EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62013CJ0171

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 14.1.2015.
Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv) versus M.S. Demirci jt.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep.
Eelotsusetaotlus – EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping – Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Elukohatingimusest loobumine – Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised – Elukohatingimus – Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele – Türgi kodanikud, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse.
Kohtuasi C-171/13.

Court reports – general

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2015:8

EUROOPA KOHTU OTSUS (ESIMENE KODA)

14. jaanuar 2015 ( *1 )

„Eelotsusetaotlus — EMÜ‑Türgi assotsiatsioonileping — Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus — Elukohatingimusest loobumine — Siseriiklike õigusaktide alusel määratud lisahüvitised — Elukohatingimus — Kohaldamine endistele Türgi päritolu töötajatele — Türgi kodanikud, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse”

Kohtuasjas C‑171/13,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Centrale Raad van Beroep’i (Madalmaad) 2. aprilli 2013. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. aprillil 2013, menetluses

Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv)

versus

M. S. Demirci,

D. Cetin,

A. I. Önder,

R. Keskin,

M. Tüle,

A. Taskin,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

Koosseisus: koja president A. Tizzano, kohtunikud: S. Rodin, A. Borg Barthet, E. Levits (ettekandja) ja M. Berger,

kohtujurist: N. Wahl,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 14. mai 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringen (Uwv), esindaja: I. Eijkhout,

M. S. Demirci, esindaja: advocaat F. Kiliç,

D. Cetin ja A. I. Önder, esindaja: advocaat N. Türkkol,

R. Keskin, esindaja: advocaat D. Schaap,

Madalmaade valitsus, esindajad: J. Langer, M. Bulterman ja B. Koopman,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. van Beek,

olles 10. juuli 2014. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT 1983, C 110, lk 60; edaspidi „otsus nr 3/80”), artiklit 6 koostoimes lisaprotokolli, millele kirjutati alla Brüsselis 23. novembril 1970 ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41) (edaspidi „lisaprotokoll”), artikliga 59. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10, edaspidi „assotsiatsioonileping”).

2

Taotlus on esitatud Raad van bestuur van het Uitvoeringsinstituut werknemersverzekeringeni (töötajate sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu; edaspidi „Uwv”) ja Madalmaade kodakondsuse saanud endiste Türgi võõrtöötajate vahelises vaidluses Uwv otsuse üle lõpetada järkjärguliselt ära nende töövõimetuspensionile lisanduva hüvitise maksmine, kuna nad kolisid oma alalisest elukohast Madalmaades elama Türki.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Assotsiatsioonileping

3

Assotsiatsioonilepingu artiklis 12 on ette nähtud:

„Lepingupooled on kokku leppinud, et lähtuvad nende vahel töötajate vaba liikumise järkjärgulisel sisseviimisel [EÜ] artiklitest [39], [40] ja [41].”

Lisaprotokoll

4

Lisaprotokolliga, mis on vastavalt selle artiklile 62 assotsiatsioonilepingu lahutamatu osa, nähakse artikli 1 kohaselt ette assotsiatsioonilepingu artiklis 4 nimetatud üleminekuetapi rakendamise tingimused, kord ja ajakavad.

5

Lisaprotokollis sisaldub II jaotis „Isikute ja teenuste liikumine”, mille I peatükis käsitletakse „[t]öötajaid”.

6

Lisaprotokolli I peatükki kuuluvas artiklis 36 on ette nähtud, et töötajate vaba liikumine ühenduse liikmesriikide ja Türgi vahel tagatakse assotsiatsioonilepingu artiklis 12 sätestatud põhimõtete kohaselt järkjärguliste etappide abil nimetatud lepingu jõustumisele järgneva kaheteistkümnenda aasta lõpust kahekümne teise aasta lõpuni ning selleks vajalikud reeglid võtab vastu assotsiatsiooninõukogu.

7

Lisaprotokolli artikkel 39 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Enne käesoleva protokolli jõustumisele järgneva esimese aasta lõppu võtab assotsiatsiooninõukogu vastu sotsiaalkindlustusmeetmed ühenduse piires liikuvate Türgi kodakondsusega töötajate ning nende ühenduses elavate perekondade jaoks.

2.   Need sätted peavad kehtestatava korra kohaselt võimaldama Türgi kodakondsusega töötajatel liita eri liikmesriikides omandatud kindlustus‑ ja tööstaaži, mis seondub vanaduspensionide, surma puhul makstavate hüvitiste ja töövõimetuspensionidega ning tervishoiuteenuste osutamisega töötajatele ning nende ühenduses elavatele perekondadele. Nende meetmetega ei kohustata liikmesriike võtma arvesse Türgis omandatud staaži.

3.   Eespool nimetatud meetmetega tuleb tagada peretoetuste maksmine, kui töötaja perekond elab ühenduses.

4.   Vanaduspensione, surma puhul makstavaid hüvitisi ja töövõimetuspensione, mille saamise õigus on tekkinud lõike 2 alusel vastu võetud meetmete kohaselt, peab olema võimalus Türki üle kanda.

5.   Käesoleva artikliga ette nähtud meetmed ei mõjuta Türgi ja ühenduse liikmesriikide vahelistest kahepoolsetest lepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi, kui nende lepingutega on Türgi kodanikele ette nähtud soodsamad tingimused.”

8

Lisaprotokolli artiklis 59 on sätestatud:

„Käesoleva protokolliga hõlmatud valdkondades ei kohelda Türgit soodsamalt, kui liikmesriigid üksteist vastavalt [EÜ] asutamislepingule kohtlevad.”

Otsus nr 1/80

9

Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artikli 6 lõikes 1 on ette nähtud:

„Arvestades artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, tulenevaid erisusi, on liikmesriigi seaduslikul tööturul töötaval Türgi päritolu töötajal:

õigus pärast üht aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis uuendada tööluba sama tööandja juures töötamiseks, kui tööandjal on talle tööd pakkuda;

õigus pärast kolme aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis ning ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi arvestades võtta vastu enda poolt valitud tööandja juures samal kutsealal mõni teine tavapärastel tingimustel tehtud tööpakkumine, mis on registreeritud selle liikmesriigi tööhõivetalitustes;

õigus pärast nelja aastat seaduslikku töötamist selles liikmesriigis omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul.” [Siin ja edaspidi on nimetatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

10

Otsuse artiklis 7 on sätestatud:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

õigus võtta vastu tööpakkumisi pärast seda, kui nad on vähemalt kolm aastat selles liikmesriigis seaduslikult elanud, arvestades ühenduse liikmesriikide töötajate eesõigusi;

õigus omandada vaba juurdepääs kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul pärast seda, kui nad on selles liikmesriigis vähemalt viis aastat seaduslikult elanud.”

Otsus nr 3/80

11

Otsuse nr 3/80, mille assotsiatsiooninõukogu võttis vastu lisaprotokolli artikli 39 alusel, eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemid, et anda Türgi töötajatele, kes töötavad või on töötanud ühes või mitmes liikmesriigis, ning nende töötajate pereliikmetele ja nende ülalpidamisel olnud isikutele, õigused hüvitistele traditsioonilistes sotsiaalkindlustusliikides.

12

Otsuse nr 3/80 artiklis 2 „Isikuline kohaldamisala” on ette nähtud:

„Käesolevat otsust kohaldatakse

töötajate suhtes, kelle suhtes kehtivad või kehtisid ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on Türgi kodanikud,

nende töötajate pereliikmete suhtes, kes elavad ühe liikmesriigi territooriumil,

nende töötajate ülalpidamisel olnud isikute suhtes.” [Siin ja edaspidi on nimetatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

13

Otsuse nr 3/80 artikli 3 „Võrdne kohtlemine” lõikes 1, mis kordab nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikli 3 lõike 1 sõnastust, on sätestatud:

„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev otsus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva otsuse erisätteid.”

14

Otsuse nr 3/80 artikli 4 „Reguleerimisala” lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat otsust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a)

hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;

b)

invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;

c)

vanadushüvitised;

d)

toitjakaotushüvitised;

e)

tööõnnetus‑ ja kutsehaigushüvitised;

f)

matusetoetused;

g)

töötushüvitised;

h)

perehüvitised.

2.   Käesolevat otsust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld‑ ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised […]”

15

Otsuse nr 3/80 artikli 6 „Elukohatingimusest loobumine […]” lõike 1 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Välja arvatud juhul, kui käesolevas otsuses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus‑ ja kutsehaiguspensione mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab Türgis või sellise liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”

16

Otsuse nr 3/80 III jaotis „Eri liiki hüvitistega seotud erisätted” sisaldab kooskõlastamissätteid eelkõige invaliidsuse, vanaduse ja toitjakaotuse korral makstava hüvitise (pensioni) kohta, mille aluseks on määruse nr 1408/71 sätted.

Määrus nr 1408/71

17

Määrus nr 1408/71 sisaldab artiklit 3 „Võrdne kohtlemine”, mille lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

18

Nimetatud määruse artikli 4 lõiked 1 ja 2 määratlevad selle reguleerimisala järgmises sõnastuses:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

a)

hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;

b)

invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;

c)

vanadushüvitised;

d)

toitjakaotushüvitised;

e)

tööõnnetus‑ ja kutsehaigushüvitised;

f)

matusetoetused;

g)

töötushüvitised;

h)

perehüvitised.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld‑ ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised [...].”

19

Nõukogu 30. aprilli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 1247/92, millega muudetakse määrust nr 1408/71 (EÜT L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 41) ja mis jõustus 1. juunil 1992, artikli 1 punktiga 2 lisati määruse nr 1408/71 artiklile 4 lõige 2a järgmises sõnastuses:

„Käesolevat määrust kohaldatakse ka mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, mida antakse õigusaktide või kindlustusskeemide alusel, mis ei kuulu lõikes 1 loetletute hulka või on lõike 4 alusel reguleerimisalast välja jäetud, juhul kui sellised hüvitised on mõeldud:

a)

tagama täiendavat, asendavat või lisakaitset lõike 1 punktides a–h loetletud sotsiaalkindlustusliikidega hõlmatud riskide suhtes või

b)

üksnes invaliidide erikaitseks.”

20

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005 (ELT L 117, lk 1) muutmise järel on selle artikli 4 lõikes 2a nüüd ette nähtud nii:

„Käesolevat artiklit kohaldatakse õigusaktides ette nähtud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, millel on nende subjektide ringi, eesmärkide ja/või saamise tingimuste tõttu nii lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide kui ka sotsiaalabi tunnusjooned.

“Rahalised mitteosamakselised erihüvitised” on hüvitised:

a)

mis on ette nähtud:

i)

pakkuma täiendavat, asendavat või lisakaitset lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega kaetud riskide suhtes ja mis tagavad asjaomastele isikutele asjaomase liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes elatusmiinimumiga võrdse sissetuleku; või

ii)

üksnes puuetega inimeste erikaitseks, mis on tihedalt seotud nimetatud isiku sotsiaalse keskkonnaga asjaomases liikmesriigis, ja

b)

mille rahalised vahendid saadakse eranditult kohustuslikest maksudest, mis on ette nähtud üldiste avalike kulude katmiseks, ning hüvitiste määramise ja arvutamise tingimused ei sõltu ühestki hüvitisesaaja poolt makstavast maksest. Osamakselise hüvitise täiendamiseks ette nähtud hüvitisi ei loeta siiski osamakselisteks hüvitisteks ainuüksi sel põhjusel, ja

c)

need on loetletud IIa lisas.”

21

Määruse (EÜ) nr 1408/71 artikli 10 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus‑ ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”

22

Määruse nr 1408/71 artikli 10a lõige 1, mis lisati määrusega nr 1247/92, on sõnastatud nii:

„Olenemata artikli 10 ja III jaotise sätetest antakse isikutele, kelle suhtes on käesolev määrus kohaldatav, artikli 4 lõikes 2a osutatud rahalisi mitteosamakselisi erihüvitisi üksnes nende elukohajärgse liikmesriigi territooriumil vastavalt selle liikmesriigi õigusaktidele tingimusel, et sellised hüvitised on loetletud IIa lisas. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul.”

23

Artikli 10a lõikes 1 on nüüd, määrusega nr 647/2005 muudetud kujul ette nähtud:

„Artikli 10 ja III jaotise sätteid ei kohaldata artikli 4 lõikes 2a osutatud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes. Isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, saavad neid hüvitisi üksnes oma elukohaliikmesriigi territooriumil kõnealuse riigi õigusaktide kohaselt juhul, kui need hüvitised on nimetatud IIa lisas. Hüvitisi maksab elukohajärgne asutus oma kulul.”

Madalmaade õigus

24

Töövõimetuskindlustuse seadus (Wet op de arbeidsongeschiktheidsverzekering, edaspidi „WAO”), mis kehtib alates 1966. aastast, näeb Madalmaades töötajatele ette kindlustuse töövõimetuse vastu.

25

6. novembri 1986. aasta lisahüvitiste seaduse (Toeslagenwet, edaspidi „TW”), mis jõustus 1. jaanuaril 1987, eesmärk on anda isikutele, kes saavad sellise sotsiaalkindlustuse alusel, nagu on kehtestatud WAO‑ga (samal alusel kui eelkõige töötushüvitised, tööõnnetus‑ ja kutsehaigushüvitised), miinimumpalgast väiksemat hüvitist sissetuleku kaotuse eest, lisahüvitist, mis tõstaks nende sissetuleku kuni Madalmaades kehtiva miinimumpalgani (edaspidi „lisahüvitis”). Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal ulatus lisahüvitis kuni 30% miinimumpalgast, nii et isik, kellel oli õigus väiksemale töövõimetushüvitisele kui 70% nimetatud palgast, sai miinimumpalgast väiksema sissetuleku. Uwv‑s on huvitatud isikute taotlusel ette nähtud õigus lisahüvitisele TW alusel.

26

27. mai 1999. aasta hüvitiste eksportimise piiramist käsitlev seadusega (Wet beperking export uitkeringen, edaspidi „BEU”) lisati TW‑sse uus artikkel 4a, mille lõikes 1 on sätestatud, et isik, kes vastab selle seadusega ette nähtud hüvitise saamise tingimustele, ei ole seda hüvitist õigustatud saama ajavahemikul, mil ta Madalmaades ei ela. Seaduses on täpsustatud, et kõnealuste hüvitiste eksportimine on võimalik üksnes juhul, kui isiku elukohariigiga on sõlmitud kahepoolne leping, mis tagab Madalmaade õigusnormide järgimise.

27

Nagu nähtub BEU seletuskirjast, on selle TW‑ga lisatud muudatuse eesmärk asendada isikupõhimõte territoriaalsuse põhimõttega, et parandada välismaal elavatele isikutele hüvitiste maksmise kontrollimise tingimusi. Selles kontekstis põhjendas Madalmaade seadusandja muudatust ka lisahüvitise eesmärgiga, milleks on Madalmaades toimetulekumiinimumi tagamine, ning asjaoluga, et selle rahastamine toimub riigieelarve kaudu.

28

Eelmainitud TW muudatus jõustus 1. jaanuaril 2000.

29

Samas kehtestati ka üleminekukord, mille alusel isikud, kellel on uute õigusnormide jõustumisele eelneval päeval õigus TW‑ga ette nähtud hüvitistele ning kes sel hetkel Madalmaades ei ela:

„1.

saavad esimesel aastal pärast selle seaduse jõustumist [st aastal 2000] hüvitist [täies ulatuses] hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades;

2.

saavad teisel aastal pärast selle seaduse jõustumist [st aastal 2001] hüvitist 2/3 ulatuses hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades;

3.

saavad kolmandal aastal pärast selle seaduse jõustumist [st aastal 2002] hüvitist 1/3 ulatuses hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades.”

30

Järgnevatel aastatel lõpetatakse isikutele, kes Madalmaades ei ela, hüvitise maksmine täielikult.

31

Määrusest nr 647/2005 lähtudes lisati TW‑sse BEU‑ga, mille muudatused jõustusid 1. jaanuaril 2000, määruse nr 1408/71, mida on muudetud määrusega 1247/92, IIa lisas sisalduv mitteosamakseliste erihüvitiste loetelu määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 2a tähenduses, mille suhtes viimati nimetatud määruse artikli 10a alusel artiklis 10 sätestatud eksportimiskohustust ei kohaldata.

32

Järgnevalt lisati TW‑sse 7. detsembril 2006 jõustunud uus üleminekusäte isikute kohta, kes ei ela Madalmaades, vaid mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, Euroopa Majanduspiirkonna riigis või Šveitsis, mille kohaselt saavad isikud, kui nad on määruse nr 647/2005 jõustumisele eelneval päeval õigustatud saama määruse nr 1408/71 artikli 10 lõike 1 alusel hüvitisi,

aastal 2007 hüvitist täies ulatuses hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades;

aastal 2008 hüvitist 2/3 ulatuse hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades;

aastal 2009 hüvitist 1/3 ulatuses hüvitise summast, millele neil oleks õigus, kui nad elaksid Madalmaades.

33

Nimetatud isikutele lõpetatakse hüvitise maksmine täielikult alates 1. jaanuarist 2010.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

34

Põhikohtuasja vastustajad on endised Türgi kodanikest töötajad, kes töötasid varem Madalmaade seaduslikul tööturul otsuse nr 1/80 artikli 6 tähenduses.

35

Töövõimetutena taotlesid ja said nad enne 2000. aastat WAO alusel Madalmaade poolt makstavat hüvitist.

36

Kuna nimetatud hüvitis oli väiksem kui miinimumpalk, maksti põhikohtuasja vastustajatele ka enne 1. jaanuari 2000 jõus olnud TW redaktsiooni alusel lisahüvitist, mille eesmärk oli tagada neile sissetulek, mille tase on võimalikult lähedane miinimumpalgale.

37

Põhikohtuasja vastustajad pöördusid oma perekonna järel Türki tagasi, pärast seda, kui nad olid saanud Madalmaade kodakondsuse, säilitades ka Türgi kodakondsuse. Nad said jätkuvalt edasi hüvitist WAO alusel ja lisahüvitist lisaprotokolli artikli 39 lõike 4 alusel.

38

Vastavalt BEU‑ga TW‑sse lisatud muudatusele, mis jõustus 1. jaanuaril 2000, otsustasid Madalmaade pädevad ametiasutused käesoleva kohtuotsuse punktis 29 osutatud üleminekukorda kohaldades põhikohtuasja vastustajatele siiani makstud lisahüvitise maksmise järkjärguliselt lõpetada, vähendades alates 1. jaanuarist 2001 seda aastas 1/3 võrra; lisahüvitise maksmine lõpetati täielikult 1. juulil 2003.

39

Põhikohtuasja vastustajad esitasid Uwv vastavate otsuste peale kaebused.

40

Rechtbank Amsterdam tühistas need otsused 19. märtsi ja 23. augusti 2004. aasta otsustega, mille peale esitas Uwv apellatsioonkaebused Centrale Raad van Beroepile. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas tema arutada oleva menetluse raames Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused ja otsustas menetluse Euroopa Kohtu vastuse saamiseni peatada. Sel ajavahemikul tegi Uwv iga põhikohtuasja vastustaja suhtes uue otsuse, mille kohaselt määrati neile alates 1. juulist 2003 lisahüvitis täies ulatuses selle hüvitise järkjärgulise vähendamiseni vastavalt kas alates maist 2004, juunist 2004 või 1. jaanuarist 2007. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaasas menetlusse põhikohtuasja vastustajate apellatsioonkaebused, mis esitati Uwv uute otsuste peale.

41

Euroopa Kohus leidis 26. mail 2011 otsuses Akdas jt (C‑485/07, EU:C:2011:346) selliste töötajatega seoses, kes said TW alusel samasuguseid lisahüvitisi nagu põhikohtuasja vastustajad, kuid kellel erinevalt viimastest oli üksnes Türgi kodakondsus, et otsuse nr 3/80 artikli 6 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on nimetatud sättega vastuolus niisugused liikmesriigi õigusnormid nagu TW artikkel 4a, mis lõpetab sellise hüvitise maksmise nagu töövõimetuspensioni lisahüvitis, mida antakse siseriiklike õigusaktide alusel, endistele Türgi võõrtöötajatele, kuna nad naasid Türki seetõttu, et kaotasid töövõimetuks jäämisest tulenevalt nimetatud liikmesriigis elamise õiguse.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus esitasid põhikohtuasja pooled oma seisukohad selle kohta, millise järelduse peab sellest otsusest tegema nendevahelises vaidluses.

43

Eelkõige tekib küsimus selle kohta, kas kohtuotsuses Akdas jt (EU:C:2011:346) antud lahend kehtib ka käesoleva kohtuvaidluse raames, arvestades asjaolu, et põhikohtuasja vastustajatel ei ole mitte ainult Türgi, vaid ka Madalmaade kodakondsus.

44

Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas otsuse nr 3/80 artikli 6 lõiget 1 tuleb lisaprotokolli artiklit 59 arvestades tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline siseriiklik õigusnorm nagu [TW] artikkel 4a, mille kohaselt lõpeb siseriikliku õiguse alusel määratud lisahüvitise maksmine, kui selle hüvitise saajad ei ela enam selle riigi territooriumil, isegi kui need hüvitise saajad said Türgi kodakondsust säilitades vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse?

2.

Kui Euroopa Kohus jõuab esimesele küsimusele vastates järeldusele, et huvitatud isikud saavad tugineda otsuse nr 3/80 artikli 6 lõikele 1, kuid seda piirab lisaprotokolli artikkel 59: kas siis tuleb lisaprotokolli artiklit 59 tõlgendada nii, et see takistab lisahüvitise maksmise jätkamist Türgi kodanikele [kes on saanud ka Madalmaade kodakondsuse] sellest hetkest, mil liidu kodanikel ei oleks liidu õiguse alusel enam õigust seda hüvitist saada, isegi kui liidu kodanikud saaksid asjaomast hüvitist siseriikliku õiguse alusel kauem?”

Eelotsuse küsimuste analüüs

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida peab analüüsima koos, saada sisuliselt selgitust, kas Madalmaade kodanikud, kes on saanud Madalmaade kodakondsuse pärast seda, kui nad on töötanud sealsel tööturul otsuses nr 1/80 määratletud tingimustel, võivad lisaks tugineda otsuse nr 3/80 sätetele seetõttu, et nad on säilitanud Türgi kodakondsuse, selleks et neutraliseerida siseriiklikes õigusnormides ette nähtud kõnealuse liikmesriigi territooriumil elamise tingimust rahalise mitteosamakselise erihüvitise saamiseks määruse nr 1408/71, mida on muudetud määrusega nr 647/2005, artikli 4 lõike 2a tähenduses.

46

Esmalt peab meenutama, et assotsiatsioonilepingu artiklis 12 on sätestatud, et lepingupooled lepivad kokku, et lähtuvad töötajate vaba liikumise järkjärgulisel sisseviimisel EÜ asutamislepingu artiklitest 39–41. Peale selle on lisaprotokolli artiklis 36 sätestatud, et töötajate vaba liikumine ühenduse liikmesriikide ja Türgi vahel tagatakse assotsiatsioonilepingu artiklis 12 sätestatud põhimõtete kohaselt järkjärguliste etappide abil.

47

See tähendab, et otsustega nr 1/80 ja 3/80 rakendatakse assotsiatsioonilepingu sätteid.

48

Otsuse nr 1/80 kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et selle peamine eesmärk on Türgi päritolu töötajate järkjärguline integreerimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumile (vt selle kohta kohtuotsus Abatay jt, C‑317/01 ja C‑369/01, EU:C:2003:572, punkt 90).

49

Selleks soovitakse otsuse nr 1/80 artikli 6 lõikega 1 järkjärguliselt kindlustada Türgi päritolu töötajate olukorda vastuvõtvas liikmesriigis (kohtuotsus Payir jt, C‑294/06, EU:C:2008:36, punkt 37).

50

Otsusega nr 3/80 seoses peab märkima, et selle artikli 3 lõige 1 üksnes rakendab ja täpsustab assotsiatsioonilepingu artiklis 9 sätestatud kodakondsuse alusel mittediskrimineerimise üldpõhimõtet sotsiaalkindlustuse valdkonnas (kohtuotsus Akdas jt, EU:C:2011:346, punkt 98).

51

Vaidlust ei ole selles, et põhikohtuasja vastustajad said Madalmaade seaduslikul tööturul töötanud Türgi töötajatena hüvitisi EMÜ‑Türgi assotsiatsioonilepingu sätetest tulenevate õiguste alusel. Püsiva töövõimetuse tõttu said nad õiguse lisahüvitisele siseriiklikes õigusnormides kindlaks määratletud tingimustel. Lisaks said nad Madalmaade kodakondsuse, säilitades samas Türgi kodakondsuse.

52

Neil asjaoludel ei saa põhikohtuasja vastustajad tugineda otsusele nr 3/80 vaidlustamaks elukohanõuet, mille täitmine on siseriiklike õigusnormide kohaselt kõnealuse lisahüvitise maksmise tingimus.

53

Esiteks muudab asjaolu, et põhikohtuasja vastustajad on Türgi kodanikest töötajatena saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, nende olukorra eriliseks, iseäranis arvestades EMÜ‑Türgi assotsiatsioonikorra eesmärke.

54

Assotsiatsioonilepingus kavandatud integreerimise eesmärgiga seoses peab ühest küljest rõhutama, et vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse saamine kujutab endast sisuliselt Türgi töötaja suurimat integratsioonitaset vastuvõtvas liikmesriigis.

55

Teisest küljest tähendab selle liikmesriigi kodakondsuse saamine Türgi kodanikule sellest korrast tulenevaid õiguslikke tagajärgi, mis ei ole seotud üksnes kodakondsuse, vaid ka vastavalt liidu kodakondsuse omamisega, eelkõige elamisõiguse ja vaba liikumise valdkonnas.

56

Lisaks peab meelde tuletama, et erinevalt liikmesriikide töötajatest ei ole Türgi kodanikel liidusisese vaba liikumise õigust, vaid neil on teatavad õigused ainult vastuvõtva liikmesriigi territooriumil (vt kohtuotsused Tetik, C‑171/95, EU:C:1997:31, punkt 29, ja Derin, C‑325/05, EU:C:2007:442, punkt 66).

57

Seega ei ole ühtegi põhjust, miks vastuvõttev liikmesriik ei peaks Türgi kodanikku, kelle jaoks kehtiv õiguslik kord muutus paratamatult hetkel, kui ta sai selle riigi kodakondsuse, kohtlema põhikohtuasjas vaidlusaluse hüvitise maksmisel eranditult selle riigi kodanikuna.

58

Teiseks kehtib sama tõdemus seda enam, et niisuguste ühe liikmesriigi kodanike, kes said selle riigi kodakondsuse pärast töötamist Türgi töötajatena ja säilitasid samal ajal Türgi kodakondsuse, vabastamine otsuse nr 3/80 alusel elukohatingimuse täitmisest lisahüvitise saamiseks tooks kaasa kahekordselt põhjendamatu erineva kohtlemise.

59

Nii koheldaks esiteks isikuid, kes on põhikohtuasja vastustajate olukorras, palju soodsamalt kui Türgi kodanikest töötajaid, kel ei ole vastuvõtva liikmesriigi kodakondsust ja kel puudub ka seal elamise õigus, sest nad ei tööta enam selle liikmesriigi seaduslikul tööturul. Teiseks koheldaks neid isikuid soodsamalt ka võrreldes vastuvõtva liikmesriigi või muu liikmesriigi kodanikega, kellele kehtib muidugi soodsam kord liidus elamise ja vaba liikumise seisukohast, kuid kes peavad lisahüvitise saamiseks täitma Madalmaade Kuningriigis elamise tingimust.

60

Seega ei saa liikmesriigi kodanikud, kes sarnaselt põhikohtuasja vastustajatele said selle riigi kodakondsuse pärast kõnealuse riigi seaduslikul tööturul Türgi päritolu töötajatena töötamist otsuse nr 1/80 artikli 6 tähenduses ja kes säilitasid samal ajal Türgi kodakondsuse, tugineda otsuse nr 3/80 sätetele selleks, et neile ei kehtiks sama liikmesriigi seadusandluses ette nähtud elukohanõue, mis on tingimus põhikohtuasjas kõnealuse hüvitise saamisel.

61

Selles suhtes peab põhikohtuasja eristama sellest, mille põhjal tehti kohtuotsus Akdas jt (EU:C:2011:346).

62

Kõnealune kohtuotsus puudutas Türgi kodanikke, kes töötasid Madalmaade seaduslikul tööturul ja kes olid püsiva töövõimetuse tõttu sunnitud asuma Türki elama.

63

Euroopa Kohus tuletab meelde, et Türgi kodanik, kes tegutses liikmesriigi seaduslikul tööturul otsuse nr 1/80 artikli 6 tähenduses, ei saa sellest otsusest tuletada õigust jätkata selle liikmesriigi territooriumil elamist pärast temaga toimunud tööõnnetust, kuid seetõttu ei saa siiski leida, et see isik lahkus liikmesriigi territooriumilt täiesti omal tahtel (vt selle kohta kohtuotsus Akdas jt, EU:C:2011:346, punktid 93 ja 94).

64

On täiesti selge, et Türgi kodaniku elamisõigus, mis on otsuse nr 1/80 artikliga 6 vaikimisi, aga tingimata tagatud seaduslikul tööturul töötamise korral, kaob, kui asjaomane isik jääb täielikult ja püsivalt töövõimetuks (kohtuotsus Bozkurt, C‑434/93, EU:C:1995:168, punkt 40).

65

Aga niisugustel asjaoludel nagu käesoleva kohtuasja asjaolud – kui põhikohtuasja vastustajad on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse –, ei kuulu neile elamisõiguse valdkonnas otsuse nr 1/80 artikli 6 sätted enam kohaldamisele. Seega jääb neile õigus saada lisahüvitist, kui nad vastavad liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimustele ja eelkõige sellele tingimusele, mis on seotud elukohaga.

66

Seda järeldust ei sea kahtluse alla põhimõtted, mis tulenevad kohtuotsusest Kahveci ja Inan (C‑7/10 ja C‑9/10, EU:C:2012:180), arvestades viimati nimetatud kohtuasja aluseks olnud eriomaseid asjaolusid, mis erinevad käesoleva põhikohtuasja asjaoludest.

67

Nimelt on viidatud kohtuotsuses vaidlusaluse otsuse nr 1/80 artikli 7 (perekonna taasühinemise õiguse kohta) eesmärk esiteks võimaldada võõrtöötaja perekonnaliikmetel viimase juures elada, et soodustada sel viisil perekonna taasühinemise kaudu vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult integreerunud Türgi päritolu töötaja töötamist ja elamist (Kahveci ja Inan, EU:C:2012:180, punkt 32). Teiseks on selle sätte eesmärk tugevdada Türgi päritolu võõrtöötaja perekonna jätkusuutlikku lõimumist vastuvõtvas liikmesriigis, andes asjaomasele perekonnaliikmele pärast kolme aastat seaduslikku elamist võimaluse ise tööturule siseneda (Kahveci ja Inan, EU:C:2012:180, punkt 33).

68

Selle eesmärgi kohta leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Kahveci ja Inan (EU:C:2012:180) punktis 35, et vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse saamine ei saa kohustada Türgi kodanikku loobuma otsuses nr 1/80 ette nähtud perekonna taasühinemist soodustavate tingimuste kasutamisest.

69

Käesoleva kohtuasja asjaoludel aga ei ole põhikohtuasja vastustajad esiteks sunnitud loobuma lisahüvitise saamisest – juhul kui nad säilitavad oma elukoha Madalmaade Kuningriigi territooriumil, mida neil on vabadus teha –, arvestades eelkõige seda et neil on Madalmaade kodakondsus.

70

Teiseks nõudsid kohtuasjas Kahveci ja Inan (EU:C:2012:180) selle põhikohtuasja vastustajad otsuse nr 1/80 sätete alusel õigusi nende Türgi kodakondsusega pereliikmete kasuks. Käesolevas kohtuasjas tuginevad vastustajad otsuse nr 3/80 sätetele isiklikult ja oma huvides.

71

Nii et isegi kui eeldada, et kohtuotsuses Kahveci ja Inan (EU:C:2012:180) sedastatud põhimõtted, millele on viidatud käesoleva otsuse punktis 68, on ülekantavad käesolevale kohtuasjale ja seega põhikohtuasja vastustajatele, kes on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades ühtlasi Türgi kodakondsuse, ja kes võiksid saada kõnealust lisahüvitist, jääb siiski alles elukohanõue, mis siseriiklike õigusnormide kohaselt on niisuguse hüvitise saamise tingimus ja see jääb nende suhtes kohaldatavaks.

72

Kui niisugustele isikutele nagu põhikohtuasja vastustajad, kes Madalmaade kodanikena säilitavad õiguse Madalmaades elada ja on ühtlasi võrreldavas olukorras liidu kodanikega, omades õigust kõnealusele hüvitisele eelmainitud artikli 6 lõike 1 alusel, järgimata selles liikmesriigis elamise nõuet, saaks osaks soodsam kohtlemine võrreldes liidu kodanikega, oleks see vastuolus lisaprotokolli artikliga 59.

73

Järelikult tuleneb kõigist eeltoodud kaalutlustest, et otsuse nr 3/80 sätteid – võttes arvesse ka lisaprotokolli artiklit 59 – peab tõlgendama nii, et liikmesriigi kodanikud, kes töötasid sealsel seaduslikul tööturul Türgi töötajatena, ei saa viidates asjaolule, et nad on säilitanud Türgi kodakondsuse, tugineda otsuse nr 3/80 artiklile 6 selleks, et vaidlustada selle liikmesriigi õigusnormides ette nähtud elamise nõuet rahalise mitteosamakselise erihüvitise saamiseks määruse nr 1408/71, mida on muudetud määrusega nr 647/2005, artikli 4 lõike 2a tähenduses.

Kohtukulud

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

 

Assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 3/80, mis käsitleb Euroopa Ühenduste liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kohaldamist Türgi töötajate ja nende pereliikmete suhtes, sätteid – võttes arvesse ka lisaprotokolli, millele kirjutati alla Brüsselis 23. novembril 1970 ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72, artiklit 59 – peab tõlgendama nii, et liikmesriigi kodanikud, kes töötasid sealsel seaduslikul tööturul Türgi töötajatena, ei saa viidates asjaolule, et nad on säilitanud Türgi kodakondsuse, tugineda otsuse nr 3/80 artiklile 6 selleks, et vaidlustada selle liikmesriigi õigusnormides ette nähtud elamise nõuet rahalise mitteosamakselise erihüvitise saamiseks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71, sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005, artikli 4 lõike 2a tähenduses.

 

Allkirjad


( *1 ) Kohtumenetluse keel: hollandi.

Top