EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62011CC0226

Kohtujuristi ettepanek Kokott esitatud 6.9.2012.
Expedia Inc. versus Autorité de la concurrence jt.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation.
Konkurents – ELTL artikli 101 lõige 1 – Kartellikokkulepe – Märgatava mõjuga piirang – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Artikli 3 lõige 2 – Siseriiklik konkurentsiasutus – Tegevus, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust – Menetlemine ja karistus – Vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises määratletud turuosakünniste mitteületamine – Piirangud, millel on konkurentsivastane eesmärk.
Kohtuasi C-226/11.

Digital reports (Court Reports - general)

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2012:544

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 6. septembril 2012 ( 1 )

Kohtuasi C-226/11

Expedia Inc.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

„Konkurents — EÜ artikkel 81 — Konkurentsi märgatav kahjustamine — Märgatavuse hindamine eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangute korral — Komisjoni de minimis teatis (teatis vähetähtsate kokkulepete kohta) — Teatises vähetähtsate kokkulepete kohta sätestatud turuosakünniste mitteületamine — Liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevus kohaldada sellest hoolimata EÜ artiklit 81 ja määrata sanktsioone — Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõige 2”

I. Sissejuhatus

1.

Kas Euroopa Komisjoni konkurentsiõigust käsitlevad teatised on siseriiklikele konkursiasutustele ja kohtutele siduvad? See on peamine õigusküsimus, millega Euroopa Kohus käesolevas eelotsusemenetluses silmitsi seisab. See küsimus kerkib seoses nn de minimis teatisega ( 2 ) (mõnikord nimetatud ka „teatis vähetähtsate kokkulepete kohta”), milles komisjon märgib, millistel asjaoludel ta eeldab märgatavat konkurentsipiirangut EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) tähenduses.

2.

Selle küsimuse esitas Prantsusmaa Cour de cassation, ( 3 ) kes menetleb kohtuvaidlust online-reisibüroo Expedia ja Prantsuse konkurentsiameti ( 4 ) vahel. Expedia oli asutanud Prantsusmaa riikliku raudtee-ettevõtjaga Société nationale des chemins de fer (edaspidi „SNCF”) ühisettevõtte rongipiletite müügiks ja muude reisiteenuste osutamiseks. Selle koostöö alusel sai Expedia eelisjuurdepääsu SNCF-i loodud veebisaidile „voyages-sncf.com” ning seega tema teenustega seotud sooduskohtlemise, millest teised reisikorraldajad olid ilma jäetud. Selles nägi Prantsuse konkurentsiamet keelatud konkurentsipiirangut ning määras Expediale ja SNCF-ile rahatrahvi, kusjuures tema arvates rikuti nii EÜ artiklit 81 kui ka siseriikliku konkurentsiõiguse vastavat sätet.

3.

Põhikohtuasja pooled on lahkarvamusel eelkõige selles, kas vaidlusalune Expedia ja SNCF-i vaheline kokkulepe lähtus märgatavast konkurentsipiirangust EÜ artikli 81 tähenduses. Expedia väidab, et käesolevas asjas on turuosa väiksem kui komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta aluseks võetud 10% suurune turuosakünnis, mistõttu ei oleks Prantsuse konkurentsiamet tohtinud märgatavat konkurentsi kahjustamist eeldada.

4.

Cour de cassation tahab eeltoodust lähtudes teada, kas siseriiklikel ametiasutustel on määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 5 ) artikli 3 lõike 2 kohaselt lubatud eeldada märgatavat konkurentsipiirangut ka turuosade puhul, mis on väiksemad kui kõnealune 10% suurune turuosakünnis. Prantsuse kõrgemad kohtud rõhutavad seejuures eriti asjaolu, et vaidlusalusel Expedia ja SNCF-i vahelisel kokkuleppel ei olnud põhikohtuasjas tehtud tuvastuste põhjal mitte ainult konkurentsivastane toime, vaid ka konkurentsivastane eesmärk.

5.

Oma vastusega käesolevale eelotsusetaotlusele määrab Euroopa Kohus peamiselt kindlaks siseriiklike konkurentsiasutuste ja kohtute edaspidise kaalutlusruumi ELTL artikli 101 kohaldamisel. Peale selle võimaldab käesolev kohtuasi veelgi täpsustada eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu tuvastamise nõudeid nii liidu kui ka siseriiklikul tasandil. Määrusega nr 1/2003 kehtestatud konkurentsiõiguse rakendamise detsentraliseeritud süsteemi toimimise seisukohast ei tohi nende kahe teema olulisust alahinnata.

II. Õiguslik raamistik

A. Liidu õigus

6.

Käesolevale eelotsusetaotlusele vastamisel tuleb aluseks võtta konkurentsivastaste kokkulepete keeld (edaspidi ka „kartellikeeld”) selle Lissaboni lepingule eelnevas redaktsioonis, kuna Prantsuse konkurentsinõukogu otsus, mis on arutusel põhikohtuasjas, tehti 2009. aasta veebruaris. Käesolevas asjas määrab liidu õiguse raamistiku seetõttu EÜ artikli 81 lõige 1 ning selle rakendamiseks vastu võetud määrus nr 1/2003. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud ELTL artikli 101 suhtes kohaldatakse mutatis mutandis siiski minu märkusi EÜ artikli 81 kohta.

7.

„[EÜ artikli 81] […] ning siseriiklike konkurentsieeskirjade vahelise seose” kohta sätestab määruse nr 1/2003 artikkel 3:

„1.   Kui liikmesriikide konkurentsiasutused või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust [EÜ] artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses, peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes kohaldama ka [EÜ] artiklit 81. […]

2.   Siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine ei tohi põhjustada selliste kokkulepete ja ettevõtjate ühenduste otsuste või niisuguse kooskõlastatud tegevuse keelamist, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei piira konkurentsi [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses, või vastavad [EÜ] artikli 81 lõike 3 tingimustele või on hõlmatud [EÜ] artikli 81 lõike 3 kohaldamiseks vastu võetud määrusega. […]

[…]”

8.

Määruse nr 1/2003 artikli 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö” lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.”

9.

Peale selle tuleb viidata määruse nr 1/2003 preambuli põhjendustes 1, 6, 8, 14, 15, 22 ja 34 esitatud selgitustele:

„(1)

Sellise süsteemi kehtestamiseks, mis tagab, et konkurentsi ühisturul ei kahjustata, tuleb [EÜ] artikleid 81 ja 82 [liidus] tõhusalt ja ühetaoliselt kohaldada. […]

[…]

(6)

[Liidu] konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused [liidu] õiguse kohaldamiseks.

[…]

(8)

[Liidu] konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ning käesolevas määruses sisalduvate koostöömehhanismide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kohustada liikmesriikide konkurentsiasutusi ja kohtuid kohaldama ka [EÜ] artikleid 81 ja 82, kui nad kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust kokkulepete ja tegevuse suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kokkulepetele, ettevõtjate ühenduste otsustele ja kooskõlastatud tegevusele siseturul võrdsete võimaluste loomiseks tuleb […] kindlaks määrata ka siseriikliku õiguse ja [liidu] konkurentsiõiguse vaheline seos. Selleks tuleb ette näha, et siseriikliku konkurentsiõiguse kohaldamine [EÜ] artikli 81 lõikes 1 sätestatud kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuse suhtes ei tohi põhjustada selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse keelamist juhul, kui need ei ole keelatud ka [liidu] konkurentsiõiguse alusel. […]

[…]

(14)

Kui [liidu] avalikud huvid seda eeldavad, võib komisjonil olla erandjuhtudel otstarbekas vastu võtta deklaratiivne otsus [EÜ] artiklis 81 või artiklis 82 sätestatud keelu kohaldamatuse kohta, et selgitada seadust ja tagada selle järjekindel kohaldamine kogu [liidus], pidades eelkõige silmas uut liiki kokkuleppeid või tegevust, mille kohta ei ole veel lahendust olemasolevas kohtupraktikas ja senistes haldustavades.

(15)

Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid moodustama ametiasutuste võrgu, kus [liidu] konkurentsieeskirjade kohaldamine toimub tihedas koostöös. […]

[…]

(22)

Selleks, et tagada õiguskindluse ja [liidu] konkurentsieeskirjade ühetaolise kohaldamise põhimõtete järgimine paralleelsete volituste süsteemis, tuleb vältida vastukäivate otsuste tegemist. […]

[…]

(34)

[…] [sätetega] kohaldatavates [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud põhimõtetes on antud keskne osa [liidu] organitele. Seda keskset osa tuleks säilitada, kaasates samal ajal liikmesriike suuremal määral [liidu] konkurentsieeskirjade kohaldamisse. […]

[…]”

10.

Käesoleva kohtuasja seisukohast on tähtis ka komisjoni 2001. aasta teatis vähetähtsate kokkulepete kohta. Selles teatises on sätestatud:

„[…]

2.

Käesolevas teatises määratleb komisjon turuosakünniste abil selle, millal ei ole tegu [EÜ] artikli 81 kohase märgatava konkurentsi piiramisega. […]

[…]

4.

Käesoleva teatisega hõlmatud juhtudel ei alusta komisjon menetlust taotluse põhjal ega omal algatusel. Kui ettevõtjad eeldavad heas usus, et kokkulepe on hõlmatud käesoleva teatisega, ei määra komisjon trahve. Kuigi käesolev teatis ei ole liikmesriikide kohtutele ja ametiasutustele kohustuslik, püütakse sellega anda neile juhiseid [EÜ] artikli 81 kohaldamiseks.

[…]

6.

Käesolev teatis ei piira tõlgendusi, mida võivad [EÜ] artiklile 81 anda Euroopa Kohus või [Üldk]ohus.

[…]

7.

Komisjon on seisukohal, et ettevõtjatevahelised kokkulepped, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust, ei piira märgatavalt konkurentsi [EÜ] artikli 81 lõike 1 tähenduses,

a)

kui kokkuleppeosaliste turuosa ühtekokku ei ületa 10% ühelgi kokkuleppega mõjutataval asjakohasel turul ja kui kokkulepe on sõlmitud ettevõtjate vahel, kes on tegelikud või potentsiaalsed konkurendid mõnel neist turgudest (konkurentidevahelised kokkulepped) […].

[…]

[…]

11.

Punktid 7–9 ei kehti kokkulepete suhtes, mis sisaldavad mõnda järgmistest karmidest piirangutest: […]

[…]”

B. Siseriiklik õigus

11.

Prantsuse õigusest on eeskätt asjakohane Code de commerce’i (äriseadustik) artikkel L.420-1, mis sätestab põhimõtteliselt samasuguse kartellikokkulepete keelu, nagu on liidu tasandil ette nähtud EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101).

12.

Peale selle on Code de commerce’i artikliga L.464-6-1 üle võetud komisjoni vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises sätestatud künnised ning menetluse läbiviimine vähetähtsatel juhtudel ( 6 ) on antud konkurentsiasutuse pädevusse. Järelikult võib konkurentsiasutus juhul, kui kokkuleppes osalenud ettevõtja turuosa ei ületa selles teatises sätestatud turuosakünniseid, teha otsuse, et ta menetlust ei jätka.

III. Asjaolud ja menetlus põhikohtuasjas

13.

Prantsuse riiklik raudtee-ettevõtja SNCF tahtis hakata müüma rongipileteid ja reise Interneti teel ning otsis selleks kogenud partnerit. Ta valis välja Expedia, Ameerika Ühendriikide õiguse alusel asutatud äriühingu, kes on spetsialiseerunud reiside müügile Interneti kaudu. 2001. aasta septembris sõlmisid SNCF ja Expedia mitu koostöökokkulepet ning asutasid ühise tütarettevõtja, äriühingu GL Expedia, mis nimetati 2004. aastal ümber Agence de voyages-sncf.com’iks (edaspidi „Agence VSC”). Veebisait voyages-sncf.com, mis oli seni ette nähtud üksnes teavitamiseks ning rongipiletite broneerimiseks ja müümiseks Interneti teel, oli nüüdsest ühisettevõtte tegevusvaldkond ning see kujundati ümber, et pakkuda lisaks esialgsetele teenustele ka online-reisibüroo teenuseid.

14.

Prantsuse konkurentsiamet sedastas mitme konkurendi kaebuse peale oma 5. veebruari 2009. aasta otsuses nr 09-D-06, et SNCF ja Expedia olid rakendanud Code de commerce’i artikliga L.420-1 ja EÜ artikliga 81 keelatud kooskõlastatud tegevust. Ta tuvastas eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete alusel, et SNCF ja Expedia kokkulepitud tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk. Ta määras Expediale 500000 euro suuruse trahvi ja SNCF-ile 5000000 euro suuruse trahvi.

15.

Konkurentsiametis toimunud haldusmenetluses oli Expedia peamiselt väitnud, et komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud künniseid ning ka vastavaid Code de commerce’i artiklis L.464-6-1 sätestatud piire ei ole väidetava arvutusvea tõttu ületatud. ( 7 ) Kuna asjaomane turuosa on väiksem kui 10%, siis ei oleks siseriiklik ametiasutus tohtinud vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 3 lõikele 2 sanktsioone rakendada, sest teatises vähetähtsate kokkulepete kohta on sätestatud, millal on tegemist märgatava konkurentsipiiranguga EÜ artikli 81 tähenduses. Siseriiklik konkurentsiõigus ei tohi selles osas olla rangem kui liidu õigus.

16.

Konkurentsiamet lükkas Expedia selle väite tagasi, viidates asjaolule, et Expedia ja SNCF on asjaomasel puhkusereisibüroode Interneti-teenuste turul konkurendid ning nende turuosa on suurem kui 10%. Lisaks toonitas konkurentsiamet, et SNCF ja Expedia vahel sõlmitud kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk.

17.

Expedia esitas konkurentsiameti otsuse peale kaebuse Cour d’appel de Paris’ile. Cour d’appel ei käsitlenud otseselt Agence VSC turuosade arvutamise küsimust asjaomasel turul. Code de commerce’i artiklis L.464-6-1 sisalduvale valikut võimaldavale sättele tuginedes tõdes Cour d’appel oma 23. veebruari 2010. aasta otsuses pigem seda, et kartellide suhtes menetluse algatamine ning sanktsioonide rakendamine on võimalik ka juhul, kui turuosa ei ületa asjaomaseid künniseid. Kui EÜ artiklis 81 sätestatud tingimused on täidetud – mida Cour d’appel käesoleva kohtuasja puhul kinnitas – siis ei ole ka trahvide määramine vastuolus määruse nr 1/2003 artikli 3 lõikega 2.

18.

Cour d’appeli otsuse peale esitatud Expedia kassatsioonkaebuse tõttu on kohtuasi eelotsusetaotluse esitanud kohtu Cour de Cassationi ( 8 ) menetluses.

IV. Eelotsusetaotlus ja menetlus Euroopa Kohtus

19.

Prantsuse Cour de cassation peatas 10. mai 2011. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. mail 2011, oma menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikli 101 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, et siseriiklik konkurentsiamet algatab menetluse ja kohaldab sanktsioone ühtaegu ELTL artikli 101 lõike 1 ja siseriikliku konkurentsiõiguse alusel kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste või kooskõlastatud tegevuse rakendamise suhtes, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, kuid ei ulatu künnisteni, mille Euroopa Komisjon kehtestas oma 22. detsembri 2001. aasta teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, mis ei piira märgatavalt konkurentsi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 lõike 1 kohaselt?”

20.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud märkused Expedia ning Prantsuse konkurentsiamet, peale selle Prantsuse, Iirimaa, Itaalia ja Poola valitsus, Euroopa Komisjon ja ka EFTA järelevalveamet. Samad menetlusosalised (välja arvatud Iirimaa, Itaalia ja Poola valitsus) osalesid ka 27. juunil 2012 toimunud kohtuistungil.

V. Õiguslik hinnang

21.

Käesoleva kohtuasja lahendamiseks peaks analüüsi lähtekoht olema määruse nr 1/2003 artikkel 3. Nimetatud säte loob tiheda seose liidu konkurentsiõiguse ja siseriikliku konkurentsiõiguse vahel. ( 9 ) Kui ettevõtjate sellise kokkuleppe suhtes, mis võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, kohaldatakse siseriiklikku kartellikeeldu, siis tuleb määruse nr 1/2003 artikli 3 lõike 1 esimese lause kohaselt rakendada sellega paralleelselt ka EÜ artiklit 81 (ELTL artikkel 101). ( 10 )

22.

Kui liidu konkurentsiõigust ja siseriiklikku konkurentsiõigust kohaldatakse paralleelselt, siis tagab määruse nr 1/2003 artikli 3 lõige 2, et liidu konkurentsiõigus on ülimuslik siseriikliku konkurentsiõiguse suhtes. Lühidalt öeldes võib ettevõtjate kokkuleppeid siseriikliku konkurentsiõigusega keelata ainult sel juhul, kui need on keelatud ka liidu konkurentsiõigusega. ( 11 ) Liikmesriigi konkurentsiõiguse rakendamisel ei tohi seega olla rangemad tagajärjed kui EÜ artikli 81 rakendamisel.

23.

Kuna väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib EÜ artikli 81 raames menetlust algatada ja sanktsioone kohaldada üksnes selliste ettevõtjatevaheliste kokkulepete suhtes, ( 12 ) mille eesmärk või tagajärg on märgatavalt piirata konkurentsi, ( 13 ) nõuab määruse nr 1/2003 artikli 3 lõige 2, et märgatavuse kriteeriumi võetakse arvesse ka siis, kui – nagu käesoleval juhul – liikmesriikide ametiasutused või kohtud kohaldavad liidu konkurentsiõigust ja siseriiklikku konkurentsiõigust paralleelselt.

24.

Seoses sellega tahab Cour de cassation teada, kas siseriiklike ametiasutuste poolne konkurentsipiirangu märgatavuse hindamine peab tingimata toimuma nende kriteeriumide alusel, mis on liidu tasandil avaldatud komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta. Cour de cassationi jaoks on eelkõige oluline teada saada, kas siseriiklik ametiasutus võib sel juhul eeldada märgatavat konkurentsipiirangut, kui tema uuritud ettevõtjatevaheline kokkulepe ei ületa teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud turuosakünniseid, kuid sellel on konkurentsivastane eesmärk.

25.

Euroopa Kohtus oma seisukohad esitanud menetlusosaliste seast arvab ainult Expedia, et komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud turuosakünnised on siseriiklikele konkurentsiasutustele ja kohtutele siduvad ning seda ka konkurentsivastase eesmärgi olemasolu korral. Kõik menetluses osalenud ametiasutused ja valitsused on seevastu arvamusel, et teatis vähetähtsate kokkulepete kohta ei ole siseriiklike ametiasutuste jaoks siduv. Mõni neist on peale selle arvamusel, et menetluse algatamiseks ettevõtjatevahelise kokkuleppe suhtes, millel on konkurentsivastane eesmärk, ei ole konkurentsipiirangu märgatavuse konkreetne analüüsimine vajalik.

A. Komisjoni teatise vähetähtsate kokkulepete kohta siduva õigusliku toime puudumine

26.

Nagu Euroopa Kohus on juba muus kontekstis tuvastanud, ei ole komisjoni teatistel Euroopa konkurentsiõiguse valdkonnas siseriiklikele ametiasutustele ja kohtutele siduvat õiguslikku toimet. ( 14 ) See kehtib ka käesolevas kohtuasjas vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise ning selles sätestatud turuosakünniste kohta. See ei tulene mitte ainult nimetatud teatise tekstist, vaid ka teatise eesmärkidest ja kontekstist, milles see vastu võeti.

27.

Juba vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise sõnastusest tuleneb vaieldamatult, et see väljendab üksnes komisjoni õiguslikku arvamust ( 15 ) ning et see „ei ole” liikmesriikide kohtutele ja ametiasutustele „kohustuslik”. ( 16 ) Teatise siduvus liidu kohtute jaoks on pealegi algusest peale välistatud, sest teatises selgitatakse sõnaselgelt, et selle sisu „ei piira” tõlgendusi, mida võivad EÜ artiklile 81 anda Euroopa Kohus ja Üldkohus. ( 17 )

28.

Komisjoni teatisega vähetähtsate kokkulepete kohta taotletav eesmärk räägib samuti teatise sisu imperatiivse iseloomu vastu. Selle teatisega taotles komisjon üksnes oma halduspraktika läbipaistvaks muutmist EÜ artikli 81 kohaldamise korral ( 18 ) ning püüdis ühtlasi anda siseturul tegutsevatele ettevõtjatele ning liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele juhiseid koos kasulike tõlgendamisvihjetega. ( 19 )

29.

See mulje kinnistub, kui mõelda kontekstile, kuhu teatis vähetähtsate kokkulepete kohta kuulub. Komisjon ei avaldanud nimetatud teatise mitte näiteks oma õigusloomepädevust teostades, vaid pigem kui Euroopa Liidu konkurentsiasutus. Esiteks on selle teatise puhul tegemist komisjoni enda halduspraktika selgitamisega, teiseks esitab komisjon selles üldise konkurentsipoliitikat puudutava arvamuse või soovituse talle pandud vastutuse raames moonutamata konkurentsi säilitamiseks ja arendamiseks Euroopa siseturul. ( 20 ) Selleks on komisjonil õigus vastavalt EÜ artiklile 85 koostoimes EÜ artikli 211 teise taandega (nüüd ELTL artikkel 105 koostoimes ELTL artikli 292 neljanda lausega). ( 21 )

30.

Sellised arvamused või soovitused ei ole siiski siduvad (EÜ artikli 249 viies lõik, nüüd ELTL artikli 288 viies lõik). Õiguslikult siduvaid sätteid liidu aluslepingutes sisalduvate konkurentsieeskirjade rakendamiseks võib kehtestada üksnes nõukogu määruste või direktiivide vormis (EÜ artikkel 83, nüüd ELTL artikkel 103 ( 22 )). Komisjon võib vastu võtta ainult grupierandi määrusi ning ka seda ainult nõukogu volitusel (EÜ artikli 85 lõige 3, nüüd ELTL artikli 105 lõige 3).

31.

Sellest hoolimata on komisjonil vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 10 õigus teha erandjuhtudel deklaratiivseid otsuseid EÜ artikli 81 kohaldamatuks tunnistamise tuvastamiseks. Sellised otsused võivad aga puudutada ainult üksikjuhtumeid („kokkulepe”) ning kehtivad lisaks eeskätt uut tüüpi kokkulepete või tegevuse kohta. ( 23 ) Sellest kaugemale ulatuvad üldised konkurentsipoliitikat puudutavad tõdemused, nagu see, mis käsitleb konkurentsipiirangu märgatavust komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, väljuksid määruse nr 1/2003 artikli 10 raamidest.

32.

Lisaks näitab komisjoni vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise avaldamine Euroopa Ühenduste Teataja [nüüd Euroopa Liidu Teataja] C-seerias, et sellega ei kavatsetud vastu võtta siduvaid õigusnorme. Erinevalt kõnealuse väljaande L-seeriast ei avaldata C-seerias õiguslikult siduvaid õigusakte, vaid üksnes liitu puudutavat teavet, soovitusi ja teateid. ( 24 )

33.

Lõpuks ei nõua ka liidu tasandil tunnustatud karistuste seaduslikkuse põhimõte (nulla poena sine lege), ( 25 ) et komisjoni teatist vähetähtsate kokkulepete kohta tuleb pidada siduvaks õigusnormiks. Erinevalt Expedia arvamusest ei seisne konkurentsiasutuste ettevõtjatevaheliste konkurentsivastaste kokkulepete vastu tegutsemise õiguslik alus vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises kui sellises. Liidu õiguse kartellikeeldu on pigem tunnustatud juba esmase õiguse tasandil EÜ artiklis 81, seega aluslepingu sättes, millel on vahetu õigusmõju nii ettevõtjate kasuks kui kahjuks. ( 26 ) Mis puudutab Prantsuse konkurentsiameti kohaldatud sanktsioone, siis need tulenevad siseriiklikust õigusnormist. ( 27 )

34.

Kokkuvõttes tuleb seega lähtuda sellest, et komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta ei loo eraldi võetuna siduvaid õiguslikke tagajärgi.

B. Teatis vähetähtsate kokkulepete kohta kui soovitusliku iseloomuga juhised EÜ artikli 81 (ELTL artikkel 101) kohaldamiseks

35.

Kuigi teatisel vähetähtsate kokkulepete kohta, nagu eespool märgitud, ei ole seega siduvaid õiguslikke tagajärgi, oleks ekslik eitada täielikult selle õiguslikku tähtsust kartellimenetluste seisukohast ( 28 ). Sellistel publikatsioonidel nagu teatis vähetähtsate kokkulepete kohta on nimelt soft law iseloom, mille tähtsust kartellimenetlustes – nii Euroopa liidu kui ka siseriiklikul tasandil – ei või alahinnata.

36.

Liidu tasandil rakendatavate konkurentsiasju puudutavate haldusmenetluste kohta kinnitab kohtupraktika, et halduspraktikat käsitlevate teatiste vastuvõtmisega võtab komisjon endale siduva kohustuse. Tegemist on käitumisnormidega, mida komisjon ei või konkreetsel juhul eirata, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. ( 29 ) Selline enda sidumine tuleneb ka käesolevas asjas huvi pakkuvast teatisest vähetähtsate kokkulepete kohta, milles komisjon sõnaselgelt märgib, et vähetähtsatel juhtudel ta „ei alusta menetlust taotluse põhjal ega omal algatusel”. ( 30 ) Lisaks märgib komisjon, et ta ei määra trahve, kui ettevõtjad eeldavad heas usus, et kokkulepe on hõlmatud kõnealuse teatisega. ( 31 )

37.

Mis puutub liikmesriikide tasandil rakendatavatesse konkurentsiasju puudutavatesse haldusmenetlustesse, siis esitab teatis vähetähtsate kokkulepete kohta siseriiklikele kohtutele ja ametiasutustele selgelt nõude kasutada EÜ artikli 81 kohaldamisel teatist juhistena, „kuigi käesolev teatis ei ole neile kohustuslik”. ( 32 ) Sellised juhised on määrusega nr 1/2003 ( 33 ) loodud konkurentsiõiguse rakendamise detsentraliseeritud süsteemi toimimise seisukohast otsustava tähtsusega. Need juhised aitavad kaasa põhieesmärgi saavutamisele, milleks on EÜ artikli 81 ja EÜ artikli 82 (nüüd ELTL artikkel 101 ja ELTL artikkel 102) tõhus ja ühetaoline kohaldamine liidus. ( 34 ) Ühtlasi toetab see ühetaoliste konkurentsitingimuste loomist siseturul (level playing field) ( 35 ) ning suurendab peale selle asjaomaste ettevõtjate õiguskindlust. ( 36 ) Sellele asjaolule juhtis eelkõige õigesti tähelepanu ka Expedia.

38.

Kui liikmesriikide ametiasutused ja kohtud lihtsalt ignoreeriksid komisjoni konkurentsipoliitikat käsitlevat teatist, õõnestaks see määruse nr 1/2003 süsteemis sügavalt juurdunud komisjoni juhtrolli liidu konkurentsipoliitika kujundamisel. ( 37 ) Seega tuleneb kõikide liikmesriikide ametiasutuste lojaalse koostöö kohustusest (EÜ artikkel 10, nüüd ELi lepingu artikli 4 lõige 3), ( 38 ) et siseriiklikud ametiasutused ja kohtud peavad neile määruse nr 1/2003 kohaselt kuuluvate pädevuste teostamisel piisavalt arvesse võtma komisjoni konkurentsipoliitikat käsitlevaid teatisi, näiteks teatist vähetähtsate kokkulepete kohta. ( 39 )

39.

Isegi juhul kui komisjoni teatisest vähetähtsate kokkulepete kohta ei tulene siseriiklikele konkurentsiasutuste ja kohtute jaoks kohustuslikke nõudeid ettevõtjatevaheliste kokkulepete hindamiseks konkurentsiõiguse alusel, peavad need asutused ja kohtud siiski üksikasjalikult käsitlema nimetatud teatises esitatud komisjoni hinnangut konkurentsipiirangute märgatavuse kohta ning esitama võimalike kõrvalekallete korral põhjused, mida kohus saab kontrollida. ( 40 )

40.

Sellest tõepoolest ei tulene siseriiklikele konkurentsiasutustele ja kohtutele absoluutset keeldu tegutseda ettevõtjatevaheliste kokkulepete vastu, kui turuosad jäävad allapoole komisjoni poolt määratletud de minimis turuosakünniseid.

41.

Nimelt on turuosad esiteks ainult üks mitmest kvantitatiivset ja kvalitatiivset laadi pidepunktist, mille alusel saab hinnata, kas ettevõtjatevahelisest kokkuleppest lähtub märgatav konkurentsipiirang või mitte. Nagu Itaalia valitsus õigesti märgib, on peale asjaomaste ettevõtjate vastavate turuosade oluline teatava kokkuleppe majanduslik ja õiguslik kontekst. ( 41 )

42.

Teiseks võib liikmesriikide eri turgudel esineda mitmesuguseid siseriiklikke või regionaalseid konkurentsiprobleeme, millele peavad asjaomane ametiasutus ja asjaomane kohus suutma tõhusalt reageerida. Peale selle märkis Prantsuse konkurentsiamet Euroopa Kohtu menetluses õigesti, et konkurentsiasutuste menetluste algatamise praktikas võib esineda objektiivseid erinevusi – seda isegi siis, kui kõik need asutused kuuluvad Euroopa konkurentsivõrgustikku ( 42 ) ja omavahel nõu peavad. ( 43 )

43.

Vastavalt sellele võivad siseriiklikud konkurentsiasutused ja kohtud vabalt tegutseda ettevõtjate kokkulepete vastu ka siis, kui vastavad turuosakünnised ei ületa teatises vähetähtsate kokkulepete kohta sätestatud künniseid, juhul kui nad on piisavalt arutanud komisjoni poolt nimetatud teatises esitatud juhiseid ning konkreetsel üksikjuhul on olemas muud pidepunktid kui asjaomaste ettevõtjate turuosad, mille põhjal võib järeldada konkurentsi märgatavat kahjustamist.

C. De minimis turuosakünniste ebaolulisus konkurentsivastase eesmärgiga ettevõtjatevaheliste kokkulepete hindamisel

44.

Jääb veel üle analüüsida, milline tähtsus on teatises vähetähtsate kokkulepete kohta sätestatud turuosakünnistel juhistena siseriiklikele ametiasutustele ja kohtutele juhul, kui ettevõtjatevahelistel kokkulepetel on konkurentsivastane eesmärk. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on nimelt kindel, et vaidlusalusel Expedia ja SNCF-i vahelisel kokkuleppel oli konkurentsivastane eesmärk, ( 44 ) hoolimata sellest, et Expedia, Prantsuse valitsus ja komisjon seavad selle Euroopa Kohtus kahtluse alla.

45.

Arvestades eeltoodud asjaolusid, tuleb välja selgitada, kas vastavalt teatisele vähetähtsate kokkulepete kohta on võimalik eeldada konkurentsi märgatavat kahjustamist, kui turuosad jäävad allapoole komisjoni kehtestatud de minimis turuosakünniseid, kuid järgitakse konkurentsivastast eesmärki. Nagu näitas eelkõige kohtuistung, oleks Euroopa Kohtu praktika täpsustamine selles küsimuses eriti soovitav.

46.

Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni sellise toimingu õigusliku siduvuse puudumine, nagu seda on teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, ei takista Euroopa Kohut seda eelotsusetaotluse raames ELTL artikli 267 lõike 1 punkti b kohaselt tõlgendamast. ( 45 )

47.

Teatis vähetähtsate kokkulepete kohta tugineb sisuliselt Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt hõlmab EÜ artiklis 81 (nüüd ELTL artikkel 101) sätestatud kartellikeeld ainult märgatavaid konkurentsipiiranguid. ( 46 ) Selle põhituvastuse tegi Euroopa Kohus nii seoses ettevõtjatevaheliste kokkulepetega, millel on konkurentsivastane eesmärk, kui ka seoses kokkulepetega, millel on konkurentsivastane tagajärg. ( 47 ) Teiste sõnadega kehtib märgatavuse nõue põhimõtteliselt piirangute kohta, mille eesmärk või tagajärg on piirata konkurentsi.

48.

See ei tähenda siiski, et märgatava kahjustamise tõendamisele esitatavad nõuded oleksid mõlemal juhul samad. Vastupidi, need nõuded erinevad vastavalt sellele, kas ettevõtjatevahelisel kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk või üksnes konkurentsivastane tagajärg.

49.

EÜ artikli 81 lõike 1 kohaldamine eeldab kokkuleppe konkreetsete konkurentsivastaste tagajärgede tõendamist ainult juhul, kui ei ole piisavaid pidepunkte konkurentsivastase eesmärgi olemasolu kohta. Seevastu kui on kindel, et asjaomasel kokkuleppel on konkurentsivastane eesmärk, on selle kokkuleppe konkurentsile kahjulike tagajärgede konkreetne tõendamine väljakujunenud kohtupraktika kohaselt üleliigne. Siis piisab sellest, kui tõendada, et see kokkulepe võib konkreetselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul. ( 48 )

50.

Need erinevad tõendamisnõuded põhinevad asjaolul, et eesmärgil põhinevaid konkurentsipiiranguid võib juba oma olemuse poolest pidada konkurentsi nõuetekohast toimimist kahjustavaks. ( 49 ) Konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepped on, nagu üldiselt tunnustatud, ühiskondlikult kahjulikud. ( 50 ) Neid on raske pidada vähetähtsateks deliktideks. Vastupidi, lähtuda tuleb sellest, et ettevõtjad, kes sõlmivad konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppe, kavatsevad sellega alati konkurentsi märgatavalt kahjustada, ükskõik, kui suured on nende asjaomased turuosad ja käive.

51.

Komisjon ei või oma vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlevas teatises minna vastuollu nende otseselt EÜ artiklist 81 tulenevate nõuetega. ( 51 ) Sellest tulenevalt välistab ka vähetähtsaid kokkuleppeid käsitlev teatis sõnaselgelt turuosakünniste kohaldamise teatud „karmide piirangute” suhtes. ( 52 ) Nagu komisjon ise kohtuistungil Euroopa Kohtus möönis, ei kujuta need endast siiski kõikide konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete lõplikku loetelu. ( 53 )

52.

De minimis turuosakünniste kohaldamata jätmisel konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete suhtes ei ole mitte ainult õiguslik, vaid ka konkurentsipoliitiline mõte: sellised turuosakünnised, nagu on sätestatud teatises vähetähtsate kokkulepete kohta, peavad looma õiguskindluse. Need moodustavad n-ö ohutusvööndi (inglise keeles safe harbour), mille piires ei pea kokkuleppes osalevad ettevõtjad kartma, et nad rikuvad kartellikeeldu. Vaevalt tuleb selline eeliskohtlemine kasuks nendele ettevõtjatele, kes sõlmivad konkurentsivastase eesmärgiga kokkuleppeid. Vastasel korral kutsutaks ettevõtjaid, kelle turuosad on teatises vähetähtsate kokkulepete kohta ette nähtud de minimis künnistest väiksemad, üles loobuma omavahelisest konkurentsist ning siseturu aluspõhimõtteid rikkudes ühinema kartellideks. Sellele juhtis eeskätt õigesti tähelepanu ka Poola.

53.

Seega tuleb kokkuvõttes tõdeda, et teatises vähetähtsate kokkulepete kohta ette nähtud de minimis künnised on sel juhul ebaolulised, kui on vaja hinnata ettevõtjatevahelistest konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepetest tulenevate konkurentsipiirangute märgatavust. Seda väitsid tabavalt Prantsuse konkurentsiamet ning ka Prantsuse, Itaalia ja Iirimaa valitsus. Kohtuistungil Euroopa Kohtus ühines selle seisukohaga põhilises osas ka komisjon.

54.

Täpsemalt öeldes võib Euroopa Kohtu praktikas leida üksikuid otsuseid, mis tunnistavad kartellikeelu ettevõtjatevaheliste konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepete korral kohaldamatuks, kui need kokkulepped, „võttes arvesse osalejate nõrka seisundit asjaomaste toodete turul, kahjustavad turgu ainult vähesel määral”. ( 54 ) Seda ei või siiski mõista valesti sel viisil, et eesmärgil põhinevate konkurentsipiirangute märgatavust tuleb hinnata turuosakünniste alusel, veelgi vähem tuleb seda teha samade künniste alusel, mis võetakse aluseks tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute märgatavuse kontrollimisel. ( 55 ) Vastasel juhul hägustuks lubamatult põhiline erinevus eesmärgil põhinevate ja tagajärjel põhinevate konkurentsipiirangute vahel.

55.

Vastavalt sellele ei kõhelnud Euroopa Kohus isegi võrdlemise väikeste turuosade puhul – mis olid selgelt väiksemad kui käesolevas kohtuasjas vaidluse all olevad 10% suurused de minimis künnised – nõustumast märgatavate konkurentsipiirangute olemasoluga, kui asjaomaste ettevõtjate tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk. ( 56 ) Mõned liidu kohtute otsused ei nõudnud isegi konkreetseid pidepunkte konkurentsipiirangu märgatavuse kohta, kui oli kindel, et ettevõtjatevahelisel kokkuleppel oli konkurentsivastane eesmärk. ( 57 )

56.

Kõik see võimaldab teha järelduse, et eesmärgil põhineva konkurentsipiirangu märgatavuse tõendamisele ei peaks mingil juhul esitama rangemaid nõudeid kui liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamisele EÜ artikli 81 lõikes 1 (ELTL artikli 101 lõikes 1) sätestatud nn liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse raames. ( 58 )

57.

Seega juhul, kui on kindel – nii nagu käesolevas kohtuasjas –, et ettevõtjatevaheline konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepe võib märgatavalt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ( 59 ) võib sellest ühtlasi ilma pikemata järeldada, et see kokkulepe võib märgatavalt piirata, kahjustada või isegi takistada konkurentsi siseturul.

VI. Ettepanek

58.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Prantsusmaa Cour de cassationi esitatud küsimusele järgmiselt:

1.

EÜ artikli 81 lõiget 1 ja määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi konkurentsiamet võib lugeda ettevõtjatevahelise kokkuleppe konkurentsivastaseks ning selle kokkuleppe suhtes algatada menetlusi ja kohaldada sanktsioone isegi siis, kui ei ületata Euroopa Komisjoni teatises vähetähtsate kokkulepete kohta kehtestatud turuosakünniseid, eeldusel et siseriiklik ametiasutus on seda teatist nõuetekohaselt arvesse võtnud ning tõendab muul viisil, et kokkuleppe eesmärk või tagajärg on märgatavalt piirata konkurentsi.

2.

Komisjoni teatist vähetähtsate kokkulepete kohta tuleb tõlgendada nii, et selles määratletud turuosakünnised on ebaolulised juhul, kui on vaja hinnata, kas ettevõtjate vahelised konkurentsivastase eesmärgiga kokkulepped piiravad märgatavalt konkurentsi.


( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, mis ei piira märgatavalt konkurentsi Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 81 lõike 1 kohaselt (de minimis) (EÜT C 368, lk 13; ELT eriväljaanne 08/02, lk 125).

( 3 ) Kassatsioonikohus.

( 4 ) Autorité de la concurrence, endine Conseil de la concurrence.

( 5 ) Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

( 6 ) Kui see ei puuduta Code des marchés publics’i (riigihangete seadustik) alusel sõlmitud lepingut.

( 7 ) Expedia arvates ei oleks konkurentsinõukogu tohtinud turuosa väljaselgitamiseks asjaomasel puhkusereisibüroode Interneti-teenuste turul arvesse võtta turuosa, mis saavutati kogu veebisaidiga voyages-sncf.com. Vaidlusalusele ühisettevõttele Agence VSC kuulub pigem ainult 20% selle veebisaidi käibest.

( 8 ) Chambre commerciale, financière et économique.

( 9 ) 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C-17/10: Toshiba Corporation jt (edaspidi „Toshiba”, punkt 77).

( 10 ) Vt minu 8. septembri 2011. aasta ettepanek eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Toshiba, ettepaneku punkt 78.

( 11 ) Määruse (EÜ) nr 1/2003 põhjendus 8.

( 12 ) Lihtsuse huvides jätan ma siin ja edaspidi mainimata EÜ artikliga 81 hõlmatud ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevused. Nende suhtes kehtivad vastavalt käesolevas ettepanekus esitatud märkused.

( 13 ) 30. juuni 1966. aasta otsus kohtuasjas 56/65: LTM vs. MBU (EKL 1966, lk 282 ja 303); 9. juuli 1969. aasta otsus kohtuasjas 5/69: Völk (EKL 1969, lk 295, punkt 7); 6. mai 1971. aasta otsus kohtuasjas 1/71: Cadillon (EKL 1971, lk 351, punkt 9); 25. novembri 1971. aasta otsus kohtuasjas 22/71: Béguelin (EKL 1971, lk 949, punkt 16); 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-306/96: Javico (EKL 1998, lk I-1983, punkt 12); 28. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-7/95 P: Deere vs. komisjon (EKL 1998, lk I-3111, punkt 77); 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax (EKL 2006, lk I-11125, punkt 50) ja 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-260/07: Pedro IV Servicios (EKL 2009, lk I-2437, punkt 68).

( 14 ) 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-360/09: Pfleiderer (EKL 2011, lk I-5161, punkt 21); samuti varasem 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P-C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon (EKL 2005, lk I-5425, punkt 209), mille kohaselt ei saa komisjoni teatisi pidada õigusnormideks, ning ka 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-520/09 P: Arkema vs. komisjon (EKL 2011, lk I-8901, punkt 88), mille kohaselt kujutavad komisjoni avaldatud suunised endast üksnes käitumisnorme.

( 15 ) Vt selle kohta eelkõige komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkt 2 („[...] määratleb komisjon [...]”), punkt 7 („Komisjon on seisukohal [...]”) ja punkt 9 („Lisaks sellele on komisjon seisukohal [...]”).

( 16 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 viimane lause.

( 17 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkt 6.

( 18 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 esimene ja teine lause.

( 19 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 viimane lause.

( 20 ) Euroopa Liidu konkurentsieeskirjade tähtsuse kohta siseturu toimimise seisukohast vt 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-126/97: Eco Swiss (EKL 1999, lk I-3055, punkt 36); 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I-6297, punkt 20) ja õigusliku olukorra kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C-52/09: TeliaSonera (EKL 2011, lk I-527, punkt 20).

( 21 ) Komisjoni rolli kohta Euroopa Liidu konkurentsipoliitika kehtestamisel vt põhiliselt 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-344/98: Masterfoods (EKL 2000, lk I-11369, punkti 46 esimene lause).

( 22 ) Selle kohta riigiabi valdkonna puhul EÜ artikkel 89 (nüüd ELTL artikkel 109).

( 23 ) Vt määruse nr 1/2003 põhjendus 14 ja 3. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-375/09: Tele 2 Polska (EKL 2011, lk I-3055, punkt 25).

( 24 ) 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-410/09: Polska Telefonia Cyfrowa (EKL 2011, lk I-3853, punkt 35).

( 25 ) Vt esiteks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 49 ning teiseks 7. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-60/02: X (EKL 2004, lk I-651, punkt 63); 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05: Advocaten voor de Wereld (EKL 2007, lk I-3633, punkt 49) ja 29. märtsi 2011. aasta otsus kohtuasjas C-352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (EKL 2011, lk I-2359, punkt 80).

( 26 ) Väljakujunenud kohtupraktika; vt 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 127/73: BRT vs. SABAM (EKL 1974, lk 51, punktid 15–17); eespool 20. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Courage ja Crehan, punkt 23; 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04-C-298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I-6619, punktid 39, 58 ja 59) ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-8/08: T-Mobile Netherlands jt („T-Mobile”, EKL 2009, lk I-4529, punktid 49 ja 50).

( 27 ) Vt ka määruse nr 1/2003 artikli 5 lõike 1 viimane taane.

( 28 ) Selle kohta eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punkti 211 viimane lause.

( 29 ) Eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, punktid 209–211; 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon (EKL 2006, lk I-8935, punktid 207 ja 208); eespool 14. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Arkema vs. komisjon, punkt 88, ja 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-272/09 P: KME jt vs. komisjon (EKL 2011, lk I-12789, punkt 100); selle kohta, mis puudutab riigiabi õigust, ka näiteks 5. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-288/96: Saksamaa vs. komisjon (EKL 2000, lk I-8237, punkt 62); vt lisaks konkurentsiõigust mittepuudutav 1. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 190/82: Blomefield vs. komisjon (EKL 1983, lk 3981, punkt 20).

( 30 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 esimene lause.

( 31 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 teine lause.

( 32 ) Komisjoni teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkti 4 viimane lause.

( 33 ) Vt selle kohta ka määruse nr 1/2003 põhjendused 6 ja 34.

( 34 ) Vt selle kohta määruse nr 1/2003 preambul, eelkõige põhjendused 1 ja 22. EÜ artiklite 81 ja 82 (nüüd ELTL artikkel 101 ja ELTL artikkel 102) tõhusa rakendamise tähtsust rõhutati hiljuti ka näiteks 11. juuni 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-429/07: X (EKL 2009, lk I-4833, punktid 33–35) ja 7. detsembri 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-439/08: VEBIC (EKL 2010, lk I-12471, eelkõige punktid 59 ja 61).

( 35 ) Vt selle kohta ka määruse nr 1/2003 põhjendus 8 ning minu 29. aprilli 2010. aasta ettepanek kohtuasjas C-550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals (EKL 2010, lk I-8301, ettepaneku punkt 169) ja minu ettepanek eespool 9. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Toshiba, ettepaneku punkt 118.

( 36 ) Vt selle kohta ka määruse nr 1/2003 põhjendus 22 ja kohtujurist Geelhoedi 27. aprilli 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C-125/05: Vulcan Silkeborg (EKL 2006, lk I-7637, ettepaneku punkt 36).

( 37 ) Eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Masterfoods, punkti 46 esimene lause; vt peale selle ka määruse nr 1/2003 põhjendus 34, milles rõhutatakse liidu organite keskset rolli EÜ artiklis 81 ja EÜ artiklis 82 sätestatud põhimõtete rakendamisel.

( 38 ) Liikmesriikide ja liidu organite lojaalse koostöö põhimõtte tähtsuse kohta konkurentsipoliitikas vt eelkõige eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Masterfoods, punkt 56; eespool 34. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus X, punkt 21, ja eespool 23. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Tele 2 Polska, punkt 26. Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste tiheda koostöö tähtsust rõhutatakse peale selle ka määruse nr 1/2003 artikli 11 lõikes 1 ja preambulis (vt näiteks määruse põhjendused 8 ja 15).

( 39 ) Selle kohta üht komisjoni soovitust puudutav 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-322/88: Grimaldi (EKL 1989, lk 4407, punktid 18 ja 19).

( 40 ) Selliseid põhjendusi võib esitada juhtumite kaupa või asjaomase siseriikliku konkurentsiasutuse teatise vormis, mis käsitleb asutuse menetluste algatamise praktikat.

( 41 ) Selle kohta eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cadillon, punkt 8; 8. novembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 96/82-102/82, 104/82, 105/82, 108/82 ja 110/82: IAZ International Belgium jt vs. komisjon (edaspidi „IAZ”, EKL 1983, lk 3369, punkt 25); 12 septembri 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-180/98- C-184/98, Pavlov jt (EKL 2000, lk I-6451, punkt 91); 20. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-209/07: Beef Industry Development Society ja Barry Brothers (edaspidi „BIDS”, EKL 2008, lk I-8637, punktid 16 ja 21); eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus T-Mobile, punkt 27 ja 13. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-439/09: Pierre Fabre Dermo-Cosmétique (EKL 2011, lk I-9419, punkt 35).

( 42 ) Inglise keeles: European Competition Network (ECN).

( 43 ) Vt selle võrgu kohta määruse nr 1/2003 põhjendus 15.

( 44 ) Cour de cassationi eelotsusetaotluses on Expedia ja SNCF-i kokkuleppe kohta sõnaselgelt öeldud, et „konkurentsinõukogu leidis – ilma et keegi oleks talle vastu vaielnud –, et tegevusel oli konkurentsivastane eesmärk.”

( 45 ) Selle kohta vt eespool 39. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Grimaldi, punktid 8 ja 9, seoses tööõigusega; ka 2. aprilli 2009. aasta otsuses kohtuasjas C-415/07: Lodato Genaro (EKL 2009, lk I-2599, seoses riigiabiga) tõlgendas Euroopa Kohus vastusena ühele eelotsusetaotlusele komisjoni õiguslikult mittesiduvaid suuniseid.

( 46 ) Vt selle kohta eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika.

( 47 ) Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Völk, punkt 7, ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cadillon, punktid 9 ja 10, mis käsitlevad turustamise ainuõiguse kokkulepet koos piirkondade täieliku kaitsega, st konkurentsivastase eesmärgiga; vt lisaks 24. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-70/93: Bayerische Motorenwerke (EKL 1995, lk I-3439, punkt 18) ja 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pedro IV Servicios, punkt 68, mõlemad sõnastusega „[...] eesmärk või tagajärg on oluliselt piirata konkurentsi ühisturul [...]”.

( 48 ) Eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus T-Mobile, punktid 28–31; vt peale selle 13. juuli 1966. aasta otsus liidetud kohtuasjades 56/64 ja 58/64: Consten ja Grundig vs. komisjon (EKL 1966, lk 322 ja 390); eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus BIDS, punktid 15 ja 16; 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-501/06 P, C-513/06 P, C-515/06 P ja C-519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt (EKL 2009, lk I-9291, punkt 55); 4. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-403/08 ja C-429/08: Football Association Premier League jt (edaspidi „FAPL”, EKL 2011, lk I-9083, punkt 135); eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KME jt vs. komisjon, punkt 65, ja eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Pierre Fabre Dermo-Cosmétique, punkt 34.

( 49 ) Eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus BIDS, punkt 17, ja eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus T-Mobile, punkt 29.

( 50 ) Vt ka minu 19. veebruari 2009. aasta ettepanek 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas T-Mobile, eelkõige ettepaneku punktid 42–47, ja kohtujurist Geelhoedi 12. septembri 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C-407/04 P: Dalmine vs. komisjon (EKL 2007, lk I-829, punkt 136).

( 51 ) Selles kohta seoses riigiabi käsitlevate komisjoni teatistega eespool 29. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, punkt 62, ja 11. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-75/05 P ja C-80/05 P: Saksamaa jt vs. Kronofrance jt (EKL 2008, lk I-6619, punktid 65 ja 66).

( 52 ) Teatis vähetähtsate kokkulepete kohta, punkt 11.

( 53 ) Näiteks nõustus Euroopa Kohus 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuses T-Mobile (vt eelkõige punktid 32–39) sellega, et konkurentidevahelisel teabevahetusel, mis puudutab nii tundlikku küsimust nagu hinnad, on konkurentsivastane eesmärk. „Karmiks piiranguks” vähetähtsaid kokkuleppeid käsitleva teatise tähenduses saab ettevõtjate sellist tegevust seevastu siiski liigitada juhul, kui võtta aluseks teatise vähetähtsate kokkulepete kohta punkti 11 alapunkti 1 alapunktis a nimetatud „kokkuleppe”, „mille eesmärk on „kaudselt [...] hindade fikseerimine toodete müümisel kolmandatele isikutele”, eriti lai tõlgendus.

( 54 ) Eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Völk, punkt 7, ja eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Cadillon, punkt 9.

( 55 ) Euroopa Kohtu eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsuse Völk punktis 7 tehtud järeldusi tuleb vaadelda sellistest turuosadest lähtudes, mille suurus on väiksem kui 1%.

( 56 ) 1. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 19/77: Miller International Schallplatten vs. komisjon (edaspidi „Miller”, EKL 1978, lk 131, punkt 7 koostoimes punktidega 9 ja 10); 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80-103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon (edaspidi „Musique Diffusion française”, EKL 1983, lk 1825, punkt 82 koostoimes punktidega 3 ja 4) ja 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon (edaspidi „AEG”, EKL 1983, lk 3151, punkt 43 koostoimes punktiga 58).

( 57 ) Euroopa Kohtu praktikast on mainimist väärt eriti eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus LTM vs. MBU, lk 306, resolutsiooni punkt 3; eespool 13. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Deere vs. komisjon, punkt 75; eespool 41. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus BIDS, punkt 15, ja eespool 48. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus FAPL, punktid 135 ja 136, kus märgatavuse kriteeriumi nimetatakse iga kord eranditult seoses konkurentsivastaste tagajärgedega, mitte aga seoses ettevõtjatevahelise kokkuleppe konkurentsivastase eesmärgiga. Üldkohtu praktikast vt näiteks 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2223, punktid 129–131); otsus kohtuasjas T-50/00: Dalmine vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2395, punkt 225) ja otsus liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2501, punktid 383 ja 384); peale selle 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-53/03: BPB vs. komisjon (EKL 2008, lk II-1333, punkti 90 viimane lause).

( 58 ) Kohtupraktika kohaselt tuleb juba 10% suurusest turuosast oluliselt väiksema turuosa puhul – tavaliselt juba ligikaudu 5% suuruse turuosa korral – asuda seisukohale, et tegemist on liikmesriikidevahelise kaubanduse märgatava mõjutamisega (vt näiteks eespool 56. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Miller, punkt 9; kohtuotsus Musique Diffusion française, punkt 86 koostoimes punktiga 82, ja kohtuotsus AEG, punktid 56–58. 5% suuruse turuosakünnise võtab komisjon aluseks ka oma suunistes EÜ asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud kaubandusmõju mõiste kohta (ELT 2004, C 101, lk 81) ühena paljude kaubandusmõju märgatavuse kvantiteedi määramise kriteeriumide seast (vt eelkõige punkt 52).

( 59 ) Vaidlusaluse Expedia ja SNCF-i vahelise kokkuleppega tehtud sobimus liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise kohta on põhiline eeldus, millel rajanevad käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuseküsimus ning kogu Cour de cassationi eelotsusetaotlus.

Top