—

Hakan Er, esindaja: advokaat Ch. Momberger,

—

Wetteraukreis, esindaja: E. Meiss,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja G. Rozet,

1

Eelotsusetaotlus puudutab assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta (edaspidi „otsus nr 1/80”) artikli 7 esimese lõigu teise taande tõlgendamist. Assotsiatsiooninõukogu asutati lepinguga, millega loodi assotsiatsioon Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahel ning millele kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt EMÜ liikmesriigid ja ühendus ning mis sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10).

2

See taotlus esitati Türgi kodaniku H. Eri ja Wetteraukreisi (Wetterau omavalitsusüksus) vahelises kohtuvaidluses seoses Saksamaa territooriumilt väljasaatmise menetlusega.

3

Otsuse nr 1/80 artikli 6 lõige 1 sätestab:

„Arvestades artiklist 7, mis käsitleb perekonnaliikmete vaba juurdepääsu tööle, tulenevaid erisusi, on liikmesriigi seaduslikul tööturul töötaval Türgi päritolu töötajal:

4

Otsuse nr 1/80 artikkel 7 sätestab:

„Liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmetel, kellel on lubatud temaga kaasa tulla, on:

Türgi päritolu töötajate lastel on pärast vastuvõtvas riigis kutsehariduse omandamist õigus selles liikmesriigis vastu võtta kõik tööpakkumised, sõltumata selles liikmesriigis elamise kestusest, tingimusel et üks vanematest on selles liikmesriigis seaduslikult töötanud vähemalt kolm aastat.”

5

Sama otsuse artikli 14 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva jao sätete kohaldamisel arvestatakse avaliku korra, julgeoleku ja rahvatervise seisukohalt õigustatud piiranguid.”

6

Eelotsusetaotlusest nähtub, et H. Er sündis Türgis 1984. aasta aprillis. Kaks aastat hiljem, aastal 1986 asus ta elama oma Berliinis elava isa juurde, kes töötas sel ajal Saksamaa Liitvabariigi seaduslikul tööturul, ning elas koos isaga Saksamaa Liitvabariigi territooriumil vähemalt viis aastat. Isa pöördus hiljem tagasi Türgi Vabariiki ilma oma perekonnata.

7

H. Er taotles 1998. aastal esimest korda elamisluba, mis anti talle poolteiseks aastaks. See dokument kandis märkeid „emal tähtajatu elamisluba” ja „isa registreeritud Berliinis”.

8

H. Er lõpetas kooliskäimise ilma lõputunnistust saamata 2000. aastal, kui ta oli 16-aastane. Tema elamisluba pikendati 21. märtsini 2002.

9

H. Er taotles 2002. aastal teist korda elamisluba, mis anti talle kuni 2003. aasta aprillini, mil lõppes tema ema kohustus hoolitseda tema ülalpidamise eest. Seejärel esitas H. Er taotluse talle üheks aastaks antud elamisloa pikendamiseks, kuigi tema olukord oli muutunud, st ta ei olnud enam oma ema ülalpidamisel ja oli saanud nelja kuu vältel ülalpidamistoetust. Wetteraukreisi suhtes pädev migratsiooniamet (edaspidi „migratsiooniamet”) nõudis siiski H. Erilt tõendite esitamist selle kohta, et ta on teinud pingutusi töö leidmiseks.

10

H. Er osales koolitusel kutsealase väljaõppe ning tööle sisseelamise võimaluste parandamiseks, kuid jättis võimete puudumise tõttu selle pooleli. Ta sai ühe kuu jooksul sotsiaaltoetust ning võttis end tööotsijana arvele.

11

Septembris 2004 esitas H. Er uuesti elamisloa pikendamise taotluse.

12

Taotluse menetlemise ajal vestles migratsiooniamet H. Eriga korduvalt. Viimane teatas, et ta otsib tööd, et ta peaks karistusregistri väljavõtte esitamisel tööd saama ja et ta võtab migratsiooniametiga uuesti ühendust. Neile avaldustele ei järgnenud midagi ning tööle H. Eri ei võetud. Ta sai 18 kuu vältel töötutoetust.

13

17. augusti 2005. aasta otsusega keeldus migratsiooniamet rahuldamast elamisloa pikendamise taotlust, mille H. Er oli 2004. aasta septembris esitanud, ning määras H. Erile tähtaja Saksamaalt lahkumiseks, mille mittejärgimisel saadetakse ta välja Türgisse.

14

Selles otsuses on märgitud, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu alusel antud elamisõiguse eelduseks on see, et isik on taotluse esitamise ajal tööturul aktiivne ning et tal on ettenähtaval ajal tegelik võimalus saada tööd. Migratsiooniamet leidis, et põhimõtteliselt ei saa olla vastuväiteid sellele, et elamisõigust piiratakse kuue kuuga töökoha otsimiseks.

15

Selle otsuse peale esitas H. Er 9. septembril 2005 vaide, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. Samal ajal esitas ta esialgse õiguskaitse taotluse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes leidis 4. detsembri 2006. aasta määruses, et vaidel on edasilükkav mõju.

16

Esialgse õiguskaitse menetluses väitis H. Er, et ta on püüdnud tööd leida. Ta esitas Frankfurdi kutsekoolituskeskuse 20. detsembri 2005. aasta kirja, millega teda kutsuti osalema ühekuulises tööhõiveabi programmis. H. Er alustas programmis osalemist, kuid katkestas selle põhjendusel, et see ei ole talle sobiv. H. Eri võimete hindamise aruandes märgiti, et ta võimed on keskpärased, ta ei ole kuigi vastupidav ja on ebatäpne. Asjakohaseks peeti kohest sisenemist tööturule, kuna täiendav koolitamine ei ole mõttekas. Leiti, et H. Er saab hakkama lihtsa ja korduva tööga.

17

Seejärel suunati H. Er lennujaamas tööd vahendavasse asutusse, kus nähti talle ette koolitus. Alates 2006. aasta veebruarist toimunud koolituse positiivse kulgemise alusel nähti talle ette töökoht Frankfurdi lennujaamas pagasiteenindajana.

18

Eelotsustaotluse esitanud kohus märgib, et H. Eri toimikut ei ole ettenähtud tööandjale edastatud, kuna H. Er ei ole toonud karistusregistri väljavõtet.

19

Muid tööhõiveabi programmis osalemisi ega töötamist kestusega üle ühe päeva H. Er ei maini.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab veel föderaalse tööhõivebüroo 18. augusti 2006. aasta märkele vestluse kohta H. Eriga. Selle märke kohaselt ei ole H. Er teinud pingutusi töö saamiseks, lisaks on tal probleemid võlgadega ja tema ema ei soovi enam temaga koos elada.

21

Pärast esialgse õiguskaitse menetluse lõppemist esitas H. Er 22. jaanuaril 2007 põhikohtuasja aluseks oleva kaebuse. Selles palub ta kohustada migratsiooniametit tema elamisluba pikendama, kuna tal on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesest lõigust tulenevalt õigus elamisloa saamiseks, sõltumata küsimusest, kas ta Saksamaa Liitvabariigis töötab või püüab tööd leida.

22

Eelotsusetaotluses on märgitud, et praegusel ajal ei saa H. Er sotsiaaltoetusi, kuid arvestades tema hoidumist tööle asumisest saaks ta enda ülalpidamise jätkuvalt tagada vaid sotsiaaltoetuste abil.

23

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Giessen menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Türgi kodanik, kes perekonnaliikmena on saanud loa asuda elama Saksamaale oma isa juurde, kes töötas Türgi päritolu töötajana Saksamaa Liitvabariigi seaduslikul tööturul, ja kes on omandanud sellega, et ta elas seaduslikult viis aastat oma isa juures, otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisest taandest tuleneva õiguse, kaotab sellise õiguse, kui ta seitsme aasta jooksul pärast kooliskäimise lõpetamist ei ole töötanud, välja arvatud väidetav ühepäevane katse, lisaks on katkestanud kõik riiklikud tööhõivemeetmed ja ei ole ise püüdnud leida tööd ning elab selle asemel riiklikest sotsiaaltoetustest, oma Saksamaal elava ema rahalisest toetusest ning tundmatu päritoluga vahenditest?”

24

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Türgi kodanik, kellel on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel õigus vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele liikmesriigis omal valikul, kaotab selles liikmesriigis elamise õiguse ja ühes sellega ka töökohtadele vaba juurdepääsu õiguse, kui ta ei ole 23-aastaseks saanuna teinud palgalist tööd pärast kooliskäimise lõpetamist 16-aastaselt ning on osalenud riiklikes tööhõiveabi programmides, neid siiski lõpetamata.

25

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et otsuse nr 1/80 artikli 7 esimesel lõigul on liikmesriikides vahetu õigusmõju, nii et need Türgi kodanikud, kes ettenähtud tingimustele vastavad, võivad selle sättega antud õigustele vahetult tugineda. Eelkõige on neil selle sätte teise taande alusel õigus vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele vastuvõtvas liikmesriigis omal valikul pärast seda, kui nad on seal vähemalt viis aastat seaduslikult elanud (vt 17. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-351/95: Kadiman, EKL 1997, lk I-2133, punktid 27 ja 28, ning 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-325/05 Derin, EKL 2007, lk I-6495, punkt 47).

26

Nimetatud sättega Türgi päritolu töötaja lapsele liikmesriigis töötamiseks antud õigus eeldab tingimata seda, et isikul oleks vastav elamisõigus, ilma milleta kaotaks tööturule vaba juurdepääsu ja seal tegelikult töötamise õigus oma mõju (vt eelkõige 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-467/02: Cetinkaya, EKL 2004, lk I-10895, punkt 31, ja eespool viidatud Derini kohtuotsus, punkt 47).

27

Euroopa Kohus on leidnud, et tingimusteta õigus pääseda mis tahes töökohale, mille isik on vabalt valinud, kaotaks igasuguse tähenduse, kui pädevatel siseriiklikel asutustel oleks võimalik muuta tingimuslikuks või mingilgi viisil piirata selliste konkreetsete õiguste kohaldamist, mis on Türgi immigrantidel vahetult otsuse nr 1/80 alusel (vt 16. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-329/97: Ergat, EKL 2000, lk I-1487, punkt 41).

28

Sellest järeldub, et liikmesriikidel ei ole enam võimalust võtta elamisõigust puudutavaid meetmeid, mis takistavad õiguste teostamist, mis on otsusega nr 1/80 sõnaselgelt antud isikule, kes vastab selle otsuse tingimustele ja kes seeläbi on juba vastuvõtvasse liikmesriiki seaduslikult integreerunud (vt eespool viidatud Ergati kohtuotsus, punkt 42).

29

Eelkõige on oluline, et sellisele isikule ei keeldutaks elamisõiguse andmisest just siis, kui tal on oma valitud töökohale pääsedes võimalus vastuvõtvasse liikmesriiki püsivalt integreeruda (vt selle kohta eespool viidatud Ergati kohtuotsus, punkt 43).

30

Euroopa Kohus on järjepidevalt otsustanud, et õigusi, mis on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõiguga antud selles sättes nimetatud tingimustele vastavatele Türgi päritolu töötaja pereliikmetele, võib piirata ainult kahel juhul, see tähendab kui Türgi päritolu immigrandi viibimine vastuvõtva liikmesriigi territooriumil kujutab endast otsuse nr 1/80 artikli 14 lõike 1 kohaselt tema isikliku käitumise tõttu reaalset ja tõsist ohtu avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele või kui asjaomane isik on lahkunud selle liikmesriigi territooriumilt märkimisväärselt pikaks ajaks ilma õiguspäraste põhjusteta (vt eespool viidatud kohtuotsused Ergat, punktid 45, 46 ja 48; Cetinkaya, punktid 36 ja 38; Derin, punkt 54; 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-373/03: Aydinli, EKL 2005, lk I-6181, punkt 27; 16. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-502/04: Torun, EKL 2006, lk I-1563, punkt 21, ja 4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-349/06: Polat, EKL 2007, lk I-8167, punkt 21).

31

Euroopa Kohus järeldas sellest, et otsuse nr 1/80 artikli 7 alusel õigusi omav Türgi kodanik ei või neist ilma jääda sellepärast, et ta ei teinud palgalist tööd talle mõistetud mitmeaastase reaalse vanglakaristuse tõttu, ega ka sel põhjusel, et ta ei ole kunagi omandanud töötamis- ja elamisõigust selle otsuse artikli 6 lõike 1 alusel. Euroopa Kohus leidis, et erinevalt Türgi päritolu töötajatest, kelle suhtes on kohaldatav viimati nimetatud säte, ei sõltu selle otsuse artiklis 7 mainitud pereliikmete staatus töötamisest (vt eespool viidatud Derini kohtuotsus, punkt 56).

32

Niisiis asjaolu, et isik ei ole olnud tööturul mitme aasta jooksul, ei takista tal tuginemast otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teisele taandele, et nõuda vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigust (vt eespool viidatud Polati kohtuotsus, punkt 21).

33

Veel enam kehtivad need kaalutlused niisuguse Türgi kodaniku puhul nagu H. Er, kes ei ole tööturult lahkunud. Asjaolu, et ta 23-aastaselt ikka veel ei tööta, ei ole takistuseks elamisõiguse andmisele.

34

Türgi kodanik, kes on perekonna taasühinemiseks asunud elama oma vanemate juurde ning on alates teisest eluaastast elanud koos oma vanematega, vastab otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teises taandes ettenähtud tingimustele. Kuigi ta ei ole 23-aastaseks saades ikka veel töötanud, ei kaota ta sellepärast veel oma elamisõigust. Vastupidi – oluline on mitte võtta talt elamisõigust, milleta ta ei saa töötada ega kasutada nimetatud sättest tulenevat õigust, et veelgi enam integreeruda vastuvõtvasse liikmesriiki.

35

Järelikult tuleb esitatud küsimusele vastata, et Türgi kodanik, kellel on lapsena lubatud perekonna taasühinemiseks siseneda liikmesriigi territooriumile ning kes on otsuse nr 1/80 artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel omandanud õiguse vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, ei kaota vaba juurdepääsu õigusega kaasnevat riigis elamise õigust ka mitte siis, kui ta ei ole 23-aastaseks saanuna teinud palgalist tööd pärast kooliskäimise lõpetamist 16-aastaselt ning on osalenud riiklikes tööhõiveabi programmides, neid siiski lõpetamata.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Türgi kodanik, kellel on lapsena lubatud perekonna taasühinemiseks siseneda liikmesriigi territooriumile ja kes on Euroopa Majandusühenduse ja Türgi vahelise assotsiatsioonilepinguga asutatud assotsiatsiooninõukogu 19. septembri 1980. aasta otsuse nr 1/80 assotsiatsiooni arengu kohta artikli 7 esimese lõigu teise taande alusel omandanud õiguse vabaks juurdepääsuks kõigile palgalistele töökohtadele omal valikul, ei kaota vaba juurdepääsu õigusega kaasnevat riigis elamise õigust ka mitte siis, kui ta ei ole 23-aastaseks saanuna teinud palgalist tööd pärast kooliskäimise lõpetamist 16-aastaselt ning on osalenud riiklikes tööhõiveabi programmides, neid siiski lõpetamata.