—

Gouvernement de la Communauté française, esindajad: advokaadid J. Sambon ja P. Reyniers,

—

Gouvernement wallon, esindajad: advokaadid M. Uyttendaele, J.-M. Bricmont ja J. Sautois,

—

Gouvernement flamand, esindajad: advokaadid B. Staelens ja H. Gilliams,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja P. van Ginneken,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Kreuschitz ja J.-P. Keppenne,

1

Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artiklite 18, 39 ja 43 ning nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 6), muudetud nõukogu 8. veebruari 1999. aasta määrusega (EÜ) nr 307/99 (EÜT L 38, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 335; edaspidi „määrus nr 1408/71”), tõlgendamist.

2

Taotlus esitati mitme Belgia Kuningriigi alamüksuse vahelise vaidluse raames. Vaidluse poolteks olid ühelt poolt Gouvernement de la Communauté française (edaspidi: prantsuskeelse kogukonna valitsus) ja Gouvernement wallon (edaspidi: Valloonia valitsus) ning teiselt poolt Gouvernement flamand (edaspidi: Flandria valitsus) ja see puudutas tingimusi, mille olemasolul on võimalik liituda hoolduskindlustusskeemiga, mille flaamikeelne kogukond on kehtestatud selliste isikute jaoks, kelle iseseisev tegutsemisvõime on pikemaajalise ja tõsise invaliidsuse tõttu piiratud.

3

Määruse nr 1408/71 kohaldamisala on määratletud artikli 2 lõikes 1, mis sätestab:

„Käesolevat määrust kohaldatakse töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja õpilaste suhtes, kelle suhtes kehtivad või on kehtinud ühe või mitme liikmesriigi õigusaktid ning kes on mõne liikmesriigi kodanikud või mõne liikmesriigi territooriumil elavad kodakondsuseta isikud või pagulased, samuti nende pereliikmete ja nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.”

4

Määruse esemeline kohaldamisala on artiklis 4 määratletud järgmiselt:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld- ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.

[…]

2b.   Käesolevat määrust ei kohaldata liikmesriikide õigusaktide sätete suhtes, millega on reguleeritud II lisa III jaos loetletud mitteosamakselised erihüvitised, mille kehtivus piirdub liikmesriigi territooriumi osaga.

[…]”.

5

Määruse nr 1408/71 artikkel 3 pealkirjaga „Võrdne kohtlemine” näeb ette:

„1.   Liikmesriigi territooriumil elavatel isikutel, kelle suhtes on kohaldatav käesolev määrus, on liikmesriigi õigusaktide alusel samasugused kohustused ja õigus saada samasuguseid hüvitisi kui kõnealuse liikmesriigi kodanikel, arvestades käesoleva määruse erisätteid.”

6

Määruse artiklis 13 on kindlaks määratud võõrtöötajatele kohaldatavad sotsiaalkindlustusalased õigusnormid. See on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Isikud, kelle suhtes kohaldatakse käesolevat määrust, alluvad üksnes ühe liikmesriigi õigusaktidele, arvestades artiklis 14c ja 14f sätestatut. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.

2.   Arvestades artikleid 14–17:

[…]”.

7

Flaamikeelne kogukond kehtestas Flandria parlamendi 30. märtsi 1999. aasta dekreediga hoolduskindlustuse korralduse kohta (Decreet houdende de organisatie van de zorgverzekering, Moniteur belge, 28.5.1999, lk 19149; edaspidi „30. märtsi 1999. aasta dekreet”) hoolduskindlustusskeemi, mille eesmärk oli parandada tervislikku seisundit ja elutingimusi inimestel, kelle iseseisev tegutsemisvõime on pikaajalise ja tõsise invaliidsuse tõttu piiratud. Skeem annab teatud tingimustel ja ettenähtud piirmäära ulatuses õiguse sellele, et kindlustuskassa kannab teatud kulutused, mille lähtepunktiks on tervislikust seisundist tulenev sõltuvusseisund, nagu näiteks kulutused, mis on seotud elukohas abi osutamisega või kindlustatule vajalike esemete ja toodete ostmisega.

8

30. märtsi 1999. aasta dekreeti on palju kordi muudetud, eelkõige selleks, et võtta arvesse Euroopa Ühenduste Komisjoni vastuväiteid, mille alusel algatati aastal 2002 rikkumismenetlus. Komisjon väitis peamiselt seda, et dekreedi esialgses versioonis ette nähtud tingimus, mille kohaselt peab kõnealuse hoolduskindlustusskeemiga liitumiseks ja selles ette nähtud hüvitiste saamiseks isiku elukoht olema hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas, on vastuolus määrusega nr 1408/71.

9

Elukohatingimust muudeti Flandria parlamendi 30. aprilli 2004. aasta dekreediga hoolduskindlustuse korraldust käsitleva 30. märtsi 1999. aasta dekreedi muutmise kohta (Decreet van de Vlaamse Gemeenschap houdende wijziging van het decreet van 30 maart 1999 houdende de organisatie van de zorgverzekering, Moniteur belge, 9.6.2004, lk 43593; edaspidi „30. aprilli 2004. aasta dekreet”). Selle dekreediga — millel on tagasiulatuv jõud alates 1. oktoobrist 2001 — laiendati põhimõtteliselt hoolduskindlustusskeemi isikulist kohaldamisala isikutele, kes töötavad nimetatud piirkondade territooriumil ja kelle elukoht on mõnes muus liikmesriigis peale Belgia Kuningriigi. Ühtlasi jäeti kohaldamisalast välja isikud, kes elavad neis piirkondades, kuid kelle suhtes kohaldatakse mõne teise liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi. Nende muudatuste vastuvõtmise järel otsustas komisjon 4. aprillil 2006 kõnealuse rikkumismenetluse lõpetada.

10

30. märtsi 1999. aasta dekreedi artikkel 4 30. aprilli 2004. aasta dekreediga muudetud kujul määratleb isikute kategooriad, kellele on hoolduskindlustusskeemiga liitumine kas kohustuslik või vabatahtlik:

„1.   Kõik isikud, kes elavad hollandikeelses piirkonnas, peavad ühinema käesoleva dekreediga heakskiidetud hoolduskindlustusskeemiga.

[…]

2.   Kõik isikud, kes elavad Brüsseli kakskeelses piirkonnas, võivad vabatahtlikult ühineda käesoleva dekreediga heakskiidetud hoolduskindlustusskeemiga.

2a.   Dekreeti ei kohaldata lõigetes 1 ja 2 nimetatud isikutele, kelle suhtes kehtib määruses […] nr 1408/71 sisalduvate määratluseeskirjade kohaselt nende suhtes kohaldatava õiguse alusel mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonda kuuluva riigi sotsiaalkindlustussüsteem.

2b.   Isikud, kes ei ela Belgias ning kelle suhtes kehtib nende suhtes kohaldatava õiguse alusel ja hollandikeelses piirkonnas töötamisest tulenevalt määruse […] nr 1408/71 määratluseeskirjade kohaselt Belgia sotsiaalkindlustussüsteem, peavad liituma käesoleva dekreediga heakskiidetud hoolduskindlustusskeemiga. Dekreedi neid sätteid, mis puudutavad lõikes 1 nimetatud isikuid, kohaldatakse analoogia alusel.

Isikud, kes ei ela Belgias ja kelle suhtes kehtib nende suhtes kohaldatava õiguse alusel ja kakskeelses Brüsseli piirkonnas töötamisest tulenevalt määruse […] nr 1408/71 määratluseeskirjade kohaselt Belgia sotsiaalkindlustussüsteem, võivad käesoleva dekreediga heakskiidetud hoolduskindlustusskeemiga liituda soovi korral. Dekreedi neid sätteid, mis puudutavad lõikes 2 nimetatud isikuid, kohaldatakse analoogia alusel.”

11

Samuti on tagasiulatuv jõud alates 1. oktoobrist 200130. märtsi 1999. aasta dekreedi artiklil 5, mida viimati muudeti Flandria parlamendi 25. novembri 2005. aasta dekreediga hoolduskindlustuse korraldust käsitleva 30. märtsi 1999. aasta dekreedi muutmise kohta (Decreet van de Vlaamse Gemeenschap houdende wijziging van het decreet van 30 maart 1999 houdende de organisatie van de zorgverzekering, Moniteur belge, 12.1.2006, lk 2153), mis määrab hoolduskindlustusskeemiga hõlmatud isikud järgmiselt:

„Kasutaja peab mittemeditsiinilise abi ja teenuste maksumuse hüvitamise taotlemiseks hoolduskindlustusskeemi alusel vastama järgmistele tingimustele:

[…]

[…]

[…]”.

12

Käesoleva kohtuasja lähtepunktiks on kolmas tühistamishagi, mille põhikohtuasjas hagejateks olevad valitsused esitasid 30. märtsi 1999. aasta dekreedi peale, kuna Cour d’arbitrage oli esimese ja teise tühistamishagi vastavalt kas osaliselt või täielikult rahuldamata jätnud. Cour d’arbitrage täpsustas eelnevates kohtuasjades, täpsemalt 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsuses nr 33/2001, et kõnealuse dekreediga kehtestatud hoolduskindlustusskeem hõlmab „inimestele osutatavat abi”, mis Belgia põhiseaduse artikli 128 lõike 1 alusel kuulub kogukondade pädevusse ega tungi seega föderaalriigi sotsiaalkindlustusalase ainupädevuse valdkonda.

13

Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasja vaidlus puudutab täpsemalt 30. märtsi 1999. aasta dekreedi artiklit 4 30. aprilli 2004. aasta dekreediga muudetud kujul (edaspidi „30. aprilli 1999. aasta muudetud dekreet”). Hagejateks olevad valitsused on 10. detsembril 2004 eelotsusetaotluse esitanud kohtusse esitatud hagis viidanud eelkõige määruse nr 1408/71 ja erinevate EÜ asutamislepingu sätete rikkumisele, väites, et kuna kõnealuse skeemiga ei ole hõlmatud isikud, kes töötavad hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas ja kelle elukoht on Belgias, kuid väljaspool neid kahte piirkonda, siis takistab see meede isikute vaba liikumist.

14

Neil asjaoludel otsustas Cour d’arbitrage menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega teada sisuliselt seda, kas 30. märtsi 1999. aasta dekreediga kehtestatud hoolduskindlustusskeemi alusel makstavad hüvitised kuuluvad määruse nr 1408/71 esemelisse kohaldamisalasse.

16

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seisneb määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja jäävate ja sinna kuuluvate hüvitiste erinevus sisuliselt iga hüvitise koostisosades, eelkõige selle eesmärgis ja määramise tingimustes, mitte aga asjaolus, kas hüvitist loetakse siseriiklikus õiguses sotsiaalkindlustushüvitiseks või mitte (vt eelkõige 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punkt 11; 10. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-111/91: komisjon vs. Luksemburg, EKL 1993, lk I-817, punkt 28; ja 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-332/05: Celozzi, EKL 2007, lk I-563, punkt 16).

17

Selles osas on Euroopa Kohus korduvalt täpsustanud, et hüvitist saab pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 otseselt loetletud riskiga (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Hoeckx, punktid 12–14, komisjon vs. Luksemburg, punkt 29, ja Celozzi, punkt 17).

18

Nagu nähtub kõigist Euroopa Kohtule esitatud märkustest tervikuna, ei ole põhikohtuasjas vaidlust selle üle, et selline skeem nagu 30. märtsi 1999. aasta dekreediga kehtestatud hoolduskindlustusskeem vastab neile tingimustele.

19

Kõnealuse dekreedi sätetest tuleneb esiteks, et selline skeem annab isikutele, kelle iseseisev tegutsemisvõime on pikemaajalise ja tõsise invaliidsuse tõttu piiratud, objektiivselt ja seaduses määratletud juhtudel õiguse neile osutatava mittemeditsiinilise abi ja teenustega seotud kulutuste hüvitamisele hoolduskindlustusskeemi alusel.

20

Teiseks on Euroopa Kohus juba varem asunud seisukohale, et selliste sõltuvate isikute — nagu põhikohtuasja puhul — tervisliku seisundi ja elu parandamiseks mõeldud hüvitiste põhieesmärk on täiendada ravikindlustushüvitisi ning neid tuleb käsitleda „hüvitistena haiguse korral” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a mõttes (vt selle kohta 5. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C-160/96: Molenaar, EKL 1998, lk I-843, punktid 22–24; 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-215/99: Jauch, EKL 2001, lk I-1901, punkt 28, ja 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-286/03: Hosse, EKL 2006, lk I-1771, punkt 38).

21

Pealegi, nagu väidab Valloonia valitsus, ei saa hoolduskindlustust jätta määruse nr 1408/71 kohaldamisalast välja selle määruse artikli 4 lõike 2b alusel, mis reguleerib mitteosamakselisi erihüvitisi, kuna neid reguleerivad siseriiklikud õigusnormid, mis on kohaldatavad vaid liikmesriigi territooriumi ühe osa suhtes.

22

Tegelikult, vastupidi artikli 4 lõikes 2b ette nähtud erandist tulenevatele nõuetele on põhikohtuasjas käsitletav hoolduskindlustusskeem osamakseline, kuna seda rahastatakse vähemalt osaliselt kindlustatute poolt tehtavatest maksetest, ning seda ei ole määruse nr 1408/71 II lisa III jaos nimetatud.

23

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et hüvitised, mida makstakse sellise skeemi alusel nagu 30. märtsi 1999. aasta muudetud dekreediga kehtestatud hoolduskindlustusskeem, kuuluvad määruse nr 1408/71 esemelisse kohaldamisalasse.

24

Nende küsimustega, mida tuleb uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikleid 18, 39 ja 43 või määrust nr 1408/71 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi alamüksuse poolt vastu võetud õigusaktiga tagatakse juurdepääs sellisele skeemile nagu põhikohtuasjas käsitletav hoolduskindlustusskeem ja selles ettenähtud hüvitiste saamisele üksnes isikutele, kelle elukoht on territooriumil, mille osas see üksus on pädev tegutsema, ning samuti isikutele, kes tegutsevad kutsealaselt sellel territooriumil ning elavad mõnes teises liikmesriigis, nii et välja on jäetud isikud, kes küll töötavad selle üksuse territooriumil, kuid kelle elukoht on sama riigi mõne muu alamüksuse territooriumil.

25

Flandria valitsus väidab — esimese võimalusena —, et need küsimused ei ole põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks tarvilikud ega vajalikud, nii et need tuleks tunnistada vastuvõetamatuks.

26

Hagejaks olevad valitsused on eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidlustanud kõnealuse hoolduskindlustusskeemi kehtestamine, vaidlustades flaamikeelse kogukonna pädevuse selle valdkonnas, samas kui selline ühenduse õiguse tõlgendus, mida nad teise ja kolmanda küsimuse puhul toetavad, viib vastupidise tulemuseni, nimelt hoolduskindlustushüvitiste saamise õiguse laiendamiseni isikutele, kes elavad prantsuskeelses piirkonnas.

27

Lisaks on Cour d’arbitrage Flandria valitsuse sõnade kohaselt juba ise eelotsusetaotluses neile küsimustele vastanud, nentides, et põhikohtuasjas käsitletav hoolduskindlustusskeem ei kahjusta föderaaltasandi asutuste ainupädevust Belgia-sisese majandusliku ühtsuse saavutamisel, arvestades kõnealuste hüvitiste väikesi summasid ja mõju. Samadel põhjustel ei saa see skeem piirata isikute vaba liikumist asutamislepingu mõttes.

28

Siinkohal on sobiv meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on EÜ artiklis 234 ette nähtud Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute koostöö raames ainult siseriiklikul kohtul, kelle lahendada on vaidlus ja kes peab asjas otsuse tegema, pädevus iga konkreetse asja eripärast lähtudes otsustada, kas otsuse tegemiseks on vaja eelotsust küsida ja kas tema poolt Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustel on asja otsustamisel tähtsust. Järelikult juhul, kui eelotsuse küsimused käsitlevad ühenduse õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud neile vastama (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 38; 22. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-18/01: Korhonen jt, EKL 2003, lk I-5321, punkt 19, samuti 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-295/05: Asemfo, EKL 2007, lk I-2999, punkt 30).

29

Eelnevast järeldub, et eeldades liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimuste asjakohasust, võib neile vastamast keelduda vaid siis, kui on ilmne, et neis küsimustes osutatud ühenduse õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega (vt eelkõige 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-415/93: Bosman, EKL 1995, lk I-4921, punkt 61, ja 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-355/97: Beck ja Bergdorf, EKL 1999, lk I-4977, punkt 22).

30

Põhikohtuasjas siiski sellise juhtumiga tegemist ei ole. Õigupoolest piisab sellest, kui nentida, et eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et Cour d’arbitrage’i teisele ja kolmandale küsimusele antav vastus on kohtule tarvilik selleks, et teha kindlaks, kas elukohatingimusega, mis on hoolduskindlustusskeemi alusel hüvitiste saamise õiguse tekkeks ette nähtud, on rikutud — nagu hagejateks olevad valitsused põhikohtuasja vaidluses väidavad — teatavaid isikute vaba liikumist puudutavaid ühenduse õigusnorme.

31

Seega tuleb teine ja kolmas eelotsuse küsimus tunnistada vastuvõetavaks.

32

Esmalt tuleb märkida, et Flandria valitsuse väitel see, et 30. märtsi 1999. aasta muudetud dekreet ei kuulu kohaldamisele isikute suhtes, kes ühtaegu elavad Belgias ja tegutsevad seal kutsealaselt, on puhtalt riigisisene olukord, mis ei ole ühenduse õigusega kuidagi seotud.

33

Selles osas on oluline vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale meenutada, et asutamislepingu norme, mis käsitlevad isikute vaba liikumist, ja nende normide rakendusakte ei saa kohaldada tegevuste suhtes, mille puhul ei esine ühtki tegurit, mis seoks neid ühenduse õiguses käsitletud mis tahes olukorraga ja mille kõik asjakohased elemendid on ainult ühe liikmesriigi sisesed (vt vastavalt asutamisvabadust ja töötajate vaba liikumist puudutavas osas eelkõige 8. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 20/87: Gauchard, EKL 1987, lk 4879, punktid 12 ja 13, ja 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-18/95: Terhoeve, EKL 1999, lk I-345, punkt 26 ja viidatud kohtupraktika). Sama kehtib määruse nr 1408/71 sätete osas (vt selle kohta 22. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-153/91: Petit, EKL 1992, lk I-4973, punkt 10, ja 11. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-95/99–C-98/99 ja C-180/99: Khalil jt, EKL 2001, lk I-7413, punkt 70).

34

Seevastu — nagu Euroopa Kohus on samuti täpsustanud — kuuluvad eespool viidatud sätete kohaldamisalasse kõik ühenduse kodanikud sõltumata elukohast ja kodakondsusest, kes on kasutanud õigust vabalt liikuda ja on tegutsenud kutsealaselt teises liikmesriigis (vt selle kohta eelkõige 23. veebruari 1994. aasta otsus kohtuasjas C-419/92: Scholz, EKL 1994, lk I-505, punkt 9; eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 27, ja 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-212/05: Hartmann, EKL 2007, lk I-6303, punkt 17).

35

Käesoleval juhul on selge, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise ja kolmanda küsimusega on mõeldud kõiki isikuid, sõltumata sellest, kas nad on või ei ole kasutanud üht asutamislepinguga tagatud põhivabadust ja kes tegutsevad kutsealaselt hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas, kuid kellele ei laiene põhikohtuasjas käsitletav hoolduskindlustusskeem, kuna nende elukoht on riigi territooriumi sellises osas, mis jääb neist kahest piirkonnast väljapoole.

36

Neil asjaoludel on vajalik käesoleva kohtuotsuse punktides 32 ja 33 nimetatud põhimõtteid arvestades eristada kahte liiki olukordi.

37

Esiteks on põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormidega jäetud hoolduskindlustuskeemi kohaldamisalast välja Belgia kodanikud, kes tegutsevad kutsealaselt hollandikeelse piirkonna või Brüsseli kakskeelse piirkonna territooriumil, kuid kelle elukoht on kas prantsuse- või saksakeelses piirkonnas ja kes ei ole kasutanud vabadust liikuda Euroopa Ühenduse piires.

38

Tuleb nentida, et selliseid puhtalt riigisiseseid olukordi ühenduse õigus ei reguleeri.

39

Sellele järeldusele ei saa vastuväitena esitada — vastupidi prantsuskeelse kogukonna poolt pakutule — EÜ artiklis 17 väljendatud liidu kodakondsuse põhimõtet, mis EÜ artikli 18 kohaselt tagab kõigile liidu kodanikele õiguse vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil. Euroopa Kohus on palju kordi väljendanud seisukohta, et liidu kodakondsuse eesmärk ei ole laiendada asutamislepingu esemelist kohaldamisala riigisisestele olukordadele, mis ei ole kuidagi seotud ühenduse õigusega (vt selle kohta 5. juuni 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-64/96 ja C-65/96: Uecker ja Jacquet, EKL 1997, lk I-3171, punkt 23; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-148/02: Garcia Avello, EKL 2003, lk I-11613 punkt 26, ja 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C-403/03: Schempp, EKL 2005, lk I-6421, punkt 20).

40

Sellegipoolest tuleb märkida, et ühenduse õiguse tõlgendamine võib olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik muu hulgas ka juhtudel, mis on puhtalt riigisisesed, eelkõige juhtudel kui asjassepuutuva liikmesriigi õigus nõuab, et kõik riigi kodanikud peavad saama kasutada samu õigusi, mis on mõne teise liikmesriigi kodanikul ühenduse õiguse kohaselt olukorras, mida kõnealune riik peab võrreldavaks (vt selle kohta 17. veebruari 2005. aasta määrus kohtuasjas C-250/03: Mauri, EKL 2005, lk I-1267, punkt 21, ja 30. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, EKL 2006, lk I-2941, punkt 29).

41

Teiseks jäetakse põhikohtuasjas käsitletavate õigusnormidega hoolduskindlustusskeemi alt välja ühenduse õiguse kohaldamisalasse kuuluvad töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad, st nii teiste liikmesriikide — peale Belgia Kuningriigi — kodanikud, kes tegutsevad kutsealaselt hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas, kuid kelle elukoht on riigi territooriumi mõnes teises osas, kui ka Belgia kodanikud, kes on samas olukorras ja on kasutanud vaba liikumise õigust.

42

Niisiis tuleb seda teist töötajate kategooriat puudutavas osas uurida, kas nende ühenduse õigusnormidega, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus taotleb, on vastuolus selline õigusakt nagu põhikohtuasjas käsitletu, kuna see kuulub kohaldamisele teiste liikmesriikide — peale Belgia Kuningriigi — kodanikele ja Belgia kodanikele, kes on kasutanud õigust vabale liikumisele Euroopa Ühenduses.

43

Selles osas on oluline meenutada, et kuigi liikmesriigid säilitavad pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteemi, peavad nad siiski selle pädevuse teostamisel austama ühenduse õigust ning eriti töötajate vaba liikumist ja asutamisvabadust puudutavaid asutamislepingu sätteid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punktid 34 ja 35, ning 23. novembri 2000 .aasta otsus kohtuasjas C-135/99: Elsen, EKL 2000, lk I-10409, punkt 33).

44

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asutamislepingus sisalduvad isikute liikumisvabadust käsitlevad sätted tervikuna on mõeldud liikmesriikide kodanike jaoks kogu Euroopa Ühenduse piires mis tahes erialase töö tegemise lihtsustamiseks ja nendega on vastuolus meetmed, mis võivad kahjustada nende kodanike huve, kui nad soovivad arendada majandustegevust mõne teise liikmesriigi territooriumil (7. juuli 1988. aasta otsus liidetud kohtuasjades 154/87 ja 155/87: Wolf jt, EKL 1988, lk 3897, punkt 13; eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 37, ja 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-318/05: komisjon vs. Saksamaa, EKL 2007, lk I-6957, punkt 114). Selles kontekstis on liikmesriikide kodanikel eelkõige õigus, mille annab neile vahetult asutamisleping, lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ning seal elada, et tegelda majandustegevusega (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused Bosman, punkt 95, ja Terhoeve, punkt 38).

45

Järelikult on EÜ artikliga 39 ja 43 vastuolus selline siseriiklik meede, mis ka juhul, kui see on kohaldatav ilma kodakondsusest lähtuva diskrimineerimiseta, võib takistada ühenduse kodanikel asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle neile vähem atraktiivseks (vt selle kohta 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C-19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punkt 32; 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-285/01: Burbaud, EKL 2003, lk I-8219, punkt 95, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-442/02: CaixaBank France, EKL 2004, lk I-8961, punkt 11).

46

Neid põhimõtteid arvestades on takistavateks kvalifitseeritud sellised meetmed, mille tulemusena töötajad, kes on kasutanud õigust vabale liikumisele, kaotavad neile liikmesriigi õigusaktiga tagatud sotsiaalkindlustuse soodustused (vt eelkõige 9. detsembri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-45/92 ja C-46/92: Lepore ja Scamuffa, EKL 1993, lk I-6497, punkt 21; 5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C-165/91: van Munster, EKL 1994, lk I-4661, punkt 27, ja eespool viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 24).

47

Selline õigusakt nagu põhikohtuasjas käsitletu on laadilt niisugune, et sel võib olla piirav toime, kuna näeb hoolduskindlustusskeemiga liitumise puhul tingimusena ette elukoha kas riigi territooriumi teatud osas, st hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas, või mõnes teises liikmesriigis.

48

Võõrtöötajad, kes töötavad või tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjana ühes neist kahest piirkonnast — või kavatsevad seda teha — võivad selle mõjul loobuda kasutamast neile kuuluvat õigust liikuda ja lahkuda päritoluliikmesriigist, et asuda elama Belgiasse, kuna elamaasumine Belgia territooriumi teatud osadesse tähendaks seda, et nad kaotaksid võimaluse saada hüvitisi, mida nad muidu võiksid taotleda. Teiste sõnadega asjaolu, et töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad on olukorras, kus nad on kas kaotanud võimaluse saada hoolduskindlustushüvitisi või kus nende valikuvõimalused elukoha muutmise osas on piiratud, võib vähemalt teoreetiliselt takistada EÜ artiklitega 39 ja 43 antud õiguste teostamist.

49

Selles osas on väheoluline — vastupidi sellele, mida väidab sisuliselt Flandria valitsus —, et kõnealune vahetegemine põhineb üksnes sellel, kus on isiku elukoht riigi territooriumil, mitte mis tahes kodakondsusega seonduval tingimusel, nii et mõjutab kõiki Belgias elavaid töötajaid või füüsilisest isikust ettevõtjaid ühtmoodi.

50

Selleks et meede piiraks vaba liikumist, ei pea see tingimata põhinema asjassepuutuvate isikute kodakondsusel ja selle mõju ei pea isegi olema niisugune, et soodustab riigi enda töötajaid või asetab ebasoodsamasse olukorda ainult teiste liikmesriikide kodanikud, mitte riigi enda töötajad (vt selle kohta 6. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-281/98: Angonese, EKL 2000, lk I-4139, punkt 41, ja 16. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-388/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-721, punkt 14). Piisab, kui — nagu põhikohtuasjas käsitletud hoolduskindlustusskeemi puhul — kasulik meede soodustab teatud isikute kategooriaid, kes kõnealuses liikmesriigis kutsealaselt tegutsevad (vt analoogia alusel teenuste vaba liikumise valdkonnas 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas C-353/89: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1991, lk I-4069, punkt 25, ja 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-250/06: United Pan-Europe Communications Belgium jt, EKL 2007, lk I-11135, punkt 37).

51

Pealegi, nagu on öelnud kohtujurist ettepaneku punktides 64–67, ei tohiks põhikohtuasjas käsitletud õigusakti piiravat toimet pidada liiga ebakindlaks ja kaudseks selleks, et seda saaks käsitleda EÜ artiklitega 39 ja 43 vastuolus oleva takistusena. Eelkõige, erinevalt 27. jaanuari 2000. aasta otsusest kohtuasjas C-190/98: Graf (EKL 2000, lk I-493) ja millele Flandria valitsus kohtuistungil viitas, ei sõltu asjassepuutuva töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja võimalus saada kõnealuseid hoolduskindlustushüvitisi mitte tulevasest või hüpoteetilisest sündmusest, vaid tingimusest, mis määratlusest tulenevalt on seotud vaba liikumise õiguse kasutamisega, st elukoha valikuga.

52

Samuti, mis puudutab Flandria valitsuse argumente, mille kohaselt saab kõnealune õigusakt liikumisvabadust mõjutada vaid minimaalselt, arvestades kõnealuste hüvitiste summade väiksust ja seda, kui väheseid inimesi see puudutab, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kujutavad kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumist käsitlevad asutamislepingu sätted endast ühenduse aluspõhimõtteid ning selle vabaduse igasugune, isegi väheoluline takistamine on keelatud (vt eelkõige 13. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-49/89: Corsica Ferries France, EKL 1989, lk 4441, punkt 8, ja 15. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-169/98: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 2000, lk I-1049, punkt 46).

53

Igal juhul ei saa olla välistatud, arvestades eelkõige sellist nähtust nagu elanikkonna vananemine, et asjassepuutuvad isikud võtavad liikumisvabaduse teostamisel arvesse seda, kas neil tekib või mitte võimalus saada niisuguseid hooldushüvitisi nagu põhikohtuasjas käsitletava hoolduskindlustusskeemiga pakutavad hüvitised.

54

Järelikult kujutab selline siseriiklik õigusakt nagu põhikohtuasjas käsitletu endast takistust töötajate vabale liikumisele ja asutamisvabadusele, mis on EÜ artiklitega 39 ja 43 põhimõtteliselt keelatud.

55

Kindlalt väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad siseriiklikud meetmed, mis takistavad asutamislepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muudavad selle vähem atraktiivseks, olla vastuvõetavad tingimusel, et need järgivad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamiseks sobivad ega lähe kaugemale kui taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige 11. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-9/02: Lasteyrie du Saillant, EKL 2004, lk I-2409, punkt 49, ja 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-104/06: komisjon vs. Rootsi, EKL 2007, lk I-671, punkt 25).

56

Seevastu ei leidu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud materjalides ega Flandria valitsuse märkustes midagi, mis võiks õigustada seda, et hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas kutsealaselt tegutsevatele isikutele on põhikohtuasjas käsitletavate hoolduskindlustushüvitiste saamise õiguse tekkeks ette nähtud tingimus, et nende elukoht peab olema kas ühes neist kahest piirkonnast või mõnes teises liikmesriigis.

57

Flandria valitsus viitab selles osas üksnes nõuetele, mis on iseloomulikud pädevuse jaotumisele Belgia föderaalses struktuuris, eelkõige asjaolule, et flaamikeelsele kogukonnale ei kuulu Belgia Kuningriigi muude keelekogukondade territooriumil elavate isikute hoolduskindlustuse kehtestamiseks mitte mingisugust pädevust.

58

Neid argumente ei saa pidada vastuvõetavaks. Nagu märgivad kohtujurist oma ettepaneku punktides 101–103 ja komisjon, ei saa liikmesriik väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, valitsevale praktikale või olukorrale, sh selle riigi konstitutsioonilist korda puudutavas osas, et õigustada ühenduse õigusest tulenevate kohustuste järgimata jätmist (vt eelkõige 10. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-87/02: komisjon vs. Itaalia, EKL 2004, lk I-5975, punkt 38, ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-102/06: komisjon vs. Austria, punkt 9).

59

Niisiis tuleb nentida, et selline elukohatingimus nagu 30. märtsi 1999. aasta muudetud dekreediga kehtestatu on EÜ artiklitega 39 ja 43 vastuolus. Neil asjaoludel ei ole vaja uurida küsimust, kas rikutud on ka määrust nr 1408/71, eelkõige selle artikli 3 lõiget 1 (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Terhoeve, punkt 41). Samuti ei ole vaja võtta seisukohta, kas tegemist on piiranguga, mis võib olla keelatud EÜ artikli 18 kohaselt, kuna EÜ artiklid 39 ja 43 on töötajate vaba liikumist ja asutamisvabadust puudutavas osas selle artikli konkreetseks väljenduseks.

60

Kõike eeltoodut arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et EÜ artikleid 39 ja 43 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi alamüksuse õigusakt nagu hoolduskindlustust käsitlev Belgia flaamikeelse kogukonna 30. märtsi 1999. aasta muudetud dekreet, millega tagatakse juurdepääs hoolduskindlustusskeemile ja õigus selles ette nähtud hüvitiste saamisele üksnes isikutele, kelle elukoht on territooriumil, mille osas see üksus on pädev tegutsema, ning isikutele, kes tegutsevad sellel territooriumil kutsealaselt, kuid kelle elukoht on mõnes teises liikmesriigis, kuna selline piirang kahjustab teiste liikmesriikide kodanikke ja riigi enda kodanikke, kes on kasutanud õigust vabale liikumisele Euroopa Ühenduses.

61

Neljas küsimus käsitleb tagajärgi seoses sellega, kui siseriiklik kohus on tuvastanud põhikohtuasjas käsitletava õigusakti vastuolu ühenduse õigusega, mille tulemuseks on nimetatud kohtu arvates enne 30. aprilli 2004. aasta dekreedi vastuvõtmist kehtinud korra juurde tagasipöördumine. Täpsemalt puudutab küsimus seda, kas EÜ artiklitega 18, 39 ja 43 on vastuolus hoolduskindlustusskeem, mille alusel on võimalik hüvitisi saada üksnes isikutel, kes elavad hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas.

62

Selles osas piisab, kui nentida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 47–59 teisele ja kolmandale küsimusele vastamiseks esitatud kaalutlused kehtivad seda enam õigusakti kohta, mis näeb ette täiendava piirangu võrreldes sellega, mis kehtestati 30. aprilli 2004. aasta dekreediga, arvestades et selle aktiga olid kohaldamisalast välja jäetud kõik isikud, kes tegutsesid kutsealaselt hollandikeelses piirkonnas või Brüsseli kakskeelses piirkonnas, kuid kelle elukoht oli väljaspool neid kahte piirkonda, sh isikud, kes elasid mõnes teises liikmesriigis.

63

Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et EÜ artikleid 39 ja 43 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi alamüksuse õigusakt, millega tagatakse juurdepääs sotsiaalkindlustusskeemile ja selles ette nähtud hüvitiste saamisele üksnes isikutele, kelle elukoht on selle üksuse territooriumil, kuna niisugune piirang kahjustab teiste liikmesriikide kodanikke, kes tegutsevad kutsealaselt selle üksuse territooriumil, ja riigi enda kodanikke, kes on kasutanud õigust vabale liikumisele Euroopa Ühenduses.

64

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: