Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

1. Käesolev eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97(2) .

2. Taotlus esitati vaidluses, mille pooled on ühelt poolt Zuchtvieh-Export GmbH (edaspidi „Zuchtvieh-Export”) ja teiselt poolt Stadt Kempten (Kempten, Saksamaa) ning ese Stadt Kempten’i kui lähtekoha pädeva ametiasutuse otsus, millega viimati nimetatu keeldus vormistamast teatava veistepartii maanteevedu Kemptenist Andijoni (Usbekistan).

3. Määrus nr 1/2005 paneb pika veoteekonna korraldajale kohustuse esitada lähtekoha pädevale asutusele teekonnaleht, mille 1. ossa tuleb märkida kavandatava teekonna plaan. Plaanis peavad olema ära toodud eeldatavad puhke-, ümberlaadimis- ja väljumispunktid. Käesoleval juhul on tekkinud küsimus, kas selle teekonnaosa puhul, mis kulgeb Euroopa Liidu territooriumilt lahkumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini, on või ei ole teekonna korraldajal kohustust järgida määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis ette nähtud nõudeid teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta.

4. Käesolevas ettepanekus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku võtta seisukoht, et määrust nr 1/2005 tuleb tõlgendada nii, et see ei kehtesta kolmandasse riiki suunatud pika veoteekonna korraldajale kohustust esitada selle teekonnaosa kohta, mis kulgeb Euroopa Liidu territooriumilt lahkumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini, teekonnalehe 1. osa punktis 6 teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta infot, mis on kooskõlas selle määruse I lisa V peatükis ette nähtud nõuetega või loomade veo suhtes kehtivate üldtingimustega, mis on ära toodud selle määruse artiklis 3.

5. Minu arvates nähtub sellest, et määruse nr 1/2005artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii ja punkti c tuleb tõlgendada nii, et lähtekoha pädeval asutusel ei ole õigust keelduda tembeldamast teekonnalehte põhjendusega, et lehel toodud info selle teekonnaosa kohta, mis kulgeb Euroopa Liidu territooriumilt lahkumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini, ei ole kooskõlas määruse I lisa V peatükis ette nähtud nõuetega või loomade veo suhtes kehtivate üldtingimustega, mis on ära toodud selle määruse artiklis 3.

I. Õiguslik raamistik

6. Käesolevas kohtuasjas omavad tähtsust järgnevad määruse nr 1/2005 sätted.

7. Nimetatud määruse artikli 1 lõige 1 määratleb selle reguleerimisala järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse selgroogsete elusloomade vedamisele ühenduse piires, kaasa arvatud ühenduse tolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiide eriomased kontrollid, mida peavad teostama ametiisikud.”

8. Määruse nr 1/2005 artiklis 2 on toodud muu hulgas järgmised määratlused:

„d) piiripunkt – kontrollpunkt, mis on määratud ja kinnitatud vastavalt direktiivi 91/496/EMÜ artiklile 6 kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli tegemiseks ühenduse piiril;

[...]

f) pädev asutus – liikmesriigi keskasutus, mis on pädev läbi viima veterinaarkontrolli, või keskasutuse poolt selleks volitatud muu asutus;

[...]

h) kontrollpunkt – määruses (EÜ) nr 1255/97 nimetatud kontrollpunktid;

i) väljumispunkt – piiripunkt või liikmesriigi poolt määratud muu koht, kus loomad lahkuvad ühenduse tolliterritooriumilt;

j) teekond – kogu veotoiming lähtekohast sihtkohani, kaasa arvatud mahalaadimine, majutamine ja pealelaadimine teekonna vahepeatustes;

[...]

m) pikk teekond – teekond, mis kestab kauem kui kaheksa tundi, alustades partii esimese looma liigutamisest;

[...]

s) sihtkoht – koht, kus loom veovahendilt maha laaditakse ja

i) majutatakse vähemalt 48 tundi enne lahkumist või

ii) tapetakse;

t) puhke- või ümberlaadimiskoht – peatus teekonnal, mis ei ole sihtkoht, kaasa arvatud koht, kus loomad vahetavad veovahendit, koos laadimisega või ilma;

[...]

w) vedu – loomade liikumine, mida teostatakse ühe või enama veovahendiga ja sellega seonduvad toimingud, kaasa arvatud peale- ja mahalaadimine, ümberlaadimine ja puhkepausid, kuni loomade mahalaadimine sihtkohas on lõpetatud;

[...]”

9. Määruse nr 1/2005 artikkel 3 „Loomade vedamise üldtingimused” sätestab:

„Loomi ei ole lubatud vedada ega lasta vedada viisil, mis võib neile tõenäoliselt põhjustada vigastusi või tarbetuid kannatusi.

Lisaks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

a) eelnevalt peavad olema tehtud kõik vajalikud korraldused teekonna lühendamiseks ja teekonna vältel loomade vajaduste rahuldamiseks;

b) loomad peavad olema veovalmis;

[...]

f) loomad veetakse sihtkohta viivitamata ning loomade heaolu tingimusi kontrollitakse regulaarselt ja tagatakse nende püsimine;

[...]

h) sobivate ajavahemike tagant antakse loomadele nende liigist sõltuvalt piisava kvaliteediga ja piisavas koguses juua ja süüa ning võimaldatakse neile puhkust.”

10. Määruse nr 1/2005 artikli 5 „Kohustused loomade veo planeerimisel” lõige 4 täpsustab, et „[l]iikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste pikkade teekondade korral koduhobuslaste, kes ei ole registreeritud hobuslased, koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade vedamisel peavad vedajad ja korraldajad täitma II lisas toodud teekonnalehe tingimusi.”

11. Määruse nr 1/2005 artikli 14 „Teekonnalehega seotud kontroll ja muud meetmed, mida pädev asutus teeb enne pikki teekondi” lõige 1 sätestab:

„Pikkade teekondade puhul liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel koduhobuslaste ja koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade vedamisel lähtekoha pädev asutus:

a) viib läbi nõuetekohased kontrollid veendumaks, et:

i) teekonnalehel näidatud vedajatel on kehtivad vedaja load, pika teekonna veovahendi vastavussertifikaat ning autojuhi ja saatjate kehtivad pädevustunnistused;

ii) korraldaja esitatud teekonnaleht on realistlik ja näitab vastavust käesolevale määrusele;

b) kui punktis a ette nähtud kontrollide tulemus ei ole rahuldav, nõuab korraldajalt kavandatud pika teekonna korralduse muutmist selliselt, et see vastab käesoleva määruse nõuetele;

c) kui punktis a nimetatud kontrollide tulemus on rahuldav, tembeldab pädev asutus teekonnalehe;

d) saadab niipea kui võimalik teekonnalehel näidatud kavandatud pikkade teekondade andmed sihtkoha, väljumispunkti või kontrollpunkti pädevale asutusele direktiivi 90/425/EMÜ artiklis 20 osutatud teabevahetussüsteemi kaudu.”

12. Määruse nr 1/2005 artikli 15 „Pädeva asutuse poolt läbiviidavad kontrollid pika teekonna mis tahes etapil” lõige 1 näeb ette, et [p]ädev asutus viib pika teekonna mis tahes etapil läbi nõuetekohaseid pistelisi või sihtvalimiga kontrolle, et veenduda, kas deklareeritud teekonnakestused on realistlikud ja teekond vastab käesoleva määruse nõuetele ja eriti, kas sõidu- ja puhkeajad vastavad I lisa V peatükis toodud piirnormidele.”

13. Määruse nr 1/2005 artikkel 21 „Kontrollid väljumispunktides ja piiripunktides” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Ilma et see piiraks [...] kontrolle väljumispunktides või piiripunktides, kontrollivad liikmesriigi riiklikud veterinaararstid loomade veo vastavust käesoleva määruse nõuetele, eriti kas:

a) vedajad on esitanud […] kehtiva sertifikaadi [...];

b) maanteesõidukite juhid, kes veavad koduhobuslasi, koduloomadena peetavaid veiseid, lambaid, kitsi ja sigu või kodulinde, ja nende saatjad on esitanud [...] kehtiva pädevustunnistuse;

c) loomad on valmis teekonda jätkama;

d) veovahend, millega loomad peavad teekonda jätkama, vastab I lisa II peatüki ja vajadusel VI peatüki nõuetele;

e) ekspordi puhul on vedajad esitanud tõendid, et teekond lähtekohast esimese mahalaadimise kohani lõpliku sihtkoha riigis vastab asjaomastes kolmandates riikides kohaldatavate, V lisas nimetatud rahvusvaheliste lepingute nõuetele;

f) kas koduhobuslasi, koduloomadena peetavaid veiseid, lambaid, kitsi ja sigu on veetud või tuleb vedada pikal teekonnal.

2. Koduhobuslaste, koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade pikkade teekondade korral viib väljumispunkti ja piiripunkti riiklik veterinaararst läbi ja registreerib II lisa 3. osas [mainitud] teekonnalehe „Sihtkoht” loetletud kontrollid. Selliste kontrollide ja lõikes 1 nimetatud läbiviidud kontrollide registreeritud andmeid säilitab pädev asutus vähemalt kolm aastat kontrolli kuupäevast [...].

3. Kui pädev asutus leiab, et loomad ei ole teekonna lõpuleviimiseks veovalmis, laaditakse nad maha, joodetakse, söödetakse ja lastakse puhata.”

14. Määruse nr 1/2005 I lisa V peatükk käsitleb jootmise ja söötmise ajavahemikke, teekonna kestust ja puhkeaegu. Mainitud peatüki punkti 1.4 alapunkti d ja punkti 1.5 kohaselt tuleb veistele nende maanteesõidukiga vedamise korral pärast 14‑tunnist teekonda anda vähemalt ühetunnine puhkeaeg, mis on piisav selleks, et anda neile eelkõige vedelikku ja vajaduse korral sööta; pärast sellist puhkeaega võib neid vedada veel 14 tundi, mille järel tuleb loomad maha laadida, sööta ja joota ning lasta neil puhata vähemalt 24 tundi.

15. Sama määruse II lisa sätestab nõuded teekonnalehele, mille vedajad ja korraldajad peavad esitama vastavalt määruse artikli 5 lõikele 4 juhtudel, kui vedu hõlmab pikka teekonda liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel. Teekonnaleht koosneb 5 osast, kuhu kantakse järgmised andmed: planeerimine, lähtekoht, sihtkoht, vedaja avaldus, kus esitatakse andmed esiteks tegeliku teekonna puhke-, ümberlaadimis- ja väljumiskohtade ning teiseks teekonna kestel viga saanud või surnud loomade kohta, ja aruanne võimalike kõrvalekaldumiste kohta. II lisa sisaldab muu hulgas järgmisi sätteid:

– punkti 3 alapunkt e: „Korraldaja [...] tagab, et teekonnaleht on loomadega kaasas teekonnal kuni sihtkohani või ekspordil kolmandasse riiki vähemalt kuni väljumispunktini”;

– punkt 4: „Lähtekoha loomapidajad, ja kui sihtkoht asub ühenduse territooriumil, sihtkoha loomapidajad täidavad ja kirjutavad alla teekonnalehe vastavad osad. Nad teavitavad pädevat asutust kõigist kahtlustest seoses käesoleva määruse täitmisega niipea kui võimalik, kasutades 5. osa näidise vormi”;

– punkt 7: „Loomade eksportimisel kolmandasse riiki annavad vedajad teekonnalehe väljumispunkti riiklikule veterinaararstile. Elusloomade eksportimisel eksporditoetustega ei ole teekonnalehe 3. osa nõutav, kui põllumajandusõigusaktid nõuavad aruande esitamist”;

– punkt 8: „Teekonnalehe 3. osas osutatud vedaja hoiab alles [...] a) täidetud teekonnalehe ühe eksemplari; [...] [O]sutatud dokumendid kuuluvad esitamisele pädevale asutusele, mis on andnud vedajale loa, ja nõudmisel lähtekoha pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast selle täitmist ning vedaja säilitab neid vähemalt kolm aastat kontrollimise kuupäevast. Punktis a osutatud dokumendid tagastatakse lähtekoha pädevale asutusele ühe kuu jooksul pärast teekonna lõpetamist, juhul kui ei kasutata artikli 6 lõikes 9 osutatud [navigatsiooni]süsteeme. [...]”

16. Määruse nr 1/2005 II lisa liites on ära toodud teekonnalehe eri osade näidised.

II. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

17. Zuchtvieh-Export oli valmistanud ette kaks veoautot, eesmärgiga vedada 62 veist Kemptenist läbi Poola, Valgevene, Venemaa ja Kasahstani Andijoni, läbides kokku umbkaudu 7000 km. Vedu pidi toimuma 23. aprillist kuni 2. maini 2012. Tegemist oli ekspordiga ilma eksporditoetust taotlemata.

18. Koos vormistamistaotlusega esitatud teekonnalehe 1. osa punktis 6 oli asjassepuutuvates kolmandates r iikides kulgeva teekonnaosa puhke- ja ümberlaadimispunktidena märgitud üksnes Brest (Valgevene), kuhu oli kavas jõuda 24. aprillil kell 13:00, ja Karagandõ (Kasahstan), kuhu oli kavas jõuda 30. aprillil kell 15:00; kummaski neist oli kavas 24‑tunnine puhkepaus. Eelotsusetaotlusest nähtub, et nende kahe punkti vahelisel teekonnal oli planeeritud teha peatusi, mil loomi söödetakse ja joodetakse, kuid veokitest maha siiski ei laadita. Teekonna lõpuosa Karagandõst Andijoni pidi eeldatavalt vältama veel 29 tundi.

19. Stadt Kempten keeldus 30. jaanuari 2012. aasta otsusega selle veistepartii veo vormistamisest, nõudes teekonna korralduse muutmist nii, et määruses nr 1/2005 toodud nõuetest peetakse kinni ka asjassepuutuvate kolmandate riikide territooriumil, st Brestist Andijoni kulgeva teekonna puhul, kuna teekonnalehe 1. osas planeerimise kohta esitatud andmed seda ei kinnitanud.

20. Pärast seda, kui Zuchtvies-Export’i esialgse õiguskaitse taotlus jäeti rahuldamata, esitas ta ülalmainitud otsuse vaidlustamiseks sisulise kaebuse, mis on hetkel Bayerischer Verwaltungsgerichtshof’is (Baieri halduskohus, Saksamaa) apellatsiooniastmes läbivaatamisel. Zuchtvies-Export palub selles kaebuses tunnistada Stadt Kempten’i 30. jaanuari 2012. aasta otsus ebaseaduslikuks ning teha Stadt Kempten’ile korraldus vormistada vaidlusaluse veistepartii vedu.

21. Põhikohtuasja poolte seisukohad, mis esitati eelotsusetaotluse esitanud kohtule, on vastandlikud selles, kas määrus nr 1/2005, eeskätt selle artikli 14 lõige 1, on niisuguse teekonna korral, mis algab liidu territooriumil, kuid lõpeb väljaspool seda, kohaldatav ka selle teekonnaosa suhtes, mis kulgeb ühe või mitme kolmanda riigi territooriumil.

22. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toetab seisukohta, et vastavalt määruse nr 1/2005 artikli 14 lõikele 1 võib lähtekoha pädev asutus juhtudel, kui veo lähtepunkt on liidu ja sihtkoht mõne kolmanda riigi territooriumil, teekonnalehe tembeldada üksnes juhul, kui tehtud kontrollidest nähtub, et määruse nõudeid järgitakse ka väljaspool liidu territooriumi. Kohus viitab selles osas esiteks kõnesoleva määruse artiklitele 1, 3 ja 5 ning artikli 21 lõike 1 punktile e, kuid selgitusi lisamata. Teiseks ja ennekõike tugineb kohus määruse nr 1/2005 II lisa liitele, kus on ära toodud teekonnalehe eri osade mudel, viidates eeskätt 1. osale, mis käsitleb teekonna planeerimist ja kus on ära toodud järgmised juhised:

– punktid 2–4 (teekonna eeldatav kogukestus, lähtekoht ja algus, sihtkoht ja saabumise aeg) koos mõiste „teekond” määratlusega, mis on toodud määruse artikli 2 punktis j, ning kus on öeldud, et andmed tuleb esitada kogu teekonna kohta;

– veo korraldaja avaldus, mida on nimetatud 1. osa punktis 7, milles korraldaja kinnitab, et on „vastavalt [kõnesoleva] määruse [...] sätetele teinud asjakohased korraldused, et tagada loomade heaolu kogu vedamise ajal”.

23. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ka seda, et isegi kui tegemist on ekspordiga ja vedaja peab andma teekonnalehe väljumispunkti riiklikule veterinaararstile, nagu on ette nähtud II lisa punktis 7, peab vedaja selle lisa punkti 8 kohaselt hoidma alles ühe eksemplari ning tagastama selle lähtekoha pädevale asutusele.

24. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et Zuchtvieh-Exporti esitatud teekonnaleht ei sisalda määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii mõttes „realistlikke” andmeid kolmandates riikides läbitava teekonnaosa kohta. Seega ei võimalda teekonnalehel toodud andmed järeldada, et planeeritud teekonna puhul järgitakse nimetatud määrusega ette nähtud nõudeid.

25. Kohus on selles osas arvamusel, et piisav ei ole see, et Zuchtvies-Export kinnitab, et liidu territooriumist väljapoole jäävatel veoetappidel järgitakse läbisõidetavates kolmandates riikides kehtivaid õigusnorme ja neis riikides kohaldatavaid rahvusvahelisi konventsioone. Lisaks on vaja, et andmed oleks kantud teekonnalehele. Käesoleval juhul see nii ei ole – vaidlusaluse teekonnalehe 1. osa ei sisalda määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses „realistlikke” andmeid, kuna selles ei ole nimetatud ühtegi puhkamiskohta teekonnal Brestist Karagandõsse ning Karagandõst teekonna lõpp-punkti Andijoni. Pealegi jätaks lähtekoha pädeva asutuse pitser mulje, et veoteekond on kuni sihtkohani heaks kiidetud, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ebaotstarbekas ka kolmandate riikide ametiasutusi silmas pidades.

26. Vastupidise, Zuchtvies-Export’i esitatud teesi kohaselt hõlmab heakskiit, mille lähtekoha pädev asutus annab planeeritud teekonnale, lähtudes määruse nr 1/2005 artikli 14 lõikes 1 ette nähtud kontrollide tulemustest, ainult seda teekonna osa, mille suhtes see määrus territoriaalselt ( ratione loci ) kohaldamisele kuulub. Paljudest nimetatud määruse sätetest, sealhulgas artikli 21 lõike 1 punktist e, mis käsitleb väljumis- ja piiripunktides läbiviidavaid kontrolle, nähtub, et määrusega kehtestatud kord ei kuulu kohaldamisele väljaspool liidu piire.

27. Zuchtvies-Export väidab lisaks, et määruses nr 1/2005 kehtestatud eeskirjade, eeskätt I lisa V peatüki, mis käsitleb jootmise ja söötmise intervalle, teekonna kestust ja puhkeaegu, kohaldatavus väljaspool liidu territooriumi on ebarealistlik ja problemaatiline: kolmandates riikides ei pruugi jätkuda hügieeniliselt ja tehniliselt nõuetele vastavaid lautu, kus transporditavatel loomadel puhata lasta, kuna oht vigastuste tekkeks ja nakkushaiguste levikuks on suur. Õigupoolest on kõnesoleva määrusega kehtestatud normid lahutamatult seotud liidu territooriumil loomade vedamiseks ette nähtud taristute kvaliteediga, nagu liidus sisse seatud kontrollpunktid (mis on mõeldud puhkamise kohana), millele kõnesoleva määruse artikkel 36 näeb ette nii tehnilised kui sanitaarnõuded.

28. Pealegi asjaolu, et määruse nr 1/2005 eeskirjad ei ole sisulisest vaatepunktist kõigil juhtudel ilmtingimata kohaldatavad, näitab ka selle määruse artikli 30 lõige 6, kus on ette nähtud, et pikkade teekondade puhul võib kehtivatest nõuetest teha erandeid, võtmaks arvesse teatavate piirkondade kaugust liidu territooriumi maismaaosast.

29. Samuti järeldub 1. osa punktis 6 toodud teekonnalehe näidise pealkirjast („Eeldatavate puhke-, ümberlaadimis- ja väljumispunktide loetelu”), et veo korraldaja ei ole kohustatud nimetama kõiki puhkamiskohti. Pealegi ei võimalda geograafilised tingimused alati ette näha, kus puhkamiseks peatutakse.

30. Lisaks võivad need nõuded olla vastuolus asjassepuutuvates kolmandates riikides, näiteks Vene Föderatsioonis kehtivate eeskirjadega, kus loomade mahalaadimine puhkeajal on kehtiva korra kohaselt keelatud.

31. Lõpuks toetab ka territoriaalsuse põhimõte seda, et määrus nr 1/2005 on kohaldatav üksnes liidu territooriumi piires.

32. Põhikohtuasja vastustaja ja Landesanwaltschaft Bayern (Baieri liidumaa prokuratuur) väidavad neile argumentidele vastu, et puhkekohtade ebapiisavus väljaspool liidu territooriumi ei võta vedajatelt kohustusi, mida nad määruse nr 1/2005 kohaselt peavad selles osas täitma. Nimelt, kui loomi puhkepauside ajal maha ei laadita, ei saa veokite kaste puhastada, kõikide loomade jootmine ei ole tagatud ega ole võimalik kontrollida iga looma tervislikku seisundit. Seega, arvestades määruse põhjendust 5, kus on öeldud, et pikki teekondi tuleks võimalikult vältida, tuleb möönda võimalust, et teatud vedusid ei saagi korraldada, kuna kavandatava veo logistilised tingimused ei vasta kehtivatele eeskirjadele.

33. Neil asjaoludel otsustas Bayerischer Verwaltungsgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas määruse […] nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et koduhobuslaste ja koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade pikkadel teekondadel vedamisel lähtekohaks olevast […] liikmesriigist sihtkohaks olevasse kolmandasse riiki võib lähtekoha pädev asutus artikli 14 lõike 1 punkti c kohaselt tembeldada [veo] korraldaja esitatud teekonnalehe ainult siis, kui [see] teekonnaleht vastab artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktis ii kehtestatud nõuetele kogu veoteekonna ulatuses, mis kulgeb lähtekohast sihtkohta, see tähendab ka teekonna nendel lõikudel, mis asuvad tervikuna väljaspool […] liidu territooriumi?

2. Kas määruse [...] nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes märgitud lähtekoha pädev asutus võib [selle määruse] artikli 14 lõike 1 punkti b kohaselt nõuda [veo] korraldajalt kavandatud pika teekonna korralduse muutmist selliselt, et see vastab [nimetatud] määruse nõuetele kogu lähtekohast sihtkohta kulgeva veoteekonna ulatuses ka sel juhul, kui teekonna teatavad lõigud jäävad tervikuna kolmandate riikide territooriumile?”

III. Minu analüüs

34. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esitatud eelotsuse küsimustega Euroopa Kohtult teada sisuliselt seda, kas määruse nr 1/2005 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigist algav ja kolmandasse riiki kulgev pikk veoteekond peab olema kooskõlas selle määrusega, eeskätt tema I lisa V peatüki sätetega, mis käsitlevad nimelt teekonna kestust ja puhkeaegu, kaasa arvatud selle osa puhul veoteekonnast, mis kulgeb väljaspool liidu territooriumi, ning mille lähtekoha pädev asutus saab järelikult heaks kiita vaid juhul, kui selle planeerimisel on neist sätetest kinni peetud.

35. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas lähtekoha pädev asutus võib õigustatult keelduda teekonnalehte tembeldamast, kui ta leiab, et arvestades neid sellele teekonnalehele kantud andmeid, mis puudutavad väljaspool liidu territooriumi kulgevat veoteekonna osa, ei ole teekonnaleht määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii tähenduses realistlik ega seega selle määrusega kooskõlas.

36. Teekonnalehe, mille näidis on ära toodud kõnesoleva määruse II lisas, eesmärk on teha pädevatele asutustele kättesaadavaks teave, mis on vajalik kontrollimiseks, kas pikkade veoteekondade puhul on määruse nr 1/2005 nõuetest kinni peetud. Enne loomade pealelaadimist peab lähtekoha pädev asutus kontrollima koos teekonnalehega esitatud avaldusi veoteekonna korralduse kohta ning andma kinnituse nende nõuetekohasusele. See teave on aluseks ametlikele kontrollidele, mida võidakse läbi viia veoteekonna kestel, st pealelaadimisel, veo vältel või sihtkohas.

37. Enne veo algust kontrollitakse kohustuslike halduslike lubade olemasolu ja kehtivust (vedajatel, sõidukite puhul ja juhtidel), maksimaalse lubatud laadimistiheduse nõuetest kinnipidamist sõltuvalt sellest, millised nõuded on ette nähtud avaldusel märgitud loomade kategooria jaoks, ning kavandatud teekonna üksikasju, arvestades asjassepuutuva loomakategooria osas ette nähtud puhkeaegade intervalle, läbitavat vahemaad ja eeldatavat toimingutele kuluvat aega kõigis teekonna etappides.

38. Pädevad asutused võivad seejärel teostada kontrolle pika teekonna mis tahes etapil. Kontrollid, mis on ette nähtud määruse nr 1/2005 artiklis 15, puudutavad eeskätt teekonnalehe 1. osas toodud kavast kinnipidamist.

39. Teekonnalehe 1. osas ära toodud avaldusi („Planeerimine”), mis on käesoleva kohtuasja keskmes, tuleb võrrelda avaldustega, mis on esitatud 2. osas („Lähtekoht”), 3. osas („Sihtkoht”), 4. osas („Vedaja avaldus”) ja kui see on asjakohane, siis ka 5. osas („Kõrvalekaldumise aruanne […]”). Teekonnalehe 2.–5. osa täidetakse järk-järgult veoteekonna jooksul ning teekonnalehe koopia saadetakse seejärel lähtekoha pädevale asutusele.

40. Kohe tulebki täpsustada, et loomade vedu, mis suundub kolmandatesse riikidesse või mille lähtekohaks on mõni kolmas riik, läbib erikontrolli vastavalt kas liidust väljumise punktides või piiril asuvates kontrollpunktides.

41. Käesoleva eelotsusetaotluse analüüsimisel tuleb silmas pidada pikkade veoteekondade suhtes kohaldatavate kontrollide üldist skeemi.

42. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks on vaja täpselt määratleda see, kui ulatuslik on see teave, mille pika veoteekonna korraldaja on kohustatud teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta teekonnalehele kandma. Just selle teabe alusel tuleb lähtekoha pädeval asutusel määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunkti ii alusel otsustada, kas teekonnaleht on või ei ole viimati mainitud sätte tähenduses realistlik ja võimaldab järeldada, et vedu on määrusega kooskõlas.

43. Kui lähtuda Stadt Kempteni, Landesanwaltschaft Bayern’i ja Leedu Vabariigi pakutud teesist, on nõutav, et teekonnalehele oleks kantud detailsed andmed liidu territooriumilt väljumise ja sihtkohaks oleva kolmanda riigi vahel kulgeva veoteekonna osa kohta, ning seda vastavalt määruse nr 1/2005 I lisa V peatüki punkti 1.4 alapunktis d ja punktis 1.5 teekonna kestuse ja puhkeaegade osas ette nähtud nõuetele. Mis puudutab konkreetsemalt veiseid, kelle vedu põhikohtuasi antud juhul puudutab, siis neis sätetes on ette nähtud järgmine veoteekonna kulgemine: pärast 14‑tunnist veoteekonda antakse loomadele piisav puhkeaeg, st vähemalt 1 tund, eeskätt selleks, et loomi joota ja vajaduse korral sööta. Pärast sellist puhkeaega võib neid vedada veel 14 tundi. Pärast iga sellist veoteekonna ajavahemikku tuleb loomad maha laadida, sööta ja joota ning lasta neil puhata vähemalt 24 tundi.

44. Zuchtvieh-Export’ile heideti ette seda, et ta ei olnud planeerinud teekonnaosa liidu territooriumilt väljumisest kuni teekonna lõpp-punktini kolmandas riigis vastavalt nendele eeskirjadele.

45. Leian, et see etteheide ei ole põhjendatud.

46. Määruse nr 1/2005 artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktist ii nähtub selgelt, et eelnev kontroll, mille lähtekoha pädev asutus peab läbi viima, puudutab samas määruses toodud eeskirju. Seega on oluline kindlaks teha, milline on selle määruse kohaldamisala.

47. Määruse nr 1/2005 artikli 1 lõige 1 on selles osas ühemõtteline. Selle sätte sõnastusest nähtub selgelt, et määrust „kohaldatakse selgroogsete elusloomade vedamisele ühenduse piires , kaasa arvatud ühenduse tolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiide eriomased kontrollid, mida peavad teostama ametiisikud”(3) .

48. See, et liidu seadusandja on kasutanud niisugust sõnastust, näitab minu arvates seda, et määrusega kehtestatud eeskirjad ja ette nähtud kontrollid on kohaldatavad üksnes selle loomade veo osa suhtes, mis kulgeb liidu territooriumil. See hõlmab ka liidu tolliterritooriumile sisenevate või sealt väljuvate partiide erikontrolle, mis on loogiline, kuna nende kontrollide läbiviimise ajal paiknevad veetavad loomad liidu territooriumil ning seega peab nende vedu sõltumata lähte- või sihtkohast olema kooskõlas määrusega nr 1/2005 kehtestatud eeskirjadega.

49. Arvestades, et määruse nr 1/2005 artikli 1 lõige 1 määratleb määruse kohaldamisala selgelt, siis ei saa väita, et sõnastus, mida liidu seadusandja on kasutanud määruse artikli 14 lõikes 1 pikkade teekondade osas, mida lähtekoha pädev asutus peab eelnevalt kontrollima, räägiks selle kasuks, et selliste vedude korraldajal on kohustus järgida määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis teekonna kestuse ja puhkeaegade osas ette nähtud norme selle teekonna osa suhtes, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist kolmanda riigini.

50. Tuletan meelde, et vastavalt määruse artikli 14 lõikele 1 peab lähtekoha pädev asutus „[p]ikkade teekondade puhul liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel koduhobuslaste ja koduloomadena peetavate veiste, lammaste, kitsede ja sigade vedamisel” viima läbi teatud arvu eelnevaid kontrolle.

51. Asjaolu, et pikki veoteekondi, mille puhul peab lähtekoha pädev asutus kontrollima vastavust määrusega nr 1/2005 kehtestatud nõuetele, on mainitud sel viisil, ei tähenda, et juhul kui tegemist on loomade veoga kolmandatesse riikidesse, peab selline kontroll lisaks liidu territooriumil kulgevale veoteekonna osale hõlmama ka seda teekonna osa, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini.

52. Õigupoolest on selle täpsustusega soovitud öelda üksnes seda, et lähtekoha pädev asutus peab eelnevalt kontrollima kõiki pikki veoteekondi sõltumata sellest, kas vedu toimub liidu liikmesriikide vahel või on veo lähte- või sihtkohaks mõni kolmas riik(4) . Selline formuleering kaasab määruse nr 1/2005 kehtestatud eeskirjade kohaldamisalasse kõik pikad veoteekonnad – nii need, mis kulgevad täies ulatuses liidu territooriumil, kui need, mis kulgevad sel territooriumil osaliselt.

53. Pidades silmas ühtaegu nii määruse nr 1/2005 territoriaalset kohaldamisala, mis on määratletud selle artikli 1 lõikes 1, kui ka asjaolu, et lähtekoha pädevad asutused kontrollivad vastavust selles määruses kehtestatud nõuetele, ei saa selle määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunti ii alusel korraldajalt nõuda, et teekonna kestuse ja puhkeaegade kohta teekonnalehele kantav teave peaks olema määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis ette nähtud nõuetega kooskõlas selle pika veoteekonna osa osas, mis kulgeb väljaspool liidu territooriumi.

54. Teisiti öelduna oleks vastuoluline, kui lähtekoha pädeval asutusel oleks võimalik heita veo korraldajale ette, et teekonnalehele ei ole liidu territooriumilt väljumise punktist kolmanda riigini kulgeva teekonnaosa osas kantud puhkekohti määruse nr 1/2005 I osa V peatükis kehtestatud nõuetele vastavate ajavahemike järel, arvestades esiteks, et kõnesoleva määruse kohaldamisala piirdub liidu territooriumiga, ja teiseks kontrollib pädev asutus määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunti ii alusel läbiviidava kontrolli käigus vastavust just selles määruses kehtestatud nõuetele.

55. Järeldan siit, et „eeldatavate puhke-, ümberlaadimis- ja väljumispunktide loetelu” puhul, mis peab olema esitatud teekonnalehe 1. osa punktis 6, on nõutud üksnes liidu territooriumil paiknevate punktide äramärkimist.

56. Järelikult tuleb määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunti ii minu arvates tõlgendada nii, et see annab lähtekoha pädevale asutusele õiguse kontrollida, kas korraldaja esitatud teekonnaleht on kõnesoleva määruse I lisa V peatükis teekonna kestuse ja puhkeaegade osas ette nähtud andmeid silmas pidades realistlik ja võimaldab järeldada, et vedu on määrusega kooskõlas, üksnes veoteekonna selle osa osas, mis kulgeb lähtekohast kuni liidu territooriumilt väljumise punktini.

57. Mõistete „teekond” ja „vedu” määratlused, mis on ära toodud vastavalt määruse nr 1/2005 artikli 2 punktides j ja w ning mis katavad kõiki veotoiminguid kuni loomade mahalaadimiseni sihtkohas, ilma et oleks eristatud liidu territooriumil ja kolmandates riikides paiknevaid sihtkohti, ei saa olla aluseks väitele selle määruse territoriaalse kohaldamisala laiendamise kohta. Vastupidi, nende määratluste puhul tuleb arvestada selle määruse artikli 1 lõiget 1, mis on ainuke artikkel, mille eesmärk on määratleda määruse nr 1/2005 territoriaalne kohaldamisala.

58. Lisaks kinnitavad teised selle määruse sätted, et artikli 14 lõike 1 punkti a alapunktis ii ette nähtud eelnevate k ontrollide jaoks ei pea korraldaja esitama teekonna planeerimisega seonduvat teavet, mis oleks kooskõlas määruse nr 1/2005 I osa V peatükis kehtestatud nõuetega, selle teekonnaosa kohta, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini.

59. Tuletan selles osas meelde, et kui pika veoteekonna sihtkoht on kolmandas riigis, lisanduvad lähtekoha pädeva asutuse kontrollidele muud kontrollid. Esiteks on mõeldud määruse nr 1/2005 artiklis 15 ette nähtud kontrolle, mis võivad toimuda liidu territooriumil kulgeva veo mis tahes etapil, et veenduda eeskätt selles, kas sõidu- ja puhkeajad vastavad määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis toodud piirnormidele. Teiseks näeb nimetatud määruse artikkel 21 ette liidu territooriumilt väljumise punktides toimuva kontrolli.

60. Viimati mainitud kontrollide kategooria osas on määruse nr 1/2005 artikli 21 lõikes 1 ette nähtud, et kui loomad on jõudnud väljumispunkti, kontrollivad liikmesriigi riiklikud veterinaararstid, kas veo puhul peetakse kinni selle määruse nõuetest. Väljumispunktides toimuva kontrolli käigus kontrollitakse sisuliselt seda, kas vedajatel on olemas kehtiv luba, kas sõidukijuhtidel on esitamiseks kehtiv sertifikaat või pädevustunnistus, et loomad oleks valmis teekonda jätkama, et transpordivahend, millega loomi edasi veetakse, vastaks nimetatud määruse I lisa II peatüki ja vajadusel VI peatüki nõuetele, ning kas koduhobuslasi, koduloomadena peetavaid veiseid, lambaid, kitsi ja sigu on veetud või tuleb vedada pikal teekonnal.

61. Lisaks näeb määruse nr 1/2005 artikli 21 lõike 1 punkt e ette, et riiklikel veterinaararstidel on kohustus kontrollida, kas „ekspordi puhul on vedajad esitanud tõendid, et teekond lähtekohast esimese mahalaadimise kohani lõpliku sihtkoha riigis vastab asjaomastes kolmandates riikides kohaldatavate, V lisas nimetatud rahvusvaheliste lepingute nõuetele”. Viimati mainitud lisas on sellega seonduvalt mainitud Euroopa konventsiooni loomade kaitsest rahvusvahelistel vedudel(5) .

62. Minu arvates võib määruse nr 1/2005 artikli 21 lõike 1 punktist e järeldada, et – arvestades määruse nr 1/2005 territoriaalset kohaldamisala, mis on määratletud artikli 1 lõikes 1 – veoteekonda liidu territooriumilt väljumise punkti ja sihtkohaks oleva kolmanda riigi vahel ei reguleeri mitte selles määruses sätestatu, vaid asjakohastel juhtudel rahvusvahelised lepingud.

63. Lisaks nähtub minu arvates veel paljudest määruse nr 1/2005 sätetest, et pikkade veoteekondade puhul, mille sihtkohaks on mõni kolmas riik, on teekonnalehe täitmine kohustuslik üksnes liidu territooriumilt väljumise punktini.

64. Määruse artikli 21 lõige 2 täpsustab, et niisuguse veoteekonna korral „viib väljumispunkti [...] riiklik veterinaararst läbi ja registreerib II lisa 3. osas [mainitud] teekonnalehe „Sihtkoht” loetletud kontrollid”. Niisiis vahetab selliste veoteekondade korral lähtekoha riikliku veterinaararsti välja sihtkoha loomapidaja, kes põhimõtteliselt peab täitma teekonnalehe 3. osa. Teisisõnu peab selles teekonnaetapis kinnitama, et vedu vastab määruse nr 1/2005 nõuetele ning iseäranis seda, et lähtekoha ja väljumispunkti vahelisel alal on järgitud teekonnalehe 1. osas ette nähtud plaani, veterinaararst.

65. Sama nähtub ka paljudest määruse nr 1/2005 II lisa sissejuhatavatest punktidest. Nii peab korraldaja vastavalt selle lisa punkti 3 alapunktile e „taga[ma], et teekonnaleht on loomadega kaasas teekonnal kuni sihtkohani või ekspordil kolmandasse riiki vähemalt kuni väljumispunktini ”(6) . Lisaks täpsustab selle lisa punkti 7 esimene lõik, et „[l]oomade eksportimisel kolmandasse riiki annavad vedajad teekonnalehe väljumispunkti riiklikule veterinaararstile”. Määruse nr 1/2005 II lisa punktis 8 sätestatud nõue, et vedaja peab hoidma alles täidetud teekonnalehe ühe eksemplari, mitte ei kummuta, vaid – vastupidi – on kinnituseks sellele, et teekonnalehe originaali ei tule enam täita pärast seda, kui riiklik veterinaararst on liidust väljumise punktis kontrolli läbi viinud.

66. Seega, kui liidu seadusandja oleks soovinud määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis kehtestatud eeskirjade järgimise teha kohustuslikuks selle veoteekonna osa suhtes, mis kulgeb väljumispunktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini, oleks ta pannud vedajale kohustuse hoida teekonnalehe originaal alles kogu teekonna vältel ning oleks näinud ette sihtkohaks olevas kolmandas riigis toimuva kontrollimise korra.

67. Eeltoodud andmetest järeldub, et pikkade teekondade puhul, mille sihtkohaks on mõni kolmas riik, kajastub teekonnalehe 1. osas esitatud teekonnaplaan konkreetsena selle teekonnalehe muudes osades ainult kuni liidu territooriumilt väljumise punktini. Seega ei ole see plaan mõeldud võrdluseks liidu territooriumilt väljumisele järgneva teekonnaosa jaoks. Niisiis ei ole asjakohane nõuda, et selline plaan sisaldaks liidu territooriumilt väljumise punktile järgneva teekonnaosa osas niisugust teekonna kestust ja puhkeaegu puudutavat teavet, mis oleks kooskõlas määruse nr 1/2005 I osa V peatükis kehtestatud nõuetega, kuna mainitud teekonnaosa suhtes ei rakendata selle määrusega kehtestatud üldist kontrollimiskorda.

68. Selles osas näitab võrdlus liidu seadusandja poolt eksporditoetuste valdkonnas kehtestatud erikorraga, et väljaspool seda korda ei kuulu loomade veoteekonna väljaspool liidu territooriumi kulgeva osa suhtes määruse nr 1/2005 I osa V peatükis kehtestatud nõuded kohaldamisele.

69. Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus)(7), artikkel 168, mis käsitleb veise- ja vasikalihasektori tooteid, näeb ette, et „elusloomade eksporditoetuse andmisel ja maksmisel [peavad] olema täidetud tingimused, mis on kehtestatud ühenduse õigusaktide sätetega, mis käsitlevad loomade heaolu ja eelkõige loomade kaitset transportimisel”.

70. Komisjoni 16. septembri 2010. aasta määruse (EÜ) nr 817/2010, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1234/2007 seoses eksporditoetuste andmise nõuetega, mis käsitlevad elusveiste heaolu veo ajal(8), artiklis 1 „Reguleerimisala” on täpsustatud, et eksporditoetuste maksmise „tingimuseks on määruse (EÜ) nr 1/2005 artiklite 3–9 ning selles nimetatud lisade [...] täitmine loomade vedamise jooksul lõppsihtkohaks oleva kolmanda riigi esimesse mahalaadimiskohta”.

71. Viimati mainitud sättest nähtub selgelt, et vastupidi määrusega nr 1/2005 kehtestatud üldkorrale on selle määruse artiklites 3–9 kehtestatud nõuete ning selle lisade täitmine kohustuslik terve veoteekonna ajal, sh seoses selle teekonnaosaga, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini.

72. Määrusega nr 817/2010 kehtestatud kontrollimiskord arvestab määrusega nr 1/2005 ette nähtud nõuete laiendatud kohaldamisala.

73. Nii näeb määruse nr 817/2010 artikli 2 lõige 2 liidu tolliterritooriumil läbiviidatavate kontrollidega seoses ette, et lähtekoha riiklik veterinaararst peab läbi viima järgmised kontrollid.

74. Esiteks näeb selle määruse artikli 2 lõike 2 punkt a ette, et väljumiskoha riiklik veterinaararst peab kontrollima, kas „määruses (EÜ) nr 1/2005 sätestatud nõudeid on täidetud [...] alates lähtekohast kuni väljumiskohani”.

75. Teiseks tuleb veterinaararstil vastavalt määruse nr 817/2010 artikli 2 lõike 2 punktile b kontrollida seda, kas „veotingimused ülejäänud teekonnal vastavad määrusele (EÜ) nr 1/2005 ja kas on võetud vajalikud meetmed, et tagada vastavus sellele määrusele kuni lõppsihtkohaks oleva kolmanda riigi esimese mahalaadimiskohani”.

76. Väljumiskoha riiklik veterinaararst kannab kontrollide tulemused „väljumiskohas tehtud kontrolli aruandesse”, mille näidis on ära toodud määruse nr 817/2010 I lisas. Selles aruandes eristatakse kontrolle, mis puudutavad teekonda kuni väljumispunktini, ning kontrolle väljumispunktist edasi kulgeva teekonnaosa kohta. Et kontrollide tulemused tunnistataks rahuldavaks, peab eksportija järgima määruses nr 1/2005 nende kahe teekonnaosa suhtes kehtestatud nõudeid.

77. Edasi viiakse täiendavad kontrollid läbi kolmandates riikides.

78. Niisiis peab eksportija vastavalt määruse nr 817/2010 artikli 3 lõike 1 punktides a ja b ettenähtule tagama, et loomi kontrollitakse pärast liidu tolliterritooriumilt lahkumist kahel juhul, st esiteks kõikides kohtades, kus vahetatakse veovahendit, ja teiseks lõppsihtkohaks oleva kolmanda riigi esimeses mahalaadimiskohas. Selle määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt peab kontrollid läbi viima rahvusvaheline kontrolli- ja järelevalveasutus, kes on liikmesriigi poolt heaks kiidetud ja kontrollitud, või liikmesriigi ametiasutus.

79. Määrusega nr 817/2010 kehtestatud erikorra selline kirjeldus näitab minu arvates seda, et kui liidu seadusandja oleks soovinud üldiselt laiendada nende pika veoteekonna korraldaja kohustuse ulatust, mis seisnevad määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis kehtestatud nõuete järgimises, kohaldatuna liidu territooriumilt väljumise punktist kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini kulgevale teekonnaosale, oleks ta esiteks saanud kasutada määruse kohaldamisala osas laiemat määratlust kui see, mis on kasutusel selle määruse artikli 1 lõikes 1, ja teiseks oleks näinud lisaks mainitud kohustusele ette kontrollimiskorra, mis sarnaneb laadilt eksporditoetuste valdkonnas kehtestatud korraga.

80. Kõiki neid faktoreid arvestades leian, et määrust nr 1/2005 tuleb tõlgendada nii, et see ei kehtesta kolmandasse riiki suunduva pika veoteekonna korraldajale kohustust esitada teekonnalehe 1. osa punktis 6 liidu territooriumilt väljumise punktist sihtkohaks oleva kolmanda riigini kulgeva veoteekonna osa kohta niisugust teekonna kestust ja puhkeaegu puudutavat teavet, mis oleks kooskõlas määruse nr 1/2005 I osa V peatükis kehtestatud nõuetega.

81. Järelikult leian, et kõnesoleva määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunti ii ja punkti c tuleb tõlgendada nii, et lähtekoha pädeval asutusel ei ole õigust keelduda tembeldamast teekonnalehte põhjendusega, et lehele kantud teave, mis puudutab seda veoteekonna osa, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini, ei vasta määruse nr 1/2005 I lisa V peatükis ette nähtud nõuetele.

82. Sama kehtib ka kolmandast riigist pärineva loomade veo puhul. Sel juhul nõutakse veo korraldajalt, et ta täidaks määrusega ette nähtud nõudeid alates ajast, mil piiril olevast kontrollpunktist on sisenetud liidu territooriumile. Arvestades asjaolu, et kõnesoleva määruse kohaldamisala piirdub liidu territooriumiga, ei saa seevastu korraldajalt nõuda, et ta järgiks samu nõudeid ka selle veoteekonna osa osas, mis on läbitud enne liidu territooriumile sisenemist, olgugi et teekond kolmandast riigist kuni sihtkohaks oleva liikmesriigini on käsitatav ühe teekonnana.

83. Edasi tuleb uurida Euroopa Komisjoni poolt käesolevas kohtuasjas välja toodud teesi põhjendatust.

84. Nimelt, kuigi arvestades komisjoni poolt nii kirjalikes seisukohtades kui kohtuistungil esitatud selgitusi, tundub ka komisjon olevat arvamusel, et määruse nr 1/2005 I osa V peatükis ette nähtud nõuded ei ole kohaldatavad selle teekonnaosa suhtes, mis kulgeb väljaspool liidu territooriumi, pakub ta välja n-ö kesktee, mis seisneb põhimõtteliselt selles, et lähtekoha pädeval asutusel peaks olema võimalus veenduda, et kõnesoleva teekonnaosa puhul täidab veo korraldaja „loomade vedamise üldtingimusi”, mis on ära toodud määruse nr 1/2005 artiklis 3.

85. Tuletan meelde, et mainitud säte näeb ette põhimõtte, et „[l]oomi ei ole lubatud vedada ega lasta vedada viisil, mis võib neile tõenäoliselt põhjustada vigastusi või tarbetuid kannatusi”. Artikkel sätestab teatud arvu üldtingimusi, nagu nt tingimus, et „eelnevalt peavad olema tehtud kõik vajalikud korraldused teekonna lühendamiseks ja teekonna vältel loomade vajaduste rahuldamiseks”, „loomad veetakse sihtkohta viivitamata ning loomade heaolu tingimusi kontrollitakse regulaarselt ja tagatakse nende püsimine”, ning tingimus, mille kohaselt „sobivate ajavahemike tagant antakse loomadele nende liigist sõltuvalt piisava kvaliteediga ja piisavas koguses juua ja süüa ning võimaldatakse neile puhkust”.

86. Minu arvates ei saa komisjoni pakutud lahendust toetada ning seda järgmistel põhjustel.

87. Esiteks tuleb rõhutada asjaolu, et kuna miski kõnesolevas määruses ei luba järeldada vastupidist, kehtib selle artikli 1 lõikes 1 toodud territoriaalse kohaldamisala määratlus kõigi määrusega kehtestatud nõuete suhtes, olgu need „loomade vedamise üldtingimused”, mis on ära toodud määruse nr 1/2005 artiklis 3, või täpsemad nõuded, nagu selle määruse I lisa tehnilised eeskirjad.

88. Arvestades, et määruse nr 1/2005 artikli 1 lõige 1 on sõnastuselt selge, näib võimatu väita – nagu komisjon seda on teinud –, et esiteks ei ole määruse nr 1/2005 I osa V peatükis ette nähtud nõuded kohaldatavad väljaspool liidu territooriumi kulgeva veoteekonna osa suhtes, ja teiseks, et sellist määruse n-ö ebapiisavust saaks kompenseerida artiklis 3 toodud „loomade vedamise üldtingimuste” kohaldatavuse laiendamisega kogu veoteekonnale kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini.

89. Teiseks, komisjoni pakutud lahendusega antaks lähtekoha pädevale asutusele laiendatud kaalutlusõigus, mis annab võimaluse hinnata väljaspool liidu territooriumi kulgeva veoteekonna osas planeeritud teekonna kestuse ja puhkeaegade adekvaatsust. Sellega kaasnev lahknevuste tekkimine pädevate asutuste hinnangutes on minu arvates raskesti ühildatav nõudega, et määruse nr 1/2005 kohaldamine peab olema ühtne, samuti ei ole see kooskõlas muude määrusega taotletavate eesmärkidega, milleks peale loomadele vedamise ajal vajaliku kaitse tagamise on veel tehniliste kaubandustõkete kõrvaldamine elusloomadega kauplemisel ja turgude tõrgeteta toimimine(9) .

90. Kokkuvõttes, kui anda lähtekoha pädevale asutusele sedavõrd ulatuslik kaalutlusõigus määruse artiklis 3 ette nähtud üldise iseloomuga tingimuste kohaldamisel, moonutaks see elusloomade vedude korraldajate vahelist konkurentsi.

91. Niisiis, neil põhjustel ei saa ma toetada komisjoni teesi, et eelotsustaotluse esitanud kohtu küsimustele antav vastus peaks pakkuma erinevaid lahendusi sõltuvalt sellest, kas see puudutab määruse nr 1/2005 artiklis 3 toodud loomade vedamise üldtingimusi või selle määrusega kehtestatud täpsemaid nõudmisi, st nõudeid, mida on mainitud määruse I lisa V peatükis.

92. Lõpetuseks pean oluliseks märkida, et olen täiesti teadlik sellest, kuivõrd oluline on eesmärk kaitsta loomi vedamise ajal. Samuti olen ma arvestanud ELTL artikli 13 ideega, mis paneb liidule ja liikmesriikidele liidu põllumajandus- ja transpordipoliitika kavandamisel ja rakendamisel kohustuse pöörata täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele.

93. Samuti mõistan ma soovi anda määrusele nr 1/2005 selline kasulik mõju, mis oleks geograafiliselt võimalikult lai, toetudes kas määruse artiklis 3 toodud üldreeglitele või ELTL artiklile 13.

94. Sellegipoolest tuleb nentida, et liidu seadusandja on vähemalt liidu õiguse praeguses arenguetapis piiritlenud määruse nr 1/2005 territoriaalset ( ratione loci ) kohaldamisala nii, et see kehtib üksnes liidu territooriumil.

95. Järelikult ma leian, et seda, kas edaspidi tehakse määruses kehtestatud nõuete järgimine kohustuslikuks kogu pika veoteekonna vältel, sh veoteekonna selle osa puhul, mis kulgeb väljaspool liidu territooriumi, ning nähakse kõrvuti määruse kohaldamisala laiendamisega ette asjakohane kontrollimehhanism, saab otsustada ainult liidu seadusandja.

IV. Ettepanek

96. Eeltoodud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bayerischer Verwaltungsgerichtshof’i esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal ning millega muudetakse direktiive 64/432/EMÜ ja 93/119/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1255/97, tuleb tõlgendada nii, et see ei kehtesta kolmandasse riiki suunduva pika veoteekonna korraldajale kohustust esitada teekonnalehe 1. osa punktis 6 liidu territooriumilt väljumise punktist kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini kulgeva veoteekonna osa kohta niisugust teekonna kestust ja puhkeaegu puudutavat teavet, mis oleks kooskõlas nõuetega, mis on ette nähtud selle määruse I osa V peatükis või artiklis 3, mis käsitleb loomade vedamise üldtingimusi.

Seega tuleb määruse artikli 14 lõike 1 punkti a alapunti ii ja punkti c tõlgendada nii, et lähtekoha pädeval asutusel ei ole õigust keelduda tembeldamast teekonnalehte põhjendusega, et lehele kantud teave, mis puudutab seda veoteekonna osa, mis kulgeb liidu territooriumilt väljumise punktist kuni sihtkohaks oleva kolmanda riigini, ei vasta nõuetele, mis on ette nähtud selle määruse I lisa V peatükis või artiklis 3, mis käsitleb loomade vedamise üldtingimusi.

(1) .

(2)  – ELT 2005, L 3, lk 1, ja parandus ELT 2011, L 336, lk 86.

(3)  – Kohtujuristi kursiiv.

(4)  – Samasugune analüüs kehtib ka määruse nr 1/2005 artikli 5 lõike 4 osas, mis paneb vedajatele ja korraldajatele kohustuse täita määruse II lisas toodud teekonnalehe tingimusi, liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste pikkade teekondade korral .

(5)  – Konventsioon allkirjastati 13. detsembril 1968 Pariisis. Selle konventsiooni redaktsioon, mis on ümber sõnastatud vastavalt loomade kaitsest rahvusvaheliste vedude ajal käsitleva Euroopa konventsiooni protokollile, jõustus 7. novembril 1989. Konventsiooni liidu nimel allakirjastamise kohta vt nõukogu 21. juuni 2004. aasta otsus 2004/544/EÜ loomade kaitset rahvusvaheliste vedude ajal käsitleva Euroopa konventsiooni allakirjutamise kohta (läbivaadatud), ELT L 241, lk 21.

(6)  – Kohtujuristi kursiiv.

(7)  – ELT L 299, lk 1.

(8)  – ELT L 245, lk 16.

(9)  – Vt selle kohta kohtuotsus Danske Svineproducenter (C‑316/10, EU:C:2011:863, punktid 44 ja 55).