—

Corman-Collins SA, esindajad: advokaadid P. Henry ja F. Frederick,

—

La Maison du Whisky SA, esindajad: advokaadid B. Noels ja C. Héry,

—

Belgia valitsus, esindajad: T. Materne, J‑C. Halleux ja C. Pochet,

—

Šveitsi valitsus, esindaja: O. Kjelsen,

—

Euroopa Komisjon, esindaja: M. Wilderspin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42; edaspidi „määrus”) artiklit 2 ja artikli 5 punkti 1 alapunkte a ja b.

2

See eelotsusetaotlus esitati Belgias asuva Corman-Collins SA (edaspidi „Corman-Collins”) ja Prantsusmaal asuva La Maison du Whisky SA (edaspidi „La Maison du Whisky”) vahelises vaidluses seoses kahju esitamise nõudega, mis esitati nende äriühingute vahel väidetavalt esinenud kauba edasimüügilepingu lõpetamise tõttu.

3

Määruse artikli 2, mis paikneb kohtualluvuse eeskirju käsitleva II peatüki 1. jaos „Üldsätted”, lõikes 1 on ette nähtud põhimõte, et „[kui käesolevas määruses ei ole teisiti ette nähtud,] kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht [või asukoht] on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata” [täpsustatud tõlge].

4

Määruse artikkel 3, mis kuulub samuti II peatüki 1. jao alla, täpsustab:

„1.   Isikuid, kelle alaline elukoht [või asukoht] on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.

2.   Nende vastu ei saa eelkõige kohaldada I lisas sätestatud siseriikliku kohtualluvuse eeskirju.”

[täpsustatud tõlge]

5

Määruse II peatüki 2. jakku „Kohtualluvus erandjuhtudel” kuuluva artikli 5 sõnastuse kohaselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht [või asukoht] on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[...]”

[Täpsustatud tõlge. Mõiste „kohtualluvus erandjuhtudel” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „valikuline kohtualluvus”.]

6

27. juuli 1961. aasta loi relative à la résiliation unilatérale des concessions de vente exclusive à durée indéterminée (seadus määramata ajaks sõlmitud ainuesindusõigusega edasimüügilepingute ühepoolse lõpetamise kohta; Moniteur belge,5.10.1961, lk 7518), mida on muudetud 13. aprilli 1971. aasta loi relative à la résiliation unilatérale des concessions de vente’iga (seadus edasimüügilepingute ühepoolse lõpetamise kohta; Moniteur belge,21.4.1971, lk 4996), (edaspidi „Belgia 27. juuli 1961. aasta seadus”), artikli 1 lõikes 2 on „edasimüügileping” määratletud nii, et see on „igasugune leping, millega edasimüügiõiguse andja annab ühele või mitmele edasimüüjale õiguse müüa edasimüüja nimel ja arvel tooteid, mida edasimüügiõiguse andja valmistab või turustab”.

7

Selle seaduse artikkel 4 näeb ette:

„Edasimüüja, keda kahjustatakse niisuguse edasimüügilepingu lõpetamisega, mis kehtib kogu Belgia territooriumi või sellest osa suhtes, võib igal juhul kaevata edasimüügiõiguse andja Belgias kas oma alalise elukoha või asukoha või edasimüügiõiguse andja alalise elukoha või registrijärgse asukoha kohtusse.

Kui vaidlus esitatakse lahendamiseks Belgia kohtule, kohaldab nimetatud kohus üksnes Belgia õigust.”

8

Corman-Collinsil ja La Maison du Whiskyl olid kümmekond aastat ärisuhted, mille raames esimene ostis teiselt erinevate kaubamärkide viskisid, mille tarned ta võttis vastu Prantsusmaal, et müüa neid edasi Belgias.

9

Corman-Collins kasutas kogu selle aja jooksul nimetust „Maison du Whisky Belgique” ja veebisaiti „www.whisky.be”, ilma et see oleks La Maison du Whiskys esile kutsunud mingeid reaktsioone. Lisaks olid Corman-Collinsi andmed ära toodud ajakirjas Whisky Magazine, mida annab välja La Maison du Whisky tütarettevõtja.

10

Detsembris 2010 keelas La Maison du Whisky Corman-Collinsil nimetuse „Maison du Whisky Belgique” kasutamise ja sulges veebisaidi www.whisky.be. Veebruaris 2011 teatas ta Corman-Collinsile, et alates vastavalt 2011. aasta 1. aprillist ja 1. septembrist usaldab ta kahe oma tootemargi turustamise ainuõiguslikult ühele teisele äriühingule, kelle kaudu paluti Corman-Collinsil edaspidi oma tellimused teha.

11

Corman-Collins esitas La Maison du Whisky vastu Tribunal de commerce de Verviers’le hagi, et La Maison du Whiskylt mõistetaks esimese võimalusena Belgia 27. juuli 1961. aasta seaduse alusel välja hüvitis etteteatamata jätmise eest ja veel ka täiendav hüvitis.

12

La Maison du Whisky vaidlustas selle kohtu territoriaalse pädevuse põhjendusel, et määruse artikli 2 kohaselt on pädevad Prantsusmaa kohtud. Corman-Collins tugines vastuses sellele vastuväitele viidatud Belgia seaduse artiklile 4.

13

Selles suhtes on põhikohtuasja pooled eriarvamusel oma ärisuhete kvalifikatsiooni osas. Corman-Collins väidab, et tegemist on edasimüügilepinguga, samal ajal kui La Maison du Whisky kinnitab, et tegemist on lihtsate ostu-müügilepingutega, mis sõlmiti iganädalaste tellimuste alusel vastavalt Corman-Collinsi soovidele.

14

Tribunal de commerce de Verviers märgib eelotsusetaotluses sõnaselgelt, et Corman-Collinsit ja La Maison du Whiskyt „sidus suuline leping” ning et „Belgia [...] 27. juuli 1961. aasta seaduse kohaselt võib pooltevahelist õigussuhet käsitada edasimüügilepinguna, kuna hagejal oli õigus müüa Belgia territooriumil edasi kostjalt ostetud tooteid”.

15

Seevastu kahtleb nimetatud kohus, kas ta saab ennast pidada pädevaks Belgia 27. juuli 1961. aasta seaduse artiklis 4 ette nähtud eeskirja alusel. Ta märgib, et määruse artikli 2 kohaselt, mis on tema arvates kohaldatav kohtuasja asjaoludele, peaksid olema pädevad Prantsusmaa kohtud, kuid et kohaldada võiks ka sama määruse artikli 5 punkti 1. Selles osas tekib tal Euroopa Kohtu praktika põhjal küsimus, kas edasimüügileping tuleb kvalifitseerida kauba müügilepinguks ja/või teenuste osutamise lepinguks määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b tähenduses. Ta lisab, et kui niisugust tüüpi lepingut ei saa pidada kummakski, tuleb teha kindlaks, missugune on põhikohtuasjas asjaomane kohustus määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tähenduses.

16

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes otsustas Tribunal de commerce de Verviers menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul kui edasimüügiõiguse andja kui kostja asukoht on muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus asub kohus, kellele on esitatud hagi, on määruse sätetega vastuolus niisuguse siseriikliku kohtualluvuse eeskirja kohaldamine nagu Belgia 27. juuli 1961. aasta seaduse artiklis 4 sätestatud eeskiri, mis annab edasimüügilepingu lõpetamist puudutava kohtuvaidluse lahendamise pädevuse siseriiklikule kohtule, kui edasimüüja asukoht on selle riigi territooriumil.

18

Esiteks, mis puudutab määruse kohaldamisala, siis tuleneb selle põhjendusest 2, et määruse eesmärk on eelkõige ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse konflikti kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades, kusjuures Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab nende eeskirjade kohaldamine välismaise elemendi olemasolu kohtuvaidluses (vt eelkõige 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-327/10: Hypoteční banka, EKL 2011, lk I-11543, punkt 29).

19

Vastavalt määruse põhjendusele 8, peaksid selles ette nähtud ühiseeskirjad kehtima põhimõtteliselt siis, kui kostja alaline elukoht või asukoht on ühes liikmesriikidest.

20

Teiseks, määruses kehtestatud kohtualluvuse eeskirjade osas näeb määruse artiklis 2 kehtestatud üldise kohtualluvuse eeskiri ette, et kui kostja alaline elukoht või asukoht on liikmesriigis, on pädevad selle liikmesriigi kohtud.

21

Määruse artikli 3 lõige 1 täpsustab, et ainsad sellest põhimõttelisest reeglist lubatud erandid on määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud kohtualluvuse eeskirjades ette nähtud erandid. Kõnealune artikli 3 lõige 1 välistab sel moel vaikimisi, kuid selgelt siseriiklike kohtualluvuse eeskirjade kohaldamise. Seda välistamist kinnitab kõnealuse artikli 3 lõige 2, mis viitab mitteammendavale loetelule siseriikliku kohtualluvuse eeskirjadest, mida ei saa kohaldada.

22

Sellest järeldub, et kui välismaise elemendiga kohtuvaidlus kuulub määruse esemelisesse kohaldamisalasse – mida ei ole käesolevas asjas vaidlustatud –, ja kostja elukoht või asukoht on ühes liikmesriigis, nagu on põhikohtuasjas, tuleb põhimõtteliselt kohaldada määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirju ja need on ülimuslikud siseriikliku kohtualluvuse eeskirjade suhtes.

23

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse artiklit 2 tuleb tõlgendada nii, et kui kostja elu‑ või asukoht on muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus asub kohus, kellele on esitatud hagi, on sellega vastuolus niisuguse siseriikliku kohtualluvuse eeskirja kohaldamine nagu Belgia 27. juuli 1961. aasta seaduse artiklis 4 sätestatud eeskiri.

24

Nende küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse artikli 5 punkti 1 alapunkt b, mis puudutab kauba müügilepinguid ja teenuste osutamise lepinguid, on kohaldatav edasimüügilepingu suhtes või tuleb sellist tüüpi lepingu puhul kohus, kes on pädev tegema otsuse sellisel lepingul põhineva hagi kohta, hoopis kindlaks määrata määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a alusel.

25

Vastamaks esitatud küsimustele tuleb kõigepealt täpsustada edasimüügilepingu mõistet.

26

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 40, ei ole mõistet „edasimüügileping”, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma eelotsuse küsimustes kasutanud, liidu õiguses määratletud ning see võib liikmesriikide õiguses tähistada erinevaid asju.

27

Olenemata edasimüügilepingute mitmekesisusest kaubandustavades, on nendes ette nähtud kohustused siiski seotud seda liiki lepingute eesmärgiga, milleks on tagada edasimüügiõiguse andja toodete turustamine. Selleks kohustub edasimüügiõiguse andja müüma tema poolt selleks valitud edasimüüjale kauba, mida viimane tellib oma klientide nõudluse rahuldamiseks, sellal kui edasimüüja kohustub edasimüügiõiguse andjalt ostma kauba, mida ta vajab.

28

Liikmesriikide õiguses laialdaselt tunnustatud analüüsi kohaselt väljendub edasimüügileping raamlepingu vormis, mis kehtestab edasimüügiõiguse andja ja edasimüüja vahelistes suhetes edaspidi kohaldatavad üldreeglid seoses tarnimise ja/või varustamise kohustusega ning valmistab ette järgnevad müügilepingud. Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 41, tuleb sageli ette, et pooled näevad ette ka eritingimused, mis puudutavad edasimüügiõiguse andja müüdava kauba turustamist edasimüüja poolt.

29

Teisele ja kolmandale küsimusele tuleb osas, milles need puudutavad määruse artikli 5 punkti 1 kohaldamist edasimüügilepingu suhtes, vastata pidades silmas selliseid kohustusi sisaldavat tüüplepingut, täpsustades selles osas, et vastavalt siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete jaotusele, millel põhineb ELTL artikli 267 kohane menetlus, on asjaolude hindamine vaid siseriikliku kohtu pädevuses (vt eelkõige 14. novembri 2013. aasta määrus kohtuasjas C‑469/12: Krejci Lager & Umschlagbetrieb, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Teiseks, mis puudutab sellise vaidluse lahendamiseks pädeva kohtu kindlakstegemist, mis põhineb edasimüügilepingul eespool täpsustatud tähenduses, siis tuleb kõigepealt meenutada, et määruses kasutatud mõisteid tuleb põhimõtteliselt tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (vt eelkõige 14. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑419/11: Česká spořitelna, punkt 25).

31

Määruse artikli 5 punktis 1 lepingutega seotud asjades ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja osas, mis täiendab kostja elu‑ või asukohajärgse kohtu põhimõttelise pädevuse eeskirja, on Euroopa Kohus leidnud, et see on suunatud läheduse eesmärgi täitmisele ja seda põhjendab tihe seos lepingu ja selle üle otsustava kohtu vahel (11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C-19/09: Wood Floor Solutions Andreas Domberger, EKL 2010, lk I-2121, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Euroopa Kohus märkis ühtlasi, et seoses kauba müügilepingutest tulenevate kohustuste täitmise kohaga määratleb määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimene taane selle seotuse kriteeriumi autonoomselt selleks, et tugevdada kohtualluvuse eeskirjade ühtlustamise ja etteaimatavuse eesmärke (eespool viidatud kohtuotsus Wood Floor Solutions Andreas Domberger, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Samad eesmärgid on ka määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teisel taandel, sest määruses kauba müügilepingute ja teenuste osutamise lepingute osas sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjadel on sama tekkelugu, nad järgivad sama eesmärki ja asuvad määrusega loodud süsteemis samal kohal (eespool viidatud kohtuotsus Wood Floor Solutions Andreas Domberger, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Seda, kas edasimüügileping kuulub määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis b nimetatud kahest lepingukategooriast ühe alla, tuleb uurida arvestades eelnimetatud eesmärke.

34

Selles suhtes on Euroopa Kohus märkinud, et lepingu kvalifitseerimiseks nimetatud sätte alusel tuleb tugineda asjaomase lepingu iseloomulikule kohustusele (25. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-381/08: Car Trim, EKL 2010, lk I-1255, punktid 31 ja 32).

35

Euroopa Kohus on nii leidnud, et leping, mille iseloomulik kohustus on asja tarne, tuleb kvalifitseerida „[kauba] müügiks” määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b esimese taande tähenduses (eespool viidatud kohtuotsus Car Trim, punkt 32).

36

Sellist kvalifitseerimist saab kohaldada kahe ettevõtja vahelise pikaajalise ärisuhte puhul, kui see suhe piirdub üksteisele järgnevate lepingutega, mille kõigi esemeks on kauba tarnimine ja äraviimine. Seevastu ei vasta selline kvalifitseerimine tüüpilise edasimüügilepingu ülesehitusele, millele on iseloomulik kahe ettevõtja vahel edaspidiseks sõlmitud raamleping, mille ese on tarnimise või varustamise kohustus ja mis sisaldab eritingimusi edasimüügiõiguse andja müüdava kauba turustamise kohta edasimüüja poolt.

37

Seoses küsimusega, kas edasimüügilepingut võib kvalifitseerida „teenuste osutamise” lepinguks määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande tähenduses, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu antud määratluse kohaselt tähendab mõiste „teenus” selle sätte tähenduses, et vähemalt see lepingu pool, kes teenust osutab, teeb tasu eest mingi kindla tegevuse (23. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-533/07: Falco Privatstiftung ja Rabitsch, EKL 2009, lk I-3327, punkt 29).

38

Selles määratluses sisalduva esimese kriteeriumi ehk tegevuse olemasolu osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et see nõuab toimingute tegemist ja välistab lihtsa tegevusest hoidumise (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Falco Privatstiftung ja Rabitsch, punktid 29–31). Edasimüügilepingu puhul vastab see kriteerium edasimüüja tehtavale iseloomulikule sooritusele, kes edasimüügiõiguse andja toodete turustamist tagades osaleb nende leviku edendamises. Tänu edasimüügilepinguga saadud varustuskindlusele ja osalemisele edasimüügiõiguse andja äristrateegias, kui see on asjakohane, eelkõige sooduspakkumistes – nende aspektide kindlakstegemine on siseriikliku kohtu pädevuses –, suudab edasimüüja pakkuda klientidele teenuseid ja eeliseid, mida ei saaks anda tavaline turustaja, ja vallutada niimoodi edasimüügiõiguse andja toodetele palju suurema osa kohalikust turust.

39

Teise kriteeriumi ehk tasu osas tegevuse eest tuleb rõhutada, et seda ei saa käsitada kitsas tähenduses teatava rahasumma maksmisena. Sellist piirangut ei nõua tegelikult määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teise taande väga üldine sõnastus, samuti ei ole see kooskõlas käesoleva otsuse punktides 30–32 meenutatud läheduse ja ühtlustamise eesmärkidega, mida kõnealune säte järgib.

40

Selles suhtes tuleb arvesse võtta asjaolu, et edasimüügileping põhineb edasimüüja valikul edasimüügiõiguse andja poolt. Nimetatud valik, mis on seda liiki lepingu iseloomulik element, annab edasimüüjale konkurentsieelise sellega, et ainult temal on õigus müüa edasimüügiõiguse andja tooteid teataval territooriumil, või vähemalt sellega, et kõnealune õigus on vähestel edasimüüjatel. Lisaks näeb edasimüügileping sageli ette edasimüüja abistamise reklaamkandjatele juurdepääsul, oskusteabe edasiandmisel koolituste teel, või maksesoodustuste osas. Kõik need eelised, mille olemasolu kindlakstegemine on asja sisuliselt arutava kohtu ülesanne, kujutavad endast edasimüüja jaoks majanduslikku väärtust, mida võib pidada tasuks.

41

Sellest järeldub, et edasimüügilepingu, mis sisaldab käesoleva otsuse punktides 27 ja 28 täpsustatud tüüpilisi kohustusi, võib kvalifitseerida teenuste osutamise lepinguks, et kohaldada selle suhtes määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b teises taandes sätestatud kohtualluvuse eeskirja.

42

See kvalifitseerimine välistab kõnealuse artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja kohaldamise edasimüügilepingu suhtes. Võttes arvesse selle sätte alapunktiga c kehtestatud hierarhiat alapunktide a ja b vahel, nimelt on määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis a ette nähtud kohtualluvuse eeskirja võimalik määruse artikli 5 punkti 1 alapunktis b sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kõrval kohaldada alternatiivselt ja nimetatud eeskirjade kohaldamatuse korral

43

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte teises taandes kehtestatud kohtualluvuse eeskirja teenuste osutamise lepinguid puudutavate vaidluste kohta kohaldatakse hagi puhul, millega liikmesriigis elav või asuv hageja tugineb teises liikmesriigis elava või asuva kostja vastu edasimüügilepingust tulenevatele õigustele; see nõuab, et pooli siduv leping sisaldab eritingimusi, mis puudutavad edasimüügiõiguse andja müüdava kauba turustamist edasimüüja poolt. Siseriiklik kohus peab uurima, kas see on nii tema menetluses olevas kohtuasjas.

44

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, mis on edasimüügilepingu lõpetamisel põhineva vaidluse korral vaidlusalune asjaomane kohustus.

45

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu põhjendusi, puudutab see küsimus seega määruse artikli 5 punkti 1 alapunkti a tõlgendamist.

46

Arvestades teisele ja kolmandale küsimusele antud vastust, ei ole sellele küsimusele vaja vastata.

47

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: