EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62009TJ0080
JUDGMENT OF THE GENERAL COURT (Appeal Chamber) 12 July 2011.#European Commission v Q.#Appeal – Civil service – Officials – Cross-appeal – Psychological harassment – Article 12a of the Staff Regulations – Communication on the policy of psychological harassment at the Commission – Duty on the part of the administration to provide assistance – Article 24 of the Staff Regulations – Scope – Request for assistance – Temporary measures of removal from post – Duty to have regard for the welfare of officials – Liability – Claim for compensation – Unlimited jurisdiction – Conditions for implementation – Career development report – Action for annulment – Interest in bringing proceedings.#Case T-80/09 P.
Üldkohtu otsus (apellatsioonikoda), 12.7.2011.
Euroopa Komisjon versus Q.
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Vastuapellatsioonkaebus – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12a – Teatis komisjoni poliitika kohta psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Administratsiooni abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Ulatus – Abitaotlus – Ajutised eemaldamismeetmed – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Kahju hüvitamise nõue – Täielik pädevus – Rakendamise tingimused – Karjääriarengu aruanne – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi.
Kohtuasi T‑80/09 P.
Üldkohtu otsus (apellatsioonikoda), 12.7.2011.
Euroopa Komisjon versus Q.
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Vastuapellatsioonkaebus – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12a – Teatis komisjoni poliitika kohta psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Administratsiooni abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Ulatus – Abitaotlus – Ajutised eemaldamismeetmed – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Kahju hüvitamise nõue – Täielik pädevus – Rakendamise tingimused – Karjääriarengu aruanne – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi.
Kohtuasi T‑80/09 P.
European Court Reports 2011 II-04313
ECLI identifier: ECLI:EU:T:2011:347
ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)
12. juuli 2011(*)
Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Vastuapellatsioonkaebus – Psühholoogiline ahistamine – Personalieeskirjade artikkel 12a – Teatis komisjoni poliitika kohta psühholoogilise ahistamise valdkonnas – Administratsiooni abistamiskohustus – Personalieeskirjade artikkel 24 – Ulatus – Abitaotlus – Ajutised eemaldamismeetmed – Hoolitsemiskohustus – Vastutus – Kahju hüvitamise nõue – Täielik pädevus – Rakendamise tingimused – Karjääriarengu aruanne – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi
Kohtuasjas T‑80/09 P,
mille ese on apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 9. detsembri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) nimetatud kohtuotsuse tühistamiseks,
Euroopa Komisjon, esindajad: V. Joris, D. Martin ja B. Eggers,
apellatsioonkaebuse esitaja,
teine menetlusosaline
Q, Euroopa Komisjoni endine ametnik, elukoht: Domsjö (Rootsi), esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja Y. Minatchy
hageja esimeses kohtuastmes,
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda),
koosseisus: president M. Jaeger, kohtunikud I. Pelikánová (ettekandja) ja A. Dittrich,
kohtusekretär: ametnik C. Kristensen,
arvestades kirjalikus menetluses ja 21. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel esitatud apellatsioonkaebusega tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus tühistas komisjoni kaudse otsuse jätta rahuldamata Q poolt 3. mail 2004 Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotlus (edaspidi vastavalt „personalieeskirjad” ja „abitaotlus”) niivõrd, kui komisjoni otsus puudutas keeldumist võtta ajutine eemaldamismeede, ja mõistis komisjonilt Q kasuks välja 15 500 euro suuruse kahjuhüvitise nii selle otsuse õigusvastasusega kui ka administratsiooni hoolitsemiskohustuse täitmata jätmise õigusvastasusega tekitatud mittevaralise kahju eest.
Vaidluse taust
2 Vaidluse aluseks olevad asjaolud on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 18–101.
Menetlus esimeses kohtuastmes ja vaidlustatud kohtuotsus
3 Q esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 4. juulil 2005, paludes sisuliselt esiteks tühistada kaudne otsus jätta abitaotlus rahuldamata, teiseks tühistada tema karjääriarengu aruanded, mis käsitlevad ajavahemikke 2003. aasta 1. jaanuarist kuni 31. oktoobrini ja 2003. aasta 1. novembrist kuni 31. detsembrini (edaspidi „2003. aasta karjääriarengu aruanded”), ning kolmandaks mõista komisjonilt välja hüvitis hagejale tekitatud kahju eest. Algselt registreeriti hagi Üldkohtu kantseleis numbri T‑252/05 all.
4 Üldkohus suunas 15. detsembri 2005. aasta määrusega, kohaldades nõukogu 2. novembri 2004. aasta otsuse 2004/752/EÜ, Euratom (millega asutatakse Euroopa Liidu avaliku teenistuse kohus (ELT L 333, lk 7)) artikli 3 lõiget 3, käesoleva kohtuasja Avaliku Teenistuse Kohtusse. Hagi registreeriti selle kohtu kantseleis numbri F‑52/05 all.
5 Vaidlustatud kohtuotsusega rahuldas Avaliku Teenistuse Kohus hagi osaliselt, tühistades abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse osas, milles sellega keelduti võtmast ajutist eemaldamismeedet, ning mõistes komisjonilt Q kasuks välja 18 000 euro suuruse kahjuhüvitise. Ülejäänud osas jättis Avaliku Teenistuse Kohus hagi rahuldamata.
Menetlus Üldkohtus ja poolte nõuded
6 Komisjon esitas praegu käsitletava hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. veebruaril 2009.
7 Q esitas 9. juunil 2009 apellatsioonkaebusele vastuse, milles ühtlasi sisaldus vastuapellatsioonkaebus vaidlustatud kohtuotsuse peale. Lisaks esitas ta anonüümsustaotluse, mille kohus kohe rahuldas.
8 Komisjon esitas 24. juunil 2009 taotluse repliigi esitamiseks.
9 Apellatsioonikoja esimees rahuldas viimati nimetatud taotluse 3. juulil 2009.
10 Komisjon esitas 24. augustil 2009 repliigi, milles ta ühtlasi vastas vastuapellatsioonkaebusele, nagu näeb ette Üldkohtu kodukorra artikli 143 lõige 2.
11 Q esitas 24. septembril 2009 taotluse täiendavate märkuste esitamiseks vastuapellatsioonkaebuse juurde.
12 Apellatsioonikoja esimees rahuldas viimati nimetatud taotluse 6. oktoobril 2009.
13 Q esitas 15. oktoobril 2009 vasturepliigi.
14 Q esitas 13. novembril 2009 täiendavad märkused vastuapellatsioonkaebuse juurde.
15 Komisjon esitas 5. jaanuaril 2010 vastuse vastuapellatsioonkaebuse juurde lisatud täiendavatele märkustele. Samal päeval lõpetati kirjalik menetlus.
16 Q esitas 11. veebruari 2010. aasta kirjaga kodukorra artikli 146 alusel põhjendatud taotluse tema ärakuulamiseks suulise menetluse käigus.
17 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (apellatsioonikoda) alustada suulist menetlust ning esitada kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldava meetme raames pooltele kirjalikke küsimusi, millele pidi vastatama kohtuistungil.
18 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu kirjalikele ja suulistele küsimustele kuulati ära 21. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil. Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastused kanti kohtuistungi protokolli.
19 Komisjon palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlusalune kohtuotsus osas, milles kohus nõustus esimeses kohtuastmes esitatud teise väitega, mille kohaselt kaudne otsus keelduda eemaldamismeetme võtmisest oli õigusvastane, ning samuti osas, milles kohus rahuldas hagi nõude mõista välja kahjuhüvitis nimetatud õigusvastasuse ja administratsiooni poolt hoolitsemiskohustuse järgimata jätmisega tekitatud kahju eest;
– jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata;
– jätta esimeses kohtuastmes esitatud hagi rahuldamata või, teise võimalusena, saata asi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse;
– langetada otsus nii Avaliku Teenistuse Kohtus toimunud menetluses kui apellatsioonikaebuse menetluses kantud kohtukulude osas või, teise võimalusena, jätta nii Avaliku Teenistuse Kohtu menetluses kui ka apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud kohtukulude kandmine edaspidi otsustamiseks;
– mõista Q‑lt välja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kohtukulud.
20 Q palub Üldkohtul:
– jätta apellatsioonkaebus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja igal juhul põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– tunnistada vastuapellatsioonkaebus vastuvõetavaks;
– tühistada vaidlustatud kohtuotsus;
– rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud tühistamis- ja hüvitisenõuded;
– mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.
Apellatsioonkaebus
21 Apellatsioonkaebuses, mis on esitatud Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 9 alusel, nõutakse vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, milles see tühistab abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse niivõrd, kui viimati nimetatud otsusega keelduti võtmast ajutist eemaldamismeedet ning osas, milles see kohtuotsus mõistab komisjonilt Q kasuks välja 15 500 euro suuruse summa hüvitisena nii nimetatud õigusvastasusega kui ka administratsiooni poolt hoolitsemiskohustuse täitmata jätmisega tekitatud kahju eest.
Vastuvõetavus
22 Q väidab, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, sest komisjon palub kahes selle kaebuse toetuseks esitatud väites apellatsioonkaebust lahendaval kohtul võtta uuesti seisukoht asjaolude osas, mille suhtes esimese astme kohus on juba lõpliku hinnangu andnud. Esiteks ei ole vastuvõetav komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite raames esitatud nõue, et Üldkohus kontrolliks Avaliku Teenistuse Kohtu hinnangut, mille kohaselt Q peab saama hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tal on tekkinud seetõttu, et komisjon ei täitnud hoolitsemiskohustust, nagu nähtub abitaotluses kirjeldatud tegudest. Teiseks ei ole toimikus sisalduvaid tõendeid arvestades vastuvõetav see, et apellatsioonkaebuse teise väite raames vaidlustab komisjon vaikimisi hinnangud, milles esimese astme kohus leidis, et praeguse juhtumi asjaoludel tõi komisjoni vaikiv keeldumine võtta ajutine eemaldamismeede kaasa ühenduse lepinguvälise vastutuse.
23 Komisjon palub Q väite, et esineb asja läbivaatamist takistav asjaolu, tagasi lükata.
24 Vastavalt EÜ artiklile 225a ja Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 11 lõikele 1 peab Üldkohtule esitatav apellatsioonkaebus piirduma õigusküsimustega ja võib põhineda väidetel, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohtul puudus pädevus, või see kohus rikkus menetlusnorme, mistõttu kahjustati asjaomase poole huve, või rikkus Avaliku Teenistuse Kohus ühenduse õigust. Lisaks peab vastavalt kodukorra artikli 138 lõike 1 esimese lõigu punktile c apellatsioonkaebuses olema märgitud õigusväited ja argumendid.
25 Osundatud sätetest tuleneb, et apellatsioonkaebuse aluseks võivad olla üksnes väited, mis puudutavad rikkumisi õigusküsimustes, kuid mitte faktide ebaõiget hindamist. Ainult esimese astme kohus on pädev ühelt poolt tuvastama fakte, välja arvatud juhul, kui tema järelduste sisuline ebatäpsus on tingitud talle esitatud kohtutoimiku dokumentidest, ja teiselt poolt neid fakte hindama. Kui arvata välja juhtumid, mil esimese astme kohtule esitatud tõendeid on moonutatud, ei ole faktiliste asjaolude hindamise puhul tegemist küsimusega, mis kui niisugune alluks apellatsiooniastmes asja lahendava kohtu kontrollile (vt Üldkohtu 12. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑107/07 P: Rossi Ferreras vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).
26 Praeguses asjas ei palu komisjon oma esimese väitega selles kahes osas ega teise väitega, et apellatsiooniastmes asja lahendav kohus hindaks uuesti faktilisi asjaolusid, mida esimese astme kohus on juba tuvastanud ja hinnanud.
27 Esimese väite esimeses osas heidab komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuses nõuet, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, nii nagu seda tõlgendas Euroopa Kohus 4. juuli 2000. aasta otsuses kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punktid 43 ja 44) ja Üldkohus 10. detsembri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑57/99: Nardone vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 162–164).
28 Esimese väite esimene osa tõstatab seega õigusküsimuse ning tuleb selles osas vastuvõetavaks tunnistada.
29 Esimese väite teine osa hõlmab sisuliselt kolm peamist etteheidet.
30 Esimene etteheide lähtub asjaolust, et komisjoni arvates rikkus Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, kuna ta määras Q‑le kahjuhüvitise alusel, millele ei olnud viidatud ei taotluses personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 tähenduses ega kaebuses personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses, ega ka mitte esimese astme kohtule esitatud hagis. Kohtuistungil täpsustas komisjon, et seeläbi heidab ta Avaliku Teenistuse Kohtule ette otsustamist ultra petita, muutes niiviisi vaidluseset.
31 Teine etteheide tuleneb kohtuotsuste põhistamise kohustuse rikkumisest, mis avaldus selles, et Avaliku Teenistuse Kohus ei esitanud põhjusi, mille tõttu ta kvalifitseeris teatavad abitaotluses nimetatud asjaolud nende kogumis õiguslikust seisukohast väärhalduseks, mis toob kaasa ühenduse vastutuse.
32 Viimaseks, kolmandas etteheites, mis täiendab teist, leitakse, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi vea teatavate abitaotluses nimetatud asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, otsustades, et need asjaolud, käsitatuna kogumis, kujutasid endast väärhaldust, mis toob kaasa ühenduse vastutuse.
33 Esimese väite teine osa tõstatab niisiis õigusküsimusi ning tuleb selles osas vastuvõetavaks tunnistada.
34 Viimaseks heidab komisjon teise väitega Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuses nõuet, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, personalieeskirjade artikleid 7 ja 24 ning kohtuotsuste põhistamise kohustust, osaliselt rahuldades vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 Q nõuded mõista välja hüvitis abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsusega tekitatud kahju eest, olles samas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250, 251 ja 254 otsustanud, et õigusvastase käitumise olemasolu nõue oli täidetud, kuna kaudne otsus, millega komisjon keeldus ajutist eemaldamismeedet võtmast, oli õigusvastane – nagu on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209–214 –, niisamuti nagu ka viivitamine haldusjuurdluse algatamisega.
35 Apellatsioonkaebuse teine väide tõstatab niisiis õigusküsimusi ja tuleb seega tunnistada vastuvõetavaks.
36 Eelnevast ilmneb, et Q väitega, et esineb läbivaatamist takistav asjaolu, ei saa nõustuda osas, milles see on suunatud apellatsioonkaebuse ja selle toetuseks esitatud väidete ja väiteosade vastu.
Põhiküsimus
37 Eespool punktidest 27, 29–32 ja 34 ilmneb, et komisjon esitab apellatsioonkaebuse toetuseks esimese väite, mille esimese osa kohaselt on rikutud tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastane käitumine, ja mille teise osa kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, kohtuotsuste põhistamise kohustust ja tingimust, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, personalieeskirjade artikleid 7 ja 24 ja kohtuotsuste põhistamise kohustust.
Esimese väite esimene osa, mille kohaselt on rikutud tingimust, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu
– Poolte argumendid
38 Komisjon heidab Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et viimane leidis, et tingimus, mis seab ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks õigusvastase käitumise olemasolu, oli täidetud, kuigi ta ei tuvastanud üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist vastavalt kohaldatavale kohtupraktikale (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsused Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, punktid 43 ja 44, ja Nardone vs. komisjon, punktid 162–164).
39 Q nõuab, et esimese väite esimene osa tagasi lükataks, kuna see tugineb eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusest Bergaderm ja Goupil vs. komisjon tulenevale kohtupraktikale, mis ei ole kohaldatav avalikku teenistust puudutavates vaidlustes.
– Üldkohtu hinnang
40 Kahju hüvitamise vaidlus, mis on tekkinud ametniku ja selle institutsiooni vahel, kus ta teenistuses on või oli, kuulub juhul, kui vaidlus tekkis asjaomast ametnikku institutsiooniga siduvast töösuhtest, EÜ artikli 236 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 kohaldamisalasse, ning jääb eelkõige selle vastuvõetavust puudutavas osas välja nii EÜ artikli 235 ja EÜ artikli 288 teise lõigu kui ka Euroopa Kohtu põhikirja artikli 46 kohaldamisalast (vt Üldkohtu 26. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑114/08 P: Marcuccio vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
41 Personalieeskirjad on sõltumatu õigusakt, mille ainus eesmärk on vastastikusi õigusi ja kohustusi kehtestades reguleerida institutsioonide ja ametnike vahelisi õiguslikke suhteid (vt selle kohta Üldkohtu 22. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑342/04: Adam vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑23 ja II‑A‑2‑107, punkt 34). Nii on personalieeskirjad loonud institutsioonide ja nende ametnike vahelistes suhetes tasakaalu vastastikuste õiguste ja kohustuste vahel, mida ei tohi rikkuda ei institutsioonid ega ametnikud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. mai 1988. aasta otsus kohtuasjas 167/86: Rousseau vs. kontrollikoda, EKL 1988, lk 2705, punkt 13, ja Üldkohtu 18. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑13/95: Kyrpitsis vs. EMSK, EKL AT 1996, lk I‑A‑167 ja II‑503, punkt 52). Selle vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu eesmärk on peaasjalikult säilitada usaldussuhe, mis peab institutsioonide ja nende ametnike vahel olemas olema, selleks et Euroopa kodanikele oleks tagatud institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑1611, punktid 44–47).
42 Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et institutsioonide ja nende ametnike vahelistes vaidlustes tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele juhul, kui üheaegselt on täidetud kolm tingimust, milleks on institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ja põhjusliku seose olemasolu etteheidetava käitumise ja tekitatud kahju vahel (Üldkohtu 9. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑82/91: Latham vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑15 ja II‑61, punkt 72; Üldkohtu 24. aprilli 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑172/00: Pierard vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑91 ja II‑429, punkt 34, ja Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑249/04: Combescot vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑181 ja II‑A‑2‑1219, punkt 49).
43 Seda lahendust ei sea kahtluse alla eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, mis erinevate vastutuse kordade ühtlustamiseks nõuab seoses institutsioonidele etteheidetava õigusvastase käitumisega seda, et oleks tõendatud üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine. Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuse Bergaderm ja Goupil vs. komisjon punktidest 39–43 ilmneb, et see konkreetne nõue ning seda õigustav ühtlustamispüüdlus puudutavad üksnes ühenduse lepinguvälist vastutust EÜ artikli 288 teise lõigu alusel ning liikmesriikide vastutust liidu õiguse rikkumise eest.
44 Lisaks, erinevus ühelt poolt tingimuste vahel, mille täidetuse korral saab rakendada ühenduse vastutust oma ametnikele ja endistele ametnikele personalieeskirjade sätete rikkumisega tekitatud kahju eest ja teiselt poolt tingimuste vahel, mis reguleerivad ühenduse vastutust kolmandatele isikutele muude ühenduse õigusnormide sätete rikkumisega tekitatud kahju eest, on seda õiguste ja kohustuste tasakaalu silmas pidades, mille personalieeskirjad loovad institutsioonide ja nende ametnike vahelistes suhetes, põhjendatud vajadusega tagada Euroopa kodanikele institutsioonidele pandud ja üldisest huvist kantud ülesannete nõuetekohane täitmine.
45 Kuigi ühenduste kohus kontrollis eespool punktis 27 viidatud kohtuotsuses Nardone vs. komisjon (punktid 162–173), kas väidetav rikkumine kujutab endast üksikisikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selget rikkumist, ei olnud niisugune kontroll vajalik, sest institutsioonide ja nende ametnike vaheliste vaidluste osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et üksnes õigusvastasuse tuvastamisest piisab selleks, et saaks lugeda täidetuks esimese kolmest tingimusest, mis on nõutavad ühenduse vastutuse tekkeks tema ametnikele ja endistele ametnikele ühenduse avaliku teenistuse õiguse rikkumisega põhjustatud kahju eest (vt eespool punkt 42).
46 Seega tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimese väite teine osa, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, kohtuotsuste põhistamise kohustust ja tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu
– Poolte argumendid
47 Komisjon heidab Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuses personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, kohtuotsuste põhistamise kohustust ja tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, mõistes Q‑le välja hüvitise kahju eest, mis tulenes hoolitsemiskohustuse täitmata jätmisest ning mis väljendus abitaotluses kirjeldatud tegudes.
48 Esiteks väidab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, kuna ta mõistis vaidlustatud kohtuotsuses Q‑le välja hüvitise väärhalduse eest, mida ei olnud mainitud ei 3. mail 2004 esitatud ja abitaotlusele lisatud hüvitisetaotluses (edaspidi „hüvitisetaotlus”) ega 26. novembri 2004. aasta kaebuses, ega ka mitte esimese estme kohtule esitatud hagis.
49 Teiseks leiab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus kohtuotsuste põhistamise kohustust, kuivõrd ta ei selgitanud põhjusi, mis viisid ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 236 ja 237 järeldusele, et teatavaid abitaotluses kirjeldatud tegusid võib, kui neid käsitleda kogumis, õiguslikult kvalifitseerida väärhalduseks, mis võis tolle kohtuasja raames tuua kaasa heastamisvajaduse. Õigupoolest ei ole järeldus, et „komisjon eiras teataval määral oma hoolitsemiskohustust”, võrdne hoolitsemiskohustuse ilmse ja raske rikkumise tuvastamisega. Lisaks rääkis Avaliku Teenistuse Kohus endale vastu, leides, et ükski abitaotluses kirjeldatud asjaoludest ei kahjustanud Q isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust.
50 Kolmandaks väidab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, põhjusel et antud juhul tuvastas ta ühenduse vastutuse tekke üksnes hoolitsemiskohustuse rikkumise alusel.
51 Igal juhul väidab komisjon, et asjaolusid või tegusid, mida Avaliku Teenistuse Kohus käsitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 administratsiooni hoolitsemiskohustuse teataval määral eiramist näitavatena, ei saa kvalifitseerida väärhalduseks, millega kaasneb Ühenduse lepinguväline vastutus.
52 Q nõuab, et esimese väite teine osa tagasi lükataks.
53 Kõigepealt nõuab Q, et tagasi lükataks etteheide, mille kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikleid 90 ja 91, põhjusel et nii hüvitisetaotluses, 24. novembri 2004. aasta kaebuses kui sõnaselgelt ka esimese astmena asja lahendanud kohtule esitatud hagis viitas ta hüvitisenõude toetuseks sisuliselt kahjule, mis oli tingitud tervisliku seisundi halvenemisest, mille põhjustas hoolitsemiskohustuse täitmata jätmine administratsiooni poolt. Ühtlasi võib kohtupraktika kohaselt käsitleda vaidlustamise aluseid liidu kohtus, esitades niisuguseid väiteid ja argumente, mis ei sisaldu tingimata kaebuses, kuid on sellega tihedalt seotud.
54 Seejärel nõuab Q, et lükataks tagasi etteheide, et rikutud on kohtuotsuste põhistamise kohustust. Ta leiab, et Avaliku Teenistuse Kohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236 põhjused, mille tõttu praegusel juhul on tegemist hoolitsemiskohustuse rikkumisega administratsiooni poolt. Seda tehes tuvastas esimese astme kohus väärhalduse, millega kaasneb ühenduse vastutus.
55 Lõpuks nõuab Q, et tagasi lükataks väide, et ühenduse vastutuse tekke tingimuseks on õigusvastase käitumise olemasolu. Ametnik võib viidata hoolitsemiskohustuse rikkumisele, sõltumata personalieeskirjade konkreetse sätte rikkumisest kõigil juhtudel, mil administratsioon on otsustanud ametniku olukorra üle, võtmata seejuures arvesse tema õigusi ja huve.
– Üldkohtu hinnang
56 EÜ artikli 236, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 1 ning personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 sätetest nende koostoimes tuleneb, et Avaliku Teenistuse Kohus lahendab esimese astmena niisuguseid vaidlusi ühenduste ja ametnike vahel, mis puudutavad ametnikku kahjustava akti õiguspärasust.
57 Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teise lause kohaselt on Avaliku Teenistuse Kohtul täielik pädevus lahendada rahalisi vaidlusi. Viimati nimetatud säte annab Avaliku Teenistuse Kohtule volituse lahendada lõplikult tema menetluses olevad vaidlused (Euroopa Kohtu 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑135/06 P: Weißenfels vs. parlament, EKL 2007, lk I‑12041, punkt 67, ja 17. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas, C‑197/09 RX‑II: M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), EKL 2009, lk I‑12033, punkt 56). Nimetatud volituse eesmärk on anda Avaliku Teenistuse Kohtule võimalus tagada avalikku teenistust puudutavates kohtuvaidlustes tehtud otsuste kasulik mõju, nii et see kohus võib ametniku kasuks välja mõista hüvitise juhul, kui asjaomase meetme tühistamisest ei piisaks ametniku õiguste maksmapanekuks või tema huvide tõhusaks kaitsmiseks või kui selle meetme tühistamine oleks liigne sanktsioon tuvastatud rikkumise eest ning kui hüvitise väljamõistmine huvitatud isiku kasuks kujutaks endast niisugust heastamise vormi, mis vastab kõige paremini ühtaegu nii asjaomase isiku huvidele kui ka teenistuse nõuetele (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 24/79: Oberthür vs. komisjon, EKL 1980, lk 1743, punktid 13 ja 14, ja 20. mai 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑583/08 P: Gogos vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑4469, punkt 50; Üldkohtu 31. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑10/02: Girardot vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑109 ja II‑483, punktid 86, 87 ja 89 ning seal viidatud kohtupraktika). Niisugusel juhul on Avaliku Teenistuse Kohtu ülesanne hinnata isikule tekitatud kahju ex aequo et bono kohtuasja kõiki asjaolusid arvestades (eespool viidatud kohtuotsused Oberthür vs. komisjon, punkt 14, ja Gogos vs. komisjon, punkt 44).
58 Teisalt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast ka see, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 teine lause on seotud sama lõike esimese lausega, nii et see säte annab kohtule täieliku pädevuse üksnes juhul, kui tegemist on vaidlusega, milles käsitletakse isikut kahjustava meetme õiguspärasust artikli 90 lõike 2 tähenduses (vt Üldkohtu 1. detsembri 1994. aasta otsused kohtuasjades T‑54/92: Schneider vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑281 ja II‑887, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ja T‑79/92: Ditterich vs. komisjon, EKL AT 1994, lk I‑A‑289 ja II‑907, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).
59 Lisaks tuleneb personalieeskirjade artikli 91 lõikest 2, et Avaliku Teenistuse Kohtule esitatud hagi on vastuvõetav vaid siis, kui ametisse nimetavale asutusele on eelnevalt esitatud kaebus personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel ja selles ette nähtud tähtaja jooksul ning kui see kaebus on otsese või kaudse otsusega tagasi lükatud. Personalieeskirjade artikli 90 lõige 2 näeb ette, et ametisse nimetavale asutusele võib esitada kaebuse ametnikku kahjustava meetme kohta, kui nimetatud asutus või ametiisik on teinud otsuse või kui ta pole võtnud personalieeskirjades ette nähtud meedet. Isiku huve kahjustavaks meetmeks on sel juhul kas otsene või kaudne otsus, millega jäetakse rahuldamata kaebus, mille see isik on esitanud ametisse nimetavale asutusele personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel.
60 Kui ametnik soovib vaidlustada teda kahjustava meetme õiguspärasuse, võib ta esitada kaebuse otse ametisse nimetavale asutusele ja seejärel, kui kaebus jäetakse rahuldamata, hagi Avaliku Teenistuse Kohtule. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui kaebus teda kahjustava meetme peale jäetakse rahuldamata, siis võib ametnik esitada hagi, milles ta nõuab teda kahjustava meetme tühistamist või kahju hüvitamist või mõlemat (vt eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Schneider vs. komisjon, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Ditterich vs. komisjon, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).
61 Seevastu juhul, kui ametniku väidetav õigusvastasus ei kujuta endast isikut kahjustavat meedet personalieeskirjade tähenduses, vaid administratsiooni väärhalduse tõttu, saab ametnik algatada menetluse üksnes nii, et esitab ametisse nimetavale asutusele taotluse personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel, mille võimalik rahuldamata jätmine kujutab endast otsust, mis seda ametnikku kahjustab ning mille peale ta võib esitada kaebuse, mis omakorda võib vajaduse korral hiljem olla hagi ese (vt eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Schneider vs. komisjon, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika, ja eespool punktis 58 viidatud kohtuotsus Ditterich vs. komisjon, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).
62 Eelnevast järeldub, et kui ametnik taotleb teda kahjustava meetme puudumisel sellise kahju hüvitamist, mis talle tema hinnangul tekkis, peab ta põhimõtteliselt järgima kaheosalist kohtueelset menetlust, mis hõlmab esiteks taotluse esitamist ja teiseks vajaduse korral kaebuse esitamist personalieeskirjade artikli 90 lõigete 1 ja 2 alusel.
63 Niisiis ilmneb personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91, et Avaliku Teenistuse Kohus, kellele ametnik on esitanud hagi, mis käsitleb teda kahjustava meetme õigusvastasust, saab omal algatusel ja tulenevalt talle personalieeskirjade artikli 91 lõikega 1 antud täielikust pädevusest mõista selle isiku kasuks välja hüvitise vaid siis, kui hüvitise eesmärk on heastada kahju, mis sellele ametnikule on tekkinud hagi esemeks oleva ning ametnikku kahjustava meetme õigusvastasuse tõttu või vähemasti kahju, mille on tekkinud sellesama meetmega tihedalt seotud õigusvastasuse tõttu (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑12/05 P: Meister vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 112–116, ja eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Gogos vs. komisjon, punktid 49–53).
64 Praegusel juhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 232–242, et Avaliku Teenistuse Kohus mõistis „nõud[ete alusel] hüvitada kahju, mille tekitas väidetav psühholoogiline ahistamine”, Q kasuks välja 500 euro suuruse summa hüvitisena viimasele komisjoni väärhaldusega, mis aitas „kaasa [Q] eraldatusele tema üksuse sees”, tekitatud „mittevaralise kahju” eest. Väärhaldus, millele sellega seoses viidati, seisnes selles, „et komisjon täitis puudulikult oma hoolitsemiskohustust” või selles, nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 236, „et komisjon eiras teataval määral oma hoolitsemiskohustust”, mida näitavad „kogumina” „mõned faktilised asjaolud, millega Q oma kahju hüvitamise nõuet põhjendab”. Komisjoni rikkumisi on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 156–160, 164, 171 ja 180 ning need rikkumised seisnevad selles, et esiteks pikendati Q katseaega, ilma et talle oleks enne seda tehtud etteheiteid ning võttes temalt ja teistelt isikutelt, keda ta oleks soovinud näha tunnistusi andmas, võimaluse saada hindamiskomitees ära kuulatud; teiseks selles, et Q‑le anti kuni 2004. aasta suveni eraldatud kabinetid; kolmandaks selles, et Q‑le ei antud 2003. aasta jaanuarist kuni juunini ühtegi tööülesannet; ja neljandaks selles, et komisjon viivitas Q ajavahemikku 2004. aasta 19. juulist kuni 27. augustini puudutava põhipuhkuse taotluse rahuldamisega ning arvas vastavad päevad tema põhipuhkusest maha, kuigi Q oli esitanud juba 5. juulil 2004 arstitõendi ajavahemikuks 2004. aasta 17. juulist kuni 27. augustini, mida administratsioon ei vaidlustanud.
65 Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112, 115 ja 232 Avaliku Teenistuse Kohtu poolt tuvastatud asjaoludest, mida komisjon pole käesolevas apellatsioonimenetluses vaidlustanud, ilmneb, et Q nõudis oma hüvitisetaotluses, et hüvitataks talle tekitatud varaline kahju, mis seisnes tema tervisliku seisundi tõsises mõjutamises ning mida näitavad arvukad arstitõendid ja meditsiinilised arvamused, ning võimetuses täita normaalselt enda ametikohustusi oma üksuses, tingituna abitaotluses kirjeldatud psühholoogilisest ahistamisest personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses, ning et asjaolu, et komisjon ei vastanud abitaotlusele nelja kuu jooksul, tekitas vastamata jätmine personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 kohaselt kaudse rahuldamata jätmise otsuse. Lisaks ilmneb eespool nimetatud asjaoludest ning vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 tuvastatust, et sisuliselt oli esimese astme kohtule esitatud hagi eesmärk saavutada abi- ja hüvitisetaotluste kaudse rahuldamata jätmise otsuste tühistamine personalieeskirjade artikli 24 alusel, ning selle tühistamise tagajärjel ka komisjonilt Q kasuks hüvitise väljamõistmine „väidetava psühholoogilise ahistamisega tekitatud kahju” eest.
66 Sellega seoses olgu meenutatud, et personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustus kohustab institutsiooni kaitsma ametnikku kolmandate isikute tegevuse, mitte institutsiooni enda aktide eest, mille kontroll on hõlmatud personalieeskirjade teiste sätetega (vt selle kohta Euroopa Kohtu 17. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 178/80: Bellardi-Ricci jt. vs. komisjon, EKL 1981, lk 3187, punkt 23, ja 25. märtsi 1982. aasta otsus kohtuasjas 98/81: Munk vs. komisjon, EKL 1982, lk 1155, punkt 1). Ehkki personalieeskirjade artikli 24 esimene lõik kehtestati eelkõige ametnike kaitseks kolmandate isikute rünnakute ja väärkohtlemise eest, kehtib selle artikliga ette nähtud abistamiskohustus administratsiooni jaoks ka juhul, kui selle sättega kirjeldatud tegude toimepanija on teine ametnik (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuni 1979. aasta otsus kohtuasjas 18/78: V vs. komisjon, EKL 1979, lk 2093, punkt 15, ja Üldkohtu 9. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑254/02: L vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑63 ja II‑277, punkt 85 ja seal viidatud kohtupraktika).
67 Personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu eesmärk on hüvitada ametnikule kahju, mis talle on tekitatud kolmandate isikute või teiste ametnike niisuguse tegevusega, mida on kirjeldatud sama artikli esimeses lõigus, tingimusel et ta ei ole hüvitist saanud nimetatud isikutelt (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. oktoobri 2006. aasta määrus kohtuasjas C‑365/05 P: Schmidt-Brown vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 78). Ametniku poolt personalieeskirjade artikli 24 teises lõigus sätestatud solidaarse ja täiendava kohustuse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi on vastuvõetav, kui eelnevalt on ammendatud siseriiklikud õiguskaitsevahendid, mis peaksid tagama asjaomastele üksikisikutele tõhusa kaitse ja võiksid anda tulemuseks väidetava kahju hüvitamise (vt eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus L vs. komisjon, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).
68 Personalieeskirjade artikli 24 teises lõigus kehtestatud vastutuse erikord rajaneb administratsiooni kohustusel kaitsta ametnike ja teenistujate tervist ja turvalisust kolmandate isikute või teiste ametnike rünnakute või väärkohtlemise eest, mis võib avalduda eelkõige psühholoogilise ahistamise kujul personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses ja mille ohvriks nad oma ametiülesandeid täites võivad langeda. Tegemist on süüst sõltumatu vastutuse korraga, mis erineb ühendusel avaliku teenistuse valdkonnas lasuva vastutuse üldisest korrast, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 234 ning eespool punktis 42 ning mis nõuab, et ametnik, kes soovib, et ühendus maksaks talle hüvitist, tõendaks, et talle on tekkinud kahju teatava institutsiooni õigusvastase käitumise tõttu (vt selle kohta Üldkohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑59/92: Caronna vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1129, punktid 25 ja 68, ning eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus L vs. komisjon, punktid 143–146 ja 147–153). Lisaks erineb see süüst sõltumatu vastutuse kord ametnikele hüvitise maksmise korrast kutsehaiguste või tööõnnetuste puhul või niisuguste haiguste süvenemise korral vastavalt personalieeskirjade artiklile 73 ja selle artikli alusel vastu võetud ühiseeskirjades Euroopa ühenduste ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta. Kuna ühiseeskirjades ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta puuduvad sellekohased sõnaselged sätted, ei saa asuda seisukohale, et need eeskirjad välistavad ametniku ja teiste tema kaudu õigustatud isikute õiguse nõuda täiendavat hüvitist juhul, kui institutsioonil on hüvitamise kohustus üldnormide järgi – seda siis, kui ta on vastutav selle ametniku õnnetuse või haiguse eest, või personalieeskirjade artikli 24 lõike 2 järgi – siis, kui ametniku õnnetus või haigus tekkis kolmandate isikute või teiste ametnike rünnakute tõttu tema suhtes ning teenistusülesannete täitmisel tema poolt ja kui personalieeskirjades ette nähtud hüvitistest ei piisa tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. oktoobri 1986. aasta otsus liidetud kohtuasjades 169/83 ja 136/84: Leussink vs. komisjon, EKL 1986, lk 2801, punktid 11 ja 12).
69 Vaidlustatud kohtuotsuses Avaliku Teenistuse Kohtu poolt tuvastatud ning eespool punktides 64 ja 65 meenutatud asjaoludest ilmneb, et hüvitisetaotluses nõuti üksnes varalise kahju hüvitamist, mis Q‑l väidetavalt tekkis abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise tõttu, millega tegelesid komisjoni personali ja halduse peadirektoraadi juhtkonna liikmed, s.o tegude eest, mille panid isiklikult toime teised ametnikud, mitte komisjoni väärhalduse tõttu, mille üle järelevalve teostamine toimub vastavalt eespool punktides 42 ja 66 viidatud kohtupraktikale personalieeskirjade teiste sätete alusel.
70 Sellest järeldub, et esimese astme kohtule esitatud hagil ei olnud nõuete osas, mis puudutasid Q‑l väidetavalt tekkinud kahju hüvitamist, muud eesmärki kui hüvitisetaotluses personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu alusel nõutu, ning lisaks nõuti hagis hüvitisetaotluse rahuldamata jätmise tõttu komisjonilt kahjuhüvitise väljamõistmist selle otsuse õigusvastasusega tekitatud kahju eest summas 100 000 eurot. Seevastu ei võimalda samad tuvastatud asjaolud järeldada, et Q nõudis hüvitisetaotluses hüvitist mittevaralise kahju eest, mille tekitas komisjoni väärhaldus, kuivõrd komisjon rikkus hoolitsemiskohustust, nagu nähtub teatavatest abitaotluses kirjeldatud asjaoludest.
71 Lisaks ei saa asuda seisukohale, et komisjonile süüks arvatud väärhaldus, mida on kirjeldatud eespool punktis 64, on tihedalt seotud kaudse otsusega jätta rahuldamata hüvitisetaotlus, milles personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu alusel nõuti varalise kahju hüvitamist, mis Q‑le oli väidetavalt tekitatud abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamisega. Kuigi faktilisi asjaolusid, mida abitaotluses kirjeldatakse psühholoogilise ahistamisena personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses, tuleb käsitada nende toimepanijate, s.o komisjoni personali ja halduse peadirektoraadi juhtkonna liikmete isiklike tegudena, ei ole see nii abi‑ ja hüvitisetaotluste kaudse rahuldamata jätmise otsuse puhul, mis on komisjonile omistatav akt. Igal juhul on aktid, mida Avaliku Teenistuse Kohus arvestas komisjoni väärhalduse tuvastamisel (vt eespool punkt 64), varasemad kui kuupäev, millal tehti kaudne otsus abi‑ ja hüvitisetaotluste rahuldamata jätmise kohta, s.o 3. september 2004. Nimetatud eksimust, mis niisiis eelnes kaudsele rahuldamata jätmise otsusele, ei saa käsitada viimatinimetatuga tihedalt seotud olevana eespool punktis 63 osundatud kohtupraktika tähenduses.
72 Niisiis, isegi kui personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagi, milles vaidlustati hüvitisetaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse seaduslikkus personalieeskirjade artikli 24 teise lõigu sätete seisukohast, ei saanud Avaliku Teenistuse Kohus neidsamu sätteid rikkumata otsustada küsimuse üle, kas teatavad abitaotluses kirjeldatud asjaolud võivad kogumina kvalifitseeruda komisjoni väärhalduseks, mis oli Q‑l tekkinud mittevaralise kahju lähtekohaks ning mis kuulub hüvitamisele.
73 Avaliku Teenistuse Kohus rikkus seega personalieeskirjade artikleid 90 ja 91 ning otsustas ultra petita, muutes vaidluseset, kuna ta – nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 242 ja resolutsiooni punktist 2 – mõistis välja hüvitise mittevaralise kahju eest, mis tulenes väärhaldusest, mille tulemusel Q eraldati oma üksuse sees, ning mis tulenevalt teatavatest abitaotluses kirjeldatud tegudest seisnes hoolitsemiskohustuse rikkumises komisjoni poolt.
74 Seetõttu ning ilma, et oleks vaja analüüsida esimese väite teise osa toetuseks esitatud teisi etteheiteid või argumente, tuleb selle väiteosaga nõustuda ning tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 niivõrd, kui sellega mõistetakse komisjonilt Q kasuks välja 500 euro suurune hüvitis.
Teine väide, mille kohaselt on rikutud tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, ning mille kohaselt on samuti rikutud personalieeskirjade artikleid 7 ja 24 ning kohtuotsuste põhistamise kohustust
Poolte argumendid
75 Komisjon heidab Avaliku Teenistuse Kohtule ette, et viimane rikkus tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, ning samuti heidab ta ette personalieeskirjade artiklite 7 ja 24 ning kohtuotsuste põhistamise kohustuse rikkumist, kuna nimetatud kohus rahuldas vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 osaliselt nõude, milles Q nõudis abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsusega tekitatud kahju hüvitamist, kusjuures nimetatud kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250, 251 ja 254 eelnevalt, et eeltingimus, mille kohaselt peab esinema õigusvastane käitumine, oli kõnealuses asjas täidetud ning avaldus kaudses otsuses keelduda võtmast eemaldamismeetmeid õigusvastasuses, mis on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209–212, ning haldusjuurdluse alustamisega viivitamises.
