EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62007CC0188

Kohtujuristi ettepanek - Kokott - 13. märts 2008.
Commune de Mesquer versus Total France SA ja Total International Ltd.
Eelotsusetaotlus: Cour de cassation - Prantsusmaa.
Direktiiv 75/442/EMÜ - Jäätmehooldus - Jäätmete mõiste - "Saastaja maksab" põhimõte - Valdaja - Eelmised valdajad - Tootja, kelle tootest jäätmed on tekkinud - Süsivesinikud ja raske kütteõli - Laevahukk - Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiv tsiviilvastutuse konventsioon - Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvaheline fond.
Kohtuasi C-188/07.

ECLI identifier: ECLI:EU:C:2008:174

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 13. märtsil 2008 ( 1 )

Kohtuasi C-188/07

Commune de Mesquer

versus

Total France SA ja Total International Ltd

„Direktiiv 75/442/EMÜ — Jäätmehooldus — Mõiste „jäätmed” — „Saastaja maksab” põhimõte — Valdaja — Eelmised valdajad — Tootja, kelle tootest jäätmed on tekkinud — Süsivesinikud ja raske kütteõli — Laevahukk — Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiv tsiviilvastutuse konventsioon — Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvaheline fond”

I. Sissejuhatus

1.

Cour de Cassation’i eelotsusetaotlus on esitatud tankeriga Erika 1999. aastal Bretagne’i rannikul toimunud laevaõnnetuse tõttu. Väljavoolanud raske kütteõli reostas muu hulgas Mesquer’ valla rannad (edaspidi „Mesquer”), kes nõuab nüüd Total-grupi ettevõtjatelt kahju hüvitamist.

2.

Euroopa Kohtule on eeltooduga seoses esitatud küsimused, mis puudutavad nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta ( 2 ) (edaspidi „jäätmete raamdirektiiv”). Kõigepealt on vaja selgitada, kas rasket kütteõli tuleb pidada jäätmeteks alati või ainult siis, kui see on muutunud jäätmeteks õnnetusjuhtumi tagajärjel. Lisaks on küsitud, kas Total-grupi ettevõtjad peavad kandma naftareostuse kõrvaldamise kulud, sest nad on väljavoolanud raske kütteõli tootjad ja selle mereveo korraldajad.

3.

Sellega seoses tuleb arvesse võtta asjaolu, et Prantsusmaa on naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 29. novembri 1969. aasta rahvusvahelise konventsiooni ( 3 ), mida on muudetud 1992. aasta protokolliga ( 4 ), (edaspidi „vastutuse konventsioon”) ja naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelise konventsiooni, mida on muudetud 1992. aasta protokolliga ( 5 ), (edaspidi „fondi konventsioon”) osalisriik.

II. Õiguslik raamistik

A. Asjakohane rahvusvaheline õigus

4.

Käesoleval juhul on rahvusvahelise õiguse tasandil oluline eelkõige vastutuse konventsioon. Konventsiooni on ratifitseerinud teiste seas 24 liikmesriiki, kuid mitte ühendus. ( 6 )

5.

Vastutuse konventsiooni artikkel III sisaldab sätteid vastutuse kohta naftareostusest põhjustatud kahju korral merel:

„1.   Vahejuhtumiaegne omanik, või kui see vahejuhtum koosneb sündmuste jadast, siis esimese taolise sündmuse aegne omanik vastutab laeva poolt vahejuhtumi tulemusena põhjustatud reostuskahju eest, välja arvatud käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 ette nähtud juhtudel.

2.   Omanik ei vastuta reostuskahju eest juhul, kui ta tõestab, et kahju põhjustas:

a)

sõjategevus, vaenutegevus, kodusõda, relvastatud ülestõus või erakordne, vältimatu ja vääramatu loodusnähtus;

b)

täielikult kolmanda isiku tahtlik tegevus või tegevusetus, mille eesmärk oli kahju tekitamine;

c)

täielikult mõne riigi valitsuse või navigatsioonitulede või muude navigatsioonimärkide hooldamise eest vastutava pädeva asutuse hooletus või muu õigusvastane tegevus oma kohustuste täitmisel.

3.   Kui omanik tõestab, et reostuskahju tekkis täielikult või osaliselt kahju kannatanud isiku tahtliku tegevuse või tegevusetuse tõttu, mille eesmärk oli kahju tekitamine, või selle isiku hooletuse tagajärjel, võib omaniku täielikult või osaliselt vabastada vastutusest selle isiku suhtes.

4.   Reostuskahju hüvitamise nõuet ei või omaniku vastu esitada muidu kui üksnes käesoleva konventsiooni kohaselt. Kui käesoleva artikli lõikest 5 ei tulene teisiti, ei või käesoleva konventsiooni alusel ega muul viisil esitada reostuskahju hüvitamise nõuet:

a)

omaniku töötajate või agentide või laevapere liikmete vastu;

b)

lootsi või muu isiku vastu, kes osutab laevale teenuseid, olemata ise laevapere liige;

c)

laeva prahtija (mis tahes kujul, sealhulgas laevapereta prahtija), haldaja või kasutaja vastu;

d)

isiku vastu, kes omaniku nõusolekul või pädeva riikliku organi juhendamisel teostab päästetoiminguid;

e)

isiku vastu, kes võtab ennetusabinõusid;

f)

punktides c, d ja e nimetatud isikute töötajate või agentide vastu, välja arvatud juhul, kui kahju põhjuseks oli nende endi kahju tekitamisele suunatud tegu või tegevusetus või hooletus, mille puhul oli teada, et kõnealune kahju tõenäoliselt tekib.

5.   Käesoleva konventsiooni ükski säte ei mõjuta omaniku olemasolevaid regressiõigusi kolmandate isikute suhtes.”

6.

Vastutuse konventsiooni artikli V alusel on laevaomaniku vastutus piiratud vähemalt siis, kui ei ole tõestatud, et reostuskahju põhjuseks on tegu, mille ta on pannud toime või jätnud toime panemata kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelsusest, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest.

7.

Vaidlusalusel ajal oli artikli V lõikest 1 tulenev vastutuse piirmäär olenevalt laeva suurusest 3–59,7 miljonit arvestusühikut. Vastavalt artikli V lõikele 9 vastab üks arvestusühik ühele Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikule, see tähendab, et vahetult pärast õnnetusjuhtumit, 13. detsembril 1999 oli selle kurss 1,357120 eurot. ( 7 ) Erika juhtumi puhul oli omaniku vastutus piiratud summaga umbes 13 miljonit eurot. ( 8 )

8.

Fondi konventsioon täiendab vastutuse konventsiooni. Fondi konventsiooni on ratifitseerinud 23 liikmesriiki, kuid mitte ühendus. ( 9 )

9.

Konventsiooniga asutatud naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fond (edaspidi „fond”) hüvitab fondi konventsiooni artikli 2 kohaselt naftareostusest põhjustatud kahju selles osas, mida vastutuse konventsioon ei kata. Fondi vastutuse määr oli asjaolude toimumise ajal 135 miljonit arvestusühikut. Erika juhtumi puhul oli see umbes 185 miljonit eurot. ( 10 )

10.

Fondi konventsiooni artikli 28 lõike 4 alusel on konventsioon avatud ainult neile riikidele, kes on vastutuse konventsiooni ratifitseerinud, vastu võtnud, kinnitanud või sellega ühinenud.

11.

Seoses vastutusega merereostuse korral näeb Montego Bays 10. detsembril 1982 alla kirjutatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ( 11 ) (edaspidi „mereõiguse konventsioon”) artikli 235 lõige 3 ette riikide koostöö:

„Merereostusest põhjustatud kahju viivitamatuks ja õiglaseks hüvitamiseks teevad riigid koostööd rahvusvahelise õiguse kohaldamisel ning edendavad rahvusvahelist õigusloomet, mis käsitleb vastutust kahjude hindamisel ja hüvitamisel, vaidluste lahendamist ning vajaduse korral ka sellise piisava hüvitise maksmise kriteeriumide ja menetluse väljatöötamist, nagu kohustuslik kindlustus või muu hüvitusfond.”

B. Euroopa Ühenduse õigus

1. Jäätmete raamdirektiiv

12.

Jäätmete raamdirektiivi artiklis 1 on määratletud muu hulgas jäätmed, jäätmete tekitaja ja valdaja:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)

jäätmed – I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama;

[…]

b)

tekitaja – igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed („esmane tekitaja”), ja/või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab muid toiminguid, mille tulemusena jäätmete olemus või koostis muutub;

c)

valdaja – jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed;

d)

[…]”.

13.

I lisas on määratletud eri jäätmegrupid, muu hulgas ka järgmised kaks:

„Q4Materjalid, mis on maha voolanud, riknenud või mõne õnnetusjuhtumi tõttu kahjustunud, kaasa arvatud materjalid, seadmed või muud esemed, mis on õnnetusjuhtumi tagajärjel saastunud”,

ja

„Q15Reostatud pinnase puhastamisel tekkinud saastunud materjalid, ained või tooted”

14.

Jäätmete raamdirektiivi artikkel 15 sätestab jäätmete kõrvaldamisega seotud kulude kandmise:

„Vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele tuleb jäätmete kõrvaldamise kulud kanda:

jäätmevaldajal, kes on andnud jäätmed jäätmekogumisettevõttele või artiklis 9 osutatud ettevõttele, ja/või

eelmisel valdajal või tootjal, kelle tootest jäätmed on tekkinud.”

2. Direktiiv 68/414/EMÜ säilitamisele kuuluvate strateegiliste ressursside kohta

15.

Nõukogu 20. detsembri 1968. aasta direktiivi 68/414/EMÜ, millega EMÜ liikmesriike kohustatakse säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid, ( 12 ) artikkel 1 kohustab liikmesriike pidevalt säilitama oma naftatoodete varusid tasemel, mis vastab vähemalt 90 päeva keskmisele sisetarbimisele. Artikli 2 kolmanda taande kohaselt hõlmab see kohustus ka kütteõlisid.

3. Otsus 2004/246/EÜ fondi konventsiooni kohta

16.

Nõukogu 2. märtsi 2004. aasta otsuse 2004/246/EÜ, millega volitatakse liikmesriike naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2003. aasta protokollile Euroopa Ühenduse huvides alla kirjutama, seda ratifitseerima või sellega ühinema ning volitatakse Austriat ja Luksemburgi Euroopa Ühenduse huvides alusdokumentidega ühinema, ( 13 ) põhjendus 4 ja artikkel 4 selgitavad ühenduse seisukohta vastutuse konventsiooni suhtes.

17.

Otsuse artiklis 1 volitatakse liikmesriike ühinema fondi konventsiooni täiendava meetmega. Teatavad liikmesriigid saavad sellega seoses õiguse osaleda fondi konventsioonis ja vastutuse konventsioonis.

„1.   Käesolevaga volitatakse liikmesriike naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2003. aasta protokollile (lisafondi protokollile) Euroopa Ühenduse huvides alla kirjutama, seda ratifitseerima või sellega ühinema alljärgnevates artiklites sätestatud tingimustel.

2.   Lisaks sellele volitatakse Tšehhi Vabariiki, Eestit, Luksemburgi, Ungarit, Austriat ja Slovakkiat ühinema alusdokumentidega.

3.   Lisafondi protokolli tekst lisatakse käesoleva otsuse I lisasse. Alusdokumentide tekst lisatakse käesoleva otsuse II ja III lisasse.

4.   Käesolevas otsuses hõlmab termin „alusdokumendid” 1992. aasta protokolli, millega muudetakse naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse 1969. aasta rahvusvahelist konventsiooni, ning 1992. aasta protokolli, millega muudetakse naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelist konventsiooni.

5.   Käesolevas otsuses hõlmab termin „liikmesriigid” kõiki liikmesriike, välja arvatud Taani.”

18.

Artikkel 2 kohustab liikmesriike esimesel võimalusel ühinema lisafondi protokolliga ja artikli 1 lõikes 2 nimetatud riikide puhul ka selle aluseks oleva konventsiooniga.

19.

Põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Vastavalt lisafondi protokollile võivad selle osalised olla ainult suveräänsed riigid; seetõttu ei ole ühendusel võimalik protokolli ratifitseerida ega sellega ühineda, samuti ei ole ette näha, et ta saaks seda teha lähemas tulevikus.”

20.

Artikkel 4 kutsub seetõttu liikmesriike üles seisma selle eest, et ühendusel oleks võimalik konventsiooniga ühineda:

„Liikmesriigid püüavad esimesel võimalusel tagada, et lisafondi protokolli ning alusdokumente muudetaks nii, et ühendusel oleks võimalik saada nende osaliseks.”

21.

Nõukogu otsuse põhjenduste 2 ja 3 kohaselt oli otsus möödapääsmatu, sest lisafondi protokolli sätted puudutavad nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrust (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 14 ) ja kuuluvad selles osas ühenduse ainupädevusse.

III. Asjaolud, põhikohtuasi ja eelotsusetaotlus

22.

Itaalia energiaettevõtja ENEL sõlmis äriühinguga Total international Ltd. lepingu raske kütteõli veoks Itaaliasse. Raske kütteõli oli ette nähtud põletamiseks elektrijaamas elektrienergia tootmise eesmärgil.

23.

Raske kütteõli saadakse toornafta rafineerimisel. Toornafta kergemad koostisosad, mis muutuvad madalal temperatuuril gaasiliseks, töödeldakse ümber bensiiniks või kütteõliks. Raske kütteõli seevastu on tavatemperatuuril viskoosne, vedeldamiseks tuleb seda soojendada.

24.

ENEL-iga sõlmitud lepingu täitmiseks ostis Total international Ltd. äriühingult Total raffinage distribution, praegu Total France, teatava koguse rasket kütteõli ja prahtis veoks Milazzo sadamasse Sitsiilias tankeri Erika. 1999. aasta 11.–12. detsembril toimus laevaõnnetus. Erika last voolas osaliselt merre ja reostas Prantsusmaa Atlandi ookeani rannikut, sealhulgas Mesquer’ alasid.

25.

Kõigepealt nõudis vald oma otsusega Total-grupi ettevõtjatelt laevast pärinevate jäätmete kõrvaldamist. Vallal tekkisid siiski kulutused ka seoses reostuse kõrvaldamise ja jäätmete käitlemisega valla territooriumil. Vald esitas Total France’i ja Total international Ltd. (edaspidi „Total”) vastu hagi ning nõudis nimetatud kulude hüvitamist.

26.

Kohtuasja menetleb nüüd Cour de Cassation, kes esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas rafineerimisprotsessi tulemusel saadavat kasutaja spetsifikatsioonidele vastavat rasket kütteõli, mille tootja on ette näinud kütusena müümiseks ja mida on nimetatud 20. detsembri 1968. aasta direktiivis 68/414/EMÜ säilitamisele kuuluvate strateegiliste ressursside kohta, muudetud 14. detsembri 1998. aasta direktiiviga 98/93/EÜ, võib liigitada jäätmeteks 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ, muudetud 18. märtsi 1991. aasta direktiiviga 91/156/EMÜ ja kodifitseeritud direktiiviga 2006/12/EÜ, artikli 1 tähenduses?

2.

Kas laeva lastina veetav raske kütteõli, mis voolab õnnetusjuhtumi tagajärjel merre, kujutab iseenesest või vee ja setetega segunenuna jäätmeid direktiivi 2006/12 I lisa kategooria Q 4 tähenduses?

3.

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav ja teisele küsimusele jaatav, siis kas raske kütteõli tootjat (Total raffinage) ja/või müüjat või prahtijat (Total international Ltd) tuleb pidada direktiivi 2006/12 artikli 1 punktide b ja c tähenduses ning sama direktiivi artikli 15 kohaldamise eesmärgil jäätmete tekitajaks ja/või valdajaks, kuigi ajal, mil toimus laevaõnnetus, mille tagajärjel muutus toode jäätmeteks, vedas toodet kolmas isik?”

27.

Euroopa Kohtus toimuva menetluse ajal, 16. jaanuaril 2008, määras Pariisi Tribunal de grande instance seoses tankeri Erika põhjaminekuga rahatrahvid mitmele isikule, sealhulgas mitmele Total-grupi ettevõtjale. Sama otsuse alusel peavad süüdimõistetud isikud tasuma menetluse eri pooltele hüvitist kokku summas 192 miljardit eurot. Hüvitise summa arvutamisel võeti arvesse ka naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi hüvitisi. ( 15 ) Mesquer peab saama 500000 eurot hüvitist tema maine kahjustamise eest. ( 16 ) Tribunal jättis seevastu põhjendamatuse tõttu rahuldamata nõude summas 67181,78 eurot kahjude eest, mida fond ei hüvitanud. ( 17 ) Ajaomase äriühingu Total S.A. süü tulenevat Erika valikust ja raske kütteõli veoks sobivuse kontrollist. ( 18 )

28.

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 23 esitasid kirjalikke märkusi Mesquer’ vald, Total, Belgia Kuningriik, Prantsuse Vabariik, Itaalia Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon. Kohtuistungil, mis toimus 22. jaanuaril 2008, osalesid kõik eelnimetatud peale Belgia ja Itaalia.

IV. Õiguslik hinnang

29.

Kõigepealt tuleb märkida, et 1999. aastal toimunud sündmuste suhtes ei ole kohaldatav eelotsusetaotluses muu hulgas nimetatud jäätmete raamdirektiivi kodifitseeritud redaktsioon, vaid tol ajal kehtinud redaktsioon. ( 19 )

A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

30.

Totali arvates on eelotsusetaotlus hüpoteetiline, sest Mesquer’ vald olevat juba saanud hüvitise ja seega puuduvat tal põhikohtuasjas põhjendatud huvi. Lisaks olevat Mesquer’ vald hüvitise summa saamisel loobunud kõigist asjaomast kahju puudutavatest edasistest nõuetest.

31.

Eeltoodud väitega tugineb Total sellele, et Euroopa Kohus peab oma pädevuse hindamiseks erandjuhul analüüsima neid tingimusi, mille alusel siseriiklik kohus eelotsusetaotluse esitas. ( 20 ) Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et ühenduse õigusnormi tõlgendamine, mida siseriiklik kohus palub, ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 21 ) Muudel juhtudel on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud vastama eelotsuse küsimustele, mis puudutavad ühenduse õigusnormide tõlgendamist. ( 22 )

32.

Erinevalt näiteks ühenduse õigusega seotud küsimustest, millega seoses näib eelotsusetaotlus tervikuna või osaliselt hüpoteetiline, uurib põhikohtuasjas põhjendatud huvi olemasolu küsimust põhimõtteliselt ainult siseriiklik kohus. Seetõttu tuleb selle kontrolli tulemuste vastu toodud väidetele esitada eriti rangeid nõudmisi.

33.

Eeltoodu kohaselt ei sea Totali argumendid kahtluse alla eelotsusetaotluse vastuvõetavust. Mesquer’ vald ei nõua mitte ainult hüvitist, mille ta on väidetavalt juba saanud, vaid ka sedastust selle kohta, et Total on põhimõtteliselt kohustatud kahjud hüvitama. See sedastus hõlmaks ka alles hiljem ilmnevaid kahjusid.

34.

Üksnes siseriiklik kohus saab otsustada, mida toob kaasa Totali väidetud loobumine edasistest nõuetest. Nimetatud asjaolu oli eelotsusetaotluse esitanud kohtule ilmselt teada, seega tuleb lähtuda eeldusest, et see ei takistanud hagi menetlemist.

35.

Kahtlused siseriiklikul tasandil esitatud hagi vastuvõetavuses võivad tuleneda ka sellest, et Tribunal de grande instance tegi otsuse Mesquer’ valla nõuete kohta, mis olid esitatud Totali vastu seoses laevaõnnetusega. Seda, kas see takistab käesoleva asja menetlemist paralleelse kohtumenetluse tõttu, ei saa otsustada mitte Euroopa Kohus, vaid ainult pädev siseriiklik kohus.

36.

Eeltoodust lähtuvalt ei saa väita, et põhikohtuasi või eelotsusetaotlus oleksid oma olemuselt oletuslikud. Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

B. Esimene küsimus – raske kütteõli liigitamine jäätmeteks

37.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas kasutaja spetsifikatsioonidele vastava rafineerimisprotsessi tulemusel saadavat rasket kütteõli, mida on tootja ette näinud kütusena müümiseks ja mida on mainitud direktiivis säilitamisele kuuluvate strateegiliste ressursside kohta, ( 23 ) võib liigitada jäätmeteks jäätmete raamdirektiivi artikli 1 tähenduses?

38.

Kõigepealt tuleb märkida, et järgnevalt ei saa arvesse võtta Mesquer’ valla väidet, et raske kütteõli puhul on tegemist vähem väärtusliku ainega kui seni arvatud, nimelt ettenähtust erineva viskoossusega väga mürgiste tootmisjääkidega. Euroopa Kohtu ülesanne eelotsusemenetluses ei ole asjaolude selgitamine. ( 24 ) Tõenäoliselt võivad olla piiratud ka eelotsusetaotluse esitanud kassatsioonikohtu Cour de Cassation võimalused asjaolude edasiseks selgitamiseks. Eelotsusetaotlus puudutab rasket kütteõli, mis vastab ostja spetsifikatsioonidele, niisiis tuleb see väide võtta järgneva kontrolli lähtepunktiks.

39.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punkti a kohaselt hõlmab jäätmete mõiste I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvaid mis tahes aineid või esemeid, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama.

40.

Eespool nimetatud lisa ja Euroopa jäätmenimistu täpsustavad ja illustreerivad seda määratlust, tuues ära nimekirja jäätmetena käsitletavatest ainetest ja esemetest. Lisa ja nimistu on aga üksnes näitlikud, sest lisa kategooria Q16 alla kuuluvad „kõik materjalid, ained või tooted, mis ei kuulu eespool loetletud kategooriatesse”. ( 25 )

41.

Otsustav on pigem see, kas valdaja asja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama. ( 26 ) Mõistet „jäätmed” jäätmete raamdirektiivi tähenduses ei saa seejuures tõlgendada kitsalt. ( 27 )

42.

Esimese küsimusega tuleb niisiis selgitada, kas valdaja raske kütteõli kasutuselt kõrvaldas, kavatses kasutuselt kõrvaldada või oli kohustatud kasutuselt kõrvaldama, kui see oli veel tankeris. Teatava aine vedu tankeriga ei ole veel selle kasutuselt kõrvaldamise etapp ega anna tunnistust vastavast kavatsusest. Seega ei saa lähtuda sellest, et kasutuselt kõrvaldamine oleks lõpule viidud.

43.

Kasutuselt kõrvaldamise kohustusega ( 28 ) võib olla tegemist juhul, kui kõnealust ainet ei saa õiguspäraselt kasutada. Raske kütteõli puhul võib see nii olla juhul, kui ei ole täidetud nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/32/EÜ, mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes ja millega muudetakse direktiivi 93/12/EMÜ ( 29 ), nõuded. Ent asjaolude toimumise ajal, 1999. aasta detsembris, ühenduse asjaomased õigusnormid veel ei kehtinud ja pealegi näib olevat välistatud asjaolude selline kokkulangemine juhul, kui raske kütteõli – nagu eelotsusetaotluses märgitud – ostja spetsifikatsioonidele vastas.

44.

Järelikult peab uurima, kas valdaja kavatses raske kütteõli kasutuselt kõrvaldada. Jäätmete raamdirektiivis ei ole toodud ühtegi otsustavat kriteeriumi, mille järgi teha kindlaks valdaja tahe teatava aine või eseme kasutuselt kõrvaldamiseks. Euroopa Kohus, kellel on korduvalt palutud otsustada, kas mitmesugused ained tuleb liigitada jäätmeteks, on siiski nimetanud pidepunkte valdaja tahte tõlgendamiseks. ( 30 ) Kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Seejuures tuleb silmas pidada direktiivi eesmärki ning jälgida, et selle mõju ei piirataks. ( 31 )

45.

Mesquer’ valla seisukoht, mille kohaselt tuleb raske kütteõli liigitada jäätmeteks, tugineb väitele, et tegemist on tootmisjääkidega. Tootmisjääk on saadus, mille tootmine ei olnud tootmistegevuse eesmärk. ( 32 ) Kui sellise saaduse valdaja ei saa saadust ilma eelneva töötluseta majanduslikult tasuvalt korduskasutada, siis on saadus üleliigne aine või ese, millest valdaja soovib vabaneda ja seega kuulub see põhimõtteliselt jäätmete hulka. ( 33 )

46.

Sarnaselt teiste menetlusosalistega ei ole ma siiski veendunud, et käesoleva juhtumi asjaoludel on raske kütteõli tegelikult tootmisjääk. Pigem on tegemist tootega. Ühendkuningriigi andmetel tekib raske kütteõli toornafta rafineerimisel paratamatult, kuid nii on see ka teiste ainete naftast rafineerimise teel eraldamisel.

47.

Eeltoodut kinnitab viitedokument parima võimaliku tehnoloogia kohta mineraalõli ja gaasi rafineerimistehastes. ( 34 ) Komisjon töötas selle dokumendi välja saaste kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi alusel ( 35 ) koostöös liikmesriikide ekspertidega. Dokumendi kohaselt töötlevad rafineerimistehased sellised looduslikud toorained nagu nafta ja gaasi turustuskõlblikeks toodeteks, näiteks kütuseks transpordisektorile, kütuseks soojuse ja energia tootmise eesmärgil tööstuses ja kodumajapidamises, keemiatööstuse tooraineteks, eritoodeteks nagu määrdeõlid, parafiin, vaha või bituumen, aga ka energiaks auru kujul või elektriks rafineerimise kõrvalproduktina.

48.

Nimetatud viitedokument ei liigita rasket kütteõli tüüpilisteks rafineerimise jäätmeteks. ( 36 ) Samuti ei maini see raske kütteõli tootmise vähendamist parima võimaliku tehnoloogia eesmärgina saaste kompleksse vältimise ja kontrolli direktiivi tähenduses.

49.

Raske kütteõli liigitamine tooteks on mõistlik, kui see on toodetud ostja spetsifikatsioonide kohaselt – nagu nähtub käesoleval juhul eelotsusetaotlusest. Raske kütteõli on sellisel juhul tehnilise otsustuse tulemus ja toodetud edasise kasutamise eesmärgil. ( 37 ) Sellisele tehnilisele otsustusele esitatavad nõuded ei või seejuures olla liiga ranged, sest mitme tootmisprotsessi puhul on vaja rööbiti valmistada ka tooteid, mis ei ole tootjale võrdsel määral atraktiivsed, kuid neid toodetakse integreeritud ja efektiivse tootmise raames siiski.

50.

Kütuse olemusest lähtuvalt ei saa ettenähtud põletamisprotsessi samastada kasutuselt kõrvaldamisega, millest nähtuks kasutamiselt kõrvaldamise kavatsus. ( 38 ) Pigem on tegemist samalaadse kasutamisega nagu teiste derivaatide puhul, mida tuleb kahtlemata lugeda toodeteks. ( 39 )

51.

Raske kütteõli kui kütus on põhimõtteliselt toodetud kasutamise eesmärgil ja ei ole rafineerimisprotsessi tulemusel tekkiv tootmisjääk.

52.

Seda järeldust kinnitab lõpuks asjaolu, et vastavalt eelotsuse küsimusele sisaldub raske kütteõli direktiivis 68/14 säilitamisele kuuluvate strateegiliste ressursside kohta. Kui liikmesriigid on kohustatud säilitama raske kütteõli piisavaid varusid, siis ei ole põhjust eeldada kõnealuse aine kasutuselt kõrvaldamise kavatsust. ( 40 ) Varude säilitamise kohustusest nähtub pigem, et kõrvaltootena tekkiva raske kütteõli kasutamine on tagatud, mis omakorda räägib raske kütteõli jäätmeteks liigitamise vastu. ( 41 )

53.

Vastupidi Mesquer’ valla arvamusele ei sea eeltoodud hinnangut kahtluse alla ka raske kütteõli ja selle kasutamisega seotud keskkonna ohustatuse küsimus. Euroopa Kohus on küll leidnud, et ohustatus võib tõendada kasutuselt kõrvaldamise kavatsust, kuid see on teisi asjaolusid silmas pidades väheoluline. ( 42 ) Paljud tooted on olemuselt keskkonnakahjulikud või võivad keskkonda ohustada kasutamise käigus. Niisugune ohustamine ei muuda siiski vajalikuks jäätmealaste õigusnormide kohaldamist, selliste toodete ja/või nende kasutamise suhtes tuleb kehtestada erisätted.

54.

Tuleb pigem eeldada, et tootmisjäägiga on tegemist sel juhul, kui potentsiaalne kütus tekib oluliselt teistsuguste saaduste tootmise tulemusel. Seetõttu leidis Euroopa Kohus niinimetatud LUWA-Bottoms’i kohtuasjas, et propüleenoksiidi ja tert-butüülalkoholi tootmisel tekkiv (täpsemalt määratlemata) „süsivesinike voog” on tootmisjääk. ( 43 )

55.

Seevastu rafineerimisel saadavat rasket kütteõli võib liigitada tootmisjäägiks üksnes erilistel asjaoludel, näiteks siis, kui seda tuleb vähese nõudluse või regulatiivsete meetmete alusel pidada üleliigseks aineks, millest valdaja tahab vabaneda või koguni peab vabanema. Sellisel juhul – mille kohta käesolevas kohtuasjas ei ole näha pidepunkte – peaks jäätmeteks liigitamine olema välistatud ainult siis, kui taaskasutamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid kindel, ei vaja eelnevat töötlemist ja toimub pideva tootmisprotsessi raames. ( 44 )

56.

Eelkirjeldatud erandit rakendati kaevanduse kivijääkide samas kaevanduses täitematerjalina kasutamise suhtes. Viidatud juhul on see õigustatud, seda eelkõige selleks, et eristada kivijääke kaevanduses muudest jäätmetest, mille kasutamine teistes valdkondades on võimalik, kuid mitte kindel. ( 45 )

57.

Kõnealust erandit ei saa mõista lõplikuna, eelkõige silmas pidades tootmisprotsessi järjepidevust. Viimane on käesoleval juhul kaheldav, sest enne kasutamist transporditakse raske kütteõli olulise vahemaa tagant. Kui aga tootmisjääkide kasutamine on ilma eelneva töötlemiseta kindel ja tootjale majanduslikult kasulik, tuleb samuti välistada, et see jääk on üleliigne aine või ese, millest ta soovib vabaneda. ( 46 )

58.

Seega tuleb esimesele küsimusele kokkuvõttes vastata, et rafineerimisprotsessi tulemusel saadavat kasutaja spetsifikatsioonidele vastavat rasket kütteõli, mille tootja on ette näinud kütusena müümiseks ja mida on mainitud direktiivis 68/414 säilitamisele kuuluvate strateegiliste ressursside kohta, ei või liigitada jäätmeteks jäätmete raamdirektiivi artikli 1 tähenduses.

C. Teine küsimus – väljavoolanud raske kütteõli liigitamine jäätmeteks

59.

Teise küsimusega palub Cour de Cassation selgitada, kas laeva lastina veetav raske kütteõli, mis voolab õnnetusjuhtumi tagajärjel merre, kujutab endast väljavoolamise tõttu või vee ja setetega segunenuna jäätmeid jäätmete raamdirektiivi I lisa kategooria Q 4 tähenduses?

60.

Belgia ja ka Total on siiski seisukohal, et vastutuse konventsiooni tõttu on jäätmete raamdirektiivi kohaldamine välistatud. Vastutuse konventsiooni artikli III lõike 4 kohaselt võib hüvitise- ja kahjunõudeid esitada omanikule ja teistele isikutele üksnes kõnealuse konventsiooni kohaselt.

61.

Käesoleva teise küsimuse puhul on vastutuse konventsioon siiski juba seetõttu ebaoluline, et see ei sisalda sätteid selle kohta, kas tankeriõnnetuse tulemusel välja voolanud naftatooteid saab liigitada jäätmeteks. Konventsiooni tuleb pigem uurida järgnevalt kolmanda küsimuse raames, sest see puudutab jäätmetega seotud vastutust.

62.

Total leiab endiselt, et küsimus, kas raske kütteõli muutus väljavoolamise tõttu jäätmeteks, ei oma põhikohtuasja seisukohalt ilmselgelt mingit tähtsust. Vaidlus puudutab ainult seda osa raskest kütteõlist, mis reostas Mesquer’ rannikualad. Seega ei ole küsimuse sellele osale vaja vastata.

63.

Eeltoodud väide on siiski vastuolus Totali märkusega küsimuse teise osa kohta. Total on nimelt seisukohal, et rannikut reostanud raske kütteõli, mis on segunenud vee ja setetega, tuleb liigitada jäätmeteks ainult siis, kui on olemas raske kütteõli kasutuselt kõrvaldamise kohustus. Nimetatud kohustus – algselt üksnes rasket kütteõli puudutav – võib tekkida ainult sellisel juhul, kui raske kütteõli osutus jäätmeteks juba enne segunemist.

64.

Totali enda väite alusel on küsimuse esimene osa seega vägagi oluline ja sellele tuleb vastata.

65.

Pealegi on Total seisukohal, mida ka mina olen pooldanud, et väljavoolanud ainet ja reostunud pinnast tuleb vaadelda koos kui tervikut. ( 47 ) Siis oleneks lahendus sellest, kas segunenud aine kasutuselt kõrvaldatakse, kavatsetakse kasutuselt kõrvaldada või ollakse kohustatud kasutuselt kõrvaldama. Vähemalt kaldale uhutud naftareostuse puhul tuleb eeldada kõrvaldamise kavatsust. See vaatenurk võib olla teatavatel asjaoludel otstarbekas, seda eeskätt siis, kui ei ole enam võimalik selgitada segu koostisosade päritolu.

66.

Segu uurimisest ei ole siiski kasu, kui – nagu käesoleval juhul kolmanda küsimuse raames – tuleb kindlaks määrata vastutus jäätmete tekkimise eest. See vastutus seondub nimelt üldjuhul üksikute koostisosade saatusega, käesoleval juhul raske kütteõliga, samal ajal kui segu ülejäänud koostisosade liigitamine jäätmeteks on raske kütteõliga reostumise tagajärg. Seetõttu tuleb uurida, kas raske kütteõli on muutunud jäätmeteks.

67.

Direktiivi 75/442 lisa I – „Jäätmekategooriad” – kategoorias Q4 on nimetatud materjalid, „mis on maha voolanud, riknenud või mõne õnnetusjuhtumi tõttu kahjustunud, kaasa arvatud materjalid, seadmed või muud esemed, mis on õnnetusjuhtumi tagajärjel saastunud”. Eeltoodu tõendab, et nimetatud materjale võib käsitleda jäätmetena. Nimetatud sõnastus aga ei luba pidada jäätmeteks õnnetusjuhtumi käigus maha voolanud ning maapinna ja põhjavee reostust tekitanud kütust. ( 48 ) Nagu juba esimese küsimuse raames märgitud, võib jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punkti a alapunkti 1 kohaselt jäätmeteks liigitada ainult neid aineid või esemeid, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab, kavatseb kasutuselt kõrvaldada või on kohustatud kasutuselt kõrvaldama. ( 49 )

68.

Raske kütteõli tankerist väljavoolamine laevaõnnetuse tagajärjel ei kinnita – ilma täiendavate asjaoludeta – kasutuselt kõrvaldamise kavatsust ega kohustust. Tuleb siiski veel uurida, kas valdaja kõrvaldas raske kütteõli kasutuselt, kuna see voolas välja.

69.

Eeltoodu osas on Euroopa Kohus tõmmanud Van de Walle kohtuotsuses paralleeli tootmisjääkide kohta väljakujundatud praktikaga. Viidatud kohtuasjas oli tegemist kütusega, mis voolas tankla mahutist ümbritsevasse maapinda.

70.

Euroopa Kohus viitas asjaolule, et saadust, mille tootmine ei olnud tootmistegevuse eesmärk ja mida selle valdaja ei saa ilma eelneva töötluseta majanduslikult tasuvalt korduskasutada, tuleb vaadelda üleliigse aine või esemena, mille valdaja kasutuselt kõrvaldab. ( 50 )

71.

Euroopa Kohtu arvates on ilmselge, et õnnetusjuhtumi tagajärjel maha voolanud ning maapinna ja põhjavee reostuse tekitanud kütus ei ole (samuti) ilma eelneva töötluseta korduskasutatav. Sellise kütuse müügi võimalus on väga ebatõenäoline ning isegi juhul, kui see oleks võimalik, ei ole selline tegevus kütuse valdajale majanduslikult kasulik. Seega on nimetatud kütus vaadeldav ainena, mida selle valdaja ei kavatsenud toota ja mille ta – olgugi tahtmatult – müügitegevuse käigus kasutuselt kõrvaldab. ( 51 )

72.

Nagu märkisid ka Prantsusmaa, Itaalia, Ühendkuningriik ja komisjon, kehtib sama ka raske kütteõli kohta, mis voolab tankeriõnnetuse tagajärjel välja ning seguneb vee ja setetega. Sellise õli kasutatavus ei ole kindel või on koguni välistatud. Nii kõrvaldas raske kütteõli valdaja – olgugi tahtmatult – õli kasutuselt veo ajal.

73.

Euroopa Kohus sedastas Van de Walle kohtuotsuses veel, et jäätmeteks tuleb liigitada ka õnnetusjuhtumi tagajärjel maha voolanud kütusest reostunud maapind. Selline kütus ei ole reostunud maapinnast eraldatav ning seda ei saa taaskasutada või kõrvaldada, välja arvatud juhul, kui maapind läbiks vajaliku puhastusprotsessi. ( 52 )

74.

Eeltoodu kehtib ka käesoleval juhul. Rasket kütteõli saab jäätmealaste õigusnormide kohaselt käsitleda üksnes siis, kui samamoodi käsitletakse ka õliga segunenud vett ja setteid, see tähendab, et koostisosad kas eraldatakse üksteisest, kõrvaldatakse koos või taaskasutatakse koos.

75.

Van de Walle kohtuotsust on erialakirjanduses tihti arvustatud selle praktiliste tagajärgede tõttu. ( 53 ) Lisaks muudele argumentidele, mis leidsid kajastamist otsuses või vähemalt kohtujuristi ettepanekus või mis ei tarvitse olla asjakohased, on õigustatult ette heidetud, et mainimata on jäänud jäätmete raamdirektiivi kuues põhjendus. ( 54 ) Nimetatud põhjenduses on öeldud, et „tõhusaid ja järjekindlaid jäätmete kõrvaldamist käsitlevaid eeskirju […] tuleks kohaldada vallasasja suhtes, mille omanik kõrvaldab või on kohustatud kõrvaldama kehtivate siseriiklike sätete kohaselt […]”.

76.

Osundatud põhjendus ei jäta siiski kinnisasju jäätmete raamdirektiivi kohaldamisalast välja. Sellest nähtub äärmisel juhul vaid, et direktiivi peamine eesmärk ei ole sätestada kinnisasjadega seonduvat. Kui jäätmeteks osutuvad siiski vallasasjad, siis oleks sama põhjenduse eesmärgiga – kohaldada tõhusaid ja järjekindlaid jäätmete kõrvaldamist käsitlevaid eeskirju – vastuolus välistada jäätmealaste õigusnormide kohaldamine seetõttu, et kõnealused asjad muutusid pinnasega segunemise tõttu kinnisasjadeks. Pigem tuleb ära hoida, et sel viisil jäävad jäätmed jäätmealaste õigusnormide kohaldamisalast välja. ( 55 )

77.

Nõukogu ja parlament arutavad siiski jäätmete raamdirektiivi uue redaktsiooni ettepanekut, mis näeb muu hulgas ette, et direktiivi reguleerimisalasse ei kuulu pinnas (in situ), sh välja kaevamata saastunud pinnas või pinnasega püsivalt ühendatud hooned. ( 56 )

78.

Ainuüksi käimasolevat seadusandlikku menetlust silmas pidades ei peaks Euroopa Kohus seadusandjast ette ruttama, seades oma kohtupraktika selles osas kahtluse alla.

79.

Lisaks tuleb märkida, et jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti b alapunkti iv alusel kuuluvad õlijäätmed direktiivi reguleerimisalasse. Viidatud sätte kohaselt ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse reovesi, välja arvatud vedelad jäätmed, kuivõrd reovee kohta kehtivad teised õigusnormid. Õlijäätmed ei ole reovesi, sest need ei teki vee kasutamisel ega tarbimisel. Kuivõrd õlijäätmed on (veel) vedelad, on pigem tegemist vedelate jäätmetega.

80.

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et raske kütteõli tuleb liigitada jäätmeteks jäätmete raamdirektiivi tähenduses, kui see voolab laevaõnnetuse tagajärjel välja ning seguneb vee ja setetega.

D. Kolmas küsimus – vastutus väljavoolanud raske kütteõliga seotud kulude eest

81.

Cour de Cassation soovib oma kolmanda küsimusega selgitada, kas Total raske kütteõli tootjana ja/või müüjana või prahtijana tuleb lugeda jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punktide b ja c tähenduses ning sama direktiivi artikli 15 kohaldamise eesmärgil jäätmetekitajaks ja/või -valdajaks, kuigi ajal, mil toimus laevaõnnetus, mille tagajärjel muutus toode jäätmeteks, vedas toodet kolmas isik.

82.

Jäätmete raamdirektiivi artikkel 15 sätestab, kes peab kandma jäätmete kõrvaldamise kulud. Nimetatud sättele viitamisest võib eeldada, et kolmanda küsimuse eesmärk on selgitada, kas väljavoolanud raske kütteõli kõrvaldamise kulud peavad kandma Total-grupi ettevõtjad.

1. Jäätmete raamdirektiivi ja vastutuse konventsiooni vaheline seos

83.

Total ja Belgia on jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaldamise vastu, sest vastutus naftareostusest põhjustatud kahjuga seotud kulude eest on reguleeritud vastutuse konventsioonis ja fondi konventsioonis. Naftareostusest põhjustatud kahju eest vastutavat laevaomanik ning nõuded teiste vastu, eeskätt näiteks Total international Ltd. kui laeva prahtija vastu on välistatud. Täiendavalt laevaomaniku piiratud vastutusele katvat rahvusvaheline fond naftareostusest põhjustatud kahju fondi konventsiooni kohaselt konventsioonis määratletud koondmäära ulatuses. Viidatud sätted olevat käesoleval juhul jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaldamise suhtes ülimuslikud.

84.

Mõlemad konventsioonid ratifitseerisid küll peaaegu kõik liikmesriigid, kuid mitte ühendus. Seega ei ole konventsioonid ühenduse õiguse osa ja erinevalt Totali märkusest kohtuistungil ei ole need ühenduse suhtes siduvad. ( 57 ) Samuti rõhutas komisjon kohtuistungil õigustatult, et kumbki konventsioon ei ole rahvusvahelise tavaõigusena ühendusele siduv. ( 58 ) Seega ei saa Euroopa Kohus viidatud konventsioone eelotsusemenetluse raames tõlgendada. ( 59 ) Euroopa Kohus saab siiski kontrollida, mil määral võivad viidatud konventsioonid olenemata ühenduse suhtes siduvuse puudumisest olla vastuolus jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaldamisega.

Otsus 2004/246

85.

Total tugineb otsusele 2004/246, millega volitatakse liikmesriike naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2003. aasta protokollile Euroopa Ühenduse huvides alla kirjutama, seda ratifitseerima või sellega ühinema ning volitatakse Austriat ja Luksemburgi Euroopa Ühenduse huvides alusdokumentidega ühinema.

86.

Viidatud otsust tuleb mõista nii, et ühendus on lubanud liikmesriikidel ühenduse õigusest kõrvale kalduda selles osas, mis oli vajalik lisafondi protokolliga ühinemiseks. Lubatud erandi moodustasid otsuse 2004/246 artikli 1 lõike 4 alusel vastutuse konventsiooni sätted.

87.

Selles osas, milles vastutuse konventsioon erineb jäätmete raamdirektiivist, pidanuks otsus 2004/246 küll võimaluse korral tuginema EÜ artiklis 175 sätestatud keskkonnaalasele pädevusele. Kuid seni, kuni otsust ei tunnistata kehtetuks või ei tühistata, kõneleb paljugi selle kasuks, et vähemalt puudutatud isikud võivad loota, et kohaldatakse konventsioon, millega liikmesriik on ühinenud ja mille ühendus on heaks kiitnud.

88.

Otsus 2004/246 võeti siiski vastu aastaid pärast tankeri Erika põhjaminekut. Kohustus kanda õlijäätmete kõrvaldamisega seotud kulud tekkis põhimõtteliselt laevaõnnetuse toimumise ajal. Otsus 2004/246 ei sisalda ka viiteid selle kohta, et asjaomane kohustus tuleks teatud asjaoludel tagasiulatuvalt tühistada. Kuna kulude eest vastutamine ei ole karistus, siis ei ole ka alust eeldada, et kergema karistuse põhimõte ( 60 ) oleks jäätmete raamdirektiivi artikliga 15 vastuolus.

89.

Määrava tähtsusega on niisiis jäätmetega seotud kohustuste tekkimise ajal olemas olnud faktilised ja õiguslikud asjaolud. Seega on otsus 2004/246 käesoleval juhul ebaoluline.

Direktiiv 2004/35/EÜ

90.

Argumendina jäätmete raamdirektiivi kohaldamise vastu nimetavad Total ja Belgia veel direktiivi 2004/35 keskkonnavastutusest ( 61 ). Viidatud direktiivi artikli 4 lõike 2 kohaselt ei kohaldata sama direktiivi keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu suhtes, kui see on põhjustatud sündmusest, millega seotud vastutus või parandamine kuulub vastutuse konventsiooni kohaldamisalasse, eeldusel et viimane asjaomases liikmesriigis kehtib.

91.

Paljugi räägib selle kasuks, et direktiiv 2004/35 täpsustab jäätmete raamdirektiivi artiklit 15 ja selles sisalduv erand, mis puudutab vastutuse konventsiooni, võib omada tähtsust ka viidatud artikli 15 puhul. Käesoleval juhul ei pea Euroopa Kohus siiski sellekohast otsust tegema. Direktiiv 2004/35 on vastu võetud pärast käesoleva kohtuasja aluseks olevate sündmuste toimumist ja see tuli üle võtta 30. aprilliks 2007. Direktiiv ei kehti seega kahjustuste suhtes, mis on põhjustatud enne nimetatud kuupäeva toimunud heidetest, sündmustest või intsidentidest.

Mereõiguse konventsiooni artikkel 235

92.

Kohtuistungil tugines Total lisaks mereõiguse konventsiooni artikli 235 lõikele 3. Merereostusest põhjustatud kahju viivitamatuks ja õiglaseks hüvitamiseks teevad riigid selle sätte alusel koostööd rahvusvahelise õiguse kohaldamisel ning edendavad rahvusvahelist õigusloomet.

93.

Mereõiguse konventsioon on ühenduse õiguskorra lahutamatu osa ja ühendusele siduv. ( 62 ) Prantsusmaa väidab Totalile õigustatult vastu, et mereõiguse konventsiooni artikli 235 lõike 3 alusel ei saa siiski eeldada teatavate rahvusvaheliste konventsioonide siduvust, mis puudutavad vastutust reostuskahju korral. Viidatud säte sisaldab ainult koostöö kohustust.

EÜ artikkel 307

94.

Lõpuks ei saa ka EÜ artikli 307 esimesest lõigust järeldada, et vastutuse konventsiooni sätted on olulisemad kui jäätmete raamdirektiivi artikkel 15. Prantsusmaa osales vastutuse konventsiooni vastuvõtmisel, mis toimus alles pärast ühenduse asutamist, ja ratifitseeris selle 1. jaanuaril 1958. Seetõttu ei saa EÜ artikli 307 esimest lõiku selle sõnastusest tulenevalt kohaldada.

95.

EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamine analoogia alusel ei luba teha teistsugust järeldust. See võib kõne alla tulla juhul, kui liikmesriigi rahvusvaheline kohustus satub vastuollu hiljem võetud teisese õiguse meetmega. Näib, et Prantsusmaa deponeeris vastutuse konventsiooni 1969. aasta redaktsiooni ratifitseerimiskirja 11. märtsil 1975 ( 63 ), kusjuures nõukogu võttis jäätmete raamdirektiivi esialgse versiooni vastu alles 15. juulil 1975.

96.

Sellegipoolest ei ole siinkohal vaja täiendavalt uurida, kas kirjeldatud olukorras on võimalik EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamine analoogia alusel. Vastutuse konventsiooni esialgne versioon ei saanud nimelt olla käesoleval juhul vastuolus jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaldamisega. Võimalik vastuolu käesolevas asjas ajaliselt kohaldatava vastutuse konventsiooni 1992. aasta redaktsiooni ja artikli 15 vahel võib tuleneda ainult sellest, et vastutuse konventsioon ei võimalda nõudeid laeva prahtija vastu, samal ajal kui artikli 15 alusel võib prahtija olla kohustatud kandma õlijäätmete kõrvaldamise kulud. 1969. aasta vastutuse konventsioonis selline vastutuse puudumise säte ei sisaldunud. Võrreldes jäätmete raamdirektiivi artikliga 15 on see Prantsusmaa uuem rahvusvaheline kohustus.

97.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 15 praegune sõnastus tuleneb küll direktiivi 1991. aasta muudatusest, kuid juba jäätmete raamdirektiivi esialgne redaktsioon sisaldas artiklit 11, mis oli sisuliselt identne praeguse artikliga 15.

98.

Muul juhul võiks olla vajalik uurida laevaomaniku vastutuse piirangut, sest see oli sätestatud juba vastutuse konventsiooni esialgse redaktsiooni artiklis V. Selles osas võiks tekkida küsimus, kas vastutuse direktiivi ratifitseerimisele ajaliselt vahetult järgneva jäätmete raamdirektiivi vastuvõtmine ei ole vastuolus EÜ artikli 307 esimese lõigu kohaldamisega analoogia alusel. Seda küsimust ei ole siiski vaja siinkohal edasi uurida, sest käesolev juhtum ei puuduta mitte laevaomaniku vastutust, vaid lasti omaniku vastutust.

Kooskõlas olev tõlgendamine

99.

Seniste seisukohtade alusel ei välista vastutuse konventsioon ja fondi konventsioon niisiis jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaldamist. Eeltoodud argumendid näitlikustavad siiski laiaulatuslikku poliitilist konsensust, mille kohaselt vastutust naftareostusest põhjustatud kahju eest reguleerivad vastutuse konventsioon ja fondi konventsioon.

100.

Nimetatud konsensust kinnitab ühelt poolt see, et mõlemad konventsioonid on ratifitseerinud peaaegu kõik liikmesriigid, ja teiselt poolt mitu ühenduse mittesiduvat dokumenti, millele on viidanud Total ja kus on samuti märgitud, et naftareostusest põhjustatud kahju kuulub konventsioonide reguleerimisalasse. Viidatud dokumendid on esimene keskkonnaalane tegevusprogramm ( 64 ), komisjoni ettepanek nõukogu direktiivi kohta tsiviilvastutusest jäätmetest põhjustatud kahju korral ( 65 ), komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule meretransporti kasutava naftakaubanduse ohutuse kohta ( 66 ) ja komisjoni vastused kahe Euroopa Parlamendi saadiku küsimustele ( 67 ).

101.

Lisaks tähendaks konventsioonide kõrvalekaldumine ühenduse õigusest Prantsusmaale ja vahest veel mõnele liikmesriigile vastuolu nende ühenduse õigusest tulenevate ja rahvusvaheliste kohustuste vahel. Lojaalsuspõhimõtte (koostööpõhimõte) kohaselt tuleb hoolitseda ühenduse ja liikmesriikide vaheliste vastuolude vältimise eest.

102.

Mereõiguse konventsiooni artikli 235 lõikes 3 sätestatud liikmesriikide koostöö kohustus näitlikustab lõpuks, et ühendus arvestab liikmesriikide panusega. Öeldu vastab ka EÜ artikli 174 lõike 1 neljanda taande kohasele ühenduse keskkonnapoliitika eesmärgile edendada meetmeid rahvusvahelisel tasandil, selleks et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega.

103.

Eeltoodu põhjal tuleb jäätmete raamdirektiivi artiklit 15 tõlgendada nii, et saaks vältida vastuolusid vastutuse konventsiooniga ja fondi konventsiooniga. ( 68 )

2. Jäätmete raamdirektiivi artikli 15 tõlgendamine

104.

Järgnevalt tuleb uurida, kas Total-grupi mõlemad ettevõtjad peavad raske kütteõli tootjana ja/või müüjana või prahtijana kandma jäätmete raamdirektiivi artikli 15 alusel väljavoolanud raske kütteõli kõrvaldamise kulud.

Jäätmete raamdirektiivi artiklis 15 nimetatud isikud

105.

Jäätmete raamdirektiivi artikkel 15 sätestab, kes kannab jäätmete kõrvaldamisega seotud kulud. Esimese taande alusel tuleb jäätmete kõrvaldamise kulud vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele kanda jäätmevaldajal, kes annab jäätmed üle jäätmekogumisettevõttele või artiklis 9 osutatud ettevõttele. Lisaks on teises taandes nimetatud eelmine valdaja või tootja, kelle tootest jäätmed on tekkinud.

106.

Euroopa Kohus sedastas Van de Walle kohtuotsuses, et asjaomase sätte kohaselt lasub jäätmete kõrvaldamisega seotud kulude eest tasumise kohustus vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele isikutel, kes jäätmed tekitavad, olenemata sellest, kas need isikud valdavad jäätmeid vastaval ajahetkel või valdasid neid minevikus või olid jäätmeid tekitanud toote valmistajad. ( 69 )

107.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb arvestada, et kulude eest vastutab Total France, seega tootja, kelle tootest on jäätmed tekkinud.

108.

Seevastu Total international Ltd. vastutab kulude eest ainult sel juhul, kui ta oli õlijäätmete valdaja või vähemalt endine valdaja.

109.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punkt c sätestab, et valdaja on „jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed”. Kohtuotsuse Van de Walle kohaselt annab direktiiv seega valdaja laiaulatusliku definitsiooni, jättes täpsustamata, kas jäätmete kõrvaldamise või taaskasutamise kohustus lasub reeglina jäätmetekitajal või valdajal. Valduse osas ei oma tähtsust, kas tegemist on omaniku või muu valdajaga. ( 70 )

110.

Ei saa välistada, et Total international Ltd. omas veo ajal – veofirma ja laevapere kaudu – kaudselt tegelikku kontrolli raske kütteõli üle. Laevahuku tõttu kaotas ta võimaliku kontrolli siiski ajal, mil raske kütteõli muutus jäätmeteks. Seega ei omanud Total international Ltd. kunagi kontrolli õlijäätmete üle.

111.

Total international Ltd. vastutus kulude eest tuleb niisiis kõne alla ainult sel juhul, kui seda äriühingut tuleks pidada õlijäätmete tootjaks, kes vastavalt jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punktile c oli ühtlasi õlijäätmete valdaja.

112.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 1 punktis b on tekitajana määratletud igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed (esmane tekitaja), ja/või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab muid toiminguid, mille tulemusena jäätmete olemus või koostis muutub.

113.

Kas eeltoodud määratlus kehtib ka Total international Ltd. suhtes, sõltub ka komisjoni sõnul sellest, kas ta osales õlijäätmete tekkimises sel määral, et toimunut võib liigitada tema enda tegevuseks. Viimast võib eeldada, kui laevaõnnetus toimus Total international Ltd. lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu, või kui tema vastutus tuleneb tema muust tegevusest. ( 71 ) Seda, millisel määral on Total international Ltd. selle kohaselt õlijäätmete tekitaja, võib siiski otsustada ainult asja sisuliselt lahendav pädev kohus.

114.

Eespool juba mainitud 16. jaanuari 2008. aasta süüdimõistev otsus annab alust täiendavalt märkida, et vastavate faktiliste asjaolude korral võib samade kriteeriumide alusel ka Total France olla jäätmete tekitaja ja valdaja. Tribunal de grande instance sedastas nimelt, et Erika põhjaminekus ei ole süüdi Total international Ltd., küll aga Total-grupi teine ettevõtja Total S.A., sest tema valis välja tankeri ega näidanud seejuures üles vajalikku hoolsust. ( 72 ) Pädev siseriiklik kohus peab uurima, kas ka Total France’ile tuleb omistada jäätmete tekitaja roll.

115.

Total France’i vastutus õlijäätmete kõrvaldamise kulude eest tuleb kõne alla seetõttu, et ta oli raske kütteõli tooja, aga ka sel juhul, kui ta oli õlijäätmete tekitaja. Total international Ltd. peab kandma kulud ainult siis, kui ta oli õlijäätmete tekitaja.

Kulude kandja valik jäätmete raamdirektiivi artikli 15 „saastaja maksab” põhimõtte alusel

116.

Edasi tekib küsimus, kas Total France ja võib-olla ka Total international Ltd. peavad kandma õlijäätmete kõrvaldamise kulud juba sellepärast, et nad kuuluvad jäätmete raamdirektiivi artiklis 15 nimetatud isikute ringi.

117.

Tegelikult lähtub komisjon nähtavasti sellest, et vastutuse jäätmete kõrvaldamise kulude eest võib panna kõikidele jäätmete raamdirektiivi artiklis 15 nimetatud isikutele. Ühendkuningriik oli kohtuistungil seevastu seisukohal, et jäätmete raamdirektiivi artikkel 15 ei sätesta vastutust eeskätt seepärast, et seal ei ole reguleeritud kulude eest vastutavate isikute valik.

118.

Euroopa Kohus mõistis jäätmete raamdirektiivi artiklit 15 siiski teisiti. Kohtuotsuses Van de Walle oli tegemist tanklas maha voolanud kütusega, mis reostas maapinna. Põhimõtteliselt on selle eest vastutav tankla operaator, kes oli ostnud kütuse oma äritegevuse raames, oli seega kütuse valdaja ja säilitas seda oma äritegevusest tulenevalt ajal, mil see direktiivi 75/442 artikli 1 punkti b tähenduses muutus jäätmeteks. ( 73 ) Ainult siis, kui bensiinijaama mahutid olid erandkorras halvas seisus ja kütuse leke tekkis bensiinijaama varustanud kütuseettevõtja lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu, või kui tema vastutus tuleneb tema muust tegevusest, võib nimetatud kütuseettevõtja olla vastutav. Sel juhul võib tema tegevust vaadelda „jäätmete tekitamisena” direktiivi 75/442 artikli 1 punkti b mõttes ja teda saab käsitleda vastavalt nende jäätmete valdajana. ( 74 )

119.

Euroopa Kohus leiab, et kulude tasumise kohustus lasub isikutel, kes jäätmed tekitavad. ( 75 ) Artiklis 15 nimetatud isikud tähistavad seevastu üksnes võimalikke kuludekandjaid, kelle hulgast tuleb „saastaja maksab” põhimõtte alusel valida isik, kes peab kulud enda kanda võtma.

120.

Eeltoodud „saastaja maksab” põhimõtte kui kulude jaotamise põhimõtte tõlgendus vastab ka teistele keeleversioonidele, kus ei kasutata kausaalsuse mõistet, vaid märgitakse, et maksab saastaja (Polluter pays, pollueur-payeur). Euroopa Kohus tõlgendas sellekohaselt „saastaja maksab” põhimõtet proportsionaalsuse põhimõtte väljendusena, mis kohustab liikmesriike – ja ühenduse seadusandjat – jätma isikutelt sisse nõudmata kulud, mis ei ole tegelikus olukorras vajalikud. ( 76 ) Konkreetsel juhul oli tegemist küsimusega, kas põllumajandus peab vastutama nitraatide sisalduse vähendamise eest suuremas ulatuses, kui on tema proportsionaalne osa nitraatide koguhulgas. Jäätmealaseid õigusnorme silmas pidades tuleb öeldust järeldada eelkõige seda, et isik ei pea kandma teiste isikute tekitatud jäätmete kõrvaldamise kulusid.

121.

Kui toode muutub jäätmeteks, siis on põhimõtteliselt viimane valdaja jäätmete tekitaja, sest ta kõrvaldab toote kasutuselt. Total märgib, et seetõttu on tootja vastutus – sel moel, nagu seda lubab jäätmete raamdirektiivi artikkel 15 – vastuolus „saastaja maksab” põhimõttega.

122.

Mõni jäätmete käitlemist puudutav õigusnorm sätestab siiski põhimõtteliselt, et tootja peab kandma jäätmeteks muutunud toote kõrvaldamise kulud. Komisjon viitab sellega seoses 6. septembri 2006. aasta direktiivile 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 91/157/EMÜ ( 77 ), mille artikkel 8 näeb ette, et patareide ja akude tootjad peavad kandma ka nende jäätmetena kõrvaldamise kulud. ( 78 ) Ühtlasi võivad liikmesriigid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ ( 79 ) pakendite ja pakendijäätmete kohta artikli 15 alusel jätta pakendi tootja kanda pakendi jäätmealaste õigusnormidega kooskõlas oleva käitlemise kulud. ( 80 )

123.

Nimetatud sätete põhimõte seisneb selles, et jäätmete raamdirektiivi artikkel 15, ja eeskätt selles viidatud „saastaja maksab” põhimõte ei kujuta endast kulude eest vastutamise selget ja lõplikku regulatsiooni. Pigem võib ja tuleb „saastaja maksab” põhimõtet veelgi täpsustada. See on eelkõige seadusandja ülesanne.

124.

Kohtutel tuleb seda täpsustust kohaldada, vajaduse korral tõlgendada ja kontrollida, kas see arvestab „saastaja maksab” põhimõtte piire. Viidatud põhimõte kujutab endast igas liikmesriigis jäätmete raamdirektiivi artikli 15 ülevõtmise mõõdupuud, kuid on siduv ka ühenduse seadusandjale, sest EÜ artikli 174 lõikes 2 on see sätestatud kui keskkonnapoliitika põhialus.

125.

Teatavaid EÜ artiklis 174 nimetatud eesmärke ja põhimõtteid tuleb tasakaalustada. Kriteeriumide rakendamine on lisaks keerukas. Seetõttu peab kohtulik kontroll piirduma paratamatult üksnes küsimusega, kas teatava õigusnormi puhul on EÜ artikli 174 kohaldamise eelduste hindamisel tehtud ilmne kaalutlusviga. ( 81 )

126.

Eeltoodu põhjal ei saa põhimõtteliselt vaidlustada ühenduse või liikmesriigi seadusandja otsust, et jäätmeid tekitava toote tootja peab kandma jäätmete kõrvaldamise kulud. Enamiku toodete puhul peab tootja nimelt lähtuma sellest, et need muutuvad sihipärasel kasutamisel millalgi jäätmeteks. Tootja tekitab tootmise käigus jäätmeid ja seega vastutab „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt.

127.

Tootja vastutusel on omad eelised. Kui tootja peab hea seisma ka jäätmete kõrvaldamise eest, siis on see talle ajendiks kujundada toode, mida saab kõrvaldada võimalikult väikeste kuludega. See vastab EÜ artikli 174 lõike 1 kolmanda taande loodusressursside kaalutletud ja mõistliku kasutamise eesmärgile ja EÜ artikli 174 lõike 2 põhimõttele, mille kohaselt tuleb keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas. Ühtlasi saab tootja arvestada kõrvaldamise kulud toote hinda ja need sellega viimasele valdajale kui jäätmete tegelikule tekitajale üle kanda. Lõpuks kõrvaldab kulude selline regulatsioon viimase valdaja jaoks ajendi tootest seadusvastaselt vabaneda, et hoida kokku kõrvaldamise kulud.

128.

Tootjat puudutava vastutuse erisätted kõnelevad siiski ka selle kasuks, et jäätmete kõrvaldamise kulude panemine tootjale on vaja sõnaselgelt sätestada. Kirjeldatud eelised ilmnevad üksnes sel juhul, kui tootja ja viimane valdaja on kulude regulatsioonist teadlikud.

129.

Toodete eesmärgipärase kasutamise korral ei saa kuludega seotud vastutust puudutavat arutluskäiku piiramatult üle võtta jäätmete osas, mis tekivad erandolukorras. Käesolev juhtum näitlikustab öeldut: eesmärgipärase kasutamise korral, see tähendab raske kütteõli põletamisel tekiksid välisõhku paisatavad gaasilised heitmed, mis ei kuulu jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõike 1 punkti a kohaselt jäätmealaste õigusnormide kohaldamisalasse, ja arvatavasti tekib ka väiksemas koguses tahkeid jäätmeid. Viimaste kõrvaldamine oleks vähem kulukas, sest see toimub elektrijaamas, kus on vastava võimalusega arvestatud. Raske kütteõli väljavoolamise ning vee ja setetega segunemise tagajärjel tekib seevastu palju rohkem jäätmeid, mille kokkukogumine ja kõrvaldamine on seotud väga suurte raskustega.

130.

Kirjeldatud jäätmete tekkimise riski ei saa „saastaja maksab” põhimõttele tuginedes panna ilma pikemata raske kütteõli tootja kanda, see on võimalik vaid sel määral, kuivõrd ta võib osaleda jäätmete ebaharilikus tekkimises.

131.

Nii võib aru saada Van de Walle kohtuotsusest: õnnetuse tagajärjel jäätmete tekkimise riski võtab isik, kes saab õnnetust ennetada. Ainult erandjuhul vastutavad lisaks teised isikud, kui neile saab õnnetuse põhjustamist süüks panna.

Kohaldamine käesoleval juhul

132.

Kui Total-grupi vastutust kulude eest tuleks hinnata jäätmete raamdirektiivi artikli 15 alusel, siis tuleneks eeltoodud arutluskäigust, et tema kui raske kütteõli tootja ja/või müüja või prahtija peaks pärast laevaõnnetust kandma õlijäätmete kõrvaldamise kulud niivõrd, kuivõrd talle saab süüks panna raske kütteõli väljavoolamise põhjustamist.

133.

Direktiivi sättega – nagu näiteks jäätmete raamdirektiivi artikliga 15 – ei saa panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. ( 82 ) Artikli 15 sätted on Total-grupi ettevõtjate suhtes kohaldatavad ainult selles osas, milleks on alust Prantsuse õigusnormide järgi.

134.

Total-grupi ettevõtjate vastutus võib olla vastuolus Prantsuse õigusega. Prantsusmaal kehtiv vastutuse konventsiooni artikli III lõike 4 punkt c välistab nimelt igasugused kahjunõuded laeva prahtija (mis tahes kujul) vastu, välja arvatud juhul, kui kahju põhjuseks on tegu, mille ta on pannud toime või jätnud toime panemata kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelsusest, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest. Pädev kohus peab otsustama, kas vastutust saab välistada ka Total-grupi ettevõtjate puhul. ( 83 )

135.

Vastutuse välistamine näib siiski isegi soodustatud isiku süü puhul olevat mitte vastuolus jäätmete raamdirektiivi artikliga 15, vaid on selle kaalutlusruumi lubatav ammendav kasutamine, mida „saastaja maksab” põhimõte liikmesriikidele ülevõtmisel võimaldab.

136.

Vastutuse konventsioon ja fondi konventsioon täpsustavad kulude eest vastutamise jaotumist naftareostuse korral merel. Vastutuse konventsioonis sätestatud vastutuse suunamine laevaomanikule vastab „saastaja maksab” põhimõttele. Üldjuhul vastutab ta õnnetuse korral selle eest, et laeva last muutus jäätmeteks, sest tema kannab vastutust ka käitatava laeva juhtimise ja korrashoiu eest. Teatavatel juhtudel, kus kahju eest vastutab kolmas isik, näevad artikli III lõiked 2 ja 3 ette laevaomaniku vastutusest vabastamise. Selline vastutuse vorm vastab Euroopa Kohtu sedastatud tankla operaatori vastutusele kütuse eest, mis voolas mahutist välja ja reostas ümbritseva pinnase. ( 84 )

137.

Vastutuse suunamisega kaasnevad ja vastutuse konventsiooni artikli III lõikest 4 tulenevad takistused, mis puudutavad nõudeid teiste isikute vastu, eeskätt punkti c alusel prahtija vastu, on kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega. Ühelt poolt vastutavad need isikud suurenenud vastutuse korral vahetult, nimelt kui on võimalik tõendada, et reostuskahju põhjuseks on tegu, mille nad on pannud toime või jätnud toime panemata kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelsusest, olles teadlikud kahju tekkimise tõenäosusest. Teiselt poolt on omanikul vastutuse konventsiooni artikli III lõike 5 alusel tagasinõudeõigus nimetatud isikute vastu. Viimasega on tagatud, et ka need isikud võivad „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt oma tegude eest kulusid kanda. Sellist nõuet tuleb eeskätt uurida juhul, kui Total-grupi ettevõtjad olid laevaõnnetuse eest osaliselt või täielikult vastutavad, nagu sedastas Tribunal de grande instance ( 85 ) ja mida peavad võimalikuks nii komisjon kui ka Prantsusmaa.

138.

Siiski on laevaomaniku vastutus vastutuse konventsiooni artikli V kohaselt piiratud, kui ei leia tõendamist, et reostuskahju põhjuseks on tegu, mille ta on pannud toime või jätnud toime panemata kahju tekitamise tahtlusega või kergemeelsusest, olles teadlik kahju tekkimise tõenäosusest. Kui kohaldatav on vastutuse piirang, siis artikli V lõike 4 alusel hüvitab laevaomanik nõuded pro rata ehk osaliselt. Esialgu näib see „saastaja maksab” põhimõttest kõrvalekaldumisena.

139.

Laevaomaniku piiratud vastutust täiendab fondi konventsiooni kohaselt reostuskahjude hüvitamise fondi vastutus. Fondi konventsiooni artikli 12 kohaselt rahastavad fondi isikud, kellele tarnitakse mereveo kaudu suurimad nafta või raske kütteõli kogused. Viidatud ettevõtete nõudlus põhjustab naftavedusid, mis tekitab naftareostuse riski merel. Seetõttu võib „saastaja maksab” põhimõtte kohaselt jätta nende kanda naftareostusest tekkivate õlijäätmete kõrvaldamise kulud. Fondi konventsiooni artikli 4 lõike 2 alusel on fondi vastutus sõjakahjustuste korral välistatud ja võib olla sama artikli lõikest 3 tulenevalt kannatanu osalise kaassüü korral piiratud. Fondi konventsiooni artikli 9 alusel on üldjuhul võimalik nõuda kahjude hüvitamist teistelt vastutavatelt isikutelt ka nende summade ulatuses, mille katab fond. Käesoleval juhul esitas fond ennetavalt hagi erinevate isikute vastu, nende hulgas eeskätt käesolevas asjas osalevate Total-grupi ettevõtjate vastu. ( 86 )

140.

Fondi vastutus on samuti piiratud. Vastutuse piirang võib tuua kaasa olukorra, et ei laevaomanik ega fond ei kanna teatavat osa naftareostuse tõttu merel tekkinud jäätmete kõrvaldamise kuludest. ( 87 ) Niisugused kulud jäävad siis riigi – see tähendab maksumaksjate – kanda või tuleb need hüvitada teatavatel isikutel, kellele võib panna vastutuse liikmesriigi õiguse alusel.

141.

„Saastaja maksab” põhimõttega ei ole kooskõlas panna jäätmete kõrvaldamise kulud üksikisikute kanda, kes ei ole neid tekitanud. Puudutatud isikud võiksid ametiasutuste asjaomase nõude jäätmete raamdirektiivi artiklile 15 tuginedes vaidlustada.

142.

Jäätmete raamdirektiivi artikli 15 tähenduses on „saastaja maksab” põhimõttega kooskõlas jätta jäätmete kõrvaldamise kulude ülejäänud osa üldsuse kanda. Üldsus vähemalt lepib asjaomase riskiga, sest riigid lubavad riskiga seotud naftavedusid merel. Ühtlasi tagavad liikmesriigid konventsioonis Marpol 73/78 ( 88 ) ette nähtud laevaohutuse minimaalsed nõuded. Üldsus saab asjaomastest vedudest kasu, sest seeläbi on tagatud varustamine olulise energiaallikaga. Naftasaaduste nõudluseta ei oleks ka nende vedu. Niisiis on see õigustatud, et üldsus võtab osa naftareostuse põhjustamise süüd ja osa riski enda kanda.

143.

Vastutuse konventsioon ja fondi konventsioon näitavad, et osalisriigid, sealhulgas peaaegu kõik liikmesriigid peavad vastutuse piirangut kohaseks ja lepivad täiendavate kulude riskiga. Kui naftareostusega seotud kulud ületavad laevaomaniku ja fondi vastutuse piirid, on neid peaaegu võimatu hüvitada eraõiguslike osalejate vahenditega. Ka ulatuslikumad kindlustuslahendused näivad olevat ebatõenäolised.

144.

Lisaks ei ole laevaomaniku vastutus ja fondi täiendav vastutus seotud süüga. Seega on väga tõenäoline, et naftareostuse tõttu tekkinud kulud kaetakse täielikult või vähemalt osaliselt.

145.

Eelöeldul on seda enam kaalu, et 2005. aastal jõustus fondi konventsiooni lisaprotokoll ( 89 ), mille alusel luuakse naftaimportijate rahastatav naftareostuse hüvitamise lisafond, mis suurendab oluliselt vastutuse summat.

146.

Jäätmete raamdirektiivi artikliga 15 ja selles sisalduva „saastaja maksab” põhimõttega on kooskõlas, et ühelt poolt suunatakse vastutus naftareostuse eest merel – kooskõlas vastutuse konventsiooniga ja fondi konventsiooniga – laevaomanikule ja naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelisele fondile, kusjuures teiselt poolt piiratakse vastutuse piirmäära. ( 90 )

147.

Eeltoodust lähtuvalt tuleb kolmandale küsimusele vastata nii, et jäätmete raamdirektiivi artikli 15 kohaselt võib õlijäätmete kõrvaldamise kulud pärast laevaõnnetust sisse nõuda raske kütteõli tootjalt ja/või müüjalt või prahtijalt, kui talle saab süüks panna raske kütteõli väljavoolamist. Viidatud sättega on siiski samuti kooskõlas piirata raske kütteõli tootja ja/või müüja või prahtija vastutust tulenevalt vastutuse konventsioonist ja fondi konventsioonist.

V. Ettepanek

148.

Eelnevale tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.

Rafineerimisprotsessi tulemusel saadavat kasutaja spetsifikatsioonidele vastavat rasket kütteõli, mille tootja on ette näinud kütusena müümiseks ja mida on nimetatud nõukogu 20. detsembri 1968. aasta direktiivis 68/414/EMÜ, millega EMÜ liikmesriike kohustatakse säilitama toornafta ja/või naftatoodete miinimumvarusid, ei saa liigitada jäätmeteks nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta artikli 1 tähenduses.

2.

Jäätmeteks direktiivi 75/442 tähenduses tuleb raske kütteõli liigitada siis, kui see voolab õnnetusjuhtumi tagajärjel välja ning seguneb vee ja setetega.

3.

Vastavalt direktiivi 75/442 artiklile 15 võib õlijäätmete kõrvaldamise kulud pärast laevaõnnetust sisse nõuda raske kütteõli tootjalt ja/või müüjalt või prahtijalt, kui talle saab süüks panna raske kütteõli väljavoolamist. Viidatud sättega on siiski samuti kooskõlas piirata raske kütteõli tootja ja/või müüja või prahtija vastutust tulenevalt naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva 29. novembri 1969. aasta tsiviilvastutuse rahvusvahelisest konventsioonist, mida on muudetud 1992. aasta protokolliga, ning naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi asutamise 1971. aasta rahvusvahelisest konventsioonist, mida on muudetud 1992. aasta protokolliga.


( 1 ) Algkeel: saksa.

( 2 ) EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23, käesoleval juhul on kohaldatav viimati komisjoni 24. mai 1996. aasta otsusega 96/350/EÜ (EÜT L 135, lk 32; ELT eriväljaanne 15/03, lk 59) muudetud redaktsioon. Praeguseks konsolideeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiviga 2006/12/EÜ jäätmete kohta (ELT L 114, lk 9).

( 3 ) Saksakeelne versioon Bundesgesetzblatt 1975, II, lk 305.

( 4 ) Protokoll on avaldatud ELT 2004, L 78, lk 32. Konventsiooni terviktekst on kättesaadav nt veebilehel: http://www.iopcfunds.org/npdf/Conventions%20English.pdf.

( 5 ) Protokoll on avaldatud ELT 2004, L 78, lk 40. Konventsiooni terviktekst on kättesaadav nt veebilehel: http://www.iopcfunds.org/npdf/Conventions%20English.pdf.

( 6 ) http://www.imo.org/includes/blastData.asp/doc_id=693/status.xls andmetel, külastatud 15. jaanuaril 2008, on konventsiooni osalisriigid Belgia, Bulgaaria, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik, kuid ei ole Tšehhi Vabariik, Austria ja Slovakkia.

( 7 ) Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel, http://www.imf.org/external/np/fin/data/rms_mth.aspx?SelectDate=1999-12-31&reportType=CVSDR. Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühik vastab valuutakorvile, mis sisaldab 0,41 eurot, 18,4 Jaapani jeeni, 0,0903 Suurbritannia naelsterlingit ja 0,632 Ameerika dollarit.

( 8 ) Naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi direktori 15. veebruari 2005. aasta teatis 92FUND/EXC.28/4, http://www.iopcfund-docs.org/ds/pdf/92exc28-4_e.pdf, lk 2. Vt ka komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule ühenduse teise meetmete paketi kohta meresõiduohutuse tagamiseks pärast naftatankeri Erika hukku, KOM(2000) 802 (lõplik), lk 59. [mitteametlik tõlge]

( 9 ) http://www.imo.org/includes/blastData.asp/doc_id=693/status.xls andmetel, külastatud 15. jaanuaril 2008, on konventsiooni osalisriigid Belgia, Bulgaaria, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola, Portugal, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik, kuid ei ole Tšehhi Vabariik, Austria, Rumeenia ja Slovakkia.

( 10 ) Eespool 8. joonealuses märkuses viidatud teatis 92FUND/EXC.28/4, lk 2.

( 11 ) ÜRO mereõiguse III konverents, Official Documents, XVII kd, 1984, Doc. A/Conf.62/122, lk 157–231.

( 12 ) EÜT L 308, lk 4; ELT eriväljaanne 12/01, lk 29, muudetud nõukogu 14. detsembri 1998. aasta direktiiviga 98/93/EÜ (EÜT L 358, lk 100; ELT eriväljaanne 12/02, lk 68).

( 13 ) ELT L 78, lk 99; ELT eriväljaanne 11/50, lk 22, muudetud nõukogu 24. septembri 2004. aasta otsusega 2004/664/EÜ, millega kohandatakse otsust 2004/246/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (ELT L 303, lk 28).

( 14 ) EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.

( 15 ) Aadressil http://www.fortunes-de-mer.com/documents%20pdf/jurisprudence/Arrets/7%20TC%20Paris%2016012008%20Erika.pdf viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta otsus (9934895010, lk 236).

( 16 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta otsus, lk 245 ja 274.

( 17 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta otsus, lk 245.

( 18 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta otsus, lk 228.

( 19 ) Vt 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-252/05: Thames Water Utilities (EKL 2007, lk I-3883).

( 20 ) 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04–C-298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I-6619, punkt 27).

( 21 ) Vt mh 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman (EKL 1995, lk I-4921, punkt 61) ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA (EKL 2006, lk I-403, punkt 24).

( 22 ) Vt eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Bosman, punkt 59, samuti eespool 21. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus IATA ja ELFAA, punkt 24.

( 23 ) Cour de Cassation viitab 20. detsembri 1968. aasta direktiivile 68/414/EMÜ, mida on muudetud 14. detsembri 1998. aasta direktiiviga 98/93/EÜ.

( 24 ) 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulos ja Oliveri (EKL 2004, lk I-5257, punkt 42) ja 12. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-246/04: Turn- und Sportunion Waldburg (EKL 2006, lk I-589, punkt 21).

( 25 ) Vt eelneva kohta 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-9/00: Palin Granit ja Vehmassalon Kansanterveystyön Kuntayhtymän hallitus (EKL 2002, lk I-3533, punkt 22) ja 18. detsembri 2007. aasta otsused kohtuasjades C-194/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 34 (EKL 2007, lu I-11661), C-195/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 32 (EKL 2007, lu I-11699) ja C-263/05: komisjon vs. Itaalia, punkt 32 (EKL 2007, lu I-11745).

( 26 ) 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie (EKL 1997, lk I-7411, punkt 26); 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/05: KVZ retec (EKL 2007, lk I-1721, punkt 51) ja eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused komisjon vs. Itaalia.

( 27 ) Vt 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/97 ja C-419/97: ARCO Chemie Nederland jt (EKL 2000, lk I-4475, punktid 37–40), eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Palin Granit, punkt 23; 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-1/03: Van de Walle jt (EKL 2004, lk I-7613, punkt 45); eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KVZ retec, punkt 61, ja eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused C-194/05, punkt 33, C-195/05, punkt 35, ja C-263/05, punkt 33.

( 28 ) Vt selle kohta eespool 26. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus KVZ retec, punkt 53 jj.

( 29 ) EÜT L 121, lk 13; direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiiviga 2005/33/EÜ (ELT L 191, lk 59).

( 30 ) Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Palin Granit, punkt 25. Vt ka minu 7. septembri 2006. aasta ettepanek kohtuasjas C-176/05: KVZ retec (EKL 2007, lk I-1721, punkt 73).

( 31 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 73.

( 32 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 84 ja eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused C-194/05, punkt 34, C-195/05, punkt 36 ja C-263/05, punkt 34.

( 33 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle, punkt 46 ja vastupidises tähenduses eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused C-194/05, punkt 37 jj, C-195/05, punkt 39 jj, ning C-263/05, punkt 37 jj.

( 34 ) 2003. aasta veebruari seisuga http://ec.europa.eu/comm/environment/ippc/brefs/ref_bref_0203.pdf, lk 1.

( 35 ) Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiiv 96/61/EÜ (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80).

( 36 ) Viidatud eespool 34. joonealuses märkuses, lk 379. Põhijäätmetena on nimetatud setted, ammendatud katalüsaatorid, filtersavi ja põletamise tuhk või näiteks muude jäätmetena reaktsioonisaadused, mis tekivad suitsugaaside väävlitustamisel, lendtuhk, jämedam tuhk, kasutatud aktiivsüsi, filtritolm, anorgaanilised soolad nagu ammooniumsulfaat, samuti veepuhastusel kasutatud lubi, naftaga reostunud pinnas, bituumen, pühkmed, kasutatud happed ja leeliselahused ning kemikaalid.

( 37 ) Vt 15. jaanuari 2004. aasta määrus kohtuasjas C-235/02: Saetti ja Frediani (EKL 2004, lk I-1005, punkt 45).

( 38 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 44 jj (vt aga sellega vastuolus olev punkt 85); eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Palin Granit, punkt 27, ja 11. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-457/02: Niselli (EKL 2004, lk I-10853, punkt 37).

( 39 ) Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud määrus kohtuasjas Saetti ja Frediani, punkt 45.

( 40 ) Vastupidi Totali arvamusele ei luba raske kütteõli maksuõiguslik liigitamine järeldada kasutuselt kõrvaldamise kavatsust.

( 41 ) Vt eespool 37. joonealuses märkuses viidatud määrus kohtuasjas Saetti ja Frediani, punkt 45.

( 42 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 66 jj.

( 43 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus ARCO Chemie Nederland jt, punkt 84 jj.

( 44 ) Eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Palin Granit, punkt 36, ja eespool 25. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused C-194/05, punkt 37 jj, C-195/05, punkt 39 jj, ning C-263/05, punkt 37 jj.

( 45 ) 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-114/01: AvestaPolarit Chrome (EKL 2003, lk I-8725, punkt 36 jj).

( 46 ) Vt 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-416/02: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I-7487, punkt 87 jj) ja 8. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-121/03: komisjon vs. Hispaania (EKL 2005, lk I-7569, punkt 58 jj).

( 47 ) Vt minu 29. jaanuari 2004. aasta ettepanek kohtuasjas Van de Walle jt (EKL 2004, lk I-7613, punkt 24).

( 48 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 43.

( 49 ) Vt eespool punkt 39 jj.

( 50 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 46.

( 51 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 47, mida kinnitab eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Thames Water Utilities, punkt 28.

( 52 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 52.

( 53 ) Vt nt Versteyl, Ludger-Anselm, „Altlast = Abfall – Vom Ende des „beweglichen” Abfallbegriffs”, Neue Zeitschrift für Verwaltungsrecht 2004, lk 1297, Bergkamp, Lucas, „A new court-made environmental liability regime for Europe”, [2004] 4 Environmental Liability 171, Billet, Philippe, „Droit communautaire – Déchets Le déchet, qualification incertaine des sols pollués”, Revue juridique de l’environnement, 2005, lk 309, Petersen, Frank ja Lorenz, Melanie, „Das „Van de Walle”-Urteil des EuGH – Sanierung von Altlasten nach Abfallrecht?”, Neue Zeitschrift für Verwaltungsrecht 2005, lk 257, Riese, Christoph ja Karsten, Nora, „Ist unausgekofferter kontaminierter Boden Abfall?”, Zeitschrift für Umweltrecht 2005, lk 75, Jochum, Heike, „Neues zum europäischen Bodenschutz- und Abfallrecht – Sind die bodenschutzrechtlichen Bestimmungen der Umwelthaftungsrichtlinie und die Abfallrichtlinie nach dem „Spatenprinzip” zu trennen?”, Neue Zeitschrift für Verwaltungsrecht 2005, lk 140, Schultz, Nikolaus, „Ein Jahr nach „van de Walle” – viel Lärm um nichts?”, Zeitschrift für europäisches Umwelt- und Planungsrecht 2005, lk 230, Knopp, Lothar, „EuGH erweitert Abfallbegriff für Altlasten – erhebliche Kostenrisiken nicht ausgeschlossen”, Betriebs-Berater, nr 51/52 2004, I., Lawrence, Daniel, „European Court lays waste to contaminated land”, Construction law, January/February 2005, lk 26, Müller, Stephan, „Zählen verseuchte Grundstücke neuerdings zum Abfall?”, Frankfurter Allgemeine Zeitung,1. detsember 2004, lk 25.

( 54 ) Vt eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Billet, lk 318 jj, eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Riese/Karsten, lk 77, eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Petersen/Lorenz, lk 258 ja eespool 53. joonealuses märkuses viidatud Schultz, lk 231 ning lisaks Oexle, Anno peamiselt heakskiitvad märkused, Europäische Zeitschrift für Wirtschaftsrecht 2004, lk 627 (628) ja Hamer, Jens, „Bodenschutz und Umwelthaftungsrecht made in Luxembourg”, European Law Reporter, 2004, lk 477 (482).

( 55 ) Vt ka eespool 54. joonealuses märkuses viidatud Hamer, lk 482.

( 56 ) Nõukogu ühise seisukoha (eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv jäätmete kohta ja tühistada teatavad direktiivid) artikli 2 lõike 1 punkt b, nõukogu 20. novembri 2007. aasta dokument 11406/07, mille komisjon heaks kiitis, 9. jaanuari 2008. aasta KOM(2007) 863. Samasugust, kuid tingimuslikku piirangut sisaldas juba komisjoni ettepaneku artikli 2 lõike 1 punkt f, 21. detsembri 2005. aasta KOM (2005) 667, ELT 2006, C 70, lk 6. Seevastu Euroopa Parlament lükkas viidatud piirangu ilmselt esimesel lugemisel 13. veebruaril 2007 vaatamata pädeva komisjoni aruandele tagasi, ELT C 287 E, lk 136 (141).

( 57 ) Vt rahvusvahelise konventsiooni merereostuse vältimiseks laevadelt („MARPOL 73/78”) kohta minu 20. novembri 2007. aasta ettepanek kohtuasjas C-308/06: Intertanko jt, punkt 37 jj koos täiendavate viidetega (EKL 2008, lu I-4057).

( 58 ) Rahvusvahelise tavaõiguse siduvuse kohta vt 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-286/90: Poulsen ja Diva Navigation (EKL 1992, lk I-6019, punkt 9 jj) ja 16. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas C-162/96: Racke (EKL 1998, lk I-3655, punkt 45).

( 59 ) Vt 2. augusti 1993. aasta otsus kohtuasjas C-158/91: Levy (EKL 1993, lk I-4287, punkt 21); 14. juuli 1994. aasta otsus kohtuasjas C-379/92: Peralta (EKL 1994, lk I-3453, punkt 16 jj) ja 14. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-124/95: Centro-Com (EKL 1997, lk I-81, punkt 58).

( 60 ) Vt selle kohta 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-387/02, C-391/02 ja C-403/02: Berlusconi jt (EKL 2005, lk I-3565, punkt 66 jj).

( 61 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (ELT L 143, lk 56; ELT eriväljaanne 15/08, lk 357).

( 62 ) 30. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-459/03: komisjon vs. Iirimaa (MOX-Plant) (EKL 2006, lk I-4635, punkt 82); vt täpsemalt minu eespool 57. joonealuses märkuses viidatud ettepanek kohtuasjas Intertanko jt, punkt 46 jj.

( 63 ) Vt http://www.comitemaritime.org/ratific/imo/imoidx.html. 26. juuni 1975. aasta dekreet nr 75-553, 3. juuli 1975. aasta Journal officiel 1975, lk 6716, teatab avaldamisest, tugineb 1971. aasta ratifitseerimise pädevusele ja märgib, et konventsioon jõustus 19. juunil 1975.

( 64 ) EÜT 1973 C 112, lk 1.

( 65 ) EÜT 1989 C 251, lk 3.

( 66 ) KOM (2000) 142 (lõplik), lk 6.

( 67 ) M. Wallströmi vastused komisjoni nimel parlamendisaadiku Chris Davis’e küsimusele E-0842/00 „Tankeri Erika katastroof ja keskkonnavastutus”, EÜT 2001, C 53 E, lk 30, ja parlamendisaadiku Eija-Riitta Korhola küsimusele E-1752/03 „Mõju analüüs ja vastutuskindlustus kaitseks naftareostusest põhjustatud kahju eest”, ELT 2004, C 51 E, lk 137.

( 68 ) Vt ka minu ettepanek eespool 57. joonealuses märkuses viidatud kohtuasjas Intertanko jt, punkt 78.

( 69 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 58.

( 70 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 55.

( 71 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 60.

( 72 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta otsus, lk 228. Siiski sedastab naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi direktori 20. septembri 2006. aasta teatis 92FUND/EXC.34/6/Add.1 http://www.iopcfund-docs.org/ds/pdf/92exc34-6eadd1.pdf, lk 8, selleks ajaks esitatud uuringute põhjal, et Total ei saanud tuvastada tankeri puudusi.

( 73 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 59.

( 74 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 60.

( 75 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 58.

( 76 ) 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-293/97: Standley jt (EKL 1999, lk I-2603, punkt 52).

( 77 ) ELT L 266, lk 1.

( 78 ) Samasuguseid sätteid sisaldasid 18. septembri 2000. aasta direktiivi 2000/53/EÜ (kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta) artikli 5 lõige 4 (EÜT L 269, lk 34) ja 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/96/EÜ (elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta) artikkel 8 (EÜT L 37, lk 24).

( 79 ) EÜT L 365, lk 10.

( 80 ) 16. veebruari 2006. aasta määrus kohtuasjas C-26/05: Plato Plastik Robert Frank (EKL 2006, lk I-24, punkt 34).

( 81 ) 14. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-284/95: Safety Hi-Tech (EKL 1998, lk I-4301, punkt 37) ja 15. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-86/03: Kreeka vs. komisjon (EKL 2005, lk I-10979, punkt 88) ühenduse seadusandja kohta.

( 82 ) Vt mh 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 152/84: Marshall (EKL 1986, lk I-723, punkt 48); 5. oktoobri 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-397/01–C-403/01: Pfeiffer jt (EKL 2004, lk I-8835, punkt 108) ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-80/06: Carp, EKL 2007, lk I-4473, punkt 20.

( 83 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud Tribunal de grande instance de Paris 16. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus, lk 235, välistas selle Total S.A. puhul.

( 84 ) Eespool 27. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Van de Walle jt, punkt 59.

( 85 ) Eespool 15. joonealuses märkuses viidatud 16. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus, lk 228.

( 86 ) Naftareostusest põhjustatud kahju hüvitamise rahvusvahelise fondi direktori 4. mai 2006. aasta teatis 92FUND/EXC.33/5 http://www.iopcfund-docs.org/ds/pdf/92exc33-5_e.pdf, lk 5 jj.

( 87 ) Vt eespool punkt 120.

( 88 ) 1973.aasta rahvusvaheline konventsioonlaevadelt pärineva merereostuse vältimise kohta, mida on muudetud 1978. aasta protokolliga (Recueil des traités des Nations unies/UN Treaty Series, 1341. kd, lk 22484).

( 89 ) Avaldatud ELT 2004, L 78, lk 24. Fondi andmetel, vt http://www.iopcfund.org/92members.htm#suppfund, ratifitseerisid protokolli lisaks neljale riigile Belgia, Taani, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Madalmaad, Portugal, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriik ning 30. märtsil 2008 lisandub Ungari.

( 90 ) Vt eespool punkt 99 jj.

Top