ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

19. november 2009

Kohtuasi T‑49/08 P

Christos Michail

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – 2003. aasta hindamine – Teenetepunkti andmine tööülesannete puudumisel – Mittevaraline kahju – Avaliku Teenistuse Kohtu põhjendamiskohustus

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 22. novembri 2007. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑67/05: Michail vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata), nõudega see kohtuotsus tühistada. Euroopa Ühenduste Komisjoni vastuapellatsioonkaebus eespool viidatud kohtuotsuse peale.

Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (teine koda) 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas F‑67/05: Michail vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Saata kohtuasi uueks arutamiseks tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Apellatsioonkaebus – Vastuapellatsioonkaebus – Esitamise tähtaeg

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 141 lõik 1)

2.      Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Koostamine

(Personalieeskirjade artiklid 43 ja 110)

3.      Ametnikud – Põhimõtted – Haldusorgani hoolitsemiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjade artiklid 43 ja 110)

4.      Ametnikud – Hagi – Kahju hüvitamise nõue – Vaidlustatud õigusvastase akti tühistamine – Õigusvastasusest lahutatav mittevaraline kahju, mida ei saa tühistamisega täielikult korvata

(Personalieeskirjade artikkel 91)

1.      Ainus tähtaeg, mida vastuapellatsioonkaebuse esitamise suhtes kohaldatakse, on see, millest Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 141 lõike 1 järgi on sõltuvusse seatud vastus apellatsioonkaebusele – selle võib esitada kahe kuu jooksul alates apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest.

(vt punkt 38)

Viited: Euroopa Kohus, 1. juuni 1994, kohtuasi C‑136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt (EKL 1994, lk I‑1981, punkt 72).

2.      Karjääriarengu aruanne on institutsiooni teenistusse võetud töötajate hindamisel oluline dokument, kuna sellega on võimalik anda hinnang ametniku pädevusele, tulemuslikkusele ja tööalasele käitumisele, nagu on sätestatud personalieeskirjade artiklis 43. Karjääriarengu aruanne ei kujuta endast üksnes asjassepuutuval ajavahemikul täidetud tööülesannete kirjeldust, vaid sisaldab ka hinnangut hinnatava isiku pädevustele ja ametialases tegevuses ülesnäidatud inimlikele ja sotsiaalsetele omadustele. Kõnesolev aruanne on seega hinnatava ametniku ülemuste väärtusotsustus selle kohta, kuidas see ametnik on talle usaldatud ülesandeid täitnud ja milline on olnud tema tööalane käitumine asjaomasel perioodil. Kõnealuse aruande koostamisel eeldab teenetele hinnangu andmine, mis vastavalt personalieeskirjade artiklile 43 ja komisjoni vastu võetud artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 1 lõikele 2 rajaneb hinnangul ametniku pädevuse, tulemuslikkuse ja tööalase käitumise kohta, et ametnikule on viiteperioodi jooksul antud tööülesandeid.

Nagu kõigil ühenduse institutsioonidel, lasub ka komisjonil erikohustus tagada läbipaistvus seoses teenistujate aruannete, karjääri edenemise ja edutamisega, kusjuures selle kohustuse täitmine on kindlustatud personalieeskirjade artiklites 43 ja 46 sätestatud ametliku menetlusega. See menetlus näeb ette, et karjääriarengu aruanne koostatakse vähemalt kord iga kahe aasta jooksul, tingimustel, mille iga institutsioon on kehtestanud vastavalt personalieeskirjade artiklile 110. Nii peab administratsioon erandjuhul, kus on tuvastatud, et ehkki huvitatud ametnik on vastavalt personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätete artikli 1 lõike 1 teise lõigu esimesele lausele aktiivses teenistussuhtes, ei ole talle administratsiooni sisemiste ümberkorralduste järel viiteperioodil antud ühtki hinnatavat ülesannet, siiski koostama aruande, milles fikseeritakse kujunenud olukord – see on vajalik, et administratsioon oleks sellest teavitatud ning et huvitatud ametnikul oleks vastava olukorra eksisteerimise kohta kirjalik ja ametlik tõend.

Läbipaistvuse erikohustus nõuab karjääriarengu aruande koostamist nii hea halduse ja ühenduse teenistuste ratsionaliseerimise kui ka ametnike huvide tagamiseks. Institutsioonisisese dokumendina on selle hindamisaruande esmane roll tagada administratsiooni perioodiline ja võimalikult täielik teavitamine sellest, kuidas ametnikud täidavad oma teenistuskohustusi. Kõnealune aruanne mängib olulist rolli kõnesoleva ametniku teenistuskäigu kujunemisel, eriti üleviimise ja edutamise valdkonnas. Nimelt on see aruanne oluline näitaja, millest lähtutakse iga kord, kui teenistushierarhias tuleb kõne alla ametniku karjäär, kusjuures aruande perioodilise koostamise eesmärk on pakkuda terviklikku ülevaadet ametniku karjääri arengust.

Kui niisuguses, üksnes administratsioonile süüks pandavas erandlikus olukorras ei saa hindajad anda teenetepunkte, mis väljendaksid individuaalseid saavutusi ja sooritusi suhtes soovitava tulemusega, peavad nad siiski võtma vastu otsuse, mis – kooskõlas administratsioonil lasuva hoolitsemiskohustusega – respekteerib ametniku huve ja eelkõige tema võimalust karjääri arenguks ühenduse institutsioonide siseselt.

(vt punktid 57–65)

Viited: Euroopa Kohus, 3. juuli 1980, liidetud kohtuasjad 6/79 ja 97/79: Grassi vs. nõukogu (EKL 1980, lk 2141, punkt 20); Esimese Astme Kohus, 28. mai 1997, kohtuasi T‑59/96: Burban vs. parlament (EKL AT 1997, lk I‑A‑109 ja II‑331, punktid 44 ja 73); Esimese Astme Kohus, 12. juuni 2002, kohtuasi T‑187/01: Mellone vs. komisjon (EKL AT 2002, lk I‑A‑81 ja II‑389, punkt 77); Esimese Astme Kohus, 8. detsember 2005, kohtuasi T‑274/04: Rounis vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑407 ja II‑1849, punktid 24 ja 42).

3.      Administratsiooni hoolitsemiskohustus väljendab personalieeskirjadega kehtestatud vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalu ametiasutuse ja avalike teenistujate vahel. See tasakaal tähendab muu hulgas, et kui ametiasutus teeb otsuse ametniku olukorra kohta, võtab ta arvesse kõiki asjaolusid, mis tema otsust võivad mõjutada, ning seda tehes ei arvesta ta mitte ainult teenistuse huve, vaid ka asjaomase ametniku huve.

Karjääriarengu aruande koostamisel võivad hindajad hoolitsemiskohustusest tulenevalt seega leida, et huvitatud ametnikule on alust anda niisugune hulk teenetepunkte, mis on sobiv, et kaitsta tema huve ja ennekõike tema karjääriarengu perspektiive ühenduse institutsioonides.

Vajadus tagada eriti olulise läbipaistvuse kohustuse täitmine nõuab siiski, et see otsus võetaks vastu, järgides aruandemenetluse eeskirju, mis on sätestatud personalieeskirjade artiklis 43 ja selle artikli rakendussätetes, mis võeti nimetatud artikli rakendamiseks vastu personalieeskirjade artikli 110 alusel. Juhtudel, mil otsuse vastuvõtjal on kaalutlusõigus, on ühenduse õiguskorras antud menetlustagatiste järgimine veelgi olulisem.

(vt punktid 66–68)

Viited: Euroopa Kohus, 21 november 1991, kohtuasi C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14); Esimese Astme Kohus, 9. november 1995, kohtuasi T‑346/94: France‑aviation vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑2841, punktid 32–34); Esimese Astme Kohus, 23. märts 2000, kohtuasi T‑95/98: Gogos vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑51 ja II‑219, punkt 37); Esimese Astme Kohus, 27. september 2006, kohtuasi T‑156/05: Lantzoni vs. Euroopa Kohus (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑189 ja II‑A‑2‑969, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

4.      Ehkki Avaliku Teenistuse Kohtul lasuv kohustus oma lahendeid põhjendada ei tähenda, et ta peaks vastama üksikasjalikult igale poolte esitatud argumendile, ning eelkõige argumendile, mis ei ole piisavalt selge ja täpne ega põhine üksikasjalikel tõenditel, eeldab see kohustus siiski vähemalt seda, et kohus võtaks hagis esitatud väidete osas seisukoha.

Mis puudutab Avaliku Teenistuse Kohtu antavat vastust kahjunõuetele – kui küsimuse all on see, kas õigusvastase meetme tühistamine võib iseenesest olla asjakohane ja põhimõtteliselt piisav hüvitis mittevaralise kahju eest, mida selle meetmega võidi tekitada, siis ei ole see nii, kui hageja tõendab, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamisnõude aluseks olevast õigusvastasusest lahutatav ning mida ei saa selle tühistamisega täielikult korvata.

(vt punktid 87 ja 88)

Viited: Euroopa Kohus, 10. detsember 1998, kohtuasi C‑221/97 P: Schröder jt vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8255, punkt 24 ); Euroopa Kohus, 6. märts 2001, kohtuasi C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611, punkt 121); Euroopa Kohus 11. september 2003, kohtuasi C‑197/99 P: Belgia vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑8461, punkt 81); Euroopa Kohus, 25. oktoober 2007, kohtuasi C‑167/06 P: Komninou jt vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑141, punkt 22); Esimese Astme Kohus, 6. juuni 2006, kohtuasi T‑10/02: Girardot vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑129 ja II‑A‑2‑609, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).