1.

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Centrale Raad van Beroep (Madalmaad), käsitleb põhiliselt nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes) ( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 631/2004 ( 3 ) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1992/2006 ( 4 ) muudetud redaktsioonis (edaspidi „määrus nr 1408/71”) artikli 27 tõlgendamist.

2.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib nimelt selgitust selle kohta, kas määruse nr 1408/71 artiklis 27 sätestatud mõistet „on õigus saada” pensioni võib tõlgendada nii, selleks, et teha kindlaks, millisest kuupäevast „on õigus” pensioni saada, on määrav kuupäev, mil tehti pensioni määramise otsus ja mille järel pensioni maksti, või tagasiulatuvalt määratud pensioni alguse kuupäev. Juhul kui õigeks peetakse esimeses küsimuses välja pakutud teist võimalust, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selle tõlgendusega võib olla kooskõlas asjaolu, et määruse nr 1408/71 artikli 27 kohaldamisalasse kuuluv pensioniõiguslik isik ei saa Madalmaade õigusaktide kohaselt sõlmida samasuguse tagasiulatuva jõuga ravikindlustust.

3.

Need küsimused on esitatud E. Fischer-Lintjensi ja Raad van Bestuur van de Sociale verzekeringsbanki (sotsiaalkindlustusasutuse haldusnõukogu, edaspidi „SVB”) vahelises menetluses, mis käsitleb asjaolu, et tühistati „tõend 21” ( 5 ), mis kinnitas, et E. Fischer-Lintjens oli vabastatud kohustusest omada Madalmaade ravikindlustust, arvestades et selline kindlustus on põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormide kohaselt kohustuslik selleks, et saada Madalmaades selle liikmesriigi kulul tervishoiuteenuseid.

4.

E. Fischer-Lintjens on sündinud 1. detsembril 1934. Ta elas 1. septembrini 1970 Madalmaades. Seejärel elas ta Saksamaal kuni 1. maini 2006. Sellest kuupäevast alates elab ta taas Madalmaades.

5.

Alates 2004. aasta oktoobrist saab E. Fischer-Lintjens lesepensioni Saksamaa Liitvabariigilt. Pärast 2006. aastal Saksamaalt Madalmaadesse elama asumist lasi ta vormi E 121 ( 6 ) kasutades ennast arvele võtta Madalmaade ravikindlustusasutuses (edaspidi „CZ”) ja omandas vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 28 õiguse saada 1. juunist 2006 mitterahalisi hüvitisi Saksamaa Liitvabariigi kulul. E. Fischer-Lintjens tegi samuti Saksamaal makseid Saksamaa ravikindlustusele.

6.

E. Fischer-Lintjens sai 20. oktoobril 2006 tol ajal pädevalt asutuselt, st College voor zorgverzekeringen’ilt (ravikindlustusamet, edaspidi „Cvz”) ( 7 ) tõendi 21, st tõendi, mille eesmärk oli tõendada Madalmaade sotsiaalkindlustusmakseid koguvale ametiasutusele, et Madalmaades ei olnud vaja kindlustusmakseid tasuda. Sellest tõendist nähtus, et E. Fischer-Lintjens ei olnud kindlustatud erakorraliste ravikulude üldseaduse (Algemene Wet Bijzondere Ziektekosten; edaspidi „AWBZ”) alusel. Tõendis oli märgitud, et eeldusel, et asjaolud ei muutu, kehtib see deklaratiivne tõend 1. juunist 2006 kuni 31. detsembrini 2010.

7.

Kuigi E. Fischer-Lintjens oli saanud 65‑aastaseks, millest tulenevalt ta sai Madalmaade üldise vanaduspensioni seaduse (Algemene Ouderdomswet; edaspidi „AOW”) alusel Madalmaades 1. detsembrist 1999 pensioniõiguse, taotles ta seda pensioni alles 2007. aasta maikuus.

8.

SVB määras 8. novembri 2007. aasta otsusega, mida muudeti 24. aprillil 2008, E. Fischer-Lintjensile pensioni tagasiulatuvalt üks aasta alates taotluse esitamisest, seega 1. maist 2006.

9.

E. Fischer-Lintjens ei teatanud aga CZ‑le, Cvz‑le ja Saksa ravikindlustusasutusele (edaspidi „DAK”) oma olukorra muutusest seoses 2010. aasta oktoobrini saadud hüvitistega.

10.

Nimelt teatas E. Fischer-Lintjens seoses tõendi 21 pikendamise taotlusega alles 21. oktoobril 2010 Cvz‑le, et ta sai alates 1. maist 2006 pensioni AOW alusel. Seega teatas see asutus 2. novembri 2010. aasta otsusega E. Fischer-Lintjensile, et tema suhtes kehtib kindlustamiskohustus AWBZ ja ravikindlustusseaduse (Zorgverzekeringswet, edaspidi „Zvw”) alusel ja seetõttu peab ta tasuma Madalmaades kindlustusmakseid. Otsus põhines asjaolul, et E. Fischer-Lintjens ei ole enam olukorras, mis lubab tal saada tõendit 21, mis tühistati seega tagasiulatuvalt.

11.

Pärast seda maksis DAK tagasi ravikindlustusmaksed, mis E. Fischer-Lintjens oli maksnud Saksamaal alates 1. juunist 2006. CZ nõudis seepeale E. Fischer-Lintjensilt tagasi ravikulud, mis olid sellele liikmesriigile tagasi makstud ja mille summa oli üle 11000 euro.

12.

Lisaks oli E. Fischer-Lintjensil Cvz väitel AWBZ ja Zvw alusel ette nähtud tagasiulatuv kindlustamiskohustus. Kuivõrd aga Zvw artikli 5 lõike 5 kohaselt saab ravikindlustus hakata tagasiulatuvalt kehtima vaid kõige rohkem neli kuud alates kindlustamiskohustuse tekkimisest, pidi E. Fischer-Lintjens seega ise tasuma Saksamaa Liitvabariigile tagasi makstud ravikulud ravikindlustusega katmata ajavahemiku eest. Tal on siiski 1. juulist 2010 Madalmaade ravikindlustus.

13.

Pärast vaide rahuldamata jätmist vaidlustas E. Fischer-Lintjens Cvz otsuse edukalt Rechtbank Roermondis. Nimetatud kohus leidis, et E. Fischer-Lintjensile väljastatud tõend 21 oli ette nähtud niisuguste õiguslike tagajärgede tekitamiseks, mida ei saanud kaotada tõendi tühistamisega.

14.

SVB – asutus, millele Cvz pädevus vahepeal oli üle antud – esitas selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtusse apellatsioonkaebuse, väites et tõend 21 oli sarnaselt vormiga E 121 puhtalt deklaratiivne dokument.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et SVB‑l oli õigus tõend 21 tagasiulatuvalt tühistada, kuid tõendi tühistamisel ei võtnud SVB piisavalt arvesse E. Fischer-Lintjensi huve. Kohus leiab, et eelkõige õiguskindluse põhimõttest võib tuleneda, et tegelik pädevus pensioneid määrata ja kanda mitterahaliste hüvitiste kulusid tekib üksnes alates kuupäevast, mil tehti pensioni määramise otsus, milles tuvastati, et asjaomasel isikul on tõesti õigus taotletud pensionile. Sel põhjusel küsib kohus, millal oli E. Fischer-Lintjensil määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses tegelikult „õigus saada” põhikohtuasjas käsitletavat pensioni, sest kohus leiab, et kui kõnealune artikkel on kohaldatav tagasiulatuvalt, toob see põhimõtteliselt kaasa erinevaid, samuti tagasiulatuva jõuga õiguslikke tagajärgi, sealhulgas käesoleval juhul kohustuse omada Madalmaade ravikindlustust.

16.

Neil asjaoludel otsustas Centrale Raad van Beroep menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

SVB, Madalmaade ja Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid nende küsimuste kohta kirjalikud seisukohad.

18.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt selgitust selle kohta, millisest hetkest alates tuleb lugeda, et kindlustatu elukohajärgse liikmesriigi antavat pensioni on „õigus saada” määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses, et määrata sellega seoses kindlaks hetk, millest alates talle tervishoiuhüvitiste maksmise pädevus viiakse üle sellele samale elukohajärgsele liikmesriigile, arvestades põhikohtuasja eripärasid.

19.

Selle kohta tuleb kõigepealt rõhutada, et on selge, et kuni 30. aprillini 2006 kuulus E. Fischer-Lintjens, kes sai lesepensioni Saksamaa Liitvabariigilt ja elas selles liikmesriigis, nimetatud liikmesriigi ametiasutuste pädevuse alla.

20.

Saksamaa ametiasutuste pädevust pensioni ja tervishoiuhüvitiste valdkonnas ei seadnud kahtluse alla E. Fischer-Lintjensi naasmine Madalmaadesse ja tema otsus seal alates 1. maist 2006 elada.

21.

Määruse nr 1408/71 artikli 28 lõikes 1 sätestatud kollisiooninormiga on nimelt ette nähtud, et pensionär, kellel on õigus saada pensioni või pensione ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigust saada hüvitisi selle liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab, saab siiski selliseid hüvitisi, kui tal oleks õigus saada hüvitisi pensionide suhtes pädeva liikmesriigi või vähemalt ühe pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, juhul kui ta elaks sellise riigi territooriumil.

22.

Selle põhjal saigi E. Fischer-Lintjens käesoleval juhul esiteks 2006. aasta oktoobris Cvz-lt tõendi 21, mis kinnitas, et tema Saksamaa pensioni alusel ei tulnud Madalmaades maksta ravikindlustusmakseid, ja teiseks osutati talle selles liikmesriigis tervishoiuteenuseid pensioni maksva liikmesriigi, st Saksamaa Liitvabariigi pädeva asutuse kulul, millele E. Fischer-Lintjens jätkuvalt sissemakseid tegi.

23.

Seevastu kohe, kui E. Fischer-Lintjens sai pärast tema 2007. aasta mai taotlust Madalmaade pensioni, läks tema olukord määruse nr 1408/71 artikli 28 lõike 1 kohaldamisalast selle määruse artikli 27 kohaldamisalasse.

24.

Viimati nimetatud sättes on nimelt ette nähtud, et pensionär, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest ühe territooriumil ta elab, ja kellel on õigus saada hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel, arvestades vajaduse korral määruse nr 1408/71 artikli 18 ja VI lisa sätteid, saab selliseid hüvitisi elukohajärgselt asutuselt ja selle asutuse kulul, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär, kelle pensioni makstakse üksnes tema elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel.

25.

Niisiis, nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, loob eelkõige määruse nr 1408/71 artiklitega 27 ja 28 kehtestatud süsteem seose pensionide maksmise pädevuse ja mitterahaliste hüvitiste kulude kandmise kohustuse vahel, võimaldades teha järelduse, et see kohustus kaasneb tegeliku pädevusega pensionide suhtes. ( 8 )

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib siiski, mis hetkel tuleb lugeda, et E. Fischer-Lintjensil on määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses „õigus saada” Madalmaade pensioni, et saaks tuvastada pädevuse ülemineku Madalmaade Kuningriigile, mis on E. Fischer-Lintjensi elukohaliikmesriik 1. maist 2006.

27.

Küsimus on seletatav põhikohtuasja eriliste asjaoludega, kuna esineb ajaline nihe esiteks hetke, mil SVB tegi pensioni saamise õigust tuvastava otsuse, ja esimese pensionimakse tegemise alguskuupäeva, st 8. novembri 2007, ning teiseks selle otsuse jõustumise hetke vahel, mis toimus tagasiulatuvalt 1. mail 2006, st aasta enne seda, kui E. Fischer-Lintjens esitas SVB‑le taotluse saada Madalmaades pensioni.

28.

Sellele küsimusele teevad huvitatud pooled ettepaneku vastata üheselt, et määrav asjaolu selle hetke kindlakstegemiseks, millest alates „on õigus saada” pensioni määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses, on kõnealuse tagasiulatuvalt määratud pensioni alguse kuupäev, s.o käesoleval juhul 1. mai 2006. Tuginedes kohtuotsusele Rundgren (C‑389/99, EU:C:2001:264), väidavad need pooled sisuliselt, et asjaolu, et pension määrati tagasiulatuvalt, ei mõjuta selle pensioni saamise õiguse tõhusust.

29.

Võin selle seisukohaga nõustuda, tingimusel et oleks kindel – mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, et kõnealust pensioni maksti tegelikult selle perioodi eest, mis algab selle pensioniõiguse algusega, st alates 1. maist 2006.

30.

Teatav Euroopa Kohtu praktika ja huvitatud isikute õiguste kaitsest tulenevaid argumente räägib sellise lahenduse kasuks.

31.

Põhinedes määruse nr 1408/71 süstemaatilisel tõlgendusel, täpsustas Euroopa Kohus otsuses Rundgren (C‑389/99, EU:C:2001:264), et – nagu ma juba mainisin –, eelkõige määruse nr 1408/71 artikli 27 osas kaasneb mitterahaliste hüvitiste katmine tegeliku pädevusega pensioni alal, ja sellest tuleneb, et seda kulude katmise kohustust ei või panna sellise liikmesriigi asutusele, kelle pädevuses on pension üksnes teatavatel juhtudel. Euroopa Kohus järeldas sellest, et kui määruse nr 1408/71 artikkel 27 viitab pensionile, mida on õigus saada, on sellega, samamoodi nagu määruse artiklitega 28 ja 28a, silmas peetud pensioni, mida „asjaomasele isikule tegelikult makstakse”. ( 9 )

32.

Euroopa Kohtul tuli täpsustada määruse nr 1408/71 artiklite 27, 28 ja 28a ulatust eelmainitud tähenduses asjaoludel, kus teise liikmesriigi pensioni saava isiku elukohaliikmesriik nõudis temalt siiski pensioni- ja sotsiaalkindlustusmaksete tasumist ainuüksi tema elukoha alusel. Elukohaliikmesriik, kõnealusel juhul Soome Vabariik, leidis, et maksete tegemisest vabastamiseks ei ole piisav, et asjaomane isik esitab tõendi, mille kohaselt ta ei olnud taotlenud ega saanud pensioni selles liikmesriigis. Soome ametiasutuste arvates oleks asjaomane isik pidanud lisaks sellele tõendama, et tal ei olnud mingit (teoreetilist) õigust saada Soomes pensioni; Euroopa Kohus ei nõustunud nende argumentidega, rõhutades, et selleks, et liikmesriik saaks nõuda sotsiaalkindlustusmaksete tasumist, peab asjaomasele isikule tegelikult pensioni maksma.

33.

Käesoleval juhul ei ole kahtlust selles, et E. Fischer-Lintjensile on Madalmaades tegelikult pensioni makstud. Nii nagu eespool nimetatud kohtuotsuses Rundgren ei tule ka käesolevas asjas uuesti üldiselt vastandada teoreetilist pensioni saamise õigust ja selle õiguse konkreetset teostamist pensioni tegeliku maksmise kujul. Teisisõnu on kohtuotsus Rundgren (C‑389/99, EU:C:2001:264) hea lähtepunkt tarvilikule arutluskäigule, mis aitab vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele, kuid see ei ole kindlasti piisav sellele täieliku vastuse andmiseks.

34.

Lõppkokkuvõttes leian, et esitatud küsimus nõuab, et määrataks kindlaks, kas määruse nr 1408/71 artikliga 27 on vastuolus, et liikmesriik saab otsustada, et pensioni võib „tegelikult maksta” ajavahemiku eest, mis eelneb kuupäevale, mil liikmesriigi pädevad asutused tunnustasid ametlikult pensioni saamise õigust.

35.

Nimelt on oluline meenutada, et just nimelt AOW artikli 16 lõike 2 alusel andis SVB oma 8. novembri 2007. aasta otsusele, milles tunnustati E. Fischer-Lintjensi õigust saada Madalmaades pensioni, tagasiulatuva jõu, mille ulatus oli üks aasta alates selle isiku taotluse esitamisest.

36.

Kuivõrd pensioni „maksti tegelikult” alles pärast 8. novembri 2007. aasta otsust, siis võiks esmapilgul arvata, et pensioni oli määruse nr 1408/71 artikli 27 tähenduses „õigus saada” alles pärast nimetatud otsust.

37.

Sellegipoolest leian, et niisugune tõlgendus ei ole vastuvõetav. Kohtuotsuses Rundgren (C‑389/99, EU:C:2001:264) täpsustati sisuliselt, et pensioni on „õigus saada” alles juhul, kui seda on kõigepealt tunnustanud liikmesriigi pädev asutus, vajaduse korral pärast vastavat taotlust, ning seejärel kui see asutus on pensioni tegelikult maksnud. See ei tähenda, et pensioni tunnustamise hetk vastab tingimata hetkele, millest alates seda on õigus saada, „tegeliku maksmise” tähenduses. Pensioniõiguse tunnustamisel võib seda teha tagasiulatuvalt. Sellisel juhul tunnustab pädev ametiasutus, et pensioniõigus algas enne tema otsuse tegemist, kuid et tehnilistel põhjustel, mis nagu käesolevas asjas puudutavad eelkõige kindlustatu taotluse esitamist ja selle menetlemist, maksti seda pensioni alles hiljem. Kuid kuna tegelik maksmine hõlmab teatud ajavahemikku, st ajavahemikku alates hetkest, mil pensioniõigust tunnustatakse, peaks minu arvates leidma, et seda pensioni on „õigus saada” kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul.

38.

Saksamaa valitsus rõhutas väga asjakohaselt, et juhul, kui põhikohtuasjas oleks aluseks võetud 8. novembri 2007. aasta otsuse vastuvõtmise hetk, sõltuks liikmesriigi pensionialase pädevuse ajaline kohaldatavus riigisisestele ametiasutustele esitatud taotluste menetlemise kiirusest.

39.

Nagu aga Euroopa Kohus on sageli täpsustanud, sõltub määrusega nr 1408/71 kehtestatud kollisiooninormi süsteemi kohaldamine vaid huvitatud isiku objektiivsest olukorrast. ( 10 )

40.

Nii nagu see määrus ei luba kindlustatul vältida määruses nr 1408/71, eelkõige selle artiklis 27 kehtestatud süsteemi või sellest loobuda, ( 11 ) ei luba see määrus liikmesriikidel ka anda oma haldusasutustele kaalutlusõigust selle hetke osas, millest alates tuleb tuvastada pädevuse üleminek kahe liikmesriigi vahel selles sättes nimetatud olukorras.

41.

Määruse nr 1408/71 kollisiooninormi eesmärk ongi just see, et iga kindlustatu, kes kuulub selle kohaldamisalasse, oleks järjepidevalt kaetud, jätmata isikutele või liikmesriikide pädevatele asutustele võimalust teha kaalutlusotsuseid. ( 12 )

42.

Lisaks sellele on asjaolu, et tunnustatakse pensioniõiguse tagasiulatuvust ja selle maksmist ajavahemiku eest, mis eelneb kõnealuse õiguse olemasolu ametlikult tuvastava otsuse vastuvõtmisele, kooskõlas kindlustatute õiguste austamisega ja nende kindlustuskaitse järjepidevusega, mille eesmärk on, et pensionialase pädevuse üleminekul kahe liikmesriigi vahel ei oleks mõju sotsiaalkindlustushüvitiste saamisele.

43.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku tõlgendada määruse nr 1408/71 artiklit 27 nii, et mõiste „on õigus saada” hõlmab ajavahemikku, mille jooksul huvitatud isikul on õigus saada pensioni – olenemata sellest, millal see õigus ametlikult tuvastati –, kui seda pensioni makstakse selle ajavahemiku eest tegelikult, sealhulgas tagasiulatuvalt.

44.

Kui Euroopa Kohus nõustub selle tõlgendusega, tuleb analüüsida teist eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust ja sellele vastata.

45.

Teise küsimusega, mis on põhikohtuasja keskmes, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õigusega on kooskõlas niisugune riigisisene õigusnorm nagu Zvw artikli 5 lõige 5, mille kohaselt ravikindlustus saab hakata tagasiulatuvalt kehtima vaid kõige rohkem neli kuud alates kindlustamiskohustuse tekkimisest. Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul „lünk” määruse nr 1408/71 artikli 27 alusel pädevuse Madalmaadele Kuningriigile ülemineku ja selles liikmesriigis ravikindlustusega (kohustusliku) liitumise vahel.

46.

Saksamaa valitsus leiab, et ravikindlustuse tagasiulatuva mõju piiramine nelja kuuga on vastuolus liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise eesmärgiga, samas kui SVB, Madalmaade valitsus ja komisjon leiavad sisuliselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu tuvastatud „lünk” on tingitud sellest, et E. Fischer-Lintjens eiras oma kohustust teavitada pädevaid ametiasutusi, ehkki ta pidi 1. maist 2006 sõlmima ravikindlustuse Madalmaades, vastavalt määruse nr 1408/71 VI lisa R jao punkti 1 alapunktile a ja Madalmaade õigusaktidele.

47.

Nimetatud huvitatud poolte väitel ei saa E. Fischer-Lintjens nendele argumentidele vastukaaluks tuua õiguspärase ootuse väidetavat kaitset seeläbi, et tõend 21 jääb kehtima, sest see tõend on kõigest deklaratiivne ja väljastati ebatäpse teabe põhjal. Igal juhul väidavad SVB ja Madalmaade valitsus, et liidu õigusega ei ole vastuolus ravikindlustuse kehtivuse tagasiulatuva alguse ulatuslik piirang. Madalmaades on hüvitiste saamise õigus üksnes juhul, kui kindlustatu on sõlminud ravikindlustuse, mis ei ole selles liikmesriigis mitte riiklik kindlustus, vaid tsiviilõiguslik kahjukindlustus, mille eesmärk on katta tulevaste sündmuste toimumisest tekkivaid riske, mille peab sõlmima eraõigusliku äriühinguga ja mille puhul on tagasiulatuva lepingu sõlmimise võimalused piiratud selleks, et kaitsta solidaarsuspõhimõtet, mis õigustab nende väitel selle siseriikliku meetme võimalikku takistavat laadi.

48.

Nimetatud kolme huvitatud poole esitatud kaalutlused ei veena mind täielikult.

49.

Tõsi küll, möönan, et määruse nr 1408/71 artiklis 27 on viidatud sellele, et pensionäril, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi, sealhulgas tema elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel, on õigus saada hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel, arvestades vajaduse korral selle määruse VI lisa. On aga tõsi, et nimetatud lisa R jao punkti 1 „Ravikindlustus” alapunkti a punkt i sätestab, et „[s]eoses õigusega mitterahalistele hüvitistele Madalamaade õigusaktide kohaselt käsitatakse […] selliste õigustatud isikutena […] isikuid, kes [Zvw] artikli 2 kohaselt peavad kindlustuse sõlmima ravikindlustusandjaga”, samas kui sama punkti 1 alapunkt b täpsustab, et „punkti a alapunktis i nimetatud isikud peavad vastavalt [Zvw] sätetele sõlmima kindlustuse ravikindlustusandjaga […]”.

50.

Seega ei ole kahtlust, et nende mitterahaliste hüvitiste saamiseks, mida annab Madalmaade Kuningriik, st E. Fischer-Lintjensi elukohaliikmesriik alates 1. maist 2006, oli nimetatud isik kohustatud sõlmima kindlustuse ravikindlustusandjaga, vastavalt määruse nr 1408/71 VI lisa R jao punkti 1 alapunkti a punktile i ja alapunktile b ning Zvw sätetele.

51.

Möönan samuti, et sellisele järeldusele vastuvaidlemiseks ei saa niisugune kindlustatu nagu E. Fischer-Lintjens tugineda õiguspärasele ootusele, et jääb kehtima selline tõend nagu Cvz 2006. aasta oktoobris väljastatud tõend 21, mis kinnitas sel ajal, et E. Fischer-Lintjens oli vabastatud kohustusest sõlmida kindlustus Madalmaade ravikindlustusandjaga ja tasuda Madalmaades sotsiaalkindlustusmakseid. Nimelt on see tõend, nagu väitsid SVB ja komisjon, vaid vormi E 121 tõlge ja seetõttu on see üksnes deklaratiivne, täpselt niisamuti, nagu Euroopa Kohus leidis ka selle vormi kohta. ( 13 ) Lisaks nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest, et see tõend väljastati 31. detsembrini 2010 üksnes „eeldusel, et asjaolud ei muutu”.

52.

Siiski ei saa ma nõustuda nendesamade huvitatud poolte seisukohaga, et niisugune olukord nagu põhikohtuasjas on lõppeks vaid selle tulemus, et kindlustatu jättis pädevatele ametiasutustele edastamata tema isiklikku olukorda puudutava vajaliku teabe, ja mitte piirangute tulemus, mis Madalmaade õigusaktid seadsid selle ravikindlustuse tagasiulatuvale mõjule, mille pensionär, kes saab Madalmaade Kuningriigi makstavat pensioni ja kes elab selles liikmesriigis, on kohustatud sõlmima, et saada sama riigi antavaid mitterahalisi hüvitisi.

53.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus lühidalt rõhutab, on nimelt isikul, kellele Madalmaade ametiasutused määravad pensioni, mida makstakse tagasiulatuvalt rohkem kui neli kuud alates vastava taotluse esitamisest, ikka võimatu, iseäranis juhul, kui ta sai seni ravi teise liikmesriigi kulul, saada Madalmaades ravikindlustust, mis oleks samavõrra, st rohkem kui neli kuud, tagasiulatuv.

54.

Seega E. Fischer-Lintjensi juhtumi puhul, kui see isik oleks teavitanud pädevaid asutusi kohe alates 8. novembrist 2007, st päevast, mil SVB võttis vastu otsuse, millega tuvastati tema õigus saada Madalmaades pensioni tagasiulatuvalt alates 1. maist 2006, oleks E. Fischer-Lintjens Zvw artikli 5 lõike 5 alusel, mis piirab ravikindlustuse tagasiulatuvuse kõige rohkem nelja kuuga, saanud sõlmida ravikindlustuse kõige varem alles alates 2007. aasta juulist.

55.

Olenemata aga E. Fischer-Lintjensi edastatud teabe võimalikust hilinemisest – seda küsimust käsitlen hiljem –, kahjustab minu arvates määrusega nr 1408/71 kehtestatud süsteemi kasulikku mõju ja sellest määrusest tulenevalt kindlustatutel lasuvaid kohustusi asjaolu, et resident, kellel on õigus saada Madalmaade Kuningriigilt pensioni ja kes on kohustatud määruse nr 1408/71 artikli 27 alusel koostoimes VI lisa R jao punkti 1 alapunkti a punktiga i ja alapunktiga b sõlmima selles liikmesriigis kindlustuse ravikindlustusandjaga, ei saa seda kohustust täielikult täita kõnealuse liikmesriigi õigusnormides kehtestatud piirangute tõttu.

56.

Nagu ma juba meenutasin, sõltub nimelt määrusega nr 1408/71 kehtestatud kollisioonisüsteemi kohaldamine vaid asjaomase kindlustatu objektiivsest olukorrast. Kuna need kollisiooninormid on kohustuslikud nii liikmesriikidele kui ka huvitatud isikutele, ei saa esimesena nimetatud seega jätta teisena nimetatuid ilma võimalusest täita täies ulatuses kohustusi, mis neil selle määruse alusel lasuvad. Käesoleval juhul ei saa Madalmaade Kuningriik minu arvates jätta residenti ilma võimalusest, täita kohustus sõlmida ravikindlustus alates hetkest, mil see liikmesriik saab pädevuse anda sellele kindlustatule pensioni ja kanda talle antud sotsiaalkindlustushüvitiste kulud ning nõuda sellelt kindlustatult sotsiaalkindlustusmakseid.

57.

Kui liikmesriikidel oleks selline otsustusruum, tuleneks sellest, et määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvad isikud jääksid ilma sotsiaalkindlustusalasest kaitsest, kuna puuduvad nende suhtes kohaldatavad õigusaktid. ( 14 ) E. Fischer-Lintjensi olukord näitab seda riski väga hästi, sest selle ravi hüvitamine, mida ta sai Saksamaa pädevate ametiasutuste kulul, katkestati tagasiulatuvalt alates 1. maist 2006, samas kui ta oleks parimal juhul saanud sõlmida ravikindlustuse Madalmaades alles alates 2007. aasta juulist, kusjuures viimati nimetatud liikmesriik omandas pädevuse talle pensioni maksta ja sellega kaasnevalt anda talle määruse nr 1408/71 alusel sotsiaalkindlustushüvitisi alates 1. maist 2006.

58.

Väita, nagu teeb Madalmaade valitsus, et ravikindlustuse tagasiulatuvuse piiramine kõige rohkem nelja kuuga on õigustatud vajadusega tagada skeemiga rakendatav solidaarsuspõhimõte ja vältida kuritarvitusi, ei ole minu arvates sugugi asjakohane niisuguses kontekstis, nagu on tegemist põhikohtuasjas.

59.

Kuna selline kindlustus on nimelt kohustuslik, selle tagasiulatuvat jõudu on põhimõtteliselt tunnustatud Madalmaade õigusaktides endis ja ükski põhikohtuasja asjaolu ei viita sellele, et E. Fischer-Lintjens kavatses liidu õigusnorme kuritarvitada ( 15 ), ei saa Madalmaade Kuningriik jätta määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluvaid isikuid ilma võimalusest täita neil selle õigusakti alusel lasuvaid kohustusi, et nende suhtes saaksid täielikult kehtida õigused, mis on neile selle määrusega antud, st käesoleval juhul õigus ravikulude hüvitamisele alates hetkest, mil see liikmesriik omandas tagasiulatuvalt alates 1. maist 2006 pädevuse maksta pensioni, mida E. Fischer-Lintjensil oli õigus saada, ja maksta talle sotsiaalkindlustushüvitisi. ( 16 )

60.

Niisugune lähenemisviis ei ole vastuolus Euroopa Kohtu hinnangutega kohtuotsuse van Delft jt (C‑345/09, EU:C:2010:610) punktis 76, mille kohaselt peavad kõik riikliku sotsiaalkindlustussüsteemi (tegemist oli samuti Madalmaade süsteemiga) alla kuuluvad kindlustatud isikud kohustuslikult tagama selle süsteemi solidaarsuse, sõltumata sellest, kuidas igaüks neist individuaalselt vastavalt oma isiklikele omadustele võib tegutseda.

61.

Esiteks puudutasid need kaalutlused kindlustatutelt sotsiaalkindlustusmaksete kinnipidamist selle liikmesriigi pädevate asutuste jaoks, mille õigusnormid annavad õiguse saada sotsiaalkindlustushüvitisi; seda kohustust ei seata käesolevas asjas kahtluse alla alates hetkest, mil Madalmaade Kuningriik peab hakkama pensioni maksma ja omandab niisugusele kindlustatule nagu E. Fischer-Lintjens sotsiaalkindlustushüvitiste maksmise pädevuse. Teiseks, Euroopa Kohtu hinnangute eesmärk eespool viidatud kohtuotsuses van Delft jt oli meenutada, et määruse nr 1408/71 artiklites 28 ja 28 a ette nähtud kollisiooninormid on kindlustatutele kohustuslikud ja nad ei saa seega hoiduda sotsiaalkindlustusmaksete kinnipidamisest, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, mis maksab neile pensioni ja peab neile andma mitterahalisi sotsiaalkindlustushüvitisi. Selline ongi aga minu arvates objektiivne olukord, mis tuleneb määruse nr 1408/71 artiklis 27 ja VI lisa R jao punkti 1 alapunkti a punktis i ja alapunktis b ette nähtud kollisiooninormist, mis paneb liikmesriigile, mis nõustub eraõiguslike ravikindlustuslepingute tagasiulatuvuse põhimõttega, kohustuse teha need tagasiulatuvaks viisil, mis sobiks täpselt selle objektiivse olukorraga ja võimaldaks kindlustatutel teostada täielikult õigusi, mis neil on sellisest olukorrast tulenevalt.

62.

Mis puudutab E. Fischer-Lintjensi ravikindlustuse katkemist 2007. aasta novembrist kuni 1. juulini 2010, siis ma ei ole samuti veendunud komisjoni selgituste põhjendatuses, kes meenutab teavitamiskohustusi, mis tulenevalt määruse nr 1408/71 artikli 84 a lõikest 1 lasuvad selle kohaldamisalasse kuuluvatel isikutel, ja leiab, et E. Fischer-Lintjens ei täitnud neid kohustusi, mistõttu ta peaks taluma kõiki selle kohustuste rikkumise tagajärgi.

63.

Nagu komisjon möönab, on määruse nr 1408/71 artikli 84 a lõige 1 adresseeritud ka liikmesriikide pädevatele asutustele, mis peavad vastavalt hea halduse põhimõttele vastama mõistliku aja jooksul kõigile järelepärimistele ja „an[dma] asjaomastele isikutele teavet, mida viimased vajavad neile […] määrusega [nr 1408/71] antud õiguste teostamiseks”.

64.

Käesolevas asjas peab seda kohustust minu arvates hindama Madalmaade kohustusliku ravikindlustussüsteemi eripärade kontekstis, arvestades et see süsteem ei näe ette automaatset riiklikku tervisekindlustust, vaid kohustab asjaomaseid isikuid sõlmima omal algatusel niisuguse kindlustuse eraõigusliku kindlustusseltsiga.

65.

Niisugustel asjaoludel leian aga, et Madalmaade pädevad asutused, käesoleval juhul SVB, oleksid pidanud määruse nr 1408/71artikli 84 a lõike 1 kohaselt siis, kui E. Fischer-Lintjensit teavitati 8. novembri 2007. aasta otsusest, millega vastati tema taotlusele saada Madalmaades pensioni, andma talle piisavat teavet, mis oleks tal võimaldanud aru saada, et ta pidi sõlmima ravikindlustuse eraõigusliku kindlustusseltsiga, et saada täielikult kasutada talle määrusega nr 1408/71 antud õigusi. Kuigi tundub, et seda ei ole tehtud, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul igal juhul seda asjaolu kontrollida.

66.

Kui pädevad asutused oleksid selle lihtsa kohustuse täitnud – olenemata ravikindlustuse tagasiulatuvuse seadusandlikest piirangutest, mida on eelnevalt juba analüüsitud –, on väga tõenäoline, et E. Fischer-Lintjens oleks kohe teinud vajalikud sammud niisuguse kindlustuse sõlmimiseks, ega oleks seega pidanud kannatama ravikindlustuse katkemise tõttu alates 2007. aasta novembrist.

67.

Neid kaalutlusi arvestades leian, et teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata, et liikmesriik, mis annab määruse nr 1408/71 artikli 27 ja VI lisa R jao punkti 1 alapunkti a punkti i ja alapunkti b kohaldamisalasse kuuluvale kindlustatule õiguse saada tagasiulatuvalt pensioni, peab võimaldama kõnealusel kindlustatul sõlmida kohustuslik ravikindlustus samasuguse tagasiulatuva jõuga, et see peegeldaks määruse nr 1408/71 kõnealuste sätete kohaldamisest tulenevat objektiivset olukorda.

68.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Centrale Raad van Beroepi esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: