—

Deutsche Lufthansa AG, esindaja: Rechtsanwalt A. Martin-Ehlers,

—

Flughafen Frankfurt-Hahn GmbH, esindaja: Rechtsanwalt T. Müller‑Heidelberg,

—

Ryanair Ltd, esindaja: Rechtsanwalt G. Berrisch,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja K. Petersen,

—

Belgia valitsus, esindajad: T. Materne ja J.-C. Halleux, keda abistas avocate A. Lepièce,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. Noort ja C. Wissels,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja M. Szpunar,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artiklite 107 ja 108 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati kohtuvaidluses Deutsche Lufthansa AG (edaspidi „Lufthansa”) ja Frankfurt-Hahni (Saksamaa) lennujaama käitaja Flughafen Frankfurt-Hahn GmbH (edaspidi FFH) vahel seoses selle riigiabi lõpetamise ja tagasinõudmisega, mida FFH andis Ryanair Ltd‑le (edaspidi „Ryanair”).

3

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikkel 3 „Kavatsetud meetmete rakendamiskeeld” on sõnastatud järgmiselt:

„Vastavalt artikli 2 lõikele 1 ei kehtestata seda abi, millest tuleb teatada, enne kui komisjon on teinud või kui loetakse, et ta on teinud sellist abi lubava otsuse.”

4

Selle määruse artikli 4 „Teatise esialgne uurimine ja komisjoni otsused” lõiked 2–4 sätestavad:

„2.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ei ole ilmnenud mingeid kahtlusi, kuivõrd see jääb [ELTL] artikli [107] lõike 1 reguleerimisalasse, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku […].

4.   Kui komisjon pärast esialgset uurimist leiab, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnes kahtlusi, otsustab ta algatada [ELTL] artikli [108] lõikes 2 sätestatud menetluse (edaspidi „ametliku uurimismenetluse algatamise otsus”).”

5

Selle määruse artikkel 6 „Ametlik uurimismenetlus” sätestab lõikes 1 järgmist:

„Ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses esitatakse kokkuvõtlikult asjakohased faktid ja õigusküsimused ning see sisaldab komisjoni esialgset hinnangut selle kohta, kas kavatsetud meetmel on abi iseloom, ja kahtlusi selle ühisturuga kokkusobivuse kohta. Otsuses kutsutakse kõnealust liikmesriiki ja teisi huvitatud pooli üles esitama märkusi ettenähtud aja jooksul, mis tavaliselt ei ületa ühte kuud. […]”

6

Selle määruse artikkel 7 „Komisjoni otsused ametliku uurimismenetluse lõpetamiseks” sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 8 kohaldamist, lõpetatakse ametlik uurimismenetlus otsusega, nagu on ette nähtud käesoleva artikli lõigetes 2–5.

2.   Kui komisjon leiab, vajaduse korral pärast kõnealuse liikmesriigi tehtud muudatusi, et meede, millest teatati, ei kujuta endast abi, siis võtab ta selle kohta vastu otsuse.

3.   Kui komisjon leiab, vajaduse korral pärast kõnealuse liikmesriigi tehtud muudatusi, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kohta ilmnenud kahtlused on kõrvaldatud, otsustab ta, et nimetatud meede sobib ühisturuga kokku […].

4.   Komisjon võib positiivsele otsusele lisada tingimused […] ja sätestada kohustused […].

5.   Kui komisjon leiab, et abi, millest teatati, ei sobi ühisturuga kokku, otsustab ta, et abi ei tohi kehtestada […].

6.   Niipea kui artikli 4 lõikes 4 osutatud kahtlused on kõrvaldatud, võetakse otsused vastu vastavalt lõigetele 2, 3, 4 ja 5. Komisjon püüab oma võimaluste piires otsuse vastu võtta 18 kuu jooksul pärast menetluse algust. […]

[...]”.

7

Määruse nr 659/1999 artikkel 11 „Abi maksmise peatamise või abi ajutise tagastamise korraldus” sätestab:

„1.   Pärast seda, kui kõnealusele liikmesriigile on antud märkuste esitamise võimalus, võib komisjon vastu võtta otsuse, millega liikmesriigilt nõutakse ebaseadusliku abi peatamist, kuni komisjon on teinud otsuse abi ja ühisturu kokkusobivuse kohta […].”

2.   Pärast seda, kui kõnealusele liikmesriigile on antud märkuste esitamise võimalus, võib komisjon vastu võtta otsuse, millega liikmesriigilt nõutakse ebaseadusliku abi peatamist, kuni komisjon on teinud otsuse abi ja ühisturu kokkusobivuse kohta […].

[...]”.

8

Selle määruse artikkel 12 „Korralduse täitmata jätmine” sätestab:

„Kui liikmesriik ei täida korraldust abi maksmise peatamise või tagastamise kohta, võib komisjon sel ajal, kui ta asja talle kättesaadava teabe põhjal läbi vaatab, anda selle otse Euroopa […] Kohtusse ja taotleda, et korralduse täitmata jätmine tunnistataks asutamislepingu rikkumiseks.”

9

Määruse artikkel 13 „Komisjoni otsused” sätestab:

„1.   Võimaliku ebaseadusliku abi kontrollimise põhjal tuleb teha otsus vastavalt artikli 4 lõigetele 2, 3 või 4. Kui otsustatakse algatada ametlik uurimismenetlus, lõpetatakse menetlus artiklis 7 ettenähtud otsusega. [...]

2.   Ilma et see piiraks artikli 11 lõike 2 kohaldamist, ei ole komisjon võimaliku ebaseadusliku abi korral seotud artikli 4 lõikes 5 ning artikli 7 lõigetes 6 ja 7 sätestatud tähtajaga.

[...]”.

10

Frankfurt-Hahni tsiviillennujaama käitaja FFH kuulus kuni 2009. aasta jaanuarini 65% ulatuses Fraport AG‑le, 17,5% ulatuses Rheinland-Pfalzi liidumaale ja 17,5% ulatuses Hesseni liidumaale. Fraport AG on börsil noteeritud aktsiaselts, mille enamusosalus kuulub Saksamaa Liitvabariigile, Hesseni liidumaale ja Frankfurt Maini ääres linnale.

11

FFH on oma tegevuse algusest teeninud mitme miljoni euro ulatuses iga-aastast kahjumit. 31. detsembril 2011 ulatus tema kahjum ligikaudu 197 miljoni euroni. Kuni 2009. aastani kattis selle kahjumi Fraport AG vastavalt tulemi ülekandmise kokkuleppele. 1. jaanuaril 2009 müüs siiski Fraport AG oma osaluse Rheinland‑Pfalzi liidumaale sümboolse hinna ühe euro eest. Seda ülekandmist põhjendati Frankfurt-Hahni lennujaama tekitatud kahjumi vähendamiseks reisijatemaksu kehtestamise võimatusega, kuna Ryanair kavatses selle lennujaama kasutamise lõpetada, kui selline maks kehtestataks.

12

Ryanair on odavlennuettevõtja, kes annab üle 95% Frankfurt-Hahni lennujaama reisijateveoteenusest. Vastavalt selle lennujaama 2001. aasta tasumääradele peavad lennujaama kasutavad lennuettevõtjad tasuma iga lahkuva reisija kohta 4,35 eurot. Sellele vaatamata ei võetud Ryanairilt starditasu, lennujaamale lähenemise tasu, maandumistasu ega tasu lennujaama taristu kasutamise eest, kuna ta kasutas ainult lennukeid, mille stardimass jääb 5,7 ja 90 tonni vahele ja mis vastavalt nimetatud tasumääradele vabastavad ta nende maksmisest.

13

Frankfurt‑Hahni lennujaama 2006. aasta tasumäärad põhinevad lennuettevõtja poolt sellest lennujaamast aastas transporditud reisijate arvu alusel koostatud skaalal ning jäävad vahemikku 5,35 eurot vähem kui 100000 reisija korral ja 2,24 eurot rohkem kui 3 miljoni reisija korral. Lisaks sätestavad need tasumäärad vabastuse maandumis- ja starditasudest ning aeronavigatsiooni- ja maapealse käitluse teenuste tasudest tingimusel, et maapealse käitluse teenuse kestus ei ületa 30 minutit. Need tasumäärad näevad samuti ette „turundustoetuse” uute lennuliinide avamise eest. Selle abi suurus määratakse asjaomase lennuettevõtja poolt veetud reisijate koguarvu põhjal. Ryanairile anti kõnealust abi.

14

Leides, et FFH kehtestatud äritavad kujutavad endast riigiabi, millest komisjonile ei ole teada antud, ja seega ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumist, esitas Lufthansa 26. novembril 2006 Landgericht Bad Kreuznachile hagi, millega ta taotleb esiteks, et nõutaks tagasi Ryanairile 2002.–2005. aastani „turundustoetusena” väljamakstud summad ja summa, mis vastab lennujaamatasude soodustustele, mida Ryanair sai 2003. aastal 2001. aasta tasumäärade kohaldamisest, ja teiseks, et lõpetataks mis tahes abi andmine Ryanairile.

15

Lufthansa hagi jäeti rahuldamata ja ta esitas Oberlandesgericht Koblenzile apellatsioonkaebuse. Kui apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, esitas ta kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile. 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsusega tühistas Bundesgerichtshof Oberlandesgericht Koblenzi otsuse ning suunas asja talle tagasi, et Oberlandesgericht Koblenz teeks kindlaks, kas ELTL artikli 108 lõiget 3 oli rikutud.

16

17. juuni 2008. aasta otsusega algatas komisjon ametliku uurimismenetluse ELTL artikli 108 lõike 2 tähenduses seoses võimaliku riigiabiga, mida Saksamaa Liitvabariik on andnud FFH-le ja Ryanairile (ELT 2009, C 12, lk 6). Selles otsuses käsitletud meetmete hulgas olid nii lennujaamatasude vähendamine kui ka sätted seoses turundustoetusega Ryanairile. Selles otsuses jõudis komisjon esialgsele järeldusele, et kõik kõnealustest meetmetest olid valikulised ja kujutasid endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, välja arvatud juhul, kui see vastab erainvestori investeerimispõhimõtetele. Seoses nende põhimõtetega leidis komisjon, et temale 17. juuni 2008. aasta otsuse tegemise ajal teadaolnud teabe põhjal ei olnud Ryanairi makstavad lennujaamatasud piisavad, et katta FFH kantud kulusid.

17

Oberlandesgericht Koblenz esitas seejärel komisjonile taotluse arvamuse saamiseks vastavalt komisjoni teatise riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt (ELT 2009, C 85, lk 1) punktile 3.2. Oma arvamuses märkis komisjon, et Oberlandesgericht Koblenzil ei olnud vaja ise hinnata, kas kõnealused meetmed olid käsitatavad riigiabina või mitte, kuivõrd ta võis tugineda komisjoni 17. juuni 2008. aasta otsusele, et teha sellest kõik ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisel põhinevad järeldused. Sisulisest küljest täpsustas komisjon, et kõnealused meetmed olid samastatavad riigi tegevusega ja valikulised.

18

Siiski, leides, et ta on kohustatud kindlaks tegema, kas kõnealused meetmed kujutasid endast riigiabi, ja seades eelkõige kahtluse alla nende meetmete valikulisuse, otsustas Oberlandesgericht Koblenz menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Lufthansa vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse põhjendusel, et eelotsusetaotlus ei ole piisavalt põhjendatud ega esita üksikasjalikult põhikohtuasja faktilisi asjaolusid.

20

Sellega seoses tuleb meenutada – nagu tuleneb ka väljakujunenud kohtupraktikast –, et vajadus anda liidu õiguse tõlgendus, millest oleks küsimuse esitanud siseriiklikule kohtule kasu, eeldab, et siseriiklik kohus on määratlenud faktilise ja õigusliku raamistiku, millega seoses eelotsusetaotluse küsimused on esitatud, või vähemalt selgitab faktilisi hüpoteese, millel need küsimused põhinevad (vt 31. jaanuari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-380/05: Centro Europa 7, EKL 2008, lk I-349, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-384/08: Attanasio Group, EKL 2010, lk I-2055, punkt 32). Eriti peavad need nõuded olema täidetud konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega (vt selle kohta eelkõige 26. jaanuari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-320/90-C-322/90: Telemarsicabruzzo jt, EKL 1993, lk I-393, punkt 7, ning eespool viidatud kohtuotsus Attanasio Group, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast on samuti oluline, et siseriiklik kohus märgiks ära täpsed põhjused, mille tõttu tal on tekkinud küsimus liidu õiguse tõlgenduse osas ja miks ta on pidanud vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (vt selle kohta eelkõige 6. detsembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-453/03, C-11/04, C-12/04 ja C-194/04: ABNA jt, EKL 2005, lk I-10423, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. jaanuari 2011. aasta määrus kohtuasjas C-432/10: Chihabi jt, EKL 2011, punkt 22).

22

Antud juhul tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus sisaldab faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud vastused ning samuti liikmesriikide valitsustel ja teistel huvitatud osapooltel esitada oma seisukohad vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23. Lisaks olid põhjendused, millest tulenevalt eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused, eelotsusetaotluses selgelt välja toodud.

23

Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

24

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas siis, kui komisjon on ELTL artikli 108 lõiget 3 kohaldades algatanud selle artikli lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse seoses riikliku meetmega, millest ei ole selle rakendamise käigus teavitatud, on siseriiklik kohus, kellele on esitatud hagi selle meetme lõpetamiseks ja väljamakstud summade tagasimaksmiseks, kohustatud tegema järeldused selle meetme rakendamise peatamise kohustuse võimalikust rikkumisest.

25

ELTL artikli 108 lõige 3 näeb ette uute abikavade ennetava kontrolli (11. detsembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 120/73: Lorenz, EKL 1973, lk 1471, punkt 2, ja 12. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-199/06: CELF ja Ministre de la Culture et de la Communication, edaspidi „kohtuotsus CELF I”, EKL 2008, lk I-469, punkt 37).

26

Niiviisi korraldatud ennetuse eesmärk on, et rakendataks üksnes selliseid abikavasid, mis on ühisturuga kokkusobivad. Selle eesmärgi saavutamiseks lükatakse abikava rakendamine edasi kuni ajani, mil komisjoni lõplik otsus lükkab ümber kahtlused selle kohta, kas abi on ühisturuga kokkusobiv (eespool viidatud kohtuotsus CELF I, punkt 48).

27

Selle kontrollimehhanismi jõustamise eest vastutab esiteks komisjon ja teiseks siseriiklikud kohtud, mille ülesanded on küll täiendavat laadi kuid siiski erinevad (vt selle kohta 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C-39/94: SFEI jt, EKL 1996, lk I-3547, punkt 41; 21. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-261/01 ja C-262/01: van Calster jt, EKL 2003, lk I-12249, punkt 74, ning 5. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-368/04: Transalpine Ölleitung in Österreich, EKL 2006, lk I-9957, punktid 36 ja 37).

28

Kui abimeetmete siseturuga kokkusobivuse hindamine kuulub komisjoni ainupädevusse, alludes liidu kohtute kontrollile, on siseriiklike kohtute ülesanne tagada kuni komisjoni lõpliku otsuse tegemiseni üksikisikute õiguste kaitse riigi võimuorganite ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud keelu võimaliku rikkumise eest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus van Calster jt, punkt 75, ja Transalpine Ölleitung in Österreich, punkt 38).

29

Siseriiklike kohtute sekkumine tuleneb ELTL artikli 108 lõike 3 viimases lauses sätestatud abikavade rakendamise keelu tunnustatud vahetust mõjust. Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et selles sättes ettenähtud rakendamise keelu vahetu kohaldatavus laieneb kõikidele abimeetmetele, mida on rakendatud ilma teavitamata (eespool viidatud kohtuotsus Lorenz, punkt 8; 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-354/90: Fédération nationale du commerce extérieur des produits alimentaires et Syndicat national des négociants et transformateurs de saumon, edaspidi „kohtuotsus FNCE”, EKL 1991, lk I-5505, punkt 11, ja eespool viidatud kohtuotsus SFEI jt, punkt 39).

30

Siseriiklikud kohtud peavad üksikisikutele tagama, et kooskõlas siseriikliku õigusega tehakse ELTL artikli 108 lõike 3 kolmanda lause rikkumisest kõik järeldused nii seoses rakendusaktide kehtivusega kui ka seda sätet rikkudes antud rahalise toetuse tagasinõudmisega või võimalike ajutiste meetmetega (eespool viidatud kohtuotsused FNCE, punkt 12, ja SFEI jt, punkt 40).

31

Sellest tulenevalt on siseriiklike kohtute ülesanne võtta kohaseid meetmeid abi rakendamise ebaseaduslikkuse heastamiseks, et abi saaja ei saaks komisjoni otsuse tegemiseni abi vabalt kasutada (11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-1/09: CELF et ministre de la Culture et de la Communication, EKL 2010, lk I-2099, punkt 30).

32

Komisjoni poolt ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse algatamine ei vabasta seega siseriiklikke kohtuid nende kohustusest kaitsta üksikisikute õigusi ELTL artikli 108 lõike 3 võimaliku rikkumise eest (eespool viidatud kohtuotsus SFEI jt, punkt 44).

33

Samas võib selle kohustuse ulatus varieeruda vastavalt sellele, kas komisjon on siseriiklikus kohtus vaidluse all oleva meetme suhtes algatanud ametliku uurimismenetluse või mitte.

34

Olukorras, kus komisjon ei ole veel ametlikku uurimismenetlust algatanud ega seega võtnud seisukohta küsimuses, kas uuritavad meetmed võivad endast kujutada riigiabi, võib siseriiklikel kohtutel olla juhul, kui neile on esitatud hagi, milles palutakse teha järeldused ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lause võimalikust rikkumisest, tarvis tõlgendada ja kohaldada abi mõistet selleks, et teha kindlaks, kas abist oleks pidanud teavitama komisjoni (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SFEI jt, punktid 49 ja 53 ning resolutsiooni punkt 1). Nende ülesandeks on niisiis eelkõige kontrollida, kas asjaomane meede kujutab endast eelist ja kas ta on valikuline, ehk kas ta soodustab kindlaid ettevõtjaid või tootjaid ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus Transalpine Ölleitung in Österreich, punkt 39).

35

Nimelt on ELTL artikli 108 lõikes 3 sätestatud teavitamiskohustus ja rakendamise keeld seotud plaanidega, mis võidakse kvalifitseerida riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seega, enne järelduste tegemist võimaliku ELTL artikli 108 lõike 3 viimase lause rikkumise kohta peavad siseriiklikud kohtud eelnevalt võtma seisukoha küsimuse osas, kas asjaomased meetmed kujutavad endast riigiabi või mitte.

36

Olukorras, kus komisjon on juba algatanud ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse, tuleb uurida, millised on meetmed, mida siseriiklikud kohtud peavad rakendama.

37

Kuigi on tõepoolest tõsi, et ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses toodud hinnangud on ajutist laadi, ei viita see asjaolu, nagu puuduks sellel otsusel õiguslik mõju.

38

Sellega seoses on oluline rõhutada, et olukorras, kus siseriiklikud kohtud võivad leida, et meede ei kujuta endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, ja sellest tulenevalt mitte peatada selle meetme rakendamist, samas kui komisjon on tõdenud oma ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses, et sellel meetmel võivad olla abi tunnused, oleks ELTL artikli 108 lõike 3 kasulik mõju kahjustatud.

39

Nimelt esiteks, kui kõnealuse meetme abi tunnuste esialgne hinnang, mis on esitatud ametliku uurimisemenetluse algatamise otsuses, leiab seejärel kinnitust komisjoni lõplikus otsuses, ei ole siseriiklikud kohtud täitnud oma ELTL artikli 108 lõikest 3 ja määruse nr 659/1999 artiklist 3 tulenevat kohustust peatada kõikide abikavade rakendamine kuni komisjoni poolt nende kavade siseturuga kokkusobivuse kohta otsuse tegemiseni.

40

Teiseks, isegi kui komisjon peaks oma lõplikus otsuses jõudma järeldusele, et abi tunnused puuduvad, siis ennetuse eesmärk – millel põhineb riigiabi kontrollimehhanism, mis on sisse seatud ELT lepinguga ja mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 25 ja 26 – nõuab, et pärast ametliku uurimismenetluse algatamise otsuses kahtluste tõstatamist seoses selle meetme abi tunnustega ja selle kokkusobivusega siseturuga, oleks selle meetme rakendamine edasi lükatud kuni komisjoni lõpliku otsusega selle kahtluse kõrvaldamiseni.

41

Samuti tuleb rõhutada, et liidu riigiabi käsitlevate õigusnormide kohaldamine tugineb lojaalse koostöö tegemise kohustusel ühelt poolt siseriiklike kohtute ning teiselt poolt komisjoni ja liidu kohtute vahel, mille raames igaüks täidab ülesannet, mis talle aluslepinguga on antud. Selle koostöö raames peavad siseriikliud kohtud võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad liidu õigusest, ja hoiduma meetmetest, mis võivad ohustada aluslepingu eesmärkide saavutamist, nagu see tuleneb ELL artikli 4 lõikest 3. Seega peavad siseriiklikud kohtud eelkõige hoiduma selliste otsuste tegemisest, mis lähevad vastuollu komisjoni otsusega, isegi kui komisjoni otsus on ajutist laadi.

42

Sellest tulenevalt, kui komisjon on algatanud ametliku uurimismenetluse seoses rakendatava meetmega, peavad siseriiklikud kohtud võtma kõik vajalikud meetmed, et teha järeldused selle meetme rakendamise peatamise kohustuse võimalikust rikkumisest.

43

Sellega seoses võivad siseriiklikud kohtud otsustada peatada asjaomase meetme rakendamine ja nõuda juba makstud summade tagasinõudmist. Samuti võivad nad kohaldada ajutisi meetmeid, et tagada esiteks osapoolte huvid ja teiseks komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kasulik mõju.

44

Juhul kui siseriiklikel kohtutel on kahtlusi seoses küsimusega, kas asjaomane meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, või seoses ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kehtivuse või tõlgendamisega võivad nad esiteks küsida komisjonilt selgitusi ja teiseks võivad või peavad vastavalt ELTL artikli 267 teisele ja kolmandale lõigule – nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus – esitama eelotsuse küsimuse Euroopa Kohtule (vt selle kohta 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-222/04: Cassa di Risparmio di Firenze jt, EKL 2006, lk I-289, punktid 72–74).

45

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb esimesele küsimusele vastata:

46

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Kui Euroopa Komisjon on ELTL artikli 108 lõiget 3 kohaldades algatanud selle artikli lõikes 2 sätestatud ametliku uurimismenetluse seoses riikliku meetmega, millest ei olnud selle rakendamise käigus teavitatud, on siseriiklik kohus, kuhu on esitatud hagi selle meetme lõpetamiseks ja väljamakstud summade tagasimaksmiseks, kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et teha järeldused selle meetme peatamise kohustuse võimalikust rikkumisest.

Selleks võib siseriiklik kohus otsustada peatada asjaomase meetme rakendamine ja nõuda juba makstud summade tagasinõudmist. Samuti võib ta kohaldada ajutisi meetmeid, et tagada esiteks osapoolte huvid ja teiseks Euroopa Komisjoni ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kasulik mõju.

Juhul kui siseriiklikul kohtul on kahtlusi seoses küsimusega, kas asjaomane meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, või seoses ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kehtivuse või tõlgendamisega, võib ta esiteks küsida Euroopa Komisjonilt selgitusi ja teiseks võib või peab vastavalt ELTL artikli 267 teisele ja kolmandale lõigule esitama eelotsuse küsimuse Euroopa Liidu Kohtule.