1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu otsuse DEI vs. komisjon (T‑169/08, EU:T:2012:448, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus tühistas komisjoni 5. märtsi 2008. aasta otsuse K (2008) 824 lõplik, mis käsitleb Kreeka Vabariigi poolt Dimosia Epicheirisi Ilektrismou AE‑le (DEI) pruunsöe kaevandamiseks õiguste andmist või nende säilitamist (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

DEI asutati 1950. aastal Kreeka riigi osalusega äriühingu vormis. Tal oli ainuõigus toota, edastada ja tarnida elektrienergiat Kreekas. 1996. aastal kujundati see äriühing ümber aktsiaseltsiks, mille ainuaktsionär oli riik. Kreeka seadusega nr 2414/1996, mis käsitleb riigi osalusega äriühingute moderniseerimist (FEK A’ 135), anti 1996. aastal luba kujundada DEI ümber aktsiaseltsiks, mille omanikuks ainuaktsionärina pidi jätkuvalt jääma riik.

3

DEI kujundati 1. jaanuaril 2001 ümber aktsiaseltsiks vastavalt eelkõige Kreeka seadusele nr 2773/1999, mis käsitleb elektrituru liberaliseerimist (FEK A’ 286), millega võeti nimelt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT 1997, L 27, lk 20; ELT eriväljaanne 12/02, lk 3). Vastavalt selle seaduse artikli 43 lõikele 3 ei või riigi osalus DEI aktsiakapitalis mingil juhul jääda alla 51% hääleõigusega aktsiatest, isegi mitte pärast aktsiakapitali suurendamist. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kuulus Kreeka Vabariigile 51,12% selle äriühingu aktsiatest. Alates 12. detsembrist 2001 on DEI aktsiad noteeritud Ateena (Kreeka) ning Londoni (Ühendkuningriik) börsil.

4

Kõik pruunsöel töötavad elektrijaamad Kreekas kuuluvad DEI‑le. Kreeka geoloogiliste ja kaevandusuuringute instituudi hinnangul olid kõikide pruunsöemaardlate teadaolevad varud Kreekas kuni 1. jaanuarini 2005 hinnanguliselt 4415 miljonit tonni. Komisjoni sõnul on pruunsöe varusid Kreekas veel 4590 miljonit tonni.

5

Kreeka Vabariik andis DEI‑le pruunsöe uurimise ja kaevandamise õigused nende kaevanduste osas, mille varud ulatuvad ligikaudu 2200 miljoni tonnini. 85 miljonit tonni varusid kuuluvad eraõiguslikele isikutele. Ülejäänud riiklike maardlate osas, mille varusid on ligikaudu 220 miljonit tonni, anti uurimiseks ja kaevandamiseks õigused muudele eraõiguslikele isikutele, kuid need maardlad varustavad samas osaliselt DEI elektrijaamu. Ligikaudu 2000 miljoni tonni pruunsöe varude osas Kreekas ei ole kaevandamisõigust veel antud.

6

Direktiivi 96/92 jõustumise tulemusel avati Kreeka elektriturg konkurentsile. Mais 2005 loodi kohustuslik päevaturg kõigile elektrimüüjatele ja ‑ostjatele Kreeka ühendatud võrgus, mis hõlmab Mandri‑Kreekat ja teatud Kreeka saari. Sel turul toovad elektritootjad ja -importijad oma toodangu ja imporditud elektri turule ning müüvad seda päevapõhiselt.

7

Komisjon sai 2003. aastal kaebuse üksikisikult, kes palus, et tema andmed jääksid konfidentsiaalseks. Kaebaja kinnitusel on Kreeka riigi otsus anda vastavalt 12. ja 13. novembri 1959. aasta Kreeka seadusandlikule dekreedile nr 4029/1959 (FEK A’ 250) ning 23. ja 29. augusti 1975. aasta Kreeka seadusele nr 134/1975 (FEK A’ 180) DEI‑le pruunsöe uurimise ja kaevandamise ainulitsents Kreekas vastuolus EÜ artikli 86 lõikega 1 koostoimes EÜ artikliga 82. Pärast Kreeka Vabariigiga korduvalt teabe vahetamist, mis toimus ajavahemikus 2003–2008, tegi komisjon vaidlusaluse otsuse.

8

Kõnealuses otsuses tuvastas komisjon nimelt, et nende õiguste andmine ja säilitamine on vastuolus EÜ artikli 86 lõikega 1 koostoimes EÜ artikliga 82, kuna sellega luuakse ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused juurdepääsul primaarkütustele, mis on ette nähtud elektrienergia tootmiseks, ning võimaldatakse DEI‑l säilitada või tugevdada oma valitsevat seisundit Kreeka elektrienergia hulgimüügiturul, välistades kõigi uute ettevõtjate turulepääsu või takistades seda.

9

Komisjon märgib vaidlusaluses otsuses, et Kreeka Vabariik teadis alates direktiivi 96/92 – mis tuli üle võtta hiljemalt 19. veebruaril 2001 – vastuvõtmisest, et elektriturg tuleb liberaliseerida. Komisjon lisab, et Kreeka Vabariik võttis riiklikud meetmed, mis puudutavad kahte eraldiseisvat turgu, millest esimene on pruunsöe tarnimise turg ja teine elektrienergia hulgimüügi turg, mis hõlmab elektri tootmist ja tarnimist elektrijaamades ning elektri importi vastastikuste ühenduste kaudu.

10

Komisjoni andmetel kuulus DEI‑le nendel kahel turul turgu valitsev seisund turuosaga vastavalt üle 97% ja üle 85%. Lisaks ei olnud ette näha, et turule tuleks uus ettevõtja, kes võiks DEI‑lt märkimisväärse osa elektrienergia hulgimüügi turust ära võtta, kuna import, mis moodustab 7% kogutarbimisest, ei kujuta endast tegelikku konkurentsisurvet sellel turul.

11

Mis puudutab asjaomaseid riiklikke meetmeid, siis märgib komisjon, et hagejale anti dekreetseaduse nr 4029/1959 ja seaduse nr 134/1975 alusel kaevandamisõigused 91% jaoks kõigist neist riiklikest pruunsöemaardlatest, mille jaoks õigused on antud. Komisjon täpsustab, et kõnealuste meetmete kohaldamise ajal ning hoolimata siseriiklikus õiguses ette nähtud võimalustest ei antud ühtegi teist õigust ühegi märkimisväärse maardla jaoks. Lisaks mainib ta, et DEI sai hankemenetluses osalemata uurimisõigused teatud käitatavate maardlate jaoks, mille jaoks ei olnud kaevandamisõigusi veel antud. Komisjon lisab lõpuks, et pruunsöel töötavad elektrijaamad, mis on Kreekas kõige vähem kulukad, on kõige enam kasutatavad, kuna need toodavad 60% elektrienergiast, mis võimaldab vastastikku ühendatud võrku varustada.

12

Kuna Kreeka Vabariik andis ja säilitas DEI‑le sisuliselt monopoolsed pruunsöe kaevandamise õigused, mis tagas talle eelisõigusega juurdepääsu Kreekas elektri tootmiseks kõige atraktiivsemale kütusele, lõi Kreeka Vabariik sellega ebavõrdsed võimalused ettevõtjate vahel elektrienergia hulgimüügi turul ja moonutas seega konkurentsi, säilitades või tugevdades sellega DEI turgu valitsevat seisundit ja välistades igasuguse uute ettevõtjate turuletuleku või takistades seda, ning seda vaatamata elektrienergia hulgimüügi turu liberaliseerimisele.

13

Lisaks palus komisjon vaidlusaluses otsuses Kreeka Vabariigil teavitada teda kahe kuu jooksul alates selle otsuse teatavakstegemisest meetmetest, mida Kreeka kavatseb kõnealuste riiklike meetmete konkurentsivastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võtta, ning märkis, et need meetmed tuleb vastu võtta ja rakendada kaheksa kuu jooksul alates otsuse tegemisest.

14

DEI esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 13. mail 2008. Menetluse käigus astus Kreeka Vabariik menetlusse DEI nõuete toetuseks, samas kui aktsiaseltsid Elliniki Energeia kai Anaptyxi AE (HE & DSA) ja Energeiaki Thessalonikis AE, kes tegutsevad Kreekas elektrienergia tootmise sektoris, astusid menetlusse komisjoni nende nõuete toetuseks.

15

Hagiavalduse põhjendamiseks esitas DEI neli väidet, mis puudutasid vastavalt esiteks õigusnormide rikkumist EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamisel ning ilmset hindamisviga, teiseks EÜ artiklis 253 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumist, kolmandaks ühelt poolt õiguskindluse, õiguspärase ootuse kaitse ja eraomandi kaitse põhimõtte rikkumist ning teiselt poolt võimu kuritarvitamist ja neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

16

Esimene väide koosnes viiest osast, millest teises ja neljandas väiteosas seati kahtluse alla komisjoni järeldus, mille kohaselt DEI‑le antud pruunsöe kaevandamise õiguste teostamise tagajärjel laienes tema turgu valitsev seisund pruunsöe turult elektrienergia hulgimüügi turule, rikkudes seega EÜ artikli 86 lõiget 1 koostoimes EÜ artikliga 82. Üldkohtu sõnul esitas DEI komisjoni kõnealuse järelduse vastu sisuliselt kaks etteheidet. Esimese argumendiga väitis DEI, et nende sätete koostoimes rikkumise tõendamiseks on vaja, et asjaomasel ettevõtjal oleks ainu‑ või eriõigus EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses, mis aga antud juhul nii ei olnud.

17

Neist argumentidest teises, mida Üldkohus analüüsis esimesena, heitis DEI komisjonile ette, et viimane ei ole tõendanud DEI turgu valitseva seisundi tegeliku või potentsiaalse kuritarvitamise olemasolu asjaomastel turgudel, kuigi selle tõendamine on EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamise eeltingimus.

18

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85 tõdes Üldkohus, et vaidlus keskendus käesoleval juhul peamiselt küsimusele, kas komisjon pidi tuvastama DEI turgu valitseva seisundi tegeliku või potentsiaalse kuritarvitamise või piisas üksnes tõendamisest, et kõnealused riiklikud meetmed moonutasid konkurentsi, luues sellega DEI kasuks ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused.

19

Pruunsöe tarnimise turu osas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–89, et kõnealuste riiklike meetmetega andis Kreeka Vabariik DEI‑le pruunsöe kaevandamise õigused nende kaevanduste osas, mille varud olid umbes 2200 miljonit tonni, et need enne elektrienergia turu liberaliseerimist kehtestatud meetmed säilitati ja need mõjutasid jätkuvalt seda turgu ning et lisaks, olenemata DEI konkurentide avaldatud huvist, ei saanud mitte ükski ettevõtja Kreeka Vabariigilt muudes pruunsöemaardlates kaevandamise õigust, kuigi Kreekal oli veel ligikaudu 2000 miljonit tonni kaevandamata pruunsütt.

20

Siiski leidis Üldkohus, et asjaolu, et teistel ettevõtjatel oli võimatu omandada ligipääsu veel saadaval olevatele pruunsöemaardlatele, ei saa DEI süüks panna, kuna pruunsöe kaevandamise litsentside andmine sõltus eranditult Kreeka Vabariigi tahtest. Üldkohus lisas, et sellel turul piirnes DEI roll üksnes nendes maardlates kaevandamisega, mille osas olid talle õigused antud, kusjuures komisjon ei väitnud, et mis puudutab juurdepääsu pruunsöele, siis kuritarvitas DEI selle tooraine tarnimise turul oma valitsevat seisundit.

21

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 90–93 komisjoni järeldust, mille kohaselt mõjutab elektrienergia hulgimüügi turgu asjaolu, et DEI konkurentidel on võimatu pruunsöe tarnimise turule pääseda. Komisjon väitis selles osas, et kuna pruunsüsi on Kreekas kõige atraktiivsem kütus, siis võimaldab selle kaevandamine toota elektrit madala muutuvkuluga ning viia elektrienergia kohustuslikule päevaturule parema kasumimarginaaliga kui teistest kütustest toodetud elektrienergia. Komisjoni hinnangul sai DEI sel viisil säilitada või tugevdada elektrienergia hulgimüügi turul oma valitsevat seisundit, välistades igasuguse uute ettevõtjate sellele turule tuleku või takistades seda.

22

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 meenutanud, et elektrienergia hulgimüügi turu liberaliseerimise järel loodi Kreekas kohustuslik päevaturg, mis on mehhanism, mille toimimise eeskirju vaidlusaluses otsuses kahtluse alla ei seatud, kusjuures neid eeskirju pidid järgima nii DEI kui viimase konkurendid, ning et DEI tegutses nimetatud turul enne selle liberaliseerimist, märkis Üldkohus järgmist:

23

Seejärel analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–103 väljakujunenud kohtupraktikat, mida mainiti vaidlusaluses otsuses ning mille kohaselt rikub liikmesriik EÜ artikli 86 lõikes 1 ja EÜ artiklis 82 ette nähtud keelde juhul, kui kõnealust ettevõtjat ajendatakse temale antud ainu‑ või eriõiguste pelga kasutamisega oma valitsevat seisundit kuritarvitama, või juhul, kui need õigused võivad tekitada olukorra, milles nimetatud ettevõtja viiakse sellise kuritarvituse toimepanemiseni. Olles analüüsinud kohtuotsuseid Raso jt (C‑163/96, EU:C:1998:54), Höfner ja Elser (C‑41/90, EU:C:1991:161), Merci convenzionali Porto di Genova (C‑179/90, EU:C:1991:464), Job Centre (C‑55/96, EU:C:1997:603) ja MOTOE (C‑49/07, EU:C:2008:376), järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 103 järgmist:

„Nendest […] meenutatud kohtuotsustest nähtub, et ainu- või eriõigusega ettevõtja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine võib tuleneda kas võimalusest seda õigust kuritahtlikult kasutada või see on sellest õigusest tulenev otsene tagajärg. Siiski ei nähtu sellest kohtupraktikast, et kõnealune ettevõtja oleks võrreldes konkurentidega eelisolukorras seetõttu, et riiklik meede kujutab endast iseenesest turgu valitseva seisundi kuritarvitamist.”

24

Lõpuks vastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–118 komisjoni viimasele argumendile, milles komisjon leidis, et vaidlusalune otsus on kooskõlas kohtupraktikaga, mille kohaselt saab moonutamata konkurentsi süsteemi tagada vaid erinevate ettevõtjate vaheliste võrdsete võimaluste kindlustamise teel. Komisjon väitis selles osas, et kui riiklik meede tekitab ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused ja moonutab seetõttu konkurentsi, kujutab selline meede endast EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumist.

25

Kõnealuse kohtuotsuse punktis 105 otsustas Üldkohus, et nendest kohtuotsustest, millele komisjon tugines, nimelt kohtuotsustest Prantsusmaa vs. komisjon (C‑202/88, EU:C:1991:120), GB-Inno-BM (C‑18/88, EU:C:1991:474) ja Connect Austria (C‑462/99, EU:C:2003:297), ei nähtu, et EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumise tuvastamiseks piisab sellest, kui tõendada, et riiklik meede moonutab konkurentsi, kuna loob ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused, ilma et oleks vajalik tuvastada ettevõtja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine.

26

Olles neid kohtuotsuseid analüüsinud, tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113, et kuigi on tõsi, et Euroopa Kohus kasutas nendes kohtuotsustes komisjoni viidatud sõnastust, ei saa komisjon seda sõnastust kasutada väljaspool selle konteksti. Lisaks tõdes Üldkohus punktides 114–117, et komisjoni seisukohta ei toeta ka kohtuotsus Dusseldorp jt (C‑203/96, EU:C:1998:316), millele komisjon tugines kohtuistungil.

27

Üldkohus järeldas sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 118, et kõnealusest kohtupraktikast ei tulenenud, et komisjonil „ei olnud kohustust tuvastada ega tõendada turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, millele kõnealune riiklik meede [DEI‑d] ajendas või võis ajendada”.

28

Kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–93 otsustas Üldkohus, et komisjon ei olnud turgu valitseva seisundi sellist kuritarvitust vaidlusaluses otsuses tõendanud, luges kohus seetõttu kõnealuse kohtuotsuse punktis 119 põhjendatuks teise argumendi, mille DEI esitas esimese väite teise ja neljanda osa raames, ning tühistas vaidlusaluse otsuse, „ilma et oleks vajalik analüüsida teisi esitatud etteheiteid, osasid ja väiteid”.

29

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

30

DEI ja Kreeka Vabariik paluvad Euroopa Kohtul:

31

Mytilinaios AE, Protergia AE ja Alouminion AE avaldasid 25. märtsil 2013 Üldkohtu kantseleisse esitatud avalduses soovi astuda käesolevasse menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

32

Euroopa Kohtu asepresident rahuldas selle taotluse 11. juuli 2013. aasta määrusega.

33

Komisjon esitab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimene tugineb õigusnormi rikkumisele EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel ning teine lünklikule, ebatäpsele ja mittepiisavale põhjendamisele.

34

Esimeses väites, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 94–118 vastu, leiab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 sätete tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui kohus otsustas, et komisjonil oli kohustus tuvastada kuritarvitamine ja tõendada seda kuritarvitamist, millele kõnealune riiklik meede DEI‑d ajendas või võis ajendada.

35

Komisjon on seisukohal, et kui EÜ artiklit 82 kohaldatakse koostoimes EÜ artikli 86 lõikega 1 olukordade suhtes, kus ettevõtjatel on ebavõrdsed võimalused ja seega esineb moonutatud konkurents, mis tuleneb riiklikust meetmest, kujutab asjaomane riiklik meede endast iseenesest EÜ artikli 86 lõike 1 ja EÜ artikli 82 rikkumist. Seega piisab, kui tõendada, et selle meetmega tõepoolest loodi ebavõrdsed võimalused, soodustades eeliseid saanud riigi osalusega ettevõtjat, ning et selle asjaolu tõttu mõjutas meede turu struktuuri, võimaldades nimetatud ettevõtjal säilitada, tugevdada või laiendada oma valitsevat seisundit mõnel muul turul, olgu see siis naaberturg või ahelas järgnev turg, näiteks takistades uute konkurentide sisenemist sellele turule.

36

Järelikult heidab komisjon Üldkohtule ette, et viimane kohaldas Euroopa Kohtu praktikat käesoleva juhtumi asjaoludele valesti ning moonutas vaidlusaluse otsuse alust. Ta märgib selles osas, et erinevalt Üldkohtu käsitlusest ei põhinenud nimetatud otsus kaalutlusel, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamist kujutas endast ainuüksi asjaolu, et DEI oli kõnealuste riiklike meetmete tõttu oma konkurentidega võrreldes soodsas olukorras. Vastupidi, nimetatud otsuses kirjeldati üksikasjalikult rikkumist ning märgiti, et kõnealuste riiklike meetmetega loodi DEI ja tema konkurentide vahel ebavõrdsed võimalused ning et pelgalt nende õiguste teostamise teel, mis olid DEI‑le antud, oli sellel ettevõtjal võimalik laiendada oma valitsevat seisundit (ahelas eelnevalt) pruunsöe tarnimise turult (ahelas järgnevale) elektrienergia hulgimüügi turule Kreekas. Ahelas järgnevale turule laienemine tõi kaasa sellel turul konkurentsi piiramise, välistades uute konkurentide tuleku sellele turule isegi pärast turu liberaliseerimise meetmete võtmist. Lisaks, vaatamata vastavasisulistele taotlustele, ei antud DEI konkurentidele ühtegi õigust ühegi märkimisväärse pruunsöemaardla jaoks.

37

Kuna vaidlusaluses otsuses selgitati, kuidas esiteks vaidlusaluste riiklike meetmete jõusse jätmine ja teiseks DEI‑le antud eelisõiguste pelk teostamine, samuti DEI tegevus ahelas järgneval turul tõid kaasa ohu, et ta kuritarvitab oma valitsevat seisundit sellel turul, välistades uute konkurentide turule tuleku või takistades seda, täitis komisjon kõik kriteeriumid, mis olid Euroopa Kohtu praktikas ette nähtud EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamiseks.

38

DEI ja Kreeka Vabariik leiavad, et käesolev väide on alusetu. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamiseks peab komisjon tõendama kuritarvitamist, millele kõnealune riiklik meede asjaomast ettevõtjat ajendas või võis ajendada. Asjaolu, et nimetatud riiklik meede toob kaasa ebavõrdsete võimaluste olukorra, on küll vajalik tingimus, kuid sellest ei piisa nende artiklite kohaldamiseks. Komisjon püüdis sisuliselt EÜ artikli 86 lõiget 1 muuta autonoomseks ja normihierarhias kõrgemal asuvaks sätteks. Üldkohus kohaldas kõnealust kohtupraktikat käesoleva juhtumi asjaoludele õigesti.

39

Olgu meenutatud, et EÜ artikli 86 lõikes 1 on sätestatud, et riigi osalusega äriühingute ja nende ettevõtjate puhul, kellele liikmesriigid annavad eri‑ või ainuõigused, ei jõusta ega säilita liikmesriigid mingeid meetmeid, mis on vastuolus EÜ asutamislepingu eeskirjadega, eelkõige nendega, mis on sätestatud EÜ artiklis 82.

40

Viimati mainitu kohaselt on ühisturul või selle olulises osas turgu valitseva seisundi kuritarvitamine keelatud niivõrd, kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

41

Tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt rikub liikmesriik EÜ artikli 86 lõikes 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kehtestatud keelde, kui ta võtab vastu seadusandliku või haldusmeetme, mis loob olukorra, kus riigi osalusega äriühingut või ettevõtjat, kellele riik on andnud eri- või ainuõigused, ajendatakse temale antud eelisõiguste pelga kasutamisega oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama, või juhul, kui need õigused võivad tekitada olukorra, milles see ettevõtja viiakse sellise kuritarvituse toimepanemiseni (vt selle kohta kohtuotsused Connect Austria, EU:C:2003:297, punkt 80, ja MOTOE, EU:C:2008:376, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika). Selleks ei ole vaja, et niisugune kuritarvitus tegelikult toime pannakse (kohtuotsused GB-Inno-BM, EU:C:1991:474, punktid 23–25; Raso jt, EU:C:1998:54, punkt 31, ja MOTOE, EU:C:2008:376, punkt 49).

42

Seega on neid sätteid rikutud, kui liikmesriigi meede loob turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu (vt kohtuotsus MOTOE, EU:C:2008:376, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb nimelt, et moonutamata konkurentsi süsteemi, nii nagu see on ette nähtud asutamislepingus, saab tagada vaid juhul, kui on kindlustatud erinevate ettevõtjate vahelised võrdsed võimalused (vt kohtuotsused GB-Inno-BM, EU:C:1991:474, punkt 25; MOTOE, EU:C:2008:376, punkt 51, ja Connect Austria, EU:C:2003:297, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Sellest järeldub, et kui riiklik meede tekitab ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused ja moonutab seetõttu konkurentsi, kujutab selline meede endast EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumist (vt selle kohta kohtuotsus Connect Austria, EU:C:2003:297, punkt 84).

45

Euroopa Kohtul on olnud võimalus selles osas täpsustada, et kuigi pelk valitseva seisundi tekitamise asjaolu liikmesriigi poolt ainuõiguste andmise teel ei ole iseenesest EÜ artikliga 82 vastuolus, paneb EÜ asutamisleping siiski liikmesriikidele kohustuse mitte võtta või jõus hoida meetmeid, mis võiksid välistada selle sätte kasuliku mõju (kohtuotsused ERT, C‑260/89, EU:C:1991:254, punkt 35; Corbeau, C‑320/91, EU:C:1993:198, punkt 11, ning Deutsche Post, C‑147/97 ja C‑148/97, EU:C:2000:74, punkt 39).

46

Käesoleva kohtuotsuse punktides 41–45 meenutatud kaalutlustest tuleneb, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, et EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumine võib aset leida sõltumata sellest, kas kuritarvitamine on tegelikult toimunud. Oluline on üksnes see, et komisjon tuvastaks võimaliku või tegeliku konkurentsivastase tagajärje, mis võib olla tingitud asjaomasest riiklikust meetmest. Sellist rikkumist saab tuvastada siis, kui asjaomased riiklikud meetmed mõjutavad turu struktuuri, luues ettevõtjate vahel ebavõrdsed konkurentsitingimused, võimaldades riigi osalusega ettevõtjal või ettevõtjal, kellele on antud eri- või ainuõigused, säilitada, tugevdada või laiendada oma valitsevat seisundit mõnel muul turul, näiteks takistades uute konkurentide sisenemist sellele turule, piirates nii konkurentsi, kusjuures ilma et oleks vaja tõendada tegelikku kuritarvitust.

47

Neil asjaoludel järeldub, et erinevalt Üldkohtu analüüsist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 105 ja 118 on piisav, kui tõendada, et see võimalik või tegelik konkurentsivastane tagajärg võib olla tingitud asjaomasest riiklikust meetmest, ning ei ole vaja tuvastada muud kuritarvitust kui see, mille tingib asjaomase riikliku meetmega loodud olukord. Samuti järeldub sellest, et Üldkohus rikkus õigusnormi, otsustades, et kui komisjon tõdes, et hagejal, kes on endine monopoolne ettevõtja, on tänu eelisele, mis annab talle eelisõigusega juurdepääsu pruunsöele, jätkuvalt elektrienergia hulgimüügiturul valitsev seisund ning see olukord tekitab sellel turul hageja ja teiste ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused, ei tuvastanud komisjon ega tõendanud õiguslikult piisavalt, millist kuritarvitust EÜ artikli 82 tähenduses kõnealused riiklikud meetmed ajendasid või võisid ajendada DEI‑d toime panema.

48

Seega tuleb esimese väitega nõustuda ja vaidlustatud kohtuotsus tühistada, ilma et Euroopa Kohus peaks analüüsima teist apellatsioonkaebuse väidet, mis on esimese väitega võrreldes selgelt teisejärguline.

49

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

50

Käesolevas asjas on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave lõpliku otsuse tegemiseks esimesele kohtuastmele esitatud hagi esimese väite teise ja neljanda osa suhtes.

51

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 59 leidis Üldkohus, et kõigepealt tuleb analüüsida esimese väite teist osa, mis tugineb komisjoni eksimusele selles, et ta kinnitab, et ainu‑ või eriõiguste esinemine ei ole vajalik tingimus selleks, et tuvastada EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumist, ja esimese väite neljandat osa, mis tugineb asjaolule, et DEI turgu valitsev seisund ei laienenud pruunsöe tarnimise turult elektrienergia hulgimüügiturule seoses väidetava eelisõigusliku juurdepääsuga primaarkütusele.

52

Üldkohus leidis samas punktis, et selles staadiumis ei ole vaja otsustada selle üle, kas vaidlusaluses otsuses komisjoni poolt antud asjakohaste turgude määratlus, mis kuulus DEI esimese väite esimese osa alla, on põhjendatud ja lähtus eeldusest, et nimetatud määratluse puhul – vastupidi sellele, mida väitis DEI – ei ole tehtud ilmselget hindamisviga.

53

Käesolevas asjas ja lähtudes sellest samast eeldusest, on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave lõpliku otsuse tegemiseks DEI esimese väite teise ja neljanda osa suhtes.

54

DEI, keda toetab Kreeka Vabariik, väidab, et komisjon järeldas valesti, et DEI kvalifitseerimine „riigi osalusega äriühinguks” oli piisav, et tõendada EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumist. Nimelt tulenevat kohtupraktikast, et kohaldamaks teooriat, mille kohaselt riigi osalusega äriühing laiendas oma valitsevat seisundit ühelt turult teisele, eraldiseisvale naaberturule, peab komisjon tingimata tõendama, et meede annab või tugevdab ainu‑ või eriõigusi. Käesoleval juhul ei olnud DEI‑l aga ainuõigusi, sest ta ei olnud ainuke, kel oli õigus asjaomase majandustegevusega tegeleda. DEI uurimis- ja kaevandamisõigusi ei saa kvalifitseerida ka „eriõigusteks” EÜ artikli 86 lõike 1 tähenduses, kuna neid antakse piiratud hulgale õigusesaajatele.

55

Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, väidab sisuliselt vastu esiteks seda, et EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamisala ei ole piiratud üksnes riiklike meetmetega, millega antakse eri‑ või ainuõigusi, ja teiseks seda, et igal juhul DEI‑le sellised õigused anti.

56

EÜ artikli 86 lõike 1 sõnastusest nähtub, et see säte on kohaldatav esiteks riigi osalusega äriühingute suhtes ja teiseks nende ettevõtjate suhtes, kellele liikmesriigid annavad eri‑ või ainuõigused. Käesolevas asjas on selge, et DEI on riigi osalusega äriühing.

57

Lisaks, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 41–44, kui riiklik meede tekitab ettevõtjate vahel ebavõrdsed võimalused ja moonutab seetõttu konkurentsi, kujutab selline meede, sõltumata sellest, kas tegemist on seadusandliku meetme või haldusmeetmega, endast EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumist.

58

Järelikult väidab DEI ekslikult, et kohaldamaks teooriat, mille kohaselt riigi osalusega äriühing laiendas oma valitsevat seisundit ühelt turult teisele, eraldiseisvale naaberturule, nõuab Euroopa Kohtu praktika, et komisjon tõendaks tingimata, et asjaomane riiklik meede annab või tugevdab eri‑ või ainuõigusi.

59

Nimelt on piisav, kui asjaomane meede loob olukorra, kus riigi osalusega äriühingut või ettevõtjat, kellele riik on andnud eri- või ainuõigused, ajendatakse oma turgu valitsevat seisundit kuritarvitama (vt selle kohta kohtuotsus Connect Austria, EU:C:2003:297, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Seega tuleb esimese väite teine osa tagasi lükata.

61

DEI vaidleb vastu komisjoni järeldusele, mille kohaselt talle antud pruunsöe kaevandamise õiguste teostamise tagajärjel laienes tema turgu valitsev seisund pruunsöe turult elektrienergia hulgimüügi turule, rikkudes seega EÜ artikli 86 lõiget 1 koostoimes EÜ artikliga 82, kuna turgu valitseva seisundi laienemise teooria kohaldamise tingimused ei ole käesolevas asjas täidetud. Esiteks on kõikides kohtuasjades, kus liidu kohus on seda teooriat kohaldanud, ettevõtjal olnud turul õiguslik või faktiline monopol ja asjaomase riikliku meetmega on antud ainu‑ või eriõigused eraldiseisval naaberturul, mis aga antud juhul nii ei ole. Teiseks puudub DEI‑l nii reguleerimispädevus, mis lubaks tal oma suva järgi oma konkurentide tegevust kindlaks määrata, kui ka võimalus kehtestada oma konkurentide kulusid. Kolmandaks oleks komisjon pidanud võimaliku kuritarvituse analüüsimisel kontrollima väidetava rikkumise mõju tarbijate huvidele. Neljandaks ja viimaseks määratles komisjon pruunsöe absoluutselt vajaliku tootmistegurina (essential facility), ilma et ta oleks tõendanud, et pruunsüsi on elektrienergia hulgimüügituru toimimiseks absoluutselt vajalik.

62

Kreeka Vabariik väidab, et komisjon ei maini mingit liiki DEI‑poolset turgu valitseva seisundi kuritarvitamist: ei sellist, mis on juba toime pandud, ega ka potentsiaalset. Käesolevas vaidluses on aga sellise kuritarvituse olemasolu vajalik eeltingimus EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 kohaldamiseks.

63

Komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, väidab esmalt, et riiklikud meetmed, mis võivad jääda EÜ artikli 86 lõike 1 ja EÜ artikli 82 kohaldamisalasse, ei piirdu riiklike meetmetega, mis annavad eri- või ainuõigusi. Teiseks ei sõltu nende sätete rikkumise tuvastamine õiguslike volituste ja pädevust teostamisest. Kolmandaks ei nõua kohtupraktika, et analüüsitaks nende sätete rikkumisega tarbijatele tekkivat potentsiaalset kahju. Neljandaks väidab DEI ekslikult, et komisjon järeldas vaidlusaluse otsuse põhjendustes 132 ja 238, et ligipääs pruunsöele on absoluutselt vajalik tootmistegur (essential facility).

64

Kõigepealt tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 39–46 esitatud põhjendustel lükata tagasi Kreeka Vabariigi argumendid.

65

Lisaks sellele tuleb kõrvale jätta turgu valitseva seisundi laiendamise teooria „kohaldamise tingimused”, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 61 ja mis DEI sõnul tulenevat Euroopa Kohtu praktikast.

66

Nimelt tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kujutab turgu valitseva seisundiga ettevõtja tegevus, millega soovitakse seda seisundit moonutatud konkurentsi abil laiendada eraldiseisvale naaberturule, endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses (vt selle kohta kohtuotsus Connect Austria, EU:C:2003:297, punktid 81 ja 82 ning seal viidatud kohtupraktika).

67

Samas liinis on Euroopa Kohus rõhutanud, et turgu valitseva seisundi laiendamine ilma objektiivse põhjenduseta on „sellisena” EÜ artikli 86 lõike 1 alusel koostoimes EÜ artikliga 82 keelatud, kui selline laiendamine tuleneb riiklikust meetmest. Kuna konkurentsi ei tohi sel viisil kõrvaldada, ei tohi seda ka moonutada (vt selle kohta kohtuotsused Hispaania jt vs. komisjon, C‑271/90, C‑281/90 ja C‑289/90, EU:C:1992:440, punkt 36, ning GB-Inno-BM, EU:C:1991:474, punktid 21, 23 ja 24).

68

Seega ei ole vaja, nagu väidab DEI, et komisjon tõendaks iga juhtumi puhul, et asjaomasel ettevõtjal on monopol või et asjaomane riiklik meede annab talle ainu‑ või eriõigused eraldiseisval naaberturul, või veel, et tal on mingisugune reguleeriv pädevus. Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 41–44 meenutatud kohtupraktikat, tuleb kõrvale lükata ka väidetav komisjoni kohustus tõendada EÜ artikli 86 lõike 1 koostoimes EÜ artikliga 82 rikkumise mõju tarbijate huvidele, kuna viimati nimetatud artikkel võib hõlmata ka tegevusi, mis tekitavad kahju, rikkudes tõhusa konkurentsi struktuuri (vt selle kohta kohtuotsus Europemballage ja Continental Can vs. komisjon, 6/72, EU:C:1973:22, punkt 26). DEI argument, et komisjon määratles pruunsöe absoluutselt vajaliku tootmistegurina, põhineb vääral eeldusel, kuna komisjon viitas üksnes DEI „sisuliselt monopoolsele” seisundile elektrienergia hulgimüügiturul.

69

Seega tuleb esimese väite neljas osa tagasi lükata.

70

Arvestades eelnevat arutluskäiku, tuleb DEI Üldkohtus esitatud esimese väite teine ja neljas osa tagasi lükata ning suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse, et kohus analüüsiks esimese väite esimest, kolmandat ja viiendat osa ning samuti teisi DEI väiteid.

71

Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: