—

London Borough of Harrow, esindaja: barrister K. Rutledge,

—

N. H. Ibrahim, esindajad: solicitor S. Morsheadi volitatud barrister N. Rogers,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: V. Jackson, keda abistas C. Lewis, QC,

—

Taani valitsus, esindaja: R. Holdgaard,

—

Iirimaa, esindajad: D. O’Hagan ja B. O’Moore, keda abistas barrister D. Conlan Smyth,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. Bruni, keda abistas avvocato dello Stato W. Ferrante,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: D. Maidani ja M. Wilderspin,

—

EFTA järelevalveamet, esindajad: N. Fenger, F. Simonetti ja I. Hauger,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15), mida on muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92 (EÜT L 245, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 69; edaspidi „määrus nr 1612/68”) artikli 12 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT L 158, lk 77 ja parandused ELT 2004, L 229, lk 35, ELT 2005, L 197, lk 34, ning ELT 2007, L 204, lk 28) tõlgendamist.

2

See taotlus on esitatud London Borough of Harrow (Harrow haldusüksus Londonis) ning N. H. Ibrahimi ja Secretary of State for the Home Departmenti vahelises vaidluses, mille ese on N. H. Ibrahimi eluasemeabi taotluse rahuldamata jätmine.

3

Määruse nr 1612/68 põhjendus 5 on sõnastatud järgmiselt:

„õigus liikumisvabadusele, nii et seda võiks kasutada objektiivse mõõdupuu järgi vabalt ja väärikalt, nõuab tegeliku ja seadusjärgse võrdse kohtlemise tagamist kõiges, mis on seotud töötamise ja eluaseme saamisega, samuti töötajate liikumist takistavate piirangute kõrvaldamist, eelkõige selliste piirangute kõrvaldamist, mis on seotud töötaja õigusega olla koos oma perega ja tema pere integreerimistingimustega vastuvõtjariiki”.

4

Määruse nr 1612/68 artikkel 10 näeb ette:

„1.   Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

2.   Liikmesriigid hõlbustavad ükskõik millise lõikes 1 nimetamata pereliikme riiki lubamist, kui ta on ülalnimetatud töötaja ülalpeetav või temaga koos elav ja samasse leibkonda kuuluv isik riigis, kust töötaja pärit on.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamise eelduseks on, et töötajal on oma pere jaoks samasugune elamispind, mida peetakse piirkonnas, kus ta töötab, tavaliseks selle riigi kodanikest töötajate puhul; käesoleva sätte alusel ei tohi siiski teha vahet selle riigi kodanikest töötajate ja teistest liikmesriikidest pärit töötajate vahel.”

5

Määruse nr 1612/68 artikkel 11 sätestab:

„Kui liikmesriigi kodanik on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja teise liikmesriigi territooriumil, on tema abikaasal ja neil tema lastel, kes on alla 21-aastased või tema ülalpeetavad, õigus asuda tööle töötajana mis tahes paigas selles riigis, isegi kui nad ei ole ühegi liikmesriigi kodanikud.”

6

Määruse nr 1612/68 artiklid 10 ja 11 tunnistati direktiivi 2004/38 artikli 38 lõike 1 alusel alates 30. aprillist 2006 kehtetuks.

7

Määruse nr 1612/68 artikli 12 esimene lõik näeb ette:

„Teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, võetakse selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.”

8

Direktiivi 2004/38 põhjendused 3 ja 16 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

9

Nimetatud direktiivi artikli 7 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

2.   Lõikes 1 ettenähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.”

10

Direktiivi 2004/38 artikli 12 „Pereliikmete elamisõiguse säilitamine liidu kodaniku surma või lahkumise korral” lõige 3 sätestab:

„Liidu kodaniku vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise või surma tõttu ei kaota sõltumata kodakondsusest kuni õpingute lõpuni elamisõigust tema lapsed või vanem, kes lapsi tegelikult hooldab, kui lapsed elavad vastuvõtvas liikmesriigis ja on kantud õppimise eesmärgil õppeasutuse nimekirja.”

11

Nimetatud direktiivi artikli 24 „Võrdne kohtlemine” lõikes 1 on sätestatud:

„Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.”

12

2006. aasta Ühendkuningriigi sisserände eeskirjade (Euroopa Majanduspiirkond) (Immigration (European Economic Area) Regulations 2006) artikli 6 kohaselt tähendab „kvalifitseeruv isik” nende eeskirjade tähenduses Euroopa Majanduspiirkonna kodakondsusega isikut, kes on Ühendkuningriigis tööotsija, töötaja, füüsilisest isikust ettevõtja, majanduslikult sõltumatu isik või õpilane.

13

Nimetatud eeskirjade artikli 19 lõike 3 punkti a kohaselt võib Ühendkuningriigist välja saata isiku, kui ta ei ole nende eeskirjade tähenduses kvalifitseeruv isik, või ei ole seda enam.

14

1996. aasta eluasemeseadusest (Housing Act 1996) ning 2006. aasta eluaseme ja kodutusabi andmise eeskirjadest (Allocation of Housing and Homelessness (Eligibility) Regulations 2006) tuleneb, et eluasemeabi taotluse võib teha üksnes isik, kellel on liidu õiguse alusel Ühendkuningriigis elamise õigus.

15

N. H. Ibrahim on Somaalia kodanik, kes on abielus Taani kodaniku M. Yusuf’iga.

16

M. Yusuf saabus Ühendkuningriiki 2002. aasta sügisel ja töötas seal 2002. aasta oktoobrist 2003. aasta maini. 2003. aasta juunist kuni 2004. aasta märtsini sai ta töövõimetushüvitist. Pärast seda, kui M. Yusuf tunnistati selle ajavahemiku lõppedes töövõimeliseks, lahkus ta Ühendkuningriigist, kuid pöördus sinna 2006. aasta detsembris tagasi.

17

Kahtlust ei ole selles, et töötamise lõpetamise ja Ühendkuningriigist lahkumise vahepeal lakkas M. Yusuf olemast „kvalifitseeruv isik” 2006. aasta sisserände eeskirjade (Euroopa Majanduspiirkond) artikli 6 alusel. M. Yusufi naasmisel Ühendkuningriiki ei taastunud tema staatus „kvalifitseeruva isikuna”, kellel on liidu õiguse alusel elamisõigus.

18

N. H. Ibrahim saabus Ühendkuningriiki immigratsioonivõimude loal 2003. aasta veebruaris, et ühineda oma abikaasaga.

19

Paaril on neli Taani kodakondsusega last vanuses 1 kuni 9 aastat. Kolm vanemat last saabusid Ühendkuningriiki oma emaga ning neljas laps sündis Ühendkuningriigis. Kaks vanemat last käivad pärast selle liikmesriigi territooriumile saabumist riigikoolis.

20

Pärast tema abikaasa lahkumist Ühendkuningriigist aastal 2004 hakkas N. H. Ibrahim temast lahus elama. Ta ei ole end kunagi ise ülal pidanud. Ta ei tööta ja sõltub igapäevaeluks vajalike väljaminekute tegemisel ja eluasemekulude maksmisel täielikult sotsiaalabist. Tal ei ole üldist tervisekindlustust ning ta sõltub National Health Service’ist (riiklik tervishoiusüsteem).

21

2007. aasta jaanuaris taotles N. H. Ibrahim eluasemeabi endale ja oma lastele. London Borough of Harrowi pädev ametnik jättis 1. veebruari 2007. aasta otsusega selle taotluse rahuldamata. Ta leidis, et N. H. Ibrahim ega tema abikaasa ei ela Ühendkuningriigis liidu õiguse alusel. Seda taotluse mitterahuldamise otsust kinnitas 29. märtsil 2007 ametnik, kelle pädevuses on lahendada uuesti läbivaatamise vaideid nende otsuste peale, millega jäetakse eluasemeabi taotlus rahuldamata.

22

N. H. Ibrahim esitas nende otsuste peale kaebuse Clerkenwell and Shoreditch County Court’ile (Clerkenwell’i ja Shoreditch’i esimese astme kohus), kes rahuldas talle esitatud kaebuse 18. oktoobri 2007. aasta otsusega põhjusel, et N. H. Ibrahimil kui laste, keda ta tegelikult hooldab, emal on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel Ühendkuningriigis elamisõigus, kuna tema lapsed käivad koolis ja tema abikaasa on liidu kodanik, kes on töötanud selles liikmesriigis.

23

London Borough of Harrow esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule nimetatud otsuse peale kaebuse.

24

Neil asjaoludel otsustas Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Kas juhul, kui

25

Oma kahe esimese küsimusega, mida tuleb käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võivad lapsed ja neid tegelikult hooldav lapsevanem tuletada vastuvõtvas liikmesriigis elamise õiguse üksnes määruse nr 1612/68 artiklist 12, ilma et nad peaksid vastama direktiivis 2004/38 määratletud tingimustele, või kas nende elamisõigust saab tunnustada üksnes siis, kui nad vastavad eelnimetatud tingimustele. Juhul kui elamisõigus tuleneb üksnes määruse nr 1612/68 artiklist 12, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtlasi teada, kas lastel ja neid tegelikult hooldaval vanemal peavad olema piisavad vahendid ja üldine ravikindlustus vastuvõtvas liikmesriigis.

26

Määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt võetakse teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.

27

Määruse nr 1612/68 artikkel 10 annab selle töötaja, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil, abikaasale ja järglastele õiguse asuda elama tema juurde viimati nimetatud riiki.

28

Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktidest b ja d ning lõikest 2 tuleneb, et liidu kodaniku, kes elab teise liikmesriigi territooriumil, ilma et ta tegutseks selles liikmesriigis töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana, perekonnaliikmetel on nende kodakondsusest sõltumata õigus seda kodanikku saata või temaga ühineda, kui viimasel on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid ja vastuvõtvas liikmesriigis üldine ravikindlustus.

29

Euroopa Kohus on juba leidnud, et liidu kodaniku lastel – kes on asunud elama liikmesriiki ajal, mil nende vanem kasutas elamisõigust võõrtöötajana selles liikmesriigis – on õigus elada kõnesolevas riigis, et käia seal üldhariduskoolis vastavalt määruse nr 1612/68 artiklile 12. Asjaolu, et nende vanemad on vahepeal lahutatud, et vaid üks vanem on liidu kodanik ning et ta ei ole enam võõrtöötaja vastuvõtvas liikmesriigis, ei oma selles küsimuses mingit tähtsust (vt selle kohta 17. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-413/99: Baumbast ja R, EKL 2002, lk I-7091, punkt 63).

30

Euroopa Kohus on ka nentinud, et kui lastel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus jätkata kooliskäimist vastuvõtvas liikmesriigis, samal ajal kui neid hooldavad vanemad võivad kaotada oma elamisõiguse, võib see, kui neil vanematel keelatakse elamine vastuvõtvas liikmesriigis nende laste kooliskäimise ajal, võtta lastelt neile liidu seadusandja poolt antud õiguse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 71).

31

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli nimetatud kohtuotsuse Baumbast ja R punktis 72 meenutanud, et määrust nr 1612/68 tuleb tõlgendada arvestades 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8 ette nähtud perekonnaelu austamise nõuet, jõudis Euroopa Kohus sama kohtuotsuse punktis 73 järeldusele, et selle määruse artikliga 12 võõrtöötaja lapsele antud õigus jätkata võimalikult heades tingimustes vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed, hõlmab tingimata seda, et antud lapsel on õigus olla koos teda tegelikult hooldava vanemaga ja järelikult seda, et nimetatud isikul oleks õigus elada koos temaga kõnealuses liikmesriigis tema õpingute ajal.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R tugineb määruse nr 1612/68 artiklite 10 ja 12 kombineeritud kohaldamisele või üksnes viimasele artiklile. Täpsemalt soovib see kohus teada seda, kas vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku laste ning ühtlasi neid lapsi tegelikult hooldava vanema elamisõigus tuleneb vaikimisi nimetatud artiklist 12.

33

Esiteks on võõrtöötajate lastel õigus võrdsele kohtlemisele seoses hariduse kättesaadavusega määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel üksnes siis, kui nad „elavad” selle liikmesriigi territooriumil, kus nende vanemad töötavad või töötasid.

34

Seega sõltub hariduse kättesaadavus sellest, kas laps on eelnevalt asunud elama vastuvõtvasse liikmesriiki.

35

Määruse nr 1612/68 artikkel 12 – Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud kohtuotsuses Baumbast ja R tõlgendatud kujul – võimaldab anda lapsele seoses tema õigusega hariduse kättesaadavusele autonoomse elamisõiguse. Eeskätt ei sõltunud hariduse kättesaadavuse õiguse kasutamine tingimusest, et laps säilitaks kogu oma õpingute jooksul spetsiifilise elamisõiguse nimetatud määruse artikli 10 lõike 1 punkti a alusel siis, kui see säte veel kehtis.

36

Euroopa Kohus lükkas oma 4. mai 1995. aasta otsuse kohtuasjas C-7/94: Gaal (EKL 1995, lk I-1031) punktides 21–24 selgesti tagasi Saksamaa valitsuse argumendid, mille kohaselt esineb ühelt poolt määruse nr 1612/68 artiklite 10 ja 11 ning teiselt poolt sama määruse artikli 12 vahel tihe seos, mistõttu annab viimane säte õiguse vastuvõtvas liikmesriigis hariduse kättesaadavusega seonduvale võrdsele kohtlemisele üksnes neile lastele, kes vastavad nimetatud artiklites 10 ja 11 sätestatud tingimustele. Nimetatud kohtuotsuse punktis 23 märkis Euroopa Kohus selgesti, et määruse nr 1612/68 artikkel 12 ei sisalda ühtegi viidet mainitud artiklitele 10 ja 11.

37

Kontekstiga, kus määruse nr 1612/68 artikkel 12 asetseb ning nimetatud artikliga taotletavate eesmärkidega oleks vastuolus, kui hariduse kättesaadavuse õiguse kasutamine oleks sõltuv lapse eraldiseisvast elamisõigusest, mida hinnatakse määruse teiste sätete järgi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Gaal, punkt 25).

38

Eeltoodust järeldub, et kui laps on nimetatud määruse artiklist 12 tulenevalt saanud õiguse hariduse kättesaadavusele, kuna ta on elama asunud vastuvõtvasse liikmesriiki, jääb lapse elamisõigus püsima ja seda ei saa enam kahtluse alla seada asjaolu tõttu, et täidetud ei ole sama määruse artiklis 10 sätestatud tingimused.

39

Teiseks, nagu nähtub ka määruse nr 1612/68 artikli 12 sõnastusest, ei piirdu hariduse kättesaadavust puudutav õigus võrdsele kohtlemisele võõrtöötajate lastega. See on kohaldatav ka endiste võõrtöötajate laste suhtes.

40

Peale selle ei ole õigus, mis on lastele tuletatav määruse nr 1612/68 artiklist 12, seatud sõltuvaks nende vanemate elamisõigusest vastuvõtvas liikmesriigis. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab artikkel 12 üksnes, et laps oleks liikmesriigis elanud oma vanematega või ühega neist ajal, mil vähemalt üks tema vanematest elab seal töötaja staatuses (21. juuni 1988. aasta otsus kohtuasjas 197/86: Brown, EKL 1988, lk 3205, punkt 30, ja eespool viidatud kohtuotsus Gaal, punkt 27).

41

Selle tunnustamine, et endiste võõrtöötajate lapsed võivad jätkata oma õpinguid vastuvõtvas liikmesriigis ka siis, kui nende vanemad seal enam ei ela, tähendab lastele sellise elamisõiguse andmist, mis ei sõltu nende vanematele antud elamisõigusest; sellise õiguse alus on nimetatud artikkel 12.

42

Määruse nr 1612/68 artiklit 12 tuleb seega kohaldada sõltumatult teistest liidu õiguse sätetest, mis reguleerivad teises liikmesriigis elamise õiguse kasutamise tingimusi. Nimetatud artikli 12 selline sõltumatus sama määruse artiklist 10 oli käesoleva kohtuotsuse punktides 29–31 meenutatud Euroopa Kohtu praktika aluseks ja peab kehtima ka suhtes direktiivi 2004/38 sätetega.

43

Vastupidine lahendus kahjustaks eesmärki integreerida võõrtöötaja perekond vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda, nagu seda näeb ette määruse nr 1612/68 põhjendus 5. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on sellise integratsiooni õnnestumise vältimatu eeldus, et liikmesriigi kodanikust töötaja lapsel oleks võimalus alustada vastuvõtvas liikmesriigis kooliteed ja ülikooliõpinguid ning vajaduse korral need selles liikmesriigis ka edukalt lõpetada (vt selle kohta 15. märtsi 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 389/87 ja 390/87: Echternach ja Moritz, EKL 1989, lk 723, punkt 21, ning eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 69).

44

London Borough of Harrow ning Ühendkuningriigi, Taani ja Iirimaa valitsus väidavad, et direktiiv 2004/38 on alates selle jõustumisest ainuke alus tingimustele, mis reguleerivad liidu kodanike ja nende perekonnaliikmete liikmesriikides elamise õiguse kasutamist, ja seega ei saa sellest alates tuletada ühtegi elamisõigust määruse nr 1612/68 artiklist 12.

45

Selles osas ei anna ükski asjaolu alust väita, et liidu seadusandja tahtis direktiivi 2004/38 vastu võttes muuta nimetatud artikli 12 – nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus – kohaldamisala selliselt, et nüüdsest piirduks selle normatiivne sisu lihtsalt õigusega hariduse kättesaadavusele.

46

Samas tähenduses tuleb märkida, et erinevalt määruse nr 1612/68 artiklitest 10 ja 11, ei tunnistanud direktiiv 2004/38 selle määruse artiklit 12 kehtetuks. Selline valik võib üksnes selgitada liidu seadusandja tahet mitte piirata selle artikli – nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus – kohaldamisala.

47

Eelmises punktis esitatud tõlgendust kinnitab asjaolu, et direktiivi 2004/38 ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et direktiiv koostati nii, et see oleks vastavuses eespool viidatud kohtuotsusega Baumbast ja R (KOM(2003) 199 (lõplik), lk 7).

48

Kui määruse nr 1612/68 artikkel 12 oleks piiratud üksnes sellega, et tagada hariduse kättesaadavuse osas õigus võrdsele kohtlemisele, ilma et siiski nähtaks ette võõrtöötajate lastele elamisõigus, siis oleks see artikkel alates direktiivi 2004/38 jõustumisest muutunud üleliigseks. Tegelikult näeb direktiivi artikli 24 lõige 1 ette, et kõiki vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke koheldakse asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega; seetõttu ei teki kahtlust, et hariduse kättesaadavus kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse (vt eelkõige 13. veebruari 1985. aasta otsus kohtuasjas 293/83: Gravier, EKL 1985, lk 593, punkt 19).

49

Peale selle on direktiivi 2004/38 põhjenduse 3 kohaselt direktiivi eesmärk eelkõige lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust (vt selle kohta 25. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-127/08: Metock jt, EKL 2008, lk I-6241, punkt 59). Määruse nr 1612/68 artikli 12 ja direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktide b ja d ning lõike 2 kohaldamine võõrtöötajate lastele tooks kaasa selle, et nende laste elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis – eesmärgiga seal õpinguid alustada või jätkata – oleks allutatud rangematele tingimustele, kui need, mis olid neile kohaldatavad enne direktiivi 2004/38 jõustumist.

50

Sellest järeldub, et vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsed ning ühtlasi neid lapsi tegelikult hooldav vanem võivad tugineda viimati nimetatud riigis oma elamisõiguse osas üksnes määruse nr 1612/68 artiklile 12, ilma et nad peaksid vastama direktiivis 2004/38 sätestatud tingimustele.

51

Välja tuleb selgitada veel see, kas selle elamisõiguse kasutamine sõltub tingimusest, et huvitatud isikutel on piisavalt vahendeid ja vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus.

52

Kõigepealt tuleb täpsustada, et määruse nr 1612/68 artikkel 12 sellist tingimust ei sisalda ning et Euroopa Kohus on juba leidnud, et seda artiklit ei saa tõlgendada kitsendavalt ega võtta sellelt mingil tingimusel selle kasulikku mõju (eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punkt 74).

53

Euroopa Kohtu praktikast ei tulene ka nõue, et liikmesriigi kodaniku pereliikmed peavad olema majanduslikult sõltumatud ja et neil peab olema haiguse korral vastuvõtvas liikmesriigis kaitse.

54

Euroopa Kohus on olukorras, kus temalt on palutud vastust küsimusele, kas lastel, kes elavad liikmesriigis, kus nende teise liikmesriigi kodanikust isa tegi enne oma päritoluriiki naasmist tasustatud tööd, on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus saada riigilt abi, et katta õppekulud, nende ja nende ülalpeetavate ülalpidamiskulud ning ka tervisekindlustuse kulud, leidnud – ilma kõnealuste üliõpilaste majandusliku olukorra osas seisukohta võtmata –, et määruse nr 1612/68 tähenduses liikmesriigi kodanikust töötaja lapse staatusega kaasneb iseäranis liidu õiguses riigi poolt õpinguteks abi saamise vajaduse tunnustamine, selleks et integreerida neid lapsi vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda; see nõue kehtib veelgi enam juhtudel, kus selle määruse sätetele tuginevad üliõpilased, kes saabusid sellesse riiki juba enne kooliikka jõudmist (eespool viidatud kohtuotsus Echternach ja Moritz, punkt 35).

55

Eespool viidatud kohtuotsuses Baumbast ja R oli W. Baumbastil – nende laste isal, kelle elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel oli vaidluse ese – piisavalt vahendeid, mis võimaldasid nii temal kui ta perekonnal ilma sotsiaalabita hakkama saada. Sellest hoolimata ei tuginenud vastused eelotsuse küsimustele, mis puudutasid laste ja neid hooldava ema elamisõigust, ega nende isikute majanduslikule sõltumatusele, vaid asjaolule, et määruse nr 1612/68 eesmärgi ehk töötajate vaba liikumise tagamine eeldab optimaalseid tingimusi ühenduse töötaja perekonna integreerimiseks vastuvõtvas liikmesriigis ning et keeldumine võimaldada lapsi hooldavatel vanematel elada vastuvõtvas liikmesriigis laste kooliskäimise ajal võib võtta neilt liidu seadusandja poolt antud õiguse (eespool viidatud kohtuotsus Baumbast ja R, punktid 50 ja 71).

56

Teatud olukordades ei sea ka direktiiv 2004/38 koolis käivate laste ja neid tegelikult hooldava vanema elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis sõltuvaks sellest, kas neil on piisavad vahendid ja üldine ravikindlustus.

57

Tõlgendust, mille kohaselt ei sõltu vastuvõtvas liikmesriigis koolis käivate laste ja neid tegelikult hooldava vanema elamisõigus sellest, kas neil on piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus, toetab direktiivi 2004/38 artikli 12 lõige 3, mis näeb ette, et liidu kodaniku lahkumise või surma tõttu ei kaota sõltumata kodakondsusest kuni õpingute lõpuni elamisõigust tema lapsed või vanem, kes lapsi tegelikult hooldab, kui lapsed elavad vastuvõtvas liikmesriigis ja on kantud õppimise eesmärgil õppeasutuse nimekirja.

58

See säte, isegi kui see ei ole põhikohtuasjas kohaldatav, näitestab erilist tähtsust, mida direktiiv 2004/38 omistab laste, kes käivad vastuvõtvas liikmesriigis koolis, ja neid tegelikult hooldavate vanemate olukorrale.

59

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb vastata kahele esimesele küsimusele nii, et sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võivad vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsed ja neid tegelikult hooldav vanem tuletada vastuvõtvas riigis elamise õiguse üksnes määruse nr 1612/68 artiklist 12, ilma et see õigus oleks seatud sõltuvaks tingimusest, et neil on piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus selles riigis.

60

Arvestades kahele esimesele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

61

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võivad vastuvõtvas liikmesriigis töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsed ja neid tegelikult hooldav vanem tuletada vastuvõtvas riigis elamise õiguse üksnes nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruse (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires, mida on muudetud nõukogu 27. juuli 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 2434/92, artiklist 12, ilma et see õigus oleks seatud sõltuvaks tingimusest, et neil on piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus selles riigis.