Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62009CN0121

Kohtuasi C-121/09: 1. aprillil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik

OJ C 141, 20.6.2009, p. 29–30 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

20.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 141/29


1. aprillil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-121/09)

2009/C 141/51

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: W. Wils ja C. Cattabriga)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

Tuvastada, et Itaalia Vabariik on rikkunud direktiivi 90/314/EMÜ (1) artiklist 7 tulenevaid kohustusi;

mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

1.

Kuna Itaalia Vabariik on kehtestanud reisipaketi ostnud tarbijatele tagatisfondile sekkumistaotluse esitamiseks kolmekuulise tähtaja alates reisi lõpukuupäevast, on ta rikkunud direktiivi 90/314/EMÜ artiklist 7 tulenevaid kohustusi.

2.

Direktiivi 90/314 artikkel 7 sätestab, et lepingu korraldav ja/või vahendav pool peab suutma piisavalt tõendada tagatise olemasolu, et maksejõuetuse korral hüvitatakse makstud raha ja tarbija toimetatakse kodumaale tagasi. Ühenduse kohtupraktikas nimetatud sättele antud tõlgenduse kohaselt paneb see säte liikmesriikidele kohustuse saavutada selline tulemus, millega antakse reisipaketi ostjale õigus tõhusale kaitsele reisikorraldaja maksujõuetuse ohu vastu, eelkõige makstud summade ja kodumaale tagasitoimetamise osas.

3.

Artikkel 8 lubab liikmesriikidel võtta vastu rangemaid eeskirju, kuid ainult juhul, kui see tagab tarbija kõrgema kaitsetaseme.

4.

Käesoleval juhul on Itaalia ametiasutuste poolt rikkumismenetluses edastatud teabe kohaselt asjaomaste Itaalia õigusnormide eesmärk tagada võimalus maksta riigieelarvest tarbijale tagasi viimase tasutud summad ja kaitsta seega pigem riigi finantshuve kui tagada reisipaketi ostnud tarbijate kõrgem kaitsetase.

5.

Komisjon küll mõistab Itaalia huvi tagada tagatisfondi usaldusväärne ja tasakaalustatud haldamine, lihtsustades tagatisfondi hüvitise saamise nõude esitamist reisikorraldaja vastu, leiab ta siiski, et selline meede, millega määratakse aegumistähtaeg fondile sekkumistaotluse esitamiseks, kehtestab tingimuse, mis võib tarbija direktiiviga 90/314 tagatud õigustest ilma jätta.

6.

Vastab tõele, nagu Itaalia ametiasutused väidavad, et tarbija võib esitada fondile sekkumistaotluse niipea, kui talle saavad teatavaks asjaolud, mis võivad lepingu täitmist takistada. Kuid selle võimaluse kasutamiseks on siiski vaja, et kõnealused asjaolud on teatavaks saanud. Kui jätta kõrvale need juhtumid, mil reisikorraldaja maksujõuetus on seda kuulutava kohtuotsuse tõttu selgelt teada, ei tea tarbija enamikel juhtudel, milline on reisikorraldaja tegelik majanduslik olukord. Seega on loomulik, et ta pöördub esmalt makstud summade tagasisaamiseks ettevõtja poole kirjaga, milleks võib olla märgukiri, ja seejärel esitab maksunõude. Seega võib ministri dekreedi nr 349/1999 artiklis 5 kehtestatud kolmekuuline tähtaeg olla tagatisfondile sekkumistaotluse esitamise ajaks juba ammu möödas, mistõttu tarbija jääb ilma õigusest saada makstud summad tagasi.

7.

Käesolevas menetluses etteheidetud rikkumise kõrvaldamiseks teatasid Itaalia ametiasutused kõigepealt seda, et nad kavatsevad pikendada fondile sekkumistaotluse esitamise tähtaega kolmelt kuult kaheteistkümnele kuule ja seejärel selle tühistada.

8.

Peale selle avaldasid Itaalia ametiasutused Itaalia Vabariigi ametlikus teatajas teate, milles anti puudutatud isikutele teada, et kuni kõnealuse tähtaja tühistamiseni võib tarbijate kaitse kindlustamiseks esitada tagatisfondile taotlusi igal ajal.

9.

Komisjon leiab, et need meetmed, mida võib küll pidada kiiduväärseks katseks süükspandava rikkumise tagajärgede heastamiseks, ei ole siiski piisavad vältimaks ohtu, et reisipaketi ostja jääb reisikorraldaja maksujõuetuse korral ilma õigusest tõhusale kaitsele.

10.

Õiguskindluse täielikuks tagamiseks, et üksikisikud oleksid täielikult teadlikud oma õigustest ja saaksid neile kohtus tugineda, peavad direktiivi sätted olema rakendatud igal juhul tõhusalt, konkreetselt ja selgelt ning mitte läbi halduspraktika, mida riigi ametiasutused võivad oma suva järgi muuta.

11.

Kui Itaalia õiguskorras kehtib üheaegselt ühelt poolt säte, mida ei ole kunagi ametlikult tühistatud ja mis määrab fondile sekkumistaotluse esitamiseks kolmekuulise aegumistähtaja, ja teiselt poolt ametlik teade jätta kõnealune tähtaeg arvesse võtmata, loob see reisipaketi ostjate jaoks ilmselgelt ebamäärase olukorra.


(1)  Nõukogu 13. juuni 1990. aasta direktiiv 90/314/EMÜ reisipakettide, puhkusepakettide ja ekskursioonipakettide kohta (EÜT L 158, lk 59; ELT eriväljaanne 13/010, lk 132).


Top