Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

1. Direktiivi 2005/29(2) („ebaausate kaubandustavade direktiiv”) väidetavalt puuduliku ülevõtmise tõttu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames on Euroopa Kohtul võimalus teha otsus nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 5 ette nähtud üleminekukorra kohta, mille kohaselt liikmesriigid võivad kohaldada teatava ajavahemiku vältel ning teatud tingimustel siseriiklikke õigusnorme, mis on tarbijakaitset puudutavas direktiivis endas kehtestatutest „rangemad või üksikasjalikumad”.

I. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

1. Direktiiv 2005/29

2. Direktiivi 2005/29 põhjenduse 6 kohaselt „ühtlustab […] direktiiv liikmesriikide õigusaktid, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, sealhulgas ebaausat reklaami, mis kahjustavad otseselt tarbijate majandushuve ja seeläbi kaudselt seaduskuulekate konkurentide majandushuve. […] Direktiiv ei hõlma ega mõjuta siseriiklikke õigusakte, mis käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid, mis kahjustavad ainult konkurentide majandushuve või mis on seotud ettevõtjatevaheliste tehingutega; võttes täies ulatuses arvesse subsidiaarsuspõhimõtet, saavad liikmesriigid soovi korral neid tavasid kooskõlas ühenduse õigusega jätkuvalt reguleerida. Samuti ei hõlma ega mõjuta käesolev direktiiv direktiivi 84/450/EMÜ sätteid, mis käsitlevad ettevõtjaid, kuid mitte tarbijaid eksitavat reklaami ning võrdlevat reklaami. […]”.

3. Edasi on selle direktiivi põhjenduses 14 kinnitatud, et „[o]n soovitav, et eksitavad kaubandustavad hõlmaksid neid tavasid, sealhulgas eksitavat reklaami, mis tarbijat eksitusse viies takistavad teda tegemast teadlikke ja seega tõhusaid valikuid. Kooskõlas eksitavat reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ja tavadega liigitab käesolev direktiiv eksitavad tavad eksitavaks tegevuseks ja eksitavaks tegevusetuseks. Tegevusetuse osas sätestab käesolev direktiiv piiratud hulga olulist teavet, mida tarbija vajab teadlike tehinguotsuste tegemiseks. […]”.

4. Põhjenduses 15 on omakorda kinnitatud, et „[k]ui ühenduse õigusaktides on sätestatud kommertsteadaannete, reklaami ning turustamisega seotud teabele esitatavad nõuded, siis loetakse kõnealust teavet käesoleva direktiivi alusel oluliseks. Liikmesriigid saavad säilitada teabele esitatavad nõuded, mis on seotud lepinguõigusega või lepinguõiguslike tagajärgedega, või neid lisada, kui see on lubatud kehtivate ühenduse õigusaktide miinimumklauslitega. Selliste acquis ’s sisalduvate teabele esitatavate nõuete mittetäielik nimekiri on II lisas. Arvestades käesoleva direktiiviga võetud täieliku ühtlustamise lähenemisviisi, loetakse käesoleva direktiivi artikli 7 lõike 5 tähenduses oluliseks ainult ühenduse õigusaktide kohaselt nõutavat teavet[. Kui liikmesriigid on miinimumklauslite alusel kehtestanud teabele esitatavad nõuded, mis on rangemad ühenduse õiguses ettenähtust või lisanduvad nendele,] ei tähenda [sellise täiendava teabe väljajätmine] eksitavat tegevusetust käesoleva direktiivi alusel. Seevastu saavad liikmesriigid, kui seda lubavad ühenduse õigusaktide miinimumklauslid, kooskõlas ühenduse õigusaktidega säilitada või kehtestada rangemaid sätteid, et tagada tarbijate individuaalsete lepinguliste õiguste kaitse kõrgem tase”. [täpsustatud tõlge]

5. Lõpetuseks on põhjenduses 17 märgitud, et „[s]uurema õiguskindluse tagamiseks on soovitav määratleda need kaubandustavad, mis on ebaausad kõigil tingimustel. Seepärast on I lisas selliste tavade täielik nimekiri. Need on ainukesed kaubandustavad, mida võib lugeda ebaausateks, hindamata iga üksikjuhtumi vastavust artiklite 5–9 sätetele. Seda nimekirja saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates”.

6. Direktiivi 2005/29 artikkel 1 näeb ette, et direktiivi „eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja tarbijakaitse kõrge taseme saavutamisele, lähendades tarbijate majandushuve kahjustavad ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad liikmesriikide õigus- ja haldusnormid”.

7. Direktiivi artiklis 2 on antud rida määratlusi, sealhulgas käesoleva menetluse seisukohast oluliste järgmiste mõistete määratlused:

„b) ettevõtja – füüsiline või juriidiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatud kaubandustavade raames tegutseb eesmärkidel, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, käsitöö- või kutsetegevusega, ning ettevõtja nimel või huvides tegutsev isik;

[…]

d) ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad […] – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.

8. Direktiivi 2005/29 artikkel 3 „Reguleerimisala” näeb ette järgmist:

„1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.

2. Käesolev direktiiv ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist.

[…]

4. Kui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.

5. Kuue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive. Kõnealused meetmed peavad tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning need peavad olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega. Artiklis 18 nimetatud läbivaatamine võib vajaduse korral sisaldada ettepanekut käesoleva erandi pikendamiseks täiendavaks piiratud perioodiks.

6. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest.

[…]”.

9. Direktiivi 2005/29 artikli 4 kohaselt „[l]iikmesriigid ei piira teenuste osutamise vabadust ega kaupade vaba liikumist käesoleva direktiiviga lähendatava valdkonnaga seotud põhjustel”.

10. Direktiivi 2005/29 artikkel 5 „Ebaausate kaubandustavade keeld” sätestab järgmist:

„1. Ebaausad kaubandustavad on keelatud.

2. Kaubandustava on ebaaus, kui see:

a) on vastuolus ametialase hoolikuse nõuetega

ja

b) seoses mingi tootega moonutab oluliselt või tõenäoliselt moonutab oluliselt selle keskmise tarbija majanduskäitumist, kes tootega kokku puutub või kellele see on suunatud, või tarbijarühma keskmise liikme majanduskäitumist, kui kaubandustava on suunatud teatavale tarbijarühmale.

[…]

4. Eelkõige on ebaausad need kaubandustavad, mis:

a) on eksitavad vastavalt artiklitele 6 ja 7

või

b) on agressiivsed vastavalt artiklitele 8 ja 9.

5. I lisas on selliste kaubandustavade nimekiri, mida loetakse ebaausateks kõigil tingimustel. Kõikides liikmesriikides kohaldatakse sama ühtset nimekirja ja seda saab muuta ainult käesolevat direktiivi läbi vaadates.”

11. Direktiivi 2005/29 artikkel 6 „Eksitav tegevus” sätestab järgmist:

„1. Kaubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud:

[…]

d) hind või hinna arvutamise viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu;

[…]”.

2. Direktiiv 85/577(3)

12. Direktiivi 85/577 artikli 1 lõige 1 sätestab, et direktiivi „kohaldatakse lepingute suhtes, mille alusel ettevõtja tarnib tarbijale kaupa või osutab teenuseid ning mis on sõlmitud:

– ettevõtja korraldatud ringsõidu ajal väljaspool ettevõtja äriruume või

– ettevõtja külastuse ajal

i) selle tarbija või mõne teise tarbija koju,

ii) tarbija töökohta,

kusjuures külastus ei toimu tarbija selgesti väljendatud kutsel.”

13. Direktiivi 85/577 artikkel 8 näeb ette, et direktiiv „ei takista liikmesriike vastu võtmast või säilitamast tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas”.

3. Direktiiv 98/6(4)

14. Direktiivi 98/6 eesmärk on selle artikli 1 kohaselt „sätestada ettevõtjate poolt tarbijatele pakutavate toodete müügihinna ja mõõtühiku hinna avaldamine, et parandada tarbija informeeritust ja võimaldada hindade võrdlemist”.

15. Direktiivi 98/6 artikli 10 kohaselt „ei takista [direktiiv] liikmesriikidel vastu võtta või säilitada sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad, ilma et see piiraks liikmesriikide asutamislepingujärgsete kohustuste täitmist”.

B. Siseriiklik õigus

16. 5. juuni 2007. aasta seadus, millega muudetakse 14. juuli 1991. aasta seadust kaubandustavade ning tarbija teavitamise ning kaitsmise kohta ning millega võetakse üle direktiiv 2005/29,(5) koostoimes 6. aprilli 2010. aasta seadusega turutavade ja tarbijakaitse kohta(6) arvab oma kohaldamisalast välja vabade kutsealade esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid.

17. Belgia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus tunnistas 6. aprilli 2011. aasta otsusega nr 55/2011, mida kinnitati 15. detsembri 2011. aasta otsusega nr 192/2011, põhiseadusega vastuolus olevaks teatavad 6. aprilli 2010. aasta seaduse sätted, sest nendega arvati seaduse kohaldamisalast välja vabade kutsealade esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid.

18. 2. augusti 2002. aasta seadus eksitava ja võrdleva reklaami, ebaõiglaste lepingutingimuste ja sidevahendi teel sõlmitud lepingute kohta vabade kutsealade esindajaid puudutavas(7) sätestab artiklis 4 eksitava reklaami määratluse ja keelab selle vabade kutsealade esindajate puhul.

19. Eespool viidatud 14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõige 2 ning artikli 51 lõige 3 nägid ette, et kauplejatel ei ole lubatud pakkuda allahindlust, mis ei ole tegelik võrreldes allahindluse esimesele kehtivuskuupäevale vahetult eelneval kuul kehtinud hinnaga.

20. Eespool nimetatud 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklite 20–23 ja 29 kohaselt on toote allahindlusega tegemist ainult siis, kui toote hind on madalam viitehinnast; viitehinna näol peetakse silmas kõige madalamat hinda, mida ettevõtja on asjaomaste toodete eest vahetult eelneva kuu jooksul nõudnud.

21. 25. juuni 1993. aasta seadus rändkaubandusega tegelemise ja lõbustusatraktsioonide käitamise ning nende korraldamise kohta(8) (4. juuli 2005. aasta seadusega(9) muudetud redaktsioonis) näeb ette, et kodumüük on lubatud juhul, kui koguväärtus ei ületa 250 eurot tarbija kohta. Kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi rändkaubandusega tegelemise ja selle korraldamise kohta(10) artikkel 5 sätestab, et rändkau banduse esemeks ei või olla muu hulgas ravimid, ravimtaimed, ravimtaimepreparaadid, samuti mis tahes tooted, mis on mõeldud terviseseisundi muutmiseks, meditsiinilised ja ortopeedilised aparaadid, korrektsiooniga prilliklaasid ja –raamid, väärismetall ja ‑kivid, pärlid, relvad ja laskemoon.

II. Kohtueelne menetlus

22. Pärast mitteametlikke kontakte Belgia ametiasutustega saatis komisjon 2. veebruaril 2009 Belgia Kuningriigile märgukirja direktiivi 2005/29 puuduliku ülevõtmise kohta. Belgia ametiasutused teavitasid 3. juuni 2009. aasta ja 24. juuni 2009. aasta kirjadega teatavatest seadusmuudatustest, millega prooviti leida lahendus komisjoni osutatud probleemidele. Sel eesmärgil võeti vastu 6. aprilli 2010. aasta seadus turutavade ja tarbijakaitse kohta, mis hakkas kehtima 12. mail 2010.

23. Komisjon teavitas 15. märtsi 2011. aasta põhjendatud arvamusega Belgia ametiasutusi sellest, et 6. aprilli 2010. aasta seaduse vastuvõtmine ei võimaldanud lugeda äralangenuks nelja liikmesriigi kohustuste rikkumist, millele oli viidatud 2. veebruari 2009. aasta märgukirjas.

24. Komisjon asus seisukohale, et Belgia ametiasutuste poolt 11. mai 2011. aasta kirjas esitatud selgitused ei võimaldanud lugeda äralangenuks 2. veebruari 2009. aasta märgukirjas esitatud kolmes aluses ette heidetud liikmesriigi kohustuste rikkumist, mistõttu ta otsustas esitada käesoleva hagi.

III. Komisjoni hagi

25. Oma hagis heidab komisjon Belgia Kuningriigile ette kolme liikmesriigi kohustuste rikkumist.

26. Esimene liikmesriigi kohustuste rikkumine seisneb selles, et teatavate kutsealade esindajad on arvatud välja direktiivi 2005/29 kohaldamisalast, mida kohaldatakse kõigi kutsealade esindajate kaubandustavade suhtes, olenemata nende juriidilisest laadist ja tegevussektorist. Vabade kutsealade esindajate, hambaarstide ja kinesioloogide sõnaselge väljaarvamine 5. juuni 2007. aasta seaduse kohaldamisalast, millega võetakse Belgia õigusesse üle direktiiv 2005/29, on komisjoni väitel vastuolus selle direktiivi artikliga 3, koostoimes direktiivi artikli 2 punktiga b, kusjuures 6. aprilli 2010. aasta seaduse kehtestamisega seda liikmesriigi kohustuste rikkumist ei kõrvaldatud.

27. Komisjon on seisukohal, et asjaolu, et Belgia põhiseaduslikkuse järelevalve kohus tunnistas 6. aprillil 2011 põhiseadusega vastuolus olevaks 6. aprilli 2010. aasta seaduse need sätted, millega arvati nimetatud kutsealade esindajad välja seaduse kohaldamisalast, ei kujuta endast etteheidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise kõrvaldamist, sest nimetatud sätete kehtetuks tunnistamine sõltub sellest, kas esitatakse tühistamishagi, ning juhul kui see esitatakse, toimuks see pärast Belgia ametiasutustele kohtueelses menetluses etteheidetava liikmesriigi kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks võimaldatud tähtaja möödumist.

28. Teine liikmesriigi kohustuste rikkumine on seotud allahindluste pakkumist puudutavate Belgia õigusnormidega. Komisjon väidab, et 14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõige 2 ja 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29 näevad tarbijale ette rangema kaitse kui see, mille näeb ette direktiiv 2005/29, millega ühtlustati täielikult ebaausate kaubandustavade regulatsioon.

29. Kolmas liikmesriigi kohustuste rikkumine seisneb selles, et on keelatud teatavad rändkaubanduse vormid. Komisjon märgib, et 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõike 1 kolmas lõik, mis lisati sellesse seadusesse 4. juuli 2005. aasta seaduse artikliga 7, keelab teatavate eranditega mis tahes kodumüügi, samas kui kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõige 1 keelab teatavate toodete müügi rändkaubanduse raames. Direktiiv 2005/29 aga selliseid keelde ette ei näe ning sellised siseriiklikud õigusnormid on sellega seega vastuolus, arvestades direktiiviga läbiviidud ühtlustamise ammendavat laadi.

30. Seetõttu palub komisjon Euroopa Kohtul tuvastada, et Belgia Kuningriik on rikkunud direktiivi 2005/29 artiklit 3 koostoimes artikli 2 punktidega b ja d ja artiklit 4 ning palub kohtukulud välja mõista Belgia Kuningriigilt.

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

31. Belgia Kuningriik esitas oma seisukohad kostja vastuses, kus ta väidab esimest hagi väidet puudutavas, et see ei ole vastuvõetav, kuna komisjon ei võtnud arvesse kehtivat 2. augusti 2002. aasta seadust eksitava ja võrdleva reklaami, ebaõiglaste lepingutingimuste ja sidevahendi teel sõlmitud lepingute kohta vabade kutsealade esindajaid puudutavas ning ei täpsustanud, kuidas nimetatud seadus direktiivi 2005/29 rikkumise tingib. Sisulist osa puudutavas möönab Belgia Kuningriik, et teatavate kutsealade esindajad on välja arvatud direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtva seaduse kohaldamisalast, kuid meenutab, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohus tunnistas sellise väljaarvamise põhiseadusega vastuolus olevaks ning märgib, et 6. septembril 2012 esitati tühistamishagi, mis võib kaasa tuua põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormide tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise. Igal juhul väidab Belgia Kuningriik, et nimetatud sätted ei ole nende põhiseadusega vastuolus olemisest tulenevalt kohaldatavad ning et seega oli komisjoni poolt võimaldatud tähtaja möödumisel liikmesriigi kohustuste rikkumine juba kõrvaldatud.

32. Oma repliigis väidab komisjon, et 2. augusti 2002. aasta seadusele viitas Belgia Kuningriik esimest korda kostja vastuses ning hoolimata sellest, et nimetatud seadus näeb ilmselgelt ette eksitava reklaami keelu vabade kutsealade esindajaid puudutavas, ei ole selle eesmärk mitte direktiivi 2005/29, vaid direktiivi 84/450(11) siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmine. Ehkki mõlema direktiivi kohaldamisalasse võivad kuuluda sama laadi tavad, on selge, et direktiivide eesmärgid on erinevad, nagu nähtub direktiivi 2005/29 põhjendusest 6. Seetõttu olid liikmesriigid kohustatud võtma viimasena nimetatud direktiivi üle selleks, et reguleerida sellega eksitavat reklaami selles valdkonnas, mida see direktiiv reguleerib. Seoses argumentidega, mis Belgia Kuningriik selle esimese liikmesriigi kohustuste rikkumise sisulist osa puudutavas esitas, väidab komisjon vastu, et kui Belgia ametiasutused väitsid kohtueelses menetluses, et põhiseadusega vastuolus olevaid õigusnorme on võimalik tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada juhul, kui rahuldatakse võimalik tühistamishagi, siis nüüd väidavad nad, et selliste sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisest piisab selleks, et vaidlusalused õigusnormid siseriiklikust õiguskorrast välja arvata. Mõlemal juhul on komisjon aga seisukohal, et tarbijate õiguskindlus välistab võimaluse asuda seisukohale, et üksnes põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisest piisab vaidlusaluste õigusnormide siseriiklikust õiguskorrast välja arvamiseks, sest võimalus, et põhiseadusega vastuolus olevate õigusnormide lõplik õiguskorrast väljaarvamine nõuab uute menetluste läbiviimist, tähendab vastuvõetamatut kindlusetust.

33. Belgia Kuningriik väidab vasturepliigis, et komisjon ei eita asjaolu, et 2. augusti 2002. aasta seaduse artikkel 4 reguleerib eksitavat reklaami vabade kutsealade esindajaid puudutavas ning vastab seetõttu direktiivi 2005/29 artikli 2 punktile d, millest tulenevalt on nimetatud direktiiv sellega osaliselt siseriiklikkusse õigusesse üle võetud. Kuna komisjon ei võtnud oma nõuet formuleerides arvesse seda seadust, on hagi väide Belgia Kuningriigi väitel vastuvõetamatu. Teiselt poolt pakuvad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu otsused, millega õigusnormid tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks, Belgia ametiasutuste arvates piisavalt kindlust, kuivõrd nende tagajärjel asetatakse vabade kutsealade esindajad 5. juuni 2007. aasta seaduse kohaldamisalasse.

34. Seoses teise liikmesriigi kohustuste rikkumisega väidab Belgia Kuningriik, et 6. aprilli 2010. aasta seadus ei nõua enam, et hinda, mille suhtes pakutakse allahindlust, oleks kohaldatud kestvalt allahindluse kehtima hakkamisele eelneva kuu vältel. Teiselt poolt ei sisalda direktiiv 2005/29 isegi eeldusel, et sellega viiakse läbi täielik ühtlustamine, sätteid, mis võimaldaksid tuvastada allahindluste pakkumise majanduslikku tegelikkust. Direktiivi 98/6 omakorda direktiiviga 2005/29 ei muudetud ning selle artikkel 10 annab liikmesriikidele õiguse võtta vastu või säilitada sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad. Lõpuks väidab Belgia Kuningriik, et tarbija õigus teabele on vastavalt Euroopa Kohtu praktikale põhimõtteline, mistõttu kõnealuseid õigusnorme tuleks analüüsida ELTL artikliga 28 arvestades, et selgitada välja, kas need on õigustatud äärmise vajalikkusega seotud põhjusega ning on proportsionaalsed taotletava eesmärgiga.

35. Komisjon väidab selles osas vastu, et direktiivi 98/6 kohaldamisala ei hõlma tarbijate teavitamist allahindlusi puudutavas ega puuduta kõiki tarbijatele esitatava teabe selliseid aspekte, mis on seotud toodete hinnaga. Direktiivi 2005/29 kehtestanud seadusandja tahe on takistada liikmesriikidel keelata teatavad kaubandustavad seetõttu, et kaupleja ei ole järginud teatavaid siseriiklikus õiguses ette nähtud teavitamiskohustusi. Sellise juhuga on tegemist Belgia õigusnormide puhul tulenevalt keelust pakkuda allahindlust, kui ei ole täidetud nendes õigusnormides ette nähtud ranged tingimused, ja seda isegi siis, kui nimetatud tava võiks juhtumipõhise analüüsi korral mitte pidada eksitavaks või ebaausaks direktiivi 2005/29 tähenduses. Komisjon vaidleb lisaks vastu Belgia ametiasutuste poolt seoses ELTL artikliga 28 esitatud argumendile.

36. Repliigis väidab Belgia Kuningriik, et kui nõustuda komisjoni seisukohaga, muutub allahindlusi puudutavas asjas vajalikuks juhtumipõhine analüüs, mis tingiks paljude erinevate kriteeriumide kohaldamise siseriiklike kohtute poolt selleks, et teha kindlaks, kas allahindluse pakkumine kujutab endast ebaseaduslikku tava; see aga oleks tema arvates vastuolus eesmärgiga, mida taotletakse direktiiviga 98/6 hindade võrdlemise valdkonnas.

37. Seoses kolmanda liikmesriigi kohustuste rikkumisega väidab Belgia Kuningriik, et nii kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõige 1 kui ka 4. juuli 2005. aasta seaduse artikkel 7 kuuluvad direktiivi 85/577 kohaldamisalasse ning kujutavad endast rangemaid siseriiklikke meetmeid, mis on nimetatud direktiivi raames lubatud. Seetõttu on alusetud komisjoni väited selle kohta, et ei ole kinni peetud direktiiviga 2005/29 läbiviidud ühtlustamise ammendavast laadist. See direktiiv lisandus pealegi tarbijakaitse valdkonnas juba kehtivatele liidu õigusnormidele, ilma et sellega oleks muudetud või piiratud direktiivi 85/577 ulatust, mille kohaldamisala on direktiivi 2005/29 täiendav. Lõpetuseks on Belgia Kuningriigi väitel siseriiklikud meetmed seotud direktiivi 2001/83 siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise meetmetega, mille Belgia Kuningriik peab vastu võtma enne 13. detsembrit 2013.

38. Kokkuvõttes palub Belgia Kuningriik Euroopa Kohtul tunnistada hagi esimene väide vastuvõetamatuks ning jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata põhjendamatuse tõttu; lisaks palub ta mõista kohtukulud välja komisjonilt.

V. Hinnang

A. Hagi esimene väide

1. Hagi väite vastuvõetavus

39. Nagu ma eespool juba märkisin, on komisjon seisukohal, et vabade kutsealade esindajate, hambaarstide ja kinesioloogide sõnaselge väljaarvamine 6. aprilli 2010. aasta seaduse (millega võetakse Belgia õigusesse üle direktiiv 2005/29) kohaldamisalast on vastuolus selle direktiivi artikliga 3 koostoimes direktiivi artikli 2 punktiga b.

40. Belgia Kuningriik väidab vastu, et see esimene hagi alus on vastuvõetamatu, sest komisjon ei võtnud arvesse 2. augusti 2002. aasta seadust eksitava ja võrdleva reklaami, ebaõiglaste lepingutingimuste ja sidevahendi teel sõlmitud lepingute kohta vabade kutsealade esindajaid puudutavas ning ei täpsustanud, kuidas nimetatud seadus direktiivi 2005/29 rikkumise tingib.

41. Selle vastuvõetamatuse vastuväite osas juhib komisjon tähelepanu asjaolule, et Belgia Kuningriik nimetas 2. augusti 2002. aasta seadust esimest korda kostja vastuses. Sellega arvestades ja isegi mööndes, et nimetatud seadus tõepoolest keelab eksitava reklaami vabade kutsealade esindajaid puudutavas, on komisjon seisukohal, et selle seaduse eesmärk on võtta siseriiklikkusse õigusesse üle direktiiv 84/450, mitte direktiiv 2005/29, kusjuures kummagi direktiiviga taotletakse erinevaid eesmärke ning käesoleva menetluse ese on nimetatud direktiividest teise puudulik siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmine. Sellele väidab Belgia Kuningriik vastu, et 2. augusti 2002. aasta seaduse artikkel 4 reguleerib eksitavat reklaami vabade kutsealade esindajaid puudutavas ning vastab seetõttu direktiivi 2005/29 artikli 2 punktile d, millest tulenevalt on sellega osaliselt siseriiklikkusse õigusesse üle võetud nimetatud direktiiv.

42. Minu arvates ei ole hagi esimene alus vastuvõetamatu.

43. Belgia Kuningriigile 2. veebruaril 2009 saadetud märgukirja punktist 1 ilmneb, et komisjon rõhutas asjaolu, et 5. juuni 2007. aasta seadus, millega võetakse siseriiklikkusse õigusesse üle direktiiv 2005/29, arvab oma kohaldamisalast välja vabade kutsealade esindajad ning märkis, et sellist väljaarvamist „kinnitab asjaolu, et on olemas eraldi vabade kutsealade esindajaid reguleeriv seadus, st 2. augusti 2002. aasta seadus […], mida ei ole direktiivi [2005/29] ülevõtmiseks muudetud”. Komisjon juhtis järgmiseks tähelepanu asjaolule – millele Belgia Kuningriik ei ole vastu vaielnud –, et Belgia ametiasutused olid „möönnud sellist olukorda” oma varasemates kirjades, rõhutades oma soovi seda muuta. Tegelikult võeti 6. aprilli 2010. aasta seadus vastu just selleks, et rahuldada komisjoni nõuded ja seda hoolimata sellest, et nimetatud seadusega arvatakse endiselt välja vabade kutsealade esindajad.

44. Eelnevaga arvestades olen seisukohal, et komisjon ei olnud kohustatud täpsemalt käsitlema võimalust, et 2. augusti 2002. aasta seadusega on täidetud direktiivist 2005/29 tulenevad kohustused seoses vabade elukutsete esindajate välja arvamata jätmisega, kuivõrd Belgia ametiasutused nõustusid kohe algusest peale komisjoni seisukohaga, et 2. augusti 2002. aasta seadus kinnitab seda, et 5. juuni 2007. aasta seadusega oli selline väljaarvamine tõepoolest toimunud.

2. Hagi väite sisuline külg

45. Belgia Kuningriik möönab, et teatavad kutsealad jäeti välja selle seaduse kohaldamisalast, millega võeti siseriiklikkusse õigusesse üle direktiiv 2005//29. Ta väidab siiski, et see direktiivi rikkumine kõrvaldati seeläbi, et 6. aprilli 2010. aasta seaduse need sätted, millega selline väljaarvamine ette nähti, tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks.

46. Tuleb täpsustada, et komisjoni poolt Belgia ametiasutustele oma 15. märtsi 2011. aasta põhjendatud arvamuses direktiivist 2005/29 tulenevate kohustuste täitmiseks vajalike meetmete võtmiseks võimaldatud tähtaeg mõõdus 15. mail 2011.

47. Kuivõrd 6. aprilli 2010. aasta seaduse artikli 2 lõigete 1 ja 2 ning artikli 3 lõike 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine toimus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu 6. aprilli 2011. aasta otsusega, tuleb nõustuda Belgia ametiasutustega, et komisjoni poolt oma põhjendatud arvamuses võimaldatud tähtaja lõpuks (15. mai 2011) oli etteheidetav rikkumine juba kõrvaldatud.

48. Kuid Belgia õiguses ei võimalda põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise tagajärjed välistada nende õigusnormide hilisemat kohaldamist, mis sel moel põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistati. Nimelt, nagu Belgia ametiasutused ka ise tunnistavad, peaks põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisele järgnema põhimõtteliselt tühistamishagi rahuldamine, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud sätted siseriiklikust õiguskorrast tagasiulatuvalt „välja arvata”.

49. Vastavalt Belgia Kuningriigi poolt käesolevas menetluses esitatud kostja vastuse punktis 17 märgitule „jääb põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnorm” pärast selle põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist „õiguskorda edasi, kuid Belgia kohtud ei saa seda enam kohaldada”. Kuid seda reeglit tegelikkuses alati ei järgita, sest nagu tunnistavad Belgia ametiasutused ise, on selge, et 6. aprilli 2011. aasta otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormide suhtes tehti hiljem, 15. aprillil 2011 uus otsus, millega need tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks. Teiseks on Belgia Kuningriigi väidete kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtus endiselt menetlemisel tühistamishagi, mis esitati 2011. aastal põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormide peale; see tõendab asjaolu, et Belgia õiguse raames ei ole võimalik kindlalt välistada võimalust, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnorme kohaldatakse jätkuvalt seni, kuni ei ole rahuldatud tühistamishagi.

50. Belgia kohtute selline praktika võib loomulikult – nagu Belgia Kuningriik väidab – tingida olukorra, kus formaalne põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine võimaldab de facto välistada asjaomase õigusnormi mis tahes hilisema kohaldamise. Kuid käesoleva kohtuasja asjaolud tõendavad, et see ei tarvitse alati nii olla. Eelnevaga arvestades on põhjendatud väide, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormide juriidilist staatust iseloomustab ebakindlus, mis ei ole ühildatav õiguskindluse nõudega; selline olukord ei ole vabandatav selle hindamisel, kas siseriiklikus õiguses on võetud kõik direktiivi ettenähtud tähtajaks ülevõtmiseks vajalikud meetmed.

51. Selles osas olen nõus komisjoniga, et siinkohal on asjakohane Euroopa Kohtu 10. mai 2001. aasta otsusest kohtuasjas komisjon vs. Madalmaad(12) tulenev kohtupraktika; selles otsuses sedastati, et „siseriiklik kohtupraktika, isegi kui see on väljakujunenud, millega tõlgendatakse siseriiklikku õigusnormi moel, mida peetakse direktiivi nõuetega kooskõlaliseks, ei saa olla niivõrd selge ja täpne, nagu on nõutav selleks, et oleks rahuldatud õiguskindluse nõue”; „see kehtib eelkõige tarbijakaitse valdkonnas”. Viidet „siseriiklikule kohtupraktikale” võib minu arvates aga loomulikult laiendada siseriiklikule õiguskorrale, millega reguleeritakse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise tagajärgi, kui sellise õiguskorra raames esineb – nagu seda möönavad Belgia ametiasutused – võimalus (isegi kui see on tegelikult ebatõenäoline), et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigusnormi kohaldamine on võimalik. Sellist kindlusetust on võimalik vastuvõetaval moel kõrvaldada ainult seeläbi, et liidu õigusega vastuolus olev õigusnorm täielikult ja radikaalselt kaotatakse; see ei ole piisavalt tagatud siseriiklikus õiguses kehtiva põhiseadusega vastuolus olevate õigusnormide regulatsiooniga.

52. Esitatud kaalutlustest lähtuvalt olen seisukohal, et tuleks nõustuda komisjoni poolt esitatud esimese liikmesriigi kohustuste rikkumise väitega.

B. Teine hagi väide

53. Komisjon heidab ette asjaolu, et Belgia õigusnormid näevad tarbijale allahindluste pakkumist puudutavas ette rangema kaitse kui see, mis on ette nähtud direktiivis 2005/29; komisjon on seisukohal, et kuna nimetatud direktiiviga ühtlustati täielikult ebaausate kaubandustavade regulatsioon, ei ole võimalik kehtestada piiravamaid siseriiklikke meetmeid, seda isegi mitte selleks, et tagada tarbijatele tõhusam kaitse.

54. Belgia Kuningriik ei vaidle vastu sellele, et tema õigusnormid tagavad tarbija tele suurema kaitse kui see, mille näeb ette direktiiv 2005/29, kuid väidab, et tal on õigus niiviisi toimida direktiivi 98/6 alusel, mis oli endiselt kohaldatav, kui möödus komisjoni poolt põhjendatud arvamuses talle võimaldatud tähtaeg.

55. Euroopa Kohus on juba sedastanud, et allahindluse pakkumine kujutab endast kaubandustava direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses;(13) nimetatud säte määratleb kaubandustavad „eriti üldises sõnastuses”(14) järgmiselt: „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele”.

56. Seega ei ole kahtlust, et 14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõige 2 ja 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29 käsitlevad tegevust, mis kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.

57. Belgia ametiasutused on nõus komisjoniga, et Euroopa Kohtu sõnastust kasutades „ühtlusta[takse direktiiviga 2005/29] ühenduse tasandil täielikult ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad õigusnormid”(15) . Nad märgivad siiski, et sellest hoolimata „ei sisalda [direktiiv] sobivaid ja ühtlustatud eeskirju, mis võimaldaksid tuvastada allahindluste pakkumise majanduslikku tegelikkust”(16) ; selle puuduse kõrvaldamiseks sekkus nende väitel Belgia seadusandja, tuginedes direktiivile 98/6 tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel.

58. Belgia ametiasutuste argumentatsioon põhineb minu arvates siiski ekslikul eeldusel. Vaatamata oma pealkirjale ei ole direktiivi 98/6 eesmärk mitte täpselt tarbijate kaitse seoses hindade avaldamisega üldiselt, vaid hoopis väga spetsiifiliselt nende kaitse seoses raskustega, mis tulenevad toodete hinna avaldamisest eri mõõtühikute kohta.

59. Nimelt, nagu on selgitatud direktiivi 98/6 põhjenduses 5: „seos toodete ühikuhinna avaldamise ja toodete ühenduse tasandil kindlaksmääratud koguses või mahus eelpakendamise vahel on osutunud liialt keerukaks, et seda rakendada; seetõttu on vaja kõnealusest seosest loobuda uue, lihtsustatud süsteemi kasuks ning tarbija huvides, ilma et see piiraks pakendamise standardimist käsitlevate eeskirjade kohaldamist”. See uus süsteem, nagu märgitud direktiivi põhjenduses 6, põhineb „müügihinna ja ühikuhinna avaldamise kohustus[el, mis] aitab oluliselt parandada tarbijate informeeritust ning on lihtsaim viis, mis võimaldab tarbijatel kõige paremini arvestada ja võrrelda toodete hindu ning lihtsate võrdluste põhjal teha teadlikke valikuid”.

60. Direktiivi 98/6 vastuvõtnud seadusandja eesmärk oli seega „kindlustada üht[ne] ja läbipaist[ev] tea[v]e”(17) toodete koguse kohta hinna kindlaksmääramise aluseks oleva ühtse mõõtühikute süsteemi kohaselt.

61. Selles osas näeb direktiivi 98/6 artikkel 1 ette, et direktiivi eesmärk on „sätestada ettevõtjate poolt tarbijatele pakutavate toodete müügihinna ja mõõtühiku hinna avaldamine, et parandada tarbija informeeritust ja võimaldada hindade võrdlemist”(18) . Ja kõik direktiivi materiaalõiguse sätted reguleerivad nende kahe hinna avaldamise viisiga seotud küsimusi.(19)

62. Seetõttu ei ole direktiivist 98/6 võimalik leida midagi sellist, mida võiks pidada „sobivateks ja ühtlustatud eeskirjadeks, mis võimaldaksid tuvastada allahindluste pakkumise majanduslikku tegelikkust”, kui korrata Belgia ametiasutuse eespool ära toodud sõnastust. Seetõttu ei saa selle direktiivi artiklis 10 näha alust sellele, et liikmesriigid võtavad vastu õigusnormid, mis tagavad allahindluste majandusliku tegelikkuse.

63. Direktiivi 98/6 artikkel 10 näeb ette, et see „ei takista liikmesriikidel vastu võtta või säilitada sätteid, mis on tarbijate teavitamise ja hindade võrdlemise seisukohast soodsamad, ilma et see piiraks liikmesriikide asutamislepingujärgsete kohustuste täitmist”. Sellised soodsamad õigusnormid võivad aga loogiliselt olla üksnes sellised, mis seonduvad direktiivi 98/6 esemeks oleva valdkonnaga, st tarbijate teavitamisega toodete hindade kindlaksmääramisel aluseks võetud mõõtühikutest, mis lihtsustavad hindade võrdlemist mitte võrreldes varasemate hindade, vaid seoses eri mõõtesüsteemidega.

64. Kokkuvõttes ei saa teavet, mida tuleb tarbijatele anda „allahindluste” kohta, käsitada direktiivi 98/6 kohaldamisalasse kuuluvana ja sellest tulenevalt ei saa tugineda liikmesriikidele selle direktiivi artiklis 10 antud võimalusele.

65. Eelnevat arvestades on selge see, et direktiivi 2005/29 artiklis 3 on ette nähtud rida juhte, kus selle sätete suhtes võivad olla ülimuslikud muud õigusnormid, olgu need siis ühenduse või liikmesriikide omad.

66. Konkreetsemalt on selle lõikes 2 sätestatud, et direktiiv 2005/29 „ei piira lepinguõiguse kohaldamist ja eelkõige lepingu kehtivust, koostamist ja mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist”. Minu arvates on selge, et siseriiklikud õigusnormid, mida analüüsin, ei mõjuta lepingute juriidilist regulatsiooni, vaid kuuluvad nende tingimuste kindlaksmääramise juurde, mis on kehtestatud selleks, et oleks võimalik pakkuda avalikkusele lepingu sõlmimist, st sellise õigustehingu sõlmimist, mida reguleerivad õigusnormid, mis moodustavad lepinguõiguse.

67. Direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 4 näeb omakorda ette, et „[k]ui käesoleva direktiivi sätted on vastuolus ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude ühenduse eeskirjadega, siis on viimati nimetatud eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes”. Ka see erand ei võimalda asuda eelnevast seisukohast erinevale seisukohale, sest eespool märgitu kohaselt ei saa direktiivi 98/6, millele Belgia ametiasutused viitavad, selle eesmärki arvestades pidada õigusnormiks, mis reguleerib „ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte”.

68. Selle sama artikli 3 lõige 5 sätestab, et „[k]uue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive”. Selleks on seatud kaks tingimust. Esiteks peavad sellised siseriiklikud õigusnormid „tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning […] olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega”. Teiseks, kuivõrd niimoodi näeb ette artikli 3 lõige 6, peavad liikmesriigid „teata[ma] komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest”.

69. Direktiivi 2005/29 artikli 3 lõige 5 ei täpsusta, millised on „minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldava[d] direktiiv[id]”, mille kohaldamist võib jätkata rangemate siseriiklike õigusnormide abil kuue aasta jooksul. Tõlgendamise huvides võib olla kasulik komisjoni esitatud ettepaneku(20) seletuskirja punktis 45 märgitu: „[k]ui sektoripõhine direktiiv reguleerib kaubandustavade teatud aspekte, näiteks teabe sisu puudutavaid nõudeid, siis kohaldatakse raamdirektiivi muude elementide suhtes, näiteks, kui sektoripõhiste õigusnormide kohaselt nõutav kaitse on esitatud eksitaval moel. Direktiiviga täiendatakse seega olemasolevat ning tulevikus kehtestatavat regulatsiooni, näiteks määrust müügiedenduse kohta (mille kohta on esitatud ettepanek) või direktiivi tarbija kreedidi kohta ja direktiivi elektroonilise kaubanduse kohta”.

70. Direktiiv 98/6 sisaldab hinda, kuid mitte – nagu mul oli juba juhust täheldada – allahindlusi käsitleva „teabe sisu puudutavaid nõudeid”; just viimased on käesoleva menetluse esemeks olevate siseriiklike õigusnormide ese. Seetõttu ei saa nimetatud õigusnormid kuuluda direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 5 nimetatud juhu alla ning nende kohaldamist ei saa jätkata, kui on möödunud selle direktiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmiseks ette nähtud tähtaeg.

71. Tagajärg ei saa seega olla muu, kui et kehtib täies ulatuses direktiivi 2005/29 artiklis 4 kehtestatud keeld, mis sõnaselgelt „keelab liikmesriikidel piiravamate meetmete jõusse jätmise või vastuvõtmise, isegi kui nende meetmete eesmärk on tarbijate kaitse kõrgema taseme tagamine”(21) .

72. Seetõttu, nagu seda väitis komisjon, kuivõrd direktiivi 2005/29 I lisas ei ole käsitletud selliste allahindluste pakkumise juhtu, mis ei vasta sellist laadi tingimustele, nagu kehtestatud Belgia õigusnormides, saab selliseid kaubandustavasid pidada ebaausateks üksnes siis, kui need vastavad juhtumipõhise analüüsi alusel selle direktiivi artiklites 5–9 ettenähtud juhtudele.

73. Tingimused, mille täitmine on Belgia õigusnormide kohaselt nõutav allahindluse pakkumise korral, võivad viia sellise tulemuseni, et siseriiklike õigusnormide kohaselt on keelatud pakkumised, mis ei kujuta endast ebaausat või eksitavat kaubandustava direktiivi 2005/29 artikli 6 lõike 1 tähenduses, mille kohaselt „[k]aubandustava loetakse eksitavaks, kui see sisaldab valeandmeid ja on seetõttu ebaõige või muul moel, sealhulgas oma üldise esitusviisi tõttu, petab või tõenäoliselt petab keskmist tarbijat ühe või mitme alltoodud punkti osas, isegi kui teave on faktiliselt õige, ning kui see mõlemal juhul paneb või tõenäoliselt paneb keskmise tarbija tegema tehinguotsust, mida ta muidu ei oleks teinud: […] d) hind või hinna arvutamise viis või konkreetse hinnaeelise olemasolu”.

74. Allahindluste pakkumist võib olenemata sellest, kas see on Belgia õigusnormidega kooskõlas või mitte, lõppkokkuvõttes liidu õigusega vastuolus olevaks pidada üksnes siis, kui juhtumipõhise analüüsi alusel ilmneb, et see kuulub direktiivi 2005/29 artiklites 5–9 kehtestatud kriteeriumide alusel määratletud ebaausa kaubandustava juhu alla.

75. Vastamaks Belgia ametiasutuste väidetele, mille kohaselt lõppkokkuvõttes on siseriiklike õigusnormide suurem rangus õigustatud õigusega teabele, tuleb komisjoniga sarnaselt meenutada, et – nagu on rõhutatud direktiivi 2005/29 põhjenduses 15 – ainult teave, mille puhul „kommertsteadaannete, reklaami ning turustamisega […] esitatavad nõuded” on kehtestatud liidu õiguses, „loetakse […] käesoleva direktiivi alusel oluliseks. Liikmesriigid saavad säilitada teabele esitatavad nõuded, mis on seotud lepinguõigusega või lepinguõiguslike tagajärgedega, või neid lisada, kui see on lubatud kehtivate ühenduse õigusaktide miinimumklauslitega. […] Arvestades käesoleva direktiiviga võetud täieliku ühtlustamise lähenemisviisi, loetakse käesoleva direktiivi artikli 7 lõike 5 tähenduses oluliseks ainult ühenduse õigusaktide kohaselt nõutavat teavet[. Kui liikmesriigid on miinimumklauslite alusel kehtestanud teabele esitatavad nõuded, mis on rangemad ühenduse õiguses ettenähtust või lisanduvad nendele,] ei tähenda [sellise täiendava teabe väljajätmine] eksitavat tegevusetust käesoleva direktiivi alusel”. Loomulikult, jätkab põhjendus 15 „saavad liikmesriigid, kui seda lubavad ühenduse õigusaktide miinimumklauslid, kooskõlas ühenduse õigusaktidega säilitada või kehtestada rangemaid sätteid, et tagada tarbijate individuaalsete lepinguliste õiguste kaitse kõrgem tase”. Käesoleval juhul, nagu eespool nägime, ei anna direktiiv 98/6 minu arvates alust praegu uuritavatele rangematele õigusnormidele.

76. Direktiiv 2005/29 ei luba seega, et põhimõtteliselt keelatakse allahindluste pakkumine, mis ei ole kooskõlas sellistes siseriiklikes õigusnormides ettenähtuga, nagu need, mida me käesoleval juhul uurime. Sellist laadi keeld oleks lubatav üksnes siis, kui selline pakkumine oleks ära märgitud direktiivi 2005/29 I lisas; nii see aga ei ole. Seetõttu on võimalik üksnes keelamine juhtumipõhise analüüsi alusel ning niivõrd, kuivõrd seda nõuab direktiivi 2005/29 artiklites 5–9 kehtestatud kriteeriumide kohaldamine.

77. Eelnevast lähtuvalt olen seisukohal, et Belgia Kuningriik rikkus direktiivi 2005/29 artiklit 4, sest 14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõige 2 ja 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklid 20, 21 ja 29 näevad tarbijale ette rangema ja põhjalikuma kaitse kui see, mis on ette nähtud direktiivis.

C. Kolmas hagi väide

78. Kolmas liikmesriigi kohustuste rikkumine, mida komisjon ette heidab, seisneb 25. juuni 1993. aasta artikli 4 lõike 1 kolmandas lõigus, mis lisati 4. juuli 2005. aasta seaduse artikliga 7, kehtestatud kodumüügi keelus ning selles, et teatud toodete müük rändkauplemise raames on keelatud vastavalt kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõikele 1. Nagu liikmesriigi kohustuste rikkumise teise väite puhul, mille analüüsimise ma äsja lõpetasin, väidab komisjon, et direktiiv 2005/29 selliseid keelde ette ei näe ning et arvestades direktiiviga läbiviidud ühtlustamise ammendavat laadi, on need siseriiklikud õigusnormid seega direktiiviga vastuolus.

79. On selge, et rändkauplemine kujutab endast kaubandustava direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses. Samuti ei ole minu arvates kahtlust selles, et Belgia Kuningriigis kehtivad rangemad siseriiklikud õigusnormid on täielikult õigustatud direktiivi 85/577 (tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral) alusel, mille artikkel 8 lubab „liikmesriik[idel] vastu võt[ta] või säilita[da] tõhusamaid tarbijakaitsesätteid direktiiviga reguleeritavas valdkonnas”.

80. Küsimus seisneb selles, kas selline direktiiviga 85/577 lubatud suurem kaitse tase on kooskõlas ka direktiiviga 2005/29, mille I lisas ei ole igal juhul ebaseadusliku tavana leidnud ära märkimist selline käitumine, nagu käsitletakse kõnealustes siseriiklikes õigusnormides.

81. Vastust sellele küsimusele tuleb põhimõtteliselt otsida direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikest 5, mis – tuletan meelde – sätestab järgmist: „[k]uue aasta jooksul alates 12.6.2007 saavad liikmesriigid käesoleva direktiiviga ühtlustatavas valdkonnas jätkuvalt kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive. Kõnealused meetmed peavad tagama, et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning need peavad olema proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega”. Ei tohi unustada, et vastavalt sama artikli 3 lõikele 6 peavad liikmesriigid teatama „komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest”.

82. See tähendab, et direktiiv 2005/29 näeb ette sellise üleminekuolukorra võimaluse, kus liikmesriigid võivad vastu võtta rangemad või üksikasjalikumad meetmed, kui on täidetud eri tingimused. Esiteks peab selliste meetmete eesmärk olema teatavate direktiivide kohaldamine. Teiseks peab tegemist olema meetmetega, mis tagavad, et tarbijad on kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning on proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega. Kolmandaks tuleb sellistest meetmetest viivitamata teatada komisjonile.

83. Käesoleval juhul kehtestati nii rändkauplemise teatavate vormide keeld kui ka keeld, mille kohaselt teatud tooted ei saa olla sellist laadi müügi esemeks, siseriiklike õigusnormidega, mis võeti vastu pärast direktiivi 2005/29 jõustumist ning enne 12. juunit 2013, mil lõppes direktiivi artikli 3 lõikes 5 ette nähtud üleminekuperiood.

84. Kohe tõusetub küsimus selle kohta, kas direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 5 ettenähtu mõjutab üksnes selliseid rangemaid siseriiklikke õigusnorme, mida direktiivi 2005/29 enda jõustumise hetkel juba kohaldati, arvestades sellega, et sõnadega „saavad […] jätkuvalt kohaldada” näib olevat välistatud võimalus, et sellised õigusnormid kehtestatakse pärast direktiivi 2005/29 jõustumist.

85. Olen seisukohal, et artikli 3 lõikes 5 peetakse tõepoolest silmas üksnes neid siseriiklikke õigusnorme, mis olid direktiivi 2005/29 jõustumise hetkel juba kohaldatavad. Eelnevast olenemata on käesolevas asjas küll oluline mitte niivõrd see, kas rangemad siseriiklikud õigusnormid olid direktiivi jõustumise hetkel juba kohaldatavad või mitte, kuivõrd see, kas nimetatud õigusnormid võis vastu võtta minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavate direktiivide rakendamiseks artikli 3 lõike 5 tähenduses või mitte.

86. Tuleb meeles pidada, et nimetatud säte viitab „siseriiklik[ele] õigusnorm[idele], mis on käesolevast direktiivist rangemad või üksikasjalikumad ning millega rakendatakse minimaalse ühtlustamise klausleid sisaldavaid direktiive”. Kui sellised direktiivid lubavad pärast oma jõustumist vastu võtta rangemaid õigusnorme, siis võib selliseid õigusnorme minu arvates pidada kohaldatavateks ka direktiivi 2005/29 artikli 3 lõike 5 alusel.

87. Teiseks on nii, et direktiivi 85/577 artikkel 8 lubab „liikmesriik[idel] vastu võt[ta] või säilita[da]”(22) rangemaid õigusnorme, mistõttu olen seisukohal, et tuleb teha järeldus, et tähtsust ei oma asjaolu, et need on vastu võetud pärast direktiivi 2005/29 jõustumist.

88. Eelnevaga arvestades tuleks nüüd põhimõtteliselt analüüsida, kas siseriiklikud õigusnormid „taga[vad], et tarbijad on piisavalt kaitstud ebaausate kaubandustavade eest ning [on] proportsionaalsed kõnealuse eesmärgi saavutamisega” nagu seda nõuab korduvalt viidatud artikli 3 lõige 5.

89. Olen aga seisukohal, et neid kahte asjaolu ei ole vajalik tuvastada, kui ei ole kahtlust, et igal juhul ei ole täidetud direktiivi 2005/29 artikli 3 enda lõikes 6 ettenähtud kohustust, et liikmesriigid peavad teatama „komisjonile viivitamata lõike 5 alusel kohaldatud siseriiklikest sätetest”.

90. Belgia ametiasutused ei teatanud omal ajal „viivitamata” 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõike 1 kolmandas lõigus, mis lisati 4. juuli 2005. aasta seaduse artikliga 7, ning kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõikes 1 ettenähtud rangematest õigusnormidest. Neil asjaoludel näib mulle ilmselge, et käesoleval juhul ei ol e kohaldatav üleminekuerand, mis on ette nähtud direktiivi 2005/29 artikli 3 lõikes 5, mistõttu tuleb tuvastada, et liikmesriigi kohustuste rikkumine, mida komisjon selles osas Belgia Kuningriigile ette heidab, on tegelikult toimunud.

91. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 tähendab kõigi hagi väidetega nõustumine kohtukulude väljamõistmist Belgia Kuningriigilt.

VI. Ettepanek

92. Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

1. Jättes 5. juuni 2007. aasta seaduse, millega võetakse siseriiklikkusse õigusesse üle direktiiv 2005/29, kohaldamisalast välja vabade kutsealade esindajad, hambaarstid ja kinesioloogid, on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 2005/29 artiklit 3 koostoimes artikli 2 punktidega b ja d.

2. Nähes 14. juuli 1991. aasta seaduse artikli 43 lõikes 2 ning 6. aprilli 2010. aasta seaduse artiklites 20, 21 ja 29 ette rangema või nõudlikuma kaitse kui see, mis on ette nähtud direktiivis 2005/29, on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 2005/29 artiklit 4.

3. Keelates 25. juuni 1993. aasta seaduse artikli 4 lõike 1 kolmandas lõigus, mis lisati 4. juuli 2005. aasta seaduse artikliga 7, teatavad kodumüügi vormid ning sätestades kuninga 24. septembri 2006. aasta dekreedi artikli 5 lõikes 1 teatavate toodete müügi keelu rändkauplemise raames, on Belgia Kuningriik rikkunud direktiivi 2005/29 artiklit 4.

4. Mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

(1) .

(2)  – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 149, lk 22).

(3)  – Nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262).

(4)  – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80; lk 27; ELT eriväljaanne 15/04, lk 32).

(5)  – Moniteur belge , 21.6.2007, nr 2 007 011 259, lk 34 272.

(6)  – Moniteur belge , 12.4.2010, nr 2 010 011 166, lk 20 803.

(7)  – Moniteur belge, 20.11.2002, nr 200 2009 820, lk 51 704.

(8)  – Moniteur belge , 30.9.1993, nr 199 301 806, lk 21 526.

(9)  – Moniteur belge , 25.8.2005, nr 258, lk 36 965.

(10)  – Moniteur belge , 29.9.2006, nr 2 006 022 950, lk 50 488.

(11)  – Nõukogu 10. septembri 1984. aasta direktiiv 84/450/EMÜ, mis käsitleb eksitava reklaamiga seotud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamist (EÜT L 250, lk 17; ELT eriväljaanne 15/01, lk 227).

(12)  – Kohtuasi C‑144/99 (EKL 2001, lk I‑3541), punkt 21.

(13)  – Nii on sõnaselgelt märgitud 15. detsembri 2011. aasta määruses kohtuasjas C‑126/11: Inno (punkt 30), viidates 14. jaanuari 2010. aasta otsusest kohtuasjas C‑304/08: Plus Warenhandelsgesellschaft (EKL 2010, lk I‑217) ja 9. novembri 2010. aasta otsusest kohtuasjas C‑540/08: Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (EKL 2010, lk I‑10909) tulenevale kohtupraktikale.

(14)  – Eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 36.

(15)  – Eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 41.

(16)  – Kostja vastuse punkt 36.

(17)  – Direktiivi 98/6 põhjendus 12.

(18)  – Direktiivi artiklis 2 on „müügihind” määratletud kui „toote tüki või toote kindlaksmääratud koguse lõpphind […]” ja „ühikuhind” kui „toote ühe kilogrammi, ühe liitri, ühe meetri, ühe ruutmeetri või ühe kuupmeetri või muu asjaomases liikmesriigis teatavate toodete turustamisel ulatuslikult ja tavapäraselt kasutatava koguseühiku lõpphind […]”. Lõpuks on selle sätte kohaselt „pakkimata tooted […] valmispakendamata tooted, mida mõõdetakse tarbija juuresolekul”.

(19)  – Mõlema hinna avaldamine kõigi ettevõtjate poolt tarbijatele pakutavate toodete puhul (artikkel 3); nõue, et mõlemad peavad olema üheti mõistetavad ja selged ning et ühikuhind peab viitama siseriiklike ja ühenduse sätete alusel deklareeritud kogusele (artikkel 4); võimalikud erandid (artikkel 5).

(20)  – KOM (2003) 356 lõplik. 2003/0134 (COD).

(21)  – Eespool viidatud kohtuotsus Plus Warenhandelsgesellschaft, punkt 50.

(22)  – Kohtujuristi kursiiv.