1.

Käesolevas menetluses soovib Oberlandesgericht Düsseldorf saada kõigepealt selgust küsimuses, kas eraõiguslik ühing, kes kehtestab muu hulgas tehnilisi standardeid joogiveevarustusega seotud valdkonnas ning tooteid kõnealuste tehniliste standardite alusel sertifitseerib või laseb sertifitseerida, peab oma tegevuses järgima kaupade vaba liikumise põhimõtet, kui seaduse alusel saab eeldada, et sertifikaate omavad tooted vastavad joogiveega kokkupuutuvate toodete suhtes kehtivatele nõuetele. Sellega puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohus vaidluse all olevat küsimust, mis käsitleb põhivabaduste horisontaalset mõju kolmandatele isikutele ja konkreetselt kaupade vaba liikumise horisontaalset mõju. Juhul kui kaupade vaba liikumise horisontaalset mõju kolmandatele isikutele tuleks sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, eitada, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise võimalusena teada, kas kõne all oleva tehnilis-majandusliku ühingu tegevus võib kuuluda ELTL artiklis 101 sätestatud kartellikokkulepete keelu kohaldamisalasse.

2.

Järgnevalt käsitlen esmalt küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all oleva eraõigusliku ühingu standardimis- ja sertifitseerimistegevus võib kuuluda kaupade vaba liikumise kohaldamisalasse. Kuna kaupade vaba liikumise horisontaalse mõju küsimusele tuleb sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, vastata minu arvates lõppkokkuvõttes jaatavalt, loobun teise võimalusena esitatud teise eelotsuse küsimuse uurimisest.

3.

Verordnung über Allgemeine Bedingungen für die Versorgung mit Wasser ( 2 ) (määrus veevarustuse tüüptingimuste kohta; edaspidi „AVBWasserV”) § 1 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui veevarustusettevõtjad kasutavad ühisveevärgiga liitumise ja veevarustuslepingute puhul tüüplepinguid või lepingutingimusi, mis on sõnastatud paljude lepingute tarvis (lepingu tüüptingimused), on kohaldatavad §-d 2–34. Need on veevarustuslepingu lahutamatu osa, kui lõikes 3 ja §-s 35 ei ole ette nähtud teisiti.”

4.

AVBWasserV § 12 pealkirjaga „Kliendi veevärgisüsteem” oli kuni 27. jaanuarini 2010 kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Liitumispunktist kinnistu poole jääva veevärgisüsteemi nõuetekohase rajamise, laiendamise, muutmise ja käitamise eest, välja arvatud veevarustusettevõtja mõõteseadmete eest, vastutab liituja. Kui liituja on veevärgisüsteemi või osa sellest andnud üürile kolmandale isikule või loovutanud muul moel kasutamiseks, jääb ta kolmanda isiku kõrval vastutavaks.

(2)   Veevärgisüsteemi rajamisel, laiendamisel, muutmisel ja käitamisel järgitakse käesoleva määruse ja muude õigusaktide või halduseeskirjade sätteid ning tehnika tunnustatud reegleid. […]

[...]

(4)   Kasutada tohib vaid selliseid materjale ja seadmeid, mis on toodetud vastavalt tehnika tunnustatud reeglitele. Tunnustatud katseasutuse märgis (näiteks DIN-DVGW, DVGW-või GS-märgis) näitab, et need tingimused on täidetud.

[…]”

5.

13. jaanuari 2010. aasta määrusega muudeti AVBWasserV § 12 lõiget 4 alates 28. jaanuarist 2010 järgmiselt:

„Kasutada tohib vaid selliseid materjale ja seadmeid, mis on toodetud vastavalt tehnika tunnustatud reeglitele. Esimeses lauses nimetatud kriteeriumidele vastavust eeldatakse, kui on olemas CE-märgis just joogiveevaldkonnas kasutamiseks. Kui CE-märgis ei ole kohustuslik, eeldatakse vastavuse olemasolu ka juhul, kui tootel või seadmel on valdkonnas tunnustatud sertifitseerija märgis, eeskätt DIN-DVGW-märgis või DVGW-märgis. Tooteid ja seadmeid, mis

ja mis ei vasta kolmandas lauses nimetatud märgiste tehnilistele spetsifikatsioonidele, koheldakse samaväärselt eelnevalt nimetatud riikides toimunud katsetusi ja ülevaatusi kaasates, kui sellega saavutatakse püsivalt samasugune kaitsetase, nagu on nõutud Saksamaal.”

6.

Põhikohtuasja hageja on Itaalias asuv ettevõtja, mis toodab ja turustab vasest toruliitmikke. Vasest toruliitmike puhul on tegemist kahe toruliiteosa vahelise ühendusosaga, kusjuures toruliitmikel on lekkimiskindluse tagamiseks otstes elastomeerist tihendid.

7.

Põhikohtuasja kostja on Deutsche Vereinigung des Gas- und Wasserfaches e.V. (edaspidi „DVGW”), Saksa õiguse alusel registreeritud ühing, mille põhikirjaline eesmärk on gaasi- ja veevaldkonna arendamine. DVGW kehtestab gaasi- ja veevaldkonnas ametliku menetluse käigus toodete tehnilisi standardeid. Põhikohtuasja hageja toodetavate joogiveega kokkupuutuvate toruliitmike kasutamise suhtes kehtib tehnilise standardina DVGW väljatöötatud DVGW tehniline eeskiri W534.

8.

Põhikohtuasja hageja esitas 1999. aasta lõpus DVGW-le kõnealuste joogiveega kokkupuutuvate vasest toruliitmike sertifitseerimise taotluse. DVWG tegi tema poolt tunnustatud Materialprüfungsanstalt Darmstadt’ile (edaspidi „MPA Darmstadt”) ülesandeks viia vastavalt DVGW tehnilisele eeskirjale W534 läbi asjaomased katsed. MPA Darmstadt sõlmis allhankelepingu Itaalias asuva katseasutusega Cerisie Laboratorio (edaspidi „CL”), millel puudub küll DVGW tunnustus, kuid mida on tunnustanud asjaomased Itaalia asutused. DVGW andis põhikohtuasja hagejale 2000. aasta novembris viis aastat kehtiva sertifikaadi veevaldkonnas.

9.

Kolmandate isikute vastuväidete alusel algatas DVGW järelkontrollimenetluse, tehes seegi kord MPA Darmstadt’ile ülesandeks viia läbi katsed. Kõnealuste katsete hulka kuulus ka nn osoonikatse. 2005. aasta juunis teatas DVGW põhikohtuasja hagejale, et tema toruliitmik ei läbinud osoonitesti, kuid tal on võimalik esitada kolme kuu jooksul positiivne katsearuanne. Seejärel esitas põhikohtuasja hageja CL-i katsearuande, mida DVGW ei tunnustanud, sest CL ei kuulunud tema poolt tunnustatud katselaborite hulka.

10.

Vahepeal oli ametliku menetluse käigus, milles põhikohtuasja hageja ei osalenud, muudetud DVGW tehnilist eeskirja W534. Sertifitseeritavate toodete pikema eluea tagamiseks võeti kasutusele niinimetatud 3000 tunni katse, mille kohaselt katsetatakse materjali, asetades selle 3000 tunniks temperatuuril 110 °C keevasse vette. DVGW eeskirjade järgi on sertifikaadi omanik kohustatud kolme kuu jooksul pärast asjaomaste tehniliste eeskirjade muutmise jõustumist esitama lisasertifitseerimise taotluse, mille eesmärk on tõendada vastavust muudetud nõuetele. Põhikohtuasja hageja sellist taotlust ei esitanud. Põhikohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et põhikohtuasja hageja toruliitmik ei täida 3000 tunni katse nõudeid.

11.

2005. aasta juunis võttis DVGW põhikohtuasja hagejalt vasest toruliitmikele väljastatud sertifikaadi ära põhjendusega, et talle ei ole esitatud positiivset katsearuannet 3000 tunni katse kohta. Taotlust sertifikaadi pikendamise kohta DVGW ei rahuldanud, esitades põhjenduse, et pikendatud sertifikaate enam välja ei anta.

12.

Vasest toruliitmikele väljastatud sertifikaadi äravõtmise ja selle pikendamisest keeldumise peale esitas põhikohtuasja hageja hagi Landgericht Köln’ile, kes jättis hagi rahuldamata. Landgericht Kölni otsuse peale esitas põhikohtuasja hageja apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

13.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas ja milliseid liidu õigusnorme peab DVGW oma standardimis- ja sertifitseerimistegevuses järgima, esitas ta Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

14.

Eelotsusetaotlus, mis kannab 30. märtsi 2011. aasta kuupäeva, saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 11. aprillil 2011. Kirjalikus menetluses esitasid märkused põhikohtuasja hageja, DVGW, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Tšehhi Vabariik, EFTA-järelevalveamet ning Euroopa Komisjon. 15. veebruari 2012. aasta kohtuistungil osalesid põhikohtuasja hageja, DVGW, Saksamaa Liitvabariigi, Madalmaade Kuningriigi, EFTA-järelevalveameti ja komisjoni esindajad.

15.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastamisel asuvad põhikohtuasja hageja, Saksamaa Liitvabariik, Madalmaade Kuningriik, Tšehhi Vabariik, EFTA-järelevalveamet ning komisjon lõppkokkuvõttes seisukohale, et kaupade vaba liikumise põhimõte on DVGW-le sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud käesolevas asjas, siduv. Saksamaa valitsus rõhutab siiski, et DVGW võib kaupade vaba liikumise võimaliku piiramise õigustamiseks tugineda tervisekaitsele ELTL artikli 36 tähenduses, kusjuures DVGW-le tuleb anda ulatuslik hindamisruum. Ka DVGW viitab sellega seoses eeskätt võimalusele õigustada kaupade vaba liikumise piiranguid rahvatervise kaitsega.

16.

Teisele eelotsuse küsimusele pakuvad vastust üksnes põhikohtuasja hageja, DVGW ja komisjon. Põhikohtuasja hageja ja komisjon jõuavad seejuures järeldusele, et ELTL artiklis 101 sätestatud kartellikokkulepete keelu koosseisutunnused, millele viidatakse kõnealuses eelotsuse küsimuses, on täidetud. DVGW teeb seevastu ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele eitavalt.

17.

Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ja millistel tingimustel peab siseriiklik eraõiguslik ühing, kes kehtestab joogiveega kokkupuutuvate toodete valdkonnas tehnilisi standardeid ning tooteid nende standardite alusel kontrollib ja sertifitseerib või sertifitseerida laseb, järgima kõnealuses tegevuses kaupade vaba liikumist käsitlevaid esmase õiguse sätteid, kui selle ühingu tehnilised standardid ei hõlma mitte ainult erialateadmisi, vaid kõnealustest tehnilistest standarditest kinnipidamise puhul eeldatakse kontrollitud ja sertifitseeritud toodete vastavust seadustele, millest tulenevalt on tooteid, millel selline sertifikaat puudub, sama hästi kui võimatu turustada.

18.

Et kõnealusest küsimusest paremini aru saada, käsitlen esmalt standardite kehtestamisega seotud asjaolusid, mis on eelotsusetaotluse esitamise seisukohast olulised. Seejärel analüüsin Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab põhivabaduste horisontaalset mõju kolmandatele isikutele. Esitatud kaalutlustele tuginedes vastan lõpuks küsimusele, kas kaupade vaba liikumist käsitlevad sätted on DVGW suhtes sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, kohaldatavad.

19.

Kogu liidu ulatuses kohaldatavate tehniliste tootestandardite kehtestamine, järjepidev järelevalve nende järgimise üle ning kõnealustele tehnilistele standarditele vastavate toodete märgistamine aitavad märkimisväärselt saavutada tooteohutuse kõrget taset Euroopa Liidus. Lahknevate siseriiklike tehniliste tooteeeskirjade asendamine kogu liidu territooriumil kehtivate tehniliste eeskirjadega edendab ühtlasi kaupade vaba liikumist Euroopa Liidus. Seda arvestades on toodete tehniliste standardite ühtlustamine liidu seadusandja tähtis ülesanne. Sellel eesmärgil võeti tehnilise ühtlustamise ja standardimise valdkonnas alates 1980-ndate keskpaigast kasutusele uus lähenemine (New Approach). Liidu seadusandja määrab nn New-Approach-direktiivides kindlaks põhinõuded, millele peavad vastama kõnealuste direktiivide kohaldamisalasse kuuluvad tooted. Kõnealuste üldnõuete täpsustamine on tehtud ülesandeks eraõiguslikele standardiorganisatsioonidele, kes töötavad komisjoni ülesandel välja tehnilised kirjeldused, mille komisjon avaldab ühtlustatud standarditena Euroopa Liidu Teatajas. Ühtlustatud standardite järgimine ja kasutamine on tootjatele vabatahtlik. Eeldus, et ühtlustatud standarditele vastavad tooted on kooskõlas ka asjaomaste direktiivide põhinõuetega, ei ole siiski vaieldamatu. ( 3 )

20.

Ehitustoodete valdkonnas toimub tehniliste eeskirjade ja standardite ühtlustamine nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiviga 89/106/EMÜ ehitustooteid puudutavate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta. ( 4 ) Kõnealune direktiiv kaldub „uuest lähenemisviisist” kõrvale niivõrd, kuivõrd see ei sisalda ehitustoodetele esitatavaid otseseid nõudeid, vaid sätestab I lisas ehitiste suhtes kohaldatavad olulised nõuded. ( 5 ) Nimetatud olulised nõuded mõjutavad ehitustooteid selles mõttes, et ehitustooted peavad võimaldama, et ehitised, millesse need paigaldatakse, vastavad direktiivi 89/106 I lisas nimetatud olulistele nõuetele.

21.

Ehitustoodetele esitatavad otsesed nõuded sisalduvad direktiivi 89/106 artikli 4 lõikes 1 määratletud tehnilistes kirjeldustes, seega põhiliselt ühtlustatud Euroopa standardites. ( 6 ) See tähendab omakorda, et direktiivi 89/106 sätted, mille kohaldatavus eeldab tehniliste kirjelduste olemasolu, on ehitustoodete suhtes üldjuhul kohaldatavad vaid juhul ja niivõrd kui kõnealustele ehitustoodetele kehtib ühtlustatud Euroopa standard. ( 7 ) Öeldu käib ka direktiivi 89/106 artikli 6 lõikes 1 sätestatud takistamiskeelu kohta. ( 8 )

22.

Ühtlustatud või liidu tasandil tunnustatud tehniliste kirjelduste puudumine teatavate ehitustoodete osas ei anna liikmesriikidele siiski piiramatut kaalutlusõigust kehtestada selliste toodete turuleviimiseks siseriiklikke tehnilisi standardeid. Pigem võib liikmesriik kohaldada oma territooriumil sellise ehitustoote turuleviimisele, mida ühtlustatud või liidu tasandil tunnustatud tehnilised kirjeldused ei hõlma, vaid selliseid siseriiklikke sätteid, mis on kooskõlas asutamislepingust tulenevate kohustustega, eelkõige ELTL artiklites 34 ja 36 sätestatud kaupade vaba liikumise põhimõttega. ( 9 )

23.

Põhikohtuasjas väitis põhikohtuasja kaebuse esitaja, et tema toodetud toruliitmikule laieneb elastomeerist tihendite osas ühtlustatud Euroopa standard EN 681-1, mis puudutab direktiivi 89/106 põhinõudeid. Faktiliste asjaolude uurimise põhjal jõudis eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski järeldusele, et kõnealused toruliitmikud ei kuulu ühegi ühtlustatud Euroopa standardi kohaldamisalasse.

24.

Põhikohtuasjas on väljaspool kahtlust, et kõnealuste joogiveega kokkupuutuvate toruliitmike kasutamisele on siseriiklikul tasandil kohaldatav DVGW väljatöötatud tehniline standard, täpsemalt DVGW tehniline eeskiri W534.

25.

Oma õigusliku olemuse poolest on DVGW tehnilised eeskirjad kahesuguse ülesehitusega. Ühelt poolt sisaldavad DVGW kõnealused standardid tehnilisi reegleid, mille on välja töötanud eraõiguslik ühing. Sellest perspektiivist vaadelduna kujutavad kõnealused DVGW tehnilised eeskirjad endast DVGW-s gaasi- ja veevaldkonna kohta koondatud erialateadmiste kokkuvõtet. Teiselt poolt on DVGW standarditel veevarustuse valdkonnas märkimisväärne õigusmõju. Seda seetõttu, et AVBWasserV § 12 lõike 4 kohaselt lähtutakse sellest, et ühisveevärgiga liidetava kliendi veevärgisüsteemi rajamiseks, laiendamiseks, muutmiseks ja käitamiseks kasutatud tooted, mis on sertifitseeritud ja millele on antud DVGW-märgis, vastavad tehnika tunnustatud eeskirjadele. Peale selle seab AVBWasserV § 12 lõige 4 liitujale veevarustusettevõtja ees – kaudselt ( 10 ) – kohustuse kasutada oma veevärgisüsteemis, mis jääb liitumispunktist kinnistu poole, ainult tooteid ja seadmeid, mis vastavad tehnika tunnustatud eeskirjadele. Seda arvestades toob AVBWasserV § 12 lõikes 4 sisalduv säte eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kaasa olukorra, kus joogiveega kokkupuutuvaid torusid ja tarvikuid on ilma asjaomase DVGW sertifikaadita Saksamaal sama hästi kui võimatu turustada.

26.

DVGW sertifitseerib tooteid enda kehtestatud tehniliste standardite alusel, kusjuures kuni 2007. aasta keskpaigani teostas DVGW asjaomast sertifitseerimist ise, ent sellest ajast peale laseb DVGW tooteid sertifitseerida oma 100% osalusega tütarettevõtjal. Sertifikaadid kehtivad mitu aastat ja neid võib ennetähtaegselt ära võtta, kui täidetavast standardist enam kinni ei peeta. Sellel perioodil võib algatada ka järelkontrollimenetluse, mis võib lõppeda sertifikaadi äravõtmisega. DVGW eeskirjade kohaselt võib vajalikke katseid teha vaid tema poolt tunnustatud katselaborites.

27.

Võttes arvesse juba mainitud DVGW tehnilise eeskirja W534 kahesugust õiguslikku olemust, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimese küsimusega teada, kas DVGW kui eraõiguslik ühing on olenemata oma õiguslikust vormist kohustatud DVGW tehnilise eeskirja W534 kehtestamisel ning selle standardi alusel joogiveega kokkupuutuvate toodete sertifitseerimisel järgima kaupade vaba liikumist käsitlevaid esmase õiguse sätteid. Sellega esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, mis puudutab kaupade vaba liikumise horisontaalset mõju kolmandatele isikutele sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas.

28.

Sellele küsimusele vastates näib mulle asjakohane meenutada esmalt Euroopa Kohtu praktikat, mis käsitleb põhivabaduste horisontaalset mõju kolmandatele isikutele, ning selle kohaldamist.

29.

Liikmesriigid on põhivabaduste põhiadressaadid, nii et põhimõtteliselt saab vahetult põhivabaduste alusel hinnata vaid liikmesriigi meetmeid. ( 11 ) Euroopa Kohus kaldub aga väljakujunenud kohtupraktikas mõistma liikmesriigi meetmete kontseptsiooni laialt, kusjuures selleks, et käsitada isiku või organisatsiooni tegevust põhivabaduste kohaldamisalasse kuuluva liikmesriigi meetmena, ei pea see isik või organisatsioon olema tingimata formaalselt riigivõimu alla liigitatav ega oma õigusliku vormi poolest avalik-õiguslik. Nii hindab Euroopa Kohus ka kutseorganisatsioonide kehtestatud meetmete kooskõla põhivabadustega, kui kõnealustele organisatsioonidele on siseriikliku õiguse alusel antud riigivõimu teostamise sarnane pädevus. ( 12 ) Liikmesriikidele omistatavate avalike meetmetena tulevad lisaks kõne alla ka selliste eraõiguslike juriidiliste ühingute meetmed, keda kaudselt või otseselt kontrollib asjaomane liikmesriik. ( 13 )

30.

Peale selle võib Euroopa Kohtu praktikas täheldada suundumust laiendada põhivabaduste kohaldamisala – lähtudes liikmesriigi meetmete kontseptsiooni laiast käsitusest ja sellest tulenevast põhivabaduste riive mõiste sisulisest avardamisest – erijuhtudel kaudselt eraõiguslike ühingute tegevusele, isegi kui neil puudub riigivõimu sarnane pädevus.

31.

See ilmneb muu hulgas Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt on liikmesriigid teatavatel tingimustel liidu õiguse alusel kohustatud kaitsma põhivabaduste teostamist eraõiguslike ühingute lubamatute takistuste eest. Selle kohtupraktika tuntuimate otsuste hulka kuuluvad 9. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Prantsusmaa ( 14 ) ja 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas Schmidberger. ( 15 ) Kõnealused kohtuotsused näitavad kokkuvõttes, et eraõiguslike ühingute tegevust saab teatavatel tingimustel hinnata liikmesriikidele pandud põhivabaduste kaitse kohustuse alusel ja seega kaudselt põhivabaduste alusel. ( 16 )

32.

Peale põhivabaduste kohaldamisala kaudse laiendamise eraõiguslike ühingute tegevusele eeldas Euroopa Kohus ka põhivabaduste vahetut kohaldatavust teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjadele, mille on vastu võtnud eraõiguslikud ühingud. Nii on Euroopa Kohus praeguseks väljakujunenud kohtupraktikas otsustanud, et ELTL artiklid 45, 49 ja 56 ei reguleeri mitte ainult ametiasutuste tegevust, vaid laienevad ka muud laadi eeskirjadele, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja teenuste osutamist. ( 17 )

33.

Kõnealune kohtupraktika toob muu hulgas kaasa selle, et kollektiivlepingu poolte kokkulepitud ja kollektiivlepingus sätestatud eeskirjade kooskõla nimetatud põhivabadustega on võimalik kontrollida. ( 18 ) Peale selle märkis Euroopa Kohus põhimõttelise tähtsusega otsuses „Viking Line”, et asutamisvabadust käsitlevate esmase õiguse sätete kohaldamisalasse kuulub ka kollektiivne tegevus ettevõtja vastu, mida teostab ametiühing või ametiühingute liit, kes ei ole vormilt avalik-õiguslik, selleks et ettevõtja sõlmiks kollektiivlepingu, mille sisu on selline, et paneb ettevõtja loobuma asutamisvabaduse kasutamisest. ( 19 )

34.

Põhivabaduste selline vahetu kohaldamine teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjadele, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud, toob lõppkokkuvõttes kaasa selle, et selliseid eeskirju väljatöötavad organisatsioonid peavad olenemata sellest, et nad ei ole vormilt avalikud-õiguslikud, järgima oma reguleeriva tegevuse raames põhivabadusi, juhul kui nende tegevus puudutab põhivabaduste kasutamist. Seda tähistatakse üldiselt mõistega „põhivabaduste horisontaalne mõju kolmandatele isikutele”. Kuna horisontaalne mõju kolmandatele isikutele puudutab viidatud kohtupraktika kohaselt eraõiguslikke ühinguid siiski vaid täpselt määratletud reguleeriva tegevuse kontekstis, on tegemist piiratud horisontaalse mõjuga kolmandatele isikutele.

35.

Töötajate vaba liikumise valdkonnas astus Euroopa Kohus aga rohkelt tähelepanu pälvinud kohtuotsusega Angonese märkimisväärse sammu, et muuta põhivabadusi eraõiguslikele ühingutele siduvaks väljaspool teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjade väljatöötamist. Viidatud otsuses jõudis Euroopa Kohus nimelt üldisele järeldusele, et ELTL artiklis 45 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeld kehtib ka eraõiguslike isikute suhtes. ( 20 ) Senini on kõnealune otsus leidnud sõnaselget kinnitust siiski vaid kohtuotsuses Raccanelli ( 21 ).

36.

Kuivõrd teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjad, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud, kuuluvad põhivabaduste kohaldamisalasse, tuleb iga nendes sisalduvat meedet, mis võib ka juhul, kui see ei ole diskrimineeriv, takistada liidu kodanikel asutamislepingutega tagatud põhivabaduste teostamist või muuta nende teostamise vähem huvipakkuvaks, käsitada asjaomase põhivabaduse piiramisena, mis on põhimõtteliselt keelatud. ( 22 )

37.

Põhivabaduste põhimõtteliselt keelatud piiramise õigustamiseks võib ühelt poolt tugineda ELTL-s sõnaselgelt sisalduvatele „kirjapandud” õigustavatele alustele ja teiselt poolt ülekaaluka üldise huviga seotud „kirjutamata” alustele Cassis-de-Dijon’i kohtupraktika tähenduses. Kirjapandud õigustavatele alustele ning ka ülekaaluka üldise huviga seotud õigustavatele alustele on ühiselt omane, et neid saab arvesse võtta üksnes siis, kui õigustatavad riived vastavad proportsionaalsuse põhimõttele ( 23 ) ja on seega asutamislepingutes või Euroopa Kohtu praktikas õigustavate alustena tunnustatud eesmärkide saavutamiseks sobivad, vajalikud ja kohased. ( 24 )

38.

Põhiosas selgitamata on küsimus, kas põhivabaduste piiramist kollektiivse reguleerimise eeskirjadega saab peale kirjapandud õigustavate aluste ja ülekaaluka üldise huvi õigustada ka muudele põhimõtetele tuginedes. Sellega seoses võib Euroopa Kohtu praktikas täheldada kahte suundumust. Kui enamikus kohtuotsustes leiab Euroopa Kohus, et ka selleks, et õigustada põhivabaduste piiramist teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjadega, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud, on vaja tõendada kirjapandud õigustava aluse või tunnustatud ülekaaluka üldise huvi olemasolu ( 25 ), siis teistes otsustes ei ole Euroopa Kohus välistanud, et õigustada saab ka selliseid piiranguid, mis on tehtud ülekaalukast erahuvist lähtudes. ( 26 )

39.

Veelgi kaugemale on Euroopa Kohus läinud kohtuotsuses Angonese, milles on töötajate vaba liikumise kohaldamisala laiendamist eraõiguslikele isikutele osaliselt tasakaalustatud õigustavate aluste laiendamisega. Viidatud otsuse kohaselt saab töötajate vaba liikumise piiramist eraõiguslike isikute poolt õigustada siis, kui piirang tugineb objektiivsetele kaalutlustele, mis ei sõltu asjaomaste isikute kodakondsusest ja on proportsionaalsed õigustatult taotletava eesmärgiga. ( 27 ) Senini on siiski selgusetu, mil määral võib „objektiivseid kaalutlusi” kasutada ka selleks, et õigustada põhivabaduste piiramist teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjadega, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud.

40.

Võttes arvesse eespool analüüsitud kohtupraktikat, mis käsitleb põhivabaduste horisontaalset mõju kolmandatele isikutele, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele eelotsuse küsimusele, kas DVGW on sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, kohustatud tehniliste standardite väljatöötamisel ja nende alusel toodete sertifitseerimisel järgima kaupade vaba liikumise põhimõtet, vastata lõppkokkuvõttes jaatavalt.

41.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastates tuleb esmalt rõhutada, et siseriiklik seadusandja on AVBWasserV § 12 lõikes 4 sisalduva sätte kaudu andnud DVGW-le võimaluse töötada välja tehnilisi normistikke, mille puhul võib eeldada seaduse alusel toodete sobivust liitumispunktist kinnistu poole jääva veevärgisüsteemi rajamiseks, laiendamiseks, muutmiseks ja käitamiseks. Põhikohtuasjas kõne all olevate toruliitmike puhul kasutas DVGW seda võimalust DVGW tehnilise eeskirjaga W534 ja omandas seeläbi de-facto-pädevuse määrata, milliseid toruliitmikke võib joogiveega kokkupuutuvate torude ja tarvikute turul Saksamaal pakkuda. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel toob AVBWasserV § 12 lõikes 4 sisalduv eeldus koosmõjus DVGW või tema 100% tütarettevõtja sertifitseerimistegevusega DVGW tehnilisele eeskirjale W534 tuginedes kaasa selle, et joogiveega kokkupuutuvate torude ja tarvikute turustamine Saksamaal on ilma DVGW-sertifikaadita sama hästi kui võimatu. ( 28 )

42.

Arvestades DVGW ja tema 100%-lise tütarettevõtja de-facto-pädevust määrata oma standardimis- ja sertifitseerimistegevuses, milliseid tooteid liitumispunktist kinnistu poole jääva veevärgisüsteemi rajamiseks, laiendamiseks, muutmiseks ja käitamiseks võib Saksa turul edukalt pakkuda ja millised tooted on seega turustatavad, ei saa DVGW ja tema 100%-lise tütarettevõtja kõnealust standardimis- ja sertifitseerimistegevust kaupade vaba liikumise kohaldamisalast välja arvata.

43.

Selleks et põhjendada kaupade vaba liikumise horisontaalset mõju kolmandatele isikutele, saab Euroopa Kohtu väljatöötatud argumente, mis puudutavad ELTL artikli 45, ELTL artikli 49 ja ELTL artikli 56 kohaldatavust, analoogia alusel üle kanda teist laadi eeskirjadele, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja teenuste osutamist.

44.

Eelnevalt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei ole oma praktikas, mis puudutab töötajate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiratud horisontaalset mõju kolmandatele isikutele, senini selgitanud, kas ka kaupade vaba liikumist ja kapitali vaba liikumist saab kohaldada kollektiivse reguleerimise eeskirjadele, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud. Minu arvates tuleb sellele küsimusele vastata siiski jaatavalt. Seda sellepärast, et töötajate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohaldatavust eeskirjadele, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud ja mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist ja teenuste osutamist, põhjendab Euroopa Kohus sisuliselt viitega kõnealuste kollektiivse reguleerimise eeskirjade mõjule. Sellest vaatenurgast vaadelduna ei oleks sugugi loogiline, kui töötajate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse vahetut kohaldatavust kollektiivsete reguleerimise meetmetele, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud, teatavatel tingimustel jaatatakse, kaupade ja kapitali vaba liikumise vahetu kohaldamise võimalust seevastu kategooriliselt eitatakse. ( 29 )

45.

Seda arvestades ei esine põhimõttelisi kahtlusi, mis takistaksid kandmast töötajate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse piiratud horisontaalset mõju kolmandatele isikutele käsitlevas kohtupraktikas väljatöötatud argumente üle sellistele asjaoludele, nagu on kujunenud käesolevas asjas, kus küsimuse all on kaupade vaba liikumise kohaldatavus eraõiguslikule ühingule, millel on de-facto-pädevus kehtestada eeskirju.

46.

Euroopa Kohus põhjendab ELTL artiklite 45, 49 ja 56 horisontaalset mõju kolmandatele isikutele seoses teatavat laadi kollektiivse reguleerimise eeskirjadega, mis ei ole oma olemuselt avalik-õiguslikud, väljakujunenud kohtupraktikas esmalt argumendiga, et isikute vaba liikumise ja teenuste osutamise vabaduse takistuste kaotamine liikmesriikide vahel oleks ohustatud, kui riikide loodud tõkete kõrvaldamise muudaks olematuks takistused, mis tulenevad avaliku õigusega mittereguleeritud liitude või organisatsioonide õigusliku autonoomia teostamisest. ( 30 )

47.

Käesoleva menetluse kontekstis on see liidu õiguse effet utile-põhimõttest kantud kaalutlus ülekantav DVGW ja tema 100%-lise tütarettevõtja standardimis- ja sertifitseerimistegevusele. Nagu eelotsusetaotlusest selgub, saab DVGW standardite kehtestamisega ja liitumispunktist kinnistu poole jääva veevärgisüsteemi rajamiseks, laiendamiseks, muutmiseks ja käitamiseks kasutatavate toodete sertifitseerimisega de facto määrata, millised tooted pääsevad Saksa turule. Sellest tulenevalt võivad DVGW ja tema 100%-line tütarettevõtja luua kõnealuse de-facto-pädevuse teostamise raames uusi tõkkeid kaupade vabale liikumisele Euroopa Liidus.

48.

Teise peamise argumendina, mis õigustab ELTL artikli 45 horisontaalset mõju kolmandatele isikutele seoses eeskirjadega, mille eesmärk on kollektiivselt reguleerida töösuhteid, rõhutab Euroopa Kohus väljakujunenud kohtupraktikas, et kuna töötingimusi reguleeritakse eri liikmesriikides mõnikord õigusnormidega ning mõnikord kollektiivlepingute või muude aktidega, mida sõlmivad või võtavad vastu eraõiguslikud isikud, põhjustaks ELTL artiklis 45 sätestatud keeldude puhul ametiasutuste aktidega piirdumine ohu, et nende kohaldamine võib tekitada ebavõrdsust. ( 31 )

49.

Ka seda kaalutlust saab sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, kanda üle DVGW ja tema 100%-lise tütarettevõtja standardimis- ja sertifitseerimistegevusele veevarustuse valdkonnas. Eespool märkisin juba, et asjaolu, et käesolevas asjas kõnealused joogiveega kokkupuutuvad toruliitmikud ei kuulu ühegi ühtlustatud Euroopa standardi kohaldamisalasse, ei tähenda seda, et liikmesriikidele antakse piiramatu kaalutlusõigus kehtestada selliste toruliitmike suhtes siseriiklikke tehnilisi standardeid. Pigem on liikmesriigid kohustatud siseriiklike tehniliste standardite väljatöötamise raames järgima kaupade vabast liikumisest tulenevaid kohustusi. ( 32 ) Kui liikmesriigid saaksid põhivabaduste järgimise kohustusest tehniliste standardite väljatöötamisel ja kohaldamisel kõrvale hoida, andes pädevuse – de facto – üle eraõiguslikele ühingutele, tooks see kaasa tagajärje, et liidu õigust ei kohaldata ühetaoliselt. Seda sellepärast, et liikmesriikides, kus standardimis- ja sertifitseerimispädevus jääks avaliku ülesandena ametiasutustele, tuleks selle pädevuse teostamisel järgida põhivabadusi. Liikmesriikides, kus kõnealune ülesanne delegeeritaks – de facto – eraõiguslikule ühingule, jääksid põhivabadused selles osas arvesse võtmata.

50.

Esitatud kaalutlusi arvesse võttes jõuan järeldusele, et esimesele eelotsuse küsimusele tuleb vastata selliselt, et ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et teatavas valdkonnas tehniliste standardite kehtestamiseks ja nende standardite alusel toodete sertifitseerimiseks asutatud eraõiguslikud ühingud peavad oma standardimis- ja sertifitseerimistegevuses järgima ELTL artiklit 34, kui siseriiklik seadusandja käsitab kõnealuse eraõigusliku ühingu sertifikaati omavaid tooteid sõnaselgelt seadustega kooskõlas olevatena ja seetõttu on tooteid, millel sertifikaat puudub, sama hästi kui võimatu turustada.

51.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palunud otsesõnu selgitada õiguslikke tagajärgi, mis sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, tulenevad DVGW ja tema 100%-lise tütarettevõtja kohustusest järgida DVGW tehnilise eeskirja W534 väljatöötamisel ja kõnealuse tehnilise standardi alusel toodete sertifitseerimisel kaupade vaba liikumise põhimõtet, käsitlen lühidalt paari olulist küsimust, mille üleskerkimist võiks eelotsusetaotluse esitanud kohtu märkusi arvestades oodata põhikohtuasja edasise menetlemise käigus.

52.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et DVGW on pärast põhikohtuasja hageja toruliitmikele veevarustuse valdkonna sertifikaadi andmist DVGW tehnilist eeskirja muutnud ja näinud ette nn 3000 tunni katse. Kuna põhikohtuasja hageja ei esitanud toruliitmike kohta positiivset 3000 tunni katse aruannet, võeti temalt sertifikaat 2005. aasta juunis ära. ( 33 )

53.

Nagu põhikohtuasja hageja toruliitmike näide selgelt tõendab, võib 3000 tunni katse ettenägemine DVGW tehnilises eeskirjas W534 kaupade vaba liikumise teostamist kõnealuse tehnilise standardi kohaldamisalasse kuuluvate toodete puhul takistada. Kuna põhikohtuasja hageja toruliitmikud kõnealuse katse nõudeid ei täitnud – või kuna ei olnud esitatud asjaomast tõendit –, võeti toruliitmikele antud sertifikaat ära, mistõttu oli põhikohtuasja hagejal – kelle asukoht on Itaalias – kõnealuseid toruliitmikke Saksa turul de facto sama hästi kui võimatu turustada.

54.

Sellest vaatenurgast vaadelduna tuleb 3000 tunni katse lisamist DVGW tehnilisse eeskirja W534 käsitada kaupade vaba liikumise piiramisena DVGW poolt. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei saa kõnealust piirangut õigustada ELTL artiklis 36 sätestatud „kirjapandud” õigustavate alustega, liiatigi kuna 3000 tunni katse eesmärk ei ole kaitsta joogivee tarbija tervist, vaid pigem pikendada torude eluiga. ( 34 )

55.

Selgusetu on seevastu, kas kõnealust piirangut saaks õigustada kohtupraktikas tunnustatud kirjutamata õigustava alusega, mis tuleneb ülekaalukast üldisest huvist ja vastab ka proportsionaalsuse põhimõttele. Mittediskrimineeriva piiranguna saaks seda põhimõtteliselt ilma pikemata õigustada ülekaaluka üldise huviga. Kui DVGW suudaks tõendada proportsionaalsuse põhimõttele vastava kirjutamata õigustava aluse olemasolu, tuleks 3000 tunni katse lisamist DVGW tehnilise eeskirja W534 käsitada kaupade vaba liikumise lubatud piiranguna.

56.

Kui DVGW ei suuda kohtupraktikas tunnustatud kirjutamata õigustava aluse olemasolu tõendada, võiks ta oma eraõiguslikku olemust esile tuues piirangut õigustada, tuginedes kaalukale erahuvile. ( 35 ) Kohtuotsusele Angonese viidates võiks DVGW kõnealuse piirangu õigustamiseks esitada ka „objektiivseid kaalutlusi”. ( 36 ) Peale selle võiks DVGW oma eraõiguslikule olemusele viidates tugineda põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguste kaitsele, ( 37 ) näiteks põhiõiguste harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadusele, ja püüda näidata kaupade vaba liikumise ja ühe või mitme põhiõiguse vahelist kollisiooni, mis tuleks proportsionaalsuse põhimõtet kaasates õiglasel viisil kõrvaldada. ( 38 )

57.

Kui DVGW peaks kaupade vaba liikumist piirava 3000 tunni katse lisamist DVGW tehnilisse eeskirja W534 põhikohtuasjas veenvalt õigustama kaaluka erahuvi, „objektiivsete kaalutluste” või põhiõiguste kaitsega, tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtul esitada Euroopa Kohtule uus eelotsusetaotlus ja paluda täpsemalt selgitust selle kohta, kas ja millistel tingimustel saab DVGW esitatud argumente sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, arvesse võtta. Seda seetõttu, et arvestades praeguseks väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleb põhivabaduste piiratud horisontaalset mõju kolmandatele isikutele ning põhivabaduste ja põhiõiguste vahelist suhet, ei saa minu arvates kõnealustele küsimustele ilma kahtlusteta vastata Euroopa Kohtu praktika põhjal.

58.

Eelotsusetaotlusest nähtub lisaks, et kõnealustele toruliitmikele juba antud sertifikaadi suhtes algatatud järelkontrollimenetluse raames keeldus DVGW tunnustamast Itaalia katseasutuse Cerisie Laboratorio katsearuannet, kuna viimane ei kuulunud DVGW poolt tunnustatud katselaborite hulka. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib ühtlasi, et Cerisie Laboratorio’l on olemas asjaomaste Itaalia asutuste tunnustus. ( 39 )

59.

Mulle näib, et DVGW täielik keeldumine tunnustamast Itaalia katseasutuse Cerisie Laboratorio katsearuannet võib sellistel asjaoludel, nagu on kujunenud põhikohtuasjas, takistada kaupade vaba liikumist põhikohtuasjas kõne all olevate toruliitmike puhul või muuta selle vähem huvipakkuvaks, mistõttu tuleb seda käsitada kaupade vaba liikumise põhimõtteliselt keelatud piiranguna. ( 40 )

60.

Kõnealuse piirangu õigustamise osas viitan eespool punktis 54 ja sellele järgnevates punktides esitatud märkustele, kusjuures arvesse tuleb võtta ka DVGW keeldumise diskrimineerivat suundumust. Kõnealune diskrimineeriv suundumus oleks tähtis eeskätt siis, kui DVGW tugineks õigustamisel ülekaalukale üldisele huvile. Seda sellepärast, et Euroopa Kohus ei ole senini sõnaselgelt otsustanud, kas ja millistel tingimustel saab kaupade vaba liikumise diskrimineerivaid piiranguid õigustada ülekaaluka üldise huviga. ( 41 ) Kui kõnealune küsimus peaks põhikohtuasja edasise menetlemise käigus in concreto kerkima, tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtul esitada selle kohta Euroopa Kohtule uus eelotsusetaotlus ja paluda täpsemalt selgitust ka selles küsimuses.

61.

Kuna teine eelotsuse küsimus on esitatud ainult juhuks, kui esimesele eelotsuse küsimusele vastatakse eitavalt, ei ole teist küsimust, arvestades minu pakutud vastust esimesele eelotsuse küsimusele, vaja analüüsida.

62.

Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Teatavas valdkonnas tehniliste standardite kehtestamiseks ja nende standardite alusel toodete sertifitseerimiseks asutatud eraõiguslikud ühingud peavad oma standardimis- ja sertifitseerimistegevuses järgima ELTL artiklit 34, kui siseriiklik seadusandja käsitab kõnealuse eraõigusliku ühingu sertifikaati omavaid tooteid sõnaselgelt seadustega kooskõlas olevatena ja seetõttu on tooteid, millel sertifikaat puudub, sama hästi kui võimatu turustada.