EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62010CN0345

Kohtuasi C-345/10: Freixenet, SA 8. juulil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 27. aprilli 2010 . aasta otsuse peale kohtuasjas T-110/08: Freixenet versus Siseturu Ühtlustamise Amet

OJ C 274, 9.10.2010, p. 9–10 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

9.10.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 274/9


Freixenet, SA 8. juulil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 27. aprilli 2010. aasta otsuse peale kohtuasjas T-110/08: Freixenet versus Siseturu Ühtlustamise Amet

(Kohtuasi C-345/10)

()

2010/C 274/13

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Freixenet, SA (esindajad: advokaadid F. De Visscher, E. Cornu ja D. Moreau)

Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

esimese võimalusena tühistada Üldkohtu 27. aprilli 2010. aasta otsus ja ühtlustamisameti esimese apellatsioonikoja 20. novembri 2007. aasta otsus ning teha otsus, et ühenduse kaubamärgitaotlus nr 32 540 vastab avaldamistingimustele, mis tulenevad määruse nr 40/94 artiklist 40 (nüüd määruse nr 207/2009 artikkel 39);

teise võimalusena tühistada Üldkohtu 27. aprilli 2010. aasta otsus;

mõista kohtukulud igal juhul välja ühtlustamisametilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab apellatsioonkaebuse toetuseks kolm väidet.

Esimeses väites märgib ta peamiselt seda, et on rikutud kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ning nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (1) artikli 73 teist lauset ja artikli 38 lõiget 3 (nüüd nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (2) artikli 75 teine lause ja artikli 37 lõige 3).

Esimese väite esimeses osas osutatakse võistlevuse põhimõtte rikkumisele. Apellandi sõnul viis ühtlustamisameti apellatsioonikoda Üldkohtule edasikaevatud otsuses vastupidi vaidlustatud otsuses esitatud järeldustele läbi apellandi kaubamärgi eristusvõime uue hindamise, andmata apellandile võimaluse esitada selle uue lähenemise kohta märkusi. Selles osas on õigustus, mille Üldkohus esimese apellatsioonikoja otsusele andis, menetlusõiguste heauskse kasutamise põhimõtte ja kaitseõiguste nõuetekohase järgimise põhimõtte osas ebatäpne ning ebapiisav. Vaidlustatud otsus rikub menetlusõiguste heauskse kasutamise ja kaitseõiguste põhimõtet ka niivõrd, kuivõrd selles leitakse, et ühtlustamisamet võis edastada apellandile teabe mitme asjaolu kohta, märkides, et ta kavatseb tugineda vastava taotluse tagasilükkamise otsuses neile asjaolude, ning pärast apellandi asjaomaste kirjalike märkuste saamist otsustada jätta need vähemalt osaliselt arvesse võtmata ning põhjendada oma otsust hinnanguga, mis on faktiliselt ja kontseptuaalselt teistsugune, andmata apellandile võimalust esitada märkusi.

Teises väites märgib apellant põhiliselt seda, et Üldkohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuivõrd vaidlustatud otsuses ei saanud leida, et esimese apellatsioonikoja otsus on piisavalt põhjendatud artikli 7 lõike 1 punkti b mõttes, kuna selles otsuses ei ole põhjenduse aluseks olevaid tõendeid välja toodud, ning järeldada, et viide nendele tõenditele on kasutu, kuna esimene apellatsioonikoda tugines väidetavalt „praktilistel kogemustel põhinevatele järeldustele”. Peale selle mõjutavad ühtlustamisameti ja Üldkohtu otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude ja tõendite ebakindlus nii kaitseõigusi kui põhjendamiskohustust, mis on sätestatud määruse nr 40/94 eespool viidatud artiklis 73.

Teises väites märgib apellant, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b. Kuigi Üldkohus oli tõendite põhjal tuvastanud, et taotletav kaubamärk koosneb väga eriomaste osade kombinatsioonist, mis eristavad seda kaubamärki märkimisväärselt teistest turul olemasolevatest kujutistest, kordas Üldkohus üksnes ühtlustamisameti ebamääraseid ja üldsõnalisi väiteid selle kohta, et taotletaval kaubamärgil eristusvõime puudub. Üldkohus kohaldas asjaomase kaubamärgi puhul rangemat eristusvõime kontrolli kui traditsioonilisemate kaubamärkide puhul. Vaidlustatud otsusega rikuti niisiis põhimõtet, et kaubamärgi eristusvõimet tuleb hinnata konkreetselt. Kuna Üldkohus järeldas teiselt poolt, et enamik tarbijaid ei taju kaubamärgi omapärast välimust kui asjaomase vahuveini päritolu määramiseks kasulikku elementi, vaid eelistab seda välja lugeda etiketilt, siis välistas Üldkohus kaitse alt kauba pakendi kuju, kuigi selle kaitse võimalus on kõnealuses artiklis 4 sõnaselgelt ette nähtud.

Kolmandas väites osutab asjaomane äriühing apellandina sellele, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 40/94 artikli 7 lõiget 3, kuna vaidlustatud otsuses nähakse ette tingimus, et taotletav kaubamärk on kasutamise käigus omandanud eristusvõime kõigis liidu liikmesriikides. Kuna Üldkohus keeldus tunnistamast kasutamise käigus omandatud eristusvõime olemasolu asjaomase avalikkuse märkimisväärse osa seas, märkides samas, et apellandi kaubamärk on omandanud sellise eristusvõime vähemalt Hispaanias, siis esitas Üldkohus asjaomase määrusega võrreldes ülemäärase ja ebatäpse tingimuse.


(1)  EÜT L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146.

(2)  ELT L 78, lk 1.


Top