76 Esiteks väidab komisjon, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209–212, 250, 251 ja 254 tingimust, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, personalieeskirjade artikleid 7 ja 24 ning kohtuotsuste põhistamise kohustust, kuna ta jõudis järeldusele – ilma, et ta isegi oleks vastavalt kohtupraktikast tulenevatele nõuetele tuvastanud, et komisjon eiras oma kaalutlusõiguse piire ilmselgelt ja jämedalt (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon) –, et ühenduse lepinguväline vastutus tekkis seetõttu, et komisjon keeldus võtmast ajutist eemaldamismeedet. Mis puutub niisuguse ametniku ajutise eemaldamise meetmesse, kes väidetavalt on langenud psühholoogilise ahistamise ohvriks, siis on institutsioonidel vastavalt personalieeskirjade artiklile 7 suur kaalutlusõigus, mida on kinnitanud ka kohtupraktika (Üldkohtu 5. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑136/98: Campogrande vs. komisjon, EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42) ning 22. oktoobri 2003. aasta teatis komisjoni poliitika kohta psühholoogilise ahistamise valdkonnas (K (2003) 3644) (edaspidi „teatis psühholoogilise ahistamise kohta”). Seega ei ole olemas üldist ja absoluutset kohustust, millest tulenevalt administratsioon peaks automaatselt võtma niisuguse ennetava meetme nagu teisele ametikohale määramine või üleviimine vähimagi kahtluse korral, et tegu on psühholoogilise ahistamisega. Niisugune teisele ametikohale määramine või üleviimine oleks igal juhul vastuolus personalieeskirjade artikliga 7, mille kohaselt niisugused ametikohale määramised peavad toimuma üksnes lähtuvalt teenistusüksuse huvidest.
77 Komisjon leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 250, 251 ja 254 on ühtlasi põhjendamata, sest Avaliku Teenistuse Kohus ei täitnud kohtupraktikast tulenevat nõuet kontrollida, kas komisjon eiras praegusel juhul ilmselgelt ja jämedalt oma kaalutlusõiguse piire (eespool punktis 27 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, punktid 43 ja 44).
78 Igal juhul leiab komisjon, et arvestades abitaotluses kirjeldatud tegusid, Q töölt puudumist tervislikel ja muudel põhjustel suurema osa ajast 2004. aasta jooksul, tema probleemide alalisust ja ebakonkreetsust, teatavatest teisele kohale määramise ettepanekutest keeldumist Q poolt ja Q‑ga käimasolnud arutlusi eesmärgiga leida talle sobiv ametikoht mõnes tema väljavalitud peadirektoraadis, oli otsus Q‑d mitte sundkorras teisele kohale määrata, vaid kaasata ta konstruktiivse lahenduse leidmisse, kohane nii tema karjääri uuesti ümberkujundamise kui ka teenistuse huvide seisukohast. Alates katseajast oli Q‑d tema taotluse juba mitu korda „eemaldatud” administratsioon tegutses praegusel juhul kiiresti, pakkudes talle ametikohta mõnes teises peadirektoraadis tema omal valikul.
79 Teiseks väidab komisjon sisuliselt, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus ka tingimust, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, et administratsioon käitus õigusvastaselt, viivitades abitaotluses kirjeldatud tegusid käsitleva haldusjuurdluse alustamisega. Komisjon leiab, et ühest küljest ei arvestanud Avaliku Teenistuse Kohus otsest seost tühistamisnõuete ja hüvitamisnõuete lahenduste vahel. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata nõuded tühistada abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsus osas, milles see otsus puudutas keeldumist alustada haldusjuurdlust, siis oleks ta pidanud ühtlasi tagasi lükkama ka tühistamisnõuetega tihedalt seotud hüvitisenõuded. Teisest küljest aktsepteerib kohtupraktika teatavat viivitust haldusjuurdlusega alustamisel, kui see viivitus on antud juhtumi asjaoludel põhjendatud (vt eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Campogrande vs. komisjon, punkt 54). Praegusel juhul oli umbes neljakuuline viivitamine haldusjuurdluse alustamisega põhjendatud asjaoluga, et nimetatud juurdluse läbiviimine pidi tehtama ülesandeks uurimis‑ ja distsiplinaarametist (personali ja halduse peadirektoraadi valitsusalas tegutsev asutus, edaspidi „IDOC”) sõltumatule ärakuulamise eest vastutavale ametnikule.
80 Q nõuab esiteks, et kohus lükkaks tagasi väite, mille kohaselt on rikutud tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, personalieeskirjade artikleid 7 ja 24 ning kohtuotsuste põhistamise kohustust. Eespool punktis 27 viidatud kohtuotsusest Bergaderm ja Goupil vs. komisjon tulenev kohtupraktika ei ole avalikku teenistust puudutavates vaidlustes kohaldatav. Ta väidab, et teatises psühholoogilise ahistamise kohta võtab komisjon kohustuse „keelata repressioonid personali liikme vastu, kes kaebab, et teda ahistatakse” ning sellest lähtuvalt ja „konkreetset olukorda arvestades” võtta ajutisi eemaldamismeetmeid, mille eesmärk on „eraldada asjaomased pooled” ning mis „peavad võimaldama eeldataval ohvril taastuda, aidates tal distantseeruda” [mitteametlik tõlge]. Praegusel juhul oleks komisjon pidanud arvestama mitte ainult abitaotluses kirjeldatud tegude järjepidevust ja korduvust, vaid ka paljude arstide ja ekspertide otsuseid, kes kõik soovitasid Q personali ja halduse peadirektoraadist eemaldada. Lisaks võib psühholoogilise ahistamise eeldatava ohvri ajutise eemaldamise meedet pidada teenistuse huvides toimuvaks ametikohale määramiseks personalieeskirjade artikli 7 tähenduses. Komisjoni 26. aprilli 2006. aasta otsus K(2006) 1264/3, mis käsitleb isiku väärikuse kaitse ning psühholoogilise ja seksuaalse ahistamisega võitlemise poliitikat komisjonis ja mis tühistab ja asendab teatise psühholoogilise ahistamise kohta, kinnitab samuti, et „eemaldamismeede toimub teenistuse huvides teisele ametikohale määramise vormis”. Eespool punktis 76 viidatud kohtuotsuses Campogrande vs. komisjon väljendatud kriteeriumeid arvestades ei rikkunud Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses õigusnormi, otsustades, et komisjon pani toime väärhalduse, kuna ta ei sekkunud vajaliku energiaga ning ei vastanud abitaotlusele niisuguse kiiruse ja hoolitsusega, mida juhtumi asjaolud nõudsid.
81 Teiseks nõuab Q, et kohus lükkaks tagasi etteheite, et Avaliku Teenistuse Kohtu hinnang rikub õigusnorme, kuivõrd selle hinnangu kohaselt võib komisjonile ette heita abitaotluses kirjeldatud tegusid käsitleva haldusjuurdluse alustamisega viivitamist. Eespool punktis 76 viidatud kohtuotsuse Campogrande vs. komisjon punkt 54 kohaselt on komisjon õigustatud viivitama haldusjuurdluse alustamisega üksnes teatava aja. Pigem rõhutab nimetatud kohtuotsus nõudeid, mis tulenevad personalieeskirjade artiklis 24 sätestatud abistamiskohustusele loomuomastest hoolitsemis-, kiiresti reageerimise ja hoolsuskohustusest.
Üldkohtu hinnang
82 Kõigepealt tuleb analüüsida komisjoni etteheiteid, mille kohaselt on rikutud tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, ning et samuti on rikutud personalieeskirjade artikleid 7 ja 24, kuna Avaliku Teenistuse Kohus otsustas, et ühenduse lepinguväline vastutus tekkis seetõttu, et ametisse nimetav asutus keeldus abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse tulemusel võtmast eemaldamismeedet, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209 on välja toodud, et „abitaotluses kirjeldatud faktiliste asjaolude tähtsus ja tõsidus [andsid] tunnistust […] „psühholoogilise ahistamise kahtlusest” [...] teatise psühholoogilise ahistamise kohta tähenduses”.
83 Kõigepealt tuleb rõhutada, et personalieeskirjade artikkel 24, mis paneb ühendustele hoolitsemiskohustuse oma ametnike suhtes, asub II jaotises, mille ese on „ametnike õigused ja kohustused”. Sellest järeldub, et olukorras, kus nõutavad faktilised asjaolud on täidetud, vastab see abistamiskohustus asjaomase ametniku teatavale seaduslikule õigusele (vt eespool punktis 68 viidatud kohtuotsus Caronna vs. komisjon, punkt 58).
84 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab administratsioon tulenevalt personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustusest juhtumi korral, mis on vastuolus korra ja rahuga teenistusüksuses, sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et selgitada välja faktilised asjaolud ja teha, olles nendest teadlik, vajalikud järeldused. Sel eesmärgil on piisav, kui oma institutsioonilt abi taotlev ametnik esitab esialgsed tõendid rünnakute kohta, mida ta kinnitab endale osaks saavat. Kui administratsioonile esitatakse niisugused tõendid, siis ta peab võtma sobivad meetmed, eelkõige lastes läbi viia haldusjuurdluse selleks, et teha koostöös kaebuse esitajaga kindlaks kaebuse aluseks olevad asjaolud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 26. jaanuari 1989. aasta otsus kohtuasjas 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon, EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16, ja eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus L vs. komisjon, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika), ilma milleta ta ei saa võtta lõplikku seisukohta eelkõige küsimuses, kas kaebuse menetlemine tuleks lõpetada, andmata sellele edasist käiku, või tuleks algatada distsiplinaarmenetlus ja vajaduse korral rakendada distsiplinaarsanktsioone (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 53/72: Guillot vs. komisjon, EKL 1974, lk 791, punktid 3, 12 ja 21, ja 9. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas 55/88: Katsoufros vs. Euroopa Kohus, EKL 1989, lk 3579, punkt 16).
85 Lisaks, kui administratsioon saab ametnikult abitaotluse personalieeskirjade artikli 24 esimese lõigu alusel, siis peab ta tulenevalt kaitsekohustusest, mille see artikkel talle paneb (eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus V vs. komisjon, punkt 16) ühtlasi võtma kohased ennetavad meetmed, nagu teisele ametikohale määramine või üleviimine, mille eesmärk on kaitsta seda ametnikku kogu aja jooksul, mis on nõutav haldusjuurdluse läbiviimiseks (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud kohtuotsuse Campogrande vs. komisjon, punkt 55).
86 Lisaks kuulub administratsioonile ulatuslik, kuid liidu kohtu kontrollile alluv kaalutlusõigus nii ajutiste kui ka lõplike meetmete osas, mis tuleb võtta personalieeskirjade artikli 24 alusel. Liidu kohtu kontroll piirdub küsimusega, kas asjassepuutuv institutsioon on toiminud mõistlikkuse piires ega ole kasutanud oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt (vt selle kohta Üldkohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑203 ja II‑A‑2‑1309, punkt 137 ja seal viidatud kohtupraktika).
87 Siiski tuleb ka rõhutada, et 3. mail 2004 esitatud abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemise ajaks oli teatis psühholoogilise ahistamise kohta juba vastu võetud ning et nii oma sõnastuse ja vormi kui ka oma sisu poolest oli see teatis võrdväärne komisjonile kohustusliku sisedirektiiviga, sest komisjon ei avaldanud selget soovi kalduda sellest põhjendatud ja üksikasjaliku otsusega kõrvale (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 30. jaanuari 1974. aasta otsus kohtuasjas 148/73: Louwage vs. komisjon, EKL 1974, lk 81, punkt 12, ja Üldkohtu 6. veebruari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑246/04 ja T‑71/05: Wunenburger vs. komisjon, EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑21 ja II‑A‑2‑131, punkt 127).
88 Vastavalt teatise psühholoogilise ahistamise kohta punktile 4.1.1., mille ese olid „[a]histamise kindlakstegemise järel võetavad meetmed”, pidi psühholoogilise ahistamise vastane poliitika olema uus vahend, mille abil kaitsta institutsioonis töötavaid inimesi ning tagada eeldatavatele ohvritele ja võimalikele tunnistajatele institutsiooni kaitse. Sel eesmärgil nägi teatise psühholoogilise ahistamise kohta punkti 4.1.1. alapunkt i „[k]iireloomulis[te] meetme[tena]” ette, et „[p]sühholoogilise ahistamise vähimagi kahtluse korral või[sid] kõne alla tulla eemaldamismeetmed”, et „[n]ende meetmete eesmärk o[li] eraldada asjaomased pooled ja neid ei toh[tinud] ajada segi liikuvuspoliitikaga”, „[n]ende võtmiseks või[s] ametisse nimetavale asutusele kirjaliku ettepaneku teha usaldusisik või ombudsman”, ning et „[m]is puudutab ajutisi meetmeid, siis see eemaldamine ei sõltu vaba ametikoha olemasolust”. Lisaks nägi see säte ette, et „[n]eed eemaldamismeetmed, mille puhul tul[i] võtta arvesse konkreetseid olukordi, või[s] võtta kohe ja vajaduse korral lõplikult”, ning et „[n]eed p[idi]d võimaldama eeldataval ohvril taastuda, aidates tal distantseeruda”. [mitteametlik tõlge]
89 Neist sätetest tuleneb, et teatis psühholoogilise ahistamise kohta, mis seejärel tühistati ja asendati otsusega K(2006) 1264/3, rajanes ideel, et administratsioon ei peaks ootama, kuni konfliktsituatsioon põlistub, vaid peaks vastupidi sekkuma kogu vajaliku energiaga ning reageerima nii kiiresti ja nii suure hoolitsusega, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, et võtta ennetavalt vajalikud eemaldamisemeetmed. Komisjon viitab ses osas põhjendamatult tegusõnale „võima”, mida teatis psühholoogilise ahistamise kohta kasutab, eesmärgiga väita, et tal oli igal juhul vabadus kaaluda, kas ajutise eemaldamismeetme võtmine oli antud juhtumi asjaoludel vajalik. Kõnealuse teatise kontekstis tuleb tegusõna „võima” mõista nii, et administratsioonil oli voli võtta ennetav eemaldamismeede kogu ajaks, mis oli nõutav haldusjuurdluse läbiviimiseks, mille tulemusel pidi administratsioonil olema võimalik välja selgitada faktilised asjaolud ning asuda nende osas lõplikule seisukohale. See tegusõna ei mõjuta kuidagi seda, et vajadus tagada personalieeskirjade artikli 24 esimesest lõigust tuleneva abistamiskohustuse kasulik mõju tähendas seda, et administratsioonil võis teatavate faktiliste asjaolude kokkulangemise korral olla kohustus ametnikku aidata, võttes ennetavalt eemaldamismeetme.
90 Arvestades personalieeskirjade artikli 24 esimest lõiku ja teatist psühholoogilise ahistamise kohta, tuleb niisiis asuda seisukohale, et päeval, mil tehti kaudne otsus abitaotluse rahuldamata jätmise kohta, oli administratsioonil personalieeskirjade artikli 24 esimese lõigu alusel kohustus abistada temalt abi taotlevat ametnikku, võttes ennetavalt eemaldamismeetme, juhul kui, esiteks, talle oli teatatud asjaoludest, mis panid või oleks mõistlikult pidanud panema teda kahtlustama, et see ametnik oli niisuguste tegude objekt, mis kuuluvad personalieeskirjade artikli 24 esimese lõigu kohaldamisalasse, nagu psühholoogiline ahistamine personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punkt 153), ning kui teiseks oli selgunud, et see meede oli vajalik, et kaitsta asjaomase ametniku tervist ja turvalistust eelkõige kahtlustatavate tegude kordumise eest (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Campogrande vs. komisjon, punkt 55; vt selle kohta ja analoogia alusel Üldkohtu 3. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑48/01: Vainker vs. parlament, EKL AT 2004, lk I‑A‑51 ja II‑197, punktid 92 ja 93).
91 Isegi kui komisjon eespool punktides 40–45 nimetatud põhjustel eksib, väites, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud kontrollima, kas komisjon rikkus ilmselgelt ja oluliselt oma kaalutlusõiguse piire, ei muuda see praegusel juhul asjaolu, et oma väidetes heidab komisjon Avaliku Teenistuse Kohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus õigusnormi ja kohtuotsuste põhistamise kohustust, tühistades abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse osas, milles see puudutas keeldumist võtta ajutine eemaldamismeede, võtmata seejuures arvesse kaalutlusõigust, mis komisjonil niisuguse meetme võtmise osas on.
92 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et personalieeskirjade artikli 24 esimese lõigu alusel võetavate eemaldamisemeetmete eesmärk on ennetavalt kaitsta niisuguse ametniku tervist ja turvalisust, kes on langenud mõne selles sättes nimetatud teo ohvriks. Selle kaitse-eesmärgi kohaselt ei saa niisugused meetmed sõltuda vaba ametikoha olemasolust teenistusüksustes, nagu õigesti täpsustas teatis psühholoogilise ahistamise kohta. Niisiis ei saa neid abimeetmeid segi ajada personalieeskirjade artikli 7 lõike 1 aluselt tehtavate, teenistusüksuse huvides teisele ametikohale määramise otsustega. Viimati nimetatud otsuste eesmärk on tagada teenistusüksuse nõuetekohane toimimine ja seda isegi siis, kui nende tegemise põhjuseks on keerulised sisesuhted, ning seetõttu kuuluvad need selle laia kaalutlusõiguse alla, mille olemasolu Euroopa Kohtu praktika institutsioonidel oma teenistusüksuste ülesehitamisel, neile pandud ülesannete täitmisel ning viimaste tarbeks nende käsutuses oleva personali ametikohtadele määramisel tunnustab, tingimusel et ametikohale määramisel järgitaks ametikoha ja palgaastme omavahelist vastavust (vt Euroopa Kohtu 12. novembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑294/95 P: Ojha vs. komisjon, EKL 1996, lk I‑5863, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika).
93 Seega jääb vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikale üle ainult hinnata, kas Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis, et komisjon ei jäänud mõistlikkuse piiridesse ja kasutas oma kaalutlusõigust ilmselgelt valesti, jättes võtmata ajutise eemaldamismeetme, kuna faktilised tingimused, mille kokkulangemise korral peab komisjon niisuguse meetme võtma ning mis on loetletud eespool punktis 90, olid täidetud.
94 Olles abitaotluses kirjeldatud faktilised asjaolud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 208 kokku võtnud ning olles märkinud, et „paljude dokumentide hulgas, mis hageja oma abitaotlusele lisas, oli isikute loetelu, kes või[si]d kõnesoleva isiku sõnul väidetavat psühholoogilist ahistamist kinnitada”, leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209, et „abitaotluses kirjeldatud faktiliste asjaolude tähtsus ja tõsidus [andsid] tunnistust kui mitte psühholoogilise ahistamise asetleidmisest, siis vähemalt „psühholoogilise ahistamise kahtlusest” […] teatise psühholoogilise ahistamise kohta tähenduses ning kohustasid komisjoni võtma „eemaldamismeetmed” juba enne haldusjuurdluse läbiviimist ja kõnesoleva isiku etteheidete tõelevastavuse kontrollimist.” Seejärel leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 214, et abitaotluse kaudne rahuldamata jätmise otsus, milles komisjon keeldus ajutise eemaldamismeetme võtmisest, tuleb tühistada. See kajastab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 esitatud hinnanguid, millest ilmneb, et „komisjon [oli] isegi enne lõplikku seisukohavõttu selle taotluse osas sellegipoolest kohustatud andma teatavad aktid, kas või üksnes kaebuse tagamiseks”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250 ja 253 leidis Avaliku Teenistuse Kohus, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekitasid eelkõige „komisjoni keeldumine võtta ajutisi meetmeid ning viivitamine haldusjuurdluse algatamisega” ning et just see käitumine põhjustas „mittevaralise kahju”, mis seisnes [Q‑le tekitatud] „ebakindlus[es] ja mure[s], sest ta võis karta, et komisjon ei võta tema abitaotlust arvesse ning õigusvastane käitumine, mis oli talle seni institutsiooni poolt osaks saanud, võib jätkuda”. Avaliku Teenistuse Kohus lisas selle mittevaralise kahju vaidlustatud kohtuotsuse punktis 254 sellele mittevaralisele kahjule, mille nimetatud kohtu arvates hüvitaks õiglaselt see, kui „komisjonilt mõistetakse [Q] kasuks välja 15 000 euro suurune summa”.
95 Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 250 ilmneb selgelt, et ainus põhjus, mille tõttu Avaliku Teenistuse Kohus järeldas, et komisjon pidi võtma ajutise eemaldamismeetme, oli „psühholoogilise ahistamise kahtluse” esinemine teatise psühholoogilise ahistamise kohta tähenduses.
96 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 207–214 ja 250 ilmneb siiski ka see, et Avaliku Teenistuse Kohus kontrollis vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 98 nimetatud eeskirjale, kas ajutise eemaldamismeetme võtmine oli vajalik Q tervise ja turvalisuse kaitseks kogu haldusjuurdluse vältel.
97 Neil asjaoludel rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 209 ja 211, et komisjon oli kohustatud võtma ajutise eemaldamismeetme, ilma et ta oleks seejuures eelnevalt kontrollinud, kas selle meetme võtmine oli vajalik Q tervise ja turvalisuse kaitseks kogu haldusjuurdluse vältel.
98 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei too õigusnormi rikkumine esimese astme kohtu poolt siiski kaasa nimetatud kohtu otsuse tühistamist, kui selle kohtuotsuse resolutsioon on muude õiguslike asjaoludega põhjendatud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs. Camar ja Tico, EKL 2002, lk I‑11355, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑93/02 P: Biret International vs. nõukogu, EKL 2003, lk I‑10497, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui apellatsioonikohus asendab sellise juhtumi korral kohtuotsuse põhjendused muude põhjendustega, siis ta võtab arvesse esimese astme kohtu tuvastatud faktilised asjaolud (vt eespool viidatud kohtuotsus Biret International vs. nõukogu, punktid 60–66).
99 Selles osas ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 41, et pärast seda, institutsiooni arst leidis läbiviidud tervisekontrolli põhjal 7. mai 2004. aasta arvamuses, et Q oli „alates 10. [maist] 2004 võimeline töötama 100‑protsendiliselt”, kuid „[Q] tervise huvides oleks soovitav, et ta vahetaks ametikohta”. Järgmiseks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 54, et „[p]sühhiaater, kellele meditsiinitalitus usaldas ülesande teha [Q‑le] psühhiaatriline ekspertiis, rõhutas 18. mail 2004 oma ekspertiisis, et „[p]robleem on sotsiaalne (konflikt tema [i]nstitutsioonis), seega tul[i] probleemiga tegelda ühiskondlikul tasandil (taasintegreerimine teise [p]eadirektoraati)””. Lisaks on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 märgitud, et „tervisekontrollis, kuhu [Q] saadeti pärast seda, kui ta esitas arstitõendi ajavahemiku kohta 2004. aasta 28. augustist kuni 25. septembrini, tehti 6. septembril 2004 järeldus, et [Q] „[oli selle] päeva seisuga 100% töövõimeline”, kuid korrati siiski märkust, mille tegi 18. mail 2004 tookord Q läbi vaadanud psühhiaater, kes arvas, et „[Q] tervise huvides ol[i] soovitav, et ta muudaks ametikohta””. Viimaseks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 73, et „[Q] esitatud sõltumatule arstile suunamise taotluse järel valitud sõltumatu arst [...] tõdes, et „[Q] [oli] võimeline taas töötama, kuid mõnes teises [peadirektoraadis]”, ning täpsustas, et „[Q] määramine tagasi oma varasemale ametikohale või[s] ainult puhuda läbielatud psühholoogilise ahistamise taas lõkkele ja ta tasakaalust välja viia””. Niisiis ilmneb vaidlustatud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest, et arstlikes arvamustes ja arstitõendites jõuti järeldusele, et Q tervise kaitsmiseks oli vajalik eemaldamismeede, ja selle pidanuks võtma juba enne, kui administratsioon viib läbi haldusjuurdluse, mis võimaldab kontrollida, kas psühholoogiline ahistamine, mida Q tundis, leidis tõesti aset ning kas seetõttu peaks võtma teatavad lõplikud meetmed eesmärgiga karistada ahistamise toimepanijaid ning lisaks kohustada neid heastama oma tegude kahjulikud tagajärjed.
100 Arvestades niisuguste pädevate isikute antud arvamusi ja väljastatud tõendeid, kelle arstlik arvamus on komisjonile tema otsustamispädevuse teostamisel siduv, tuleb asuda seiskohale, et vähemalt alates 6. oktoobrist 2004 oli vajalik ajutise eemaldamismeetme võtmine, et tagada Q tervisliku seisundi kohene kaitse. Niisiis olid praeguse juhtumi asjaoludel täidetud faktilised tingimused, mis võimaldavad asuda seisukohale, et abitaotluse kaudse rahuldamatajätmise otsuse vastuvõtmise päeval oli administratsioon kohustatud võtma ennetavalt niisuguse ajutise eemaldamismeetme, nagu on kirjeldatud eespool punktis 98. Seetõttu ei toiminud komisjon mõistlikkuse piires ning kasutas oma kaalutlusõigust ilmselgelt vääralt, sest ta ei eemaldanud Q‑d ajutiselt personali ja halduse peadirektoraadist või selle direktoraadi üksusest D 2, kus Q töötas, olgugi et oli ilmnenud, et niisuguse meetme võtmine oli vajalik Q tervisliku seisundi kaitsmiseks.
101 Sellest järeldub, et olenemata asjaolust, et vaidlustatud kohtuotsus rikub selles osas õigusnormi, leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktides 1 ja 2 õigesti, et abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsus tuli tühistada osas, milles sellega keelduti võtmast ajutist eemaldamismeedet, ning et komisjon pidi Q‑le hüvitama selle keeldumise kahjulikud tagajärjed.
102 Selles osas tuleb tagasi lükata teise väite raames esitatud etteheited, mille kohaselt on rikutud tingimust, et ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, ning personalieeskirjade artikleid 7 ja 24, sest need etteheited ei ole tulemuslikud.
103 Teiseks tuleb analüüsida teise väite raames esitatud etteheiteid, mille kohaselt Avaliku Teenistuse Kohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251 tingimust, mille kohaselt ühenduse lepinguvälise vastutuse tekke eelduseks on õigusvastase käitumise olemasolu, kuna nimetatud kohus otsustas, et administratsioon käitus õigusvastaselt, viivitades haldusjuurdluse alustamisega, kuid ei võtnud seejuures arvesse, et nimetatud juurdlusega alustamisega viivitamine oli õigustatud vajadusega tagada uurimise erapooletus.
104 Avaliku Teenistuse Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, et „abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse tegemise kuupäeval ei olnud haldusjuurdlust veel algatatud, sest ärakuulamise eest vastutav ametnik sai komisjoni peasekretärilt volitused see juurdlus läbi viia alles 8. septembril 2004 ning esimesed ärakuulamised algasid alles 2004. aasta oktoobris”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 253 leidis nimetatud kohus, et kõnealuse viivitamisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada, arvetes nimetatud kahju mittevaralise kahju hulka, mille Avaliku Teenistuse Kohtu arvates hüvitab õiglaselt see, „kui komisjonilt mõistetakse [Q] kasuks välja 15 000 euro suurune summa”.
105 Tulenevalt personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus ette nähtud abistamiskohustusest peab administratsioon sekkuma nii kiiresti, nagu juhtumi asjaolud nõuavad, viies eelkõige läbi haldusjuurdluse, et selgitada koostöös kaebuse esitajaga välja kaebuse aluseks olevad faktilised asjaolud (eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Campogrande vs. komisjon, punktid 42 ja 53). Viidatud kohtupraktika ei välista siiski, et võib esineda eelkõige menetluse korraldamise vajadustega seotud objektiivseid põhjusi, mis võivad õigustada nimetatud juurdluse alustamisega viivitamist (vt selle kohta eespool punktis 76 viidatud kohtuotsus Campogrande vs. komisjon, punkt 56).
106 Praegusel juhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 40, et Q palus abitaotluses, et menetluse algataks „neutraalne instants”, mis ei oleks seotud personali ja halduse peadirektoraadiga ning mis oleks seega IDOC‑ist sõltumatu. Lisaks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 59, et IDOC‑i direktor märkis 11. juuni 2004. aasta kirjas komisjoni peasekretärile, et „kuna Q süüdistas kogu personali ja halduse peadirektoraadi juhtkonda, sealhulgas selle peadirektorit, näi[s] talle vajalik, et komisjoni peasekretär täidaks haldusjuurdluses ametisse nimetava asutuse rolli ja selle juurdluse läbiviimisel nimetataks „ärakuulamise eest vastutavaks ametnikuks” isik, kes ei ole seotud personali ja halduse peadirektoraadiga.” Seejärel ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 64, et „[k]omisjoni peasekretär teatas 1. juulil 2004 IDOC-i direktorile, et nõustub täitma kavandatavas haldusjuurdluses ametisse nimetava asutuse rolli, ning täpsustas ärakuulamise eest vastutava ametniku nime, kelle ta oli selle juurdluse läbiviimiseks valinud.” Viimaseks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 71, et „[ä]rakuulamise eest vastutav ametnik, kelle komisjoni peasekretär hageja taotletud haldusjuurdluse raames nimetas, sai 8. septembri 2004. aasta teatega peasekretärilt volitused „teha kindlaks, kas sõnastatud väited on tõesed, mis puudutab eelkõige toimikus nimetatud ametniku või ametnike käitumist, ning võimaldada nii hinnata tegelikku olukorda ja otsustada, missugused järeldused tule[ks] sellest vajaduse korral teha””.
107 Praegusel juhul jättis Avaliku Teenistuse Kohus siiski kontrollimata, kas haldusjuurdluse „neutraalse instantsi” poolt korraldamise vajadus vastavalt soovile, mida Q väljendas abitaotluses, ja teha see ülesandeks mitte IDOC‑ile, nagu see on tavaliselt ette nähtud, vaid erandlikult väljastpoolt personali ja halduse peadirektoraati määratud isikule, õigustas kõnealust viivitust.
108 Kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei kontrollinud kõiki asjaolusid nii, nagu seadus temalt nõuab, siis ei andnud ta vaidlustatud kohtuotsusele vajalikku õiguslikku alust osas, mis puudutab otsust mõista komisjonilt Q kasuks välja kahjuhüvitis ja intressid selle umbes neli kuud kestnud viivituse eest, mis kulus haldusjuurdluse alustamiseks.
109 Selles osas tuleb nõustuda teise väitega ja tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 niivõrd, kui see mõistab komisjonilt Q kasuks välja kahjuhüvitise selle umbes neli kuud kestnud viivituse eest, mis kulus haldusjuurdluse alustamiseks. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei teinud nähtuvalt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 250–254 vahet hüvitisel, mis Q kasuks tuleks välja mõista viimati nimetatud alusel, ja hüvitisel, mida ta peaks saama komisjoni keeldumise tõttu võtta ajutine eemaldamismeede, siis tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 2 niivõrd, kui see mõistab komisjonilt Q kasuks välja 15 000 euro suuruse summa osas, milles selle eesmärk on hüvitada Q‑le mittevaraline kahju, mis tekitati haldusjuurdluse alustamisega väidetava viivitamise tõttu.
110 Kõiki eelnenud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ning jätta see ülejäänud osas rahuldamata.
Vastuapellatsioonkaebus
111 Kodukorra artikli 142 lõike 2 alusel esitatud vastuapellatsioonkaebuses nõutakse vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osas, milles see lükkab tagasi esimese astme kohtule esitatud hagis sisaldunud nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded ja mõista välja hüvitis täiendava kahju eest, mille tekitas kaudne otsus jätta rahuldamata taotlus lõplike meetmete võtmiseks, mis oleksid kohased karistama väidetavaid psühholoogilise ahistamise toimepanijaid ja lisaks heastama nende tegude kahjulikud tagajärjed.
112 Q esitab vastuapellatsioonkaebuse toetuseks üheksa väidet. Kaheksa esimest väidet on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu osas, milles see lükkab tagasi esimese astme kohtule esitatud hagis sisaldunud nõuded mõista välja hüvitis täiendava kahju eest, mille tekitas kaudne otsus jätta rahuldamata taotlus lõplike meetmete võtmiseks, mis oleksid kohased karistama väidetavaid psühholoogilise ahistamise toimepanijaid ja lisaks heastama nende tegude kahjulikud tagajärjed. Esimese väite kohaselt on rikutud personalieeskirjade artikli 12a lõiget 3. Teises väites öeldaks, et tehtud on viga abitaotluses kirjeldatud asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 seisukohast. Kolmanda väite kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses sisuline ebatäpsus seoses faktiliste asjaoludega, ning see on omakorda toonud kaasa õigusnormi rikkumise vaidluseseme määratlemisel. Neljanda väite kohaselt on moonutatud teatavaid esimese astme kohtus esitatud tõendeid. Viiendas väites leitakse, et komisjon rikkus teatist psühholoogilise ahistamise kohta. Kuuenda väite kohaselt on rikutud kohtuotsuste põhistamise kohustust. Seitsmes väide tuleneb keelu otsustada ultra petita rikkumisest ning seeläbi ka Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse piiride ületamisest. Kaheksanda väite kohaselt tõlgendati valesti kahte haldusmemorandumit. Üheksas väide on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse vastu osas, milles see lükkab tagasi esimese astme kohtule esitatud hagis sisaldunud nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded. Selles väites leitakse, et kohus rikkus õigusnormi seoses hageja õigusega nõuda 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamist.
113 Komisjon märgib, et vastuapellatsioonkaebusele vastamiseks peab ta kõigepealt võtma seisukoha personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 sisalduva mõiste „psühholoogiline ahistamine” tõlgenduse suhtes, mille Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses sellele mõistele andis. Komisjon väidab, et selles tõlgenduses on mitu viga. Q ei nõustu komisjoni sellekohaste märkustega.
114 Korrakohase õigusemõistmisega seotud põhjustel tuleb esmalt analüüsida viiendat väidet, teiseks kaheksandat väidet, kolmandaks esimest, teist, kolmandat, neljandat ja kuuendat väidet koos ning ühtlasi ka komisjoni ja Q märkusi seoses psühholoogiline ahistamise mõistega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses, neljandaks tuleb analüüsida seitsmendat väidet ja viiendaks ning viimaseks üheksandat väidet.
Vastuapellatsioonkaebuse viies väide, mille kohaselt komisjon rikkus teatist psühholoogilise ahistamise kohta
Poolte argumendid
115 Q rõhutab, et komisjon rikkus teatise psühholoogilise ahistamise kohta punkte 2.2 ja 4.1, kuna ükski Q ülemustest ei teinud midagi, et lõpetada psühholoogilist ahistamist, millest Q abitaotluses teatas.
116 Komisjon nõuab viienda väite tagasilükkamist ilmselge vastuvõetamatuse tõttu. Q ei too välja ühtegi õigusnormi, mida Avaliku Teenistuse Kohtu oleks vaidlustatud kohtuotsuses rikkunud, vaid piirdub nende argumentide kordamisega, mis ta esitas juba esimese astme kohtule esitatud hagis. Igal juhul on tõlgendus, mille Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuses teatisele psühholoogilise ahistamise kohta andis, Q huvide seisukohalt soodne.
117 Q nõuab, et komisjoni väide, et Q viies väide on vastuvõetamatu, tagasi lükataks, kuna vaidlustatud kohtuotsuses sisalduv õigusnormi rikkumine on vastuhagis piisavalt selgelt määratletud.
Üldkohtu hinnang
118 Eespool punktis 24 viidatud sätetest tuleneb, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt välja tuua otsuse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad ning samuti seda kaebust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid (vt Üldkohtu 10. märtsi 2008. aasta määrus kohtuasjas T‑233/07 P: Lebedef-Caponi vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).
119 Apellatsioonkaebus ei vasta nimetatud nõudele, kui see piirdub esimese astme kohtus juba esitatud, sh nimetatud kohtu poolt sõnaselgelt kõrvalejäetud asjaoludele tuginevate väidete ja argumentide kordamise või sõnasõnalise taasesitamisega. Selline apellatsioonkaebus kujutab tegelikkuses endast taotlust esimese astme kohtu otsus pelgalt uuesti läbi vaadata, mis ei ole apellatsioonikohtu pädevuses (vt eespool punktis 118 viidatud kohtumäärus Lebedef-Caponi vs. komisjon, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).
120 Q viitab viienda väite raames õigusnormi rikkumisele, mille pani toime komisjon, mitte Avaliku Teenistuse Kohus, kuna ta väidab, et „komisjon rikkus teatise psühholoogilise ahistamise kohta punkti 2.2” või et „komisjon rikkus ka [sellesama teatise punkti 4.1]”.
121 Järelikult tuleb nõustada komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väitega ning seega tuleb viies väide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Vastuapellatsioonkaebuse kaheksas väide, mille kohaselt on vääralt tõlgendatud kahte haldusmemorandumit
Poolte argumendid
122 Q väidab, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi, tõlgendades vääralt kahte toimikus sisaldunud haldusmemorandumit. Esiteks tõlgendas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 vääralt komisjoni peasekretäri 1. juuli 2004. aasta memorandumit IDOC‑i direktorile, tuvastades, et esimene teatas teisele, et ta nõustub täitma haldusjuurdluses ametisse nimetava asutuse rolli. Tegelikult märkis peasekretär selles memorandumis, et ta nõustub täitma ametisse nimetava asutuse rolli seoses institutsiooni vastusega abitaotlusele ning selle sammu eesmärk oli välistada erapoolikuse etteheitmist personali halduse peadirektoraadile. Teiseks tõlgendas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 vääralt memorandumit, mille personali ja halduse peadirektor 16. septembril 2005 Q‑le saatis, märkides, et see sisaldas ametisse nimetava asutuse sõnaselget otsust jätta abitaotlus rahuldamata. Samas ei olnud selle memorandumi autor komisjoni peasekretär, kes täitis ainsana ametisse nimetava asutuse ülesandeid, ning sellele memorandumile ei olnud lisatud mingit otsust, nii et ametisse nimetav asutus ei võtnud Q abitaotluse kohta vastu mingit otsust.
123 Komisjon väidab vastu, et kaheksandas väites vaidlustatud punktid vaidlustatud kohtuotsusest on osa faktilistest asjaoludest tehtud ülevaatest ega kuulu seega nimetatud kohtuotsuse osa „Õiguslik käsitlus” alla. Lisaks on see väide vastuvõetamatu, kuna selles ei ole välja toodud õigusnormi rikkumist, mille Avaliku Teenistuse Kohus väidetavalt toime pani.
124 Q nõuab, et vastuvõetamatuse väide, mille komisjon kaheksanda väite vastu esitab, tuleb tagasi lükata, kuna kõnealune õigusnormi rikkumine on vastuapellatsioonkaebuses piisavalt määratletud.
Üldkohtu hinnang
125 Nagu juba märgitud eespool punktis 118, tuleb apellatsioonkaebuses täpselt välja tuua otsuse, mille tühistamist taotletakse, kritiseeritavad osad ning samuti seda kaebust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid.
126 Praegusel juhul ei ole Q oma märkustes välja toonud vaidlustatud otsuses sisalduvat õigusnormi rikkumist, mis oleks tingitud kahe eespool nimetatud haldusmemorandumi sisu ebaõigest tõlgendamisest ning avalduks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 86, mis mõlemad on seotud ülevaatega „Vaidluse aluseks oleva[test] faktilis[test] asjaolu[est]” vastavalt kodukorra artikli 81 kümnendale taandele.
127 Seetõttu tuleb nõustada komisjoni esitatud vastuvõetamatuse väitega ning kaheksas väide seega vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.
Esimene väide, mis tuleneb personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 rikkumisest, teine väide, mille kohaselt on tehtud viga abitaotluses kirjeldatud asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 seisukohast, kolmas väide, mille kohaselt on vaidlustatud kohtuotsuses sisuline ebatäpsus seoses faktiliste asjaoludega, nii et see on omakorda toonud kaasa õigusnormi rikkumise vaidluseseme määratlemisel, neljas väide, et moonutatud on teatavaid esimese astme kohtus esitatud tõendeid, ja kuues väide, mis tuleneb kohtuotsuste põhistamise kohustuse rikkumisest
128 Esimene, teine, kolmas, neljas ja kuues väide ning komisjoni ja Q väited seoses personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 sisalduva psühholoogilise ahistamise mõistega on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse nende põhjenduste vastu, mis sisalduvad eeskätt selle kohtuotsuse punktides 189 ja 236 ning millega Avaliku Teenistuse Kohus otsustas vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktile 147 „[Q] esitatud psühholoogilise ahistamise etteheite” üle ning leidis sama kohtuotsuse punktis 189, et Q‑l „ei ol[nud] alust väita, et ta o[li] psühholoogilise ahistamise ohver”, ning et seega ei ole ta õigustatud saama sel alusel eest hüvitist. See ei mõjuta asjaolu, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 236 ja 238–242, et teatavad asjaolud, millele Q abitaotluses viitas, annavad oma kogumis tunnistust komisjoni väärhaldusest, mis seisnes hoolitsemiskohustuse teataval määral eiramises, ning mõistis Q kasuks välja hüvitise mittevaralise kahju eest, mille see väärhaldus põhjustas, kuna see soodustas Q eraldamist tema üksuse sees, kuid mitte kutsehaigusena avalduva varalise kahju eest, mis tulenes samas väärhaldusest, kuna see kahju hüvitamise nõue oli ennatlik, sest Q patoloogiate kutsehaiguseks tunnistamise menetlus oli veel pooleli ning ei olnud võimalik kindlaks teha, kas Q‑l tekkinud kogu kahju ei saaks hüvitada ühiseeskirjades õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse kohta ette nähtud korra alusel.
129 Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus igal ajal oma algatusel kontrollida oluliste asja läbivaatamist takistavate asjaolude olemasolu.
130 Kuna personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagi vastuvõetavuse tingimused põhinevad avalikul huvil, siis kontrollib liidu kohus neid vajaduse korral omal algatusel (vt Üldkohtu 8. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑498/07 P: Krcova vs. Euroopa Kohus, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika), tingimusel et ta on eelnevalt andnud pooltele võimaluse esitada oma märkused (vt selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus M vs. Euroopa Ravimiamet (uuesti läbivaatamine), punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
131 Isikut kahjustava meetme olemasolu personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 ja artikli 91 lõike 1 tähenduses on niisuguse hagi vastuvõetavuse vältimatu tingimus, mille esitavad ametnikud selle institutsiooni vastu, kelle teenistuses nad on (vt Üldkohtu 13. juuli 1993. aasta otsus kohtuasjas T‑20/92: Moat vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑799, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 25. märtsi 2003. aasta määrus kohtuasjas T‑243/02: J vs. komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑99 ja II‑523, punkt 30).
132 Selleks et otsustada abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise olemasolu üle, tõdes Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 119 kaudselt, kuid vältimatult, et talle on esitatud isikut kahjustav meede, mille puhul on tegemist ametisse nimetava asutuse otsusega jätta abitaotlus – olgugi et kaudselt – rahuldamata, kuna nimetatud asutus keeldus tuvastamast väidetava psühholoogilise ahistamise olemasolu.
133 Samas on tõdemus, et Avaliku Teenistuse Kohus tugines otsuse tegemisel vältimatult psühholoogilise ahistamise olemasolule, ebaõige, nagu ilmneb ka nimetatud kohtu enese sedastatust vaidlustatud kohtuotsuse edasistes punktides.
134 Õigupoolest tuvastas Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 kõigepealt, et esimese astme kohtule esitatud hagi tuleks käsitada nii, et sellega nõutakse, et „tühistataks kaudne otsus jätta abitaotlus rahuldamata”, „tühistataks 2003. aasta karjääriarengu aruanne” ning „kohustataks komisjoni hüvitama [Q‑le] põhjustatud kahju”.
135 Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 196 ilmneb, et Avaliku Teenistuse Kohus pidas ainult abitaotluse kaudset rahuldamata jätmise otsust Q‑d kahjustavaks meetmeks osas, milles see puudutas keeldu „[anda] teatavad aktid, kas või üksnes kaebuse tagamiseks [haldusjuurdluse läbiviimiseks vajaliku aja jooksul]”. Seda tehes ei tuvastanud kohus niisuguse isikut kahjustava meetme olemasolu, milles keeldutaks tunnistamast abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise asetleidmist, mille asetleidmise ta kaudselt, kuid vältimatult oli postuleerinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 118 ja 119, selleks et teha otsus „[Q] esitatud psühholoogilise ahistamise etteheite kohta”.
136 Igal juhul tuleb praegusel juhul meeles pidada, et Q ise palus abitaotluses, et algatataks haldusjuurdlus abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise asetleidmise tuvastamiseks, kutsudes samas komisjoni üles tegema juurdluse läbiviimise ülesandeks mõnele teisele „neutraalsele instantsile” kui IDOC, kellel on tavaliselt niisuguse juurdluse läbiviimise volitused. Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 198, 199 ja 251 ilmneb, et administratsioon oli enne seda, kui Q 4. juulil 2005 hagiavalduse esitas, selle taotluse rahuldanud, kuna haldusjuurdlus oli algatatud 8. septembril 2004 ning toimus 2004. aasta oktoobrikuust kuni 21. märtsini 2005 vastavalt haldusjuurdluse eeskirjadele, mis on sätestatud personalieeskirjade IX lisas, mis on omakorda vastu võetud personalieeskirjade artikli 86 lõike 3 alusel.
137 Mis puudutab personalieeskirjade artikli 86 lõike 3 alusel läbiviidavat juurdlusmenetlust, mille eesmärk on otsustada ametniku poolt personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse üle, siis see menetlus lõpeb juurdlusaruande põhjal ametisse nimetava asutuse võetava lõpliku otsusega, nagu ka Avaliku Teenistuse Kohus ise märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 196 ning nagu lisaks ilmneb personalieeskirjade IX lisa artiklist 3 (vt selle kohta eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Cour Guillot vs. komisjon, punktid 21, 22 ja 36, ning Euroopa Kohtu 1. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 36/81, 37/81 ja 218/81: Seton vs. komisjon, EKL 1983, lk 1789, punktid 29–31). Alles selle otsuse langetamise hetkel mõjutatakse ametniku õiguslikku seisundit (vt selle kohta ja analoogia alusel seoses personalieeskirjade artikli 73 alusel toimuva haldusmenetlusega eespool punktis 66 viidatud kohtuotsus L vs. komisjon, punkt 123).
138 Niivõrd kui ärakuulamise eest vastutava ametniku lõplik otsus viitab haldusjuurdluse aruandele, mis koostati pärast kaudse otsuse tegemist ja mille raames uuriti juurdluse käigus esitatud dokumentide ja antud tunnistuste põhjal üksikasjalikult asjaomase ametniku väiteid seoses psühholoogilise ahistamise asetleidmisega, tuleb eelnimetatud otsust käsitada mitte kui kaudset otsust lihtsalt kinnitavana, vaid kui otsust, mis kaudse otsuse pärast olukorra administratsiooni poolt uuesti läbivaatamist asendab (vt selle kohta eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punktid 47 ja 48).
139 Praegusel juhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 86, et „ametisse nimetav asutus jättis [Q‑le] saadetud 16. septembri 2005. aasta kirjaga sõnaselgelt rahuldamata viimase abitaotluse, leides haldusjuurdluse järelduste põhjal, et väited psühholoogilise ahistamise kohta ei olnud põhjendatud või ei saanud neid tõendada”. Vastavalt eespool punktis 138 viidatud kohtupraktikale asendas ametisse nimetava asutuse sõnaselge lõplik otsus jätta abitaotlus rahuldamata, mille sisust teatati Q‑le 16. septembri 2005. aasta kirjaga, esimeses kohtuastmes toimunud menetluse vältel abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse pärast seda, kui ametisse nimetav asutus oli olukorra haldusjuurdluse tulemuste põhjal vastavalt personalieeskirjade IX lisa artiklile 3 uuesti läbi vaadanud.
140 Samas ei ilmne vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 117, 196 ja 197, et Avaliku Teenistuse Kohtusse kui esimesse kohtuastmesse oleks pöördutud ametisse nimetava asutuse otsuse jätta abitaotlus lõplikult rahuldamata vaidlustamiseks. Ka ei ilmne vaidlustatud kohtuotsusest, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks selles kontrollinud nimetatud otsuse või kas või selle toetuseks vajalike põhjenduste õiguspärasust.
141 Q kinnitas kohtuistungil sellekohasele küsimusele vastates, et vaidlus, mille ta Avaliku Teenistuse Kohtu lahendada andis, käsitles eelkõige abitaotluse kaudse rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasuse kontrolli, mitte aga ametisse nimetava asutuse sõnaselget otsust jätta abitaotlus rahuldamata, mille sisust teada teavitati 16. septembri 2005. aasta kirjaga. Ta ei märkinud, et ta oleks esimese astme kohtu menetluse käigus taotlenud luba kohandada oma nõudeid ja väiteid pärast seda, kui esimene otsus asendati teisega (vt selle kohta Üldkohtu 26. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑55/03: Brendel vs. komisjon, EKL AT 2004, lk I‑A‑311 ja II‑1437, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika, ning Üldkohtu 6. juuli 2001. aasta määrus kohtuasjas T‑161/00: Tsarnavas vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑155 ja II‑721, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon omalt poolt väitis, et Q‑d kahjustavaks meetmeks oli ainult ametisse nimetava asutuse sõnaselge otsus jätta abitaotlus rahuldamata, kuna selles sisaldus haldusjuurdluste tulemustest lähtuv keeldumine tuvastada abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise asetleidmine. Lisaks märkis ta, et vaidlustatud kohtuotsuses tegi Avaliku Teenistuse Kohus kaebuses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise asetleidmise kohta otsuse, mis ei sõltunud ametisse nimetava asutuse otsusest.
142 Eelnevast tuleneb, et kuna Avaliku Teenistuse Kohtu lahendada ei antud vaidlust, mille ese oleks olnud nõue hinnata abitaotluse sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse – mille sisust Q‑le teatati 16. septembri 2005. aasta kirjaga – õiguspärasust, siis rikkus Avaliku Teenistuse Kohus personalieeskirjade artikleid 90 ja 91 ning ületas kohtuliku kontrolli piire, asudes sisuliselt ise administratsiooni kohale, kuna ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 147 ja 189 „[Q] esitatud psühholoogilise ahistamise etteheite” üle (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑277/01 P: parlament vs. Samper, EKL 2003, lk I‑3019, punktid 44 ja 50) ning kuna ta leidis sama kohtuotsuse punktis 189, et Q‑l ei olnud alust väita, et ta on psühholoogilise ahistamise ohver personalieeskirjade artikli 12 lõike 3 tähenduses (vt selle kohta Üldkohtu 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑73/05: Magone vs. komisjon, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑107 ja II‑A‑2‑485, punktid 14–16, ja eespool punktis 86 viidatud kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, punktid 54–56).
143 Seetõttu ning ilma, et oleks vaja teha otsust esimese, teise, kolmanda, neljanda ja kuuenda väite kohta, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles see otsustab „[Q] esitatud psühholoogilise ahistamise etteheite” üle ning leiab, et Q‑l ei olnud alust väita, et ta oli psühholoogilise ahistamise ohver personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses.
Seitsmes väide, mille kohaselt on rikutud keeldu otsustada ultra petita ning mille kohaselt on järelikult ületatud ka Avaliku Teenistuse Kohtu pädevuse piire
Poolte argumendid
144 Q heidab Avaliku Teenistuse Kohtule otsustamist ultra petita ning seetõttu ka oma pädevuse piiride ületamist, kuna nimetatud kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 rahuldamata Q nõude varalise kahju hüvitamiseks, mis seisnes sissetuleku kaotuses seetõttu, et komisjon saatis ta abitaotluses kirjeldatud psühholoogilise ahistamise järgselt omal algatusel invaliidsuspensionile. Avaliku Teenistuse Kohus jättis nimetatud nõude rahuldamata memorandumi põhjal, millega Q esitas 17. oktoobril 2005 taotluse, et „ärevus‑ ja depressioonisündroom”, mille all Q tundis end kannatavat, tunnistataks kutsehaiguseks personalieeskirjade artikli 73 alusel, samas kui ilmselgelt ei olnud pooled esitanud seda memorandumit Avaliku Teenistuse Kohtule hindamiseks ning selle üle ei olnud toimunud võistlevat vaidlust.
145 Komisjon nõuab, et seitsmes väide lükataks ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.
Üldkohtu hinnang
146 Praegusel juhul ei väida Q, et Avaliku Teenistuse Kohus oleks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 moonutanud esimese kohtuastme toimikus olevaid dokumente.
147 Ta väidab üksnes, et kuigi esimese astme kohtu toimikumaterjalidest ilmneb, et ta taotles menetluse algatamist oma haiguse kutsehaiguseks tunnistamiseks, ei võinud Avaliku Teenistuse Kohus seda faktilist asjaolu arvestada tema hüvitisetaotluse vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätmiseks niivõrd, kui selles nõuti tema invaliidsuse tõttu automaatselt pensionile saatmisega tekitatud varalise kahju hüvitamist, kuna pooled ei olnud konkreetselt viidanud sellele faktilisele asjaolule ja selle tagajärgedele hüvitisenõude vastuvõetavusele, ning nad ei olnud selle üle kohtus vaielnud.
148 Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 232 ja 233 ilmneb, et komisjon ei viidanud selle hüvitamisenõude ennatlikkusele ning pooled ei vaielnud selle üle esimese astme kohtus.
149 Tuleb siiski meenutada, et vastavalt eespool punktis 130 viidatud kohtupraktikale on personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagi vastuvõetavuse tingimused seotud avaliku korraga ning liidu kohus võib nende täidetust vajaduse korral kontrollida omal algatusel.
150 Lisaks ei saa kohtule ette heita faktide tuvastamist selle kontrollimisel, kas temale esitatud hagis sisalduv hüvitisenõue täidab vastuvõetavuse tingimused, juhul kui need faktid põhinevad toimikumaterjalidel, mille pooled talle oma nõuete lahendamiseks on esitanud.
151 Seega ei ole põhjendatud Q etteheited, et Avaliku Teenistuse Kohus otsustas ultra petita ja ületas oma pädevuse piire, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 241 omal algatusel, et osa vaidlusalusest hüvitisenõudest on vastuvõetamatu, olles eelnevalt tuvastanud toimikumaterjalide põhjal teatavad faktilised asjaolud.
152 Neil põhjustel tuleb seitsmes väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
Üheksas väide, mille kohaselt on rikutud õigusnormi seoses põhjendatud huvi olemasoluga 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamiseks
Poolte argumendid
153 Q leiab, et Avaliku Teenistuse Kohtu otsus jätta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 227 rahuldamata tema nõuded 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamiseks rikub õigusnormi, kuna see on vastuolus Euroopa Kohtu hiljutise praktikaga, mille kohaselt säilib ka püsivalt ja täielikult töövõimetul ametnikul huvi vaidlustada oma karjääriarengu aruandeid. Niisiis tuleb Euroopa Kohtu eeskujul eristada niisuguse ametniku olukorda, kes saadetakse personalieeskirjade artiklite 53 ja 78 alusel automaatselt pensionile, niisuguse ametniku olukorrast, kes on jõudnud pensioniikka, ametist lahkunud või teenistusest vabastatud. Lisaks tuleks personalieeskirjade artiklit 53 tõlgendada koos personalieeskirjade VIII lisa artiklitega 13 ja 15, mis sätestavad, et töövõimetuks tunnistatud ametniku tegevus on üksnes peatatud ning et tema töövõimetust tuleb perioodiliselt kontrollida, kuni ta pole saanud 63-aastaseks. Lisaks leiab Q, et tal on säilinud konkreetne ja jätkuv huvi nõuda 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamist, kuna need sisaldavad negatiivseid hinnanguid tema kohta.
154 Täiendavates märkustes käsitleb Q dokumenti, mille kohta ta väidab, et ei olnud selle olemasolust vastuapellatsioonkaebuse esitamise ajal teadlik, nimelt 26. juulil 2005 komisjoni arsti Dr D poolt töövõimetuskomisjoni liikmena alla kirjutatud dokumenti, milles nimetatud arst märgib, et ei ole nõus Q töövõimetuks tunnistamise ja teiste töövõimetuskomisjoni liikmete, Dr R‑i ja Dr S‑i kui enamuse otsusega. Kuna üks arst jäi eriarvamusele, siis rikuvad nii töövõimetuskomisjoni järeldused kui ka otsus Q töövõimetuks tunnistamise kohta õigust ning selle rikkumise raskus on ilmne ja annab talle õiguse nõuda asjaomaste aktide tühistamist. Eriarvamus näitab, et tema tervise taastamine on võimalik ning seetõttu ei ole välistatud tema naasmine komisjoni. Samuti võib ta taotleda enda taas töölevõtmist, kui ta leiab, et ta ei vasta enam invaliidsustoetuse saamise tingimustele. Järelikult rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnormi, tehes järelduse, et Q‑l ei ole enam põhjendatud huvi 2003. aasta karjääriarengu aruannete vaidlustamiseks ning et seega ei ole vaja enam lahendada Q nõudeid nimetatud aruannete tühistamiseks.
155 Komisjon nõuab, et üheksas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükataks.
Üldkohtu hinnang
156 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on personalieeskirjade kohaldamisalasse kuuluva isiku poolt personalieeskirjade artikli 90 ja 91 alusel esitatud hagi, milles nõutakse isikut kahjustava meetme tühistamist, vastuvõetav üksnes siis, kui hagi esitamise ajal on hagejal tekkinud ja jätkuv ning piisavalt selge huvi kõnealuse meetme tühistamise suhtes; selline huvi eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu (vt selle kohta Üldkohtu 29. novembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑35/05, T‑61/05, T‑107/05, T‑108/05 ja T‑139/05: Agne-Dapper jt vs. komisjon jt, EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑291 ja II‑A‑2‑1497, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetluse algatamise huvi olemasolu kui vastuvõetavuse tingimust tuleb hinnata hagi esitamise hetkel (vt selle kohta Üldkohtu 28. juuni 2005. aasta määrus kohtuasjas T‑147/04: Ross vs. komisjon, EKL AT 2005, lk I‑A‑171 ja II‑771, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb sellegipoolest, et selleks, et ametnik saaks esitada hagi ametisse nimetava asutuse otsuse tühistamiseks, on tarvis, et tal oleks säilinud isiklik huvi selle otsuse tühistamise vastu (vt Üldkohtu 24. aprilli 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑159/98: Torre jt vs. komisjon, EKL AT 2001, lk I‑A‑83 ja II‑395, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika). Niisuguse huvi kadumisel ei ole hagi suhtes enam vaja otsust teha (vt eespool viidatud kohtuotsus Torre jt vs. komisjon, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
157 Seoses ametniku või endise ametniku huviga tema kohta koostatud karjääriarengu aruande tühistamise vastu tuleb esiteks märkida, et nimetatud aruanne on ametniku vahetu ülemuse poolt antud hinnang sellele, kuidas hinnatav ametnik on talle usaldatud ülesandeid täitnud ja milline on olnud tema tööalane käitumine asjaomasel perioodil, ning et sõltumata karjääriarengu aruande kasulikkusest tulevikus, on see kirjalikuks ametlikuks tõendiks ametniku tehtud töö kvaliteedi kohta. Selline hinnang ei kirjelda pelgalt täidetud ülesandeid asjaomasel perioodil, vaid sisaldab ka hinnatava isiku ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlike omaduste hinnangut. Seega on igal ametnikul õigus sellele, et tema tööle antaks kinnitus õigesti ja õiglaselt koostatud aruande alusel. Järelikult tuleb vastavalt õigusele tõhusale kohtulikule kaitsele tunnustada igal juhul ametniku õigust vaidlustada teda puudutav karjääriarengu aruanne selle sisu tõttu või seetõttu, et aruanne ei ole koostatud personalieeskirjades sätestatud eeskirjade kohaselt (Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑198/07 P: Gordon vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10701, punktid 43–45).
158 Teiseks, kuigi on tõsi, et ametnik, kelle töövõimetuskomitee on püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistanud, saadetakse personalieeskirjade artiklite 53 ja 78 alusel automaatselt pensionile, on sellise ametniku olukord erinev niisuguse ametniku olukorrast, kes on jõudnud pensioniikka, ametist lahkunud või teenistusest vabastatud, kuna tegemist on pöörduva olukorraga (eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 46). Ametnik, kellel on tuvastatud selline töövõimetus, võib ühel päeval liidu institutsioonis teenistust jätkata. Sellega seoses tuleb personalieeskirjade artikli 53 üldsätet lugeda koostoimes personalieeskirjade VIII lisa artiklite 13−15 erisätetega. Töövõimetuks tunnistatud ametniku tegevus üksnes peatatakse, kuna tema olukorra edasine areng institutsioonis sõltub tingimuste püsivusest, mis õigustavad tema töövõimetust, mida saab regulaarselt kontrollida (eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punkt 47). Lisaks, kuna püsivalt ja täielikult töövõimetuks tunnistatud ametnikku võidakse institutsiooni teenistusse ennistada, siis säilib tal huvi − eespool punktis 156 osundatud kohtupraktika tähenduses − selle vastu, et tema karjääriarengu aruanne koostataks õiglaselt, objektiivselt ja nõuetekohaste hindamisalaste õigusnormide alusel. Teenistusse ennistamise korral leiaks nimetatud aruanne kasutust ametniku arengu heaks kas oma teenistusüksuses või liidu institutsioonides (eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon, punktid 46−51).
159 Teisiti võib see olla ainult mõnel erijuhul, mil töövõimetuks tunnistatud ametniku konkreetse olukorra põhjal on selge, et ta ei ole enam kunagi võimeline naasma institutsiooni teenistusse, arvestades näiteks tema töövõimet hinnanud töövõimetuskomisjoni järeldusi, millest ilmneb, et töövõimetuse kaasa toonud patoloogia on püsiv ega ole vaja mingit tervisekontrolli, mille käigus asjaomane isik uuesti läbi vaadatakse (vt selle kohta eespool punktis 156 viidatud määrus Ross vs. komisjon, punktid 9 ja 32) või arvestades asjaomase ametniku kinnitusi, mille kohaselt ta igal juhul ei kavatse naasta institutsiooni teenistusse (vt selle kohta eespool punktis 42 viidatud kohtuotsus Combescot vs. komisjon, punktid 27 ja 29).
160 Käesoleval juhul leidis Avaliku Teenistuse Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 – ning Q pole seda oma vastuapellatsioonkaebuses ka vaidlustanud –, et Q poolt personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagi ese oli eelkõige nõue tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 218–224 nimetas kohus põhjused, miks ta leidis, et nõuded tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded olid hagi esitamise ajal vastuvõetavad. Samas leidis nimetatud kohus vaidlustatud kohtuotsus punktides 225–230, et kõnealuste nõuete üle ei olnud enam vaja otsust teha, sest Q oli kaotanud oma huvi nõuda 2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamist. Selleks et põhjendada, miks kõnealune huvi Q‑l käesoleval juhul puudus, märkis Avaliku Teenistuse Kohus, et „[Q] saadeti pensionile ja talle määrati ametisse nimetava asutuse 23. augusti 2005. aasta otsusega invaliidsustoetus alates 31. augustist 2005”, et „[l]isaks leidis töövõimetuskomisjon, et „võttes arvesse töövõimetuse kaasa toonud patoloogia püsivust, ei ol[nud] vaja mingit tervisekontrolli, mille käigus kõnesolev isik uuesti läbi vaadataks””, et „[s]eega ei saa[nud] 2003. aasta karjääriarengu aruannete muutmisel olla enam mingit tagajärge hageja karjäärile”, ning et „[l]isaks ei tõenda[nud] [Q] ega isegi väi[tnud], et on olemas eriline asjaolu, mille tõttu on säilinud isiklik ja jätkuv huvi nõuda [2003. aasta karjääriarengu aruannete tühistamist]”.
161 Hinnates Q põhjendatud huvi olemasolu, tugines Avaliku Teenistuse Kohus õigesti töövõimetuskomisjoni järeldustele, millest tema enese poolt tuvastatu kohaselt ilmnes, et kõik tingimused, mis olid nõutavad Q automaatselt pensionile saatmiseks tema püsiva täieliku töövõimetuse tõttu vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artiklile 13, olid täielikult täidetud, kuna esiteks oli nimetatud komisjon vastavalt personalieeskirjade artiklitele 53 ja 78 pädev otsustama Q töövõimelisuse üle, ning teiseks ei muutnud nimetatud komisjoni järeldusi õigusvastasteks pelk asjaolu, et need järeldused olid nähtuvalt komisjoni esitatud dokumendist üksnes töövõimetuskomisjoni liikmete enamuse otsus, kuna üks liikmetest jäi eriarvamusele. Töövõimetuskomisjoni otsused on ühised otsused, mis tehakse selle komisjoni liikmete häälteenamusega.
162 Sellegipoolest jättis Avaliku Teenistuse Kohus täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse võtta arvesse ka huvi, mis Q‑l võis igal juhul säilida 2003. aasta karjääriarengu aruannete vaidlustamise vastu nende sisu tõttu ja eelkõige seetõttu, et – nagu märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 273 – need „karjääriarengu aruanded sisalda[si]d sõnaselgelt negatiivseid hinnanguid [Q] võimetele”, kui tõlgendada mõistest „ametniku või endise ametniku põhjendatud huvi teda puudutava karjääriarengu aruande tühistamise vastu” vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, mis tuleneb eespool punktis 157 viidatud kohtuotsusest Gordon vs. komisjon (punktid 43–45).
163 Tõsi, eespool punktis 157 viidatud kohtuotsus Gordon vs. komisjon tehti mõned päevad hiljem kui vaidlustatud kohtuotsus. See ei võimalda aga Üldkohtul kontrollida vaidlustatud kohtuotsuse seaduslikkust mõiste „põhjendatud huvi karjääriarengu aruande tühistamise vastu” seisukohalt, võtmata arvesse tõlgendust, mille Euroopa Kohus sellele mõistele andis eespool punktis 157 viidatud kohtuotsuses Gordon vs. komisjon.
164 Tõlgendus, mille Euroopa Kohus liidu õigusnormile annab, selgitab ja täpsustab vajaduse korral selle sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab või oleks pidanud mõistma ja kohaldama alates selle jõustumise hetkest. Sellest järeldub, et niiviisi tõlgendatud õigusnormi saab ja peab kohaldama isegi õigussuhetele, mis on tekkinud enne asjaomast Euroopa Kohtu otsust, kui muu hulgas on täidetud tingimused, mis võimaldavad esitada nimetatud õigusnormi kohaldamist puudutava vaidluse pädevatele kohtutele lahendamiseks (vt selle kohta ja analoogia alusel seoses Euroopa Kohtu poolt talle EÜ artikliga 234 määratud pädevuse teostamisel antud tõlgenduste ajalise mõjuga Euroopa Kohtu 27. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 61/79: Denkavit italiana, EKL 1980, lk 1205, punkt 16, ja 11. augusti 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑367/93–C‑377/93: Roders jt, EKL 1995, lk I‑2229, punkt 42). Neid põhimõtteid arvestades on Euroopa Kohtu antud tõlgenduste ajalise mõju piiramine erandlik (eespool viidatud kohtuotsused Denkavit italiana, punkt 17, ja Roders jt, punkt 43).
165 Käesoleval juhul ei ilmne eespool punktis 157 viidatud kohtuotsusest Gordon vs. komisjon tingimusi, mis õigustaksid kõrvakaldumist tõlgendusest, mille Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuses andis mõistele „põhjendatud huvi karjääriarengu aruande tühistamise vastu”.
166 Niisiis tuleb nõustuda üheksanda väitega ja seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles see leiab, et puudub vajadus otsustada nõude üle tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded.
167 Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt ning ülejäänud osas rahuldamata jätta.
Asja tagasisaatmine Avaliku Teenistuse Kohtusse
168 Euroopa Kohtu põhikirja I lisa artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Üldkohus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse ning teeb ise antud küsimuses otsuse. Üldkohus suunab asja kohtuotsuse tegemiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, kui Üldkohtul ei ole võimalik otsust teha.
169 Kuna käesoleval juhul ei teinud Avaliku Teenistuse Kohus nähtuvalt vaidlustatud kohtuotsuse punktist 230 otsust nõude kohta tühistada 2003. aasta karjääriarengu aruanded, ei ole sellekohases vaidluses võimalik otsust teha ja asi tuleb suunata tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane otsustaks nimetatud nõuete üle.
170 Lisaks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktist 2, tõlgendatuna koos sama kohtuotsuse punktidega 250–254, et Avaliku Teenistuse Kohus ei teinud otsust summa kohta, mis komisjonilt tuleks Q kasuks välja mõista ainult selle mittevaralise kahju eest, mis Q‑le tekitati ajutise eemaldamismeetme võtmata jätmisega, ning kuna ka käesolevas vaidluses ei ole praegu võimalik otsust teha, siis tuleb asi suunata tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane otsustaks nimetatud summa üle.
Kohtukulud
171 Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Avaliku Teenistuse Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (apellatsioonikoda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 9. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas F‑52/05: Q vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) osas, milles see mõistab resolutsiooni punktis 2 komisjonilt Q kasuks välja 500 euro suuruse hüvitise ning 15 000 euro suuruse summa niivõrd, kuivõrd selle summa eesmärk on hüvitada Q‑le tekitatud mittevaraline kahju, mille väidetavalt põhjustas viivitamine haldusjuurdlusega alustamisega, ning osas, milles resolutsiooni punkt 3 selleks, et jätta esimese kohtuastme hagiavaldus ülejäänud osas rahuldamata, teeb otsuse põhjendava osa punktides 147–189 [Q] esitatud „psühholoogilise ahistamise väite” kohta ja milles põhjenduste punktis 230 leitakse, et otsust ei ole vaja teha nende nõuete kohta, mis puudutavad perioodide 1. jaanuar kuni 31. oktoober ja 1. november kuni 31. detsember 2003 kohta koostatud Q karjääriarengu aruannete tühistamist.
2. Jätta apellatsioonkaebus ja vastuapellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
3. Suunata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule, et viimane otsustaks nõuete üle tühistada eespool nimetatud karjääriarengu aruanded ja summade üle, mis tuleb komisjonilt Q kasuks välja mõista ainult selle mittevaralise kahju eest, mille põhjustas komisjoni keeldumine võtta ajutised eemaldamismeetmed.
4. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.
|
Jaeger |
Pelikánová |
Dittrich |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juulil 2011 Luxembourgis.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: prantsuse.