1.

Käesoleva kohtuasja ese on apellatsioonkaebus, mille on esitanud elamuehitusega tegelevad ühingud (woningcorporaties, edaspidi „woco'd”) Stichting Woonpunt, Stichting Havensteder (varem Stichting Com.wonen) Woningstichting Haag Wonen ja Stichting Woonbedrijf SWS Hhvl Euroopa Liidu Üldkohtu 16. detsembri 2011. aasta määruse peale kohtuasjas T‑203/10: Stichting Woonpunt jt vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”).

2.

Üldkohus tunnistas vaidlustatud kohtumäärusega vastuvõetamatuks nende hagi, millega nad palusid tühistada komisjoni 15. detsembri 2009. aasta otsuse K (2009) 9963 (lõplik), mis käsitleb riigiabi E 2/2005 ja N 642/2009 – Madalmaad – Olemasolev abi ja spetsiaalne projektiabi elamuehitusega tegelevate ühingute jaoks (edaspidi „vaidlusalune otsus”). Üldkohus leidis, et vaidlusalune otsus puudutab olemasoleva abi E 2/2005 osas apellante samamoodi nagu iga teist majandustegevuses osalejat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras, ning et ainuüksi asjaolust, et nad on objektiivsete kriteeriumite põhjal woco'd, ei piisa seega, et asuda seisukohale, et otsus puudutab neid isiklikult. Vaidlusaluse otsuse uut abi N 642/2009 käsitleva osa kohta leidis Üldkohus, et tühistamine ei saa tuua apellantidele kasu ning seega ei ole nad tõendanud oma põhjendatud huvi selle otsuse tühistamise vastu.

3.

Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtumääruses seega ainult selle kontrollimisega, kas on olemas põhjendatud huvi ja kas otsus puudutab apellante isiklikult, nagu oli nähtud ette EÜ artikli 230 neljandas lõigus. Lissaboni lepingu jõustumisest alates (mis toimus enne vaidlusaluse otsuse tegemist) on füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes soovivad esitada tühistamishagi, aga ka kolmas võimalus. ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpp lubab neil nüüd esitada tühistamishagi üldkohaldatavate aktide peale, mis puudutavad neid otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

4.

Kuna ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi vastuvõetavus puudutab avalikku huvi, soovitan käesolevas ettepanekus Euroopa Kohtul analüüsida, kas ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpp on käesoleval juhul kohaldatav. Väidan muide, et jättes selle analüüsimata, rikkus Üldkohus õigusnormi. Seejärel panen Euroopa Kohtule ette teha selles küsimuses lõplik otsus, tunnistada hagi vastuvõetavaks osas, milles see käsitleb otsuse abi E 2/2005 käsitlevat osa, ning ülejäänu osas saata kohtuasi tagasi Üldkohtule, et viimane teeks asjas sisulise otsuse. ( 2 )

5.

Apellandid on Madalmaades asuvad woco'd. Tegemist on mittetulundusühingutega, kelle ülesanne on omandada, ehitada ja anda üürile peamiselt ebasoodsas olukorras isikutele ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele mõeldud eluasemeid. Woco’d tegelevad ka muuga, näiteks kõrgema üüriga korterite ehitamine ja üürileandmine, korterite ehitamine müügiks ning üldistes huvides olevate hoonete ehitamine ja üürileandmine.

6.

Madalmaade ametiasutused teatasid 2002. aastal Euroopa Komisjonile woco'dele mõeldud üldisest riigiabisüsteemist. Kuna komisjon leidis, et woco'de rahastamise meetmed võib kvalifitseerida olemasolevaks abiks, võtsid Madalmaade ametiasutused oma teatise tagasi.

7.

14. juulil 2005 edastas komisjon Madalmaade ametiasutustele nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 – millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ [artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339) – artikli 17 alusel kirja, avaldades kahtlust, kas abi E 2/2005 on ühisturuga kokkusobiv. Kõigepealt märkis komisjon selles, et Madalmaade ametiasutused peavad woco’dele usaldatud avaliku teenuse osutamise ülesande ümber määratlema nii, et sotsiaalkortereid antaks ainult selgelt määratletud sihtrühmale, kelleks on ebasoodsas olukorras isikud ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevad rühmad. Ta lisas, et kogu woco’de majandustegevus peab toimuma turutingimustel ja et nad ei tohi saada riigiabi. Lõpuks arvas komisjon, et sotsiaalkorterite pakkumine peab olema kohandatud ebasoodsas olukorras isikute ja sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevate rühmade nõudlusele.

8.

Pärast selle kirja saatmist alustasid komisjon ja Madalmaade ametiasutused läbirääkimisi, et viia kõnesolev abikava ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlla.

9.

Vereniging van Institutionele Beleggers in Vastgoed, Nederland (Madalmaade Kuningriigi institutsionaalsete kinnisvarainvestorite ühing) esitas 16. aprillil 2007 komisjonile kaebuse woco’dele antava abi kava kohta. 2009. aasta juunis ühines selle kaebusega Vesteda Groep BV.

10.

Madalmaade ametiasutused kohustusid 3. detsembri 2009. aasta kirjaga woco’dele antava riigiabi üldist süsteemi muutma ja edastasid komisjonile mitu ettepanekut, mis vastasid nendele kohustustele.

11.

Selle põhjal võtsid nad vastu uued eeskirjad, mille kohta anti uus ministri dekreet ja võeti vastu uus eluasemeseadus, mille jõustumine oli määratud vastavalt 1. jaanuarile 2010 ja 1. jaanuarile 2011.

12.

Komisjon leidis Madalmaade ametiasutuste välja pakutud woco’de rahastamise uue süsteemi kokkusobivuse kohta vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 72, et „sotsiaalmajutusealase tegevuse, see tähendab eraõiguslikele isikutele mõeldud eluasemete ehitamise ja üürileandmisega, sealhulgas abiinfrastruktuuride ehitamise ja hooldamisega seonduva tegevuse jaoks antav abi [...] on ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas”. Komisjon nõustus seega Madalmaade ametiasutuste võetud kohustustega ja tegi vaidlusaluse otsuse.

13.

Madalmaade ametiasutused teatasid 18. novembril 2009 halvas olukorras olevate linnapiirkondade renoveerimiseks antava abi uuest kavast. Selle uue kava raames, mida nimetatakse „spetsiaalne projektiabi teatavatele linnaosadele”, saavad abi woco’d, mis tegutsevad väljavalitud linnapiirkondades. Seda kava tuli kohaldada samadel tingimustel nagu Madalmaade ametiasutuste võetud kohustustega muudetud abikavasse E 2/2005 kuuluvaid meetmeid.

14.

Abi N 642/2009 tuli anda otsetoetustena, mida maksab Centraal Fonds Volkshuisvesting (eluasemete keskfond) eluasemete ehitamise ja üürileandmise eriprojektide elluviimiseks täpselt piiritletud geograafilistel aladel, mis vastavad kõige vaesematele linnakogukondadele. Ette oli nähtud, et seda abi rahastatakse uuest maksust, mida võetakse woco’delt, mis tegutsevad väljaspool tundlikke linnaalasid.

15.

Komisjon asus vaidlusaluses otsuses seisukohale, et abi N 642/2009 on ühisturuga kokkusobiv. Ta leidis, et „[e]raõiguslikele isikutele mõeldud eluasemete ehitamiseks ja üürileandmiseks, sealhulgas lisainfrastruktuuride ehitamiseks ja hooldamiseks, ning üldistes huvides olevate hoonete ehitamiseks ja üürileandmiseks antav abi on ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas”. Ta otsustas seega uute teatatud meetmete suhtes vastuväiteid mitte esitada.

16.

Apellandid esitasid Üldkohtu kantseleile 30. aprillil 2010 esitatud hagiavaldusega ELTL artikli 263 alusel hagi, milles palusid vaidlusalune otsus tühistada.

17.

Oma nõuet põhjendasid apellandid erinevate väidetega. Kuna aga komisjon vaidlustas nende hagi vastuvõetavuse, otsustas Üldkohus siiski teha kõigepealt otsuse selles küsimuses.

18.

Komisjon väitis selles osas esiteks, et vaidlusalune otsus ei puuduta apellante isiklikult ELTL artikli 263 tähenduses osas, milles see käsitleb abi E 2/2005, ning teiseks, et neil ei ole põhjendatud huvi esitada tühistamishagi vaidlusaluse otsuse selle osa peale, mis käsitleb abi N 642/2009.

19.

Üldkohus tuvastas, et osas, milles vaidlusalune otsus käsitleb abi E 2/2005, ei ole apellandid selle adressaadid. Selles küsimuses meenutas kohus esiteks väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa ettevõtja põhimõtteliselt vaidlustada komisjoni otsust, millega keelatakse sektori abikava, kui otsus puudutab teda vaid põhjusel, et ta kuulub asjaomasesse sektorisse ja et ta võib selle kava alusel toetust saada. Teiseks leidis Üldkohus, et nii on see ka hagiga, millega palutakse tühistada otsus, millega komisjon, kes on võtnud siseriiklike ametiasutuste võetud kohustused teatavaks, tunnistab ühisturuga kokkusobivaks nõnda muudetud abikava.

20.

Käesoleval juhul tuvastas Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtumääruse punktides 31 ja 32, et woco’de staatust tunnustatakse objektiivsete kriteeriumite põhjal, millele võib vastata määramata arv majandustegevuses osalejaid. Teiseks meenutas ta selle kohtumääruse punktis 33, et woco’d saavad abimeetme raames olla üksnes potentsiaalsed abisaajad, sest komisjoni uurimine „on” siseriiklike ametiasutuste võetud kohustustega muudetud abikava „eelnev uurimine”.

21.

Üldkohus järeldas sellest, et ainuüksi woco staatus ei võimalda asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab neid majandustegevuses osalejaid abi E 2/2005 käsitlevas osas isiklikult.

22.

Lisaks tuleb märkida, et vaidlusaluse otsuse suhtes osas, milles see käsitleb uut abi N 642/2009 ja milles see on tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 63, et apellandid ei ole tõendanud oma põhjendatud huvi, sest otsuse selle osa tühistamine ei saa neile tuua mingisugust kasu.

23.

Üldkohus leidis seega, et kogu hagi on vastuvõetamatu.

24.

Apellandid esitasid käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. märtsil 2012. Nad paluvad Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtumäärus tervikuna või osaliselt tühistada ja saata asi tagasi Üldkohtule. Nad paluvad ka mõista komisjonilt välja kohtukulud.

25.

Apellandid põhjendavad oma apellatsioonkaebust kolme väitega. Esimene ja teine väide käsitlevad Üldkohtu kaalutlusi otsuse selle osa kohta, mis käsitleb abi E 2/2005, kolmas väide kaalutlusi, mis käsitlevad abi N 642/2009:

26.

Oma vastuses Euroopa Kohtu küsimustele täpsustavad apellandid, et kuigi ei saa asuda seisukohale, et vaidlusalune otsus puudutab neid isiklikult, võivad nad siiski nõuda selle tühistamist, sest see on üldkohaldatav akt, mis puudutab neid otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

27.

Põhjendatud huvi on huvi saavutada vastu võetud akti tühistamine. See tühistamine peab iseenesest tooma hagejale kaasa õiguslikke tagajärgi, ( 3 ) täpsemalt peab see tühistamine saama tuua talle mingit kasu. ( 4 )

28.

Üldkohus tegi vaidlustatud kohtumääruses sõnaselgelt otsuse selle kohta, kas apellantidel on põhjendatud huvi abi N 642/2009 osas, kusjuures komisjon oli selle huvi vaidlustanud. Üldkohus ei analüüsinud seda tingimust aga vaidlusaluse otsuse selle osa puhul, mis käsitleb abi E 2/2005.

29.

Põhjendatud huvi on iga kohtule esitatud hagi peamine ja esmane tingimus. ( 5 ) Selle puudumine kujutab endast avalikust huvist tulenevat asja läbivaatamist takistavat asjaolu, mida Euroopa Kohus võib arvesse võtta omal algatusel. ( 6 ) Juhul kui Euroopa Kohus nõustub minu ettepanekuga teiste võimalike vastuvõetamatuse aluste osas, leian seega, et seda küsimust on vaja analüüsida mõlema vaidlusaluse abi puhul.

30.

Rõhutades, et vaidlusaluse otsusega tunnistati ühisturuga kokkusobivaks uus abi, mida apellandid võisid saada, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 63, et vaidlusaluse otsuse tühistamine ei saa tuua neile kasu ja et nad ei ole seega tõendanud oma põhjendatud huvi.

31.

Kolmanda väite kohaselt, millega apellandid oma apellatsioonkaebust põhjendavad, on selle Üldkohtu hinnangu puhul rikutud õigusnormi. Nad leiavad, et neil on põhjendatud huvi taotleda vaidlusaluse otsuse tühistamist, sest komisjon tunnistas abi N 642/2009 ühisturuga kokkusobivaks ainult niivõrd, kuivõrd seda antakse samadel tingimustel nagu olemasoleva abikava E 2/2005 raames antavat abi. Vaidlusalune otsus tõi seega neile kui abisaajatele kaasa ebasoodsaid õiguslikke tagajärgi, sest uut abi saab anda ainult vaidlusaluses otsuses ammendavalt loetletud tingimustel.

32.

Esitati kolm argumenti. Kõigepealt lähtus Üldkohus ekslikult mõttest, et abikava N 642/209 kohaldamise tingimused määrati kindlaks siseriiklike ametiasutuste, mitte komisjoni poolt. Seejärel märgiti, et Üldkohus ei saanud asuda seisukohale, et apellantidel puudub põhjendatud huvi seepärast, et ei ole kindel, et teistsugustel tingimustel oleks komisjon abikava heaks kiitnud. Lõpuks leiti, et selles olukorras jättis Üldkohus tähelepanuta apellantide etteheite, et nende menetlusõigusi ei järgitud.

33.

Tuleb meenutada, et ELTL artiklist 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et apellatsioonkaebus võib puudutada üksnes õigusküsimusi. Seega on ainult Üldkohus pädev esiteks faktilisi asjaolusid tuvastama – välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimiku materjalidest – ja teiseks faktilisi asjaolusid hindama. Kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi.

34.

Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada faktilisi asjaolusid ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktiliste asjaolude tõendamisel tuginenud. Kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskoormist ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku jõudu. Välja arvatud juhul, kui kohtule esitatud faktilisi asjaolusid on moonutatud, ei ole kõnealuste faktiliste asjaolude hindamine seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt läbivaatamisele apellatsioonimenetluses. ( 7 )

35.

Käesoleval juhul vaidlustavad apellandid väitega, et Üldkohus leidis ekslikult, et abi N 642/2009 andmise tingimused määrasid kindlaks Madalmaade ametiasutused, mitte komisjon, hinnangu, mille Üldkohus andis vaidlusaluse otsuse tegemise tingimustele, väitmata siiski, et faktilisi asjaolusid on moonutatud.

36.

Oma teise argumendiga heidavad apellandid Üldkohtule ette, et põhjendatud huvi puudumise tuvastamisel lähtus viimane asjaolust, et ei ole kindel, et teistsugustel tingimustel oleks komisjon abikava heaks kiitnud. Tuleb märkida, et selle argumendiga kritiseeritakse Üldkohtu põhjenduste täiendavat põhjendust, mille ümberlükkamine ei võimalda nõustuda, et apellantidel on põhjendatud huvi. Ma leian ka, et apellandid tõlgendavad vaidlustatud kohtumääruse punkti 59 ilmselgelt valesti. Sellest punktist ei ilmne, et neil ei ole põhjendatud huvi seepärast, et ei ole kindel, et teistsugustel, neile sobivamatel tingimustel oleks komisjon abikava heaks kiitnud. Üldkohus soovis lihtsalt rõhutada, et apellandid ei saa käesoleva juhtumi asjaoludel tugineda vaidlusaluse otsuse tegemisele eelnenud olukorrale, mis oleks neile soodsam olnud, sest definitsiooni poolest ei ole neil juba ette mingit õigust saada uut abi, mis oli alles komisjonis toimuva eelneva uurimise etapis.

37.

Kolmanda argumendi osas, millega põhjendatakse kolmandat väidet – kuna vaidlusalune otsus tehti pärast eelnevat uurimist ja selle tulemusena tunnistati abi ühisturuga kokkusobivaks –, ei saa apellandid kui selle uue abi potentsiaalsed saajad väita, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei taganud ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse puhul määruse nr 659/1999 artiklis 6 ette nähtud menetlusõigusi.

38.

Selle analüüsi tulemusena arvan, et andes hinnangu apellantide põhjendatud huvile esitada tühistamishagi vaidlusaluse otsuse selle osa peale, mis käsitleb abi N 642/2009, ei rikkunud Üldkohus õigusnormi. Kolmandat väidet tuleb seega pidada osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatuks ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatuks.

39.

Komisjon leidis vaidlusaluses otsuses, et Madalmaade sotsiaalkorterite rahastamise kord kujutab isegi muudetud kujul endast olemasolevat riigiabi. Analüüsinud Madalmaade valitsuse tehtud muudatuste ulatust, leidis ta, et „sotsiaalmajutusealase tegevuse, see tähendab eraõiguslikele isikutele mõeldud eluruumide ehitamise ja üürileandmisega, sealhulgas abiinfrastruktuuride ehitamise ja hooldamisega seonduva tegevuse jaoks antav abi [oli] ELTL artikli 106 lõikega 2 kooskõlas”. ( 8 )

40.

Kirja kohaselt, mille Madalmaade Kuningriik 3. detsembril 2009 komisjonile saatis, nähti ette, et ministri dekreedi ja uue eluasemeseadusega, mis jõustuvad vastavalt 1. jaanuaril 2010 ja 1. jaanuaril 2011, kehtestatakse uued eeskirjad. Nähti ka ette, et neid uusi eeskirju kohaldatakse ainult tulevase tegevuse suhtes.

41.

Menetluse esmane analüüs võib seega tekitada mõtte, et vaidlusaluse otsuse tühistamine ei too apellantidele mingit kasu, sest see ei saa tuua kaasa seda, et tunnistatakse kehtetuks uus seadus ja uus dekreet, mille Madalmaade ametiasutused vastu võtsid.

42.

Määruse nr 659/1999 artikli 19 lõikest 1 ilmneb siiski, et muudatused, mis viisid süsteemi liidu õigusega kooskõlla, kutsus esile ja muutis siduvaks komisjon.

43.

Selles õigusnormis on nähtud ette: „Kui kõnealune liikmesriik kiidab pakutud meetmed heaks ja teatab sellest komisjonile, siis komisjon protokollib selle teabe ja teatab sellest liikmesriigile. Heakskiitmisega kohustub liikmesriik asjakohaseid meetmeid rakendama.”

44.

Seda, et määruse nr 659/1999 artikli 19 lõikel 1 põhinev otsus on siduv, on kinnitanud Euroopa Kohus oma 18. juuni 2002. aasta otsuses kohtuasjas C-242/00: Saksamaa vs. komisjon (EKL 2002, lk I-5603).

45.

Selles kohtuasjas meenutas Euroopa Kohus, et komisjon võib nende volituste kasutamisel, mis tal EÜ artiklite 87 ja 88 [nüüd ELTL artiklid 107 ja 108] kohaselt on, võtta vastu suuniseid, mille eesmärk on näidata, kuidas ta kavatseb nende artiklite kohaselt oma kaalutlusõigust uue abi või olemasolevate abikavade osas kasutada. Kui need suunised põhinesid EÜ artikli 88 lõikel 1 [nüüd ELTL artikli 108 lõige 1], kujutasid need endast korrapärase ja perioodilise koostöö elementi, mille raames analüüsis komisjon koos liikmesriikidega pidevalt olemasolevaid abikavasid ja pakkus neile välja kasulikke meetmeid, mida nõudsid ühisturu järkjärguline areng või toimimine. Euroopa Kohus on veel lisanud, et „kuna liikmesriik nõustub nende kasulike meetmete ettepanekutega, on need sellele liikmesriigile siduvad [...]” ( 9 ), ning tuvastanud, et „ühenduse seadusandja on need kohtupraktikast [...] tulenevad põhimõtted üle võtnud, sätestades määruses [nr 659/1999] artikli 19 lõike 1”. ( 10 )

46.

Käesoleval juhul nendin, et komisjon märkis vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 74 sõnaselgelt, et „[k]omisjon nõustub seega kohustustega, mille Madalmaade ametiasutused on võtnud”, ning et „[v]astavalt määruse nr [659/1999] artiklile 19 registreerib komisjon need kohustused käesoleva otsusega ning muudab seega sobivate meetmete elluviimise kohustuslikuks”.

47.

Ma leian seega, et põhjendatud huvi piiratud analüüsi raames võivad apellandid väita, et nad saavad vaidlusaluse otsuse tühistamisest kasu. Ma arvan nimelt, et „[t]aolise [vaidlustatud akti tühistamisest saadava] kasu kindlakstegemisele ei tohiks [...] esitada liialt suuri nõudmisi[,] kui ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise või kolmanda variandi ranged tingimused on juba täidetud”. ( 11 ) Käesoleval juhul tuleb märkida, et kui vaidlusalune otsus tühistataks, saaks Madalmaade Kuningriik olla taas sõltumatu nende meetmete võtmisel, mis viivad süsteemi liidu õigusega kooskõlla. Vaidlusaluse otsuse tühistamine tooks seega apellantidele kasu. Selles olukorras on tõendatud apellantide põhjendatud huvi nõuda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see käsitleb abi E 2/2005.

48.

Analüüsides hagi vastuvõetavust vaidlusaluse otsuse abi E 2/2005 käsitlevas osas, tõdes Üldkohus ainult, et vaidlusalune otsus ei olnud adresseeritud apellantidele ega puudutanud neid isiklikult. Kaks esimest väidet, millega apellatsioonkaebust põhjendatakse, käsitlevad muide ainult neid kaalutlusi.

49.

Märgin, et Üldkohus ei kontrollinud, kas vaidlusalune otsus on üldkohaldatav akt, mis puudutab apellante otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid. Üldkohus jättis teiste sõnadega läbi viimata ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpu analüüsi osas, milles lisatakse uus õiguskaitsevahend.

50.

Kuigi apellandid ise ei tõstatanud tõesti seda küsimust Üldkohtus (ega isegi apellatsioonkaebuses), puudutab see ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi vastuvõetavust ja avalikku huvi. Seega peab Euroopa Kohus seda analüüsima omal algatusel, ( 12 ) kusjuures pooltel paluti selle kohta arvamust avaldada 17. aprillil 2013. aastal toimunud kohtuistungil.

51.

ELTL artikli 263 neljandas lõigus on nüüd sätestatud: „Iga füüsiline või juriidiline isik võib esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimustel esitada hagi temale adresseeritud või teda otseselt ja isiklikult puudutava akti vastu ning üldkohaldatava akti vastu, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid”. ( 13 )

52.

Eraõiguslik isik võib seega nüüd esitada tühistamishagi, ilma et ta peaks tõendama, et akt puudutab teda isiklikult, kuid tingimusel, et kõnesolev akt on üldkohaldatav akt, mis puudutab teda otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid.

53.

Üldkohtu määruse kohaselt, mis on tehtud 6. septembril 2011 kohtuasjas T-18/10: Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu (EKL 2011, lk II-5599), ei saa iga üldise kohaldamisalaga akti kvalifitseerida „üldkohaldatavaks aktiks” ELTL artikli 263 tähenduses. Nii on see seadusandlike aktidega.

54.

Lähtudes sellest tõdemusest ja kuna Lissaboni lepinguga sätestati ELTL artikli 289 lõikes 3 seadusandlike aktide määratlemisel puhtalt menetluslik kriteerium, ( 14 ) on Üldkohus piiranud mõistet „üldkohaldatav akt” nii, et selle alla kuuluvad ainult üldise kohaldamisalaga aktid, mida ei ole võetud vastu seadusandliku menetluse kohaselt.

55.

Üldkohtu selle määruse peale esitati apellatsioonkaebus. ( 15 ) Kuigi Euroopa Kohus ei ole veel otsust teinud, kinnitab kohtujurist Kokott oma ettepanekus Üldkohtu tõlgendust. ( 16 )

56.

Kuigi nõustun mitme kohtujurist Kokott’i esitatud ajaloolise ja teksti käsitleva argumendiga, ei usu ma siiski, et termini „seadusandlikud aktid” kasutamisest ELTL artikli 263 esimeses lõigus saaks väljendile „üldkohaldatav akt” tuletada üldise kohaldamisalaga aktide hulgas vastupidise tähenduse selle artikli neljandas lõigus. Seadusandliku akti vastand ei ole tingimata üldkohaldatav akt, vaid pigem rakendusakt – termin, mida on sõnaselgelt kasutatud ELTL artiklis 291. ( 17 )

57.

Lisaks ei ole nende aktide tähistamiseks, mis ei ole seadusandlikud, EL toimimise lepingus kasutatud sõna „üldkohaldatav”, vaid ELTL artikli 297 lõikes 2 kasutatakse terminit „muud kui seadusandlikud aktid”.

58.

Mulle näib igatahes, et see tõlgendus – mida õigusteoorias kaugeltki üksmeelselt ei pooldata – ei vasta põhjustele, miks EÜ artiklit 230 muudeti. Kõige silmatorkavam paradoks selles osas seisneb kahtlemata selles, et lähtudes kitsendavast tõlgendusest, mille Üldkohus välja pakkus, oleks kohtuasjas Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu ( 18 ) apellatsioonkaebus jälle vastuvõetamatu, kuigi see kohtuasi kutsus esile reformi.

59.

Lisaks ei saa asuda seisukohale – nagu arvavad mõned kitsendavat tõlgendust pooldavad autorid ‐, et eelotsuse küsimuse esitamise võimalus on alati piisav tõhusa kohtuliku kaitse tagamiseks. Kui see oleks nii, ei oleks olnud põhjust muuta EÜ artiklit 230, mille puudused jäävad definitsiooni poolest alles, kui asuda seisukohale, et ELTL artikli 263 neljas lõik ei hõlma seadusandlikke akte.

60.

Mõned kinnitavad siiski, et EL artikli 19 lõike 1 teine lõik täitis esinevad lüngad. See ei ole nii. See artikkel kujutab endast ainult selle põhimõtte sätestamist, mille sedastas Euroopa Kohus ise samas sõnastuses oma eespool viidatud kohtuotsuses Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu ( 19 ). EL artikli 19 lõike 1 teine lõik ei lisanud olemasolevale õigusele seega midagi. Jällegi tuleb märkida, et kui see oleks olnud nii, oli EÜ artikli 230 muutmine tarbetu.

61.

Lõpuks tuleb märkida, et minu arvates ei saa lojaalse koostöö kohustuse puhul minna nii kaugele, et liikmesriike kohustatakse looma võimalus pöörduda siseriikliku kohtu poole siis, kui vaidlus ei puuduta riiklikku akti. On muide üllatav näha, et mõned nende hulgast, kes tuginevad EL artikli 19 lõike 1 teisele lõigule ja väidavad, et riigid on kohustatud tagama eraõiguslike isikute tõhusa kohtuliku kaitse, viitavad kõhklematult teisalt ka asjaolule, et enamikus liikmesriikidest puuduvad riiklike seadusandlike aktide puhul siseriiklikud õiguskaitsevahendid, et õigustada sellist puudumist liidu tasandil. Kas ei ole paradoksaalne pidada normaalseks, et alusleping ei võimalda eraõiguslikel isikutel esitada hagi liidu seadusandlike aktide peale põhjendusel, et enamikus liikmesriikidest ei ole seda lubatud esitada oma seaduste peale, kohustades samu riike võimaldama seda – kas või kaudselt – liidu aktide puhul?

62.

Lisaks ei näi mulle mõistlik arvamus, et kohtulik kaitse on tõhus niipea, kui eraõiguslikul isikul on teoreetiliselt võimalik nõuda oma siseriiklikelt ametiasutustelt liidu seadusandliku akti kohaldamist oma isikliku olukorra suhtes ja seda nii, et saadud vastuse saab ta vaidlustada kohtus, mis võib omakorda kutsuda esile eelotsusemenetluse algatamise. Kuidas oleks võimalik mitte kahelda niisuguste teoreetiliste mõttekonstruktsioonide tegelikus tõhususes, mis põhinevad niisuguse akti olemasolul, mis on olemas ainult selleks, et selle saaks vaidlustada, ja mis tundub seega täiesti kunstlik? Ja mis saab siis, kui siseriiklik ametiasutus ei vasta?

63.

Meenutagem, et Euroopa Kohus on leidnud, et tõhus kohtulik kaitse ei ole tagatud, kui eraõiguslikul isikul ei ole muud valikut kui rikkuda õigust selleks, et pädev siseriiklik ametiasutus teeks rakendusotsuse, mis viib ta selleni, et ta peab kaitsma ennast kohtus, mis võib esitada eelotsuse küsimuse. ( 20 ) Missugused põhjused näitavad, et teistmoodi on siis, kui siseriiklik ametiasutus ei pea põhimõtteliselt mingit akti andma?

64.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpu tõlgendus, millega arvatakse välja seadusandlikud aktid, näib mulle seega liiga kitsendav ega vasta põhjustele, miks EÜ artikli 230 neljandat lõiku muudeti.

65.

Sellepärast pooldan üldkohaldatava akti ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpu tähenduses teistsugust tõlgendust. Minu arvates tuleb üldkohaldatavat akti tõlgendada nii, et see on üldise kohaldamisalaga seadusandlik või muu akt.

66.

Kuigi kolmandas tühistamishagi esitamise võimaluses ei ole enam tingimust, et akt peab puudutama hagejat isiklikult, on selles siiski säilitatud tingimus, et akt peab teda puudutama otseselt. Selle ulatus ei näi olevat eriline probleem: mõiste „otsene huvi” on sama nii ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud teisel kui ka kolmandal juhul. ( 21 )

67.

See tähendab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis käsitleb ELTL artikli 263 neljandat lõiku, et liidu akt puudutab füüsilist või juriidilist isikut otseselt, kui see avaldab „otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme” ( 22 ).

68.

Euroopa Kohtul on olnud võimalus ka täpsustada selle kohta, et liikmesriikide kaalutlusruumi puudumine kaotab otsese seose ilmse puudumise liidu akti ja õigussubjekti vahel. Teiste sõnadega, et vältida otsest puudutatust, ei saa liidu akti rakendava vaheakti andja kaalutlusruum olla kunagi puhtalt formaalne. Kaalutlusruum peab olema hageja õigusliku puudutatuse lähtekoht. ( 23 )

69.

Seega jääb üle määrata kindlaks ELTL artikli 263 neljandas lõigus toodud lause viimase liikme ulatus, st mida tähendab rakendusmeetmete puudumine. Kas tegemist on kolmanda tingimuse või otsese puudutatuse tingimuse lihtsa selgitusega?

70.

Praegu ei ole Euroopa Kohtul veel olnud võimalust teha selle kohta otsust. Üldkohus omalt poolt on leidnud, et komisjoni otsust, millega abi tunnistatakse õigusvastaseks ja antakse korraldus see tagasi nõuda, „ei saa [...] lugeda aktiks, mis ei sisalda rakendusmeetmeid, [sest] vaidlustatud otsuse artikli 6 lõikes 2 [mainitakse] selle „otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmete rakendami[st], kuni [vaidlusaluse] kava alusel antud abi on lõplikult tagastatud”. Juba nende tagastamismeetmete – mis on rakendusmeetmed – olemasolu õigustab seda, et vaidlustatud otsust käsitatakse kui akti, mis sisaldab rakendusmeetmeid. Neid meetmeid saavad nende adressaadid nimelt siseriiklikus kohtus vaidlustada”. ( 24 )

71.

Selles kohtuasjas ei tunnistanud Üldkohus seega hagejaks oleva äriühingu õigust esitada tühistamishagi Lissaboni lepinguga ette nähtud laiendamise alusel ning seda põhjendusel, et tema arvates on kindlasti võetud siseriiklikke rakendusmeetmeid.

72.

Ma leian, et niisugune tõlgendus vähendab liialt ELTL artikli 263 neljanda lõiguga endisesse EÜ artiklisse 230 tehtud täienduse mõju, sest alati on võimalik kujutleda liidu üldkohaldatava akti siseriiklikku rakendusmeedet, näiteks avaldamist, teatist, kinnitust või meeldetuletust. Üldkohtu tõlgenduse kohaselt peaksid need lihtsad formaalsused, mis võivad olla ettenägematud või fakultatiivsed, viima selleni, et välistatakse selle artikli kohaldamine.

73.

Lisaks näib mulle, et niisugune tõlgendus on vastuolus aluslepingu koostajate eesmärgiga. Nagu meenutas kohtujurist Kokott kohtuasjas Telefónica vs. komisjon, „[pidi „r]akendusmeetmeid” puudutava täiendusega [...] hagi esitamise õiguse laiendamist piiratama juhtudele, mil üksikisik „pidi esmalt toime panema õigusrikkumise, et tal tekiks seejärel võimalus pöörduda kohtusse””. ( 25 )

74.

Ma nõustun veel kohtujurist Kokott’i arvamusega, et „üldkohaldatava akti rakendusmeetmeid puudutavat nõuet [tuleb] mõista selliselt, et õigusakt [...] tekitab üksikisikule vahetult õiguslikke tagajärgi, ilma et oleks vaja võtta rakendusmeetmeid”. ( 26 ) Tegemist on aga määratlusega, mis on samasugune nagu otsese puudutamise määratlus. ( 27 )

75.

Olen seega arvamusel, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpus kasutatud sõnad „rakendusmeetmed” tuleb siseriiklikust sfäärist välja jätta ja käsitleda neid üksnes liidu õiguse kontekstis või vähemalt jätta sellest mõistest välja meetmed, mille siseriiklikud ametiasutused on võtnud ilma kaalutlusõiguseta. Nagu eespool selgitatud, kaotab riikide kaalutlusruumi puudumine otsese seose ilmse puudumise liidu akti ja õigussubjekti vahel.

76.

Kokkuvõttes arvan, et rakendusmeetme puudumise tingimus ainult kordab otsest puudutatust. ( 28 )

77.

See tõlgendus näib mulle riigiabi valdkonnas seda asjakohasem, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg. ( 29 ) Ainus kaitseväide, millele liikmesriik võib komisjoni poolt ELTL artikli 108 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu tugineda, on abi tagasinõudmise otsuse korrektse täitmise täielik võimatus. ( 30 ) Liikmesriigi võetud tagasinõudmismeetmed kujutavad seega teatavas mõttes ainult vaidlusaluse otsuse paratamatuid tagajärgi.

78.

Väljapakutud tõlgendusel on veel see eelis, et see tsentraliseerib kõik riigiabi käsitlevad kohtuvaidlused Euroopa Liidu kohtutesse. Niisugune tsentraliseerimine näib mulle kasulik kahest aspektist. Esiteks tuleb märkida, et jättes kõrvale isikliku puudutatuse küsimuse ning lubades nii abi potentsiaalsetel saajatel või abi saava ettevõtja konkurentidel komisjoni otsuse vaidlustada otse Euroopa Kohtus, suurendab see õiguskindlust. See kõrvaldab ebakindluse, mis tuleneb kohtuotsusest TWD Textilwerke Deggendorf, mis kohustas lahendama kõigepealt isikliku puudutatuse küsimuse, vastasel juhul tunnistatakse hilisem eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks. ( 31 ) Teiseks kaotab see vajaduse algatada siseriiklik menetlus, et saaks pöörduda eelotsuse küsimuse esitamisega Euroopa Kohtusse. Teiste sõnadega teeb see võimalikuks otsesema ning seega tõhusama, kiirema ja säästlikuma menetluse.

79.

Mul tekib lõpuks üldisemalt küsimus, kas on vaja teha vahet otsese puudutatuse tingimuse ja rakendusmeetmete puudumisele viitava täpsustuse vahel. Kas on võimalik kujutada ette, et liidu akt puudutab isikut otseselt, kui see eeldab tõelist rakendusmeedet, olgu see siis liidu või siseriiklik meede, kui Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab liidu akt selleks, et puudutada füüsilist või juriidilist isikut otseselt, avaldama „otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale [...], [kusjuures akti rakendamine] tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme” ( 32 )?

80.

Vaidlusalune otsus on komisjoni otsus, millega kaks abikava (üks olemasolev ja üks uus abikava) tunnistatakse ELTL artikli 106 lõikega 2 ja ühisturuga kokkusobivaks.

81.

Komisjon analüüsis vaidlusaluses otsuses kõigepealt, kas woco’de rahastamise süsteemiga seotud abi E 2/2005 niisugusena, nagu seda muudeti Madalmaade ametiasutuste võetud kohustustega, on ühisturuga kokkusobiv. Seejärel analüüsis ta uut kava, mis käsitles abi N 642/2009.

82.

Seega tuleb teha kindlaks, kas see akt, mille komisjon adresseeris Madalmaade Kuningriigile, on esiteks üldkohaldatav akt, ja teiseks, kas see puudutab apellante otseselt, ilma rakendusmeetmeteta.

83.

Kuigi on kindel, et vaidlusalune otsus tehti mitteseadusandliku menetluse tulemusena, vaidlustab komisjon akti üldise kohaldatavuse. Kuna see otsus on adresseeritud ainult Madalmaade Kuningriigile, saab see olla ainult individuaalselt kohaldatav.

84.

Liikmesriigile adresseeritud otsuse kohaldatavuse küsimust analüüsis hiljuti põhjalikult ja asjakohaselt eespool viidatud kohtuasjas Telefónica vs. komisjon kohtujurist Kokott. ( 33 )

85.

Ma nõustun tema mõttega, et seda liiki otsus kujutab endast erijuhtumit, sest liikmesriigid kehastavad ka siseriiklikku õiguskorda ja nendele adresseeritud otsused on kohustuslikud kõikidele nende organitele. Kohtujurist Kokott on näiteks täpsustanud, et „[s]eega võivad liikmesriigile suunatud otsused – olgugi et neil on ainult üks adressaat – kujundada siseriiklikku õiguskorda ning olla sel moel üldkohaldatavad”. ( 34 )

86.

Euroopa Kohus on muide juba isegi mõnel juhul tunnistanud, et seda liiki otsus on üldiselt kohaldatav, ( 35 ) ja seda eelkõige riigiabi valdkonnas. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ‐ mida Üldkohus on muide vaidlustatud kohtumääruses meenutanud ‐ peetakse komisjoni otsust, millega keelatakse abikava, isikutele, kes selle kava raames abi võivad saada, üldiselt kohaldatavaks meetmeks, mida kohaldatakse objektiivselt kindlaks määratud olukordade suhtes ning mis avaldab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud isikute kategooriale. Komisjoni otsus on isikutele, kes selle kava raames abi võivad saada, seega „üldkohaldatav” meede. ( 36 ) See ongi muide põhjus, miks ei asuta põhimõtteliselt seisukohale, et otsus puudutab neid abisaajaid isiklikult. Käesoleval juhul arvan, et sama arutluskäik on õige otsuse puhul, mille komisjon on teinud määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 alusel ning millega ta võtab teatavaks siseriiklike ametiasutuste võetud kohustused ja tunnistab olemasolevas abikavas tehtud muudatused ühisturuga kokkusobivaks.

87.

Kuna muudetud abikava kohaldatakse objektiivselt kindlaks määratud olukordade suhtes ning see toob kaasa õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriale, on see nii ka komisjoni otsusega, millega antakse selleks luba. Vastupidi komisjoni arvamusele ei mõista mina, miks tuleks eristada otsuseid, millega antakse abikavaks luba, ja otsuseid, millega see keelatakse.

88.

Järelikult vastab vaidlusalune otsus – kui mitte seadusandliku menetluse kohaselt antud üldise kohaldamisalaga akt nii mõiste „üldkohaldatav akt” laia kui ka kitsendava tõlgenduse kohaselt – ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpus nimetatud esimesele tingimusele.

89.

Komisjon arvab oma vastuses kirjalikule küsimusele, et rakendusmeetmed on vaidlusaluse otsuse elluviimiseks vajalikud. Ta ei pea silmas mitte ainult vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 41 nimetatud ministri dekreeti ja seadust, vaid ka 3. novembri 2010. aasta ajutist määrust üldist majandushuvi esindavate teenuste kohta, mida elamuehitusega tegelevad ühingud, kellel on vastav luba, osutavad (mis avaldati 8. novembri 2010. aastaNederlandse Staatscourant’is nr 17515).

90.

Rakendusmeetmete olemasolu ei saa eitada. Need on olemasolevate riigiabikavade menetlusele niisugusena, nagu see on sätestatud määrusega nr 659/1999, omased. Selle artikli 19 lõikes 1 on sõnaselgelt täpsustatud, et kui liikmesriik kiidab komisjoni pakutud meetmed heaks, teatab ta sellest komisjonile. Viimane protokollib selle teabe ning liikmesriik kohustub „[heakskiitmisega] asjakohaseid meetmeid rakendama”.

91.

Nagu ma aga eespool märkisin, arvan siiski, et rakendusmeetmete puudumise tingimus ainult kordab otsese puudutatuse tingimust ning selleks, et viimane ei oleks täidetud, ei tohi selle asutuse kaalutlusruum, mis peab rakendusmeetme võtma, olla puhtalt formaalne.

92.

Nagu ma aga juba apellantide põhjendatud huvi analüüsi raames märkisin, ei jäta vaidlusalune otsus, mis on tehtud määruse nr 659/1999 artikli 19 lõike 1 alusel, Madalmaade Kuningriigile mingit kaalutlusruumi.

93.

Selle õigusnormi kohaselt muudetakse muudatused, mis viivad süsteemi liidu õigusega kooskõlla, siduvaks ainult komisjonipoolse heakskiiduga. Komisjon märkis vaidlusaluse otsuse põhjenduste punktis 74 muide sõnaselgelt, et ta „nõustub seega kohustustega, mille Madalmaade ametiasutused on võtnud”, ning et „[v]astavalt määruse nr [659/1999] artiklile 19 registreerib komisjon need kohustused käesoleva otsusega ning muudab seega sobivate meetmete elluviimise kohustuslikuks”. See kinnitus on uuesti ära toodud otsuse resolutsioonis (punktis 108).

94.

Komisjon mainis, et Madalmaade Kuningriigile jäi pärast vaidlusaluse otsuse tegemist kaalutlusruum, sest tal oli alati võimalus kõnesolevast abikavast lõplikult loobuda. Mina nii ei arva, sest kuna Madalmaade Kuningriik pakkus komisjonile välja muudatused, mis seejärel vaidlusaluse otsusega kohustuslikuks muudeti, oli tema võimalus otsustada, et ta ei säilita seda abikava, puhtalt teoreetiline. Vastupidi, Madalmaade ametiasutuste soovis otsust kohaldada ei olnud mingit kahtlust. ( 37 )

95.

Lisaks tuleb märkida, et vastupidi komisjoni väitele märgivad apellandid oma vastuses kirjalikele küsimustele, et ei ole ühtegi meedet, mille nad saaksid siseriiklikus kohtus vaidlustada. Seda väidet korrati kategooriliselt kohtuistungil: kui tegemist on niisuguse üldiselt kohaldatava siduva aktiga nagu 3. novembri 2010. aasta ajutise määruse üldist majandushuvi esindavate teenuste kohta – mida elamuehitusega tegelevad ühingud, millel on vastav luba, osutavad – artikkel 4, ei paku siseriiklik õiguskord isikutele mingeid õiguskaitsevahendeid.

96.

Lisaks ei eelda eespool viidatud siseriikliku määruse artiklis 4 sätestatud kohustus eraldada 90% eluasemepargist isikutele, kelle sissetulekud ei ületa teatavat summat, mingi täiendava otsuse tegemist. Vastupidi, ainult selle eeskirja rikkumine võib tuua kaasa ametiasutuse niisuguse reaktsiooni nagu keeldumine kõnesolevat abi anda. Ma võtan endale selles osas õiguse mitte nõustuda komisjoni nõudega, et selleks et kohaldatav oleks eespool viidatud kohtuotsusest Unibet tulenev praktika, on tingimata vaja, et oleks kriminaalmenetluse algatamise oht. Sõltumata ette nähtud karistusest, ei vasta niisugune skeem ühelgi juhul tõhusa kohtuliku kaitse tagamise nõudele.

97.

Selles olukorras näib mulle, et see, kui keeldutakse tunnustamast õigust esitada vaidlusaluse otsuse peale tühistamishagi, toob apellantidele kaasa kohtuliku kaitse puudumise.

98.

Ma arvan seega, et vaidlusalune otsus puudutab apellante otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpu tähenduses, sest see avaldab otsest mõju apellantide õiguslikule olukorrale ega jäta adressaadile, kes peab seda rakendama, see tähendab Madalmaade Kuningriigile, mingit kaalutlusruumi.

99.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpus sätestatud tingimused näivad mulle seega täidetud ja järelikult oleks Üldkohus pidanud tunnistama apellantide hagi selle sätte alusel vastuvõetavaks. Tunnistades selle vastuvõetamatuks, rikkus ta minu arvates õigusnormi.

100.

Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpus sätestatud tingimused ei ole täidetud, tuleb seega analüüsida kahte esimest väidet, millega apellandid kritiseerivad vaidlusalust otsust osas, milles see käsitleb abi E 2/2005.

101.

Mõlemad väited käsitlevad seda, kuidas Üldkohus kohaldas käesoleval juhul tingimust, mille kohaselt peab vaidlusalune akt vaidlustajaid „isiklikult puudutama”. Analüüsin neid koos.

102.

Isikliku puudutatuse tingimus on tühistamishagi raames kahtlemata üks mõisteid, mida on kõige raskem määratleda. Alates kohtuotsusest Plaumann vs. komisjon on väljakujunenud kohtupraktikas korratud, et „muud isikud kui otsuse adressaadid saavad üksnes siis väita, et see otsus puudutab neid isiklikult, kui see otsus mõjutab neid teatud neile eriomaste tunnuste või neid iseloomustavate faktiliste asjaolude tõttu, mis neid kõigist teistest eristavad, ning seeläbi eristab neid isiklikult analoogiliselt isikuga, kellele otsus on adresseeritud”. ( 38 )

103.

Põhimõtte kohaldamisala on siiski piiratud. Asjaolu, et vaidlusalune säte on oma laadilt ja ulatuselt üldine, sest seda kohaldatakse kõigile asjassepuutuvatele majandustegevuses osalejatele, ei välista siiski seda, et see võiks neist mõningaid isiklikult puudutada Nii on see siis, „[k]ui otsus puudutab isikute rühma, kes olid akti vastuvõtmise ajal identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele omaste kriteeriumide põhjal [...]. Need isikud võivad olla otsusest isiklikult puudutatud, kuna nad kuulusid majandustegevuses osalejate piiratud ringi”. ( 39 ) Euroopa Kohtu arvates „võib see just nii olla, kui selle aktiga muudetakse õigusi, mille see eraõiguslik isik on omandanud enne akti vastuvõtmist”. ( 40 )

104.

See ei ole nii aga siis, „kui on selge, et [meedet kohaldatakse õigussubjektide suhtes, kelle arvu ja identiteedi saab suurema või väiksema täpsusega kindlaks määrata] asjaomase aktiga määratletud õiguslikult või faktiliselt objektiivse olukorra alusel”. ( 41 )

105.

Sellest kohtupraktikast tuleneb seega, et isiklik puudutatus ELTL artikli 263 tähenduses sõltub sellest, kas kriteerium, mis võimaldab määrata kindlaks rühma liikmed, on seotud konkreetsete isikute või vastupidi objektiivsete tunnustega.

106.

Üldkohus leidis vaidlustatud kohtumääruses, et vaidlusalune otsus ei puuduta apellante isiklikult, sest woco’de staatus antakse objektiivsete kriteeriumite põhjal, millele võib vastata määramata arv majandustegevuses osalejaid kui vaidlusaluses otsuses käsitletava abi E 2/2005 potentsiaalseid saajaid.

107.

Üldkohus märgib vaidlustatud kohtumääruse punktis 31 õigesti, et „woco’de staatuse andmine toimub objektiivsete kriteeriumite põhjal. […] woco’de staatus antakse 1901. aasta eluasemeseaduse (Woningwet) artikli 70 lõikes 1 ette nähtud loasüsteemi kohaselt. See luba antakse kuningliku määrusega asutustele, mis vastavad teatavatele objektiivsetele tingimustele: need on asutatud ühingu või sihtasutuse õiguslikus vormis, need on mittetulunduslikud, nende ainus tegevusala on seotud sotsiaalmajutuse valdkonnaga ning need kasutavad oma vara sotsiaalmajutuse huvides. Woco’d kujutavad endast seega üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriat”.

108.

Selles olukorras leidis Üldkohus põhjendatult, et vaidlusalune otsus puudutab apellante osas, milles see käsitleb abi E 2/2005, täpselt samuti nagu iga majandustegevuses osalejat, kes on tegelikult või potentsiaalselt samasuguses olukorras.

109.

Ma arvan seega, et esimene väide, millele apellandid tuginevad, on põhjendamatu.

110.

Üldkohtu hinnangu osas sellele, kas on olemas niisuguste asutuste kinnine ring, mille arv on kindlaks määratud või määratav, olen seevastu kahtlevamal seisukohal. Neid kaalutlusi on käsitletud teises väites.

111.

Üldkohtu arvates ei ole kohtupraktika, millele apellandid tuginesid, käesoleval juhtumil kohaldatav, sest eespool viidatud kohtuotsustes Belgia ja Forum 187 vs. komisjon ning Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon kuulusid hagejad rühma, mis ei saanud pärast asjaomase otsuse tegemist enam suureneda.

112.

Nagu ma eespool meenutasin, ( 42 ) leidis Euroopa Kohus, et akt võib isikute rühma isiklikult puudutada, kui need isikud olid „akti vastuvõtmise ajal identifitseeritud või identifitseeritavad rühma liikmetele omaste kriteeriumide põhjal [...]”. ( 43 )

113.

Seda kohtupraktikat kohaldatigi eespool viidatud kohtuotsustes Piraiki-Patraiki jt vs. komisjon ning Belgia ja Forum 187 vs. komisjon ( 44 ). Viimases kohtuasjas leidis Euroopa Kohus, et Forum 187 võis esitada hagi, sest ta esindas koordineerimiskeskusi, mida see vaidlusalune akt isiklikult puudutas. Asjaomane akt oli komisjoni otsus, milles Belgia maksusüsteem tunnistati olemasolevaks riigiabiks, mis on liidu õigusega vastuolus. Euroopa Kohtu meelest tõi see akt kaasa selle, et piirati koordineerimiskeskuste volituse kestust, mida oli 2001. ja 2002. aastal pikendatud. Need 30 keskust olid vaidlustatud otsuse tegemise hetkel täiesti identifitseeritavad. Lisaks ei olnud vaidlustatud otsuses ette nähtud üleminekumeetmeid koordineerimiskeskustele, mille volitus lõppes samal ajal sellest otsusest teatamisega ja mille volituse taotlus oli sellel kuupäeval läbivaatamisel. Euroopa Kohtu arvates olid need kaheksa ülejäänud keskust kinnine ring, mida otsus spetsiaalselt puudutas, sest nad ei saanud enam saavutada oma volituse pikendamist. ( 45 )

114.

Nagu käesolevas kohtuasjas oli ka sellel juhtumil tegemist komisjoni otsusega, mis käsitles olemasolevat riigiabi. Mõistagi nähti sellega ette abi muutmine tulevikus, andmata korraldust see tagasi nõuda, samal ajal kui vaidlusaluses otsuses vaadeldakse muudetud kava, mis on liidu õigusega kooskõlas. See faktiline erinevus ei tundu mulle hagi vastuvõetavuse hindamisel siiski olevat määrava tähtsusega.

115.

Kui Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetavaks Forum 187 esitatud hagi, võttis ta arvesse esiteks koordineerimiskeskusi, mille volitust oli pikendatud 2001. või 2002. aastal, ja teiseks neid, mille taotlus oli läbivaatamisel ajal, mil komisjoni otsusest teada anti.

116.

Kuigi need kriteeriumid näivad objektiivsed, leidis Euroopa Kohus need olevat seotud konkreetsete isikutega, st Euroopa Kohtu väljendi kohaselt on need omased kõnesoleva rühma liikmetele. Igal juhul ei ole need radikaalselt erinevad kriteeriumitest, mis puudutavad apellante käesolevas kohtuasjas. Vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel oli kuninglikus määruses nimetatud 410 woco’t. Vaidlusalune otsus, millega komisjon kiidab heaks Madalmaade Kuningriigi esitatud muudatusettepanekud, eeldab tingimata, et kõnesolevatel woco’del – ja ainult nendel – ei ole kindlasti enam samu eeliseid nagu endise kava raames saadud eelised, mis lõpevad (näiteks laenutagatiste kadumine). Asjaolu, et pärast vaidlusaluse otsuse tegemist võidakse tunnustada teisi woco’sid, ei näi mulle seega olevat erilise tähtsusega. Nagu eespool meenutatud, on Euroopa Kohus juba nõustunud kvalifitseerima piiratud ringi kuuluvaks majandustegevuses osaleja, keda puudutab „otsus, [millega] muudetakse enne selle tegemist omandatud õigusi”. ( 46 )

117.

Ma arvan seega, et teine väide on põhjendatud, sest Üldkohus rikkus õigusnormi, kui leidis, et apellandid ei kuulu nende asutuste kinnisesse ringi, kes olid vaidlusaluse otsuse tegemise ajal identifitseeritavad. Vastupidi, mulle näib, et vaidlusalune otsus puudutab neid otseselt ( 47 ) ja isiklikult.

118.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada apellantide hagi vastuvõetavaks ja tühistada seega vaidlustatud kohtumäärus osas, milles see käsitleb vaidlusaluse otsuse abi E 2/2005 käsitlevat osa. Lisaks teen Euroopa Kohtule ettepaneku suunata asi hagi põhjendatuse üle otsustamiseks Üldkohtule tagasi ja teha kohtukulude osas otsus hiljem.

119.

Eelnevate kaalutluste põhjal arvan nagu Üldkohuski, et apellantidel ei ole põhjendatud huvi taotleda vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see käsitleb abi N 642/2009.

120.

Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et kolmas väide on osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatu ja osaliselt ilmselgelt põhjendamatu.

121.

Enne kõigi teiste küsimuste käsitlemist märgin, et vastupidi abile N 642/2009 on apellantidel selle abi puhul põhjendatud huvi tühistamist taotleda.

122.

Seejärel arvan, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ei analüüsinud, kas ELTL artikli 263 neljanda lõigu lõpp on käesoleval juhul kohaldatav. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebus rahuldada.

123.

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimesest lõigust, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, võib Euroopa Kohus juhul, kui menetlusstaadium seda lubab, teha ise asja suhtes lõpliku otsuse või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

124.

Käesoleval juhul leian, et Euroopa Kohtu käsutuses on vajalik teave, et teha lõplik otsus vastuvõetavuse küsimuses.

125.

Märgin, et tingimused, mis on kindlaks määratud sellel alusel tühistamishagi esitamiseks, see tähendab, et tegemist peab olema üldkohaldatava aktiga, mis puudutab apellante otseselt ja ei sisalda rakendusmeetmeid, on täidetud.

126.

Juhul kui Euroopa Kohus ei peaks minu arvamust jagama, leian, et Üldkohus rikkus isikliku puudutatuse tingimuse hindamisel õigusnormi. Ma arvan, et see tingimus on apellantide puhul täidetud. Üldkohus oleks seega pidanud tunnistama apellantide hagi vastuvõetavaks ja nende apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, sest teine väide on põhjendatud.

127.

Ma arvan aga, et Euroopa Kohus ei saa teha apellantide esitatud hagide kohta sisulist otsust, sest Üldkohtu antud hinnangud puudutavad eranditult hagi vastuvõetavust ja sisulisi küsimusi ei hakatudki arutama.

128.

Seetõttu tuleb kohtuasi saata tagasi Üldkohtule, et see kohus teeks otsuse apellantide nõuete kohta, millega viimased taotlevad vaidlusaluse otsuse tühistamist osas, milles see käsitleb abi E 2/2005.

129.

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtule, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

130.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: