavast tasemest allpool tasumisele kuuluva maksu proportsionaalset vähendamist ja seega vältida odavamate sigarettide maksustamistaseme langemist liiga madalale.

31

Kui liikmesriigid kasutavad minimaalse aktsiisi kehtestamise võimalust direktiivi 2011/64 artikli 8 lõike 6 alusel, peab vastav regulatsioon mahtuma direktiiviga määratletud raamidesse ega tohi minna vastuollu direktiivi eesmärkidega. Erinevate minimaalsete maksumäärade kehtestamine olenevalt sigarettide omadustest või hinnast tooks kaasa konkurentsimoonutused erinevate sigarettide vahel ja oleks seega vastuolus direktiivi 2011/64 eesmärgiga tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja neutraalsed konkurentsitingimused.

32

Just see juhtubki põhikohtuasjas arutusel olevate õigusnormide toimel, mis näevad ette sellise aktsiisi kohaldamise, mille määr on 115% kõige nõutavama hinnaklassi aktsiisist ja mis kehtib ainult sigarettidele, mille müügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide hinnast.

33

Põhikohtuasjas nähtub nimelt vaidlusalusest otsusest ja sellele lisatud tabelist, et kõige nõutavama hinnaklassi sigaretid on need, mille jaemüügihind on 210 eurot tuhande sigareti eest ja millelt peetakse üldise aktsiisina kinni „põhisummaks” nimetatav aktsiis suurusega 122,85 eurot tuhande sigareti kohta. Vastavalt seadusandliku dekreedi artiklile 39g maksustatakse sigaretid, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide hinnast, st alla 210 euro tuhande sigareti eest, aktsiisiga, mille määr on 115% põhisummast, mis teeb 115% x 122,85 eurot ehk 141,28 eurot tuhande sigareti kohta. Seega maksustatakse Itaalia õigusnormide kohaselt sigaretid, mille jaemüügihind on alla 210 euro tuhande sigareti eest, aktsiisiga, mis on suurem sellest aktsiisisummast, mida makstakse üldise aktsiisina sigarettidelt, mille jaemüügihind on vahemikus 210–243 eurot tuhande sigareti eest.

34

Itaalia õigusnormidega on seega kehtestatud süsteem, kus kõige nõutavama hinnaklassi sigarettidelt üldise aktsiisi kohaldamisega sissenõutav summa on väiksem summast, mis nõutakse minimaalse aktsiisina sisse odavamatelt sigarettidelt, ning selle tulemusena tekivad konkurentsimoonutused ja see läheb vastuollu direktiivi 2011/64 eesmärkidega.

35

Seoses rahvatervise kaitse eesmärgiga, millele rõhuvad Itaalia, Hispaania, Prantsuse ja Portugali valitsus Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades, tuleb sedastada, et direktiivis 2011/64 on rahvatervise kaitse eesmärki kooskõlas põhjendustega 2, 14 ja 16 arvesse võetud. Direktiivi põhjenduses 16 on nimelt täpsustatud, et maksustamise tase on peamine tegur tubakatoodete hinnas, mis omakorda mõjutab tarbijate suitsetamisharjumusi. Euroopa Kohus on seoses sellega juba selgitanud, et maksuregulatsioon on tubakatoodete suhtes oluliseks ja tõhusaks vahendiks võitluses nende toodete tarbimise piiramise ja seeläbi ka rahvatervise kaitse eest (vt selle kohta seoses direktiiviga 95/59 kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, EU:C:2010:367, punkt 51).

36

Kui siseriiklikud meetmed kuuluvad direktiiviga 2011/64 määratletud raamistikku, ei takista see direktiiv liikmesriikidel suitsetamise vastase võitluse jätkamist ja rahvatervise kõrgetasemelise kaitse tagamist aktsiisi sissenõudmise teel (vt selle kohta seoses direktiiviga 95/59 kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, EU:C:2010:367, punkt 48).

37

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2011/64 artikli 7 lõiget 2 ja artikli 8 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis ei kehtesta kõigile sigarettidele sama suurt minimaalset aktsiisi, vaid sätestab minimaalse aktsiisi, mida kohaldatakse ainult sellistele sigarettidele, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide jaemüügihinnast.

38

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta artikli 7 lõiget 2 ja artikli 8 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on arutusel põhikohtuasjas, mis ei kehtesta kõigile sigarettidele sama suurt minimaalset aktsiisi, vaid sätestab minimaalse aktsiisi, mida kohaldatakse ainult sellistele sigarettidele, mille jaemüügihind on madalam kõige nõutavama hinnaklassi sigarettide jaemüügihinnast.