1

Hageja Intel Corp. on Ameerika õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeleb mikroprotsessorite (edaspidi „CPU‑d”), „chipsets’ide” (kiipkaardid), muude pooljuhtkomponentide ning andme- ja sidemehhanismide töötlusega seotud platvormidele lahenduste väljatöötamise, arendamise, tootmise ja turustamisega.

2

2008. aasta lõpus töötas Intelis ülemaailmselt umbes 94100 inimest. 2007. aastal oli Inteli netotulu 38334 miljonit Ühendriikide dollarit (USD) ja tema puhaskasum 6976 miljonit dollarit. 2008. aastal oli tema netotulu 37586 miljonit dollarit ja tema puhaskasum 5292 miljonit dollarit.

3

18. oktoobril 2000 esitas Advanced Micro Devices, Inc. (edaspidi „AMD”) Euroopa Ühenduste Komisjonile nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 3 alusel ametliku taotluse, mida ta täiendas 26. novembri 2003. aasta täiendava taotlusega, esitades selles uusi faktilisi asjaolusid ja uusi etteheiteid.

4

2004. aasta mais algatas komisjon rea uurimisi teatavate asjaolude suhtes, mis olid välja toodud AMD täiendavas taotluses. Uurimise raames viis komisjon siseriiklike konkurentsiasutuste abiga nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 4 alusel 2005. aasta juulis läbi kontrolle Inteli neljas tegevuskohas Ühendkuningriigis, Saksamaal, Itaalias ja Hispaanias ning mitme Inteli kliendi tegevuskohas Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias ja Ühendkuningriigis.

5

17. juulil 2006 esitas AMD kaebuse Bundeskartellamtile (Saksa föderaalne konkurentsiamet), milles ta kinnitas, et Intel oli muu hulgas hakanud koos Media-Saturn-Holding GmbH‑ga (edaspidi „MSH”), kes on mikroelektrooniliste seadmete Euroopa edasimüüja ja suurim kontoriarvutite edasimüüja Euroopas, rakendama turult väljatõrjuvat kaubandustegevust. Bundeskartellamt vahetas komisjoniga selle juhtumi kohta teavet määruse 1/2003 artikli 12 alusel.

6

23. augustil 2006 kohtus komisjon Inteli ühe kliendi Dell Inc. [konfidentsiaalne] ( 2 ) D1. Komisjon ei lisanud asja toimikusse sellel kohtumisel arutatavate teemade üldnimekirja (edaspidi „teemade üldnimekiri”) ega koostanud protokolli. Komisjonis selle juhtumiga tegeleva meekonna üks liige tegi nimetatud kohtumisel märkmeid, mis kvalifitseeriti komisjoni poolt sisedokumendiks (edaspidi „sisemärkmed”). 19. detsembril 2008 esitas komisjon hagejale nende märkmete mittekonfidentsiaalse versiooni.

7

26. juulil 2007 saatis komisjon hagejale vastuväiteteatise (edaspidi „2007. aasta vastuväiteteatis”), mis puudutas tema tegevust viie suure algseadmete tootja (Original Equipment Manufacturer, edaspidi „OEM‑id”) suhtes, kelleks olid Dell, Hewlett-Packard Company (HP), Acer Inc., NEC Corp. ja International Business Machines Corp. (IBM). Intel vastas sellele teatisele 7. jaanuaril 2008 ja ärakuulamine toimus 11. ja 12. märtsil 2008. Intelil oli võimalik toimikuga tutvuda kolmel korral: 31. juulil 2007 ning 2008. aasta 23. juulil ja 19. detsembril.

8

Komisjon tegi AMD etteheidetega seoses mitu menetlustoimingut, viies sealhulgas 2008. aasta veebruaris läbi kontrolle paljude arvutijaemüüjate ja Inteli tegevuskohtades. Ta esitas mitmele suurele OEM‑ile ka mitu kirjalikku teabenõuet määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel.

9

17. juulil 2008 saatis komisjon hagejale täiendava vastuväiteteatise, mis puudutas tema tegevust MSH suhtes. See vastuväiteteatis (edaspidi „2008. aasta täiendav vastuväiteteatis”) käsitles ka Inteli tegevust Lenovo Group Ltd (edaspidi „Lenovo”) suhtes ja sisaldas niisuguseid uusi tõendeid Inteli tegevuse kohta 2007. aasta vastuväiteteatisega seotud osade OEM‑ide suhtes, mille komisjon oli saanud pärast viimati nimetatud vastuväiteteatise avaldamist.

10

Komisjon andis kõigepealt Intelile 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamiseks kaheksanädalase tähtaja. 15. septembril 2008 pikendas ärakuulamise eest vastutav ametnik seda tähtaega kuni 17. oktoobrini 2008.

11

Intel 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele tähtaegselt ei vastanud. 10. oktoobril 2008 esitas ta aga Üldkohtule hagi kohtuasjas, mis registreeriti numbri all T‑457/08, paludes sel kohtul esiteks tühistada kaks komisjoni otsust, mis käsitlesid 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamise tähtaja kindlaksmääramist ja komisjoni keeldumist nõuda välja mitu kategooriat dokumente, mis olid muu hulgas Ühendriikide Delaware’i osariigis käimas oleva Inteli ja AMD vahelise eraõigusliku kohtuvaidluse toimikus, ning teiseks pikendada 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastuse esitamise tähtaega nii, et tal oleks 30‑päevane tähtaeg alates päevast, mil ta saab tutvuda asjassepuutuvate dokumentidega.

12

Intel esitas ka ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, mis registreeriti numbri all T‑457/08 R ja milles paluti komisjoni menetluse peatamist kuni kohtuotsuse tegemiseni, millega lahendatakse hageja hagi sisuliselt, ja 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastuse esitamise tähtaja peatamist, ning teise võimalusena 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele vastamiseks 30‑päevase tähtaja andmist alates nimetatud kohtuotsuse kuupäevast.

13

19. detsembril 2008 saatis komisjon Intelile kirja, milles juhiti tema tähelepanu teatud arvule tõenditele, mida ta kavatses kasutada võimalikus lõplikus otsuses (edaspidi „faktiliste asjaolude kiri”). Intel ei vastanud sellele kirjale ettenähtud tähtajaks, milleks oli 23. jaanuar 2009.

14

27. jaanuaril 2009 jättis Üldkohtu president ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata (Üldkohtu presidendi 27. jaanuari 2009. aasta määrus kohtuasjas T‑457/08 R: Intel vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata). Pärast seda määrust tegi Intel 29. jaanuaril 2009 ettepaneku, et ta esitab vastuse 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele ja faktiliste asjaolude kirjale 30 päeva jooksul alates Üldkohtu presidendi määrusest.

15

2. veebruaril 2009 teatas komisjon Intelile kirja teel sellest, et tema teenistused on otsustanud talle 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele või faktiliste asjaolude kirjale vastamiseks antud tähtaega mitte pikendada. 2. veebruari 2009. aasta kirjas oli ka märgitud, et komisjoni teenistused on siiski võib-olla valmis pidama asjassepuutuvaks hilinemisega esitatud dokumenti, kui Intel esitab oma märkused 5. veebruariks 2009. Lõpuks leidis komisjon, et ta ei ole kohustatud rahuldama pärast tähtaja möödumist esitatud ärakuulamise taotlust ja et tema teenistuste hinnangul ei ole korrakohase haldusmenetluse kulgemiseks vaja korraldada ärakuulamist.

16

3. veebruaril 2009 loobus Intel oma põhinõudest kohtuasjas T-457/08 ja kohtuasi kustutati registrist Üldkohtu viienda koja esimehe 24. märtsi 2009. aasta määrusega.

17

5. veebruaril 2009 esitas Intel dokumendi oma märkustega 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise ja faktiliste asjaolude kirja kohta, määratledes need kui „vastus [2008. aasta] täiendavale vastuväiteteatisele” ja „vastus [faktiliste asjaolude kirjale]”.

18

10. veebruaril 2009 kirjutas Intel ärakuulamise eest vastutavale ametnikule, selleks et teda 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise asjus ära kuulataks. Ärakuulamise eest vastutav ametnik jättis selle taotluse 17. veebruari 2009. aasta kirjaga rahuldamata.

19

13. mail 2009 võttis komisjon vastu otsuse K(2009) 3726 (lõplik), EÜ […] artiklis 82 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/C-3/37.990 – Intel) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 227, p. 13).

20

Vaidlustatud otsuse kohaselt pani Intel toime EÜ artikli 82 ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artikli 54 ühe ja vältava rikkumise ajavahemikul 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta oktoobrini, rakendades konkurendi AMD x86-põhise arhitektuuriga CPU‑de (edaspidi „x86 CPU‑d”) turult väljatõrjumise strateegiat.

21

Vaidlustatud otsuse esemeks olevad tooted on CPU‑d. Keskprotsessor on iga arvuti põhikomponent, nii süsteemi üldise toimimise kui ka selle kogukulu aspektist. Seda peetakse tihti arvuti „ajuks”. CPU‑de tootmiseks on vaja kõrgtehnoloogilist ja kulukat seadistust.

22

Arvutites kasutatavaid CPU‑sid saab jagada kahte rühma: x86 CPU‑d ja muud CPU‑d. x86 on standardne, Inteli poolt oma CPU‑de jaoks välja töötatud arhitektuur. Nii Windowsi kui ka Linuxi operatsioonisüsteemid töötavad selles arhitektuuris. x86 käsustikuga on peamiselt seotud Windows. Enne 2000. aastat oli x86 CPU‑del mitu tootjat. Kuid enamik nendest on turult lahkunud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et alates sellest aastast on Intel ja AMD põhimõtteliselt kaks ainukest ettevõtjat, kes veel toodavad x86 CPU‑sid.

23

Komisjoni uurimise põhjal jõuti järeldusele, et asjaomane tooteturg piirdub x86 CPU‑de turuga. Vaidlustatud otsuses jäetakse lahtiseks küsimus, kas esineb x86 CPU‑de üks turg kõigile arvutitele või tuleb eristada kolme eraldiseisvat x86 CPU‑de turgu, milleks on lauaarvutitele, sülearvutitele ja serveritele mõeldud x86 CPU‑d. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei oleks sellel turgu valitseva seisundi kohta tehtud järelduste seisukohast vahet, arvestades Inteli turuosa igas tootesegmendis.

24

Geograafiline turg määratleti kui üleilmne turg.

25

Vaidlustatud otsuses tuvastab komisjon, et uuritud 10-aastase ajavahemiku jooksul (1997–2007) oli Inteli turuosa pidevalt umbes 70% või enam. Lisaks on vaidlustatud otsuse kohaselt x86 CPU‑de turul märkimisväärsed takistused turule sisenemiseks või tegevuse laiendamiseks. Need takistused tulenevad tagasiteenimatutest investeeringutest teadus- ja arendustegevusse, intellektuaalomandisse ja tootmisrajatistesse, mida on vaja x86 CPU‑de tootmiseks. Seetõttu on kõik Inteli konkurendid, välja arvatud AMD, turult lahkunud või on nende turuosa tähtsusetu.

26

Inteli turuosa ning turule sisenemise ja tegevuse laiendamise takistuste alusel jõutakse vaidlustatud otsuses järeldusele, et vähemalt nimetatud otsusega hõlmatud ajavahemikul, ehk 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini, oli Intelil turgu valitsev seisund.

27

Vaidlustatud otsuses kirjeldatakse Inteli kahte tüüpi käitumist kaubanduspartnerite suhtes: tingimuslikud allahindlused ja „ilmselged konkurentsipiirangud” (naked restrictions).

28

Esiteks, vaidlustatud otsuse kohaselt kohaldas Intel allahindlusi nelja OEM‑i suhtes, kelleks olid Dell, Lenovo, HP ja NEC, seades tingimuseks, et nad ostavad kõik või peaaegu kõik oma x86 CPU‑d Intelilt. Samuti tegi Intel makseid MSH‑le, seades tingimuseks, et MSH müüb ainult Inteli x86 CPU‑dega arvuteid.

29

Vaidlustatud otsuses jõutakse järeldusele, et Inteli kohaldatud tingimuslikud allahindlused kujutavad endast püsikliendisoodustusi. MSH‑le Inteli poolt tingimuslike maksete tegemise küsimuses märgitakse vaidlustatud otsuses, et nende maksete majanduslik mehhanism on samaväärne OEM‑ide suhtes kohaldatavate tingimuslike allahindluste mehhanismiga.

30

Lisaks sisaldab vaidlustatud otsus majandusanalüüsi selle kohta, kas allahindlused suudavad turult välja tõrjuda konkurendi, kes oleks muidu sama tõhus kui Intel (as efficient competitor test, edaspidi „AEC test”), kuid ei omaks sarnast turgu valitsevat seisundit. Konkreetselt tuvastatakse analüüsiga hind, millega Inteliga sama tõhus konkurent peaks pakkuma oma CPU‑sid, et hüvitada OEM‑ile Inteli allahindluse kaotus. Samalaadne analüüs viidi läbi Inteli poolt MSH‑le tehtud maksete osas.

31

Komisjoni kogutud tõendite põhjal järeldas ta, et Inteli tingimuslikud allahindlused ja maksed tagasid peamiste OEM‑ide ja MSH lojaalsuse. Nende mõju oli üksteist täiendav, sest need vähendasid märkimisväärselt konkurentide suutlikkust pakkuda toote omadustel põhinevat konkurentsi oma x86 CPU‑dega. Inteli konkurentsivastane käitumine tõi seega endaga kaasa tarbijatele väiksema valikuvabaduse ja vähendas innovatsiooniga tegelemise stiimulit.

32

Teiseks, mis puudutab ilmselgeid konkurentsipiiranguid, siis leidis komisjon, et Intel tegi kolmele OEM‑ile, st HP‑le, Acerile ja Lenovole makseid, seades tingimuseks, et nad lükkavad edasi või tühistavad AMD CPU‑põhiste toodete (edaspidi „AMD CPU‑d”) turuletoomise ja/või seavad piiranguid nende toodete turustamisele. Vaidlustatud otsuses järeldatakse, et selline Inteli tegevus tekitas ka otsest kahju konkurentsile ja ei ole tavapärane konkurents, mis põhineb toote omadustel.

33

Komisjon järeldab vaidlustatud otsuses, et Inteli iga vaidlusalune tegevus eespool viidatud OEM‑ide ja MSH suhtes kujutab endast kuritarvitamist EÜ artikli 82 tähenduses ja need kuritarvitused oma kogumis on osa ühest tervikstrateegiast, mille eesmärk oli tõrjuda välja AMD, Inteli ainuke märkimisväärne konkurent x86 CPU‑de turul. Seetõttu moodustavad üksikud kuritarvitused ühe EÜ artikli 82 rikkumise.

34

Kohaldades suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „2006. aasta suunised”) määras komisjon hagejale trahvi summas 1,06 miljardit eurot (trahvi arvutamise osas vt tagapool punktid 1554‐1558).

35

Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on sätestatud:

„Artikkel 1

Intel […] on 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini toime pannud ühe vältava EÜ artikli 82 ja EMP lepingu artikli 54 rikkumise, rakendades konkurentide x86 CPU‑de turult väljatõrjumise strateegiat, mis koosnes järgmistest elementidest:

Artikkel 2

Artiklis 1 märgitud rikkumise eest määratakse Intelile trahv summas 1060000000 eurot […]

Artikkel 3

Kui ta ei ole seda veel teinud, on Intel […] kohustatud kohe artiklis 1 nimetatud rikkumise lõpetama.

Intel […] on kohustatud hoiduma artiklis 1 nimetatud tegudest või käitumisest või mis tahes tegudest või käitumisest, millel on sama või samaväärne ese või tagajärg.

[…]” [Siin ja edaspidi on vaidlustatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

36

Hageja esitas käesolevas asjas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. juulil 2009.

37

AMD esitas 14. oktoobril 2009 Üldkohtu kantseleisse avalduse käesolevas asjas menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Kuid 16. novembril 2009 teatas AMD Üldkohtule, et ta võtab oma menetlusse astumise avalduse selles kohtuasjas tagasi. Seetõttu kustutati Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 5. jaanuari 2010. aasta määrusega AMD menetlusse astujana kohtuasjast.

38

Üldkohtu kohtukantseleile 30. oktoobril 2009 esitatud avaldusega taotles Union fédérale des consommateurs – Que choisir (UFC – Que choisir) (edaspidi „UFC”) käesolevas asjas menetlusse astumist komisjoni nõuete toetuseks. Menetlusse astumiseks anti luba Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 7. juuni 2010. aasta määrusega. Üldkohtu kohtukantseleile 22. septembril 2010 esitatud kirjas teavitas UFC Üldkohut, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest kirjalikult, kuid esitab suulised seisukohad kohtuistungil.

39

Üldkohtu kohtukantseleile 2. novembril 2009 esitatud avaldusega taotles Association for Competitive Technology (edaspidi „ACT”) käesolevas asjas menetlusse astumist Inteli nõuete toetuseks. Menetlusse astumiseks anti luba Üldkohtu kaheksanda koja esimehe 7. juuni 2010. aasta määrusega. ACT esitas oma menetlusse astuja seisukohad selleks ettenähtud tähtajal ja kohtuasja pooled esitasid nende suhtes oma märkused.

40

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus ja ettekandja‑kohtunik määrati seitsmenda koja koosseisu, määrati käesolev kohtuasi seetõttu viimati nimetatud kojale.

41

18. veebruari 2012. aasta otsusega saatis Üldkohus kohtuasja seitsmendale kojale laiendatud koosseisus vastavalt kodukorra artikli 14 lõikele 1 ja artikli 51 lõikele 1.

42

Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus avada suulise menetluse ja esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi ning palus hagejal ja komisjonil esitada teatud dokumente. Hageja, komisjon ja ACT vastasid kirjalikele küsimustele ja esitasid nõutud dokumendid ettenähtud tähtajal.

43

UFC vastus Üldkohtu kirjalikule küsimusele saabus Üldkohtu kohtukantseleisse pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist, kuid 1. juuni 2012. aasta otsusega otsustas seitsmenda koja esimees selle vastuse siiski toimikusse võtta.

44

16. aprilli 2012. aasta määrusega kohustas Üldkohus komisjoni kodukorra artikli 65 punkti b, artikli 66 lõike 1 ja artikli 67 lõike 3 teise lõigu alusel esitama 23. augustil 2006 aset leidnud komisjoni teenistujate ja Delli [konfidentsiaalne] D1 kohtumise kohta koostatud sisemärkmete konfidentsiaalse versiooni. Komisjon esitas selle ettenähtud tähtaja jooksul. Algul ei edastatud seda dokumenti hagejale ega menetlusse astujatele.

45

Intel ja komisjon palusid, et menetlusse astujatele ei edastataks nende menetlusdokumentides ja viimaste lisades, sealhulgas vastustes Üldkohtu kirjalikele küsimustele sisaldavaid teatavaid konfidentsiaalseid andmeid. Nimetatud menetlusdokumentidest ja lisadest saadeti menetlusse astujatele hageja ja komisjoni koostatud mittekonfidentsiaalsed versioonid. Menetlusse astujad ei olnud sellele vastu.

46

7. juunil 2012 toimus hageja, komisjoni ja ACT kohalviibimisel istungiteväline kohtumine, millel käsitleti teatud andmete konfidentsiaalsena käsitlemist ja kohtuistungi korraldust viie kohtuniku kohalviibimisel, kes kuulusid seitsmendasse kotta laiendatud koosseisus.

47

Üldkohtu kohtukantseleisse 2. juulil 2012 esitatud kirjas märkis hageja, et erinevad puudutatud OEM‑id, MSH ja AMD olid teatud eranditega nõus neid puudutava sellise teabe avalikustamisega, mida oli varem käsitletud konfidentsiaalsena avalikuna toimuma pidanud kohtuistungi ja tulevase kohtuotsuse avaliku versiooni seisukohast.

48

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära kohtuistungil, mis toimus osaliselt kinnisena 3.‐6. juulini 2012.

49

29. jaanuari 2013. aasta määrusega uuendati suuline menetlus. Menetlust korraldavate meetmete raames edastas Üldkohus pärast seda, kui ta oli ära kuulanud komisjoni, kes omakorda oli konsulteerinud Delliga ja kes ei esitanud vastuväiteid, hagejale ja menetlusse astujatele Delli [konfidentsiaalne] D1 kohtumise kohta koostatud sisemärkmete tervikversiooni ja palus neil esitada oma seisukohad sisemärkmete nende osade kohta, mida neile varem ei olnud saadetud. Hageja ja ACT esitasid need ettenähtud tähtajal. UFC oma seisukohti tähtaegselt ei esitanud. Üldkohus palus seega komisjonil esitada oma märkused hageja seisukohtade suhtes. Komisjon täitis selle nõude ettenähtud tähtaja jooksul. Üldkohus palus ka hagejal ja komisjonil esitada oma märkused ACT seisukohtade suhtes. Mõlemad esitasid need ettenähtud tähtaja jooksul. Seejärel lõpetati suuline menetlus 6. mail 2013.

50

Hageja, keda toetab ACT, palub Üldkohtul:

51

Komisjon palub Üldkohtul:

52

UFC toetab sisuliselt komisjoni nõudeid ja palub, et kohtukulud mõistetaks välja hagejalt.

53

Komisjon väidab, et hageja poolt hagi lisadena esitatud teatud dokumendid, milleks olid Delaware’i kohtus käimas olevas Ameerika menetluses (edaspidi „Delaware’i kohus”, vt eespool punkt 11) antud ütlused, on kodukorra artikli 43 lõike 5 kohaselt vastuvõetamatud, kuna selles sätestatakse, et „[k]ui menetlusdokumendile on tõendi või dokumendi mahu tõttu lisatud üksnes väljavõtted sellest, esitatakse tõend või dokument tervikuna või selle täielik ärakiri kohtukantseleile”.

54

Komisjon rõhutab, et hageja ei ole esitanud ega kandnud registrisse Delaware’i kohtule esitatud kirjalike ütluste lisasid. Komisjon toonitab ka, et nendest ütlustest osade puhul esitas hageja tervikliku ärakirja asemel ainult väljavõtte ärakirjast.

55

Kohe tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid ütluste kohta, mis esitati tervikuna, kuid ilma lisadeta. Nimelt piisab artikli 43 lõike 5 kohaselt sellest, kui kohtukantseleile esitatakse tervikuna dokument ise. See artikkel ei nõua, et kohtukantseleisse esitataks ka kõik muud dokumendid, millele viidatakse menetlusdokumendile lisatud dokumendis. Kui mõni ütluste osa, millele hageja tugineb, ei ole arusaadav, ilma et tutvutaks dokumendiga, millele ütluste andja viitab, puudutab see vaid ütluste selle osa tõenduslikku väärtust. Kuid see ei saa seada kahtluse alla hageja hagiavalduse lisana esitatud ütluste vastuvõetavust.

56

Mis puudutab ütlusi, millest hageja esitas oma menetlusdokumentide lisana vaid väljavõtteid, siis tuleb märkida järgmist.

57

Isegi kui kodukorra artikli 43 lõiget 5 tõlgendada nii, et see paneb pooltele kohustuse esitada kohtukantseleile täielik versioon kõigist dokumentidest, millest nad esitavad oma menetlusdokumendi lisana väljavõtteid, on selle kohustuse rikkumise korral võimalik puudusi kõrvaldada.

58

Olgu märgitud, et Üldkohtu poolt 5. juulil 2007 vastu võetud juhiste „Praktilised juhised pooltele” (ELT L 232, lk 7), muudetud redaktsioonis, punkti 57 alapunkti d kohaselt on võimalik puuduste kõrvaldamise korras esitada isegi selline dokument, mida ei ole esitatud, kuid mis on kantud lisade nimekirja. Poole poolt dokumendist väljavõtte esitamine tervikliku dokumendi asemel on seda enam puudus, mis on kõrvaldatav.

59

Käesolevas asjas palus Üldkohus menetlust korraldava meetmena hagejal esitada kõigi ütluste tervikversioonid, millest viimane esitas vaid väljavõtted, tervikversioone kohtukantseleile esitamata. Hageja täitis selle nõude ettenähtud tähtajal ja Üldkohus andis komisjonile võimaluse esitada kirjalikult nende dokumentide kohta oma seisukohad.

60

Seetõttu tuleb tagasi lükata komisjoni argument, et teatavad hageja esitatud dokumendid on kodukorra artikli 43 lõike 5 kohaselt vastuvõetamatud.

61

Hageja viitab Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikale ja rõhutab muu hulgas, et sama laadi konkurentsivaidlused nagu see, mida menetletakse käesolevas asjas, on karistusõiguslikku laadi, mis tähendab, et nendes on nõutav kõrge tõendatuse tase ja kohaldada tuleb süütuse presumptsiooni.

62

Määruse nr 1/2003 artikli 2 kohaselt lasub kõigi EÜ artikli 82 kohaldamisega seotud menetluste puhul selle artikli rikkumisega seotud tõendamiskohustus osapoolel või asutusel, kes teeb avalduse väidetava rikkumise kohta, kelleks käesolevas asjas on komisjon. Lisaks tuleneb väljakujunenud põhjalikust kohtupraktikast, et kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Kohus ei saa seega järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti kui ta menetleb hagi, milles palutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2501, edaspidi „kohtuotsus JFE”, punkt 177, ja 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas T-112/07: Hitachi jt vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3871, punkt 58).

63

Nimelt viimati nimetatud olukorras tuleb võtta arvesse süütuse presumptsiooni põhimõtet, sellisena nagu see tuleneb muu hulgas Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõikest 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 47. Arvestades rikkumiste laadi ning nende eest määratavate karistuste laadi ja raskusastet, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, mis võivad lõppeda trahvide või karistusmaksete määramisega (vt Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punktid 149 ja 150, 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4539, punktid 175 ja 176, ning eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus JFE, punkt 178).

64

Kuigi komisjonil tuleb esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks kindlalt veenduda, et rikkumine on toime pandud, on oluline rõhutada, et komisjoni esitatud iga tõend ei pea kindlasti vastama neile tingimustele rikkumise kõigi tunnuste osas. Piisab, kui sellele nõudele vastab tervikuna hinnatult tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, nagu nähtub EÜ artikli 81 kohaldamisega seotud kohtupraktikast (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C-250/99 P-C-252/99 P ja C-254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I-8375, punktid 513‐523). Seda põhimõtet kohaldatakse ka EÜ artikli 82 kohaldamise menetlustes (Üldkohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas T-321/05: AstraZeneca vs. komisjon, EKL 2010, lk II-2805, edaspidi „AstraZeneca kohtuotsus”, punkt 477).

65

Nende tõendite tõendusliku väärtuse osas, millele komisjon tugines, tuleb eristada kahte olukorda.

66

Esiteks, kui komisjon tuvastab konkurentsiõiguse normide rikkumise tuginedes eeldusele, et tuvastatud faktiliste asjaolude asetleidmist ei saa seletada muuga kui konkurentsivastase käitumisega, tuleb liidu kohtul asjassepuutuv otsus tühistada, kui ettevõtjad esitavad argumentatsiooni, mis näitab komisjoni kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevas valguses ja võimaldab nii viimase poolt rikkumise tuvastamisel faktidele antud selgituse asendada teise, usutavama selgitusega. Nimelt ei saa sel juhul järeldada, et komisjon on konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemist tõendanud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 16, ja 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 ja C-125/85-C-129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1307, punktid 126 ja 127).

67

Teiseks, kui komisjon tugineb tõenditele, mis on põhimõtteliselt rikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavad, ei saa ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et esineda võis asjaolu, mis võib mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu, selleks et komisjonil tekiks kohustus tõendada, et see asjaolu ei saanud tõendite tõenduslikku jõudu mõjutada. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa niisugust tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama esiteks, et tema viidatud asjaolu esines, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele tugineb komisjon (vt selle kohta Üldkohtu 15. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-141/08: E.ON Energie vs. komisjon, EKL 2010, lk II-5761, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Arvestades hageja väiteid, tuleb seda, kas komisjon on vaidlustatud otsuses esitatud asjaolusid õiguslikult piisavalt tõendanud, analüüsida neid kaalutlusi silmas pidades.

69

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 924 tuvastas komisjon, et Dellile, HP‑le, NEC‑le ja Lenovole tehtud hinnaalandused olid de facto seotud tingimusega, et need ettevõtjad ostavad kogu või peaaegu kogu neile vajaliku koguse x86 CPU‑sid Intelilt, vähemalt teatud kindlas tootesegmendis, ja et järelikult oli nende ettevõtjate valikuvabadus piiratud. Mis puudutab MSH‑le tehtud makseid, siis tuvastas komisjon samas põhjenduses, et nende maksete tingimuseks oli see, et MSH müüb ainult Inteli x86 CPU‑dega arvuteid, ja et need piirasid seega MSH valikuvabadust. Komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 925, et objektiivse põhjenduse puudumisel piisas nendest järeldustest EÜ artikli 82 rikkumise tõendamiseks.

70

Hageja vaidleb vastu nendele maksetele komisjoni poolt antud õiguslikule kvalifikatsioonile. Sisuliselt väidab ta, et komisjon oli kohustatud hindama üldist faktilist tausta, et kindlaks teha, kas süüks pandud allahindlused ja maksed võisid konkurentsi piirata. Enne kui komisjon järeldas, et allahindluse tegemine on vastuolus EÜ artikliga 82, oleks ta pidanud tõendama, et need allahindlused on tegelikult suutelised tarbite kahjuks konkurendid turult välja tõrjuma. Kuna see käitumine leidis aset minevikus, peaks komisjon tõendama, et süüks pandud kokkulepped viisid tõesti konkurentide väljatõrjumiseni.

71

Komisjon väidab, et asjassepuutuvad allahindlused on „püsikliendisoodustus kohtulahendi Hoffmann-La Roche tähenduses”, mis on määratletud Euroopa Kohtu 13. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 85/76: Hoffmann-La Roche vs. komisjon (EKL 1979, lk 461, edaspidi „kohtuotsus Hoffmann-La Roche”). Ta on seisukohal, et seda laadi tegevuse puhul ei ole vaja igal üksikul juhul tõendada tegelikku või potentsiaalset väljatõrjuvat mõju.

72

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja seob ostjad – kas või nende endi palvel – kohustusega või lubadusega katta kogu oma vajadus või märkimisväärne osa sellest ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt hangitavate toodetega, on see käsitatav turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena EÜ artikli 82 tähenduses, sõltumata sellest, kas kõnealune kohustus kehtib ilma täiendavate tingimusteta või tehakse selle eest vastutasuks allahindlus (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 89, ja Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-155/06: Tomra Systems jt vs. komisjon, EKL 2010, lk II-4361, edaspidi „Üldkohtu otsus Tomra”, punkt 208).

73

Sama kehtib ka juhul, kui ilma nimetatud ostjaid formaalse kohustusega sidumata kohaldab kõnealune ettevõtja kas ostjatega sõlmitud kokkulepete alusel või ühepoolselt püsikliendisoodustuste korda, see tähendab hinnaalandusi, mis on seotud tingimusega, et klient – olenemata ka sellest, kas tema ostusumma on märkimisväärne või väike – katab kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt hangitava kogusega (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 89, ja Euroopa Kohtu 19. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑549/10 P: Tomra Systems jt vs. komisjon; edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Tomra”, punkt 70).

74

Mis puudutab täpsemalt turgu valitsevas seisundis ettevõtja tehtava allahindluse kvalifitseerimist kuritarvitamiseks, siis tuleb eristada kolme liiki allahindlusi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 322/81: Nederlandsche Banden-Industrie-Michelin vs. komisjon, EKL 1983, lk 3461, edaspidi „kohtuotsus Michelin I”, punktid 71‐73, ja 15. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-95/04 P: British Airways vs. komisjon, EKL 2007, lk I-2331, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus British Airways”, punktid 62, 63, 65, 67 ja 68).

75

Esiteks koguselisi allahindluste süsteeme (edaspidi „koguselised allahindlused”), mis on seotud ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt ostetud kogusega, ei peeta üldjuhul selliseks, mis põhjustaksid EÜ artikliga 82 vastuolus olevat turu sulgemist. Kui tarnitud koguse suurenemine tähendab tarnija jaoks väiksemaid kulusid, on viimasel nimelt õigus lasta oma kliendil kulu vähenemisest osa saada soodsama hinna kohaldamise teel. Koguselisi allahindlusi peetakse seega niisuguseks, mis peegeldavad turgu valitsevas seisundis ettevõtja tõhususkasu ja mastaabisäästu (vt Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II-4071, edaspidi „kohtuotsus Michelin II”, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Teiseks esinevad allahindlused, mille tegemine on seotud tingimusega, et klient katab kogu oma vajaduse või sellest olulise osa ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt hangitava kogusega. Seda laadi allahindlust, millele komisjon viitab väljendiga „püsikliendisoodustus kohtulahendi Hoffmann-La Roche tähenduses”, nimetatakse edaspidi „ainuvarustusallahindlus”. Olgu toonitatud, et seda väljendit kasutatakse ka niisuguste allahindluste puhul, mis ei ole seotud 100% ainuvarustamise tingimusega, vaid tingimusega, et klient katab olulise osa oma vajadusest turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt hangitava kogusega.

77

Niisugused turgu valitsevas seisundis ettevõtja kohaldatavad ainuvarustusallahindlused ei ole kooskõlas eesmärgiga, milleks on kahjustamata konkurents ühisturul, kuna need ei põhine – välja arvatud erandlikel asjaoludel – majanduslikul teenusel, mis seda rahalist eelist õigustaks, vaid pigem võtavad ostjalt varustusallikate seisukohast valikuvabaduse või piiravad seda, ning takistavad teiste tootjate turulepääsu (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 90, ja eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsus Tomra, punkt 209). Nimelt kalduvad need allahindlused rahalise eelise andmise tõttu takistama seda, et kliendid sooritaksid oste ka konkureerivatelt tootjatelt (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 90, ja eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsus Tomra, punkt 210).

78

Kolmandaks esinevad allahindlussüsteemid, mille puhul rahalise toetuse andmine ei ole otseselt seotud turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt ainuvarustamise või peaaegu ainuvarustamise tingimusega, vaid mille puhul on allahindluse tegemise mehhanismil lojaalsust tekitav mõju (edaspidi „kolmanda kategooria allahindlus”). Sellesse allahindluse kategooriasse kuuluvad muu hulgas allahindlussüsteemid, mis sõltuvad individuaalsete müügieesmärkide saavutamisest, mis ei ole ainuvarustusallahindlused, sest nendega ei kaasne mingit ainuostukohustust või teatud tarnevajaduse määra katmine turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt. Selleks et uurida, kas sellise allahindluse kohaldamine on käsitatav turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena, tuleb hinnata kõiki asjaolusid, muu hulgas allahindluse tegemise kriteeriume ja korda, ning uurida, kas sellel allahindlusel on kalduvus eelise abil, mis ei põhine mingil seda põhjendaval majanduslikul teenusel, võtta ostjalt varustusallikate seisukohast valikuvabadus või seda piirata, takistada konkurentide turulepääsu või tugevdada turgu valitsevat seisundit kahjustatud konkurentsi abil (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Michelin I, punkt 73; eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus British Airways, punktid 65 ja 67, ning eespool punktis 73 viidatud kohtuotsus Tomra, punkt 71).

79

Dellile, HP‑le, NEC‑le ja Lenovole tehtud allahindlused, millele komisjon viitab muu hulgas vaidlustatud otsuse artikli 1 punktides a‐d, on teise kategooriasse kuuluvad allahindlused, st ainuvarustusallahindlused. Nimelt on komisjoni poolt vaidlustatud otsuses tehtud järelduste kohaselt tegemist allahindlusega, mis oli seotud tingimusega, et klient ostab Intelilt vähemalt teatud kindlas tootesegmendis kas kogu talle vajaliku koguse x86 CPU‑sid, nagu Dell ja Lenovo, või olulise osa talle vajalikust kogusest, nagu antud juhul HP 95% ulatuses ja NEC 80% ulatuses.

80

Olgu märgitud, et vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei sõltu ainuvarustusallahindluse kvalifitseerimine kuritarvitamiseks analüüsist, kas konkreetse juhtumi asjaoludel on tõendatud potentsiaalne väljatõrjuv mõju.

81

Nimelt tuleneb eespool punktis 71 viidatud kohtuotsusest Hoffmann-La Roche (punktid 89 ja 90), et seda liiki allahindlus on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, kui selle tegemiseks puudub objektiivne põhjendus. Euroopa Kohus ei nõudnud konkurentsi piiramise võime tõendamist juhtumi asjaolude alusel.

82

Lisaks tuleneb eespool punktis 74 viidatud kohtuotsusest Michelin I ja eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsusest British Airways, et kõiki juhtumi asjaolusid tuleb analüüsida ainult siis, kui tegemist on kolmanda kategooria allahindlusega. Nimelt meenutas Euroopa Kohus eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuse Michelin I punktis 71 kohtupraktikat, mille kohaselt allahindlus, millel on kalduvus rahaliste eeliste kaudu takistada klientide oste konkureerivatelt tootjatelt, on kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses. Edasi tuvastas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 72, et selles asjas vaidluse all olev allahindluste süsteem ei ole lihtne koguseline allahindlus, ainuostukohustuse süsteem ega ka teatud tarnevajaduse määra katmine turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt. Lõpuks märkis Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 73, et „seega” tuleb hinnata kõiki asjaolusid ning muu hulgas allahindluste tegemise kriteeriume ja korda.

83

Eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsuses British Airways meenutas Euroopa Kohus kõigepealt punktis 62 kohtupraktikat, mis tulenes eespool punktis 71 viidatud kohtuotsusest Hoffmann-La Roche ning seejärel tõi esile erinevused viimati nimetatud kohtuotsuse aluseks olevate asjaolude ja eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuse Michelin I asjaolude vahel, rõhutades punktis 65, et see kohtuotsus puudutas allahindlusi, mis ei olnud turgu valitsevas seisundis ettevõtja klientide vaatepunktist seotud ühegi kohustusega katta kogu või teatud osa oma tarnevajadusest ostudega sellelt ettevõtjalt. Edasi märkis ta punktis 67, et kohtupraktika kohaselt tuleb hinnata kõiki asjaolusid, et kindlaks teha, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja on niisugust allahindluste süsteemi kohaldades „nagu see, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 65” seda seisundit kuritarvitanud. Lõpuks mainis Euroopa Kohus punktis 68, et vajadus kontrollida, kas allahindlustel võib olla turult väljatõrjuv mõju, puudutab allahindluste või preemiate süsteemi „mis ei ole käsitatavad koguseliste allahindluste või preemiatena ega ka püsikliendisoodustustena kohtuotsuse Hoffmann-La Roche tähenduses”.

84

Sellest tuleneb, et kohtupraktika kohaselt tuleb kõiki asjaolusid hinnata ainult juhul, kui tehakse kolmanda kategooria allahindlusi, mitte aga siis, kui tehakse teise kategooriasse kuuluvaid ainuvarustusallahindlusi.

85

Sellist lähenemist õigustab asjaolu, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tehtavad ainuvarustusallahindlused võivad juba oma laadi tõttu konkurentsi piirata.

86

Nimelt on suutlikkus siduda kliendid turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga ainuvarustusallahindluste lahutamatu osa. See, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja teeb allahindluse vastutasuna selle eest, et klient katab kogu või olulise osa oma vajadusest ostudega temalt, tähendab, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab rahalise eelise, mille eesmärk on takistada seda, et kliendid varustaksid end ostudega konkureerivatelt tootjatelt. Seetõttu puudub vajadus uurida juhtumi asjaolusid, et kindlaks teha, kas selle allahindluse eesmärk on takistada seda, et kliendid varustaksid end ostudega konkurentidelt.

87

Lisaks tuleb toonitada, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tehtavatel ainuvarustusallahindlustel on juba oma laadi tõttu võime konkurente turult välja tõrjuda. Nimelt tähendab rahalise eelise andmine, selleks et motiveerida klienti katma kogu või oluline osa oma tarnevajadusest turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt, selle kliendi motiveerimist mitte end varustada ostudega turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurentidelt selle tema tarnevajaduse osa suhtes, mis on seotud ainuvarustustingimusega.

88

Selles kontekstis tuleb märkida, et turult väljatõrjuv mõju ei teki ainult siis, kui turulepääs on muudetud konkurentidele võimatuks, vaid ka siis, kui turulepääs on muudetud raskemaks (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus Michelin I, punkt 85; 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas C-52/09: TeliaSonera Sverige, EKL 2011, lk I-527, edaspidi „kohtuotsus TeliaSonera”, punkt 63, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Michelin II, punkt 244). Rahaline toetus, mille turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab selleks, et motiveerida klienti mitte end varustama ostudega konkurentidelt selle tema tarnevajaduse osa suhtes, mis on seotud ainuvarustustingimusega, ei ole oma laadilt niisugune, mis saaks muuta nende konkurentide jaoks turulepääsu raskemaks.

89

Kuigi ainuõigustingimustel võib põhimõtteliselt olla konkurentsile soodne toime, nii et konkureeriva turu normaalolukorras tuleb hinnata nimetatud tingimuste mõju turule nende konkreetset konteksti silmas pidades (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I-935, punktid 14‐27), ei saa neid kaalutlusi arvesse võtta turu puhul, kus konkurents on juba piiratud just asjaolu tõttu, et ühel ettevõtjal on sellel turul turgu valitsev seisund (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I-865, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus BPB Industries ja British Gypsum”, punkt 11, ja kohtujurist Léger’ ettepanek sellele kohtuotsusele, EKL 1995, lk I‑867, punktid 42‐45).

90

See lahendus on põhjendatav turgu valitsevas seisundis ettevõtja erilise vastutusega mitte kahjustada tõhusat ja moonutamata konkurentsi ühisturul, ning asjaoluga, et kui ettevõtjal on turul tugev positsioon, on ainuvarustustingimused, mis puudutavad olulist osa kliendi oste, käsitatavad lubamatu turulepääsu tõkkena (vt selle kohta Üldkohtu 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas T-65/89: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1993, lk II-389, edaspidi „Üldkohtu otsus BPB Industries ja British Gypsum”, punktid 65‐68). Nimel on sellisel juhul varustamise ainuõiguse tagajärjeks turu konkurentsistruktuuri täiendav kahjustamine. Seega on kuritarvitamise mõiste põhimõtteliselt ikkagi seotud mis tahes ainuvarustuskohustusega, mis on kehtestatud turgu valitsevas seisundis ettevõtja kasuks (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punktid 120, 121 ja 123, eespool punktis 89 viidatud Euroopa Kohtu otsus BPB Industries ja British Gypsum, punkt 11, ja kohtujurist Léger’ ettepanek sellele eespool punktis 89 viidatud kohtuotsusele, punktid 46 ja 47).

91

Lisaks olgu siinkohal ka toonitatud, et tugeva turgu valitseva seisundiga, nagu on hagejal, kaasneb lahutamatult ka see, et nõudluse seisukohast puudub olulises osas sobiv asendustoode sellele, mida pakub turgu valitsevas seisundis ettevõtja. Turgu valitsevas seisundis varustaja on järelikult suurel määral möödapääsmatu äripartner (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche vs. komisjon, punkt 41; eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus British Airways, punkt 75, ja eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsus Tomra, punkt 269). Käesolevas asjas ei vaidle hageja vastu vaidlustatud otsuses tehtud järeldusele, et tema positsioon turul käesolevas ajas vaidluse all oleva rikkumise toimepanemise ajal oli möödapääsmatu äripartneri positsioon.

92

Möödapääsmatu äripartneri positsioon tähendab, et kliendid katavad igal juhul teatud osa oma tarnevajadusest ostudega turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt (edaspidi „mittevaieldav osa”). Turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurent ei ole seega võimeline hakkama pakkuma konkurentsi kliendi täielikuks varustamiseks, vaid ainult nõudluse selle koguse suhtes, mis ületab mittevaieldavat osa (edaspidi „vaieldav osa”). Vaieldav osa on seega kliendi tarnevajaduse osa, mida võib vaatluse all oleval perioodil realistlikult üle kanda turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurendile, nagu märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1009. Ainuvarustusallahindluse tegemine turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt muudab konkurendi jaoks raskemaks oma toodete tarnimise sellise ettevõtja klientidele. Nimelt kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja klient varustab end ostudega konkurendilt, rikkudes seega täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimust, riskib ta sellega, et ta kaotab allahindluse mitte ainult nende tooteühikute osas, mille ta sellele konkurendile üle kandis, vaid kogu ainuvarustusallahindluse.

93

Selleks et muuta pakkumine ahvatlevaks, ei piisa sellest, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurent pakub ahvatlevaid tingimusi tooteühikute suhtes, mida ta suudab ise kliendile tarnida, vaid ta peab kliendile pakkuma ka hüvitist ainuvarustusallahindluse kaotuse eest. Pakkumise ahvatlevaks muutmiseks peab konkurent seega ainult vaieldavale osale kohaldama allahindlust, mida turgu valitsevas seisundis ettevõtja teeb kogu või peaaegu kogu kliendi tarnevajadusele, sealhulgas mittevaieldavale osale. Nii muudab ainuvarustusallahindluse tegemine möödapääsmatu äripartneri poolt struktuuriliselt keerulisemaks konkurendi võimaluse teha ahvatleva hinnaga pakkumine ja seega pääseda turule. Ainuvarustusallahindluse tegemine võimaldab turgu valitsevas seisundis ettevõtjal kasutada oma majanduslikku võimsust kliendi nõudluse mittevaieldava osa suhtes kui kontrollmehhanismi, et tagada ka vaieldava osa tarne, muutes nii konkurendile turulepääsu raskemaks.

94

Lõpuks tuleb märkida, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjale jääb võimalus ainuvarustusallahindluste süsteemi kasutamist põhjendada, eelkõige tõendades, et tema käitumine on objektiivselt vajalik või et potentsiaalse turu suletuse, mis sellega kaasneb, neutraliseerivad või lausa muudavad positiivseks tõhususeelised, millest saavad kasu ka tarbijad (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 90; eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus British Airways, punktid 85 ja 86, Euroopa Kohtu 27. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑209/10: Post Danmark; edaspidi „kohtuotsus Post Danmark”, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuid käesolevas asjas ei esita hageja selle kohta ühtegi argumenti.

95

Hageja väidab, et komisjon oli kohustatud analüüsima juhtumi asjaolusid, selleks et tuvastada vähemalt potentsiaalne turult väljatõrjuv mõju.

96

Esiteks tugineb hageja eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuse Michelin I punktile 73 ja eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsuse British Airways punktile 67. Need punktid käsitlevad aga kolmanda kategooria allahindlust ning ei ole seetõttu ainuvarustusallahindluse seisukohalt asjassepuutuvad.

97

Selles küsimuses tuleb tagasi lükata hageja poolt kohtuistungil esitatud argument, et eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Tomra loobus Euroopa Kohus ainuvarustusallahindluste ja kolmanda kategooria allahindluste eristamisest. Tõsi, selle kohtuotsuse punktis 70 meenutas Euroopa Kohus kõigepealt eespool punktis 73 viidatud meetodit, mille kohaselt on turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt püsiklindisoodustuste korra kohaldamine käsitletav kuritarvitamisena, lisades seejärel punktis 71, et „[s]ellega seoses tuleb hinnata kõiki asjaolusid […]”. Kuid nagu märkis õigesti komisjon, nähtub kohtuotsuse kontekstist, et seda mainides ei laiendanud Euroopa Kohus juhtumi asjaolude analüüsi ainuvarustusallahindlustele. Nimelt asuvad selle kohtuotsuse punktides 70 ja 71 esitatud kaalutlused, milles Euroopa Kohus meenutas kohtupraktikat, kolmanda väite analüüsis, mis ei olnud seotud ainuvarustusallahindluse süsteemiga, vaid kolmanda kategooria allahindluste süsteemiga, st individualiseeritud tagasiulatuva hinna alandamise süsteemi (eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punktid 73, 74, 77 ja 78, ning kohtujurist Mazáki ettepanek sellele kohtuotsusele, punkt 27).

98

Teiseks viitab hageja Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. aasta otsusele kohtuasjas C-280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon (EKL 2010, lk I-9555, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Deutsche Telekom”, punkt 175), eespool punktis 88 viidatud kohtuotsusele TeliaSonera, (punkt 28) ja eespool punktis 94 viidatud kohtuotsusele Post Danmark (punkt 26). Nendes kohtuotsustes otsustas Euroopa Kohus, et „selleks et teha kindlaks, kas turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja kuritarvitas oma hinnakujunduse kohaldamisega seda seisundit, tuleb hinnata kõiki asjaolusid […]”.

99

Kuid see kohtupraktika kohaldub vaid hinnakujundusele ega mõjuta ainuvarustusallahindluste õiguslikku kvalifikatsiooni. Nimelt käsitleti eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Deutsche Telekom ja eespool punktis 88 viidatud kohtuotsuses TeliaSonera hinnakruviga seotud tegevust ja eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Post Danmark madalaid hindu, mistõttu olid kõik need kolm asja seotud hinnakujundusega. Mis puudutab erinevatele OEM‑idele tehtud allahindlusi, siis ei põhine vaidlustatud otsuses hagejale tehtud etteheide allahindluste konkreetsele summale ja seega hageja kohaldatavatele hindadele, vaid asjaolule, et selle tegemise tingimuseks oli seatud varustamine ainult või peaaegu ainult ühest allikast. Ainuvarustusallahindluste ja hinnakujunduse erinevat kohtlemist õigustab asjaolu, et erinevalt motiveerimisest ainuvarustamisele ei saa teatud hinda pidada iseenesest õigusvastaseks.

100

Selles küsimuses tuleb samuti tagasi lükata hageja argument, mille ta esitas kohtuistungil, et eespool punktis 94 viidatud kohtuotsuses Post Danmark käsitletakse püsikliendisoodustust, mis on sarnane käesoleva juhtumi allahindlusega. Nimelt puudutas selles kohtuasjas Euroopa Kohtu menetlus Post Danmark tegevust seoses tema peamise konkurendi endiste klientidega, mis seisnes erinevates hindades võrreldes nendega, mida ta kohaldas oma olemasolevatele klientidele, ilma et Post Danmark oleks seda olulist hinnatingimuste ja allahindluste erinevust suutnud põhjendada oma kulude seisukohast; Taani konkurentsiamet kvalifitseeris sellise käitumise „esmaseks hinnadiskrimineerimiseks” (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Post Danmark, punkt 8). Kuid niisugune konkurentsivastane tegevus ei hõlma absoluutselt ainuvarustusallahindluste süsteemi. Vastupidi, eelotsusemenetlus puudutas ainult küsimust, kas madalate ja valikuliste hindade tõttu esines kuritarvitamist (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Post Danmark, punktid 15‐17). Seega vastuseks Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse küsimusele vastas ta ainult sellele, milliste asjaolude esinemisel saab madalate hindade poliitikat pidada EÜ artikliga 82 vastuolus olevaks kuritarvitavaks väljatõrjumiseks (eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Post Danmark, punkt 19).

101

Seega tuleb hageja see argumentatsioon tagasi lükata.

102

Hageja leiab, et kuna asjassepuutuva tegevusega tegeldi minevikus, on komisjon kohustatud tõendama konkreetset turult väljatõrjuvat mõju. Komisjon jättis vääralt arvesse võtmata tema tegevuse konkreetse konkurentsivastase mõju puudumist. Lisaks väidab hageja, et komisjon on kohustatud tõendama süüks pandud tegude ja turule avaldatud mõju vahelist põhjuslikku seost.

103

Kõigepealt olgu märgitud, et ka juhtumi asjaolude analüüsi raames on komisjonil kohustus tõendada ainult tegevuse võimet konkurentsi piirata (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra punkt 68, ja eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus TeliaSonera, punkt 64). Möödapääsmatuks äripartneriks oleva turgu valitsevas seisundis ettevõtja antava ainuvarustusallahindluse mehhanism võimaldab tal kasutada kliendi nõudluse mittevaieldavat osa kui kontrollmehhanismi, et tagada ka vaieldava osa tarne (vt eespool punkt 93). Kui esineb niisugune äristrateegia vahend, ei ole allahindluste konkreetset mõju konkurentsile vaja analüüsida (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra punkt 79).

104

Edasi, arvestades, et puudub vajadus tõendada allahindluste konkreetset mõju, järeldub sellest paratamatult, et komisjon ei ole ka kohustatud tõendama süüks pandud tegude ja turule avaldatud tegeliku mõju vahelist põhjuslikku seost. Seega ei ole hageja viidatud asjaolu – isegi kui see oleks tõendatud ‐, et kliendid varustasid end ainult ostudega temalt ärilistel põhjustel, mis ei olnud absoluutselt seotud allahindlustega, vastuolus sellega, et need allahindlused võisid motiveerida kliente end varustama ainult ühest allikast.

105

Lõpuks tuleb toonitada, et seda enam ei ole komisjon kohustatud tõendama tarbijatele tekitatud otsest kahju ega ka sellise kahju ja vaidlustatud otsuses kahtluse alla seatud tegevuse vahelist põhjuslikku seost. Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et EÜ artikkel 82 kohaldub mitte ainult tegevusele, millega võidakse tarbijale otsest kahju tekitada, vaid ka tegevusele, millega tarbijale tekitatakse kahju tõhusat konkurentsistruktuuri kahjustades (eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus British Airways, punkt 106).

106

Hageja väidab, et käesolevas asjas vaidluse all olevad allahindlused ei sisalda endas ametlikku või siduvat ainuvarustuskohustust. Eespool punktis 71 viidatud kohtuotsusest Hoffmann-La Roche (punkt 89) tuleneb aga, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja kuritarvitab oma seisundit ka siis, kui ta kohaldab ainuvarustusallahindluse süsteemi „ilma ostjaid formaalse kohustusega sidumata”. Selle kohta toonitab komisjon õigesti, et ainuvarustusallahindluste konkurentsivastane motiveerimine ei tulene formaalse kohustuse panemisest katta kogu või peaaegu kogu tarnevajadus turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt, vaid neid oste tehes saadud rahalisest eelisest või ebasoodsa kulutuse vältimisest. Seega piisab, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja teatab usutavalt oma kliendile, et rahalise võidu võimaldamine sõltub täielikust või peaaegu täielikust ainuvarustamisest.

107

Hageja kinnitab, et komisjon jättis arvesse võtmata selle, millises ulatuses tegi Intel OEM‑idele allahindlusi vastutasuks täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise eest, ning et ebaloogiline on teda süüdi mõista allahindluste eest väga väikestes summades (näiteks 1 dollar), mida AMD oleks võinud ületada.

108

Kuid nagu märgib õigesti komisjon, ei ole vaidlustatud otsuse esemeks allahindluste ulatus, vaid ainuvarustamine, mida lubati vastutasuks allahindluse saamisele. Seega peab allahindlus lihtsalt suutma klienti ahvatleda ainuvarustamist lubama, sõltumata küsimusest, kas konkureeriv tarnija oleks võinud pakkuda kliendile hüvitist allahindluse kaotuse eest varustaja vahetamise korral.

109

Seega puudub vajadus uurida küsimust, kas puhtalt teoreetilise näite puhul, kus allahindlus on vaid 1 dollar, millele viitab hageja, võib niisugune minimaalne allahindlus motiveerida klienti ainuvarustustingimust järgima. Nimelt tõendas komisjon käesolevas asjas õiguslikult piisavalt, et hageja tegi OEM‑idele allahindlusi, mis ulatusid miljonitesse dollaritesse aastas. Komisjon tõendas ka õiguslikult piisavalt, et neid allahindlusi anti vähemalt osaliselt vastutasuks ainuvarustamise eest (vt tagapool punktid 444‐584, 673‐798, 900‐1017, 1145‐1208 ja 1381‐1502 edaspidi). Nendest asjaoludest piisab, et saaks järeldada, et vaidlustatud otsuse esemeks olevad ainuvarustusallahindlused võisid motiveerida OEM‑e ainuvarustamist lubama.

110

Hageja sõnul tuleb arvesse võtta tema varustuslepingute lühikest kehtivust ja asjaolu, et nendest lepingutest osasid võis üles öelda 30‑päevase etteteatamisega.

111

Ka see argument tuleb tagasi lükata. Selle kohta tuleb meenutada, et põhimõtteliselt on mis tahes ainuvarustamisele suunatud rahaline toetus käsitatav turu konkurentsistruktuuri täiendava kahjustamisena ja rakendatuna turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt tuleb seda seega pidada kuritarvitamiseks (vt eespool punkt 90).

112

Mis puudutab argumenti võimaluse kohta teatud lepingud lühikese etteteatamise tähtajaga üles öelda, siis tuleb toonitada, et lepingu ülesütlemise õigus ei takista absoluutselt selle reaalset täitmist seni, kuni ülesütlemisõigust ei ole kasutatud (eespool punktis 90 viidatud Üldkohtu otsus BPB Industries ja British Gypsum, punkt 73).

113

Lisaks tuleb märkida, et käesolevas asjas ei olnud kõigi OEM‑ide ja MSH puhul aeg, mille jooksul ainuvarustusallahindlust rakendati, üldse lühike. Nimelt oli selleks ajaks Lenovo puhul umbes aasta ja see kestis enam kui viis aastat MSH puhul. Olgu märgitud, et klientide motivatsioon katta kogu või peaaegu kogu oma tarnevajadus ostudega turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt kestab nii kaua, kuni viimane teeb ainuvarustusallahindlusi, sõltumata küsimusest, kas sõlmitud on üks pikaajaline leping või kehtivad üksteise järel mitu lühiajalist lepingut (vt ka tagapool punkt 195).

114

Hageja väidab, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma asjaolu, et vaidlustatud otsuses ette heidetud tegevus oli seotud vaid väikse osaga x86 CPU‑de turust, st vahemikus 0,3‐2% aastas.

115

Kõigepealt tuleb märkida, et tagapool punktides 187‐194 esitatud põhjustel ei ole see argument faktiliselt põhjendatud, kuna hageja poolt nende arvudeni jõudmiseks kasutatud arvutusmeetod on väär.

116

Lisaks ei saa see, et asjassepuutuv tegevus võis olla seotud vaid väikse osaga asjassepuutuvast turust, olla asjakohane argument. Nimelt, mis puudutab turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevust turul, kus konkurentsistruktuur on juba tema tõttu nõrgestatud, siis võib selle konkurentsistruktuuri mis tahes täiendav piirang kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 123). Euroopa Kohus lükkas seega tagasi „märkimisväärse mõjutamise” või miinimumläve kriteeriumi kasutamise vajaduse EÜ artikli 82 kohaldamiseks (kohtujurist Mazáki ettepanek eespool punktis 97 viidatud Euroopa Kohtu otsusele Tomra, punkt 17).

117

Lisaks peab klientidel, kes asuvad suletud turu osas, olema võimalus saada kasu igasugusest konkurentsitasemest, mis on turul võimalik, ning konkurentidel peab olema võimalik pakkuda konkurentsi toodete omaduste alusel kogu turul, mitte ainult selle ühel osal (eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra punktid 42 ja 46). Turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei saa seega õigustada teatud klientidele ainuvarustusallahindluste tegemist asjaoluga, et konkurentidel on võimalus teostada tarneid teistele klientidele.

118

Seetõttu tuleb hageja argumentatsioon tagasi lükata.

119

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Tomra (punktid 41‐45) kinnitas Euroopa Kohus Üldkohtu järeldust, et piiratud juurdepääsuga turu osa oli selle juhtumi puhul „märkimisväärne”. Nimelt ei kinnita see kaalutlus teesi, mille kohaselt ei saa esineda turult väljatõrjuvat mõju, kui piiratud juurdepääsuga turu osa ei ole märkimisväärne. Selle kohta tuleb märkida, et eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsusest (punkt 243) nähtub, et Üldkohus tuvastas, et „isegi kui nõustuda hagejate teesiga, mille kohaselt oleks juurdepääsu takistamine nõudluse väikesele osale tähtsusetu, ei olnud see osa käesolevas asjas kaugeltki väike”. Üldkohus ei asunud seega mingile seisukohale küsimuses, kas see tees oli tõene.

120

Euroopa Kohtule piisas sellest, et ta kinnitas Üldkohtu seisukohta, et selles asjas oli märkimisväärne osa turust suletud, ilma et seda asjaolu tuleks mõista nii, et Euroopa Kohus asus seisukohale, et turu märkimisväärse osa suletus on kuritarvitamise tuvastamise eeltingimus. Lisaks tuvastas Euroopa Kohus sõnaselgelt eespool punktis 73 viidatud kohtuotsuses Tomra (punkt 46), et EÜ artikli 82 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha turu sulgemise täpset künnist, mille ületamise korral võib tegevust pidada kuritarvitavaks, ning et „igal juhul” oli õiguslikult piisavalt tõendatud, et asjaomase tegevusega suleti turg konkurentsile.

121

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka Üldkohtu 23. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-65/98: Van den Bergh Foods vs. komisjon (EKL 2003, lk II-4653, punkt 160), millele viitavad hageja ja ACT. Nimelt ei käsitletud selles kohtuotsuses tegevust, mille puhul rahaline toetus oli otseselt seotud tingimusega, et klient kataks kogu või peaaegu kogu oma tarnevajaduse ostudega turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt. Selles asjas oli turgu valitsevas seisundis ettevõtja andnud Iiri jäätisejaemüüjate kasutusse tasuta külmikuid, tingimusel, et neid kasutatakse ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtja müüdud jäätise hoidmiseks. Jaemüüjatel oli aga õigus müüa konkurentide toodetud jäätist, kui nad hoidsid seda enda või siis teiste jäätisetootjate antud külmikutes.

122

Neid asjaolusid arvestades leidis komisjon, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamine oli see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja motiveeris neid Iiri jaemüüjaid, kellel puudusid enda või mõne muu jäätisetootja külmik(ud), sõlmima ainuvarustusõiguse tingimusega külmikute ostulepinguid, pakkudes neile individuaalpakendis koheseks tarbimiseks toodetud jäätise hoidmiseks mõeldud külmikute tarnimist ja tagades nende hoolduse, ilma et see tekitaks neile otsest kulu (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, punkt 23). Komisjon tuvastas ka selles asjas, et kõigist müügipunktidest Iirimaal olid 40% sellised, kus müügipunkti paigutatud koheseks tarbimiseks toodetud jäätise hoidmiseks mõeldud külmikud olid ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtja tarnitud (eespool punktis 121 viidatud kohtuotsus Van den Bergh Foods vs. komisjon, punkt 19).

123

Neid asjaolusid arvestades tuvastas Üldkohus eespool punktis 121 viidatud kohtuotsuses Van den Bergh Foods vs. komisjon (punkt 160), et „see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja seob de facto 40% vaatlusaluse turu müügipunktidest – kas või nende nõudel – ainuvarustustingimusega, mis toimib tegelikult ainuvarustamisena, mis on nendele müügipunktidele kohustuslik, on käsitletav turgu valitseva seisundi kuritarvitamisena”.

124

Olgu märgitud, et selles asjas toimis ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtja tarnitud toodete hoidmisega seotud tingimus de facto ainuvarustustingimusena ainult nende 40% müügipunktide suhtes, sest teistes müügipunktides oli muid külmikuid, kus nad võisid hoida teiste tootjate tarnitud jäätist. Seega ei saa sellest kohtuotsusest järeldada, et allahindluste puhul, mis on otseselt seotud ainuvarustuse või peaaegu ainuvarustuse tingimusega, tuleb kindlaks teha suletud turu osa.

125

Hageja toonitab, et mis puudutab teatud OEM‑e, täpsemalt HP‑d, NEC‑d ja Lenovot, siis ei hõlmanud ainuvarustustingimus, millele komisjon vaidlustatud otsuses viitab, kogu nende OEM‑ide x86 CPU‑de nõudlust, vaid HP puhul ainult 95% tema äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de tarnevajadusest, NEC puhul ainult 80% tema „kliendipersonaalarvutitele”, st lauaarvutitele ja sülearvutitele, välja arvatud serverid, mõeldud x86 CPU‑de tarnevajadusest, ning Lenovo puhul ainult tema sülearvutitele mõeldud x86 CPU‑de tarnevajaduse.

126

Kohtuistungil lisas hageja, et HP äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de tarnevajadus moodustas vaid 30% HP kogu x86 CPU‑de tarnevajadusest. Kuna väidetav tingimus kattis ainult 95% HP äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de tarnevajadusest, hõlmas see vaid umbes 28% HP kogu x86 CPU‑de tarnevajadusest ning seda ei saa pidada ainuvarustustingimuseks.

127

Selle argumendiga väidab hageja sisuliselt, et HP‑le, NEC‑le ja Lenovole tehtud allahindlusi ei saa käsitleda ainuvarustusallahindlustena, sest tingimus ei puudutanud eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuse Hoffmann-La Roche (punkt 89) tähenduses „kogu või märkimisväärset osa” nende OEM‑ide x86 CPU‑de tarnevajadusest.

128

Seega tuleb see argumentatsioon tagasi lükata.

129

Mis puudutab HP‑le tehtud allahindlusi, siis tuleb toonitada, et asjassepuutuv tegevus ei ole seotud tingimusega, et HP kohustub ostma vähemalt 28% oma kogu x86 CPU‑de tarnevajadusest Intelilt, vaid tingimusega, et HP kohustub ostma teatud kindlas turusegmendis 95% oma kogu x86 CPU‑de tarnevajadusest Intelilt. Tingimus, mille kohaselt HP kohustus ostma teatud kindlas sektoris 95% oma tarnevajadusest turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt, ei ole sama ega sarnane teoreetilise tingimusega, mille kohaselt HP oleks kohustatud selliselt ettevõtjalt ostma 28% oma tarnevajadusest kõigis turusegmentides.

130

HP vabadus varustada end ostudega AMD‑lt, et katta äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de tarnevajadus, võis olla Inteli tehtava ainuvarustusallahindluse tõttu piiratud. Nimelt, kui HP oleks otsustanud osta rohkem kui 5% äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de tarnevajadusest AMD‑lt ja järelikult mitte järgida peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimust, oleks ta riskeerinud ainuvarustusallahindluse kaotusega ja mitte ainult tooteühikute osas, mille ta ostis AMD‑lt. Seega selleks, et katta rohkem kui 5% äriklientidele suunatud lauaarvutite x86 CPU‑de HP tarnevajadusest, oleks AMD pidanud tegema mitte ainult ahvatlevama pakkumise HP nõudluse vaieldava osa x86 CPU‑de suhtes, vaid pakkuma HP‑le ka hüvitist ainuvarustusallahindluse kaotuse eest. Ainuvarustusallahindluste konkurentsivastane mehhanism ongi just selline.

131

Seda mehhanismi ei neutraliseerinud asjaolu, et AMD võis katta HP x86 CPU‑de tarnevajaduse kõigi eraklientidele suunatud arvutite ja äriklientidele suunatud sülearvutite osas. Nimelt ei sea see, et HP valikuvajadus ei olnud nendes turusegmentides piiratud, kahtluse alla asjaolu, et HP valikuvabadus võis olla piiratud äriklientidele suunatud lauaarvutite segmendis.

132

Sellega seoses tuleb meenutada, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurentidel peab olema võimalik pakkuda toodete omadustel põhinevat konkurentsi kogu turul, mitte ainult selle ühel osal (eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punkt 42). Turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei saa seega õigustada teatud klientidele ainuvarustusallahindluste tegemist asjaoluga, et konkurentidel on võimalus teostada tarneid teistele klientidele (vt eespool punkt 117). Samuti ei saa turgu valitsevas seisundis ettevõtja teatud kindas turusegmendis kliendi peaaegu täieliku ainuvarustamise korral õigustada allahindluse tegemist asjaoluga, et sellele kliendile jääb vabadus katta oma tarnevajadus teistes turusegmentides ostudega konkurentidelt.

133

Selles kontekstis ei ole oluline asjaolu, millele viitab ACT kohtuistungil, et asjassepuutuva tooteturu määratlemisel ei eristanud komisjon CPU‑del, mida kasutatakse äriklintidele suunatud arvutites ja nendel, mida kasutatakse eraklientidele suunatud arvutites, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduse 831 punktist 2. Nimelt, käesolevas asjas kohaldatud ainuvarustusallahindluste konkurentsivastane mehhanism toimib sõltumata sellest, kas CPU‑d, mida kasutatakse äriklintidele suunatud arvutites ja need, mida kasutatakse eraklientidele suunatud arvutites, on omavahel asendatavad või mitte. Käesolevas asjas oli tingimus seatud sõltuvusse HP tarnevajadusest tema äriklintidele suunatud lauaarvutitele. HP pidi seega kasutama Inteli CPU‑sid (edaspidi „Inteli CPU‑d”) 95%‑s äriklintidele suunatud x86 CPU‑sid sisaldavatest lauaarvutitest, mida ta tootis. Küsimus, kas need CPU‑d erinevad x86 CPU‑dest, mida kasutati eraklientidele suunatud arvutites, ei ole siinkohal asjassepuutuv, sest isegi kui need olid omavahel asendatavad, ei oleks HP ilma ainuvarustusallahindluse tingimust rikkumata saanud konkurentide CPU‑sid kasutada rohkem kui 5% ulatuses oma äriklintidele suunatud lauaarvutitest.

134

Sellest tuleneb, et HP‑le tehtud allahindlusi tuleb käsitada ainuvarustusallahindlustena, olenemata sellest, et peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimus puudutas vaid HP tarnevajaduste üht segmenti.

135

Mis puudutab NEC‑le tehtud allahindlusi, siis tuleb märkida, et ainuvarustustingimusega kaetud määr 80% on piisav, et moodustada „märkimisväärne osa” tarnevajadusest eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuse Hoffmann-La Roche (punkt 89) tähenduses. Olgu märgitud, et selles kohtuotsuses hõlmas vaidlusalune tegevus ostukohustusi, mis puudutasid just määrasid 80% või 75% kliendi tarnevajadusest (eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 83).

136

Mis puudutab asjaolu, et ainuvarustustingimus hõlmas vaid laua- ja sülearvuteid, välja arvatud serverid, siis ei oma see mingit tähtsust. Selles küsimuses kohalduvad mutatis mutandis eespool punktides 130‐132 esitatud kaalutlused.

137

Lõpuks, mis puudutab Lenovole tehtud allahindlusi, siis ei oma samadel põhjustel mingit tähtsust asjaolu, et ainuvarustustingimus hõlmas vaid sülearvuteid.

138

Hageja kinnitab, et klientide ostujõud välistab kuritarvitamise. Käesolevas asjas kasutasid kliendid oma ostujõudu vahendina suuremate allahindluste saamiseks.

139

See argument tuleb tagasi lükata. Nimelt asjaolu ‐ isegi kui osutub tõendatuks ‐, et hageja tehtud allahindlused on vastus klientide vastavatele nõuetele ja ostujõule, ei õigusta see klientide suhtes ainuvarustustingimuse kehtestamist (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 89; eespool punktis 90 viidatud Üldkohtu otsus BPB Industries ja British Gypsum, punkt 68, ning 25. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T-66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 2010, lk II-2631, punkt 305). Nagu Euroopa Kohus märkis eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuses Hoffmann-La Roche (punkt 120), on asjaolu, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjaga lepingu sõlmiv isik on ise tugev ettevõtja ja et leping ei ole ilmselgelt turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt oma äripartnerile avaldatud surve tulemus, ei välista turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, sest see võib seisneda täiendavas kahjus, mida tekitab varustamise ainuõigus konkurentsistruktuurile turul, kus turgu valitsevas seisundis ettevõtja esinemise tõttu on konkurentsi tase juba nõrgenenud. Lisaks ei muuda OEM‑ide ostujõud asjaolu, et nad sõltusid hagejast kui möödapääsmatust äripartnerist x86 CPU‑de turul.

140

Hageja väidab, et AEC test (vt eespool punkt 30) on asjassepuutuvate allahindluste potentsiaalse turult väljatõrjuva mõju tuvastamisel oluline tegur. AEC test on ainus tõend, mille komisjon esitas vaidlustatud otsuses, selleks et tõendada, et Inteli allahindlustel võis olla konkurentsivastane turult väljatõrjuv mõju. Komisjon ei ole aga nõus sellega, et AEC test on osa vaidlustatud otsuse õiguslikust analüüsist. Hageja hinnangul tuleneb sellest, et asjassepuutuvate allahindluste turult väljatõrjumise võime ei ole vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni õigusliku analüüsiga tõendatud. Lisaks leiab hageja, et komisjon tegi mitu viga selle testi kohaldamisel. Tema sõnul näitab korrektselt kohaldatud AEC test, et Inteli tehtud allahindlustel ei ole turult väljatõrjumise võimet.

141

Kõigepealt olgu märgitud, et vaidlustatud otsuses läbi viidud AEC testis lähtutakse eespool punktis 93 märgitud asjaolust, et sama tõhus konkurent, kes soovib endale võita vaieldavat osa tellimustest, mida seni täitis möödapääsmatuks äripartneriks olev turgu valitsevas seisundis ettevõtja, peab pakkuma kliendile hüvitist ainuvarustusallahindluse eest, mille ta kaotaks, kui ta ostaks väiksema koguse kui see, mis on kindlaks määratud täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimusega. AEC testi eesmärk on kindlaks teha, kas sama tõhus konkurent kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja, kellel on samad kulud kui viimasel, suudab sellisel juhul alati kulud katta.

142

Mis puudutab AEC testi asjassepuutuvust seoses ainuvarustusallahindlustega, siis tuleb märkida järgmist.

143

Esiteks tuleb meenutada, et ainuvarustusallahindluse õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole vaja uurida juhtumi asjaolusid (vt eespool punktid 80‐93). Komisjon ei ole seega kohustatud igal üksikul juhul tõendama ainuvarustusallahindluste turult väljatõrjumise võimet.

144

Edasi nähtub kohtupraktikast, et isegi kolmanda kategooria allahinduste puhul, mille korral juhtumi asjaolude uurimine on vajalik, ei ole alati tarvis läbi viia AEC testi. Nii tugines Euroopa Kohus eespool punktis 74 viidatud kohtuotsuses Michelin I (punktid 81‐86) tõendeid nõudmata asjassepuutuvate allahindluste püsikliendina sidumise mehhanismile testi kasutades, mis põhines kogustel, mida konkurendid olid sunnitud müüma kahjumiga, et kompenseerida kolmanda kategooria allahindlusi, mida tegi turgu valitsevas seisundis ettevõtja.

145

Lisaks tuleneb eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsusest Tomra (punktid 73 ja 74), et konkurentsivastase mõju tuvastamiseks ei ole vajalik, et allahindluste süsteem sunniks sama tõhusa konkurendi aktsepteerima „negatiivset hinda”, st omahinnast madalamat hinda. Potentsiaalse konkurentsivastase mõju tuvastamiseks piisab, kui tõendada püsikliendina sidumise mehhanismi esinemine (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punkt 79).

146

Sellest tuleneb, et isegi kui eeldada, et juhtumi asjaolude hindamine on ainuvarustusallahindluste potentsiaalse konkurentsivastase mõju tõendamiseks vajalik, ei ole siiski vaja seda tõendada AEC testi abil.

147

Lisaks on faktiliselt põhjendamata hageja argument, et AEC test on ainus tõend, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, selleks et tõendada asjassepuutuvate allahindluste turult väljatõrjumise võimet (vt tagapool punktid 173‐175).

148

Mis puudutab hageja argumenti, et õigesti kohaldatud AEC test oleks näidanud, et asjassepuutuvatel allahindlustel ei olnud turult väljatõrjumise võimet, siis tuleb märkida järgmist.

149

Kõigepealt tuleb meenutada, et turult väljatõrjuv mõju ei teki ainult siis, kui konkurentidele on turulepääs võimatuks tehtud. Nimelt piisab, kui turulepääs on muudetud raskemaks (vt eespool punkt 88).

150

Kuid tuleb märkida, et AEC test võimaldab vaid kontrollida, kas turulepääs on muudetud võimatuks, mitte aga välistada võimalust, et see on muudetud raskemaks. Tõsi, negatiivne tulemus tähendab, et sama tõhusal konkurendil on majanduslikult võimatu tagada kliendi nõudluse vaieldavat osa. Nimelt selleks, et pakkuda kliendile hüvitust ainuvarustusallahindluse kaotuse eest, peab see konkurent müüma oma tooteid hinnaga, mis ei võimalda tal isegi oma kulu katta. Kuid positiive tulemus tähendab ainult, et sama tõhus konkurent on suuteline oma kulu katma (niisuguse AEC testi tegemise korral, mida on kasutatud vaidlustatud otsuses ja välja pakutud hageja poolt, ainult keskmine välditav kulu). See asjaolu ei tähenda aga, et turult väljatõrjuvat mõju ei esine. Nimelt ainuvarustusallahindluste mehhanism, nagu seda kirjeldatakse eespool punktis 93, on oma laadilt niisugune, mis muudab turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurentidele turulepääsu raskemaks, isegi kui see ei ole majanduslikult võimatu (vt selle erinevuse kohta kohtujurist Mazáki ettepanek eespool punktis 97 viidatud Euroopa Kohtu otsusele Tomra, punkt 54).

151

Eespool esitatust nähtub, et puudub vajadus uurida, kas komisjon viis AEC testi läbi vastavalt ettenähtud nõuetele, ning et samuti puudub vajadus uurida küsimust, kas hageja välja pakutud alternatiivsed arvutused on õiged. Nimelt ei välista ka positiivne AEC test potentsiaalset turult väljatõrjuvat mõju, mis on omane eespool punktis 93 kirjeldatud mehhanismile.

152

Seda järeldust ei sea kahtluse alla eespool punktis 88 viidatud kohtuotsus TeliaSonera, eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu otsus Deutsche Telekom, ja eespool punktis 94 viidatud kohtuotsus Post Danmark. Hageja leiab, et nendest kohtuotsustest nähtub, et võtmekriteerium on see, kas sama tõhus konkurent kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja saab temaga konkureerimist jätkata. Kuid olgu meenutatud, et nendes asjades käsitleti hinnakruvi efekti (TeliaSonera ja Deutsche Telekom) või madalaid hindu (Post Danmark). Nendest kohtuotsustest tulenev kohustus analüüsida hindu ja kulusid on selgitatav sellega, et hinna kuritarvitavat laadi on võimatu hinnata seda teiste hindade ja kuludega võrdlemata. Hind ei saa olla iseenesest õigusvastane. Kuid ainuvarustusallahindluse muudab kuritarvitavaks mitte allahindluse summa, vaid pigem täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimus, millest allahindlus sõltub.

153

Lisaks tuleneb eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsusest Tomra (punktid 73, 74 ja 80), mis on eelmises punktis viidatud kohtuotsustest hilisem, et tingimata ei ole vaja analüüsida, kas allahindluste süsteem sunnib sama tõhusa konkurendi aktsepteerima negatiivset hinda, isegi kui tegemist on kolmanda kategooria allahindlusega. Seda enam puudub vajadus seda teha ainuvarustusallahindluste puhul.

154

Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka komisjoni teatis pealkirjaga „Suunised komisjoni täitetegevuse prioriteetide kohta EÜ […] artikli 82 kohaldamisel turgu valitsevate ettevõtjate kuritahtliku konkurente tõrjuva tegevuse suhtes” (ELT 2009, C 45, lk 7, edaspidi „artikli 82 suunised”).

155

Artikli 82 suuniste punktis 2 on sätestatud, et „[d]okumendis on esitatud täitetegevuse prioriteedid, millest komisjoni tegevus juhindub [EÜ] artikli 82 kohaldamisel”. Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 916 märkis, on artikli 82 suuniste eesmärk määratleda prioriteedid nende juhtumite valikul, millele komisjon tulevikus keskendub ja neid ei kohaldata menetlusele, mille komisjon on algatanud enne nende suuniste avaldamist. Kuna käesolevas asjas tegi komisjon menetluse algatamise otsuse 26. juulil 2007, ei olnud ta igal juhul kohustatud artikli 82 suuniseid järgima.

156

Asjaolu, et artikli 82 suunised avaldati enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, ei tähenda, et need olid kohaldatavad. Nimelt see, et komisjon annab teavet prioriteetide kohta, millest ta tulevikus oma tegevuses juhindub, ei saa teda kohustada ümber hindama küsimust, kas ta peab prioriteetseks juhtumit, mida ta on juba otsustanud käsitleda prioriteetsena ja mille menetlemisega ollakse liiatigi juba edasi jõudnud staadiumis.

157

Seega puudub vajadus uurida küsimust, kas vaidlustatud otsus on kooskõlas artikli 82 suunistega.

158

Ainult asjaolu, et komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 916, et ta jääb siiski arvamusele, et vaidlustatud otsus on artikli 82 suunistega kooskõlas, ei sea kahtluse alla artikli 82 suuniste asjassepuutumatust käesolevas asjas. Nimelt on selgelt tegemist kaalutlusega, mille komisjon esitas teisejärgulisena, pärast seda, kui ta oli selgitanud, et artikli 82 suunised ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

159

Mis puudutab hageja viidatud asjaolu, et sel ajal konkurentsi asjadega tegelev komisjoni liige märkis oma 17. juuli 2009. aasta kõnes, et Inteli asjas kohaldas komisjon AEC testi artikli 82 suunistes kindlaks määratud meetodi abil, siis tuleb märkida, et komisjoni liikmete kolleegiumi poolt vastu võetud vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, et komisjon jõudis järeldusele, et artikli 82 suunised ei olnud kohaldatavad ning et AEC test ei ole asjassepuutuva tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks vajalik tegur. Seega viis komisjon ülemäärasena läbi AEC testi ja märkis ülemäärasena, et vaidlustatud otsus on kooskõlas artikli 82 suunistega. See, et konkurentsi asjadega tegelev komisjoni liige pidas pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kõne, milles ta märkis, et komisjon teostas Inteli asjas AEC testi, täpsustamata seejuures, et see viidi läbi ülemäärasena, ei muuda tõlgendust, mis tuleb anda vaidlustatud otsusele.

160

Vastuseks kohtuistungil esitatud küsimusele märkis hageja, et tema põhjenduskäiku seoses AEC testi asjassepuutuvusega, millel oli tema sõnul haldusmenetluses oluline roll, tuleb mõista nii, et ta tugines ka õiguspärase ootuse põhimõttele.

161

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on õigus nõuda õiguspärase ootuse kaitset, mis on üks liidu aluspõhimõtteid, igal eraõiguslikul isikul, kes on olukorras, kus liidu haldusasutused on talle täpseid tagatisi andes tekitanud põhjendatud lootuse. Sellisteks tagatisteks on täpne, tingimusteta ja kooskõlaline teave, mis olenemata selle edastamise vormist on pärit volitatud ja usaldusväärsest allikast. Keegi ei saa aga viidata selle põhimõtte rikkumisele, kui haldusasutuste antud tagatised ei ole täpsed (vt Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T-273/01: Innova Privat-Akademie vs. komisjon, EKL 2003, lk II-1093, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

162

Käesolevas asjas ei ole hageja väitnud, et haldusmenetluse vältel anti talle täpne tagatis, et EÜ artikli 82 rikkumise tuvastamiseks on AEC test komisjonile väga oluline. Vastupidi, nagu komisjon kohtuistungil õigesti rõhutas, tuleneb käesolevas asjas ärakuulamise eest vastutava ametniku lõpparuande (ELT 2009, C 227, lk 7) punti II 1, teisest lõigust, et „ärakuulamise ajal selgitas komisjon Intelile, et majanduslik hinnang ei ole rikkumise tuvastamise tingimus, millest Intel sai ka aru”.

163

Edasi täpsustas hageja kohtuistungil, et ta sai ärakuulamise eest vastutava ametniku avaldusest hästi aru. Ta väidab aga, et 2007. aasta vastuväiteteatise punktist 340 tuleneb, et juhul, kui väljatõrjumise võimet tuleb tõendada, tugineb komisjon selle võime tõendamisel ainult AEC testile.

164

Siiski tuleb täheldada, et ainult asjaolu, et komisjon märkis 2007. aasta vastuväiteteatise punktis 340, et ta kavatseb tõendada, et asjassepuutuvatel allahindlustel oli turult väljatõrjuv mõju, sest need takistasid sama tõhusal konkurendil pakkuda OEM‑ile hüvitist potentsiaalse allahindluse kaotuse eest, ei saa pidada täpseks tagatiseks, et komisjon ei kavatse turult väljatõrjuva mõju tõendamiseks tugineda ühelegi muule alusele. Lisaks nähtub 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise punktidest 260 ja 329, et oma analüüsis ei tuginenud komisjon ainult AEC testile, vaid ka muudele kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele tõenditele.

165

Komisjon ei rikkunud seega vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduskäiguga õiguspärase ootuse põhimõtet.

166

Eespool toodust nähtub, et hageja esitatud argumendid ei ole niisugused, mis seaksid kahtluse alla järelduse, et puudub vajadus uurida, kas komisjon viis AEC testi läbi vastavalt ettenähtud nõuetele, või uurida üksikasjalikult hageja argumente seoses komisjoni väidetavate vigadega selle testi rakendamisel, või järelduse, et puudub vajadus ka uurida hageja välja pakutud alternatiivseid arvutusi (vt eespool punkt 151).

167

Komisjon märgib vaidlustatud otsuse põhjenduses 1000 sisuliselt, et mõju, mis oli MSH‑le tehtud maksetel tingimusel, et ta müüb ainult hageja tooteid, saab võrdsustada ainuvarustusallahindluse mõjuga ja et seega on täidetud kohtupraktikas sätestatud tingimused nende maksete kvalifitseerimiseks kuritarvitamiseks.

168

Kohtuistungil väitis hageja sisuliselt, et komisjon kohaldas vääralt sama testi OEM‑idele tehtud ainuvarustusallahindluste ja MSH‑le tehtud maksete õiguslikuks kvalifitseerimiseks. Ta märkis muu hulgas, et erinevalt OEM‑idest oli MSH ettevõtja, kes tegutses jaeturul. Selle uurimiseks, kas konkureerival tootjal puudub juurdepääs jaeturule, nõuab kohtupraktika ainuõigusi andvate suhete võrgustiku tekitatavate kumulatiivsete tagajärgede analüüsi. Kuid asjassepuutuval perioodil oli MSH‑l asjaomasel ülemaailmsel turul väga väike turuosa, nimelt umbes 1%.

169

Tuleb märkida, et hageja argumendis kinnitatakse jälle, et komisjon oleks pidanud teostama käesolevas asjas jaeturu asjaolude analüüsi, et tõendada MSH‑d puudutava hageja tegevuse konkurentsi piiravat võimet. Selle argumendiga ei saa siiski nõustuda. Nimelt, nagu täheldas kohtuistungil õigesti komisjon, oli hageja OEM‑idega seotud tegevuse ja MSH‑ga seotud tegevuse konkurentsivastane mehhanism sama, ainsa erinevusega see, et MSH‑le tehtud ainuvarustusmakse eesmärk ei olnud takistada hageja mõne otsese kliendi varustamist tema konkurendi poolt, vaid konkureerivate toodete müümist jaemüüja poolt, kes asus varustusahelas tagapool. Nimelt paigaldavad OEM‑id CPU‑d arvutitesse, mis müüakse seejärel tarbijatele selliste jaemüüjate poolt, nagu MSH. Motiveerides jaemüüjat müüma ainult Intelilt pärit CPU‑dega varustatud arvuteid, võttis hageja seega OEM‑idelt turustuskanali konkureerivate toodetega varustatud arvutite müümiseks. Seega, võttes MSH‑lt tema müügi osas valikuvabaduse, piiras ta OEM‑ide valikuvabadust seoses nende turustuskanalitega. Arvestades, et see piirang võis mõjuda negatiivselt OEM‑ide AMD CPU‑de nõudlusele, muutis see, et MSH‑d motiveeriti müügile ainuvarustajalt, raskemaks AMD juurdepääsu x86 CPU‑de turule. Mõlemal juhul kasutas hageja oma majanduslikku võimsust kliendi nõudluse mittevaieldava osa suhtes kui kontrollmehhanismi, et tagada ka vaieldava osa tarne, muutes nii AMD‑le turulepääsu raskemaks (vt eespool punkt 93).

170

Kuigi on tõsi, et EÜ artikli 81 aspektist on Euroopa Kohus otsustanud, et konkureeriva turu tavaolukorras tuleb varustaja ja jaemüüja vahelist ainuvarustussuhet hinnata selle konkreetset tausta arvestades, mis tähendab muu hulgas, et analüüsida tuleb nende suhete võrgustiku tekitatavat kumulatiivset tagajärge, tuleb siiski märkida, et neid kaalutlusi ei saa arvesse võtta EÜ artikli 82 rakendamise puhul, sest see säte käsitleb turgu, kus konkurents on juba piiratud just asjaolu tõttu, et ühel ettevõtjal on sellel turul turgu valitsev seisund (vt eespool punkt 89).

171

Seetõttu ei olnud komisjon kohustatud juhtumi asjaolusid analüüsima ka MSH‑le tehtud maksete osas ‐ ta pidi ainult tõendama, et hageja andis ainuvarustamistingimusest sõltuvusse seatud rahalist toetust.

172

Teise võimalusena, küsimuse kohta, kas komisjon tõendas vaidlustatud otsuses Dellile, HP‑le, NEC‑le, Lenovole ja MSH‑le tehtud ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete võime konkurentsi piirata ka juhtumi asjaolude analüüsi alusel, tuleb märkida järgmist.

173

Kõigepealt tuleb täheldada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 924 märkis komisjon, et Dellile, HP‑le, NEC‑le, Lenovole ja MSH‑le tehtud ainuvarustusallahindlused ja ‑maksed olid osa pikaajalisest tervikstrateegiast, mille eesmärk oli konkurendid turult välja tõrjuda. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 925 märkis komisjon, et ta oli selle otsuse punktides VII.4.2.3‐VII.4.2.6 tõendanud, et lisaks sellele, et Inteli tegevus täitis kohtupraktikas ette nähtud tingimused, oli või võis sellel olla turult väljatõrjuv mõju. Kuigi see ei ole EÜ artikli 82 rikkumise tõendamiseks kindlasti nõutav, on üks võimalus tõendada, et Inteli tegevusega põhjustati või võidi põhjustada konkurentide väljatõrjumist turult, läbi viia sama tõhusa konkurendi analüüs (vt vaidlustatud otsuse punkt VII.4.2.3). Tuginedes selle analüüsi tulemustele, kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele tõenditele (vt vaidlustatud otsuse punktid VII.4.2.4 ja VII.4.2.5) ning objektiivse õigustuse ja tõhususe kasvu puudumisele (vt vaidlustatud otsuse punkt VII.4.2.6), järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 925, et Inteli poolt Dellile, HP‑le, NEC‑le ja Lenovole tehtud tingimuslikud allahindlused ning Inteli maksed MSH‑le on käsitatavad kuritarvitusena, mis väärib komisjoni erilist tähelepanu.

174

Lisaks tuleb märkida, et komisjoni selle järelduse aluseks, et asjassepuutuvatel maksetel oli konkurentsi piirav võime, tuleb pidada muid vaidlustatud otsuse osasid, muu hulgas punkte V ja VI, mis puudutasid asjassepuutuvate toodete esitlust ja selles otsuses uuritavat tegevust, punkte VII.1 ja VII.2, mis puudutasid turu määratlust, punkti VII.3, mis puudutas hageja turgu valitsevat seisundit, ja punkti VII.4.2.2, mis puudutas ainuvarustusmaksete õiguslikku kvalifikatsiooni.

175

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole AEC test seega ainus tõend, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, selleks et tõendada ainuvarustusmaksete konkurentsi piiravat võimet (vt eespool punkt 147).

176

Käesolevas asjas kahtluse alla seatud ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete konkurentsi piiramise võime hindamise osas tuleb märkida, et juhtumi asjaolude analüüsi raames tuleb komisjonil uurida, muu hulgas ainuvarustusmaksete kriteeriumide ja andmise korra aspektist, kas nendel allahindlustel ja maksetel on kalduvus eelise abil, mis ei põhine mingil neid põhjendaval majanduslikul teenusel, võtta ostjalt varustusallikate seisukohast valikuvabadus või seda piirata, takistada konkurentide turulepääsu või tugevdada turgu valitsevat seisundit kahjustatud konkurentsi abil (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punkt 71).

177

Olgu täpsustatud, et ka juhtumi asjaolude analüüsi raames ei ole komisjonil kohustust konkreetset mõju tõendada. Komisjon võib piirduda ainult sellega, et ta tõendab süüks pandud tegevuse võimet konkurentsi piirata (vt eespool punkt 103).

178

Selle kohta tuleb märkida, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja poolt ainuvarustusallahindluse või ‑makse tegemine ei ole iseenesest võimeline konkurentsi piirama, on siiski niisuguse möödapääsmatu äripartneri, nagu hageja poolt sellise rahalise toetuse andmine vaadeldav vähemalt kaudse tõendina tema konkurentsi piiramise võime kohta. Nimelt, kuna selle teeb möödapääsmatu äripartner, võimaldab ainuvarustusallahindlus viimasel kasutada oma majanduslikku võimsust kliendi nõudluse mittevaieldava osa suhtes kui kontrollmehhanismi, et tagada ka vaieldava osa tarne, muutes nii konkurendile turulepääsu raskemaks (vt eespool punktid 91 ja 92).

179

Seda ainuvarustusallahindlustele ja ‑maksetele omast võimet muuta konkurendile turulepääs raskemaks kinnitab käesolevas asjas vaidlustatud otsuse põhjenduses 893 esitatud järeldus, et allahindlused olid OEM‑idele oluline tegur, mida tuli arvesse võtta tugeva konkurentsi tõttu OEM‑ide turul ja nende väikese kogutuluga. Hageja ei vaidle vastu selle turu eripäradele, millel OEM‑id tegutsevad. Kuid allahindluste eriline tähtsus nende saajatele tugevdab nende motivatsiooni järgida täieliku või peaaegu täieliku ainuvarustamise tingimust ning panustab nii allahindluste võimesse konkurentsi piirata.

180

Lisaks, tõend, et rahalise toetuse saajad võtsid seda tegelikult arvesse, otsustades end täielikult või peaaegu täielikult varustada ostudega turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt või mitte müüa konkureerivaid tooteid, on asjaolu, mis kinnitab selle rahalise toetuse võimet konkurentsi piirata. Käesolevas asjas on komisjon tõendanud, et hageja tehtud ainuvarustusallahindlused ja ‑maksed olid vähemalt üks tegur, mida võtsid arvesse Dell, HP, NEC ja Lenovo, otsustades end täielikult või peaaegu täielikult varustada ostudega hagejalt, ja MSH, otsustades mitte müüa konkurentide tooteid (vt tagapool punktid 592‐599, (Dell) 882‐890 (HP), 1027‐1030 (NEC), 1215‐1220 (Lenovo) ja 1513‐1521 (MSH)).

181

Samuti, neljale OEM‑ile ja MSH‑le tehtud ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete võimet konkurentsi piirata kinnitavad käesolevas asjas vaidlustatud otsuses tehtud järeldused, mille kohaselt tegeles hageja kahte liiki kuritarvitamisega, nimelt esiteks tegi ta ainuvarustusallahindlusi ja ‑makseid ning teiseks rakendas ta ilmselgeid konkurentsipiiranguid. Nagu märkis õigesti komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 917, 1681, lugedes neid koos joonealuse märkusega nr 1999 (nr 1990 avalikus versioonis), ja 1747, täiendavad ja tugevdavad need kaks liiki tegevust teineteist.

182

Lisaks olgu täheldatud, et see, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja üritab pingsalt olulisi kliente siduda, on samuti kaudne tõend, mida võib arvesse võtta tema tegevuse konkurentsivastase laadi hindamisel (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punkt 75). Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse kohaselt eristusid eelkõige Dell ja HP teistest OEM‑idest oma suurema turuosa, kasumlikumas turusegmendis jõulise tegutsemise ja uue x86 CPU‑de turul kehtestamise võime poolest. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597 tuvastas komisjon, et nende turulepääsu seisukohast erilise strateegilise tähtsusega ettevõtjate sihikule võtmine mõjutas kogu turgu, mis oli suurem kui see, mis vastas ainult nende ettevõtjate turuosade summale, millele hageja vastu ei vaidle. Seetõttu võis komisjon õigesti järeldada, et ainuvarustusallahindlused puudutasid suuri OEM‑e.

183

MSH osas näidatakse tagapool punktides 1507‐1511 üksikasjalikumalt, et sellel ettevõtjal oli Euroopa tarbijatele suunatud x86 CPU‑dega varustatud arvutite edasimüügi seisukohast eriline strateegiline tähtsus.

184

Lõpuks tuleb märkida, et see, et vaidlustatud otsuses süüks pandud tegevus oli osa tervikstrateegiast, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs kõige olulisematele müügikanalitele, on samuti asjaolu, mis kinnitab ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete võimet konkurentsi piirata (vt selle kohta eespool punktis 73 viidatud Euroopa Kohtu otsus Tomra, punktid 19 ja 20). Tagapool punktides 1523‐1552 näidatakse üksikasjalikumalt, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt sellise tervikstrateegia olemasolu.

185

Esiteks vaidleb hageja kategooriliselt vastu oma tegevuse võimele konkurentsi piirata, väites, et vaidlusalusel perioodil olid AMD‑l ajalooliselt rekordilised majandustulemused, ta kajastas võrreldamatu kaubanduskasvu seoses nende OEM‑idega, kes olid väidetavalt kuritarvitava käitumise ohvrid, ta pidi toime tulema piiratud tootmisvõimsusega, mis takistas tal vastata CPU‑de nõudlusele, ja ta suurendas oma investeeringuid uuringutesse ja arendusse. Lisaks langes vaidlustatud otsuses analüüsitaval perioodil CPU‑de kvaliteedist sõltuv kohandatud hind igal aastal 36,1%.

186

Nende argumentidega ei saa nõustuda. Kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegutseb tõepoolest nii, et tema tegevusel on konkurentsi piirav võime, siis ei piisa EÜ artikli 82 mittekohaldamiseks sellest, et see võime ei väljendu konkreetses mõjus (vt selle kohta Üldkohtu 17. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-219/99: British Airways vs. komisjon, EKL 2003, lk II-5917, punkt 297, edaspidi „Üldkohtu otsus British Airways”). Kuid asjaolu, et AMD‑d saatis vaidlustatud otsuses vaadeldaval perioodil suur äriline edu, mistõttu tal tekkisid tootmisvõimsusprobleemid, võib kõige rohkem näidata, et hageja tegevusel ei olnud tegelikku mõju. Sellest aga ei piisa, et ümber lükata hageja tegevuse konkurentsi piirava võime esinemine. Seega ei AMD turuosa suurenemine, tema investeeringud uuringutesse ja arendusse ega ka x86 CPU‑de hinna langus vaidlustatud otsuses vaadeldaval perioodil ei tähenda, et hageja tegevusel puudusid tagajärjed. Võib oletada, et konkurendi turuosa, tema investeeringud uuringutesse ja arendusse ning x86 CPU‑de hinna langus oleksid sellise tegevuse puudumisel võinud olla veel suuremad (vt selle kohta eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Michelin II, punkt 245, ja eespool viidatud Üldkohtu otsus British Airways, punkt 298). Seetõttu puudub vajadus uurida komisjoni väiteid, et hageja argumendid seoses AMD turuosa suurenemisega ja x86 CPU‑de hinna langusega on faktiliselt väärad.

187

Teiseks, hageja ei saa oma argumentatsioonis tugineda asjaolule, et vaidlustatud otsuses süüks pandud tegevus puudutas vaid väikest osa x86 CPU‑de koguturust, st 0,3‐2% aastas. Lisaks argumentidele, mis on esitatud eespool punktides 116‐124, tuleb märkida, et hageja tugineb väärale arvutusmeetodile, jõudes järeldusele, et tema tegevus mõjutas vaid 0,3‐2% x86 CPU‑de turust. Nimelt arvutati need arvud puudutatud OEM‑ide ja MSH osas välja ainult vaieldavat osa arvesse võttes (vt eespool punkt 92), mitte nende ettevõtjate kogu turuosa arvesse võttes.

188

Nimetatud arvutusmeetod vähendab kunstlikult tulemust, sest turu osa, mis on ainuvarustusallahindluse tõttu suletud, ei piirdu ainult vaieldava osaga. Vastupidi, see osa kliendi nõudlusest, mis on seotud ainuvarustusallahindlusega, on konkurentidele täies ulatuses suletud.

189

Sellest tuleneb, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevusest mõjutatud turuosa kindlaksmääramiseks ei saa piirduda ainult klientide nõudluse vaieldava osa arvessevõtmisega.

190

Käesolevas asjas oli Delli turuosa 2003. aasta esimeses kvartalis 14,58% ja see suurenes 2005. aasta neljandaks kvartaliks 16,34%‑ni, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 1580. Arvestades, et selle otsuse kohaselt tegi Intel Dellile allahindlusi tingimusel, et Dell katab kogu oma x86 CPU‑de tarnevajaduse ostudega Intelilt, tähendab see, et ajavahemikul 2003‐2005 oli Intel juba sulgenud 14,58‐16,34% turust ainuüksi Dellile tehtud allahindlusega.

191

Seda turuosa tuleb pidada märkimisväärseks, võttes arvesse asjaolu, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurentidel peab olema võimalik pakkuda toodete omadustel põhinevat konkurentsi kogu turul, mitte ainult selle ühel osal.

192

Aastatel 2006 ja 2007 oli puudutatud turuosa väiksem, sest tegevus, mida komisjon vaidlustatud otsuses käsitles, oli seotud vaid MSH‑ga ainuvarustusmaksete näol ja Lenovoga ilmselgete konkurentsipiirangute näol 2006. aasta juunist kuni detsembrini ja ainuvarustusallahindluste näol 2007. aasta jooksul.

193

Selle kohta tuleb märkida, et komisjon tuvastas õigesti ühe vältava rikkumise esinemise, nagu on üksikasjalikumalt põhjendatud tagapool punktides 1561‐1563. Ühe vältava rikkumise esinemise korral ei saa nõuda, et süüks pandud tegevus puudutaks märkimisväärset osa turust kogu rikkumise kestuse jooksul. Piisab, kui antakse üldine hinnang suletud turuosa keskmisele (vt selle kohta eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsus Tomra, punkt 243).

194

Käesolevas asjas on ekspertaruande, mille hageja esitas repliigi lisana ja mis kannab viitenumbrit C.1, punktis 48 märgitud, et vaidlustatud otsuse esemeks olev tegevus puudutas kokku turuosa, milleks oli kogu komisjoni tuvastatud rikkumise kestuse vältel keskmiselt 14%, kui arvutustes mitte piirduda ainult asjassepuutuvate klientide nõudluse vaieldava osaga. Olgu märgitud, et sellist turuosa tuleb pidada märkimisväärseks.

195

Edasi, mis puudutab hageja argumenti, et tema varustuslepingud olid vaid lühiajalised või ülesöeldavad 30‑päevase etteteatamise tähtajaga, siis tuleb märkida, et asjakohaseks kriteeriumiks ei ole lepingu ülesütlemise tähtaeg või üksteisele järgnevate lepingute seerias ühe konkreetse lepingu kehtivuse kindel tähtaeg, vaid kogukestus, mille jooksul hageja teeb kliendile ainuvarustusallahindlusi ja ‑makseid (vt eespool punktid 112 ja 113). Selleks kestuseks oli käesolevas asjas MSH puhul umbes viis aastat ning Delli ja NEC puhul umbes kolm aastat, HP puhul enam kui kaks aastat ning Lenovo puhul umbes üks aasta. Ainuvarustusallahindluste ja ‑maksete tegemine niisuguste ajavahemike vältel võib üldiselt konkurentsi piirata. Seda enam sellisel turul, nagu CPU‑de turg, mille eripäraks on suur dünaamilisus ja toodete lühike eluiga.

196

Lõpuks, mis puudutab hageja argumenti seoses ametlike kohustuste puudumisega, OEM‑ide ostujõuga ja AEC testi asjassepuutuvusega ainuvarustusmaksetele hinnangu andmiseks, siis tuleb viidata vastavalt eespool punktidele 106, 138 ja 139 ning punktidele 140‐166.

197

Seega saab eespool esitatud kaalutlusi arvestades järeldada, et komisjon tõendas vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt ja juhtumi asjaolude analüüsile tuginedes, et hageja poolt Dellile, HP‑le, NEC‑le, Lenovole ja MSH‑le tehtud ainuvarustusallahindlused ja ‑maksed võisid konkurentsi piirata.

198

Vaidlustatud otsuses kvalifitseeris komisjon kuritarvitamiseks kolm tegevust, mida ta kutsus „ilmselgeks konkurentsipiiranguks”. Tema sõnul oli nendel kolmel tegevusel üks ühine tunnus – nimelt tegi hageja OEM‑idele makseid selleks, et nad ühel või teisel viisil lükkaksid edasi või jätaksid ära AMD CPU‑dega varustatud teatavate toodete turustamise või piiraksid seda. Täpsemalt, maksete tegemine oli seatud sõltuvusse järgmistest tingimustest:

199

Selleks et esitada põhjendus ilmselgete konkurentsipiirangute kuritarvitamiseks kvalifitseerimiseks tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1643 ja 1671 Üldkohtu 7. oktoobri 1999. aasta otsusele kohtuasjas T-228/97: Irish Sugar vs. komisjon (EKL 1999, lk II-2969, edaspidi „kohtuotsus Irish Sugar”). Lisaks täheldas ta põhjenduses 1643, et EÜ artikli 82 rikkumine võis tuleneda ka turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevuse eesmärgist. Veel märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1670, 1672, 1678 ja 1679, et ilmselged konkurentsipiirangud mõjutasid OEM‑ide otsustusprotsessi, kuna viimased ühel või teisel viisil kas lükkasid edasi või jätsid ära oma AMD CPU‑dega varustatud arvutite turustamise või piirasid seda, hoolimata tarbijate nõudlusest nende toodete järele. Lõpuks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1642, et piirangud olid osa ühest strateegiast, mille eesmärk oli AMD turult välja tõrjuda.

200

Hageja väidab esiteks, et komisjon on kohustatud tõendama tegevuse võimet „majanduslikust seisukohast” konkurentsi piirata. Teiseks erineb käesolevas asjas süüks pandud tegevus sellest, mida käsitleti eespool punktis 199 viidatud kohtuotsuses Irish Sugar. Kolmandaks lõi komisjon ilmselgete konkurentsipiirangute karistamisega vääralt EÜ artikli 82 kohaldamisalasse kuuluva uut liiki kuritarvitamise.

201

Kõigepealt tuleb märkida, et turult väljatõrjuv mõju ei teki ainult siis, kui turulepääs on muudetud konkurentidele võimatuks, vaid ka siis, kui turulepääs on muudetud raskemaks (vt eespool punkt 88).

202

Käesolevas asjas võis maksete tegemine sõltuvalt kolmest tingimusest, mis on välja toodud eespool punktis 198, muuta AMD‑le turulepääsu raskemaks. Nimelt võis maksete tegemine, mis sõltus nendest tingimustest esimesest, muuta AMD toodete turustamise raskemaks seetõttu, et see motiveeris HP‑d mitte pakkuma aktiivselt AMD x86 CPU‑dega varustatud ärikliendi lauaarvuteid eelnevalt kindlaksmääratud kliendikategooriale. Maksete tegemine, mis sõltus nendest tingimustest teisest, võis muuta AMD toodete turustamise raskemaks seetõttu, et see motiveeris HP‑d mitte müüma ärikliendi AMD x86 CPU‑dega varustatud lauaarvuteid oma edasimüügipartnerite kaudu, välja arvatud juhul, kui need tegutsesid kaubandusagendina. Lõpuks võis maksete tegemine, mis sõltus nendest tingimustest kolmandast, muuta AMD toodete turustamise raskemaks seetõttu, et see motiveeris HP‑d, Lenovot ja Acerit hoiduma müümast AMD x86 CPU‑dega varustatud teatud tüüpi arvuteid ja seda vähemalt teatud perioodil ning HP puhul teatud piirkonnas, st Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrikas (edaspidi „ELIA”. Hageja tegevus, mis seisnes maksete tegemise sõltuvusse seadmises nendest tingimustest, võis seega muuta AMD x86 CPU‑dega varustatud arvutite turustamise asjassepuutuvatele OEM‑idele raskemaks. Arvestades, et need OEM‑id olid AMD kliendid, võis see tegevus samal ajal muuta AMD turulepääsu raskemaks, kahjustades seega x86 CPU‑de turu konkurentsistruktuuri, kus konkurentsi tase, arvestades just hageja positsiooni, oli juba nõrgestatud.

203

Edasi tuleb toonitada, et EÜ artikli 82 kohaldamise seisukohast võib konkurentsivastase eesmärgi ja mõju tõendamine olla teatud juhtudel üks ja sama asi. Kui on tõendatud, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevuse eesmärk on konkurentsi piiramine, siis võib sellel tegevusel olla ka vastav mõju (Üldkohtu 30. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-340/03: France Télécom vs. komisjon, EKL 2007, lk II-107, punkt 195 ja seal viidatud kohtupraktika).

204

Käesoleval juhul on see nii. Nimelt puudutasid eespool punktis 198 viidatud kolm tingimust ainult AMD tooteid, mistõttu tuleb seda ettevõtjat pidada hageja tegevuse individuaalseks sihtmärgiks. Ent ainus huvi, mis võib olla turgu valitsevas seisundis ettevõtjal takistada sihipäraselt konkurendi toodet sisaldava toote turustamist, on seda konkurenti kahjustada. Seetõttu oli hageja poolt HP, Lenovo ja Aceri suhtes ilmsete konkurentsipiirangute kehtestamisel konkurentsivastane eesmärk.

205

Lõpuks tuleb toonitada, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjal on eriline vastutus mitte kahjustada tõhusat ja moonutamata konkurentsi ühisturul oma tegevusega, mis ei käi kokku toote omadustel põhineva konkurentsiga (vt selle kohta eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus AstraZeneca, punkt 355 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid klientidele maksete tegemine selle eest, et nad seavad piiranguid kindla konkurendi tootega varustatud toote turustamisele, ei ole selgelt toote omadustel põhinev konkurents.

206

Seetõttu võib järeldada, et iga nn „ilmselge konkurentsipiiranguna” käsitatava teo toimepanemine on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine EÜ artikli 82 tähenduses.

207

Seda järeldust kinnitab ka eespool punktis 199 viidatud kohtuotsus Irish Sugar. Selle kohtuotsuse punktides 226 ja 233 järeldas Üldkohus, et kuritarvitamine esines, kuna turgu valitsevas seisundis ettevõtja oli leppinud ühe hulgimüüja ja ühe jaemüüjaga kokku vahetada jaemüügi tasemel konkurendi suhkur ära tema tootega. Üldkohus tuvastas, et hageja kahjustas konkurentsistruktuuri, mis oleks võinud tekkida turul uue toote turuletulemise teel, vahetades konkureerivaid tooteid turul, kus ta realiseeris enam kui 80% müügimahust. Selles kohtuotsuses esitatud põhjenduskäik on kohaldatav ka käesolevas asjas. Nimelt turustuspiirang, mille esemeks on konkurendi toode, kahjustab konkurentsistruktuuri, kuna see takistab eesmärgistatult selle konkurendi toote turuletulekut.

208

Hageja argumendid ei võimalda seda järeldust ümber lükata.

209

Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt on komisjon kohustatud tõendama võimet „majanduslikust seisukohast” konkurentsi piirata. Olgu märgitud, et hageja ei täpsusta isegi seda, mida ta „majandusliku seisukoha” all silmas peab. Kuna kolm tegevust, mida vaadeldi nn „ilmselgete konkurentsipiirangutena”, ei ole selgelt toodete omadustel põhinev konkurents (vt eespool punkt 205), ei olnud komisjon kohustatud üksikasjalikumalt tõendama nende võimet konkurentsi piirata. Lisaks olgu märgitud, et tuginedes eespool punktis 199 viidatud kohtuotsusele Irish Sugar ja tegevuse konkurentsivastasele eesmärgile, näitas komisjon õiguslikult piisavalt nende kuritarvitavat laadi.

210

Selles küsimuses tuleb tagasi lükata ka hageja argument, et komisjon oli kohustatud tõendama konkurentsi kõrvaldamise võimalust või tõenäosust, mitte viitama tegevuse konkurentsivastasusele. Kuna käesolevas asjas on konkurentsivastane eesmärk võrdsustatav nn ilmselge konkurentsipiirangu potentsiaalse mõjuga (vt eespool punktid 203 ja 204), tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei ole teinud mingit viga, tuginedes selle tegevuse konkurentsivastasele eesmärgile.

211

Lisaks tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses ei tuginenud komisjon ainult kolme ilmselge konkurentsipiirangu konkurentsivastasele eesmärgile. Lisaks viitele eespool punktis 199 nimetatud kohtuotsusele Irish Sugar tugines ta täiendavatele asjaoludele, mis kinnitasid ilmselgete konkurentsipiirangute võimet konkurentsi piirata, kuigi selliste asjaolude mainimine ei ole hädavajalik EÜ artikli 82 alusel nende kuritarvitamiseks kvalifitseerimiseks.

212

Esiteks tõendas komisjon õiguslikult piisavalt, et maksed, mille tegemine sõltus eespool punktis 198 viidatud tingimustest, olid tegur, mida HP (vt tagapool punktid 882‐890), Lenovo (vt tagapool punktid 1215‐1220) ja Acer (vt tagapool punktid 1367‐1369) võtsid arvesse selle üle otsustamisel, kas nende AMD CPU‑dega varustatud arvutite turuletoomine edasi lükata, ära jätta või seda muul viisil piirata. See asjaolu kinnitab nende maksete võimet konkurentsi piirata. Selle küsimuse raames tuleb toonitada, et ilmselge konkurentsipiirangu kvalifitseerimine kuritarvitamiseks sõltub ainult selle konkurentsi piiramise võimest, mistõttu ei nõua see tõendamist, tegelikku mõju turule ega põhjuslikku seost (vt ainuvarustusallahindluse kohta eespool punktid 103 ja 104).

213

Teiseks tõendas komisjon, et ilmselged konkurentsipiirangud olid osa pikaaegsest tervikstrateegiast, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegilisest vaatepunktist kõige olulisematele müügikanalitele (vt tagapool punktid 1523‐1552).

214

Lõpuks, kuna hageja väidab hagi punktides 307‐311, et Lenovole tehtud ilmselgeid konkurentsipiiranguid puudutavad maksed annavad AEC testi tehes positiivse tulemuse, tuleb märkida, et AEC test ei ole vahend, mille abil saab tõendada, et ilmselge konkurentsipiirang ei olegi konkurentsivastane. Isegi kui eeldada, et hageja suudab tõendada, et Lenovo suhtes kohaldatud ilmselge konkurentsipiirang annab AEC testi tehes positiivse tulemuse, ei võta see nimetatud piirangult konkurentsivastast eesmärki ega võimet muuta turulepääs konkurentidele raskemaks.

215

Teiseks, tagasi tuleb lükata hageja argument, et vaidlustatud otsuses käsitletud ilmselged konkurentsipiirangud on eespool punktis 199 viidatud kohtuotsuses Irish Sugar käsitletud tegevusest liiga erinevad, selleks et komisjon saaks neid kuritarvitavaks kvalifitseerida. Nimelt on hageja viidatud erinevused kohtuasja Irish Sugar ja käesoleva asja vahel õiguslikust aspektist asjassepuutumatud.

216

Kõigepealt, kuigi on tõsi, et eespool punktis 199 viidatud kohtuotsus Irish Sugar puudutab uue ettevõtja uue toote turuletulekut, on siiski tõsi ka see, et EÜ artikkel 82 keelab üldkohaldatavalt kuritarvitamise, mis võib piirata uusi turge, et takistatud on uute toodete turuletoomine uue ettevõtja poolt ja et juba turul tegutseva konkurendi olemasolevad tooted satuvad ebasoodsasse olukorda. Isegi kui käesolevas asjas pidada AMD‑d juba turul tegutsevaks konkurendiks ja ilmselgete konkurentsipiirangute esemeks olevaid tooteid mitte kvalifitseerida uuteks toodeteks, ei muuda need asjaolud kuidagi tegevuse võimet muuta AMD jaoks turulepääs raskemaks. Need ei sea ka kahtluse alla viisi, kuidas asjassepuutuva tegevusega AMD sihile oli võetud. Võime muuta AMD jaoks turulepääs raskemaks ega ka ilmselgete konkurentsipiirangute konkurentsivastane eesmärk ei sõltu vastusest küsimusele, kas need piirangud olid seotud uue ettevõtja uue tootega turul.

217

Edasi, kuna hageja väidab, et eespool punktis 199 viidatud kohtuotsuses Irish Sugar tugines Üldkohus sõnaselgetele rahalistele ähvardustele, tuleb märkida, et asjaolust, et hageja teatas OEM‑idele, et HP ja Aceri puhul võivad nad kaotada eelisallahindlused, või Lenovo puhul, et ta keeldub suuremast rahastamisest, kui eespool punktis 198 viidatud konkurentsivastaseid tingimusi ei täideta, piisab, et järeldada, et hageja esitatud teave oli niisugune, mis motiveeris puudutatud OEM‑e neid tingimusi järgima.

218

Lõpuks väidab hageja, et eespool punktis 199 viidatud kohtuotsus Irish Sugar erineb käesolevast asjast seetõttu, et viimase puhul ei olnud AMD sunnitud turult lahkuma, vaid ta lausa suurendas oma turuosa. See, et AMD‑d ei saatnud suurem edu, oli hageja arvates tingitud tema enda piiratusest. Kuid küsimus, kas hageja kohaldatud ilmselged konkurentsipiirangud suutsid konkurentsi piirata, ei sõltu AMD tegelikust turult väljatõrjumisest. Nimelt ei ole selle võime tõendamiseks vaja tõendada tegelikku mõju turule (vt eespool punkt 212). Lisaks tuleb märkida, et erinevad turustuskanalid, mida ilmselged konkurentsipiirangud puudutasid, olid AMD CPU‑de jaoks asjassepuutuvatel perioodidel suletud. Liiatigi, kuivõrd hageja viitab AMD ärilisele edule ning selle ettevõtja kaubanduslikele piiridele, siis tuleb tema argumentatsioon eespool punktis 186 esitatud põhjustel tagasi lükata.

219

Kolmandaks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt mõiste „ilmselged konkurentsipiirangud” kasutamisega on loodud uut liiki kuritarvitamine. Tuleb märkida, et tegevuse õiguslik kvalifikatsioon kuritarvitamise valdkonnas ei sõltu sellest, kuidas seda kutsutakse, vaid asjassepuutuvatest aluseks võetavatest sisulistest kriteeriumidest. Seetõttu ei saa ainult mõiste „ilmselged konkurentsipiirangud” kasutamise tõttu järeldada, et aluseks võetavad sisulised kriteeriumid on uued. Mis puudutab käesolevas asjas kohaldatud sisulisi kriteeriume, siis tuleneb EÜ artikli 82 teise lõigu punkti b sõnastusest, et turgude piiramine on käsitatav kuritarvitusena. Lisaks ei ole konkurentsiõiguses uudne see, et õigusvastaseks peetakse tegevust, millega selgelt ei pakuta toote omadustel põhinevat konkurentsi (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 91, ja Euroopa Kohtu 3. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-62/86: AKZO vs. komisjon, EKL 1991, lk I-3359, punkt 70).

220

Lõpuks, isegi kui asjassepuutuva tegevuse kuritarvitamiseks kvalifitseerimine oleks tõesti „uudne”, ei sea see kahtluse alla komisjoni pädevust seda keelata. Nimelt on Üldkohus ka trahvide arvutamise valdkonnas juba otsustanud, et ettevõtjat ei vabasta vastutusest see, et samalaadset käitumist ei ole varasemates otsustes veel uuritud (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Michelin I, punkt 107, ja eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus AstraZeneca, punkt 901).

221

Hageja, keda toetab ACT, märgib, et EÜ artiklite 81 ja 82 territoriaalne kohaldamisala ei ole piiritu ning seetõttu peab komisjon, selleks et tunnistada end pädevaks hindama väljaspool liitu toimunud tegevust, tõendama selle otsest põhjuslikku seost liidu territooriumiga, esitades veenvaid tõendeid selle kohta, et asjassepuutuvate tegude reaalne toimepanemine mõjutab märkimisväärselt konkurentsi liidus. Samuti tõendab hageja, et kaubavahetuse olemasolu korral kolmandate riikidega ‐ isegi siis, kui asjassepuutuvaid tegusid pannakse toime liidu sees ‐ peab komisjon ka tõendama, et nende mõju liidule on vahetu, märkimisväärne, otsene ja ettenähtav.

222

Hageja väidab, et näiteks ei vasta vaidlustatud otsus eelmises punktis esitatud tingimustele, sest selles seatakse kahtluse alla Lenovoga 2006. aasta teises pooles sõlmitud leping Hiina siseturule suunatud sülearvutite kohta.

223

Isegi kui komisjoni lähenemine, et asjassepuutuvate allahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute osas võib ta tuvastada turgu valitseva seisundi kuritarvitamise, tõendamata nende mõju, on õige, on komisjon siiski kohustatud tõendama nende mõju liidus oma pädevuse tõendamiseks. Nimelt on territoriaalse pädevuse küsimus eraldiseisev ja sõltumatu küsimus, mis tuleneb rahvusvahelisest avalikust õigusest.

224

Kirjalikus menetluses väitis hageja seoses kõigi lepingutega, mis puudutasid väljaspool liitu asuvaid üksusi, milleks olid Dell, HP, NEC, Acer ja Lenovo, et vaidlustatud otsuses ei olnud tõendatud komisjoni pädevus.

225

Kohtuistungil avaldas hageja, et ta vähendab selle väite ulatust, piirdudes ainult Aceri ja Lenovo tegevusega; see märgiti ära kohtuistungi protokollis.

226

Aceri ja Lenovo osas toonitab hageja, et nende tootmisüksused asuvad väljaspool EMP‑d ja et EMP‑s ei osta nad CPU‑sid Intelilt ega AMD‑lt. Asjassepuutuv tegevus oli seotud CPU‑de müügiga Aasias ‐ täpsemalt Aceri puhul Taiwanis ja Lenovo puhul Hiinas ‐ asuvatele klientidele ning see tegevus toimus Aasias. See, et teatud arv Aceri ja Lenovo arvuteid võidi seejärel edasi müüa EMP‑sse, ei ole süüks pandud tegude toimepanemise küsimuse aspektist asjakohane.

227

Arvestades, et Inteli tegevus seoses Aceri ja Lenovoga puudutas CPU‑de müüki Aasias, oli selle tegevuse vahetu mõju tuntav Aasias, mitte EMP‑s. Nende arvutite müük, mis ainsana oleksid võinud EMP‑d puudutada, toimus kolmandate isikute, ehk Aceri ja Lenovo poolt, keda Intel ei kontrollinud.

228

Asjassepuutuvate arvutite kogus oli väga väike ja mõju EMP‑s ei saa pidada märkimisväärseks.

229

Kohtuistungil väitis hageja ka seda, et asjassepuutuv tegevus ei saanud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

230

Komisjon vaidleb hageja ja ACT argumentidele vastu.

231

Kõigepealt olgu toonitatud, et Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas on kasutatud kaht põhjenduskäiku, et tuvastada, et komisjoni pädevus on rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast õigustatud.

232

Esimese lähenemise puhul tuginetakse territoriaalsuse põhimõttele. Seda järgiti Euroopa Kohtu 27. septembri 1988. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85-129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon (EKL 1988, lk 5193, edaspidi „puidutselluloosi kohtuotsus”). Nimetatud kohtuotsuse punktis 16 märkis Euroopa Kohus, et eristada tuleb kaht käitumiselementi – keelatud kokkuleppe sõlmimine ja selle täitmine. Kui konkurentsiõiguses kehtestatud keeldude kohaldatavus panna sõltuma keelatud kokkuleppe sõlmimise kohast, annaks see selgelt ettevõtjatele kerge viisi nendest keeldudest kõrvale hoida. Seega tuvastas Euroopa Kohus, et määrav on koht, kus keelatud kokkulepet täidetakse.

233

Teise lähenemisviisi puhul tuginetakse tegevuse kindlale mõjule liidus. Seda järgiti Üldkohtu 25. märtsi 1999. aasta otsuses kohtuasjas T-102/96: Gencor vs. komisjon (EKL 1999, lk II-753, edaspidi „kohtuotsus Gencor”). Nimetatud kohtuotsuse punktis 90 märkis Üldkohus, et kui on ette näha, et kavandatav koondumine avaldab liidus vahetut ja märkimisväärset mõju, on nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määruse (EMÜ) nr 4064/89, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), parandatud kujul (EÜT L 257, lk 13), kohaldamine rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast õigustatud.

234

Kuna hageja väidab, et kaubavahetuse olemasolu korral kolmandate riikidega, isegi kui asjassepuutuvad teod pannakse toime liidu sees, peab komisjon ka tõendama vahetu, märkimisväärse, otsese ja ettenähtava mõju esinemist, kinnitab ta oma põhjenduskäiguga sisuliselt seda, et tegude toimepanemine ja kindel mõju liidule on kumulatiivsed tingimused.

235

Komisjon toonitas kohtuistungil, et käesolevas asjas on tema pädevus õigustatud esiteks asjassepuutuvate tegude EMP‑s toimepanemise teooria seisukohast, mida järgiti eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsuses, ja teiseks mõju teooria seisukohast, mida järgiti eespool punktis 233 viidatud kohtuotsuses Gencor.

236

Selle kohta tuleb märkida, et see, kui tõendatakse asjassepuutuvate tegude toimepanemist EMP‑s või see, kui tõendatakse kindlat mõju, on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed lähenemisviisid tõendamaks, et komisjoni pädevus on rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast õigustatud.

237

Nimelt, eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsuses tugines Euroopa Kohus ainult asjassepuutuvate tegude toimepanemisele liidu territooriumil.

238

Hageja ei saa oma argumentatsioonis tugineda asjaolule, et kohtujurist Darmon märkis oma ettepanekus punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsusele (EKL 1988, lk 5214, punkt 82), et Euroopa Kohtul tuleb „selleks, et kindlaks teha, kas komisjon on hageja suhtes õigesti oma pädevust teostanud, uurida, kas tema poolt väidetavalt toime pandud tegude mõju oli märkimisväärne, otsene ja ettenähtav”. Nimelt tegi kohtujurist Euroopa Kohtule ettepaneku tugineda komisjoni pädevuse tuvastamiseks asjassepuutuva tegevuse mõjule liidu territooriumil. Euroopa Kohus kohtujuristi ettepanekut ei järginud ja tugines keelatud kokkuleppe täitmisele liidus. Nii nähtub selles asjas tehtud Euroopa Kohtu otsusest, et kui komisjoni pädevuse saab tuvastada liidus asjassepuutuvate tegude toimepanemise alusel, puudub vajadus uurida komisjoni pädevuse tuvastamiseks ka mõju.

239

Hageja tugineb selles osas ka eespool punktis 233 viidatud kohtuotsusele Gencor.

240

Kuid eespool punktis 233 viidatud kohtuotsuses Gencor (punktid 89‐101) tugines Üldkohus kindlale mõjule ainult selleks, et tõendada, et komisjoni pädevus oli rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast õigustatud.

241

On küll tõsi, et selle kohtuotsuse punktis 87 meenutas Üldkohus, et vastavalt eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsusele oli keelatud kokkuleppe täitmise tingimus täidetud juba ainuüksi liidus müügi toimumisel. Kuid see punkt 87 on osa Üldkohtu põhjenduskäigust, mille abil ta leidis, et määrus nr 4064/89 ei eelista territoriaalse kohaldamisala piiritlemisel tootmistegevust müügitegevusele (eespool punktis 233 viidatud kohtuotsus Gencor, punktid 85‐88). Selle raames lükkas Üldkohus tagasi hageja argumendi, mille viimane oli esitanud eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsuse alusel, märkides, et selle kohtuotsuse kohaselt on keelatud kokkuleppe täitmise tingimus täidetud juba ainuüksi müügi toimumisel. Üldkohus lükkas seega tagasi hageja argumendi, mille kohaselt tuleneb eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsusest, et tootmistegevust eelistati müügitegevusele.

242

Edasi uuris Üldkohus eespool punktis 233 viidatud kohtuotsuses Gencor (punktid 89‐101), kas määruse nr 4064/89 kohaldamine antud asjas on kooskõlas rahvusvahelise avaliku õigusega. Selle analüüsi raames piirdus Üldkohus selle uurimisega, kas vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju tingimused on täidetud.

243

Seega nähtub eespool punktis 233 viidatud kohtuotsusest Gencor, et õigustamaks komisjoni pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast, piisab, kui täidetud on liidule avaldatava vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju tingimused.

244

Eeltoodust nähtub, et õigustamaks komisjoni pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, piisab, kui tõendada kas tegude kindlat mõju või nende toimepanemist liidus.

245

Lisaks olgu märgitud, et vaidlustatud otsuses ei käsitle komisjon sõnaselgelt küsimust, kas tema pädevus on rahvusvahelise avaliku õiguse normide seisukohast õigustatud. Selle kohta rõhutab komisjon, et ta käsitles vaidlustatud otsuse põhjendustes 1749‐1753 liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise küsimust.

246

Lisaks toonitab komisjon, ilma et hageja talle selles küsimuses vastu vaidleks, et haldusmenetluses ei tõstatanud hageja ühelgi hetkel komisjoni rahvusvahelise pädevuse küsimust.

247

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et EÜ artikli 82 sõnastus sisaldab kaht elementi, mis puudutavad seost liidu territooriumiga. Esiteks nõuab EÜ artikkel 82, et esineks turgu valitsev seisund „[s]iseturus või selle olulises osas”. Teiseks nõuab see säte, et asjassepuutuv tegevus võiks mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon hageja ülemaailmse turgu valitseva seisundi esinemise, mis hõlmab ühenduse turgu. Lisaks uuris ta vaidlustatud otsuse põhjendustes 1749‐1753 selgelt liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise teemat.

248

On tõsi, et küsimus, kas komisjoni pädevus on õigustatud rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast, on EÜ artiklis 82 ette nähtud tingimuste teemast erinev küsimus. Selle kohta olgu märgitud, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse eesmärk on piiritleda ühenduse õigusnormide kohaldamisala võrreldes siseriiklike õigusnormidega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 6. märtsi 1974. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades 6/73 ja 7/73: Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EKL 1974, lk 223, punkt 31).

249

Ent arvestades asjaolusid, et esiteks esitas komisjon vaidlustatud otsuses oma seisukoha EÜ artiklis 82 ette nähtud mõlema tingimuse suhtes, mis puudutavad seost liidu territooriumiga, ja et teiseks ei seadnud haldusmenetluses hageja komisjoni rahvusvahelist pädevust kahtluse alla, ei olnud komisjon vaidlustatud otsuses kohustatud tingimata esitama selles küsimuses selget põhjendust (vt komisjoni pädevuse põhjendamise kohustuse kohta ka Euroopa Kohtu 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 1972, lk 619, punktid 143‐145). Hageja täpsustas ka kohtuistungil, et tema väide ei laiene põhjenduse puudumisele, mis märgiti ära kohtuistungi protokollis.

250

Hageja väidab, et see, et komisjon jättis uurimata vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju esinemise liidus, on eriti tähelepanuväärne, kuna komisjon täheldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 1685, et ta ei ole „[EÜ] artikli 82 alusel kohustatud tõendama kuritarvitamise tegelikku mõju”.

251

Selle kohta tuleb toonitada, et komisjon ei ole kohustatud tõendama tegeliku mõju olemasolu, selleks et õigustada oma pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast. Vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju tingimused ei tähenda, et mõju peab olema ka tegelik. Nimelt on komisjoni ülesanne tagada ühisturul konkurentsi kaitsmine ohtude eest, mis ähvardavad selle tõhusat toimimist.

252

Neid asjaolusid arvestades ei saa asuda seisukohale, et komisjon peab piirduma selliste kuritarvitamiste uurimise ja karistamisega, mis on täitnud oma kavandatud eesmärgi ja mille puhul oht, mis ähvardas konkurentsi toimimist, on tõeks saanud. Komisjoni ei saa kohustada võtma passiivset hoiakut ohu esinemisel tõhusale konkurentsistruktuurile ühisturul ning ta võib seega sekkuda ka juhul, kui oht ei ole või ei ole veel tõeks saanud.

253

Eelnevale lisandub fakt, et käesolevas asjas oli Aceri ja Lenovoga seotud tegevuse eesmärk ühisturule mõju avaldamine.

254

Nimelt seisnes Aceriga seotud tegevus makstee tegemises tingimusel, et Acer lükkab edasi AMD CPU‑dega varustatud sülearvuti turuletoomise kogu maailmas. Selle rahalise toetuse eesmärk oli saavutada see, et kindlal perioodil ei oleks Aceri teatud tüüpi arvuti kättesaadav ühelgi maailma turul, sealhulgas EMP‑s.

255

Tegevus seoses Lenovoga seisnes esiteks maksete tegemises tingimusel, et ta lükkab edasi ja lõpuks jätab ära AMD x86 CPU‑dega sülearvutite turuletoomise. Selle tegevuse eesmärk oli saavutada see, et Lenovo need arvutimudelid, mis olid varustatud AMD CPU‑dega, ei oleks kättesaadavad ühelgi maailma turul, sealhulgas EMP‑s. Teiseks seisnes Lenovoga seotud tegevus allahinduste tegemises, mille määra tingimuseks oli see, et Lenovo ostis kõik tema sülearvutitele mõeldud x86 CPU‑d Intelilt. Selle tegevuse eesmärk oli saavutada see, et turul, sealhulgas EMP‑s, ei oleks saada ühtegi AMD CPU‑dega varustatud Lenovo sülearvutit. Inteli tegevuse eesmärk oli seega ka EMP mõjutamine. Eeltoodut arvestades ei ole rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast komisjoni pädevuse õigustatuse uurimisel asjassepuutuv küsimus, kas hageja saavutas loodetud tulemuse.

256

Lisaks olgu märgitud, et hageja ise tugineb Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas T-204/03: Haladjian Frères vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3779) ja muu hulgas selle punktile 167, milles Üldkohus märkis järgmist:

„[s]elleks et õigustada konkurentsieeskirjade kohaldamist kokkuleppele, mis puudutab Ameerika Ühendriikidest ostetud ja ühenduses müümiseks mõeldud tooteid, peab sellest kokkuleppest kõigi faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see võib mõjutada ühendusesisest konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust sellisel määral, mis ei ole tühine (vt selle kohta [Euroopa Kohtu 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-306/96: Javico (EKL 1998, lk I-1983)], punktid 16 ja 18). Pelk asjaolu, et teatud käitumine avaldab ükskõik millist mõju ühenduse majandusele, ei ole iseenesest piisavalt tihe seos, millega saaks ühenduse pädevust põhjendada. Selleks et seda mõju arvesse võtta, peab see olema märkimisväärne, st tuntav, mitte tühine mõju.”

257

See kohtuotsus ei nõua järelikult seda, et liidus avaldataks konkurentsile tegelikku mõju, vaid ainult seda, et oleks piisavalt tõenäoline, et asjassepuutuv kokkulepe võiks seal avaldada mõju, mis on enamat, kui tühine. Selles osas tuleb märkida, et see järeldus ei puudutanud konkreetselt rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast komisjoni pädevuse õigustatuse küsimust, vaid see tehti EÜ artiklis 81 ette nähtud tingimuste täidetuse küsimuse uurimisel. Siiski on see hageja viidatud kohtuotsus element, mis kinnitab, et selleks, et tegevusel oleks tihe seos liiduga ‐ mis annab aluse komisjoni pädevusele ‐ ei pruugi tegevuse mõju konkurentsile olla tingimata tegelik.

258

Seetõttu tuleb uurida, kas märkimisväärse, vahetu ja ettenähtava mõju kolm tingimust on käesolevas asjas täidetud.

259

Hageja väidab, et edasilükkamine, millele komisjon otsuses viitab, puudutab sülearvuti mudelit, mis oli varustatud AMD 64‑bitisel tehnoloogial põhineva CPU‑ga. Ta toonitab, et 2003. aasta neljandas kvartalis oli maailma tasandil kättesaadav ainult 100000 seda tüüpi CPU‑d. Ta leiab, et Acer suutis neid osta umbes 4000 ühikut ning enamik Aceri arvuteid, mida turuletoomise edasilükkamine hõlmas, müüdi igal juhul väljaspool EMP‑d. Seega ei saanud mõju EMP‑s mingil juhul olla märkimisväärne.

260

Komisjon vaidleb vastu arvule 4000 ühikut. Kuid ta möönis kohtuistungil, et puudutatud arvutite hulk oli väike. Ta toonitas aga sel istungil, et Inteli ainsa olulise konkurendi väljatõrjumisele suunatud tervikstrateegia ja ühe vältava rikkumise olemasolu tõttu ei tulnud erinevate tegevuste mõju hinnata eraldi.

261

Mis puudutab mõju märkimisväärsust, siis tuleb kõigepealt toonitada, et pole nõutav, et liit või EMP oleksid rohkem mõjutatud kui maailma teised piirkonnad (vt selle kohta eespool punktis 233 viidatud kohtuotsus Gencor, punkt 98).

262

Lisaks, EMP on oluline osa ülemaailmsest turust. Näitena võib välja tuua, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 1775 kohaselt moodustas Inteli x86 CPU‑dega varustatud arvutite müük ELIA piirkonnas umbes 32% ülemaailmsest müügist. Lisaks märkis komisjon, et EMP‑s asuvatele ettevõtjatele suunatud Inteli müügi väärtus moodustas umbes 80% ELIA piirkonna müügist.

263

Lisaks tuleb toonitada, et vaidlustatud otsuses viidatud tõenditest, muu hulgas tagapool punktis 1240 viidatud e-kirjast tuleneb, et Acer kavatses Euroopas müüa mudelit, mida turuletoomise edasilükkamine puudutas. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja poolt kohtuistungil esitatud argument, et oli võimalik, et asjassepuutuvad arvutid oleks kõik müüdud väljaspool EMP‑d.

264

See, et antakse rahaline toetus eesmärgiga julgustada klienti lükkama ülemaailmsel tasandil edasi konkurendi CPU‑dega varustatud arvutite turuletoomine, mille müüki planeeriti teostada Euroopas, võib mõjutada EMP‑d vähemalt potentsiaalselt.

265

ACT väitis, et tagapool punktis 1240 viidatud e‑kirjast nähtus, et komisjoni väidetud ilmselge konkurentsipiirang puudutas ainult Aceri müügi piiramist riikides, mis asusid väljaspool Euroopat.

266

Selle kohta piisab, kui märkida, et Acer võttis lõpuks kohustuse lükata asjassepuutuva arvuti turuletoomine edasi kogu maailmas (vt tagapool punktid 1246, 1247, 1268 ja 1269). Seega on faktiliselt väär ACT argument, et komisjon tuvastas rikkumise, mis puudutas vaid Aceri müüki riikides, mis asusid väljaspool Euroopat.

267

Lisaks tuleb märkida, et komisjon järeldas õigesti, et erinevad teod, mida vaidlustatud otsuses kirjeldati, moodustasid ühe vältava rikkumise (vt tagapool punktid 1561‐1563).

268

Selleks et uurida, kas mõju oli märkimisväärne, ei tule ühe vältava rikkumise moodustavaid erinevaid osategusid hinnata eraldi. Vastupidi ‐ piisab, kui kogu rikkumine tervikuna võis avaldada märkimisväärset mõju.

269

Mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist EÜ artikli 82 tähenduses, siis tuleneb kohtupraktikast, et arvesse tuleb võtta turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tagajärgi tõhusale konkurentsistruktuurile ühisturul (vt Euroopa Kohtu 25. oktoobri 1979. aasta otsus kohtuasjas 22/79: Greenwich Film Production, EKL 1979, lk 3275, punkt 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus täpsustas ka, et kontrollimaks, kas EÜ artikkel 82 on kohaldatav, ei tule lepingute täitmist uurida eraldiseisvalt, vaid seda tuleb teha asjassepuutuva ettevõtja kogu tegevust silmas pidades (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Greenwich Film Production, punkt 12). Mis puudutab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimust, siis tuvastas järelikult Euroopa Kohus selgelt, et teatud lepinguid ei tule arvesse võtta eraldi.

270

Sama lahendus kohaldub ühe vältava rikkumise esinemise korral, kui tuleb uurida, kas komisjoni pädevus on õigustatud rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast. Nimelt ei saa ettevõtjatel olla lubatud konkurentsiõiguse normide kohaldamisest kõrvale hoida mitme sama eesmärki täitva niisuguse teo kombineerimisega, millest igaüks eraldivõetuna ei saa liidule märkimisväärset mõju avaldada, kuid mis saavad sellist mõju avaldada koos.

271

Käesolevas asjas tuleb meenutada, et üks vältav rikkumine, vaadeldes seda tervikuna, mõjutas hageja nõustaja arvutuste kohaselt keskmiselt 14% ülemaailmsest turust, eeldusel, et nendes arvutustes ei ole piirdutud ainult vaieldava osaga; seda tuleb aga pidada oluliseks turuosaks (vt eespool punkt 194).

272

Sellest asjaolust piisab, et tuvastada, et hageja tegevuse potentsiaalne mõju oli märkimisväärne.

273

Lisaks tuleb märkida, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et hageja järgis pikaaegset tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegilisest vaatepunktist kõige olulisematele müügikanalitele (vt tagapool punktid 1523‐1552).

274

Kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimuse aspektist tuleb võtta arvesse konkurendi kõrvaldamisest tulenevaid tagajärgi tõhusale konkurentsistruktuurile ühisturul (vt selle kohta eespool punktis 248 viidatud kohtuotsus Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, punkt 33, ning Üldkohtu 8. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-24/93-T-26/93 ja T-28/93: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 1996, lk II-1201, punkt 203). Turustruktuuri muudatusi tuleb samuti arvesse võtta siis, kui märkimisväärse mõju avaldamine EMP‑s tuleb kindlaks teha selle küsimuse uurimisel, kas komisjoni pädevus on rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast õigustatud (vt selle kohta eespool punktis 233 viidatud kohtuotsus Gencor, punktid 94 ja 96).

275

Seda arvestades tuleb toonitada, et mitte ainult konkurendi kõrvaldamine võib kaasa tuua tagajärgi konkurentsistruktuurile ühisturul, vaid ka tegevus, mis võib nõrgestada hageja ainsat olulist konkurenti ülemaailmsel tasemel ja millega tõkestatakse tema juurdepääsu kõige olulisematele müügikanalitele, nagu käesolevas asjas vaadeldav tegevus, võib samuti tekitada tagajärgi tõhusale konkurentsistruktuurile ühisturul. Seega järeldust, mille kohaselt hageja tegevuse potentsiaalset mõju tuleb pidada märkimisväärseks, õigustab ka potentsiaalne mõju tõhusale konkurentsistruktuurile ühisturul.

276

Eeltoodust tuleneb, et hageja tegevuse potentsiaalset mõju tuleb pidada märkimisväärseks.

277

Inteli tegevuse eesmärk oli ja sellel võis olla vahetu mõju EMP‑s.

278

Nimelt, selle tegevuse eesmärk oli ja see võis motiveerida Acerit lükkama edasi AMD CPU‑dega varustatud sülearvutite turuletoomise kõikjal maailmas, sealhulgas EMP‑s. Turuletoomise edasilükkamine tähendab, et teatud aja jooksul ei ole AMD CPU‑dega varustatud teatud arvutimudel saadaval sealhulgas ka EMP‑s. Tegemist on vahetu, mitte ainult kaudse mõjuga.

279

Vastupidi sellele, mida väidavad hageja ja ACT, ei tähenda asjaolu, et Intel ei müünud CPU‑sid Acerile EMP‑s, et Inteli selle tegevuse mõju EMP‑s sai olla ainult kaudne. Pealegi tingimus, millest sõltus maksete tegemine, nimelt teatud arvutimudeli turuletoomise edasilükkamine kõikjal maailmas, sealhulgas EMP‑s, puudutas otseselt Aceri arvutite müüki.

280

Lisaks võis hageja toime pandud üks vältav rikkumine tervikuna vahetult nõrgestada hageja ainsat olulist konkurenti, tõkestades tema juurdepääsu kõige olulisematele müügikanalitele ja seega muuta tõhusat konkurentsistruktuuri ühisturul.

281

See, et AMD CPU‑dega varustatud teatud arvutimudelid ei olnud edasilükkamise ajal saadaval muu hulgas ka EMP‑s, oli mõju, mida hageja ette nägi. Nimelt on tegemist mõjuga, mida tema tegevusega kavatseti saavutada.

282

Samuti oli hageja ainsa olulise konkurendi nõrgestamine talle ettenähtav ja see oli tal kavas.

283

Hageja väidab, et komisjoni poolt vaidlustatud otsuses väidetud esimene turuletoomise edasilükkamine puudutas AMD CPU‑dega varustatud kahe sulearvutimudeli turuletoomisega viivitamist Hiinas (vt selle kohta tagapool punktid 1035 ja 1037). See kokkulepe mõjutas vaid Hiina turgu ning liidus seda ei täidetud.

284

Selle kohta piisab, kui märkida, et komisjon ei tuvastanud vaidlustatud otsuses EÜ artikli 82 rikkumist, mis puudutaks AMD CPU‑dega varustatud kahe sulearvutimudeli turuletoomise edasilükkamist Hiinas (vt tagapool punkt 1042). Hageja argumentatsioon seoses komisjoni pädevuse puudumisega selle tegevuse eest karistust määrata on seega tulemusetu.

285

Vaidlustatud otsuses käsitletav turuletoomise edasilükkamine puudutab viidatud arvutimudelite turuletoomisega viivitamist ülemaailmsel tasandil. Hageja toonitab kohtuistungil, et hagi lisast A.120 nähtub, et neid kaht arvutimudelit, mida turuletoomise edasilükkamine puudutas, kavatseti müüa väga väikses koguses.

286

Olgu märgitud, et sellest lisast tuleneb, et 1. juunil 2006 oli 2006. aasta neljandas kvartalis asjassepuutuva kahe sülearvutimudeli, mida turuletoomise edasilükkamine puudutas, ELIA piirkonnas kavandatud müügimaht 5400 ja 4250 ühikut.

287

Kohtuistungil mainis hageja, et on võimalik, et kõik need arvutid olid suunatud ELIA piirkonna turgudele väljaspool EMP‑d.

288

Selle kohta tuleb märkida, et tegemist on hagejapoolse lihtsa spekulatsiooniga, mille toetuseks ta ei esita ühtegi argumenti. Kindel on see, et EMP‑s kavandatud müügi täpne maht ei tulene hagi lisast A.120. Kuid olgu täheldatud, et EMP on ELIA piirkonna oluline osa.

289

Hagi lisast A.120 tuleneb selgelt, et Lenovo oli plaaninud müüki ELIA‑s. Sellest asjaolust piisab, et tuvastada vähemalt potentsiaalne mõju EMP‑s, kui puuduvad konkreetsed märgid, mis lubaksid eeldada, et kogu planeeritud müük puudutas vaid ELIA piirkonna osasid, mis jäid väljapoole EMP‑d.

290

Tõsi on see, et ELIA piirkonnaga seotud ühikute arv oli väike. Kuid tuleb märkida, et Lenovot puudutav tegevus oli osa ühest vältavast rikkumisest ja piisab, kui see rikkumine tervikuna võis avaldada märkimisväärset mõju, nagu ta seda avaldas käesolevas asjas (vt eespool punktid 267‐276).

291

Mis puudutab mõju vahetust ja selle ettenähtavust, siis on mutatis mutandis kohaldatavad eespool punktides 277‐282 esitatud kaalutlused.

292

Vaidlustatud otsuse kohaselt tegi Intel Lenovole allahindlusi 2007. aasta jaanuarist detsembrini ning selle allahindluse määr oli seatud sõltuvusse tingimusest, et Lenovo ostab kõik tema sülearvutitele mõeldud x86 CPU‑d Intelilt.

293

Vaidlustatud otsuses käsitletakse seega rahalist toetust, mida Intel andis Lenovole selleks, et teda julgustada kasutama oma sülearvutites ainult Inteli toodetud x86 CPU‑sid. Selle tegevuse vahetu mõju võis olla see, et ükski Lenovo sülearvuti, mis oli varustatud Inteli konkurendi x86 CPU‑dega, ei olnud saadaval kusagil maailmas, sealhulgas EMP‑s. See, et Intel müüb CPU‑sid ja Lenovo arvuteid, ei tähenda, et mõju saab olla ainult kaudne. Nimelt kui Lenovo katab kogu oma sülearvutitele mõeldud x86 CPU‑de vajaduse ostudega Intelilt, tähendab see otseselt ja paratamatult, et ta ei saa toota ega müüa ühtegi sülearvutit, mis oleks varustatud konkurendi x86 CPU‑ga.

294

See mõju oli Intelile ettenähtav ja see oli isegi tal kavas.

295

Mis puudutab mõju märkimisväärsust, siis piisab meenutusest, et ainuvarustusallahindlused olid osa ühest vältavast rikkumisest, millel tervikuna võis olla märkimisväärne mõju liidu ja EMP territooriumil, millest aga piisab (vt eespool punktid 267‐276). Seetõttu puudub vajadus uurida küsimust, kas Lenovole tehtud ainuvarustusallahindlused üksi võisid märkimisväärselt seda territooriumi mõjutada.

296

Eeltoodust tuleneb, et Inteli tegevusel, mida komisjon vaidlustatud otsuses käsitleb, võis olla märkimisväärne, vahetu ja ettenähtav mõju EMP‑s. Sellest järeldub, et komisjoni pädevus selle tegevuse eest karistada on rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast õigustatud.

297

Seega uuritakse järgmisena EMP territooriumil nende tegude toimepanemist ülemäärasena.

298

Hageja väidab, et vastavalt kohtupraktikale on komisjoni pädevuse tuvastamiseks nõutav, et vaidlusaluse tegevusega seotud tooteid müüks liitu otse ettevõtja ise. Käesolevas asjas ei ole komisjon tõendanud, et iga väidetav kuritarvitamiseks kvalifitseeritud tegevus oli seotud asjassepuutuva toote, st x86 CPU‑de otsemüügiga Inteli poolt liidus või EMP‑s asuvatele ostjatele.

299

Hageja toonitab, et ta ei müünud x86 CPU‑sid EMP‑s Acerile ega Lenovole. Acer ja Lenovo ei müünud vaidlustatud otsuse esemeks olevaid tooteid, ehk x86 CPU‑sid, vaid arvuteid, mis olid varustatud x86 CPU‑dega.

300

Komisjon vaidleb nendele hageja argumentidele vastu.

301

Olgu meenutatud, et asjassepuutuvate tegude toimepanemisest liidus piisab, et õigustada komisjoni pädevust rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast (vt selle kohta eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsus, punkt 16).

302

On tõsi, et kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 232 viidatud puidutselluloosi kohtuotsus (punktid 12, 13, 16 ja 17) tuvastas Euroopa Kohus, et keelatud kokkulepet täideti ühisturul otsemüügi teel keelatud kokkuleppe poolte poolt liidus asuvatele ostjatele hinnaga, mis oli tegelikult kooskõlastatud.

303

Kuid sellest ei tulene, et komisjoni otsuse adressaatide otsemüük on ainus viis, kuidas teatud tegu liidus toime panna. Ainult asjaolu, et hageja ei müünud CPU‑sid Aceri ja Lenovo EMP‑s asuvatele tütarettevõtjatele, ei välista seega asjassepuutuvate tegude toimepanemist EMP‑s.

304

Käesolevas asjas ei ole komisjon vaidlustatud otsuses väitnud, et hageja viis EMP territooriumil teatud tegevust ise läbi, et Aceriga seotud ilmselget konkurentsipiirangut rakendada.

305

Ent turgu valitseva seisundi kuritarvitamine seisneb käesolevas asjas rahalise toetuse andmises, selleks et motiveerida Acerit lükkama edasi kindla sülearvutimudeli turuletoomist kogu maailmas. Tingimust, millest sõltusid Inteli maksed ‐ st teatud sülearvutimudelite, mis olid varustatud AMD CPU‑dega, turuletoomise edasilükkamine – pidi Acer seega täitma kõikjal maailmas, sealhulgas EMP‑s.

306

Sellisel juhul oleks kunstlik piirduda ainult turgu valitsevas seisundis ettevõtja enda poolt toime pandud tegude arvessevõtmisega. Vastupidi, arvesse tuleb võtta ka nende toimepanemist tema klientide poolt.

307

Seda arvestades tuleb asjaolu, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja klient hoidub teatud aja jooksul müümast EMP‑s teatud arvutimudelit, käsitleda ilmselge konkurentsipiirangu rakendamisena.

308

Lisaks nähtub vaidlustatud otsuses viidatud tõenditest, et Acer astus ELIA piirkonnas samme, selleks et asjassepuutuvate arvutite turuletoomine edasi lükata. Nimelt nähtub tagapool punktis 1247 viidatud e‑kirjast, millele komisjon selles kontekstis kohtuistungil viitab, et Aceri [konfidentsiaalne] sai korralduse AMD 2003. aasta CPU „sinnapaika jätta” ja et ta seda korraldust ELIA‑s täitis.

309

Eeltoodust tuleneb, et komisjoni pädevus oli ka õigustatud seetõttu, et rikkumine pandi toime liidu ja EMP territooriumil.

310

Seoses ilmselgete konkurentsipiirangutega ‐ st allahindlustega, mida anti tingimusel, et Lenovo lükkab edasi kahe arvutimudeli turuletoomise ‐ tuleb märkida, et Lenovo pidi neid rakendama kõikjal maailmas, sealhulgas EMP‑s. Sellest järeldub, et komisjoni pädevus oli õigustatud ka rikkumise toimepanemise tõttu sellel territooriumil. Selles küsimuses on eespool punktides 304‐307 esitatud kaalutlused kohaldatavad mutatis mutandis.

311

Mis puudutab ainuvarustusallahindlusi, siis pidi Lenovo nende saamise eest antud lubadust – st seda, et Lenovo katab kogu oma sülearvutitele mõeldud x86 CPU‑de vajaduse ostudega ainult Intelilt ‐ täitma kogu maailmas, sealhulgas EMP‑s, müües ainult sülearvuteid, mis olid varustatud Inteli x86 CPU‑dega. Seda arvestades tuleb toonitada, et CPU‑de sihtotstarve – nende kasutamine Lenovo poolt tema sülearvutites – oli osa antud lubadusest, nagu see oli kokku lepitud. Nendel asjaoludel ei saa hageja oma argumente põhistada sellele, et asjassepuutuv turg oli seotud x86 CPU‑dega, ent Lenovo ei müünud CPU‑sid, vaid CPU‑dega varustatud arvuteid. Nimelt tuleneb kokkulepitud lubadusest otsene seos arvutitega, mida Lenovo pidi tootma ja müüma.

312

Hageja tegevuse eesmärk oli saavutada see, et Lenovo täidaks oma lubadust kõikjal, kus Lenovo müüs oma sülearvuteid, sealhulgas EMP‑s.

313

Arvestades, et lubadus, nagu see oli määratletud, puudutas konkreetselt teatud tüüpi toodetes, st sülearvutites kasutamiseks mõeldud CPU‑sid, ei saa hageja tulemuslikult väita, et tema ei saanud mõjutada viisi, kuidas Lenovo Inteli CPU‑sid kasutas. Lisaks ei ole hageja väitnud, et ta ei teadnud, et Lenovo tegutses ühisturul ja müüs seal oma sülearvuteid.

314

Eeltoodust tuleneb, et ka Lenovoga seotud hageja tegevuse osas on komisjoni pädevus õigustatud ka seetõttu, et rikkumine pandi toime liidu ja EMP territooriumil.

315

Kohtuistungil väitis hageja ka seda, et asjassepuutuv tegevus ei saanud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

316

Seoses liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise tingimusega märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1750, et kuritarvitamine, mis mõjutab konkurentsistruktuuri rohkem kui ühes liikmesriigis, on juba oma laadi tõttu võimeline mõjutama liikmesriikidevahelist kaubandust.

317

Kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõjutamine olla tühine (vt eespool punktis 256 viidatud kohtuotsus Javico, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

318

Käesolevas asjas ei ole hageja väitnud, et tema tegevus seoses Aceri ja Lenovoga puudutas vaid ühe liikmesriigi territooriumi. Selleks et vaidlustada liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist tugines hageja pigem asjaolule, et mõju oli tuntav väljapoole EMP‑d jäävatel territooriumidel ja et igal juhul oli puudutatud arvutite maht väga väike, mistõttu ei saanud mõju mingil juhul olla märkimisväärne.

319

Kuid nagu on märgitud eespool punktis 269, ei tule Aceri ja Lenovoga seotud hageja tegevuse mõju vaadelda eraldatult. Üks rikkumine, mille hageja toime pani, võis tervikuna vaadelduna märkimisväärselt mõjutada liitu ja EMP‑d.

320

Seega tuleb tagasi lükata hageja argumentatsioon, millega vaidlustatakse liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine.

321

Kõigest eespool esitatust tuleneb, et hageja argumentatsioon, millega vaidlustatakse komisjoni pädevus, tuleb tagasi lükata.

322

Hageja, keda toetab ACT, väidab, et komisjon keeldus vääralt teise ärakuulamise korraldamisest, et kuulata Intel ära 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise (vt eespool punkt 9) ja faktiliste asjaolude kirja (vt eespool punkt 13) teemal, kuigi nendes dokumentides esitati uusi etteheiteid muu hulgas seoses tingimuslike allahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangutega, mis puudutasid Lenovot, ja allahindluste tegemist MSH‑le.

323

Vastavalt komisjoni 7. aprill 2004. aasta määruse (EÜ) nr 773/2004, mis käsitleb EÜ […] artiklite 81 ja 82 kohaste menetluste teostamist komisjonis (ELT L 123, lk 18; ELT eriväljaanne 08/03, lk 81) artikli 10 lõikele 2 näeb komisjon vastuväidetest asjaomastele isikutele teatades ette tähtaja, mille jooksul need isikud võivad esitada oma kirjalikud seisukohad. Pärast kõnealust kuupäeva laekunud kirjalikke teateid ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma.

324

Määruse nr 773/2004 artiklis 12 on sätestatud, et kui pooled on oma kirjalikes arvamustes seda taotlenud, annab komisjon pooltele, kellele ta on vastuväited adresseerinud, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus.

325

Mis puudutab 2008. aasta täiendavat vastuväiteteatist, siis puudub poolte vahel vaidlus selles, et hagejal oli eespool viidatud sätete alusel põhimõtteliselt õigus teisele ärakuulamisele. Komisjon tunnustas selle õiguse olemasolu 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise kaaskirjas. Kuid tuleb märkida, et hageja ei taotlenud teist ärakuulamist õigeaegselt. Nimelt andis komisjon hagejale 2008. aasta täiendavas vastuväiteteatises kõigepealt kaheksanädalase tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks. 15. septembril 2008 pikendas ärakuulamise eest vastutav ametnik seda tähtaega kuni 17. oktoobrini 2008 (vt eespool punkt 10). Hageja ei vastanud 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele tähtaegselt ega taotlenud samas teist ärakuulamist. Seetõttu lõppes tema õigus teisele ärakuulamisele.

326

Seda järeldust, mis tuleneb juba määruse nr 773/2004 artikli 10 lõike 2 ja artikli 12 sõnastusest, kinnitab ka nende sätete eesmärk. Kohustust taotleda ärakuulamist komisjoni poolt kindlaksmääratud tähtaja jooksul, kaotades vastasel juhul selle õiguse, õigustab menetlusökonoomia põhimõte. Nimelt tuleb komisjonil ärakuulamise ettevalmistamiseks teha suhteliselt palju koordineerimistööd, sest ärakuulamisel osalevad mitte ainult vastuväiteteatise adressaadid ja komisjoni teenistused, vaid vajadusel ka kolmandad isikud ja liikmesriikide esindajad. Lisaks peab komisjonile jääma piisavalt aega, et ta saaks lõplikus otsuses arvesse võtta ärakuulamisel esitatud arvamusi.

327

Edasi, mis puudutab faktiliste asjaolude kirja, siis tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 artiklis 12 ette nähtud õigus ärakuulamisele tekib alles siis, kui komisjon on väljastanud vastuväiteteatise. Hagejal ei olnud seega mingit õigust ärakuulamisele seoses faktiliste asjaolude kirjaga. Igal juhul tuleb täheldada ka selle kirja osas, et hageja ei taotlenud ärakuulamist õigeaegselt, arvestades, et ta ei vastanud sellele kirjale tähtaegselt, ehk 23. jaanuariks 2009.

328

Seetõttu oli komisjonil õigus keelduda ärakuulamisest seoses nii 2008. aasta täiendava vastuväiteteatisega kui ka faktiliste asjaolude kirjaga. Hageja ja ACT argumendid ei saa seda järeldust kahtluse alla seada.

329

Esiteks väidab hageja, et tema 2. veebruari 2009. aasta kirjas (vt eespool punkt 15) nõustus komisjon sõnaselgelt, et ta võtab arvesse hageja kirjalikke seisukohti 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise ja faktiliste asjaolude kirja kohta tingimusel, et need seisukohad saadetakse enne 5. veebruari 2009. Hageja on seisukohal, et komisjon lükkas nii ärakuulamise taotlemise tähtaja edasi 5. veebruariks 2009.

330

See argument tuleb tagasi lükata. Komisjon märgib õigesti, et nii haldusmenetluses kui ka vaidlustatud otsuses välistas ta selgelt Inteli hilinemisega esitatud seisukohtade arvessevõtmise õigeaegselt esitatud vastusena, nagu ta välistas ka selle, et nende seisukohtade arvessevõtmist võiks tõlgendada tähtaja pikendamisena. Nimelt eelkõige 2. veebruari 2009. aasta kirjas, millele hageja oma argumendi põhjendamiseks tugineb, märkis komisjon, et ta ei ole kohustatud rahuldama pärast tähtaja möödumist esitatud ärakuulamise taotlust ja et tema teenistuste hinnangul ei ole korrakohase haldusmenetluse kulgemiseks vaja korraldada ärakuulamist. Vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei pikendanud komisjon seega 2. veebruari 2009. aasta kirjas ärakuulamise taotlemise tähtaega 5. veebruarini 2009.

331

Teiseks märgib hageja, et ta ei esitanud vastust 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele ja faktiliste asjaolude kirjale enne 5. veebruari 2009 seetõttu, et sel ajal oli ta esitanud Üldkohtule hagi ärakuulamise eest vastutava ametniku 15. septembri 2008. aasta otsuse tühistamiseks ja määratud tähtaja peatamiseks ajutise määruse tegemiseks.

332

Kuid olgu märgitud, et hageja oleks võinud esitada komisjonile oma seisukohad 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise kohta kaitsemeetmena, kasutades samal ajal oma õigust pöörduda Üldkohtusse. Nagu täheldas Üldkohtu president eespool punktis 14 viidatud kohtumääruses Intel vs. komisjon (punkt 87), ei takistanud see, et hageja esitas tühistamishagi ja ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, tal ette valmistamast ja vähemalt kaitsemeetmena õigeaegselt esitamast vastust 2008. aasta täiendavale vastuväiteteatisele talle teadaolevate asjaolude alusel, seda enam, et ärakuulamise eest vastutav ametnik oli pikendanud talle antud tähtaega nelja nädala võrra. Igal juhul oleks Intel võinud ärakuulamist taotleda ärakuulamise eest vastutava ametniku määratud tähtaja jooksul, st enne 17. oktoobrit 2008, kuna see taotlus ei sõltunud täiendavast teabest.

333

Sama põhjendus kehtib ka faktiliste asjaolude kirja kohta, sõltumata asjaolust, et määruse nr 773/2004 artikkel 12 ei näe ette ärakuulamist pärast faktiliste asjaolude kirja saatmist (vt eespool punkt 327). Hageja tühistamishagi ega ajutiste meetmete kohaldamise taotlus ei takistanud teda mingil viisil taotlemast ärakuulamist tähtaegselt.

334

Kolmandaks on tõsi, et määruse nr 773/2004 artikli 10 lõikes 2 ja artiklis 12 ette nähtud tingimuste kohaselt ei ole komisjonil õigust otsustada, kas ta ärakuulamise korraldab. Määruse nr 773/2004 artiklis 12 on sätestatud, et kui pooled on oma kirjalikes arvamustes seda taotlenud, „annab” komisjon pooltele, kellele ta on vastuväited adresseerinud, võimaluse väljendada oma arvamusi suulise ärakuulamise käigus. Kuid hageja ei esitanud taotlust õigeaegselt, mistõttu ei ole see säte kohaldatav.

335

Neljandaks väidab hageja, et ärakuulamise eest vastutava ametniku 17. veebruari 2009. aasta otsus, millega see ametnik lükkas tagasi hageja uue taotluse olla seoses 2008. aasta täiendava vastuväiteteatisega ärakuulatud, ei ole mõistlik ega proportsionaalne.

336

Selle kohta tuleb meenutada, et hageja ei taotlenud õigeaegselt ärakuulamist seoses 2008. aasta täiendava vastuväiteteatisega. Nagu aga ärakuulamise eest vastutav ametnik 17. veebruari 2009. aasta otsuses õigesti toonitas, eksisteerib subjektiivne õigus ärakuulamisele kuni vastuväiteteatisele vastamiseks antud tähtaja lõpuni. Pärast selle tähtaja möödumist ei ole komisjonil enam mingit kohustust ärakuulamist korraldada.

337

Mööndes, et ärakuulamise eest vastutaval ametnikul on siiski ärakuulamise korraldamise osas kaalutlusõigus, ei rikkunud komisjon seega määruse nr 773/2004 artiklit 12, vaid tõlgendas seda määrust hagejale soodsal viisil. Ent ärakuulamise eest vastutav ametnik põhjendas teise ärakuulamise korraldamise keeldumise põhjuseid üksikasjalikult 17. veebruari 2009. aasta kirjas. Hageja piirdub selles osas argumendiga, et ärakuulamise toimumine ei oleks komisjonile kahju tekitanud, sest hageja hinnangul oleks haldusmenetlus teise ärakuulamise tõttu veninud pikemaks ainult „minimaalselt”. Kuid tuleb märkida, et ärakuulamise eest vastutav ametnik ei teinud mingit viga, asudes sisuliselt seisukohale, et alusetu viivitamine haldusmenetluse läbiviimisega võis kahjustada mitte ainult hagejaga seotud menetlusesse kaasatud huvitatud kolmandate isikute õigusi, vaid ka paralleelselt läbiviidavate menetluste nende poolte õigusi, kes olid taotlenud ärakuulamist õigeaegselt.

338

Viiendaks, ACT on sisuliselt seisukohal, et olenemata asjaolust, et määruse nr 773/2004 artiklis 12 ette nähtud ärakuulamine toimub alles pärast seda, kui komisjon on väljastanud vastuväiteteatise, oli komisjon kohustatud korraldama ärakuulamise pärast faktiliste asjaolude kirja saatmist, kuna kaitseõiguste järgimine on hageja põhiõigus. See argument ei ole veenev. Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 773/2004 V peatükk „Selgituste andmise õiguse kasutamine”, mille alla kuuluvad selle määruse artikli 10 lõige 2 ja artikkel 12, täpsustab hageja kaitseõigusi. Hageja ega ACT ei ole esitanud argumente nende sätete võimaliku õigusvastasuse kohta. Kuivõrd ACT väidab, et komisjon ei saa tugineda piiridele, mille ta ise oma määrustes kehtestab, et õigustada isiku ärakuulamise põhiõiguse rikkumist, siis tuleb märakida, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 33 lõike 1 punktile c on komisjonil õigus võtta meetmeid, mis käsitlevad ärakuulamiste praktilist korda. Teise võimalusena tuleb edasi märkida, et isegi eeldades, et kaitseõigused võivad teatud erilistel asjaoludel kohustada komisjoni korraldama ärakuulamine pärast faktiliste asjaolude kirja saatmist, ei ole see teoreetiline õigus siiski piiritu. Komisjon võib seda kitsendada ärakuulamise taotluse esitamiseks ettenähtava tähtaja kehtestamisega. Kuid käesolevas asjas ei vastanud hageja faktiliste asjaolude kirjale õigeaegselt (vt eespool punkt 327).

339

Kõigest eeltoodust nähtub, et komisjon võis õigusnormi ja määruse nr 773/2004 sätteid rikkumata keelduda ärakuulamise korraldamisest, et kuulata Intel ära seoses 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise ja faktiliste asjaolude kirjaga.

340

21. mail 2008, pärast seda, kui Internetis avaldati hageja ja AMD ettevalmistavad seisukohad Delaware’i osariigis nende vastaspoolte vahel peetavas menetluses (vt eespool punkt 11), palus komisjon nii hagejal kui ka AMD‑l esitada talle kõik dokumendid, mis nad olid koostanud või saanud ja millele viidati nende vastavates ettevalmistavates seisukohtades.

341

6. augusti 2008. aasta kirjas märkis hageja, et tema hinnangul oli hageja läbiviidavas menetluses esitatu puudulik. Ta palus komisjonilt nõuda AMD‑lt välja kõik asjassepuutuvad dokumendid seoses 2008. aasta täiendavas vastuväiteteatises esitatud vastuväidetega. Lisaks toonitas ta, et Delaware’i osariigi kohtu 26. septembri 2006. aasta kaitsemäärus (protective order; edaspidi „kaitsemäärus”) ei lubanud tal kasutada AMD poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud dokumente väljaspool seda menetlust.

342

4. septembri 2008 aasta kirja lisana saatis hageja komisjonile nimekirja 87 punktiga dokumentide või nende kategooriate kohta, mida ta palus komisjonil AMD‑lt välja nõuda (edaspidi „nimekiri”).

343

6. oktoobri 2008. aasta kirjas teatas komisjon hagejale, et ta on otsustanud nõuda AMD‑lt välja asjassepuutuvad dokumendid, niivõrd kuivõrd neid on nimekirjas kirjeldatud täpselt identifitseeritaval kujul, ning saatis hagejale loetelu seitsme dokumendi kohta, mille ta oli palunud AMD‑l talle esitada.

344

Vaidlustatud otsuse põhjendustes 61‐74 selgitas komisjon, miks ta arvas, et ta ei ole kohustatud välja nõudma muid nimekirjas loetletud dokumente, toonitades, et hageja taotlus ei olnud piisavalt täpne, et see oli ebaproportsionaalne, et hageja ei olnud tõendanud, et ta oli ise teinud kõik temast sõltuva, et esitada komisjonile rohkem Delaware’i osariigi kohtu menetluse menetlusdokumente, ja et dokumendid, mida hageja palus komisjonil välja nõuda, ei olnud teda süüst vabastavad.

345

Hageja leiab, et dokumendid, mida ta palus komisjonil AMD‑lt välja nõuda, olid erilise tähtsusega tema kaitse seisukohast, eelkõige selleks, et tõendada, et isegi kui talle süüks pandud tegevust ei oleks aset leidnud, ei oleks OEM‑id ostnud rohkem AMD CPU‑sid ja et AMD‑l oli piiratud tootmisvõimsus. Kuna komisjon keeldus AMD‑lt täiendavaid dokumente välja nõudmast, ei analüüsinud ta asjassepuutuvaid tõendeid, rikkudes olulist menetlusõiguslikku kohustust. Sellega rikkus komisjon Inteli kaitseõigusi.

346

Hageja väidab, et seitse dokumenti, mida komisjon palus AMD‑l talle esitada, ei olnud ainsad, mis olid nimekirjas selgelt identifitseeritud. Vastuseks Üldkohtu ühele kirjalikule küsimusele väitis ta samuti, et kaitsemäärust rikkumata ei saanud ta asjassepuutuvaid dokumente identifitseerida veel täpsemalt, kui ta nimekirjas juba tegi.

347

Komisjon vastab sellele argumendile, et hageja taotlus ei põhinenud ühelgi õiguslikul alusel, sest asjassepuutuvaid dokumente uurimistoimikus ei ole.

348

Lisaks ei oleks hageja esitatud tõendid saanud teda süüst vabastada. Inteli tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole vaja tõendada konkurentsi tegelikku väljasuretamist, AMD tootmisvõimsuse piiratust, AMD kaubanduslikke või tehnilisi saavutusi ega võimalikku kahju tarbijatele.

349

Hageja tugineb kohtupraktikale, mis puudutab toimikuga tutvumist ja mille kohaselt ei saa lubada seda, et komisjon saaks üksi otsustada, millised on konkurentsiõiguse normide rikkumise menetlusesse kaasatud ettevõtja kaitsele kasulikud dokumendid (vt selle kohta Üldkohtu 29. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas T-30/91: Solvay vs. komisjon, EKL 1995, lk II-1775, edaspidi „kohtuotsus Solvay”, punkt 81).

350

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tähendab toimikuga tutvumise õigus, mis tuleneb kaitseõiguste põhimõttest, et komisjon peab võimaldama asjassepuutuval ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad tähtsust omada tema kaitse seisukohast (vt selle kohta Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I-11177, punktid 125–128, ja eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Solvay, punkt 81).

351

Tuleb aga toonitada, et see kohtupraktika puudutab õigust tutvuda dokumentidega, mis on komisjoni uurimistoimikus. Tõsi, kohtupraktikast nähtub selgelt, et komisjon on kohustatud lubama pooltel tutvuda kõigi haldustoimikus olevate dokumentidega, välja arvatud sisekasutuseks mõeldud või konfidentsiaalsed dokumendid, ja et komisjonil ei ole õigust üksi uurida, millised on dokumendid, mis võivad olla ettevõtjate kaitsele kasulikud. Kuid kohustus lubada tutvuda kõigi haldustoimikus olevate dokumentidega ei tähenda, et komisjon on kohustatud välja nõudma mis tahes liiki dokumente, mis võivad potentsiaalselt olla süüst vabastavad.

352

Kohtupraktikas on juba käsitletud nende dokumentidega tutvumise tingimusi, mis on komisjoni käsutuses, kuid mis ei ole otseselt uurimistoimiku osa. Nii tuleneb kohtupraktikast seoses vastuväiteteatisele teiste menetlusse kaasatud isikute poolt antud vastustega, et kui tegemist on dokumentidega, mis ei ole vastuväiteteatisest teada andmise ajaks toimiku osa, siis on komisjon kohustatud need vastused teistele asjassepuutuvatele isikutele avaldama ainult juhul, kui nendest on näha, et nad sisaldavad uusi süüstavaid või süü puudumist tõendavaid tõendeid (Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-240/07: Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3355, punkt 242) või kui need vastused on hädavajalikud selleks, et hageja saaks vaidlustada komisjoni poolt vastuväiteteatises kasutatud arvandmeid (vt selle kohta Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-199/08: Ziegler vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3507, punkt 118).

353

Selles küsimuses on kohtupraktikas täpsustatud, et järeldus, mis tuleneb Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I-123, punkt 126), et komisjon ei saa üksi otsustada, millised dokumendid on ettevõtjale tema kaitses kasulikud, käib komisjoni toimikus olevate dokumentide kohta ega laiene vastustele, mille on komisjoni vastuväidetele esitanud teised asjassepuutuvad isikud (eespool punktis 352 viidatud kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, punkt 254).

354

Hageja viidatud 15. märtsi 2000. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T-25/95, T-26/95, T-30/95-T-32/95, T-34/95-T-39/95, T-42/95-T-46/95, T-48/95, T-50/95-T-65/95, T-68/95-T-71/95, T-87/95, T-88/95, T-103/95 ja T-104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon (EKL 2000, lk II-491) uuris Üldkohus hulka argumente, mille kohaselt komisjon ei võimaldanud tutvumist dokumentidega, mis asjassepuutuvate ettevõtjate arvates oleksid võinud olla kasulikud nende kaitse ettevalmistamiseks haldusmenetluses. Tegemist oli lisaks vastuväiteteatise vastustele, mille olid andnud selle teised adressaadid, siseriiklikke keelatud kokkuleppeid puudutavate ärakuulamiste protokollidega, komisjoni toimikuga teatud süsteemist teadaandmise kohta, komisjoni toimikuga teatud riigiabi kohta, komisjoni sisemärkmetega ja kostja vastustega teistes sama kartelli puudutavates kohtuasjades (vt selle kohtuotsuse punkt 380). Need olid dokumendid, mis olemata uurimistoimikus, olid siiski komisjoni käsutuses.

355

Käesolev olukord erineb aga sellest, mis on aluseks eespool punktides 349‐354 viidatud kohtupraktikale. Nimelt on käesolevas asjas tegemist dokumentidega, mida isegi ei olnud komisjoni käsutuses. Tõstatatud küsimus ei puuduta seega toimikuga tutvumise õiguse ulatust.

356

Hageja väidab, et põhjenduskäiku, mida on järgitud kohtupraktikas juba uurimistoimikusse lisatud süüst vabastavate tõenditega tutvumise õiguse kohta, peab kohaldama veelgi enam siis, kui komisjon ei ole mitte ainult jätnud asjassepuutuvad süüst vabastavad tõendid edastamata, vaid jätnud need lausa välja nõudmata. Selle argumentatsiooni loogika paistab seisnevat selles, et kui on lubamatu, et ainult komisjon kontrollib, milliseid toimikus sisalduvaid dokumente saab kasutada asjassepuutuvate ettevõtjate kaitses, siis on olukord veel raskem, kui teatud dokumente selles toimikus üldse ei ole, mistõttu isegi komisjon ei saa kontrollida, kas need sisaldavad süüst vabastavat teavet.

357

See argumentatsioon ei ole veenev. Nimelt ei võeta selle loogika puhul arvesse asjaolu, et terve toimikuga tutvumise õigust puudutava kohtupraktika põhiidee on selles, et poolte võrdsuse põhimõte nõuab, et asjassepuutuval ettevõtjal oleks menetluses kasutatavast toimikust sama ülevaade, mis on komisjonil (vt selle kohta eespool punktis 349 viidatud kohtuotsus Solvay, punkt 83). Mis puudutab komisjoni käsutuses mitte olevaid dokumente, siis puudub igasugune risk, et komisjon tugineks sellistes dokumentides sisalduvale süüstavale teabele, jättes süüst vabastava teabe piisavalt arvesse võtmata. Käesolevas asjas ei esine eespool punktis 349 viidatud kohtuotsuse Solvay punktis 83 esile toodud ebavõrdsust, st et komisjon võis otsustada üksi, kas ta dokumente hageja vastu kasutab või mitte, samas kui hagejal ei olnud nendega võimalik tutvuda ja seega ei saanud ta otsustada, kas neid oma kaitses kasutada. Seega tekib poolte võrdsuse sama probleem vaid siis, kui dokumendid on komisjoni haldustoimikus.

358

Käesolevas asjas tõusetub tegelikult küsimus, kas komisjon täitis oma kohustust uurida toimikut hoolsalt ja erapooletult.

359

Selle kohta tuleb märkida, et liidu õiguskorraga antud haldusmenetluse tagatiste hulka kuulub ka põhiõiguste harta artiklist 41 tulenev hea halduse põhimõte, millega on seotud pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (vt Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-191/98, T-212/98-T-214/98: Atlantic Container Line jt vs. komisjon, EKL 2003, lk II-3275, punkt 404 ja seal viidatud kohtupraktika).

360

Ent olgu märgitud, et põhimõtteliselt on komisjoni otsustada, mil viisil ta soovib konkurentsiasjas uurimist läbi viia ja otsustada, millised on dokumendid, mis ta peab hankima selleks, et tal tekiks asjast piisavalt terviklik ülevaade.

361

Komisjoni ei saa kohustada hankima maksimaalselt dokumente, et tagada kogu potentsiaalselt süüst vabastava tõendusmaterjali toimikusse lisamine. Nimelt, isegi kui jätta kõrvale asjaolu, et komisjoni ressursid on piiratud, ei ole komisjonil võimalik tagada, et ükski potentsiaalselt süüst vabastav dokument ei ole jäänud tähelepanuta.

362

Kui ettevõtja, kelle suhtes on algatatud menetlus, mis võib lõppeda trahvi määramisega konkurentsiõiguse normide rikkumise eest, palub komisjonil välja nõuda teatud dokumente, tuleb komisjonil see taotlus läbi vaadata. Tal on kaalutlusõigus otsustada, kas asjassepuutuvad dokumendid välja nõuda. Menetluse pooltel ei ole tingimusteta õigust nõuda, et komisjon teatud dokumendid välja nõuaks, sest viimase otsustada on see, mil viisil ta juhtumit uurib.

363

Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et komisjonilt ei saa nõuda täiendava uurimise läbiviimist, kui ta leiab, et juhtumit on piisavalt uuritud (Euroopa Kohtu 16. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 9/83: Eisen und Metall vs. komisjon, EKL 1984, lk 2071, punkt 32, ja Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T-141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II-347, punkt 110).

364

See ei välista, et teatavatel asjaoludel võib eksisteerida komisjoni kohustus toimiku teatud osa uurida.

365

Nii järeldas Üldkohus eespool punktis 363 viidatud kohtuotsuse Thyssen Stahl vs. komisjon punktis 97, et hea halduse ja poolte võrdsuse põhimõttest tuleneb, et komisjonil on kohustus põhjalikult uurida hageja väiteid, mille kohaselt komisjoni ühe teise peadirektoraadi ametnikud õhutasid teda tegutsema viisil, mida otsuses talle süüks pandi, täpsustades, et komisjoni, mitte hagejate otsustada on see, mis viisil ta seda uurimist läbi viib. Üldkohus tugines asjaoludele, mille kohaselt esiteks esitati komisjonile väiteid, millel oli kindel tähtsus asjassepuutuvate ettevõtjate kaitses, ja teiseks oli komisjon eelispositsioonis nende väidete tõele vastavuse või mittevastavuse tuvastamiseks, sest tegemist oli tema enda teenistustega (eespool punktis 363 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 96). Olgu toonitatud, et selles kohtuotsuses tuvastati vaid, et komisjon oli kohustatud uurima toimiku teatud osa siseuurimise läbiviimise teel. Viidatud kohtuotsus ei käsitlenud komisjoni kohustust välja nõuda teatud dokumente.

366

Eespool punktides 363 ja 365 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et komisjon juhib uurimist. Esiteks võib ta üldjuhul otsustada, millisel hetkel on uurimine muutunud piisavaks. Teiseks, isegi olukorras, kus komisjonil on kohustus uurida toimiku teatud osa, on tema otsustada, mil viisil ta selle uurimise läbi viib (vt selle kohta eespool punktis 363 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 97).

367

Hageja tugineb oma argumentatsioonis ka Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas T-314/01: Avebe vs. komisjon (EKL 2006, lk II-3085).

368

Eelmises punktis viidatud kohtuotsuse punktist 70 tuleneb, et selles asjas esitas Avebe kirjavahetuse tema nõustajate ja Ühendriikide Department of Justice’i ametnike vahel, millest nähtus, et Avebe üritas mitmel korral sealt saada ühe teise ettevõtja väidetavat avaldust Ühendriikide ametiasutustele, mis oli Avebe arvates teda süüst vabastav. Avebe soovis selle haldusmenetluses komisjonile esitada. Kuid selle kirjavahetuse kohaselt keeldusid need ametiasutused aga palveid täitmast, viidates sellele, et vajadusel võidakse asjassepuutuv dokument väljastada komisjonile, kui see vastava taotluse esitab.

369

Selles kohtuotsuses lükkas Üldkohus tagasi Avebe argumentatsiooni, mille kohaselt oli komisjon kohustatud Ühendriikide pädevatelt ametiasutustelt selle dokumendi ärakirja väljastamist taotlema, tuginedes asjaolule, et Avebe ei olnud haldusmenetluses selle dokumendi väljanõudmist sõnaselgelt komisjonilt taotlenud (viidatud kohtuotsuse punkt 72). Üldkohus tuvastas selle kohtuotsuse punktis 71 selgelt, et puudub vajadus uurida, kas komisjon pidi võtma vajalikke meetmeid, et Ühendriikide ametiasutustelt endale hankida väidetav avalduse ärakiri.

370

Üldkohus ei määratlenud seega selles kohtuotsuses tingimusi, mille esinemisel võis komisjoni pidada kohustatuks nõudma välja teatud dokumente kolmandalt isikult. Ta sai piirduda ainult ühe tingimuse määratlemisega, milleks antud juhul oli haldusmenetluses esitatud asjakohase sõnaselge taotluse olemasolu, kusjuures selles asjas see tingimus igal juhul täidetud ei olnud.

371

Tuleb märkida, et teatavatel asjaoludel võib esineda komisjoni kohustus nõuda välja teatud dokumente ettevõtja taotlusel, kelle suhtes on uurimine algatatud. Komisjoni selline kohustus saab aga eksisteerida ainult eriliste asjaolude esinemisel, sest üldjuhul otsustab komisjon, mitte asjassepuutuv ettevõtja, mil viisil komisjon juhtumi uurimist läbi viib.

372

Kui ettevõtja, kelle suhtes on uurimine algatatud, on saanud teada, et eksisteerib teda süüst vabastav dokument, kuid ta ei saa seda ise hankida või kui tal esineb selle komisjonile esitamise takistus, samas kui viimane võib selle dokumendi välja nõuda ja seda kasutada, siis võib teatud asjaoludel komisjon olla kohustatud seda dokumenti välja nõudma, kui asjassepuutuv ettevõtja on seda sõnaselgelt taotlenud. Nimelt on komisjon kohustatud uurimise läbi viima hoolsalt ja erapooletult, mistõttu ei saa ta piirduda süüstavate tõendite kogumisega, jättes teadlikult tähelepanuta süü puudumist tõendava teabe olemasolu.

373

Kuid tarvis on leida tasakaal esiteks komisjoni hoolsa ja erapooletu juhtumi uurimise kohustuse ning teiseks komisjoni selle õiguse vahel, mil viisil ta otsustab oma uurimise läbi viia ja kasutada oma vahendeid, et tõhusalt tagada konkurentsiõiguse järgimine.

374

Komisjoni kohustus nõuda ettevõtja taotlusel teatud dokumente välja peab seega sõltuma lisaks haldusmenetluses sellekohase taotluse esitamise tingimusele (vt eespool punktid 369 ja 370) vähemalt nendest kumulatiivsetest tingimustest, mis on määratletud tagapool punktides 375‐382.

375

See kohustus sõltub kõigepealt tingimusest, et asjassepuutuval ettevõtjal endal puudub tegelik võimalus neid dokumente ise hankida või need komisjonile edastada. Nimelt arvestades, et komisjon juhib oma uurimist, peab see kohustus piirduma erandjuhtudega, mille puhul esineb ettevõtjal, kelle suhtes on uurimine algatatud, takistus, mida ta üksi ei suuda ületada, sest ta on teadlik teda süüst vabastava tõendi olemasolust, kuid tal ei ole võimalik seda saada või komisjonile edastada.

376

Seetõttu tuleb ettevõtjal tõendada, et ta on teinud kõik endast oleneva, et asjassepuutuvad dokumendid hankida ja/või saada nõusolek nende kasutamiseks komisjoni uurimises.

377

Lisaks tuleb tal nii täpselt kui võimalik identifitseerida dokumendid, mida ta palub komisjonil hankida. Nimelt eeldab see, kui erandkorras tuvastatakse komisjoni kohustus nõuda välja teatud dokumente ettevõtja taotlusel, kelle suhtes on algatatud uurimine, et see ettevõtja teeks koostööd.

378

Edasi sõltub komisjoni kohustus nõuda välja teatud dokumente ettevõtja taotlusel, kelle suhtes on algatatud uurimine, tingimusest, et nendel dokumentidel on tõenäoliselt oluline tähtsus puudutatud ettevõtja kaitse seisukohast.

379

Selle kohta tuleb meenutada, et üldjuhul otsustab komisjon, millal on tema toimik piisavalt terviklik, et lõplik otsus vastu võtta (vt selle kohta eespool punktis 363 viidatud kohtuotsus Eisen und Metall vs. komisjon, punkt 32, ja eespool punktis 363 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 110). Ainult sellest, et teatud dokumendid võivad sisaldada süüst vabastavat teavet, ei piisa, et tuvastada komisjoni kohustus need dokumendid uurimisega seotud isiku taotlusel hankida. Kui komisjon leiab, et juhtumi uurimine on olnud piisav, ei ole ta kohustatud uurimist jätkama, selleks et saada juhtumist veel täiuslikum pilt. Nimelt, konkurentsiõiguse rikkumisi käsitlevates uurimistes on sageli tegemist väga suure hulga dokumentidega, mis võivad potentsiaalselt sisaldada süüst vabastavat teavet ja alati on võimalik veel rohkem selgust saada toimiku teatud aspektide kohta, kuid komisjoni ressursid on piiratud.

380

Komisjonil on kaalutlusõigus otsustada, kas väidetava süüst vabastava teabe olulisus õigustab selle väljanõudmist ja ta võib näiteks taotluse rahuldamata jätta, kui potentsiaalselt süüst vabastav teave puudutab küsimusi, mis ei ole rikkumise tuvastamiseks vajalike järelduste tegemisel keskse tähtsusega.

381

Tagasi tuleb lükata hageja argument, et Euroopa Kohtu 19. mai 1994. aasta otsusele kohtuasjas C-36/92 P: SEP vs. komisjon (EKL 1994, lk I-1911, I-1914, punkt 21) esitatud kohtujurist Jacobsi ettepanekus nimetas ta õigeks kriteeriumiks küsimust, kas „komisjon võib taotluse tegemise ajal mõistlikult eeldada, et dokument aitab tal kindlaks teha väidetava rikkumise olemasolu”. Nimelt puudutab see lause tingimusi, mille esinemisel on komisjonil õigus paluda dokumendi edastamist, mitte aga hoopis erinevat küsimust, millistel tingimustel on komisjon kohustatud teatud dokumendi välja nõudma.

382

Lõpuks tuleb märkida, et komisjon võib taotluse rahuldamata jätta muu hulgas siis, kui asjassepuutuvate dokumentide hulk on ebaproportsionaalne võrreldes nende dokumentide võimaliku olulisusega uurimises. Komisjon võib selles suhtes vajadusel arvesse võtta asjaolu, et asjassepuutuvate dokumentide hankimine ja analüüs võivad oluliselt aeglustada juhtumi uurimist. Komisjonil on õigus leida tasakaal, kaaludes esiteks viidatud dokumentide mahtu ja viivitust, mida nende dokumentide hankimine ja analüüsimine võivad juhtumi uurimisel tekitada ning teiseks ettevõtja kaitse seisukohast nende potentsiaalset asjakohasuse taset.

383

Tuleb uurida, kas eespool määratletud kumulatiivsed tingimused on käesolevas asjas täidetud dokumentide osas, mille AMD esitas Delaware’i osariigi menetluses ja mis olid välja toodud eespool punktis 342 nimetatud nimekirjas (edaspidi „AMD Delaware’i dokumendid”).

384

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 67 märkis komisjon, et hageja ei ole tõendanud, et ta on ise teinud kõik temast sõltuva, et esitada komisjonile rohkem Delaware’i osariigi kohtu menetlusdokumente, kuigi hageja sai talle kiiresti edastada Delli poolt nimetatud menetluses esitatud dokumendid.

385

Kostja vastuses väitis komisjon, et hageja oli ise suuteline saama nõusoleku AMD Delaware’i dokumentide kasutamiseks komisjoni menetluses.

386

Komisjon toonitab ka, et kaitsemäärus põhineb hageja ja AMD vahelisel konfidentsiaalsuskokkuleppel, millega hageja on omaenda huvides nõustunud. Ta märgib, et kaitsemääruse kohaselt on kogu AMD ja hageja poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud teave üldjuhul konfidentsiaalne, kuid see ei võta pooltelt õigust paluda nõusolekut nende dokumentide kasutamiseks „mis tahes õiguspärasel viisil”. Ta toonitab, et vastavalt kaitsemääruse punktile 16 võis Intel paluda AMD‑lt nõusolekut avalikustada komisjonile dokumendid, mille AMD oli Delaware’i osariigi menetluses esitanud, kusjuures Ühendriikide kohus oleks vahekohtuks juhul, kui AMD seda nõusolekut ei anna. Komisjon väidab, et alates 26. septembrist 2006, st kaitsemääruse tegemisest, oli hageja kasutuses mehhanism loa saamiseks, et kasutada AMD Delaware’i dokumente komisjoni haldusmenetluses, kuid hageja isegi ei proovinud seda taotlust esitada.

387

Lisaks oleks komisjoni hinnangul AMD suhtunud positiivselt Inteli loataotlusesse seoses AMD Delaware’i dokumentide kasutamisega komisjoni uurimises, sest see oleks võimaldanud AMD‑l taotleda omakorda nõusolekut seoses Inteli dokumentidega, millele ta oma kaebuses oleks saanud tugineda.

388

Vastuseks sellele argumendile väidab hageja, et on välistatud, et AMD – vastaspool Delaware’i osariigi menetluses ja komisjonile kaebuse esitaja – oleks andnud nõusoleku Inteli abistamiseks komisjoni menetluses ajal, mil Delaware’i osariigi menetlus oli alles käimas, ja et polnud mingit kahtlust, et Delaware’i kohtule esitatavat taotlust neid dokumente konfidentsiaalsena enam mitte käsitleda, ei rahuldataks. Lisaks väidab hageja, et kui puudub õigusnorm, mis nõuaks haldusmenetluslike edasikaebevõimaluste ammendamist, piiraks niisuguse nõude kehtestamine asjakohatult kaitseõigusi ning ta viitab selles suhtes kohtujurist Mazáki ettepanekule Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsusele kohtuasjas C-407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I-6375, I-6380, punkt 38).

389

Üldkohtu kirjalikele küsimustele esitatud vastuses väitis hageja ka seda, et AMD‑l puudus vastastikuse nõusoleku andmise huvi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, sest komisjoni toimik sisaldas suurt hulka Inteli dokumente, ent väga vähe AMD omi. Komisjon ei esita mingit antud ajast pärit tõendit selle väite tõendamiseks, et AMD oleks menetluse käigus suhtunud Inteli taotlusesse positiivselt, kui see suhtumine oleks olnud vastastikune.

390

Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud, et tal oli võimatu saada AMD‑lt AMD Delaware’i dokumentide kasutamiseks nõusolekut.

391

Kõigepealt olgu toonitatud, et vastuseks Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele möönis hageja, et ta ei küsinud AMD‑lt seda nõusolekut.

392

Ent ei ole üldsegi välistatud, et AMD talle selle nõusoleku oleks andnud, kui hageja seda oleks palunud. Nimelt oli AMD nagu ka hageja seotud kaitsemäärusega ega saanud komisjonile esitada Inteli poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud dokumente, ilma et otsustataks neid dokumente konfidentsiaalsena enam mitte käsitleda. Seega on täiesti võimalik, et AMD oleks andnud hagejale nõusoleku AMD Delaware’i dokumente kasutada, tingimusel et hageja annab samasuguse nõusoleku kasutada Inteli poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud dokumente komisjoni haldusmenetluses.

393

Tagasi tuleb lükata hageja argument, et AMD‑l puudus vastastikuse nõusoleku andmise huvi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, sest komisjoni toimik sisaldas suurt hulka Inteli dokumente, ent väga vähe AMD omi.

394

Selles küsimuses tuleb märkida, et Inteli sõnul oli ta Delaware’i osariigi menetluses esitanud elektrooniliselt arvestades enam kui 145 miljonit lehekülge. Ilmselgelt ei võimalda asjaolu, et komisjoni haldustoimik sisaldas „suurt hulka” Inteli dokumente, tõendada, et Inteli poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud 145 miljoni lehekülje seas ei olnud dokumente, millele AMD oleks soovinud süüstava tõendina viidata.

395

Lisaks tuleb märkida, et hageja mainis kohtuistungil, et kui ta oleks küsinud AMD‑lt komisjoni uurimise käigus nõusolekut kasutada teatud liiki asjassepuutuvaid dokumente, oleks AMD olnud peaaegu sunnitud vastama, et kui AMD soovib teatud AMD dokumente, soovib AMD esitada komisjoni toimikusse hulga täiendavaid dokumente, et oma kaebust põhjendada. See avaldus ei ole aga kooskõlas hageja enda kinnitusega, mille ta esitas vastuses kirjalikele küsimustele, et AMD‑l puudus vastastikuse nõusoleku andmise huvi enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

396

Hageja ei saa tulemuslikult komisjonile ette heita ka seda, et viimane ei esitanud mingit antud ajast pärit tõendit selle väite tõendamiseks, et AMD oleks menetluse käigus suhtunud Inteli taotlusesse positiivselt, kui see suhtumine oleks olnud vastastikune. Nimelt ei ole komisjoni ülesanne tõendada, et AMD oleks andnud Intelile nõusoleku AMD Delaware’i dokumentide kasutamiseks – hoopis hageja kohustus on tõendada, et ta seda nõusolekut ei saanud, kuigi ta tegi selleks kõik endast oleneva.

397

Arvestades, et ei olnud välistatud, et AMD oleks andnud hagejale nõusoleku AMD Delaware’i dokumentide kasutamiseks, oli ta ülesanne seda nõusolekut küsida. On selge, et ainult asjaolu, et AMD oleks võinud omakorda nõusolekut küsida, ei saa hagejat sellest kohustusest vabastada. Hageja heidab komisjonile ette vaidlustatud otsuse vastuvõtmist puuduliku toimiku alusel. Selle kohta tuleb märkida, et komisjoni toimik oleks olnud veelgi täielikum, kui see oleks sisaldanud lisaks AMD Delaware’i dokumentidele, mis olid hageja hinnangul teda süüst vabastavad, Inteli poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud dokumente, mis olid AMD hinnangul Intelit süüstavad. Hageja ei saa ühelt poolt kasutada ära kaitsemäärust nii, et AMD ei saa esitada komisjonile võimalikke süüstavaid dokumente, mis võivad leiduda Inteli poolt Delaware’i osariigi menetluses esitatud dokumentide seas, ja teiselt poolt vältida selle määruse ebasoodsat mõju, taotledes komisjonilt, et ta nõuaks AMD‑lt välja võimalikud süüst vabastavad tõendid dokumentide seast, mille AMD oli esitanud Delaware’i osariigi menetluses.

398

Hageja väidab ka, et kui puudub õigusnorm, mis nõuaks haldusmenetluslike edasikaebevõimaluste ammendamist, piiraks niisuguse nõude kehtestamine sobimatult kaitseõigusi, viidates selles suhtes kohtujurist Mazáki ettepanekule eespool punktis 388 viidatud kohtuotsusele Knauf Gips vs. komisjon (punkt 38).

399

Kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, keeldus komisjon lubamast hagejal tutvuda menetluse teiste isikute vastustega vastuväiteteatisele. Nimetatud hageja väitis, et rikutud on tema õigust toimikuga tutvuda. Komisjon leidis, et hageja ei saanud õiguspäraselt väita, et tema kaitseõigusi on rikutud. Komisjon tugines selles suhtes asjaolule, et hageja ei olnud selles asjas ammendanud edasikaebevõimalusi seoses kõnealuse tutvumisest keeldumisega, sest ta ei kaevanud edasi ärakuulamise eest vastutavale ametnikule. Kohtujurist Mazák tegi ettepaneku see argumentatsioon tagasi lükata ja leidis, et kui puudub õigusnorm, mis konkreetselt nõuaks, et huvitatud isik ammendaks kõik õiguskaitsevahendid, mis tal on komisjoni haldusmenetluse käigus, piiraks niisuguse nõude kehtestamine sobimatult selle isiku kaitseõigusi ja jätaks ta ilma täielikust juurdepääsust õigusemõistmisele (kohtujurist Mazáki ettepanek eespool punktis 388 viidatud kohtuotsusele Knauf Gips vs. komisjon, punkt 38).

400

Komisjon toonitab, et tehtud on kohtulahend, mis on kohtujurist Mazáki seisukohaga vastuolus – selleks lahendiks on Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas T-44/00: Mannesmannröhren-Werke vs. komisjon (EKL 2004, lk II-2223, punktid 51‐53).

401

Käesolevas asjas ei ole vaja lahendada küsimust, kas järgida tuleks kohtujurist Mazáki argumentatsiooni. Nimelt erinevad käesoleva menetluse aluseks olevad asjaolud kohtuasja Knauf Gips omadest. Viimati nimetatud asjas oli küsimus selles, kas hagejal oli kohustus ammendada edasikaebevõimalused, mis tal olid komisjoni haldusmenetluses seoses komisjoni keeldumisega lubada tutvuda tema käsutuses olevate teatud dokumentidega, milleks olid teiste isikute vastused vastuväiteteatisele.

402

Käesolevas asjas ei ole küsimus selles, kas seoses komisjoni otsusega on ammendatud kõik edasikaebevõimalused, vaid selles, kas komisjoni võimalik kohustus nõuda välja AMD Delaware’i dokumendid sõltus hageja enda jõupingutustest saada ise AMD‑lt nõusolek nende dokumentide kasutamiseks. Vastus sellele küsimusele on jaatav, sest komisjoni kohustus nõuda välja teatud dokumente ettevõtja taotlusel, kelle suhtes on uurimine algatatud, peab piirduma erandjuhtudega, ning on nõutav, et asjassepuutuval ettevõtjal endal ei ole võimalik neid dokumente komisjonile avalikustada (vt eespool punkt 375).

403

Olgu toonitatud, et siin ei ole küsimus hageja kaitseõigustest tuleneva mõne tema õiguse kitsendamises, kui nõutakse edasikaebevõimaluste ammendamist komisjoni keeldumise peale see õigus anda. Vastupidi, tegemist on selle määratlemisega, milline ulatus on hageja võimalikul õigusel nõuda, et komisjon teostaks kindlaid uurimistoiminguid, nõudes välja teatud dokumente.

404

Arvestades, et ei olnud välistatud, et AMD oleks andnud Intelile nõusoleku AMD Delaware’i dokumentide komisjonile esitamiseks, kui Intel vastaks samaga, oli Inteli kohustus üritada see nõusolek saada. Puudub vajadus uurida küsimust, kas lisaks oleks võidud rahuldada Inteli taotlus Delaware’i kohtus neid dokumente konfidentsiaalsena enam mitte käsitleda.

405

Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei olnud kohustatud AMD Delaware’i dokumente välja nõudma, sest hageja ei ole tõendanud, et tal oli võimatu saada AMD‑lt nõusolekut neid dokumente kasutada.

406

Nimekirjast nähtub, et dokumendid või nende dokumentide liik, mida hageja palus komisjonil välja nõuda, puudutasid AMD piiratud tootmisvõimsust (nimekirja punktid 1‐9), tema puudusi täitmisprotsessis (nimekirja punktid 10‐33 ja 85), tema kõrgete hindade strateegiat Euroopas (nimekirja punktid 34 ja 35), tema nõrku tehnilisi ja kaubanduslikke saavutusi ja tema kui varustaja vastu usaldusväärsuse puudumist (nimekirja punktid 36‐57, 83 ja 84), tööstusvaldkonnas sageli esinevat praktikat (nimekirja punktid 58‐63), asjaolu, et Intel ja AMD konkureerisid (nimekirja punktid 64‐82) ja andmeid AEC testi kohta (nimekirja punktid 86 ja 87).

407

Tuleb märkida, et dokumendid, mis puudutavad AMD piiratud tootmisvõimsust, tema puudusi täitmisprotsessis, tema kõrgete hindade strateegiat Euroopas ning tema nõrku tehnilisi ja kaubanduslikke saavutusi, millele viitab hageja, oleksid asjassepuutuvad selle tõendamisel, et tema klientidel oli veenvaid ärilisi põhjuseid enda varustamiseks ostudega pigem Intelilt kui AMD‑lt. Kuid tuleb asuda seisukohale, et selliste veenvate äriliste põhjuste olemasolu – isegi kui need tõeseks osutuvad – ei võimalda ümber lükata tõendeid, millele viidatakse vaidlustatud otsuses ainuvarustusallahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute olemasolu tuvastamiseks (vt tagapool punktid 540‐543 ja 1096‐1101). Lisaks, mis puudutab vaidlustatud otsuses käsitletud tegevuse kvalifitseerimist kuritarvitamiseks, siis tuleb märkida, et komisjon ei ole kohustatud tõendama selle tegevuse tegelikku mõju turule ega ka selle tegevuse ja OEM‑ide äriliste otsuste vahelist põhjuslikku seost (vt eespool punktid 104 ja 212).

408

Samuti tuleb meenutada, et see, et valiku kasuks varustada end ainult või peaaegu ainult ostudega hagejalt võisid kallutada muud põhjused, ei välista, et kliendid võisid oma otsuse tegemisel võtta arvesse ka vaidlustatud otsuses käsitletud hageja tegevust.

409

Sellest tuleneb, et eespool punktis 407 loetletud dokumentide liikide osas ei ole täidetud tingimus, et peab olema tõenäoline, et dokumendid, mille ettevõtja palub komisjonil välja nõuda, on tema kaitses väga olulised.

410

Selles küsimuses tuleb tagasi lükata hageja argument, et ettevõtja, kelle suhtes on uurimine algatatud, võib ise valida, kuidas ta end kaitseb. Nimelt tuleb kasulikkust ettevõtja kaitse seisukohast hinnata objektiivselt ning kui ettevõtja, kelle suhtes on uurimine algatatud, leiab vääralt, et teatud argumendid on tema kaitses väga asjakohased, ei saa komisjoni kohustada välja nõudma dokumente, mis selle ettevõtja arvates võivad neid argumente toetada.

411

Inteli viidatud tööstusvaldkonnas sageli esineva praktika kohta tuleb täheldada järgmist.

412

Nimekirja punktid 58‐60 puudutavad tööstusvaldkonnas sageli esinevat praktikat, st rahalise abi kokkuleppeid CPU‑de tootjate ja arvuti jaemüüjate vahel. Selle kohta tuleb toonitada, et Intelile heidetakse vaidlustatud otsuses ette mitte seda, et ta sõlmis MSH‑ga rahalise abi kokkuleppeid, vaid seda, et rahaline toetus sõltus ainuvarustamistingimusest. Dokumendid, mis tõendavad, et rahalise abi kokkulepped on tööstusvaldkonnas sageli esinev praktika, ei oleks seega olnud hagejat süüst vabastav tõendusmaterjal. See, et teised jaemüüjad võisid samal ajal sõlmida Inteli ja AMD‑ga rahalise abi kokkuleppeid, ei saaks seada kahtluse alla asjaolu, et tõendid, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugineb, tõendavad ainuvarustustingimust Inteli ja MSH vahel sõlmitud kokkuleppes (vt tagapool punkt 1487).

413

Nimekirja punktid 61‐63 puudutavad dokumente, mis olid rubriigi „[2007. aasta vastuväiteteatise / 2008. aasta täiendava vastuväiteteatise] aspektist puuduvate dokumentide asjakohasus” kohaselt asjakohased seoses AMD agressiivse taktikaga, mis „näitavad intensiivse konkurentsiga õhustikku ja aitavad selgitada asjaolu, et Inteli konkureeriv strateegia on vaadeldav normaalse toote omadustel põhineva konkurentsina väga tugeva konkurentsiga turul”. Selle kohta tuleb märkida, et see, et agressiivne taktika võis CPU‑de tööstuses olla normaalne nähtus, ei saa seada kahtluse alla tõendeid ainuvarustusallahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute olemasolu kohta ega nende kvalifitseerimist kuritarvitamiseks. Sama kehtib ka „konkureeriva õhustiku” olemasolu kohta. See asjaolu võib kõige rohkem tõendada, et reaalset turult väljatõrjumist ei olnud aset leidnud. Ent see ei saa ümber lükata vaidlustatud otsuses süüks pandud tegude toimepanemist ega seada kahtluse alla nende võimet konkurentsi piirata.

414

Mis puudutab asjaolu, et Intelile pakuti konkurentsi (nimekirja punktid 64‐82), siis tuleb märkida järgmist.

415

Nimekirja punkt 64 puudutab ühe sellise OEM‑i olukorda, kellega seoses ei ole vaidlustatud otsuses tuvastatud mingit rikkumist. Dokumendid, mis võisid hageja sõnul tõendada, et AMD‑l ei olnud mingit takistust selle OEM‑i suhtes Inteliga konkureerida, ei oleks seega saanud olla Intelit süüst vabastav tõendusmaterjal.

416

Nimekirja punktid 65‐71 puudutavad dokumente, mis hageja sõnul oleksid olnud asjakohased tõendamaks, et „AMD ja Intel konkureerisid Lenovoga äri tegemiseks nii, nagu jõudsid, mis tõendab normaalse, toote omadustel põhineva konkurentsi olemasolu väga tugeva konkurentsiga turul”. Hageja palus komisjonil AMD‑lt välja nõuda dokumente seoses AMD pakkumustega Lenovole ja seoses läbirääkimistega nende ettevõtjate vahel. Selle kohta tuleb märkida, et see, et AMD esitas samuti Lenovole pakkumusi ja et ta pidas Lenovoga läbirääkimisi, ei sea kahtluse alla tõendeid vaidlustatud otsuses käsitletud Lenovoga seotud Inteli tegude toimepanemise kohta ega ka nende võimet konkurentsi piirata. Nimelt, ainult asjaolu, et Lenovo pidas AMD‑ga läbirääkimisi, ei välista seda, et Lenovo sai rahalist toetust tingimusel, et ta lükkab edasi AMD CPU‑dega varustatud toodete turuletoomise ja varustab end ainult ostudega hagejalt, ega ka seda, et need toetused mõjutasid Lenovo kaubandusotsuseid (vt tagapool punktid 530 ja 1089).

417

Nimekirja punktid 72‐82 puudutavad dokumente, mis hageja sõnul oleksid olnud asjakohased tõendamaks, et „AMD ja Intel konkureerisid MSH‑ga äri tegemiseks ning AMD oli selle ärivõimaluse suhtes tema soovi korral konkurentsi pakkumiseks võrdväärsetes tingimustes”. Hageja palub komisjonil AMD‑lt välja nõuda dokumente, mis puudutavad AMD 2002. ja 2004. aasta pakkumusi Saksa äriühingule Media Markt, mis on seotud MSH huviga osta AMD CPU‑dega varustatud tooteid, ja AMD vastavaid pakkumusi, ning dokumente seoses AMD pakkumustega teistele jaemüüjatele. Selle kohta tuleb märkida, et see, et AMD tegi ka pakkumisi Media Marktile ja asjaolu, et MSH kaalus võimalust osta AMD CPU‑dega varustatud tooteid, ei sea kahtluse alla tõendeid vaidlustatud otsuses käsitletud MSH‑ga seotud Inteli tegude toimepanemise kohta ega ka nende võimet konkurentsi piirata. Nimelt, ainult asjaolu, et AMD tegi pakkumusi Media Marktile ja et MSH kaalus võimalust osta AMD CPU‑dega varustatud tooteid, ei välista, et MSH sai rahalist toetust tingimusel, et ta müüb ainult Inteli CPU‑dega varustatud tooteid ega ka seda, et need toetused mõjutasid MSH kaubandusotsuseid (vt tagapool punktid 530 ja 1089). Eespool punktis 412 esitatud põhjustel ei saa AMD pakkumused teistele jaemüüjatele seada kahtluse alla vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi.

418

Mis puudutab AEC testiga seotud andmeid, (nimekirja punktid 86 ja 87), siis piisab, kui meenutada, et AEC testid ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad (vt eespool punktid 142‐166).

419

Eeltoodust nähtub, et ühelgi nimekirjas välja toodud dokumendil või dokumendiliigil ei olnud hageja kaitse aspektist sellist tähtsust, et komisjon oleks võinud olla kohustatud neid välja nõudma.

420

Hageja tugineb ka uutele dokumentidele, mille ta esitas pärast tema ja ADM‑i vahel Delaware’i osariigis peetud kohtuvaidluse lahendamist repliigi lisana ning millele ta viitas selle punktides 298‐304, kuivõrd need on hageja sõnul teda süüst vabastavad. Ent need dokumendid ei saa seada kahtluse alla komisjoni tehtud järeldusi, ilma et enne lahendataks küsimus nende vastuvõetavuse kohta, mille komisjon vaidlustab.

421

Selle kohta tuleb märkida, et hindamiskriteeriumiks ei ole küsimus, kas osad AMD Delaware’i dokumendid olid süüst vabastavad, sest käesolevas asjas ei ole küsimus toimiku materjalidega tutvumisest keeldumises, vaid komisjoni kohustuses viia läbi uurimine hoolsalt ja erapooletult. Seda, kas komisjonil on kohustus nõuda välja teatud dokumendid, tuleb hinnata eespool punktides 374‐382 märgitud tingimuste alusel, muu hulgas tingimuse alusel, et nendel dokumentidel on tõenäoliselt oluline tähtsus puudutatud ettevõtja kaitse seisukohast haldusmenetluses.

422

Lisaks võib nende dokumentide sisu kohta märkida järgmist.

423

Hageja väidab, et nendest dokumentidest nähtub muu hulgas, et AMD‑l ei olnud edu kauplemisel Delliga, sest viimast häiris tootmisega seotud AMD lubaduste täitmata jätmine, et AMD tunnistas, et Dellili olid mõistetavad ärilised põhjused temalt mitte oste sooritada ja et Dell jätkas oma suhteid AMD‑ga. Selle kohta tuleb toonitada, et asjaolu, et Dellil võis olla ka muid põhjuseid, miks ta ei soovinud end varustada ostudega AMD‑lt, ei välista ainuvarustusallahindluste kohta tõendite esinemist ega ka nende allahinduluste võimet konkurentsi piirata (vt tagapool punktid 540‐546). Samuti asjaolu, et Dell jätkas suhteid AMD‑ga ja hindas pidevalt temalt ostude sooritamise võimalusi, ei sea kahtluse alla ainuvarustusallahindluse esinemist (vt tagapool punkt 530).

424

Hageja väidab ka, et ühest dokumendist nähtub, et HP [konfidentsiaalne] mainis AMD‑le, et „[AMD ebaedu äris HP‑ga] ei ole mingil viisil seotud Inteliga”. Selle kohta tuleb märkida, et nagu nähtub tagapool punktidest 673‐873, tõendas komisjon õiguslikult piisavalt ainuvarustusallahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute esinemist. Inteli viidatud dokument saab tõendada ainult asjaolu, et HP eitas ühel kohtumisel AMD‑ga seda, et AMD ebaedu äris HP‑ga oli seotud Inteli tegevusega. See asjaolu ei saa seada kahtluse alla tõendeid, mis näitavad selgelt ainuvarustusallahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute esinemist. Selles küsimuses olgu ka toonitatud, et HP oli huvitatud mitte avaldama AMD‑le tingimusi, mis olid tema ja Inteli vahel suuliselt kokku lepitud.

425

Samuti ei saa ainuvarustusallahindluste ja ilmselgete konkurentsipiirangute esinemist seada kahtluse alla AMD ettevõtjasisesed märkmed tema ebaedu põhjuste kohta ning AMD ettevõtjasisesed e‑kirjad seoses tema toodete kvaliteedi ja mainega. Kõige rohkem saavad need vaid tõendada seda, et klientidel võis olla ka muid põhjuseid enda varustamiseks ostudega Intelilt.

426

Olgu märgitud, et enamuses nimekirja punktides ei ole nimetatud konkreetseid dokumente, vaid nende liiki.

427

Komisjon toonitab õigesti, et kui ta oleks rahuldanud hageja taotluse tervikuna ja palunud AMD‑l esitada nimekirjas üles loetletud kõik dokumendiliigid, oleks AMD võinud esitada tohutu hulga dokumente. Olgu märgitud, et hageja enda sõnul oli AMD esitanud Delaware’i osariigi menetluses umbes 45 miljonit lehekülge tõendeid. Kui komisjon oleks tal palunud esitada näiteks „kõik AMD dokumendid, mis on seotud AMD piiratud tootmisvõimsusega” (nimekirja punktid 1‐3), oleks AMD võinud esitada komisjonile potentsiaalselt väga suure hulga dokumente. Sama kehtib ka näiteks „kõigi AMD dokumentide kohta seoses AMD müügi prognooside ja käibega” (nimekirja punktid 6‐9), „kõigi AMD dokumentide kohta seoses täitmata jätmistega tarnete ja disaini alal” (nimekirja punktid 10‐12, 16‐24, 33 ja 52‐56), „kõigi AMD dokumentide kohta seoses tema lepingute täitmise ja klientide mõistmisega äriklientide sektoris” (nimekirja punktid 13, 37‐43 ja 57) või „mobiilide sektoris” (nimekirja punktid 48‐49 ja 51).

428

Komisjoni uurimine oleks võinud venida oluliselt pikemaks, kui ta oleks nõudnud kõigi laiahaardelistesse kategooriatesse kuuluvate dokumentide esitamist, esitatud dokumente uurinud, lubanud nendega hagejal tutvuda ja palunud hagejalt nende kohta arvamust.

429

Komisjon võis seega õigustatult järeldada, et Inteli taotlus oli tervikuna ebaproportsionaalne võrreldes potentsiaalse lisaväärtusega, mida need dokumendid oleksid võinud juba komisjoni käsutuses olevatele dokumentidele juurde anda.

430

Komisjon võis ka võtta arvesse asjaolu, et ajal, mil hageja taotles talt täiendavate dokumentide väljanõudmist, oli menetlus juba edasijõudnud staadiumis ja et hageja taotluse rahuldamise korral oleks vaidlustatud otsuse vastuvõtmine võinud väga kauaks edasi lükkuda.

431

Nagu toonitab ka komisjon, tähendaks hageja argumentatsiooniga nõustumine kaalutlusõiguse andmist küsimuses, kuidas konkurentsiõiguse tõhusa kohaldamise tagamiseks vahendeid kasutada, mitte komisjonile, vaid pigem ettevõtjale, kelle suhtes on uurimine algatatud.

432

Lõpuks olgu meenutatud, et 21. mai 2008. aasta kirjaga palus komisjon pärast seda, kui Internetis avaldati hageja ja AMD ettevalmistavad seisukohad Delaware’i osariigis nende vastaspoolte vahel peetavas menetluses, nii hagejal kui AMD‑l esitada talle kõik dokumendid, mis nad olid koostanud või saanud ja millele viidati nende vastavates ettevalmistavates seisukohtades (vt eespool punkt 340).

433

Nagu toonitab ka komisjon, oli ühes Delaware’i kohtu 28. märtsi 2008. aasta määruses märgitud, et mõlema poole ettevalmistavad seisukohad peavad sisaldama „peamisi faktilisi asjaolusid, mis põhjendavad iga nende etteheidet või kaitset”.

434

Komisjonil oli seega õigus järeldada, et talle oli esitatud niisugused süüstavad ja süüst vabastavad tõendid, mida pooled pidasid kõige asjakohasemaks. Komisjon võis arvata, et ta on teinud kõik vajaliku piisavalt tervikliku ülevaate saamiseks asjast, paludes Intelil ja AMD‑l esitada dokumendid, millele nad olid viidanud oma ettevalmistavates seisukohtades.

435

Sellega seoses tuleb meenutada, et käesolevas asjas tõusetub küsimus, kas komisjon täitis oma kohustust uurida toimikut hoolsalt ja erapooletult (vt eespool punkt 358). Kuna komisjon oli palunud esitada kõik dokumendid, millele hageja ja AMD olid viidanud oma ettevalmistavates seisukohtades, ei saa komisjonile ette heita puudulikku uurimist.

436

Kõigest eeltoodust järeldub, et argument seoses komisjoni keeldumisega välja nõuda teatud AMD dokumendid, tuleb tagasi lükata. Nimelt oleks hageja pidanud üritama saada AMD‑lt nõusolekut AMD Delaware’i dokumentide esitamiseks komisjonile. Selle argumendi tagasilükkamiseks piisab asjaolust, et hageja seda ei teinud, sest eespool punktides 374‐382 määratletud tingimused on kumulatiivsed. Lisaks ei olnud komisjon kohustatud AMD Delaware’i dokumente välja nõudma, sest oli ebatõenäoline, et neil oleks olnud oluline tähtsus hageja kaitse seisukohast. Lisaks, komisjon võis õigustatult järeldada, et Inteli taotlus oli tervikuna ebaproportsionaalne võrreldes potentsiaalse lisaväärtusega, mida need dokumendid oleksid võinud juba komisjoni käsutuses olevatele dokumentidele juurde anda. Seetõttu puudub vajadus uurida küsimust, kas hageja oleks saanud dokumendid, mida ta palus komisjonil välja nõuda, täpsemalt määratleda.

519

Hageja, keda selles küsimuses toetab ACT, väidab, et vaidlustatud otsuses tugines komisjon vääralt Delli siseprognoosile. Hageja leiab, et kinnitus, mille kohaselt Dell oli veendunud, et ACP allahinduste tase põhines tema Inteli toodete ainumüüja staatusel, on õiguskindluse põhimõtte alusel õiguslikult asjassepuutumatu. Turgu valitsevas seisundis ettevõtja vastutus ei saa põhineda tema klientide uskumustel. Kohtuistungil täpsustas hageja selle kohta sisuliselt, et kliendi siseprognoosidest on võimatu tuletada hageja käitumist, sest need prognoosid võivad olla ebamõistlikud.

520

ACT väidab kohtuistungil, et seda, et komisjon lähtus oma kuritarvitamise teoorias Delli sisehinnangutest, kinnitab asjaolu, et hageja käitumine ei muutunud vaidlustatud otsuses analüüsitud rikkumisperioodi alguses ega ka lõpus. ACT hinnangul tugines komisjon rikkumisperioodi alguse ja lõpu kohta järelduste tegemiseks ainult Delli nende sisespekulatsioonide algusele ja lõpule, mis olid seotud osaliselt AMD‑lt varustamise otsuse tagajärgedega. Kui Üldkohus ACT‑lt tema argumendi kohta täpsustusi küsis, vastas ta, et ta ei väida, et vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumise kestust tuleks vähendada, vaid ainult seda, et komisjoni esitatud kuritarvitamise teooria põhines Delli sisespekulatsioonidel.

521

Tuleb märkida, et kuna käesolevas asjas ainuvarustustingimus formaalselt puudus, tugines komisjon Delli siseprognoosidele, tuvastades, et de facto teatas hageja Dellile uuritaval perioodil, et MCP allahindluste tase sõltub sellest tingimusest. Seda lähenemist, mille puhul võttis komisjon arvesse hageja kliendi ootusi ainult selleks, et koguda tõendeid hageja käitumise kohta, ei saa kritiseerida.

522

On tõsi, et eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu otsuses Deutsche Telekom (punktid 198 ja 202) ning eespool punktis 88 viidatud kohtuotsuses TeliaSonera (punktid 41 ja 44) kinnitas Euroopa Kohus, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja hinnapoliitika õiguspärasuse hindamisel tuleb põhimõtteliselt lähtuda selle ettevõtja kuludel põhineva hinna kriteeriumidest ja et niisugune lähenemisviis on veelgi põhjendatum seetõttu, et see on kooskõlas ka õiguskindluse üldpõhimõttega, kuna turgu valitsevas seisundis ettevõtja hinna osaks olevate kulude arvessevõtmine võimaldab viimasel hinnata oma tegevuse õiguspärasust.

523

Ent see kohtupraktika, mis piirab õiguslikke kriteeriume, mida võib arvesse võtta hinnapoliitika õiguspärasuse hindamisel, ei takista faktilises plaanis komisjoni tuginemast kliendi siseootustele, et koguda tõendeid turgu valitsevas seisundis ettevõtja käitumise kohta. Käesolevas asjas põhineb turgu valitseva seisundi kuritarvitamise õiguslik argument asjaolul, et hageja kohaldas niisuguste allahindluste süsteemi, mille tase sõltus ainuvarustustingimusest. See argument põhineb seega ainult hageja enda käitumisel, millest ta pidi teadlik olema. See ei põhine aga Delli siseprognoosidel, mida komisjon kasutas vaid selleks, et koguda faktilisi tõendeid elluviidud tegevuse kohta.

524

Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata ACT argument, mille kohaselt tugines komisjon rikkumisperioodi alguse ja lõpu kohta järelduste tegemiseks ainult Delli nende sisespekulatsioonide algusele ja lõpule, mis olid seotud osaliselt AMD‑lt varustamise otsuse tagajärgedega. Nimelt, kuna vaidlustatud otsuses seadis komisjon kahtluse alla hageja käitumise, ei keela miski tal tuginemast Delli siseprognoosidele, et teha järeldusi selle käitumise alguse ja lõpu kohta.

525

Lõpuks tuleb tagasi lükata hageja argument, et kliendi siseprognoosidest on võimatu tuletada hageja käitumist, sest need prognoosid võivad olla ebamõistlikud. On tõsi, et üldjuhul võib hageja komisjoni poolt vaidlustatud otsuses kasutatud tõendi ümber lükata tõendades, et Delli siseprognoosid, millest komisjon tuletas hageja poolt ainuvarustusallahindluse rakendamist, olid ebamõistlikud ning et nende põhjuseks ei olnud hageja tegevus. Kuid käesolevas asjas ei ole hageja seda asjaolu tõendanud. Vastupidi, asjaolu, et Delli siseprognoosid langevad kokku Inteli sisedokumentides ja 7. detsembri 2004. aasta e‑kirjas märgituga (vt eespool punktid 505‐515), kinnitab, et need prognoosid ei olnud ebamõistlikud, vaid tuginesid just sellele, mida hageja oli Dellile teada andnud.

526

Hageja väidab sisuliselt, et komisjon on vääralt jätnud tõendamata, et MCP allahindlusi oleks ka tegelikult ebaproportsionaalselt vähendatud, kui Dell oleks otsustanud end varustada osaliselt ostudega AMD‑lt. Täpsemalt, Delli sisedokumentides ei võetud arvesse Delli allahindustes tegelikult tehtud muudatusi. Need sisaldavad pigem hüpoteese selle kohta, mis oleks võinud sündida, kui Dell oleks otsustanud end varustada ostudega AMD‑lt.

527

Tuleb märkida, et ainuvarustusallahindluse võime konkurentsi kahjustada seisneb selles, et see võib klienti motiveerida end varustama ainult ühest allikast (vt selle kohta eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, punkt 90, ja eespool punktis 74 viidatud Euroopa Kohtu otsus British Airways, punkt 62). Ent sellise motivatsiooni esinemine ei sõltu küsimusest, kas allahindlust reaalselt vähendatakse või selle andmine lõpetatakse, kui rikutakse ainuvarustustingimust, millest allahindus sõltub (vt selle kohta eespool punktis 72 viidatud Üldkohtu otsus Tomra, punkt 300). Nimelt piisab selles küsimuses sellest, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja jätab kliendile mulje, et see nii on. Määrava tähtsusega on asjaolud, millega klient peab arvestama tellimuse tegemise hetkel vastavalt sellele, mida talle on teatanud turgu valitsevas seisundis ettevõtja, mitte aga viimase tegelik reaktsioon kliendi otsusele muuta varustusallikat.

[...]

539

Hageja väidab, et Dell kattis kogu oma tarnevajaduse ostudega temalt põhjustel, mis on täiesti sõltumatud kartusest, et allahindlusi võidakse AMD‑lt varustamise korral ebaproportsionaalselt vähendada. Esiteks otsustas Dell osta CPU‑sid ainult Intelilt oma madalatel kuludel põhineva ärimudeli ja ainult Intelilt tarnevajaduse katmise väiksema kulu tõttu. Teiseks oli Dell seisukohal, et Inteli CPU‑d olid üldjuhul parema kvaliteediga kui AMD CPU‑d ning et Intelil oli varustajana suurem tarnevõime. Kolmandaks oli Dell mures „[AMD] tootearendusstrateegia edasikestvuse ja [AMD] kiipkaartide toimesüsteemide olukorra” pärast. Neljandaks kahtles Dell AMD kui varustaja usaldusväärsuses. Viiendaks järeldas Dell, et varustamine AMD‑lt toob talle kaasa olulisi logistikaprobleeme. Kuuendaks kartis Dell ka seda, et AMD ei suuda rahuldada tema väga suurt tarnevajadust.

540

Selle kohta tuleb esiteks märkida, et hageja argumendid on tulemusetud osas, milles nendega soovitakse ümber lükata tõendeid selle kohta, et hageja andis Dellile teada, et MCP allahindluste tase sõltus ainuvarustustingimuse täitmisest.

541

Nimelt üritab hageja nende argumentidega selgitada ainuvarustussuhet tema ja Delli vahel vaatlusalusel perioodil, tuues esile muid põhjuseid kui ainuvarustusallahindlused. Kuid vaidlustatud otsuses ei tuletanud komisjon ainuvarustusallahindluste olemasolu ainult hageja ja Delli vahelisest ainuvarustussuhtest, mistõttu oleks hageja võinud selle tõendi ümberlükkamiseks piirduda alternatiivse selgitusega. Vastupidi, tuginedes eelkõige Inteli ja Delli sisedokumentidele ning Delli vastusele artikli 18 alusel ja 7. detsembri 2004. aasta e‑kirjale, tõendas komisjon täpsete ja üksteist toetavate tõendite abil, et hageja andis Dellile teada, et MCP allahindluste tase sõltus ainuvarustustingimusest (vt eespool punktid 446‐515). Hageja argumendid seoses Delli väidetavalt sõltumatute põhjustega kogu tarnevajaduse katmiseks ühest allikast ei puuduta aga otseselt tõendeid, millele tuginetakse vaidlustatud otsuses. Nendes argumentides piirdutakse pigem asjaomaste tõendite kahtluse alla seadmisega kaudselt, pakkudes alternatiivse selgituse hageja ja Delli vahelisele ainuvarustussuhtele vaidlusalusel perioodil. Selline kaudne vaidlustamine ei saa aga kuidagi olla piisav vaidlustatud otsuses viidatud tõendite ümberlükkamiseks.

542

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kui komisjon tugineb tõenditele, mis on üldjuhul rikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavad, ei saa ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et esineda võis asjaolu, mis võib mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu, selleks et komisjonil tekiks kohustus tõendada, et see asjaolu ei saanud tõendite tõenduslikku jõudu mõjutada. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa seda tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama esiteks, et tema viidatud asjaolu esines, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele tugineb komisjon (eespool punktis 67 viidatud kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, punkt 56).

543

Kuid tuleb märkida, et esitades alternatiivse selgituse hageja ja Delli vahelisele ainuvarustussuhtele, ei sea hageja kahtluse alla asjaolu, et MCP allahindluste tase sõltus ainuvarustustingimusest. Isegi kui eeldada, et hageja suudab tõendada, et Dell varustas end ostudega hagejalt ainult tema poolt esile toodud põhjustel, ei seaks see kahtluse alla nende tõendite tõenduslikku väärtust, millele komisjon tugines ainuvarustusallahindluse olemasolu tõendamiseks. Nimelt suudab hageja välja pakutav tõend ainult ümber lükata põhjusliku seose ainuvarustusallahindluse – mille olemasolu on vaidlustatud otsuses õiguslikult piisavalt tõendatud – ja Delli otsuse vahel katta kogu oma tarnevajadus hagejalt. See ei lükka aga ümber ainuvarustusallahindluse olemasolu ennast.

544

Sellest tuleneb, et hageja argumendid on tulemusetud osas, milles nendega soovitakse ümber lükata tõendeid selle kohta, et hageja andis Dellile teada, et MCP allahindluste tase sõltus ainuvarustustingimuse täitmisest.

545

Teiseks tuleb märkida, et hageja argumendid on ka tulemusetud osas, milles nendega soovitakse seada kahtluse alla ainuvarustusallahindlustele antud õiguslikku kvalifikatsiooni, milleks oli kuritarvitamine. Olgu meenutatud, et ainuvarustusallahindluse kuritarvitamiseks kvalifitseerimiseks ei ole vaja tõendada tegelikku mõju turule või põhjuslikku seost (vt eespool punktid 103 ja 104). Selline allahindlus on õigusvastane võime tõttu konkurentsi piirata. Isegi kui eeldada, et hageja on suutnud ümber lükata põhjusliku seose esinemise ainuvarustusallahindluse tegemise ja Delli otsuse vahel katta kogu oma tarnevajadus ostudega temalt, ei sea see kahtluse alla MCP allahindlusele omast võimet konkurentsi piirata. Nimelt, igasugune rahaline eelis, mille andmise tingimuseks on nõustumine ainuvarustamisega, võib igal juhul motiveerida klienti otsustama ainuvarustamise kasuks, ilma et oleks vaja uurida küsimust, kas klient oleks kogu oma tarnevajaduse katnud turgu valitsevas seisundis ettevõtjalt ka ainuvarustusallahindluse puudumise korral.

546

Seega tuleb järeldada, et hageja argumendid muude põhjuste kohta, miks Dell kattis vaidlustatud otsuses vaadeldud perioodil kogu oma tarnevajaduse ainult ostudega temalt, on tulemusetud. Need ei lükka kuidagi ümber tõendeid ainuvarustusallahindluse esinemise kohta ega ka selle õiguslikult kvalifitseerimise kuritarvitamiseks kohta. Järelikult tuleb need argumendid tagasi lükata, ilma et tuleks uurida nende põhjendatust ja lahendada küsimus, kas hageja tõendas õiguslikult piisavalt, et Dell kattis kogu oma tarnevajaduse ostudega hagejalt ainult muudel põhjustel kui ainuvarustusallahindlus.

[...]

601

Hageja heidab komisjonile ette tema kaitseõiguste rikkumist seetõttu, et viimane ei koostanud nõuetekohast protokolli kohtumise kohta, mis leidis aset 23. augustil 2006 komisjoni teenistuse esindajate ja [konfidentsiaalne] D1 vahel. Komisjon lubas selle kohtumise korraldamist alles pärast seda, kui hageja oli talle tõendanud, et eksisteerib teemade näidisloetelu, eitades samas protokolli koostamist. Mõni kuu hiljem võttis ärakuulamise eest vastutav ametnik sisemärkmete olemasolu omaks, kinnitades, et tegemist on sisedokumendiga, millega hagejal ei ole õigust tutvuda. Lõpuks edastas komisjon Intelile „viisakusest”19. detsembril 2008 sisemärkmete niisuguse ärakirja, millest olid mitmed lõigud kustutatud.

602

Hageja leiab, et nii teemade näidisloetelust kui ka sisemärkmetest nähtub, et komisjoni ja D1 vaheline kohtumine puudutas Delliga seotud võtmeküsimusi. On tõenäoline, et D1 esitas potentsiaalselt Intelit süüstavaid tõendeid.

[...]

612

Küsimuses, kas komisjon rikkus haldusmenetluses menetlusnorme, tuleb esiteks märkida, et komisjon ei rikkunud määruse nr 1/2003 artikli 19 lõiget 1, kui tõlgendada seda koos määruse nr 773/2004 artikliga 3. Nimelt ei olnud komisjon kohustatud korraldama kohtumist D1‑ga ametliku küsitlemisena viimati nimetatud sätete tähenduses.

613

Määruse nr 1/2003 artikli 19 lõikes 1 on sätestatud, et komisjon võib küsitleda füüsilisi ja juriidilisi isikuid, kes nõustuvad küsitlemisega, mille eesmärk on koguda uuritava küsimusega seotud teavet. Määruse nr 773/2004 artikkel 3 kehtestab viimati nimetatud sättes mainitud küsitlemisele teatud vorminõuded. Vastavalt määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikele 1 teatab komisjon küsitluse alguses küsitluse õigusliku aluse ja eesmärgi ning rõhutab selle vabatahtlikkust. Komisjon peab küsitletavale teatama, kui ta kavatseb küsitlust protokollida. Selle artikli lõike 3 kohaselt võib komisjon küsitletute seisukohad protokollida mis tahes kujul. Iga protokolli koopia tuleb esitada küsitletule heakskiitmiseks. Vajaduse korral võib komisjon kehtestada tähtaja, mille jooksul küsitletu võib edastada oma seisukohtade võimalikke parandusi.

614

Kuid tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1, tõlgendades seda koos määruse nr 773/2004 artikliga 3, kohaldamisalasse ei lange komisjoni läbiviidava uurimisega seotud kõik vestlused. Nimelt tuleb eristada ametlikke küsitlusi, mida komisjon viib läbi nende sätete alusel, ja mitteametlikke vestlusi. Praktiline halduse hea toimimise vajadus ja konkurentsiõiguse normide tõhusa kaitse huvid õigustavad komisjoni võimalust viia läbi vestlusi, millele ei kohaldata määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud vorminõudeid. Nii menetlusökonoomia huvidega kui ka potentsiaalselt pärssiva mõjuga, mis võib olla ametlikul küsitlusel tunnistaja tahtele teavet esitada, oleks vastuolus komisjoni üldine kohustus kohaldada kõigile vestlustele määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud vorminõudeid. Kui komisjon kavatseb oma otsuses kasutada süüstavaid andmeid, mis talle edastati mitteformaalse vestluse käigus, on ta kohustatud võimaldama vastuväiteteatise adressaatidest ettevõtjatel nendega tutvuda, koostades vajadusel selleks toimikusse lisamiseks kirjaliku dokumendi (vt selle kohta eespool punktis 359 viidatud Üldkohtu otsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 352, ja 25. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-38/02: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2005, lk II-4407, punkt 67). Kuid komisjon võib kasutada mitteametlikul vestlusel saadud teavet muu hulgas selleks, et hankida tugevamaid tõendeid, võimaldamata asjassepuutuval ettevõtjal mitteametlikul vestlusel saadud teabega tutvuda.

615

Määruse nr 1/2003 artikli 19 lõike 1 sõnastusest, mille kohaselt komisjon „võib küsitleda” isikut eesmärgiga „koguda uuritava küsimusega seotud teavet”, tuleneb, et komisjonil on kaalutlusõigus otsustada, kas ta kohaldab vestlusele määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud vorminõudeid. Selle sõnastuse niisugust tõlgendust toetab määruse nr 1/2003 artikli 19 eesmärk, tõlgendades seda koos määruse nr 773/2004 artikliga 3. Komisjoni kohustusest esitada protokoll küsitletule heakskiitmiseks tuleneb, et määruse nr 773/2004 artiklis 3 ette nähtud vorminõuete eesmärk on lisaks küsitletute kaitsele eelkõige suurendada saadud avalduste usaldusväärsust. Nii ei kohaldata neid sätteid uurimise esemega seotud kõigile vestlustele, vaid ainult olukordades, kus komisjoni eesmärk on nii süüstava kui süü puudumist tõendava teabe kogumine, millele ta saab tugineda tõendina oma otsuses, millega uurimine lõpetatakse. Ent nende sätete eesmärk ei ole piirata komisjoni võimalust läbi viia mitteametlikke vestlusi.

616

Määruse nr 1/2003 artikli 19 selline tõlgendus, lugedes seda artiklit koos määruse nr 773/2004 artikliga 3, tuleneb ka määruse nr 1/2003 põhjendusest 25. Viidatud põhjenduses on märgitud, et konkurentsieeskirjade rikkumist on järjest raskem tuvastada ning konkurentsi tõhusaks kaitsmiseks tuleb täiendada komisjoni uurimisvolitusi. Selles põhjenduses on ka märgitud, et komisjonil peaks eelkõige olema õigus küsitleda kasulikku teavet omavaid isikuid ja registreerida nende ütlused. Määruse nr 1/2003 artikli 19 eesmärk on seega „täiendada” komisjoni muid uurimispädevusi ja anda talle küsitlemise ja protokollimise „pädevus”. Ent selle sätte eesmärk ei ole piirata komisjonipoolsete mitteformaalsete toimingute tegemist, pannes talle üldise kohustuse kohaldada kõigile vestlustele, mis on seotud uurimise eset puudutava teabega, määruse nr 773/2004 artiklis 3 sätestatud vorminõudeid ja esitada süüdistatavale ettevõtjale protokoll.

617

Määruse nr 1/2003 artikli 19 selline tõlgendus, lugedes seda artiklit koos määruse nr 773/2004 artikliga 3, ei tähenda, et komisjon võib omavoliliselt otsustada vestluse käigus, millise teabe ta protokollib. Nimelt tuleneb määruse nr 773/2004 artikli 3 lõikest 1, et kui komisjon viib läbi küsitlust määruse nr 1/2003 artikli 19 tähenduses, peab ta küsitletavale küsitluse alguses teatama küsitluse õigusliku aluse ja eesmärgi ning kas ta kavatseb küsitlust protokollida. Sellest nähtub, et komisjon peab otsustama vestluse alguses, kas ta soovib läbi viia ametlikku küsitlemist. Kui komisjon otsustab küsitletava nõusolekul küsitluse läbi viia, ei saa ta jätta selle teatud osasid protokollimata. Sellisel juhul on ta pigem kohustatud protokollima kogu küsitluse, kuigi määruse nr 773/2004 artikli 3 lõike 3 esimene lause jätab komisjonile vabaduse valida protokollimise viisi. Kuid käesolevas asjas märkis komisjon, ilma et hageja talle selles küsimuses vastu vaidleks, et kohtumise eesmärk ei olnud tõendite kogumine mõlemapoolse allkirjaga protokolli koostamisega või avalduste tegemine määruse nr 1/2003 artikli 19 alusel, vaid ainult kontrollimine, kas oli piisavalt märke konkurentsiõiguse rikkumise kohta seoses Delli puudutava Inteli äritegevusega ja uurida uute menetlustoimingute tegemise võimalust seoses Delliga. Komisjoni teenistuste ja D1 vaheline kohtumine ei olnud seega ametlik küsitlus määruse nr 1/2003 artikli 19 mõttes.

618

Arvestades, et komisjoni teenistuste ja D1 vaheline kohtumine ei olnud ametlik küsitlus määruse nr 1/2003 artikli 19 mõttes ja et komisjon ei olnud ka kohustatud sellist küsitlust läbi viima, ei ole määruse nr 773/2004 artikkel 3 käesolevas asjas kohaldatav, mistõttu on viimati nimetatud sättes ette nähtud vorminõuete väidetava rikkumise argument tulemusetu.

619

Teiseks, mis puudutab põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõtet, siis nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et sellest põhimõttest tuleneb pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid (eespool punktis 359 viidatud Üldkohtu otsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 404, ja 22. märtsi 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑458/09 ja T‑171/10: Slovak Telekom vs. komisjon, punkt 68). Kuigi komisjonil ei ole mingit üldist kohustust koostada protokolle arutelude kohta, mida ta peab kaebuse esitajate või teiste isikutega nendega kohtumisel või telefonis vesteldes (vt selle kohta eespool punktis 359 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punktid 351 ja 385, ning eespool punktis 614 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 66), võib siiski sõltuvalt juhtumi konkreetsetest asjaoludest hea halduse põhimõttest tuleneda komisjoni kohustus talle tehtud avaldused protokollida (vt selle kohta Üldkohtu 15. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas T-15/02: BASF vs. komisjon, EKL 2006, lk II-497, punkt 501).

620

Selle kohta tuleb täpsustada, et komisjoni kohustus protokollida teavet, mida ta saab kohtumiste või telefonivestluste käigus, ja ka selle kohustuse laad ja ulatus sõltuvad teabe sisust. Komisjon on kohustatud toimikus, millega asjassepuutuvatel ettevõtjatel on võimalik tutvuda, nõuetekohaselt dokumenteerima uurimise esemega seotud peamised aspektid. See tähelepanek kehtib kõigi tõendite kohta, millel on teatud olulisus ja objektiivne seos uurimise esemega, sõltumata nende süüstavast või süüst vabastavast laadist.

621

Käesolevas asjas tuleneb muu hulgas sisemärkmetest, et kohtumisel käsitletud teemad ei puudutanud ainult formaalseid küsimusi, nagu näiteks teatud andmete konfidentsiaalsus, vaid uurimise sisuga objektiivset seost omavaid küsimusi. Lisaks oli D1 Inteli kõige suurema kliendi üks kõrgemaid juhte. Lõpuks, nagu märkis Intel kohtuistungil ja 6. märtsi 213 seisukohtades, kestis kohtumine viis tundi. Need asjaolud annavad kohtumisele olulisuse, mis pani komisjonile kohustuse lisada toimikusse vähemalt lühimärkmed, milles oleks välja toodud – välja arvatud kui esitatakse konfidentsiaalsena käsitlemise taotlus ‐ osalejate nimed ja käsitletud teemade lühikokkuvõte. Arvestades, et komisjon ei koostanud sellist dokumenti, mis oleks lisatud toimikusse, millega tutvumist oleks hageja võinud taotleda, tuleb asuda seisukohale, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet.

622

Kuid kuna komisjon andis hagejale haldusmenetluses sisemärkmete mittekonfidentsiaalse versiooni, lubades tal selle dokumendi kohta kommentaare esitada, parandas komisjon haldusmenetluses esialgu tehtud vea, mistõttu ei ole menetlus nõuetevastane. See, et sisemärkmed koostati meeldetuletuseks komisjoni teenistuste esindajatele ja et hagejale edastati ainult üks versioon, millest teatud lõigud olid kustutatud, ei sea seda järeldust kahtluse alla. Nimelt, hagejale haldusmenetluses edastatud sisemärkmete versioon sisaldas teavet, mida komisjon oleks pidanud protokollima dokumendis, mis lisataks toimikusse, millega tutvumist hageja oleks võinud taotleda. See sisaldab osalejate nimesid ja lühikokkuvõtet käsitletud teemadest.

623

Kolmandaks, hageja 6. märtsi 2003. aasta seisukohtades esitatud argument, mille kohaselt komisjon rikkus menetlusnormi, jättes talle haldusmenetluses edastamata ka sisemärkmete need osad, mida käsitleti konfidentsiaalsena, tuleb tagasi lükata. Nimelt, vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 27 lõikele 2 ja määruse nr 773/2004 artikli 15 lõikele 2 ei laiene toimikuga tutvumise õigus komisjoni sisedokumentidele. Seda piirangut õigustab vajadus tagada asjassepuutuva institutsiooni hea toimimine asutamislepingu konkurentsiõiguse normide rikkumiste vastu võitlemise valdkonnas (vt selle kohta eespool punktis 359 viidatud kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, punkt 394). Märkmed komisjoni ja D1 kohtumise kohta on sisedokument, millele toimikuga tutvumise õigus ei laiene. See sisaldab teavet, mis on pärit muudest allikatest kui D1 ning koostaja isiklikke hinnanguid ja järeldusi (vt ka vahendaja otsuse põhjendused 108 ja 109). Seetõttu ei olnud komisjon kohustatud hagejale avalikustama sisemärkmete kustutatud osasid.

624

Tõsi, käesolevas asjas võimaldas sisemärkmete mittekonfidentsiaalse versiooni hagejale esitamine komisjonil parandada menetluses esialgu tehtud viga, mis tulenes asjaolust, et komisjon oli jätnud koostamata kohtumise kohta D1‑ga märkmed, mis oleks lisatud toimikusse, millega tutvumist hageja oleks võinud taotleda. Kuid see haldusmenetluse puuduse kõrvaldamine ei tinginud hagejale sisemärkmete tervikversiooni esitamist. Arvestades, et hagejale edastatud sisemärkmete versioon on vaid nende märkmete asendaja, mis oleksid pidanud toimikus olema, ja et nendes kajastus teave, mille komisjon oleks pidanud nendes märkmetes protokollima, ei olnud komisjon kohustatud hagejale võimaldama sisemärkmetega tutvumist suuremas ulatuses.

625

Kõigest eespool esitatust tuleneb, et haldusmenetlus on nõuetekohane.

626

Täiendavalt tuleb uurida, kas võimalikul haldusmenetluse normide rikkumisel, mis tuleneks määruse nr 1/2003 artikli 19, lugedes seda koos määruse nr 773/2004 artikliga 3, rikkumisest, hea halduse põhimõtte rikkumise heastamata jätmisest või toimikuga tutvumise õiguse rikkumisest, saab mõjutada vaidlustatud otsuse seaduslikkust. Selle kohta tuleb märkida, et menetlusnormide rikkumise tõttu saab vaidlustatud otsuse tühistada vaid juhul, kui see mõjutab konkreetselt hageja kaitseõigust ja seeläbi selle otsuse sisu (vt selle kohta Üldkohtu 9. septembri 2008. aasta otsus T-75/06: Bayer CropScience jt vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2081, punkt 131). See on nii ka juhul, kui rikkumiseks on hea halduse põhimõtte rikkumine (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑476/08 P: Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 35).

627

Mis puudutab toimikuga tutvumise õiguse rikkumist, siis tuleneb kohtupraktikast, et kui juurdepääs toimikule ja eelkõige süüst vabastavatele dokumentidele on tagatud kohtumenetluse staadiumis, ei pea ettevõtja tõendama, et kui ta oleks saanud edastamata jäetud dokumentidega tutvuda, oleks komisjoni otsuse sisu olnud teistsugune, vaid piisab tõendamisest, et kõnealused dokumendid oleksid võinud olla tema kaitse jaoks tarvilikud (vt Euroopa Kohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-110/10 P: Solvay vs. komisjon, EKL 2011, lk I-10439, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul on puudutatud ettevõtjal kohustus esitada esimene kaudne tõend selle kohta, et edastamata jäetud dokumendid võisid olla tema kaitses tarvilikud (vt selle kohta eespool punktis 352 viidatud kohtuotsus Heineken Nederland ja Heineken vs. komisjon, punkt 256). Kui komisjon tugineb rikkumise tuvastamisel otsestele dokumentaalsetele tõenditele, tuleb ettevõtjal tõendada, et tõendid, millega ta haldusmenetluses tutvuda ei saanud, räägivad neile tõenditele sisuliselt vastu või vähemalt panevad neid vaatama teises valguses (vt selle kohta eespool punktis 353 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 133).

628

Kuna hageja väidab, et komisjon rikkus tema kaitseõigusi, jättes talle edastamata sisemärkmete lõigud, mida käsitleti haldusmenetluses konfidentsiaalsena, on eespool viidatud kohtupraktika käesolevas asjas otseselt kohaldatav. Arvestades, et sisemärkmete tervikversioon edastati hagejale kohtumenetluse staadiumis, oli tal võimalik esitada esimene kaudne tõend varem konfidentsiaalsena käsitletud lõikudes esitatud andmete tarvilikkuse kohta tema kaitses.

629

Seega, kuna hageja heidab kohtuistungile ette kohtumisel nõuetekohase protokolli koostamata jätmist, tuleb asuda seisukohale, et vähemalt käesoleva asja asjaoludel on asjakohased kriteeriumid uurimaks küsimust, kas niisugune menetlusnormide võimalik rikkumine võis konkreetselt mõjutada hageja kaitseõigusi, samad mis need, mille järgimist nõuab kohtupraktika seoses toimikuga tutvumisega. Hageja peab seega esitama esimese kaudse tõendi asjaolu kohta, et komisjon jättis protokollimata süüst vabastava teabe, mis räägib vastu otsestele dokumentaalsetele tõenditele, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, või vähemalt paneb neid vaatama teises valguses. Siiski ei piisa sellest niisuguse võimaluse välistamiseks.

630

Nimelt on käesolevas asjas isegi hageja nõutud protokolli puudumisel komisjoni ja D1 kohtumise sisu õiguslikult piisavalt taastatav muudest allikatest, eelkõige sisemärkmetest ja dokumendist, mis sisaldab Delli kirjalikke vastuseid kohtumisel D1‑le esitatud suulistele küsimustele (edaspidi „kontrolldokument”). See asjaolu eristab käesolevat asja asjast, milles tehti eespool punktis 627 viidatud kohtuotsus Solvay vs. komisjon (punktid 61‐63), millele viitas hageja kohtuistungil ja varasemates seisukohtades ning milles Euroopa Kohus järeldas, et kaitseõigusi on rikutud, kuna pärast seda, kui komisjon oli keeldunud hagejal haldusmenetluses toimikuga tutvuda, kaotas ta ära teatud hulga terveid alatoimikuid, mille sisu ei suudetud taastada, mistõttu ei olnud võimalik välistada, et need alatoimikud võisid sisaldada süüst vabastavaid dokumente, mis võisid olla hageja kaitses asjakohased.

631

Järeldus, mille kohaselt sisemärkmed on osa teabest, mille alusel komisjoni ja D1 vestluse sisu on võimalik taastada, ei sea kahtluse alla sisemärkmete eesmärki komisjoni meeldetuletusvahendina. Nimelt, sellisena oli sisemärkmetel kaks eesmärki. Esiteks eesmärk fikseerida objektiivselt asjaolud, mis olid komisjonile kui uurimise eest vastutavale institutsioonile olulised. Nii oli neil objektiivselt koostatud dokumendile omased eesmärgid. Teiseks võimaldasid sisemärkmed kohtumisel osalenud komisjoni teenistuste esindajatel alles hoida nende subjektiivsed hinnangud. Need subjektiivsed hinnangud täiendavad aga sisemärkmetes sisalduvaid objektiivseid ülestähendusi ega sea neid kahtluse alla. Lisaks, kuna need märkmed koostati ainult komisjoni sisekasutuseks mõeldud meeldetuletusvahendina, pole mingit põhjust arvata, et sellest jäeti mõni toimunud arutelu välja.

[...]

680

Olgu märgitud, artikli 18 alusel esitatud HP vastuses on selgelt ja ühemõtteliselt täheldatud, et HPA lepingutele kohaldati teatud suuliselt kokkulepitud tingimusi, sealhulgas 95% tingimust.

681

Tuleb toonitada, et HP oli kolmandast isikust ettevõtja, st mitte kaebuse esitaja ega ettevõtja, kelle suhtes komisjon oleks uurimise algatanud.

682

Samuti tuleb märkida, et käesolevas asjas ei olnud HP‑l mingit huvi selle kohta komisjonile ebaõiget teavet esitada ja Intelit alusetult süüdistada.

683

Sellega seoses tuleb rõhutada, et on võimalik, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja klient, kelle suhtes on uurimine algatatud, on huvitatud sellises seisundis ettevõtja õigusvastase tegevuse avalikustamata jätmisest, kartes võimalikku kättemaksu. Nii viitas Euroopa Kohus eespool punktis 89 viidatud kohtuotsuses BPB Industries ja British Gypsum (punkt 26) võimalusele, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja võib võtta komisjoni uurimises koostööd teinud klientide suhtes karistusmeetmeid ja järeldas sellest, et komisjon võib käsitleda vastuseid teabenõuetele konfidentsiaalsena.

684

Kuid turgu valitsevas seisundis ettevõtja kliendil ei ole üldjuhul mingit huvi seda ettevõtjat alusetult süüdistada konkurentsivastases tegevuses. Ent turgu valitsevas seisundis ettevõtja klient, kes süüdistab alusetult seda ettevõtjat konkurentsivastases tegevuses komisjoni uurimise raames, võib riskida selle ettevõtja poolsete karistusmeetmetega.

685

Käesolevas asjas on väga ebatõenäoline, et HP, kelle jaoks Intel oli möödapääsmatu äripartner, oleks andnud ebatäpset teavet komisjonile, kes oleks selle alusel võinud tuvastada EÜ artikli 82 rikkumise Inteli poolt.

[...]

690

Samuti tuleb märkida, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktile a võidakse ettevõtjale ebaõige teabe esitamise eest määrata trahv. Seetõttu oleks HP komisjonile ebaõiget teavet esitades riskinud ka trahvi määramisega komisjoni poolt.

691

Lõpuks, nagu meenutatud eespool punktis 557, tuleneb kohtupraktikast, et ettevõtja enda nimel antud vastuste usaldusväärsus on suurem, kui ettevõtja töötaja antud vastusel (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus JFE, punkt 205).

692

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et HP väga selgeid ja täpseid andmeid tuleb pidada eriti usaldusväärseks, kuna HP‑l puudus igasugune huvi esitada ebaõiget teavet, mida komisjon oleks saanud kasutada Inteli poolt EÜ artikli 82 rikkumise tuvastamiseks, ja kuna komisjonile ebaõiget teavet esitades oleks HP võtnud endale olulisi riske.

[...]

717

Küsimuses, kas artikli 18 alusel esitatud HP vastus ise võis vajadusel olla piisav, et tõendada vaidlustatud otsuses HPA lepingute suuliselt kokkulepitud tingimuste olemasolu kohta esitatud faktide tõele mittevastavust, tuleb märkida järgmist.

718

Liidu õiguses kehtib tõendite esitamisvabaduse põhimõte. Ainus asjakohane kriteerium esitatud tõendite hindamisel on nende usaldusväärsus (Euroopa Kohtu 25. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-407/04 P: Dalmine vs. komisjon, EKL 2007, lk I-829, punkt 63).

719

Kohtupraktikas on ka täpsustatud seoses EÜ artikli 81 rikkumise tõendamisel kasutatud dokumentidega, et ühegi liidu õiguspõhimõttega ei ole vastuolus see, et komisjon tugineb ainult ühele tõendile, kui selle tõenduslikus väärtuses ei saa kahelda ja kui see tõend üksi näitab kindlalt vaidlusaluse rikkumise toimepanemist (eespool punktis 354 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 1838).

720

EÜ artikli 81 rikkumise osas on kohtupraktikaga kehtestatud reegel, et keelatud kokkuleppes osalemises süüdistatava ettevõtja avaldust, mille tõelevastavuse on vaidlustanud paljud teised süüdistatavad ettevõtjad, ei saa pidada piisavaks tõendiks viimati nimetatud ettevõtjate toime pandud rikkumise kohta, kui selle toetuseks puuduvad muud tõendid (vt eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus JFE, punkt 219 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas on ka täpsustatud, et kui keelatud kokkuleppel on vaid kaks poolt, piisab ettevõtja avalduse sisu vaidlustamisest teise ettevõtja poolt, selleks et oleks nõutav selle avalduse toetamine muude tõenditega (eespool punktis 614 viidatud kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, punkt 285).

721

Kuid seda reeglit ei tule kohaldada ka kolmandast isikust ettevõtja – st kes ei ole kaebuse esitaja ega ettevõtja, kelle suhtes komisjon on uurimise algatanud ‐ avalduse suhtes, milles antakse teavet EÜ artikli 82 rikkumisena käsitatava tegevuse kohta mõne ettevõtja poolt, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja, kelle suhtes on uurimine algatatud, selle avalduse sisule vastu vaidleb.

722

Selle kohta olgu toonitatud, et üldreegli kehtestamine on erand tõendite esitamisvabaduse põhimõttest. Ettevõtja puhul, kes avaldab, et ta osales EÜ artikliga 81 vastuolus olevas kokkuleppes, on sellise reegli kohaldamine õigustatud, sest ettevõtja, kelle suhtes on uurimine algatatud, või kes annab endast komisjonile märku, selleks et teda trahvist vabastataks või selle summat vähendataks, võib tahta vähendada iseenda vastutust rikkumises, rõhutades teiste ettevõtjate vastutust.

723

Olukord on teine kolmandast isikust ettevõtja nagu HP avalduste puhul, sest ta on sisuliselt tunnistaja. Tõsi, selline ettevõtja võib teatud juhtudel olla huvitatud rikkumist mitte avalikustama, kartes karistusmeetmeid, mida turgu valitsevas seisundis ettevõtja tema suhtes võib võtta (vt eespool punkt 683). Kuid on väga ebatõenäoline, et ettevõtja nagu HP, kelle jaoks turgu valitsevas seisundis ettevõtja on möödapääsmatu äripartner, süüdistaks viimast alusetult EÜ artikli 82 rikkumisena käsitatavas tegevuses, kui ei esine erandlikke asjaolusid, mille tõttu see kolmandast isikust ettevõtja võiks olla huvitatud seda tegema.

724

Seetõttu ei tule kehtestada üldreeglit, mille kohaselt kolmandast isikust ettevõtja avaldus, milles märgitakse, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja on tegutsenud teatud viisil, ei saa mingil juhul olla üksi piisavaks tõendiks EÜ artikli 82 rikkumisena kvalifitseeritavate faktide kohta.

725

Sellisel juhul nagu käesolevas asjas, kus kolmandast isikust ettevõtjal ei ole mingit huvi turgu valitsevas seisundis ettevõtjat alusetult süüdistada, võib kolmandast isikust ettevõtja avaldus üksi olla põhimõtteliselt piisav, et tõendada rikkumise toimepanemist.

726

Igal juhul toetavad artikli 18 alusel esitatud HP vastust muud tõendid, nagu selgitatakse tagapool.

[...]

1523

Vaidlustatud otsuse kohaselt rakendas hageja pikaajalist tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele. Viidatud otsuses tugines komisjon niisuguse strateegia olemasolu põhjendamisel sisuliselt järgmistele kaudsetele tõenditele:

1524

Hageja vaidlustab tervikstrateegia olemasolu. Selline järeldus on väär, sest see ei lange kokku OEM‑ide ja MSH‑ga seotud komisjoni etteheidete killustatusega nii asjassepuutuvate toodete kui ka ajavahemiku osas. Komisjoni seisukoht ei ole kooskõlas professori P3 seisukohtadega, kes ei nõustunud strateegia olemasolu väitega, viidates „vastumärkidele”, muu hulgas asjassepuutuvate OEM‑ide suurenevatele ostudele AMD‑lt. Komisjon ei esitanud ühtegi tõendit pideva ühtse plaani olemasolu kohta. 1998. aasta e-kirjad ei sisalda mingeid tõendeid AMD väljatõrjumisele suunatud ühtse plaani kohta. Lõpuks vaidleb hageja vastu oma tegevuse konkurentsivastase laadi varjamisele.

1525

Kõigepealt tuleb märkida, et tõend tervikstrateegia kohta ei pea tingimata olema otsene tõend, millest nähtub ühtse konkurentsivastase plaani olemasolu. Komisjon võib sellise plaani olemasolu tõendada ka kaudsete tõendite kogumi abil.

1526

Edasi, mis puudutab neid kaudseid tõendeid, millele komisjon vaidlustatud otsuses tugines, siis tuleb märkida järgmist.

1527

Esiteks, kuna hageja viitab vaidlusaluste tegude väidetavale killustatusele, tuleb märkida, et kaudsed tõendid, millele komisjon vaidlustatud otsuse tugines, näitavad õiguslikult piisavalt nende tegude ühtsust.

1528

Kõigepealt tugines komisjon õigesti asjaolule, et rikkumised olid ajas järjepidevad. Vaidlustatud otsuses toonitatakse, et süüks pandud teod pandi toime eelkõige ajavahemikul 2002‐2005 ja et perioodil 2003. aasta septembrist kuni 2004. aasta jaanuarini pandi toime kuus eraldiseisvat kuritarvitamist: allahindlused või tingimuslikud maksed Dellile, HP‑le, NEC‑le ja MSH‑le ning ilmselged konkurentsipiirangud HP ja Aceri suhtes. Kuigi on tõsi, et 2006. aasta teatud osa suhtes tuvastati vaidlustatud otsuses vaid üks rikkumine seoses MSH‑ga ja ülejäänud 2006. aasta osas ning 2007. aasta osas ainult rikkumisi seoses MSH ja Lenovoga, ei sea hageja konkurentsivastase tegevuse üldise intensiivsuse vaibumine kogu süüks pandud ajavahemiku lõpupoole kahtluse alla asjaolu, et nende tegude vahel esineb ajaline järjepidevus. Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, et vaadeldaval ajavahemikul pandi need teod toime killustatult.

1529

Edasi tugines komisjon õigesti vaidlustatud otsuses süüks pandud tegude sarnasusele ja üksteist täiendavale laadile. Hageja argument, et rikkumiste killustatus tulenes erinevustest asjassepuutuvate toodete vahel, ei ole aga veenev.

1530

Esiteks on vaidlustatud otsuses süüks pandud kõigil tegudel sama ühisjoon, sest kõigi nende abil sai AMD x86 CPU‑de ülemaailmselt turult välja tõrjuda. Seega olid need teod omavahel seotud, kuna nad kõik puudutasid sama turgu ja hageja sama konkurenti.

1531

Tõsi, hageja väidab, et tema tegevus seoses MSH‑ga erines tema tegevusest seoses OEM‑idega, kuna need puudutasid elektroonikatoodete edasimüüjat, kes ei ostnud ühtegi CPU‑d otse Intelilt ega saanud Intelilt reaalset allahindlust, vaid ainult turustustoetusi. Lisaks heidab ta komisjonile seoses vastuväidetega, mis puudutasid MSH‑d, ette seda, et määratletud ei ole kaubaturgu ega asjassepuutuvat geograafilist turgu.

1532

Kuid tuleb märkida, et need argumendid ei võta vaidlustatud otsuses süüks pandud hageja tegudelt ära nende sarnast ja üksteist täiendavat laadi.

1533

Selle kohta tuleb meenutada, et hageja tegevus seoses OEM‑idega ja MSH‑ga oli põhimõtteliselt sama, ainsa erinevusega see, et MSH‑le tehtud ainuvarustusmakse eesmärk ei olnud takistada hageja mõne otsese kliendi varustamist tema konkurendi poolt, vaid konkureerivate toodete müümist jaemüüja poolt, kes asus varustusahelas tagapool. Olgu mainitud, et komisjon ei olnud MSH osas kohustatud määratlema eraldi kaubaturgu või geograafilist turgu. Nimelt oli hageja tegevus seoses MSH‑ga võimeline piirama konkurentsi x86 CPU‑de ülemaailmsel turul. Võttes OEM‑idelt turustuskanali AMD CPU‑dega varustatud arvutite müümiseks, võis see tegevus mõjutada OEM‑ide nõudlust AMD CPU‑de järele x86 CPU‑de ülemaailmsel turul. Seega, võttes MSH‑lt tema müügi osas valikuvabaduse, piiras ta OEM‑ide valikuvabadust seoses nende turustuskanalitega. Sellel tegevusel oli kalduvus muuta AMD juurdepääs sellele turule raskemaks (vt eespool punkt 169). See turg hõlmab seega vähemalt turge, mis puudutasid hageja tegevust seoses MSH‑ga. Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja tegevus seoses MSH‑ga võis puudutada ka turgu, millel tegutses MSH. Järelikult puudub vajadus uurida küsimust selle turu õige määraltemise kohta, kus tegutses MSH.

1534

Teiseks on vaidlustatud otsuses süüks pandud tegevuse konkurentsivastased mehhanismid üksteist täiendavad. Kõigepealt, mis puudutab ühelt poolt ainuvarustusallahindluste ja -maksete ning teiselt poolt ilmselgete konkurentsipiirangute üksteist täiendavat laadi, siis täheldab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1642 õigesti, et ilmselgete konkurentsipiirangute haare on spetsiifilisem kui ainuvarustusallahindlustel ja ‑maksetel. Nimelt on ilmselgete konkurentsipiirangute kestus väiksem ja need keskenduvad ühele konkreetsele tootele või tootesarjale või konkreetsetele turustuskanalitele, samas kui ainuvarustuslepingud kestavad kauem ja ning katavad vähemalt terveid tegevussektoreid. Nii on tervikstrateegias ilmselgete konkurentsipiirangute kehtestamine taktikaline tegevus, eesmärgiga tõkestada AMD juurdepääs konkreetsetele hästi määratletavatele toodetele või turustuskanalitele, samas kui ainuvarustusallahindlused ja ‑maksed on strateegilisemad instrumendid, mille eesmärk on tõkestada AMD juurdepääs nõudlusele tervetes OEM‑ide tegevussektorites.

1535

Edasi, mis puudutab ühelt poolt OEM‑idele tehtud ainuvarustusallahindluste ja teiselt poolt MSH‑ga seoses tehtud ainuvarustusmaksete üksteist täiendavat laadi, siis täheldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1597 õigesti, et sellist tegevust viidi läbi varustusahela kahel eri tasemel. Isegi kui eeldada, nagu teeb hageja, et MSH ostis vaid väikse osa oma arvutitest OEM‑idelt, kellele hageja tegi ainuvarustusallahindlusi, ei sea see asjaolu kahtluse alla ühelt poolt OEM‑idele tehtud ainuvarustusallahindluste ja teiselt poolt MSH‑le tehtud ainuvarustusmaksete üksteist täiendavat laadi. Nimelt motiveerides MSH‑d müüma ainult Inteli CPU‑dega varustatud arvuteid, rakendas hageja täiendavat konkurentsivastast meedet, mis võis piirata ka nende OEM‑ide kauplemisvabadust, kellele ta ainuvarustusallahindlusi ei teinud, jättes nad AMD CPU‑dega varustatud arvutite osas ilma turustuskanalist. Nii kehtestas hageja AMD‑ile veel ühe turulepääsutõkke, mis täiendas ainuvarustusallahindlustega tekitatud tõket.

1536

Teiseks viitab hageja esimese vastumärgina tema tegevuse strateegilisuse kohta asjaolule, et rikkumised puudutasid vaid piiratud turuosa. Kohtuistungil toonitas ta, et 2006. aasta teatud osa suhtes tuvastati vaidlustatud otsuses vaid üks rikkumine seoses MSH‑ga ja ülejäänud 2006. aasta osas ning 2007. aasta osas ainult rikkumisi seoses MSH ja Lenovoga (vt eespool punkt 1528). Ta lisas, et selles otsuses ei tuvastatud, et Lenovol oli Delli ja HP‑ga võrreldav strateegiline tähtsus. Sülearvutite müük liidus, mida tema tegevus seoses Lenovoga võis potentsiaalselt mõjutada, oli äärmiselt väike. See on ka nii sülearvutite selle müügi osas, mida võis potentsiaalselt mõjutada tema tegevus seoses MSH‑ga, kui vaadelda seda müüki ülemaailmse müügi seisukohast. Teise vastumärgina tema tegevuse strateegilisuse kohta viitab hageja asjaolule, et asjassepuutuvad OEM‑id suurendasid rikkumise perioodil oma oste AMD‑lt ja et see suurendamine ületas AMD müügi kasvu ülejäänud turul.

1537

Kuid esiteks, kuna hageja väidab, et rikkumised hõlmasid vaid piiratud osa turust, tuleb täheldada, et tegevust võib pidada strateegiliseks ka siis, kui see hõlmab vaid piiratud osa turust. Nimelt tuleneb käesolevas asjas hageja tegevuse strateegilisus asjaolust, et ta üritas pingsalt tõkestada AMD juurdepääsu olulisematele turustuskanalitele, st Dellile ajavahemikul 2002. aasta detsembrist kuni 2005. aasta detsembrini ja HP‑le ajavahemikul 2002. aasta novembrist kuni 2005. aasta maini (vt eespool punkt 182). Mis aga puudutab aastaid 2006 ja 2007, siis tuleb asuda seisukohale, et tervikstrateegia moodustavate eraldiseisvate rikkumiste terviklikkust ei lõhesta ka asjaolu, et Lenovo ja MSH‑ga seotud rikkumised olid vähem olulised kui Delli ja HP‑ga seotud rikkumised. See järeldus kehtib seda enam, et MSH‑l oli Euroopa tarbijatele suunatud x86 CPU‑dega varustatud arvutite edasimüügi seisukohast eriline strateegiline tähtsus (vt eespool punktid 183 ja 1507‐1511). Igal juhul tuleb meenutada, et keskmine suletud turu osa oli märkimisväärne (vt eespool punktid 187‐194).

1538

Teiseks, kuivõrd hageja viitab sellele, et OEM‑ide ostud AMD‑lt rikkumise perioodil suurenesid, tuleb märkida, et see asjaolu ei saa isegi näidata seda, et hageja tegevusel ei olnud mingeid tagajärgi. Võib arvata, et hageja tegevuse puudumisel oleksid OEM‑ide ostud AMD‑lt veel rohkem suurenenud (vt eespool punkt 186).

1539

Kolmandaks, vastupidi sellele, mida väidab hageja, on 1998. aasta novembri kahes e‑kirjas samuti märke strateegilise viisi kohta, kuidas hageja oma tegevust läbi viis. 27. novembril 1998 kirjutas Inteli [konfidentsiaalne] järgmist: „[P]ole tõesti mingit kahtlust, et pikas perspektiivis tahaks ma näha AMD toodangut maailmas levimas kui kaubamärgita väikse kulu/vähese väärtusega tooteid. Pekingi tänavad on fantastilised.” Samuti kirjutas 20. novembril 1998 Inteli [konfidentsiaalne]: „Tunnistades, et meil tuleb rinda pista konkurentsiga, arvan ma, et oleks parem, kui nad müüksid oma tooteid maailmas pigem piiratud juurdepääsuga kui avatud juurdepääsuga kõige nähtavamale ja kõige trendi näitavamale turule”. Kuigi on tõsi, et iseenesest võib selliseid avaldusi pidada küll agressiivseks, ent mitte kahtlustatavaks ärikeeleks, kinnitavad need kaks e‑kirja, arvestades eespool mainitud muid tõendeid, et Inteli eesmärk oli piirata AMD turulepääsu. Lisaks, vastupidi hageja poolt väidetule ei võta neilt kogu tõenduslikku väärtust ainult asjaolu, et need kaks e‑kirja pärinevad 1998. aastast, olles järelikult koostatud umbes neli aastat enne vaidlustatud otsuses tuvastatud rikkumise perioodi.

1540

Neljandaks ,kuna hageja vaidleb vastu oma tegevuse konkurentsivastase laadi varjamisele, tuleb märkida, et komisjon tõi vaidlustatud otsuse põhjendustes 1742 ja 1743 välja järgmised kaudsed tõendid:

1541

Esiteks, mis puudutab 18. juuni 2006. aasta e‑kirja, siis selgitab hageja, et see e‑kiri näitab ainult tema [konfidentsiaalne] jõupingutusi läbirääkimistel, et veenda Lenovot temaga äri tegema. Ilmselgelt oleks olnud hagejale häiriv, kui kolmas isik, eelkõige Dell, teada saaks, et hageja kasutas ära läbirääkimistes ühe teise OEM‑iga Delli otsust konkurendi poole pöörduda. See argument ei ole veenev. Nimelt arvestades avaldust, mille kohaselt konkurentsi ühtlustamisprogrammid tühistatakse seepärast, et Dell tekitab konkurentsi, sisaldab e‑kiri kaudset tõendit selle kohta, et hageja andis Dellile allahindlusi ainuvarustustingimuse alusel (vt eespool punktid 460, 463 ja 1124). Lisaks viitab I2 avaldus, et Delli poolt selle tingimuse tühistamine „annab ärivõimaluste väljavaateid Lenovole/Intelile, mida […] varem ainult kavandasin”, sellele, et pärast Dellile tehtud allahindluste vähendamist kavatses hageja varem Dellil olnud eelisstaatuse anda Lenovole (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 526). Seetõttu on I2 palve Lenovo [konfidentsiaalne] e‑kiri kustutada kaudne tõend selle kohta, et ta üritas varjata hageja konkurentsivastaseid suhteid Delli ja Lenovoga.

1542

Teiseks, mis puudutab MSH‑ga sõlmitud ainuvarustuslepingu salastatust, siis näidati üksikasjalikumalt eespool punktides 1490‐1492, et ainuvarustuslepingusse lisati ainuvarustuse nõude puudumise tingimus, mistõttu oli makselepingutes märgitud tegelikult kokkulepituga vastupidine tingimus.

1543

Kolmandaks, mis puudutab suuliselt kokku lepitud konkurentsivastaseid tingimusi seoses HP‑ga, siis piirdub hageja väitega, et HP ei olnud lepinguliselt seotud ainuvarustuskohustuse või mõne muu suuliselt kokkulepitud tingimusega. HPA lepingute suuliselt kokkulepitud tingimused ei ole õiguslikult siduvad nii, et HP võiks olla motiveeritud neid järgima (vt eespool punkt 106). Arvestades, et vaidlustatud otsuses tuvastati õigesti, et HPA lepingute alusel antud allahindlustele kohaldati mitut suuliselt kokkulepitud konkurentsivastast tingimust (vt eespool punktid 666‐873), on see, et need tingimused ei olnud kirjalikud, samuti kaudne tõend viisi kohta, kuidas hageja üritas oma konkurentsivastast tegevust varjata.

1544

Neljandaks, mis puudutab hageja poolt peitsõnade kasutamist, siis tuleb esmalt märkida, et komisjon järeldas vaidlustatud otsuse põhjenduses 661, et hageja kasutas akronüümi „VOC”, mis tähendas „eelistatud varustaja” (vendor of choice), mitmes dokumendis peitsõnana väljendamaks seda, et MSH oli temaga seotud ainuvarustustingimuse kaudu. Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse põhjenduses 662, et eksisteerib ka dokument peakirjaga „Müügi- ja turustusmaterjali koostamise viitekaart” (Sales and Marketing Creation Reference Card), mille töötas välja hageja õigusosakond. Väljendiga „eelistatud varustaja” soovitati selle dokumendi peatükis „Delikaatne keelekasutus” asendada sõnad, mis viitasid potentsiaalselt ebasobivale tegevusele ainuvarustussuhete seisukohast, järgmiselt:

„Vältige IGASUGUST aktiivset agressiivset keelekasutust IGAL POOL (sealhulgas ettevõtjasisesed e-kirjad, memod….), näiteks seada piiranguid … tõrjuda välja konkurentsist … Sõda … Lahing … Seos … Kontroll … domineerima … Ülevalt alla … Hävitamine … konkurentsile lõppu tegema … olema tapja ... koondama … tehnoloogia arengut peatama. Kasutada selle asemel: olema eesotsas … määratlema eripärad … suurendama turusegmenti … olema eelistatud varustaja … tuginema … andma juurde väärtust”.

1545

Edasi mainiti vaidlustatud otsuse põhjenduses 1743 hulka 30. aprilli 2004. aasta e‑kirju. Nende otsuste kohaselt viitas Saksamaa Inteli üks töötaja Inteli katsetele „takistada edukalt suuremat Opteroni rakendamist peamiste klientide juures”. Prantsusmaa Inteli töötaja vastas sellele e‑kirjale järgmiselt: „Palun olge väga ettevaatlik niisuguste väljendite kasutamisel nagu „takistada edukalt suuremat „Opteroni” rakendamist”, mida võib vääralt tõlgendada konkurentsivastase sõnastusena. – Ma arvan, et te soovite öelda „võita IA‑ga võrreldes Opteroniga”. – Kui te soovite, et teised isikud kasutaksid sarnaseid väljendeid, juhtige nende tähelepanu käimasolevatele liidu FTC uurimistele, üllatuskontrollidele, jne.” Vaidlustatud otsuses täpsustatakse, et see kirjavahetus pärineb komisjoni uurimisele eelnenud perioodist.

1546

Hageja möönab, et ta ei ole ühelgi hetkel eitanud asjaolu, et väljend „eelistatud varustaja” võib väljendada ideed, et klient katab kogu oma tarnevajaduse ostudega temalt või peamiselt temalt. Kuid tema sõnul ei toeta dokumendi „müügi- ja turustusmaterjali koostamise viitekaart” ükski osa komisjoni tõlgendust, milles viidatakse ükskõik mis vormis siduvale kohustusele. Tegemist on dokumendiga, millega tahetakse lihtsalt müügitöötajate teadlikkust tõsta, et vältida mis tahes keelekasutust, mida konkurentsiasutused võiksid valesti tõlgendada. 30. aprilli 2004. aasta e-kirja kohta toonitab hageja, et ka selle eesmärk oli lihtsalt teha ettevaatlikuks niisuguse sõnastuse kasutamise suhtes, mida „võib tõlgendada vääralt konkurentsivastase sõnastusena”; see on aga seaduspärane tegevus.

1547

Kuid tuleb eristada olukorda, kus ettevõtja on ettevaatlik selles suhtes, et konkurentsiasutus ei mõistaks vääralt tema seaduspärast tegevust, ja olukorda, kus ettevõtja väldib tema konkurentsivastase tegevuse avastamist. On tõsi, et ettevõtja võib põhimõtteliselt täiesti seaduspäraselt tõsta oma töötajate valvsust niisuguse sõnastuse kasutamise suhtes, mida konkurentsiasutused võivad vääralt tõlgendada. Kuid siiski on see asjaolu kaudne märk ettevõtja tegude konkurentsivastase laadi varjamise kohta, kui nende toimepanemist tõendavad muud tõendid.

1548

Lõpuks väidab hageja, et komisjon ei esitanud varjamist käsitlevaid konkreetseid vastuväiteid seoses MSH, HP ja Lenovoga. Selle kohta tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendused 1742 ja 1743 puudutavad tõendeid tervikstrateegia kohta ja et eespool punktis 1539 viidatud tõenditele viidatakse nendes kaudsete tõenditena. Tuleb asuda seisukohale, et need tõendid tõendavad õiguslikult piisavalt, et hageja üritas pingsalt varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi, vähemalt tema suhete osas Delli, HP, Lenovo ja MSH‑ga. Selleks et tõendada, et hageja rakendas AMD turult väljatõrjumisele suunatud tervikstrateegiat, ei olnud komisjon kohustatud vaidlustatud otsuses tõendama varjamise püüet eraldi iga toimepandud teo suhtes, vaid ta võis piirduda neid nelja ettevõtjat puudutavate tõendite ülesloetlemisega.

1549

Lisaks kinnitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 1742 ja 1743 välja toodud tõendite kaudsete tõendite staatust selle otsuse põhjenduses 167 esitatud üldine hinnang, et Inteli kogu tegevusel oli üks ühine joon selles mõttes, et mitmed Inteli ja tema klientide vahelised lepingud, mis ulatusid mõnikord mitmetesse sadadesse miljonitesse või lausa miljarditesse dollaritesse, olid kokku lepitud vastastikusel teineteisemõistmisel või sisaldasid olulisi suulisi tingimusi. Etteheide konkurentsivastaste suuliste tingimuste kasutamise kohta ei ole seega suunatud mitte ainult hageja tegevuse vastu seoses Delli, HP, Lenovo ja MSH‑ga, vaid hõlmab ka hageja tegevust seoses kõigi OEM‑ide ja MSH‑ga.

1550

Tõsi, hageja kinnitab, et CPU‑de turul, mille eripäraks on uute toodete kiire turuletoomine ja olemasolevate toodete hindade suur langus, on mitteametlikud kokkulepped tegevussektori rütmi ja OEM‑ide enda nõudluse tagajärg. Ent tuleb märkida, et kuigi ettevõtjad võivad mitteametlikult sõlmida konkurentsiõiguse normidega kooskõlas olevaid kokkuleppeid, võib mitteametlikes konkurentsivastastes tingimustes kokkuleppimine olla kaudne tõend püüde kohta neid varjata. Käesolevas asjas ei tulene see kaudne tõend mitte ainult hageja ning OEM‑ide või MSH vahel sõlmitud kokkulepete mitteametlikust laadist endast, vaid vähemalt HP ja Lenovo osas kirjalikest lepingutest eraldi kokku lepitud suuliste konkurentsivastaste tingimuste kasutamisest ja MSH puhul lausa niisuguste kirjalike tingimuste kasutamisest, mis kohustasid tegelikult vastupidi kokkulepitule käituma.

1551

Eespool punktides 1540‐1550 esitatud kaalutluste alusel saab järeldada, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et hageja üritas varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi. Järelikult puudub ka vajadus lahendada küsimust, kas vastuvõetavad või põhjendatud on komisjoni muud argumendid, mis käsitlevad muude niisuguste asjaolude esinemist, mis toetaks eespool viidatud tõendeid või tõendaks konkreetsemalt, et hageja varjas ka oma konkurentsivastast tegevust seoses Aceri ja NEC‑ga.

1552

Kõigi eespool esitatud kaalutluste põhjal tuleb asuda seisukohale, et komisjon tõendas õiguslikult piisavalt, et hageja rakendas pikaajalist tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele.

1553

Vastavalt vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklile 2 määrati hagejale trahv summas 1,06 miljardit eurot.

1554

Kohaldades 2006. aasta suuniste artiklit 19 otsustas komisjon, et trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest ning et osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1778).

1555

Komisjon määras müügiväärtuseks, millest lähtuda, summa 3876827021 eurot, mis on nende x86 CPU‑de müügiväärtus, mille ulatuses Intel rikkumise viimasel aastal EMP turgudel tegutsevatele ettevõtjatele arveid oli esitanud (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1773‐1777).

1556

Rikkumise raskuse osas võttis komisjon arvesse muu hulgas rikkumise laadi, kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate turuosa ja rikkumise geograafilist ulatust. Komisjon võttis arvesse ka seda, et Inteli pani toime ühe rikkumise, et selle rikkumise intensiivsus varieerus aastate vältel ja et enamus üksikutest kuritarvitamistest pandi toime perioodil 2002‐2005, et kuritarvitamised erinesid üksteisest nende tõenäolise konkurentsivastase mõju seisukohast ja et Intel võttis meetmeid vaidlustatud otsuses tuvastatud tegude varjamiseks. Seetõttu otsustas komisjon, et selleks osakaaluks on 5% (vt nimetatud otsuse põhjendused 1779‐1786).

1557

Mis puudutab rikkumise kestust, siis tuvastas komisjon, et rikkumine algas 2002. aasta oktoobris ja kestis vähemalt kuni 2007. aasta detsembrini. See kestis järelikult viis aastat ja kolm kuud, mille tagajärjel tuleb vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 24 kohaldada kordajat 5,5, et seda kestust arvesse võtta (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1787 ja 1788).

1558

Arvestades eeltoodut, leidis komisjon, et Inteli trahvi põhisummaks tuleb määrata 1060000000 eurot (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 1789). Ta ei tuvastanud, et asjas esineks kergendavaid või raskendavaid asjaolusid (vt vaidlustatud otsuse põhjendused 1790‐1801).

1559

Hageja, keda toetab ACT, väidab, et Üldkohtu täieliku pädevuse seisukohast vastavalt ELT artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31 tuleb trahv tühistada või seda oluliselt vähendada järgmistel põhjustel. Esiteks ei kohaldanud komisjon õigesti oma 2006. aasta suuniseid ning võttis arvesse täiesti asjakohatuid kaalutlusi. Teiseks ei rikkunud hageja EÜ artiklit 82 tahtlikult või ettevaatamatusest. Kolmandaks on trahvi määr ilmselgelt ebaproportsionaalne.

1560

Hageja väidab, et trahvi põhisumma arvutamisel on tehtud rida vigu. Esiteks ei hinnanud komisjon õigesti kaupu või teenuseid, millega rikkumine oli seotud 2006. aasta jaanuarist kuni septembrini. Komisjon paisutas ka trahvi selle abil, et ta kasutas Inteli müügisummat kõigis EMP osalisriikides 2007. aasta detsembris, kuigi 12 osalisriiki ühinesid EMP‑ga rikkumise perioodil. Teiseks pidas komisjon varjamist vääralt teguriks, mida võeti arvesse rikkumise raskuse kindlaksmääramisel. Kolmandaks kasutas komisjon vääralt oma järeldust ühe rikkumise esinemise kohta raskendava tegurina kogu vaatlusaluse perioodi ulatuses. Neljandaks on vaidlustatud otsus ebaõige sellest aspektist, et komisjon kohaldas iga rikkumise kestuse eest kordajat 5,5. Viiendaks kohaldas komisjon oma suuniseid tagasiulatuvalt.

1561

Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 1747 ja 1748 järeldas komisjon õigesti, et toime on pandud üks vältav EÜ artikli 82 rikkumine, mis kestis 2002. aasta oktoobrist 2007. aasta detsembrini ning mille eesmärk oli konkurentide turult väljatõrjumine, tehes seda tõendite abil, mis tõendasid niisuguse tervikstrateegia olemasolu, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele (vt eespool punktid 1523‐1552).

1562

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et ühe vältava rikkumise mõiste hõlmab tegude kogumit, mis kuuluvad ühte tervikplaani nende ühise eesmärgi tõttu kahjustada konkurentsi ühisturul. Selleks et erinevad teod kvalifitseerida üheks vältavaks rikkumiseks, tuleb kontrollida, kas nende vahel on üksteist täiendav seos selles mõttes, et nendest igaüks pannakse toime eesmärgiga tulla toime ühe või mitme vaba konkurentsi tagajärjega ja nad panustavad omavahelise seose abil tervikplaanis ettenähtud eesmärkide saavutamisse. Selles osas tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, mis võimaldavad seda seost tuvastada või kahtluse alla seada, nagu näiteks erinevate tegude toimepanemise periood, sisu (sealhulgas kasutatud meetodid) ja vastastikusest seosest tulenevalt eesmärk (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus AstraZeneca, punkt 892).

1563

Olgu täheldatud, et vaidlustatud otsuses esitatud järeldused tervikplaani olemasolu kohta täidavad need tingimused. Seetõttu võis komisjon nendest kaalutlustest tuletada, et hageja pani toime ühe vältava rikkumise. Selle kohta tuleb meenutada muu hulgas vaidlustatud otsuses süüks pandud rikkumiste ajalist järjepidevust, nende sarnasust ja üksteist täiendavat laadi. Hagejale ette heidetud individuaalsetel tegudel on sama eesmärk, kuna nende kõigi abil soovitakse AMD‑d x86 CPU‑de ülemaailmselt turult välja tõrjuda. Need olid üksteist täiendavad, kuna need pandi toime varustusahela kahel eri tasandil ja kuna ilmselgete konkurentsipiirangute kehtestamine on taktikaline tegevus, eesmärgiga tõkestada AMD juurdepääs konkreetsetele hästi määratletavatele toodetele või turustuskanalitele, samas kui ainuvarustusallahindlused ja ‑maksed on strateegilisemad instrumendid, mille eesmärk on tõkestada AMD juurdepääs nõudlusele tervetes OEM‑ide tegevussektorites. Lisaks tuleb eriti meenutada seda, et tervikstrateegia moodustavate eraldiseisvate rikkumiste terviklikkust ei lõhesta ka asjaolu, et Lenovo ja MSH‑ga seotud rikkumised olid vähem olulised kui Delli ja HP‑ga seotud rikkumised (vt eespool punktid 1525‐1537).

1564

Kohtupraktikast tuleneb, et komisjonil oli seega õigus määrata üks trahv. Ta ei olnud kohustatud vaidlustatud otsuse põhjendustes kirjeldama eraldi viisi, kuidas ta võttis trahvi kindlaksmääramisel arvesse iga süüks pandud kuritarvitamist (vt selle kohta Üldkohtu 6. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas T-83/91: Tetra Pak vs. komisjon, EKL 1994, lk II-755, punkt 236, ja eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Michelin II, punkt 265).

1565

Hageja argumente seoses 2006. aasta suuniste väidetava väära kohaldamisega tuleb kontrollida eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades.

1566

Esiteks leiab hageja, et trahv on õigusvastane, sest arvu 5% aastas kohaldati perioodi 2006. aasta jaanuarist kuni septembrini osas liiga suurele käibele. Seoses vastuväidetega, mis puudutasid MSH‑d, ei määratlenud komisjon kaubaturgu ega asjassepuutuvat geograafilist turgu. Arvestades, et MSH‑ga seotud väidetav kuritarvitamine on ainus rikkumine, mida võib seostada EMP territooriumiga perioodil 2006. aasta jaanuarist kuni septembrini, on komisjon teinud vea, kohaldades x86 CPU‑de kogu turu käivet EMP‑s etteheite raames, millel ei ole selle turuga mingit seost. Komisjon tegi ilmse hindamisvea, jättes trahvi arvutamisel arvesse võtmata väidetava rikkumise piiratud geograafilise ulatuse sel ajavahemikul. MSH ei tegutsenud mitmes EMP osalisriigis ja jaeturgude suurus piirdus üldiselt ühe riigi siseturuga.

1567

Teiseks heidab hageja komisjonile ette trahvi paisutamist, järeldades vaidlustatud otsuse põhjenduses 1784, et „õigusvastane tegevus hõlmas kogu EMP‑d”, ja kasutades Inteli müügisummat kõigis EMP osalisriikides detsembris 2007, st ajal, mil rikkumine oli lõppenud. Ent 12 osalisriiki ühinesid EMP‑ga rikkumise perioodi jooksul ega allunud varem komisjoni kontrollile. Kui otsuses oleks määratud eraldi trahv iga rikkumise eest, oleks tulnud välistada Inteli müügiväärtus nendes osalisriikides või kohaldada väiksemat kordajat.

1568

Need argumendid ei ole veenvad.

1569

Esiteks, vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 13 võetakse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel aluseks ettevõtja realiseeritud nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt EMP asjaomasel territooriumil seotud. See sõnastus viitab asjassepuutuval turul realiseeritud müügile (Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-211/08: Putters International vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3729, punkt 59). Sama punkti kohaselt kasutab komisjon üldiselt ettevõtja müüki viimasel rikkumises osalemise täisaastal.

1570

Teiseks tuleneb 2006. aasta suuniste punktist 22, et rikkumise geograafiline ulatus on üks teguritest, mida võidakse arvesse võtta rikkumise raskuse kindlaksmääramisel ja seega otsustamisel, kas kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema 2006. aasta suuniste punktis 21 ette nähtud 30% astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel.

1571

Kuigi on seega tõsi, et nii 2006. aasta suuniste punktis 13 kui ka punktis 21 viidatakse rikkumise geograafilisele ulatusele, tuleb siiski märkida, et käesolevas asjas ei rikkunud komisjon 2006. aasta suuniste punkti 13 ega ka punkti 21, jättes arvesse võtmata nii selle turu geograafilise ulatuse, millel tegutses MSH, kui ka asjaolu, et 12 osalisriiki kuulusid EMP‑sse ainult rikkumise perioodi ühe osa vältel, nagu selgitatakse järgmiseks.

1572

Vaidlustatud otsuse põhjendustest 792‐836 tuleneb, et komisjon järeldas, et asjassepuutuv turg oli x86 CPU‑de ülemaailmne turg. Selle otsuse põhjenduse 1773 kohaselt oli summa 3876827021 eurot, millest komisjon lähtus kui arvessevõetavast müügiväärtusest, nende x86 CPU‑de müügiväärtus, mille eest Intel oli rikkumise viimasel aastal EMP‑s asuvatele ettevõtjatele arve esitanud. Selle väärtuse puhul ei võeta arvesse nimetatud turu väidetavalt väiksemat geograafilist ulatust, millel tegutses MSH, ega ka asjaolu, et 12 osalisriiki kuulusid EMP‑sse ainult rikkumise perioodi ühe osa vältel.

1573

Kuid tuleb märkida, et jättes arvesse võtmata nii selle turu geograafilise ulatuse, millel tegutses MSH, kui ka liidu laienemise rikkumise perioodil, ei kohaldanud komisjon vääralt 2006. aasta suuniste punkti 13.

1574

Selle kohta tuleb meenutada, et käesolevas asjas oli komisjonil õigus määrata üks trahv ja ta ei olnud kohustatud kirjeldama eraldi viisi, kuidas ta võttis trahvi kindlaksmääramisel arvesse iga süüks pandud kuritarvitamist (vt eespool punkt 1564).

1575

Esiteks tuleb märkida, et vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 13 võetakse üldiselt müügiväärtuse kindlaksmääramisel aluseks rikkumises osalemise viimane täisaasta, st käesolevas asjas 2007. aasta. Hageja ei kinnita, et komisjon oleks pidanud sellest reeglist kõrvale kalduma ja lähtuma mõnest muust aastast. Ent kogu 2007. aasta osas tuvastas komisjon kuritarvitamise esinemist mitte ainult seoses MSH‑ga, vaid ka seoses Lenovot puudutava hageja tegevusega. Viimati nimetatud ettevõtjaga seotud hageja tegevuse osas 2007. aastal ei vaidlusta hageja asjaolu, et asjassepuutuv turg oli x86 CPU‑de ülemaailmne turg. Arvestades, et vähemalt üks hageja poolt 2007. aastal toime pandud kuritarvitamine oli seega seotud x86 CPU‑de ülemaailmse turuga, ei kohaldanud komisjon oma suuniseid vääralt, määrates müügiväärtuse kindlaks ainult x86 CPU‑de turu alusel, mitte väidetavalt kitsama, tarbijatele arvutite müümise turu alusel, millel tegutses MSH.

1576

Igal juhul tuleb meenutada, et komisjon ei olnud MSH osas kohustatud määratlema eraldi kaubaturgu või geograafilist turgu ja et hageja tegevus seoses MSH‑ga oli võimeline piirama konkurentsi x86 CPU‑de ülemaailmsel turul (vt eespool punkt 1533). Arvestades, et komisjon ei olnud kohustatud MSH osas määratlema eraldi geograafilist turgu, ei olnud ta ka müügiväärtuse kindlaksmääramisel vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 13 kohustatud arvesse võtma selle teoreetilise turu geograafilise ulatuse piiratust.

1577

Teiseks tuleb märkida, et 12 liikmesriiki, kes ühinesid EMP‑ga rikkumise perioodil, kuulusid EMP‑sse kogu 2007. aasta vältel. Arvestades, et 2006. aasta suuniste punkti 13 kohaselt tuleb käesolevas asjas müügiväärtuse kindlaksmääramisel lähtuda 2007. aastast, ei olnud komisjon müügiväärtuse kindlaksmääramisel kohustatud arvesse võtma asjaolu, et need liikmesriigid kuulusid EMP‑sse ainult rikkumise perioodi ühe osa vältel.

1578

Tuleb märkida, et rikkumise raskuse osas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1784, et hageja strateegia, mille eesmärk oli AMD turult välja tõrjuda, oli ülemaailmne. Rikkumise raskuse hindamise kontekstis tähendab see asjaolu, et rikkumine hõlmas kogu EMP‑d.

1579

Tuleb asuda seisukohale, et jättes nii arvesse võtmata selle turu geograafilise ulatuse, millel tegutses MSH, ei kohaldanud komisjon 2006. aasta suuniste punkti 21 vääralt.

1580

Nimelt tuleb täheldada, et pelgalt asjaolu, et 2006. aasta ühe osa suhtes tuvastati vaidlustatud otsuses seoses MSH‑ga vaid üks õigusvastane tegevus, ei saa seada kahtluse alla järeldust, et hageja strateegia, mille eesmärk oli AMD välja tõrjuda, oli ülemaailmne. Nimelt tuleb meenutada, et komisjon ei olnud MSH osas kohustatud määratlema eraldi kaubaturgu või geograafilist turgu ja et hageja tegevus seoses MSH‑ga oli võimeline piirama konkurentsi x86 CPU‑de ülemaailmsel turul (vt eespool punkt 1533). Lisaks, kuna hageja MSH‑ga seotud tegevust viidi läbi ühtse tervikstrateegia raames, ei saa seda arvesse võtta isoleeritult. Selle strateegia geograafiline ulatus oli ülemaailmne. Seega järeldas komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et rikkumine hõlmas kogu EMP‑d.

1581

Veel tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei olnud ka kohustatud võtma arvesse asjaolu, et 12 liikmesriiki kuulusid EMP‑sse ainult rikkumise perioodi ühe osa vältel, sest rikkumise raskuse hindamise kontekstis järeldas ta, et AMD väljatõrjumise strateegia ülemaailmne laad tähendas, et rikkumine hõlmas kogu EMP‑d.

1582

Nimelt tuleb toonitada, et komisjon tuvastas ainult seda, et rikkumine hõlmas kogu EMP‑d. Nii viitas ta dünaamiliselt riikidele, kes liitusid EMP‑ga rikkumise perioodi teatud hetkest alates. Komisjon ei olnud kohustatud ühe rikkumise raskuse hindamisel aluseks võetud geograafilist ulatust ära jaotama eri riikide kaupa, kes liitusid EMP‑ga teatud hetkel rikkumise perioodil. Nimelt ei olnud komisjon kohustatud kirjeldama eraldi viisi, kuidas ta võttis trahvi kindlaksmääramisel arvesse iga süüks pandud kuritarvitamist (vt eespool punkt 1564).

1583

Tuleb märkida, et rikkumise raskuse hindamisel võttis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1785 arvesse asjaolu, et hageja võttis meetmeid nimetatud otsuses süüks pandud tegude varjamiseks.

1584

Hageja väidab, et komisjon võttis vääralt arvesse rikkumise väidetavat varjamist, arvestades, et ta ei suutnud seda tõendada. Lisaks puudutavad komisjoni väidetava varjamise etteheited ainult tegevust seoses MSH, HP ja Lenovoga ja seetõttu ei tuleks neid kohaldada üldiselt kõigile rikkumistele.

1585

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

1586

Kõigepealt olgu märgitud, et komisjon võib liidu konkurentsiõiguse normide rikkumise salajast laadi arvesse võtta raskendava asjaoluna (vt selle kohta Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02-T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-5169, punkt 252, ja eespool punktis 139 viidatud kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, punkt 446). Käesolevas asjas võttis komisjon rikkumise raskuse hindamisel mitme muu teguri hulgas arvesse Inteli katseid oma tegusid varjata.

1587

Olgu meenutatud, et vaidlustatud otsuses viidatud tõendid tõendavad õiguslikult piisavalt, et hageja üritas pingsalt varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi, vähemalt tema suhete osas Delli, HP, Lenovo ja MSH‑ga (vt eespool punktid 1540‐1551). Vastupidi hageja väidetule piisas sellest, et komisjon esitas konkreetseid süüdistusi varjamise kohta seoses nende nelja ettevõtjaga, et võtta varjamist arvesse ühe rikkumise raskust määrava tegurina. Nimelt ei olnud komisjon kohustatud kirjeldama eraldi viisi, kuidas ta võttis trahvi kindlaksmääramisel arvesse iga süüks pandud kuritarvitamist (vt eespool punkt 1564).

1588

Olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1747 järeldas komisjon tervikstrateegia olemasolu puudutavate järelduste raames, et hageja toime pandud üksikud teod koos olid oma laadilt või võisid olla veel rohkem turgu mõjutavad. Selle otsuse põhjenduses 1785 märkis komisjon rikkumise raskust puudutavate järelduste raames, et ta võttis arvesse asjaolu, et Intel oli toime pannud ühe rikkumise, et selle ühe rikkumise intensiivsus varieerus aastate vältel, et enamus üksikutest kuritarvitamistest pandi toime perioodil 2002‐2005 ja et kuritarvitamised erinesid üksteisest nende tõenäolise konkurentsivastase mõju seisukohast.

1589

Hageja väidab, et komisjon kasutas „tõenäoliselt” seda, et ta tuvastas ühe rikkumise, selle raskuse kindlaksmääramisel raskendava tegurina. Ühe rikkumise tuvastamise kasutamine rikkumise raskust suurendava tegurina on väär, sest teatud perioodide osas ei ole tõendatud, et „see tegur” võis süüks pandud tegude raskust suurendada. 2006. aasta ühe osa kohta ‐ arvestades, et ainus EMP‑ga seotud tegevus puudutas MSH‑d ‐ puuduvad mis tahes tõendid, mille alusel saaks tema tegusid pidada raskemateks ühe rikkumise tõttu.

1590

Need argumendid tuleb tagasi lükata.

1591

Tuleb meenutada, et käesolevas asjas oli komisjonil õigus määrata üks trahv ja ta ei olnud kohustatud kirjeldama eraldi viisi, kuidas ta võttis trahvi kindlaksmääramisel arvesse iga süüks pandud kuritarvitamist (vt eespool punkt 1564). Lisaks toetub hageja argument vääral eeldusel, et komisjon suurendas rikkumise raskust seetõttu, et ta tuvastas ühe rikkumise. See ei olnud aga nii. Komisjon võttis arvesse seda, et selle ühe rikkumise intensiivsus varieerus aastate vältel, et enamus üksikutest kuritarvitamistest pandi toime perioodil 2002‐2005 ja et kuritarvitamised erinesid üksteisest nende tõenäolise konkurentsivastase mõju seisukohast. Need järeldused võtavad õiguslikult piisavalt arvesse asjaolu, et 2006. aasta ühe osa osas oli MSH‑d puudutav rikkumine ainus vaidlustatud otsuses tuvastatud EMP‑ga seotud rikkumine.

1592

Olgu märgitud, et mis puudutab rikkumise kestust, siis tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 1787 ja 1788, et rikkumine algas 2002. aasta oktoobris ja kestis vähemalt kuni 2007. aasta detsembrini. See kesti järelikult viis aastat ja kolm kuud, mille tagajärjel tuleb vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 24 kohaldada kordajat 5,5, et seda kestust arvesse võtta.

1593

Hageja sõnul on vaidlustatud otsus ebaõige seetõttu, et komisjon kohaldas iga rikkumise kestuse eest kordajat 5,5. See lähenemine toimis talle kahjulikult, kuna iga OEM‑idega seotud rikkumine oli oluliselt lühem kui rikkumise kogukestus.

1594

See argument ei ole veenev.

1595

Nimelt, vastupidi hageja väidetule ei kohaldanud komisjon kordajat 5,5 igale rikkumisele eraldi, vaid ühele tervikrikkumisele. Arvestades, et komisjon järeldas õigesti, et toime oli pandud üks rikkumine, mis kestis 2002. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta detsembrini (vt eespool punktid 1561‐1563), ei saa seda lähenemist kritiseerida.

1596

Hageja väidab, et komisjon rikkus tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kohaldades 2006. aasta suuniseid tagasiulatuvalt. Ühtede suuniste asendamist teistega peaks eristama suuniste esmakordsest vastuvõtmistest. Suuniste esmakordne vastuvõtmine tekitas esimest korda õiguspärase ootuse, mida selle hetkeni ei olnud, mis aga takistab uute suuniste tagasiulatuvat kohaldamist.

1597

Selle argumendiga ei saa nõustuda.

1598

Nimelt tuleneb kohtupraktikast, et õiguskindluse põhimõttega ega ka EIÕK artikli 7 lõikes 1 sätestatud süütegude ja karistuste seaduslikkuse põhimõttega ei ole vastuolus see, et komisjon otsustab vastu võtta ja kohaldada trahvide arvutamiseks uusi suuniseid ka pärast seda, kui rikkumine on toime pandud. Konkurentsiõiguse normide tõhusa kohaldamise huvi õigustab seda, et määruse nr 1/2003 artiklis 23 ette nähtud piirides peab ettevõtja arvestama sellega, et komisjoni üldine konkurentsipoliitika trahvide valdkonnas võib muutuda nii trahvide arvutamise meetodi kui ka trahvide suuruse aspektist (Üldkohtu 2. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑83/08: Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 98‐127). Sama seisukoht kehtib ka põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 suhtes. Komisjonil oli järelikult seda enam õigus kohaldada oma 2006. aasta suuniseid ühele rikkumisele, mis lõppes alles pärast nende vastuvõtmist.

1599

Hageja väidab, et ta ei tegutsenud ettevaatamatult. Selle väite toetuseks märgib ta sisuliselt, et tingimuslikud allahindlused ei ole alati õigusvastased ja et ilmselged konkurentsipiirangud on käsitletavad uut laadi kuritarvitamisena. Ta tõendas, et komisjon ei tuvastanud AMD väljatõrjumise strateegia olemasolu. Komisjon tegi vea, leides, et hageja võttis meetmeid oma tegevuse varjamiseks. Ta ei saanud ette näha tulemusi, millele komisjon jõudis AEC testi kohaldades. Nimelt põhinevad need tulemused erinevate OEM‑ide siseandmetel, teabel, millest Intel ei olnud kunagi teadlik ja millele tal puudus juurdepääs.

1600

Nende argumentidega ei saa nõustuda.

1601

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tingimus, mille kohaselt on rikkumine toime pandud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, täidetud, kui ettevõtjale ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et ta rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju (eespool punktis 1564 viidatud Üldkohtu otsus Tetra Pak vs. komisjon, punkt 238, ja 10. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-271/03: Deutsche Telekom vs. komisjon, EKL 2008, lk II-477, punkt 295). Ettevõtja on teadlik oma tegevuse konkurentsivastasest laadist, kui ta on teadlik peamistest faktilistest asjaoludest, mis õigustavad nii asjassepuutuval turul turgu valitseva seisundi tuvastamist kui ka komisjoni poolt selle seisundi kvalifitseerimist kuritarvitamiseks (vt selle kohta eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Michelin I, punkt 107, ja eespool punktis 1586 viidatud kohtuotsus Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, punktid 207 ja 210; vt ka kohtujurist Mazáki ettepanek eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu otsusele Deutsche Telekom, EKL 2010, lk I‑9567, punkt 39).

1602

Esiteks, mis puudutab argumenti, et tingimuslikud allahindlused ei ole alati õigusvastased ja mille kohaselt ilmselged konkurentsipiirangud on uut laadi kuritarvitamine, siis piisab, kui märkida, et selle argumendiga üritatakse ainult tõendada seda, et hageja ei olnud teadlik vaidlusaluses otsuses süüks pandud tegevuse õigusvastasusest EÜ artikli 82 seisukohast. See argument tuleb seega eelmises punktis viidatud kohtupraktikat arvestades tagasi lükata (vt analoogia alusel eespool punktis 98 viidatud Euroopa Kohtu otsus Deutsche Telekom, punkt 127). Igal juhul ei saanud hageja olla mitte teadlik oma tegevuse konkurentsivastasest laadist. Liidu kohtud on mitmel korral mõistnud turgu valitsevas seisundis ettevõtja süüdi niisuguste tegude toimepanemises, millega antakse ainuvarustustingimusest sõltuvat rahalist toetust. Selles küsimuses piisab, kui viidata eespool punktis 71 viidatud kohtuotsusele Hoffmann-La Roche, ja eespool punktis 89 viidatud Euroopa Kohtu otsusele BPB Industries ja British Gypsum. Mis puudutab ilmselgeid konkurentsipiiranguid, siis tuvastati eespool punktides 219 ja 220, et sellise tegevuse kvalifitseerimises kuritarvitamiseks ei olnud midagi uut ja et igal juhul ei vabasta ettevõtjat vastutusest see, et samalaadset käitumist ei ole varasemates otsustes veel uuritud.

1603

Teiseks tuleb meenutada, et tõendid, millele vaidlustatud otsuses viidati, tõendavad õiguslikult piisavalt, et hageja rakendas pikaajalist tervikstrateegiat, mille eesmärk oli tõkestada AMD juurdepääs strateegiliselt kõige olulisematele müügikanalitele ja et ta üritas pingsalt varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi, vähemalt tema suhete osas Delli, HP, Lenovo ja MSH‑ga (vt eespool punktid 1523‐1552). Seetõttu võib järeldada, et hageja pani süüks pandud rikkumise toime vähemalt ettevaatamatusest.

1604

Kolmandaks tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ei saanud ta ette näha tulemust, millele komisjon AEC testi tehes jõudis. Tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuses tugines komisjon ainuvarustusallahindluste õigusvastasuse tuvastamisel peamiselt kohtupraktikaga kehtestatud kriteeriumidele, mis on välja toodud eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuses Hoffmann-La Roche (vt eespool punktid 69, 72 ja 73). Ent ta tugines vaidlustatud otsuses AEC testile ainult üleliigsena (vt eespool punktid 173 ja 175). Olgu meenutatud, et AEC testi kohaldamine ei olnud hageja tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks vajalik ja et see test ei saanud ka olla usaldusväärne alus turgu valitsevas seisundis ettevõtjale tema mis tahes rikkumise välistamiseks (vt eespool punktid 140‐166). Isegi kui eeldada, et hageja ei saanud ette näha järeldusi, millele komisjon selle testi kohaldamisel jõudis, ei sea see asjaolu kahtluse alla seda, et hageja ei saanud olla mitte teadlik peamistest faktilistest asjaoludest, mis õigustasid komisjoni poolt turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tuvastamist kohtupraktikaga kehtestatud kriteeriumide alusel, mis on välja toodud eespool punktis 71 viidatud kohtuotsuses Hoffmann-La Roche.

1605

Hageja tugineb sisuliselt kolmele argumendile, et põhjendada oma järeldust, et trahvisumma oli ebaproportsionaalne. Trahvi ei määranud sõltumatu ametiasutus. See on ebaproportsionaalne võrreldes teistes asjades määratud trahvidega. Kõigi aegade suurima trahvi määramine on ebaproportsionaalne, arvestades, et rikkumine ei avaldanud tegelikku mõju turule.

1606

Kõik need argumendid tuleb tagasi lükata.

1607

Hageja sõnul ei ole komisjon sõltumatu ja erapooletu kohus EIÕK‑s määratletud tähenduses. Ta väidab, et arvestades trahvi kriminaalõiguslikku laadi EIÕK artikli 6 mõttes, määrati trahv ebaseaduslikult ja rikkudes tema õigust sellele, et kõigi talle esitatud kriminaalsüüdistuste üle peab otsustama sõltumatu kohus.

1608

Selle väitega ei saa nõustuda.

1609

Õigus pöörduda sõltumatu ja erapooletu kohtu poole, millele tugineb hageja, on üks EIÕK artikli 6 lõikes 1 sätestatud tagatistest. Liidu õiguses tagab selles artiklis antud kaitse põhiõiguste harta artikkel 47. Seega tuleb viidata üksnes sellele sättele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-386/10 P: Chalkor vs. komisjon, EKL 2011, lk I-13085, punkt 51). Veel täpsustab põhiõiguste harta artikli 52 lõige 3, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕK-ga tagatud õigustele, on samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Sama sätte selgituse kohaselt ‐ mida vastavalt põhiõiguste harta artikli 52 lõikele 7 tuleb Euroopa Kohtul arvesse võtta ‐ ei määratle tagatud õiguste tähendust ja ulatust üksnes EIÕK tekst, vaid muu hulgas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-279/09: DEB, EKL 2010, lk I-13849, punkt 35).

1610

See aga eeldab, et EIÕK artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustele mittevastav haldusasutuse otsus ise on allutatud täieliku pädevusega kohtuorgani hilisemale kontrollile. Täieliku pädevusega kohtuorganit iseloomustab muu hulgas õigus muuta madalama organi tehtud otsust igas punktis, nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Eelkõige peab kohtuorganil olema pädevus analüüsida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis on talle lahendamiseks esitatud vaidluses asjakohased (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas nr 43509/08: A. Menarini Diagnostics vs. Itaalia, punkt 59).

1611

Sellest kohtupraktikast võib tuletada, et asjaolu, et nii uurimis-, süüdistamis- kui ka otsustamispädevus koonduvad määruses nr 1/2003 ette nähtud konkurentsiõiguse normide rikkumisega seotud menetlustes komisjoni kätte, ei ole iseenesest põhiõiguste harta artikliga 47 vastuolus, kuid ainult juhul, kui ettevõtjad, kelle suhtes menetlust läbi viiakse, saavad komisjoni otsuse edasi kaevata organile, mis selle artikli nõuetele vastab (kohtujurist Mengozzi ettepanek Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsusele kohtuasjas C-521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I-8947, I-8954, punkt 31).

1612

Sellega seoses nähtub kohtupraktikast, et ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontroll, mida trahvisumma osas täiendab määruse nr 1/2003 artiklis 31 ette nähtud täielik pädevus vastavalt ELTL artiklile 261, vastab põhiõiguste harta artiklis 47 ette nähtud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte nõuetele. Nimelt tähendab aluslepingutes ette nähtud kontroll, et liidu kohus teostab nii õiguslike kui faktiliste asjaolude kontrolli, samuti seda, et tal on pädevus hinnata tõendeid, tühistada vaidlustatud otsus ning muuta trahvisummasid (vt selle kohta eespool punktis 1609 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 67).

1613

Hageja väidab, et määratud trahv on ebaproportsionaalne võrreldes teistes hiljutistes asjades määratuga, sealhulgas selles asjas määratuga, milles tehti Üldkohtu 17. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T-201/04: Microsoft vs. komisjon (EKL 2007, lk II-3601).

1614

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kujuta komisjoni eelnev otsustuspraktika endast konkurentsi valdkonnas trahvide määramise õiguslikku raamistikku ja teisi juhtumeid käsitlevad otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte võimaliku rikkumise küsimuses üksnes näitlikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et selle juhtumi asjaolud, nagu turud, tooted, ettevõtjad ning asjassepuutuvad ajavahemikud oleksid identsed (Euroopa Kohtu 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-167/04 P: JCB Service vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8935, punktid 201 ja 205, ning 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4405, punkt 60; Üldkohtu 16. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas T-192/06: Caffaro vs. komisjon, EKL 2011, lk II-3063, punkt 46).

1615

Ent sarnaselt kõigi institutsioonidega nende kõigi tegevuses on komisjon konkurentsiõiguse normide rikkumise eest ettevõtjale trahvi määramisel kohustatud järgima võrdse kohtlemise põhimõtet, mis ei luba sarnaseid olukordi käsitleda erinevalt ja erinevaid olukordi võrdväärsena, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud. Komisjoni varasemad trahvi määramise otsused võivad siiski olla võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt asjakohased, juhul kui on tõendatud, et nende teiste otsuste aluseks olevate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud, on sarnased vaidlusaluse juhtumi asjaoludega (Üldkohtu 29. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑360/09: E.ON Ruhrgas ja E.ON vs. komisjon, punktid 261 ja 262 ning seal viidatud kohtupraktika).

1616

Käesolevas asjas ei tõenda aga hageja, et nende varasemate otsuste aluseks olevate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, millele ta viitab, on sarnased käesoleva juhtumi andmetega. Seetõttu, ja arvestades eespool punktis 1615 viidatud kohtupraktikat, ei ole need otsused võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise aspektist asjakohased.

1617

Nimelt, mis puudutab esiteks asja, milles tehti eespool punktis 1613 viidatud kohtuotsus Microsoft vs. komisjon, siis piirdub hageja sellega, et ta rõhutab selle asja ja käesoleva asja erinevusi, väites, et selles asjas süüks pandud tegudel oli konkurentidele mitu mõõdetavat negatiivset tagajärge, mida käesolevas asjas ei esine. Hageja ei esita aga ühtegi argumenti, et tõendada, et kohtuotsuse Microsoft vs. komisjon aluseks oleva asja asjaolusid puudutavad andmed on sarnased käesoleva asja asjaoludega. Tuleb mainida, et see asi puudutas muu hulgas muid turge ja muud kuritarvitavat tegevust kui käesolevas asjas käsitletav.

1618

Teiseks viitab hageja komisjoni 12. novembri 2008. aasta otsusele EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum COMP/39125 – Autoklaas), mille kokkuvõte on avaldatud 25. juuli 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 173, lk 13), et põhjendada oma argumenti, mille kohaselt on talle määratud trahv palju suurem kui kõigi aegade kõige suurem trahv, mis on määratud korduva rikkumise eest keelatud kokkulepet puudutavas asjas. Ent hageja ei tõenda, et selle otsuse aluseks oleva juhtumi asjaolusid puudutavad andmed ‐ mis olid seotud keelatud kokkuleppega, mitte turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega ‐ olid sarnased käesoleva asja andmetega.

1619

Kolmandaks, mis puudutab käesolevas asjas määratud trahvi võrreldes nendega, mis määrati asjades, milles tehti eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Michelin I, eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Michelin II ja eespool punktis 186 viidatud Üldkohtu otsus British Airways, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja ei tõenda ka seda, et nende asjade asjaolusid puudutavad andmed on sarnased käesoleva asja andmetega. Selle kohta tuleb esiteks meenutada, et eespool punktis 74 viidatud kohtuasi Michelin I, eespool punktis 75 viidatud kohtuasi Michelin II ja eespool punktis 186 viidatud Üldkohtu otsus British Airways ei käsitlenud ainuvarustusallahindlusi, vaid kolmanda kategooria allahindlusi (vt eespool punkt 78) ning et käesolev asi puudutab ka ilmselgeid konkurentsipiiranguid. Teiseks on oluline toonitada, et isegi kui eeldada, et käesolevas asjas käsitletav kuritarvitamise liik on sarnane või lausa sama kui need, mida käsitleti kohtuasjades, milles tehti eespool punktis 71 viidatud kohtuotsus Hoffmann-La Roche, eespool punktis 74 viidatud kohtuotsus Michelin I, eespool punktis 75 viidatud kohtuotsus Michelin II ja eespool punktis 186 viidatud Üldkohtu otsus British Airways, ei piisa siiski sellest üksi, et pidada käesolevat asja ja hageja viidatud asju sarnaseks eespool punktis 1615 viidatud kohtupraktika tähenduses, arvestades nende asjade erinevusi muu hulgas ettevõtjate, turgude ja asjassepuutuvate toodete seisukohast, arvestades nende asjade vahele jäävat aega ning komisjoni poliitika arengut trahvide valdkonnas.

1620

Olgu meenutatud, et rikkumise raskuse kindlaksmääramiseks võttis komisjon arvesse muu hulgas rikkumise laadi, kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate turuosa ja rikkumise geograafilist ulatust. Mis puudutab täpsemalt rikkumise laadi, siis tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1780, et x86 CPU‑de turg oli majanduslikult väga suur. Selle otsuse kohaselt tootis see turg 2007. aastal tulu enam kui 30 miljardit dollarit. See tähendab, et mis tahes konkurentsivastasel tegevusel sellel turul oli märkimisväärne mõju.

1621

Hageja on seisukohal, et trahvi tase oli tingitud väidetavast „märkimisväärsest” mõjust turule, kuigi läbi ei viidud mingit analüüsi n‑ö kuritarvitava tegevuse reaalse mõju kohta AMD‑le või turule. Ta meenutab, et tema trahv summas 1,06 miljardit eurot on kõigi aegade kõige suurem trahv, mida ühele ettevõtjale konkurentsiõiguse normide rikkumise eest on määratud. Seega oleks tulnud võtta selle trahvi kindlaksmääramisel arvesse rikkumise tegelikku mõju ning põhjuslikku seost selle mõju ja tarbijatele või konkurentidele tekitatud kahju vahel, sõltumata vastusest küsimusele, kas kuritarvitamise esinemise tuvastamisel tuleb arvestada tegeliku mõjuga. Hageja väidab, et tõenditest nähtub, et vaadeldud perioodil iseloomustas CPU‑de turgu väga tugev AMD ja Inteli vaheline konkurents, mille tulemuseks oli tarbijatele väga soodne hindade pidev langus ja toodete kvaliteedi paranemine. Lisaks mitmekordistas AMD oma turuosasid. Lõpuks põhines OEM‑ide otsus osta hageja tooteid kui mitte täielikult, siis vähemalt osaliselt muudel majanduslikel kaalutlustel kui tingimusliku allahindlusega tekitatud püsikliendina sidumine.

1622

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 on sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust. Kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse rikkumiste raskuse määramisel tuleb lähtuda mitmest tegurist, nagu asjaomase juhtumi eripärased asjaolud, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui puudub siduv või ammendav loetelu teguritest, millega tuleb kindlasti arvestada. Vastupidi hageja väidetule ei ole seega rikkumise tegelik mõju turule põhimõtteliselt tegur, mida kohtupraktikas määratletud kriteeriumide kohaselt tuleks kohustuslikult arvesse võtta, vaid see on rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi suuruse määramisel üks asjakohastest teguritest teiste seas (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I-7415, edaspidi „kohtuotsus Prym”, punktid 54 ja 55). Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et tegevuse eesmärgiga seonduvad asjaolud võivad trahvisumma kindlaksmääramisel omada suuremat tähtsust kui tegevuse mõjuga seonduvad asjaolud (eespool punktis 64 viidatud kohtuotsus AstraZeneca, punkt 902).

1623

Vastavalt suunistele määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”) tuleb rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtta muu hulgas „selle tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta” (punkt 1.A). Selle kohta tuleneb kohtupraktikast, et vähemalt rikkumise puhul, mida võib pidada väga raskeks rikkumiseks ainuüksi selle laadi tõttu, on rikkumise tegelik mõju turule vaid üks mitmest valikulisest tegurist, mida arvesse võttes võib komisjon määrata võimalikust minimaalsest 20 miljoni euro suurusest summast suurema trahvi lähtesumma (vt selle kohta eespool punktis 1622 viidatud kohtuotsus Prym, punkt 75). Tõsi, kohtupraktikast tuleneb ka see, et kui komisjon peab trahvi arvutamisel vajalikuks võtta arvesse seda valikulist tegurit, st rikkumise tegelikku mõju turule, siis ei piisa ainuüksi sellest, et ta seda mõju eeldab, vaid ta peab esitama üksikasjalikke, usutavaid ja piisavaid tõendeid, mis võimaldavad hinnata tegelikku mõju, mis rikkumisel võis konkurentsile sellel turul olla (eespool punktis 1622 viidatud kohtuotsus Prym, punkt 82).

1624

Kuid käesolevas asjas ei ole trahvisumma kindlaks määratud mitte 1998. aasta suuniste, vaid 2006. aasta suuniste alusel. Tuleb märkida, et vastupidi 1998. aasta suunistele ei ole 2006. aasta suunistes enam ette nähtud, et teatava rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta „tegelikku mõju turule, kui see on mõõdetav”. 2006. aasta suuniste punkt 22 näeb ette, et otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema kuni 30%‑ni ulatuva astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

1625

Seega on tõsi, et 2006. aasta suuniste kohaselt ei ole komisjon rikkumise raskuse alusel kindlaks määratava müügiväärtuse osakaalu määramisel üldjuhul kohustatud arvesse võtma rikkumise tegelikku mõju turule. Ent tuleb märkida, et suunised ei keela ka rikkumisega turule avaldatud tegeliku mõju arvessevõtmist selle osakaalu suurendamiseks. Selle kohta olgu märgitud, et kui komisjon peab vajalikuks rikkumisega turule avaldatud tegeliku mõju arvessevõtmist selle osakaalu suurendamiseks, on eespool punktis 1623 viidatud kohtupraktika kohaldatav ka 2006. aasta suuniste suhtes, mistõttu komisjon peab esitama üksikasjalikke, usutavaid ja piisavaid tõendeid, mis võimaldavad hinnata tegelikku mõju, mis rikkumisel võis konkurentsile sellel turul olla. Ent 2006. aasta suuniste punkti 22 kohaselt ei ole komisjon rikkumise raskuse hindamisel kohustatud kergendava tegurina kindlasti arvesse võtma tegeliku mõju puudumist. Piisab, kui arvessevõetavat komisjoni määratud müügiväärtuse osakaalu õigustavad muud tegurid, mis võivad mõjutada rikkumise raskuse kindlaksmääramist.

1626

Hageja argumente tuleb seega hinnata eeltoodud kaalutlusi silmas pidades.

1627

Esiteks tuleb tagasi lükata argument, mille kohaselt oli trahvi tase käesolevas asjas tingitud väidetavast „märkimisväärsest” mõjust turule, kuigi läbi ei viidud mingit analüüsi n‑ö kuritarvitava tegevuse reaalse mõju kohta AMD‑le või turule. Nimelt tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ei võtnud komisjon rikkumise raskuse kindlaksmääramisel arvesse selle tegelikku mõju turule. Vastupidi hageja väidetule ei saa tuletada asjaolust, et vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et „mis tahes konkurentsivastasel tegevusel [x86 CPU‑de turul] oli märkimisväärne mõju”, et komisjon võttis seda mõju arvesse. Tuleb meenutada, et hageja kritiseeritud järelduse tegi komisjon selleks, et kirjeldada rikkumise laadi. Arvestades, et rikkumise „laad” näitab selle abstraktseid ja üldisi tunnusjooni, võis komisjon selle raames õigesti tuvastada – arvestades x86 CPU‑de turul realiseeritud tulu suurust ‐, et mis tahes konkurentsivastasel tegevusel sellel turul oli märkimisväärne mõju. Nii ei võtnud komisjon arvesse vaidlustatud otsuses süüks pandud tegevuse reaalset mõju turule, vaid „laadi”, ning järelikult selle tegevuse võimet niisugust mõju omada.

1628

Seda, et komisjon ei võtnud trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse rikkumise tegelikku mõju turule, kinnitavad ka järgmised asjaolud. Esiteks, kuivõrd vaidlustatud otsuse teatud laused, mis ei viita trahvisumma kindlaksmääramisele, sisaldavad järeldusi hageja tegevuse tegeliku mõju kohta OEM‑ide ja MSH valikuvabadusele (vt selle otsuse põhjendused 1001 ja 1678) ning tarbijatele tekitatud kahjule (vt nimetatud otsuse põhjendused 1597‐1616), ei viidanud komisjon nendele järeldustele rikkumise raskuse kindlaksmääramisel. Teiseks tuvastas komisjon raskuse kohta tehtud järelduse raames, mis esitati selle otsuse põhjenduses 1785, et kuritarvitamised erinesid üksteisest nende „tõenäolise konkurentsivastase mõju seisukohast”. See, et järelduses rikkumise raskuse kohta viitas komisjon individuaalsete kuritarvitamiste „tõenäolisele konkurentsivastasele mõjule”, tõendab selgelt, et ta ei võtnud arvesse rikkumise tegelikku mõju turule, vaid ainult selle tõenäolist mõju.

1629

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei tuginenud rikkumise raskuse suurendamiseks rikkumise tegelikule mõjule.

1630

Teiseks tuleb tagasi lükata ka hageja argumentatsioon, mille kohaselt on komisjon rikkumise raskuse hindamisel jätnud vääralt kergendava tegurina arvesse võtmata rikkumise tegeliku mõju ning põhjusliku seose selle mõju ja tarbijatele või konkurentidele tekitatud kahju vahel. Tuleb märkida, et rikkumise raskuse alusel määratava 5% müügiväärtuse osakaalu kindlaksmääramiseks ei olnud komisjon kohustatud arvesse võtma rikkumisega turule avaldatud tegeliku mõju väidetavat puudumist. Nimelt, käesolevas asjas õigustavad muud tegurid, millele komisjon vaidlustatud otsuses rikkumise raskuse kindlaksmääramisel tugines, müügiväärtuse osakaalu määramist 5%‑le.

1631

Selle kohta tuleb kõigepealt märkida, et määr 5%, mis määrati kindlaks vaidlustatud otsuses, asub astmestiku – mis võib vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 21 ulatuda kuni 30%‑ni ‐ madalamas osas.

1632

Edasi tuleb esiteks rikkumise laadi kohta märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 1780 ja 1781 tuvastas komisjon, et kui mitte arvestada hagejat, kelle turuosa oli 80%, oli turul ainus tõsiseltvõetav konkurent AMD. Ta meenutas ka, et hageja rakendas AMD turult väljatõrjumisele suunatud tervikstrateegiat. Seega oli hageja kuritarvitamise eesmärk välja tõrjuda ainus tõsine konkurent või vähemalt piirata tema turulepääsu. Arvestades x86 CPU‑de tootmisele juurdepääsu tõkkeid, on tõenäoline, et kui AMD oleks välja tõrjutud või tema tegevust suudetud oluliselt vähendada, ei oleks olnud muid tõsiseltvõetavaid turule sisenejaid.

1633

Teiseks, asjassepuutuvate ettevõtjate turuosa kohta tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1783, et kogu rikkumise perioodil oli hagejal mitte ainult turgu valitsev seisund kõigis x86 CPU‑de turusegmentides, vaid et tema turuosa oli ka palju suurem kui tema konkurentidel.

1634

Kolmandaks, rikkumise geograafilise ulatuse kohta märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 1784, et hageja strateegia, mille eesmärk oli AMD turult välja tõrjuda, oli ülemaailmne. Rikkumise raskuse hindamise kontekstis tähendab see asjaolu, et rikkumine hõlmas kogu EMP‑d (vt eespool punktid 1578‐1582).

1635

Neljandaks tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 1785 esitatud rikkumise raskuse kohta tehtud järelduses tuvastas komisjon muu hulgas, et hageja oli toime pannud ühe rikkumise, et kuritarvitamised erinesid üksteisest nende tõenäolise konkurentsivastase mõju seisukohast, ja et hageja üritas pingsalt varjata oma tegevuse konkurentsivastast laadi (vt eespool punktid 1583‐1591).

1636

Nendest järeldustest, mida kas hageja ei ole vaidlustanud või on komisjoni poolt õiguslikult piisavalt tõendatud, piisab 5‑protsendilise müügiväärtuse osakaalu määramiseks.

1637

Kolmandaks, hageja argumentide osas, millega põhjendatakse turule tegeliku mõju ja põhjusliku seose puudumist, tuleb täiendavalt meenutada, et ei AMD turuosa suurenemine ega ka x86 CPU‑de hinna langus vaidlustatud otsuses vaadeldaval perioodil ei tähenda, et hageja tegevusel puudusid tagajärjed. Võib oletada, et konkurendi turuosa kasv ning x86 CPU‑de hinna langus oleksid sellise tegevuse puudumisel võinud olla veel suuremad (vt eespool punkt 186). Samuti, kuivõrd hageja viitab põhjustena, miks OEM‑id otsustasid tema tooteid osta, muudele majanduslikele põhjustele kui tingimuslike allahindlustega püsikliendi staatuse loomine, siis tuleb märkida, et see argumentatsioon ei välista allahindluste ja tingimuslike maksete teatud mõju OEM‑ide kaubandusotsustele (vt eespool punkt 597).

1638

Seega tuleb tagasi lükata kõik hageja argumendid, millega sooviti tõendada, et trahvisumma oli ebaproportsionaalne.

1639

Kohtuistungil tõstis hageja esile neli punkti, mis tema hinnangul õigustavad trahvisumma vähendamist Üldkohtu poolt tema täieliku pädevuse teostamise raames. Esiteks toonitab ta käesoleva asja keerukust ning väidab, et tal oli väga raske käituda seaduspäraselt. Käesolevas asjas juhindus komisjon artikli 82 suunistest. Need ei keela iseenesest tingimuslikke allahindlusi, ent nõuavad AEC testi kohaldamist. Üldkohus peaks seega arvesse võtma nii tekitatud õiguskindluse puudumist. Teiseks viitab hageja sellele, et haldusmenetlus kestis üheksa aastat, kuigi EIÕK artikkel 6 ja põhiõiguste harta artikkel 41 nõuavad kriminaalasjade kiiret menetlemist. See venimine oli suures osas põhjustatud tööst, mis tuli teha AEC testi kohaldamiseks. Venimine on tegur, mida Üldkohus saab alati arvesse võtta. Kolmandaks peaks Üldkohus arvesse võtma vahendaja 14. juuli 2009. aasta otsust, milles tuvastatakse, et komisjoni ja D1 vahelise kohtumise protokolli puudumine näitab halba haldust. Neljandaks, mis puudutab Aceriga seotud kuritarvitamist, siis peaks Üldkohus arvesse võtma asjaolu, et sülearvuti turuletoomist sai edasi lükata vaid kaks kuni neli nädalat.

1640

Kuid ükski nendest argumentidest ei ole selline, mille tõttu tuleks komisjoni määratud trahvisummat muuta.

1641

Esiteks ei saa hageja tekitada endale mingit eelist väidetavast õiguskindlusest seoses ainuvarustusallahindluste õigusvastasusega. Nimelt on komisjon ja liidu kohtud mitmel korral mõistnud turgu valitsevas seisundis ettevõtja süüdi niisuguste tegude toimepanemises, millega antakse ainuvarustustingimusest sõltuvat rahalist toetust (vt eespool punkt 1602). Mis puudutab artikli 82 suuniseid, siis nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 916, et komisjon neid käesolevas asjas ei kohaldanud. Eespool on tuvastatud, et ta ei olnud ka kohustatud seda tegema. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et komisjoni tegevus on tekitanud talle õiguspärase ootuse seoses AEC testi kohaldamisega (vt eespool punktid 160‐165).

1642

Teiseks, mis puudutab haldusmenetluse kestust, siis ei saa ka hageja selle argumentatsiooniga nõustuda.

1643

Selle kohta tuleb rõhutada, et täieliku pädevuse teostamine ei tähenda omal algatusel kontrollimist ning et menetlus liidu kohtutes on võistlev. Välja arvatud avalikul huvil põhinev väide, mille kohus peab tõstatama omal algatusel, on vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisel hageja see, kes peab esitama väiteid selle otsuse kohta ning nende väidete toetuseks tõendid (eespool punktis 1609 viidatud kohtuotsus Chalkor vs. komisjon, punkt 64).

1644

Hageja väide, milles käsitletakse haldusmenetluse kestust, mitte menetluse kestust Üldkohtus, tuleb tunnistada kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatuks. Seda väidet, millele ei tuginetud hagiavalduses, ei saa käsitleda varem hagiavalduses otseselt või kaudselt esitatud väite täiendusena ning see ei tugine ka faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Lisaks ei tule käesoleva asja asjaoludel uurida kohtu omal algatusel väidet komisjoni menetluse ebamõistliku kestuse kohta (vt analoogia alusel Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas T-18/03: CD-Contact Data vs. komisjon, EKL 2009, lk II-1021, punkt 130).

1645

Kolmandaks, mis puudutab komisjoni ja D1 vahelise kohtumise protokolli puudumist, siis on eespool märgitud, et andes hagejale sisemärkmete mittekonfidentsiaalse versiooni, parandas komisjon haldusmenetluses esialgu tehtud vea, mis tulenes sellest, et ta ei olnud koostanud lühimärkmeid ja neid hagejale edastanud (vt eespool punkt 622). Neil asjaoludel ei ole vaja trahvisummat muuta. Üleliigsena võib märkida, et isegi kui eeldada, et puudust menetluses ei kõrvaldatud, ei ole see puudus niisugune, mis paneks Üldkohtu trahvisummat muutma.

1646

Neljandaks, mis puudutab Aceriga seotud kuritarvitamist, siis lükati eespool punktides 1345‐1357 tagasi hageja argument, mille kohaselt sai sülearvuti turuletoomist tegelikult edasi lükata vaid kaks kuni neli nädalat.

1647

Lisaks tuleb märkida seoses Üldkohtu täieliku pädevusega konkurentsiõiguse normide rikkumiste eest määratavate trahvide valdkonnas, et miski hageja etteheidetes, argumentides ning faktilistes ja õiguslikes asjaoludes, mis esitati eespool analüüsitud hageja kõigi väidete raames, ei luba järeldada, et vaidlustatud otsuses talle määratud trahv on ebaproportsionaalne. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et see trahv on käesoleva asja asjaoludel sobiv. Selle hinnangu raames tuleb muu hulgas arvesse võtta eespool punktides 1631‐1636 välja toodud asjaolusid ja ka seda, et trahv on 4,15% Inteli aastakäibest, st oluliselt alla määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% piirmäära.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab: