—

J. Piek, esindajad: advokaadid A. van Beek ja G. De Jager,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster, M. de Mol ja P. van Ginneken,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe ja M. van Heezik,

1

Eelotsusetaotlus puudutab piimakvootide süsteemi, mis tuleneb nõukogu 27. juuni 1968. aasta määrusest (EMÜ) nr 804/68 piima- ja piimatooteturu ühise korralduse kohta (EÜT L 148, lk 13), muudetud nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrusega (EMÜ) nr 856/84 (EÜT L 90, lk 10), ning nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määrusest (EMÜ) nr 857/84, mis käsitleb üldeeskirju määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c sätestatud maksu kohaldamiseks (EÜT L 90, lk 13), puudutades täpsemalt määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 tõlgendamist.

2

Nimetatud taotlus esitati vaidluses, mille poolteks on piimatootja J. Piek, kes sõlmis nõukogu 17. mai 1977. aasta määruse (EMÜ) nr 1078/77 (millega kehtestatakse lisatasude süsteem piima ja piimatoodete turustamata jätmise ja lüpsikarjade ümberkorraldamise eest; EÜT L 131, lk 1) alusel Stichting Ontwikkelings- en Saneringsfonds voor de Landbouw’ga (põllumajanduse arendus- ja edendamisfond) neljaks aastaks piima turustamata jätmise kokkuleppe (edaspidi „SLOM-kokkulepe”), ja Ministerie van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij (põllumajandus-, keskkonna- ja kalandusministeerium); see vaidlus puudutab keeldumist eraldada määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 teise lõigu alusel erikvoot.

3

Piima- ja piimatooteturu ühine korraldus on kehtestatud määrusega nr 804/68.

4

Struktuuriliste ülejääkide probleemi lahendamiseks on määrusega nr 1078/77 kehtestatud lisatasude süsteem, mis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes loobuvad turustamast piima või piimatooteid (turustamata jätmise lisatasu) või kes korraldavad oma lüpsikarja ümber nuumveiste karjaks (ümberkorraldamise lisatasu). Turustamata jätmise lisatasu antakse vastava taotluse alusel tootjale, kes võtab kohustuse, et vähemalt nelja aasta jooksul ei realiseerita tema talumajapidamisest piima ega piimatooteid tasuta ega tasu eest.

5

Määrusega nr 856/84 lisati määrusesse nr 804/68 artikkel 5c, millega kehtestati piimakogumise lisamaksu süsteem ja mille lõige 1 näeb ette:

„[…]

Maksusüsteemi rakendatakse liikmesriikide territooriumil igas regioonis vastavalt ühele järgmistest valemitest:

valem A

[…]”

6

Määruse nr 804/68 — mida on muudetud määrusega nr 856/84 — üksikasjalikud kohaldamiseeskirjad on kehtestatud määrusega nr 857/84.

7

Määruse nr 857/84 artikli 2 lõike 1 kohaselt määratakse piima või piimaekvivalendi kvoot tootja poolt 1981. kalendriaasta jooksul tarnitud koguse alusel. Sama artikli lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid siiski valida võrdlusaastaks ka 1982. või 1983. aasta. Madalmaades määrati võrdlusaastaks 1983. aasta.

8

Määruse nr 857/84 artikkel 3 sätestab:

„Artiklis 2 nimetatud kvootide määramisel valemite A ja B kohaldamise raames arvestatakse teatud eriolukordi, kui täidetud on järgmised tingimused:

[…]”

[Siin ja edaspidi on osundatud määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes]

9

Nõukogu 20. märtsi 1989. aasta määrusega (EMÜ) nr 764/89, millega muudeti määrust nr 857/84 (EÜT L 84, lk 2), lisati viimasele muuhulgas artikkel 3a, mille kohaselt võis eraldada erikvoote tootjatele, kellel ei olnud määruse nr 1078/77 alusel võetud lepingulise kohustuse tõttu (Madalmaades SLOM-kokkuleppele vastav kohustus), mis lõppes vastavalt pärast 30. septembrit 1983 või 31. detsembrit 1983, võimalik saada kvooti määruse nr 857/84 artikli 2 alusel. Sellise erikvoodi eraldamine eeldab, et täidetud on määruses nr 764/89 sätestatud tingimused.

10

Määruse nr 857/84 artiklist 5 tuleneb, et eeskätt sama määruse artiklis 3 nimetatud täiendavaid erikvoote võib eraldada üksnes igale liikmesriigile tagatud kvoodi piires. Need kogused tuleb eraldada liikmesriigi varudest. Viimane koosneb tootjatele andmata jäänud kvootidest ja eelkõige tootjate tegevuse lõpetamise tõttu vabanenud kvootidest.

11

Asjakohased Madalmaade õigusnormid sisalduvad ministri 18. aprilli 1984. aasta määruses lisamaksu kohta (Beschikking Superheffing), mis jõustus 1. aprillil 1984.

12

18. aprilli 1984. aasta määruse artikli 2 kohaselt on tootja kohustatud maksma lisamaksu juhul, kui ta on ületanud talle eraldatud kvoodi.

13

Kvootide eraldamise üldreegel on sätestatud 18. aprilli 1984. aasta määruse artiklis 5, mille põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioon, mis tulenes ministri 28. märtsi 1985. aasta määrusest (piima) lisamaksu määruse muutmise kohta (Wijziging Beschikking Superheffing (melk)), näeb ette, et lisamaksu ei tule maksta 1983. aastal tarnitud koguselt, mida on vähendatud 8,65% võrra.

14

Määruse nr 857/84 artikkel 3 rakendati 18. aprilli 1984. aasta määruse artikliga 11, mis sätestab erikvootide eraldamise reeglid. Selle sätte põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioon nägi ette:

„1.   Isik, kes on võtnud investeerimiskohustuse pärast 1. septembrit 1981 ja enne 1. märtsi 1984, võib käesoleva artikli sätetele tuginedes taotleda erikvooti, mis on erand artikli 5 lõike 1 või artikli 5 lõikes 2 sätestatud kvoodist. Seda õigust võib kasutada ka juhul, kui sellised kohustused on võtnud mõni muu asjaomaste vahendite suhtes tegelikke õigusi omav isik.

2.   Investeerimiskohustus lõike 1 tähenduses on kohustus teostada investeeringuid või võtta lepingulisi kohustusi talumajapidamiste arendamist käsitleva määruse (Besluit landbouwbedrijven met ontwikkelingsmogelijkheden, Stcrt 1974, 83 ja 89) raames eesmärgiga viia ellu kinnitatud arengukava:

Investeerimiskohustus tähendab ka lepingupoole kohustusi vähemalt 90% ulatuses alapunktis a või b nimetatud summast, kui asjaomane isik tõendab, et ta on ise teostanud tööd, mille väärtus vastab vähemalt vastavalt alapunktides a või b nimetatud summa ja võetud kohustuste summa vahele.

3.   Kohad lõike 2 tähenduses on lüpsilehmade või tiinete lehmade jaoks mõeldud kohad ja nende kohtadega otseselt seotud seadmed juhul, kui need kohad ja seadmed on võetud kasutusele pärast 1. jaanuari 1982.

4.   Lõikes 1 nimetatud erikvoot võrdub kogusega, mille asjaomane isik on tarninud ettevõttes, kus investeeringud tehti, 52 nädala pikkuse tarnimisperioodi jooksul, mis vastab praktiliselt kalendriaasta pikkusele ja mis on toimunud enne lõikes 1 nimetatud kohustuste võtmist; sellele kogusele tuleb lisada kilogrammide arv, mille suhtes õigus on tunnustatud ja mis arvutatakse järgmise valemi alusel: täiendavate kohtade või uute kohtade arv miinus kohustuse võtmise aastale eelnenud aastal põllumajandusettevõttes olevate lüpsilehmade või tiinete lehmade arv juhul, kui see arv on enne laiendustööde tegemist kasutada olevate kohtade arvust suurem, miinus 20% sellest laiendamisest korrutatuna 5500ga, ning kõigest lahutada 8,65%, arvestades et:

Juhul kui kasutuselevõtt lõike 3 tähenduses toimus pärast 1985. aastat, ei ole selle artikli alusel õigust erikvooti saada. Tootjate puhul, kes ei ole kohustuste võtmisele eelnenud aastal midagi tarninud ega jaemüügis müünud, kasutatakse valemis 20% asemel 10%.

[…]”

15

16. mai 1989. aasta määrus tapmissüsteemis või piimakarja ümberkorraldamises osalejatele kohaldatava lisamaksu kohta (Beschikking Superheffing SLOM-deelnemers) puudutas neid piimatootjaid, kel ei olnud SLOM-kokkuleppest tuleneva kohustuse tõttu võimalik 1983. aastal piima tarnida. See määrus võimaldas anda neile erikvoodi.

16

Madalmaade piimatootja J. Piek sõlmis 1979. aastal põllumajanduse arendus- ja edendamisfondiga SLOM-kokkuleppe, mille kohaselt võttis ta lisatasu eest kohustuse mitte tarnida piima või piimatooteid ajavahemikul 11. märtsist 1980 kuni 10. märtsini 1984. Seejärel korraldas J. Piek oma talumajapidamise ja lüpsikarja ümber nuumveiste kasvatamiseks.

17

Ümberkruntimise käigus sai J. Piek oma käsutusse oma talumajapidamise hoonetega külgneva 36 hektari suuruse põllumajandusliku maatüki, mis eraldati talle tingimusel, et ta paigutab sinna (uuesti) piimakarjakasvatuse.

18

Selle jaoks teostatud maakasutuskava muutmise tingimuseks seati, et J. Piek taotleb enne 1. juulit 1981 loa lauda ehitamiseks ning et selle ehitustööd algavad 1981. aastal. 11. juunil 1981 allkirjastas J. Piek ettevõtjatega kolm lepingut lüpsikarjale mõeldud lauda vundamendi ja hoone ehitamiseks ning sisseseade paigaldamiseks. Ehitus lõpetati 1983. aastal.

19

27. juunil 1984 esitas J. Piek 18. aprilli 1984. aasta määruse artikli 11 alusel taotluse, mis on käesoleva eelotsusetaotluse aluseks.

20

Nimetatud taotlus jäeti 12. oktoobri 1984. aasta otsusega rahuldamata põhjusel, et piimakarjakasvatusega seotud investeerimiskohustused olid võetud enne 1. septembrit 1981. 18. aprilli 1984. aasta määruse artikli 11 lõike 1 kohaselt pidid need kohustused olema võetud ajavahemikul 1. septembrist 1981 kuni 1. märtsini 1984.

21

J. Piek esitas selle otsuse peale Ministerie van Landbouw, Natuurbeheer en Visserij’le kaebuse. Kaebus jäeti 12. juuni 1985. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata ja 12. oktoobri 1984. aasta otsus jäeti jõusse.

22

Seepeale pöördus J. Piek mitmete Madalmaade kohtute poole. Hoge Raad der Nederlandeni poole pöördus J. Piek esmakordselt apellatsioonkaebusega Gerechtshof te ’s-Gravenhage 18. mai 2000. aasta otsuse peale, mis tühistati esimese poolt 24. mai 2002. aasta otsusega. Seejärel saadeti asi Gerechtshof te Amsterdami ning hageja esitas selle kohtu tehtud otsuse peale apellatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab veel, et SLOM-kokkuleppe tõttu ei tarninud hageja 1983. aastal, mis oli Madalmaades valitud võrdlusaastaks, piima ega piimatooteid. Samuti ei olnud tal võimalik saada erikvooti 16. mai 1989. aasta määruse alusel.

24

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Oma kahe küsimusega, mida tuleb vaadelda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, milline on liikmesriigi pädevus piirata siseriiklike meetmetega määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 rakendamise raames nende piimatootjate kategooriat, kellel on õigus saada erikvoot, selliste tootjatega, kes on arengukava raames või ilma selleta võtnud investeerimiskohustuse ajavahemikul 1. septembrist 1981 kuni 1. märtsini 1984, välistades sellega tootjad, kes võtsid nimetatud kohustused enne 1. septembrit 1981.

26

Kõigepealt tuleb märkida, et määrusega nr 856/84 kehtestas nõukogu lisamaksu piima kogustele, mis ületavad igale liikmesriigile määratud kvoodi.

27

Nagu on märgitud käesoleva otsuse punktis 7, otsustas Madalmaade Kuningriik nimetatud määruse artikli 2 lõikes 2 ettenähtud võimalust kasutades, et tema territooriumil võrdub kvoot 1983. aastal tarnitud või ostetud piima või selle ekvivalendi kogusega.

28

Erandid sellest reeglist, mis näevad tootjatele ette võimaluse saada teatud eriolukorras ja teatud tingimuste täitmisel erikvoot, on ette nähtud eelkõige määruse nr 857/84 artiklis 3.

29

Euroopa Kohus on määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 esimese lõigu osas tunnustanud liikmesriikide kaalutlusõigust otsustada, kas näha ette selle sätte alla kuuluvatele põllumajandustootjatele erikvoodi andmise võimalus või mitte (15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 11) ja määrata vajadusel nende kvootide kogusuurus, et võtta arvesse täitmisel olevat arengukava (11. juuli 1989. aasta otsus liidetud kohtuasjades 196/88–198/88: Cornée jt, EKL 1989, lk 2309, punkt 13) või pärast 1. jaanuari 1981 täidetavat arengukava (12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C-16/89: Spronk, EKL 1990, lk I-3185, punktid 11 ja 12).

30

Erinevalt eespool nimetatud kohtuasjade hagejatest teostas J. Piek oma investeeringud väljaspool arengukava määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 esimese lõigu tähenduses.

31

Nagu rõhutab komisjon, tuleb siiski tunnistada, et liikmesriikidel on samasugune kaalutlusõigus määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 teises lõigus nimetatud olukorras. J. Piek ei vaidlustanud mitte kaalutlusõiguse kui sellise olemasolu, vaid asjaolu, et see võimaldab liikmesriigil piirata erikvoodi andmist üksnes piimatootjatega, kes võtsid investeerimiskohustuse pärast 1. septembrit 1981, piirates sellega nende tootjate ringi, kellel on õigus nimetatud kvoodile.

32

Juhul kui liikmesriik otsustab kasutada talle antud võimalust eraldada määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 esimese lõigu alusel erikvoote, on tema kaalutlusõigus piiratud nii kõnealuses sätte tekstist, selle eesmärgist kui ka mittediskrimineerimise põhimõttest tulenevate nõuetega (vt eespool viidatud kohtuotsus Spronk, punktid 13 ja 17).

33

Kuigi eespool viidatud kohtuotsuses Spronk sõnastati kõnealused nõuded seoses liikmesriikide tunnustatud pädevusega määrata arengukavaga ühinenud tootjatele antavate individuaalsete kvootide kogusuurus, tuleb arvestada, et need nõuded kuuluvad kohaldamisele ka liikmesriigi poolt kehtestatud tingimustele erikvootide eraldamiseks ilma arengukavata tehtud investeeringute puhul määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 teise lõigu tähenduses.

34

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et siseriiklikud ametiasutused võivad oma pädevust kasutades võtta ühenduse õigusnormide rakendamiseks meetmeid üksnes kooskõlas ühenduse õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt eelkõige 20. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt, EKL 2002, lk I-5719, punktid 35 ja 36; 25. märtsi 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù jt, EKL 2004, lk I-2869, punkt 57, ja 14. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-496/04: Slob, EKL 2006, lk I-8257, punkt 41).

35

Nende põhimõtete valguses tuleb hinnata, kas asjaomane liikmesriik — nähes ette, et üksnes ajavahemikul 1. septembrist 1981 kuni 1. märtsini 1984 investeerimiskohustuse võtnud tootjatel on õigus saada kvoot ja jättes selle õiguse saajate hulgast välja enne 1. septembrit 1981 investeerimiskohustuse võtnud tootjad — on kasutanud oma kaalutlusõigust kooskõlas ühenduse õigusega.

36

Mis puudutab määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 sõnastust, siis tuleb seoses investeerimiskohustusega sedastada, et see säte määrab esimeses lõigus seoses arengukavaga võetud kohustustega piirkuupäeva, nähes ette, et erikvoodi võivad saada üksnes enne 1. märtsi 1984 nimetatud kavaga ühinenud tootjad. Kuid nimetatud säte ei määra kuupäeva, millest alates peavad olema võetud investeerimiskohustused kõnealuse kvoodi saamiseks.

37

Määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 esimeses lõigus nimetatud kuupäev 1. jaanuar 1981 puudutab selle sättega ettenähtud eristust „täitmisel olevate arengukavade” (esimene taane) ja pärast seda kuupäeva täidetavate arengukavade (teine taane) vahel seoses võimaliku eraldatava erikvoodi summaga. Nagu ka komisjon rõhutab, ei saa kõnealuse kuupäeva selles sättes nimetamisest teha ühtegi olulist järeldust seoses investeerimiskohustuste ajaliste piirangutega, mida võidakse arvesse võtta erikvoodi eraldamisel.

38

Lisaks on nimetatud kuupäeva — 1. jaanuar 1981 — mainimine määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 esimeses lõigus vastavuses asjaoluga, et nimetatud määruse artikli 2 lõige 1 eeldab, et üldjuhul on võrdlusaastaks 1981. aasta. Madalmaade Kuningriik on kasutanud nimetatud artikli lõikes 2 pakutud võimalust ja määranud võrdlusaastaks 1983. aasta. Seetõttu ei tule kanda kuupäeva 1. jaanuar 1981 üle ilma arengukavata võetud investeerimiskohustuse konteksti määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 teise lõigu tähenduses.

39

Vastupidiselt J. Pieki väidetele järeldub sellest, et määruse nr 857/84 artikli 3 punktis 1 ei esine ühtegi elementi, mis takistaksid liikmesriigil piirata erikvoodi eraldamise õigust omavate tootjate ringi tootjatega, kes on võtnud investeerimiskohustused pärast 1. septembrit 1981.

40

Mis puudutab aga määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 eesmärki, siis sellega soovitakse anda liikmesriikidele võimalus kohandada kvoote nii, et saaks võtta arvesse teatud tootjate eriolukorda (vt eespool viidatud kohtuotsus Duff jt, punkt 13). Nagu tuleneb nimetatud määruse artiklist 5, tuleb selle eesmärgi saavutamiseks tegutseda siiski asjaomasele liikmesriigile tagatud kvoodijäägi piires.

41

Seega järeldub määruse nr 857/84 artikli 3 punktist 1 koosmõjus sama määruse artikliga 5, et kui ühenduse seadusandja on otsustanud anda liikmesriikidele valikuvabaduse anda investeerimiskohustuse võtnud tootjatele võimalus kasutada oma investeeringute vilju (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Cornée jt, punkt 12, ja Spronk, punkt 15), siis peab liikmesriik kasutama seda nimetatud eesmärgil erikvootide eraldamise valikuvabadust üksnes talle tagatud kvoodi piires ning need kvoodid eraldatakse liikmesriigi varude arvelt. Vastupidiselt J. Pieki väidetule võib selline kohustus õigustada ajaliste piirangute kehtestamist selles osas arvesse võetavatele investeeringutele.

42

Isegi kui käesoleval juhul nõustuda J. Pieki poolt kohtuistungil esitatud väitega, et liikmesriigi varude ammendamist ei ole võimalik tõendada eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kelle pädevuses on seda küsimust hinnata, võib selline ajaline piirang nagu käesolevas kohtuasjas käsitletav osutuda vajalikuks, kui selles küsimuses kaalutlusõigust omav liikmesriik võib õiguspäraselt tugineda liikmesriigi varude ammendumise reaalsele võimalusele. Siinkohal tuleb rõhutada, et sel ajal vähendati kõiki Madalmaade kvoote 8,65% võrra (vt käesoleva otsuse punktid 13 ja 14).

43

Lisaks ei saa sellist ajalist piirangut pidada nimetatud varude ammendumise ohu suhtes ebaproportsionaalseks. Õigupoolest, kui võrrelda ühelt poolt J. Pieki olukorras olevatele piimatootjatele tekkivaid ebamugavusi ja teiselt poolt asjaomase liikmesriigi kohustust järgida määruse nr 857/84 artikliga 5 sätestatud nõudeid, siis tuleb märkida, et erikvoodi eraldamisel arvesse võetavate investeerimiskohustuste ajaline piiramine kohustustega, mis on võetud pärast 1. septembrit 1981, põhineb ideel, et kõigil enne seda kuupäeva kõnealused investeerimiskohustused võtnud tootjatel oli nende kohustuste täimiseks aega vähemalt 16 kuud enne 1. jaanuari 1983, mis on Madalmaade ametiasutuste poolt valitud võrdlusaasta algus. Tuleb arvestada, et see tähtaeg on piisavalt pikk, et võimaldada sellisel tootjal suurendada viiteaastal 1983 oma toodangut tulenevalt lüpsilehmade ja tiinete lehmade uutesse kohtadesse tehtud investeeringutest.

44

Lisaks ei ole J. Piek esitanud argumente, mis võimaldaksid seada kahtluse alla asjaolu, et üldjuhul on sellise tähtaja jooksul niisuguse eesmärgi saavutamine võimalik.

45

Sellest järeldub ka, et enne 1. septembrit 1981 investeerimiskohustused võtnud tootjaid ei diskrimineerita võrreldes tootjatega, kes võtsid kõnealused kohustused pärast nimetatud kuupäeva. Õigupoolest on esimesena nimetatutel erinevalt teistest põhimõtteliselt võimalik — ilma et oleks vaja kohaldada määruse nr 857/84 artiklis 3 sätestatud erandit erikvoodi eraldamiseks — saada kvoot nimetatud määruse artikli 2 tähenduses, mis kajastab varasematest kooskõlastatud investeeringutest tulenevat toodangu suurenemist.

46

Nagu rõhutab Madalmaade valitsus, tuleb veel lisada, et enne 1. septembrit 1981 võetud investeerimiskohustuste arvessevõtmine oleks võinud kaasa tuua piimakvoote käsitlevate õigusnormide väärtarvitamise ohu. Õigupoolest oleks see andnud tootjatele võimaluse tugineda erikvoodi saamiseks enne seda kuupäeva võetud varasematele investeerimiskohustustele, kuid mitte piima tootmise eesmärgil, vaid puhtalt nende turuväärtusest tuleneva majandusliku eelise kasutamiseks (vt selle kohta 22. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-44/89: von Deetzen, EKL 1991, lk I-5119, punkt 24, ja 20. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjas C-401/99: Thomsen, EKL 2002, lk I-5775, punktid 39 ja 45).

47

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Hoge Raad der Nederlandeni esitatud küsimustele tuleb vastata, et määruse nr 857/84 artikli 3 punkti 1 teist lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all käesolevas põhikohtuasjas ja millega piiratakse piimatootjate kategooriat, kellel on õigus saada erikvoot, selliste tootjatega, kes on võtnud investeerimiskohustused pärast 1. septembrit 1981 ja enne 1. märtsi 1984.

48

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 31. märtsi 1984. aasta määruse (EMÜ) nr 857/84 — mis käsitleb üldeeskirju määruse (EMÜ) nr 804/68 artiklis 5c sätestatud maksu kohaldamiseks piima ja piimatoodete sektoris — artikli 3 punkti 1 teist lõiku tuleb tõlgendada selliselt, et sellega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud õigusnormid, nagu on kõne all käesolevas põhikohtuasjas ja millega piiratakse piimatootjate kategooriat, kellel on õigus saada erikvoot, selliste tootjatega, kes on võtnud investeerimiskohustused pärast 1. septembrit 1981 ja enne 1. märtsi 1984.